Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja Maret Altnurme
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.12.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2038 X kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 23.08.2021 ettekirjutuse nr 12-512-21/001-1 tühistamiseks Y kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 23.08.2021 ettekirjutuse nr 12-512-21/003-1 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja I X ja kaebaja II Y, ühised esindajad advokaat Katrin Paulus ja vandeadvokaat Janar Urres Vastustaja Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Põllumajandus- ja Toiduameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 29.11.2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Põllumajandus- ja Toiduameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsuse haldusasjas nr 3-21-2038 resolutsiooni p 3 osas, milles vastustajalt mõisteti kaebajate kasuks välja menetluskulud 3197,99 eurot ületavas osas. Teha uus otsus, millega mõista Põllumajandus- ja Toiduametilt solidaarselt X ja Y menetluskulude katteks välja 3197,99 eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
3.Mõista Põllumajandus- ja Toiduametilt solidaarselt X ja Y apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks välja 1400 eurot. Muud menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-21-2038 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) on korduvalt kontrollinud lemmikloomade pidamise nõuete täitmist Võru maakonnas Rõuge vallas Augli külas Männimäe kinnistul, mille omanik on Y.
2.PTA kontrollis 28.07.2021 taas lemmikloomade pidamise nõuete täitmist Männimäe kinnistul. Kontroll toimus ette teatamata. PTA koostas kontrolli tulemuste kohta 06.08.2021 protokollid nr 12-512-21/001 (koerad) ja nr 12-512-21/003 (kassid ja küülikud). Protokolli nr 12-512-21/001 kohaselt on kontrolli eesmärk kindlaks teha, kas koerapidaja X on täitnud lubaduse ehitada 2021. a juuli lõpuks koertele 600 m2 suurune jooksuaedik, samuti Maaeluministeeriumi seisukohast lähtuv koerte kettide pikkuse kontroll põllumajandusministri 24.07.2008 määruse nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ (määrus nr 76) § 10 lg 3 alusel. Kuna loomapidaja keeldus järelevalveametnikke loomapidamiskohta lubamast ja soovis nende lahkumist kinnistult, kutsusid järelevalveametnikud kohale politsei. Kontrolli juures viibis ka loomapidaja abikaasa Y. Protokollis nr 12-512-21/003 ei ole märgitud kontrolli eesmärki.
3.PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/001-1 Xi võimaldama kõigil ketis olevatel koertel liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Ettekirjutus tuli täita hiljemalt 30.09.2021. PTA hoiatas, et ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha kuni 13 000 eurot. PTA 26.04.2021 kontrollkäigu ajal (29.04.2021 protokoll nr 12-320-21/032) andis loomapidaja lubaduse ehitada koertele vähemalt 600 m2 suurune jooksuaedik, mis pidi valmima 31.07.2021. PTA 28.07.2021 kontrollkäigul selgus, et loomapidaja ei ole hakanud aedikut ehitama, samuti pole ta esitanud ühtki dokumenti, millest selguks, kui palju saavad koerad iga päev ketita liikuda. PTA mõõtis 28.07.2021 kontrollkäigul kolme koera keti pikkust ning need olid vastavalt 1,46 m, 2,05 m ja 2,10 m. Määruse nr 76 § 10 lg 3 sätestab, et kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile peale jooksutrossi, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Loomapidaja ei andnud menetluse käigus tagasisidet.
4.PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/003-1 Yi tagama, et küülikute puuride põrandad oleks alaliselt kaetud sobiva materjaliga, ning esitama hiljemalt 06.09.2021 kolme kassi vaktsineerimist tõendavad dokumendid. Loomapidaja sõnul on loomapidamiskohas kolm kassi, 10 küülikut ja umbes 30 kitse, samuti kanad. Loomapidaja peab küülikuid tõuaretuse eesmärgil. Küülikute puurid ei vasta määruse nr 76 §-s 3 sätestatud nõuetele, sest puuride võrepõrandad olid osaliselt või täielikult katmata loomale sobiva allapanuga. Selliselt ei ole välistatud looma kinnijäämine või vigastused. 2(15)
3-21-2038 Loomapidaja sõnul on kaks kassi vaktsineerimata. See on vastuolus põllumajandusministri 20.11.2000 määruse nr 67 „Marutaudi tõrje eeskiri“ § 7 lg-ga 1. Loomapidaja ei andnud menetluse käigus tagasisidet.
5.X ja Y esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid vastavalt tühistada 23.08.2021 ettekirjutus nr 12-512-21/001-1 ja tuvastada 23.08.2021 ettekirjutuse nr 12-512-21/003-1 õigusvastasus. Korrakaitseseaduse (KorS) §-des 50 ja 51 sätestatud eeldused valdusesse sisenemiseks ja valduse läbivaatamiseks sellest kaebajatele ette teatamata ei olnud 28.07.2021 toimingute puhul täidetud, sest puudus oht või ohukahtlus (KorS § 5 lg-d 2 ja 6). PTA 06.08.2021 protokollides ega 23.08.2021 ettekirjutustes ei ole selgitatud, miks tuli kaebajate valdust läbi vaadata neid sellest eelnevalt teavitamata. Koerte jooksuaedik ei pidanud 28.07.2021 veel valmis olema. Kaebajad olid teinud PTA-ga koostööd ja puudusid varasemad täitmata ettekirjutused. Kaebaja I suhtes tehtud PTA 11.02.2021 ettekirjutuse nr 12-320-21/005-1 p-i 3, mille kohaselt pidi kaebaja I tagama kõigile ketis olevatele koertele liikumisala vähemalt 40 m2, tunnistas PTA 12.03.2021 vaideotsusega nr 1-4/134 kehtetuks. Valduse läbivaatamine rikkus kaebaja II omandiõigust. Järelevalveametnike käitumine mõjus kaebajate lastele hirmutavalt. Kaebaja II tegi kontrolli ajal koostööd (nt hoidis keti mõõtmise ajal koeri), sest ta oli nõrgemas positsioonis ja tal polnud valikut. Eeltoodu mõjutab vaidlustatud ettekirjutuste õiguspärasust. Kaebajal I on umbes 60 kelgukoera. PTA ja Maaeluministeeriumi tõlgendused määrusega nr 76 kehtestatud koerte pidamise nõuetest on pidevalt muutunud. See määrus on väga üldsõnaline ja seda ei peaks tõlgendama grammatiliselt, vaid lähtudes eesmärgist tagada koerte heaolu. Kaebaja I on tõendanud, et tema koerad ei ole alaliselt ketis, vaid veokoerad saavad oma liikumisvajaduse rahuldatud treeningute ja töö käigus. Kaebaja I osaleb koertega võistlustel ning üksnes ketis hoitavad koerad ei suudaks võistlusdistantse läbida. PTA soovitud 40 m2 suurune liikumisala (s.o umbes 4-meetrine kett) ei tagaks kelgukoerte liikumisvajadust. Ka nt Norras on kelgukoerte puhkeajal lubatud 12 m2 liikumisruum või umbes 2-meetrine kett, et koera kaelal ei oleks liigset raskust. Kaebaja II on temale tehtud 23.08.2021 ettekirjutuse täitnud, kuid soovib selle õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil, eelkõige valdusesse sisenemise ja selle läbi vaatamise õiguspärasuse kontrollimiseks, sest PTA jätkab tõenäoliselt kontrollkäike. Protokollis esitatud väide, et kõigis küülikute puurides puudus allapanu, ei vasta tõele. Kontrolli käigus tehti kaebajale I märkus vaid ühe puuri kohta ja kõiki puure ei kontrollitud, sh oli osa puure kaetud kattega ja järelevalveametnikud ei eemaldanud katteid. Puurides, kus puudus allapanu, ei olnud ka küülikuid. Ühes puuris puudus kontrolltoimingu hetkel allapanu, kuid ametnikud tulid talitusajal ja kaebaja II ei olnud jõudnud veel uut allapanu panna. Kassid tulid kaebajate juurde ise ja elasid seal vabalt ringi liikudes. Kaebajad on kõik kassid vaktsineerinud ja kiibistanud.
6.PTA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. PTA-l oli õigus teha järelevalvet loomapidamisnõuete üle, sh siseneda ette teatamata loomapidaja valdusesse ja see läbi vaadata (loomakaitseseaduse (LoKS) § 60 lg 1 ja § 601; KorS § 51 lg 1; vt ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 15.03.2017 määrus (EL) nr 2017/625 art 9 p 4). Nõuete täitmist ei olnud võimalik kontrollida muul viisil kui valdusesse sisenemisega. Kaebaja II tegi vastustajaga 28.07.2021 kontrollikäigu ajal koostööd. Seega ei saanud valdusesse sisenemine ja läbivaatamine olla tema tahte vastane. Loomapidajal on õigusaktidest tulenev kohustus teha järelevalve käigus koostööd. PTA tuvastas 28.07.2021 kontrollkäigul, et kaebajad rikkusid määruse nr 76 §-s 3 (küülikud) ja § 10 lg-s 3 (koerad) ning määruse nr 67 § 7 lg-s 1 (kassid) sätestatud nõudeid. PTA nõudis kaebajatelt kehtivate õigusaktide täitmist. Arenenud ühiskonnad liiguvad koerte ketis pidamise keelustamise suunas. Kaebaja I esitatud koerte trennigraafik on teoreetiline ja kontrollide ajal 3(15)
3-21-2038 on koerad olnud alati ketis. Tunnistajate ütlused ei tõenda, et koerade heaolu on tagatud aastaringselt. Kaebajal II olnuks 28.07.2021 kontrollkäigu ajal võimalik küülikute talitamine lõpuni viia ja vältida sellega ettekirjutuse tegemist, kuid ta ei teinud seda.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.03.2022 otsusega kaebuse, tühistas 23.08.2021 ettekirjutuse nr 12-512-21/001-1 ja tuvastas 23.08.2021 ettekirjutuse nr 12-512-21/003-1 õigusvastasuse ning mõistis PTA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja 3549,99 eurot. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et PTA ametnikel on põhimõtteliselt õigus siseneda valdusesse mh valdaja nõusolekuta ja kontrollida loomapidamise nõuete täitmist. Vaidlus käib selle üle, kas praegusel juhul on KorS § 50 lg 1 p-s 3 ja § 51 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused täidetud. Viidatud normide alusel võib korrakaitseorgan siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale või selle läbi vaadata, kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete täitmise tagamine on valdusesse siseneva korrakaitseorgani pädevuses. Vastustaja ei ole tõendanud, et KorS § 50 lg 1 p-s 3 ja § 51 lg 1 p-s 3 toodud eeldused olid täidetud. Lähtudes PTA 06.08.2021 protokollis nr 12-512-21/001 toodust, tuldi eelkõige teostama järelkontrolli 26.04.2021 kontrolli käigus tuvastatud asjaolude üle. Kaebaja I olevat lubanud, et koerte jooksuaedik saab valmis 31.07.2021 (06.08.2021 protokoll, p 2). Sellest saab järeldada, et 28.07.2021 seisuga puudus PTA kohustav ettekirjutus jooksuaediku ehitamiseks hiljemalt 31.07.2021 või üldse mingiks tähtajaks ning kaebaja I oli selle tähtaja ise andnud. Kaebaja lubatud tähtaeg ei olnud kontrolli tegemise ajaks veel saabunud. Seega puudus jooksuaedikuga seoses alus ja põhjus siseneda kaebajate valdusesse nende nõusolekuta. Pole äratuntav, et valdusesse nõusolekuta sisenemine olnuks vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Teise eesmärgina tõi PTA 06.08.2021 protokollis välja vajaduse kontrollida veokoerte kettide pikkust. Tõendite järgi kohustas PTA 11.02.2021 ettekirjutuse nr 12-320-217005-1 p-s 3 kaebajat I tagama kõigile ketis olevatele koertele vähemalt 40 m2 liikumisala. Kaebaja I esitas selle ettekirjutuse peale vaide, mille PTA rahuldas 12.03.2021 vaideotsusega nr 1.1-4/134 ning tunnistas 11.02.2021 ettekirjutuse p-i 3 kehtetuks. Sellega langes ära kaebajale I pandud kohustus tagada koerte liikumisala suurusega vähemalt 40 m2. Seega ei tuginenud vajadus tulla kaebaja I koerte kette mõõtma ühelegi kehtivale ettekirjutusele. PTA 29.04.2021 protokollis nr 12-320-21/032 on välja toodud, et 11.02.2021 ettekirjutuse p-i 3 ei pea täitma. Eeltoodut arvestades ei olnud valdusesse nõusolekuta sisenemine koerakettide mõõtmise eesmärgil põhjendatud. Ka PTA seisukoha muutumine õigusakti tõlgendamise küsimuses ei tekita õiguslikku alust siseneda isiku nõusolekuta tema valdusesse. Pärast vaideotsust sai kaebaja I eeldada, et tingimused, milles ta koeri peab, on õigusaktidega kooskõlas. KorS-s sätestatud riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (KorS § 7). Kaebajate väitel on neil varem olnud korduvalt kokkupuuteid PTA ametnikega ning kaebajad ei ole järelevalvemenetlust takistanud. PTA on oma kontrollkäikudest eelnevalt teada andnud. Järelevalvemenetluses tuleb eelistada rahumeelseid lahendusi käitumisviisile, mis tekitab järelevalve subjektides potentsiaalselt vastumeelsust ja toob kaasa konflikte. Kontrolli eesmärki arvestades polnud 28.07.2021 vajadust minna kaebajate kinnistule, mis on ka kaebajate kodu, eelneva teavitamiseta. Asjaolusid arvestades oli riikliku järelevalve erimeetmete kasutamine ebaproportsionaalne. Määruse nr 76 § 10 reguleerib koera pidamist ketis. Määruse nr 76 § 10 lg 3 sätestab, et kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. PTA seisukohad määruse nr 76 tõlgendamisel on ajas muutunud ning see on kaebaja I jaoks segadust tekitav. Esialgu nõustus PTA kaebajaga I, tühistades vaideotsusega PTA 4(15)
3-21-2038 11.02.2021 ettekirjutuse p-i 3, kuid pärast Maaeluministeeriumi 18.06.2021 vastust Eestimaa Loomakaitse Liidu pöördumisele muutis PTA taas määruse nr 76 §-i 10 tõlgendust. Hiljem on segadust veelgi süvendatud. Maaeluministeerium on 27.10.2021 kirjas nr 7.2-3/1755-2 nõustunud kaebajaga I, et lemmikloomade pidamise nõuded vajavad ajakohastamist, sest kehtiv regulatsioon ei sisalda täpsemaid nõudeid veokoerte kui loomarühma pidamise kohta. Kirjas märgiti, et Maaeluministeeriumis töötatakse välja lemmikloomade pidamise nõuete muutmise määruse eelnõud, milles täpsustatakse veokoera pidamise nõudeid, sh eraldi nõudeid keti pikkusele veokoera ketis pidamise korral. Kirjas oli mh välja toodud, et „[m]õistame, et veokoer saab oma liikumisvajaduse rahuldatud treeningute ja töö käigus ning ketti pannakse ta eeskätt puhkeajaks.“ Samuti oli kirjas märgitud, et mõistet „alaliselt“ on seni mõistetud üldlevinud arusaamise järgi püsiva tegevusena. Eestimaa Loomakaitse Liit küsis 18.05.2021 pöördumises Maaeluministeeriumilt, milliste asjaolude alusel peaks järelevalve tegija hindama looma ketis pidamise alalisust. Maaeluministeerium vastas 18.06.2021 kirjas järgmist: „See on järelevalve teostaja kaalutlusõigus. Koerapidajal ei ole kehtiva õiguse järgi dokumenteerimiskohustust menetluste, protseduuride, ravi, jalutamise jms suhtes. Küll aga saab järelevalveametnik hinnata loomade üldist tervist ja heaolu seisundit, vestelda loomapidajaga, naabritega jms.“ Seega kinnitab Maaeluministeerium, et sisulises mõttes tuleb veokoera eristada püsivalt ketis peetavast koerast ning ketis pidamise alalisus on järelevalve tegija kaalutlusotsustus. Samaaegselt leiab Maaeluministeerium, et määruse nr 76 §-i 10 nõuded kehtivad kõigile koertele, sõltumata sellest, kas koer viiakse treeningule, jalutama või tagatakse tema liikumine muul moel. PTA on otsustanud teha kaebajale I koormava ettekirjutuse 13 000 eurose sunniraha hoiatusega, kuigi Maaeluministeerium leiab, et veokoerad ei ole n-ö tavalised ketikoerad. Määruse nr 76 §-i 10 sõnastus võimaldab tõlgendamist (vt ka määruse nr 76 seletuskiri). Seega, kui koera liikumisvajadused on rahuldatud (vt määruse nr 76 § 9) ja koera hoitakse ketis lühiajaliselt, tuleb sisuliselt hinnata seda, kas koera liikumisvajadused on rahuldatud või on ainsaks sobivaks meetmeks määruse nr 76 § 10 lg-tele 2 ja 3 vastav kett. Sellist hindamist ei ole 23.08.2021 ettekirjutuse tegemisel läbi viidud, kuid PTA on seda teinud eelnevatel kontrollkäikutel (nt PTA 29.04.2021 protokoll nr 12-320-21/032). PTA tuvastas, et kõik koerad on normaalses konditsioonis, energilised ja inimsõbralikud. Arvamuse andis ka koeri teenindav loomaarst, kes hindas koerte seisukorra normaalseks. PTA ametnikud vaatlesid 22.04.2021 veokoerte treeningut ja 26.04.2021 koerte treeningut veorakendiga ning ametnikel ei tekkinud kahtlust, et koertega ei tegeleta piisavalt. Kohtumenetluses on vastustaja hakanud väitma, et koerte treenimisgraafik ja kaebajate lisatud vabatahtlike abiliste kinnitused ei tõenda, et koerad saavad piisavalt liikuda. Kui PTA-l on tekkinud selline kahtlus, tulnuks tal seda kontrollida. Kaebajate võimalus tõendada dokumentaalselt koerte piisavat liikumist on piiratud ning see eeldab mh arusaamist sellest, mida PTA hindab piisavaks liikumiseks. Selle mõiste peab sisustama PTA, kui ta väidab, et rikutakse loomapidamise nõudeid. Teiste riikide näited ei puutu selle vaidluse puhul asjasse. Kokkuvõttes on 23.08.2021 ettekirjutus nr 12-512-21/0011 kaalutlusvigadega ja seetõttu õigusvastane. Vastustaja kohustas kaebajat II koheselt tagama, et kõikide küülikupuuride põrandad oleksid alaliselt kaetud sobiva materjaliga. Vastustaja arvates esines vastuolu määruse nr 76 §-ga 3, mis sätestab, et lemmiklooma pidamise ruumi või ehitise põrand või põhi tuleb hoida puhtana. Ruumi või ehitise põrand peab olema kaetud loomaliigile sobiva allapanuga. Võrkpõrand, restpõrand või muu augustatud põrand peab olema loomaliigile sobivast materjalist, et välistada looma kinnijäämine ja vigastumine. Kaebaja II toob 13.08.2021 vastuses PTA-le välja, et 06.08.2021 protokolli kohaselt puudus kõigis puurides allapanu, kuid kontrolli käigus tehti märkus vaid ühe puuri kohta ning kõiki puure ei kontrollitud. Lisaks tõi kaebaja II välja, et puurid, kus puudus allapanu, olid tühjad. Seoses ühe puuriga, kus puudus kontrolltoimingu läbiviimise hetkel allapanu, edastas kaebaja II 03.08.2021 PTA ametnikule fotod allapanu olemasolu kohta. Kaebaja II selgitas, et PTA ametnikud tulid talitusajal ja kontrollitav isik ei 5(15)
3-21-2038 olnud jõudnud sel hommikul uut allapanu panna. Kui ametnikud teevad ette teatamata ja ootamatuid kontrollkäike, siis võibki juhtuda, et kontroll satub puuride puhastamise ajale. Kaebaja II esitas PTA-le 13.08.2021 vastuväited 06.08.2021 protokollile ja pildid küülikupuuridest, millest nähtub, et puurides, kus on küülikud, on allapanu olemas. Kaebaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei läinud 13.08.2021 saadetud e-kiri selle suure mahu tõttu läbi ning vastuväited koos fotomaterjaliga saadeti uuesti 16.08.2021 mitmes osas, s.o piisava ajavaruga enne vaidlustatud ettekirjutuse tegemist. Kaebuse lisadest 3.1‒3.3 nähtub, et kaebajate esindaja on tõepoolest saatnud vastuväited ja tõendid 13.08.2021 ja 16.08.2021 PTA üldmeiliaadressile. Puudub teave selle kohta, kas vastustaja sai e-kirjad kätte. Vaidlustatud ettekirjutustes on märgitud, et loomapidaja ei andnud tagasisidet. Kaebaja II tuvastamisnõue tuleb rahuldada. Esiteks oli 28.07.2021 valdusesse sisenemine õigusvastane. Asjaoludest nähtuvalt puudus PTA esindajatel teave, et kaebajad peavad küülikuid ja küülikute pidamise tingimused ei olnud ka 28.07.2021 kontrolli eesmärgiks. Seega ei saanud esineda KorS § 50 lg 1 p-s 3 ega § 51 lg 1 p-s 3 toodud aluseid valdusesse sisenemiseks ja valduse läbivaatamiseks. Tegu on olulise menetlusliku rikkumisega, mis toob kaasa ettekirjutuse õigusvastasuse. Kaebaja II on selgitanud, et kuna PTA ametnikud saabusid ootamatult, ei olnud ta jõudnud küülikute talitamist lõpule viia. Ettekirjutus tehti kontrollkäigust mitu nädalat hiljem ning vastustaja ei ole välja selgitanud, kas 06.08.2021 protokollis välja toodud puudused on kõrvaldatud. Puudub ka vastustaja poolne kinnitus, et 16.08.2021 saadetud kiri ei jõudnud kohale. Kaebaja II väitel oldi PTA ametnikega kontaktis ka telefonitsi, mille käigus kaebajad selgitasid, et 06.08.2021 protokollis välja toodud nõuded on täidetud. Kasside kiibistamine ei ole enam vaidluse all ning neid väiteid ei ole vaja hinnata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PTA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Õige pole kohtu seisukoht, et vastustajal on KorS § 50 lg 1 p-i 3 ja § 51 lg 1 p-i 3 alusel valdusesse sisenemise ja selle läbivaatamise õigus vaid siis, kui seda tehakse mingi kaebaja kohta antud haldusakti täitmise kontrollimiseks. KorS § 5 lg 2 järgi on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Varasemate kontrollide põhjal pidas vastustaja tõenäoliseks, et kaebajate majapidamises võib leida aset koerte pidamise nõuete rikkumine (see asjaolu leidis hiljem ka kinnitust). KorS § 5 lg 2 sisustamisel pole mingit tähtsust, kas tõenäoline korrarikkumine seisneb haldusaktiga juba pandud kohustuse täitmata jätmises või rikutakse mõnest õigustloovast aktist tulenevat kohustust. Valdusesse sisenemine ja läbivaatamine on lubatud ka ohu ennetamiseks, s.o ohukahtluse korral (KorS § 5 lg 6). Praeguses asjas tuvastas vastustaja enne kontrolltoiminguid nii ohu kui ka ohukahtluse. Halduskohtu tõlgendus piiraks oluliselt PTA võimalust teha efektiivset riiklikku järelevalvet loomapidamisnõuetest kinnipidamise üle (LoKS § 60 lg 1) ja kohaldada selle käigus riikliku järelevalve erimeetmeid (LoKS § 601), sest sisuliselt välistatakse ette teatamata kohapealsed kontrollid. PTA-l peab olema võimalus ise otsustada, tulenevalt kontrolli eesmärgist ja konkreetse juhtumi asjaoludest, kas teha kohapealsed kontrolle objekti valdajaid eelnevalt teavitades või eelneva teavituseta. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebajate nõusolekuta valdusesse sisenemine oli ebaproportsionaalne (KorS § 7). Seda, kas kaebajate majapidamises järgitakse loomapidamise nõudeid, ei ole võimalik kontrollida kohapealsete järelevalvetoiminguteta, mis eeldab ka valdusesse sisenemist. Toimingud viidi läbi kooskõlas KorS § 50 lg 3 p-s 5 ja § 51 lg-tes 4 ja 5 ettenähtud nõuetega. Puudusid leebemad meetmed eesmärgi saavutamiseks (nt ketis peetavate koerte liikumisala suurust saab kindlaks teha vaid keti pikkust mõõtes). Toimingud ei ole
6(15)
3-21-2038 ebaproportsionaalsed pelgalt selle tõttu, et kaebajad ei ole järelevalvemenetlust ja vastustaja on varem kontrollist ette teatanud.
varem
takistanud
Halduskohus kohaldas vääralt määruse nr 76 §-i 10 ja jõudis valele järeldusele, et vaidlustatud ettekirjutused on kaalutlusvigadega. Määruse nr 76 §-st 10 tuleneb, et kui koeri peetakse ketis, tuleb järgida selles paragrahvis ettenähtud nõudeid ning vastustajal ei ole kaalutlusruumi otsustada, kas lugeda määruse nr 76 §-s 10 sätestatud nõuetele mittevastavad koerte pidamise tingimused korrarikkumiseks. PTA ei saa lugeda ketis olevate koerte puhul liikumisvabadust rahuldatuks määruse nr 76 §-i 9 alusel ja jätta §-s 10 sätestatud keti pikkuse nõuded kohaldamata. Määruse nr 76 §-des 9 ja 10 sätestatud nõuded ei ole alternatiivsed, vaid loomapidaja peab täitma mõlemast normist tulenevad nõuded. Halduskohtu seisukoht, et kui koeri peetakse ketis lühiajaliselt, tuleb hinnata nende liikumisvajadust määruse nr 76 §-i 9 kohaselt, ei ole praeguse vaidluse puhul asjakohane. Koera ketis pidamisega (s.o määruse nr 76 §-i 10 kohaldamisalaga) on tegemist juhul, kui koer veedab suurema osa ajast keti külge aheldatuna. Sellise loomapidamisega on tegemist kõigil juhtudel, kui koera alaline elukoht on kuut ja koer on aheldatud ketiga kuudi lähedusse. Kaebajad ei ole väitnud, et koerad olid kontrollimise ajal ketis juhuslikult. See, et aeg-ajalt viiakse ka ketis peetav koer aedikusse jooksma või rännakule, ei tähenda, et tegemist ei ole koera ketis pidamisega. Ükski praeguse juhtumi asjaolu ei viita sellele, et koerad olid ketis üksnes lühiajaliselt. Selle üle, et määruse nr 76 § 10 lg-s 3 ettenähtud nõudeid ei olnud täidetud, ei ole vaidlust. Halduskohus leidis vääralt, et küülikute allapanu puudutav ettekirjutus on õigusvastane. Valdusesse sisenemise ja valduses viibimise nõudeid ei rikutud (vt eespool). Pole vaidlust, et kontrolli tegemise ajal ei olnud määruse nr 76 §-s 3 sätestatud nõuded täidetud. Halduskohtu väide, et ette teatamata kontroll võibki sattuda puuride puhastamise ajale, kui puurides ajutiselt puudub allapanu, on spekulatiivne. Halduskohus ei hinnanud sisuliselt kaebajate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Vastustajalt väljamõistetavate menetluskulude suurust tuleb vähendada.
9.X ja Y paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastustaja on halduskohtu seisukohast valesti aru saanud. Halduskohus ei seadnud kahtluse alla vastustaja õigust siseneda valdusesse ilma ette teatamata eesmärgiga kontrollida loomapidamisnõuete täitmist. Pooltel on vaidlus selle üle, kas KorS § 50 lg 1 p-i 3 ja § 51 lg 1 p-i 3 kohaldamise eeldused olid praeguse vaidluse asjaoludel täidetud. Vastustaja kontrollis küüliku pidamise nõuete täitmist olukorras, kus selleks puudus nii faktiline kui ka õiguslik alus. Eelmisest koerte pidamise nõuete täitmise kontrollimisest oli möödas enam kui kolm kuud ning 29.04.2021 protokolli nr 12-320-21/032 kohaselt vastas kõik nõuetele. Selle põhjal ei saanud pidada tõenäoliseks, et kaebajate juures võiks leida aset koerte pidamise nõuete rikkumine. Seejuures ei ole vaidlust, et ajavahemikul 26.04.2021–28.07.2021 ei ole koerte kettide pikkusi muudetud. Ainus, mis vahepeal muutus, oli PTA tõlgendus koera pidamise nõuetest, millest kaebajaid ei teavitatud. Vastustaja ei ole välja toonud, milles seisnes väidetav oht või ohukahtlus, s.o millise looma elu või tervis oli ohus. Mõistagi saab PTA otsustada, kas kontrollida loomapidamisnõuete täitmist etteteatamisega või mitte, kuid seda üksnes õigusaktidega ette nähtud piirides. PTA otsuse põhjendused peavad olema kontrollitavad ja selle aluseks olevaid asjaolusid tuleb vaidluse korral tõendada. Praegusel juhul tugineb vastustaja üksnes väitele, et KorS-i alusel on põhimõtteliselt võimalik ilma nõusolekuta valdusesse siseneda ja seda läbi vaadata, sh teha fotosid. Praegusel juhul puudusid asjaolud, mille tõttu pidi kaebajate valdusesse sisenema kiireloomuliselt ja politsei abiga. Seda ei saa õigustada pelgalt vajadusega kontrollida jooksuaedikut, mõõta kettide pikkust ja kontrollida ühe küüliku allapanu. Vastustaja valdusesse sisenemise juures olid kaebajate neli last (kõik 7(15)
3-21-2038 nooremad kui kaheksa aastat), kelle juuresolekuga ei arvestatud. Lapsed olid sunnitud toimunut pealt vaatama, sest vanematel ei olnud võimalik korraldada neile hoidjat vms. Lastele mõjus see väga negatiivselt. Kohus tõlgendas määruse nr 76 §-i 10 õigesti. See määrus on väga üldsõnaline ega arvesta koeratõugude spetsiifikat või koerapidamise erinevaid tingimusi. Määruse nr 76 seletuskirja kohaselt peab 40 m2 nõude täitma siis, kui koer on ketis alaliselt (s.o püsivalt ja pidevalt, nagu on selgitanud Maaeluministeerium). Vastustaja sisustab õigusnorme liiga kitsalt ja formaalselt. Kaebajate koerte head olukorda on möönnud nii loomaarst kui ka vastustaja ametnikud. Küülikute puhul kontrolliti ainult ühte puuri. Osa puure oli kaetud ja järelevalveametnik ei eemaldanud katet. Kaebajad tõid välja, et puurid olid tühjad. Ametnikud ei vaadanud küülikuid üle. Nad tulid kontrollima talitusajal ja kaebajad ei olnud jõudnud veel panna uut allapanu. Loomade heaolu tagamiseks on vaja puure puhastada ja seda saab teha üksnes allapanu eemaldades. Seega oli allapanu puudumine ajutine. Halduskohus ei eksinud menetluskulude ulatuse üle otsustades.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.PTA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, mis puudutab vastustajalt väljamõistetud menetluskulude suurust. Muus osas on halduskohtu otsuse lõppjäreldus õige. I
11.PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/003-1 kaebajat II kohe tagama, et küülikute puuride põrandad oleks alaliselt kaetud sobiva materjaliga, ning esitama hiljemalt 06.09.2021 kolme kassi vaktsineerimist tõendavad dokumendid.
12.Kaebaja II esitas 13.08.2021 ja uuesti 16.08.2021 vastustaja e-posti aadressile XXX seisukoha koos tõenditega, mille järgi on allapanu olemas kõigis puurides, kus elavad küülikud, ning kõik kassid on vaktsineeritud (kaebuse lisa 3). Vastustaja on kohtumenetluses nõustunud, et kaebajale II tehtud ettekirjutuses esitatud nõuded saab lugeda täidetuks (18.10.2021 vastuse p 10 ja lisa 2). Kuna kaebaja II esitatud tõendite kohaselt oli ta 23.08.2021 seisuga temale 28.07.2021 kontrollkäigu ajal ette heidetud puudused kõrvaldanud ja teavitanud sellest ka vastustajat, oli ettekirjutuse tegemine alusetu – puudus korrarikkumine, mida tuli ettekirjutuse tegemisega kohustada kõrvaldama. Riski, et vastustaja töökorralduses on puudusi, mille tõttu ei jõudnud kaebaja II seisukoht ja tõendid ettekirjutust koostanud ametnikuni, kannab vastustaja.
13.Seega on kaebajale II tehtud ettekirjutus õigusvastane. II
14.PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/001-1 kaebajat I võimaldama hiljemalt 30.09.2021 kõigil ketis olevatel koertel liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
15.Kaebaja I kahtles ringkonnakohtu istungil, kas tema peetavatele veokoertele üldse kohaldub määrus nr 76. Sellisel kahtlusel ei ole alust.
16.LoKS § 3 lg 2 kohaselt mõistetakse selles seaduses lemmiklooma all inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetavat või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud looma ning lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale, keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või Päästeamet. Ringkonnakohus leiab, et haski tõugu koer võib põhimõtteliselt olla nii isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav kui ka mingi eriülesande täitmiseks treenitud loom.
8(15)
3-21-2038
17.LoKS § 5 lg 2 järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale: 1) kohases koguses sööta ja joogivett; 2) sobiva hoolduse; 3) sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust; 4) muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku. Lemmikloomade pidamisele on täiendavad nõuded kehtestatud LoKS §-des 51 ja 52. LoKS § 4 lg 1 loetleb looma suhtes lubamatud teod, mis hõlmavad loomale mis tahes välditavate füüsiliste ja vaimsete kannatuste põhjustamist. Nende normide eesmärk on tagada lemmiklooma, sh koera, tervis ja heaolu.
18.Määrusega nr 76 on kehtestatud täpsemad nõuded kõigi loomade pidamisele, keda saab käsitada lemmikloomadena LoKS § 3 lg 2 tähenduses. Määruse nr 76 § 1 lg 1 järgi mõeldakse lemmikloomade all ka koeri, eristamata nõuete kehtestamisel nende tõugu või pidamise eesmärki. Määruse nr 76 kohaldumist ei välista pelgalt see, et kaebaja I hinnangul tuleks temale kuuluvate haskide pidamist reguleerida teisiti kui mingit teist tõugu koerte pidamist. Seega võis vastustaja 23.08.2021 ettekirjutuses nr 12-512-21/001-1 tugineda määrusele nr 76.
19.Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada määruse nr 76 §-e 9 ja 10 nende koostoimes ning kas kaebaja I koeri peetakse ketis nimetatud määruse § 10 tähenduses.
20.Määruse nr 76 § 9 kohaselt tuleb koerale tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. Määruse nr 76 § 10 reguleerib koera pidamist ketis, kehtestades nõuded ketile (lg 1), ketiga jooksutrossile kinnitatud koera minimaalsele liikumisulatusele (lg 2), ketiga muule sobivale vahendile kinnitatud koera liikumisulatusele (lg 3), metallist keti ja jooksutrossi või muu sobiva vahendi ühenduskohale (lg 4) ning keti paiknemisele (lg 5). Määruse nr 76 § 10 lg 3 sätestab, et kui koera kett on kinnitatud muule vahendile peale jooksutrossi, peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Määruse nr 76 §-s 11 sätestatakse nõuded koera pidamisele väliaedikus – sätestatud on aediku minimaalne pindala, sõltuvalt koera kaalust ja seal peetavate koerte arvust. Määruse nr 76 § 12 on pealkirjastatud „Koerakuut“, kuid selle sisuks on peale kuudile esitatud nõuete ka see, millist koera ja millistel tingimustel tohib pidada välitingimustes. Määruse nr 76 § 13 reguleerib koera pidamist puuris, nähes ette üksikasjalikud nõuded puuri suurusele. Seejuures on määruse nr 76 § 13 lg-s 4 eraldi rõhutatud, et kui koera peetakse puuris või muus selletaolises ruumis, tuleb teda viia jalutama vähemalt kaks korda päevas. Määruse nr 76 § 14 sätestab nõuded koerte paaritamisele ja poegimisele. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud normide sõnastuse põhjal ei ole üheselt selge, milline koer on ketis peetav koer ning kuidas on omavahel seotud määruse nr 76 §-d 9 ja 10.
21.Määruse nr 76 eelnõu seletuskirjas1 on märgitud järgmist: „Eelnõus on väga üksikasjaliku regulatsiooni kasuks otsustatud lemmikloomade ketis, väliaedikus ja puuris pidamise nõuete puhul, sest sellised loomapidamisviisid piiravad oluliselt lemmiklooma liikumisvabadust ning nende pidamisviiside puhul on eriti oluline looma heaolu tagamiseks kehtestada keti, väliaediku ja puuri konkreetsed mõõtmed, mis üldjuhul rahuldavad liigile iseloomulikku liikumisvajadust. Konkreetsete keti, väliaediku ja puuri mõõtmete kehtestamine määrusega on vajalik, sest juhul, kui jätta liigile iseloomuliku liikumisvajaduse määr üksnes loomapidaja hinnata, võib looma inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks pidamine kujuneda looma jaoks piinamiseks. /.../ Eelnõu peatükis 4 esitatakse nõuded koera pidamise kohta. Esitatud on nõue, et koerale tuleb tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. /.../ Alaliselt ketis peetavale koerale tuleb tagada vähemalt 40 m2 suurune liikumisruum. Sätestatakse nõuded koera pidamise väliaediku, kuudi ning puuri või muu selletaolise ruumi kohta. Mõistet “puur” kasutatakse tavalises tähenduses, mille kohaselt puuriks loetakse püsivalt paigaldatud või teisaldatavat kinnist ruumi, mille vähemalt üks külg on kaetud võre või võrguga ning milles peetakse üht või mitut looma. Sõltuvalt puuris peetavate loomade arvust on loomade
Leitav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#ea6Pmzw1
9(15)
3-21-2038 liikumisvabadus suhteliselt piiratud. Pidevalt puuris peetavaid koeri tuleb vähemalt kaks korda päevas jalutama viia. Väliaedik on tavalises tähenduses seinte, võre või võrguga ümbritsetud ala, milles peetakse üht või mitut looma. Väliaedikus on loomade liikumisvabadus piiratud, kuid siiski suurem, kui puuris.“ Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka seletuskiri selgeid juhiseid määruse nr 76 §-de 9 ja 10 tõlgendamiseks. Seletuskirja võib siiski mõista selliselt, et määrusandja soovis kehtestada §-s 9 üldise nõude tagada koera liiklusvajaduse rahuldamine ja §-s 10 on sisustatud liikumisvajaduse rahuldamine ketis peetava koera puhul. Samuti võib seletuskirjast järeldada, et määrusandja on §-s 10 silmas pidanud alaliselt ketis peetavat koera.
22.Määruse nr 76 eelnõu seletuskirja lisades 1 ja 2 on toodud eelnõu kooskõlastamise käigus tehtud ettepanekud ja nendega arvestamine. Määrusandja selgitas lisas 1 vastuseks Keskkonnaministeeriumi 21.10.2005 kirjale järgmist: „[e]elnõu § 9 kohaselt tuleb koerale tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. Kuna koera pidamise puuri mõõtmed (erinevalt väliaediku mõõtmetest ja ketikoera liikumisruumi mõõtmetest) ei taga koera liikumisvajaduse rahuldamist, on eelnõu § 13 lõikes 4 sätestatud täpsustav nõue, et kui koera peetakse puuris või muus selletaolises ruumis, tuleb teda viia jalutama vähemalt kaks korda päevas.“ Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing tegi kooskõlastamise käigus ettepaneku keelata alla üheaastase koera pidamine ketis, v.a ajutiselt lühikese aja jooksul. Määrusandja jättis ettepaneku arvestamata, pidades seda ebamõistlikuks, sest sellisel juhul võib osutuda võimatuks koera õpetamine. Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing tegi veel ettepaneku sätestada, et ketis peetavale koerale peab olema vähemalt üks kord nädalas tagatud võimalus jalutada väljaspool koera ketipidamise ala, sest koera pidev ketis pidamine ei rahulda koera liigiomast liikumisvajadust, sõltumata keti pikkusest. Määrusandja jättis selle ettepaneku arvestamata põhjendusega, et keti pikkus tagab loomale liikumisvajaduse rahuldamise ning sõltuvalt koera iseloomust ja õpetatusest, ei ole võimalik iga koeraga väljaspool ketis pidamise ala jalutada. Vastuseks Siseministeeriumi 11.01.2018 kirjale on määrusandja lisas 2 selgitanud, et konkreetse keti, väliaediku ja puuri mõõtmete kehtestamine määrusega on vajalik, sest kui jätta liigile iseloomuliku liikumisvajaduse määr üksnes loomapidaja hinnata, võib looma pidamine inimese seltsiks või meelelahutuseks kujuneda looma jaoks piinamiseks. Lisades 1 ja 2 toodud täiendavatest selgitustest saab ringkonnakohtu hinnangul samuti järeldada, et määrusandja arvates on lubatud koera pidada ka ketis, ketis peetava koera puhul tuleb loomapidajal täita määruse nr 76 §-s 10 sätestatud nõudeid koera liikumisulatusele ning §-s 10 ettenähtud nõuete (s.o sisuliselt keti minimaalse pikkuse) kehtestamisel on silmas peetud, et see tagab ketis peetava koera liigiomase liikumisvajaduse (vrd puuris peetav koer, kelle puhul on eraldi sätestatud nõue viia teda iga päev jalutama).
23.Maaeluministeeriumi hilisemad selgitused määruse nr 76 §-de 9 ja 10 koostoime kohta ei ole olnud järjekindlad. Maaeluministeerium selgitas 18.06.2021 Eestimaa Loomakaitse Liidule saadetud kirjas (vastustaja 14.09.2021 seisukoha lisa 1, dtl 78–79), et määruse nr 76 § 10 on kohaldatav kõigile loomadele, sh juhul, kui muidu ketis peetav koer viiakse ööpäevas korra või kaks treeningule, jalutama või tagatakse tema liikumine muul moel. Samas koera ketis pidamise alalisust tuleb Maaeluministeeriumi 18.06.2021 selgituste järgi hinnata loomade üldise tervise ja heaolu seisundi järgi ning vesteldes nt naabritega, sest koerapidajal ei ole jalutamise jms koeraga seotud tegevuste dokumenteerimise kohustust. Need selgitused ei haaku määruse nr 76 eelnõu seletuskirjas avaldatud seisukohtadega. Maaeluministeeriumi 27.10.2021 kirjas (dtl 208) on märgitud, et määrus nr 76 kehtestab mh täpsed nõuded koera ketis pidamisele ning kuna selline loomapidamisviis piirab oluliselt koera liikumisvabadust, on oluline kehtestada sellised keti mõõtmed, mis tagaks koera liigiomase liikumisvajaduse rahuldamise. Kirjas on lisatud, et väljendit „alaliselt“ on seni mõistetud selle sõna üldlevinud tähenduses ehk püsiva tegevusena.
10(15)
3-21-2038
24.Ka vastustaja praktika määruse nr 76 §-de 9 ja 10 rakendamisel on olnud heitlik, sh on vastustaja ainuüksi 2021. a-l kaebaja I koerte pidamise kohta tehtud haldusaktides ja kontrolli käigus koostatud protokollides mitmel korral oma seisukohti muutnud (sellest täpsemalt allpool).
25.Ringkonnakohus märgib, et sellises ebaselges olukorras on loomapidajal väga keerukas õigusaktidest aru saada ja neid täita. Kui ühiskonna arusaam lemmikloomade pidamise nõuetest muutub (nt ei ole koera ketis pidamine enam aktsepteeritav loomapidamise viis) või praktikas levib uus viis mingi loomarühma pidamiseks, mille eripäradega ei ole õigusaktides arvestatud (nt veokoerte pidamine turismimajanduse ja meelelahutuse eesmärgil), tuleb õigusselguse tagamiseks määrust nr 76 muuta või kehtestada uus määrus, eriti kuna määruse nr 76 sõnastus on mitmeti mõistetav ning ka määrusandjal ja selle rakendajal puudub määrusest selge arusaam.
26.Eelneva põhjal tuleb järeldada, et LoKS-s ja määruses nr 76 on kehtestatud nõuded, mille eesmärk on tagada lemmikloomade tervis ja heaolu. Kuna lemmikloomade vajadused on väga erinevad, on suurem osa nõudeid sätestatud üldiselt. See tähendab, et kui vastustaja teeb järelevalvet lemmikloomade pidamise nõuete täitmise üle, tuleb tal sisustada õigusaktides kasutatud määratlemata õigusmõisteid, arvestades konkreetse liigi või tõu eripärasid ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Määruses nr 76 on sätestatud detailsemad nõuded olukordadeks, kui lemmiklooma heaolu võib olla ohus, arvestades tema pidamise viisi või kohta, sh kui koeral puudub võimalus rahuldada liigiomast liikumisvajadust põhjusel, et teda peetakse ketis. Koera ketis pidamine määruse nr 76 § 10 mõistes tähendab, et koer kasvab ja elab ketis püsivalt (pidevalt, alaliselt). Seda, kas tegemist on ketis peetava koeraga, tuleb iga kord eraldi hinnata. Määruse nr 76 § 10 tähenduses ketis peetava koera liikumisvajaduse tagamiseks tuleb loomale minimaalselt võimaldada liikumisulatus, mis on sätestatud § 10 lg-s 3. Kui tegemist ei ole ketis peetava koeraga määruse nr 76 § 10 tähenduses, tuleb lähtuda §-st 9. Ka sel juhul tuleb hinnata, kas koera liikumisvajadus on tagatud, arvestades looma suurust ja temperamenti, kuid määrav ei ole üksnes koera keti pikkus, kui seda koera suhtes mõnikord kasutatakse.
27.Pole vaidlust, et kaebaja I peetavad koerad olid 28.07.2021 kontrollkäigu ajal ketis ja keti pikkus ei taganud ühelegi loomale määruse nr 76 § 10 lg-s 3 ettenähtud liikumisulatust. Samas on kaebaja I esitanud selgitused ja tõendid, mis viitavad sellele, et tema koerad ei viibi ketis alaliselt.
28.Kaebaja I lubas vastustajale 26.04.2021 kontrollkäigu ajal, et ehitab koertele 2021. a juuli lõpuks vähemalt 600 m2 suuruse väliaediku, kuhu saab korraga jooksma lasta 15 koera (vt PTA 29.04.2021 protokoll nr 12-320-21/032, kaebaja 27.09.2021 määruskaebuse lisa, dtl 95–98). Vastutaja ei ole ümber lükanud kaebaja I väidet, et 28.07.2021 kontrollkäigu ajal oli Männimäe kinnistul olemas väliaediku ehitamiseks vajalik materjal ning ettekirjutuse tegemise aja seisuga oli väliaedik valmis ehitatud ja kasutuses. Vastustaja 28.07.2021 kontrollkäigu tulemusi kajastavas protokollis ei ole küll mainitud ehitusmaterjali olemasolu, kuid kaebaja I 13.08.2021 vastuses märgitu kohaselt (kaebuse lisa 3) esitas ta vastustajale foto väliaedikust juba 01.08.2021. Seega tuleb eeldada, et kaebaja I koertel oli juba mitu nädalat enne ettekirjutuse tegemist võimalik rahuldada oma liikumisvajadust mh väliaedikus joostes.
29.Lisaks on kaebaja I selgitanud, et osaleb oma koertega erinevatel võistlustel, mis nõuavad pikkade distantside tõttu koerte head tervist ja treenitust (07.01.2022 seisukoha p 25 ja seal toodud viited, dtl 165). Võistlustel osalemine ei ole kaebaja I väitel mõeldav, kui koeri peetaks alaliselt ketis. Vastustaja ei ole neid kaebaja I väiteid kahtluse alla seadnud. Kaebaja I koerte sitkust, tugevust ja normaalset konditsiooni on kinnitanud koeri teenindav veterinaararst, samuti vastustaja 29.04.2021 protokollis nr 12-320-21/032, milles on kirjeldatud Männimäe kinnistul toimunud 13.04.2021 paikvaatluse ning 22.04.2021 ja 26.04.2021 veokoerte treeningu vaatluse tulemusi. Sellest protokollist on näha, et kaebaja I on vastustajale varem esitanud ka 11(15)
3-21-2038 fotosid ja videosalvestisi koerte treeningutest ja vabajooksust, samuti koerte treeningprogrammi (vt ka kaebajate 07.01.2022 seisukoha lisad 5, 6 ja 23). Koerte treenimisel on kaebajat abistanud vabatahtlikud, kes on kirjeldanud kaebaja I koertega läbiviidavaid treeninguid (kaebajate 07.01.2022 vastuse lisad 9–22). Puudub mõistlik alus arvata, et kaebaja peatas 2021. a aprilli lõpus oma koerte treenimise ja hakkas neid alaliselt ketis hoidma. Vastustaja ei ole 06.08.2021 protokollis ega 23.08.2021 ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja I koerte konditsioon oleks kolme kuu jooksul oluliselt muutunud.
30.Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja I ei pidanud oma koeri ketis määruse nr 76 § 10 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et koerapidajal ei ole LoKS-st ega määrusest nr 76 tulenevat kohustust koostada koeraga jalutamise või temaga treeningutes osalemise graafikut või tema liikumisvajaduse tagamist muul viisil dokumenteerida. Kui vastustaja peab nt veokoerte puhul koerte liikumisvajaduse rahuldamise dokumenteerimist oluliseks, tuleb selline kohustus loomapidajale selgesõnaliselt kehtestada.
31.Kokkuvõttes on kaebajale I tehtud ettekirjutus õigusvastane ja tuleb tühistada. Ettekirjutuse tegemiseks ei piisanud pelgalt sellest, et keti pikkuse tõttu ei olnud koertele ketis olles tagatud liikumisulatus 40 m2, sest tegemist ei olnud ketis peetavate koertega määruse nr 76 § 10 tähenduses. Vastustaja ei ole piisava põhjalikkusega uurinud ja ettekirjutuses põhjendanud, et kaebaja I koertele ei ole tagatud võimalus rahuldada liikumisvajadust kooskõlas määruse nr 76 §-ga 9, arvestades koerte tõugu, suurust, temperamenti jms asjaolusid. Kaebaja I esitatud tõenditest saab järeldada, et koerte seisukord on rahuldav, hoolimata keti pikkusest. III
32.Eeltoodud selgitusi arvestades ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas 28.07.2021 kaebajate valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatamine kui menetlustoimingud olid õiguspärased või mitte. Ringkonnakohus märgib nende menetlustoimingute kohta siiski järgmist.
33.Vastustaja teeb riiklikku järelevalvet loomapidamise nõuete järgimise üle ning võib selle käigus kohaldada mh KorS §-des 50 ja 51 sätestatud erimeetmeid (LoKS § 60 lg 1 ja § 601). Riikliku järelevalve toiminguid võib põhimõtteliselt teha ka neist loomapidajale ette teatamata, kuid järelevalve käigus piiratud või tähistatud kinnisasjale sisenemine või selle läbi vaatamine valdaja tahte vastaselt või tema teadmata on lubatud üksnes KorS §-s 50 ja 51 sätestatud tingimustel, sh kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks (KorS § 50 lg 1 p 3 ja § 51 lg 1 p 3).
34.Asja materjalide järgi ei teavitanud vastustaja kaebajaid 28.07.2021 kontrolli tegemisest ette ja kaebajad ei olnud järelevalveametnike saabudes valdusesse sisenemise ja selle läbivaatamisega nõus. Kuigi kaebajad abistasid vastustaja ametnikke hiljem järelevalvetoimingute tegemisel (nt hoidis kaebaja II koera kinni, kui ametnik mõõtis keti pikkust), tegid nad seda enda väitel põhjusel, et ametnike valdusesse sisenemise järel ei olnud neil enam valikut. Seega toimus kaebajate valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatamine nende nõusolekuta.
35.PTA 06.08.2021 protokolli nr 12-512-21/001 järgi oli 28.07.2021 kontrolli esimene eesmärk kindlaks teha, kas kaebaja I on täitnud oma lubaduse ehitada koertele 600 m2 suurune väliaedik. LoKS-st ega määrusest nr 76 ei tulene, et väliaediku olemasolu oleks koerte pidamiseks vältimatult vajalik. Vastustaja pole väitnud, et ta on teinud kaebajale I ettekirjutuse väliaediku ehitamiseks. Asja materjalide järgi lubas kaebaja I vastustajale varasema kontrolli käigus, et ehitab väliaediku 2021. a juuli lõpuks. See tähtaeg ei olnud 28.07.2021 veel saabunud. Seda, kas väliaedik on juba ehitatud või mitte, oli kaebajate väitel võimalik näha ka kaebajate valdusesse sisenemata. Vastustaja ei ole seda väidet ümber lükanud. Seega ei saa kaebajate 12(15)
3-21-2038 nõusolekuta nende valdusesse sisenemist ja selle läbivaatamist õigustada vajadusega kontrollida väliaediku valmimist.
36.Teiseks märkis PTA 06.08.2021 protokollis nr 12-512-21/001, et soovis kontrollida koerte kettide pikkust kooskõlas määrusega nr 76 § 10 lg-ga 3, arvestades Maaeluministeeriumi seisukoha muutumist selle määruse tõlgendamise küsimuses. Pole vaidlust, et vastustajale oli 28.07.2021 kontrolli alustades ka valdusesse sisenemata näha, et kaebaja I koerad on ketis. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vastustaja ametnikud on käinud varem kaebaja I koerte kette mõõtmas ja kindlaks teinud, et kettide pikkus on keskmiselt 2 meetrit. Nende asjaolude põhjal võis vastustaja 28.07.2021 seisuga eeldada, et kaebaja I koertele ei ole tagatud määruse nr 76 § 10 lg-s 3 sätestatud liikumisulatust, sest koerte ketid olid liiga lühikesed. Vaidlusaluse menetlustoimingute abil soovis vastustaja kindlaks teha, kas kaebaja I koerte heaolu on tagatud. Kuna Maaeluministeerium oli 2021. a juunis muutnud oma seisukohta määruse nr 76 tõlgendamisel, oli vastustajal alus arvata, et kaebaja I rikub määruses nr 76 kehtestatud nõudeid. Seega olid KorS § 50 lg 1 p-s 3 ja § 51 lg 1 p-s 3 toodud tingimused kaebajate nõusolekuta nende valdusesse sisenemiseks ja selle läbivaatamiseks täidetud, sest vastustajal oli kahtlus, et kaebajate kinnistul leiab aset korrarikkumine.
37.Riiklikku järelevalvet teostades tohib vastustaja siiski kohaldada üksnes sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda (KorS § 7 p 2). Kuigi lemmiklooma liikumisvajaduse tagamine on kahtlemata oluline, ei ole vastustaja ära näidanud, et praegusel juhul oli tegemist kiireloomulist reageerimist nõudva olukorraga. Seda kinnitab mh asjaolu, et kontrollkäigu ja ettekirjutuse tegemise vahele jäi umbes üks kuu ning vastustaja andis kaebajale I seejärel ettekirjutuse täitmiseks veel ligikaudu kuu aega. Vastustaja ei ole ära näidanud, et kaebaja I koerad olid nende tervist ja heaolu tõsiselt ohustavas olukorras. Vastupidi, ringkonnakohus on eespool leidnud, et tõendite järgi olid kaebaja koerad paar kuud varem normaalses konditsioonis, sitked ja tugevad ning pole alust arvata, et koerte pidamise viis oli vahepeal oluliselt muutunud.
38.Menetlustoimingute proportsionaalsuse hindamisel on tähtis ka see, et vastustaja tegutsemine määruse nr 76 tõlgendamisel ja kaebajale I tegutsemisjuhiste andmisel on olnud heitlik. Vastustaja kohustas 11.02.2021 ettekirjutuse nr 12-320-217005-1 p-ga 3 kaebajat I tagama ketis olevatele koertele liikumisala vähemalt 40 m2, kuid tunnistas 12.03.2021 vaideotsusega nr 1.1-4/134 (kaebuse lisa 6) ettekirjutuse p-i 3 kehtetuks. Seega vaid mõned kuud varem oli vastustaja nõustunud kaebaja I arusaamaga, et tegemist ei ole ketis peetavate koertega määruse nr 76 § 10 tähenduses ja koerte liikumisvajadus on piisavalt tagatud, sõltumata keti pikkusest. Vastustaja tuvastas seejärel 29.04.2021 protokollis nr 12-320-21/032, et koerte keti pikkus on keskmiselt 2 m, kuid kõik koerad on normaalses seisukorras. Seejärel viis vastustaja 28.07.2021 läbi järjekordse koerte kettide pikkuse kontrolli, kuigi oli kette kolm kuud varem mõõtnud ning arvestades kuutide paiknemist ja kaebaja varasemaid seisukohti selles küsimuses, ei olnud alust arvata, et kettide pikkus on vahepeal muutunud. Õigusaktide tõlgendamise ja rakendamise praktika järjekordsest muutumisest 2021. a suvel oleks tulnud kaebajat I esmalt teavitada ja selgitada, miks seisukohad on muutunud ja mida see kaebaja I jaoks tähendab. Selleks puudus vajadus siseneda 28.07.2021 kaebajate tahte vastaselt nende kinnistule, et asuda järjekordselt koerte kettide pikkusi üle mõõtma.
39.Eeltoodut arvestades ei olnud kaebajate nõusolekuta nende valdusesse sisenemine ja selle läbivaatamine proportsionaalne.
40.Vastustaja 28.07.2021 järelevalvetoimingute eesmärk ei olnud kontrollida kasside ja küülikute, vaid üksnes koerte pidamise nõuete täitmist. Seega on kaebajatel õigus, et vastustaja ei saa õigustada kaebajate nõusolekuta nende valdusesse sisenemist ja selle läbivaatamist vajadusega kontrollida kasside ja küülikute olukorda. Eeltoodu ei välista vastustaja õigust ja 13(15)
3-21-2038 kohustust reageerida kontrolli käigus avastatud loomapidamise nõuete rikkumisele, sõltumata kontrolli algsest eesmärgist ja sellest, kas valdusesse siseneti või valdust vaadati läbi valdaja nõusolekul või tema tahte vastaselt. IV
41.Vastustaja leiab, et temalt kaebajate esimese kohtuastme õigusabikulude katteks välja mõistetud summa on ülemäärane.
42.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Esindajakulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
43.Halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebajate õigusabikulude katteks välja 2847,99+672=3519,99 eurot (sh käibemaks) ja tasutud riigilõivu katteks 30 eurot. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajad esitasid 08.02.2022 kaks menetluskulude taotlust koos menetluskulude nimekirjade ja arvetega (dtl 248–259 ja 261–264), mille järgi ei olnud alust mõista õigusabikulusid vastustajalt välja täies ulatuses.
44.Esimese taotluse tööaruandes (dtl 249) on 04.02.2022 toiminguna välja toodud tutvumine vastustaja seisukohaga ja e-kirjavahetus kliendiga (40 minutit; 106,67 eurot käibemaksuta) ning 08.02.2022 toimingutena ettevalmistus istungiks (50 minutit; 133,33 eurot käibemaksuta) ja menetluskulude nimekirja koostamine (20 minutit; 53,33 eurot käibemaksuta). Neid summasid on arvestatud esimeses menetluskulude taotluses õigusabikulude kogusumma arvutamisel (2373,32 eurot, millele lisandub käibemaks 474,67 eurot, kokku 2847,99 eurot) ja halduskohus on need õigusabikulud kaebaja taotletud ulatuses vastustajalt ka välja mõistnud. Samas ei ole esimesele taotlusele lisatud arvet, mille kohaselt on kaebajatel tekkinud 04.02.2022 ja 08.02.2022 toimingute tegemise eest arvutatud summa tasumise kohustus. Teise taotluse lisaks olevas tööaruandes (dtl 262) on nimetatud järgmised 08.02.2022 toimingud: ettevalmistus istungiks (1 tund ja 30 minutit; 240 eurot käibemaksuta), menetluskulude nimekirja koostamine (20 minutit; 53,33 eurot käibemaksuta) ja osalemine istungil (1 tund ja 40 minutit; 266,67 eurot käibemaksuta). Teises taotluses on menetluskulude summaks märgitud 560 eurot, millele lisandub käibemaks 112 eurot, kokku 672 eurot. Teisele taotlusele lisatud arvel ja selle juurde kuuluval aruandel (dtl 263–264) kajastuvad tööaruandes nimetatud ajakulu ja summad. Seega ei ole kaebajatele esitatud arveid topelt ühegi tegevuse eest, nagu vastustaja väidab, kuid esimeses taotluses näidatud 04.02.2022 ja 08.02.2022 tegevuste kohta ei ole esitatud nõuetekohast kuludokumenti (arvet). Selle summa võrra tuleb vähendada vastustajalt väljamõistetavate menetluskulude suurust (kokku 352 eurot koos käibemaksuga).
45.Kohtul tuleb vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks analüüsida läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse või vastuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-28-09, p 11; 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p 32.1). Kohtul on menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel suur otsustusruum ning kõrgema astme kohus sekkub sellesse vaid siis, kui kohus on hindamisel ilmselgelt eksinud (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56 ja 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 30; Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2021 otsus nr 3-18-164, p 18). Ringkonnakohus leiab, et praeguse asja sisu ja mahtu ning menetluse käiku arvestades ei saa kaebajate muid õigusabikulusid halduskohtus pidada ilmselgelt ülepaisutatuks. Kaebajate esindaja tunnitasu (160 eurot käibemaksuta) ei ole samuti ebaproportsionaalselt suur.
46.Seega tuleb osaliselt tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, sest vastustajalt on ekslikult välja mõistetud 352 eurot, mille kohta ei ole esitatud arvet. Ringkonnakohus teeb 14(15)
3-21-2038 tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebajate esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 3167,99+30=3197,99 eurot. V
47.Kokkuvõttes tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osaliselt menetluskulusid puudutavas osas.
48.Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
49.Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ega taotlenud kaebajatelt esindajakulude väljamõistmist. Seega jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses tema enda kanda.
50.Kaebajate menetluskulud ringkonnakohtus olid õigusabikulud 992 eurot (käibemaksuga; 28.11.2022 taotlus koos lisadega, dtl 320–332) + 912 eurot (käibemaksuga, 02.12.2022 taotus koos lisadega, dtl 342–344), kokku 1904 eurot. Kulude kohta on esitatud arved koos spetsifikatsioonidega. Ringkonnakohus peab ülemääraseks kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud aega (4 tundi ja 20 minutit), arvestades, et vaidlusaluste küsimuste ring jäi apellatsioonimenetluses samaks. Ringkonnakohtu istungil osales vandeadvokaat, kes menetlusdokumentide kohaselt ei ole kaebajaid varem selles kohtuasjas esindanud. See võib selgitada kohtuistungi ettevalmistamise ajakulu, kuid esindaja vahetusest tingitud suuremaid kulusid ei ole põhjendatud välja mõista vastustajalt. Seega arvestades asja mahtu, keerukust ja menetluse käiku, samuti vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamist väga väikeses ulatuses, mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebajate apellatsioonkaebuse menetluskulude katteks välja 1400 eurot (sh käibemaks). (digitaalselt allkirjastatud)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.