Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

HaldusasiOsaliselt jõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 31.08.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-21-2842/7
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 31.08.2022
Staatus: Osaliselt jõustunud
Sõnade arv: 8991

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2842

Haldusasi

X. X kaebus teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja - X. X, esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja Kaitsevägi, esindaja Katrin Lehtla

Asja läbivaatamise vorm

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1.Tunnistada Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülema 09.11.2021 käskkiri nr 337P õigusvastaseks.

2.Mõista Kaitseväelt X. X (X. X) kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses. Hüvitise suurus tuleb kindlaks määrata vastustajal.

3.Muus osas jätta X. X kaebus rahuldamata.

4.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse resolutsiooni peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.09.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Sarnased lahendid

Teenistussuhted

seaduse kaitse all. Lisaks ei vasta RA hetke ohuolukorrale Eestis. Sellise RA eesmärkidele ja võimalikele puudustele seoses vaktsineerimissunniga on viidanud ka õiguskantsler ning kaebaja leiab, et praegusel kujul on see riskianalüüs ebapädev. 5.3 Kaebaja teenistusest vabastamine on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. TTOS-st ei tulene Kaitseväe juhataja käskkirjaga nõutavate dokumentide esitamise kohustust. TTOS § 13 lg 1 p 3 sätestab kohustuse tööandjale korraldada töökeskkonna riskianalüüs. Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1, p 111 sätestab Kaitseväe juhataja õiguse kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad. Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (VV määrus nr 144), mis kehtestab eelkõige töökeskkonna riskianalüüsi nõude tööandjale. Sedavõrd ulatusliku nõude kehtestamine, mis läheb vastuollu PS §-s 12 sätestatud diskrimineerimiskeeluga, ei ole lubatud, sest selline nõue rikub ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi. Kokkuvõtvalt on juba kaitseväe tegevusel teenistujatele vaktsineermissunni kehtestamisel hoopis inimeste vaktsineerimisele sundimise eesmärk, mitte aga kaitseväes nakkuse leviku PS-le vastava (proportsionaalse) tõkestamise eesmärk. 5.4 RA ei ole objektiivne ega lähtu teaduslikult tõendatud alustest ja ei vasta riskianalüüsi nõuetele ja eesmärgile. Kaebaja hinnangul võib vaktsineerimine iseenesest olla tööohutuse tagamise abinõuks, aga kõigepealt peab tööandja valima üldmeetmed (nt distantseerumise nõue, vaheseinad, töökorralduse muutmine vms) ja alles seejärel individuaalsed abinõud (nt maskid, kaitseriietus, kiirtestimine vms). Kui riskianalüüs kinnitab, et ükski eelmainitud abinõu ei ole piisav, tagatakse töötaja ohutus kas vaktsineerimisega, nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimisega või töötajate testimisega. Praeguses õigusruumis saaks nende alternatiivide hulgast sobiva valida üksnes töötaja ise. Juhul kui leitakse, et teatud ametikohtadel on eeltingimuseks vaktsineerimine, siis tuleb vastav kohustus sätestada ka seaduses, käesoleval juhul siis kaitseväeteenistuse seaduse §-s 83. Praegusel juhul on tegemist ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi rikkuva nõudega, mis oluliselt piirab põhiõigusi ja seetõttu saaks selline piirang tuleneda vaid otseselt seadusest. Lisaks on antud ainult kolm võimalust kohustuse täitmiseks: lisaks vaktsineerimist puudutavatele kahele võimalusele võib esitada ka läbipõdemise tõendi. Eelviidatud tõendi olemasolu aga ei tõenda, et seda esitav isik ei kujuta nakkusohtu, kui see tõend ei tugine negatiivsele testile. Tõend, mis ei tugine negatiivsele testitulemusele, kinnitab, et seda esitav isik on kas vaktsineeritud, COVID-19 haigust eelnevalt kandnud või teatud ulatuses mõlemat (vaktsineeritud isikuga võrdsustatud isikute puhul). Need asjaolud aga ei taga põhjendatud ulatuses inimese kaitset COVID-19 haiguse suhtes ja seega ka vastava isiku nakkusohutust teiste isikute suhtes. Tõendi esitamine ei aita tõkestada haiguse levikut, vaid pigem soodustab seda. Tõendi esitamise nõudmine korralduses nimetatud tegevustes osalemiseks või õiguste kasutamiseks on abinõuna ebaproportsionaalne, kuna ei täida seda eesmärki, mille jaoks see ette on nähtud. Nimetatud asjaolusid ei ole kajastatud käskkirjas nr 162 ega selle lisades. 5.5 Käskkirja lisaks olevas seletuskirjas on nimetatud, et antud hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Kaebaja märgib, et Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) poolt 24.08.2021 avaldatud uuringu tulemuste kohaselt on ka Eestis laialt kasutatud vaktsiinide (Pfizer-BioNTech, Moderna ja Janssen) efektiivsus viiruse Delta tüve levides täienevalt kahanenud. Enne Delta tüve levimist täheldati vaktsineeritud inimeste puhul 91 %-se määraga kaitset koroonaviiruse suhtes ja peale Delta tüve dominantseks muutumist 66%- se määraga kaitset. Samas näiteks 27.03.2021

teadusajakirjas The Lancet avaldatud Taanis läbi viidud uuringu kohaselt kaitses 2020. aastal kogutud andmete põhjal koroonaviiruse läbipõdemine keskmiselt 80,5 %-se määraga uuesti nakatumise eest. Üle 65-aastaste puhul oli see määr aga 47,1 %. Eeltoodu tõendab, et riskianalüüsis toodud väide üksnes vaktsiini tõhususe kohta on sisuliselt vale, mistõttu on ka võetavad meetmed tõendite esitamise näol ebaproportsionaalsed ja võrduspõhiõiguse rikkumised. 5.6 Riskianalüüsi lk 8 on märgitud, et Eestis kogutud statistika näitab, et koroonaviirusega nakatumine on mitu korda väiksem neil, kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud. Fakti illustreerib joonis 4, millest järeldub, et läbipõdemine kaitseb kõige paremini uuesti nakatumise eest. Siiski on mõistlik eelistada vaktsineerimist, kuna viiruse läbipõdemine on seotud oluliste terviseriskidega. Kaebaja on seisukohal, et vaktsineerimine annab võrreldes läbipõdemisega inimesele viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes väiksema kaitse, mida kinnitab 25.08.2021 avaldatud Iisraelis läbi viidud uuring. Uuringu tulemuste kohaselt on SARS-CoV-2 vastu BioNTech/Pfizeri kaks doosi saanud vaktsineeritutel 13,06 korda suurem tõenäosus viiruse deltatüvesse nakatuda, kui läbipõdenutel. Kõik teadaolev viitab sellele, et COVID-19 läbi põdemine tagab tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui vaktsineerimine mistahes levinud vaktsiiniga. Lisaks on teada, et haiguse läbipõdemine on enamasti kerge kuluga eriti vanusegrupis, kuhu kuulub kaebaja. Seega on riskianalüüs jä lähtunud valest eeldusest ning vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest ohutegurite minimeerimises, mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Lisaks, VV määruses nr 144 § 22 on sõnaselgelt esitatud näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes on samamoodivälja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia läbiriskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste puudustega. 5.7 Riskianalüüsis ei sisaldu ka analüüsi, kuidas igal ametikohal võiksid muud meetmed olla efektiivsemad kui valitud meetmed. On vaid nenditud, et erinevate tegevuste riskitase on kõrge ja lisameetmena on vajalik: Vaktsineerimine – tööandjal ei ole mõistlikult võimalik väljaõppeprotsesse ümber korraldada, tavapärased meetmed on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on tõenäoline, seades ohtu ühisel töökohal viibivad teenistujad. Seega on lisameetme eelduseks vaktsineeritud isikute viiruse edasikandmisvõime oluline vähenemine. Samas on praeguseks üldtunnustatud arusaam, et vaktsineerimine ei takista viiruse edasikandumist, vaid leevendab viiruse rasket läbipõdemist. Seega ei ole valitud lisameede asjakohane vältimaks viiruse edasikandumist. 5.8 Lisaks on VV määruses nr 144 sõnaselgelt esitatud näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste puudustega. Töötaja vajab tööandja poolset tuge, et töötaja saaks tunda end turvaliselt ja olla kindel, et riskianalüüsiga nakkusohutuse tagamiseks ettenähtud meetmena vaktsineerimine on tema tervisele ja elule ohutu. Tööandja saab suunata töötaja töötervishoiuarsti vastuvõtule, mis on tööandjale kohustuseks VV määruse nr 144 § 6 lg 3 kohaselt - Tööandja peab konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Käesoleval juhul ei ole kaebajale teadaolevalt teenistujatele sellist võimalust antud, nende personaalsete terviseandmete alusel ei ole vaktsineerimise vajalikkust ja sobivust hinnatud ning see on oluline rikkumine. Kaitseväe juhataja käskkirjas ja selle lisades sisalduvad olulised puudused, mis ei võta arvesse kõiki võimalusi ohutegurite minimeerimisel. Samuti ei lähtu riskianalüüs teadusuuringute käigus tõendatud asjaoludest viiruse edasikandumise tingimuste kohta. kaebaja leiab samuti, et kui riskianalüüs kinnitab, et rahvatervise või kriitiliste teenuste

toimepidevuse tagamiseks on vältimatu tagada töötajate vaktsineerimine, tuleb asjakohaseid seadusi täiendada tegevusaladega, millel töötamiseks oleks ilmtingimata vaja tervisetõendi esitamine ning täpsustada, milliseid tõendeid on tarvis esitada. 5.9 Riskianalüüsis puudub teave, mis juhtub aasta möödumisel vaktsineerimisest. Kui vaktsineerimisdoosist ühe aasta möödumise järgselt puudub praeguste teadaolevate andmete kohaselt vaktsiinil igasugune efekt – tegelikult kaob immuunsus juba palju varem, vaid loetud kuudega ja seetõttu ei ole seda paljudel end kevadel vaktsineerida lasknud inimestel. Selleks ajaks (ja nagu öeldud, tegelikult juba palju varem) võrdsustuvad vaktsineeritud inimese immunoloogilised näitajad mitte-vaktsineeritud inimeste omadega. Riskianalüüsis puudub igasugune teave selle kohta, mida kavatsetakse teha ühe aasta möödumisel, eriti arvestades, et osad teenistujad said vaktsineeritud juba kevadel 2021. Kui kaitseväe teenistujaid ei kohustata tegema aasta möödumisel uusi vaktsiinisüste ja nii perioodiliselt ka sellele järgnevas tulevikus, siis saab nende vaktsineeritusest lähtuv immuunsus olema peagi nii ehk naa vaktsineerimata teenistujate omaga samaväärne. Eeltoodud tingimuse täitumisel langeb ära alus ka mittevaktsineeritud teenistujate teenistusest vabastamiseks (näiteks kui mõni praegune teenistuja on pikema-ajalisel puhkusel, nt vanemapuhkusel ja naaseb teenistusse alles kevadel vms). Seega on tegemist teenistujate selgelt ebavõrdse kohtlemisega, mida ei saa pidada põhiseaduspäraseks. 5.10 Kaebaja ei nõustu vastustaja kohtumenetluses avaldatud seisukohaga, et kaitseväe juhatajal on õigus halduse siseaktiga kehtestada ühetaoline vaktsineerimiskohustus kõigile kaitseväelastele. Juba vaidlustatud käskkirja andmise ajahetkel oli põhjendatud kahtlus, et vaktsineerimine ei täida oma eesmärki – s.t vaktsineerimine ei taga nakkusohutust, ei väldi haigestumist. Riskianalüüs on lähtunud valest eeldusest ning vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest (sellisel juhul isiku vaba tahte valikuna, teadvustades ja kaaludes võimalikke terviseohte) ohutegurite minimeerimises, mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Nimetatud asjaolud riskianalüüsi puudustest pidid olema teada ka vastustajale vaidlustatud käskkirja andmise hetkel, eriti mis puudutab vaktsiinide võimalikke kõrvaltoimeid ja efektiivsust. Kaebaja viitab siinjuures ENPA õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 07.06.2021 raportile, mille kohaselt on komitee juba sellel hetkel tõstatanud küsimuse teaduspõhiste andmete, (s.h ECDC raportite), ebakindlusest ning järeldanud, et isegi kui vaktsineerimine ja läbipõdemine vähendavad nakatumisriski, on selle ulatus ja kestus ebaselge. Seejuures on kaebaja hinnangul aga jäetud analüüsimata oht isikute tervisekahjustusteks vaktsineerimise tagajärjel ning sellise kaalutlusotsuse võimalusi lähtudes isikute põhiõigustest. Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamise hetkeks olid vaktsineeritud valdav enamus kaasteenistujatest, mistõttu ei olnud ka seetõttu põhjendatud ühetaoline vaktsineerimissund kõigile. Praeguseks on teada, et kõnealune vaktsineerimine ei kaitsenudki isikuid nakkuse edasikandumise või haigestumise eest, nagu on korduvalt väljendanud ka teadusnõukogu liikmed ja mida on põhjalikult analüüsitud Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2022 määruses haldusasjas 3-21-2547. Eelviidatud kohtumääruses on kohus samuti väga põhjalikult analüüsinud vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsust, leides, et on väga tõsiseid küsitavusi teenistujate kohustamisel vaktsineerimisele ja selle põhiseaduspärasusel. Juba 2021 septembris oli haiglates vaktsineeritud isikuid rohkem kui vaktsineerimata isikuid, samuti puudus sisuline erinevus positiivse testi andnud vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute vahel (eelviidatud haldusasjas tehtud otsuse p 150). On tõenäoline, et kaitseväe olukord viiruse levikul oli ja on paljuski sarnane kogu ühiskonna samas vanusegrupis olevate isikute haigestumisega, mis aga on väheses puutumuses vaktsineerimistasemega. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et tema vanusegrupis ja füüsilises seisundis ei ole kunagi olnud koroonaviirusesse haigestumine märkimisväärseks ohuks, mis tingiks vajaduse üldse vaktsineerimiseks. Veelgi enam, kuidagi

6.7.Tõendi esitamise nõue on kehtestatud seaduse alusel. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi. Riigikohtu praktika kohaselt võib avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. TTOS sätestab töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüsi. Riskianalüüsi eesmärk on leida töökeskkonnas olevad ohud ja hinnata töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada. Riskianalüüsi praktiliseks osaks on ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks ning riskide maandamine on olulise tähtsusega, sest see mõjutab nii töötaja tervist kui tema töövõimet ning asutuse tegevuse tulemuslikkust. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. KVTS § 31 lg 6 kohaselt kehtestab kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sealhulgas sisekorra. Määrus nr 144 § 6 lg 1 kohaselt peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Sama sätte lg 2 p 7 alusel peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni, tagades teiste meetmete hulgas vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on tõhus vaktsiin. Määrus nr 144 § 6 lg 2 p 11 kohaselt on tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga.

Kaitseväe protsessid toimuvad ja toimivad suures osas ühistegevustena (väljaõpe, õppused, staabitöö protsessid), mis nõuavad pidevat erinevate teenistujate kokkupuudet. RiKS ja KKS panevad Kaitseväele kohustused, mille puhul tuleb silmas pidada märkimisväärseid inimestevahelisi kontakte õppekogunemiste ja lisaõppekogunemiste korraldamisel. Kaitsevägi ei saa algatada töötervishoiuga seotud protsesside (sealhulgas vaktsineerimine) ülevaatamist ja käivitamist sõltuvalt viiruse leviku lainetest, vaid meetmed peavad olema proaktiivsed ning arvestama maksimaalselt nii kõrgenenud ohutasemel tekkivaid Kaitseväe vajadusi kui kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse. Kaitsevõime säilitamiseks ja tagamiseks on vajalik iga teenistuja panus. Teenistuja tervis on oluline töö ohutul korraldamisel ja seepärast on oluline nakatumise võimaluste hindamine, et selgitada välja just need tegevused, kus nakatumise risk on kõrge. Kui Kaitseväel ei ole mõistlikult võimalik ametikohtade tööd ümber korraldada, tavapärased meetmed on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on tõenäoline või vältimatu, seades ohtu ühisel töökohal viibivad teenistujad, on asjakohane kaaluda vaktsineerimise kohustust. Eestis kogutud statistika näitab, et koroonaviirusega nakatumine on mitu korda väiksem neil, kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud. Kinnitatud riskianalüüs peab nakkusohutuse tõendiks kaitseväes ühte käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud tõenditest ja sama punktiga nähakse ette ka tõendi esitamise kord. Kaitseväe riskianalüüs tugineb riiklikult tunnustatud pädevate asutuste poolt avaldatud uuringutele, mille kohaselt Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud tõendeid on hinnatud piisavaks nakkuse minimeerimiseks. Riskianalüüsi koostamisse on kaasatud Kaitseväe eriarstid, sh Kaitseväe peaarst. 11.11.2021 (peale kaebaja teenistusest vabastamist) on avastatud uus SarS-CoV-2 viiruse tüvi B.1.1.529 (omikrontüvi), mille puhul ka kuu aega hiljem puudus teaduspõhine teave, missugust mõju avaldavad tekkinud mutatsioonid viiruse omadustele. Hoolimata sellest on otsustatud, et kuna vaktsineerimistõendi kehtivus on seotud viiruse muteerumise ning sellest tuleneva suutlikkusega immuunkaitsest läbi murda, siis lühendatakse vaktsineerimistõendi kehtivusaega 1-aastalt 270 päevale. Tänaseks päevaks on ka see teadmine uuenenud ja päevakorral on vaktsineerimistõendi nõude kaotamine. See ei tähenda, et inimeste vaktsineerimine või piirangute õigeaegne kehtestamine ei oleks olnud asjakohane ja täitnudki seda eesmärki, et lõpuks tõendeid vaja ei ole. Tööandjal on kohustus riskianalüüsi pidevalt üle vaadata ja vajadusel uuendada. Kaitsevägi on seda kohustust täitnud.

usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis. Testi tegemine ei välista, et kaebaja võib nakatuda kohe pärast testimist ja nakatada teisi. Testimine ei asenda viirusohu tõrjel vaktsineerimist. Kaebaja ei saa eeldada, et kui tööandja sätestaks testimise kohustuse, siis oleks kaebaja ainuke testitav töötaja. Tööandja peab arvestama võimalusega, et meede kehtib kõigile. Kaitseväes on ca 4500 teenistujat. Kui kõiki teenistujaid kaks korda nädalas enne tööle tulemist testida, siis oleks see ebamõistlik kulu. Testimine võtab olulise aja ühe inimese tööpäevast. Samal ajal jäävad ta ametijuhendijärgsed ülesanded täitmata. Iga testi tegemise peale kulub 15 minutit, et olla kindel, et testi on teinud just õige teenistuja ja just õigel hommikul. Isegi kui tööandja korraldaks töö selliselt, et testimist lubada, siis puuduvad Kaitseväel võimalused, et kõik hommikul tööle tulnud teenistujad saaksid oma testi eraldatult teha. Ei ole mõeldav, et ühes üksuses olevad teenistujad (100-300) seisavad pääslas 2 meetriste vahedega oodates oma testi tulemust. Kuigi ühe testi tulemuse ootamine võtab aega 15 minutit, siis oma järjekorra ootamine ja testi tegemine võib kokkuvõttes võtta aega mitu tundi tööaega. Sellisel kujul teenistujate ühes kohas kogunemine on omakorda suurem risk kui hajutatult hommikul tööle tulemine. Töökeskkonda kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni töötaja nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise eelselt või järgselt vahetult nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Kui asutuses on asutuse juht kehtestanud kohustuse, mis tugineb analüüsil ja Kaitseväes ei ole mitte ühtegi töökohta, kus võiks töötada testimisega või maski kandmisega ilma vaktsineerimata, siis ei ole ka kaebaja puhul võimalik muid meetmeid kasutada. Olemasolevatest teadusandmetest nähtub läbivalt, et vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus Covid-viirusesse nakatuda ja viirust edasi levitada. Covid-viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse, peamiselt lähikontaktil nakkusohtliku inimesega. Viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi, või saastunud pindade ja käte kaudu.

8.2.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-21-2241 pidanud võimalikuks, et siseaktiga vaktsineerimiskohustuse kehtestamisele võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja VV määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11. 6 TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira Riigikohtu hinnangul ka KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit. TTOS § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. TTOS § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Arvestades, et vaktsineerimine on käsitletav meditsiiniabinõuna, nõustub kohus, et iseenesest on tööandjal (sh haldusorganil) TTOS § 13 lg 2 alusel õigus kehtestada töötajate tervisekahjustuse vältimiseks rangemad meditsiiniabinõud kui seda nõuavad õigusaktide sätted. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötaja kaitseks töökeskkonda mõjutavate bioloogiliste ohutegurite eest on kehtestatud VV määrusega nr 144. Määrust kohaldatakse selle § 1 lg 2 kohaselt kõigile töödele, mida tehes töötajad on või võivad olla ohustatud bioloogilistest ohuteguritest. Määruse § 2 kohaselt jaotatakse bioloogilised ohutegurid nelja ohurühma vastavalt nende nakatumisvõimele, kusjuures 1. ohurühma ohutegurid teadaolevalt ei põhjusta inimese haigestumist; 2. ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese haigestumist ning seetõttu ohustavad töötaja tervist, kuid ei põhjusta nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid; 3. ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist; võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale, kuid nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid; 4. ohurühma ohutegurid põhjustavad inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist ning võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu tõhusad ennetus- ja ravivahendid tavaliselt puuduvad 1 ohurühma ohutegurid ei põhjusta teadaolevalt inimese 5 vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoja otsus asjas nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi, p 259-260; vrd otsus asjas nr 46061/21: Thevenon vs. Prantsusmaa; RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 20. 6 Samas, p 24.

8.3.Küll aga ei tähenda eeltoodu, et õigusaktides sätestatust rangemate abinõude, sh meditsiiniabinõude kehtestamine saaks toimuda meelevaldselt või rangelt üldkohustuslikuna ja ühetaolisena kõigile asutuse töötajatele või ametnikele. Seega ei saa riskianalüüsi kaudu kehtestada kohustuslikku vaktsineerimist (st teenistusest vabastamise tagajärjega seotud kohustus) iga konkreetse töötaja või teenistuja suhtes, mis tähendab, et teenistusest vabastamist kui äärmuslikumat võimalust tuleb vaatamata riskianalüüsis sisalduvale vaktsineerimise kohustusele hinnata iga teenistuja suhtes eraldi. Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Seonduvalt vaktsineerimise kohustuslikkusega, on kohus seisukohal, et ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse, mis on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad lõppeda surmaga (PS § 16). Kehtivatest õigusaktidest ei tulene vahetut üldist ega ka ametikohaspetsiifilist vaktsineerimiskohustust ning eelduslikult peab inimesel olema õigus valida, kas lasta ennast vaktsineerida või mitte. TTOS § 13 lg 2 kohased meetmed saab haldusorgan kehtestada kaalutlusõiguse alusel. Põhjendamiskohustus ning meetmete rakendamise argumentide kaalukus on põhiõiguste riive ulatust arvestades eriti oluline. Seega, kehtestades siseaktiga COVID-19 tõendi esitamise kohustuse ja rakendades selle esitamata jätmise tagajärjena teenistusest vabastamist (KVTS § 83 lg 2 p 5 KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel), peab selline tõendi esitamise kohustus ja tagajärjena teenistusest vabastamine olema igal juhul juba kohustuse kehtestamist reguleeriva siseaktiga olema proportsionaalne, põhjendatud ja kaalutletud ning teenistusest vabastamise otsustamisel tuleb eraldiseisvalt esitada põhjendused ja kaalutlused juba kitsamalt konkreetse isiku ja tema ametiga seonduvalt.

9.1.Seoses vaktsineerimiskohustuse eesmärgiga on KV RA seletuskirjas nimetatud vajadust tagada riigikaitselised ülesanded, sh üldine kaitsevalmidus ja et kogu Kaitseväe isikkooseis oleks valmis ja võimeline mistahes ajahetkel täitma kõiki oma seaduse ja teiste õigusaktidega sätestatud ülesandeid. Samuti on nimetatud vajadust tagada reservväelaste ja kaitseväe teenistujate tööohutus. Tegevteenistusest vabastamise põhjenduste kohaselt ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada, mistõttu eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Seega järeldub, et vaktsineerimiskohustus ja mittevaktsineeritute teenistusest vabastamine aitab vastustaja hinnangul neile eesmärkidele (riigi kaitsevõimekuse tagamine) kaasa seeläbi, et aitab vähendada kaitsevõime tagamiseks vajalike teenistujate nakatumist, rasket haigestumist ning nakkuse edasikandumist. Seega järeldub, et vastustaja soovib vältida vaktsineerimata teenistujate nakatumist ja nende poolt nakkuse edasikandumist teistele isikutele (esimene eesmärk) ning samuti vaktsineerimata teenistujate rasket haigestumist, mis võiks personalipuuduse tõttu ohtu seada KV ülesannete täitmise (teine eesmärk). Kohus osundab siiski, et üksnes ja ainult vaktsineerimisele suunatud meetmed, mis on seotud meetme rakendamata jätmisel teenistusest vabastamise tagajärjega, viitavad üheselt asjaolule, et vaktsineerimine ise on seatud eesmärgiks. Kohus on seisukohal, et vaktsineerimine ning sellega seotult vaktsineerimata isikute teenistusest vabastamine ei saa olla põhiõiguste riivamise legitiimne eesmärk. Tegemist on töötervishoiu ja tööohutuse tagamise abinõuga ning põhiõigusi riivava piiranguga. Kohus rõhutab, et põhiõigusi riivavaid piiranguid ei saa kehtestata piiramise enda pärast. Samamoodi ei saa piirangute kehtestamise eesmärki siduda piirangute puudumisega. Sel põhjusel ei ole vaidlustatud nõude eesmärgid legitiimsed ning juba siinkohal järeldub, et sellisele eesmärgile suunatud piirangud ei saagi olla proportsionaalsed. Meetme proportsionaalsus

arvestamata asjaoluga, et kõik vaktsineerimiskohustuse kehtestamise ajal teadaolnud seisukohad ja järeldused lähtusid siiski samal ajal ka asjaolust, et ka vaktsineeritud isikud haigestuvad, levitavad haigust edasi ning ka vaktsineeritud isikud haigestuvad raskelt ja satuvad haiglasse, sh ka ajal, mil vaktsineerimise tõend kehtib, samuti, et vaktsiinide kaitse ajas väheneb. Vastustaja on ise väitnud, et KV-s on tihedad inimestevahelised kontaktid vältimatud, mis omakorda viitab, et üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed ei saanud olla nakkuse leviku tõkestamiseks sobivad. Tuleb rõhutada, et Riigikohus on seejuures viidatud kohtuasjas selgitanud, et teadaolevate teadusandmete põhjal võib eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Sellest tulenevalt on ilmne, et nakatumise riski vaktsineerimine tõhusalt ei maanda ning pigem on selline toiming vajalik ennekõike isiku enda kaitseks raske haigestumise eest, mitte niivõrd haiguse leviku takistamiseks ja sellega riigi kaitsevõime tagamiseks. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata ka asjaolu, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta on sedavõrd kiiresti ajas muutuvad, mistõttu jäiga ja range ning samal ajal püsiva vaktsineerimise nõude kehtestamisel pidanuks olema eriti ettevaatlik ning koguma vajadusel täiendavat teavet. Seejuures tõendi esitamise nõude kehtestamise ajal oli juba avalikult vaktsiinide toimet kritiseeritud. 24.08.2021 artiklis on Teadusnõukogu tolleaegne juht I. Lutsar sõnaselgelt avalikult nentinud vaktsiinide toime kadumist: „vähenemine hakkab toimuma püsivalt iga kuu, mitte ei kuku äkki kuuendal või neljandal kuul“8. A. Merits on 27.04.2021 öelnud: „Suurepärased vaktsiinid annavad 95% või suurema kaitse haigestumise ja 90% kaitse nakatumise vastu. Praegu on näha et sinna kuuluvad ka Moderna ja Pfizeri/BioNTechi koroonavaktsiinid“,9 kuid 25.10.2021 (mil jõustus korraldus nr 362) viitas ta aga juba uuringutele ja reaalelu andmetele, mille järgi on vaktsiinide tõhusus 60-70 protsenti. 28.10.2021 avaldatud artiklis on statistikale tuginedes järeldatud, et „vaktsiinide tõhusus on tänaseks märgatavalt langenud võrreldes sellega, mida tootjad on lubanud. Kui sümptomaatilise haigestumise vastane tõhusus peaks tootjate kinnitusel ületama 90 protsenti, siis reaalselt on Eestis nii haiglaravil olijatest kui värskelt nakatunutest kolmandik täisvaktsineeritud“.10 Viiruse omikrontüve valguses on aga juba üldteada, et vaktsiinide tõhusus langes märkimisväärses ulatuses veelgi ning 2021 sügistalvel teavitasid mitmed Euroopa kõrge vaktsineerimismääraga riigid uutest nakatumisrekorditest; 25.01.2022 seisuga ei olnud Eestis vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste proportsioon ühiskonnas kuigivõrd erinev ning esines päevi, mil vaktsineeritud nakatunute osakaal oli suurem.13 Nakkuse edasikandumise osas on seoses viiruse deltatüvega 31.10.2021 ilmunud artiklis märgitud, et oma leibkonna liikmete seas levitavad vaktsineeritud viirust praktiliselt sama suure tõenäosusega kui vaktsineerimata inimesed (vastavalt 23 ja 25 protsenti).11 Seega on selge, et vaktsineeritus ei tähenda seda, et vaktsineeritud isik nakkust ei levita. Et haiguse levikut ja haigestumist, sh rasket haigestumist vaktsineerimine ei välista, ei saanud ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla sobivad, liiatigi olles teadlik, et 8 Kask, T. OTSE POSTIMEHEST ⟩ Irja Lutsar: vaktsiinid ei ole ideaalsed, nende toime hakkab vaikselt kaduma. Postimees TV https://tv.postimees.ee/7321521/otse-postimehest-irja-lutsar-vaktsiinid-ei-ole-ideaalsednendetoime-hakkab-vaikseltkaduma 9 Jürisoo, L. Millised haigused on vaktsineerimise tõttu täielikult kadunud? Kas koroonavaktsiinides on alumiiniumi. Asjatundja selgitab. https://forte.delfi.ee/artikkel/93260401/millised-haigusedonvaktsineerimisetottu-taielikult-kadunud-kas-koroonavaktsiinides-on-alumiiniumi-asjatundja-selgitab. 10 Pau, T. Euroopa ravimiamet andis Moderna tõhustusdoosidele rohelise tule. Forte (Delfi) 28.10.2010 https://forte.delfi.ee/artikkel/94986547/euroopa-ravimiamet-andis-moderna-tohustusdoosidele-rohelise-tule 13 Vt ka TrtHKm 28.01.2022, nr 3-21-2547 p-d 14, 15 ja 16. 11 A. Pau. „Aasta väldanud uuring: vaktsineerimata inimesed ei saa end vaktsineeritute seas turvaliselt tunda“. https://forte.delfi.ee/artikkel/95008939/aasta-valdanud-uuring-vaktsineerimata-inimesed-ei-saa-endvaktsineerituteseas-turvaliselt-tunda.

tihedate kontaktide puhul (mida kaebaja puhul on peetud aktuaalseks) on ka vaktsineeritud töötajate kaudu haiguse levik tõenäoline. Vaktsineerimine saanuks sel hetkele teadaoleva teabe alusel olla üks ennetav meede teiste meetmete seas, kuid mitte kohustuslik ning ennekõike eesmärgiga aidata kaasa teenistujate raske haigestumise ärahoidmisele, mitte niivõrd viiruse levikule. Kohtule ei nähtu samas, et vastustaja oleks üldse hinnanud vaktsineeritud teenistujate mõju viiruse levikule kollektiivis ja meetme proportsionaalsuse hindamisel sellel eesmärgil nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Ka puuduvad igasugused analüüsid ja andmed selle kohta, kas ja mil moel on vaktsineerimine kollektiivis rasket haigestumist ära hoidnud. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega ja haigestumise ärahoidmisega. Vastustaja viitab kohtumenetluses Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti väidetele, et kaitseväes on kõrge vaktsineerituse taseme tõttu võrreldes ühiskonnaga üldiselt olukord selgelt parem: „Kui kevadel oli kaitseväe ja riigi päevane COVID 19-sse nakatumiste suhe ligikaudu 1:40-le, siis täna (so 21.10.21), kui vaktsineeritud on pea kõik kaitseväelased, on uute nakatumiste suhe kuus või enam korda väiksem, suurusjärgus 1:250-le“.12 Eelnev seisukoht ei tõenda, et tegelikkuses nakatumiste suhe kollektiivis vähenes vaktsineerimise tulemusel. Üldteada on asjaolu, et SARS-CoV-2 viiruse näol on tegemist sesoonse viirusega: see tähendab, et nakatumiste laine algab sügisel ja lõpeb kevadel. Nii toimis viiruse nakatumisnäitajate muutus ka ajal, mil vaktsiinid polnud kättesaadavad. Seejuures on teada, et nakatumisnäitajad tõusid plahvatuslikult vaatamata vaktsineerimisele. Seega, käesoleval juhul vastustaja pole tõendanud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos nakatumiste vähenemisega ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Seejuures ei nähtu mistahes põhjendusi ega ka kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab riigikaitsevõimet säilitada – arvestades argumente, et teenistujate rasket haigestumist aitab vältida vaktsineerimine ning asjaolu, et Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%,16 ei saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele. 13 Selliste andmete vaates jääb äärmiselt küsitavaks kaebajast lähtuv oht riigi kaitsevõimele või teiste teenistujate tervisele. Lisaks ei ole enamus tegevväelasi tõenäoliselt raske haigestumise suhtes riskigrupp (ehk üle 60aastased ja/või krooniliste haigustega) ning vastustaja ei ole seda ka väitnud. Olukorras, kus vaktsineerimine aitab ära hoida tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist ning arvestades Kaitseväe vaktsineerituse taset ja kollektiivi enamuse mittekuulumist riskigruppi, siis ei olnud kaebajal vaktsineerimistõendi esitamine vältimatult vajalik. Vastustaja ei ole ka esile toonud, et keegi kollektiivist oleks raskelt haigestunud ja haiglaravile sattunud. Ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole neid asjaolusid kaalutud ega eraldiseisvalt hinnatud, kas teenistusest vabastamine konkreetse isiku suhtes on vältimatult põhjendatud ja sobiv. Olukorras, kus kogu kollektiivi vaktsineeritus on sedavõrd kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja sellega ka kaitsevõimele olla sedavõrd tõsine ning veelgi enam selline, et kaebaja tuli vältimatult teenistusest vabastada. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul oleks eraldi esitatud teenistusest vabastamise kaalutlusi lähtuvalt personaalselt just kaebajast, tema ametikohast, kolleegidest, tööülesannetest, teiste meetmete rakendamise võimalikkusest. Sellist kaalumisviga pole kõrvaldatud ka kohtumenetluses. Kohus osundab, et kaebajal ei olnud seejuures takistatud teenistuskohustuste täitmine 1,5 aasta jooksul, mil vaktsiinid polnud haiguse leviku algusest kättesaadavad või kohustuslikud. Nagu öeldud, ei nähtu kusagilt teavet ega andmeid, et vaktsineerimine oleks olukorda kollektiivis nakkuse leviku, haigestumise ja 12 https://mil.ee/uudised/kaitsevae-juhataja-kaitsevae-korge-vaktsineeritus-on-ennast-igati-oigustanud/

9.3.Kuigi abinõu, mis ei ole sobiv, ei saa olla ka vajalik ega mõõdukas, peab kohus vajalikuks hinnata ka meetmete vajalikkust. Abinõu on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Vastustaja pidi arvestama, et vaktsineerimine pole Eestis kohustuslik ning juhul kui põhjendatud riskianalüüsi tulemustest nähtub, et teatud sektoris või tegevusala puhul on vaktsineerimine eriliselt oluline ja teised meetmed pole piisavalt tõhusad töötajate tervise kaitseks, võib olla põhjendatud ka vaktsineerimise nõue. Eelnev eeldab, et piisava põhjalikkusega on välja toodud asjaolud, miks ei ole teiste meetmete kaudu teenistujate tervise kaitset võimalik tagada. Seejuures on kohus seisukohal, et kui ka sel juhul üksikud teenistujad otsustavad vaktsineerimisest keelduda, siis teenistusest vabastamise otsustamisel tuleb hinnata, kas teenistusest vabastamine on vältimatu – ehk kas on võimalik konkreetse teenistuja suhtes ka muude võimaluste-abinõude rakendamine. Arvestades, et RA käesoleval juhul ei olnud siiski ametikoha spetsiifiline ja baseerus ennekõike üldistaval taustinfol, pidanuks igal juhul kaaluma kaebaja suhtes eraldi kõigi muude meetmete rakendamise võimalusi, sh lähtuvalt konkreetselt kaebaja teenistusülesannete sisust, kohtadest jm nakkuseriski mõjutavatest asjaoludest, samuti võimalusest neid ülesandeid ajutiselt muuta või täitmist ümberkorraldada. Teenistusest vabastamine on üldjuhul lõpliku tagajärjega, mistõttu oli kaalumis- ja põhjendamiskohustuse järgimine eriliselt oluline. Avalikult kättesaadaval veebilehel on Kaitsevägi avaldanud, et viiruse leviku tõkestamiseks ja kaitsevõime tagamiseks Kaitseväes on võimaldatud kõigile teenistujatele vaktsineerimine, hoitakse distantsi, kantakse maske, kasutatakse isikukaitse- ja hügieenivahendeid, väljaõppes on viidud kontaktid minimaalseks, tegevväelaste ja ametnike teenistus on võimalusel korraldatud kaugtööna.14 KV kinnitatud riskianalüüsi seletuskirja kohaselt on ametlikule infole tuginedes peetud aga üksnes vaktsineerimist tõhusaks haigestumise ja raske haigestumise ning viiruse kandluse vähendamisel. KV RA kohaselt (kokkuvõte riskihindamise tabelis 7) kõigi madala ja kõrge nakatumisriskiga teenistujate puhul ei ole mõistlikult võimalik ametikohtade tööd ümber korraldada, tavapäraseid meetmeid on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandumiseks on tõenäoline või vältimatu, mistõttu lisaks rakendatud meetmetele (hoonetes käte pesemise võimalused, käte desinfitseerimise võimalused, ühiskasutatavates ruumides mask, tagatud vaktsineerimise võimalus) on nakkusohutuse tagamiseks vajalik vaktsineerimine. Madala nakatumisriski puhul on võimalikud täiendavad meetmed nakkusohutust kinnitava tõendi kontroll ning SARS-CoV-2 test. Seejuures sõltub nakatumisriski tase tööruumist, kontaktide paljususest kaasteenistujatega, distantsi hoidmise võimalikkusest, linnakutes liikumise vajadusest, koosolekutel füüsilisest osalemisest ja väljaõppes osalemisest. KV enda kinnitatud riskianalüüsist nähtuvalt on nakkusohutuse tagamise meetmeteks: 1.teenistujate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamine;

Seega nähtub ka riskianalüüsist, et võimalik meede viiruse leviku ja haigestumise ärahoidmiseks on siiski ka hügieenitoimingute rakendamine, isikukaitsevahendite kasutamine, teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine. Siinkohal osundab kohus, et testimise kaudu nakatunute tuvastamine ja eneseisolatsioon nakatunuga kontaktis olemise korral, aga ka haigustunnuste ilmnemise korral on tõenäolisemalt juba tõhusamad meetmed kui vaktsineerimine, mistõttu ei ole kohtule selge, miks vaktsineerimine sedavõrd oluline tähtsus omistati. Eelnevast nähtub, et riskianalüüsist endast tegelikult ei tulene, et iga KV teenistuja puhul on ainuvõimalik meede nakkuse edasikandumise ja teenistujate haigestumise vältimisel vaktsineerimine, ehkki KV RA seletuskirjas on arusaamatult ja seda põhjendamata nimetatud tõhusaks üksnes vaktsineerimist – puuduvad igasugused arvandmed ja analüüs, kuidas juba toimunud vaktsineerimine on RA kinnitamise hetkeks olukorda kollektiivis muutnud. Puuduvad igasugused hinnangud ja analüüs, miks ei ole ruumide õhuvahetuse, väljas töötamise, inimeste hajutamise, ruumide dekontaminatsiooniks erinevate meetmete rakendamise kaudu aga ka tõhusamate kaitsemaskide kaudu ja testimise kaudu võimalik eesmärke saavutada. Kohus osundab, et Vabariigi Valitsus soovitas kanda viiruse leviku takistamiseks meditsiinilisi või nendega võrdsustatud kaitsemaske, pidades neid viiruse leviku takistamisel tõhusaks. Respiratoorsete viirusnakkuste puhul on äärmiselt tõhusaks ja tõendatud kaitseomadustega kaitsemeetmeks isikukaitsevahendid (FFP2 tagavat 92% kaitsetõhususe ja FFP3 respiraatorid tagavat 95-98% kaitsetõhususe 2,0μm-0,02μm (keskmine suurus 0,6μm) osakeste puhul). Isikute testimist nakatunud inimeste tuvastamiseks on peetud üldteadaolevalt kohaseks ja sobivaks ning testimist nakatunute tuvastamiseks rakendati ka üleriigiliselt. Kohtule ei nähtu, et kõigi eelnevalt loetletud ja vähemkoormavate meetmete kogumis rakendamine poleks tõhus – seejuures pole ka RA põhjal selge, kas KV on kõikvõimalikke abinõusid piisavalt rakendanud, arvestades, et ruumide dekontaminatsioon on võimalik mh UVC kiirguse kaudu, arvestades, et kasutada saab tugevama kaitsetõhususega maske (RA-st ei nähtu, et maskide kaitsetõhususele oleks seatud tingimused), kas ja kui tihti korraldati pindade puhastamist, ruumide õhutamist ja ventileerimist, kas teenistujate tööd korraldati ümber – kas ja millises ulatuses ning miks ei ole see enam võimalik). RA-s on vaid üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad, tööd ümber korraldada mõistlikult ei saa. Kohtu hinnangul ei ole sellise üldsõnalise RA alusel võimalik veenvalt järeldada, et vaktsineerimisest vähemkoormavate meetmete kogumis rakendamine ei oleks vähemalt sama tõhus kui vaktsineerimine. Seega ei ole arusaadav, miks on KV RA kinnitamise käskkirjaga kehtestatud kõigile teenistujatele rangelt ja üksnes vaktsineerimise tõendi esitamise kohustus. Üksnes ja ainult vaktsineerimistõendi esitamise kohustus ei ole samal ajal kooskõlas ka riskianalüüside sisuga. Seejuures ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole teenistusest vabastamise konkreetseid kaalutlusi esitatud ja teisi, leebemate meetmete rakendamise, võimalusi esitatud – viidatud on vaid nõutud tõendi esitamata jätmisele. Kohtule ei nähtu, et oleks esitatud mistahes konkreetseid kaebaja teenistusülesandeid puudutavaid kaalutlusi ja nende ümberkorraldamise, ajutise muutmise vms võimalikkuse kohta. Tuleb märkida, et ajal, mil kaebaja teenistusest vabastati, oli testimise kaudu oma nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste piirangute vaates. Kohtule ei nähtu mistahes vastustaja argumentatsiooni, analüüsi ega põhjendusi, et püsiv ja järjepidev vaktsineerimise kohustuslikkus oleks kulutõhusam teiste meetmete, sh testimise ees või et vaktsineerimine aitab nakkushaiguse leviku tõkestamisele tõhusamalt kaasa, kui teiste meetmete samaaegne kogumis rakendamine. Sisuliselt ja arvestades, et tihedate kontaktide puhul on vaktsineeritud isikute kaudu nakkuse levitamise tõenäosus suurem, on üksnes vaktsineerimiskohustuse kaudu vaktsineeritud isikutel nakkuse levitamist sisuliselt lubatud, millega omakorda on tegutsetud vastuolus meetmete rakendamise eesmärkidega. Kohus

nõustub, et testimise kaudu on kõige sobivam tuvastada kollektiivis olevad nakatunud isikud ning sel juhul saab ka koheselt rakendada meetmeid nakatunud isikute kollektiivist eemaldamiseks. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid pärssinud. Kohus osundab, et sedavõrd oluliste põhiõiguste piiramise kontekstis ja sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamisega pidi vastustaja igal juhul pidevalt muutuvat olukorda arvestades ja teadusandmete ebakindluse vaates, samuti vaktsiinide lühiajalise kaitse püsimise kontekstis kaaluma meetme vajalikkust ja sobivust ka pikemas perspektiivis. Teadmata aga seejuures püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust erinevate tüvede valguses ning hindamata seejuures ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on isikuid surnud või on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole selline vaktsineerimissund õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla vajalikud ega ka mõõdukad. Vastustaja saanuks teenistusest vabastamise otsustamisel kaaluda lisaks teiste viiruse levikut takistavate meetmete rakendamisele võimalust kaebaja tööd ümber korraldada, kuid neid kaalutlusi teenistusest vabastamise käskkirjas ei nähtu ning kohtumenetluses ei ole vastustajad selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul võimalik tema töö kasvõi ajutiselt ümber korraldada (liiatigi olukorras, kus vaktsineerimata isikute arv on sedavõrd väike ning ümberkorralduste tegemine üksikute vaktsineerimata teenistujate osas ei ole vastustajale ka sellest tulenevalt tõenäoliselt oluliselt koormav). Lisaks võimaldab ATS § 33 (KVTS § 1 lg 3) ametniku (ka tegevväelase) viia tähtajaliselt üle teisele ametikohale, eesmärgiga suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd ametiasutuste vahel. Vastustajad ei ole sellist võimalust kaalunud ega selgitanud välja kaebaja nõusolekut (ATS § 33 lg 3). Samuti ei ole piiratud ka kokkuleppeline teenistussuhte peatamine ajutiselt, puhkuse võimaldamine vms. Jäigalt ja üksnes vaktsineerimisele sundimine ja vaktsineerimisega mittenõustumisel teenistusest vabastamine ei ole praegusel juhul olnud proportsionaalne. Teenistusest vabastamise õigusvastasus ja hüvitise määramine