Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 22. veebruar 2023, Tartu 3-21-907
Haldusasi
Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tagastada tema isikuarvelt rahaliste nõuete täitmiseks maha arvatud 75 eurot
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2022. a otsus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - Juri Kolesnikov Vastustaja - Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2022. a otsus muutmata.
2.Võtta kaebaja apellatsioonkaebuse lisa asja materjalide juurde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 24. märts 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10. detsembri 2020. a otsusega haldusasjas 3-19-107 osaliselt Tartu Vangla kinnipeetava Juri Kolesnikovi kaebuse ning mõistis talle ratastooli andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Vanglalt välja 150 eurot. Otsus jõustus
16.märtsil 2021. Tartu Vangla kandis hüvitise J. Kolesnikovi vanglasisesele isikuarvele 18. märtsil 2021, kuid arvas sellelt samal päeval maha 75 eurot rahaliste nõuete täitmiseks ning 30 eurot vabanemistoetusena vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-le 2.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas J. Kolesnikov kaebuse, milles palus kohustada vanglat tagastama talle 75 eurot, mis peeti kinni rahaliste nõuete täitmiseks. Kaebuse kohaselt ei saa mittevaralise kahju hüvitamiseks laekunud summale täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 6 järgi sissenõuet pöörata.
3.Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.VangS § 44 lg 1 järgi kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtuotsusega kinnipeetava kasuks välja mõistetud summad on käsitatavad muude kinnipeetavatele laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (nt RKHKo 3-3-1-38-13, p 24). VangS § 44 lg 2 järgi jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Kohtu hinnangul ei keela VangS § 44 lg 2 kinnipidamisi tervisekahju või mittevaralise kahju hüvitisest. Vastupidi, see säte kohustab vanglat arvestama kõigist isikuarvele laekuvatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks.
3.2.Haldusasjas 3-19-107, kus kaebajale hüvitis välja mõisteti, väitis kaebaja ise, et ta kasutaks hüvitist oma kohustuste täitmiseks, st et ta soovib tasuda riigile võlad ja vajab hüvitist 50 protsendi võlgade maksmiseks. Sellest väitest on arusadav, et kaebaja soovis hüvitise kandmist oma vanglasisesele isikuarvele, kuna selle konto puhul kasutatakse laekumisest 50 protsenti võlgade katteks.
3.3.Kohaldamisele ei kuulu TMS § 131 lg 1 p 6, mis keelab sissenõude pööramise kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele ja mittevaralise kahju hüvitisele. VangS § 44 lg 2 on erinorm täitemenetluse seadustiku suhtes. Lisaks võimaldab TMS § 131 lg 2 pöörata sissenõude ka tervisekahju või mittevaralise kahju hüvitisele, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.J. Kolesnikov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavale peab jääma 5 protsenti miinimumtöötasust (RKHKo 3-3-1-35-15). Järelikult 150 eurost oleks tulnud arvestada maha 5 protsenti miinimumpalgast (32 eurot). Arvestada oleks tulnud ka, et tegemist oli hüvitisega tervisekahjustuse eest.
4.2.Kaebaja viitab Riigi Tugiteenuste Keskuse kirjale, millega rahuldati teise kinnipeetava taotlus ja kanti tema kontole tagasi mittevaralise kahju hüvitis.
4.3.Seadusandjat või Riigikohut tuleks olukorrast teavitada, kuna seadused on omavahel vastuolus. Kohtud on vangistusseaduse puudustele teistes asjades tähelepanu juhtinud.
4.4.Kaebaja võlgnevus riigile on 25 000 eurot. Kaebaja on nõus, kui talle määratud hüvitis makstakse otse kohtutäituritele, kuid summa peab olema vähemalt 25 000 eurot.
4.5.Kaebajale määratud hüvitis 150 eurot oli ebaõiglaselt väike.
4.6.Kaebajale on seda, et sissenõuet ei saa pöörata kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele, öelnud advokaat.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Viide Riigikohtu lahendile asjas 3-3-1-35-15 ei ole asjakohane, kuna selles oli vaidluse all isiku riigilõivust vabastamine kohtusse pöördumine.
5.2.See, et mõnes asjas on kohus juhtinud tähelepanud seaduse puudustele, ei tähenda, et kõigis kaebajaga seotud kohtuasjades tuleks samamoodi käituda.
5.3.Vanglale ei ole teada, miks Riigi Tugiteenuste Keskus niimoodi otsustas, nagu kaebaja esitatud kirjast nähtub, kuid see kiri ei ole siduva tähendusega vanglale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja eesmärk on, et tema kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitisest (150 eurot) VangS § 44 lg 2 alusel rahaliste nõuete täitmiseks maha arvatud 50 protsenti (75 eurot) talle tagastataks.
8.Selline subjektiivne nõudeõigus kaebajal puudub. Ükski norm ei näe ette, et kinnipeetava kasuks väljamõistetav hüvitis (sh ka hüvitis mittevaralise kahju eest) oleks välistatud VangS § 44 lg 2 kohaldamisalast, st et sellest ei tuleks rahaliste nõuete täitmiseks 50 protsenti maha arvata. Seda on kaebajale selgitanud nii halduskohus kui vastustaja. Sealhulgas on halduskohus selgitanud, et VangS § 44 lg 2 on erinorm täitemenetluse seadustiku suhtes ning kaebaja viidatud TMS 131 lg 1 p 6 asjas ei kohaldu. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga täielikult. Kaebaja väidab, et TMS § 131 lg 1 p 6 tähendust on kaebajale selgitanud advokaat. Ringkonnakohus märgib vastuseks, et kaebaja kirjeldatud advokaadi selgitused ei pööra üldse tähelepanu VangS § 44 lg 2 regulatsioonile. Tegemist ei ole ka seaduste vastuoluga, nagu arvab kaebaja, vaid TMS § 131 lg 1 p 6 ja VangS § 44 lg 2 reguleerivad erinevaid olukordi. TMS § 131 lg 1 p 6 reguleerib seda, millisele sissetulekule ei saa täitemenetluses pöörata sissenõuet. Kaebaja suhtes ei vii aga täitemenetlust läbi kohtutäitur, vaid kaebaja kui kinnipeetav allub VangS § 44 lg 2 regulatsioonile, mis näeb ette, et kõigist kinnipeetavate isikuarvele laekuvatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks. Tegemist on erinevate olukordadega. Seega ei anna ükski õigusnorm kaebajale õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitisele erandi tegemist ning sellelt rahaliste hüvitiste täitmiseks mahaarvamise keelamist.
9.Kaebaja tehtud viide Riigikohtu lahendile asjas 3-3-1-35-15 ei ole käesolevas asjas asjakohane, nagu on õigesti osutanud vastustaja. Selles asjas oli tegemist isiku riigilõivust vabastamise küsimusega ning Riigikohus leidis, et kinnipeetavatel on igakuised kulutused ca 5 protsendi ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule riigilõivust vabastamise otsustamisel lähemalt hinnata. Sellest lahendist ei tulene, et mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitisest tuleks kõigepealt maha arvata 5 protsenti töötasu alammäärast.
10.Kaebaja on esitanud Riigi Tugiteenuste Keskuse kirja, milles vastatakse teisele kinnipeetavale, et rahuldati tema taotlus mittevaralise kahju hüvitise tagasikandmiseks tema kontole. Ka see tõend (mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde) ei vii kaebuse rahuldamiseni. Sellest kirjast ei ilmne, mis asjaoludel ning millistel õiguslikel alustel ja kaalutlustel Riigi Tugiteenuste Keskus sellise otsustuse tegi. Kuskilt ei tulene, et kohus peaks järgima haldusorgani praktikat, mis ei ole seadusega kooskõlas.
11.Seoses kaebaja soovitusega teavitada seadusandjat või Riigikohut sellest, et seadused ei ole omavahel kooskõlas, selgitab ringkonnakohus, et niisugust teavitamist kohtumenetluse seadustikud ette ei näe. Ringkonnakohtul on võimalus konkreetse kohtuasja lahendamisel üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, kui ta leiab, et õigustloov akt on põhiseadusega vastuolus (põhiseaduse § 152). Käesoleval juhul ringkonnakohus vastuolu põhiseadusega ei näe. Kaebaja on kinnipeetav, kelle ülalpidamise tagab riik. Lisaks on ta oma kuritegudega tekitanud kahju, mille hüvitamiseks ta on kohustatud ning huvi kuritegudega tekitatud kahju hüvitamiseks on kaalukam, kui kaebaja huvi kasutada tema kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitist täies ulatuses. Kinnipeetavad ja vabaduses viibivad isikud, kelle suhtes kohaldub TMS § 131 lg 1 p 6, on seega erinevas olukorras ning nende erinev kohtlemine on põhjendatud.
12.Kaebaja arutlus selle üle, et ta oleks nõus hüvitise kasutamisega tema rahaliste nõuete täitmiseks siis, kui hüvitise suurus oleks vähemalt 25 000 eurot, on meelevaldne. Kinnipeetaval ei ole õigust määrata, millisest hüvitise summast alates võib hüvitist kasutada rahaliste nõuete täitmiseks ning millise summa puhul mitte.
13.Kaebaja etteheide, et talle haldusasjas 3-19-107 väljamõistetud hüvitis on liialt väike, ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuna käesolevas asjas ei käi enam vaidlus hüvitise väljamõistmise üle. Hüvitise suuruse osas on tehtud lõplik kohtuotsus. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt kaebas J. Kolesnikov küll ringkonnakohtu otsuse, millega talle 150 eurot välja mõisteti, edasi Riigikohtusse, kuid Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.