Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-22-1470 ettekanne, et küsida kohtuarstlikku ekspertiisi nii vaimse kui füüsilise tervise halvenemise tõttu isiku karistusest vabastamiseks. Järelevalveametnik ettekannet ei esitanud.

3-22-1470 koormata. Lisaks andis kaebaja volituse enda esindamiseks advokaadile, kes samal päeval pöördus Tallinna Vangla poole, et leida võimalikke lahendusi, kuidas kaebaja saaks määratud töötunnid teha viisil, mis ei ohustaks tema tervist ja kohtuotsusega määratud karistuse täitmine oleks tagatud. Sellele kirjale vangla ei vastanud. Kaebaja edastas kriminaalhooldusametnikule 27.06.2019 e-kirja, milles samuti teavitas enda tervisliku olukorra halvenemisest ja raskustest igapäevaste toimingutega toimetulekul, selgitades mh ka vajadust sõitudeks Venemaa Föderatsiooni. Uskudes ja lootes ametniku kohusetundele, jätkas kaebaja esialgu ÜKT tundide täitmist XXXs administraatorina. Kuna kaebaja tervislik seisund ei stabiliseerunud, pidi ta pöörduma 13.11.2019 uuesti Valuravi Keskusesse. Lülisamba diski rebendi tõttu oli liigne füüsiline koormus, pikaajaline seismine või käimine vastunäidustatud. Perearst konstateeris 14.11.2019 vastuvõtul fakti, et 12.03.2019 saadud vigastuse tõttu ei ole kaebaja parema käe tundlikkus taastunud ja kaebaja ei saa täiskoormusega tööd teha. Nimetatud kuupäevast sai kaebaja teada, et vigastusest taastumine on pikaajaline. Kaebaja esindaja pöördus 25.11.2019 e-kirjaga uuesti kriminaalhooldusametniku poole, et leida võimalik lahendus ÜKT tundide tegemiseks viisil, mis ei ohustaks kaebaja tervist, ja et kohtuotsusega määratud karistuse täitmine oleks tagatud. Kirjale ei vastatud. Küll pidas ametnik oluliseks koostada 05.12.2019 kriminaalasjas nr X-XX-XXX erakorralise ettekande, milles taotles kaebaja suhtes täiendava karistuse määramist, st eluviisitreeningus osalemist ning soovis keelata raviks vajalike psühhotroopsete ravimite kasutamise. Harju Maakohus rahuldas kaebaja määruskaebuse osaliselt ning lubas kaebajal jätkata arsti määratud psühhotroopsete ravimite kasutamist. Kriminaalhooldusosakonna tegevusetus seisneb kaebaja pidevas teadmatuses hoidmises, selgituste jagamata jätmises, juhendamata jätmises. Oma õiguste kaitsmisega tegelemine on kaebajale põhjustanud liigset stressi ning ta pidi pöörduma advokaadi poole. Kaebaja niigi halb tervislik seisund on veelgi halvenenud. Kaebaja jäeti abi ja toeta. Kui kriminaalhooldusosakond oleks nõutud toimingud sooritanud õigeaegselt ja seadust järgides, oleks kaebaja karistuse täitmise kulgemine peatatud või ta karistuse kandmisest vabastatud. Kaebaja heidab Tallinna Vanglale ette seda, et vangla jättis algatamata kaebaja karistuse täitmise peatamise ja tema karistusest vabastamise menetluse, samuti tervisekahju tekitamist ÜKT tundide tegemisel, nõudes Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel.

3-22-1470 tuginedes otsustas kriminaalhooldusametnik erakorralist ettekannet mitte esitada. Asja materjalidest ega ÜKT toimikust ei nähtu, et kriminaalhooldusametnik oleks vastanud kaebaja 28.04.2021 avaldusele. Kaebaja 22.10.2020 taotlusele sisuliselt reageerimata jätmist ega ka 28.04.2021 avaldusele vastamata jätmist ei saa praegusel juhul siiski pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja esitanud maakohtule ka kriminaalasjas nr X-XXXXX 17.03.2021 taotluse tema karistuse täitmise peatamiseks, mille maakohus jättis rahuldamata. Kohus selgitas seejuures, et ÜKT pikendamine ei ole selleks määratud juba niigi maksimaalse tähtaja tõttu seadusest tulenevalt võimalik. Niisiis poleks ka kaebaja 22.10.2020 taotluse rahuldamine olnud ÜKT maksimaalse tähtaja tõttu võimalik. Samuti on kaebaja esitanud maakohtule 17.06.2021 taotluse tema karistuse täitmisest vabastamiseks, mille Harju Maakohus jättis läbi vaatamata. Kaebaja on kriminaalasjas nr XXX-XXX esitanud ka kriminaalhooldusametniku kohustamisnõude, mille Harju Maakohus jättis XX.XX.XXXX määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas samas asjas, et Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega määratud asenduskaristuse täitmise tähtaeg lõppes 21.02.2021 ning kaebajale mõistetud põhikaristust ei ole täitmisele pööratud, mistõttu ei olnud vastava taotluse esitamise ajal enam kohtulahendit, mida X pidanuks täitma ja mille vabastamiseks kaitsja taotles kriminaalhooldusosakonna kohustamist. Seetõttu puudus ka asutus, keda saanuks kohustada suunama süüdimõistetut arstlikku komisjoni. Kuna praeguses asjas esitas kaebaja kriminaalhooldusametnikule ettepaneku Harju Maakohtule taotluse esitamiseks kaebaja karistuse täitmisest vabastamiseks 28.04.2021, ent tema asenduskaristuse täitmise tähtaeg oli lõppenud juba 21.02.2021, puudus 28.04.2021 avalduse esitamise ajal kohtulahend, mida kaebaja pidanuks täitma. Seega ei saanuks ka kaebaja 28.04.2021 karistuse kandmisest vabastamiseks ettekande esitamise taotluse lahendamine, st kaebajale vastamine või erakorralise ettekande koostamine, enam kuidagi mõjutada ÜKT tegemist. Kriminaalhooldusametniku poolt kaebaja 28.04.2021 taotlusele mittevastamine ja esildise esitamata jätmine ei mõjutanud seega kaebaja õigusi. Kaebaja eesmärk ÜKT tähtaja peatamiseks või ÜKT tegemisest vabastamiseks ei oleks seega saanud ilmselgelt realiseeruda, mistõttu ei saa ka kaebaja avaldustele vastamata jätmist kriminaalhooldusametniku poolt pidada kaebaja õigusi kuigivõrd intensiivselt riivavaks. Kaebusest ja ÜKT toimiku materjalidest nähtuvalt on kaebaja olnud võimeline esitama kriminaalhooldusametnikule korduvalt erinevaid taotlusi reisimiseks ja ka muu ÜKT tegemiseks, samuti on kaebaja võtnud endale lepingulise esindaja (03.06.2019 kiri, dtl 531), kes on kaebajat abistanud toimingute tegemisel. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks varem esitanud kriminaalhooldusametnikule või maakohtule taotlusi tema tervislikust seisundist tulenevalt karistuse kandmisest vabastamiseks, millest võib järeldada, et kaebaja ei hinnanud eelnevalt enda tervislikku seisundit sedavõrd halvenenuks, et ta vajanuks ÜKT tegemisest vabastamist. Kaebaja möönab kaebuses ka ise, et ta nõustus kokkuleppemenetluses karistusena määratud ÜKT-ga, olles samal ajal teadlik endal diagnoositud tervislikust seisundist ning pidamata seda ÜKT sooritamist takistavaks asjaoluks. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja ÜKT tunde sooritanud nii enne kui ka pärast 2019. a märtsis saadud vigastust, kusjuures pärast vigastust valiti kaebaja füüsilisele tervislikule seisundile sobiv töö – näiteks ka kaebaja 22.10.2020 pöördumises on viidatud, et kriminaalhooldusametnik arvestas kaebaja kroonilist haigust, määrates kaebajale töö sotsiaalhoolduskeskuses (dtl 19). Kaebaja selgituste kohaselt sooritas ta alates 19.08.2019 ÜKT tunde XXXs ning oli suuteline kohusetundlikult järgima ÜKT tundide ajakavasid (nt dtl 18; dtl 21). Karistuse kandmisest vabastamise taotlused nii kriminaalhooldusametnikule kui ka maakohtule on esitatud alles pärast ÜKT tähtaja saabumist, kuigi kaebaja saanuks seda ise või esindaja abil 4(9)

3-22-1470 teha aegsasti enne tähtaja saabumist, kui tema hinnangul oli tema tervis halvenenud määral, et ÜKT tegemine oli täielikult takistatud. Arvestades eelnevalt toodud asjaolusid, eelkõige nii kaebaja esitatud korduvaid taotlusi reisimiseks kui ka ÜKT tundide sooritamist nii enne kui pärast 2019. a märtsis saadud vigastust, ei nähtu kohtule, et kriminaalhooldusametnikule saaks olla etteheidetav tegevusetus seoses kaebaja tervisliku seisundi tõttu omal initsiatiivil sammude astumata jätmisega. Kriminaalhooldusametnik on mh põhjendanud, et kaebaja reisimisaktiivsust arvestades polnud põhjust järeldada tema tervise halvenemist (dtl 151). Sellest tulenevalt peab kohus kaebaja väidetud Tallinna Vangla tegevusetusest (s.o kaebaja pöördumistele vastamata jätmisest ning kriminaalhooldusametniku enda initsiatiivil kaebaja karistuse peatamiseks või sellest vabastamiseks erakorralise ettekande esitama jätmisest) tuleneda võivat mõju kaebaja õigustele väheintensiivseks. Kaebaja ei ole 12.03.2019 ÜKT tegemisel saadud vigastust ja selle põhjusena kaebaja eelnevalt instrueerimata jätmist eraldivõetuna kahjunõude alusena välja toonud, vaid juhtumile on eelkõige tuginetud ÜKT tundide tegemise võimatuse põhistamisel ja kriminaalhooldusametniku tegevusetuse osas esitatud etteheidete sisustamisel. Seega ei käsita kohus kaebaja kirjeldatud tööõnnetusega seonduvat eraldiseisva nõudena. Kuivõrd hüvitamiskaebuse esitamiseks on seaduses ette nähtud tähtajaks kolm aastat arvates kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisest (HKMS § 46 lg 4, RVastS § 17 lg 3) ning see oli kaebuse esitamise ajaks möödunud, ei oleks vastav nõue praegusel juhul ka tähtaegne. RVastS § 7 lg 1 eeldused ei ole täidetud ja kaebuse eduväljavaated on kasinad. Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna põhimääruse § 5 lg 2 kohaselt on osakonna ülesandeks teostada kriminaalhooldust, mille käigus järgib osakond kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmist, abistab ja nõustab kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel (p 4) ning toetab ja motiveerib õigusrikkujat elama õiguskuulekalt (p 5). Samas on ka kriminaalhooldusalusel isikul teavitamiskohustus ÜKT tegemise takistustest, eriti kui need on tingitud tema tervisest tulenevatest asjaoludest. Justiitsministri 25.06.2004 määruse nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ § 12 lg-st 1 tulenevalt selgitatakse kriminaalhooldusalusele, kuidas kontakteeruda juhendaja ja kriminaalhooldusametnikuga ning mida teha haigestumise korral. Kohtule nähtuvalt ei esinenud kaebajal takistusi kriminaalhooldusametnikuga kontakteerumisel ning ta oli seda ka teinud, kusjuures pärast vigastust vahetati ÜKT tegemise koht kaebaja tervislikule seisundile vastavaks ja kaebaja jätkas ÜKT tundide tegemist. Haigestumise korral ja töö tegemise takistuse ilmnemisel tuli kaebajal ametnikku teavitada (süüdlase kohustused p 1, 4. lause, dtl 190). Valides kaebajale üldkasuliku töö tegemise kohta, tuli kaebajal enda tervislikku olukorda selgitada ametnikuga esimesel kohtumisel. Kaebaja on oma ravimatu haiguse esinemisest ametnikku teavitanud (dtl 526), kuid ei teatanud, et tema haigus ÜKT tegemist takistaks. Tallinna Vangla on kaebajale võimaldanud tema tervislikust seisundist lähtudes ÜKT tegemist teise tööandja juures alates 19.08.2019 (vt dtl 256) ning seda on oma pöördumistes korduvalt kinnitanud ka kaebaja. Kaebaja kinnitab, et täitis ÜKT tunde XXXs, kus ta töötas administraatorina põhjusel, et Viimsi Vallavalitsuse pargikoristuse töö oli vastunäidustatud füüsilise koormuse tõttu. XXXs administraatori ametikohal oli kaebajal aga võimalik säästa vigastatud kätt ja viia füüsiline töö miinimumini (dtl 520). Kaebaja ei ole üheski kohtule esitatud dokumendis põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik kergemaid tööülesandeid Sotsiaaltöö Keskuses karistuse täitmiseks määratud tähtaja jooksul jätkata, eriti olukorras, kus arsti ettekirjutuse kohaselt oli keelatud poole aasta jooksul füüsiline töö (dtl 248), ent kaebaja enda kinnitusel administraatori ametikohal füüsiline koormus puudus. Kui kaebaja või tema esindaja omas veendumust, et kaebajal ei ole võimalik ÜKT tegemist jätkata kaebaja tervisliku seisundi halvenemise tõttu, saanuks esindaja kliendi õiguste kaitseks 5(9)

3-22-1470 esitada ÜKT täitmise peatamise või vabastamise taotluse koos määruskaebusega Harju Maakohtule kriminaalasja nr X-XX-XXX erakorralise ettekande alusel lisakohustuse määramise määrusele. Isegi kui kriminaalhooldusametniku tegevusetust kaebajale vastamata jätmisel või omaalgatuslikult esildiste esitamata jätmisel saaks pidada õigusvastaseks, ei saaks sellest tulenevat kaebaja õiguste riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et oleks põhjendatud kaebajale mittevaralise kahju rahaline hüvitamine seoses süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamisega. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ette kõige olulisemate põhiõiguste intensiivsete riivete korral (Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Sellise olukorraga ei ole eelnevast tulenevalt aga praegusel juhul tegemist. Lisaks tuleb arvestada, et isegi kui kriminaalhooldusametniku tegevusetus, eelkõige seoses kaebaja 22.10.2020 taotlusele sisuliselt reageerimata jätmisega, võis tekitada kaebajas teatud määral stressi, teadmatust ja muret, ei saa sedalaadi ebameeldivusi käsitada mittevaralise kahjuna (Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4.).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

X palub 25.10.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.10.2022 määrus.

Kaebaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamine ei ole praegusel juhul vajalik ja kaebajal puudub selle esitamiseks põhjendatud huvi. Tuvastamisnõudes toodud asjaolud tuleb tuvastada kahjunõude lahendamise raames. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et vastustaja poolt 03.06.2019 ja 22.10.2020 taotlustele sisuliselt reageerimata jätmist ei saa pidada kaebaja õigusi (sh õigust inimväärikale kohtlemisele ja tervise kaitsele) intensiivselt riivavaks. Kaebaja elas teadmises, et ametnik astub 26.10.2020 vastuskirjas lubatud sammud ja teeb kõik endast sõltuva, et alustada kaebaja tervisest tulenevalt vastav menetlus. Kaebaja tervislik seisund oli juba enne karistuse määramist halb. Kaebaja põeb ravimatut fibromüalgiat ja degeneratiivset selgroodiski haigust, mis väljendub pidevas seljavalus. Ainuüksi asjaolu, et 12.03.2019 saadud vigastuse tõttu halvenes kaebaja tervis märkimisväärselt ning tal ei olnud võimalik 12.03.2019‒27.07.2019 ÜKT tunde sooritada, oleks pidanud kriminaalhooldusametnikus tekitama küsimuse, kas kaebaja on võimeline halva tervisliku seisundi tõttu talle määratud karistuse täitma. Lisaks oli ortopeed keelanud vigastuse tõttu kaebajal alates 31.07.2019 poole aasta jooksul vigastatud käega füüsilise töö. Kaebaja ise astus juba 2019. a suvel samme karistuse täitmise osas, kuid kriminaalhooldusametnik ei vastanud kaebaja esindaja 03.06.2019 e-kirjale ega ka 25.11.2019 pöördumisele. Kuna kriminaalhooldusametnikule oli kaebaja esitatud arstitõenditest ja kaebaja esindaja pöördumistest teada kaebaja halb tervis, oleks ametnik pidanud iseseisvalt astuma vajalikke samme, tagamaks kaebajale jõukohase ÜKT tundide tegemise alates hetkest, kui selgus tundide nõutud mahus tegemise võimatus. Kaebaja nõustus esialgu talle määratud töökohaga Viimsi Vallavalitsuses (pargikoristus). Kahjuks kaebajat töökohas ei instrueeritud ega antud vajalikke juhiseid, millega rikuti tööohutuse alase instrueerimise kohustust, mis on põhjuslikus seoses tekkinud kehavigastusega. Nii kaebuses kui 15.09.2022 täienduses selgitas kaebaja kehavigastuse tekitamist. Vastustaja poolt kaebaja instrueerimata jätmisel on otsene seos tekitatud kehavigastusega, mistõttu tuleb neid vaadelda koos.

6(9)

3-22-1470 Kaebaja probleemide ignoreerimine ametniku poolt alandab kaebaja inimväärikust ega ole kohane õigusriigile. Saadud vigastuse tõttu ei ole kaebaja parema käe tundlikkus täielikult taastunud ja tugevalt on häiritud kaebaja tegutsemine restauraatorina. Vigastuse tõttu on kaebaja vaba eneseteostus (PS § 19) piiratud ja ohus on kaebaja maine professionaalina. Tervisekahju tekkimine on piisavalt intensiivne rikkumine, mis juba eraldiseisvalt väärib hüvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1470

3-22-1470 Maakohtu erakorralise ettekande alusel lisakohustuse määramise määrusele kriminaalasjas nr

X-XX-XXX.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.