Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. september 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2796 X kaebus Kaitseväe arstliku komisjoni 3. augusti 2021. a otsuse nr 14942 tühistamiseks ning kohustamiseks Kaebaja X, esindaja Janar Urres Vastustaja Kaitsevägi, esindaja KL
1.Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega halduskohus tühistas Kaitseväe arstliku komisjoni 3. augusti 2021. a otsuse nr 14942 osas, millega Kaitseväe arstlik komisjon leidis, et X ei vasta tegevväelase tervisenõuetele. Teha selles osas uus otsus ja jätta nimetatud osas kaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a otsuse resolutsiooni p 2. Mõista Kaitseväelt X kasuks välja menetluskulu 1288 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. oktoobril 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-2796 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X asus 2005 tegevteenistusse eriarstikeskuse õe ametikohale. X viibis 10. novembrist 2015 – 25. maini 2016 rahuvalvemissioonil Liibanonis. Xl esines missioonil olles 2016. a jaanuaris tugev valu õlaliigese piirkonnas, mistõttu ta pöördus 12. jaanuaril 2016 meditsiinipersonali poole. X käis haigusloo andmete kohaselt paar päeva hiljem veel meditsiinitöötaja vastuvõtul (esines õla/abaluu piirkonna valu). Meditsiinitöötaja ei soovitanud midagi rasket tassida. Meditsiinitöötaja 6. mai 2016. a dokumendi kohaselt esines Xl tugev valu rinnus, ta on käinud patrullides kuulivest seljas, ta ei saa midagi tassida ega vasaku külje peal magada, samuti on tal valud igapäevaselt ning ta tarbib ravimeid.
2.Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) teostas 30. mail 2016 missioonijärgse arstliku tervisekontrolli ning otsuse kohaselt oli X patoloogilise leiuta: kaebused puudusid; missioonil esines valu vasaku õlaliigese piirkonnas. 13. juuni 2016. a meditsiinilise iseloomustuse dokumenti tehtud sissekande kohaselt „Movalis valu ei leevenda, alustab Tramadol 50 mg“. Sama dokumendi järgi viibis X töövõimetuslehel 13. juuni – 24. august 2016, taastusravil 14.– 17. juuni 2016; taastusraviarst keelas igasuguse füüsilise tegevuse. 21. juuni 2016. a sissekande kohaselt esinesid Xl jätkuvalt vasaku õla valud kiirgumisega küünarnukini ja I–III sõrmeni, valu ägeneb liigutustel ja kummardamisel, seljakoti rihmad provotseerivad tugevat valu. 13. juuli 2016. a sissekande kohaselt valuravi jätkub, 24. augustil 2016 on enesetunne parem, 2. novembril 2016 on vasaku õlaliigese valu, lisandunud on parema õlaliigese ja labakäte valulikkus ja turse, ei saa kõndida, trepist käia, Movalis enam vaegusi ei leevenda, valu tõttu ei saa magada. 16. detsembri 2016. a sissekande kohaselt esinevad jätkuvalt valud, mis ei lase magada.
3.Taastusraviarst kinnitas 2017. a jaanuaris X diagnoosi G54.0 (närvijuurte ja -põimikute haigusseisundid). Epikriisi sissekande kohaselt on X õlavöötmelihased pinges, kaelas on liikuvus piiratud, vasakus õlas on liikuvus piiratud kõigis suundades, lihasjõud on langenud, palpeerimisel valulikkus. Samuti on epikriisis märge, et valu algas missioonil, kui X pidi kandma rasket seljakotti. Neuroloogi 2017. a märtsi ambulatoorsest epikriisist tuleneb, et Xl esinevad endiselt õlas tugevad valud, õla liikumine on piiratud, vigastuse tõttu tekkiv sõrmede paistetus segab isiku und.
4.Neurokirurg tuvastas 14. juuni 2018. a viisidil, et isikul esineb sundasendites ja suuremal koormusel valu ning õlaliiges ja küünarvars kipuvad „ära surema“. Arst kinnitas, et positiivset muutust kaebaja terviseseisundis ei olnud. Arst leidis 1. novembri 2018. a visiidil, et isiku vaevused ägenesid ning põhjusena ei saa välistada kompressiooni õlapõimiku närvijuurtele. Arst soovitas mitte koormata vasakut õlapiirkonda.
5.Ortopeedi 2017. a epikriisis on isiku haigusjuhtumi anamneesina märgitud järgmist: vasaku kaela, rindkere ja õla piirkonna valu, mis tekkis teenistuses Liibanonis. Ortopeed leidis, et tegemist on neuroloogilise probleemiga ja määras diagnoosiks G55.8 (närvijuurte ja -põimikute kompressioonid muude MK haiguste korral).
6.Isik suunati 2017. a oktoobris neurokirurgi poole, kuna leiti, et ta tunneb igapäevaselt valu. Isikul opereeriti 2017. a detsembris vasakut õlga scalenuse sündroomi tõttu.
2(14)
3-21-2796
7.Isik osales 8. mail 2017 Kaitseväe õppusel „Kevadtorm“, kus 19. mai 2017. a meditsiinilise iseloomustuse sissekande kohaselt valu ägenes.
8.10.–18. oktoobri 2017. a meditsiinilise iseloomustuse sissekande kohaselt on isiku vasakus käes jõud alanenud, valu tõttu vahetab asendeid, suunatud neurokirurgi konsultatsioonile, ei tule tööülesannete täitmisega toime.
9.Isikule tehti 2019. a veebruaris operatsioon, mille käigus eemaldati kaelalülide vahelt disk, mis asendati implantaadiga. 2019. a mais tuvastati, et hoolimata operatsioonist valu ägenes, kusjuures valu levis ka kaela ning sõrmedesse.
10.KAK teostas 3. septembril 2019 isikule arstliku läbivaatuse ja tuvastas, et isikul esineb kaebusi püsivale valule osadel liigutustel, esineb käe suremist ja nõrkust; ülajäseme aktiivsed liigutused on piiratud valu tõttu, passiivsete liigutuste amplituud on ligikaudu 20% ulatuses suurem. Konsultandi otsuse kohaselt esineb isikul diagnoos M50.1 ning tervisekahjustus pole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
11.Isiku ametijuhendit muudeti 4. juunil 2019, mille kohaselt oli tema tööpäeva pikkus 8 tundi ja töö sisuks erinevate analüüside võtmine (keskmiselt viielt patsiendilt päevas).
12.2019. a detsembris tuvastati, et isiku vaevused jätkusid, valu süveneb tööülesannete täitmisel, sundasendis ja aeg-ajalt kõndimise ajal tekivad tugevad valud, isikul on hingamisraskused.
13.KAK leidis 16. juuni 2019. a otsuses nr 11449, et isik vastab tegevväelase tervisenõuetele. Otsuses on loetletud isikul tuvastatud tervisehäirete diagnoosid. KAK märkis diagnooside kohta, et tervisekahjustused ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
14.Isik esitas 2. juulil 2019 KAK-i 16. juuni 2019. a otsuse peale Kaitseministeeriumi arstlikule vaidekomisjonile (KAM) vaide, mille KAM jättis 10. detsembri 2019. a vaideotsusega rahuldamata. KAM-i hinnangul ei olnud vaides viidatud tervisehäired (G55.8, R52.1 ja M50.1) seotud teenistusülesannete täitmisega ning tervisehäirest G54.0 on isik paranenud. KAM lisas, et isikul ei esinenud 2016. a missioonil traumasid ning traumasid pole dokumenteeritud ei enne ega pärast missiooni. KAM märkis, et isikul esinesid õlaliigesega probleemid juba 2008. a-l, mistõttu ei saa tervisehäire tekkimist seostada missioonil osalemisega. Haigusloo andmetel on tegemist degeneratiivsete muutustega, millega võivad kaasneda nii kroonilised valuaistingud kui ka tundlikkusehäired, lihasjõudluse langus, lihaste atroofia ja teised kaebused.
15.KAK täiendas 7. jaanuari 2020. a otsusega nr 12234 isiku diagnoose kahe haigusega. KAK märkis, et need ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
16.Isik esitas KAK-i 7. jaanuari 2020. a otsuse peale halduskohtusse kaebuse (haldusasi nr 320-140). Tallinna Halduskohus rahuldas 15. juuni 2021. a otsusega isiku kaebuse, tühistas KAK-i 7. jaanuari 2020. a otsuse ning kohustas Kaitseväge tegema uue otsuse.
17.Eesti Töötukassa tuvastas 14. juuni 2020. a töövõime hindamise otsusega nr TVH/20/063238, et isikul puudub töövõime alates 25. maist 2020.
18.KAK leidis 3. augusti 2021. a otsuses nr 14942, et isik ei vasta tegevväelase tervisenõuetele. Otsuses on loetletud isikul tuvastatud tervisehäirete diagnoosid (M81.0, 3(14)
3-21-2796 M40.1, R64, R52.1, G55.8, G54.0, M06.8, M50.1, H52.0, H52.2 ja H90.4). Lisaks leidis KAK, et tervisekahjustused ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega.
19.Kaitsevägi vabastas 19. augusti 2021. a käskkirjaga nr 240P isiku alates 6. septembrist 2021 tegevteenistusest ja tervisekeskuse eriarstikeskuse õe ametikohalt seoses rahuaja ametikoha nõuetele mittevastavusega.
20.KAM jättis 19. oktoobri 2021. a vaideotsusega nr 34 isiku vaide KAK-i 3. augusti 2021. a otsuse peale rahuldamata. KAM märkis vaideotsuses kokkuvõtlikult järgmist: 1) isikule määratud diagnoosid G54.0, G55.8, M50.1 ja R52.1 ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega; 2) arvestades dokumenteeritud haiguslugu ja Kaitseväe esitatud andmeid isiku teenistuse kohta missioonil aastatel 2015–2016, ei tulene isikul tuvastatud tervisehäire (G54.0) algpõhjus missioonil teenistusülesannete täitmisest. Isikul ei esinenud teenistuse käigus traumasid ega pikaajalist või intensiivset füüsilist koormust, mis oleks võinud nimetatud tervisehäiret põhjustada; 3) isikule püsivaid kaebusi valule põhjustav tervisehäire on M81.0 ja M40.1, mis omakorda põhjustab selja- ja kaelavalusid ning närvijuurte- ja põimikute kompressioone. Isiku haigusloos (aastatel 2008, 2011 ja 2014) on dokumenteeritud kaebused vasaku õlapiirkonna valu esmased märgid algavast haigusest, mis ei ole iseloomulikud traumaatilisele kahjustusele. Arvestades dokumenteeritud haiguslugu, ei tulene isikul tuvastatud tervisehäire algpõhjus 2015–2016. a missioonist ega kaitseväeteenistusest. Kui tegemist oleks õlapõimiku kompressioonkahjustusega, siis oleksid kaebused vasaku õlapiirkonna valule paranenud kirurgilise ravi (6. detsembril 2017 teostatud skalenotoomia ja 10. veebruaril 2021 perifeerse närvi vabastamine liidetest) tulemusena. Missioonil Soome arstile kirjeldatud kaebused ei viita ühelegi närvisüsteemihaigusele (G-diagnoosile), vaid pigem insuldile (aju transitoorsele isheemiale); 4) isikul tuvastatud tervisehäirete, sh põhidiagnoosi M81.0 alusel ei vasta isiku terviseseisund tegevväelase tervisenõuetele. Isiku teenistust korraldava ülema seisukohast nähtub, et ülem ei pea võimalikuks isiku jätkamist eriarstikeskuse õe ametikohal ning tegi ettepaneku isikule erisust mitte rakendada. Seega on KAK-i 3. augusti 2021. a otsus õiguspärane osas, et isiku terviseseisund ei vasta tegevväelase tervisenõuetele.
21.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse KAK-i 3. augusti 2021. a otsuse tühistamiseks ning kohustamiseks tuvastada kaebajale teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõime ulatus. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajal tekkis tervisekahjustus diagnoosidega G54.0, M50.1, G55.8 ning R52.1 just seoses teenistuskohustuste täitmisega; 2) vastustaja haldusaktis puuduvad põhjendused. Halduskohus selgitas 15. juuni 2021. a otsuses nr 3-20-140, et kaalutlused peavad sisalduma haldusaktis, kuna vastasel juhul pole haldusakt kontrollitav. Kaalutlused selgusid alles vaidemenetluses; 3) vaideotsuse p-s 6 esitatud kaalutlusi ja asjaolusid (st et kaebused õlaliigese valule dokumenteeriti juba aastatel 2008, 2011, 2014) analüüsis kohus haldusasjas nr 3-20-140. Kohus tuvastas, et diagnoosi G54.0 ei saanud varem hinnata ja see ei saanud esineda ka enne missiooni, sest esmakordselt on seda kasutatud alles jaanuaris 2017. Seejuures hinnati kaebaja varem tegevteenistuseks kõlbulikuks. Järelikult on põhjendamatu vastustaja seisukoht, nagu oleks see tervisekahjustus tekkinud kaebajal juba varasemalt. Kaebajale on tervisekahjustus tekkinud teenistusülesannete käigus; 4) haldusasjas nr 3-20-140 kuulati tunnistajana üle dr Y, kes andis ütlusi selle kohta, et kaebaja tervisekahjustus võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil, taolise vigastuse tekkimine kaebaja kirjeldatud tingimustel on militaartingimustes levinud ning kaebaja 4(14)
3-21-2796 haigusloos olevad Kaitseväest pärinevad kanded ei anna alust asuda seisukohale, et kaebajale oleks tervisekahjustus tekkinud muul põhjusel kui teenistusülesannete täitmise tõttu. Isegi kui kaebaja tervisekahjustused oleksid tekkinud enne 2016.a-t (väide pole tõendatud), siis ei annaks see võimalust väita, et kaebaja tervisekahjustused ei ole teenistusülesannetega seotud. Kaebaja astus kaitseväeteenistusse 2005. a-l. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas saab vastustaja asuda seisukohale, et vastustaja väitel 2008. a-l alanud vaevused ei ole seotud teenistuskohustuste täitmisega. Vastustaja jättis arvestamata, et ka 2008. a-l oli kaebaja kaitseväeteenistuses; 5) kuna kaebajale tekkis tervisekahjustus teenistusülesandeid täites, siis on ebaõige vastustaja väide, nagu ei vastaks kaebaja terviseseisund tegevväelase tervisenõuetele. Kaebaja tervisekahjustus puudutab diagnoosi G54.0 ja G55.8 osas närvikahjustust surve tõttu närvipõimikutele. Seda survet avaldasid kaebaja kaelale ja ülakehale kantav varustus. Diagnoos R52.1 puudutab talumatut valu ning on eelmise diagnoosiga seotud. Sama kehtib ka diagnoosi M50.1 kohta. Ka nende puhul ei ole arstlik komisjon põhjendanud, kuidas on need diagnoosid tekkinud teenistusülesannetest eraldiseisvalt. Kuivõrd kaebajale on tervisekahjustused tekkinud teenistusülesannetega seonduvalt, vastab kaebaja terviseseisund tegevväelase C-taseme tervisenõuetele Vabariigi Valitsuse 21. märtsi 2013. a määruse nr 45 (redaktsioon, mis kehtis kuni 2. juunini 2023) „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (määrus nr 45) § 6 lg 2 kohaselt; 6) kaebaja teavitas vastustajat oma tervislikust seisundist. Kaebaja pöördus missioonil korduvalt meditsiinipersonali poole ning see nähtub kaebusele lisatud raportitest. Lisaks nägi rühmaülem Liibanonis pealt, kui kaebaja harjutuse ajal kokku vajus ning missioonilt tagasi jõudes teavitas kaebaja oma tervisemurest oma ülemat Eestis.
22.Kaitsevägi taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajal puudub diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 osas kaebeõigus. Kohus leidis haldusasjas nr 3-21-140, et vaidlust ei ole diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 üle. Kaebaja ei ole kohtuotsust selles osas vaidlustanud; 2) kaebaja teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõimetuse ulatuse tuvastamisnõude sisuline läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Eesti Töötukassa tegi 14. juunil 2020 töövõime hindamise otsuse nr TVH/20/063238, milles leiti, et kaebajal puudub töövõime alates 25.05.2020. Kui kaebaja leiab, et tema töövõime ulatus on muutunud, siis hindab töövõimet uuesti Eesti Töötukassa. Halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebaja tervisekahjustuse seose tuvastamine teenistusülesannete täitmisega. Meditsiinilise seose tuvastamine kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjutuse tekkimise vahel on kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 30 lg 1 p 2 kohaselt KAK-i ülesanne; 3) kaebaja vabastati teenistusest väejuhatuse ülema 19. augusti 2021. a käskkirjaga nr 240P. Seega kohalduks kaebaja suhtes KVTS § 194 lg 5 alusel 20. märtsil 2013 vastu võetud kaitseministri määrus nr 18 „Teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud ja teenistusest vabastatud isiku tervishoiuteenuste, meditsiiniseadmete, ravimite ja raviga seotud kulu katmise tingimused, ulatus ja kord“ (määrus nr 18). Määruse nr 18 § 1 lg 2 kohaselt peab isikutel olema KVTS §-s 202 sätestatud korras tuvastatud õigus saada teenistusalaseid tagatisi. KVTS § 202 lg 4 näeb ette taotluse saanud asutusele kohustuse teha lisaks KVTS § 192 lg-s 3 sätestatud uurimisele lisauurimise, et tuvastada isiku õigus teenistusalastele tagatistele. KVTS § 202 lg 5 alusel on kaitseminister 20. märtsi 2013. a määrusega nr 19 vastu võtnud „Teenistusalase tagatise saamise õiguse kindlakstegemiseks tehtava uurimise korra“ (määrus nr 19). Teenistusalaste tagatiste saamiseks tuleb esmalt läbi viia tööõnnetuse uurimine tööohutuse ja töötervishoiuseaduse alusel ning lisaks sellele tuleb läbi viia lisauurimine. Määruse nr 19 § 2 sätestab uurimise eesmärgi ning sätte sõnastusest selgub üheselt, et uurimine viiakse läbi õnnetusjuhtumi puhul. Kaebaja ei ole tõendanud, et temaga oleks rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Liibanonis juhtunud õnnetus või trauma; 5(14)
3-21-2796 4) teenistusalaste tagatiste eesmärk on tagada hüvitised ja kindlustunne kaitseväelastele õnnetusjuhtumite puhul; 5) isegi juhul, kui tuvastatakse meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmisega, ei tähenda see automaatselt õigust teenistusalastele tagatistele. KVTS § 202 lg 4 ja määruse nr 19 alusel läbi viidava lisauurimise käigus peab uurimist korraldav isik hindama KVTS §-s 203 sätestatud teenistusalaste tagatiste saamise õiguse tekkimist välistavate asjaolude ilmnemist (määrus nr 19 § 2 lg 1). See tähendab, et isegi juhul, kui tervisekahju on tekkinud teenistusülesannete täitmise käigus, aga lisauurimise tulemusel on leitud, et esineb mõni KVTS §-s 203 nimetatud asjaolu, ei ole isikul teenistusalase tagatise saamise õigust. KVTS 11. ptk eesmärk ei ole, et kõik kaitseväeteenistuses olevad isikud kuuluvad automaatselt teenistusalaste tagatiste saajate ringi pelgalt selle tõttu, et nad on tervisehäire tekkimise või süvenemise ajal kaitseväeteenistuses. Kaitseväelastele kehtivad tavapärased riiklikud tagatised, kui tervisehäire ei ole seotud konkreetselt Kaitseväe tegevusega, mille fikseerimise ja menetlemise kord on KVTS-s reguleeritud; 6) KAK-i otsus sisaldab põhjendusi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et missioonil oleks fikseeritud füüsilise vigastuse tekkimise vahejuhtum. Seega ei olnud KAK-l võimalik lisada otsuse põhjendustesse vahejuhtumi asjaolusid (tööõnnetuse raportit). Kuna puudus alus, mille põhjal hinnata seost teenistusülesannete täitmisega ja kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud või tõendit selle kohta esitanud, siis saigi KAK otsuse terviseseisundi taseme kohta teha ainult konsultantide otsuste kohaselt. Vastustaja on selgitanud, miks sellisel juhul seos teenistusülesannetega puudub; 7) määruse nr 45 § 1 kohaselt lähtutakse kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi hindamisel lisas 1 sätestatud kaitseväeteenistuskohustuslase teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuetest. Määruse nr 45 § 2 sätestab tervisenõuete erinevad tasemed. Määruse nr 45 § 6 sätestab C-taseme tervisenõuete tingimused, millele vastavust saab hinnata siis, kui isik ei vasta B-taseme tervisenõuetele. C-taseme tervisenõuete hindamise eesmärgiks on võimaldada tegevväelase terviseseisundi hindamisel maksimaalse paindlikkuse kohaldamist ehk ametikohapõhist ning individuaalset otsustusprotsessi teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelase teenistuses jätkamiseks. Isiku terviseseisundi vastavust tegevväelase C-taseme tervisenõuetele hinnatakse isiku avalduse alusel ning teenistust korraldava ülema nõusolekul, võttes seejuures arvesse: 1) arstliku läbivaatuse ja terviseuuringute tulemusi; 2) tegevväelase ametikoha teenistusülesannete iseloomu; 3) tegevväelase ametikoha ametijuhendit ja riskianalüüsi tulemusi; 4) teenistust korraldava ülema seisukoha. Kaebaja suunati 10. juunil 2021 ennetähtaegselt arstlikku komisjoni pärast 180–190 päeva haiguslehel viibimist. Kaebaja esitas avalduse tervisenõuete vastavuse hindamiseks C-tasemele. C-taseme nõude lisandumine võimaldab vigastatud kaitseväelaste puhul hinnata nende terviseseisundi teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavust erandkorras ehk ametikoha põhiselt. Kuigi kaebajal ei olnud tuvastatud tervisekahju tekkimine teenistusülesannete täitmisest, pöördus arstlik komisjon teenistust korraldava ülema poole seoses C-taseme tervisenõuete rakendamisega. Kaebaja ülem on esitanud seisukoha ja ettepaneku, et C-taseme erisust mitte rakendada, millest lähtuvalt on tehtud otsus, et otsuses toodud diagnooside tõttu ei vasta kaebaja tegevväelase tervisenõuetele. KAK on rakendanud erandit ning hinnanud kaebaja terviseseisundi C-taseme vastavust määruse nr 45 nõuete kohaselt. Arvestades teenistust korraldava ülema seisukohta, ei olnud KAK-l võimalik teistsugust otsust teha; 8) KAK lähtus otsuse tegemisel dokumentidest, mis olid olemas. KAK-le ei ole esitatud KVTS-s ettenähtud uurimiste dokumente, mis on aluseks teenistusülesannete täitmisel tekkinud tervisekahju seose hindamisel. Konsultantide otsused, mis tuginevad kaebaja varasemalt fikseeritud ja dokumenteeritud diagnoosidel, on KAK otsuses arvesse võtnud. Otsusel on kajastatud kõik diagnoosid, millest lähtuvalt ei vasta kaebaja tegevväelase tervisenõuetele;
6(14)
3-21-2796 9) kuna tegemist ei olnud raske või surmaga lõppenud tööõnnetusega ning kaebajale ei määratud ajutist töövõimetust, siis ei olnud arstil kohustust tööandjat teavitada. See kohustus oli töötajal. Kaebaja sellist teadet tööandjale ei esitanud, mistõttu ei ole vastustaja ka tööõnnetust uurinud ja tööõnnetuse raportit koostanud. Seoses sellega, et kohus palus selgitada, kas ja millal on kaebajat suunatud töötervishoiuarsti vastuvõtule, selgitas vastustaja, et töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) kohaldub KVTS erisusi arvestades ning kooskõlas KVTS sätetega teostatakse tegevväelaste terviseuuringuid kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktidega ettenähtud korras.
23.Tallinna Halduskohus rahuldas 30. novembri 2022. a otsusega kaebuse, tühistas KAK-i
3.augusti 2021. a otsuse ning kohustas KAK-i tegema uue otsuse, milles mh lahendatakse kaebaja tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahelise meditsiinilise seose esinemise küsimus. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja suhtes pole KVTS § 192 lg-s 3 nimetatud esmast kutsehaigestumise ega ka tööõnnetuse uurimist läbi viidud. Sellist uurimismenetlust ei tule läbi viia mitte üksnes tööõnnetuse, vaid ka kutsehaiguste puhul. Näiteks Tööinspektsiooni avaldatud trükise „Tööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormushaigestumiste ennetamine“ kohaselt on närvide, närvijuurte ja –põimikute haigusseisundid (G50-G59) ning muud dorsopaatiad (M50-M54, sh M50.1 kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga) registreeritud luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingitud kutsehaigusena. Viimati märgitu eeldab teenistuja töötervishoiuarsti vastuvõtule suunamist (TTOS § 23 lg-d 4 ja 5). Vastustaja kohustus on korraldada ja tagada kaitseväelase tööõnnetuse ja kutsehaigestumise uurimine (KVTS § 192 lg 2). Vastustajal oli sellise uurimise läbiviimiseks vajalik teave ja tõendid olemas. Kaebajale ei saa ette heita seda, et kaebaja jättis uurimismenetluse algatamiseks vajalikud tõendid esitamata. Vastustajal endal lasus kohustus suurimine korraldada. Kuigi Eesti Töötukassa hindas kaebaja töövõimet, ei takista see vastustajal kaebaja töövõimet hinnata. Vajadusel saab Eesti Töötukassa tunnistada oma otsuse kehtetuks; 2) KVTS-i kohase püsiva töövõimetuse tuvastamise eelduseks on meditsiinilise seose kindlaks tegemine. Seda seost saab tuvastada töövõimetuse tuvastamise menetluses. Kaebaja pole vastustajalt taotlenud püsiva töövõimetuse tuvastamist ega ekspertiisi läbiviimist vastavalt määrusele nr 10 (KVTS §-d 196 ja 202). Seetõttu ei saa kaebaja kaebusega nõuda vastustaja kohustamist tuvastada teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud töövõime ulatus (riigivastutuse seadus (RVastS) § 6 lg 1); 3) kaebaja tahe on, et vastustaja otsustaks uuesti kaebaja tervisekahjustuste ja teenistuskohustuste täitmise vahelise seose üle ning et kaebaja saaks jätkata tööd tegevteenistuses erandlikul alusel tema terviseseisundit arvestavate leebemate tingimustega. Kaebaja vabastati tegevteenistusest 19. augusti 2021. a käskkirja nr 240P alusel, mida kaebaja ei vaidlustanud. Seega pole kaebaja tahte saavutamine võimalik. Kaebaja on minetanud õiguse vaidlustada tema C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamist tema tegevteenistusest vabastamise tõttu; 4) kaebaja väljendas ka tahet, et KAK tuvastaks kaebajal esinevate tervisekahjustuste seotuse teenistusülesannete täitmisega. Seejuures oleks nimetatud seose tuvastamise järgselt kaebajal võimalus taotleda töövõime ulatuse tuvastamist ja asjakohaseid teenistusalaseid tagatisi. Kohus pole pädev tuvastama vastavat seost vastustaja asemel. Kohus saab vastustajat kohustada uut hinnangut andma; 5) kaebajal on kaebeõigus hoolimata sellest, et halduskohus on asjas nr 3-20-140 võtnud seisukoha diagnooside M50.1, G55.8 ja R52.1 kohta. Kui need diagnoosid on seotud diagnoosiga G54.0, ei saa kaebaja terviseseisundit ja seost teenistusülesannetega käsitada üksnes konkreetse diagnoosi põhiselt. Hinnata tuleb, kas haigusseisund on esmalt seotud teenistusülesannete täitmisega. Vastustaja ei saa tervisehäirega kaasuvat teist probleemi jätta arvestamata; 7(14)
3-21-2796 6) meditsiiniteadmisi eeldab hinnangu andmine selle kohta, kas kaebaja nimetatud tervisekahjustuse ja kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise vahel esineb meditsiiniline seos. Vaidekomisjon pidi vaidluse korral kontrollima, kas KAK on vaidlusaluse seose esinemise üle otsustanud igakülgselt ning vajadusel tuli koguda täiendavat teavet. Praegusel juhul selline vajadus esines, kuna kohtuasjas nr 3-20-140 tõi neurokirurg selgelt esile, et kaebaja õla närvipõimiku haigusseisund võib olla seotud tööülesannete täitmisega välismissioonil: „Õlapõimiku närvide kahjustuse võivad esile kutsuda erinevad mehaanilised tegurid (näit. pikka aega kestev lihaspinge, väline surve turjale, ebamugavad kaela asendid). Üheks tuntud vigastuse põhjuseks on traumad – näiteks kukkumised jalg- või mootorrattalt. Militaartingimustes on vaadeldud raske kaaluga varustuse kandmise järgselt esinevaid vaevusi ning on leitud seos õlale rakenduva raskuse (näiteks seljakoti või muu raskuse kandmine) ja õlapõimikukahjustuse vahel.“ KAK ja vaidekomisjon ei ole neid asjaolusid ümber lükanud ega kõrvutanud piisaval määral kaebaja terviseandmetega ja teenistusülesannete täitmisega. Puudub veendumus, et tervisekahjustused, millele kaebaja viitab, on tekkinud vaideotsuses viidatud ja hiljem diagnoositud haiguste tagajärjel. Vastustajal tuleb kaebaja taotluse põhjal teha uus hindamine. Uue hindamise puhul tuleb arvesse tuleb võtta kõik olulised asjaolud. Täpsustamist vajavad kaebaja terviseandmed, sh ei ole välistatud ka kaebaja neuroloogi või neurokirurgi vastuvõtule suunamine; 7) KAK-i otsuses puuduvad põhjendused, mille alusel saaks kontrollida, kuidas ja mille alusel KAK välistas tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahelise seose. KAK pole võtnud arvesse neid dokumente, mida asuti koguma alles vaidekomisjonis. KAK ei saanud võtta arvesse kõiki neid asjaolusid, millest lähtus vaidekomisjon. See toob kaasa KAK-i otsuse tühistamise; 8) asjaolud, mida vastustaja võttis arvesse, ei ole piisavalt veenvad, et saaks järeldada kaebaja tervisehäirete mitteseotust teenistusülesannete täitmisega. Seejuures jättis vastustaja mitmete oluliste asjaoludega arvestamata. Vastustaja jättis arvestamata, et kaebaja asus kaitseväeteenistusse 2005. a-l. Kaebaja töötas kuni valveõena, kelle igapäevaseks tööks oli ligikaudu 18 patsiendi jälgimine ja abi osutamine, tööaeg oli 24 tunniste vahetustega. Vaidekomisjon küsis Kaitseväelt täiendavaid andmeid üksnes teenistusülesannete täitmise kohta missioonil. Vastustaja pidanuks kaebaja terviseandmeid arvestades käsitlema kaebaja ülesandeid, koormust, tööspetsiifikat jms kogu teenistuse jooksul, mitte lähtuma üksnes rahvusvahelise missiooni tegevustest. Seejuures on ebaõigesti arvestatud kaebaja puhul üksnes sellist õe ametikoha riskianalüüsi, mis lähtub sellest, et patsientide hulk päevas ei ületa 5-10 inimest. Kaebaja puhul tulnuks arvestada asjaolu, et kuni 4. juunini 2019 oli tema igapäevatööks 18 patsiendi jälgimine ja abi osutamine ning tööaeg lähtus 24-tunnistest vahetustest. Puuduvad kaalutlused selle kohta, miks KAK ja vaidekomisjon on välistanud kaebaja selja- ja kaelavalude ning närvijuurte- ja põimikute kompressioonide tekkimise seose võimaliku kutsehaigusega. Tuleb arvestada, et Tööinspektsiooni avaldatud trükise kohaselt on närvide, närvijuurte ja põimikute haigusseisundid (G50-G59) ning muud dorsopaatiad (M50-M54, sh 50.1 kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga) registreeritud luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingitud kutsehaigustena. Kutseliidu avaldatud andmetel on tööga seotud skeletilihaskonna vaevused tervishoiutöötajate hulgas sageli esinev terviseprobleem ning õdedel esineb skeleti-lihaskonna valusid kõige rohkem alaselja ja kaela-õla piirkonnas. Seega ei saa kaebaja puhul välistada, et ka varasem teenistus võis olla seotud kaebaja terviseprobleemidega; 9) puudub veendumus, et kaebaja tervisekahjustused ei võinud tekkida missioonil. Valud kaebaja vasaku õla piirkonnas tekkisid ja ägenesid pärast missioonil viibimist aastatel 2015– 2016. Kaebaja rakendas missioonil füüsilist koormust mh õlgadele, turjale (osales 104 korda patrullis, neist 10 korral jalgsi; enamikes patrullides oli varustuse kogukaal 14,3 kg; ohutaseme tõstmise korral lisandus täiendav varustus). Kaebaja käis sõjaväearsti vastuvõtul. Kaebajal ägenes valu jaanuaris (Liibanonis) varustust kandes trepist üles minnes ning pärast missioonilt naasmist sai ta valude tõttu magada vaid paremal küljel. Liibanoni missioonil oli õe rolliks võtta 8(14)
3-21-2796 osa patrullidest, väljaõppest, julgestuspostide mehitamisest ja muudest määratud ülesannete täitmisest. Vaidekomisjon pole märkinud seda, milline oleks pidanud füüsiline koormus olema, et sellega oleksid kaasnenud tervisehädad. Neurokirurgi arvamuse kohaselt on väidetud vaevused tõenäolised. Vastustaja ei ole seda arvamust teiste tõenditega ümber lükanud. Põhjendatud pole vastustaja väide, et kaebaja ei olnud missioonil võimeline relva ülal hoidma ega õlga võtma. Kaebaja ülema kohaselt oli vastav märkus seotud kaebajal piisavate oskuste, väljaõppe ja füüsilise jõu puudumisega, mitte sellega, et kaebaja füüsiline koormus poleks olnud intensiivne. Viimati märgitut kinnitab ka see, et kaebajale korraldati enne missiooni ka tema oskuste puudumise tõttu täiendav treening-väljaõpe. Kaebaja saadeti missioonile tegelema ülesannetega, milleks tal puudus piisav oskus, väljaõpe ja sobiv füüsiline vorm, mis omakorda viitab, et kaebaja füüsiline koormus missioonil olles oli tavapärasest oluliselt suurem. Ka vastustaja esitatud eriarstikeskuse õe töökoha riskianalüüsi kohaselt on riskina kirjeldatud, et puhkepausideta töötamisel on võimalik mh luu- ja lihaskonna ülekoormus, kui on tegemist väliõppusega, täites ülesandeid väljaspool igapäevatööd. Samas on riskianalüüsis kirjeldatud, et õe ametikoha puhul on tegemist vähe füüsilist pingutust nõudva tööga võrreldes tavapärase tegevväelase igapäevatööga. Seega ei saanud KAK lähtuda sellest, et kaebaja füüsiline võimekus on analoogne tavapärase ja asjakohase väljaõppega tegevteenistuja füüsilise võimekusega. Arvestada tulnuks, et kaebaja koormus missioonil oli oluliselt intensiivsem kui kaebaja tavapärane koormus. Tegelikkuses ei olnud kaebaja füüsiliselt piisavalt võimekas, et täita temalt missioonil oodatud jalaväelase ülesandeid. Seetõttu on vastustaja ebaõigesti lähtunud asjaolust, et kaebajal ei esinenud teenistuse käigus intensiivset füüsilist koormust; 10) kaebaja meditsiinilisest iseloomustusest nähtub, et pärast missioonil käimist osales kaebaja
8.mail 2017 õppusel „Kevadtorm“. Pärast seda kaebaja valud ägenesid. Meditsiinilised sissekanded viitavad, et kaebajale põhjustavad valusid suurem koormus, liigutused ja põrutused, kaebused ägenevad koormuse foonil. Meditsiinilise iseloomustuse sissekannete ja uude kaebaja tervist käsitlevate dokumentide alusel on selge, et vasaku õlaliigese valud tekkisid missioonil Liibanonis ning pärast seda on kaebaja tervis oluliselt ja järjest halvenenud; 11) vaidekomisjonis jäeti neurokirurgi arvamus arvestamata, sest ta jättis andmata seisukoha kaebajale enne missiooni esinenud vasaku õlapiirkonna valude ja kaebuste tõttu teostatud terviseuuringute vastuste kohta. Neurokirurgi pole selles küsimuses täiendavalt küsitletud. Vaidekomisjon oleks pidanud küsima täiendava seisukoha. Neurokirurg on selgelt välja toonud, et „elektroonilises haigusloos on patsiendi terviseandmete hulgas ka Kaitseväest pärinevad kanded, kuid need ei anna alust arvata teisiti.“ Tegelikult on neurokirurg andnud arvamuse koosmõjus varasemate kaebaja õlavaluga seotud sissekannetega. Kuigi varasemate terviseuuringute vastuseid ei ole neurokirurg käsitanud, pole seda teinud ka KAK ega vaidekomisjon. Vastustajal oleks tulnud vajadusel korraldada ekspertiis; 12) kuigi neurokirurg kinnitas, et on võimalik, et erinevad haigused annavad sama või väga sarnase kliinilise pildi, ei ole veenvalt põhjendatud vaidekomisjoni järeldus, et osteoporoos ja küfoos sellise kliinilise pildi võivad anda. Vaidekomisjon on viidanud KAK-i konsultandi sisearst H. Ilomets-Vasara konsultatsiooniotsusele, mille kohaselt on kaebaja vasaku õla terviseprobleemide puhul tegemist pikaaegse kroonilise haigusega. Isegi kui tegemist on kroonilise haigusega, ei ole vastustaja korraldanud vajalikku uurimist, tegemaks kindlaks, kas tegemist võib olla kutsehaigusega. Asjaolu, et kaebajale ei ole tehtud osteoporoosi uuringuid varem, ei saa tähendada, et kaebajal on osteoporoos esinenud varem, sh et see esines kogu kaitseväeteenistuses viibimise või missioonil viibimise ajal. Vastupidiselt viitab varasemate selliste uuringute puudumine haiguse tekkimise aja osas selguse puudumisele. Vaidekomisjon on ekslikult üksnes varasemate osteoporoosi uuringute puudumisest järeldanud haiguse tähelepanu ja ravita jätmise. Kui vastustaja hinnangul on kaebajal hiljuti diagnoositud osteoporoos ja küfoos kaebaja vaidlusaluste terviseprobleemide tekkepõhjuseks ning see välistab seose teenistusülesannete täitmisega, siis peavad vastavad järeldused tuginema
9(14)
3-21-2796 objektiivsetel tõenditel, vajadusel tuleb koguda täiendavad tõendid, mida saab koguda kahtluse tekkimisel nii KAK kui ka vaidekomisjon; 13) küsitav on KAK-i järeldus, et õlapõimiku kompressioonikahjustus paranes kirurgilise ravi tulemusena. Neurokirurg kinnitas, et kaebaja ei ole paranenud diagnoosist G54.0, ehkki kaebajale oli teostatud kirurgiline ravi. See asjaolu ei olnud neurokirurgi hinnangul aluseks välistamaks nn seljakotikahjustust. Seega pole piisavalt veenvalt selge, et kaebajale pole vaidlusalused terviseprobleemid tekkinud teenistusülesannete täitmisega kaasnenud tööspetsiifikaga, sh koormusega; 14) vastustaja pole hiljem tuvastatud terviseprobleemide mõju kaebaja varasematele terviseprobleemidele piisavalt põhjalikult uurinud. Kaebaja puhul ei kaalutud kutsehaiguse uurimismenetluse algatamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
24.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) KVTS sätestab, et tegevteenistuse jätkamiseks on vaja tuvastada vähemalt iga kolme aasta järel isiku vastavus tegevväelase tervisenõuetele. Seejärel saab isik jätkata tegevteenistuses; 2) määrus nr 45 sätestab C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamise tingimused. KAK-i hinnangul ei vastanud kaebaja tegevväelase tervisenõuetele. Vaidekomisjon selgitas, et tegevväelase C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamise eelduseks ei ole teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustuse olemasolu. Kaebaja teenistust korraldanud ülem ei pidanud võimalikuks kaebaja jätkamist eriarstikeskuse õe ametikohal ja seetõttu tema suhtes C-taseme hindamise erisust ei kohaldatud. KAK-i otsus on seega õiguspärane osas, et kaebaja terviseseisund ei vastanud tegevväelase tervisenõuetele; 3) KAK ei pea oma otsuses eraldi välja tooma, millisele tasemele (A, B või C) tegevväelane ei vasta. See on oluline siis, kui KAK otsustab, et tegevväelane vastab C-tasemele. Kaitsevägi esitas tõendid kaebaja C-taseme hindamise kohta. KAK-i lõplikku otsust ei mõjutanud hinnang, et tervisehäire ei olnud seotud teenistusülesannetega. Kaebaja ei olnud võimeline täitma tervislikel põhjustel tegevväelasele ettenähtud ülesandeid. Kohtu järeldus, et KAK ei põhjendanud veenvalt tervisehäire seose puudumist teenistusülesannetega, ei tähenda, et KAK-i otsus oleks tühine. KAK hindas kaebaja C-tasemele vastavust, kuigi tervisekahju seos teenistusülesannete täitmisega puudub. Tähtsust ei omanud asjaolu, kas kaebaja tervisekahju oli seotud teenistusülesannetega. Tõendeid ei hakatud koguma alles vaidlustusmenetluses. KAK lähtus oma otsuse tegemisel samadest tõenditest, millest lähtus KAM; 4) kaebaja eesmärk oli temale sobivate töötingimuste saavutamine. Ta teadis, et ta saab tegevteenistust jätkata, kui tal on kehtiv KAK-i otsus tegevväelase tervisenõuetele vastavuse kohta. Kuna kaebaja soovis saada otsust C-taseme nõuetele vastavaks tunnistamise kohta, siis kaebaja selle avalduse KAK-le KVTS § 30 lg 1 p 1 alusel esitaski. Kohus jõudis ekslikule järeldusele, et kaebaja tahteks oli see, et lahendataks tema tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vaheline meditsiiniline seos. Kohus kohustas KAK-i menetlema taotlust, mida KAK-le pole esitatud.
25.Kaebaja taotleb vastuses vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajale tekkinud kahju põhjustati teenistusülesannete täitmisega. Nimetatud asjaolust sõltub, kas kaeabaja saab teenistusliku tagatise ja tema tervisliku seisundi vastavust saab hinnata leevendatud standardi järgi (C-tase). Kaebaja vabastati teenistusest ja tema faktiline olukord muutus. Halduskohus arvestas selle asjaoluga. Halduskohus eksis, kui leidis, et kaebaja pole 19. augusti 2021. a käskkirja nr 240P vaidlustanud. Selle kohta on olemas halduskohtu 10(14)
3-21-2796 otsus (asi nr 3-21-2457). Halduskohus tõi põhjendatult esile, et kaebaja ei saanud õigusvastase tegevuse tõttu asjakohaseid teenistusalaseid tagatisi; 2) halduskohtu otsuse p-s 53 võetud seisukohad on õiged. Vastustaja pole neid seisukohti ümber lükanud; 3) kaebaja vastab C-taseme tervisenõuetele. Vastustaja ei hinnanud nõuetekohaselt seda, kas kaebaja vastas C-taseme tervisenõuetele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26.KAK kui haldusorgan hindab kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundit ning ta täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid (KVTS § 27 lg 1 ja lg 2 p 2).
26.1.KAK-i ülesandeks on hinnata mh tegevväelase terviseseisundi vastavust tegevväelase tervisenõuetele (KVTS v.r § 30 lg 1 p 1), viimati märgitut nii tegevväelase A-, B- kui ka Ctaseme tervisenõuetele (vt määrus nr 45 v.r §-d 2–6). Sellest sõltus teenistuses jätkamine.
26.2.Samuti on KAK-i ülesandeks tuvastada meditsiiniline seos kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel (KVTS v.r § 30 lg 1 p 2). Viimase ülesande kohta on KVTS seletuskirjas märgitud järgmist: „Lisaks kaitseväelase ja tegevteenistusse võetavate isikute terviseseisundi hindamisele kuulub Kaitseväe arstlikku komisjoni kui erialaspetsialistidest koosneva Kaitseväe ekspertorgani ülesannete hulka eelnõu
11.peatükis sätestatud teenistusalaste tagatiste kohaldamisega seotud otsustuste tegemine. Komisjon tuvastab meditsiinilise seose tervisekahjustuse tekkimise ja kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise vahel, mis on eelduseks eelnõus sätestatud teenistusalastele tagatistele õiguse tekkimisel.“ (Kaitseväeteenistuse seaduse 172 SE seletuskiri, lk 51). Kui KAK teeb kindlaks tervisekahjustuse ja teenistusülesannete vahelise põhjusliku seose, on tema ülesandeks tuvastada püsiv töövõimetus ja määrata töövõimekaotuse ulatus ja kestus (KVTS v.r § 30 lg 1 p 3; KVTS 11. ptk).
27.1.KAK tugines 3. augusti 2021. a otsuses KVTS v.r § 30 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning määrusele nr 45 ja leidis otsuses kirjeldatud diagnoosidele tuginedes, et kaebaja ei vastanud tegevväelase tervisenõuetele. Tegemist oli otsustusega kaebaja terviseseisundi tegevväelase tervisenõuetele vastavuse kohta KVTS v.r § 30 lg 1 p 1 mõttes.
27.2.Samas otsuses asus KAK ka seisukohale, et kaebaja tervisekahjustus ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega. Tegemist oli otsustusega selle kohta, kas kaebajat puudutava tervisekahjustuse ja teenistusülesannete vahel esines põhjuslik seos KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 mõttes. KAK on selles küsimuses võtnud selge seisukoha ning viidanud ka sellekohasele õiguslikule alusele. Seega on KAK vaidlustatud otsuses võtnud seisukoha ka meditsiinilise seose kohta tervisekahjustuse ja kaitseväeteenistuses teenistusülesannet täitmise vahel. Kuna KAK on seda küsimust asunud ise hindama ja võtnud selle kohta seisukoha, siis ei oma tähendust vastustaja väide, et kaebaja pole sellekohast taotlust KAK-le esitanud.
28.Praeguses asjas tuleb seega eristada seda vaidlust, mis puudutab kaebaja terviseseisundist tulenevat võimalust teenistuses jätkata, sellest vaidlusest, mis puudutab tervisekahju ja teenistusülesannete vahelist põhjuslikku seost. Viimasest sõltub omakorda teenistusalaste tagatiste üle otsustamine KVTS 11. ptk kohaselt.
11(14)
3-21-2796
29.Halduskohus mõistis kaebaja tahet selliselt, et kaebaja vaidlustas KAK-i mõlemat otsustust, s.t esmalt kaebaja terviseseisundi tegevväelase tervisenõuetele mittevastavuse tuvastamist ning teiseks kaebaja tervisekahju ja teenistusülesannete vahelise põhjusliku seose puudumist. Kaebaja tahteks oli jätkata kaitseväes tegevteenistust, kuid selleks oleks tulnud kaebaja hinnangul läbi viia C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamine, mille eelduseks oli omakorda teenistust korraldava ülema nõusolek (määruse nr 45 v.r § 6 lg 2). Kaebaja tahteks oli ka KVTS 11. ptk-s sätestatud teenistusalase tagatise saamine, mille esimeseks eelduseks oli tervisekahju ja teenistusülesannete vahelise põhjusliku seose tuvastamine.
29.1.Halduskohus ei pidanud tegevteenistuse jätkamist leebematel tingimustel võimalikuks, kuna kaebaja vabastati teenistusest Kaitseväe 19. augusti 2021. a käskkirja nr 240P alusel, mida ei vaidlustatud. Seetõttu leidis halduskohus, et kaebaja minetas õiguse vaidlustada C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamata jätmist.
29.2.Õige pole halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei vaidlustanud teenistusest vabastamise käskkirja. Kaebaja nõudis haldusasjas nr 3-21-2457 vastustaja 19. augusti 2021. a käskkirja nr 240P õigusvastasuse tuvastamist ning kaebajale kohtu õiglasel äranägemisel hüvitise välja mõistmist. Halduskohus rahuldas 11. novembri 2022. a otsusega asjas nr 3-21-2457 kaebaja kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses (otsus on jõustumata). Kuna kaebaja on teenistusest vabastatud ning ta nõuab selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamist ja hüvitist teenistusest vabastamise eest, hinnatakse selle vaidluse raames, kas vastustaja oleks pidanud andma kaebajale võimaluse jätkata kaitseväes teenistust teisel ametikohal (s.t, kas kaebaja teenistust korraldav ülem jättis õiguspäraselt andmata nõusoleku hinnata kaebaja terviseseisundi vastavust tegevväelase C-taseme tervisenõuetele), misjärel oleks tulnud KAK-l hinnata, kas kaebaja C-taseme tervisenõuded vastaksid teisele ametikohale esitatavate nõuetele. Õige on siiski halduskohtu seisukoht, et olukorras, kus kaebaja on teenistusest vabastatud, ei ole kaebajal võimalik praeguse vaidluse raames enam saavutada seda olukorda, kus ta saaks teenistuses jätkata teistel tingimusel. Viimati märgituga on nõustunud ka kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele (vt vastus apellatsioonkaebusele, p 19).
30.Vastustaja hinnangul on halduskohus ekslikult kohaldanud materiaalõigust kaebaja C-taseme tervisenõuetele vastavuse hindamisel.
30.1.Määruse nr 45 v.r § 6 lg 1 sätestas, et kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelase puhul sätestati tegevväelase C-taseme tervisenõuetena määruse nr 45 v.r § 6 lg-s 2 nimetatud tingimustel tegevväelase ametikohal teenistusülesande täitmist takistavate piirangute ja vastunäidustuste ning järgnevate tervisehäirete puudumine: 1) sõltuvus alkoholist, narkootilistest või psühhotroopsetest ainetest või nende kuritarvitamine; 2) raskekujuline psüühika- või käitumishäire; 3) närvisüsteemi kahjustus olulise funktsioonihäirega või muu tervisehäire, mis võib teenistusülesannete täitmisel ohtu seada tegevväelase või teise isiku elu või tervise. Isiku terviseseisundi vastavust tegevväelase C-taseme tervisenõuetele hinnati isiku avalduse alusel ning teenistust korraldava ülema nõusolekul, võttes seejuures arvesse: 1) arstliku läbivaatuse ja terviseuuringute tulemusi; 2) tegevväelase ametikoha teenistusülesannete iseloomu; 3) tegevväelase ametikoha ametijuhendit ja riskianalüüsi tulemusi; 4) teenistust korraldava ülema seisukohta (määruse nr 45 § 6 lg 2).
30.2.Määruse nr 45 seletuskirjas on C-taseme tervisenõuete hindamise kohta märgitud järgmist: „Nimetatud nõuete sisustamisel on eesmärgiks võimaldada tegevväelase terviseseisundi hindamisel maksimaalse paindlikkuse kohaldamist ehk ametikohapõhist ning 12(14)
3-21-2796 individuaalset otsustusprotsessi teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelase teenistuses jätkamiseks. [---] Tervisekahjustuse saanud kaitseväelaste suhtes soovitakse rakendada ühe sotsiaalse tagatisena võimalust tegevteenistuse jätkamiseks maksimaalselt paindlikel tingimustel. Sellest lähtuvalt püütakse võimaluse korral Kaitseväe poolt pakkuda ka raskete vigastustega isikutele edasise teenistuse jätkamiseks nende oskustele, võimetele ja kvalifikatsioonile vastavat ametikohta. Eelnõu võimaldab vigastatud kaitseväelaste puhul hinnata nende terviseseisundi teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavust erandkorras ehk ametikoha põhiselt, kusjuures tegevteenistuses jätkamist välistavate asjaoludena on loetletud vaid järgnevad tervisehäired: 1) sõltuvus alkoholist, narkootilistest või psühhotroopsetest ainetest või nende kuritarvitamine; 2) raskekujuline psüühika- või käitumishäire; 3) närvisüsteemi kahjustus olulise funktsioonihäirega või muu tervisehäire, mis võib teenistusülesannete täitmisel ohtu seada kaitseväelase või teise isiku elu või tervise. Lisaks nimetatud tervisehäiretele võetakse tegevväelase C taseme tervisenõuetele vastavuse otsuse tegemisel arvesse isiku terviseseisundist tulenevate ja teenistusülesannete täitmist takistavate piirangute või vastunäidustuste puudumist ning hinnatakse vigastatud kaitseväelase võimet täita teenistusülesandeid konkreetsel ametikohal, lähtudes teenistust korraldava ülema seisukohast, ametikoha riskianalüüsist ja ametijuhendist.“
30.3.Määruse nr 45 v.r § 6 lg-test 1 ja 2 ning määruse nr 45 seletuskirjast järeldub, et C-taseme tervisenõude hindamine on mõeldud eeskätt nende olukordade tarvis, kus tegevväelane on teenistusülesannete täitmisel saanud tervisekahju ning ta pole seetõttu võimeline jätkama endisel ametikohal. Selles kontekstis omab tähendust ka küsimus, kas tervisekahju on põhjustatud teenistusülesannete täitmisest. Viidatud normiga on loodud üks täiendav sotsiaalne tagatis tegevväelasele, kes on teenistusülesannete täitmisel saanud tervisekahju. Sellises olukorras on võimalik tervisekahju kannatanud tegevväelasele pakkuda sellist ametikohta, mille ülesandeid on ta oma tervisliku seisundi tõttu võimeline eelduslikult täitma. Selleks peab aga tegevväelase ülem andma isikule nõusoleku jätkata teisel ametikohal. KAK hindab, kas isik vastab C-taseme tervisenõuetele, mis võimaldaks tal jätkata teenistust teisel ametikohal.
30.4.Vastustaja on seisukohal, et KAK erandkorras hindas kaebaja vastavust C-taseme tervisenõuetele, kuid leidis, et kaebaja ei vasta nendele nõutele. Vastustaja märgib lisaks, et kaebaja ülem ei pidanud võimalikuks kaebaja teenistuses jätkamist eriarstikeskuse õe ametikohal ja tegi ettepaneku erisust kaebajale mitte rakendada.
30.5.Kaebaja esitas KAK-le 10. juunil 2021 avalduse, milles palus, et hinnataks tema kui tegevväelase C-taseme tervisenõuetele vastavust. Avaldusest võib järeldada, et kaebaja tahteks oli jätkata teenistust eriarstikeskuse õe ametikohal, sest teise ametikoha soovi ta selles avalduses ei esitanud (dtl 108). Kaebaja ülem ei andnud 15. juuni 2021. a kirjas kaebaja avalduses sisalduvale taotlusele nõusolekut, vaid tegi ettepaneku leida kaebajale teenistuskoht mujal või teenistussuhe lõpetada. Ülem märkis, et kaebaja on tervislikel põhjustel viimaste aastate jooksul pidevalt teenistusest puudunud ja seetõttu on teiste teenistujate töökoormus suurenenud. Samuti olid täitmata kaadrikaitseväelasele ette nähtud kriteeriumid (meditsiiniõe sõjaväelised koolitused/kursused, üldfüüsiline test ja laskeoskustest). Ülema hinnangu kohaselt ei olnud kaebaja sõjaolukorras võimeline oma ülesandeid piisava efektiivsusega täitma (dtl 109). Kaitsevägi edastas 2. juuli 2021. a kirjaga KAK-le C-taseme hindamise läbiviimiseks määruse nr 45 lg-s 2 sätestatud dokumendid (dtl 135–150). Samuti on esitatud perearsti, ortopeedi ja sisehaiguste arsti tervisekaardid kaebaja tervisenõuetele mittevastavuse kohta (dtl 128–134). Eespool nimetatud dokumendid võimaldavad seega järeldada, et KAK on hinnanud kaebaja tervisenõuetele vastavust C-taseme tervisenõuetele, analüüsimaks seda, kas kaebaja saab jätkata teenistust eriarstikeskuse õe ametikohal. Kuigi KAK pole vaidlustatud otsuses selgesõnaliselt märkinud, et kaebaja ei vasta tegevväelase C-taseme tervisenõuetele, vaid 13(14)
3-21-2796 märkis, et kaebaja ei vasta tegevväelase tervisenõuetele, ei ole ainuüksi see asjaolu KAK-i otsuse tühistamise aluseks (HMS § 58). Tegevväelase C-taseme tervisenõuetele hindamine on läbi viidud, mis nähtub lisatud dokumentidest, ning KAK on selle otsusega lahendanud kaebaja 10. juuni 2021. a avalduse.
30.6.Kaebaja väited ei seondu sellega, et KAK-i dokumentides kajastatud diagnoosid oleksid valed või et need siiski võimaldaksid kaebajal jätkata teenistust eriarsti õe ametikohal vastavalt tegevväelase C-taseme tervisenõuetele. Kaebaja väited on esitatud selle kohta, et nimetatud diagnoosid olid põhjustatud teenistusülesannete täitmisest ning see põhjuslik seos on valesti tuvastatud. Seda küsimust on hinnatud selle raames, kui analüüsiti KAK-i otsuse õiguspärasust osas, kus leiti, et kaebaja tervisekahju ja teenistusülesannete vahel puudub põhjuslik seos (vt käesolev otsus, p 31).
30.7.Eespool märgitud osas on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebuses toodud väidete alusel ei tule KAK-i otsust kaebaja tervisenõuetele vastavuse osas tühistada. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole see, kas Kaitsevägi oleks pidanud kaebajale pakkuma teenistuse jätkamiseks ka teist ametikohta ja laskma hinnata KAK-l kaebaja tervisenõuete C-tasemele vastavust teise ametikoha raames. KAK-i otsuse õiguspärasus selles osas ei sõltu sellest, kas ülem on otsustanud kaebajale pakkuda teist ametikohta. Kaebaja pole seda 10. juuni 2021. a avalduses nõudnud. Vajadusel tuleb nimetatud küsimust hinnata kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasuse raames.
31.Vastustaja pole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et halduskohus eksis, kui leidis, et KAK-i otsus tuleb tühistada ka osas, millega KAK leidis, et kaebaja tervisekahju ja teenistusülesannete täitmise vahel puudub põhjuslik seos. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega (HKMS § 201 lg 4). Seetõttu tuleb viimati märgitud küsimust vastustajal uuesti hinnata.
32.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt. Tühistada tuleb halduskohtu otsus osas, millega kohus tühistas KAK-i otsuse osas, milles viimane leidis, et kaebaja terviseseisund ei vasta tegevväelase tervisenõuetele. Selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
33.Kaebaja kandis halduskohtus menetluskulu 1247 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 1232 eurot). Kaebaja on apellatsiooniastmes kandnud õigusabikulu 1328 eurot. Õigusabi koosnes dokumentidega tutvumisest ja vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele (6 tundi ja 35 minutit). Kaebaja on seega kokku kandnud menetluskulu 2575 eurot. Kuna kaebus rahuldati umbes pooles ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1288 eurot (HKMS § 108 lg-d 1 ja 2 ning § 109 lg-d 1 ja 6).
34.Kaebaja nimi tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada tähemärgiga, kuna otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.