3-21-581 OÜ Wetway kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 31. märtsi 2020. a otsuse nr 13-30.2/20/168 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks tagastada kaebajale vaidlustatud otsuse alusel tasutud summa
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – OÜ Wetway, seaduslik esindaja X esindajad Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Siim Vellemaa Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Wetway kaebus rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Jätta OÜ Wetway taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja seadusliku esindaja nimi tähemärgiga.
5.Tagastada vastustajale korduv tõend (31. märtsi 2020. a otsus nr 13 30.2/20/168, tl 85-86p).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. juulil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.OÜ Wetway esitas 28. aprilli 2017. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) toetustaotluse nr 63001700202 traktor Valtra A95 ja silorulli kiletaja ostmiseks. PRIA
3-21-581
rahuldas 4. juuli 2017. a otsusega nr 13-30.2/17/1441 OÜ Wetway toetustaotluse põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (edaspidi määrus nr 7) alusel. OÜ-le Wetway määrati toetus 15 000 eurot. Toetus maksti välja 4. juuli 2017. a otsuse nr 13-30.2/17/1441 alusel (11 250 eurot) ja 19. septembri 2017. a otsuse nr 13-30.2/17/1800 alusel (3750 eurot).
2.PRIA teavitas 27. juuni 2019. a kirjaga nr 15-6/19/16-2 OÜ-d Wetway sellest, et taotluse nr 63001700202 kohta on algatatud täiendav kontroll eesmärgiga tagada toetuse määramise ja toetussummade väljamaksete õiguspärasus. Kirjas paluti OÜ-l Wetway esitada täiendava kontrolli jaoks dokumente ja selgitusi. OÜ Wetway vastas PRIA-le 7. juulil 2019.
3.PRIA fikseeris kontrolli käigu ja tulemused kontrollaruandes nr 15-6/19/16-17 ning edastas kontrollaruande ja teavituse selle tulemustest 19. novembri 2019. a kirjaga nr 15-6/19/16-18 OÜ-le Wetway andes võimaluse omapoolsete seiskohtade ja vastuväidete esitamiseks. PRIA tuvastas kontrolli käigus, et OÜ Wetway on tekitanud eksitava mulje põllumajanduslike toodete müügitulu omamisest taotlemisele eelnenud perioodil ning seega rikkunud määruse nr 7 § 2 lõike 1 nõuet, mistõttu tuleb välja makstud toetus 15 000 eurot nõuda tagasi. OÜ Wetway esitas 5. detsembril 2019 PRIA-le vastuse kontrollaruandele. Seejärel edastas PRIA OÜ-le Wetway 16. detsembri 2019. a kirjaga nr 15-6/19/16-23 vahekokkuvõtte taotluse nr 63001700202 osas, millele OÜ Wetway vastas 6. jaanuaril 2020.
4.PRIA nõudis 31. märtsi 2020. a otsusega nr 13-30.2/20/168 OÜ-lt Wetway toetustaotluse nr 63001700202 alusel määratud ja väljamakstud toetuse 15 000 eurot tagasi. PRIA leidis otsuses järgmist.
4.1.PRIA loomade registri andmetel on OÜ Wetway nimele kantud 24 looma 25. novembril 2015. Müügitulu tõendamiseks esitas OÜ Wetway 7. juuli 2019. a kirjaga 20. detsembri 2015. a arve nr 1 (teenuse nimetus 5 veise müük summas 1541,98 eurot; maksja Trust Alert OÜ). Arvel märgitud veiste kohta on põllumajandusloomade liikumise registri vormi PRIA-le esitanud ja allkirjastanud OÜ Wetway juhatuse liige X 2. märtsil 2016, sh on ta märkinud loomade karjast välja viimise kuupäevaks 27. veebruar 2016. Kokkuvõtvalt esitas OÜ Wetway PRIA-le nimetatud 5 veise kohta erinevaid karjast välja viimise andmeid, mis seadis kahtluse alla müügitehingu tegeliku toimumise 2015. aastal. Olenemata sellest, kas kumbki esitatud kuupäevadest (arve koostamise või registrivormil märgitu) on õige, on vähemalt ühel juhul tegemist valeandmete esitamisega.
4.2.Isegi müügitehingu toimumisel ei saa toetustaotlusel 2015. aasta müügituluks näidatud elusveiste müüki käsitleda taotleja põllumajanduslike toodete müügituluna. Omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluga on tegemist juhul, kui müüdud tooted on käsitletavad põllumajanduslike toodetena ning taotleja on põllumajanduslikud tooted ise tootnud/kasvatanud, mitte teiselt ettevõtjalt sisse ostnud, koostöös valmistanud või vahendustegevuse tulemusel saanud. Omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu tekkimiseks on vaja muuhulgas teha kulutusi, isetootmine eeldab terviklikku tsüklit. OÜ Wetway asutati 5. novembril 2015 sissemakset tegemata. Tema perioodi 05.11.2015 – 31.12.2015 filtreerimata pangakonto väljavõttes ei ole ühtegi kannet, alg- ja lõppsaldod on 0,00 eurot, millest tulenevalt puuduvad OÜ-l Wetway 2015. aastal nii kulutused kui tulud. Veterinaar- ja Toiduameti kinnitusega sertifikaadi koopia andmetel olid kaks veist OÜ Wetway karjas 25.11.2015 – 27.11.2015 ehk kaks päeva ning ülejäänud kolm veist 25.11.2015 – 06.12.2015 ehk 11 päeva. Nimetatut ei saa käsitleda omatoodangu tekkena. Seega ei ole arvel nr 1 näidatud loomade müügi näol 1541,98 euro osas tegemist taotleja põllumajanduslike toodete müügiga. OÜ Wetway 5. detsembri 2019. 2(12)
3-21-581
a vastusest nähtub, et OÜ Wetway ei olnud loomade ainuhooldaja ja kulutusi loomade pidamiseks ei ole tehtud. Tasuta saadud loomade ja loomasööda ning lühikese karjas oleku tõttu puudus OÜ-l Wetway võimalus tootmistsükli jooksul toodetud põllumajandusliku omatoodangu väärtuse tekkeks. Ülevõetud vara realiseerimisest saadud tulu ei ole omatoodetud põllumajandustoodete müügitulu. Vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lõikele 1 nõutakse toetuse saajalt toetus osaliselt või täielikult tagasi, kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult.
5.OÜ Wetway esitas 15. aprillil 2020 PRIA-le vaide, milles nõudis 31. märtsi 2020. a otsuse nr 13-30.2/20/168 kehtetuks tunnistamist. PRIA jättis 19. mai 2020. a vaideotsusega nr 13-30.2/20/372-1 vaide rahuldamata.
6.OÜ Wetway esitas 18. juunil 2020 Tartu Maakohtule kaebuse PRIA 31. märtsi 2020. a otsuse nr 13-30.2/20/168 tühistamiseks, mis edastati elektroonilisel teel lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Infotehnoloogilistel põhjustel sai kaebus Tartu Halduskohtule kättesaadavaks alles 17. märtsil 2021. Halduskohus võttis 18. märtsi 2021. a määrusega OÜ Wetway kaebuse vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes menetlusse.
7.Vastustaja teatas 24. märtsil 2021 vastuseks 18. märtsi 2021. a kohtumääruse resolutsiooni ple 6, et kaebaja on asunud tagasinõutavat summat tasuma maksegraafiku alusel. Kohus edastas
24.märtsil 2021 menetlusosalistele kirja, milles märkis, et arvestades esitatud kaebuse sõnastust ning vastustajalt saadud täiendavat infot, mõistab kohus, et kaebaja eesmärgiks on koos vaidlustatud otsuse tühistamisega ka soov kohustada vastustajat tühistamisnõude rahuldamise korral tagastama talle selle otsuse alusel tagasi makstud summad. Kohus märkis, et peab põhjendatuks täiendada juba menetlusse võetud kaebuse nõudeid ka eelnimetatud kohustamisnõudega. Vastustajal tuli kaebuse nõuete täpsustamisega kaebusele vastamisel arvestada.
8.Vastustaja esitas 15. aprillil 2021 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta selle rahuldamata.
9.Kohus määras 16. aprilli 2021. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Sama määrusega võeti täiendavalt menetlusse ka kaebaja nõue PRIA kohustamiseks tagastada kaebajale vaidlustatud otsuse alusel tasutud summa. Kaebaja ja vastustaja esitasid kohtule oma täiendavad seisukohad vastavalt 13. mail 2021 ja 25. mail 2021.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada alljärgnevatel põhjustel.
10.1.Toetust sai taotleda põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja, kes on tootnud omatoodetud põllumajandustooteid ja nende töötlemisel saadud tooteid vähemalt kahel taotlemise aastale vahetult eelnenud majandusaastal ning kelle omatoodetud põllumajandustoodete ja nende töötlemisel saadud toodete müügitulu kas koos või eraldi moodustas mõlemal taotlemise aastale vahetult eelnenud majandusaastal enam kui 50% ettevõtte kogumüügitulust ning on olnud taotlemise aastale vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot. Lisaks peab taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud teise majandusaasta omatoodetud põllumajandustoodete ja nende töötlemisel saadud toodete müügitulu olema vähemalt 1200 eurot. 3(12)
3-21-581
10.2.PRIA 31. märtsi 2020. a otsusest nr 13-30.2/20/168 nähtuvalt ei ole enam vaidlust 2016. a käibe osas ning vaidlust ei ole ka selles, et 2015. aasta käibega seotud loomad liikusid karjast ära 2015. aastal (selle kohta esitati sertifikaadid ja PRIA ka aktsepteeris need). Ainukeseks vaidluskohaks jäi, et 2015. aastal müüdud 5 looma ei ole omatoodetud. Kaebaja sellega ei nõustu.
10.3.Vaidlusaluste loomade esialgne omanik oli Xi vanaema, kellel ei olnud võimalust ja soovi nendega edasi tegeleda. Seetõttu hoolitsesid loomade eest nii X kui tema isa. Loomad kuulusid Xile ja hiljem anti need tema loodud äriühingule, OÜ-le Wetway. X ise ning alates 2015. a OÜ Wetway juhatuse liikme ja omanikuna hoolitses loomade eest ega võtnud selle eest tasu, sest OÜ Wetway oli alles asutatud ja rahalised vahendid puudusid. Arusaamatu on PRIA seisukoht, milles ei arvestata, et X OÜ-ga Wetway seotud isikuna tegeles loomadega maast madalast. Tema kasvatas neid loomi algusest peale ning lõpuks müüs need oma ettevõttele. Kuigi PRIA leiab, et OÜ Wetway ei ole loomi kasvatanud, siis OÜ Wetway on lihtsalt õiguslik abstraktsioon, mis ei saagi midagi teha. Loomi kasvatas ikkagi X. Teda on ka abistatud, kuid maainimestele ei saa ette heita, et perekond üksteist toetab. Loomade jaoks ei olnud raske toitu leida, sest seda oli talus piisavalt ja keegi selle eest raha ei küsinud. Vanemad peavad oma lapsi aitama ja vastupidi ning see abi võimaldas loomadega OÜ-s Wetway tegutseda. Seetõttu ei saa ka väita, et mingeid kulusid ei tehtud, sest ka Xi enda aeg on kulu. Iga inimese tegevust on võimalik rahasse arvestada.
10.4.PRIA ei vaidle vastu, et X on loomade eest algusest peale hoolitsenud. Loomade näol ei ole tegemist üleantud varaga, vaid X on nende loomade kasvamise ja kasvatamisega kogu aeg olnud seotud. Tegemist ei ole olnud vahendustegevusega, sest ta ei soetanud loomi kolmandalt firmalt, vaid tegeles reaalselt nendega loomade sünnist kuni 2015. aasta lõpuni, kui need said lõpuks realiseeritud. Loomad ei ole ostetud ja siis kohe edasi müüdud.
10.5.PRIA väide, et toetuse tagasinõudmisel ei saa kaaluda ja arvestada proportsionaalsust, on otseses vastuolus Tartu Halduskohtu 18. novembri 2019. a otsusega asjas nr 3-19-1383. Seal on märgitud, et kohus ei nõustu vastustajaga, et juhul, kui hiljem tuvastatakse, et taotleja on tegelikkuses jätnud täitmata toetuskõlbulikkuse kriteeriumid, siis tuleb igal juhul toetus tagasi nõuda täielikult ning mingit kaalumisruumi ei ole. PRIA otsuses puudub põhjendus, mis puudutab OÜ Wetway väidetava rikkumise ulatust, keerukust jms ning puuduvad põhjendused, millist rahalist kahju on OÜ Wetway väidetavalt ELle tekitanud. Analüüsitud ei ole, kui tähtis on toetus toetuse saaja majandustegevuse jaoks. Vaidlust ei ole, et toetust on kasutatud sihtotstarbeliselt ning toetatud vara on olemas ja kasutuses.
10.6.ELÜPS § 81 lg 4 kohaselt tunnistab PRIA või riigi sihtasutus toetuse maksmisest keeldumise otsuse korral taotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks. Kaebaja leiab, et alternatiivselt tuleks lähtuda sellest, et OÜ Wetway kvalifitseerus mittepõllumajanduslikuks tootajaks. Seega puudub ka mistahes oht või kahju Euroopa Liidu vastavatele toetusvahenditele. Kõne alla ei saa tulla EL määruse 640/2014 artikkel 35 lg 1, sest OÜ Wetway oleks kvalifitseerunud mittepõllumajanduslikuks tootjaks. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-79-08 (ilmselt mõeldud nr 3-3-1-79-08 – kohtu märkus) ja leiab, et praegusel juhul on tegemist sama olukorraga, kus PRIA keeldub kaalumisest ja proportsionaalsuse arvestamisest olukorras, kus seda tuleks teha ja ka saaks teha. PRIA ei ole toonud välja, mis kahju sai riigile ja EL-ile tekkida olukorras, kus OÜ Wetaway oleks kvalifitseerunud mittepõllumajanduslikuks tootjaks ja väidetav probleem oli väga väikese hulga loomadega. 4(12)
3-21-581
10.7.Kaebaja hinnangul tuleks asjas küsida Euroopa Kohtult arvamust selle kohta, kas arvestades asja eripära ja asjaolusid, on ikkagi võimalik käsitleda vaidlusaluseid loomi omatoodetuna, sest tegemist ei ole olukorraga, kus üks ettevõte vahendab teisele ettevõttele loomi, et teine ettevõte saaks näidata tulu. Samuti tuleks Euroopa Kohtult küsida arvamust selle kohta, kas PRIA-l puudub Euroopa regulatsioonidest tulenevalt kaalumisvõimalus toetuse tagasinõudmisel.
10.8.OÜ Wetway vastab toetuskriteeriumitele, sest vaidlusalused viis looma on olnud alati seotud OÜ-ga Wetway ning tema omaniku ja juhatuse liikme Xiga.
11.Vastustaja jääb oma seisukohtade ja põhjenduste juurde, mis on märgitud kontrollaruandes, vaidlusaluses otsuses ja vaideotsuses, ning märgib vastuseks kaebusele järgmist.
11.1.Vaidluse sisuliseks küsimuseks on, kas kaebaja vastas 2017. aastal toetustaotlust esitades määruse nr 7 § 2 lg-s 1 sätestatud nõudele, mille täitmisel kvalifitseerinuks ta toetuse taotlejaks ja lubanuks tal toetust saada. Vastustaja on täiendava kontrolli tulemusel teinud vaidlusaluse otsuse, kus on võtnud sisulise seisukoha, et kaebajal ei olnud tegelikkuses täidetud toetuse saajaks kvalifitseerumise ehk toetuse saamise eeldus, st kaebaja ei vastanud määruse nr 7 § 2 lg-s 1 sätestatud nõudele, sest ei omanud 2015. aastal nõutavas ulatuses omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu.
11.2.Määruse nr 7 § 2 lg 1 kohaselt võis toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust. Põllumajanduslike toodete müügitulu all mõeldakse meetme määruses taotleja omatoodetud põllumajandustoodete ja nende töötlemisel saadud toodete müügitulu. PRIA tuvastas täiendava kontrolli käigus, et kaebaja on tekitanud PRIA-le eksitava mulje põllumajanduslike toodete müügitulu omamisest taotlemisele eelnenud perioodil ning seega ei täitnud määruse nr 7 § 2 lg 1 nõuet. Seetõttu nõudis PRIA väljamakstud toetuse 15 000 eurot kaebajalt tagasi. PRIA on täiendava kontrolli tulemusel õigustatult kaebajalt väljamakstud toetuse tagasi nõudnud.
11.3.Äriühing on tema osanikust ja/või kontrollorgani liikmest eraldiseisev isik, kellel on enda õigused ja kohustused. Vastustaja ei nõustu seetõttu kaebaja esindaja käsitlusega, et füüsilise isiku enda varasem tegevus ja õigused loomapidamisel on (praegusel juhtumil) omistatavad äriühingule ja et füüsilise isiku (varasemat) tegevust loomapidamisel saaks/peaks seetõttu arvestama äriühingust taotleja toetuskõlbulikkuse kriteeriumi täitmise hindamisel. PRIA on seisukohal, et kaebaja esindaja (füüsilise isiku) võimalik tegevus loomapidamisel ei ole käsitatav taotlejast äriühingu tegevusena, mida saaks arvestada omatoodetud põllumajandusliku toodangu müügitulu nõude täitmise juures.
11.4.Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 p 1 kohaselt taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Kui taotleja ei täida toetuse taotlejale ettenähtud kriteeriume (ei vasta toetuse taotlejaks kvalifitseerumise nõuetele), siis talle toetust ei maksta – taotleja ei ole toetuskõlbulik. Tegemist on toetuse saamise absoluutse eeldusega (määruse nr 7 § 2 lg 1). Sellisel juhul ei saa ka esineda 5(12)
3-21-581
olukorda, et kui sama asjaolu tehakse kindlaks pärast toetuse määramist (ja maksmist), siis see absoluutne eeldus enam ei kehtiks. Vastupidi – kas nimetatud asjaolu tuvastatakse toetustaotluse menetluse käigus või hilisema, näiteks järelkontrolli menetluse käigus, siis tulemus ei saa olla erinev. Kui taotleja ei täida tegelikkuses toetuse saamise nõudeid (taotleja ei kvalifitseeru tegelikkuses toetuse taotlejaks kõnealuses toetusmeetmes), talle toetust ei anta. Kui see asjaolu tehakse kindlaks pärast toetuse maksmist, nõutakse toetus ka täies ulatuses tagasi. Ehk lõpptulemus on sellise taotleja jaoks sama. Vastupidine ei ole toetuse saamise eesmärkide ja selle andmise loogikaga kooskõlas. Kaebaja väited kaalutlusõiguse rikkumise kohta otsuse tegemisel on põhjendamatud. Vastustaja on põhjendanud, miks kaebaja määruse nr 7 § 2 lg-s1 sätestatud nõuet tegelikkuses ei täitnud. Kuna tegemist on toetuse saamise (toetuse saajaks kvalifitseerumise) absoluutse eeldusega, ei saa näitlikustaval skaalal „vastab tingimusele“/“ei vasta tingimusele“ PRIA kaaluda sellisele nõudele vastamise või mittevastamise (st selle rikkumise) tõsidust, raskusaste ja ulatust ega näiteks leida, et taotleja vastab osaliselt toetuse saajaks kvalifitseerumise tingimusele (ja sellest tulenevalt näiteks määrata toetus osaliselt või nõuda toetus tagasi osaliselt). PRIA ei saa sellist kaalutlust teha ka olukorras, kus asjaolud tuvastatakse pärast toetustaotluse rahuldamist ja toetuse väljamaksmist.
11.5.Kaebaja kohustamisnõude rahuldamine ei ole põhjendatud ega (kaebaja huvide kaitseks) ka vajalik. Kui peaks selguma, et toetusraha tagasinõudmine ei olnud tuvastatud asjaolude kohaselt põhjendatud, makstakse tagasi nõutud toetus kaebajale tagasi.
KOHTU SEISUKOHT
12.Kaebaja OÜ Wetway esitas 28. aprillil 2017 PRIA-le toetustaotluse traktor Valtra A95 ja silorulli kiletaja ostmiseks (dtl 47-59). Toetust taotleti määruse nr 7 („Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“) alusel. Määruse nr 7 § 2 lg 1 kaebajale toetuse määramise ajal (4. juuli 2017) ja ka hetkel kehtivas redaktsioonis sätestab, et toetust võib taotleda ettevõtja äriseadustiku tähenduses, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust. Kuigi määruse varasemas redaktsioonis kasutati sõnastust „omatoodetud põllumajanduslike toodete ja nende töötlemisel saadud toodete müügitulu“, ilmneb seletuskirjast maaeluministri määruse “Põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 “Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord” muutmine” eelnõu juurde1, et tegemist on termini lühemalt sõnastamisega ning seeläbi ei muudeta põhimõtet, et tooted, mille müügitulu arvesse võetakse, peavad olema omatoodetud. Põllumajanduslikud tooted selle määruse tähenduses on omatoodetud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud tooted, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted, ning nende töötlemisel saadud I lisaga hõlmatud või I lisaga hõlmamata tooted (määruse nr 7 § 2 lg 3).
13.Kaebaja deklareeris taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaasta (s.o 2016. a) omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna 4400 eurot, mille moodustas kaheksa elusveise müük (dtl 50). Taotluse esitamisele vahetult eelnenud teise majandusaasta (s.o 2015. a) omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna deklareeris kaebaja 1542 eurot, mille moodustas viie elusveise müük (dtl 51). Elusloomad on Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud tooted ja pole vaidlust, et need on käsitatavad (omatoodetud) põllumajanduslike toodetena. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajal olid toetustaotlust esitades toetuskõlblikkuse kriteeriumid täidetud, st kas OÜ Wetway oli täitnud toetuse taotlejaks kvalifitseerumise nõuded määruse nr 7 § 2 lg 1 mõttes. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal (s.o 2015. a) täitnud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu nõuet, sest kaebaja esindaja (füüsilise isiku) võimalik tegevus loomapidamisel ei ole käsitatav äriühingust taotleja tegevusena, mida saaks arvestada omatoodetud põllumajandusliku toodangu müügitulu nõude täitmise juures.
14.Äriregistrist nähtuvalt asutati OÜ Wetway 5. novembril 2015 sissemakset tegemata. Vaidlustatud otsusest ilmneb, et PRIA loomade registri andmetel kanti 25. novembril 2015 OÜ Wetway nimele 24 looma. OÜ Wetway on 2015. aasta müügitulu tõendamiseks esitanud PRIA-le
20.detsembri 2015. a kuupäeva kandva arve nr 1 (dtl 76), mille kohaselt müüdi viis veist ning arve summas 1541,98 eurot maksjaks oli Trust Alert OÜ. Vaidlustatud otsuse kohaselt viidi arvel nr 1 märgitud loomadest kaks OÜ Wetway karjast välja 27. novembril 2015 ja kolm looma viidi karjast välja 6. detsembril 2015. Eeltoodu kinnitamiseks on kaebaja esitanud PRIA-le Veterinaar- ja Toiduameti kinnitusega sertifikaadi (veiste tapale saatmise sertifikaat) koopia, mida PRIA on aktsepteerinud. Seega olid 27. novembril 2015 karjast välja viidud kaks looma OÜ Wetway karjas kokku kaks (öö)päeva (25.11.2015 kuni 27.11.2015) ning 6. detsembril 2015 karjast välja viidud kolm looma olid OÜ Wetway karjas kokku 11 (öö)päeva (25.11.2015 kuni 06.12.2015). Eeltoodud faktiliste asjaolude üle vaidlus puudub.
15.Kaebaja leiab, et 2015. aastal müüdud viit looma tuleb käsitada OÜ Wetway omatoodanguna, sest kaebaja seadusjärgne esindaja (füüsiline isik X) on loomade eest algusest peale ehk nende sünnist saadik hoolitsenud. Kaebaja selgituste kohaselt kuulusid loomad algselt Xi vanaemale, kes ei soovinud või saanud nendega enam tegeleda ning X koos oma isaga on nende loomade eest hoolitsenud. Hiljem, 2015. aastal anti loomad Xi poolt loodud äriühingule OÜ Wetway. Äriühing on kaebaja esindaja selgituste kohaselt õiguslik abstraktsioon ja loomade eest on hoolitsenud ja neid kasvatanud ikka X. Kaebaja märgib ka, et loomi ei ole soetatud mujalt ega neid kohe edasi müüdud.
16.Kohus leiab, et füüsilise isiku varasemat tegevust loomapidamisel ei saa käsitada hiljem selle sama füüsilise isiku poolt asutatud äriühingu tegevusena. Määruse nr 7 § 2 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja ning selles sättes toodud põllumajanduslike toodete müügitulu nõuded on seotud selle sama ettevõtte omatoodetud põllumajanduslike toodetega. On küll usutav, et kaebaja võis füüsilise isikuna kasvatada neid viit veist, mis hiljem läksid OÜ Wetway omandisse ja viimase poolt 2015. aasta lõpus edasi müüdi, kuid veiste kasvatamist enne 25. novembrit 2015 ei saa käsitada OÜ Wetway tegevusena. Kohus nõustub vastustajaga, et äriühing ning tema juhatuse liige kui füüsiline isik on eraldiseisvad isikud oma õiguste ja kohustustega. Füüsilise isiku tegevusi ja õigusi talle kuuluvate loomade pidamisel ei saa omistada äriühingule ning füüsilise isiku tegevust ei saa 7(12)
3-21-581
arvestada äriühingust taotleja toetuskõlbulikkuse kriteeriumi täitmise hindamisel. Eraõigusliku juriidilise isiku (sh osaühingu) õigusvõime, st võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi, tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg 1 ls 1 ja lg 2). Kaebaja tegevusest põllumajanduslike toodete tootjana saab rääkida seega alates tema õigusvõime tekkimisest, mil ta sai ka omandada vara (mh praegusel juhul vaidlusega hõlmatud loomad).
17.Arvel nr 1 kajastatud viiest veisest kaks olid OÜ Wetway karjas kaks ööpäeva ja kolm veist11 ööpäeva. Nende asjaolude üle ei vaielda. Kohus nõustub vastustajaga, et loomade niivõrd lühikese OÜ Wetway karjas oleku aja puhul ei saa loomapidamise olemust arvestades rääkida omatoodangust. Sellise ajavahemiku jooksul puudus OÜ-l Wetway võimalus põllumajandusliku omatoodangu väärtuse loomiseks. Veiste kasvatamine kahe ja üheteistkümne ööpäeva jooksul ei saa ilmselgelt tekitada sellist lisandväärtust, mille pinnalt saaks väita, et need veised olid OÜ Wetway omatoodang. Kohtupraktikas on põllumajandustoodete müügitulu mõiste sisustamisel peetud oluliseks panustamist põllumajanduslikku tootmistsüklisse ning lõpptoote hinna kujundamisse (nt Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1541, p-d 14-17 ja seal viidatud praktika). Riigikohus on erinevates lahendites põllumajandusliku tootmisega tegelemist defineerinud kui taime- ja loomakasvatust eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ka on Riigikohus leidnud, et tulu saamise tingimus tähendab seda, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa (nt Riigikohtu 26. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-96-08, p-d 21 ja 22; 1. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02, p-d 4 ja 5). Kui ka kehtiv õigus pole sätestanud minimaalset ajavahemikku põllumajandustoote tootmise mõiste sisustamiseks, pole kohus näiteks pidanud ühe kuu vältel lammaste äriühingu käes pidamist põllumajandustoote tootmisse panustamiseks (viidatud lahend asjas nr 3-18-1541, p 14). Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et tehingute ajalist järjestatust arvesse võttes kaebaja sellise lühikese aja jooksul ostetud loomadele enne müüki lisandväärtust anda ei saanud. Seega ei ole arvel 1 näidatud loomade müügi puhul tegemist OÜ Wetway enda poolt toodetud põllumajanduslike toodete müügiga. Kohus nõustub PRIA järeldusega et OÜ Wetway ei kvalifitseeru määruse nr 7 § 2 lg-s 1 nimetatud taotlejaks. PRIA on ka õigesti viidanud sellele, et omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu tekkimiseks on vaja muuhulgas teha kulutusi ja isetootmine eeldab tervikliku tsükli läbimist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole OÜ Wetway arvel nr 1 kajastatud loomade kasvatamisega kaasnevalt kulusid kandnud (vt dtl 67, Swedbank AS konto väljavõte ajavahemiku 05.11.2015 kuni 31.12.2015 kohta). Selliste kulude tekkimist ei ole kaebaja ka ise väitnud, vaid on hoopis vastupidiselt selgitanud, et loomade kasvatamisega seonduvaks kuluks on olnud Xi kui füüsilise isiku tööaeg ja teiste perekonnaliikmete panus ning abi. Toitu saadi loomadele talus tasuta. Kaebaja selgitused perekonnaliikmete omavahelise abi kohta loomapidamises on loogilised ja mõistetavad. Eeltoodu ei ole kohtu hinnangul aga käsitatav OÜ Wetway kuluna loomapidamisele.
18.Kohtu hinnangul on PRIA, arvestades eeltoodut, õigesti tuvastanud, et arvel nr 1 kajastatud loomade müük ei ole OÜ Wetway omatoodetud põllumajanduslike toodete müük ja määruse nr 7 § 2 lõikes 1 toodud kriteerium – taotluse esitamisele vahetult eelnenud teise majandusaasta müügitulu nõue – on kaebaja puhul täitmata.
8(12)
3-21-581
19.Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kaebaja esitas arvel nr 1 märgitud veiste karjast välja viimise kohta PRIA-le vastandlikke andmeid, märkides 2. märtsil 2016 esitatud põllumajandusloomade liikumise registrivormil loomade karjast välja viimise kuupäevaks 27. veebruar 2016. Kaebaja on eeltoodut selgitanud sellega, et Trust Alert OÜ lubas ise loomad registrist maha kanda, kuid jättis selle tegemata (dtl 65). Kohus märgib, et loomapidajal on endal kohustus teavitada PRIA-t seitsme päeva jooksul loomadega seotud andmete muutumisest (vt dtl 93, loomatauditõrje seadus § 196 lg 6) ning selle kohustuse valguses ja ettevõtja üldist hoolsuskohustust silmas pidades ei saa ettevõtja tegevusetust õigustada asjaoluga, et tema kohustuse on lubanud täita tema asemel teine äriühing. Vastustaja ei ole toetust tagasi nõudes siiski tuginenud valeandmete esitamise argumendile, vaid vastustaja otsus rajaneb järeldusel, et kaebaja ei vastanud toetuse saajale kehtestatud tingimustele müügitulu nõude osas.
20.Kaebaja väidab vaidlustatud otsuse põhjendamispuudusi, mh seda, et otsus ei sisalda kaalutlusi toetuse osalise tagasinõudmise kohta. Kohus möönab, et vastutaja arutluskäik vaidlustatud otsuses, sh asjaolude pinnalt tehtud järelduste ning õiguslike aluste sidumine ja õiguslike aluste koosseisude täidetuse analüüs on raskesti jälgitav. Muuhulgas jääb ebaselgeks, kas etteheidetav on toetuse saamiseks nõutavatele tingimustele mittevastamine või nende tingimuste kunstlik loomine toetuse saamise eesmärgil. Nagu eelpool märgitud, on vastustaja välja toonud ka valeandmete esitamise seoses loomade karjast välja liikumise ajaga, kuid ei otsusest endast ega hiljem vaideotsusest ning kohtumenetluse dokumentidest ei järeldu, et vaidlustatud otsuse tegemise oleks tinginud väidetav valeandmete esitamine. Vaidlustatud otsuse kui terviku jälgitavust raskendab ka otsuse vormistus – selgelt struktureerimata tekstis on raskesti eristatavad haldusakti erinevad osad (asjaolude kirjeldus, toetuse saaja selgitused ja vastuväited ning haldusorgani järeldused). Kirjeldatud ebaselgust ei saa pidada siiski sedavõrd suureks, et see iseenesest tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise (HMS § 58; riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1).
21.Kaebaja leiab, et PRIA ei ole vaidlustatud otsuses kasutanud toetuse tagasinõudmisel kaalutlusõigust ega arvestanud, kas kogu väljamakstud toetuse tagasinõudmine on proportsionaalne. Kaebaja hinnangul pole arvestatud ei rikkumise ulatust, keerukust ega asjaolu, et toetust on kasutatud sihtotstarbeliselt ning soetatud vara on olemas ja kasutusel. Kaebaja osundab PRIA kaalutlusõiguse kasutamise osas varasemale kohtupraktikale (otsused haldusasjades nr 3-19-1383 ja nr 3-3-1-79-08). PRIA seevastu on seisukohal, et tal puudub praeguses olukorras kaalutlusõigus ning toetus tuli tagasi nõuda täies ulatuses.
21.1.ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.
21.2.PRIA on vaidlustatud otsuses tuginenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013 määruse (EL) nr 1306/2013 art-le 60 ja art 63 lg-le 1. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Sama määruse artikkel 63 lg 1 sätestab, et juhul kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste 9(12)
3-21-581
sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt. Sama artikli lõike 3 kohaselt nõutakse väljamakstud summad tagasi.
21.3.Vaidlustatud otsuses viidatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg 1 grammatiline tõlgendus viitab sõnastuse „maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt“ tõttu kohtu hinnangul kaalumisruumi olemasolule. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 sarnaselt eeltoodud sättele otsesõnu kaalumisvõimalust ette ei näe. Küll aga on kohtupraktikas selle sätte kohaldamise osas leitud, et sel alusel toetust tagasi nõudes tuleb kuritarvituse kindlakstegemisel hinnata nii isiku tegevuse objektiivset kui ka subjektiivset külge. See tähendab, et lisaks objektiivsete eelduste täidetusele tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (Riigikohtu 17. detsembri 2018. a otsus asjas nr 3-16567, p 10).
21.3.Praegusel juhul ei ilmne ei vaidlustatud otsusest ega ka selle vaidlustamise tulemusena tehtud vaideotsusest isiku tegevuse sõnaselget analüüsi määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 objektiivsete ja subjektiivsete eelduste täidetuse kohta. Küll aga on vastustaja nii otsuses kui ka vaideotsuses viidatud kontrolliaruandes (p 5, dtl 116) jõudnud perekonnaliikmete omavahelisi seoseid ja tegevust analüüsides järeldusele, et perekond on teadlikult loonud toetuse taotlemise eesmärgil alaealisele pojale ettevõtte ning toetusnõuete täitmiseks ja eesmärgi saavutamiseks on kunstlikult tekitatud taotlemisele eelneval perioodil nõutav põllumajanduslik müügitulu, osutades selleks ka vastastikku teenuseid. Seega on kohtu hinnangul välja selgitatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaldamise eeldused. Kohus märgib, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 ls 2 kohaselt võib haldusakti põhjenduse esitada lisaks haldusaktile endale ka menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kontrollakt on olnud kaebajale kättesaadav ning ta on saanud sellega tutvuda (dtl 117) ja omapoolseid seisukohti ning vastuväiteid esitada (dtl 118, 128-131).
21.4.Vaidemenetluses ja kohtule esitatud vastuses viitab PRIA toetuse tagasinõudmise alusena lisaks veel Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 punktile 1, mille kohaselt taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Kohus märgib esmalt, et kohtupraktika on põllumajandusvaldkonna struktuuritoetuste asjades tunnistanud põhjendamiskohustuse täidetuks, kui esialgse otsuse põhjendustele lisaks on täiendavalt esitatud põhjendusi vaideotsuses või otsuses viidatud kontrolliaruandes (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-16-14, p-d 18-20). Praegusel juhul on vastustaja algset otsust vaideotsuses õigusliku alusega täiendades soovinud põhjendada endal kaalumisruumi puudumist toetuse tagasinõudmise otsustamisel. Kohtupraktika on ka asunud seisukohale, et haldusaktis õige õigusliku aluse puudumine ei too vääramatult kaasa haldusakti tühistamist, kui ilmselgelt esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks, mis viivad lõppkokkuvõttes samale tulemusele (nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-18-1740, p 18.4 ja seal viidatud praktika). Õigusliku aluse lisamine vaideotsuses ei muuda praegusel juhul vastustaja lõppjäreldust.
21.5.Kohus nõustub vastustajaga, et PRIA-l puudus praegusel juhul kaalutlusõigus kaebajale välja makstud toetuse osaliselt tagasinõudmiseks. Vaidlust ei ole tõepoolest asjaolu üle, et toetustaotluses nimetatud traktor ja silorulli kiletaja (dtl 53) on soetatud ning pole ka tõusetunud küsimust nende sihipärase kasutuse üle Praegusel juhul ei ole toetust tagasi nõutud põhjusel, et 10(12)
3-21-581
toetuse saaja oleks rikkunud toetustingimustega seotud nõudeid või eeskirju, vaid tegemist on olukorraga, kus kaebajale maksti toetust alusetult põhjusel, et ta ei täitnud tegelikkuses toetuse saajaks kvalifitseerumise tingimusi. Seega ei ole tähtsust ka asjaolul, et toetuse abil soetatud vara on olemas ja kaebaja kasutab seda sihtotstarbeliselt.
21.6.Eelnevalt viidatud määruse (EL) 640/2014 art 35 p 1 sõnastus („Taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta“) kaalumisruumi ette ei näe. Lisaks sätte grammatilisele tõlgendusele tuleks arvestada ka sama artikli lg-tega 2 ja 3. Art 35 lg 3 sätestab, et kui liikmesriigid teevad nõuete rikkumise või sama artikli lg-s 2 osutatud kohustuste täitmata jätmise tõttu otsuse toetuse maksmisest keeldumise või selle tühistamise määra üle, võtavad nad arvesse lg-s 2 osutatud toetuse tingimustega seotud nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nagu juba eellpool märgitud, ei ole praegusel juhul toetuse tagasinõudmise põhjuseks nõuete rikkumine ega kohustuste täitmata jätmine, vaid asjaolu, et taotleja ei osutunud tegelikkuses taotlejale esitatud kriteeriumitele vastavaks. Seega saab eeltoodud norme kogumis analüüsides nõustuda vastustajaga, et taotleja kriteeriumitele mittevastavuse tõttu toetuse tagasinõudmisel tal kaalumisruumi toetuse osalise tagasinõudmise otsustamiseks ei olnud ning seega puudus vastustajal ka kohustus hinnata kaebaja tegevuses rikkumise raskust, ulatust, kestust ja kordumist.
22.Seoses kaalutlusõiguse väidetava rikkumisega märgib kaebaja ka, et PRIA ei ole toonud välja, mis kahju sai riigile ja Euroopa Liidule tekkida olukorras, kus OÜ Wetaway oleks kvalifitseerunud mittepõllumajanduslikuks tootjaks. Määruse nr 7 § 2 lg-s 1 taotlejale sätestatud müügitulu nõude puhul ei eristata põllumajanduslikku ja mittepõllumajanduslikku tootmist, mida on tehtud mõne teise toetuse liigi korral (vrdl nt põllumajandusministri 13. märtsi 2015. a määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ § 2 lg 1).
23.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on vaidlusaluses otsuses, vaideotsuses ja kohtumenetluses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks toetus tuli kaebajalt tagasi küsida täies ulatuses. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu 11. veebruari 2009. a otsuses nr 3-3-1-79-08 oli tegemist pindalatoetuse määramisega ning vaidlusküsimus seisnes selles, kas olukorras, kus kaebaja põllumaa oli üle 500 ha suur ning niitmise nõue oli jäetud täitmata ainult 10% ulatuses, võis jätta kaebajale toetuse täies ulatuses maksmata. Seega ei olnud viidatud asjas tegemist olukorraga, kus kaebaja üldse ei kvalifitseerunud toetuse taotlejaks vastavas toetusmeetmes, vaid vastustajal oli võimalik hinnata muude asjaolude seas ka rikkumise ulatust. Kaebaja poolt viidatud haldusasjas nr 3-19-1383 on kohus 18. novembri 2019. a otsusega tühistanud aga vaidlusaluse PRIA otsuse, sest toetuse tagasinõudmise aluseks olevad asjaolud ei leidnud tõendamist. Seega ei tulene ka kaebaja viidatud kohtulahenditest vastustajale kaalumisruumi otsustamiseks.
24.Kohus leiab, et praeguses asjas ei ole tõusetunud vajadust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, mistõttu tuleb kaebaja vastav taotlus jätta rahuldamata.
25.Eelnevat arvestades leiab kohus, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu ei ole täidetud ka kohustamisnõude rahuldamise eeldused riigivastutuse seaduse § 6 tähenduses. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
11(12)
3-21-581
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
27.Arvestades, et kohtuotsuse põhjendused kirjeldavad ka seoseid kaebaja esindaja ja tema perekonnaliikmete vahel, asendab kohus asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel kaebaja seadusliku esindaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.