Xi kaebus Kaitseväe arstliku komisjoni 03.08.2021 otsusele nr 14942
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Janar Urres Vastustaja Kaitsevägi, esindaja KL
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Kaitseväe arstliku komisjoni 03.08.2021 otsus nr 14942 ning kohustada Kaitseväe arstliku komisjoni tegema uue otsuse, milles mh lahendada Xi tervisekahjustuste tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahelise meditsiiniline seose esinemise küsimus.
2.Mõista Kaitseväelt Xi kasuks välja viimase menetluskulud 1247 eurot.
3.Jätta Xi taotlus tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.2005 asus Xi tegevteenistusse eriarstikeskuse õe ametikohale. Ajavahemikul 10.11.2015-25.05.2016 viibis X rahuvalvemissioonil Liibanonis. Missioonil olles esines Xil 2016 jaanuaris tugev valu õlaliigese piirkonnas, mistõttu X pöördus 12.01.2016 meditsiinipersonali poole. Haigusloo andmete kohaselt käis X paar päeva hiljem veel meditsiinitöötaja vastuvõtul – endiselt esines õla/abaluu piirkonna valu. Meditsiinitöötaja ei soovitanud midagi rasket tassida. 06.05.2016 Liibanonis meditsiinitöötaja AK poolt koostatud dokumendi kohaselt esines Xil on tugev valu rinnus; ta on käinud patrullides kuulivestid seljas, ei saa midagi tassida ega vasaku külje peal magada; tal on valud igapäevaselt, tarbib ravimeid.
2.30.05.2016 Kaitseväe arstliku komisjoni (KAK) konsultandi teostatud missioonijärgse arstliku tervisekontrolli otsuse kohaselt oli X patoloogilise leiuta: kaebused puudusid; missioonil esines valu vasaku õlaliigese piirkonnas. 13.06.2016 meditsiinilise iseloomustuse dokumenti tehtud sissekande kohaselt „Movalis valu ei leevenda, alustab Tramadol 50 mg“. Sama dokumendi järgi viibis X töövõimetuslehel 13.06-24.08.2016, taastusravil 14.0617.06.2016; taastusraviarst keelas igasuguse füüsilise tegevuse. 21.06.2016 sissekand kohaselt esinesid Xel jätkuvalt vasaku õla valud kiirgumisega küünarnukini ja I-III sõrmeni, valu ägeneb liigutustel ja kummardamisel, seljakoti rihmad provotseerivad tugevat valu.13.07.2016 sisekande kohaselt valuravi jätkub, 24.08.2016 enesetunne parem, 02.11.2016 vasaku õlaliigese valu, lisandunud parema õlaliigese ja labakäte valulikkus ja turse, ei saa kõndida, trepist käia, Movalis enam vaegusi ei leevenda, valu tõttu ei saa magada. 16.12.2016 sissekande kohaselt esinevad jätkuvalt valud, mis ei lase magada.
3.2017 jaanuaris on taastusraviarst RK kinnitanud Xi diagnoosi – G54.0 Närvijuurte ja põimikute haigusseisundid. Epikriisi sissekande kohaselt on Xi õlavöötmelihased pinges, kaelas liikuvus piiratud, vasakus õlas liikuvus piiratud kõigis suundades, lihasjõud langenud, palp-l valulikkus. Samuti on epikriisis märge, et valu algas missioonil olles, kui X pidi kandma rasket seljakotti. 2017 märtsis neuroloogi AE koostatud ambulatoorsest epikriisist tuleneb, et Xil esinevad endiselt õlas tugevad valud, õla liikumine on piiratud vigastuse tõttu tekkiv sõrmede paistetus segab kaebaja und. Samuti määrati Xile mitu retseptiravimit.
4.14.06.2018 visiidil tuvastas neurokirurg AA, et Xil esineb sundasendites ja suuremal koormusel endiselt valu ning õlaliiges ja küünarvars kipuvad „ära surema“. AA kinnitas, et positiivset muutust kaebaja terviseseisundis ei olnud. 01.11.2018 visiidil leidis AA, et Xi vaevused on uuesti ägenenud ning et põhjusena ei saa välistada kompressiooni õlapõimiku närvijuurtele. Arst soovitas mitte koormata vasakut õlapiirkonda.
5.2017 juulis ortopeedi MR koostatud ambulatoorsest epikriisis on välja toodud Xi haigusjuhtumis anamneesina: vasaku kaela, rindkere ja õla piirkonna valu, mis tekkis teenistuses Liibanonis. Ortopeed leidis, et tegemist on neuroloogilise probleemiga ja määras diagnoosiks G55.8 – närvijuurte ja - põimikute kompressioonid muude MK haiguste korral.
6.08.09.2017 Xi kaebused püsivad, talle määrati kroonilise valu ravi. 25.09.2017 lisati kroonilise valuskeemi täiendav ravim.
7.2017 oktoobris suunati X neurokirurgi poole, kuna leiti, et X tunneb igapäevaselt valu. Haigestumise alguseks on loetud 2016 jaanuar, mil X viibis rahuvalvemissioonil (haigestus tugeva neuropaatilise valuga vasaku õla ja käe piirkonnas). 2017 detsembris opereeriti Xi vasakut õlga scalenuse sündroomi tõttu. Haiguse kulu kohta on märgitud, et postoperatiivselt valu mõnevõrra tagasihoidlikum, käe värinat enam ei esine, vajab analgeetilist (NSAID) ravi.
8.08.05.2017 läks X Kaitseväe õppusele „Kevadtorm“, kus 19.05.2017 meditsiinilise iseloomustuse sissekande kohaselt õppusel valu ägenes.
9.10.10-18.10.2017 meditsiinilise iseloomustuse sissekande kohaselt vasakus käes jõud alanenud, valu tõttu vahetab asendeid, suunatud neurokirurgi konsultatsioonile, ei tule tööülesannete täitmisega toime. 05.01.2018 jätkuvalt valu püsib; 29.01.2018 jätkab taastusravi kuni 31.01.2018; 25.01.2018 taastumine võtab aega, poole aasta pärast ENMG, neurokirurgi korduskonsultatsioon mais 2018, töövõimetusleht kuni 02.04.2018. 26.06.2018 sissekande kohaselt vasaku käe kohmakus, aeg-ajalt valu, planeeritud taastusravi, 26.03.2018 ENMG uuringul, ravi jätkamine, soovitav taastusravi.
10.2019 veebruaris tehti Xile operatsioon, mille käigus eemaldati tema kaelalülide vahelt disk, mis asendati implantaadiga. 2019 mais tuvastati, et hoolimata operatsioonist valu ägenes, kusjuures valu levis ka kaela ning sõrmedesse.
11.03.09.2019 teostas KAK konsultant-ortopeed MP Xile arstliku läbivaatuse ja tuvastas, et Xil esineb kaebusi püsivale valule osadel liigutustel, esineb käe suremist ja nõrkust; ülajäseme aktiivsed liigutused on piiratud valu tõttu, passiivsete liigutuste amplituut ligikaudu 20% ulatuses suurem. Konsultandi otsuse kohaselt esineb Xil diagnoos M50.1 ning tervisekahjustus pole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
12.Alates 04.06.2019 muudeti Xi ametijuhendit. Kui enne ametijuhendi muutmist oli Xi igapäevaseks tööks oli ligikaudu 18 patsiendi jälgimine ja abi osutamine, tööaeg 24 tunniste vahetustega, siis alates 04.06.2019 oli Xi tööpäeva pikkus 8 tundi ja töö sisuks erinevate analüüside võtmine (keskmiselt 5 patsiendilt päevas).
13.2019 detsembris tuvastati, et Xi vaevused endiselt jätkusid, et valu süveneb tööülesannete täitmisel, et sundasendis ja aeg-ajalt ka kõndimise ajal tekkivad tugevad valudc, et tal on hingamisraskused. 2019 detsembris pöördus X erakorralise meditsiini osakonda, kuna tal tekkis tööl viibides kaela äge valu, mis kiirgus rindkere eesseina, vasaku abaluu alla, vasakusse kätte ja ka jalga.
14.18.06.2019 tegi KAK otsuse nr 11449, millega leidis, et X vastab tegevväelase tervisenõuetele. Otsuses on loetletud Xel tuvastatud tervisehäirete diagnoosid M50.1 (kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga) (op 01.02.19); H52.0 (parema silma kaugnägevus ühes meridiaanis 1,5D, teises 0,75D, vasaku silma kaugnägevus ühes meridiaanis 1,75D, teises 1,5D); H52.2 (parema silma kaugenägelik astigmatism 0,75D, vasaku silma kaugenägelik astigmatism 0,25D); H90.4 (vasakpoolne neurosensoorne kuulmisnõrkus). Kõigi diagnooside kohta märkis KAK, et tervisekahjustused ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
15.02.07.2019 esitas X KAK otsuse nr 12234 peale Kaitseministeeriumi arstlikule vaidekomisjonile vaide. X ei nõustunud KAK otsusega terviseseisundi teenistusülesannetele vastavuse osas, kuna ta ei saa midagi üle rinna tõsta ega kanda käes kotti, kadunud on jõud, magamise, istumise ja seismise asendit tuleb hoolikalt valida; KAK pole tutvunud Xi terviseseisundit kajastava dokumentatsiooniga ning on jätnud arvestamata kaasuvad diagnoosid. X palus vaidekomisjonil üle vaadata tema terviseseisundit kajastava dokumentatsiooni ja tuvastaks meditsiinilise seose teenistusülesannete täitmisel tekkinud tervisekahjustusega, mis võimaldaks määrata vastava taseme ja jätkata teenistust antud ametikohal. Vaidekomisjon arutas asja 21.08.2019 koosolekul ning tegi 10.12.2019 vaideotsuse, millega jättis vaide rahuldamata. Vaidekomisjoni hinnangul ei ole vaides viidatud tervisehäired koodidega G55.8, R52.1 ja M50.1 meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega ning tervisehäirest G54.0 on X paranenud, mistõttu puudub vajadus selle diagnoosi kandmiseks KAK otsusele. Xil ei esinenud vaideotsuse kohaselt 2016 missioonil viibides traumasid ning traumasid pole dokumenteeritud ei enne ega pärast missiooni. Kaebused õlaliigesega esinevad Xil juba alates 2008, mistõttu ei saa tervisehäire tekkimist seostada missioonil osalemisega. Haigusloo andmetel on tegemist degeneratiivsete muutustega, millega võivad kaasneda nii kroonilised valuaistingud kui ka tundlikkusehäired, lihasjõudluse langust, lihaste atroofiat ja teisi Xil esinevaid kaebusi. Vaidekomisjon ei käsitlenud diagnoose H52.0, H52.2 ja H90.4, kuna nende osas X vastuväiteid ei esitanud. Diagnoosid G55.8, M50.1 ja R52.1 ei takista Xil tööülesannete täitmist. Seetõttu puudus vaideotsuse kohaselt vajadus hinnata Xi vastavust C-taseme tervisenõuetele.
16.07.01.2020 tegi KAK otsuse nr 12234, millega täiendas Xi diagnoosi kahe haigusega: G55.8 (närvijuurte ja –põimikute kompressioonid muude MK haiguste korral)“ ning R52.1 (krooniline talumatu valu). Mõlema diagnoosi puhul leidis KAK, et need ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
17.X vaidlustas KAK 07.01.2020 otsuse Tallinna Halduskohtus (haldusasi 3-20-140) põhjusel, et otsus on õigusvastane osas, milles see ütleb, et Xi tervisekahjustused diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 osas ei ole seotud teenistusülesannete täitmisega ning kaebaja terviseseisund vastab B-tasemele. Tallinna Halduskohus palus Xil selgitada nõuete esitamise eesmärki. X selgitas kaebuse täpsustuses, et kuna ta on tunnistatud tegevväelase tervisenõuetele vastavaks, siis on ta sunnitud osalema kõigil õppekogunemistel. Xi soov oli, et ta ei peaks tulevikus täitma ülesandeid, mille täitmine on tema jaoks terviseseisundist tulenevalt võimatu. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.06.2021 otsusega Xi kaebuse, tühistas Kaitseväe arstliku komisjoni 07.01.2020 otsuse nr 12234 ning kohustas Kaitseväge vaatama asi uuesti läbi ja teha uus otsus, arvestades kohtuotsuse põhjendustega. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on KAK eksinud, kui jättis kaevatavas otsusest välja ega arvestanud ja hinnanud seost teenistusülesannete täitmisel ja Xil 2017. aasta jaanuaris tuvastatud tervisehäirel diagnoosiga G54.0 (närvijuurte ja -põimikute haigusseisundid). Kohus sedastas, et nimetatud diagnoosi osas tuleb uues haldusaktis esitada põhjendused/kaalutlused, mida kohtul oleks võimalik sisuliselt kontrollida, st hinnata tervisehäire seotus teenistusülesannete täitmisega, sh Xile ebasoodsa otsustuse korral esitada ka selle põhjendused ja kaalutlused.
18.10.06.2021 suunati X Kaitseväe poolt peale 180-190 päeva haiguselehel viibimist ennetähtaegselt KAK-i. X esitas samal päeval KAK-le avalduse tema tervisenõuete vastavuse hindamiseks C-tasemele.
19.14.06.2020 Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsusega nr TVH/20/063238 tuvastati, et Xil puudub töövõime alates 25.05.2020.
20.03.08.2021 tegi KAK otsuse nr 14942, milles leidis, et X ei vasta tegevväelase tervisenõuetele. Otsuses on loetletud Xel tuvastatud tervisehäirete diagnoosid M81.0 (menopausijärgne väljendunud osteoporoos koormustaluvuse languse, püsiva valusündroomi ja püsiva ravivajadusega) (põhidiagnoos); M40.1 (osteoporoosist tingitud teisene küfoos 50 kraadi tugeva lülisamba liikuvuse piiratusega, töövõime oluliselt häiritud); R64 (kahheksia e kurtumus (KMI 17.63 kg/m2); R52.1 (krooniline talumatu valu); G55.8 (Närvijuurte ja – põimikute kompressioonid muude MK haiguste korral kroonilise valu sündroomiga); G54.0 (õlavarrepõimiku haigusseisund kroonilise valusündroomiga (opereeritud 06.12.2017skalenotoomia; opereeritud 10.02.2021 – perifeerse närvi vabastamine liidetest); M06.8 (muu täpsustatud reumatoidartriit püsiva ravi vajadusega); M50.1 (kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga) (op 01.02.19); H52.0 (parema silma kaugnägevus ühes meridiaanis 1,5D, teises 0,75D, vasaku silma kaugnägevus ühes meridiaanis 1,75D, teises 1,5D); H52.2 (parema silma kaugenägelik astigmatism 0,75D, vasaku silma kaugenägelik astigmatism 0,25D); H90.4 (vasakpoolne neurosensoorne kuulmisnõrkus). Kõigi diagnooside kohta märkis KAK, et tervisekahjustused ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
21.06.09.2021 vabastati X Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülema 19.08.2021 käskkirjaga nr 240P tegevteenistusest ja tervisekeskuse eriarstikeskuse õe ametikohalt seoses rahuaja ametikoha nõuetele mittevastavusega.
22.02.09.2021 esitas X KAK otsuse nr 14942 peale Kaitseministeeriumi arstlikule vaidekomisjonile vaide. X asus vaides seisukohale, et KAK on ebaõigesti tuvastanud tervisekahjutuste mitteseotuse teenistusülesannete täitmisega. Xi hinnangul on tervisekahjustus diagnoosiga G54.0 ja sellest tulenevad diagnoosid G55.8, M50.1 ja R52.1 tekkinud missioonil osalemisest ja seotud seega seotud teenistusülesannete täitmisega. X taotles vaides KAK otsuse nr 14942 tühistamist ning KAK kohustamist hinnata Xi terviseseisundi vastavust C-taseme tervisenõuetest lähtuvalt.
23.19.10.2021 jättis vaidekomisjon vaideotsusega nr 34 vaide rahuldamata. Vaidekomisjoni hinnangul ei ole Xil tuvastatud diagnoosid G54.0, G55.8, M50.1 ja R52.1 meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega. Arvestades dokumenteeritud haiguslugu ja Kaitseväe poolt esitatud andmeid Xi teenistuse kohta 2015-2016. a missioonil, on vaidekomisjon veendunud, et Xil tuvastatud tervisehäire (G54.0) algpõhjus ei tulene missioonil teenistusülesannete täitmisest, kuna teenistuse käigus ei esinenud traumasid ega pikaajalist või intensiivset füüsilist koormust, mis oleks võinud nimetatud tervisehäiret põhjustada. Vaidekomisjon on seisukohal, et Xil püsivaid kaebusi valule põhjustav tervisehäire on M81.0 (menopausijärgne väljendunud osteoporoos koormustaluvuse languse, püsiva valusündroomi ja püsiva ravi vajadusega) ja M40.1 (osteoporoosist tingitud teisene küfoos), mis omakorda põhjustab selja- ja kaelavalusid ning närvijuurte- ja põimikute kompressioone. Vaidekomisjoni hinnangul on Xi haigusloos 2008, 2011 ja 2014 dokumenteeritud kaebused vasaku õlapiirkonna valule esmased märgid algavast haigusest, mis ei ole iseloomulikud traumaatilisele kahjustusele. Arvestades dokumenteeritud haiguslugu, on vaidekomisjon veendunud, et Xil tuvastatud tervisehäire algpõhjus ei tulene 2015-2016. a missioonist ega kaitseväeteenistusest. Vaidekomisjon järeldas, et kui tegemist oleks õlapõimiku
kompressioonkahjustusega, siis oleksid kaebused vasaku õlapiirkonna valule paranenud kirurgilise ravi (06.12.2017 teostatud skalenotoomia ja 10.02.2021 perifeerse närvi vabastamine liidetest) tulemusena. Vaidekomisjon märkis, et missioonil Soome arstile kirjeldatud kaebused ei viita ühelegi närvisüsteemihaigusele (G diagnoosile) vaid pigem insuldile (aju transitoorsele isheemiale). Samuti, asus vaidekomisjon seisukohale, et Xil tuvastatud tervisehäirete, sh põhidiagnoosi M81.0, alusel ei vasta Xi terviseseisund tegevväelase tervisenõuetele. Xi teenistust korraldava ülema seisukohast nähtub, et ülem ei pea võimalikuks Xi jätkamist eriarstikeskuse õe ametikohal ning tegi ettepaneku Xi puhul erisust mitte rakendada. Sellest lähtuvalt on vaidekomisjoni hinnangul KAK 03.08.2021 otsus nr 14942 õiguspärane ka selles osas, et Xi terviseseisund ei vasta tegevväelase tervisenõuetele.
24.01.12.2021 esitas X Tallinna Halduskohtule kaebuse KAK 03.08.2021 otsuse nr 14942 tühistamiseks ning kohustamiseks tuvastama kaebajale teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõime ulatus.
25.13.12.2021 võttis kohus kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Kaitseväe ja 18.10.2022 asja lahendamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
26.Kaebaja leiab, et tal on tekkinud tervisekahjustused diagnoosidega G54.0, M50.1, G55.8 ning R52.1 just seoses teenistuskohustuste täitmisega, mistõttu on vastustaja vastupidine väide põhjendamatu. Seejuures puuduvad vastustaja haldusaktis igasugused põhjendused, kuigi kohus on oma 15.06.2021 otsuses nr 3-20-140 vastustajale selgelt välja toonud, et „kaalutlused peavad sisalduma haldusaktis, nende puudumisel haldusakt ei ole sisuliselt kontrollitav“. Vaidlustatud otsuse kaalutlused selgusid alles vaidemenetluse käigus.
27.Vaideotsuse p-s 6 esitatud kaalutlusi ja asjaolusid (st et kaebused õlaliigese valule dokumenteeriti juba 2008, 2011, 2014) on kohus analüüsinud juba haldusasjas nr 3-20-140 otsust tehes. Kohus on viidatud asjas 15.06.2021 tehtud otsuses tuvastanud, et diagnoosi G54.0 ei saanud varasemalt hinnata, see ei saanud esineda ka enne missiooni, sest esmakordselt on seda kasutatud alles jaanuaris 2017. Seejuures hinnati varasemalt kaebaja tegevteenistuseks kõlbulikuks. Järelikult on põhjendamatu vastustaja seisukoht, nagu oleks see tervisekahjustus tekkinud kaebajal juba varasemalt. Kaebajale on tervisekahjustus tekkinud teenistusülesannete käigus, mis on kaebusele lisatud dokumentidega tõendatud.
28.Haldusasjas nr 3-20-140 kuulati tunnistajana üle dr AA, kes andis samuti ütlusi selle kohta, et kaebaja tervisekahjustus võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil, et taolise vigastuse tekkimine kaebaja kirjeldatud tingimustel on militaartingimustes levinud ning kaebaja haigusloos olevad Kaitseväest pärinevad kanded ei anna alust asuda seisukohale, et kaebajale oleks tervisekahjustus tekkinud muul põhjusel kui teenistusülesannete täitmise tõttu. Kaebaja hinnangul on tekkinud tervisekahjustus diagnoosiga G54.0 (ning järelikult ka sellest tulenevad tervisekahjustused diagnoosidega M50.1, G55.8 ning R52.1) seotud teenistusülesannete täitmisega. Isegi kui kaebaja tervisekahjustused oleksid tekkinud enne 2016 – mille kohta ei ole ühtegi tõendit –, siis ei annaks see võimalust väita, et kaebaja tervisekahjustused ei ole teenistusülesannetega seotud. Kaebaja astus kaitseväeteenistusse
2005. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas saab vastustaja asuda seisukohale, et vastustaja väitel 2008 alanud vaevused ei saa mitte kuidagi olla seotud teenistuskohustuste täitmisega. Vastustaja on jätnud täielikult arvestamata, et ka 2008. aastal oli kaebaja kaitseväeteenistuses. Seega on kaebaja tervisekahjustused seotud teenistusülesannete täitmisega isegi juhul, kui eeldada vastustaja väidete õigsust. Seetõttu on KAK otsus õigusvastane osas, milles see väidab, et kaebaja tervisekahjustus diagnooside M50.1, G54.0, G55.8 ja R52.1 osas ei ole seotud teenistusülesannetega.
29.Kuna kaebajale on tervisekahjustus tekkinud teenistusülesandeid täites, siis on ebaõige ka vastustaja väide nagu ei vastaks kaebaja terviseseisund tegevväelase tervisenõuetele. Kaebaja tervisekahjustus puudutab diagnoosi G54.0 ja G55.8 osas närvikahjustust surve tõttu närvipõimikutele. Seda survet avaldasid kaebaja kaelale ja ülakehale kantav varustus. Kaitseväe arstliku komisjoni otsus selle osas, kus nad leidsid, et kaebaja tervisekahjustus ei ole seotud teenistusülesannetega, on ebaõige. Arstlik komisjon ei ole seda otsust ka mingilgi viisil põhjendanud. Diagnoos R52.1 puudutab talumatut valu ning on eelmise diagnoosiga seotud diagnoos. Sama kehtib ka diagnoosi M50.1 kohta. Ka nende puhul ei ole arstlik komisjon põhjendanud, kuidas on need diagnoosid tekkinud teenistusülesannetest eraldiseisvalt. Kuivõrd kaebajale on tervisekahjustused tekkinud teenistusülesannetega seonduvalt, vastab kaebaja terviseseisund tegevväelase C-taseme tervisenõuetele Vabariigi Valitsuse määruse nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ § 6 lg 2 kohaselt. Seetõttu on haldusakt õigusvastane ka osas, milles see väidab, et kaebaja terviseseisund ei vasta tegevväelase tervisenõuetele.
30.07.11.2022 menetlusdokumendis ei nõustu kaebaja vastustaja väitega justkui poleks kaebaja vastustajat oma tervislikust seisundist teavitanud. Kaebaja pöördus missioonil korduvalt meditsiinipersonali poole ning see nähtub selgelt ka kaebusele lisatud raportitest. Lisaks nägi rühmaülem Liibanonis pealt, kui kaebaja harjutuse ajal kokku vajus ning missioonilt tagasi jõudes teavitas kaebaja oma tervisemurest oma ülemat Eestis. Juhul, kui asjas on oluline tuvastada, millal vastustaja kaebaja terviseprobleemist teada sai ning see asjaolu ei ole piisavalt tõendatud, palub kaebaja, et kohus kuulaks tunnistajatena üle PL ning MT, kes saavad tunnistusi anda selle kohta, et nad olid 2016. aastal kaebaja ülemad Kaitseväes ning olid kaebaja tervisekahjustusest teadlikud. Vastustaja seisukohad
31.Vastustaja hinnangul puudub kaebajal diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 osas kaebeõigus (HKMS § 43 lg 1 p 1), kuivõrd kaebaja on lisanud kohtuotsuse haldusasjas 3-21140, milles kohus on leidnud, et vaidlust ei ole diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 üle. Kaebaja ei ole kohtuotsust vaidlustanud.
32.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõimetuse ulatuse tuvastamisnõude sisuline läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse (HKMS § 121 lg 1 p 1). Kaebaja suhtes on 14.06.2020 tehtud Eesti Töötukassa poolt töövõime hindamise otsus nr TVH/20/063238, milles on leitud, et kaebajal puudub töövõime alates 25.05.2020. Kui kaebaja leiab, et tema töövõime ulatus on muutunud, siis hindab töövõimet uuesti Eesti Töötukassa. Samuti ei kuulu halduskohtu pädevusse kaebaja tervisekahjustuse seose tuvastamine teenistusülesannete täitmisega. Meditsiinilise seose tuvastamine kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjutuse tekkimise vahel on kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 30 lg 1 p 2 kohaselt KAK ülesanne.
33.Meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse tekkimise ja kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise vahel on oluline vaid põhjusel, et see on eelduseks KVTS 11. ptks sätestatud teenistusalastele tagatistele õiguse tekkimisel. Kaebaja on teenistusest vabastatud toetuse väejuhatuse ülema 19.08.2021 käskkirjaga nr 240P. Seega kohalduks tema suhtes KVTS § 194 lg 5 alusel 20.03.2013 vastu võetud kaitseministri määrus nr 18 „Teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud ja teenistusest vabastatud isiku tervishoiuteenuste, meditsiiniseadmete, ravimite ja raviga seotud kulu katmise tingimused, ulatus ja kord“. Määruse nr 18 § 1 lg 2 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel olema kaitseväeteenistuse seaduse §-s 202 sätestatud korras tuvastatud õigus saada teenistusalaseid tagatisi. KVTS § 202 lg 4 näeb ette taotluse saanud asutusele kohustuse teha lisaks käesoleva seaduse § 192 lõikes 3 sätestatud uurimisele lisauurimise, et tuvastada isiku õigus teenistusalastele tagatistele. KVTS § 202 lg 5 alusel on kaitseminister 20.03.2013 määrusega nr 19 vastu võtnud „Teenistusalase tagatise saamise õiguse kindlakstegemiseks tehtava uurimise korra“. Viidatud sätete koosmõjus on selge, et teenistusalaste tagatiste saamiseks tuleb esmalt läbi viia tööõnnetuse uurimine tööohutuse ja töötervishoiuseaduse alusel ning lisaks sellele tuleb läbi viia lisauurimine. Määruse nr 19 § 2 sätestab uurimise eesmärgi ning sätte sõnastusest selgub üheselt, et uurimine viiakse läbi õnnetusjuhtumi puhul. Kaebaja ei ole tõendanud, et temaga oleks rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil (missioonil) Liibanonis juhtunud õnnetust või traumat.
34.Teenistusalaste tagatiste puhul on KVTS seletuskirjas toodud statistika, mis kinnitab, et teenistusülesannetega seotud füüsilised tervisehäired on konkreetset laadi ja juhtunud ajaliselt fikseeritavas olukorras. „Missioonidel saadud raskete tervisekahjustuste seas on põhiliselt tegemist alajäsemete amputatsiooni ja posttraumaatilise stressisündroomiga. Kodumaal saadud raskete tervisekahjustuste seas on domineerivaks kaitseväeteenistusele omase füüsilise koormuse käigus tekkinud alajäsemete vigastused, sh väsimusmurrud, ning üksikutel juhtudel on tegemist olnud silma- ja kõrvavigastustega.“ Eelnevast tulenevalt on teenistusalaste tagatiste eesmärk tagada hüvitised ja kindlustunne kaitseväelastele õnnetusjuhtumite puhul, sest Kaitseväe tegevus on seotud kõrgendatud ohuga ja raskete õnnetuste puhul kaitseväeteenistuses peavad olema ette nähtud tagatised, mida ei nähta ette kaitseväevälistele isikutele. Täiendavad ehk suuremas mahus sotsiaalsed garantiid (võrreldes riiklikult kehtestatud sotsiaalkindlustuse või tervisekindlustuse süsteemiga) aitavad oluliselt kaasa vigastada saanud kaitseväelaste terviseseisundi paranemisele ja iseseisvale igapäevaeluga toimetulekule, kui vigastusest jääb püsiv puue. Kõik missioonidel raskeid kehavigastusi saanud kaitseväelased on leidnud endale jõukohase rakenduse, kuid selles osas on tulnud võtta täiendavaid meetmeid sotsiaalsete garantiide osas (tasuta tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenused, spetsiaalsed proteesid suurema füüsilise aktiivsuse tagamiseks jne). Kaitseväe reeglite ja juhenditega on tööandja kavandanud meetmed teenistustingimustest tulenevate võimalike terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ehk nii on Kaitseväe üldised riskid hinnatud ja vastavad ennetusmeetmed loodud. Ametikohast tulenevaid riske hinnatakse iga konkreetse töökeskkonna või -töökoha riskianalüüsi abil. Paraku ei ole vältimatuid riske rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel võimalik kõrvaldada ega ka vähendada, ohtlikku teenistust või teenistustingimusi kohandada või muuta vähemohtlikeks, mistõttu sätestab KVTS sellisteks puhkudeks teenistusalased tagatised.
35.Isegi juhul, kui tuvastatakse meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmisega, siis see ei tähenda automaatselt õigust teenistusalasele tagatistele. KVTS § 202 lg 4 ja määruse nr 19 alusel läbi viidava lisauurimise käigus peab uurimist korraldav isik hindama KVTS §-s 203
sätestatud teenistusalaste tagatiste saamise õiguse tekkimist välistavate asjaolude ilmnemist (määrus nr 19 § 2 lg 1). See tähendab, et isegi juhul, kui tervisekahju on tekkinud teenistusülesannete täitmise käigus, aga lisauurimise tulemusel on leitud, et esineb mõni KVTS §-s 203 nimetatud asjaolu, siis ei ole isikul teenistusalase tagatise saamise õigust. KVTS 11. peatüki eesmärk ei ole selles, et kõik kaitseväeteenistuses olevad isikud kuuluvad automaatselt teenistusalaste tagatiste saajate ringi pelgalt selle tõttu, et nad on tervisehäire tekkimise või süvenemise ajal kaitseväeteenistuses. Kaitseväelastele kehtivad tavapärased riiklikud tagatised kui tervisehäire ei ole seotud konkreetselt Kaitseväe tegevusega, mille fikseerimise ja menetlemise kord on KVTS-s reguleeritud.
36.Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega, et KAK otsuses puuduvad põhjendused. KAK on viidanud, et otsus on tehtud mh konsultantide otsuste kohaselt ja lisanud diagnoosi G54.0 juurde põhjenduse, et tegemist ei ole teenistusülesannetest tekkinud tervisekahjuga. Kaebaja enda väitel sai tema tervisehäire alguse 2016 Liibanonis, mil tal tekkis valu vasaku õla piirkonnas/thoraxi ülemises osas, kust kiirgus selja poole ja vasakusse kätte. Teistkordsel arsti poole pöördumisel Liibanonis esines kaebajal taas väga tugev valu. Kohapealse arsti poolt koostatud kokkuvõtete kohaselt kadus enamus sümptomeid ära umbes poole tunni jälgimise jooksul ning kaebaja soovis tingimata osaleda oma vastutusel päeva jooksul convoy ́s. Haiguslehte kaebaja ei soovinud. Kaebuse lisadest 10 ja 11 nähtub, et kaebajal ei esinenud missioonil traumat ning vasaku õlaga seonduv tervisehäire ei takistanud tal teenistusülesandeid täita. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit, et missioonil oleks fikseeritud füüsilise vigastuse tekkimise vahejuhtum. Seega ei olnud võimalik KAK-l lisada otsuse põhjendustesse vahejuhtumi asjaolusid (tööõnnetuse raportit). Kuna puudus alus, mille põhjal hinnata seost teenistusülesannete täitmisega ja kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud või tõendit selle kohta esitanud, siis saigi KAK otsuse terviseseisundi taseme kohta teha ainult konsultantide otsuste kohaselt. Vastustaja on selgitanud, miks sellisel juhul seos teenistusülesannetega puudub.
37.Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ § 1 kohaselt lähtutakse kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi hindamisel lisas 1 sätestatud kaitseväeteenistuskohustuslase teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuetest. Määruse nr 45 § 2 sätestab tervisenõuete erinevad tasemed. Määruse nr 45 § 6 sätestab C-taseme tervisenõuete tingimused, millele vastavust saab hinnata siis, kui isik ei vasta Btaseme tervisenõuetele. C-taseme tervisenõuete hindamise eesmärgiks on võimaldada tegevväelase terviseseisundi hindamisel maksimaalse paindlikkuse kohaldamist ehk ametikohapõhist ning individuaalset otsustusprotsessi teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelase teenistuses jätkamiseks. Isiku terviseseisundi vastavust tegevväelase C-taseme tervisenõuetele hinnatakse isiku avalduse alusel ning teenistust korraldava ülema nõusolekul, võttes seejuures arvesse: 1) arstliku läbivaatuse ja terviseuuringute tulemusi; 2) tegevväelase ametikoha teenistusülesannete iseloomu; 3) tegevväelase ametikoha ametijuhendit ja riskianalüüsi tulemusi; 4) teenistust korraldava ülema seisukoha (§ 6 lg 2). Kaebaja suunati 10.06.2021 ennetähtaegselt arstlikku komisjoni peale 180190 päeva haiguslehel viibimist. Kaebaja esitas avalduse tervisenõuete vastavuse hindamiseks Ctasemele. Määruse nr 45 seletuskirja kohaselt võimaldab C-taseme nõude lisandumine vigastatud kaitseväelaste puhul hinnata nende terviseseisundi teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavust erandkorras ehk ametikoha põhiselt. Kuigi kaebajal ei olnud tuvastatud tervisekahju tekkimine teenistusülesannete täitmisest, pöördus arstlik komisjon teenistust korraldava ülema poole C-taseme tervisenõuete rakendamise osas. Kaebaja ülem on esitanud seisukoha ja ettepaneku, et C-taseme erisust mitte rakendada, millest lähtuvalt on
tehtud otsus, et otsusel toodud diagnooside tõttu ei vasta kaebaja tegevväelase tervisenõuetele. KAK on rakendanud erandit ning hinnanud kaebaja terviseseisundi C-taseme vastavust Määruse nr 45 nõuete kohaselt. Arvestades teenistust korraldava ülema seisukohta, ei olnud KAK-l võimalik teistsugust otsust teha.
38.KAK on otsuse tegemisel lähtunud dokumentidest, mis on olemas. KAKle ei ole esitatud KVTS-s ettenähtud uurimiste dokumente, mis on aluseks teenistusülesannete täitmisel tekkinud tervisekahju seose hindamisel. Konsultantide otsused, mis tuginevad kaebaja varasemalt fikseeritud ja dokumenteeritud diagnoosidel on KAK otsuses arvesse võetud. Otsusel on kajastatud kõik diagnoosid, millest lähtuvalt ei vasta kaebaja tegevväelase tervisenõuetele.
39.31.10.2022 kohtule esitatud menetlusdokumendis selgitas vastustaja, miks ta heidab tööõnnetuse raporti puudumist ette kaebajale. Vastustaja on seisukohal, et kuna tegemist ei olnud raske või surmaga lõppenud tööõnnetusega ning kaebajale ei määratud ajutist töövõimetust, siis olnud arstil kohustust tööandjat teavitada. See kohustus oli töötajal. Kaebaja sellist teadet tööandjale ei esitanud, mistõttu ei ole vastustaja ka tööõnnetust uurinud ja tööõnnetuse raportit koostanud. Seoses sellega, et kohus palus selgitada, kas ja millal on kaebajat suunatud töötervishoiuarsti vastuvõtule, selgitas vastustaja, et TTOS kohaldub KVTS erisusi arvestades ning kooskõlas KVTS sätetega teostatakse tegevväelaste terviseuuringuid kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktidega ettenähtud korras
KOHTU PÕHJENDUSED
40.Esmalt lahendab kohus kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ning käsitleb kaebaja nõudeid ja kaebeõigust (I) ning sellele järgnevalt lahendab kaebuse (II). I
41.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
42.Kaebaja on 07.11.2022 menetlusdokumendis esitanud taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Juhul, kui kohus leiab, et asjas on oluline tuvastada, millal vastustaja kaebaja terviseprobleemist teada sai ning see asjaolu ei ole piisavalt tõendatud, palub kaebaja, et kohus kuulaks tunnistajatena üle PL ja MT, kes saavad tunnistusi anda selle kohta, et nad olid 2016 kaebaja ülemad Kaitseväes ning olid kaebaja tervisekahjustusest teadlikud. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohtu hinnangul on kaebaja väidetud asjaolu piisavalt tõendatud ning samas pole ka asjas sisulist tähtsust sellel, millal kaebaja vastustajat tervisekahjustusest teavitas. Kohus siiski märgib, et asjas esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal selge, et vastustaja sai teadlikuks kaebaja tervisekahjustustest hiljemalt vahetult peale Liibanoni missiooni. Vastustaja poolt 31.10.2022 esitatud ja KAK koostatud meditsiinilise iseloomustuse dokumendis sisaldub 30.05.2016 sissekanne selle kohta, et kaebajal esines missioonil valu õlaliigese piirkonnas, samuti 08.06.2016 sissekanne, et kaebajal on valud õlaliigese piirkonnas alates jaanuarist ning 21.06.2016 sissekanne, et valu ägenes tugevalt
jaanuaris (Liibanonis) varustust kandes. Kaebaja märgib seejuures õigesti, et ka vaidemenetluse käigus on antud kaebaja poolt vastustajale asjakohane teave vaidega, kusjuures vaidemenetluses on vastustaja ise kogunud ka täiendavaid andmeid kaebaja vaidlusaluste terviseprobleemide kohta. Seega tuleb kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks jätta rahuldamata.
43.Kaebaja on esitanud nõude KAK otsuse nr 14942 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tuvastada kaebajale teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõime ulatus. Vaidlustatud otsusega tuvastas KAK, et kaebaja ei vasta tegevväelase tervisenõuetele tal esinevate tervisehäirete tõttu ning vastavad tervisekahjustused ei ole seotud teenistusülesannete täitmisega.
44.Kohus osundab, et KVTS § 30 lg 1 kohaselt on kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse tuvastamine ja töövõime kaotuse ulatuse ja kestuse määramine KAK ülesanne. KVTS § 301 lg 2 kohaselt tuvastab KAK püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse KAK püsiva töövõimetuse ekspertiisiga. KVTS § 301 lg 6 alusel kehtestatud kaitseministri 29.06.2016 määruse nr 10 „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“ § 2 kohaselt esitab kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud isik komisjonile määruse lisas 1 toodud ekspertiisitaotluse. Tulenevalt KVTS § 301 lg-st 2 on KAK ülesanne teha kindlaks ka püsiva töövõimetuse põhjus ja kaitseministri 29.06.2016 määruse nr 10 § 7 kohaselt on püsiva töövõimetuse põhjus kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustus, kui komisjon teeb kindlaks meditsiinilise seose kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse või selle tagajärjel tekkinud tüsistuste, järelnähtude, haigestumise või haiguse ägenemise või süvenemise ja püsiva töövõimetuse vahel. Seega on KVTS kohase püsiva töövõimetuse tuvastamise eelduseks nimetatud meditsiinilise seose kindlaks tegemine ning seega saab vastavat seost tuvastada mh töövõimetuse tuvastamise menetluses. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti andmist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma ja see puudutab isiku õigusi. RVastS § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Praegusel juhul on aga selge, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale püsiva töövõimetuse tuvastamise eelduseks olevat ekspertiisi taotlust kooskõlas kaitseministri 29.06.2016 määrusega nr 10. Seetõttu ei ole kohane kaebaja nõue vastustaja kohustamiseks tuvastada kaebajale teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõime ulatus. Kaebaja ei ole vastustajalt sellise toimingu tegemist taotlenud, mistõttu ei ole sellise nõude esitamise eeldused täidetud.
45.Kaitseväelase töövõimetuse hüvitise regulatsioon (sh hüvitise suurus ja selle määramise alused) on kehtestatud KVTS §-ga 196. Praegusel juhul on selge, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale ka KVTS § 202 kohast hüvitise saamise taotlust (teenistusalase tagatise saamise taotlust), mistõttu ei ole vastustaja viited teenistusalaste tagatiste kohta esitatud sätetele asjakohased.
Arvestades aga vastustaja esitatud tõlgendust normidest, peab kohus siinkohal vajalikuks selgitada, et KVTS § 202 lg 1 kohaselt KVTS §-des 193-196 ja 198-201 sätestatud hüvitise ja toetuse saamiseks (sh § 196 kohase töövõimetuse hüvitise saamiseks) peab õigustatud isik esitama kirjaliku taotluse koos oma õigust tõendavate dokumentidega. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt teeb taotluse saanud asutus lisaks sama seaduse § 192 lg-s 3 sätestatud uurimisele lisauurimise, et tuvastada isiku õigus teenistusalastele tagatistele. Vastav lisauurimise kord on kehtestatud KVTS § 202 lg 5 alusel kaitseministri 20.03.2013 määrusega nr 19 „Teenistusalase tagatise saamise õiguse kindlakstegemiseks tehtava uurimise kord“. Nimetatud määruse § 1 kohaselt algatatakse eelnevalt nimetatud lisauurimine teenistusalase tagatise saamise taotluse laekumisel. Tuleb tähele panna, et lisauurimine teenistusalase tagatise saamise puhul on eelduseks üksnes juhul, kui teenistusalase tagatise saamise eeldus (nt tervisekahjustuse tekkimine teenistusülesannete täitmise tõttu) on esmasena kindlaks tehtud KVTS § 192 lg 3 kohase tööõnnetuse ja kutsehaigestumise uurimise menetluse kaudu. Praegusel juhul pole vaidlust ja vastustaja on kohtule esitatud vastuses ka kinnitanud, et sellist esmast § 192 lõike 3 kohast kutsehaigestumise ega ka tööõnnetuse uurimist ei ole kaebaja puhul tehtud. Seejuures osundab kohus, et vastustaja märgib ebaõigesti justkui saaks uurimise läbi viia vaid tööõnnetuse puhul ning kaebaja pidanuks sellise uurimise algatamiseks tõendama õnnetuse või trauma toimumise. Uurimismenetlus tuleb läbi viia ka kutsehaiguse puhul, mis omakorda eeldab teenistuja töötervishoiuarsti vastuvõtule suunamist (TTOS § 23 lg 4 ja lg 5). Tulenevalt KVTS § 192 lg-st 2 on vastustaja vahetuks kohustuseks korraldada ja tagada kaitseväelase ja asendusteenistuja tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimine. Seejuures vastavalt kaitseväeteenistuse seaduse seletuskirjale (172 SE) „käsitleb vastav säte 1 kaitseväe- ja asendusteenistuses töötervishoiu ja tööohutuse nõuete tagamist. Kaitseväelase ja asendusteenistuja teenistustingimustele kohaldatakse töötervishoiu- ja tööohutuse seadus (edaspidi TTOS) sätteid, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erandeid. Nimetatud erandid puudutavad näiteks töökohta, töölaadi ja teenistustingimusi, tervisekontrolli ja järelevalve teostamist, aga samuti nii töötaja kui ka tööandja õigusi ja kohustusi. Eelnõu kohaselt tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise ning korraldab tööõnnetuse ja kutsehaigestumise uurimise kaitseväelase rahuaja ametikoha asutus ja asendusteenistuja suhtes teenistuskoha asutus. Ajateenija rahuaja ametikoha asutus on Kaitsevägi, asendusteenistuja teenistuskoha asutus on asutus, kus asendusteenistuja on teenistuses (ehk siis eelnõu §-s 59 sätestatud asutus), reservväelase teenistuskoht on Kaitsevägi. Tegemist on TTOS § 24 sätestatud uurimisega, millele lisandub asutuse hinnang, kas õnnetusjuhtum oli seotud teenistusülesannete täitmisega või mitte. Teenistuskoha asutuse ülesandeks on tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimise korraldamine, samal ajal ei piira eelnõu Tööinspektsiooni pädevust teha riikliku järelevalve asutusena omapoolne uurimine“. 2 Seega on asjakohase uurimise tagamine ja korraldamine otseselt vastustaja kohustus ning nagu nähtub asja materjalidest (vt ka käesoleva otsuse p 36), siis vastustajal oli olemas ka vajalik teave ja tõendid vastava uurimismenetluse alustamiseks (sh kaebaja suunamiseks töötervishoiuarsti ülesandeid täitva tervishoiutöötaja vastuvõtule, kelle pädevuses on kutsehaiguse diagnoosimine – TTOS § 23 lg-d 4 ja 5). Vastustaja väitel korraldatakse tegevväelaste terviseuuringud KVTS alusel ning TTOS kohaldub KVTS erisustega. Sellele tuginedes põhjendab vastustaja asjaolu, miks ei ole kaebajat suunatud töötervishoiuarsti teenust osutava tervishoiutöötaja vastuvõtule. Eelnevast tuleneb üheselt, et vastusajal pole alust heita kaebajale ette uurimismenetluse algatamiseks vajalike tõendite esitamata jätmist, samuti alust jätta vastav uurimismenetlus läbiviimata, arvestades, et
uurimine tuleb KVTS sätete kohaselt sõnaselgelt korraldada ja tagada ning asjakohased raportid koostada vastustajal endal. Seejuures on ebaõige ka vastustaja seisukoht, et teenistusalased tagatised on ettenähtud vaid õnnetusjuhtumite puhul. Kohus osundab et terviseprobleemidega seotud teenistusalaste tagatiste eeldus on tervisekahjustuse tekkimine teenistusülesannete täitmise tõttu ning seadusest ei tulene, et tervisekahjustus peab sel juhul olema tekkinud üksnes õnnetusjuhtumi tagajärjel. Vastustaja välistab sellise tõlgendusega ebaõigesti olukorrad, mil tervisekahjustus on tekkinud nt kutsehaiguse tagajärjel. Kohus viitab ka KVTS seletuskirjale, milles on esile toodud, et tervisekahjustus võib väljenduda ka nt vaimse tervise häires (172 SE, lk 206). Seejuures ei ole esile toodud, et vastav häire peab olema seotud õnnetusjuhtumiga. Seaduse kohaselt on oluline tuvastada tervisekahjustuse tekkimise seos teenistusülesannete täitmisega. Kohus juhib ka tähelepanu, et vastavalt Tööinspektsiooni avaldatud trükisele „Tööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormushaigestumiste ennetamine“ on närvide, närvijuurte ja –põimikute haigusseisundid (G50-G59) ning muud dorsopaatiad (M50-M54, sh M50.1 kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga) registreeritud luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingitud kutsehaigustena.3 Lisaks eeltoodule osundab kohus, et kui kaebaja esitakski edasiselt vastustajale KVTS kohase püsiva töövõimetuse tuvastamise eelduseks olevat ekspertiisi taotluse, siis ei ole töövõime hindamise puhul takistuseks asjaolu, et kaebaja töövõimet on üldises korras hinnanud Eesti Töötukassa. Kohus osundab, et kui edasiselt peaks siiski selguma asjakohase menetluse tulemusel, et kaebaja on tervisekahjustuse või tervisekahjustused saanud kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu, siis on vastustaja kohustatud vastava tervisekahjustus(t)e osas hindama kaebaja töövõimet kooskõlas KVTS sätetega. Sel juhul saab Eesti Töötukassa (ETK) teha vajadusel uue otsuse või tunnistada otsuse kehtetuks, kui vastav tervisekahjustus on arvesse võetud ETK poolt kaebaja töövõime hindamisel.
46.HKMS § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel kaebuse esitaja tegelikust tahtest. Kuivõrd kaebaja kohustamisnõue kaebuses esitatud kujul ei ole kohane, on oluline kindlaks teha kaebaja tahe ja vastavalt sellele määratleda kohane kohustamisnõue. Et teha kindlaks kaebaja õiguste kaitseks kohane kohustamisnõue, on oluline esmalt kindlaks teha, mida kaebaja vastustajalt kohtueelses menetluses taotles. Kaebaja on 10.06.2021 esitanud KAK-le taotluse, et tema terviseseisundit hinnataks C-taseme tervisenõuetele vastavaks. KVTS § 31 lg 6 alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Nimetatud määruses on tegevväelase tervisenõuded kehtestatud vastavalt tasemetel A, B ja C (§-d 4, 5 ja 6). Määruse seletuskirja kohaselt on A-taseme nõuded kõrgendatud ning B-taseme nõuded mõnevõrra leebemad, kusjuures C-taseme nõuded on madalaimad ja võimalik rakendada vaid erandkorras. Väljavõte seletuskirjast tegevväelase Btaseme tervisenõuete paragrahvi kohta (§ 5): „Võrreldes tegevteenistusse asumisel esitatavate kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetega on tegemist mõnevõrra leebemate nõuetega, millele vastavus on eelduseks teenistuse jätkamiseks tegevväelasena ning teenistusülesannete täitmiseks juhtudel, kui tegevväelase ametikohal ei ole kehtestatud terviseseisundi suhtes kõrgendatud nõudeid (A tase) ning tegemist ei ole kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelasega, kelle suhtes on erandkorras võimalik
Kättesaadav https://www.ti.ee/en/node/88
rakendada veelgi madalamaid tervisenõudeid (C tase). Seejuures § 6 (Tegevväelase C-taseme tervisenõuded) kohta on seletuskirjas märgitud järgmist: Eelnõu § 6 sätestab tegevväelase C taseme tervisenõuded. Nimetatud nõuete sisustamisel on eesmärgiks võimaldada tegevväelase terviseseisundi hindamisel maksimaalse paindlikkuse kohaldamist ehk ametikohapõhist ning individuaalset otsustusprotsessi teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelase teenistuses jätkamiseks. Sarnane regulatsioon on sätestatud ka kehtivas Vabariigi Valitsuse 11. novembri 2005. aasta määruses nr 282 „Kaitseväekohustuslaste ja kaitseväelaste terviseuuringud“, kuid erinevalt kehtivast määrusest puudutab eelnõus tegevväelase C taseme tervisenõuete kohta sätestatu vaid teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelasi. Tervisekahjustuse saanud kaitseväelaste suhtes soovitakse rakendada ühe sotsiaalse tagatisena võimalust tegevteenistuse jätkamiseks maksimaalselt paindlikel tingimustel. Sellest lähtuvalt püütakse võimaluse korral Kaitseväe poolt pakkuda ka raskete vigastustega isikutele edasise teenistuse jätkamiseks nende oskustele, võimetele ja kvalifikatsioonile vastavat ametikohta. Eelnõu võimaldab vigastatud kaitseväelaste puhul hinnata nende terviseseisundi teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavust erandkorras ehk ametikoha põhiselt, kusjuures tegevteenistuses jätkamist välistavate asjaoludena on loetletud vaid järgnevad tervisehäired: 1) sõltuvus alkoholist, narkootilistest või psühhotroopsetest ainetest või nende kuritarvitamine; 2) raskekujuline psüühika- või käitumishäire; 3) närvisüsteemi kahjustus olulise funktsioonihäirega või muu tervisehäire, mis võib teenistusülesannete täitmisel ohtu seada kaitseväelase või teise isiku elu või tervise. Lisaks nimetatud tervisehäiretele võetakse tegevväelase C taseme tervisenõuetele vastavuse otsuse tegemisel arvesse isiku terviseseisundist tulenevate ja teenistusülesannete täitmist takistavate piirangute või vastunäidustuste puudumist ning hinnatakse vigastatud kaitseväelase võimet täita teenistusülesandeid konkreetsel ametikohal, lähtudes teenistust korraldava ülema seisukohast, ametikoha riskianalüüsist ja ametijuhendist“. Isiku terviseseisundi vastavust tegevväelase Ctaseme tervisenõuetele hinnatakse seejuures isiku avalduse alusel ning teenistust korraldava ülema nõusolekul (Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 § 6 lg 2). Pole vaidlust ning see nähtub ka 19.10.2021 vaideotsusest, et kaebaja esitas vastava avalduse, kuid teenistust korraldav ülemus C-taseme tervisenõuete rakendamiseks nõusolekut ei andnud. Eelnevast järeldub kaebaja tahe saavutada senisest leebemad ja kaebaja terviseseisundit arvestavad teenistustingimused ning et vastustaja tuvastaks kaebaja tervisekahjustuste ja teenistusülesannete täitmise vahelise seose. Kaebaja tahe on tuvastatav ka vastustajale esitatud vaidest. 02.09.2021 KAK otsuse nr 14942 peale esitatud vaides asus kaebaja seisukohale, et KAK on ebaõigesti tuvastanud tervisekahjutuste mitteseotuse teenistusülesannete täitmisega. Kaebaja vaides esitatud hinnangul on tervisekahjustus diagnoosiga G54.0 ja sellest tulenevad diagnoosid G55.8, M50.1 ja R52.1 tekkinud missioonil osalemisest ja seotud seega teenistusülesannete täitmisega. Kaebaja taotles vaides KAK otsuse nr 14942 tühistamist ning KAK kohustamist hinnata kaebaja terviseseisundi vastavust C-taseme tervisenõuetest lähtuvalt. Seega vaidlustas ka kaebaja vaidemenetluse korras tema mittevastavuse C-taseme tervisenõuetele ning temal esinevate tervisekahjustuste ja teenistuskohustuste täitmise vahelise seose tuvastamata jätmise (täpsemalt sellise seose välistamise). Sellest järeldus kaebaja tahe, et vastustaja otsustaks uuesti tema tervisekahjustuste ja teenistuskohustuste täitmise vahelise seose üle ning et kaebaja saaks jätkata tööd tegevteenistuses erandlikul alusel tema terviseseisundit arvestavate leebemate tingimustega. Antud juhul on kaebaja tahte osas asjassepuutuv ka asjaolu, et Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-140 teinud 15.06.2021 kohtuotsuse, millega tühistas varasema KAK otsuse,
milles leiti, et kaebaja vastab vaatamata tal esinevatele diagnoosidele tegevväelase tervisenõuetele ja kohustas KAK-i asja uuesti läbi vaatama arvestades kohtuotsuse põhjendusi. Kohus tuvastas nimetatud kohtuasjas vastustaja poolt kaalutlusõiguse rikkumise ning asjaolu, et KAK ei ole arvestanud kaebaja terviseseisundi hindamisel kõigi kaebajal esinenud diagnoosidega. Nimetatud kohtuasjas oli kaebaja seisukohal, et KAK on ebaõigesti tuvastanud, et kaebaja tervisekahjustused diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 osas ei ole seotud teenistusülesannete täitmisega ning kaebaja terviseseisund vastab B-tasemele. Tallinna Halduskohtu nõudel samas kohtuasjas selgitas kaebaja, et tema kaebuse eesmärk on hoida tulevikus ära nende teenistusülesannete täitmine, millised on tema jaoks terviseseisundist tulenevalt võimatu. Seega ka varasemas kohtuasjas oli kaebaja eesmärk temale sobivamate töötingimuste saavutamine ning vastava tervisekahjustuste ja teenistuskohustuste täitmise vahelise seose tuvastamine. Praegusele kohtuasjale eelnenud haldusmenetluses tuvastas KAK, et kaebaja ei vasta tegevväelase tervisenõuetele tal esinevate diagnooside tõttu ning vastavad tervisekahjustused pole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega. Sellest järeldub, et vastustaja hinnangul pole kaebajale võimalik rakendada teenistuse jätkamiseks ka C-taseme tervisenõudeid. Kohus osundab, et kuivõrd kaebaja on aga tegevteenistusest vabastatud 19.08.2021 käskkirjaga nr 240P ja seda käskkirja ei ole kaebaja vaidlustanud, siis ei ole kaebaja kohtueelses menetluses aga ka kaebuses väljendatud tahte (leebemate teenistustingimuste saavutamine) võimalik. Kaebaja on minetanud õiguse vaidlustada tema C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamise tema tegevteenistusest vabastamise tõttu ning vastava käskkirja vaidlustamata jätmise tõttu. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole asjakohane ka kaebaja nõue vastustaja kohustamiseks tuvastada töövõimetuse ulatus, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud vastustajale püsiva töövõimetuse tuvastamise eelduseks olevat ekspertiisi taotlust. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaebuses ja kohtueelses menetluses on kaebaja väljendanud ka tahet, et KAK tuvastaks kaebajal esinevate tervisekahjustuste seotuse teenistusülesannete täitmisega. Seejuures oleks nimetatud seose tuvastamise järgselt kaebajal võimalus taotleda tema töövõime ulatuse tuvastamist ja asjakohaseid teenistusalaseid tagatisi (ehkki ka töövõime ulatuse tuvastamise menetluses tuleb vastav seos vastustajal kindlaks teha – KVTS § 301 lg 2; määrus nr 10 § 7). KVTS § 30 lg 1 p 2 kohaselt on KAK ülesandeks tuvastada meditsiiniline seos kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel. Kohtul puudub pädevus tuvastada vastav seos vastustaja eest ning tulenevalt KVTS § 30 lg 1 p-st 2 on sellise seose tuvastamine KAK ülesanne. Seejuures ei saa kohus kohustada vastustajat vastava seose kindlakstegemiseks, vaid vastava seose uuesti hindamiseks, kui hindamisel on eksitud ja jäetud olulised asjaolud arvesse võtmata. Seega on kaebaja kohtu tõlgenduse kohaselt esitanud kaebuse Kaitseväe arstliku komisjoni 03.08.2021 otsuse nr 14942 tühistamiseks ning Kaitseväe arstliku komisjoni kohustamiseks tegema uue otsuse, milles mh lahendada kaebaja tervisekahjustuste tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahelise meditsiiniline seose esinemise küsimus.
47.Vastustaja väited kaebeõiguse puudumise kohta pole põhjendatud. Kaebaja leiab, et KAK otsus on õigusvastane osas, milles see väidab, et kaebaja tervisekahjustus diagnooside M50.1, G54.0, G55.8 ja R52.1 osas ei ole seotud teenistusülesannetega. Vastustaja viitab, et diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 osas on kohus juba asjas nr 3-20-140 leidnud, et vaidlust ei ole nimetatud diagnooside üle ning kaebaja kohtuotsust ei vaidlustanud. Samas asus kohus nimetatud asjas seisukohale, et vastustaja eksis, kui jättis käsitlemata kaebaja
diagnoosi G54.0. Kohus on seisukohal, et kui nimetatud diagnoosid M50.1, G54.0, G55.8 ja R52.1 on seotud vaidlusaluse diagnoosiga G54.0, siis ei saa kaebaja terviseseisundit ja seost teenistusülesannete täitmise vahel käsitleda üksnes konkreetse diagnoosi/ tervisehäire põhiselt. Võimalik hindamine tuleb läbi viia lähtuvalt sellest, kas vastav haigusseisund või tervisehäire (kaebaja puhul diagnoos G.54.0) on esmalt seotud teenistusülesannete täitmisega ning kas muud tervisehäired/diagnoosid on vastava tervisehäirega seotud. Kui mistahes tervisehäire on kaasuv probleem vaidlusalusele tervisehäirele, siis ei saa jätta vastustaja neid arvestamata. II
48.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjustel.
49.Kaebaja on seisukohal, et tema tervisekahjustuste (G54.0 – õlavarrepõimiku haigusseisund kroonilise valu sündroomiga; ja sellest tulenevad tervisekahjustused diagnoosidega M50.1 – kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga, kroonilise valu sündroomiga; G55.8 – närvijuurte ja –põimikute kompressioonid; ning R52.1 – krooniline talumatu valu) ja kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise vahel esineb meditsiiniline seos. Kaebaja hinnangul tekkis tervisekahjustus just 2015-2016 välismissioonil viibides ja teenistusülesandeid täites ning kaebaja ei ole sellest tänaseni paranenud. Diagnoos G54.0 on määratud esmakordselt 2017 jaanuaris peale missioonil käimist. Kaebaja leiab, et isegi kui tema tervisekahjustused oleksid tekkinud enne 2016, siis ei annaks see võimalust väita, et kaebaja tervisekahjustused ei ole teenistusülesannetega seotud, sest kaebaja astus kaitseväeteenistusse 2005. Vastustaja hinnangul selline seos puudub, tervisehäire (G54.0) algpõhjus ei tulene teenistusülesannete täitmisest, kuna missioonil olles teenistuse käigus ei esinenud traumasid ega pikaajalist või intensiivset füüsilist koormust, mis oleks võinud nimetatud tervisehäire põhjustada. Kaebaja vasaku õlapiirkonna valu on dokumenteeritud juba 2008, 2011 ja 2014 ega ole iseloomulikud traumaatilistele kahjustustele ning ei saa olla seotud missioonil osalemisega. Kaebajal põhjustab püsivaid kaebusi valule tervisehäire M81.0 (menopausijärgne osteoporoos koormustaluvuse languse, püsiva valusündroomi ja püsiva ravi vajadusega) ja M40.1 (osteoporoosist tingitud teisene küfoos), mis omakorda põhjustab selja- ja kaelavalusid ning närvijuurte ja – põimikute kompressioone.
50.Otsus, kas esineb meditsiinilise seos kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise ja kaebaja tervisekahjutuse tekkimise vahel, on hindamisotsus ning kohus saab kontrollida, kas sellise otsuse tegemisel on võetud arvesse kõik olulised asjaolud.
51.Praeguses asjas eeldab hindamine meditsiiniteadmisi. Vastavalt KVTS § 28 lg 1 kohaselt saab arstliku komisjoni liige olla ainult tervishoiukorralduse infosüsteemis registreeritud eriarst. Vaidluse korral on vaidekomisjonil õigus vaide läbivaatamisel otsustada ka täiendava ekspertiisi tegemine, kui vaide esitaja terviseseisundit ei ole võimalik kohapeal tehtava arstliku läbivaatuse käigus või isiku terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel objektiivselt hinnata (kaitseministri 22.03.2013 määruse nr 23 „Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni töökord“ § 5 lg 1 p 3 ja § 6). Seega vaidekomisjon peab vaidluse korral kontrollima, kas KAK on vaidlusaluse seose esinemise üle otsustanud igakülgselt ning vajadusel peab koguma täiendavat teavet. Kohtu hinnangul praegusel juhul esines selline vajadus, arvestades, et kohtuasjas nr 3-20-140 on neurokirurg selgelt esile toonud, et kaebaja õla närvipõimiku haigusseisund võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil (kaebuse lisas 23 esitatud tunnistaja vastused kohtuasjas 3-20-140). AA on sõnaselgelt välja toonud, et „õlapõimiku närvide kahjustuse võivad esile kutsuda erinevad
mehaanilised tegurid (näit. pikka aega kestev lihaspinge, väline surve turjale, ebamugavad kaela asendid). Üheks tuntud vigastuse põhjuseks on traumad – näiteks kukkumised jalgvõi mootorrattalt. Militaartingimustes on vaadeldud raske kaaluga varustuse kandmise järgselt esinevaid vaevusi ning on leitud seos õlale rakenduva raskuse (näiteks seljakoti või muu raskuse kandmine) ja õlapõimiku kahjustuse vahel“. Neid asjaolusid ei ole KAK ega vaidekomisjon ümber lükanud ega kõrvutanud piisaval määral kaebaja terviseandmetega ja teenistusülesannete täitmisega. Samuti ei teki ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel veendumust, et kaebaja teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuste vahel puuduks seos. Kohtul puudub veendumus, et tervisekahjustused, millele kaebaja viitab (G54.0 – õlavarrepõimiku haigusseisund kroonilise valu sündroomiga; ja sellest tulenevad tervisekahjustused diagnoosidega M50.1 – kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga, kroonilise valu sündroomiga;, G55.8 – närvijuurte ja –põimikute kompressioonid; ning R52.1 – krooniline talumatu valu) on tekkinud vaideotsuses viidatud ja hiljem diagnoositud haiguste (menopausijärgne väljendunud osteoporoos - M81.0 ja osteoporoosist tingitud teisene küfoos – M40.1) tagajärjel.
52.Vastustajal tuleb kaebaja taotluse põhjal teha uus hindamine. Uue hindamise puhul tuleb arvesse tuleb võtta kõik olulised asjaolud. Täpsustamist vajavad kaebaja terviseandmed, sh ei ole välistatud ka kaebaja neuroloogi või neurokirurgi vastuvõtule suunamine. Haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Praegusel juhul on ilmne, et vaidlustatud KAK otsuses puuduvad igasugused põhjendused, mille alusel saaks kontrollida, kuidas ja mille alusel KAK välistas tervisekahjustuste ja teenistusülesannete täitmise vahelise seose. Ehkki nimetatud põhjendused sisalduvad peale KAK otsuse tegemist koostatud vaidekomisjoni otsuses, on vaideotsuses kajastatu alusel ilmne, et kaebaja teenistusülesannete täitmist puudutavat teavet hakati koguma alles tagantjärgi vaidekomisjonis. Seega ei saanud KAK neid andmeid otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohtupraktikast tulenevalt ei muuda haldusakti põhjenduste hilisem esitamine akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt RKHKo 12.11.2007, nr 3-3-1-57-07, 18). Ehkki hilisemas praktikas on jaatatud kohtu kohustust arvestada ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi ja tõendeid, peab siiski olema selge, et vastavad põhjendused eksisteerisid ka vaidlustatud haldusakti andmisel. Nimelt on Riigikohus sedastanud, et „erandina võib siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Seejuures on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, haldusorganil“ (vt ka RKHKo 29.11.2012, nr 3-31-29-12, p 20). Praegusel juhul on selge, et vähemalt osasid asjaolusid, millest lähtus vaidekomisjon, KAK oma otsuse tegemisel arvesse ei võtnud. Seetõttu on alus vaidlustatud KAK otsuse tühistamiseks ka üksnes põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Järgnevalt kohus kontrollib siiski ka seda, kas hiljem esitatud põhjendused vastava seoses välistamise kohta on asjakohased ja piisavad ning kas kõik olulised asjaolud on arvesse võetud ja õigesti käsitletud.
53.Kohus on seisukohal, et asjaolud, mida vastustaja on praegusel juhul arvesse võtnud ei ole piisavalt veenvad, et saaks järeldada kaebaja tervisehäirete mitteseotust teenistusülesannete
täitmisega. Seejuures on vastustaja jätnud kohtu hinnangul mitmete oluliste asjaoludega arvestamata. Kohtule ei ole kontrollitav vaidekomisjoni järeldus, et selja- ja kaelavalude ning närvijuurte- ja põimikute kompressioonid (diagnoosG54.0, õlavarrepõimiku haigusseisund ja sellega kaasnevad probleemid) on põhjustatud kaebajal alles KAK otsuse tegemisele eelnenud viimaste terviseuuringute vastuste alusel diagnoositud menopausijärgsest osteoporoosist (M81.0) ja osteoporoosist tingitud küfoosist (M40.1). Kaebaja tervisekahjustuste ja teenistusülesannete täitmise vahelise seose välistamine lähtub vaid osaliselt teadaolevatest andmetest. Kohtu hinnangul on jäetud olulised asjaolud arvesse võtmata ning pole välistatud, et nende arvesse võtmisel võinuks vastustaja jõuda teistsugusele tulemusele.
53.1.Vastustaja on küll arvestanud, et kaebajal on esinenud kaebused õlapiirkonna valudele juba 2008, 2011 ja 2014, kuid on jätnud samal ajal arvestamata, et kaebaja asus kaitseväeteenistusse 2005. Vastustaja jättis terviseseisundi hindamisel tähelepanuta rahvusvahelisele missioonile eelnenud teenistuse, mistõttu pole jälgitav, kas kaebaja terviseprobleemide tekkimine võis olla mh seotud ka tema varasema teenistusega. Neurokirurg AA on selgitanud, et õlapõimiku närvide kahjustusi võivad põhjustada ka lisaks välisele survele ka ebamugavad kaela asendid. Kohtule nähtub asjas esitatud faktilistest asjaoludest, et kuni 04.06.2019 töötas kaebaja valveõena, kelle igapäevaseks tööks oli ligikaudu 18 patsiendi jälgimine ja abi osutamine, tööaeg 24 tunniste vahetustega. Alates 04.06.2019 oli Xi tööpäeva pikkus 8 tundi ja töö sisuks erinevate analüüside võtmine keskmiselt 5 patsiendilt päevas. Vaidekomisjon on küsinud Kaitseväelt täiendavaid andmeid üksnes teenistusülesannete täitmise kohta missioonil, kusjuures need andmed on küsitud tagantjärgi ja peale KAK otsuse tegemist. Vastustaja pidanuks kaebaja terviseandmeid arvestades käsitlema kaebaja ülesandeid, koormust, tööspetsiifikat jms kogu teenistuse jooksul, mitte lähtuma üksnes rahvusvahelise missiooni tegevustest. Seejuures on ebaõigesti arvestatud kaebaja puhul üksnes sellist õe ametikoha riskianalüüsi, mis lähtub sellest, et patsientide hulk päevas ei ületa 5-10 inimest (vt vastustaja 31.10.2022 menetlusdokument, lisa 3). Kaebaja puhul tulnuks arvestada asjaolu, et kuni 04.06.2019 oli tema igapäevatööks 18 patsiendi jälgimine ja abi osutamine ning tööaeg lähtus 24-tunnistest vahetustest. Kohtule ei nähtu mitte ühtegi kaalutlust selle kohta, miks KAK ja vaidekomisjon on välistanud kaebaja selja- ja kaelavalude ning närvijuurte- ja põimikute kompressioonide tekkimise seose võimaliku kutsehaigusega. Tuleb arvestada, et vastavalt Tööinspektsiooni avaldatud trükisele „Tööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormushaigestumiste ennetamine“ on närvide, närvijuurte ja –põimikute haigusseisundid (G50-G59) ning muud dorsopaatiad (M50-M54, sh M50.1 kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga) registreeritud luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingitud kutsehaigustena. 4 Kutseliidu avaldatud andmetel on tööga seotud skeleti-lihaskonna vaevused tervishoiutöötajate hulgas sageli esinev terviseprobleem ning õdedel esineb skeleti-lihaskonna valusid kõige rohkem alaselja ja kaela-õla piirkonnas.5 Seega ei saa kaebaja puhul välistada, et ka varasem teenistus võib olla seotud kaebaja terviseprobleemidega, kuid vastavaid hinnanguid pole vastustaja andnud ning varasem kaebaja teenistus ja koormus on jäetud täielikult arvestamata.
53.2.Samuti pole kohtul vaideotsuse põhjal kujunenud jätkuvalt veendumust, et vaidlusalused kaebaja tervisekahjustused ei saanud tekkida rahvusvahelisel missioonil osalemisega seotud teenistusülesannete täitmise tagajärjel. Asja materjalide hulgas on hulganisti tõendeid ja viiteid, et valud kaebaja vasaku õla piirkonnas tekkisid ja ägenesid peale rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viibimist 2015-2016. Pole vaidlust, et kaebaja rakendas missioonil olles füüsist koormust mh õlgadele, turjale (osales 104 korda patrullis, neist 10 korral jalgsi; enamikes patrullides oli varustuse kogukaal 14,3 kg; ohutaseme tõstmise korral lisandus täiendav varustus). Pole ka vaidlust, et kaebajal esines rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil õlavaluga seotud tervisehäire ning kaebaja käis sõjaväearsti vastuvõtul. Seejuures vastustaja esitatud ja KAK koostatud meditsiinilise iseloomustuse kohaselt ägenes valu tugevalt jaanuaris (Liibanonis) varustust kandes trepist üles minnes ning peale missioonilt naasmist sai valude tõttu magada vaid paremal küljel (vt vastustaja 31.10.2022 menetlusdokument, lisa 4). Vastustaja esitatud PL vastuste kohaselt (vt samas, lisa 5) oli Liibanoni missioonil õe rolliks võtta osa patrullidest, väljaõppest, julgestuspostide mehitamine ja muude määratud ülesannete täitmine, sh valmidus täita tavalisi jalaväelase ülesandeid, mitte meditsiinipunktis istumine ja vastuvõttude tegemine. Vaidekomisjoni hinnangul ei olnud küll kaebaja füüsiline koormus tervisekahjustuse tekkimiseks piisavalt pikaajaline või intensiivne, kuid kohtule ei nähtu ka põhjendusi ja hinnanguid, millise intensiivsusega füüsilise koormuse puhul saanuks jaatada missioonil kaasnenud koormuse tagajärjel õlavarrepõimiku haigusseisundi tekkimist. Kohtule on esitatud neurokirurg AA arvamus, mille kohaselt „Militaartingimustes on vaadeldud raske kaaluga varustuse kandmise järgselt esinevaid vaevusi ning on leitud seos õlale rakenduva raskuse (näiteks seljakoti või muu raskuse kandmine) ja õlapõimiku kahjustuse vahel“ (vt kaebaja 01.12.2021 menetlusdokument, lisa 23). Seejuures kohtuasjas 3-20-140 andis AA ütlused, mille kohaselt kaebaja närvipõimiku haigusseisund võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil. Vastustaja ei ole seda arvamust teiste tõenditega ümber lükanud, vastav kahtlus on kõrvaldamata. Vaideotsuses on vastustaja seejuures kaebaja vähesele füüsilisele koormusele viidates väitnud, et kaebaja polnudki missioonil olles suuteline relva ülal hoidma ega õlga võtma. Samas nähtub vastustaja esitatud dokumendist, et PL, kes oli kaebaja ülemaks missioonil, on esile toonud asjaolud, et Eestis ei saadud õe rollist missioonil aru, kaebaja puhul osutus probleemiks tavapäraste sõdurioskustega kursis olemine ja tavaliste jalaväe ülesannete täitmine, relva käsitlemine oli pigem oht kui abivahend ning soovida jättis kannatanu käsitlemine lahinguväljal, ilmnes, et kaebaja ei ole võimeline laskeasendit võtma, sest ta ei jõua relva ülal hoida ega korralikult õlga võtta. PL märkis mh järgmist: „Samuti tuli väljaõppe käigus välja, et v-vbl X ei ole võimeline oma automaadist püsti või põlvelt laskeasendit võtma, sest ta ei jõua relva üleval hoida, ega korralikult õlga võtta. Siinkohal tekib küsimus, et kuidas on v-vbl X seni sooritanud oma iga-aastased laskeoskustestid tulemusele arvestatud. Vvbl X võttis missiooni jooksul küll osa patrullidest ja väljaõppest, kuid temaga ei saanud arvestada kui täielikult võitlusvõimelise sõduriga. Edaspidi, et sellist asja vältida, tuleks esmalt isikutel, kes määravad parameedikuid Liibanioni missioonile, endale selgeks teha, millised on õe ülesanded. Teiseks tuleks õde võimalikult kiirelt anda uue üksuse koosseisu“ (vt vastustaja 31.10.2022 menetlusdokument, lisa 4). Seega oli vastav märkus relva ülalhoidmise ja õlga võtmise võimekuse kohta tehtud missioonil kaebaja ülemaks olnud PL poolt viitega piisavate oskuste, väljaõppe ja füüsilise jõu puudumisele, mitte sellele, et kaebaja füüsiline koormus poleks olnud intensiivne. Seejuures nähtub samast dokumendist, et kaebajale korraldati enne missiooni ka tema oskuste puudumise tõttu täiendav treening-väljaõpe: „Kunas missioon oli kohe kohe ukse ees, siis rühma ja Eesti kontingendi juhtkond võttis vastu otsuse, et v-vbl X võetakse ikkagi Liibanoni kaasa ning kaks esimest nädalat, mis olid mõeldud vastutuse üle võtmiseks, viiakse
v-vbl Xele läbi täiendavat väljaõpet. Temaga treeniti relvadrille ja meditsiinilisi situatsioon ülesandeid“ (vt samas). Eeltoodust nähtub, et kaebaja saadeti missioonile tegelema ülesannetega, milleks tal puudus piisav oskus, väljaõpe ja sobiv füüsiline vorm, mis omakorda viitab, et kaebaja füüsiline koormus missioonil olles oli tavapärasest oluliselt suurem. Ka vastustaja esitatud eriarstikeskuse õe töökoha riskianalüüsi kohaselt on riskina kirjeldatud, et puhkepausideta töötamisel on võimalik mh luu- ja lihaskonna ülekoormus, kui on tegemist väliõppusega, täites ülesandeid väljaspool igapäevatööd (vt vastustaja 31.10.2022 menetlusdokument, lisa 3). Samas riskianalüüsis on kirjeldatud, et õe ametikoha puhul on tegemist vähe füüsilist pingutust nõudva tööga võrreldes tavapärase tegevväelase igapäevatööga (vt samas). Seega ei saanud KAK lähtuda, et kaebaja füüsiline võimekus on analoogne tavapärase ja asjakohase väljaõppega tegevteenistuja füüsilise võimekusega ning arvestada tulnuks, et kaebaja koormus missioonil oli oluliselt teistsugune (intensiivsem) kui kaebaja tavapärane koormus. Tegelikkuses ei olnud kaebaja füüsiliselt piisavalt võimekas, et täita temalt missioonil oodatud jalaväelase ülesandeid, kuid kaebaja osales sellest hoolimata kõigis patrullides ja väljaõppes. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja on ebaõigesti lähtunud asjaolust, et kaebajal ei esinenud teenistuse käigus intensiivset füüsilist koormust.
53.3.Haldusasjas nr 3-20-140 on kohtuotsuses tuvastatud järgmist: „esitatud tõendite hulgas on 12.01.2016 haiguslugu (Xi pöördumine sõjaväearsti meditsiiniohvitser AK poole missioonil Liibanonis), milles on muuhulgas märgitud, et arsti poole pöördunud patsiendil oli päris tugev valu vasaku õla piirkonnas. Patsient pidi kandma 27 kg rasket alfabag ́i. Patsient käis ka patrullides, raske kuulivest seljas. Valu oli patsiendil tunda nii selja- kui ka rindkere piirkonnas ning kiirgus ka vasakusse kätte- kätt ei saanud üldse liigutada. Hommikul olid patsiendi mõlemad käed paistes, eriti sõrmeliigesed, mida varem ei ole patsiendil esinenud. Vasaku käe liigutamisel tekib patsiendil vahetevahel järsk valu. Sõjaväearst soovitas patsiendile edaspidi Eestis arsti juurde minna ning soovitas patsiendile ka raskusi mitte kanda“ (vt TlnHKo 15.06.2021, nr 3-20-140, lk 4). Samast kohtuotsusest nähtuvalt neurokirurg AA „kinnitas, et õlavarre närvipõimiku üheks põhjuseks on raskuse kandmine õlal ning selgitas, et meditsiinikirjanduses on seda tüüpi kahjustusi nimetatud „seljakotikahjustuseks“. Närvide kahjustuse põhjuseks on suure koormuse rakendamine õlapiirkonna lihastele, millest tingituna tekib ka õlapiirkonna närvipõimiku venitus ja käe funktsiooni muutus. Mainitud vigastuse mustrit on kirjeldatud muuhulgas ka sõjaväelastel raske varustuse kandmisest tingituna. Dr AA arvamuse kohaselt patsiendipoolne kirjeldus vaevuste algusele ja nende tekkele eelnenud tööülesannete/ koormusele viitavad, et haigestumine on toimunud mainitud välismissiooni ajal“ (vt TlnHKo 15.06.2021, nr 3-20-140, lk 5). Seejuures on kohus samas kohtuasjas kuulanud neurokirurgi tunnistajana üle. Kohtuotsusest nähtub järgmine: „Kaebaja küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et diagnoos G54.0 on elektroonilises haigusloos tunnistajale teadaolevalt esmakordselt märgitud jaanuaris 2017 (AS Ida-Tallinna Keskhaigla, ambulatoorne epikriis nr. 1001424570 kuupäevaga 14.09.2017). Tunnistaja kinnitas, et seisuga 01.07.2020 oli Xil diagnoositud vasaku õlapõimiku kahjustus, millele vastab rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis (RHK) diagnoosikood G54.0. Tunnistajale teadaolevalt on Xil diagnoositud vasaku õlapõimiku kahjustus (G54.0). Tunnistaja ütluste kohaselt närvipõimiku haigusseisund võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil. Tunnistaja selgitas, et õlapõimiku närvide kahjustuse võivad esile kutsuda erinevad mehaanilised tegurid (näit. pikka aega kestev lihaspinge, väline surve turjale, ebamugavad kaela asendid). Üheks tuntud vigastuse põhjuseks on traumad – näiteks kukkumised jalg- või mootorrattalt. Militaartingimustes on vaadeldud raske kaaluga varustuse
kandmise järgselt esinevaid vaevusi ning on leitud seos õlale rakenduva raskuse (näiteks seljakoti või muu raskuse kandmine) ja õlapõimiku kahjustuse vahel [---] Termin „seljakotikahjustus“ on üks võimalus närvipõimiku kahjustuse kirjeldamiseks tulenevalt seda põhjustanud tegurist nagu seda on ka skaleenussündroom (olemuselt õlapõimiku närvijuurte kahjustusest tingitud vaevustena avalduv probleem, mille põhjuseks on skaleenuslihase surve). Tunnistuses kinnitas dr A kohtule, et närvipõimiku haigusseisund võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil, et militaartingimustes on vaadeldud raske kaaluga varustuse kandmise järgselt esinevaid vaevusi ning on leitud seos õlale rakenduva raskuse (näiteks seljakoti või muu raskuse kandmine) ja õlapõimiku kahjustuse vahel. Kuigi dr A on samas kohtuasjas selgitanud, et ei saa välistada võimalust, et uuringud näitasid muust kompressiooni allikast tingitud närvikahjustust (ei saa tingimata järeldada, et tegemist on „seljakotikahjustusega“), ei ole kohtule arusaadav, millest järeldub praegusel juhul, et just hiljem diagnoositud osteoporoosist tingitud küfoos on vastav kompressiooni allikas, mis omakorda põhjustas vaidlusaluse õlavarrepõimiku haigusseisundi ning miks on automaatselt välistatud, et need tervisekahjustused ei saanud tekkida varustuse kandmise järgselt“ (vt samas, lk 5, 7). Kohus osundab siinkohal, et kaebaja meditsiinilisest iseloomustusest nähtub, et peale missioonil käimist on kaebaja osalenud 08.05.2017 õppusel „Kevadtorm“ ning peale seda samuti kaebaja valud ägenesid (vt vastustaja 31.10.2022 menetlusdokument, lisa 4). Sissekanded viitavad üheselt, et kaebajale põhjustavad valusid suurem koormus, liigutused ja põrutused, kaebused ägenevad koormuse foonil. Meditsiinilise iseloomustuse sissekannete ja uude kaebaja tervist käsitlevate dokumentide alusel on seejuures selge, et vasaku õlaliigese valud tekkisid missioonil Liibanonis ning peale seda on kaebaja tervis oluliselt ja järjest halvenenud.
53.4.Vaidekomisjonis on jäetud AA arvamus arvestamata üksnes põhjusel, et AA jättis andmata seisukoha kaebajal enne missiooni esinenud vasaku õlapiirkonna valude ja kaebuste tõttu teostatud terviseuuringute vastuste osas. Samas ei nähtu, et AA oleks sellist seisukohta täiendaval küsitud, liiatigi olukorras, kus vastustaja pidas seda ise vajalikuks ja oluliseks. Kui sellise seisukoha järgi esines vajadus, pidanuks vaidekomisjon küsima täiendava seisukoha, liiatigi arvestades, et selliste terviseuuringute vastuste osas jättis ka KAK ja vaidekomisjon ise seisukoha andmata. Seejuures on AA selgelt välja toonud, et „elektroonilises haigusloos on patsiendi terviseandmete hulgas ka Eesti Kaitseväest pärinevad kanded, kuid need ei anna alust arvata teisiti“ (vt kaebaja 01.12.2021 menetlusdokument, lisa 23), mis tähendab, et tegelikult on AA andnud arvamuse koosmõjus varasemate kaebaja õlavaluga seotud sissekannetega. Kuigi varasemate terviseuuringute vastuseid ei ole AA käsitlenud, pole seda teinud ka KAK ega vaidekomisjon. Juhul, kui esines vajadus täiendava eriarsti hinnangu saamiseks ning see oli oluline, pidanuks vastustaja vastava teabe koguma, vajadusel korraldama ekspertiisi. Kohus juhib tähelepanu, et vaidekomisjonil on õigus otsustada täiendava arstliku ekspertiisi tegemine, kui vaide esitaja terviseseisundit ei ole võimalik kohapeal tehtava arstliku läbivaatuse käigus või isiku terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel objektiivselt hinnata (vt kaitseministri 22.03.2013 määruse nr 23 „Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni töökord“ § 5 lg 1 p 3).
53.5.Kuigi AA kinnitas, et on võimalik, et erinevad haigused annavad sama või väga sarnase kliinilise pildi, ei ole veenvalt põhjendatud vaidekomisjoni järeldus, et osteoporoos ja küfoos sellise kliinilise pildi võivad anda ning see on konkreetselt asjakohane ka kaebaja puhul. Vaidekomisjon on viidanud KAK konsultandi sisearst HI-V konsultatsiooniotsusele, mille kohaselt on kaebaja vasaku õla terviseprobleemide puhul tegemist pikaaegse kroonilise haigusega. Siinkohal märgib kohus, et isegi kui tegemist on kroonilise haigusega, ei ole vastustaja korraldanud vajalikku uurimist, tegemaks kindlaks, kas tegemist võib olla
kutsehaigusega ning sellekohased hinnangud puuduvad täielikult. Samale HI-V otsusele viidates on vaideotsuses kajastatud, et viimaste terviseuuringute alusel on kaebajal tuvastatud menopausijärgne väljendunud osteoporoos, mille uuringuid ei ole kaebajale varem tehtud, asjaolud on jäetud tähelepanuta ja ravita. Sisearsti otsuse kohaselt järjest süvenev küfoos on seostatav osteoporoosiga ning küfoos põhjustab selja- ja kaelavalusid ning närvijuurte- ja põimikute kompressioone. Kohus märgib, et asjaolu, et kaebajale ei ole tehtud osteoporoosi uuringuid varaemalt, ei saa tähendada automaatselt, et kaebajal on osteoporoos esinenud varasemalt, sh et see esines kogu kaitseväeteenistuses viibimise aja või missioonil viibimise ajal. Vastupidiselt viitab varasemate selliste uuringute puudumine haiguse tekkimise aja osas selguse puudumisele. Vaidekomisjon on kohtu hinnangul ekslikult üksnes varasemate osteoporoosi uuringute puudumisest järeldanud haiguse tähelepanu ja ravita jätmise. Kui vastustaja hinnangul on kaebajal hiljuti diagnoositud osteoporoos ja küfoos kaebaja vaidlusaluste terviseprobleemide tekkepõhjuseks ning see välistab seose teenistusülesannete täitmisega, siis peavad vastavad järeldused tuginema objektiivsetel tõenditel, vajadusel tuleb koguda täiendavad tõendid, millised saab koguda kahtluse tekkimisel nii KAK kui vaidekomisjon.
53.6.Lisaks eeltoodule on küsitav ka KAK järeldus, et õlapõimiku kompressioonikahjustus oleks paranenud kirurgilise ravi tulemusena. Kohus viitab siinkohal neurokirurgi AA poolt kohtuasjas antud tunnistusele, milles AA kinnitas, et kaebaja ei ole paranenud diagnoosist G54.0, ehkki kaebajale oli teostatud kirurgiline ravi – see asjaolu ei olnud AA hinnangul aluseks välistamaks nn seljakotikahjustust. Seega pole piisavalt veenvalt selge, et kaebajale pole vaidlusalused terviseprobleemid tekkinud teenistusülesannete täitmisega kaasnenud tööspetsiifikaga, sh koormusega.
54.HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Uurimispõhimõtte rikkumine võib kaasa tuua tehtud otsuse tühistamise, kui rikkumine võis mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58). Kohus leiab, et hiljem tuvastatud terviseprobleemide (osteoporoos, küfoos) mõju kaebaja varasematele ja vaidlusalustele terviseprobleemile (õlavarrepõimiku haigusseisund, närvijuurte ja –põimikute kompressioonid, krooniline valu) pole piisavalt põhjalikult uuritud, sh hiljem tuvastatud haiguste tekkeaega pole välja selgitatud ning seetõttu pole ka veenvalt vaidlusaluste terviseprobleemide tekkepõhjus kindlaks tehtud. Samuti ei nähtu, et kaebaja puhul oleks kaalutud kutsehaiguse uurimismenetluse algatamist (sh töötervishoiuarsti vastuvõtule suunamist sellise menetluse algatamise vajaduse kindlakstegemiseks) ja võimaliku kutsehaigusega seoses puuduvad igasugused hinnangud, kusjuures vastustaja on ka ise vastava uurimise puudumisele viidanud (küll viitega tööõnnetuse raportile, mitte kutsehaiguse raportile) ning märkinud, et sai otsuse teha vaid konsultantide otsustele tuginedes. Nimetatu viitab, et ka vastustaja enda hinnangul pidanuks olema lõpliku otsuse tegemiseks rohkem teavet.
55.Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus tühistada ning kohustada KAK tegema uue otsuse, milles mh lahendada kaebaja tervisekahjustuste tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahelise meditsiiniline seose esinemise küsimus.
56.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud menetluskulu väljamõistmist kogusummas 1247 eurot. Kohtu hinnangul on need asja ja sisu arvestades põhjendatud ja vajalikud, mistõttu tuleb Kaitseväelt kaebaja kasuks välja mõista viimase menetluskulud summas 1247 eurot.
57.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga, sest otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid.
(allkirjastatud digitaalselt) Andreas Paukštys OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 29. SEPTEMBRI 2023
KOHTUOTSUSEGA.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.