Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-198 27. mai 2022 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi AS Atko Bussiliinid kaebus Narva linna kohustamiseks tasuda avaliku teenindamise lepingu alusel esitatud arved 12 587 eurot ja 1 senti Kaebaja AS Atko Bussiliinid, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Narva linn, esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2021. a otsus AS Atko Bussiliinid kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2021. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.
3.Teha Narva linnale ettekirjutus sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks vajaliku summa väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks, lähtudes käesoleva otsuse põhjendava osa punktist 12.
Mõista Narva linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1778 eurot ja 59 senti.
6.Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Narva linn sõlmis AS-ga Atko Bussiliinid riigihanke „Avalik bussiliinivedu Narva linnas“ tulemusel 5. oktoobril 2015 Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 (ATL). Lepingu kohaselt osutas kaebaja teenust Narva linna bussiliinidel ajavahemikus
1.veebruarist 2016 - 31. jaanuarini 2022.
2.Kaebaja esitas 26. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (ning täiendas hiljem kaebust kahel korral väljamõistetava summa osas), milles palus kohustada Narva linna tasuma ATL alusel ajavahemiku juuni 2017 – aprill 2018 eest esitatud arved 12 587 eurot ja 1 senti. Kaebaja põhiseisukohad olid järgmised.
2.1.ATL alusel kohustus vastustaja maksma kaebajale toetust sõiduplaanijärgse veoteenuse ja avaliku teenindamise kohustusega kaasnevate teenuste eest eelarveaasta linnaeelarvest või muudest
3-18-198 tuluallikatest selleks sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite arvel seaduses ja lepingu p-s 3 sätestatud korras. Vastustaja on seda kohustust rikkunud.
2.2.Kaebaja esitas pakkumuse hankedokumentides toodud andmetest lähtudes ning arvestas pakkumust esitades sellega, et hankelepingu sõlmimise ajal linnasisestel liinidel kehtinud piletihinna soodustused kompenseerib kaebajale vastustaja ehk kokkuvõttes laekub kaebajale iga pileti kohta täispileti maksumus. Kaebaja tegi pakkumuse, milles pakkus liinikilomeetri hinnaks 1,430 eurot/km, prognoositav piletitulu kilomeetri kohta oli pakkumusest tulenevalt 0,475 eurot/km. Alates
1.veebruarist 2016 hakkas Narva linna bussisüsteemis kehtima ühiskaardi süsteem ning 1. maist 2016 muudeti ka sooduspileti soetamise viisi. Varem sai sooduspileteid osta Narva linna Sotsiaalabiametist, misjärel koostas Sotsiaalabiamet aruande, mille alusel maksis sooduspiletite müügist saadud piletitulu kaebajale. Lisaks kajastas Sotsiaalabiamet aruandes täispileti hinna ning sooduspileti hinna vahe, mille pidi kaebajale kompenseerima vastustaja. Kaebaja esitas enda koostatud aruannete põhjal vastustajale tervikliku kuu piletitulu ja veomahu ülevaate ning arved täis- ja sooduspileti hinna vahe kompenseerimiseks. Vastustaja keeldus arvete tasumisest.
2.3.Vastustaja kehtestas 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 uue sõidusoodustuste andmise metoodika, mis erines hankedokumentides esitatud sõidupiletite hindadest. Hankedokumentide lisas olevas määruses lähtuti metoodikast, et iga reisija ostab täishinnaga pileti ning saab hiljem nõuda osalist kompensatsiooni, uue määruse kohaselt on igal soodustust saama õigustatud isikul õigus osta kohe madalama hinnaga sõidupilet. Varasema määruse järgi oli soodustust saama õigustatud isikutel õigus kompensatsioonile, mille moodustab kindel osa pileti täishinnast. Seega muutis vastustaja oluliselt hankelepingu sõlmimise aluseks olnud tingimusi.
2.4.Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 13 lg 1 p-st 10 tuleneb, et kohalik omavalitsusorgan hüvitab oma haldusterritooriumil kehtestatud sõidusoodustused. Sotsiaalabiametist kaebajale saadetud sooduspiletite müügiaruandest nähtub, et kaebajale laekuv piletitulu koosneb ühe osana sõitja kaetavast summast ning ülejäänu moodustab vastustaja kaetav osa.
2.5.Kaebajal ei olnud võimalik ette näha, et vastupidi hankedokumentidesse lisatud sooduspiletite kompenseerimise metoodikale keeldub vastustaja hiljem soodus- ja täispileti hinnavahet linnasisestel liinidel kaebajale tasumast. Sellega on kaebajale laekunud oluliselt väiksem piletitulu, kui ta võis eeldada riigihankel pakkumust esitades. Olukorras, kus kaebajal puudus informatsioon selle kohta, et linnasisestel liinidel muudetakse oluliselt sõidusoodustuste andmist puudutavat metoodikat, pole võimalik väita, et ATL toetus vedajale katab soodus- ja täispileti hinnavahest tekkiva piletitulu vähenemise kaebaja jaoks. Kuna vastustaja muutis sõidusoodustuse andmise metoodikat ja kehtestas uusi soodustusi ning lähtus ebaõigesti eeldusest, et ATL-s sätestatud toetus katab kõik soodustused, teenis kaebaja kokkuvõttes vähem tulu.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.ATL p 2.5 kohaselt sõltub vastustaja makstava sihtotstarbelise toetuse suurus bussiliiniveo korraldamiseks igaks järgnevaks eelarveaastaks liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu vahest. Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p 3 (ATL lisa 1) järgi kohustus vedaja liiniveol järgima Narva Linnavolikogu ÜTS alusel kehtestatud sõidupileti hindu ja sõidusoodustusi (hankedokumentide (HD) lisa 1 lisa A), samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud sõidusoodustusi. Piletihindu ja sõidusoodustusi muudetakse ÜTS-s sätestatud korras. Seega pidi kaebaja juba liinikilomeetri hinna arvutamisel lähtuma eeldusest, et piletitulu laekub soodustuse võrra vähem.
3.2.Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 ei ole uusi sõidusoodustusi, v.a Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele, kehtestatud. Soodustusõigusega isikute kategooriad, vanus ega soodustuse määr ei ole muutunud. Kuna vastustaja ei ole pärast hankedokumentide valmimist uusi sõidusoodustusi kehtestanud, siis on kaebaja nõue täiendava hüvitise maksmiseks põhjendamatu. Ühiskaardi süsteemi kehtestamisega ei ole muutunud vahe sõidupiletite maksumuse ja
2(8)
3-18-198 liinikilomeetrite kogumaksumuse vahel. Seega on vastustaja järginud lepingust ja seadusest tulenevat kohustust hüvitada sõidusoodustused liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu vahe kaudu.
3.3.Kaebaja tõlgendab vääralt ÜTS § 13 lg 1 p 10 ning teeb ebaõige järelduse, et eelviidatud õigusnorm kohustab vastustajat hüvitama kõiki tema kehtestatud sõidusoodustusi. Vedaja kohustus järgima Narva Linnavolikogu ÜTS alusel kehtestatud sõidupileti hindu ja sõidusoodustusi, samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud sõidusoodustusi. Kaebaja pidi juba liinikilomeetri hinna arvutamisel lähtuma eeldusest, et piletitulu laekub soodustuse võrra vähem.
3.4.Vastustaja ei hüvitanud sooduspiletite ja täispileti hinna vahet linnaliinidel aastatel 2017 ja 2018. Soodustusi anti 1. maist 2016 nii, et soodustuste saaja ostis kaebaja sõidukaardi ning pileti soetamisel kontrolliti soodustuse saaja isikuandmeid ja soetatud kaart seostati isikuga. Juhul, kui isikul oli olemas õigus saada soodustust, siis pileti valideerimisel bussis kajastati kaebaja kasutatavas arvestuse süsteemis soodussõit. Sooduspiletite võrra piletitulu vähenemisega pidi kaebaja arvestama liinikilomeetri hinna pakkumisel ning ATL p-e 2.5 ja 3.1 arvestades ei ole vastustajal kaebaja esitatud arvete tasumise kohustust.
3.5.ATL p-dest 2.5 ja 3 tulenevalt ei eralda vastustaja sihtotstarbelist toetust selliselt, et toetus makstakse eraldi liinikilomeetri eest tasutava toetusena ja eraldi hinnavahena sõidusoodustuse esitamisel. Lepingu punkt 2.5 koosmõjus lepingu punktiga 3.1 on sõnastud nii, et nendest tulenevalt tasub vastustaja toetust, mis katab igasugust vahet liinikilomeetri maksumuse ja kaebaja tegeliku piletitulu vahel.
3.6.Kaebaja pakkumuse ridadest 1.1 ja 1.2 tulenevalt hüvitab vastustaja kaebajale vahe tegeliku müügitulu (s.o kaebajale piletite müügist laekunud summade, sh arvestades sõidusoodustusi) ja liinikilomeetri hinna vahel.
4.Tartu Halduskohus jättis 19. märtsi 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.HD lisa 1 lisas A viidati sõidusoodustuse kehtestamise osas Narva Linnavolikogu
23.märtsi 2006. a määrusele nr 10, millega nähti ette täiendava tasuta sõidu õigusega isikute grupid ning linnasisestel liinidel kehtestatud soodustused. Nimetatud määruse alusel kompenseeriti soodustusõigusega isikutele osa sõidupiletite hinnast. Narva Linnavolikogu kehtestas
24.märtsi 2016. a määrusega nr 7 uue sõidusoodustusi reguleeriva korra ning sõidupiletite soodushinnad. Asjaolul, et varasemas määruses oli sätestatud linnasiseste liinide täispiletist soodustusena mahaarvatav summa (kompensatsioon) ning uues määruses märgiti sooduspileti täpne maksumus, ei ole asjas määravat tähtsust, sest mõlemal juhul oli soodustuse kohaldamisel sooduspileti hind sama. See on nähtav, kui võrrelda HD lisa 1 lisas A kajastatud määruse nr 34 p 1.1 ja 1.2 ning teha mahaarvamised 23. septembri 2010. a määruses nr 34 sätestatud täispiletite hindadest ja kõrvutada neid määruses nr 7 sätestatud hindadega. Erinevus seisneb üksnes selles, et määruses nr 7 on märgitud sooduspileti täpne hind, HD lisa 1 lisas A märgitud määruste alusel tuleb aga arvata täispileti hinnast maha rakendatav soodustus. Seega ei muutnud vastustaja 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 varasemaga võrreldes linnaliinidel rakendatavate sõidusoodustuste määrasid.
4.2.Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p 3 alusel kohustus vedaja järgima Narva Linnavolikogu ÜTS alusel kehtestatud sõidupiletite hindu ja sõidusoodustusi (HD lisa 1 lisa A), samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud sõidusoodustusi. Kuigi lisa 1 lisas A oli tulenevalt selles toodud
23.märtsi 2006. a määruse nr 10 sõnastusest kasutatud soodustuse kompenseerimise mõistet, oli selge, et sõidusoodustuse rakendamisel on kaebaja tegelik piletitulu täispileti tulust väiksem. Vastupidist ei kinnita ka kaebaja esitatud Narva linna Sotsiaalameti sooduspileti müügi aruanne, milles on kajastatud täispileti hind, müüdud piletite kogus ning kliendi ja linna kaetav osa. Nimetatud aruandega ning ATL-ga ei ole vastustaja määranud, et linna poolt pileti täishinnast kaetav osa (n-ö kompensatsioon) tasutakse kaebajale lisaks ATL p-des 2.5 ja 3 sätestatud toetusele. Kuna pakkumuse ja toetuse määramise aluseks on pakutud liinikilomeetri hind, siis pidi kaebaja arvestama juba
3(8)
3-18-198 liinikilomeetri hinna arvutamisel kehtestatud sõidusoodustustega ning ette nägema, et soodustuste võrra laekub talle vähem piletitulu.
4.3.ATL p 2.3 järgi kohustus tellija lepingu täitmiseks maksma vedajale toetust sõiduplaanijärgse veoteenuse ja avaliku teenindamise kohustustega kaasnevate teenuste eest vastava eelarveaasta linnaeelarvest või muudest tuluallikatest selleks sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite arvel seaduses või lepingu p-s 3 sätestatud korras. Koosmõjus ÜTS § 13 lg 1 p-ga 10 hõlmab see kohustuse hüvitada kohaliku omavalitsusorgani kehtestatud sõidusoodustused. Kaebaja tegi nimetatud normidest ebaõige järelduse, et sõidusoodustused tuleb hüvitada eraldi ja täiendavalt täispileti ning sooduspileti hinnavahe tasumisega vastavalt kaebajalt linnale esitatud arvetele.
4.4.Kaebaja lähtus seega ekslikult eeldusest, et tal on õigus saada lisaks ATL-s märgitud toetusele ka eraldi täispileti ja sooduspileti hinna vahe. Nimetatud eeldus ei ühti ATL p-des 2.5 ja 3 ette nähtud kulude hüvitamise viisiga. Kaebaja pakkumuse kohaselt oli liinikilomeetri hinnaks 1,43 eurot, millest taotletav sihtotstarbeline toetus liiniveole oli 0,955 eurot ja prognoositav piletitulu 0,475 eurot. ATL p 2.5 esimese lause kohaselt sõltub vastustaja makstava sihtotstarbelise toetuse suurus bussiliiniveo korraldamiseks igaks järgnevaks eelarveaastaks liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu vahest. Seega kompenseeritakse piletitulu vähenemine tulenevalt kehtivatest sõidusoodustustest sellesama sihtotstarbelise toetusega. ATL p 3 täpsustab, et vedajale makstav toetus on vedajale lepingujärgsete kohustuste täitmise eest makstav hüvitis, mille tellija arvestab vedajale, korrutades lepingu objektiks olevatel bussiliinidel vastavalt sõiduplaanile tegelikult tehtud töö mahu (liiniläbisõidu kilomeetrid) lepingus sätestatud liinikilomeetri maksumusega (eurot/km), millest arvatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu. Juhul, kui tegelik piletitulu ja muud tulud kokku liinikilomeetri kohta osutuvad liinivõrgu teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt vähendatakse või suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahe ulatuses. Vedajale ühe liinikilomeetri kohta makstava toetuse määr arvutatakse valemi järgi (toetuslkm = liinikilomeetri maksumus – lepingus sätestatud arvestuslik piletitulu liinikilomeetri kohta – (tegelik piletitulu liinikilomeetri kohta – arvestuslik piletitulu liinikilomeetri kohta) × 0,5). Eelnevast nähtuvalt arvestatakse toetuse määramisel ka tegelikku ja arvestuslikku piletitulu ning tegeliku piletitulu vähenemisel hüvitab kohalik omavalitsus selle kaebajale tasutava toetuse raames. Kaebaja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et vastustaja ei ole seda kohustust vaidlusalusel perioodil täitnud ning et talle ATL alusel sihtotstarbelise toetusena makstud summad 2017. ja 2018. a eest ei katnud tehtud kulusid. Kuna liinikilomeetri hinna arvutamisel tuli kaebajal arvestada rakendatavate sõidusoodustustega ning ta ei saanud lähtuda üksnes täispileti hinnast, siis on vastustaja õigesti keeldunud kaebaja esitatud arvete tasumisest, sest kaebajale ATL alusel makstud tasu hõlmab ka tegeliku piletitulu vähenemise.
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2021. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et tal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL alusel makstavast toetusest, kuna talle ei olnud hankelepingu sõlmimisel 2015. a oktoobris ette nähtav, et pärast seda muudab vastustaja sõidusoodustuse hüvitamise korda (hankedokumentidesse lisatud sooduspiletite kompenseerimise metoodikat), millest tulenevalt muutus oluliselt ka kaebaja tegelik piletitulu võrreldes tuluga, mille saamist ta võis eeldada riigihankel pakkumust esitades. Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja ei muutnud olenemata sõnastuse erinevusest 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 linnaliinidel rakendatavate sõidusoodustuste määrasid võrreldes varasemaga, s.o ka ATL sõlmimise ajaga.
6.2.Kuigi lisa 1 lisas A oli tulenevalt Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 p-des 1.2.1 ja 1.2.2 kasutatud sõnastusest sisse toodud sõidupileti hinna kompenseerimise mõiste ja 4(8)
3-18-198 hiljem kasutati sooduspileti täpset maksumust, pidi kaebajale olema juba hankelepingu sõlmimisel selge, et tegelik piletitulu sõidusoodustuse rakendamisel on täispileti tulust väiksem. Kuna Narva linna sisesel avalikul liiniveol sooduspileti hind ei muutunud ka Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määruse nr 7 kehtestamisega, siis ei ole alust kaebaja väitel, nagu oleks sellest tulenevalt muutunud 2016. a maikuust oluliselt kaebaja tegelik piletitulu võrreldes sellega, mille saamist ta võis eeldada riigihankel pakkumust esitades ja 2015. a ATL sõlmides. Kuna Narva linna sisese avaliku liiniveo sooduspileti hind 2016. a tegelikult ei muutunud, siis ei muutunud ka sõidusoodustuse hüvitamise kord.
6.3.ÜTS § 23 lg 2 kohaselt kaetakse avaliku teenindamise lepingu alusel tehtava liiniveo kulud avaliku teenindamise lepingu alusel korraldatava ühistranspordi eest saadava tuluga, sealhulgas piletituluga, riigieelarvest või omavalitsusüksuse eelarvest avalikule liiniveole eraldatava toetusega ning muu tuluga, mis laekub avaliku teenindamise kohustuse täitmise tõttu. Seega katab kohalikult omavalitsuselt vedajale väljamakstav toetus ka sõidusoodustuste kehtestamisega seotud võimaliku piletitulu vähenemise ning õige ei ole kaebaja arvamus, et ainuüksi ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 tuleneb kohalikule omavalitsusorganile kui avaliku liiniveo tellijale liiniveo toetuse maksmise kohustusele lisanduv eraldiseisev kohustus hüvitada linnasisestel liinidel ka sooduspileti ja täispileti hinnavahe ja seda vastavalt vedaja esitatud arvetele.
6.4.Maanteeameti vastus toetab pigem vastustaja ja halduskohtu seisukohta, mille järgi pidi kaebaja juba liinikilomeetri hinna arvutamisel arvestama kehtestatud sõidusoodustustega ning nägema ette, et soodustuste võrra laekub piletitulu vähem, kuna pakkumuse ja toetuse määramise aluseks oli liinikilomeetri hind. Kaebaja pakkumuse kohaselt oli liinikilomeetri hinnaks 1,43 eurot, millest taotletav sihtotstarbeline toetus liiniveole oli 0,955 eurot ja prognoositav piletitulu 0,475 eurot. Hankelepingut sõlmides leppisid pooled kokku selles, et iga vedaja läbisõidetud liinikilomeetri eest peab ta saama lepingus kokku lepitud liinikilomeetri maksumuse ja juhul, kui piletimüügist saadud tulu ei kata liinikilomeetrite maksumust, siis hüvitab tellija toetusena vahe liinikilomeetrite ja piletite müügist saadud tulu vahel. ATL järgi saab vedaja hankemenetluses väljapakutud tasu iga liinikilomeetri eest sõltumata sellest, kas vastustaja kehtestatud täis- ja soodustuspileti hinnad katavad liinikilomeetri maksumust või ei.
6.5.Eeltoodut arvestades leidis ka ringkonnakohus, et ATL p-s 3.1 toodud valemi järgi tehtud arvutused ja väljamakstavad toetused katavad ka need vedaja kulud bussiliiniveo korraldamisel, mis ei ole kaetud piletite müügist laekuvate summadega, sh sooduspileti ja täispileti hinnavahe.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaebajale ei olnud ettenähtav, et tema piletitulu väheneb oluliselt pärast sõidusoodustuste hüvitamise korra muutmist. Varasema metoodika kohaselt pidi laekuma kaebajale iga pileti kohta täispileti summa ning soodustus arvutati vastustaja ning reisija omavahelise kompenseerimise kaudu. Seega oli vedajale teada, et talle laekub alati täispileti summa ja seda ka olukorras, kus reisijal oli sooduspilet. Uue metoodika kohaselt laekub vedajale sooduspileti summa, kuid sooduspileti ja täispileti hinnavahet täies ulatuses ei kompenseerita. Seejärel saab kaebaja toetust, mida arvutatakse ATL p-s 3.1 sätestatud toetuse valemi kaudu, kus piletituluna on kajastatud täispileti hinnast saadav tulu. Kohtud ei ole arvestanud, et täis- ja soodushinnaga piletite hinnavahe summa ja ATL p-s 3.1 sätestatud toetuse valemi alusel arvutatav summa ei kattu. ATL p-s 3.1 sätestatud toetuse valemi arvestusel on piletitulu kajastatud täispileti hinnast saadava tuluna, samas vedajale on jäetud tasumata täispileti hinna ja sooduspileti hinna vahe, millega on jäetud soodustused vedaja kanda. ATL p 3.1 kohaselt määratakse toetus tegelikult teenitava piletitulu järgi. Kuivõrd sooduspiletite andmise metoodika muutumise tõttu on kaebaja piletitulu vähenenud, mida ei kata ka toetus, siis tuleb kaebaja hinnangul vastustajal kompenseerida piletitulu vähenemine ÜTS § 13 lg 1 p 10 alusel. Isegi kui kohus leidis, et vastustajal puudus kohustus hüvitada kaebajale sooduspiletite ja täispileti hinnavahe, siis 5(8)
3-18-198 pidanuks vastustaja maksma suuremat toetust ATL p-s 3.1 toodud valemi järgi. Käesoleva kohtuvaidluse nõude aluseks olevatel perioodidel on vastustajal minimaalselt kohustus kaebajale hüvitada ajavahemiku eest juuni-detsember 2017. a 4033 eurot, ajavahemiku eest jaanuar-märts 2018. a 1639 eurot ning aprilli 2018. a eest 622 eurot, kokku seega 6294 eurot, kuna kaebaja kajastas piletitulus ka neid arveid, mis vastustajal olid tasumata.
8.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtute otsused muutmata. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja esitatud tabeli asja juurde võtmisele. Tabel hõlmab ajavahemikku alates 2016. a-st kuni 2018. a-ni. Ei ole selge, mis põhjusel ei esitanud kassaator arvestustabelit varasemas menetluses. Vastustajale jääb arusaamatuks kassaatori väide soodustuste andmise metoodika muutmise kohta, samuti, kuidas soodustuste kehtestamine võis mõjutada kassaatorile ATL alusel väljamakstavat toetuse summat. Kassaator saab toetuse, lähtudes pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumusest. Juhul, kui kassaatori tulu piletite müügist soodustuste ja teiste faktorite mõju tõttu on väiksem kui pakkumuses määratud liinikilomeetri hind, siis toetusega hüvitatakse vahe piletitulu ja liinikilomeetri hinna vahel. Soodustuste muutmine ei too kaasa kassaatori õigust nõuda lisatasu. Seda on detailselt analüüsitud ringkonnakohtu otsuse p-des 10 ja 13.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2021. a otsused materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 5). Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Kolleegium lahendab esmalt kassatsioonkaebuse (I) ja jagab seejärel menetluskulud (II). I
10.Kaebus on esitatud Narva linna kohustamiseks tasuma kaebaja esitatud arved bussipileti täishinna ja soodushinna vahe kompenseerimiseks. Kolleegium nõustub kohtutega, et riigihanke tulemusena sõlmitud ATL-st ei tulene vastustajale kohustust maksta kaebajale täiendavat hüvitist lisaks sihtotstarbelisele toetusele (lepingu p 3.1). Leping seda küsimust ei reguleeri. Kolleegium ei nõustu siiski vastustaja ega kohtutega selles, et toetus katab igasugust vahet liinikilomeetri maksumuse ja tegeliku piletitulu vahel.
10.1.ATL p 2.5 järgi sõltub tellija makstava sihtotstarbelise toetuse suurus liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu vahest. ATL p 3.1 kohaselt on vedajale makstav toetus vedajale kohustuse täitmise eest makstav hüvitis, mille tellija arvestab vedajale, korrutades lepingu objektiks olevatel bussiliinidel vastavalt sõiduplaanile tegelikult tehtud töömahu (liiniläbisõidu kilomeetrid) lepingus sätestatud liinikilomeetri maksumusega (eurot/km), millest arvatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu. Juhul, kui tegelik piletitulu ja muud tulud kokku liinikilomeetri kohta osutuvad liinivõrgu teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt vähendatakse või suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahe ulatuses. Vedajale ühe liinikilomeetri kohta makstava toetuse määr arvutatakse alljärgneva valemi alusel: Toetuslkm = T – Parv – (Pteg – Parv) × 0,5 kus Toetuslkm on ühe liinikilomeetri kohta makstav toetus T on liinikilomeetri maksumus Parv on lepingus sätestatud arvestuslik piletitulu liinikilomeetri kohta Pteg on tegelik piletitulu liinikilomeetri kohta Eeltoodu ei kinnita ringkonnakohtu järeldust, et ATL p-s 3.1 toodud valemi järgi tehtud arvutused ja väljamakstavad toetused katavad kõik vedaja bussiliiniveo korraldamise kulud, mis ei ole kaetud 6(8)
3-18-198 piletite müügist laekuvate summadega, sh sooduspileti ja täispileti hinnavahe. Kolleegiumi hinnangul nähtub ATL p-st 3.1, et vahe vedaja kulude ja piletimüügist saadavate tulude vahel hüvitatakse valemi kaudu, mis lähtub prognoosist. Prognoositust väiksema piletitulu korral kompenseeritakse vahe ainult 50% ulatuses (millele viitab valemis tehe × 0,5). Tõlgendades õiguslikku olukorda selliselt, et vastustaja ei ole kohustatud kaebajale sooduspileti ja täispileti hinnavahet hüvitama, on tulemuseks see, et osa vastustaja kehtestatud sõidusoodustusest jäetakse kaebaja kanda.
10.2.ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 (mis kehtestas sõidupileti hinnad ja sõidusoodustused) p-dest 1.2.1 ja 1.2.2 nähtub, et sõidusoodustuse pidi selleks õigustatud isikutele kompenseerima linnavalitsus. Määrus oli lisatud ka hankedokumentidele. Kolleegium möönab, et kaebaja võis oma pakkumust ja selle tarvis tehtud tulude ja kulude prognoosi tehes eeldada, et saab sellest tulenevalt ka sooduspiletiga sõitjatelt täispileti hinna. Ehkki
24.märtsi 2016. a määrusega nr 7 uusi sõidusoodustusi, v.a Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele, ei kehtestatud, muudeti sõidusoodustuste andmise metoodikat selliselt, et nüüd võisid sõidusoodustusega isikud osta sooduspileteid otse vedajalt (määrus sätestas sooduspileti täpse maksumuse). Sellest võib järeldada, et kaebajale ei laekunud nendelt piletitelt enam täishinda. Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p 3 (ATL lisa 1) järgi kohustus vedaja liiniveol järgima Narva Linnavolikogu ÜTS alusel kehtestatud sõidupileti hindu ja sõidusoodustusi, samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud sõidusoodustusi. Kohtud tegid järelduse, et selle sätte järgi pidi kaebaja juba pakkumuse tegemisel liinikilomeetri hinna arvutamisel arvestama kehtestatud sõidusoodustustega ning nägema ette, et soodustuste võrra laekub piletitulu vähem. Sellest sättest ei tulenenud siiski, et kaebaja pidi arvestama sellega, et sõidusoodustused jäävad tema enda kanda või et kaebaja oleks nõustunud, et soodustusi ei hüvitata. Riigihanke tulemusena sõlmitud lepingu suhtes tuleb riigihanke tingimusi kohaldada tüüptingimustena, mida kahtluse korral tõlgendatakse kehtestaja ehk vastustaja kahjuks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 2-18-10175/37, p 11).
11.ATL p 2.3 alusel kohustus vastustaja maksma kaebajale toetust sõiduplaanijärgse veoteenuse ja avaliku teenindamise kohustusega kaasnevate teenuste eest eelarveaasta linnaeelarvest või muudest tuluallikatest selleks sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite arvel seaduses ja lepingu p-s 3 sätestatud korras. Leping sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamist ei reguleeri. Selles osas tuleb kohaldada seadust. ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 tuleneb, et kohalik omavalitsusorgan hüvitab oma haldusterritooriumil kehtestatud sõidusoodustused. Kuna kohaliku omavalitsuse ülesandeks on korraldada valla- või linnasisest transporti ja üldisemalt ka sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1), tuleneb ÜTS § 13 lg 1 p 10 ja KOKS § 6 lg 1 koosmõjust, et sõidusoodustused tuleb kanda või hüvitada omavalitsuse eelarve või tulude arvel. Vedaja ei saa kanda uute soodustuste kehtestamisega kaasnevate kulude kandmise riski ega soodustuste andmise metoodika muutumisest tingitud tasu kaotuse riski, sest vedajal puudub nende otsuste üle kontroll. Soodustuste maht ei ole vedajale vähimalgi määral ettenähtav. Kolleegium leiab eeltoodule tuginedes, et kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL alusel makstavast toetusest. Lepingus ettenähtud valemi kõrval tuleb arvesse võtta ka ÜTS § 13 lg 1 p-s 10 sätestatut.
12.Eeltoodust tulenevalt peab vastustaja hüvitama kaebajale sooduspileti ja täispileti hinnavahe. Kuna vastustaja ei ole nõustunud hüvitamise kohustusega, puudub kolleegiumil vastustaja seisukoht kaebaja esitatud arvete õigsuse kohta. Tasumisele kuuluva hüvitisesumma väljaselgitamine (sh Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele kehtestatud uued soodustused ning sooduspileti ja täispileti 7(8)
3-18-198 hinnavahe) eeldab täiendavate asjaolude ja dokumentide kontrollimist, mis kassatsiooniastmes ei ole võimalik. Kolleegium ei pea põhjendatuks saata asja nende asjaolude väljaselgitamiseks ja arvutuste tegemiseks ka alama astme kohtule, vaid teeb Narva linnale ettekirjutuse kaebajale ajavahemiku juuni 2017 - aprill 2018 eest hüvitise summa väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks (HKMS § 167 lg 1 teine lause). Kuna kaebaja põhinõue tuleb rahuldada, puudub vajadus alternatiivnõude (toetuse maksmine suuremas summas) lahendamiseks ja kaebaja esitatud lisamaterjali (arvutusi selgitav tabel, lisa 1) juurdevõtmiseks. Lisamaterjal tuleb kaebajale tagastada.
13.Praeguses asjas ei vaielda vastustajalt kaebajale makstud ATL p 3.1 järgse toetuse suuruse õigsuse üle. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist. Kui linn hüvitab kaebajale täispiletite ja sooduspiletite hinnavahe, siis suureneb selle võrra kaebaja saadav tegelik piletitulu (valemis Pteg). Eeldusel, et lepingu kehtivusaja jooksul on ATL p 3.1 järgset toetust makstes võetud Pteg-na arvesse kaebaja piletimüügist tegelikult saadud tulu, st soodustatud isikute puhul üksnes sooduspileti maksumus, tähendab praeguse otsuse alusel makstav täiendav hüvitis seda, et toetust on makstud valest tegelikust tulust lähtudes. Järelikult tuleb vaidlusaluse perioodi puhul uuesti välja arvutada ka õige toetuse summa, lisades Pteg hulka linnalt saadav täiendav hüvitis. Eeldatavasti väheneb selle võrra kaebaja saadav toetus. Sel puhul on linnal võimalik need summad põhjendatud ulatuses tasaarvestada. II
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Riigikohtu otsusega rahuldatakse kaebus, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka menetluskulud. Kassaator on kandnud järgmised õigusabikulud: halduskohtus 695 eurot ja 76 senti (ilma käibemaksuta; I kd, tl-d 176-181), ringkonnakohtus 658 eurot ja 33 senti (ilma käibemaksuta; II kd, tl-d 6-12) ning kassatsioonimenetluses 424 eurot ja 50 senti, st kokku 1778 eurot ja 59 senti. Nimetatud menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud. Vastustaja pole õigusabikulude suuruse kohta vastuväiteid esitanud. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 1778 eurot ja 59 senti.
15.HKMS § 107 lg 4 kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsiooni alusel tuleb kautsjon tagastada AS ATKO Bussiliinid arvelduskontole nr EE382200221011621325. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.