Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. veebruar 2023, Tartu 3-20-2002
Haldusasi
A.A.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2020. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/6693-12 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2022. a otsus A.A.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.A. esindaja Annika Kiisk Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Triin Randoja
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 15. septembri 2020 otsusega nr 4.2-1/6693-12, (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks kaebaja relvaloa nr DL50007381. Otsuse kohaselt käitus kaebaja 23. juuli 2020 intsidendis viisil, mis sunnib kahtlema tema usaldusväärsuses. Kaebaja viibis võõral kinnistul, keeldus lahkumast, ei allunud politseiametniku korraldustele ning esitas suulisi ähvardusi. Vajadus tagada teiste isikute turvalisus ning avalik kord kaalub üle kaebaja soovi olla jahimees ja õiguse pidada jahti tulirelvaga.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 15. septembri 2020 otsuse nr 4.2-1/6693-12 tühistamise nõudes. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud tõendatud ja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Vastustaja ametnikul puudub pädevus hinnata kaebaja isikuomadusi (nimetades kaebajat kõrgendatud enesehinnanguga isikuks) ning anda hinnanguid, kuidas võib kaebaja kriisiolukorras
tegutseda. Kaebaja ei ole ohustanud enda ega kolmandate isikute turvalisust ning selline eluviis või käitumine ei ole talle omane. PPA jättis arvestamata sellega, et sisuliselt oli tegemist ühe perekonna probleemiga, kus mures lapsevanemad soovisid veenduda, et nende tütrega on kõik korras. Kaebaja ei eita, et läks võõrale kinnistule, kuid ta ei läinud kinnistul asuva maja juurde, vaid jäi eemale, ca 100 m kaugusele majast. Kaebaja võis öelda kinnistu omanike pojale ebatsensuurseid väljendeid. On iseenesest mõistetav, et kui keegi üritab isikut ATV-ga alla ajada ning ähvardab kirvega, ei jää isik enam rahulikuks. Samuti ei palunud pererahvas kaebajal ja teistel isikutel kinnistult lahkuda enne politsei saabumist. Kaebaja ei ole teinud ähvardust, et laseb kellegi maha või tekitab muul moel tulirelva abil kehavigastusi.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et RelvS § 43 lg 31 järgi ei pea tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Kaebaja tungis võõrasse valdusse, keeldus sealt lahkumast vaatamata valdaja korraldusele, ähvardas kinnistu valdajat tapmisega ning üritas füüsiliselt kinnistu valdajaid rünnata. Inimene, kes tungib sisuliselt teise isiku koju, asub seal elavaid isikuid ähvardama ning üritab ka füüsilist kallaletungi, ei sobi relvaluba omama.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus jättis 25. aprilli 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus selgitas, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamiseks võib järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu sobimatu relva omama, teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole seost relvaga. Enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise all peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Tulenevalt RelvS § 43 lg-st 31 on sellise hinnangu andmise pädevus PPA-l.
6.PPA on jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja viibis 23. juulil 2020 ilma loata eravalduses. Väljavõttega Politsei infosüsteemist juhtumi nr 3100,20,0417936 kohta on tõendatud, et politseisse pöördus esmalt kinnistu omanike poeg ja hiljem tema isa põhjusel, et nende territooriumile olid ilmunud esmalt kaebaja abikaasa ja õde ning mõne aja pärast ka kaebaja. Väljavõttest ilmneb, et kaebaja ja tema abikaasa eirasid korraldust lahkuda eraterritooriumilt.
7.Seda, et kaebaja kasutas teiste isikute, ennekõike kinnistu omanike poja suhtes sobimatuid ja ähvardavaid väljendeid, on oma ütlustes kinnitanud nii poeg ise kui ka tema ema. Kaebaja agressiivset väljendusviisi ja negatiivset meelestatust on kinnitanud piirkonnapolitseinik K.K.. Kõiki sündmusega seotud tõendeid kogumis arvestades on kaebaja poolt ebaviisakate ja ähvardavate väljendite kasutamine ka eluliselt usutav. Politseiametniku vormikaamera videosalvestiselt nähtub, et kaebaja ei lahkunud kinnistult koheselt pärast talle selleks politseiametniku poolt korralduse andmist. Kinnistu omanike poja ütlused selle kohta, et kaebaja üritas teda rünnata, kuid kaebaja abikaasa ja viimase õde takistasid kaebajat, on kooskõlas M. M. seletuses tooduga, mille kohaselt nägi ta turvakaamera otsepildi vahendusel, kuidas kaebaja proovis kinnistu omanike pojale kallale tungida, kuid kaebaja abikaasa ja õde takistasid teda. Seda, et kaebaja oli sel õhtul kinnistu omanike pojale järele jooksnud ja teda taga ajanud, kinnitavad oma seletustes M. M. ja kaebaja tütar. Kaebaja viited kinnistul elavate isikute käitumisele ei muuda olematuks tunnistajate ütlustes kirjeldatud kaebaja enda agressiivset käitumist.
8.Kaebaja käitumist kogumis ehk selleks luba omamata võõrale kinnistule minemist, seal viibinud isikutega suheldes ebaviisakate ja ähvardavate väljendite kasutamist, politseiametnike
korraldustele mitteallumist ning kinnistul viibivatele isikutele füüsiliselt kallale tungida proovimist saab pidada teiste isikute turvalisust ohustavaks käitumiseks RelvS § 43 lg 31 tähenduses. PPA on vaidlustatud otsuses põhjendatult pidanud kaebaja käitumist alarmeerivaks ja teinud selle pinnalt prognoosi kaebajast tulevikus lähtuva ohu kohta, leides, et selline oht teiste isikute turvalisusele kaalub üles kaebaja õiguse vabale eneseteostusele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses nõustub kaebaja, et RelvS § 43 lg 31 järgi isiku eluviisile hinnangu andmiseks võib mõnikord piisata ka ühest intsidentist, kuid käesoleval juhul ei ole sellist intsidenti esinenud. Kui kohtuväline menetleja oleks leidnud, et tegemist oli intsidendiga, kus oli ohus mõne isiku elu või turvalisus, siis oleks kohtuväline menetleja algatanud ka väärteo- või kriminaalmenetluse. Seda aga ei tehtud. Vastustaja ei ole tuvastanud, kas tee, mis viib Kruusamäe kinnistule, on eratee või avalikult kasutatav tee. Tee ääres põõsas on silt eravaldus ja videovalve märk, samas ei nähtu, et kolmandatel isikutel on sildist edasi liikumise keeld. Kinnistu valdajad ei käskinud kaebajal kinnistult lahkuda, seda tegi alles politseiametnik. K.K.i kirjelduse kohaselt vaatas ta 27. juulil 2020 üle sündmusel tehtud vormikaamera salvestuse, ning leidis, et kaebaja küll vaidleb politseiga, kuid allub käsklustele ega käitu agressiivselt. Kohus ei ole arvestanud asja lahendamisel intsidendi tekkimise põhjust - iga vanem muretseb, kui tema laps koju ei ilmu (hoolimata sellest, et tegemist on täisealisega, kuid kes elab vanematega koos) ning lapsega ühendust ei saa. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud kinnistul viibinud isikute käitumist. Kohus on tuginenud oma otsuses ka politseiametniku vormikaamera videosalvestisele, kuid apellandile vastavat videosalvestist menetluse kestel avaldatud ei ole, samuti puudub märge vastava tõendi kohta kohtuasja digitoimikus.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult selgitanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni tähendust, samuti, miks ta peab vaidlustatud otsust õiguspäraseks tuvastatud asjaolude ning vastustaja kaalutluse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
12.Ringkonnakohus jagab põhiosas halduskohtu ja kaebaja seisukohta RelvS § 43 lg 31 tõlgendamisel. Sätte kohaselt võib PPA kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja kasutamise asjaoludega. Säte suunab PPA-d arvestama kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad relvaloa omaja eluviisi või käitumist, s.h nii teda negatiivselt kui ka positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Relv on suurema ohu allikas, mille omamine ja kasutamine on loakohustusega tegevused. RelvS §-dest 32, 34, 36 ja 43 saab kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab relvaloa andmisel muu hulgas tegema prognoosotsuse
selle kohta, et isik on sobiv relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Vastupidise kahtluse korral on seega eelkõige isiku enda huvides selgitada ja vajadusel tõendada asjaolusid, mis kahtluse ümber lükkavad. Sarnaselt on RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks samuti vähendada potentsiaalset ohtu, mida kätkeb relva omamine ja kasutamine isiku poolt. Seetõttu ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on eelkõige isiku enda huvides selgitada ja tõendada, miks menetluse alustamise tinginud olukord ei vii järelduseni, et isik on sobimatu relva omama. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse korral tuleb tal tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines. Samas ei tule haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnalt tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse tegemisel on oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks.
13.RelvS § 43 lg 31 näeb ette kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Samas leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et PPA kaalutlusruum ei ole väga ulatuslik. Nimelt nähakse normis kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t asjaolude pinnalt on tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis on raske näha asjaolusid, mis saaksid õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist, s.t otsust jätta relv isiku valdusse, kes ei ole sobiv relva omama ja kasutama. Sättes kasutatud mõiste „sobimatu“ tähenduseks on ebasobiv, kokkusobimatu1. Seega sätte eelduse tuvastamise korral on tegemist isikuga, kes on relvaga kokkusobimatu, kelle kätte ei tohiks relva usaldada. Praeguses asjas ei ole tuvastatav, et vastustaja pärast sättes nimetatud eelduse tuvastamist oleks jätnud kaebaja kahjuks arvestamata mõne sedavõrd kaaluka asjaoluga, mis võinuks muuta asja lahendamist. Sarnaselt halduskohtuga ei näe ka ringkonnakohus, et vastustaja oleks teinud olulise kaalumisvea, leides, et kaebaja huvi vabaks eneseteostuseks (relvaga jahipidamiseks) ei kaalu üles avalikku huvi ohutuse tagamiseks.
14.Pooled on eri meelt ka selles, kas RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud eeldus üldse on täidetud. Vaidluse all on seega, kas kaebaja käitumine 23. juulil 2020 toimunud intsidendiga seoses on selline, et selle pinnal järeldada, et kaebaja on sobimatu relva omama. Vaidlust ei ole selles, et 23. juuli 2020 õhtul viibis kaebaja ühes abikaasa, viimase õe ja tema abikaasaga võõral kinnistul, kus neil tekkis konflikt kinnistu omanike ja nende pojaga. Konflikti põhjuseks oli kaebaja täisealise tütre ette teatamata lahkumine kaebaja ja tema abikaasa juurest ning elama asumine kinnistu omanike poja juurde. Konflikti tõttu tegi kinnistu omanike poeg väljakutse politseile ning kinnistule saabusid politseiametnikud.
15.Vastustaja võttis konflikti ajal kinnistul viibinud isikutelt seletused, sündmusest on olemas politseiametniku vormikaamera salvestus ja asja materjalidele hulgas on kaebajaga järgmisel päeval vestelnud piirkonnapolitseiniku hinnang kaebaja kohta. Konflikti osapoolte seletuste järgi süüdistavad mõlemal poolel olnud isikud teist poolt ebaviisakas ja teisi isikuid ähvardavas käitumises. Nii kirjeldavad kaebaja abikaasa ja tema õde, kuidas kinnistu omanike poeg sõitis ATV-ga neid ohustavalt ja nad said seetõttu tabamusi kividega; samuti, et kinnistu omanike poeg käsitses kirvest ähvardaval viisil. Veel toovad kaebaja ja temaga koos viibinud isikud esile oma sügava mure kaebaja tütre heaolu pärast, kahtluse, et tütar ei vahetanud elukohta vabatahtlikult, sest on langenud kinnistul elavate isikute mõju olla ja võib omaks võtta neile isikutele omase eluviisi, sh alkoholi liigtarvitamise, ja kahjustada sellega oma tulevikku. Konflikti teisel poole seletuste kohaselt käitusid nii kaebaja abikaasa kui ka kaebaja ebaviisakalt ja üleolevalt, keeldusid kinnistult lahkumast ning ähvardasid eelkõige kinnistu omanike poega füüsilise vägivalla ja tapmisega. Samuti kirjeldavad isikud, et kaebaja üritas rünnata kinnistu omanike poega ja üritus jäi ellu viimata seetõttu, et kaebaja abikaasa ja tema õde kaebajat takistasid.
Vt võrgulehekülg https://www.eki.ee/dict/ekss/
16.Halduskohus on tõendeid põhjalikult analüüsides otsuse punktides 18 kuni 21 selgitanud ja põhjendanud, miks ta loeb kaebajale omistatava käitumise tõendatuks. Ringkonnakohus järgib neid põhjendusi. Halduskohus on tõendeid hinnates vastanud kaebaja kõigile väidetele. Apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud samad väited uuesti, kuid ei ole selgitanud, miks ta halduskohtu hinnanguga ei nõustu. Seetõttu ei ole tõendite täiendav hindamine apellatsioonimenetluses vajalik. Kaebajale on seega omistatav nii omaniku tahte vastaselt võõral kinnisasjal viibimine, kinnistu omanike poja ähvardamine, tema ründamise kavatsus kui ka politseiametnike korralduste täitmata jätmine.
17.Kaebaja väitel ei keelanud kinnistule viiva tee otsas olev silt kinnistule sissesõitu. Selle väitega võib iseenesest nõustuda. See aga ei andnud kaebajale õigust viibida kinnistul pärast seda, kui oli selge, et kinnistu omanikud on nende kinnisasjal viibimise vastu. Sõltumata sellest, et kaebaja kinnitusel väljendasid kinnistu omanikud soovikinnistult lahkumiseks kaebaja abikaasale ja tema õele enne kaebaja saabumist, pidi ka kaebajale olukorrast üheselt arusaadav olema, et kinnistu omanikud soovivad muu hulgas kaebaja lahkumist. Konfliktist ega selle lahendamiseks politseile väljakutse tegemisest ei saanud kaebajale jääda muljet, et tema viibimine kinnistul on omanike poolt aktsepteeritav. See, kas kinnistule viiv tee on eratee või avalikult kasutatav tee ei ole seejuures asja lahendamisel oluline. Kinnistul viibimine omaniku tahte vastaselt ei ole kooskõlas keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KSüS) § 32 lg-st 1 tuleneva õigusega viibida võõral maal üksnes omaniku nõusolekul sõltumata sellest, kui kinnistule on tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Konflikti osapoolte vahel toimunut arvestades ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et ta võis eeldada omanike nõusolekut kinnistul viibimiseks KSüS § 32 lg 2 alusel, kuna kinnistu ei olnud tähistatud viisil, millest võiks järeldada omaniku soovi piirata kinnistul viibimist.
18.Politseiametniku vormikaamera salvestiselt (salvestisel alates 3:46, 8:15 ja 10:30) nähtub selgelt seegi, et kaebaja tõepoolest on negatiivselt meelestatud kinnistu omanike suhtes, kasutab ebatsensuurseid väljendeid ega ole valmis alluma politseiametnike korraldustele ja seab nende tegevuse kahtluse alla. See lisab elulist usutavust kinnistu omanike ja nende poja kirjeldusele kaebaja veelgi agressiivsemast käitumisest politseiametnike juuresolekuta, s.o enne nende saabumist. Vastustaja poolt ärakuulamisel 25. augustil 2020 on kaebaja ise omaks võtnud nii ärritumise konflikti ajal kui ka allumatuse politseiametnike korraldustele. Kaebaja käitumist ja hinnangut sellele iseloomustab piirkonnapolitseiniku 5. augusti 2020 hinnang, millest ilmneb, et
24.juulil 2020 kaebajaga toimunud telefonivestluses viimane leidis, et tal on õigus suunata oma täisealise tütre tegevust ning politseil puudus õigus teda takistada. Lisaks väljendas kaebaja valmidust kasutada füüsilist üleolekut kinnistu omanike ja nende poja suhtes oma tahtele vastava tulemuse saavutamiseks. Kaebaja suhtumist õiguskorda ilmestavad ka tema mitmed varasemad väär- ja kuriteojuhtumid.
19.Kokkuvõttes on asjas kogutud tõendid veenvad ega jäta kahtlust, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti arvestanud kaebaja käitumisega, tehes sellest põhjendatult järelduse, et kaebaja ei ole sobiv relva omama. Kaebaja ega konfliktis osalenud teiste isikute seletused ei lükka seda järeldust ümber. Asjaolu, et ka konflikti teine pool võis käituda ebaviisakalt või agressiivselt ei õigusta kaebaja käitumist. Kaevatava otsuse tegemisel ei olnud vastustaja ülesandeks selgitada kaebaja süüd konfliktis, vaid hinnata, kas kaebaja on sobiv relva omama. Kaebajal võis olla inimlikult arusaadav põhjus lähedase heaolu ja käekäigu pärast muretsemiseks. Kaebaja käitumine sellises pingeolukorras viitab aga sellele, et ta on valmis võtma tema hinnangul õiglase tulemuse saavutamiseks meetmeid, mis ei ole õiguskorras aktsepteeritavad, rikkuma teiste isikute õigusi vähemalt kuni isikute füüsilise vägivallaga ähvardamiseni välja. Samuti ilmneb kaebaja käitumisest valmisolek eirata avaliku võimu autoriteeti ja avaliku võimu kandja avaliku korra tagamisele suunatud korraldusi. Kaebaja ohtlikkust ei maanda see, et ta tavapäraselt, s.o mitte pingeolukorras võib käituda rahulikult. Kaebaja väide, et vaidlusalune konflikt ei ilmesta kaebaja tavapärast käitumist, ei muuda kuidagi seda, et konfliktsituatsioonis kaebaja käitumine tõi välja temaga seotud riskid.
Kaebaja ise näib endiselt pigem eitavat oma käitumise taunitavust ja selle ohtlikkust. Probleemi eitamine osutab sellele, et kaebaja ise ei ole võimeline ohtliku käitumiseni viinud seisundit ära tundma ega ohtlikkust maandama. Seega kaebaja enda suhtumine intsidenti kinnitab PPA vaidlustatud otsuses tehtud järeldust kaebaja suhtes. Praegusel juhul PPA tõepoolest ei reageerinud kaebaja käitumisele süüteomenetlusega. Seejuures ei saa aga mööda vaadata sellest, et konflikti ägenemise ja tõsisemad tagajärjed võis ära hoida politseiametnike sekkumine. Isikust lähtuva ohu tuvastamine süüteomenetluses ei ole RelvS § 43 lg-s 31 kohaldamise eeldus. Kui ka vaidlusaluses konfliktis kaebaja oma käitumisega ei täitnud ühtegi süüteokoosseisu, viitab tema käitumine siiski võimalusele, et ta vähemalt kaalus kinnistu omanike ja nende poja vastupanu murdmist ja tütre kaasaviimist füüsilise vägivalla abil olukorras, kus ta teadis, et tal ei ole õigust sunnijõu kasutamiseks.
20.Kaebajal on õigus selles, et talle ei ole kohtuinfosüsteemis nähtavaks tehtud PPA 18. novembri 2020. a menetlusdokumenti, millega vastustaja edastas halduskohtule DVD-plaadi vormikaamera salvestusega vaidlusaluse sündmuse kohta. Samas nähtub PPA 13. novembri 2020. a vastusest kaebusele, et vormikaamera video on vastustaja poolt esitatud tõend (menetlusdokumendi lisa nr 15). Seega oli kaebajal olemas teave tõendi olemasolu ja esitamise kohta. Tõendiga ei olnud võimalik tutvuda elektrooniliselt, kuid kaebajal oli menetluses siiski piisavalt aega selgitada, kuidas ja kus on võimalik tõendiga tutvuda, arvestades, et asjas täiendavate seisukohtade esitamise tähtaeg oli alles 12. aprillil 2022. Seetõttu ei pea ringkonnakohus PPA 18. novembri 2020. a menetlusdokumendi kaebajale kohtuinfosüsteemis nähtavaks tegemata jätmist asja lahendamisel oluliseks rikkumiseks. Kaebaja õiguste kaitse ei olnud sel põhjusel oluliselt takistatud. Isegi, kui kaebajal jäi tõend tähelepanuta menetluse ajal halduskohtus, saanuks kaebaja oma asjakohased väited ja seisukohad esitada apellatsioonkaebuses, kuna halduskohus viitas otsuses salvestisele tõendina ja selgitas otsesõnu, et salvestis on kohtutoimikus DVD-plaadil. Kaebaja ei ole aga apellatsioonimenetluses teinud etteheiteid halduskohtule eksimuste kohta videosalvestise uurimisel. Ka ringkonnakohtule ei ole sellised eksimused äratuntavad.
21.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2022. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
22.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.