Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 20. mai 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-232
Haldusasi
OÜ Väo Paas ja Eesti Vabariigi kaebused Jõelähtme Vallavalitsuse 21.10.2021 korralduse nr 970 ning 23.12.2021 korralduste nr 1242 ja 1243 (vaideotsused) tühistamise ning Ojaveere katastriüksusele mäetööstusmaa sihtotstarbe määramiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja I: OÜ Väo Paas Esindajad: v.adv Martin Triipan, v.adv Kaisa Laidvee Kaebaja II: Eesti Vabariik Esindaja: Kaire Bamberg Vastustaja: Jõelähtme vald Esindaja: v.adv Karl Haavasalu
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Väo Paas ja Eesti Vabariigi kaebused ning
1.1.tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 21.10.2021 korraldus nr 970 „Maa-ameti poolt 23.12.2019 esitatud taotluse nr 7-1/19/19138 „Katastriüksuse sihtotstarbe muutmine (Ojaveere)“ rahuldamata jätmine“;
1.2.tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 23.12.2021 korraldus nr 1242 „Vaideotsus OÜ Väo Paas poolt 19.11.2021 esitatud vaide osas Jõelähtme Vallavalitsuse 21.10.2021 korralduse nr 970 peale“;
1.3.tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 23.12.2021 korraldus nr 1243 „Vaideotsus Maa-ameti poolt 22.11.2021 esitatud vaide nr 7-1/21/18466 osas Jõelähtme Vallavalitsuse 21.10.2021 korralduse nr 970 peale“;
1.4.kohustada Jõelähtme Vallavalitsust määrama Ojaveere katastriüksuse (katastritunnus 24505:002:0251) sihtotstarbeks 100% mäetööstusmaa 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Väo Paas kasuks välja menetluskulu 3020 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 20. juunil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.1.Keskkonnaamet andis 29.11.2019 korraldusega nr 1-3/19/2311 kaebajale I loa maavara kaevandamiseks Jägala lubjakivikarjääri mäeeraldise teenindusmaal (edaspidi „Ojaveere kaevandamisluba“). Mäeeraldise teenindusmaa paikneb riigi omandis oleval Ojaveere katastriüksusel (katastritunnus 24505:002:0251). Ojaveere kaevandamisluba on kohtus vaidlustatud (haldusasi nr 3-19-2448) ning kohtumenetlus on pooleli.
1.2.Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsusega nr 424 võeti Ruu küla lähiümbrus, mis hõlmab ka Ojaveere katastriüksust, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla. Kõnealune otsus (edaspidi „Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsus“ on kohtus vaidlustatud (haldusasi nr 3-20-1717) ning kohtumenetlus on pooleli.
1.3.Maa-amet riigivara valitseja volitatud asutusena esitas 23.12.2019 Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse nr 7-1/19/19138 määrata Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbeks 100 % mäetööstusmaa. 19.08.2020 korraldusega nr 656 peatas Jõelähtme Vallavalitsus eelnimetatud taotluse menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-19-2448. Kaebaja I vaidlustas eelnimetatud korralduse ning Tallinna Halduskohtu 22.12.2020 kohtuotsusega haldusasjas 3-20-1761 kaebus rahuldati. Kohtuotsuse resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt: „Rahuldada [kaebaja I] kaebus. Tuvastada Jõelähtme Vallavalitsuse
19.augusti 2020 korralduse nr 656 ning sellest tingitud Maaameti 23. detsembri 2019 taotluse lahendamisega viivitamise õigusvastasus ning kohustada Jõelähtme valda Maaameti 23. detsembri 2019 taotluse nr 7-1/19/19138 läbi vaatamiseks ühe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates“. Kohtuotsus jõustus 21.09.2021.
2.Jõelähtme Vallavalitsus andis 21.10.2021 korralduse nr 970 (edaspidi „vaidlustatud korraldus“), millega jättis Maa-ameti 23.12.2019 taotluse Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks rahuldamata, põhjendades seda kokkuvõttes sellega, et olukorras, kus ühtaegu kehtivad nii Ojaveere kaevandamisluba kui ka Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsus – millest esimene lubab maavara kaevandamist, teine aga selle välistab – on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus, kas muuta katastriüksuse sihtotstarve mäetööstusmaaks maakatastriseaduse (edaspidi „MaaKatS“) § 182 lg 4 alusel või sellest keelduda. Vallavalitsuse hinnangul tähendaks
vastupidine seda, et kohaliku kaitse alla võtmise otsus kui kehtiv haldusakt peab taanduma kaevandamisloa ees, millega vallavalitsus aga ei nõustu, pidades eeskätt silmas, et Ojaveere kaevandamisloast endast tuleneb, et looduse kaitsmine kohalikul tasandil on prioriteetne Ruu küla lähiümbruses ehituslubjakivi kaevandamise ees. Sisuliselt leiab vallavalitsus, et Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmine annab võimaluse alustada kaevandamise ettevalmistavate tegevustega, sealhulgas metsa raadamise, katendi eemaldamise ja maavara paljandustöödega, mis põhjustab aga looduskeskkonnas just neid muutusi, mille vältimiseks on Ruu ümbrus kohaliku kaitse alla võetud.
3.Mõlemad kaebajad esitasid vaidlustatud korralduse peale vaide, mille Jõelähtme Vallavalitsus vastavalt 23.12.2021 korraldusega nr 1242 ja korraldusega nr 1243 rahuldamata jättis.
4.Kaebajad esitasid vastavalt 28.01.2022 ja 31.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad Jõelähtme Vallavalitsuse 21.10.2021 korralduse nr 970 ning vaideotsuste tühistamist ning Jõelähtme vallale ettekirjutuse tegemist Ojaveere katastriüksusele mäetööstusmaa sihtotstarbe määramiseks. 01.02.2022 määrusega liitsin kaebused ühte menetlusse. Kaebajate väited ja argumendid põhiosas kattuvad ning on kokkuvõttes järgmised:
4.1.vaidlustatud korraldus ja vaideotsused on vastuolus jõustunud kohtuotsusega haldusasjas 3-20-1761, milles esitatud kohtu seisukohta, et Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmisega ei või venitada ega sellest keelduda, ei tohtinuks vastustaja eirata;
4.2.MaaKatS § 182 lg 4 ei jäta kohalikule omavalitsusele mistahes kaalutlusruumi katastriüksuse sihtotstarbe muutmise otsustamisel pärast seda kui kaevandamisluba on välja antud;
4.3.katastriüksuse sihtotstarbe muutmise seisukohast asjassepuutumatu on vastustaja seisukoht, et kaevandamisloa kõrvaltingimused ei ole täidetud, kuna kaevandamisluba kehtib.
4.4.katrastriüksuse sihtotstarbe muutmine iseenesest ei too kaasa ühtegi negatiivset tagajärge ega kahjusta neid huve, mille kaitsmist vastustaja väidetavalt oluliseks peab, samas vastustaja eeldus, et Keskkonnaamet ei kontrolli metsateatiste menetluses kõiki asjakohaseid asjaolusid ja piiranguid, on põhjendamatu;
5.Vastustaja vaidleb kaebustele vastu, tuginedes kokkuvõttes järgmistele argumentidele:
5.1.Ruu küla lähiümbruse, sh Ojaveere maatüki näol on tegemist väärtusliku loodusobjektiga, mida tõendavad keskkonnaekspert A. Tõnissoni 2016, 2020 ja 2021 arvamused ning Tallinna Ülikooli Ökoloogiakeskuse A. Kondi 2017 arvamus, mistõttu on see võetud kohaliku kaitse alla, mis välistab seal maavara kaevandamise;
5.2.samaaegselt ei saa esineda olukorda, kus Ojaveere maaüksusel kaevandatakse ehituslubjakivi, nagu selleks annab võimaluse Ojaveere kaevandamisluba ja kus kaevandamist vastavalt Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsusele ei toimu, samas tuleneb Ojaveere kaevandamisloast üheselt, et kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine on prioriteetne kaevandamise ees;
5.3.Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmise korral alustaks kaebaja I tõenäoliselt kaevandamist ette valmistavate tööde tegemist, milleks on muuhulgas metsa raadamine,
katendi eemaldamine ja maavara paljandustööd, mille tagajärjel häviksid seal paiknevad loodusväärtused;
5.4.olukorras, kus Ojaveere maaüksus on võetud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla metsastunud luidete kaitsmiseks, oleks katastriüksuse sihtotstarbe muutmine ilmselgelt põhjendamatu ja loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttega vastuolus, kusjuures kindlust, et sihtotstarbe muutmisel mäetööstusmaaks ei järgne metsa raadamist, ei anna ka metsaseaduse regulatsioon, kuivõrd Keskkonnaametile on seaduses jäetud kaalutlusõigus metsateatise registreerimise üle otsustamisel;
5.5.MaaKatS § 182 lg 4 regulatsioon ning Riigikohtu otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-20-2 ei välista vastustaja õigust jätta Ojaveere katastriüksuse sihtotstarve muutmata, pidades silmas eeskätt seda, et käesoleval juhul on tegemist õiguslikult omapärase ja keerulise olukorraga, kus kehtivad nii Ojaveere kaevandamisluba kui ka Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsus, kusjuures Eesti õiguskord ei tunne haldusaktide hierarhiat, mis annaks alust väiteks, nagu oleks riigiorgani poolt välja antud haldusakt tugevama õigusjõuga kui kohaliku omavalitsuse poolt välja antud haldusakt;
5.6.Kohtuasjas nr 5-20-2 tehtud kohtuotsuse mõistmisel omab olulist tähtsust tõik, et see kohtuotsus on tehtud abstraktse normikontrolli raames ning Riigikohtul puudus võimalus selles kohtuasjas analüüsida, kuidas tuleks asjaomast sätet kohaldada siis, kui kohalik omavalitsus on võtnud sama maaüksuse kohalikul tasemel looduskaitse alla;
5.7.ühelgi juhul ei ole kohtul õiguslikult võimalik kirjutada vastustajale ette, kuidas tuleks vastustajal lahendada Ojaveere maaüksuse sihtotstarbe muutmise küsimus ehk vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel piirduvad kohtu võimalused Maaameti taotluse uueks läbi vaatamiseks kohustamisega;
5.8.kui kohus ei nõustu vastustaja poolt MaaKatS § 182 lõikele 4 antava tõlgendusega tuleb see säte põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata jätta.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebused on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud on üldjoontes samad, mis eespool viidatud haldusasjas 3-20-1761. Ainus sisuline erinevus on selles, et kui eelviidatud kohtuasjas käsitleti olukorda, kus vastustaja ei olnud Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmise taotluse kohta üldse otsust teinud (st oli Maa-ameti taotlusel menetluse peatanud), siis käesolev vaidlus puudutab olukorda, kus vastustaja on pärast eelnimetatud kohtuasjas kohtuotsuse jõustumist andnud korralduse, millega keeldus katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest. Põhjused, millega vastustaja põhjendas haldusasjas 3-20-1761 otsuse tegemisega viivitamist on sisuliselt samad, millega on ta vaidlustatud korralduses põhjendanud keeldumist. Eelkõige ei ole mitte midagi muutunud selles osas, et jätkuvalt kehtivad samaaegselt nii kaevandamisluba kui ka Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsus, mõlemad neist on kohtus vaidlustatud ning kumbki vaidlus ei olnud vaidlustatud korralduse andmise ajaks jõustunud kohtulahendiga lõppenud. Eeltoodut silmas pidades tuleb kaebus rahuldada eeskätt samadel põhjendustel, mis esitatud juba haldusasjas 3-20-1761 tehtud kohtuotsustes.
7.MaaKatS § 182 lõikes 4 on sätestatud, et „[k]atastriüksusele, millele on välja antud maavara kaevandamise luba, määratakse kaevandamisloast tulenev mäetööstusmaa või turbatööstusmaa sihtotstarve“. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et eelnimetatud sätte tähenduses on Ojaveere katastriüksuse näol tegemist katastriüksusega, millele on välja antud kaevandamise luba. Põhiline vaidlus on poolte vahel jätkuvalt selles, kas vastustajal on siiski mingisugune kaalutlusõigus Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmise üle otsustamisel. Olen jätkuvalt haldusasjas 3-201761 tehtud kohtuotsuses võetud seisukohal, et MaaKatS § 182 lõige 4 on kehtestatud nimelt selleks, et välistada kaevandamisloa saanud mäeeraldisele jäävate katastriüksustele mäetööstusmaa sihtotstarbe määramisel igasugune kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus ning sellise kaalutlusõiguse teostamise huvides kaevandamisloa adressaadile täiendavate menetluslike takistuste seadmise võimalus. Teisisõnu ei ole vastustajal selles küsimuses mistahes kaalutlusõigust, kuna MaaKatS § 182 lg 4 näeb katastriüksuse sihtotstarbe muutmise ette kehtiva kaevandamisloa olemasolu vääramatu järelmina. Eelviidatud haldusasjas nr 3-20-1761 tehtud 02.07.2021 kohtuotsuses sedastas ka ringkonnakohus ühemõtteliselt, et „[MaaKatS § 182 lg 4] sõnastust ja seletuskirjas märgitut arvestades võib seadusandja tahet mõista selliselt, et kui katastriüksusel on kehtiv kaevandamisluba, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel katastriüksuse sihtotstarve muuta mäetööstusmaaks“. Ringkonnakohus märkis samas, et „MaaKatS § 182 lg 4 on erinorm, millega on osa katastriüksuste sihtotstarve nähtud ette seadusega. Kaevandamisloa väljastamise korral ei ole kohaliku omavalitsuse organil kaalutlusruumi asjaomase katastriüksuse sihtotstarbe määramisel“. Veel märkis ringkonnakohus sedasama käesoleva vaidluse esemeks olevat olukorda käsitledes, et „kuna tegemist on kehtiva kaevandamisloaga ja MaaKatS § 182 lg 4 ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust sihtotstarbe muutmisel, oli vastustaja kohustatud kehtivat haldusakti täitma ja muutma Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe mäetööstusmaaks, hoolimata asjaolust, et ta oli keskkonnaloa vaidlustanud“. Eeltoodu ei jäta kahtlust, et vastustaja ei võinud ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest keelduda ühelgi selles korralduses osutatud põhjendusel. Ainsaks keeldumise põhjuseks saanuks olla asjaolu, et Ojaveere kaevandamisluba ei kehti. Sellist asjaolu aga vaidlustatud korralduse andmisel ei esinenud. Seetõttu ei ole vajalik üksikasjalikult käsitleda kõiki vaidlustatud korralduses esitatud põhjendusi ning vastustaja poolt käesolevas kohtumenetluses esile toodud argumente, mida liiati sisuliselt on kõiki käsitletud juba haldusasjas 3-20-1761 tehtud jõustunud kohtuotsuses. Kohtute seisukohad eelviidatud asjas on kohaldatavad ka käesoleva vaidluse suhtes, hoolimata sellest, et eelviidatud kohtuasja esemeks oli viivitus, antud juhul aga keeldumine, vastustaja on mõlemal juhul tuginenud samadele asjaoludele ja põhjendustele ning eesmärgi seisukohast on toonase viivituse ja käesolevas asjas vaidluse all oleva keeldumise tagajärg sama: Ojaveere katastriüksuse sihtotstarve on muutmata.
8.Mis puudutab vastustaja argumenti, et Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmine tooks kaasa kohaliku kaitse alla võetud loodusväärtuse hävimise, siis esiteks tuleb märkida, et selle kohta märkis ringkonnakohus haldusasjas 3-20-1761 tehtud kohtuotsuses, et: „[h]alduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kaevandamisluba ja maa sihtotstarbe muutmine ei anna õigust asuda vaidlusalusel kinnistul asuvat metsa raadama. Enne raiet tuleb esitada metsateatis Keskkonnaametile, kes kontrollib, kas kavandatav raie vastab muu hulgas õiguse üld- ja üksikaktide nõuetele ning kui raie ei vasta õigusaktile, keeldutakse selle lubamisest“. Vastustaja
kahtlused Keskkonnaameti suutlikkuses oma ülesandeid täita või talle metsaseadusega metsateatiste registreerimise osas antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostada ei õigusta Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest keeldumist. Vastustajal ei ole õigust talle seadusest tulenevaid kohustusi täitmata jätta või mingisuguseid tema reguleerimispädevusse mitte kuuluvaid küsimusi reguleerima asuda põhjendusega, et ta pole kindel, et teised avaliku võimu teostavad organid oma ülesannete täitmisega hakkama saavad. Juhul kui Keskkonnaamet peaks raadamist võimaldava metsateatise registreerima ehk sisuliselt andma Ojaveere katastriüksusel raadamist võimaldava avalik-õigusliku loa, mis vastustaja õigusi rikub, on viimasel võimalik see ettenähtud korras vaidlustada. Teatud otsuse tegemiseks pädeva organi umbusaldamine ei anna teisele avaliku võimu kandjale õigust haldusomavoliks. Ühestki õigusaktist ega ka keskkonnaõiguse üldpõhimõttest ei tulene vastustajale õigust keelduda keskkonnakaitse kaalutlustel Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest. Küsimus, kas nimetatud maatükil saab maavara kaevandama asuda, lahendatakse kokkuvõttes senini pooleli olevates haldusasjades nr 3-19-2448 ja 3-20-1717, ent asjaoluga, et need kohtumenetlused on alles pooleli, ei saa vastustaja põhjendada Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmisega viivitamist ega sellest keeldumist. Vastustaja seisukoht, et kaevandamisloa ja Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsuse vahel esineb olemuslik vastuolu, kuna üks neist lubab kaevandamist, teine selle välistab, on iseenesest õige. See aga ei õigusta katastriüksuse sihtotstarve muutmisest keeldumist, kuna sihtotstarbe muutmise ainsaks aluseks on kehtiva kaevandamisloa olemasolu. Haldusasjas 3-20-1761 tehtud kohtuotsuses märkis ka ringkonnakohus, et maa sihtotstarbe muutmisega viivitamine oleks saanud kõne alla tulla, kui kohtumenetluses oleks esialgse õiguskaitse korras kaevandamisloa kehtivus peatatud. Sellise olukorraga pole aga tegemist ning seetõttu pole põhjendatud ka vaidlustatud korralduses sisalduv keelduv otsus.
9.Viimaks on põhjendamatu ka vastustaja alternatiivne taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Esiteks on Riigikohus kohtuasjas 5-20-2 vastustaja taotlusel MaaKatS § 182 lg 4 põhiseaduspärasust kontrollinud. Viidatud asjas Riigikohtule esitatud taotluses tugines vastustaja sellele, et MaaKatS § 182 lg 4 on vastuolus põhiseaduse § 154 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega, millisele vastuolule tugineb vastustaja ka käesolevas asjas. Vastustaja seisukoht, nagu olnuksid Riigikohtu võimalused asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust hinnata piiratud seetõttu, et tegemist oli abstraktse normikontrolliga, ei ole antud juhul põhjendatud. Kohtuasjas 5-20-2 tehtud otsuses hindas Riigikohus sisuliselt küsimust, kas MaaKatS § 182 lg 4 piirab lubamatult kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest tulenevat õigust otsustada oma haldusterritooriumil ruumilise planeerimisega seotud küsimusi. Vaidluse keskmes oli toona Ojaveere kaevandamisloa vastuolu üldplaneeringuga, käesoleval juhul on selleks aga sama kaevandamisloa vastuolu Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsusega. Kuigi üldplaneeringu kehtestamist ja ellu viimist ning loodusobjekti kaitse alla võtmist reguleerivad erinevad õigusaktid ning nende eesmärgid on erinevad, on mõlema otsuse puhul sisuliselt tegemist ruumilist planeerimist puudutavate otsustega ehk otsustega, millega määratakse kindlaks teatud maa-alade kasutusvõimalused või välistatakse teatud maa-aladel teatud liiki tegevused. Seega on Riigikohtu poolt kohtuasjas 5-20-2 tehtud otsuses esitatud seisukohad otseselt üle kantavad ka käesolevale vaidlusele ega jäta kahtlust selles, et vastustaja väide MaaKatS § 182 lg 4 vastuolu kohta põhiseadusega on põhjendamatu.
10.Lisaks sellele ei saa nõustuda vastustaja väitega, nagu esineks antud juhul mingisugune eripärane normide kollisioon. Nagu vastustaja isegi osutab, on vaidlustatud kaevandamisloa realiseerimise tingimuseks selle kooskõla muude õigusaktidega, sh looduskaitselisi piiranguid kehtestavate õigusaktidega. Seega kuni Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsus kehtib, ei saa kaevandama asuda. Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmine ei tähenda aga kaevandama asumist. Kehtiv Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsus võib anda vastustajale õiguse teatud konkreetsete tegevuste keelamiseks Ojaveere katastriüksusel, ent see ei anna õigust keelduda katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest. Seejuures on oluline, et katastriüksuse sihtotstarbe muutmine ei määra ära ei kaevandamisloa ega Ruu ümbruse kohaliku kaitse alla võtmise otsuse kehtima jäämist ega anna ühele neist teisega võrreldes mingisugust täiendavat õigusjõudu.
11.Viimaks kordan põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise osas ringkonnakohtu poolt käesoleva asjaga sisuliselt samadel asjaoludel ja samade menetlusosaliste vahel tehtud kohtuotsuses 3-20-1761 esitatud seisukohta: „Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi praegune vaidlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist [...] Kuivõrd kehtiva kaevandamisloa olemasolu korral ei jäta MaaKatS § 182 lg 4 kohaliku omavalitsuse organile kaalutlusõigust, siis saaksid asjakohasteks kaalutlusteks menetluse peatamisel olla vaid sellised argumendid, mis jäävad haldusorgani volituste piiridesse (nt ebaselgus katastriüksuse piirides ja sellest tulenev vajadus katastriüksuse piiride väljaselgitamiseks vmt). Asjaolu, et vastustajal on üksnes piiratud võimalused kaaluda menetluse peatamist, ei tähenda, et MaaKatS § 182 lg 4 oleks vastuolus kaebaja viidatud põhiseaduse normidega. Riigil peab samuti olema võimalik viia ellu riiklike huve, kahjustamata seejuures ülemääraselt kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiat ja kohaliku omavalitsuse huve. Praegusel juhul ei kaasne sihtotstarbe muutmise küsimuse lahendamisega vastustaja autonoomia ülemäärast kahjustamist. Põhiseadus ei nõua, et sihtotstarbe muutmise peaks tingimata saama otsustada üksnes kohaliku omavalitsuse üksus. Kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiat piirab eeskätt kaevandamisluba, mis pole praeguse menetluse esemeks.“ Eeltoodud seisukoht on asjassepuutuv ka käesoleval juhul, kuna katastriüksuse sihtotstarbe muutmise menetluse peatamise ning katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest keeldumise tagajärg on sama, kummalgi juhul ei toimu sihtotstarbe muutmist. Nii nagu ei pea kohalikul omavalitsusel olema õigust menetluse peatamise otsustamiseks, ei pea tal olema ka õigust sellistel asjaoludel, nagu käesolevas asjas, sihtotstarbe muutmisest keelduda.
12.Eeltoodud põhjustel on vaidlustatud korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb õigusselguse huvides tühistada ka asjas tehtud vaideotsused, olgugi et need eraldivõetuna kaebajate õigusi ei riku. Kuna MaaKatS § 18 2 lg 4 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust ning maa sihtotstarbe muutmise kohustus tuleneb vahetult ja tingimusteta asjaolust, et maatükile on väljastatud kehtiv kaevandamisluba, siis on põhjendatud kaebajate taotlus teha vastustajale ettekirjutus konkreetse sisuga toimingu tegemiseks ning mitte piirduda vastustaja kohustamisega Ojaveere katastriüksuse sihtotstarbe muutmise taotluse uuesti läbi vaatamiseks. Vastustaja väide, et kohtuotsusega vastustajale konkreetse sisuga ettekirjutuse tegemine on erandlik, on iseenesest õige, ent see puudutab eeskätt neid olukordi, kus seadus annab vastustajale kaalutlusõiguse. Sel juhul on erandina kindla sisuga ettekirjutuse tegemine õigustatud juhul kui konkreetse asja asjaoludest tulenevalt on kaalutlusõigus kahanenud nullini. Käesoleval juhul ei ole vastustaja kaalutlusõigus asjaoludest
tulenevalt mitte kahanenud, vaid mistahes kaalutlusõigust pole seadus vastustajale andnudki. Lisaks sellele on vastustaja käitumisest ilmne, et kohustades teda pelgalt sihtotstarbe muutmise taotluse uueks läbivaatamiseks, oleks tulemuseks suure tõenäosusega sisuliselt samade põhjendustega uue keelduva otsuse tegemine. See oleks ilmses vastuolus kaebajate õiguste tõhusa kaitse eesmärgiga. Seega tuleb vastustajale panna kohustus määrata Ojaveere katastriüksusele 100% mäetööstusmaa sihtotstarve ning teha seda 30 päeva jooksul, mis igati piisav, arvestades, et mistahes täiendavate menetlustoimingute tegemine, tõendite kogumine või kooskõlastuste hankimine ei ole selleks vajalik.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Riik ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, OÜ Väo Paas on esitanud taotluse mõista välja menetluskulud, mis koosnevad 20 euro suurusest riigilõivust ja 5769,20 euro suurusest õigusabikulust. Taotlusele lisatud arvete kohaselt vastab õigusabi kokku 9,45+10,75=20,2 h advokaadi töötunnile, hõlmates seejuures määruskaebusmenetlust, mis lõppes kaebaja jaoks edukalt. Lähtudes eeskätt ringkonnakohtu poolt haldusasjas 3-20-1761 tehtud kohtuotsuses võetud seisukohast menetluskulude kohta, tõden, et kaebaja I õigusabikulude taotletud ulatuses vastustajalt välja mõistmine ei ole HkMS § 109 lõike 6 mõistes põhjendatud. Asjaolud ja põhjendused, mille vastustaja on esitanud nii vaidlustatud korralduses, vaideotsuses kui ka käesolevas kohtumenetluses, on sisuliselt needsamad, mille ta esitas haldusasjas 3-20-1761. Seega üldjoontes võiks põhjendatud õigusabikulu jääda samasse suurusjärku nagu haldusasja 320-1761 apellatsioonimenetluses. Arvestades seda, et jõustunud kohtuotsuses on võetud selge seisukoht, et vastustajal kaalutlusõigus puudub, ei saa käesolevat vaidlust pidada keerukaks. Sama tõdes haldusasja 3-20-1761 kohta juba ringkonnakohus. Võttes arvesse, et võrreldes haldusasja 3-20-1761 apellatsioonimenetlusega on käesolevas asjas toimunud ka määruskaebusmenetlus, mis kaebaja I kulusid arusaadavalt suurendas, pean põhjendatuks mõista kaebaja I kasuks vastustajalt välja õigusabikulu kokku 3000 euro ulatuses. Lisaks tuleb välja mõista riigilõiv 20 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 06.06.2023 KOHTUOTSUSEGA
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.