Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 17. mai 2022, Tartu 3-21-581
Haldusasi
OÜ Wetway kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 31. märtsi 2020. a otsuse nr 13-30.2/20/168 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks tagastada kaebajale vaidlustatud otsuse alusel tasutud summa.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. juuni 2021. a otsus OÜ Wetway apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant OÜ Wetway Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Wetway apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. juuni 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 4. juuli 2017. a otsusega nr 13-30.2/17/1441 OÜ Wetway toetustaotluse traktor Valtra A95 ja silorulli kiletaja ostmiseks. Kaebajale määrati toetus 15 000 eurot, millest 11 250 eurot maksti välja 4. juuli 2017. a otsuse ja 3750 eurot 19. septembri 2017. a otsuse alusel.
2.31. märtsi 2020. a otsusega nr 13-30.2/20/168 nõudis PRIA kaebajalt tagasi määratud ja väljamakstud toetuse 15 000 eurot. PRIA leidis, et kaebaja on tekitanud eksitava mulje põllumajanduslike toodete müügitulu omamisest taotlemisele eelnenud perioodil ning seega rikkunud põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 7) § 2 lg 1 nõuet.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule (Tartu Maakohtu kaudu) kaebuse PRIA toetuse tagasinõudmise otsuse tühistamiseks, PRIA kohustamiseks
tühistamisnõude rahuldamise korral tagastada talle selle otsuse alusel kaebaja poolt tagasi makstud summad. Kaebaja ei nõustunud vastustajaga, nagu ei oleks 2015. aastal müüdud 5 looma omatoodetud. Loomade esialgne omanik oli kaebaja ainuosaniku ja juhatuse liikme vanaema, kellel ei olnud võimalust ja soovi nendega edasi tegeleda. Seetõttu hoolitsesid loomade eest nii kaebaja juhatuse liige kui tema isa. Loomad kuulusid kaebaja juhatuse liikmele ja anti hiljem kaebajale. Kaebaja juhatuse liige ei võtnud selle eest tasu, sest kaebaja oli alles asutatud ja rahalised vahendid puudusid. Ekslik on PRIA seisukoht, et toetuse tagasinõudmisel ei saa kaaluda ja arvestada proportsionaalsust. Toetuse tagasinõudmise alusena ei saa kõne alla tulla ka EL määruse nr 640/2014 art 35 lg 1, sest kaebaja oleks kvalifitseerunud ka mittepõllumajanduslikuks tootjaks.
4.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et tuvastas täiendava kontrolli käigus, et kaebaja on tekitanud PRIA-le eksitava mulje põllumajanduslike toodete müügitulu omamisest taotlemisele eelnenud perioodil ning seega ei täitnud määruse nr 7 § 2 lg 1 nõuet. Väär on kaebaja arusaam, et füüsilise isiku varasem tegevus ja õigused loomapidamisel on omistatavad äriühingule ja et seda saaks/peaks seetõttu arvestama äriühingust taotleja toetuskõlbulikkuse kriteeriumi täitmise hindamisel. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 p 1 kohaselt taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.15. juuni 2021. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus osutas, et määruse nr 7 § 2 lg 1 sätestab, et toetust võib taotleda ettevõtja äriseadustiku tähenduses, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust. Kaebaja deklareeris taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaasta (s.o 2016. a) omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna 4400 eurot, mille moodustas kaheksa elusveise müük (dtl 50). Taotluse esitamisele vahetult eelnenud teise majandusaasta (s.o 2015. a) omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna deklareeris kaebaja 1542 eurot, mille moodustas viie elusveise müük (dtl 51).
7.Äriregistrist nähtuvalt asutati kaebaja 5. novembril 2015 sissemakset tegemata. Vaidlust ei ole ka selles, et loomade registri andmetel kanti kaebaja nimele 24 looma 25. novembril 2015. 2015. aasta müügitulu tõendamiseks esitas kaebaja PRIA-le 20. detsembri 2015. a kuupäeva kandva arve nr 1 (dtl 76), mille kohaselt müüdi viis veist. Arvel märgitud loomadest kaks viidi kaebaja karjast välja 27. novembril 2015 (olid karjas 2 päeva) ja kolm looma viidi karjast välja 6. detsembril 2015 (olid karjas 11 päeva).
8.On küll usutav, et kaebaja juhatuse liige võis füüsilise isikuna kasvatada neid viit veist, mis hiljem läksid kaebaja omandisse ja 2015. aasta lõpus edasi müüdi, kuid veiste kasvatamist enne
25.novembrit 2015 ei saa käsitada kaebaja tegevusena. Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg 1 ls 1 ja lg 2). Kaebaja tegevusest põllumajanduslike toodete tootjana saab rääkida seega alates tema õigusvõime tekkimisest. Veiste kasvatamine kahe ja üheteistkümne ööpäeva jooksul ei saa ilmselgelt tekitada sellist lisandväärtust, mille pinnalt saaks väita, et need veised olid kaebaja omatoodang.
Riigikohus on erinevates lahendites põllumajandusliku tootmisega tegelemist defineerinud kui taime- ja loomakasvatust eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ka on Riigikohus leidnud, et tulu saamise tingimus tähendab seda, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa (nt Riigikohtu 26. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-96-08, p-d 21 ja 22; 1. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02, p-d 4 ja 5).
9.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja arvel nr 1 kajastatud loomade kasvatamisega kaasnevalt kulusid kandnud (vt dtl 67, Swedbank AS konto väljavõte ajavahemiku 5. november kuni 31. detsember 2015 kohta). Kaebaja selgituse kohaselt on loomade kasvatamisega seonduvaks kuluks kaebaja juhatuse liikme kui füüsilise isiku tööaeg ja teiste perekonnaliikmete panus ning abi. Toitu saadi loomadele talus tasuta. Kaebaja selgitused perekonnaliikmete omavahelise abi kohta loomapidamises on loogilised ja mõistetavad. Eeltoodu ei ole aga käsitatav kaebaja kuluna loomapidamisele.
10.Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kaebaja esitas arvel nr 1 märgitud veiste karjast välja viimise kohta PRIA-le vastandlikke andmeid, märkides 2. märtsil 2016 esitatud põllumajandusloomade liikumise registrivormil loomade karjast välja viimise kuupäevaks 27. veebruar 2016. Kaebaja on eeltoodut selgitanud sellega, et ostja lubas ise loomad registrist maha kanda, kuid jättis selle tegemata (dtl 65). Siiski on loomapidajal endal kohustus teavitada PRIA-t seitsme päeva jooksul loomadega seotud andmete muutumisest (loomatauditõrje seadus § 196 lg 6).
11.Vaidlustatud otsusest ega ka selle vaidlustamise tulemusena tehtud vaideotsusest ei ilmne kaebaja tegevuse sõnaselget analüüsi määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 objektiivsete ja subjektiivsete eelduste täidetuse kohta. Küll aga on vastustaja nii otsuses kui ka vaideotsuses viidatud kontrolliaruandes (p 5, dtl 116) jõudnud perekonnaliikmete omavahelisi seoseid ja tegevust analüüsides järeldusele, et perekond on teadlikult loonud toetuse taotlemise eesmärgil alaealisele pojale ettevõtte ning toetusnõuete täitmiseks ja eesmärgi saavutamiseks on kunstlikult tekitatud taotlemisele eelneval perioodil nõutav põllumajanduslik müügitulu, osutades selleks ka vastastikku teenuseid. Seega on siiski välja selgitatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaldamise eeldused. Vaidemenetluses ja kohtule esitatud vastuses viitab PRIA toetuse tagasinõudmise alusena lisaks veel Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-le 1. Sätte sõnastus kaalumisruumi ette ei näe. Art 35 lg 3 sätestab, et kui liikmesriigid teevad nõuete rikkumise või sama artikli lg-s 2 osutatud kohustuste täitmata jätmise tõttu otsuse toetuse maksmisest keeldumise või selle tühistamise määra üle, võtavad nad arvesse lg-s 2 osutatud toetuse tingimustega seotud nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Praegusel juhul ei ole toetuse tagasinõudmise põhjuseks nõuete rikkumine ega kohustuste täitmata jätmine, vaid asjaolu, et taotleja ei osutunud tegelikkuses taotlejale esitatud kriteeriumitele vastavaks. Seega saab norme kogumis analüüsides nõustuda vastustajaga, et taotleja kriteeriumitele mittevastavuse tõttu toetuse tagasinõudmisel tal kaalumisruumi toetuse osalise tagasinõudmise otsustamiseks ei olnud.
12.Asjas ei ole tõusetunud vajadust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et tegelikkusele ei vasta PRIA väide, et sel ajal alaealisele kaebaja juhatuse liikmele loodi ettevõte selleks, et saada toetust. Kaebaja juhatuse liige tegeles loomadega juba maast-madalast, enne kaebaja asutamist. Halduskohus tuvastas loomade müügi ja selles osas ei ole vaidlust. Seega ei ole müügitulu kunstlikult tekitatud.
2015. aastal müüdud loomad ei ole üleantud vara. Kaebaja juhatuse liige oli loomade kasvatamisega seotud nende sünnist kuni 2015. aasta lõpuni. Tegemist ei ole olukorraga, kus loomad on ostetud ja siis kohe edasi müüdud. Juriidiline isik on õiguslik fiktsioon. Kaebaja juhatuse liikme tegevused loomade pidamisel on üle kantavad sellele õiguslikule fiktsioonile. Vastavalt tekkis kaebajal 2015. aastal vastav müügitulu omatoodetud loomade müügist. Kunstlik on öelda, et need müüdud loomad ei ole kuidagi puutumuses kaebajaga.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul määruse nr 7 § 2 lg 1 eesmärgiks on suunata toetus põllumajandustootjatele, kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügist. Seega on rõhuasetus põllumajandustoodete ise tootmisel, mitte teiselt ettevõttelt teenusena sisse ostmisel, koostöös valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel jne. See omakorda tähendab, et põllumajanduslikud tooted, mille müügist taotleja on müügitulu saanud, peavad olema taotleja enda toodetud. Kaebaja ei ole vaidlusaluste loomade kasvatamisega seotud kulusid kandnud. Loomad olid kaebaja karjas sedavõrd lühikest aega, et puudus võimalus tervikliku tootmistsükli läbimiseks. Seetõttu ei saa loomad müüki 2015. aastal lugeda kaebaja omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tuluks. Tähelepanuväärne on seegi, et kaebaja märkis põllumajandusloomade liikumise registrivormil loomade karjast välja viimise kuupäevaks hoopis 27. veebruar 2016. Trust Alert OÜ tasus kaebajale arve 1 541,98 eurot 29. veebruaril 2016. Arve tasumise kuupäev ühtib ajaliselt loomade registrisse esitatud kandega, mis kinnitab, et 2015. aastal puudus kaebajal nõutud müügitulu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
16.Halduskohus on põhjalikult selgitanud toetuse vähendamise õiguslikke aluseid ja põhjendanud, miks esineb faktiline alus kaebajale määratud toetuste vähendamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlusaluste loomade müük tuleb lugeda kaebaja omatoodangu müügiks, kuna loomad kasvasid enne kaebaja asutamist kaebaja juhatuse liikme perekonna majapidamises ja kaebaja juhatuse liige panustas loomade kasvatamisse oma tööga. Selles olukorras tuleb kaebaja juhatuse liikme tegevus kaebajale üle kanda. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
18.Kaebajal on õigus selles, et juriidiline isik saab tegutseda füüsiliste isikute kaudu. Nii loetakse näiteks juriidilise isiku juhatuse tegevus juriidilise isiku tegevuseks vastavalt tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 31 lg-le 5. Samas vaatab kaebaja jätkuvalt mööda sellest, et juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt (TsÜS § 24 ls 1), millel on oma õigusvõime, s.t võime omada õigusi ja kohustusi lahus tema organitesse kuuluvate isikute või tema osanike või liikmete õigustest ja kohustustustest. Juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus on omistatav juriidilisele isikule üksnes selles osas, milles füüsiline isik tegutseb juriidilise isiku asja ajades. Juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus tervikuna ei ole samastatav juriidilise isiku tegevusega. On ilmne, et juhatuse liige võib tegutseda ka väljaspool juhatuse liikme rolli, ajada enda kui füüsilise isiku asja või esindada muud juriidilist või füüsilist isikut. Juhatuse liikme tegevuse juriidilisele isikule omistamine on ka ajaliselt piiratud juhatuse liikme volituste tekkimise ja lõppemise hetkega. Seetõttu ei saa
juriidilisele isikule omistada juhatuse liikme tegevust enne juriidilise isiku asutamist ja isiku juhatuse liikmeks nimetamist. Vastavalt ei ole kaebajale omistatav tema juhatuse liikme tegevus enne kaebaja asutamist 2015. aasta novembris. Kuid ka kaebaja asutamise järel ei saa kaebaja tegevuseks pidada kaebaja juhatuse liikme tegevust talle endale kuuluvate loomade kasvatamisel kui kaebaja ja tema juhatuse liikme vahel puudub selleks lepinguline suhe. Vaidlusaluste loomade kaebajale üleandmisele eelneva õigussuhte olemasolu ei ole kaebaja väitnud. Seetõttu jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu arusaama, et vaidlusaluste loomade kasvatamises seisneva kaebaja omatoodangu tootmisena tuleb kõne alla üksnes ajavahemik loomade kaebaja karja toomise ja nende karjast väljaviimise vahel.
19.Juriidilise isiku õiguste ja kohustuste eristamine tema juhatuse liikmeks oleva füüsilise isiku õigustest ja kohustustest on äriühingu olemuslik tunnus. Kuigi see võib näida formaalse lähenemisena ja kaebaja hinnangul takistada mõistlikku asjaajamist, tagab selline vahetegu ühtlasi, et juriidilise isiku kohustused ei kandu automaatselt üle juhatuse liikmeks olevale füüsilisele isikule või näiteks osaühingu osanikule. Erinevate isikute õiguste ja kohustuste eristamise kaudu realiseerub seega juriidiliste isikute kaudu ettevõtluses osalevate füüsiliste isikute vastutuse piiramine – üldjuhul nad ei vastuta äriühingu ettevõtlusest tekkinud kohustuste eest isikliku varaga.
20.See, et toetuse taotlejana tuleb mõista üksnes kaebajat ning mitte kaebajat koos oma juhatuse liikmega, ilmneb selgelt ka määruse nr 7 § 2 lg-st 1. Selle sätte kohaselt saab toetuse taotlejaks olla üksnes äriseadustiku tähenduses ettevõtja. Äriseadustiku § 1 järgi on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning äriseadustikus sätestatud äriühing. Seega ei saa taotlejaks olla äriühingu ja füüsilise isiku ühendus. Vastavalt tuleb käesolevas asjas ka taotleja toetuskõlblikkust hinnata üksnes kaebaja suhtes, mitte kaebaja ja tema juhatuse liikme ja viimase perekonna koostoimes.
21.Halduskohus ei ole eksinud ka omatoodangu mõiste sisustamisel, leides, et kaebaja puhul on oluline loomade kasvatamisse panustamine nii ajalises kui rahalises mõttes. Ringkonnakohus selgitas omatoodangu mõistet määruse nr 7 § 2 tähenduses 16. oktoobri 2019. a otsuse asjas nr 3-18-1541 viidetega varasemale kohtupraktikale. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
17.detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1305/2013 alusel koostatud arengukava ja ning määruse nr 7 seletuskirjast saab järeldada, et määruse 7 § 2 lg-s 1 toodud „põllumajanduslike toodete müügitulu“ määratlemisel on oluline, et ettevõtja oleks põllumajandustoote ise tootnud, mitte teiselt ettevõtjalt teenusena sisse ostnud. Tootmistsükli keskel sisse ostetud toote edasisel arendamisel ning seejärgsel realiseerimisel saab aga arvesse võtta vaid müügitulu seda osa, mille saamiseks ettevõtja on ise panustatud. Ringkonnakohus on jätkuvalt viidatud lahendis toodud seisukohal.
22.Seega kaebaja toetuskõlblikkuse hindamisel määruse nr 7 § 2 lg 1 tähenduses ei ole asjakohane hinnata kaebaja juhatuse liikme ega tema perekonna varasemat panust 2015. aastal müüdud loomade kasvatamisse. Toetuskõlblikkus ei sõltu sellest, milline kolmas isik loomad tegelikkuses üles kasvatas. Määrav on, kas kaebaja ise on tootmisse panustanud või mitte. Ka kaebajaga seotud füüsiliste isikute panust ei saa pidada kaebaja enda panuseks. Praegusel juhul võiks kaebaja panusena kõne alla tulla vastavalt kahe (kaks looma) või üheteistkümne (kolm looma) päeva jooksul loodud lisaväärtus. Samas on kaebaja kinnitanud, et ta ei ole teinud kulutusi loomade toitmiseks, hoidmiseks ega selleks tööjõu palkamiseks. Seega ka nende lihaveiste kasvuajaga võrreldes väga lühikeste ajavahemike jooksul saab kaebaja panusena arvestada üksnes kaebaja juhatuse liikme tööd loomade eest hoolitsemisel. Seega on ilmne, et kaebaja panus 2015. aastal müüdud loomade kasvatamisse on sedavõrd vähene, et loomade müügist saadud tulu ei ole võimalik pidada kaebaja põllumajanduslike toodete müügituluks.
23.Asja lahendamisel ei ole määrav, kas kaebaja võis vaidlusalused loomad tegelikkuses müüa alles 2016. aasta veebruaris, nagu võiks järeldada kaebaja poolt põllumajandusloomade liikumise registrivormil esitatud teabest loomade karjast välja viimise kohta ning loomade müügi kohta esitatud arve tasumisest 29. veebruaril 2016. Vastustaja ega kaebaja ei ole haldusmenetluses kõrvaldanud vastuolu osutatud andmete ja Veterinaar- ja Toiduameti sertifikaadi koopia vahel, mille kohaselt viidi loomad kaebaja karjast välja 27. novembril ja 6. detsembril 2015. Sertifikaadi koopiat ei ole kohtumenetluses tõendina esitatud ja toetuse tagasinõudmisel vastustaja ei tugine kaebaja poolt valeandmete esitamisele. Selles olukorras ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda asjaolu täiendavalt selgitada ega selleks tõendeid koguda.
24.Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et PRIA asus järelkontrolli tulemusel õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele. Selles olukorras tuli PRIA-l rakendada siseriiklikus ning Euroopa Liidu õiguses sätestatud sanktsioone. Sarnaselt halduskohtule ei näe ka ringkonnakohus, et Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 1 koostoimes sama artikli kolmanda lõikega ei näe vastustajale ette kaalumisruumi toetuse tagasinõudmisel, kui on tuvastatud, et taotleja ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele. Vastavalt ei olnud PRIA-l võimalust otsustada asja teisiti, kui toetus tervikuna kaebajalt tagasi nõuda. Hinnangut toetuse tagasinõudmise õiguspärasusele ei muuda asjaolu, et vastustaja vaidlustatud otsuses ei nimetanud Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-t 1 otsuse õigusliku alusena, vaid viitas sellele sättele alles vaidemenetluses. Kuigi haldusmenetluse seaduse § 56 lg 2 kohustab esitama haldusakti õigusliku aluse haldusakti põhjendustes, ei saanud see eksimus käesoleval juhul mõjutada asja otsustamist, sest säte annab PRIA-le imperatiivse käitumisjuhise. Kaevatava otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal välja anda uus samasisuline haldusakt. Seetõttu ei õigusta põhjendamispuuduse esinemine PRIA otsuse tühistamist. Selles osas ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses halduskohtu otsust kahtluse alla seadnud. Seetõttu ringkonnakohus küsimust täiendavalt ei analüüsi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
25.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.