Keskkonnaõigus › Looduskaitse

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vastustaja on sisulisest diskussioonist keeldunud. Esinevad leebemad meetmed olukorra lahendamiseks, mida vastustaja isegi ei ole pidanud vajalikuks kaaluda. 2) Haldusmenetluse toimikusse ei lisatud kaebaja poolt vastustajale esitatud olulisi tõendeid, sh väärteo asjas kohtuistungi protokoll; tunnustatud ehitusinseneri ekspertarvamus 14.10.2020; Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldus nr 319; keskkonnaekspert Olavi Hiiemäe ekspertarvamus. Vaideotsuses ei ole esitatud põhjendusi, miks kaebaja esitatud tõendeid toimikusse võetud ei ole. Samuti on ettekirjutuses jäetud käsitluseta 04.08.2021 kaebaja ning vastustaja ametnike osavõtul toimunud ärakuulamine. Toimikus puudub ärakuulamise protokoll ning vaide arutelul selgus, et protokolli pole koostatud. Seeläbi on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 45 lg-t 5. Kaebaja ei ole saanud esitada omapoolseid täiendavaid tõendeid arutelul esitatud vastustaja väitele, et vaidlusalune hoone ei ole arhitektuurselt sobiv, misläbi jäeti kaebaja ilma võimalusest enda õiguste eest parimal viisil seista. 3) Kuivõrd kaebaja suhtes on tehtud ettekirjutus omandi lammutamiseks, siis on ettekirjutuse tegemise esmaseks eelduseks haldusmenetluse reeglite täpne järgimine ning isiku huvidega arvestamine. Käesoleval juhul on haldusmenetluse reegleid rikutud ning puudub alus eeldada, et nõuetekohase menetluse tulemusel oleks lõppotsus sama. Seega kuulub kaebus ainuüksi seetõttu rahuldamisele. 4) Ettekirjutus lähtub ekslikust eeldusest, et Xxxxxx kinnistule on püstitatud uus hoone. Kui ehitis lammutatakse ning ehitatakse olemuslikult sarnane ehitis, on tegemist ehitise ümberehitamisega ehk rekonstrueerimisega (ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 4). Kaebaja alustas ehitustöödega pärast seda, kui KeA 15.10.2018 kirjaga nr 7-9718/15213-2 teatati, et olemasolevat hoonet võib remontida ning taastada. Ehitustööde teostamise ajal käisid kinnistul ka Keskkonnainspektsiooni (KKI) ametnikud, kes kinnitasid, et ehitustöödega jätkamine on lubatud. Xxxxxx maaüksusel on ajalooliselt olnud hoone ning olemasolev hoone vundament lähtub hoone endise vundamendi piiridest ning on samas asukohas. Väärteoasja raames leidis tunnistaja ütlustega tõendamist, et olemasolev hoone oli äärmiselt halvas olukorras. Hoone lammutati ning hoone endine vundament rekonstrueeriti endise vundamendi mõõtudes. Tunnistaja kinnitas, et vastustaja ametnikud olid kohapeal ning mõõtsid üle rajatud vundamendi mõõdud ja lubasid ehitustöödega jätkata. 5) Haldusorgan ei saa isiku suhtes käituda sõnamurdlikult. Vastustaja asus peale ehitustööde lõppu seisukohale, et palkhoone ei ole püstitatud endise hoone kohale. Vastav seisukoht osutus ekslikuks ning hetkel puudub vaidlus asjaolu üle, et hoone asukoht muutunud ei ole. Seega sisustas KeA hoone rekonstrueerimist lähtuvalt endise hoone asukohast, mitte asjaolust, et hoone on rekonstrueerimise tulemusel saanud elementaarsed tänapäevased ehitise tunnused. Seega on sisutu väita, et hoone tuleb lammutada, kuna taastamiseks puudus vastustaja nõusolek. Isegi kui saaks kinnistu omanikule ette heita vastustaja ametnike seisukohtade muutust, siis eeltoodu ei nõuaks äärmusliku ettekirjutuse tegemist ja ehitise lammutamist. 6) Rekonstrueerimise puhul on oluline tuvastada, kas tegemist on olemuslikult sarnase hoonega. Vaidlusalune hoone on rajatud vana hoone vundamendiga samades mõõtudes. Tegemist on nii endise kui praeguse hoone puhul palkehitisega. Endisel hoonel oli vahelagi, st hoonel oli katusealune ehk nn lakaalune. Praegusel juhul on sarnaselt rajatud katusealune. Seega on ekslik vastustaja järeldus, et praegune hoone on kahekorruseline erinevalt endisest hoonest. Erinevus on üksnes ilma vundamendita rajatud palkidele toetuval katusealuse 2-meetrisel väljaehitisel. Tegemist ei ole aga niivõrd olulise erisusega, et saaks väita, et tegemist ei ole olemuslikult sarnase hoonega. Asjaolu, et vaidlusalusel ehitisel on kütmisvõimalus, ei muuda sarnasust

3(22)

varasema hoonega. Tegemist on tavapäraste kaasaegsete ehitiste koosseisu kuuluvate kommunikatsioonidega. Väga paljudel endistel taluhoonetel ei ole olnud kanalisatsiooni ega elektrit ning kui toimub hoone rekonstrueerimine, siis vastavate tavapäraste lahenduste lisamine hoonesse ei tähenda, et tegemist ei oleks rekonstrueerimisega. Kütmissüsteem ja elektriühendus ei mõjuta kuidagi ka hoone sobivust miljöösse. Kõik vastavad argumendid on ettekirjutuses jäetud sisulise analüüsita. Kaebaja esitas haldusmenetluse raames ehitusinseneri eksperthinnangu, milles on selgitanud, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega. Ekspert D. D on volitatud insener (tase 8). Ettekirjutuses ei ole viidatud ekspertarvamust sisuliselt analüüsitud, kuigi tegemist on asjas esitatud olulise tõendiga. Kui leitakse, et teatud tõend ei tõenda isiku väiteid, tuleb esitada ka vastavad põhjendused koos tõenditega, mis saaksid vastupidist kinnitada. 7) Hoone rekonstrueerimisel lähtuti olemasoleva hoone vundamendi mõõtmetest. Vastavat asjaolu tõendab Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr 319 väljastatud hoone kasutusluba, mille kohaselt on hoone ehitusalune pind 41 m2 ning hoone maht 92 m3. Vastav dokumentaalne tõend kinnitab täiendavalt, et hoone andmed ehitisregistris ei vasta tegelikkusele ning asjaolu, et olemasoleva hoone ehitusalune pind on suurem kui ehitisregistris kajastatu, ei kinnita vastustaja tõlgendust, et tegemist ei ole rekonstrueerimisega. Asjaolu, et hoone vundament samuti rekonstrueeriti, ei mõjuta seda, et tegemist on ehitise rekonstrueerimisega vastavalt EhS §-le 4. Asjaolu, et hoone ehitamisel on kaasaegseid ehitusmaterjale kasutatud ning katusematerjal on muutunud, ei mõjuta samuti rekonstrueerimise sisu. Vastustaja ametnikud kinnitasid väärteomenetluse raames, et katusekatte muutus ei oma asjas sisulist tähendust. Katusekatte muutus ei ole ka asjaoluks, mis igal juhul tingiks ehitise lammutamise. 8) KeA lubas vaidlusaluse hoone taastada samas asukohas ja ajaloolises funktsioonis. Ajalooline funktsioon (kasutusotstarve) on abihoone. Küüni kui ehitise sihtotstarvet kehtiv õigus ette ei näe. Ehitisregistri andmetel on hoone nimetus küün, kuid hoone kasutusotstarve on elamu, talu, kooli vms majapidamisabihoone, nagu kuur, individuaalgaraaž ja saun, mille kasutusotstarbe kood on 12744. Majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määrusega nr 51 on kehtestatud ehitiste kasutusotstarvete loetelu, mille lisa 1 kohaselt on koodiga 12744 ehitise puhul tegemist erihoone alaliigiga, s.o. elamu, kooli vms abihoone. Antud juhul on tegemist kinnistu omaniku vanaisa poolt rajatud naaberkinnistul asuva talu abihoonega. Seega on tegemist abihoonega, mida võib kasutada erinevatel otstarvetel. Vastustaja on vastavad asjaolud jätnud tähelepanuta ning juhindunud üksnes ehitise nimetusest küün. 9) Ettekirjutuses asus vastustaja üllatavale seisukohale, et tegemist on üleüldse elamuga ning viitab Y. Y poolt vastustajale esitatud elektrivõrgu liitumise projektile, mis ei käsitle mis tahes hoonete rajamist kinnistule. Kaebaja esitas Elektrilevi OÜ iseteeninduskeskkonnas elektrivõrguga liitumise avalduse ning sellega kaebaja puutumus vastavas osas lõppes. Tegemist on Elektrilevi OÜ kaabli ning liitumispunkti rajamisega kinnistule. Vastavat elektrivõrgu liitumise projekti ei ole kaebajale esitatud. Seega on äärmiselt pahatahtlik ja mõistetamatu esitada kaebajale selliseid etteheiteid. 10) Fakt on, et hoone taastamist vastustaja lubas. Järelikult tuleb hinnata, mis on vastustaja nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel määravateks asjaoludeks. Antud juhul on määravaks, et tegemist on Lahemaa piiranguvööndiga, millest tulenevalt on ka vastustaja nõusoleku nõue seatud. Seega tuleb hinnata, kas ja kuidas on endise hoone taastamine vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjaga. Vastustaja vastavat analüüsi teostanud ei ole. Ettekirjutuses leitakse, et ehitis tuleb lammutada, kuna olevat muutunud ehitise kasutusotstarve. Tegemist ei ole elamuga. Hoones keegi ei ela ning abihoone sihtotstarbeline kasutamine ei võimaldagi hoones elamist. Jääb arusaamatuks, kuidas üldse on võimalik vastavas mahus abihoonet teoreetiliselt pidada elamuks. Samas leitakse ettekirjutuses, et isegi kui oleks ehitise 4(22)

sihtotstarve „küün“, mida küll kehtiv õigus ette ei näe, tuleks hoone likvideerida. Seega on kogu ettekirjutuse põhjendus vastuoluline ning jääb arusaamatuks, milles tegelik probleem seisneb. 11) Samuti on ettekirjutuses jäetud täielikult arvestamata keskkonnaekspert Q. Q ekspertarvamus, milles asutakse seisukohale, et tegemist ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud intensiivse rajatisega, vaid maaomaniku enda poolt teatud perioodil kasutatava objektiga, mis ei eelda ala pidevat niitmist ja tallamist ega too kaasa ala kaitse-eesmärkide kahjustamist. Eeltoodust tulenevalt leitakse, et on võimalik lähtudes KeA juhistest (niitmiskorrad, -viisid ja aja) jätkata kinnistu vastavat kasutamist. Lisaks tuuakse esile, et kui asuda kinnistul asuvaid ehitisi likvideerima, toimuks niidukoosluste rikkumine. Seega asjaolu, et kinnistul asub vaidlusalune hoone, ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke, vaid ehitiste likvideerimine tooks kaasa niidukoosluste rikkumise. 12) C. C e-kiri kinnitab, et vaidlusalune abihoone rajati kaebaja vanaisa poolt. Tegemist oli talu abihoonega, kus hoiustati nii heina, tööriistu kui põllusaadusi. Samuti koob C. C esile, et peale kaebaja vanaisa surma oli võimalus vaidlusalune abihoone erastada ning seejärel otsustati abihoone rekonstrueerida, et säilitada side ajaloolise abihoonega. Lisatud kirjaga on leidnud kinnitust kaebaja isiklik ja oluline suhe vaidlusaluse piirkonna ja abihoonega. Kaebaja elukoht on mujal. 13) Puuduvad mõistlikud põhjendused asuda väitma, et tegemist on elamuga üksnes seetõttu, et on soovitud hoonesse elektrit ja vett. Tegemist on elementaarsete kommunikatsioonidega, mis on enamusel rekonstrueeritud ajaloolistel hoonetel. Juhul kui abihoonet ei kasutata sihtotstarbeliselt, on pädeval haldusorganil võimalik sekkuda. 14) Ettekirjutuses märgitud kanalisatsioonisüsteem, mahuti, kiigeraam ega puude ladustamise alusplatvormi ei ole ehitised vastavalt EhS § 3 lg-le 1. Kaebaja ei ole kinnistule vee hoiustamise mahutit paigaldanud, vaid kinnistul asub vana loomade jootmiseks kasutatud kaev, millele on üksnes kaas peale pandud. Kaane paigaldamine ei ole uue ehitise rajamine. Vastavale väitele ettekirjutuses vastatud ei ole. Seoses kohtu viitega, justkui ekspert Q. Q arvamuse kohaselt asuks Xxxxxx kinnistul vee hoiustamise mahuti, pöördus kaebaja täiendavalt Q. Q poole ning ekspert selgitas, et vastav teksti osa lähtus KeA ettekirjutuse eelnõust, mille osas ekspert arvamuse esitas. Ekspert kinnitas, et juulis 2022 läbi viidud täiendava eksperthinnangu koostamise käigus, mille raames teostati ka paikvaatlus, vee hoiustamise mahutit ei tuvastatud. Lisaks on kaebaja ema kirjavahetuses kaebaja esindajaga märkinud seoses Xxxxxx kinnistuga: „...Oli ka loomadele jootmiskoht, kaev.“ Kaebaja ema on enda lapsepõlve veetnud Xxxxxx kinnistu vahetus läheduses asuval Jõe-Sillaotsa maaüksusel, kus ka käesoleval hetkel elab kaebaja vanaema. Samuti ei ole rajatud kanalisatsioonisüsteemi, vaid on paigaldatud teisaldatav ajutine kogumismahuti. Kinnistule on paigaldatud ka kiik ning horisontaalne palk, mille küljes on võimalik lastel ronida. Tegemist ei ole ehitistega, vaid ajutiste objektidega, mis on lihtsasti teisaldatavad. Kiige ning ronimispalgi puhul on tegemist tavapärase laialt üle Eestimaa erinevates looduslikes paikades asuvate objektidega, sh Lahemaal veekogude piiranguvööndites, mis tuleb ohutuse tagamiseks kinnitada maa külge. Tegemist on toote ohutusnõudega. Võrdluseks võib tuua, et näiteks ka batuudid jmt rajatised tuleb maa külge kinnitada ohutuse tagamiseks, mis aga ei muuda vastavaid objekte ehitiseks. Samuti ei ole puude ladustamisplatvorm rajatis, kuna vastav alus ei ole maaga kohtkindlalt ühendatud. Puidust ladustamisalus on maapinda paigaldatud plasttorudega. Plastiktorud on 5(22)

vältimaks laudise vastu maapinda vajumist, et ära hoida ladustatud puidu mädanemist. Sarnaselt ladustatakse erinevaid puitmaterjale ladustamisplatsidel jmt objektidel. Seega ei ole asjas tõendatud, et vaidlusalused objektid oleksid ehitised, mille rajamine oleks lubamatu. Lisaks on keskkonnaekspert hinnanud ka teisi vaidlusaluseid objekte, mis asuvad Xxxxxx maaüksusel. Kõigi vastavate objektide osas on eksperdi seisukoht ühene – vastavate objektide likvideerimine toob kaasa kaitse-eesmärkide kahjustamise. Seevastu esitab ekspert lähtuvalt enda eriteadmistest ettepaneku, kuidas tekkinud olukord lahendada ning kinnistu omanik peab vastavaid ettepanekuid asjakohasteks ning mõistlikeks. Vastustaja ettekirjutuses keskkonnaeksperdi vastavatele ettepanekutele vastanud ei ole. 15) Ettekirjutuses nõutakse, et kaebaja peab eemaldama Lahemaa rahvuspark 97 kinnistule püstitatud värava. Vastava kinnistu omanik on RMK, mitte kaebaja. Seega puudub õiguslik alus nõuda kaebajalt kolmandale isikule kuuluval kinnistul objektide kõrvaldamist. Samuti ei ole ettekirjutuses põhjendatud, kuidas saab kaebajalt nõuda võõral maal teatud tööde teostamist. Vastav ettekirjutus tuleks teha RMK-le. Värav rajati endise värava asemele juba 2016 või 2017. a ehk tegemist on endise värava rekonstrueerimisega. Vana ja lagunenud värava asemele püstitati uus RMK teadmisel ning eesmärgil vältida kõrvaliste isikute juurdepääsu, kuna tegemist on harrastuskalameeste seas populaarse kohaga, mille tulemusel toimus järjepidev prügi maha jätmine ning muu reostus. Kaebaja vastavat seisukohta kinnitab täiendavalt kaebaja esindaja ekirjavahetus kaebaja emaga. Vastav e-kiri kinnitab, et värav oli algselt rajatud kaebaja vanaisa poolt eesmärgiga ära hoida looduse reostamist ning kaebaja ei ole seega rajanud uut väravat, vaid asendanud lagunenud värava. Asjaolu, et käesolevaks hetkeks on RMK seisukoht muutunud, ei tähenda, et kaebajale saaks teha ettekirjutuse temale mittekuuluval maal toimingute tegemiseks. Kaebaja sai aru suhtlusest RMK-ga, et värav keskkonnakaitselisi eesmärke ega ala kaitse-eesmärke ei kahjusta. Kui seisukohad on muutunud, siis on RMK-l võimalik alati vastav värav kõrvaldada. 16) Haldusorganil tuleb esmalt kaaluda, kas lammutamisel on vähem koormavaid alternatiive. Antud juhul vastavat kaalumist teostatud ei ole. Vaidlusalused objektid ei kahjusta kaitsealuseid liike ega muul viisil looduskeskkonda. Eeltooduga on sisuliselt nõustunud ka vastustaja, märkides vaideotsuses, et ettekirjutuse peamine alus olevat pärandkultuurimaastiku kaitse. Hoone mittesobivuse osas ei ole ühtegi selget etteheidet esitatud. Vaidemenetluses selgus, et vastustaja vastav väide oli vale. Seega on tegemist ametnike subjektiivsete hinnangutega, mida ei toeta ükski tõend. Kui hoone ei ole sobiv, siis on võimalik esitada konkreetne etteheide ning vastav mittesobivus kõrvaldada. Kaebaja esitab täiendava tõendina keskkonnaeksperdi arvamuse nr 7-83/2022. Ekspert Q. Q leidis eriteadmistest lähtuvalt, et vastustaja väide looduskoosluse kahjustamisest 300 m2 ulatuses on väär. Lisaks tuvastas ekspert, et peale rekonstrueerimistööde lõppu on teostatud korrektsed pinnase- ja taimkatte taastamistööd ning niitmine on mõjunud taimestiku kooslusele positiivselt. Täiendavalt viitab ekspert, et lubjavaene aruniit vajab loodusväärtuste säilimiseks niitmist, vastasel juhul algab võsastumine ja niidukoosluse häving. Eeltoodu valguses on küsitav vastustaja tegevuse tegelik eesmärk ja motivatsioon. Lisaks toob ekspert esile, et vaidlusaluse abihoone arhitektuur ja visuaalne lahendus on Lahemaa rahvusparki sobiv, sarnane teiste sarnaste objektidega ning sobitub piirkonna ajaloolisse visuaalesteetilisse maastiku- ja asustusstruktuuri. 17) Kuna ettekirjutus on õigusvastane, siis on vastustaja jätnud põhjendamatult kaebaja vaide rahuldamata ning vaideotsus on samuti õigusvastane. Lisaks on vaideotsus õigusvastane

6(22)

vaidemenetluse reeglite rikkumise tõttu. Vaideotsuses on esitatud väiteid, millele ettekirjutuses tuginetud ei ole. Samuti on vaideotsusele lisatud tõendid, mida toimikus ei ole. Vaideotsuses väidetakse, et kaebaja poolt esitatud ekspertarvamused tuleb jätta kõrvale, kuna eksperdid ei olevat arvestanud Lahemaa külaarhitektuuri. Vastavat väidet haldusmenetluses vastustaja ei esitanud. Kaebaja korduvalt taotles, et vastustaja esitaks analüüsi, et tegemist on sobimatu hoonega, mida vastustaja aga ei teinud. Seega on vastustaja vaide läbivaatamisel eksinud HMS §-s 83 sätestatud põhimõtete vastu.

7(22)

Vastupidiselt kaebaja väitele ei möönnud KeA jurist, et haldusmenetlus ei ole läbi viidud kõiki nõudeid järgides. Vaide suulise arutelu protokolli kohaselt selgitas KeA jurist, et kui me hetkel leiame, et me ei olegi korrektselt hinnanud nende hoonete vastavust kaitseeesmärkidele, siis tuleb hoonete lammutamiseks tehtud ettekirjutus kehtetuks tunnistada ja uut menetlust alustada või menetlust uuendada. Sellele vastas KeA looduskasutuse osakonna juhtivspetsialist, et oleme analüüsinud ja ettekirjutuses on seda ka selgitatud. 5) Ettekirjutusest nähtuvalt nõutakse Xxxxxx kinnistul asuvate ehitiste likvideerimist põhjusel, et need on vastuolus looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p-ga 8 ja Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 kehtestatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (edaspidi Kaitse-eeskiri)1 § 23 lg 1 p-ga 2 ning nende tagantjärele seadustamine ei ole võimalik, kuna see võib kahjustada kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku, s.o asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri, kaitse-eesmärki ja kaitseala seisundit. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 kohaselt piiranguvööndis on keelatud ehitiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Ka kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 kohane keeld on sätestatud eesmärgiga tagada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke, sh maastikuilme, loodus- ja pärandkultuurmaastike ning piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitsmise eesmärke. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kõnealuste rajatiste näol ei ole tegemist kaitse-eeskirja § 23 lg-s 4 või 5 sätestatud eranditega (st, et sellele asukohale uue ehitise püstitamine on vastuolus kaitse-eeskirjaga). Vaidlus on selles, kas palkhoone näol on tegemist uue või renoveeritud ehitisega ning kas ülejäänud ettekirjutuse resolutsioonis nimetatud objektid (kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk, aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis ja puidust värav) on ehitised. 6) Kaebaja tugineb käesolevas asjas sisuliselt samadele asjaoludele ja tõenditele, mille ta esitas väärteoasja nr 4-20-3532 kohtumenetluses. KeA hinnangul ei ole kaebaja esitanud väiteid ega tõendeid, mis annaksid alust asuda käesolevas asjas erinevale seisukohale kui väärteoasjas nr 4-20-3532. 7) Kuigi palkhoone püstitati Xxxxxx kinnistul asunud vana küüni asemele, on tegemist uue ehitise püstitamisega. Kuna palkhoone ei ole samas kohas varem asunud küüniga olemuslikult sarnane, on palkhoone uus ehitis, mille püstitamine ei olnud LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitseeeskirja § 23 lg 1 p 2 alusel lubatud. Kõnealuste ehitiste (sh palkhoone) õigusvastase rajamise osas viidi läbi ka väärteomenetlus. Selle väärteoasja kohtumenetluses leidis maakohus, et X. X korraldusel ehitatud uus hoone ei ole oma välimuselt, olemuselt ja kasutuseesmärgilt sarnane lammutatud hoonele, ning seega ei ole põhjendatud väita, et tegemist oli vana hoone ümber ehitamise või renoveerimisega EhS § 4 lg 4 tähenduses. KeA nõustub maakohtuga. Kohtu järeldus tugineb asjaoludel, et hoone lammutati tervenisti maha ning ka vundament valati täiesti uus; uusehitis erineb visuaalselt vaadates täielikult sellest hoonest, millist renoveerima asuti; hoone ehitamisel kasutati kaasaegsemaid ehitusmaterjale ning katuse puhul teist materjali; erinevalt vanast hoonest on uus ehitis kahekordne ning kuigi hoone vundament võib olla samade mõõtmetega, kui vanal hoonel, siis hoone ühe külje 2. korruse väljaehitis ulatub välja 2 meetrit ning toetub puupalkidele, mille all on fiboblokid; hoonel on näha

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri–Riigi Teataja

8(22)

korsten, millisest tulenevalt saab teha järelduse selle kohta, et hoone omanik on soovinud ehitisse paigaldada küttesüsteemi, milline lammutatud hoonel puudus; uue hoone kasutusotstarve on ilmselgelt muu kui küünil, kuna sinna on sisse ehitatud kanalisatsioonisüsteemi ning loodud on võimalus elektrigeneraatori ühendamiseks. Seega on kohtumenetluses tuvastatud, et kõnealune palkhoone on uus ja mitte taastatud hoone. 8) Asjaolu, et ehitustööde juures käinud KKI ametnikud kinnitasid, et ehitustöödega jätkamine on lubatud, ei anna alust pidada hoonet õiguspäraseks. Ettekirjutuses on selgitatud, et ehitustööde teostamise ajal kinnistul käinud inspektorid ei saanud kuidagi anda hinnangut hoone õiguspärasuse, s.o selle kohta, kas rajatav hoone on lammutatud küüniga olemuslikult sarnane. Kõnealuste ehitiste (sh palkhoone) õigusvastase rajamise osas viidi läbi ka väärteomenetlus ning selle väärteoasja kohtumenetluses leidis ka kohus, et ajal, kui ametnikud objekti üle vaatasid, ei saanudki nad lõplikult hinnata kaebaja tegevust, ega pidada ehitustegevust ebaseaduslikuks, kuna kontrolli teostamise ajaks ei olnud ehitis oma lõplikul kujul veel püsitatud, samuti puudusid sellal väärteootsuses ära märgitud muud rajatised, mis olid samuti püstitatud luba omamata. 9) KeA ei nõustu, et puudub vaidlus selles, kas olemasolev hoone vundament lähtub hoone endise vundamendi piiridest. Maakohus ei ole kõnealust hoonet puudutavas väärteoasjas nr 420-3532 tuvastanud, kas olemasolev vundament vastab endise hoone vundamendi mõõtudele vaid üksnes märkinud, et hoone vundament võib olla samade mõõtmetega, kui vanal hoonel. Asjaolu, et ehitisregistri kohaselt oli varasema hoone ehitisealune pind 18 m 2 viitab pigem sellele, et olemasoleva hoone vundament on suurem. Ka Maa-ameti geoportaali 2002. a ortofotolt nähtub, et varasema hoone vundamendi pindala oli ~18 m2. Ettekirjutusest nähtuvalt on aga tuvastatud, et kõnealuse hoone vundamendi pindala on 30,36 m 2 (4,6 x 6,6 m). Ülaltoodule tuginedes ja võttes mh arvesse ka seda, et olemasoleva hoone rajamiseks valati täitsa uus vundament, tuleb asuda seisukohale, et uue hoone vundament on oluliselt suurem kui samas kohas varem asunud küüni vundament. 10) Isegi, kui olemasoleva hoone vundament lähtub endise hoone vundamendi piiridest, ei tähenda see, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega. Hoone vundamendi suurus ei ole hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet määrava tähendusega. Ka kaebaja ise tunnistab, et võrreldes kinnistul varem asunud küüniga, on olemasoleval hoonel lisaks ilma vundamendita rajatud palkidele toetuv katusealune väljaehitis. Arvestades, et uus ehitis on kahekordne, väljaulatuva 2. korrusega ning et lammutatud hoone ehitusalune pind ehitisregistriandmete kohaselt oli 18 m2 ning uue hoone vundamendi pindala on 30,36 m2 ning ehitisealune pind ~63,24 m2, siis saab lugeda tuvastatuks hoone mahu olulise suurenemise. Hoone mahu olulist suurenemist kinnitavad ka Maa-ameti geoportaali ajaloolised aerofotod. 11) Asjaolu, et hoone maht on oluliselt suurenenud, ei lükka ümber kaebaja viidatud kasutusluba. Kasutusloast nähtuvalt on see antud inventariseerimisjooniste alusel Vihasoo külas asuvale Sillaotsa küünile (pos 1). Kuna inventariseerimisjooniseid esitatud ei ole, siis ei ole aru saada, millisele hoonele kasutusluba anti. Seega ei saa esitatud kasutusluba seostada kõnealuse Xxxxxx kinnistul asuva hoonega. Kasutusloast nähtuvalt on hoone ehitusalune pind 42 m2. Ehitisregistrist nähtuvalt oli Xxxxxx kinnistul paikneva küüni ehitisealune pind 18 m 2 ning ka kaebaja 17.09.2018 kirjast nähtub, et kohalik omavalitsus on kaebajale selgitanud, et kuna hoone suurus on alla 20 m2, siis on omanikul õigus hoone rekonstrueerida ja omavalitsust teavitada pole vaja, küll aga on vaja teavitada KeA-d. Kuna kasutusluba ei ole konkreetse hoonega seostatav ning sellel olev info oli vastuolus ehitisregistri andmetega, võis KeA eeldada ehitusregistri andmete õigusust. Seda enam, et seda kinnitasid ka ajaloolised ortofotod.

9(22)

Isegi, kui vana hoone ehitusalune pind oleks olnud 42 m2, on olemasoleva hoone ehitusalune pind ka sellest suurem. Nimelt nähtub Maa-ameti geoportaali mõõteriista kasutades, et olemasoleva hoone ehitusalune pind on 2020. a ortofoto põhjal üle 60 m2. Ülaltoodut arvesse võttes on KeA pidanud kõnealust kasutusluba asjakohatuks tõendiks ning põhjendatult leidnud, et olemasoleva hoone maht on võrreldes Xxxxxx kinnistul varem asunud hoone mahuga oluliselt suurem. 12) Olemasoleva hoone arhitektuuriline lahendus ei vasta samal kohal varem asunud hoone arhitektuurilisele lahendusele. Xxxxxx kinnistul asuv küün oli neljakandiline, viilkatusega, õhku läbilaskev, akende ja usteta palkhoone. Olemasolev hoone on küll palkidest ja viilkatusega, kuid 13.09.2019 objekti kontrollimise protokollist (edaspidi OPK) nr 1091098, 04.10.2019 sündmuskoha vaatluse protokollist (edaspidi SVP) nr 940019001000 ja 06.04.2021 OPK nr 1104796 nähtuvalt on sellel võrreldes endise küünihoonega õhutihedad seinad, avatäited, terrass, palkidele toetuv katusealune väljaehitis, korsten. Võrreldes olemasoleva hoone välimust varasema hoonega ei saa olla vaidlust selles, et hooned on arhitektuuriliselt erinevad. 13) Samuti ei vasta olemasoleva hoone kasutusotstarve samas kohas varem asunud hoone kasutusotstarbele. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslikus uuringus on toodud, et Lahemaa maakülade jõgede ääres on ajalooliselt paiknenud heinamaad ehk aasud. Aasude näol oli tegu talude jõeäärsete lahustükkidega, kus karjatati loomi ja tehti heina ning paiknesid heinalaod ehk heinaküünid. Heinalao seinad olid tavaliselt tehtud kohapeal kättesaadavatest materjalidest. Seinad polnud õhutihedad, aga pidid siiski olema piisavalt tihedad (eelkõige kaugematel lahustükkidel paiknevatel hoonetel), et metsloomad ei saaks pragudest heina välja kiskuda. Et tagada õhu parem liikumine, olid heinalaod katuse otsaviilu juurest osaliselt avatud. Ka Xxxxxx kinnistul varem asunud küün vastas sellisele traditsioonilise heinalao kirjeldusele. See paiknes Valgejõe äärsel aasul ehk karjamaal, lähima taluõueni on läbi metsa kulgevalt teelt u 400 m (linnulennult u 300 m), selle seinad ei olnud õhutihedad, aga piisavalt tihedad, et loomad ei saaks heina välja kiskuda; õhu paremaks liikumiseks otsaviilu alt osaliselt avatud – õhk peab läbi käima, muidu küün ei funktsioneeri küünina. Teenindavate kommunikatsioonide (majas WC, väljas kanalisatsioonirajatis; korsten; elektri ühenduse valmidus - generaator) olemasolu muudab hoone olemust. Tegemist ei ole enam traditsioonilise heinaküüniga, mille eesmärk on lihtsalt hoida heina varju all. Ka kohtuasjas nr 4-20-3532 on tuvastatud, et olemasoleva hoone kasutusotstarve erineb selle ajaloolisest otstarbest. 14) KeA on tutvunud D. D 14.10.2020 arvamusega ega pea seda käesolevas asjas tähtsust omavaks. KeA on ettekirjutuses selgitanud, et ehitusinseneri arvamus selle kohta, kas tegemist on uue hoone püstitamisega või vana rekonstrueerimisega, ei ole KeA-le siduv. Arvamuses on üksnes välja toodud ehitusseadustiku mõisted - ehitise rekonstrueerimine, ehitusseadustiku eesmärk ning ehitisele esitatavad nõuded ning seejärel ilma sisulise analüüsita lihtsalt nenditud, et teostatud küüni ehitustööd liigituvad ehitusseadustiku mõistes renoveerimistööde alla. Arvamuses ei ole kuidagi hinnatud, kas olemasolev hoone vastab kasutusotstarbelt, arhitektuuriliselt lahenduselt ja mahult varem kinnistul paiknenud hoonele. Lisaks nõuaks selline analüüs mh teadmisi Lahemaa rahvuspargi vastavale piirkonnale iseloomulikust asustusstruktuurist ja taluarhitektuurist, mida ehitusinseneril eeldatavalt ei ole. Ülaltoodut arvesse võttes ei olnud KeA-l alust võtta D. D arvamust käesoleval juhul arvesse. 15) KeA ei nõustu kaebaja väitega, nagu ta oleks käitunud kaebaja suhtes sõnamurdlikult. Kaebaja väide tugineb KeA 15.10.2018 kirjale, milles on mh selgitatud, et KeA hinnangul võib olemasolevat abihoonet remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis – küünina. Ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine 10(22)

ning uue õueala rajamine pole asutusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik, kuna tegemist pole ajaloolise talukohaga ning ta ei paikne küla ajaloolises asustusalas. Seejuures nähtub kaebaja 17.09.2018 kirjast, et Kuusalu Vallavalitsuse hinnangul on hoonet võimalik rekonstrueerida ka suuremas (kui 20 m2) mahus, näiteks 50 m2 aga selleks on vaja taotleda projekteerimistingimused ning küsitakse KeA põhimõttelist seisukohta suuremas mahus projekteerimise osas enne projekteerimise alustamist. Seega nähtub kirjavahetusest selgesti, et KeA on 15.10.2018 kirjaga andnud üldise põhimõttelise seisukoha hoone rekonstrueerimise võimalikkuse suhtes, mitte nõusolekut konkreetse hoone ehitamiseks. Lisaks nähtub eelnevalt viidatud kirjadest selgelt ka see, et kaebaja oli täielikult teadlik, et kui soovib ehitada kinnistul varasemalt asunud hoonest suuremat hoonet, on tal vajalik taotleda projekteerimistingimused. Eelnevalt on piisavalt põhjendatud, et olemasolev hoone on suurem, kui Xxxxxx kinnistul varem asunud hoone. Seega on kaebaja püstitanud hoone teadlikult õigusnorme rikkudes ilma vajalike kooskõlastuste ja projektita. KeA 15.10.2018 kiri ei saanud kaebajas kuidagi tekitada õigustatud ootust, et KeA on hoone püstitamist sellisel kujul lubanud. 16) Asjaolu, et kaebaja ja tema pereliikmete elukoht on mujal, ei tähenda, et hoonet ei saaks käsitleda elamuna. Xxxxxx kinnistul asuva hoone näol on tegemist elamuga (täpsemalt suvilaga). 17) KeA on tutvunud Q. Q 01.04.2021 eksperthinnanguga, kuid selles toodud asjaolud ei andnud KeA-le alust oma seisukohtade muutmiseks. Kõnealune eksperthinnang keskendub Xxxxxx kinnistu poollooduslikule kooslusele ning hoonete lammutamisest sellele tekkivale kahjulikule mõjule. Küll aga ei käsitle eksperthinnang ettekirjutuse aluseks olevat peamist hoonete likvideerimise alust, s.o hoonete vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjast tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Nimelt on kaitse eeskirja § 1 lg 1 p 1 kohaselt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk muuhulgas kaitsta piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise. Kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk muuhulgas pärandkultuurmaastiku, sealhulgas pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete kaitse. Eksperthinnangus ei ole kaalutud erinevate kaitse-eesmärkide omavahelist mõju ja olulisust. KeA hinnangul ei kaalu käesoleval juhul poollooduslikule kooslusele likvideerimisega kaasneva võimaliku kahju ärahoidmise vajadus üles hoonete likvideerimisest saadavat kasu pärandkultuurimaastiku kaitseks. Seda enam, et peale ehitiste likvideerimist ala ja niidukooslused kõigi eelduste kohaselt taastuvad. KeA ei nõustu Q. Q 28.09.2022 eksperthinnangus toodud väidetega, et pool-loodusliku kooslust on kahjustatud vähem kui 300 m2 ulatuses ning Xxxxxx kinnistul asuva hoone arhitektuur ja visuaalne lahendus on Lahemaa rahvusparki sobiv. KeA on esitanud seisukoha Q. Q pädevuse ja 28.09.2022 eksperthinnangu kohta oma 13.10.2022 kirjas ning jääb selle juurde. 18) Ettekirjutuses on selgitatud, miks isegi juhul, kui tegemist oleks rekonstrueerimisega, oleks põhjendatud samasisulise ettekirjutuse tegemine. Nimelt on kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 1 kohaselt ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine piiranguvööndis lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 8 lg 1 kohaselt kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit ning lg 2 kohaselt kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse11(22)

eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. Ettekirjutuses on selgitatud, et KeA ei ole andud nõusolekut vana küüni väliskonstruktsioonide muutmiseks (rekonstrueerimiseks) ega olekski seda saanud teha, kuna sel viisil hoone rekonstrueerimine ning sellega paratamatult kaasnev õueala tekkimine on vastuolus asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega ning võib seega kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Seega ei saaks KeA hoone olemasoleval kujul säilitamisega nõustuda ka juhul, kui tegemist oleks rekonstrueerimisega. 19) Kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk ja aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis on kõik ehitised (EhS § 3 lg-d 1 ja 4). Kaebaja väited, et tegemist on ajutiste objektidega, mis on lihtsasti eemaldatavad, ei oma tähtsust, sest ülaltoodust nähtuvalt võivad ehitised olla ka ajutised ning üksnes maapinnale toetuvad (st lihtsasti eemaldatavad). Samas ei nõustu KeA, et ehitised on lihtsasti teisaldatavad, kuna need kõik on kinnitatud maasse - valatud betooni. Ka kohtud on nii käesolevas asjas kui väärteoasjas nr 4-20-3532 kõiki kõnealuseid rajatisi põhjendatult ehitisteks lugenud. 20) Q. Q selgitused ja C. C e-kirjad ei tõenda, et Xxxxxx kinnistul asuva vee hoiustamise mahuti näol on tegemist kinnistul juba varasemast ajast paiknenud loomade jootmiseks ettenähtud kaevuga. Q. Q kirjast nähtub, et 14.07.2022 teostatud Xxxxxx kinnistu kontrollvaatlustel nimetatud kinnistul veemahutit ei tuvastatud. Sellest ei selgu, kas kinnistul on varem olnud loomade jootmise kaev, veel vähem selle võimalik seos KeA poolt tuvastatud kinnistul paikneva veemahutiga. Ka on kaheldav selle väite informatiivne väärtus, kuna kaebaja ei ole öelnud, et ta oleks ettekirjutuse veemahuti likvideerimist puudutavas osas täitnud. Seega peaks veemahuti endiselt Xxxxxx kinnistul asuma. Asjaolu, et veemahuti Xxxxxx kinnistule rajatud oli, tõendavad nii 2019. a OKP, 2021. a OKP ja SVP. Ka on veemahuti olemasolu kinnistul tuvastatud Harju Maakohtu 10.11.2020 otsusega väärteoasjas nr 4-20-3532. C. C e-kirjast on väidetava loomade jootmiskoha kohta mainitud vaid, et oli ka loomadele jootmiskoht, kaev. Kuna e-kirjas ei ole mainitud väidetava jootmiskaevu asukohta, siis ei saa ka selle e-kirja põhjal järeldada, et olemasoleva veemahuti näol oleks tegemist kinnistul varem asunud loomade jootmise kaevuga. Eelnevale tuginedes ei oma kõnealused ekirjad asjas tähtsust. 21) KeA-l on õiguslik alus nõuda kaebajalt Lahemaa rahvuspark 97 kinnistult puidust värava likvideerimist. KeA on ettekirjutuses selgitanud, et värav on püstitatud LKS § 30 lg 2 p 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3 keelde rikkudes ning nende tagantjärgi seadustamine ei ole võimalik. Vaide esitajalt nõutakse talle mitte kuuluvalt kinnistult värava likvideerimist tuginedes korrakaitse seaduse (KorS) § 15 lg-le 1. Kuna käesoleval juhul on värava õigusvastaselt rajanud kaebaja, siis on ta ka avaliku korra eest vastutav isik, kellel on korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. Seda seisukohta on käesolevas asjas esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel toetanud ka kohtud. Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu valitseja RMK on 03.01.2022 kirjas teatanud, et värav on püstitatud ilma RMK kooskõlastuseta. Värav takistab vaba liikumist ja ligipääsu hooldust vajavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele. Antud värava likvideerimine on RMK seisukohalt hädavajalik. C. C e-kiri ei tõenda ka seda, et kaebaja oleks Lahemaa Rahvuspark 97 kinnistul oleva värava rekonstrueerinud. E-kirjast ei ole üheselt arusaadav, kas jutt käib samast väravast. Isegi kui see nii on, siis ei kinnita kiri, et tegemist oleks värava rekonstrueerimisega ja mitte uue rajamisega. Nimelt nähtub kirjast, et üks värav nn mulk, oli loomadele ja teine värav puhkajatele, kes nädalavahetustel maale tulid. Värav, mille likvideerimist ettekirjutusega 12(22)

nõutakse, on üheosaline. Seega ei oma C. C e-kiri tähtsust ka väravaga seonduvate asjaolude tõendamisel. 22) Ettekirjutus on proportsionaalne. Ülaltoodust nähtuvalt on ehitised, mille likvideerimist ettekirjutusega nõutakse nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastased, st need on püstitatud ehitiste püstitamiseks sätestatud nõudeid järgimata ning need on vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Sellises olukorras oli ehitiste likvideerimiseks ettekirjutuse tegemine sobiv, vajalik ja mõõdukas. Ehitiste likvideerimine on sobiv meede, kuna võimaldab kõrvaldada kaitse-eesmärkidega vastuolus olevad ehitised (s.o rikkumise) ning seega tõrjuda kaitse-eesmärkide saavutamise ning kaitseala seisundi kahjustamise ohu. Ehitiste likvideerimine on vajalik, kuna rikkumise ja ohu kõrvaldamise eesmärki ei ole võimalik saavutada kaebajat vähem koormavate meetmetega. Nimelt ei ole võimalik kõrvaldada ehitiste vastuolu kaitse-eesmärkidega ehitiste osalise ümberehitamise või mõningase välimuse muutmisega. Ehitiste likvideerimine on mõõdukas meede, kuna kaalukas avalik keskkonnakaitseline huvi kaalub käesoleval juhul üles kaebaja erahuvi ehitiste sellisel kujul säilitamiseks. KeA on mõõdukuse hindamisel mh võtnud arvesse, et kaebajal puudub LKS § 14 lg-st 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tulenevalt õigustatud ootus ehitamise õiguspärasuse osas, kaebaja püstitas ehitised teadlikult õigusvastaselt ning ehitised ei ole sellisel kujul kaebaja jaoks eluliselt olulised. 23) Kuna eelnevast nähtuvalt on kaebaja vaie jäetud põhjendatult rahuldamata, siis on ka vaideotsus õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Ka ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vaideotsus on õigusvastane seetõttu, et selles on esitatud väiteid, millele ettekirjutuses tuginetud ei ole ning lisatud tõendeid, mida toimikus ei ole. Vaideotsuse lisaks 1 on vaide suulise arutelu protokoll, lisaks 2 Maa-ameti geoportaali väljavõtted Xxxxxx kinnistust ning lisaks 3 kinnistul varem paiknenud küüni foto. Nii geoportaali väljavõtete kui ka küüni fotode näol on tegemist täiendava illustreeriva materjaliga 2019. a OKP-le, 2021. a OKP-le ja SVP-le. Nimetatud väljavõtted ja fotod tõendavad KeA seisukohta, et olemasolev palkhoone erineb mahult ja välimuselt oluliselt kinnistul varem paiknenud küünist. KeA ei ole eksinud HMS §-s 83 sätestatud põhimõtete vastu, mis ei keela vaiet läbi vaadates täiendavate tõendite kogumist. HMS § 6 kohasest uurimispõhimõttest tulenevalt võib täiendavate tõendite kogumine vaidemenetluses olla lausa vajalik. Ka on KeA vaidemenetluses täiendavalt hinnanud Q. Q 01.04.2021 eksperthinnangu asjakohasust ja leidnud, et see ei anna alust ettekirjutuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. 24) KeA on oma seisukohta kompromissi osas 13.10.2022 kirjas põhjalikult selgitanud. Nimelt ei lükka Q. Q 28.09.2022 eksperthinnang ümber ettekirjutuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid või hinnanguid, kompromissettepanekus välja pakutud muudatused ei kõrvalda vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega ning olemasolevat hoonet ei ole võimalik ümber ehitada nii, et see oleks kooskõlas kaitse-eesmärkidega. Ka kaebaja täiendav ettepanek ehitada hoone teise korruse eenduv osa esimese korruse osas täies ulatuses kinni, ei aita kõrvaldada hoone vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Selline lahendus oleks mõeldav olukorras, kus tegemist oleks olemasoleva elamuga hoonestatud kinnistule (st kinnistul asub õiguslikul alusel püstitatud elamu) abihoone püstitamisega. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

praeguseks likvideerimata ehitised asuvad Lahemaa piiranguvööndis ja Loobu jõe ehituskeeluvööndis. Selles vaidlus puudub. LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirja 23 lg 1 p-st 2 tulenevalt on piiranguvööndis keelatud ehitiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lg-tes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Vaidlust ei ole, et kõnealuste ehitiste näol ei ole tegemist kaitse-eeskirja § 23 lg-tes 4 ja 5 nimetatud ehitistega.

14(22)

KeA on vastanud kaebaja 17.09.2018 e-kirjale (tl 130), milles kaebaja ühtaegu teavitab alla 20 m2 pinnaga ehitise rekonstrueerimise alustamisest2, ning teisalt küsides KeA-lt põhimõttelist seisukohta suuremas mahus, nt 50 m2 ehitisealuse pinnaga, ehitise projekteerimise võimalikkuse osas. Ilma KeA nõusolekuta ei saanud kaebaja alustada ei alla 20 m2-se ega suurema ehitisealuse pinnaga ehitise püstitamiseks ehitustöid, kuid kaebaja on sellele vaatamata esmalt lammutanud vana küüni ning seejärel alustanud uue vundamendi rajamist kuni uue ehitise valmis ehitamiseni. KeA-lt 15.10.2018 kirjast nähtuvalt on EHR-i põhjal tuvastatud küüni ehitisealune pind 18 m2 ning maaüksuse pindala 10772 m2. Samuti on tehtud KeA spetsialisti poolt 19.09.2018 paikvaatlus, millega on tuvastatud puitkonstruktsiooniga osaliselt lagunenud küüni olemasolu Xxxxxx kinnistul. Muid ehitisi tuvastatud ei ole. Kaebajale on selgitatud EhS § 4 lg-s 3 (ümberehitamine) sätestatut. Samuti selgitatud Xxxxxx maaüksusele kohalduvaid looduskaitselisi piiranguid ning märgitud, et küüni laiendamine pole kooskõlas elupaigatüüpide kaitse-eesmärgiga. Kultuuripärandi kaitse-eesmärke on käsitletud kirja p-s 2, milles on KeA üheselt arusaadavalt märkinud, et olemasolevat abihoonet (s.o küüni) võib remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis ehk küünina. KeA lisas, et ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue õueala rajamine pole asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik, kuna tegemist pole ajaloolise talukohaga ning ta ei paikne küla ajaloolises asustusalas. Kui kaebaja tahe oli püstitada küüni asemele suurema ehitisealuse pindalaga, suurema mahuga ning suvilana kasutatav ehitis pidanuks kaebaja KeA 15.10.2018 kirja käsitlema keeldumisena nõusoleku andmisest, mida tal oli võimalik kohtus menetlustoiminguna vaidlustada. Seda kaebaja teinud ei ole. Ka pärast nimetatud kirja pole KeA andnud kaebajale nõusolekut või teinud kooskõlastamiseks nõutava ehitise eskiisi või projekti esitamise järgselt uut keeldumist. Kaebaja seisukohad tuginevad moonutatud faktidele ja KeA üheselt selge seisukoha (15.10.2018 kirjas) ignoreerimisele. Muuhulgas selles osas, et KeA oleks justkui andnud nõusoleku mistahes liiki abihoonena ehitise taastamiseks. Kaebaja viidatud määrus nr 51 ja selles toodud kasutusotstarvete koodid ei piira KeA pädevust tegutseda kaitseala valitsejana kaitse-eeskirja eesmärkide tagamisel. KeA-l oli õigus täpsustada, millise abihoonena ehitise taastamine on põhimõtteliselt lubatav, arvestades kaitse-eeskirja § 18 lg-s 2 toodud pärandkultuurimaastiku säilitamise eesmärki. 11.2 Asjas esitatud fotomaterjal kinnitab üheselt, et ajaloolist küüni ei ole autentsena taastatud ja ilmselgelt ka ei ole plaanitud (heina)küünina kasutada. Kaebaja esindaja pakkumine kohtuistungil, et vajadusel võib heinad sisse panna, ei muuda suvilat heinaküüniks. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas 20.06.2022 tehtud määruses leidnud, et: „Praegusel juhul lammutati lagunenud küün ja ehitati asemel palkidest hoone, mis on ettekirjutuse kohaselt kahekordne, sellel on kanalisatsioonisüsteem, korsten ja küttesüsteem, samuti on sellele loodud võimekus, liitumaks elektrivõrguga. Ettekirjutuses on täiendavalt märgitud, et hoone 2. korrust on laiendatud väljaehitise näol (ulatub hoone alumise korruse otsaseinast 2 meetrit kaugemale) ning see toetub palkidele. Lisaks järeldub ettekirjutusest, et küüni algse laudkatuse asemele on vaidlusalusele hoonele rajatud rookatus. Olemas olnud küünil need tunnused ja omadused puudusid. Vastupidist ei väida ka kaebaja. Nii toimikus olevad fotod kui ka väärteomenetluses kirjeldatud asjaolud kogumis lubavad seega järeldada, et küüni asemele on ehitatud uue kasutusotstarbe ja mahu ning teistsuguse arhitektuurilise lahendusega hoone kui oli seda algne küün. Seetõttu ei luba olemasolevad väited ja tõendid

Sellist teavitamist (EhS § 35 mõttes ehitusteatist) looduskaitsealale ehitamise puhul pole ette nähtud, vaid nõutav on kaitseala valitseja eelnev nõusolek.

15(22)

järeldada, et vaidlusalune hoone on varem kinnistul asunud küüniga olemuslikult sarnane hoone EhS § 4 lg 4 viimase lause mõttes. Seetõttu ei saa vaidlusaluse hoone rajamist praeguses menetlusetapis käsitada küüni ümberehitamisena ehk taastamisena EhS § § 4 lg 4 teise lause mõttes. Asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et pärast küüni lammutamist ehitati olemuslikult uus ehitis (EhS § 4 lg 4 kolmas lause). Veenev ei ole see, et kui kaebaja tegelikuks tahteks oleks olnud taastada küün, et siis küün kui abihoone peaks omama kõiki neid funktsioone, mis on omased just elamule.“ (vt määruse p 13) Et kaebaja tegelikuks tahteks pole algusest peale olnud küüni autentsena (sh samas mahus) taastamine, nähtub kohtu hinnangul eelviidatud kaebaja 17.09.2018 e-kirjast ning seda näitab üheselt ehitustööde tulemus - valminud on suvila. Seda, et sellist tahet pole ka kohtumenetluse ajal näitab kaebaja 03.10.2022 ettepanek kompromissläbirääkimistel (likvideerida terass ja korsten, paigaldada akendele luugid) (KeA 13.10.2022 vastus, tl 165). 11.3 Ka Maa-ameti geoportaali 2002. a ortofotolt (tl 129 pöördel, selles veebirakenduses kättesaadava mõõtmisvahendiga mõõdetud) nähtub, et varasema hoone ehitisealune pind oli 19,06 m2 ehk lähedane EHR-i andmetele - 18 m2. Ettekirjutusest nähtuvalt on tuvastatud, et uue hoone vundamendi pindala on 30,36 m2 (4,6 x 6,6 m). Uus ehitis on kahekordne (vrd EHR-s küün ühe maapealse korrusega) ja väljaulatuva 2. korrusega ning ehitisealune pind on ligikaudu 63,24 m2 (tl 71 pöördel, mõõdetud samuti Maa-ameti veebirakenduse abil ehk seega ligikaudne, kuna teada pole katuseräästa laius ning sellest tulenevalt, kas see tuleks arvata ehitisealuse pinna sisse (arvestades ka 2.korruse väljaulatuva osa horisontaalprojektsiooni maapinnale)3). Igaljuhul on ka ligikaudsete mõõtmiste põhjal ilmne, et hoone maht (eelviidatud määruse §-s 34 toodut arvestades) on oluliselt suurenenud, lisaks muutunud arhitektuursele lahendusele ja kasutusotstarbele, mis ei võimalda käsitleda ehitustöid vana küüni ümberehitamise ehk taastamisena EhS § 4 lg 4 mõttes. Kaebaja esitatud 21.11.1997 kasutusloa nr 162 (tl 15) andmed on eelnevast tulenevalt kas ekslikud või pole kasutusluba antud vaidlusaluse küüni kohta. 11.4 Vastustaja on õigesti märkinud, et hoone vundamendi suurus ei ole hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet määrava tähendusega – palkhoonet ei ole käsitatud olemuslikult uue ehitisena ainuüksi põhjusel, et palkhoone vundament on kunagise (heina)küüni omast mõõtmetelt suurem. Vastustaja on muu hulgas asjakohaselt osundanud, et juba ainuüksi teenindavate kommunikatsioonide (majas WC; kanalisatsioonirajatis; korsten; elektri ühenduse valmidus – generaator) olemasolu muudab hoone olemust. Sellised kommunikatsioonid on ilmselgelt vajalikud inimeste majutamiseks, mitte heinte hoidmiseks. Hoone funktsiooni (suvila) on õigesti määratlenud sellele elektrivõrguga liitumise lahenduse projekteerinud (Elektrilevi OÜ tellimusel) projekteerija Y. Y 12.04.2019 tööprojektis (vastustaja 24.10.2022 vastuse lisa 7). Ka kohtu hinnangul on tegemist elamuga, täpsemalt suvilaga. Määruse nr 57 § 17 lg 3 kohaselt on eluruum alaliseks elamiseks ette nähtud ruum või ruumistik. Eluruumid jagunevad elamuteks ja korteriteks. Elamuks loetakse nimetatud määruse järgi ka hoonet, mis on mõeldud hooajaliseks elamiseks, nagu suvila ja aiamaja. Sellest lähtuvalt ei oma tähtsust ka kaebaja väide, et tema registrijärgne elukoht ei ole Xxxxxx kinnistul. Seejuures nähtub KeA 15.10.2018 kirjast seegi, et Kuusalu Vallavalitsus on kaebajale selgitanud, et suuremas mahus kui 20 m2 hoone rekonstrueerimiseks on vaja taotleda kohalikult omavalitsuselt projekteerimistingimused ja projekti peab kooskõlastama KeA.

Vastavalt majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrusega nr 57 (edaspidi määrus nr 57) vastu võetud „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ §-le 19.

16(22)

11.5 Kaebaja viide asjatundja (s.o volitatud inseneri, 8. tase) 14.10.2020 arvamusele (kohtumenetluses dokumentaalne tõend), milles viimane on seisukohal, et küüni ehitustööd liigituvad EhS-i mõistes renoveerimistööde alla, ei oma tähendust. Õigusliku hinnangu EhS-i tõlgendamisel ja kohaldamisel annab kohus. Seega on ka vastustaja õigesti jätnud selle järelduse arvamusest tähelepanuta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 14). 11.6 Nõusolekut või õiguspärast ootust ehitada suvila ei tulenenud kaebajale sellest, et ehitustööde teostamise ajal käisid KKI ametnikud (oli sel ajal KeA-st eraldiseisev asutus, mis ei olnud kaitseala valitseja) kinnistul ega keelanud ehitustegevuse jätkamist. Ettekirjutuses ja vaideotsuses on märgitud, et ajal, mil ametnikud kinnistul käisid, ei olnud veel võimalik anda ühest hinnangut ehitise õiguspärasuse kohta. Sama nähtub ka Harju Maakohtu 10.11.2020 otsusest nr 4-20-3532. Küll oli kontrollimise hetkel kinnistul ehitusjärgus uus vundament, mis nähtub KKI 14.05.2019 OKP-st nr 1088311 ja sellele lisatud fotodelt. Ka nähtub nimetatud OKP-st, et kaebaja esitas alles pärast vaatluse toimumist 30.05.2019 KKI inspektorile KeA 15.10.2018 kirja ning eeltoodut arvestades KKI ei alustanud esialgu otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetlust. Kohtu hinnangul pidanuks KKI inspektor vundamendi ülemõõtmise järel ja hiljemalt KeA 15.10.2018 kirjaga tutvumisel mõistma, et valmiv ehitis on tõenäoliselt mahult suurem varasemast küünist ning ehitustegevus oleks tulnud ka selles osas peatada, mitte lasta ennast eksitada ehitustöölise selgitusest, et ehitist rajatakse vana vundamendi mõõtmetes. Seda isegi siis, kui KKI ei saanud eskiisi puudumise tõttu hinnata, kas taastatakse kasutusotstarbe ja arhitektuurse lahenduse poolest küünina käsitletavat ehitist. See ei anna aga alust järelduseks, et kaitseala valitsejana mittetegutsev asutus saanuks anda enda tegevusetusega nõusoleku uue ehitise püstitamiseks. Sellist nõusoleku andmise võimalust kehtiv õigus ette ei näe. Kuna KeA pole andnud nõusolekut Xxxxxx kinnistul asunud ajaloolise küüni asemele olemasoleval kujul palkhoone (suvila) püstitamiseks, on kaebaja väited vastustaja sõnamurdlikust käitumisest alusetud.

17(22)

83/2022) nähtuvalt (lk 3, p 3) on hävitatud taimestik asendunud loodusliku ristiku ja hariliku võilillega ehk mitte lubjavaesele aruniidule iseloomuliku taimestikuga (14.07.2022 vaatlus). See võiks Q. Q arvates taastuda alles mõne aasta möödudes, kuid mööndes, et see sõltub kasutusintensiivsusest (lk 4, p 4). Seejuures seostab Q. Q kooslusele tekkivat positiivset mõju niitmisega, selgitamata samas, miks niitmiseks on vajalik suvila olemasolu. Q. Q möönab lubjavaese aruniidu pindala vähenemist ning teeb ettepaneku vajadusel likvideerida ehitise terrassi osa. Kohtu hinnangul ei järeldu isegi kaebaja enda esitatud tõendist, et suvila ehitus poleks kahjustanud kaitstavat looduslikku kooslust, mis pole senini taastunud. Arvestades ehitisealuse pinna suurenemist ja suvilana (mitte küünina) kasutamise koormust ei saagi see seal taastuda. 12.3 Kaebajal ei ole alust nõuda ebaseaduslikult püstitatud hoone säilitamist vaid põhjusel, et ka ehitise likvideerimine võib Q. Q hinnangul poollooduslikku kooslust kahjustada. Mis iseenesest vastab tõele, kuna iga ehitustegevus (sh lammutamine) taolises looduslikus keskkonnas kahjustab seda. Õigusrikkumisega saavutatud õigusvastase olukorra likvideerimata jätmist ei saa praegusel juhul nõuda tuginedes võimalikule ajutisele keskkonnale tekkivale kahjule. KeA on vaideotsuses asjakohaselt selgitanud, et peale ehitiste tervikuna likvideerimist ala ja niidukooslused kõigi eelduste kohaselt taastuvad ning poollooduslikule kooslusele võimaliku kahju ärahoidmise vajadus ei kaalu antud juhul üles hoonete likvideerimisest saadavat kasu pärandkultuurimaastiku kaitsel. Ka Tallinna Ringkonnakohus on jaganud vastustaja hinnangut, et kui vaidlusalust hoonet koos selle juurde kuuluvate rajatistega hakatakse kasutama pikemajaliseks elamiseks, mõjutaks see väärtuslikku niidukooslust ja takistaks hävitatud niidukoosluse taastumist. Mida suurem on õueala ja mida intensiivsemalt seda kasutatakse, seda suurem on eelduslik kahju niidukooslusele. Sellist õigustatud ootust, et küüni taastamise raames saab kaebaja rajada hoone, mida saab kasutada pikemajaliseks elamiseks, kaebajal ei ole (vt ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 22 viimane lõik). 12.4 Niisamuti on vastustaja põhjendatult osundanud, et Q. Q arvamused ei käsitle ehitiste vastuolu kaitse-eeskirjast tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga ning Q. Q ei ole kaalunud erinevate kaitse-eesmärkide omavahelist mõju ja olulisust. Seejuures nõustub kohus ka KeA 13.10.2022 kirjas nr 1-6/22/133-19 (tl 155-156) märgituga, et Q. Q (KMH juhtivekspert) seisukoht palkhoone arhitektuurilise sobivuse kohta (7-83/2022, lk 5, p 8 – kokkuvõtvalt sarnaneb kaebaja suvila Altja kõrtsiga) pole käsitletav asjatundja arvamusena. Nagu kaevatavast ettekirjutusest (lk 3, teine lõik; p 8 viimane lõik; vaideotsus p 3.3.12, 3.3.143.3.15) nähtub ei hõlma kaitse-eesmärk üksnes hoone arhitektuurset lahendust, kui jätta täielikult kõrvale asjaolu, et kaaluda võis autentsena ajaloolise küüni (vt küüni kirjeldus 15.10.2018 kirjas) taastamist, mitte ehitada Q. Q toodud võrdluses Altja kõrtsile sarnanev suvila. Tähtsust omab eelnevale lisaks ka asutusstruktuur, mille näide lähipiirkonnast nähtub kaebaja kaebuse lisaks 2 olevalt ortofotolt. KeA on põhjendatult leidnud, et ca 300 m kaugusel hoonestusaladest on ehitatud elamu (suvila), mis lisaks asub Loobu jõe ehituskeeluvööndis. Lahemaal ei ole isegi väljaspool ehituskeeluvööndit ja väljakujunenud asustust paiknevate lagunenud üksikute küünide vm põllumajanduslike hoonete baasil uute elamisfunktsiooniga hoonete ehitamine võimalik (13.10.2022 kiri). Näide sellest, milline näeb välja ajalooline heinaladu on EMÜ 2019. a Lahemaa rahvuspargi kaitsekorraldusliku uuringu lõpparuandes (tl 161-163, väljavõte, foto joonis 5, tl 163), kus on toodud ka ajalooliste heinaladude kirjeldus (lk 16). Ka Xxxxxx kinnistul asunud küün sarnanes sellise heinalaoga. Küll ei sarnane ilmselgelt heinalaole (kultuurilist väärtust omavale ehitisele) õigusvastaselt valminud suvila.

18(22)

uue ehitisena. Kohtu hinnangul ei saa pidada meelevaldseks vastustaja hinnangut, et õiguspärase olukorra taastamine poleks ilma ehitist likvideerimata võimalik. KeA on eeltoodu juurde jäänud ka kohtumenetluses 13.10.2022 kirjas nr 1-6/22/133-19, kus vastati kaebaja kompromissettepanekule (tl 165). Tallinna Ringkonnakohus on 22.06.2022 määruses märkinud, et vaidlustatud ettekirjutus ei anna kaebajale võimalust muuta olemasolevat palkhoonet selliselt, et palkhoone vastaks kinnistul varem asunud küünile ja täidaks selle algset funktsiooni. Ringkonnakohtu arvates, kui olemasolevat palkhoonet peaks olema võimalik muuta selliselt, et see vastaks oma mõõtmetelt ja funktsioonilt algsele küünile, võib palkhoone likvideerimise nõue olla ülemäärane (vt p 19). Nagu eelnevas kohtuotsuse punktis sai märgitud, ei seisne kaitse-eesmärgiga kooskõla üksnes hoone arhitektuurses lahenduses ning autentsele heinaküünile sarnanevat ehitist olemasolevast suvilalt korstna eemaldamise, akendele luukide paneku jm kaebaja poolt kompromissläbirääkimistel pakutud modifikatsioonidega teha ei anna ning see ei kõrvaldaks vastuolu kaitse-eesmärkidega (vt KeA 13.10.2022 vastus). Kaebaja täiendav ettepanek ehitada hoone teise korruse eenduv osa esimese korruse osas täies ulatuses kinni, ei aitaks KeA hinnangul samuti kõrvaldada hoone vastuolu kaitse-eesmärkidega ning selline lahendus oleks mõeldav vaid olukorras, kus tegemist oleks olemasoleva elamuga hoonestatud kinnistule (st kinnistul asub õiguslikul alusel püstitatud elamu) abihoone püstitamisega. Seesuguse olukorraga praegu tegemist ei ole. Kohus jääb ka oma 30.05.2022 määruses võetud seisukoha juurde, et arvestades, et kaebaja tegelikuks tahteks ei olnud küüni taastamine, ei pidanud halduskohtu hinnangul KeA lammutamisettekirjutuse tegemisel kaaluma sellist lahendust (s.o palkhoone oma mõõtmetelt ja funktsioonilt algsele küünile vastavaks muutmist), mida kaebaja pole soovinud. Samas väide, et vastustaja poleks seadustamise võimalikkust hinnanud, ei vasta tõele (vt ettekirjutuse osa III ja p 8 viimane lõik; 01.03.2021 KeA kiri, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine, tl 58-59). Kuna kaebaja pole tegelikkuses soovinud küüni taastada, vaid ehitada ehituskeeluvööndisse suvila, siis tuli KeA-l põhjendatult arvestada ka hoone elamuna kasutamisega kaasneva kaitsealuse koosluse tallamisega. (vt KeA 13.10.2022 kiri nr 1-6/22/133-19) Seega mõõdupärasemat meedet hoone likvideerimise asemel praegusel juhul ei olnud. Muud objektid Xxxxxx kinnistul

see oli vajalik (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 16). Ka kinnistule rajatud kanalisatsioonisüsteem on käsitatav uue rajatisena, sõltumata sellest, kas see on kinnistule paigaldatud ajutiselt (kaebaja väitel ajutine kogumismahuti) ja kas see on lihtsasti teisaldatav. Ühtlasi on Tallinna Ringkonnakohus eelviidatud määruses nõustunud KeA-ga, et fotomaterjal kinnitab kanalisatsioonisüsteemi olemasolu (vt p 13). Kuna asjade ladustamiseks mõeldud puidust aluse puhul ei ole vaidlust, et platvorm on paigutatud maapinda paigaldatud plasttorudele, on puidust alus kohtkindlalt maapinnaga ühendatud ja vastab samuti rajatise eeldustele (vt ka ringkonnakohtu määruse, p 17). Kaebaja pole esitanud uusi väiteid ja tõendeid, mis eeltoodud järeldused ümber lükkaks. 14.2 Kontrollaktist nähtuvalt paiknes kinnistul ka vee hoiustamise mahuti. Kaebaja aga väidab, et kinnistul asus varasemast ajast samas kohas loomade jootmiseks ette nähtud kaev, millele paigutati ohutuse eesmärgil peale kaas. Ettekirjutusest nähtuvalt KeA-l puuduvad andmed, et selles asukohas oleks olnud veevõtukoht ning kaevu olemasolu ei kajasta ka EHR-i andmed. Seejuures on KeA viinud maaüksusel läbi poolloodulike koosluste inventuuri 24.07.2011 ning enne 15.10.2018 kirja koostamist paikvaatluse 19.09.2018, mille käigus pole ühtegi vana kaevu kinnistul tuvastatud. Vastustaja on uue veemahuti olemasolu kinnistul tõendanud nii 13.09.2019 OKP-ga nr 1091098 (fotod 2 ja 14), 06.04.2021 OKP-ga nr 1104796 (foto 5) ja 04.10.2019 sündmuskoha vaatluse protokolliga (SVP) nr 940019001000 (fotod 2 ja 14). Ka on veemahuti olemasolu kinnistul tuvastatud Harju Maakohtu 10.11.2020 otsusega väärteoasjas nr 4-20-3532. Eelviidatud fotolt 14 nähtub, et paigaldatud pole väidetavalt olemas olnud kaevule üksnes kaant, vaid maapinda on paigaldatud ka sama OKP lisaks oleval fotol 18 nähtav truup (tl 157 pöördel). Seega kaebaja ema (C. C) e-kirjad (samas kohas oli kaev) ei tõenda, et taastatud oleks vana kaevu. Isegi kui kaev antud kohas kunagi asus, polnud see kaevuna säilinud ning uus veemahuti on käsitatav uue rajatisena. Kaebaja on lisaks esitanud kohtule Q. Q 26.09.2022 e-kirja (tl 113), milles viimane selgitab, et 14.07.2022 teostatud Xxxxxx kinnistu kontrollvaatlustel veemahutit ei tuvastatud. Eelnev ei kinnita aga mingil moel seda, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemise seisuga kinnistul konkreetses kohas maa sisse paigutatud veemahutit ei asunud. Kui see ka on tänaseks eemaldatud, ei muuda see ettekirjutust selles osas õigusvastaseks, kuna kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Uue rajatise, kaasa arvatud ajutise, ehitamiseks ehituskeeluvööndis puudus kaebajal KeA nõusolek. 14.3 Arvestades eeltoodut nõudis KeA kaebajalt õiguspäraselt kanalisatsioonisüsteemi, vee hoiustamise mahuti, kiige, maapinda kinnitatud horisontaalse palgi ja aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatise likvideerimist. Puidust värav Lahemaa rahvuspark 97 kinnistul

esitatud paljasõnaline väide, et nõusoleku andis piirkonna metsaülem suuliselt, ei oma eeltoodu tõttu tähtsust. Eeltooduga on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus 20.06.2022 määruses käesolevas asjas, kuid on leidnud, et tuleks täiendavalt hinnata, kas tegemist võib olla juba varasemalt vaidlusaluses kohas asunud värava rekonstrueerimisega (p 18). Halduskohtu hinnangul, isegi kui vaidlusaluses kohas asus juba varem lagunenud värav (mis liikumist ei takistanud), ei olnud kaebajal lubatud võõral maal ilma maaomaniku nõusolekuta väravat rekonstrueerida ning rekonstrueerimisele poleks KeA esindaja kohtuistungil öeldu kohaselt samuti nõusolekut antud. Samal põhjusel - et vältida juurdepääsu takistamist ning kaitseala või kinnistu tarbeks ehitise rekonstrueerimise vajaduse puudumise tõttu. Kaebaja ema kirjad mälestustega minevikust, ei oma eelnevast tulenevalt tähtsust. Kuna värav on rajatud või rekonstrueeritud ilma RMK nõusolekuta, RMK peab selle likvideerimist hädavajalikuks ning värav takistab vaba liikumist ja ligipääsu hooldust vajavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele, võis vastustaja nõuda kaebajalt värava likvideerimist. Kuna värava on õigusvastaselt rajanud kaebaja, mitte RMK, siis on tulenevalt KorS § 15 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 kaebajal tagajärgede kõrvaldamise kohustus. Ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast ei oma seega ka tähtsust, kas kinnistu omanik saaks enda maale teise isiku poolt ebaseaduslikult rajatud värava ise likvideerida. Ettekirjutuse proportsionaalsus ja muud etteheited

Vaideotsus

22(22)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.