X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.08.2022 otsuse nr 15.3-3.4/625-1 ja 02.09.2022 ettekirjutuse nr 1052259287 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia Novodevitšenski von Jung
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Keelduda X kaebuse muutmise vastuvõtmisest. Jätta X kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.09.2022 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse Politseija Piirivalveameti 02.09.2022 ettekirjutuse nr 1052259287 kehtivuse peatamiseks Schengeni alale sissesõidukeelu osas.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 17.02.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas India kodanikule X tähtajalise elamisloa töötamiseks iduettevõttes Aenbee OÜ, mis oli antud välismaalaste seaduse (VMS) § 181 lg 1 p 12 alusel, kehtivusega 19.11.2019–31.07.2024.
2.PPA-s 10.02.2022 registreeritud kirjaga nr 15.7-16/27-1 algatati Aenbee OÜ suhtes usaldusväärsuse hindamise menetlus vastavalt VMS § 402 lg-le 4. PPA tunnistas 17.02.2022 otsusega nr 15.7-16/27-3 Aenbee OÜ ebausaldusväärseks VMS § 402 lg-te 1, 3 ja 4 alusel alates 18.02.2022, sest ettevõte ei olnud täitnud töötajate elamislubade andmise aluseks olnud eesmärke. PPA märkis, et ettevõtte ebausaldusväärseks tunnistamine võib tuua kaasa kehtivate elamislubade ümbervaatamise ja vastavate aluste esinemise korral nende kehtetuks tunnistamise.
3.PPA tunnistas 31.08.2022 otsusega nr 15.3-3.4/625-1 kaebaja tähtajalise elamisloa VMS § 135 lg 2 p 2 ja § 180 lg 2 p 5 alusel kehtetuks. PPA on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel arvestanud otsuse mõju ka isiku perekonnaelule. X ei ela Eestis perekonnaelu VMS-i mõistes.
4.PPA tegi kaebajale 02.09.2022 ettekirjutuse nr 1052259287 Eestist lahkumiseks, määras lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja 30 päeva, s.o hiljemalt 02.10.2022, kohaldas sissesõidukeeldu pikkusega üks aasta ja kuus kuud ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, sh võttis hoiule kaebaja passi. Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et selle tähtaegse täitmata jätmise korral lahkumiskohustus sundtäidetakse alates 03.10.2022 ja kaebaja saadetakse välja Indiasse (dtl 49-52).
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.09.2022 kaebuse PPA 31.08.2022 otsuse nr 15.3-3.4/625-1 ja 02.09.2022 ettekirjutuse nr 1052259287 tühistamiseks.
KAEBAJA SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seaduskuulekas kodanik, kes on töökas ning maksab makse. PPA ei ole 20.04.2022 teatanud kaebajale ega kaebaja tööandjale Aenbee OÜ-le kirjalikult ega suuliselt äriühingu ebausaldusväärsusest.
7.29.08.2022 edastatud kiri elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest oli üllatuslik. 31.08.2022 edastati juba haldusakt elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta ning 02.09.2022 ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja käis 02.09.2022 PPA-s selgitusi andmas. Selgituste andmise ajal keelduti kaebajale tõlgi võimaldamisest. Lisaks käituti PPA-s ähvardavalt seoses kaebaja palvega väljastada talle 20.04.2022 saadetud e-kiri. PPA ei ole esitanud tõendeid ega vabandanud valeandmete esitamise pärast.
8.Kaebaja töötas oma vennale kuuluvas idufirmas finantsjuhina. Äriühingul läks Indias ja Eestis hästi kuni COVID-19 viiruse puhanguni. Kaebaja astus samme äriühingu taaskäivitamiseks ning investorite huvi äratamiseks. Vabadel päevadel töötas kaebaja Swappie-nimelises start-upis. Viimane pakkus kaebajale ka sponsorlust. Lisaks aitab kaebaja Eesti tudengeid tasuta projektide ja lõputöödega ning õpetas Ukraina lapsi. Vaidlustatud haldusaktid on loonud kaebajast vale mulje.
9.Alternatiivselt, kui kaebus jäetakse rahuldamata, taotleb kaebaja kahju hüvitamist. Kaebaja elamisluba kehtis kuni juulini 2024. Tööluba peatati alates septembrist 2022. Seega taotleb kaebaja töötasu hüvitamist alates septembrist 2022 kuni juulini 2024 summas 1500 eurot iga kuu eest, millele lisanduvad maksud. Samuti taotleb kaebaja PPA-lt täiendavalt vaidlustatud haldusaktidest tulenevat kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. PPA alandas kaebajat, st häiris tavapärase eluviisi, kaebajal puudus võimalus saada kõrgemalt tasustatud tööd. Kaebaja kahju tuleneb ka lennupiletite, rongipiletite, hotellide ja toidu eest tasumises.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja lõpetada menetlus osas, milles kaebaja taotleb PPA 02.09.2022 ettekirjutuse nr 1052259287 tühistamist, alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata ja 02.09.2022 ettekirjutuses Eestist lahkumiseks nr 1052259287 kohaldatud ühe aastane ja kuue kuune sissesõidukeeld muutmata.
11.Kaebaja väide, et ta ei ole 20.04.2022 ega 29.08.2022 kirju PPA-lt kätte saanud, ei vasta tõele. PPA saatis 20.04.2021 kirja nr 15.3-3.4/226-1 ja 29.08.2022 kirja nr 15.3-3.4/614-1e-posti aadressile, mille kaudu on kaebaja varasemalt väga aktiivselt PPA-ga suhelnud ning mille kaudu kaebaja esitas ka vaidlusaluse otsuse peale vaide. Ka kohtuga suhtleb kaebaja aktiivselt e-posti XXXXXXXXX vahendusel. PPA-le jääb arusaamatuks, millisele 20.04.2022 kirjale kaebaja viitab, kuna sellel kuupäeval ei ole PPA kaebajale ühtegi kirja saatnud. Kaebaja väide, et ta ei ole 20.04.2021 PPA kirja kätte saanud ei vasta tõele, kuna selle algatuskirjale esitas kaebaja 21.04.2022 kaebuse Tallinna Halduskohtule (PPA-s registreeritud kiri nr 15.3-10/115-2) ja 22.04.2022 kaebuse õiguskantslerile (PPA-s registreeritud kiri nr 1.2-5/16-1). Seega ei ole usutav, et kaebaja ei saanud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise kirju kätte.
12.Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 2 koosmõjus VMS § 180 lg 2 p 5 alusel, kuna tema tööandja usaldusväärsuses oli põhjendatud kahtlus. PPA hindas kaebaja tööandja Aenbee OÜ usaldusväärsust ning tunnistas 17.02.2022 otsusega nr 15.7-16/27-3 Aenbee OÜ VMS § 402 lg 1, § 402 lg 3 ja § 402 lg 4 alusel ebausaldusväärseks alates 18.02.2022. Otsust edasi ei kaevatud. PPA informeeris Aenbee OÜ esindajat otsusest nr 15.7-16/27-3, et alates 18.02.2022 võib PPA VMS § 402 lg 2 kohaselt kutsujale antud hinnangut arvestada tulevikus esitatava pikaajalise viisa taotluse, viibimisaja pikendamise taotluse, lühiajalise töötamise registreerimise taotluse, elamisloa taotluse või elamisloa pikendamise taotluse suhtes sooritatava toimingu või antava haldusakti kohta. PPA andis kaebajale korduvalt võimalusi esitada enda arvamus ja vastuväited tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise asjaolude kohta, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud tähtajalise elamisloa kehtima jätmise.
13.Kuna kaebaja tööandja oli tunnistatud ebausaldusväärseks, oli kaebajal võimatu jätkata töötamist tööandja juures, kelle juures töötamiseks talle elamisluba anti. Seega ei olnud kaebajal võimalik kasutada elamisluba eesmärgipäraselt. Arvestades asjaoluga, et VMS § 135 lg 2 p 2 koosmõjus VMS § 180 lg 2 p-ga 5 on imperatiivne kehtetuks tunnistamise alus, otsustas PPA õiguspäraselt tunnistada kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks.
14.Kaebaja Eestist lahkumisega on vaidlustatud lahkumisettekirjutus täidetud, arvestades, et lahkumisettekirjutus kehtib seni, kuni sellest tulenev lahkumiskohustus on täidetud. Lahkumisettekirjutus lahkumiskohustuse täitmise tõttu kehtivuse kaotanud, mistõttu ei ole tühistamisnõue lahkumisettekirjutuse peale lubatav.
15.PPA 10.03.2022 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052259287 koos sellega kohaldatud sissesõidukeeluga on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. PPA on kaebajale ettekirjutuse koos selles sisalduva sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
16.Kaebaja saabus viimati Schengeni konventsiooni liikmeesriikide territooriumile 17.02.2021 lennureisiga India Vabariigist. Kaebaja sisenes Schengeni viisaruumi territooriumile läbi Prantsusmaa. Schengeni viisaruumi sisenemiseks kasutas isik oma India Vabariigi passi nr XXXXXXX ja Eesti Vabariigi elamisloakaarti nr BD0067827 (kehtivus 25.11.2019-31.07.2024). Eestisse saabumise eesmärgiks oli töötamine oma venna iduettevõttes Aenbee OÜ finantsjuhi
(CHIEF FINANCIAL OFFICER) ametikohal. Isikule väljastatud tähtajalise elamisloa alusel pidi isik töötama iduettevõttes Aenbee OÜ.
17.PPA tunnistas 31.08.2022 otsusega nr 15.3-3.4/625-1 ja tulenevalt VMS § 135 lg 2 p 2, § 180 lg 2 p 5 X elamisloa nr 2024350895/TE kehtetuks alates 31.08.2022. PPA koostas kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, kuivõrd tal puudus seaduslik alus riigis viibimiseks. Ettekirjutus toimetati kaebajale HMS § 28 lg 1 kohaselt kätte 02.09.2022, mille kohta kaebaja andis oma allkirja lahkumisettekirjutusele.
18.PPA ametnik küsitles 02.09.2022 lähtudes VMS § 293 lg 2 kaebajat. Lähtudes HMS §-st 40 andis PPA kaebajale võimaluse esitada asja kohta oma arvamuse ja vastuväited. Küsitlus on läbiviidud küsimus-vastus vormis. Enne küsitluse algust tutvustati kaebajale välismaalase õigusi ja kohustusi VMS § 18 ja § 19 ning KarS § 280 lg 1 ja 2 kohaselt. Kaebaja kinnitas, et oli PPA otsuse nr 15.33.4/625-1 tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta e-posti teel kätte saanud 31.08.2022 ja selle sisuga tutvunud. Alates isiku poolt tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kättesaamisest ehk 31.08.2022 viibib isik Eesti Vabariigi ja Schengeni liikmesriikide territooriumil ilma seadusliku aluseta.
19.Kuna kaebaja oli nõus lahkuma Eesti Vabariigist ja Schengeni alalt vabatahtlikult, koostas PPA kaebajale vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutuse ning määras seaduses sätestatud maksimaalse vabatahtliku lahkumistähtaja, kuna kaebaja vajas aega, et lahendada asju oma uue tööandjaga. Lisaks on kaebajat lahkumisettekirjutuse menetluse raames teavitatud, et aadressil XXXXXXX Tallinn asuv korter, kus kaebaja elas, kuulub Tallinna Linnavalitsusele. Kuna kaebaja ei maksnud selle korteris elamise eest kommunaalarveid on üürileandja esindaja teinud Tallinna Linnaosavalitsusele avalduse kaebaja korterist väljaregistreerimise kohta.
20.05.07.2022 seisuga on kaebaja koos tema vennaga tekitanud üürileandjale varalist kahju 3000 eurot. Kaebajal oli võimalus oma elamise eest maksta, kuna Maksu- ja Tolliameti andmetel oli alates 01.01.2022 kaebajal igakuine sissetulek olemas (2022 aasta juunis kaebajale väljamakstud palgasumma oli 1560 eurot, juulis – 1403 eurot, augustis – 1782 eurot; septembris – 2238 eurot), kuid kaebaja jättis oma kohustused täitmata. Seega seadis PPA kaebaja usaldusväärsuse kahtluse alla ning arvestas seda kaebaja sissesõidukeelu kohaldamisel. Võimalus viibida korteris kuni lahkumiseni Eestist ja Schengenis oli kaebajale antud põhjusel, et isikul oleks piisavalt aega korraldada nii enda kui ka oma venna asjade toimetamist Indiasse.
21.Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning PPA hinnangul neid ei esinenud. Kaebajale oli enne ettekirjutuse tegemist tagatud õigus olla ärakuulatud ning PPA on sissesõidukeelu kehtestamisel lähtunud teabest, mille kaebaja haldusmenetluses käigus vastustajale andis. Kaebaja ei esitanud küsitluse käigus vastuväiteid 1,5aastase sissesõidukeelu kohaldamisele. PPA on ettekirjutuses piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma seisukohti selgitanud ning asjaolusid kirjeldanud. PPA leidis õiguspäraselt, et kaebajal puuduvad Eestis ja Schengeni konventsiooni liikmesriikides kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed. Asjaolu, et kaebaja soovib Eestis töötada ja sissetulekut teenida, ei ole sedavõrd kaalukas, et see tooks endaga kaasa sissesõidukeelu tühistamise. Ettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaalus PPA kõiki asjaolusid ja kogutuid tõendeid, ning vaatamata kaebajaga seotud probleemidele üürileandjaga ja Eesti tsiviilõigusest tuleneva kohustuse rikkumisele pidas võimalikuks vähendada kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu pikkust kolmest aastast ühe aasta ja kuue kuuni.
KOHTU PÕHJENDUSED
22.Kaebaja esitas peale asja kirjalikku menetlusse määramist alternatiivse taotluse kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekitas PPA kaebajale kahju tema Eestist väljasaatmisega, millega kaebajal tekkis mainekahju. Lisaks jäi kaebajal saamata töötasu ning kahju tekkis seoses reisimisega
Indiasse. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Vaidlust ei saa olla, et kaebaja esitas kahjunõude taotluse Tallinna Halduskohtu 25.11.2022 esitatud tähtaja jooksul s.o 09.12.2022. HKMS § 51 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kohtu hinnangul ei ole praeguses menetlusstaadiumis vastava nõude menetlemine menetlusökonoomikat arvesse võttes otstarbekas. Kahjunõue on esitatud selliste puudustega, mis ei võimalda ilma täiendava märkimisväärse ajakuluta praeguse haldusasja menetlusega jätkata. Vaidlustatud ettekirjutuse sisu aluseks võttes, ei ole välistatud olukord, kus lõppeks kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale enne, kui jõustuks praeguses asjas tehtav kohtulahend. Lisaks ei aita esitatud nõue kaasa kaebuse nõude eesmärgi saavutamiseks, milleks on kaebajale väljastatud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ning ettekirjutuse tühistamine, millised nõuded tagavad kaebaja soovitud eesmärgi, so Eestis töötamise. Kuivõrd kahjunõude esitamise tähtaeg on 3 aastat kahju tekkimisest (vt riigivastutuse seaduse § 17 lg 3), on kaebajal piisavalt aega vastav nõue eraldiseisvalt esitada. Kohus keeldub eeltoodud põhjustel kaebuse muutmise vastuvõtmisest. PPA 31.08.2022 otsus nr 15.3-3.4/625-1
23.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebajal oli tähtajaline elamisluba töötamiseks Aenbee OÜ-s kehtivusega 19.11.2019–31.07.2024. Kaebaja vaidlustab PPA 31.08.2022 tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust nr 15.3-3.4/625-1 (dtl 110-113). Vaidlustatud otsuse kohaselt algatas PPA 20.04.2021 kaebaja tähtajalise elamisloa nr 2024350895/TE kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 135 lg 2 p 2, § 180 lg 2 p 5 alusel. PPA andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited ning esitada tõendeid haldusmenetluse efektiivsemaks läbiviimiseks. Isik ei ole oma seisukohti edastanud. Enne otsuse langetamist võimaldas PPA 29.08.2022 kaebajal esitada algatatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse kohta oma arvamusi ja vastuväiteid, kuid kaebaja ei ole kirjale vastanud.
24.Kaebaja heidab PPA-le ette peamiselt seda, et ta ei ole PPA 20.04.2021 kirja kätte saanud ning vaidlustatud otsus on kaebaja jaoks üllatav. Vastustaja tõi vastuses kaebusele välja, et PPA saatis 20.04.2021 kirja nr 15.3-3.4/226-1 ja 29.08.2022 kirja nr 15.3-3.4/614-1e-posti aadressile: XXXXXXXX, mille kaudu on kaebaja PPA-ga suhelnud ning mille kaudu kaebaja esitas ka vaidlusaluse otsuse peale vaide ja suhtleb aktiivselt ka kohtuga halduskohtu menetluse raames. Tallinna Halduskohus kohustas 12.10.2022 määrusega vastustajat esitama kõik haldusmenetluses kogutud tõendid. Vastustaja ei esitanud kohtule tõendeid, et PPA on 20.04.2021 kirja kaebajale edastanud (kirja koopiat vms). Vastustaja toob vastuses kaebusele välja, PPA algatus(selgitus)kirjale esitas kaebaja 21.04.2022 kaebuse Tallinna Halduskohtule ja 22.04.2022 kaebuse õiguskantslerile. Seega pidi kaebaja teadma, et PPA on algatanud kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Tõendina on vastustaja esitatud asja juurde Tallinna Halduskohtu 21.04.2021 pöördumise PPA poole, milles tuuakse välja, et PPA-l tuleb kohut teavitada kaebaja elamisloakaardi ja passi väljastamisest (dtl 153). Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja Tallinna Halduskohtu poole pöördunud kahel korral (haldusasi nr 3-21-591 ning praegune haldusasi). Vastustaja nimetatud ajal ei ole kaebaja halduskohtule kaebust esitanud. PPA-le edastatud õiguskantsleri 22.04.2021 kirjast nähtuvalt palus õiguskantsler PPA-l vastata kaebajaga seotud küsimustele. Kirja sisust nähtub, et kaebaja selgituste kohaselt saatis PPA 20.04.2021 teate PPA menetluse tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamise kohta (dtl 151-152). Seega puuduvad tõendid, et kaebaja sai kätte PPA 20.04.2021 kirja kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamise kohta.
25.Kaebaja ei eita, et sai kätte PPA 29.08.2022 kirja (vt ka vastus PPA-le, dtl 58), millega vastustaja sõnul anti kaebajale võimalus esitada seisukohad elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Kaebaja
toob välja, et ta ei jõudnud omapoolseid seisukohti esitada, kuna juba 31.08.2022 tunnistas PPA kaebajale väljastatud elamisloa kehtetuks. Kohtule ei nähtu seda, kas PPA oli kaebajale määranud tähtaja seisukohtade esitamiseks või mitte. Kaebaja kinnitusel sai ta PPA 31.08.2022 otsuse nr 15.33.4/625-1 kätte 31.08.2022 (vt protokolli, dtl 57).
26.VMS § 12 lg 1 sätestab, et VMS-s sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades VMS erisusi. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud alused, millal võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata.
27.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole vaidlustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise osas oma seisukohti esitanud. Samuti puuduvad tõendid, et kaebaja on PPA 20.04.2021 kirja kätte saanud. Asjaolust, et PPA 20.04.2021 kirja on kajastatud õiguskantsleri pöördumises, ei saa käsitada kindla teadmisega, et kaebaja sai vastava kirja kätte. Kaebaja eitab kirja kättesaamist ning väidab, et tema elamisloa kehtetuks tunnistamine oli üllatuslik. Kaebaja on küll kaebuses märkinud korduvalt vale kuupäeva (20.04.2022), kuid kohtu hinnangul on tegemist kirjaveaga, mida ei saa käsitleda kaebaja kahjuks. Samuti puuduvad HMS § 40 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mis võimaldavad väljastada haldusakti ilma puudutatud isikut ära kuulamata. Seega on haldusakti andmisel rikutud menetlusnõudeid.
28.HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. PPA on vaidlustatud otsuses tuginenud VMS § 135 lg 2 p-le 2 ning § 180 lg 2 p-le 5, mille kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. Tähtajalise elamisloa töötamiseks andmisest võib keelduda, kui muul põhjusel on põhjendatult alust kahelda tööandja või kasutajaettevõtja või vastuvõtva üksuse usaldusväärsuses. Vastustaja toob välja, et VMS § 135 lg 2 p 2 koosmõjus VMS § 180 lg 2 p-ga 5 on imperatiivsed elamisloa kehtetuks tunnistamise alused ning puudus vajadus kaebajalt võtta täiendavalt seisukohti. Vaatamata eelnevale väidab PPA siiski, et küsis kaebajalt siiski vastavaid seisukohti, ent selle kohta tõendeid ei esitanud. Kohus kontrollib, kas kaebaja ärakuulamata jätmine on selline menetlusviga, mis toob kaasa haldusakti õigusvastasuse.
29.VMS §-s 118 on tähtajalise elamisloa andmise alused defineeritud, lähtudes välismaalase Eestisse elama asumise eesmärgist (elama asumine abikaasa juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks jne). Erandina ei ole konkreetse eesmärgiga seotud VMS § 118 p-des 61, 62 ja 7 nimetatud alused (kriminaalmenetluses osalemiseks, kaaluka riikliku huvi korral ja välislepingu alusel), ent ka neil alustel antava tähtajalise elamisloa puhul peab vastav taotlus VMS § 117 lg 1 p-st 1 tulenevalt olema põhjendatud elamisloa taotlemise eesmärgi osas. See tähendab, et tähtajaline elamisluba antakse isikule alati mingisugusel konkreetsel eesmärgil ning kuigi tähtajalise elamisloa andmisel määratakse kindlaks ka selle kehtivustähtaeg, tuleneb eeltoodud sätetest üheselt, et elamisloa jätkuv kehtimine on selle kehtivusaja jooksul õigustatud vaid juhul, kui see on vajalik selle eesmärgi nimel, milleks tähtajaline elamisluba välismaalasele anti. Kui elamisloa kehtivuse jooksul tuvastatakse faktilised asjaolud, mille põhjal saab järeldada, et välismaalasele selle eesmärgi saavutamiseks tähtajaline elamisluba enam vajalik ei ole, esineb alus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Tähtajaline elamisluba ei anna välismaalasele vääramatut õigust igal juhul ning sõltumata asjaoludest ja eesmärkide muutumisest elada Eestis kogu tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul (vt Tallinna Halduskohtu 11.01.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2011, p 22).
30.VMS § 185 lg 1 järgi määratakse töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused, sealhulgas vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht. VMS § 185 lg 3 kohaselt on välismaalasel, kellele on antud tähtajaline elamisluba töötamiseks,
lubatud Eestis töötada üksnes elamisloas kindlaks määratud tingimustel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. PPA tunnistas kaebaja tööandja Aenbee OÜ 17.02.2022 otsusega nr 15.7-16/27-3 VMS § 402 lg 1, § 402 lg 3 ja § 402 lg 4 alusel ebausaldusväärseks alates 18.02.2022 ja nimetatud otsus on jõustunud.
31.Aenbee OÜ esitatud majandusaasta aruannete kohaselt äriühingus ajavahemikul 09.04.2018 kuni 31.12.2021 käive puudus, millest saab järeldada, et puudus ka äritegevus. Seega on õige PPA märkus, et Aenbee OÜ ei ole aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele või olnud muud moodi Eesti riigile kasulik (vt nt VMS § 624 lg 2). Asjaolust, et kaebaja sõnul OÜ Aenbee äriplaan nurjus COVID-19 viiruse tõttu, ei saa tuleneda mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse. Kuivõrd OÜ Aenbee ei ole usaldusväärne, on PPA õigesti tuginenud VMS § 180 lg 2 p-le 5, mille kohaselt võib tähtajalise elamisloa töötamiseks andmisest keelduda, kui on põhjendatult alust keelduda tööandja usaldusväärsuses. Kaebaja ise kinnitas 02.09.2022 PPA-le, et OÜ-st Aenbee ta tulu ei teeninud, kaebaja veetis vennaga 3-4 kuud niisama aega (vt dtl 56). Kaebaja püüdis töötada Aenbee OÜ-s, kuid töötas sõbra iduettevõttes 2 kuud kuni äriühingu sulgemiseni (dtl 57). Ka Tallinna Ringkonnakohus tõi 26.09.2022 kohtumääruse p-s 13 käesolevas haldusasjas välja, et: „Kaebaja ei täida selle elamisloa andmise tingimusi (VMS § 135 lg 2 p 1, § 117 lg 1). PPA tunnistas 17.02.2022 otsusega ebausaldusväärseks ettevõtte, milles töötamiseks tähtajaline elamisluba anti. Otsuse järgi ei ole Aenbee OÜ viinud ellu projekte, mida Siseministeeriumi juures tegutsev eksperdikomisjon arvestas tema iduettevõttena määratlemisel VMS tähenduses; samuti puudub ettevõttel majandustegevus. Ettevõtte seaduslik esindaja ei kasutanud talle väljastatud elamisluba eesmärgipäraselt ega täitnud nõuetekohaselt kutsuja kohustusi (registreerimine, töö eest tasu maksmine).“
32.VMS § 1812 lg 1 võimaldab välismaalasel küll töötada mitme tööandja juures, kuid põhitööandja vahetumisel tuleb taotleda uut tähtajalist elamisluba. Kaebaja toob välja, et töötas vabadel päevadel Swappie-nimelises start-upis, mis pakkus kaebajale ka sponsorlust. Ka 02.09.2022 kinnitas kaebaja PPA-le eelnevat (vt dtl 56). Juhul, kui kaebaja nimetatud väide on tõene, oleks kaebaja saanud astuda samme, et taotleda Eestis viibimise seadustamiseks muid alternatiive olukorras, kus oli teada, et OÜ Aenbee ei ole oma usaldusväärsust PPA-le tõendanud. Asjaolust, et kaebaja tegeles ka n-ö humanitaarprojektidega, ei saa olla samuti aluseks kaebajale väljastatud elamisloa kehtima jäämisele.
33.Kokkuvõttes saab lugeda tõendatuks, et PPA teavitas kaebajat enne PPA 31.08.2022 otsuse nr 15.3-3.4/625-1 vastuvõtmist lühikese tähtaja jooksul tema elamisloa kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja ei saanud mõistliku aja jooksul esitada oma vastuväiteid, mistõttu on tegemist formaalse menetlusõiguse rikkumisega. Samas nähtub esitatud tõenditest, et kaebaja, vaatamata kinnituse puudumisele, oli teadlik tema elamisloa võimalikust kehtetuks tunnistamisest (vt nt pöördumine õiguskantsleri poole). Seega ei kuulu vaidlustatud otsus tühistamisele, kuivõrd PPA ei oleks saanud teistsugusele järeldusele jõuda ka juhul, kui kaebaja oleks saanud vastuväiteid esitada. Kaebajale anti elamisluba töötamiseks OÜ-s Aenbee, millises äriühingus puudus majandustegevus, millest tulenevalt oli tegemist ebausaldusväärse äriühinguga. Kaebaja elamisluba ei vastanud VMS-s sätestatud tingimustele, milleks oli töötamine OÜ-s Aenbee. PPA 02.09.2022 ettekirjutus nr 1052259287
34.PPA tegi kaebajale VSS § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 72 lg 4, § 73 lg 1, § 11 lg 1 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Indiasse vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva, ning kohaldas VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel sissesõidukeeldu üheks aastaks ja 6 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Vastustaja esitas taotluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja Eestist lahkumisega on vaidlustatud lahkumisettekirjutus täidetud. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, 13.11.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-44-14, p-s 10 2, et haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus
veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Kuivõrd esineb võimalus, et kaebaja soovib esitada taotlust Eestisse sisenemiseks (elamisloa taotlust), ei saa välistada olukorda, et vastava loa väljastamisel võidakse arvestada kaebajaga seotud eelnevaid haldusakte. Seega on tühistamisnõue kohtu hinnangul lubatav ning kohus hindab järgnevalt selle õiguspärasust.
35.VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 näeb ette, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS seletuskiri täpsustab, et Eestis on lubatud kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Riigil peab olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle antud riigis viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Riigikohus selgitas 01.10.2019 otsuses haldusasjas nr 3-18-1891 p-s 16, et VSS § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sealjuures tuleb juba lahkumisettekirjutuse tegemisel korrektselt kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine.
36.Kaebaja viibis alates 31.08.2022 Eestis ilma seadusliku aluseta ja kohaldub VSS § 7 lg 1. Seega oli PPA-l seaduslik alus koostada kaebajale ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
37.Kaebajale anti võimalus 02.09.2022 esitada omapoolseid selgitusi (protokoll, dtl 54-55). Väärad on kaebaja väited, et talle ei võimaldatud pika aja vältel vestluse juurde tõlki (4 tunni jooksul), kuivõrd protokollist nähtuvalt viibis vestluse juures tõlk K. Kuusk. Vestlus kestis 12.15 kuni 13.53.
38.Kaebaja kinnitas vestlusel PPA-ga, et tal puuduvad pereliikmed või sugulased Schengeni alal, kelle eest ta peaks hoolitsema. Samuti oli kaebaja nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma (dtl 57). Tallinna Ringkonnakohus tõi 26.09.2022 kohtumääruse p-s 13 käesolevas haldusasjas välja: “Kaebajal ei ole piisavat sissetulekut ja tal puudub elukoht. PPA sõnul võimaldatakse kaebajal elada aadressil XXXXXXXX kuni lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja lõpuni. Kaebaja õigusi ei saa pidada samas kuigi kaalukaks: need piirduvad eraelu, eneseteostuse ja omandiõigusega. Arvestades kaebaja Eestis elamise kestust, ei saa sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed olla tugevad. Kaebusest ei nähtu ka põhjendusi, miks on kaalul olevate õiguste teostamine vältimatu Eestis.“ VSS § 17 lg 1 p 1 järgi on viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane kohustatud lahkuma või ta saadetakse välja tema kodakondsusjärgsesse riiki või kolmandasse riiki tingimusel, et välismaalane soovib sinna lahkuda ja ta seal vastu võetakse (VSS § 17 lg 1 p 3). PPA määras õigesti sihtriigiks kodakondsusjärgse riigi. Vastustaja on piisavalt põhistanud ning kaebaja on ise kinnitanud, et tal on võimalik iseseisvalt ilma IOM programmita naasta kodakondsusjärgsesse riiki Indiasse. Kohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes kohalduks VSS § 171 lg 1. Seega määras PPA kaebajale piisava aja Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks.
39.Vaidlustatud ettekirjutuses lähtus PPA sissesõidukeelu kohaldamisel ning tähtaja määramisel VSS § 74 lg-des 1 ja 3 sätestatust. Nimetatud sätete järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA leidis vaidlustatud ettekirjutuses õigesti, et proportsionaalne on vähendada Schengeni alale
sissesõidukeeldu, vaatamata kaebajaga seotud probleemidele üürileandjaga. Tõepoolest nähtub asjas esitatud tõenditest, et kaebaja elas elukohas, mille osas on üürileandja pöördunud üürivaidluskomisjoni poole võlanõudega üüri maksmata jätmise tõttu (dtl 157-160). Lisaks on korteris tekitatud kaebaja sealviibimise ajal märkimisväärseid kahjusid u 3000 euro ulatuses (vt dtl 161-164, 171). Kaebaja ei ole välja toonud PPA-le ega kohtule selliseid põhjuseid, mis tingiksid vajaduse vähendada sissesõidukeeldu Schengeni alale. Vastupidi, kaebaja nõustus PPA määratud sissesõidukeelu tähtajaga Schengeni alale (vt dtl 58).
40.Kaebusest ning haldusmenetluses antud selgitustest nähtub üheselt, et kaebaja soov oli üksnes Eestis töötada. Välismaalase soov Eestis töötada ja elada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on rikkunud Eesti riigi õigusakte. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et välismaalase soovi Eestis töötada ei saa pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, punkt 15).
41.PPA 02.09.2022 ettekirjutus nr 1052259287 on seega õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
42.HKMS § 253 lg 3 järgi tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega. Kuivõrd kohus jättis kaebuse rahuldamata, tühistab kohus Tallinna Halduskohtu 20.09.2022 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse PPA 02.09.2022 ettekirjutuse nr 1052259287 kehtivuse peatamiseks Schengeni alale sissesõidukeelu osas.
43.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.