Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1028
Haldusasi
T.D kaebus Keskkonnaameti 7. jaanuari 2022. a ettekirjutuse nr 1547 osaliseks tühistamiseks ja osaliselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks ning 6. aprilli 2022. a vaideotsuse nr 1-7/22/23-6 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – T.D, esindaja v.adv Silja Holsmer Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Eveli Misnik, Maret Vildak ja Mareile Michelson
Menetluse alus ringkonnakohtus
T.D apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
5. mai 2025
RESOLUTSIOON
Jätta T.D apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1028 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. juulil 2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1028 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) kohustas 07.01.2022 ettekirjutusega nr 1547 T.D-d looduskaitseseaduse (LKS) § 702 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel hiljemalt 07.07.2022 likvideerima järgmised ehitised: – Harju maakonnas Kuusalu vallas Kotka külas asuvalt Porksi kinnistult (katastritunnus 42301:004:1200) palkhoone, kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk ja aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis (p 1); – Harju maakonnas Kuusalu vallas Nõmmeveski külas asuvalt Lahemaa rahvuspark 97 maaüksuselt (katastritunnus 42301:005:0496) puidust värav (p 2). Ettekirjutuse kohaselt tuleb ehitiste likvideerimisel järgida, et tööde teostamisel ei kahjustata Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 kinnistutele registreeritud kaitsealuste liikide elupaiku ega poollooduslikku kooslust. Järelkontroll ettekirjutusega pandud kohustuste täitmise üle toimub alates 08.07.2022. Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et kui T.D ei täida ettekirjutuses pandud kohustusi tähtaegselt (s.o 07.07.2022), siis rakendatakse KorS § 28 lg 2 ja LKS § 70 6 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 alusel tema suhtes sunniraha p-s 1 toodud kohustuste puhul 3000 eurot ja p-s 2 toodud kohustuste puhul 500 eurot. Ettekirjutuse põhjendustest nähtuvalt alustas KeA 14.01.2020 haldusmenetlust eesmärgiga viia faktiline olukord Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksustel kooskõlla õigusaktidega, mis tähendab, et neile püstitatud ehitised tuleb likvideerida. Porksi maaüksus paikneb Lahemaa piiranguvööndis, metsamaa kõlviku osas Kotka sihtkaitsevööndis ja valdavas osas Loobu jõe ehituskeeluvööndis. Lahemaa rahvuspark 97 maaüksus asub tervikuna Kotka sihtkaitsevööndis. Vaidlusalused ehitised püstitati teadaolevalt 14.05.2019–04.10.2019 Porksi kinnistu omaniku T.D korraldusel kohalike ehitajate poolt. Porksi kinnistul tuvastatud ehitised asuvad Loobu jõest ca 20 m kaugusel, seega ehituskeeluvööndis, mis on LKS § 38 lg 1 p 4 järgi 50 m. Kuigi palkhoone on püstitatud Porksi kinnistul asunud vana küüni asemele, on tegemist uue ehitise püstitamisega, sest hoone püstitamisel lammutati vana küün täielikult ja valati uus vundament (mõõtmetega 4,6 m × 7,3 m). Samuti erineb hoone märkimisväärselt vanast küünist: kasutatud on kaasaegseid ehitusmaterjale, katusematerjal on muutunud (eelneva puidust katte asemel rookatus) ja ehitis on kahekordne. Hoone vundament võib küll olla endiste mõõtmetega, kuid hoone idapoolse külje teise korruse väljaehitis ulatub 2 m välja ja toetub puupalkidele, mille all on fibo plokid. Lisaks on uuel hoonel korsten, millest järeldub, et omanik on soovinud ehitisse paigaldada küttesüsteemi, mis lammutatud hoonel puudus. Isegi kui tegemist oleks ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 3 p 1 või 2 tähenduses rekonstrueeritud olemasoleva hoonega, puudus rekonstrueerimiseks kaitseala valitseja (KeA) nõusolek. Porksi kinnistul asuvad ehitised on vastuolus LKS § 31 lg 2 p-ga 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-ga 2 ning neid ei ole võimalik tagantjärele seadustada, kuna see võib kahjustada kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki ja kaitseala seisundit. KeA 15.10.2018 kirjast nr 7-9/18/15213-2 ja 13.06.2019 kirjast nr 7-9/19/9210-2 nähtuvalt oli lubatud olemasolevat abihoonet remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises 2(20)
3-22-1028 funktsioonis (küün). Ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue õueala rajamine pole asutusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik, kuna tegemist pole ajaloolise talukohaga ning see ei paikne küla ajaloolises asustusalas. Kotka sihtkaitsevööndis paiknevad Porksi kinnistu metsamaa kõlvikul maapinda paigaldatud plastiktorude abil aluspinnasega ühendatud rajatis (mõõtmetega 3,2 m × 7,3 m) ning Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusel olev puidust värav, mis on suletud tabalukuga, on püstitatud LKS § 30 lg 2 p-s 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p-s 3 sätestatut rikkudes ning neid ei ole võimalik ka tagantjärele seadustada, sest tegemist ei ole Lahemaa rahvuspargi tarbeks vajalike rajatistega. Keskkonnainspektsiooni 04.10.2020 protokollist väärteoasjas nr 940019001000 nähtub, et värav püstitati 2016. või 2017. a-l T.D korraldusel turvalisuse huvides. KeA ei ole nende ehitiste püstitamiseks nõusolekut andnud. Avaliku korra eest vastutavaks isikuks on KorS § 15 lg-te 1 ja 4 kohaselt T.D. LKS § 70 2 lg 1 ja KorS § 28 lg 1 kohaselt on KeA pädev tegema ettekirjutuse korrarikkumise lõpetamiseks. Kuna Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksustele rajatud ehitised on õigusvastased ning puudub võimalus neid tagantjärele seadustada, siis on korrarikkumine võimalik kõrvaldada vaid ehitiste likvideerimisega. Erinevalt T.D seisukohast ei ole toimunud vana hoone ümber ehitamist või renoveerimist EhS § 4 lg 4 tähenduses (vt ka Harju Maakohtu 10.11.2020 otsus väärteoasjas nr 4-20-3532). Kuna hoone ehitisealune pind on 30,36 m2, siis olnuks EhS lisa 1 järgi ehitise püstitamiseks nõutavad ehitusteatis ja ehitusprojekt, millele tulnuks saada ka KeA nõusolek. Porksi kinnistule rajatud kanalisatsioonisüsteem, mahuti, kiigeraam ja puude ladustamise alusplatvorm on samuti ehitised EhS § 3 lg 1 tähenduses. Kuna puuduvad andmed varasema veevõtukoha kohta, siis on ka vee hoiustamise mahuti uus ehitis EhS § 3 lg 1 mõttes. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) märkis 03.01.2022 kirjas nr 31.1/2021/7329, et värav on püstitatud ilma RMK kui Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu volitatud asutuse nõusolekuta. Värav takistab vaba liikumist ja ligipääsu hooldust vajavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele, mistõttu on selle likvideerimine RMK seisukohalt hädavajalik. Porksi kinnistu ei ole ajalooline talukoht ning küüni ümberehitamine suvilaks ja uue õueala rajamine ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega. Kuna on selge, et hoonet ning seda teenindavaid rajatisi soovitakse kasutada peamiselt muudel eesmärkidel kui küün, ei ole võimalik lasta hoonet osaliselt lammutada, vaid likvideerida tuleb kõik ehitised, mis soodustavad õueala teket, rikkudes Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri.
2.Keskkonnaamet jättis 06.04.2022 vaideotsusega nr 1-7/22/23-6 rahuldamata T.D 10.02.2022 vaide KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 kehtetuks tunnistamiseks. Ettekirjutus on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane ning proportsionaalne. Ehitiste likvideerimiseks antud 6-kuuline tähtaeg ei ole ebamõistlik. Põhjendatud taotluse alusel on võimalik tähtaega ka pikendada.
3.T.D esitas halduskohtule 05.05.2022 kaebuse KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 ja 06.04.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/23-6 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse. Tallinna Halduskohus jättis 30.05.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.06.2022 määrusega T.D määruskaebuse, tühistas halduskohtu määruse ning rahuldas T.D esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, keelates KeA-l 07.01.2022 ettekirjutuse resolutsiooni p 1 alap-de a, b ja c ning resolutsiooni p 2 sundtäitmisele pööramise (s.o sunniraha rakendamise ja asendustäitmise) kuni käesolevas asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Ülejäänud osas jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et ettekirjutusega on kohustatud kogu palkhoone likvideerima, samas oli KeA nõus endise küüni remontimise või autentsena taastamisega. 3(20)
3-22-1028 Kuna ettekirjutus välistab võimaluse muuta palkhoonet selliselt, et see vastaks kinnistul varem asunud küünile ja täidaks selle algset funktsiooni, siis võib palkhoone likvideerimise nõue olla ülemäärane. Seega võib kaebus teatud osas omada perspektiivi, et kaaluda esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist. Palkhoone püstitamisega on ajaloolise heinaküüni ümber inventeeritud poollooduslik kooslus lubjavaene aruniit (6270*) ca 300 m2 ulatuses hävinud ning võib hoone ja õueala kasutamisel hävida veelgi enam. Ehitamisega on kahju juba saabunud. Kui vaidlusalust hoonet koos juurde kuuluvate rajatistega hakatakse kasutama pikemajaliseks elamiseks, mõjutaks see väärtuslikku niidukooslust ja takistaks hävitatud niidukoosluse taastumist. Kaebajal ei ole õigustatud ootust, et ta saab küüni taastamise raames rajada hoone, mida saab kasutada pikemajaliseks elamiseks. Esialgse õiguskaitse osalise kohaldamise eelduseks on see, et Porksi kinnistul asuvat hoonet kasutatakse kinnistul varem asunud hoone kasutusotstarbel ja sellele vastava intensiivsusega. Kui kaebaja peaks Porksi kinnistul asuvat hoonet kasutama elamuna, mitte kõrvalhoonena (küün), on alust kaaluda esialgse õiguskaitse tühistamist (HKMS § 253 lg 1). Samuti on esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduseks, et vaidlusalune värav ei ole lukus, vaid võimaldab vaba liikumist ja ligipääsu hooldatavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele.
4.T.D palus kaebuses (vastavalt Tallinna Halduskohtu 13.01.2023 määrusega muudetud nõuetele) tühistada KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 resolutsiooni p 1 alap-d a, b ja c ning tuvastada resolutsiooni p-de d, e ja f õigusvastasus, samuti tühistada KeA 06.04.2022 vaideotsus nr 1-7/22/23-6. Kuna vastustaja viis haldusmenetluse läbi eesmärgiga teha ettekirjutus ehitised likvideerida, ei saa rääkida objektiivsest ja ausast menetlusest ning kaebaja huvidega arvestamisest. Kaebajale ei ole arusaadav, milles seisneb vaidlusaluse hoone tegelik vastuolu kaitse-eeskirjaga ja kuidas on see võimalik heastada. Vastustaja on keeldunud sisulisest diskussioonist ja ei pidanud isegi vajalikuks kaaluda leebemaid meetmeid. Olulised tõendid on asja juurde võtmata (kohtuistungi protokoll väärteoasjas; AK 14.10.2020 ekspertarvamus; Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldus nr 319; OH 01.04.2021 ekspertarvamus) ja 04.08.2021 istungit ei ole protokollitud. Viimase tõttu ei ole kaebaja saanud esitada vastutõendeid väitele, et hoone ei ole arhitektuurselt sobiv. Ettekirjutus tuleb tühistada juba ainuüksi menetlusvigade tõttu. Ettekirjutus lähtub ekslikust eeldusest, et Porksi kinnistule on püstitatud uus hoone. Kui ehitis lammutatakse ja ehitatakse olemuslikult sarnane ehitis, on tegemist ehitise ümberehitamisega ehk rekonstrueerimisega (EhS § 4 lg 4). Kaebaja alustas ehitustöödega pärast KeA 15.10.2018 kirja nr 7-9718/15213-2, milles teavitati, et olemasolevat hoonet võib remontida ja taastada. Porksi maaüksusel on ajalooliselt olnud hoone ning praeguse hoone vundament lähtub endise vundamendi piiridest ja paikneb samas kohas. Varasem hoone oli äärmiselt halvas seisukorras, mistõttu see lammutati ja endine vundament rekonstrueeriti senistes mõõtmetes. Haldusorgan ei tohi käituda isiku suhtes sõnamurdlikult. Vaidlusaluse hoone vundament järgib vana hoone vundamendi mõõtmeid ja mõlemad on olnud palkehitised. Endisel hoonel oli olemas vahelagi (nn lakaalune) ja uus hoone on samuti katusealusega, mitte kahekorruseline. Erinev on üksnes ilma vundamendita rajatud katusealuse 2-meetrine väljaehitus, mis toetub palkidele. Tegemist ei ole olemusliku erinevusega. Sarnasust varasema hoonega ei muuda ka kütmisvõimalus ning kaasaegsete kommunikatsioonide olemasolu, samuti kaasaegsete materjalide kasutamine ning katusematerjali muutmine. Kõik need argumendid on ettekirjutuses jäetud sisulise analüüsita. Ehitusinsener AK selgitas, et tegu oli hoone rekonstrueerimisega. Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr 319 väljastatud kasutusloa kohaselt oli vana hoone ehitusalune pind 41 m 2 ja hoone maht 92 m3. Hoone lubati taastada samas asukohas ja ajaloolises funktsioonis. Ajalooline funktsioon (kasutusotstarve) 4(20)
3-22-1028 on abihoone (kood 12744). Vastustaja on asjakohatult juhindunud üksnes ehitisregistris märgitud ehitise nimetusest (küün). Ettekirjutuses on asutud üllatuslikult üldse seisukohale, et tegemist on elamuga, tuginedes seejuures liitumisprojektile, mida ei ole esitanud kaebaja. Tegemist ei ole elamuga ja hoonet ka ei kasutata elamiseks. Kuna vastustaja on lubanud hoone taastamist, tuleb hinnata, millised olid nõusoleku andmisel määravad asjaolud ehk kas ja kuidas oleks hoone taastamine vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjaga. Vastustaja ei ole seda analüüsinud. Täielikult jäeti kõrvale keskkonnaekspert OH arvamus, mille kohaselt ei ole tegemist avalikuks kasutamiseks mõeldud intensiivse rajatisega, vaid maaomaniku enda poolt teatud perioodil kasutatava objektiga, mis ei eelda ala pidevat niitmist ja tallamist ega too kaasa ala kaitse-eesmärkide kahjustamist. Seega oleks KeA juhistest lähtudes võimalik kinnistu kasutamist jätkata. Lisaks märgitakse, et kui asuda kinnistul asuvaid ehitisi likvideerima, toimuks niidukoosluste rikkumine. Vaidlusaluse abihoone rajas kaebaja vanaisa ning tegemist oli talu abihoonega, kus hoiustati heina, tööriistu ja põllusaadusi. Puudub mõistlik põhjus väita, et tegemist on elamuga üksnes seetõttu, et hoonesse on soovitud elektrit ja vett. Need elementaarsed kommunikatsioonid on olemas enamusel rekonstrueeritud ajaloolistel hoonetel. Pädeval haldusorganil on võimalik sekkuda, kui abihoonet ei kasutata kasutusotstarbe kohaselt. Kanalisatsioonisüsteem, mahuti, kiigeraam ja puude ladustamise alusplatvorm ei ole ehitised (EhS § 3 lg 1). Kaebaja ei ole paigaldanud kinnistule vee hoiustamise mahutit, vaid on loomade jootmiseks kasutatud vana kaevu katnud kaanega. Sellele väitele ei ole ettekirjutuses vastatud. Samuti puudub Porksi kinnistul kanalisatsioonisüsteem, vaid paigaldatud on teisaldatav ajutine kogumismahuti. Kiik ja horisontaalne ronimispalk lastele ei ole ehitised, vaid ajutised objektid, mis on lihtsasti teisaldatavad. Ohutuse tagamiseks on need kinnitatud maa külge. Rajatis ei ole ka puude ladustamisplatvorm, sest see ei ole maaga kohtkindlalt ühendatud. Eksperdi hinnangul tooks Porksi kinnistul asuvate objektide likvideerimine kaasa kaitse-eesmärkide kahjustamise. Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu omanik on RMK, seega puudub õiguslik alus nõuda kaebajalt seal asuva värava kõrvaldamist. Ettekirjutuses ei ole põhjendatud, kuidas saab kaebajalt nõuda võõral maal tööde tegemist. Ettekirjutus tulnuks teha RMK-le. Värav rajati varasema asemele 2016. või 2017. a-l ehk tegemist oli värava rekonstrueerimisega. See toimus RMK teadmisel ja kui RMK seisukohad on muutunud, siis on tal alati võimalik värav eemaldada. Vastustaja ei ole kaalunud lammutamisele vähem koormavaid alternatiive. Vaidlusalused objektid ei kahjusta kaitsealuseid liike ega looduskeskkonda. Vastustaja on viidanud pärandkultuurimaastiku kaitse eesmärgile, kuid pole teinud ainsatki selget etteheidet hoone mittesobivusele. OH on täiendavalt 28.09.2022 eksperthinnangus leidnud, et KeA väide looduskoosluste kahjustamisest 300 m 2 ulatuses on väär ning pärast rekonstrueerimistööde lõppu on tehtud korrektsed pinnase ja taimkatte taastamistööd ning niitmine on mõjunud taimestiku kooslusele positiivselt. Lisaks on vaidlusaluse abihoone arhitektuur ja visuaalne lahendus Lahemaa rahvusparki sobiv, sarnane teiste analoogsete objektidega ning sobitub piirkonna ajaloolisse visuaal-esteetilisse maastikuja asustusstruktuuri. Ettekirjutuse õigusvastasuse tõttu jäi vaie õigusvastaselt rahuldamata ning tühistada tuleb ka vaideotsus. Vaideotsus tugineb mh väidetele ja tõenditele, millele ei ole ettekirjutuses viidatud.
5.Keskkonnaamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Võimalikud menetlusvead ei mõjutanud asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Menetluse käigus on jõutud järeldusele, et ehitiste seadustamine ei ole võimalik ja seetõttu tuleb ehitised lammutada. KeA ei ole jätnud olulisi tõendeid tähelepanuta, kõigi kaebaja esitatud dokumentidega on tutvutud. Tõendite asjakohatust on ettekirjutuses ja vaideotsuses põhjendatud. 04.08.2021 kohtumine on jäänud protokollimata, kuid see ei mõjutanud asja 5(20)
3-22-1028 lahendamist, sest kaebaja on saanud esitada kõigis küsimustes oma seisukohad. Palkhoone vastuolu Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega on välja toodud KeA 01.03.2021 kirjas, millele kaebaja vastas 08.04.2021. Vaidlust ei ole, et uute ehitiste püstitamine on vastuolus kaitse-eeskirjaga. Vaidlus on selles, kas palkhoone on uus või renoveeritud ehitis ning kas ülejäänud ettekirjutuses nimetatud objektid on ehitised. Kuigi palkhoone püstitati kinnistul asunud vana küüni asemele, ei ole see küüniga olemuslikult sarnane, vaid tegemist on uue ehitisega, mille püstitamine ei olnud LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 järgi lubatud. Palkhoone õigusvastase ehitamisega seoses viidi läbi ka väärteomenetlus ning puuduvad väited ja tõendid, mis annaksid alust asuda praeguses vaidluses teistsugusele seisukohale kui väärteoasjas nr 4-20-3532, milles leiti, et tegemist ei olnud vana hoone ümberehitamise või renoveerimisega EhS § 4 lg 4 tähenduses. Seejuures ei ole ka selge, kas olemasoleva hoone vundament on suurem või mitte. Ehitisregistri järgi oli varasema hoone ehitisealune pind 18 m 2 ja see nähtub mh 2002. a ortofotolt, vaidlusaluse hoone vundamendi pindala on seevastu 30,36 m 2. Isegi kui vundament lähtub endise hoone vundamendi piiridest, ei tähenda see, et tegemist oli hoone rekonstrueerimisega. Vundamendi suurus ei määra hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet. Täiendavalt on olemasolevale hoonele (ehitisealune pind ca 63,24 m2) rajatud palkidele toetuv katusealune väljaehitis, mistõttu saab tuvastada hoone mahu olulise suurenemise. Kaebaja esitatud kasutusluba ei tõenda ilma selle aluseks olnud inventariseerimisjoonisteta, millisele hoonele see on antud. Seega võis vastustaja eeldada ehitisregistri andmete õigsust, mida kinnitasid lisaks ajaloolised ortofotod. Hoonete arhitektuuriline lahendus on oluliselt erinev. Samuti ei vasta olemasoleva hoone kasutusotstarve samas kohas varem asunud hoone kasutusotstarbele. Porksi kinnistul varem asunud küün vastas Lahemaa maakülade traditsioonilise heinalao kirjeldusele. Teenindavate kommunikatsioonide (WC, kanalisatsioonirajatis; korsten; elektriühenduse valmidus / generaator) olemasolu muudab hoone olemust. Tegemist ei ole enam traditsioonilise heinaküüniga. AK 14.10.2020 arvamuses ei ole hinnatud, kas olemasolev hoone vastab kinnistul varem paiknenud hoonele. Vastustaja ei ole käitunud kaebaja suhtes sõnamurdlikult, sest 15.10.2018 kirjas anti üksnes põhimõtteline seisukoht, mitte nõusolekut konkreetse hoone ehitamiseks. Kaebaja on teadlikult püstitanud hoone õigusnorme rikkudes. Porksi kinnistul asuv hoone on elamu, täpsemalt suvila. OH arvamus ei andnud KeA-le alust oma seisukohta muuta. Eksperthinnang keskendub poollooduslikule kooslusele ja lammutamisest sellele tekkivale kahjulikule mõjule, kuid ei käsitle hoone vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjast tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Ehitiste likvideerimisega poollooduslikule kooslusele kaasneva võimaliku kahju ärahoidmise vajadus ei kaalu praegusel juhul üles ehitiste likvideerimisest saadavat kasu pärandkultuurimaastiku kaitsele. Pärast ehitiste likvideerimist niidukooslused eelduste kohaselt taastuvad. KeA ei nõustu OH 28.09.2022 arvamusega, et poollooduslikku kooslust on kahjustatud vähem kui 300 m2 ulatuses ning hoone arhitektuur ja visuaalne lahendus sobivad Lahemaa rahvusparki. Isegi kui tegemist olnuks rekonstrueerimisega, tulnuks teha samasisuline ettekirjutus, sest KeA ei ole andud nõusolekut vana küüni väliskonstruktsioonide muutmiseks ega saanudki seda teha, sest hoone sel viisil rekonstrueerimine ja sellega paratamatult kaasnev õueala tekkimine on vastuolus asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega. Porksi kinnistu ülejäänud rajatised on kõik ehitised (EhS § 3 lg-d 1 ja 4). Tähtsust ei oma, kas need on ajutised või üksnes toetuvad maapinnale. Samas on need kõik valatud betooni, mistõttu ei ole lihtsasti eemaldatavad. Kaebaja ema seletuste põhjal ei ole võimalik tuvastada, et väidetav loomade jootmiskoht asus olemasoleva veemahuti asukohas. Kaebajalt sai KorS § 6(20)
3-22-1028 15 lg 1 alusel nõuda ka Lahemaa rahvuspark 97 maaüksuselt puidust värava likvideerimist. Ettekirjutus on proportsionaalne, sest ehitised on formaalselt ja materiaalselt õigusvastased. Ehitiste vastuolu kaitse-eesmärkidega ei ole võimalik kõrvaldada nende osalise ümberehitamisega. Avalik huvi keskkonna kaitseks kaalub üles kaebaja erahuvi ehitiste säilitamiseks. Kaebajal puudub LKS § 14 lg-st 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tulenevalt õigustatud ootust ehitamise õiguspärasuse suhtes, kaebaja püstitas ehitised teadvalt õigusvastaselt ning ehitised ei ole kaebajale eluliselt olulised. Kuna kaebaja vaie jäeti põhjendatult rahuldamata, siis on ka vaideotsus õiguspärane. Vaidemenetluses täiendavate tõendite kogumine ei ole keelatud.
6.Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja poolt õigusvastaselt (ilma kaitseala valitseja nõusolekuta) vaidlusaluste objektide püstitamine Porksi kinnistule leidis tuvastamist väärteomenetluses (vt Harju Maakohtu 10.11.2020 otsus nr 4-20-3532, mis jõustus Riigikohtu 04.03.2021 määrusega). Maakohtu järeldused ei ole halduskohtule siduvad (HKMS § 61 lg 4), kuid samas pole halduskohtul põhjust maakohtuga mitte nõustuda. Ettekirjutuses ja vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, miks ei saa Porksi kinnistul varasemalt asunud (heina)küüni asemele palkhoone püstitamist pidada küüni taastamiseks. Kohus ei korda kõiki haldusorgani põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Väärteoasjas nr 4-20-3532 kogutud tõendite põhjal leidis ka maakohus, et tegemist oli uue hoone püstitamisega. Küün ja funktsionaalsuselt elamuna (suvilana) kasutatav ehitis on visuaalselt niivõrd erinevad, et vastupidiseks järelduseks pole vähimatki alust. Erinevus on ilmne, arvestades kõiki EhS § 4 lg 4 viimases lauses toodud ehitise olemusliku sarnasuse hindamise kriteeriume (kasutusotstarve, arhitektuurne lahendus, maht). Kaebaja ei saanud KeA-lt 15.10.2018 kirjaga nr 7-9/18/15213-2 nõusolekut püstitada konkreetne hoone, vaid talle selgitati EhS § 4 lg-s 3 sätestatut ning seda, et küüni laiendamine ei ole kooskõlas elupaigatüüpide kaitse-eesmärgiga. KeA on üheselt arusaadavalt märkinud, et olemasolevat abihoonet võib remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis ehk küünina, kusjuures ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue õueala rajamine ei ole asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik, kuna tegemist pole ajaloolise talukohaga ega küla ajaloolise asustusalaga. Kui kaebaja tahe oli püstitada küüni asemele suurem ja suvilana kasutatav ehitis, pidanuks ta käsitama KeA 15.10.2018 kirja nõusoleku andmisest keeldumisena, mida oli võimalik kohtus vaidlustada. KeA ei ole ka hiljem kaebajale nõusolekut andnud. Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu ei piira KeA kui kaitseala valitseja pädevust kaitse-eeskirja eesmärkide tagamisel ning KeA-l oli õigus täpsustada, millise abihoonena on ehitise taastamine põhimõtteliselt lubatav. Fotomaterjal kinnitab üheselt, et ajaloolist küüni ei ole autentsena (sh samas mahus) taastatud ning ilmselgelt ei plaanita hoonet kasutada (heina)küünina (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 13). Ehitustööde tulemusel on valminud suvila ning isegi ligikaudsete mõõtmiste põhjal on ilmne, et hoone maht on oluliselt suurenenud, lisaks muutus arhitektuurne lahendus ja kasutusotstarve. Kaebaja esitatud 21.11.1997 kasutusloa nr 162 andmed on kas ekslikud või ei puuduta vaidlusalust küüni. Hoone vundamendi suurus ei määra lisaks hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet. Hoone olemust muudab juba ainuüksi teenindavate kommunikatsioonide olemasolu, mis on vajalikud inimeste majutamiseks, mitte heinte hoidmiseks. Hoone käsitamist elamuna (suvilana) ei välista see, et kaebaja elukohaks ei ole Porksi kinnistu. Ehitusinseneri 14.10.2020 arvamus, et küüni ehitustööd liigituvad EhS-i tähenduses renoveerimiseks, ei oma tähtsust, sest tegemist on õigusliku hinnanguga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 14). Asjaolust, et Keskkonnainspektsioon ei keelanud ehitustegevust jätkata, ei tulene kaebajale õiguspärast 7(20)
3-22-1028 ootust ehitada suvila. Inspektor pidanuks vundamendi ülemõõtmise ja hiljemalt KeA 15.10.2018 kirjaga tutvumisel mõistma, et valmiv ehitis on tõenäoliselt varasemast küünist suurem ja ehitustegevuse selles osas peatama, kuid järelevalveorgani tegevusetus ei ole sellele vaatamata käsitatav kaitseala valitseja nõusolekuna. Kaebaja väited vastustaja sõnamurdlikkusest on alusetud. Küüni laiendamise vastuolu kaitse-eesmärkidega on selgitatud KeA 15.10.2018 ja 01.03.2021 kirjades. Ettekirjutuse tegemisel arvestati, et küüni asemele eluhoonena kasutamist võimaldava kommunikatsioonidega palkhoone püstitamine ja õueala rajamine ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega. Vahetult ajaloolise küüni ümber on inventeeritud poollooduslik kooslus lubjavaene aruniit (6270*), mis on palkhoone püstitamisega hävinud juba ca 300 m2 ulatuses ning võib hoone ja õueala kasutamisel hävida veelgi ulatuslikumalt. OH 28.09.2022 arvamuse järgi on hävitatud taimestik asendunud loodusliku ristiku ja hariliku võilillega, mis ei kujuta lubjavaesele aruniidule iseloomulikku taimestikku. See võiks OH arvates taastuda alles mõne aasta möödudes, sõltudes mh kasutusintensiivsusest. Tõenditest ei järeldu, et suvila ehitus poleks kaitstavat looduskooslust kahjustanud. Ehitisealuse pinna suurenemist ja hoone suvilana kasutamise koormust arvestades ei saagi kaitstav looduslik kooslus seal taastuda. Kaebaja ei saa nõuda hoone säilitamist üksnes põhjusel, et ehitise likvideerimine võib poollooduslikku kooslust samuti kahjustada. Vastustaja on selgitanud, et pärast ehitiste likvideerimist niidukooslused eelduslikult taastuvad ning seega on kaalukam huvi kaitsta pärandkultuurimaastikku. Halduskohus nõustub mh KeA 13.10.2022 seisukohaga, et OH hinnang palkhoone arhitektuurilise sobivuse kohta ei ole käsitatav asjatundja arvamusena. Hoone arhitektuuri kõrval omab tähtsust ka asutusstruktuur. Lahemaal ei ole isegi väljaspool ehituskeeluvööndit ja väljakujunenud asustust paiknevate lagunenud üksikute küünide vm põllumajandushoonete baasil uute elamisfunktsiooniga hoonete ehitamine lubatud. Porksi kinnistul asunud küün sarnanes ajaloolise heinalaoga, millele õigusvastaselt valminud suvila ilmselgelt ei sarnane. Vastustaja on põhjendanud, miks ei oleks palkhoone säilitamine võimalik isegi juhul, kui seda mitte käsitada uue ehitisena. Kuna kaebaja tegelikuks tahteks ei olnud küüni taastamine, siis ei pidanud ka KeA lammutamisettekirjutuse tegemisel kaaluma lahendust, mida kaebaja ei soovinud (s.o muuta palkhoone mõõtmetelt ja funktsioonilt algsele küünile vastavaks). KeA on hinnanud hoone seadustamise võimalust, kuid praegusel juhul ei olnud hoone likvideerimise asemel mõõdukamat meedet. Porksi maaüksusel asuvaid muid objekte on KeA õigesti käsitanud uute ehitistena EhS § 3 lg 1 tähenduses (vt ka Harju Maakohtu 10.11.2020 otsus nr 4-20-3532). Ettekirjutuses on käsitletud rajatiste ehitamise vastuolu õigusaktidega ja KeA on arusaadavalt selgitanud, miks ei ole võimalik kaaluda objektide säilitamist nende praeguses asukohas. Kohus ei korda haldusorgani kõiki põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Kiik ja ronimispalk on käsitatavad ehitistena (rajatised), sest need on inimtegevuse tulemusena loodud ja aluspinnaga ühendatud ning neil on vaba aja veetmise kasutusotstarve. KeA ei ole rajatiste ehitamisega nõustunud. Kanalisatsioonisüsteem on samuti käsitatav uue rajatisena, sõltumata sellest, kas see on kinnistule paigaldatud ajutiselt ja kas see on lihtsasti teisaldatav. Kuna asjade ladustamiseks mõeldud puidust platvorm on paigutatud maapinda paigaldatud plasttorudele, siis on see maapinnaga kohtkindlalt ühendatud ja vastab samuti rajatise eeldustele. Kaebaja ei ole esitanud uusi väiteid ja tõendeid, mis need järeldused ümber lükkaks. Vee hoiustamise mahuti olemasolu kinnistul on tõendatud, kuid pole võimalik tuvastada, et taastatud oleks vana kaevu. Isegi kui kaev selles kohas kunagi asus, ei olnud see kaevuna säilinud ja veemahuti on käsitatav uue rajatisena. Kui veemahuti on hiljem eemaldatud, ei muuda see ettekirjutust õigusvastaseks (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Uue rajatise (sh ajutise) ehitamiseks ehituskeeluvööndisse puudus kaebajal KeA nõusolek. KeA on arusaadavalt põhjendanud, 8(20)
3-22-1028 mille alusel saab kaebajalt nõuda ka Lahemaa rahvuspark 97 kinnistul paikneva puidust värava likvideerimist. Tegemist on uue ehitisega, mille püstitamine KeA nõusolekuta on keelatud. Rajatis ei ole vajalik kaitseala tarbeks ega kinnistu tarbeks, millel see asub. RMK on pidanud värava likvideerimist hädavajalikuks, mistõttu ei oma metsaülema väidetav suuline nõusolek tähtsust. Isegi kui vaidlusaluses kohas oli juba varem olemas lagunenud värav, siis ei olnud kaebajal õigust ilma maaomaniku nõusolekuta võõral maatükil väravat rekonstrueerida. KorS § 15 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigusvastase tagajärje kõrvaldamise kohustus ning ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast ei oma tähtsust, kas kinnistu omanik saaks enda maale teise isiku poolt ebaseaduslikult rajatud värava ise likvideerida. Lammutamisettekirjutuse tegemiseks ei piisa üksnes ehitise formaalsest õigusvastasusest, vaid tuvastada tuleb ka ehitise materiaalne õigusvastasus (vt Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-164-02, p 15). Tuvastatud on, et kõik ehitised püstitati ilma kaitseala valitseja (KeA) nõusolekuta ja need on vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Vastustaja on kaalunud, kas rikkumist ja ohtu saaks kõrvaldada isikut vähem koormaval viisil, kuid leidis, et ehitisi ei ole võimalik tagantjärele seadustada. Lammutamisettekirjutus on proportsionaalne, sest avalik huvi kaalub üles kaebaja erahuvi ebaseaduslike ehitiste säilitamiseks. Ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi ka väidetav haldusmenetluse reeglite rikkumine. KeA on kaebaja etteheidetele vastanud 06.04.2022 vaideotsuses ja 24.10.2022 vastuses kaebusele, millega kohus nõustub. Kaebajale oli tagatud õigus olla ära kuulatud (kõik olulised asjaolud kajastusid KeA 01.03.2021 kirjas, millele kaebaja vastas 08.04.2021). Tõendite kõrvalejätmist on ettekirjutuses ja vaideotsuses piisavalt põhjendatud. Vaidemenetluses ei ole tuginetud sellistele tõenditele, mis saanuks olla kaebaja jaoks üllatuslikud ja milles ta ei olnud teadlik. HMS § 83 ei keela haldusorganil vaideotsuses oma seisukohti täiendavalt põhjendada ja tõendada. Vaideotsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ettekirjutusest eraldiseisvalt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.T.D palub 08.03.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ning ei korda neid. Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid valikuliselt ja vääralt. Kohtuotsuse põhistus lähtub täielikult vastustaja seisukohtadest ja eesmärgist jätta kaebus rahuldamata. Ettekirjutuse koostamisel on oluliselt rikutud haldusmenetluse reegleid (HMS § 5 lg 2, § 6). Menetluse eesmärgiks oli Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksustele püstitatud ehitiste likvideerimine, kuid selline eesmärk ei saa olla õiguspärane ning pole alust rääkida objektiivsest ja ausast haldusmenetlusest, mis arvestas mh kaebaja huvidega. Alternatiivseid meetmeid ei ole hinnatud ka KeA 01.03.2021 kirjas nr 7-28/21/4436, mis lähtus ekslikust eeldusest, et Porksi kinnistul asub suvila ja hoonet kavatsetakse kasutada elamuna. Fakt on, et kinnistul on olnud abihoone ja vastustaja lubas abihoone taastada ehk rekonstrueerida. Seegi kinnitab, et olukorra lahendamiseks on vähem koormavaid meetmeid kui hoone lammutamine, kuid vastustaja ei ole neid kaalunud. Ehitiste seadustamisele on viidatud vaid haldusmenetluse alustamise 14.01.2020 teates, kuid kogu järgneva menetluse jooksul nähti lahendusena üksnes ehitiste likvideerimist. Seda olukorras, kus kaebaja on teinud korduvalt ettepanekuid leida kompromiss. Kaebaja on olnud huvitatud koostööst, et saada aru, milles seisneb hoone tegelik vastuolu kaitse-eeskirjaga ja kuidas on võimalik seda heastada, kuid vastustaja on sisulisest diskussioonist keeldunud. Kaebaja tõi lisaks välja, et vastustaja jättis mitmed olulised tõendid asja juurde võtmata, kuid halduskohus leidis, et vastustaja kinnitusel olid need toimiku osaks. Halduskohus ei selgitanud, kuidas on menetlusnõuetega kooskõlas see, kui kaebaja väiteid kinnitavad tõendid jäetakse arvestamata. Kaebaja tugines mh 9(20)
3-22-1028 04.08.2021 kohtumise ettekirjutuses käsitlemata jätmisele. Selle kohtumise protokolli koostamata jätmisega rikuti HMS § 45 lg-t 5. Sellel arutelul ei seatud kahtluse alla OH eksperthinnangu järeldusi, et negatiivset mõju looduskooslustele ei esine, samas asus KeA ametnik seisukohale, et vaidlusalune hoone ei ole arhitektuurilt sobiv. Kaebaja esindaja taotles seejärel vastava analüüsi esitamist ja soovis anda selle kohta arvamuse, kuid dokumenti ei esitatud ja seda üldse ei koostatudki. Seetõttu ei ole kaebaja saanud seniajani esitada tõendeid, mis lükkaks ümber KeA väite, et vaidlusalune hoone ei ole arhitektuurselt sobiv. Sellises olukorras ei ole põhjendatud seisukoht, et menetlusvead ei ole mõjutanud asja otsustamist. Sedavõrd olulisi rikkumisi ei saanud ega püütudki kõrvaldada ka vaidemenetluses. Kaebus tuleb juba ainuüksi eeltoodud põhjustel rahuldada. Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2. Seega on lähtutud ekslikust eeldusest, et Porksi kinnistule on püstitatud uus hoone, kuigi toimunud on vana hoone rekonstrueerimine. Ehitise ümberehitamise ehk rekonstrueerimisega on tegemist mh juhul, kui ehitis lammutatakse ja selle asemele püstitatakse olemuslikult sarnane ehitis (EhS § 4 lg-d 3 ja 4). Vaidlust ei ole, et KeA 15.10.2018 kirjaga lubati olemasolevat hoonet remontida või taastada. Kuna hoone oli äärmiselt halvas olukorras (katus sisse kukkunud, seinad osaliselt sisse kukkunud, palgid mädanenud, vundament täielikult ära vajunud jne), siis toimus hoone rekonstrueerimine viisil, et hoone lammutati ja endise vundamendi mõõtudest lähtuvalt rajati uus vundament, millele püstitati sarnaselt varasemale palkidest seinad. Ehitustööde ajal käisid kinnistul Keskkonnainspektsiooni ametnikud, kes kinnitasid, et ehitustöid on lubatud jätkata. Halduskohus leidis meelevaldselt, et ehitustööline eksitas ametnikku, et ehitamine toimub vana vundamendi mõõtudes (vt ka tunnistaja IO ütlused väärteomenetluses). Ehitisealust pinda ei saa tuvastada 2002. a ortofotolt ja ehitisregistri andmed ei kajasta tegelikku olukorda. Vastustaja on nõustunud, et hoone lähtub endise vundamendi suurusest. Ehitisregistri andmete ebaõigsust tõendab ka Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr 319 väljastatud kasutusluba, mille kohaselt on hoone ehitusalune pind 41 m2 ja hoone maht 92 m3. Seisukoht, et kasutusluba ei puuduta vaidlusalust ehitist, on meelevaldne. Kaebaja sai kasutusloa arhiivist ja ajalooliselt on vaidlusalust hoonet nimetatud Sillaotsa küüniks. Kasutusloas viidatud krundi suurus vastab Porksi maaüksuse suurusele ja piirkonnas ei ole teisi sarnaseid hooneid. Seega on kasutusluba asjassepuutuv ja hoone rekonstrueeriti olemasolevast vundamendist lähtudes. Halduskohus lähtus eeldusest, et kaebaja püstitas elamu. Samas puuduvad tõendid, mille järgi on kaebaja soovinud ehitada ja ehitanud elamu. Kommunikatsioonide olemasolu on tänapäeva abihoonete puhul tavapärane ning need ei muuda abihoonet veel elamuks. Kaebaja on soovinud taastada enda vanaisa poolt rajatud ajaloolise abihoone ja kasutada seda abihoonena. Kaebajal on olemas eramu, kus perega elada, lisaks on eemal vanavanemate taluhooned koos elamuga. Kohus ei saa eeldada, et kaebaja asub käituma õigusvastaselt ja kasutama abihoonet elamuna. Asjas ei ole ühtegi tõendit, milles oleks sisuliselt hinnatud abihoone vastavust eluruumidele esitatavatele nõuetele. Vastustaja ei ole hoonet seest isegi vaadelnud. Elektrilevi OÜ tellimusel koostatud kinnistu elektrivõrguga liitumise projekt ei käsitle hoonete ehitamist ja eelduslikult on tegemist tüüpprojektiga, mida sarnasetel objektidel kasutatakse. Kaebaja on täitnud üksnes avalduse elektrivõrguga liitumiseks ja projektiga tutvus esmakordselt alles haldusmenetluse toimiku raames. Elektrilevi OÜ ei saa määrata kaebaja hoone kasutusotstarvet. Kaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamine ja katusematerjali muutmine ei mõjuta hinnangut, et tegemist on rekonstrueerimisega (taastamine). Vaidemenetluses märgiti, et varem olid palgid õhuvahedega ja uuel hoonel on avatäited (aknad, uksed). Samas ei selgitatud, milline oleks sobiv õhuvahe, ja vastatud ei ole kaebaja ettepanekule sulgeda avatäited luukidega. Varasemal hoonel olid samuti avatäited, aga need olid lagunenud. Kuna neid väiteid ettekirjutuses ei sisaldunud, tuleb need jätta tähelepanuta. Vastustaja ei ole ka 10(20)
3-22-1028 selgitanud, milliste mittekaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamist ta aktsepteeriks või kuidas olnuks mädanenud ja osaliselt sisse langenud hoone taastamine võimalik muul viisil. Katusekattematerjali muutmine ei tingi ehitise lammutamist, sest materjali saab vahetada. Ehitise kütmisvõimalus ei mõjuta sarnasust varasema hoonega, sest see on tänapäeval tavapärane kommunikatsioon. Kaebaja on kompromissina olnud nõus ka korstna likvideerima. Kommunikatsioonid ei mõjuta kuidagi hoone sobivust miljöösse, millele vastustaja on viidanud. Rekonstrueerimise ehk taastamise puhul on oluline tuvastada, kas tegemist on olemuslikult sarnase hoonega. Vaidlusalune hoone on rajatud vana hoone vundamendiga samades mõõtudes, nii endine kui ka praegune hoone on palkehitised, endisel hoonel oli vahelagi (nn lakaalune) ja praegusel hoonel on sarnane katusealune (tegemist ei ole 2-korruselise hoonega). Erinevus on üksnes katusealuse 2-meetrisel väljaehitisel, mis toetub palkidele. See erisus ei ole nii oluline, et muudaks hooned olemuslikult erinevaks. Väljaulatuva osa saab vajaduse korral kinni ehitada. Ehitusinsener AK eksperthinnangu kohaselt on tegemist hoone rekonstrueerimisega. Halduskohus leidis põhjendamatult, et ekspert on andnud õigusliku hinnangu. Määrav on see, et vastustaja ise lubas pärast vundamendi üle mõõtmist ehitustegevust jätkata. Kaebaja esitas täiendava tõendina OH arvamuse, milles mh leiti, et vaidlusaluse abihoone arhitektuur ja visuaalne lahendus on Lahemaa rahvusparki ning piirkonna ajaloolisse visuaal-esteetilisse maastiku- ja asustusstruktuuri sobiv. Vastustaja ei pidanud OH pädevaks isikuks, kuid halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlust kohtuliku ekspertiisi määramiseks, viidates, et asjas on olemas OH hinnang ning vastustaja esitatud Eesti Maaülikooli 2019. a uuring ja KeA vastava kompetentsiga menetleja arvamus. Maaülikooli uuringule KeA haldusmenetluses ei tuginenud ja menetleja arvamus puudub. Asjakohatu on ka väide, et isegi kui tegemist oleks rekonstrueerimisega, tuleb arvestada ka asustusstruktuuri, sest maaülikooli uuringu kohaselt asusidki sellised abihooned taludest eemal heinamaadel. Halduskohus leidis lisaks vääralt, et ehitustegevusega on Porksi maaüksusel hävinud ca 300 m2 ulatuses lubjavaest aruniitu. OH on selle üheselt ümber lükanud. Niit kahjustus üksnes hoone vahetus ümbruses ja oli 2022. a-ks taastunud. Haldusmenetluses vastustaja nõustus, et ehitustegevus ei ole avaldanud negatiivset mõju Porksi kinnistu looduskooslustele. Unustada ei saa sedagi, et vastustaja lubas kinnistul hoone taastada ehk pidi arvestama mh taastamistööde mõjudega niidukooslusele. OH hinnangul on kinnistu kasutamist võimalik jätkata, kui järgida KeA juhiseid niitmiskordade, -viiside ja -aja osas. Vaidlusalune hoone ei kahjustaks kaitseala kaitse-eesmärke, kuid ehitiste likvideerimine tooks kaasa niidukoosluste rikkumise. Kohatu on halduskohtu etteheide, et niitmine ei eelda suvila olemasolu. Kohus ei ole vastanud väitele, et palkhoone ajalooline funktsioon oli abihoone (kasutusotstarbe kood 12744) ja küün on üksnes ehitise nimetus, mitte kasutusotstarve. Ka ajalooliselt ei hoitud hoones ainult heinu, vaid ka erinevaid tööriistu jms. Hoones on vajaduse korral praegugi võimalik heina hoiustada. Tegemist ei ole elamuga ning vastupidine väide ei põhine ühelgi tõendil. Elamuna kasutamise välistab elementaarsete elamistingimuste puudumine ja ka sellekohane vajadus. Ettekirjutus on samas ka vastuoluline, sest selle järgi tuleks hoone lammutada isegi juhul, kui see oleks pelgalt „küün“. Vastustaja on sisuliselt igasugused ümberehitustööd välistanud ja nõuab lammutamist. Halduskohus nõustus KeA-ga, et Porksi kinnistule on rajatud ehitistena kanalisatsioonisüsteem, vee kogumise mahuti, kiik, ronimispalk ja puude ladustamise alusplatvorm. Ükski objekt neist ei kujuta endast ehitist (EhS § 3 lg 1). Kiik ja ronimispalk on ajutised objektid, mis on lihtsasti teisaldatavad. Ohutuse tagamiseks tuleb need kinnitada maa külge (sarnaselt batuutidega jm), kuid see ei muuda neid ehitisteks. Jääb arusaamatuks, kuidas 11(20)
3-22-1028 lubatakse nt RMK-l paigaldada selliseid objekte erinevatele kaitsealadele, kuid eramaal on see keelatud. Kinnistul ajalooliselt olnud loomade jootmiseks ette nähtud kaevule on paigaldatud kaas (kate). Kaevu olemasolu on tõendatud kaebaja ema (X) kirjaliku seletusega. Halduskohtu viidatud paikvaatlus on tehtud eemalt ja ei tõenda kaevu puudumist. Veemahuti olemasolu ei nähtu ühestki tõendist. Vanale kaevule kaane paigaldamine ei ole ilmselgelt uue rajatise ehitamine. Kinnistul ei ole ka kanalisatsioonisüsteemi, vaid on paigaldatud teisaldatav ajutine kogumismahuti. Lisaks ei ole rajatiseks puude ladustamisplatvorm, mis ei olnud maaga kohtkindlalt ühendatud, vaid toetus maapinda paigaldatud plasttorudele. Selle eesmärk oli hoida ära ladustatud puidu mädanemist. Sarnast lahendust kasutatakse ka mujal ja seda ei peeta tavapäraselt ehitiseks. Tõendatud ei ole, et vaidlusalused objektid on ehitised, mille rajamine oli lubamatu. Ettekirjutuse koostamisel ei ole kaalutud OH ekspertarvamuses (lk 5) pakutud keskkonnameetmete ettepanekuid. Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusel asuva ajaloolise lagunenud värava asendas kaebaja RMK nõusolekul (kooskõlastades tegevuse telefoni teel). Kui RMK leiab, et värav tuleb kõrvaldada, ei anna see alust nõuda seda kaebajalt. KeA ettekirjutus lähtub ebaõigest eeldusest, et Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusele rajati värav esmakordselt, mitte ei rekonstrueeritud endist väravat. Kokkuvõtlikult on lammutamisettekirjutus ilmselgelt õigusvastane ja halduskohus on jätnud kaebuse alusetult rahuldamata. Kaebaja lähtus vanaisa talu juures asunud abihoone taastamisel oma parimatest arusaamadest ning eri ametnike seisukohtadest. Ehitise lammutamise nõue on ilmselgelt ebaproportsionaalne, sest kaebajat vähem koormavaid alternatiive ei ole kaalutud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2018 otsus nr 3-16-2100). Väär on lähtekoht, et kaebaja on soovinud hoonet kasutada elamuna. Ehitise kasutusotstarbe vastane kasutamine on lubamatu. Kaebaja eesmärk oli vanaisa mälestuseks rekonstrueerida aastakümneid eksisteerinud abihoone ning kasutada seda talu abihoonena. Vaidlusalused objektid ei kahjusta kaitsealuseid liike ega muul viisil looduskeskkonda. Hoone pärandkultuurimaastikku sobimatuse kohta ei ole esitatud ühegi selget etteheidet ja puudub ka asjakohane analüüs. Kuna ettekirjutus on õigusvastane, siis tuleb tühistada ka vaideotsus, millega kaebaja vaie jäeti rahuldamata. Vaideotsuses on esitatud ka väiteid, millele ei ole ettekirjutuses tuginetud, ja tuginetud tõenditele, mida haldusmenetluse toimik ei sisalda. Vaide läbivaatamisel on seetõttu rikutud HMS §-s 83 sätestatut.
8.Keskkonnaamet palub 27.04.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Kuna pooled on eri meelt nii vaidlusaluse ehitise algsele küünile vastavuse kui ka mittevastavuse likvideerimise võimalikkuse osas, siis ei ole asjas kompromissile jõutud. Jätkuvalt on vaidluse all, millistel tingimustel saaks olemasoleva hoone ehitada ümber nii, et see sarnaneks varasema hoonega. Vastustaja hinnangul ei ole ümberehitamisega võimalik saavutada ajaloolisele küünile omast arhitektuurset lahendust, mistõttu tuleb hoone lammutada. Ettekirjutuse tegemisega lõppenud haldusmenetlust ei korraldatud eesmärgiga teha igal juhul ettekirjutus ehitise likvideerimiseks. Kaebaja heidab ette leebemate meetmete kaalumata jätmist, kuid ei ole selgitanud, milliseid leebemaid meetmeid oleks tema arvates saanud rakendada. Ettekirjutusest tuleneb arusaadavalt, et likvideerida tuleb kõik ehitised, mis soodustavad õueala teket. Samas asukohas varem olnud küüni ja kaebaja püstitatud uue hoone erinevus on ilmne kõigist EhS § 4 lg 4 viimases lauses toodud kriteeriumitest (kasutusotstarve, arhitektuurne lahendus, maht) lähtudes ning vastustaja pädevust ei piira asjaolu, et mõlema ehitise kasutusotstarbeks on olnud abihoone. Vastustaja on pidanud võimalikuks Porksi kinnistul paiknenud ajaloolise küüni taastamist üksnes autentsena (s.o kividele toetuv, hõreda palkseinaga, ilma avatäideteta, laudkatusega, ilma korstnata). Uuel hoonel on seevastu ühe külje 2. korruse tasandil 2 m välja ulatuv ja puupalkidele toetav osa, valatud vundament, õhutihedad palkseinad, avatäited (uksed, aknad), rookatus. Kuna praegust hoonet ei saa 12(20)
3-22-1028 varasema küüniga sarnaseks ümber ehitada ja see tuleks lammutada mh juhul, kui kaebaja soovib samas kohas asunud küüni autentsena taastada, ei esine lammutusettekirjutusest vähem koormavamat meedet. Halduskohus leidis õigesti, et ka muud Porksi kinnistul paiknevad objektid on ehitised, mida ei ole võimalik seadustada ja mis tuleb seetõttu lammutada. Samuti tuleb likvideerida Lahemaa rahvuspark 97 kinnistul asuv värav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et T.D apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea vajalikuks kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk
10.Vaidlust ei ole selles, et Porksi kinnistu (katastritunnus 42301:004:1200) ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksus (katastritunnus 42301:005:0496) paiknevad Lahemaa rahvuspargis. Porksi kinnistu jääb peamiselt Lahemaa piiranguvööndisse ja metsamaa kõlviku osas Kotka sihtkaitsevööndisse, samuti paikneb kinnistu peaaegu tervikuna Loobu jõe ehituskeeluvööndis (sh jäävad või jäid ehituskeeluvööndi alale kõik vaidlusalused ehitised). Lahemaa rahvuspark 97 maaüksus asub tervikuna Kotka sihtkaitsevööndis.
11.LKS § 30 lg 2 p 3 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud uute ehitiste püstitamine, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt on piiranguvööndis keelatud ehitise, k.a ajutise ehitise, püstitamine ja rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. LKS § 38 lg 1 p 4 kohaselt on üle 25 km 2 suuruse valgalaga jõel ehituskeeluvööndi laius kaldal 50 meetrit. LKS § 14 lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt tema nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Nõusoleku andmisel võib kaitstava loodusobjekti valitseja seada LKS § 14 lg 3 alusel tegevusele tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. LKS § 14 lg 4 näeb mh ette, et kui tegevustes ei arvestatud kaitstava loodusobjekti valitseja seatud tingimusi, siis ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. LKS § 70 2 lg 1 järgi teostab riiklikku järelevalvet LKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle Keskkonnaamet.
12.Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 1 lg 1 p-i 1 kohaselt on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sealhulgas maastikuilmet, pinnavorme, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, loodus- ja pärandkultuurmaastikke, maastiku üksikelemente, põllumajanduslikku maakasutust ja traditsioonilist rannakalandust, tasakaalustatud keskkonnakasutust, piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-i 2 kohaselt kaitstakse Lahemaa rahvuspargis mh loodusdirektiivi1 I lisas nimetatud elupaigatüüpi liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*). 1
Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta
13(20)
3-22-1028 Kotka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitse eeskirja § 13 lg-st 3 tulenevalt looduse mitmekesisuse, maastikuilme, koosluste tüüpide ja neile omase liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Sihtkaitsevööndis on keelatud mh uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgurajatiste ning tootmisotstarbeta rajatiste püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks (kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3).
13.Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sealhulgas pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse (kaitse-eeskirja § 18 lg 2). Kaitse-eeskirja seletuskirjas2 (lk 43) on selgitatud, et Lahemaa piiranguvöönd võtab enda alla kõik sihtkaitsevöönditesse või teistesse rangema kaitsekorraga piiranguvöönditesse mittekuuluva maismaa-ala, mis moodustab puhvri teistele vöönditele. Vöönd on oluline kultuuripärandi, sh pärandkultuurmaastike kaitsel – enamus Lahemaa rahvuspargi külade hoonestatud alasid jääb sellesse piiranguvööndisse. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-st 2 tulenevalt on piiranguvööndis keelatud ehitiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, v.a kaitseala valitseja nõusolekul kaitse-eeskirja § 23 lgtes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 1 kohaselt on piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine. Lahemaa piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ka ehitiste püstitamine (kaitseeeskirja § 23 lg 2 p 2). Seletuskirjast (lk 102–103) nähtuvalt on kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 kehtestatud ranna ja kalda kaitseks, kuid kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud piirangud ehitamiseks ilma kaitseala valitseja nõusolekuta on eeskätt kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused) ja maastike kaitse (külamiljöö, maastikuilme, asustusstruktuur) eesmärkide tagamiseks. Seletuskirja (lk 103) kohaselt arvestab kaitseala valitseja seejuures loodusdirektiivi elupaigatüüpide paiknemist, näiteks ei saa ehitamist lubada väärtuslikule elupaigatüübile (nt looduslikule rohumaale, mis on inventeeritud niiduelupaigatüübiks).
14.Kaitse-eeskirja § 8 lg 1 näeb ette, et kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Lisaks tuleneb kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2, et kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. Vaidlusalune palkhoone
15.Porksi kinnistul asus varem küün või nn heinaladu (vt ajalooline foto: A. Kaasik, E. Kask. Lahemaa rahvuspark. Tallinn, 1983, lk 77 – dtl 477), mis oli lagunenud (vt 19.09.2018 fotod – dtl 124–125). Kaebaja pöördus 17.09.2018 kirjaga (dtl 237) KeA poole, et selgitada välja, kas hoonet oleks võimalik rekonstrueerida ka suuremas mahus (nt pindalaga 50 m 2). KeA selgitas 15.10.2018 kirjas nr 7-9/18/15213-2 (dtl 30–32), et kuna küün paikneb vahetult loodusdirektiivi esmatähtsa elupaigatüübina inventeeritud niiduala servas, siis ei oleks küüni laiendamine kooskõlas loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitse-eesmärgiga. Olemasolevat abihoonet võib remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis – 2
3-22-1028 küünina. Ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue õueala rajamine pole asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik.
16.KeA 07.01.2022 ettekirjutusega nr 1547 (dtl 69–77) on kohustatud kaebajat likvideerima kõik Porksi kinnistule püstitatud ehitised, sh palkhoone.
Vasakpoolsel pildil ajalooline palkidest küün, parempoolsel pildil praegune palkhoone.
17.Poolte vahel on esiteks vaidlus selles, kas tegemist on uue ehitise püstitamisega või mitte. Seejuures ei ole vaidluse all, et olemasoleva hoone tarbeks rajati uus vundament ning uue hoone terrass ja väljaulatuv katusealune osa toetuvad postidele (nt 13.09.2019 objekti kontrollimise protokoll – dtl 243–244). Kuna varasema hoone andmed olid puudulikud, siis on ebaselge, kas olemasoleva hoone vundament järgib täpselt varasema hoone vundamendi mõõtmeid või mitte. Ehitisregistri andmetest 07.10.2014 seisuga (dtl 28–29) nähtub, et küüni ehitisealune pind oli 18 m2. Samas on kaebaja esitanud 21.11.1997 väljastatud kasutusloa (dtl 27), mille kohaselt on väidetavalt sama hoone ehitusalune pind 41 m2. Mõlema tõendi järgi on hoone suletud netopind (kasulik pind) seejuures 16,2 m 2. Kaebaja on 17.09.2018 e-kirjas (dtl 237) KeA-le viidanud, et hoone suurus on alla 20 m2 ja küsis seisukohta hoone rekonstrueerimiseks suuremas mahus. KeA hinnangul erineb vaidlusalune palkhoone vundamendi asukohast ning suuruse järgimisest olenemata varasemast küünist nii ulatuslikult, et tegemist on uusehitisega (sisuliselt eluhoone, täpsemalt suvila), ning isegi kui tegemist oleks rekonstrueerimisega, ei olnud selleks kaitseala valitseja nõusolekut.
18.Olukorras, kus vastustaja on 15.10.2018 kirjas pidanud võimalikuks üksnes ajaloolise küüni autentsena taastamist (vastustaja on samale seisukohale jäänud ka kohtumenetluses), sai kaebaja käsitada seda nõusolekuna üksnes osaliselt hävinud ehitise taastamiseks (EhS § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 teine lause), mitte ehitise muul viisil rekonstrueerimiseks. EhS § 4 lg 4 kolmanda lause kohaselt, kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale olemuslikult uus ehitis, siis on tegemist ühe ehitise lammutamise ja teise ehitise ehitamisega, st püstitamise või rajamisega. EhS § 4 lg 4 neljas lause sätestab, et ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu. Ringkonnakohus jääb 20.06.2022 määruses (p-d 13–14) väljendatud seisukoha juurde, et 15(20)
3-22-1028 tuvastatud asjaolude ja tõendite põhjal ei saa järeldada, et vaidlusalune hoone on kinnistul varem asunud küüniga olemuslikult sarnane EhS § 4 lg 4 neljanda lause tähenduses, mistõttu ei olnud ka tegemist küüni taastamisega, vaid küün lammutati ja selle asemele püstitati olemuslikult uus ehitis (EhS § 4 lg 4 kolmas lause). Kaebaja esitatud volitatud ehitusinseneri AK 14.10.2020 arvamus (dtl 60–61) ei ole kohtule ja ei olnud ka vastustajale siduv, sest tegemist on õigusliku hinnanguga.
19.Vaidluse lahendamise seisukohast ei oma määravat tähtsust, kas vaidlusalust palkhoonet tuleks kasutusotstarbe järgi liigitada elamuks (sh suvila, aiamaja – kood 11103, vt majandusja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa) või mitteelamuks (sh elamu, kooli vms abihoone – kood 12744). Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et Porksi kinnistule püstitatud hoonet ei ole alust käsitada elamuna pelgalt selle põhjal, et hoones on olemas elamiseks vajalikud kommunikatsioonid, nt vesi ja kanalisatsioon, küttekolle, elekter (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2024 otsus nr 3-222209, p-d 24–25). Vastustaja ei ole ettekirjutuses ega ka vaideotsuses sisuliselt hinnanud, kas vaidlusaluse hoone puhul oleksid täidetud majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“. Piisav ei ole lähtuda pelgalt Elektrilevi OÜ poolt tellitud ja AS Connecto Eesti 12.04.2019 koostatud elektrivõrguga liitumise projekti (dtl 306–321) sõnastusest. Samas ei tinginudki ettekirjutuse tegemist mitte see, et vastustaja hinnangul on tegemist elamuga, vaid asjaolu, et uus ehitis ei ole Porksi kinnistul varasemalt asunud ehitisega olemuslikult sarnane.
20.Kaebajal on õigus selles, et kaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamine ja katusematerjali muutmine ei muuda ehitist olemuslikult erinevaks. EhS § 4 lg 4 neljanda lause järgi on ehitise olemuslikeks tunnusteks nimetatud sätte tähenduses kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht. Ringkonnakohtu hinnangul erineb uus hoone varasemast kõigis viidatud aspektides. Seejuures ei saa pidada määravaks, et nii endise küüni kui ka praeguse palkhoone ehitisregistri järgne kasutusotstarve (s.o abihoone) ei ole muutunud. Vaidlusalust ettekirjutust ei ole tehtud ehitusseadustiku alusel, vaid see tugineb LKS-i ja selle alusel kehtestatud kaitseeeskirja sätete rikkumisele. Kui vastustaja pidas võimalikuks endise küüni autentsena taastamist ja selle nõude aluseks oli kultuuripärandi kaitse, siis tuleb kasutusotstarbe muutumist hinnates võtta aluseks kitsam kasutusotstarve. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et kui uut hoonet oleks kavandatud kasutada valdavalt heinaküünina või muus sellele lähedases (põllumajanduslikus) funktsioonis, siis ei oleks kaebaja püstitanud õhutihedat küttekoldega hoonet. Ehkki kütmisvõimalust võib pidada elamu abihoonete (nt saun) puhul tänapäeval tõesti tavapäraseks, ei saa isegi tänapäeval pidada tavapäraseks küttekolde olemasolu heinaküünis või muus sarnases hoones. Olemuslikult erinevale funktsioonile viitasid ka kinnistule püstitatud rajatised, mis on omased õuealale (nt istumis- või ronimispalk, kiik). Kuigi kaebaja on need praeguseks kinnistult eemaldanud, olid need vaidlustatud ettekirjutuse tegemise seisuga olemas ja vastustaja sai neid võtta arvesse mh palkhoone kasutusotstarbe hindamisel.
21.Samuti on uue palkhoone arhitektuuriline lahendus ja maht selgelt muutunud, sõltumata küsimusest, kas uue hoone vundament järgib endise hoone vundamendi piire või mitte. Uuele hoonele on lisandunud katusealune väljaulatuv osa ja sellega seotud vahelagi ning ka terrass. Vastustaja esitatud fotodelt küünist 19.09.2018 seisuga (dtl 124–125) võib iseenesest järeldada, et küüni otsaseinas olevad avad on tõepoolest olnud vähemasti osaliselt kaetud (laudadega kinni naelutatud), kuid samas ei kinnita fotod väidet, et varasema hoone katusealune osa olnuks eraldi põrandaga (st küün ei olnud katusekorrusega, erinevalt olemasolevast palkhoonest). Fotodelt nähtub, et hoone katus on osaliselt sisse vajunud ja lagunenud katusematerjal on jäetud suuresti puutumata. Sellises olukorras ei ole alust arvata, 16(20)
3-22-1028 et varasem väidetavalt lagunenud vahelagi oli siiski olemas, kuigi sellest ei ole mingeid tuvastatavaid jälgi. Vahelae puudumine järeldub mh ehitisregistri andmetest, mille järgi oli küüni ehitisealune pind 18 m2 ja suletud netopind 16,2 m2. Kui hoonel olnuks katusekorrus, pidanuks selle suletud netopind olema tunduvalt suurem (vt majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 22).
... Vastustaja fotod varasemast küünist 19.09.2018 seisuga (dtl 124–125)
22.Seonduvalt kaebaja argumendiga, et vastustaja ise lubas pärast vundamendi üle mõõtmist ehitustegevust jätkata, märgib ringkonnakohus, et 14.05.2019 objekti kontrollimise protokollist (dtl 33–42) nähtuvalt tuvastas keskkonnainspektor, et vundament mõõtmetega 4,8 m × 9,2 m (s.o 44,16 m 2) asub Loobu jõe veepiirist 16,5 m kaugusel, kuid ei pidanud meetmete võtmist vajalikuks, sest T.D edastas KeA 15.10.2018 kirja, milles peeti endise küüni taastamist võimalikuks. Keskkonnainspektsioonile ei saanud pelgalt hoone vundamendi põhjal selguda, et tegelikult ei taastata endist küüni, vaid püstitatakse olemuslikult uus hoone. Ehkki vundamendi suurus ei vastanud ehitisregistrisse kantud varasema hoone ehitisealusele pinnale ning selliste mõõtmetega mitteelamut ei tohtinud ehitada ehitusteatise ja ehitusprojektita (vt EhS lisa 1), tuleb täiendavalt arvestada, et Keskkonnainspektsiooni järelevalvepädevus oli EhS § 130 lg 5 kohaselt piiratud ehitisele esitatavate keskkonnakaitseja loodusressursside kasutamisega seotud nõuetega (st ei tehtud ehitusjärelevalvet). Isegi kui keskkonnainspektori tegevusetust saaks käsitada loana ehitamist jätkata, ei saanud kaebajal LKS § 14 lg 4 ega kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tulenevalt tekkida õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.
23.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja kinnistule olemuslikult uue palkhoone püstitamisega rikkunud LKS § 31 lg 2 p 8 ning kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 nõudeid ning vastustajal oli alus teha kaebajale LKS § 702 lg 1 ja KorS § 28 lg 1 alusel ettekirjutus korrarikkumine kõrvaldada. Kaebaja on heitnud vastustajale mh ette, et 07.01.2022 ettekirjutuse resolutsiooni p 1 alap-ga a kohustati teda Porksi kinnistul asuv palkhoone hiljemalt 07.07.2022 likvideerima, jätmata võimalust hoone ümber ehitada, et see vastaks varasemale hoonele. Ringkonnakohus pidas 20.06.2022 määruses (p 19) samuti vajalikuks hinnata, kas vastustaja taotletavat eesmärki olnuks võimalik saavutada kaebajat vähem koormava meetmega. Kaebaja on kohtumenetluse ajal (sh kompromissiläbirääkimiste raames) pakkunud välja mitmeid võimalusi, kuidas on tema hinnangul võimalik olemasoleva hoone ümberehitamisega saavutada vastavus endisele küünile. Näiteks likvideerima terrassi ja ehitama väljaulatuva osa laudisega kinni (dtl 478– 479), samuti kõrvaldama korstna ja tegema seintesse õhuvahed. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et küüni autentsena taastamiseks tuleks uus hoone eelnevalt lammutada.
24.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja oli püstitanud varasema küüni asemele olemuslikult erineva ehitise, sai vastustaja ettekirjutuse tegemisel 17(20)
3-22-1028 lähtuda sellest, et õiguspärase olukorra taastamine eeldab uue ehitise lammutamist, sest see kujutaks endast samuti EhS § 4 lg 4 kolmandas lauses sätestatud tegevust, kuigi see toimuks nüüd vastupidises suunas (s.o varasemast olemuslikult erinev ehitis lammutatakse ning selle asemele püstitatakse varasemaga olemuslikult sarnane ehitis). Kuna kaebaja oli küüni taastamise asemel püstitanud olemuslikult uue ehitise, siis ei olnud vastustajal ka alust eeldada, et kaebaja on huvitatud küüni taastamisest ja tal ei olnud põhjust panna kaebajale kohustust asuda uut hoonet ümber ehitama, et see oleks endisele küünile olemuslikult sarnane. Kaebajal ei olnud kohustust Porksi kinnistul asunud lagunenud küüni taastada ja asjaoludest nähtuvalt ta seda tegelikult ka ei soovinud, sest vastasel korral oleks kaebaja küüni juba algusest peale autentsena taastanud, mitte püstitanud varasemast olemuslikult erineva ehitise. Hoone lammutamise tingimusi, sh soovi korral küüni taastamiseks ehitise vundamendi või muude osade säilitamise võimalikkust saab täpsustada ettekirjutuse täitmise käigus. Selle raames on võimalik arvestada nii OH 28.09.2022 eksperthinnangus (dtl 218–222) toodud seisukohti (p-d 7–8) kui ka Eesti Maaülikooli 2019. a uuringu väljavõttest (dtl 297–301) nähtuvaid andmeid (sh kajastub uuringu lk 16 oleval fotol nt samalaadne heinaladu Kuusalu vallas, mis ei ole laudkatusega). Muude ehitiste likvideerimine
25.Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-i 1 alap-dega b–f kohustati kaebajat hiljemalt 07.07.2022 likvideerima ka Porksi kinnistule rajatud kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk ning aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis. Asjas on esiteks vaidlus, kas tegemist on üldse ehitistega. Ehitis on EhS § 3 lg 1 kohaselt inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks, kusjuures hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning rajatis on ehitis, mis ei ole hoone (EhS § 3 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et kõik ettekirjutuses nimetatud objektid (vt 13.09.2019 objekti kontrollimise protokoll – dtl 238–276; 04.10.2019 sündmuskoha vaatluse protokoll – dtl 277–296) olid paigaldatud maa sisse (vee- ja kanalisatsioonimahutid) või ühendatud maa külge (kiigeraam, istumis- või ronimispalk, puude ladustamisplatvorm). Seega vastavad need EhS § 3 lg-s 1 sätestatule. Asjaolu, et tegemist võis olla ajutisena kavandatud objektidega, ei muuda järeldust, et tegemist oli siiski ehitistega, täpsemalt rajatistega (vt EhS § 3 lg 4).
26.Seejuures nähtub 14.05.2019 kontrolliprotokollist, et Porksi kinnistu metsamaa kõlvikule püstitatav postidel puidust alusraam oli tegelikult mõeldud küttepuude kuurina, kuid selle edasi ehitamine peatati keskkonnainspektori nõudel. Seega võis nimetatud objekti puhul olla tegemist koguni poolelioleva hoonega. Isegi kui tegemist olnuks platvormiga, ei vasta tõele väide, et see polnud maaga kohtkindlalt ühendatud (nt dtl 255). Lisaks võib ehitis aluspinnasele ka toetuda. Arvestades kinnistul tuvastatud ehitusmaterjale (dtl 257), ei ole veenev kaebaja väide, et Porksi kinnistul ei olnud veemahutit (dtl 241; dtl 253), vaid varasem loomade jootmiskoht kaeti üksnes kaanega. Kaebaja ema 09.10.2022 ja 09.01.2023 ekirjadest (dtl 215; dtl 334) ei saa järeldada, et isegi kui kinnistul võis varem olla loomade jootmiskoht või kaev, oli see veel 2019. a-l alles. Tähtsust ei oma, kas kanalisatsioonimahutit (dtl 251) oli põhjendatud nimetada süsteemiks või mitte, sest mõlemal juhul oli tegemist rajatisega. Kuivõrd kaitseala valitseja nõusolekuta uute ehitiste rajamine Porksi kinnistu loodusliku rohumaa kõlvikule (Lahemaa piiranguvööndisse) on vastuolus LKS § 31 lg 2 p-ga 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-ga 2 ning metsamaa kõlvikul (Kotka sihtkaitsevööndis) ei luba sama tegevust LKS § 30 lg 2 p 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3, siis on kaebajat õiguspäraselt kohustatud kõnealused ehitised likvideerima. Kuna ehitised oleksid tekitanud kinnistule 18(20)
3-22-1028 pärandkultuuri kaitse eesmärgiga vastuolus oleva uue õueala ning kahjustanud ka kinnistul inventeeritud poollooduslikku kooslust, siis ei olnud vastustajal alust ehitiste püstitamist ka tagantjärele lubada, kuna see võiks kahjustada kaitseala kaitse-eesmärke.
27.Riigile kuuluval Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusel paiknev värav (dtl 267) on samuti rajatis EhS § 3 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et värava on rajanud kaebaja ning selleks puudus kaitseala valitseja nõusolek. RMK 03.01.2022 kirjast (dtl 117) nähtuvalt ei ole värava püstitamist RMK-ga kooskõlastatud ja värav takistab RMK-l oma ülesannete täitmist, mistõttu on selle likvideerimine hädavajalik. Isegi kui õige oleks kaebaja väide, et värav rajati RMK teadmisel, ei ole sellel määravat tähendust, sest kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet. Sarnaselt Porksi kinnistul väidetavalt asunud loomade jootmiskoha või kaevuga on kaebaja ema 09.10.2022 ja 09.01.2023 e-kirjades küll selgitanud, et samas kohas asus ka varem värav, kuid pole võimalik järeldada, et see olnuks ettekirjutuses märgitud värava ehitamise ajal veel alles. Kotka sihtkaitsevööndisse kaitseala valitseja nõusolekuta uute ehitiste püstitamise välistavad LKS § 30 lg 2 p 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3. Kuivõrd värava on ehitanud kaebaja või see ehitati tema tellimusel, siis on kaebaja KorS § 15 lg 1 tähenduses avaliku korra eest vastutavaks isikuks ning ettekirjutus on tehtud KorS § 28 lg 1 kohaselt õigele adressaadile. Kuna Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu omaniku õigusi teostab RMK, siis tuleb kaebajal värava likvideerimise tööde teostamiseks saada RMK-lt nõusolek. Olukorras, kus RMK on enne ettekirjutuse andmist vastustajat teavitanud, et peab värava kõrvaldamist hädavajalikuks, ei ole mingit alust eeldada, et RMK ei anna nõusolekut ettekirjutuse täitmiseks vajalike tööde tegemiseks. Pelgalt asjaolu, et kaebajal tuleb võõral maal tööde tegemiseks saada mh kinnistuomaniku nõusolek (nagu tal pidi selline nõusolek olema ka värava ehitamiseks), ei muuda ettekirjutuse täitmist kuidagi võimatuks või ülemäära keeruliseks. Kaebaja muud etteheited
28.Ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaega (6 kuud) ei ole alust pidada ülemäära lühikeseks ja asjakohane ei ole vastuväide, et ettekirjutuse täitmine (st uus ehitustegevus) võiks omakorda kahjustada alal inventeeritud loodusväärtusi, sest ettekirjutuse resolutsioonis on selgelt esitatud täiendav nõue, et kõigi ehitiste likvideerimisel tuleb jälgida, et tööde teostamisel ei kahjustata Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 kinnistutele registreeritud kaitsealuste liikide elupaiku ega poollooduslikku kooslust.
29.Kokkuvõtlikult ei ole alust ettekirjutust tühistada ega tunnistada seda ka õigusvastaseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et haldusmenetluse eesmärgiks on algusest peale olnud kõigi vaidlusaluste ehitiste likvideerimine ning vastustaja ei ole kavatsenudki kaebaja huvidega arvestada. Asjaolust, et vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et uus palkhoone on varasema küüniga olemuslikult sarnane ja ehitised ei kahjusta Lahemaa rahvuspargi kaitseeesmärke, ning ei pea võimalikuks ehitisi seadustada, ei muuda haldusmenetlust kallutatuks. Vastupidist ei järeldu asjaolust, et 04.08.2021 kohtumist ei protokollitud. Haldusmenetluses ei ole kohustust protokollida kõiki menetlustoiminguid (vt HMS § 18 lg 1) ja pole selge, mille alusel kaebaja järeldab, et tegemist oli HMS §-s 45 sätestatud istungiga, mille protokollimine on HMS § 45 lg 5 järgi nõutav. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu, et asja oleks arutatud istungil ja istungiks ei ole alust pidada mitte igasugust kohtumist. Puuduvad ka andmed, et kaebaja oleks kõnealuse kohtumise protokollimist taotlenud. Küll tuleb nõustuda, et kui KeA andis kaebajale 04.08.2021 lubaduse esitada talle analüüs hoone arhitektuurilise sobivuse kohta, kuid ei teinud seda, on vastustaja rikkunud hea halduse põhimõtet. Samas ei saa nõustuda kaebaja väitega, et analüüsi esitamata jätmise tõttu ei olnudki tal võimalik esitada sisulisi vastuväiteid sellele, et palkhoone ei ole arhitektuurselt sobiv (st asustusstruktuuri ja 19(20)
3-22-1028 taluarhitektuuri kaitsest lähtudes ei ole võimalik seda seadustada). Vastustaja oli juba 01.03.2021 kirjas nr 7-28/21/4436 (dtl 102–105) selgitanud, et Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse eesmärkidega oleks kooskõlas üksnes varasema küüni autentne taastamine. Seega oli kaebajale teada, millist hoonet peab vastustaja ainuvõimalikuks. Kokkuvõte ja menetluskulud
30.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb T.D apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsus muutmata.
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. T.D on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ning on palunud mõista vastustajalt tema kasuks välja ringkonnakohtu menetluses kantud esindajakulu 3064 eurot (sh käibemaks). Kokku 3084 euro suuruste menetluskulude kandmine või nende kandmise kohustus seoses siinse vaidluse lahendamisega ringkonnakohtus on riigilõivu maksekorralduse ja advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lgte 1 ja 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
32.Kaebaja on palunud jätta kompromissiläbirääkimistega seotud esindajakulud 1525 eurot HKMS § 108 lg 9 alusel lõpplahendist sõltumata Keskkonnaameti kanda, sest vastustaja ei pidanud läbirääkimisi heas usus. Pärast vastustaja juriidilise esindaja vahetumist läbirääkimised lõpetati ja välistati igasugune kompromiss, kuid sellisel juhul polnuks üldse mõtet läbirääkimisi alustada. KeA märgib 12.05.2025 seisukohas, et läbirääkimised jätkusid ka pärast vastustaja esindaja vahetumist ja kaebaja ei ole tõendanud, et varasem esindaja oleks nõustunud kaebaja 02.05.2025 seisukohale lisatud 03.04.2025 kompromissilepingu projektiga (dtl 517–518). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esindajakulu HKMS § 108 lg 9 alusel osaliselt vastustaja kanda jätmine põhjendatud. HKMS § 108 lg 9 viitab eeskätt sellisele menetlusõiguste kuritarvitamisele, mis seisneb menetluse pahatahtlikus venitamises. Pooled esitasid praeguses asjas 11.11.2024 ühise taotluse kompromissiläbirääkimiste pidamiseks, sest kaebaja oli leidnud jäädvustuse vaidlusalusest küünist enne lagunemist (dtl 477). Pooled taotlesid 13.02.2025 ka täiendavat aega läbirääkimisteks, kuid kompromissile ei jõutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt kompromissiga mittenõustumisest järeldada vastustaja pahatahtlikkust. Olukorras, kus kaebaja enda hinnangul pidas KeA varasem esindaja kompromissi sõlmimist võimalikuks, kuid tema teenistusest lahkumise järel volitatud uus esindaja sisuliselt välistas selle täielikult, ei saa ilmselgelt olla alust väita, et vastustaja pidas läbirääkimisi algusest peale pahatahtlikult. Kummagi esindaja volitusi (dtl 464; dtl 505) ei olnud kompromissi sõlmimise osas ka HKMS § 31 lg 2 alusel piiratud.
33.Keskkonnaamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.