Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

kirjades menetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks esitada kliendilepingu originaali, mida X ei teinud.. 01.01.2019 esitas X Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-19-1) Eesti Advokatuuri 17.12.2018 e-kirjas sisalduva dokumentide ja teabe esitamiseks antud korralduse tühistamiseks või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. 04.01.2019 määrusega tagastati Xi kaebus ning jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 21.01.2019 esitas X määruskaebuse 04.01.2019 määruse tühistamise nõudes. Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2019 määrusega jäeti Xi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määrus muutmata. 11.04.2019 otsusega tunnistas Advokatuuri aukohus vandeadvokaat Xi süüdi distsiplinaarsüütegudes Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ja § 25 lg 1, Advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg 4 teise lause ning Advokatuuri kodukorra (kodukord) § 54 lg 5 viimase lause rikkumises ning määras vandeadvokaat Xile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi Advokatuuri kasuks summas 10 000 eurot. Advokatuuri aukohtu vaidlusaluse otsuse kohaselt 01.10.2018 telesaates „X“ käitus X advokaadile ebakohaselt, näidates saatejuhile Yile tema pea taga „sarvi“. Samuti väljus advokaadi käitumine kaamera ees tervikuna asjaliku ja korrektse suhtluse raamest. Lisaks kaebaja ei esitanud Advokatuuri aukohtule viimase nõudmisel kliendilepingu originaali, mis oli aukohtule vajalik dokument distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. 27.05.2019 esitas vandeadvokaat X Tallinna Halduskohtule kaebuse aukohtu 11.04.2019 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohtu 07.01.2020 otsusega haldusasjas nr 3-19-1002 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega haldusasjas nr 3-19-1002 tühistati Tallinna Halduskohtu 07.01.2020 otsus ning tehti uus otsus, millega rahuldati kaebus ning tühistati Eesti Advokatuuri Aukohtu 11.04.2019 otsus. Eesti Advokatuuri Aukohus tegi 03.12.2020 otsuse, millega tunnistas vandeadvokaat Xi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 rikkumises ning määras karistuseks Advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi Advokatuuri kasuks suuruses 9500 eurot. X vaidlustas Advokatuuri aukohtu 03.12.2020 otsuse halduskohtus, taotledes selle tühistamist (haldusasi nr 3-21-243).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesoleva vaidluse üheks keskseks küsimuseks on topeltkaristamise ja topeltmenetluse (ne bis in idem) keelu rikkumine. Pooled ei vaidle selle üle, et: -kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt; -jõustunud kohtuotsusega ei ole Tallinna Ringkonnakohus kohustanud vastustajat distsiplinaarasja uuesti läbi vaatama; -vastustaja karistas kaebajat uuesti samade tegude eest; -uus karistus on sisuliselt sama, mis oli ringkonnakohtu poolt tühistatud haldusaktis; -pooled ei oska välja tuua ühtegi varasemat kohtulahendit, kui isikut oleks uuesti karistatud distsiplinaarsüüteo eest, kui eelmine distsiplinaarkaristus on kohtu poolt tühistatud ning kohus ei ole kohustanud haldusorganit distsiplinaarkaristust uuesti läbi vaatama. Seega on tegemist uue karistusega väidetavate distsiplinaarrikkumiste eest, mille osas kehtib poolte vahelises vaidluses tehtud kohtuotsus. Seega rikub vaidlustatud haldusakt topeltkaristamise ja topeltmenetluse keeldu. Ne bis in idem põhimõte on kohtuotsuse vääristav ja selle kaudu ka karistusvõimu legitimeeriv põhimõte. Selles on nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et süüteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-5615, p 7). Teisisõnu on vastustajal ainult üks võimalus advokaati karistada ja advokaadil on ainult üks võimalus ennast kaitsta. Kui vastustaja on jätnud karistusvõimu nõuetekohaselt teostamata, ei saa ta asuda

kaebajat uuesti karistama, kuna kardab distsiplinaarmenetlust taotlenud isiku hinnangut vastustaja tegevusele. On väär vastustaja seisukoht, nagu jätaks seadusjõustunud ringkonnakohtu otsus võimaluse kaebajale uue distsiplinaarkaristuse määramiseks. Sellist korraldust ega võimalust ringkonnakohtu resolutsioonis ei sisaldu, kuivõrd ringkonnakohus ei pidanud seda vajalikuks teha omal algatusel (HKMS § 168 lg 1). Vastustaja (ega ka kaebaja) ei ole seda ringkonnakohtult HKMS § 168 lg 1 ette nähtud korras ka taotlenud. Sellepärast Riigikohtu kontrolli läbinud ringkonnakohtu otsuse nr 3-19-1002 jõustumisega on distsiplinaarmenetlus ammendunud. Kaebaja märgib, et ei kirjalikus menetluses ega istungil ei suutnud vastustaja selgitada haldusaktis viidatud asjaolusid, sh Y väidetavalt omatava kaubamärgi kaitse ulatust klasside kaupa, Yi poolt väidetava kaubamärgi omandamist ega ka kaubamärgi üldtuntuks tunnustava lahendi olemasolu või puudumist. Seega on haldusakt ka sisuliselt põhjendamatu. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega topeltmenetluse ja -karistuse kohta. Aukohtu 11.04.2019 otsus on Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega asjas nr 3-19-1002 tühistatud. Kuna haldusakti tühistamisel on haldusorgani poolt antud akt kaotanud oma õigusjõu algusest peale, ei saa haldusmenetlust lugeda lõppenuks selle tühistatud haldusakti teatavakstegemisega. Seega ei ole haldusakti andmise menetlus lõppenud ühelgi HMS § 43 lgs 1 sätestatud viisil. Vastustaja pidi haldusorganina viima lõpuni haldusmenetluse selliselt, et haldusmenetlus lõppeks kehtiva haldusaktiga. Seda põhimõtet toetab AdvS § 17 lg 5, mille kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates ning § 19 lg 6 kohaselt peatub distsiplinaarsüüteo aegumine distsiplinaarasja menetluse ajal aukohtus ja kohtus, sh kaebuse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Juhul, kui aukohtul ei oleks õigust teha uut otsust pärast kohtumenetluse lõppemist, ei oleks AdvS § 19 lg 6 kolmandal lausel sisulist tähendust. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-1002 ei mõistetud kaebajat lõplikult süüdi või õigeks ehk ei tehtud asjas sisulist otsust. Seega ei ole ringkonnakohtu otsuse teatavakstegemine haldusmenetlust lõpetav. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et vastustaja oleks eksinud eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 kaebajapoolse rikkumise tuvastamisel. Seetõttu on ka põhjendatud, et aukohus tegi antud asjas uue otsuse, kuna aukohtu 11.04.2019 otsuse tegemisel esines selline menetluslik viga, mis tingis aukohtu otsuse tühistamise ja tõi kaasa asja uuesti läbivaatamise kohustuse. Seda seisukohta toetab Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-17-940. Vastustaja leiab, et kuigi ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ei ole viidatud aukohtu kohustusele menetlusviga kõrvaldada, ei võta see aukohtult ära õiguse/kohustuse viia haldusmenetlus lõpuni seaduses ettenähtud viisil. Ka Euroopa Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühistamise korral haldusmenetluse käigus võib olla põhjendatud tühistatud akti asendamine uue aktiga, kusjuures tühistatud akti asendamise eesmärgil toimuvat menetlust võib alustada punktist, mil õigusvastasus ilmnes. Seetõttu tühistatud aukohtu otsuse aluseks olnud asjaolude kohta uue haldusakti tegemine ei olnud õigusvastane. Kuna samas asjas varem tehtud aukohtu otsus on tühistatud, loetakse, et see otsus ei ole kunagi õiguslikku jõudu omanud ja seetõttu ei ole otsust, millega oleks kaebajat eelnevalt karistatud. Aukohtus menetluse mõistliku aja jooksul läbiviimisega ei ole rikutud hea halduse põhimõtet. Vastustaja ei ole rikkunud AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud 6-kuulist tähtaega, samuti ei olnud 03.12.2020 otsuse tegemisel möödunud AdvS § 19 lg-s 6 sätestatud 3-aastane distsiplinaarsüüteo aegumise tähtaeg. Lisaks peatus distsiplinaarsüüteo aegumine asja menetluse ajal aukohtus ja kohtus. Aukohtu otsus on tehtud eelviidatud tähtaegu järgides. Kaebaja on ebaõigesti asunud tõlgendama Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsust asjas nr 3-19-1002, leides, et ringkonnakohus on otsuse p-s 18 märkinud, et aukohus ei saa määrata rahatrahvi rikkumiste eest kogumis. Ringkonnakohus leidis nimetatud otsuses, et aukohtul puudus õiguslik alus sanktsioneerida kaebajat tõendi esitamata jätmise eest. Kuna aukohus võttis tõendi esitamata jätmist karistuse suuruse määramisel arvesse ja kuna rahatrahvi suurus

on märgitud kogumis, ei olnud ringkonnakohtul võimalik tühistada üksnes karistuse osa, mis oli seotud tõendi esitamata jätmisega. Aukohtu otsuse tervikuna tühistamise tingis asjaolu, et ringkonnakohtul puudus endal võimalus jätta karistus osaliselt jõusse ja tühistada otsus ainult osas, millega karistati kaebajat tõendi esitamata jätmise eest, mitte et rahatrahvi ei tohi määrata kogumis. Vastustaja rõhutab, et aukohus on otsuses välja toonud, millised asjaolud on karistuse määramisel arvesse võetud. Aukohus on otsuses rõhutanud, et pidas kaebajapoolset eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja 2 ning § 25 lg 1 rikkumist märkimisväärselt raskeks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas Eesti Advokatuuri Aukohtu otsus, mille alusel karistati vandeadvokaat Xi distsiplinaarkorras rahatrahviga summas 9500 eurot, on õiguspärane. Kaebaja väidab, et antud juhul on tegemist topeltmenetluse ja -karistusega. Jõustunud kohtuotsusega ei ole ringkonnakohus kohustanud vastustajat distsiplinaarasja uuesti läbi vaatama ning väär on vastustaja seisukoht, nagu jätaks seadusjõustunud ringkonnakohtu otsus võimaluse kaebajale uue distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kaebaja väitel vastustaja karistas teda uuesti samade tegude eest ning et uus karistus on sisuliselt sama, mis oli ringkonnakohtu poolt tühistatud haldusaktis. Vastustaja väidab, et kuna haldusakti tühistamisel on haldusorgani poolt antud akt kaotanud oma õigusjõu algusest peale, ei saa haldusmenetlust lugeda lõppenuks selle tühistatud haldusakti teatavakstegemisega. Seega ei ole haldusakti andmise menetlus lõppenud ühelgi HMS § 43 lg-s 1 sätestatud viisil. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-1002 ei mõistetud kaebajat lõplikult süüdi või õigeks ehk ei tehtud asjas sisulist otsust. Seega ei ole ringkonnakohtu otsuse teatavakstegemine haldusmenetlust lõpetav. Vastustaja väitel on ebaõige kaebaja seisukoht, et teda on topelt karistatud. Riigikohus on 13.11.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-44-14 selgitanud, et tühistatud haldusaktile ei ole enam võimalik tugineda, seega väide, et kaebajat on aukohtu 03.12.2020 otsusega topeltkaristatud on alusetu. Kuna samas asjas varem tehtud aukohtu otsus on tühistatud, loetakse, et see otsus ei ole kunagi õiguslikku jõudu omanud ja seetõttu ei ole otsust, millega oleks kaebajat eelnevalt karistatud. Kohus leiab, et haldusakti tühistamise korral peab haldusorgan ise otsustama, kas menetlust on otstarbekas jätkata või mitte ning kohtu kohustava ettekirjutuse tegemata jätmine ei tähenda automaatselt keeldu haldusorganis asja edasi menetleda ja karistust määrata. Vaidlusaluse Advokatuuri aukohtu 03.12.2020 otsusega tunnistati vandeadvokaat Xi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes Advokatuuri eetikakoodeksi (edaspidi eetikakoodeks) § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 rikkumises ning määrati vandeadvokaat Xile distsiplinaarkaristuseks Advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahv Advokatuuri kasuks summas 9500 eurot. Eelnevalt Advokatuuri aukohus tegi 11.04.2019 otsuse vandeadvokaat Xi aukohtuasjas, mis Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega tühistati. Kuivõrd Advokatuuri aukohtu otsus ringkonnakohtu poolt tühistati, jätkus aukohtumenetlus, mille käigus aukohus tegi uue otsuse, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuses esitatud seisukohtadega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tegemist on nn topeltmenetlusega. Vastustaja selgitas, et

vastavalt AdvS § 17 lg-le 5 lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. Aukohus algatas aukohtumenetluse vandeadvokaat Xi tegevuse suhtes 11.10.2018 ning tegi asjas sisulise otsuse 11.04.2019. Kuna kaebaja vaidlustas aukohtu otsuse halduskohtus, siis aukohtumenetlus oli kohtumenetluse ajaks perioodil 10.01.2019 kuni 14.03.2019 peatatud. Seega kestis aukohtumenetlus 2018 ja 2019 kokku 4 kuud. Vastustaja selgituse kohaselt pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse jõustumist 06.10.2020 jätkas aukohus menetlust, andes pooltele võimaluse täiendavate seisukohtade esitamiseks ning aukohus ei ületanud asja arutamisel mõistlikku ja seaduses ettenähtud menetlusaega. Kohus nõustub vastustajaga, et aukohus ei ole ületanud asja arutamisel mõistlikku ja seaduses ettenähtud menetlusaega. Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Advokatuuri eetikakoodeksi § 25 lg 1 järgi advokaat peab arvestama avalikkusega suhtlemisel kutse-eetika nõudeid. Eetikakoodeks toob selgelt välja, et advokaat peab avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega, mille üheks eesmärgiks on vältida Advokatuuri ja advokaadi maine kahjustamist. Vastustaja väitel Advokatuurini jõudnud tagasiside põhjal on advokaadi tegevus rikkunud advokaadikutse ja advokatuuri mainet nii avalikkuse kui ka advokatuuri liikmete silmis, mistõttu on advokaat toime pannud kutse-eetika nõuete raske rikkumise. Aukohus arvestas karistuse määramise otsustamisel ja karistuse valikul advokaadi rikkumisi ja nende raskust ning asjaolu, et advokaadi kirjalikest ja suulistest selgitustest nähtuvalt ei ole advokaat käesoleva hetkeni oma rikkumist ega selle tagajärgi mõistnud, vaid on oma tegevust lõpuni õigustanud. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega, millega on tutvunud ka kaebaja, siis ei pea kohus hakkama neid üle kordama tulenevalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Aukohus on õigesti leidnud, et advokaadi tegevus ei pea mitte ainult olema väärikas, vaid ka avalikkusele sellisena näima. Sõrmede pea taga näitamine ei ole teise poole suhtes viisakas ega korrektne käitumine, eriti veel siis, kui see toimub advokaadibüroo ruumides ja kaamera ees. Vaidlust ei ole selles, et vandeadvokaat Xi intervjueeriti telesaates „X“, mille käigus tegi advokaat teda intervjueeriva ajakirjaniku pea kohal „sarvi“. Intervjuu ajal viibisid advokaat ja ajakirjanik advokaadibüroo ruumides. Vastustaja on õigesti leidnud, et olukorras, kus ajakirjanik kaameraga advokaadibüroosse tuleb, peab advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ning intervjuud hiljem avalikkusele näidata, mistõttu peab advokaat järgima kutseeetika nõudeid kõrgendatud hoolsusega vältimaks Advokatuuri ja advokaadi kutse maine kahjustamist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et „sarvede“ või muude mitmeti mõistetavate žestide tegemine, mis võivad naeruvääristada/solvata teist poolt, mistahes olukorras ei ole aktsepteeritav ega advokaadile kohane käitumine. Aukohtu hinnangul, millega nõustub ka kohus, ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus advokaadibüroosse tuleb ajakirjanik advokaati intervjueerima käituks viisakas ja korrektne advokaat sellisel viisil, mida kajastas telesaade „X“ suhtluses vandeadvokaat Xiga.

Advokatuuri eetikakoodeksi § 25 lg 1 kohaselt peab advokaat kutse-eetika nõudeid järgima muuhulgas avalikkusega suhtlemisel. Aukohtu arvates ajakirjanikule nn „sarvede“ tegemine või mistahes muul viisil tema naeruvääristamine/solvamine advokaadi poolt ei ole kooskõlas heade kommetega ega väärikas ning selline tegevus rikub nii advokaadikutset kui ka Advokatuuri mainet laiemalt. Kohus nõustub vastustajaga, et see, mis eesmärgil advokaat oma sõrmi ajakirjaniku pea taga näitas, ei oma tähtsust. Advokaadi käitumine peab igal juhul olema väärikas, korrektne ja teiste inimeste suhtes lugupidav. Vastustaja on õigesti märkinud, et advokaat peab jääma viisakaks ja säilitama väärikuse ka keerulistes situatsioonides, sh suhtlemisel meediaga. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul, kui kaebaja mingil põhjusel ei soovinud ajakirjanikuga suhelda, siis oleks pidanud piirduma viisaka selgitamisega, millele osundas ka ringkonnakohus jõustunud lahendis haldusasjas nr 3-19-1002: “/.../Kaebajal oli võimalus viisakalt edasisest vestlusest keelduda/.../“. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-1002 punktis 14 kohus asus järgnevale seisukohale: „Astudes advokatuuri liikmeks, allutab advokaat ennast mh advokatuuri siseaktidele. Sellele vastandub advokatuuri õigus teostada kontrolli kutse-eetika nõuete järgimise üle (AdvS § 3 p 2). Seetõttu ei ole ka põhjust pidada kehtetuks eetikakoodeksi §-i 25, mis reguleerib advokaadi suhtlemist avalikkuse ja meediaga. Advokaadi kohustus järgida kutse-eetika nõudeid ja võimalus saada distsiplinaarkaristus nende rikkumise eest on sätestatud AdvS § 19 lg-s 1. Eelnevast tulenevalt pidi kaebaja arvestama sellega, et tema käitumine nii kutsealaselt kui ka väljaspool seda peab olema kooskõlas advokatuuri eetikakoodeksiga“. Järgnevalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-1002 punktis 17 ringkonnakohus sedastas, et „Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud aukohus kaebajat karistada AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumise eest/.../“. Vastustaja kinnitas kohtule, et asja uuel läbivaatamisel langesid nimetatud rikkumised ära ning kaebajale neid enam ei inkrimineeritud. Vastustaja osundab, et aukohtumenetluses on tõendamist leidnud, et kaebaja on rikkunud kaubamärgi registreerimise avalduse esitamisel Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 nõudeid, tegutsedes kaubamärgi „X“ registreerimise avalduse esitamisel isiklikes huvides, mida kinnitab mh ka asjaolu, et avaldus Euroopa Liidu Patendiametile on esitatud advokaadi, mitte kliendi, nimel. Aukohus arvestas samuti, et advokaat ei tegutse üheski valdkonnas, milles ta kaubamärki registreerida on soovinud, mistõttu saab kasutusel oleva tähise kaubamärgina registreerimine olla kantud üksnes soovist takistada aukohtusse pöördunud isikul nimetatud kaubamärki kasutamast ning luua olukord võimalike, sh varaliste, nõuete esitamiseks. Aukohus jõudis järeldusele, et sellist advokaadi tegevust võib pidada pahatahtlikuks, mis ei ole kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt ning võib omakorda kahjustada nii advokaadikutset kui ka laiemalt advokatuuri mainet. Lisaks on vastustaja arvates kaebaja käitunud advokaadile ebakohaselt 01.10.2018 telesaates „X“, näidates saatejuhile tema pea taga sõrmedega „sarvi“, milline tegevus ei ole aukohtu hinnangul kooskõlas eetikakoodeksi §-ga 9 ega §-ga 25, mis eeldab advokaadilt väärikat käitumist ja kohustab advokaati hoidumast advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Kohus nõustub vastustajaga, et advokaadi tegevus ei pea mitte üksnes olema väärikas, vaid ka avalikkusele sellisena näima. Aukohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus ajakirjanik kaameraga advokaadibüroosse tuleb, peab advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ning intervjuud hiljem avalikkusele näidata, mistõttu peab advokaat järgima kutse-eetika nõudeid kõrgendatud hoolsusega. Eetikakoodeksi § 9 lg 2 kohaselt kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust, mistõttu ei oma eetikakoodeksi § 9 mõistes tähtsust, kas advokaat on tegutsenud oma kutsetegevuse raames või väljaspool seda. Aukohus asus seisukohale, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 nõudeid.

Vastustaja kinnitas kohtule, et otsuse tegemisel on tuginetud usaldusväärsetele ja lubatud tõenditele, mida kaebaja ei ole ümber lükanud. Kohus märgib, et hinnangu andmine advokaadi käitumisele ning selle vastavusele kutse-eetika nõuetele on Advokatuuri aukohtu pädevuses. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-1002 punktis 19 kohus märgib, et „/.../ Aukohus ei asunud lahendama Xi ja Yi vahelist kaubamärgivaidlust (milleks aukohtul puudub pädevus), vaid hindas vandeadvokaadi käitumist kaubamärgi taotluse esitamisel (sh selle võimalike motiivide osas) ning kaebaja käitumist ,,X“ telesaates (arvestades ka avalikkuse negatiivse tähelepanuga advokatuuri mainele). Kuigi kaubamärgi registreerimise taotlus võis olla õiguslikult põhjendatud, ei välista see aukohtu õigust anda hinnang kaebaja käitumisele olukorras, kus talle pidi olema mõistlikult arusaadav, et Y on X kaubamärki Eestis varem kasutanud mitu aastat enda autorisaate nimena. Hoolimata sellest, et taotluse esitamine ei pruugi olla vastuolus kehtiva õigusega, ei tähenda see tegevuse kooskõla advokatuuri eetikakoodeksiga. Aukohtul tuli mh hinnata küsimust, kas olukorras, kus kaubamärk on küll jäänud registreerimata, kuid tegemist võib olla üldtuntud kaubamärgiga, on vandeadvokaadi tegevus kooskõlas advokatuuri eetikareeglitega, arvestades ka advokaadi teadmisi õiguslikust ja faktilisest olukorrast. Samuti võis aukohus anda hinnangu 01.10.2018 videosalvestisele. Võttes arvesse video salvestamise asjaolusid, st ajakirjanik sisenes advokaadibüroo ruumidesse koos kaameramehega, puudus kaebajal ringkonnakohtu hinnangul alus arvata, et ajakirjaniku ja Xi vestlust ei salvestata ega avalikustata. Kaebajal oli võimalus viisakalt edasisest vestlusest keelduda. Hinnangu andmine sellele, kas ajakirjanik käitus vestluse salvestamisel ajakirjanduseetikaga kooskõlas olevalt, ei ole aukohtu pädevuses. Sellise vastuolu korral ei teki advokaadil õigust käituda teise isiku väärikust kahjustavalt/.../“. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tegemist on nn topeltkaristamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega haldusasjas nr 3-19-1002 tühistati Eesti Advokatuuri Aukohtu 11.04.2019 otsus, mille alusel kaebajat karistati distsiplinaarkorras rahatrahviga summas 10 000 eurot. Seda trahvisummat ei ole kaebaja tasunud, mille üle vaidlus puudub. AdvS § 19 lg 1 sätestab, et advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt on advokaadile määratavaks distsiplinaarkaristuseks rahatrahv Advokatuuri kasuks alates 64 eurost kuni 16 000 euroni. Distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel, sh karistuse valikul, aukohus teostab oma kaalutlusõigust, millesse kohus ei saa sekkuda, sh seda piirata. Kohus saab hinnata, kas haldusakt on põhjendatud ning karistuse kohaldamine ja selle valik kaalutletud ning kas põhjendused/kaalutlused kajastuvad haldusaktis vm menetlusosalisele kättesaadavas menetlusdokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1) . Kohtu hinnangul vastustaja on põhjendanud oma otsust, sh distsiplinaarkaristuse valikut ja kaalutlusi. Vastustaja kinnitusel kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel on kaalutud konkreetseid kaebajaga seonduvaid tuvastatud asjaolusid ning eelkõige seda, et distsiplinaarmenetluse lõpuni ei mõistnud kaebaja oma rikkumist ja selle tagajärgi, seejuures enda tegevust lõpuni õigustades. Samuti on aukohus arvestanud, et kaebajat ei ole eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud ning kaebajale ei ole määratud maksimaalne võimalik rahaline karistus. Aukohus leidis, et eelnevast lähtudes on otstarbekaks ja kaebaja tegevusele vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 9500 euro määramine. Kohus viitab Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-1002 punktile 18, milles kohus on asunud seisukohale, et „/.../ Kuna advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on üksnes advokatuuri aukohtul (AdvS § 15 lg 1), ei saa kohus hakata aukohtu otsust ümber hindama ning määratud karistust muutma/.../“. Kohtu hinnangul vastustaja on põhjendanud karistuse valikut, mida kohus ei saa sisuliselt ümber hinnata ega seda muuta kohtul sellekohase

pädevuse puudumise tõttu. Samuti on kaebajale karistuse määramine toimunud seaduses sätestatud tähtaegu järgides. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et vastustaja on piisavalt põhjendanud kaevatavat otsust, sh rikkumisi ja distsiplinaarkaristuse valikut, mida kohus ei hakka üle kordama. Vaidlustatud otsuses on vastustaja piisava põhjalikkusega analüüsinud, milles seisnes kaebaja ebaväärikas käitumine ning advokatuuri maine rikkumine ja advokaadikutse kahjustamine. Samuti ei ole Advokatuuri aukohus rikkunud menetlusnorme vaidlusaluse aukohtumenetluse läbiviimisel ning on teinud antud aukohtuasjas otsuse vastavalt seadusele ja oma pädevuse piirides. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.