3-22-474 OÜ Lõuna Inkasso kaebus siseministri 17.12.2021 käskkirja nr 1-3/106 „Põhjamäe kinnisasja sundvõõrandamine piiritaristu ehitamiseks“ punkti 2 tühistamiseks ja siseministri kohustamiseks määrata sundvõõrandatava Põhjamäe kinnisasja ühe katastriüksuse eest õiglane ja kohene hüvitis.
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja — OÜ Lõuna Inkasso, esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Vastustaja — siseminister, esindaja Jaana-Helen Luik
RESOLUTSIOON
1.Lugeda OÜ Lõuna Inkasso kaebus mittetähtaegseks.
2.Jätta tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.
3.Lõpetada haldusasja menetlus.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
5.Tagastada kaebajale pärast käesoleva määruse jõustumist kaebuselt tasutud 20 euro suurune riigilõiv.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.Siseministri 17.12.2021 käskkirjaga nr 1-3/106 otsustati sundvõõrandada Eesti Vabariigile Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone piiririba taristu väljaehitamiseks OÜ-le Lõuna Inkasso (registrikood 10915841) kuuluv riigipiiriga külgnev Põhjamäe kinnisasi asukohaga Võru maakond, Setomaa vald, Marinova küla (katastriüksus nr 46002:003:0180, kinnistu registriosa nr 200641, pindala 10739 m2, sihtotstarve maatulundusmaa) (resolutsiooni punkt 1) ning maksta OÜ-le Lõuna Inkasso kinnistu sundvõõrandamise eest tasu 5300 eurot (resolutsiooni punkt 2).
2.OÜ Lõuna Inkasso esitas (esindaja kaudu) 17.01.2022 Siseministeeriumile vaide, milles taotles siseministri 17.12.2021 käskkirja nr 1-3/106 „Põhjamäe kinnisasja sundvõõrandamine
piiritaristu ehitamiseks“ kehtetuks tunnistamist. Siseministeeriumi 24.01.2022 kirjaga nr 9-8/2-2 tagastati vaie haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lõike 2 alusel läbivaatamatult.
3.OÜ Lõuna Inkasso esitas 23.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri 17.12.2021 käskkirja nr 1-3/106 „Põhjamäe kinnisasja sundvõõrandamine piiritaristu ehitamiseks“ punkti 2 tühistamiseks ja siseministri kohustamiseks määrata sundvõõrandatava Põhjamäe kinnisasja ühe katastriüksuse eest õiglane ja kohene hüvitis.
4.Kohus jättis kaebuse 05.04.2022 määrusega käiguta. Kohus leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ja andis kaebajale võimaluse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
5.Kaebaja esitas 20.04.2022 vastuse, milles palus lugeda kaebus tähtaegseks. 5.1 Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Kuivõrd vastav säte kasutab terminit „kohtueelset menetlust lõpetav lahend“ ning vaidemenetlus võib lisaks vaideotsusele lõppeda vaide tagastamise otsusega, siis on ilmne, et HKMS § 47 lg 2 kohaldub sõltumata sellest, mis põhjusel vaidemenetlus lõpetati. Ka HKMS kommenteeritud väljaandes märgitakse HKMS § 47 osas, et „seega on erinevalt varasemast regulatsioonist isikule antud sõnaselge õigus kohtusse pöördumiseks ka siis, kui tema vaie jäeti läbi vaatamata ja tagastati“ (lk 203). Kaebus on esitatud 30 päeva jooksul pärast vaide tagastamise otsust ning kaebaja ei ole kaebetähtaega rikkunud. Halduskohtu 05.04.2022 määruses viidatud kohtulahendid ei ole konkreetses vaidluses kohaldatavad või on kontekstist välja rebitud. Samas aga tuleneb Riigikohtu 04.04.2003 määrusest nr 3-3-1-32-03 (p 9), et kohtueelse menetluse läbimisel võib esitada kaebuse halduskohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Nimetatud lahendis rõhutati, et kohtueelse menetluse alustamine katkestab kaebetähtaja kulgemise ja kohtueelses menetluses lahendi teatavakstegemisest arvates hakkab kulgema uus 30-päevane kaebetähtaeg. Ka 09.05.2008 määruses nr 3-3-1-22-08 on Riigikohus korranud, et kaebuse halduskohtule võib esitada kohtueelse menetluse läbimisel 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta, kusjuures vastav säte ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral, vaid silmas peetakse seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust (nt vaidemenetlus). 5.2 Alternatiivselt taotleb kaebaja tähtaja ennistamist. Võimaliku kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseks oli asjaolu, et kaevatavat haldusakti ei toimetatud kaebaja seaduslikule esindajale kätte seaduse nõuete kohaselt, mistõttu seoses kaebaja seadusliku esindaja isiklike probleemidega (masenduse ja depressiooni tõttu palgata puhkuse võtmine ja viibimine Otepää suvilas, kus ta ei tegelenud tööasjade ja tööalaste meilide lugemise ja nendele vastamisega) kaebaja seaduslik esindaja tutvus haldusaktiga ja pöördus õigusabi saamiseks lepingulise esindaja poole liiga hilja (17.01.2022), mistõttu seoses piiratud ajafaktori ja keerulise õigusliku olukorraga võis kaebaja valida oma õiguste kaitseks eksliku õiguskaitsevahendi. Kaevatavat käskkirja ei toimetatud kätte kooskõlas kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 29 lg 2 ja § 7 lg 3 väljastusteatega tähtkirjaga või allkirja vastu teatisel, millele märgitakse dokumendi üleandmise aeg. Sundvõõrandamise otsus saadeti kaebajale elektronkirjaga aadressile [email protected], mis ei ole kaebaja seadusliku esindaja Raivo Pärnpuu isiklikuks igapäevaselt kasutatavaks elektronposti aadressiks. R. Pärnpuu tutvus haldusaktiga ja pöördus õigusabi saamiseks lepingulise esindaja poole alles
17.01.2022. Sel hetkel ei olnud võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas üldse ja millal on otsus menetlusosalisele kätte toimetatud ning millal on hakanud kulgema kaebetähtaeg, mistõttu seoses piiratud ajafaktori ja keerulise protsessiõigusliku olukorraga oli kaebaja ajapuuduses protsessitoimingute teostamisel. Kohtupraktika kohaselt võib ebaselge ja vastuoluline õiguslik regulatsioon kaebetähtaja osas ning protsessiõigusliku küsimuse keerukus olla aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Samuti on oluline, et kaebetähtaja ennistamine sundvõõrandatud kinnisasja eest õiglase tasu määramise vaidluses ei saa kahjustada ei Eesti Vabariigi ega ühegi kolmanda isiku subjektiivseid õigusi ega õiguspärast ootust.
6.Kohus võttis 25.04.2022 määrusega kaebuse tähtaja küsimuse lahendamiseks menetlusse ning küsis vastustaja seisukohta. Vastustaja asus 10.05.2022 vastuses seisukohale, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ning puuduvad alused tähtaja ennistamiseks. Siseministri käskkiri saadeti 17.12.2021 kell 09:24 kaebaja äriregistrisse kantud elektronposti aadressile [email protected]. Nimetatud elektronposti aadressile saadetud siseministri käskkirja saab seega lugeda sel kuupäeval elektrooniliselt kättetoimetatuks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 27 lg 2 p 3). Vaidlustatud käskkirja andmine ei saanud kaebajale tulla üllatusena, kuna 01.10.2021 teavitas Siseministeerium kirjaga nr 9-8/89-3 OÜ-d Lõuna Inkasso, et siseminister on algatanud kinnistu sundvõõrandamise menetluse. Sellest tingitult oleks pidanud kaebajal pärast 01.10.2021 tekkima kahtlus, et piiritaristu väljaehitamiseks vajaliku maaga seonduvalt võib olla täiendavaid dokumente, mis võivad puudutada tema õigusi ning selle väljaselgitamiseks oleks ta pidanud olema oma õiguste kaitsel aktiivne. Kaebetähtaja ületamine rikub õiguskindluse põhimõtet – mida enam on kaebetähtaega ületatud, seda kaalukamad peavad olema kaebetähtaja ennistamise põhjused. Seejuures mõjuvaks põhjuseks saab olla vaid sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Antud juhul ei esinenud selliseid mõjuvaid põhjuseid. Seega on teiste isikute, sh riigi huvi vaidlustatud haldusakti kehtima jäämise suhtes kaalukam, kui kaebaja huvi. Kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas oma õiguste kaitsel ning eeltoodut kinnitab juba see, et ta ei pöördunud ettenähtud ajal kohtusse isegi siis, kui siseministri käskkirjal on vaidlustamisviitena välja toodud, et käskkirja peale võib esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku §-s 46 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebajal on õigusteadmisi omav vandeadvokaadist esindaja, kes oleks pidanud teadma ministri käskkirja vaidlustamise korda. Isegi kui kaebaja või tema vandeadvokaadist esindaja olid ministri käskkirja vaidlustamise menetluse osas teadmatuses, oleks nad hiljemalt 24.01.2022 kirja nr 9-8/2-2 „Vaide tagastamine“ kättesaamisel pidanud mõistma, et ministri käskkirja vaidlustamiseks tuleb neil pöörduda kohtusse. Kuid sellele vaatama viibis kohtusse pöördumine veel ligemale kuu.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Seega lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
8.Tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 46 lg 1). Kohustamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates (HKMS § 46 lg 2). Kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib
kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti (HKMS § 47 lg 2). 8.1 Kohus asus 05.04.2022 määruses seisukohale, et kaebaja vaie on Siseministeeriumi poolt 24.01.2022 kirjaga nr 9-8/2-2 õiguspäraselt tagastatud, mistõttu kaebajale ei laiene HKMS § 47 lg-s 2 sätestatu. Kohus jääb selles osas juba 05.04.2022 määruses esitatud põhjenduste juurde ega korda neid. Kohus ei nõustu seejuures kaebajaga, et 05.04.2022 määruses kohtu poolt viidatud kohtulahendid ei ole käesolevas vaidluses asjakohased ning HKMS § 47 lg 2 kohaldub sõltumata sellest, mis põhjusel vaidemenetlus lõpetati. Kui vaidemenetlus pole olnud isiku jaoks tulemuslik ja ta pöördub oma õiguste kaitseks kaebusega halduskohtusse, peab kohus muu hulgas kontrollima, kas vaidluse kohtuvälise lahendamise katse puhul on peetud kinni seaduses sätestatud tingimustest. Väljakujunenud kohtupraktikast (sh 05.04.2022 määruses viidatud lahenditest) tuleneb üheselt, et kui vaie on tagastatud õiguspäraselt, siis ei saa vaide esitamist käsitada HKMS § 47 lg 2 tähenduses nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimisena ning halduskohtusse pöördumise 30-päevast tähtaega ei saa hakata arvestama vaide tagastamise otsuse teatavaks tegemisest, vaid vaide esemeks olnud haldusakti teatavaks tegemisest. Vastupidist ei ole võimalik välja lugeda ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahenditest. 8.2 Eeltoodust tulenevalt pidanuks kaebaja esitama kohtule kaebuse siseministri 17.12.2021 käskkirja vaidlustamiseks 30 päeva jooksul selle teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 46 lg-d 1 ja 2) . Vastustaja on ära näidanud, et vaidlustatud käskkiri saadeti 17.12.2021 kell 09:24 kaebaja äriregistrisse kantud elektronposti aadressile [email protected]. Kaebaja viidatud KAHOS § 7 lg-st 3 ja 29 lg-st 2 ei tulene, et vastustaja ei võinud kaebajale otsust elektrooniliselt kätte toimetada. Viidatud sätetes on selgelt ette nähtud võimalus toimetada sundvõõrandamise otsus kinnisasja omanikule kätte muu hulgas elektrooniliselt. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud sundvõõrandamise otsuse kättetoimetamist mõnele äriregistris märgitust erinevale elektronposti aadressile. Seega saab vastavalt HMS § 27 lg 2 p-le 3 lugeda vaidlustatud käskkirja äriühingust kaebajale kätte toimetatuks 17.12.2021. See tähendab, et kaebaja pidanuks kaebusega kohtu poole pöörduma hiljemalt 17.01.2022. Sõltumata sellest, kas vaidlustatud käskkirja saab kaebajale lugeda HMS § 27 lg 2 p 3 kohaselt teatavaks tehtuks selle edastamisega tema äriregistrisse märgitud e-posti aadressile, nähtub kaebaja selgitustest, et ta on sellest teada saanud hiljemalt 17.01.2022. Seega, kui ka lugeda vaidlustatud haldusakti teatavakstegemise ajaks 17.01.2022, pidanuks kaebaja pöörduma kaebusega kohtu poole hiljemalt 16.02.2022. 8.3 Kuna kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 23.02.2022, on see eeltoodut arvesse võttes esitatud kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega ületades.
9.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtupraktikas on sedastatud, et kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks esines objektiivne põhjus ning selliseks põhjuseks on tavapäraselt sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei esinenud kaebajal mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja mittejärgimiseks.
9.1 Vaidlust ei ole, et kui kaebaja oleks esitanud 17.01.2022 vaide asemel kaebuse halduskohtusse, siis oleks see olnud tähtaegne. Seega ei oma tähtsust kaebaja väited sellest, et talle ei toimetatud haldusakti nõuetekohaselt kätte ja ta oli seetõttu viivituses. Kaebajat esindas juba 17.01.2022 vaide esitamisel õigusteadmistega esindaja (vandeadvokaat), kelle puhul ei ole alust rääkida õiguslikult kogenematu inimese eksimusest protsessitoimingutes. Vandeadvokaadist esindaja puhul võib eeldada, et ta on kursis, et vaiet ei saa esitada haldusorgani, kelle üle teostab teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsus, akti või toimingu peale (HMS § 71 lg 2). Isegi kui selline teadmine õigusteadmistega esindajal puudus, ei oleks ta õiguskaitsevahendi valikul eksinud ja oleks saanud kaebusega õigeaegselt kohtu poole pöörduda, kui ta oleks järginud vaidlustatud haldusaktis välja toodud vaidlustamiskorda. Vaidlustatud käskkirjas sisalduv vaidlustamisviide nägi ühemõtteliselt ette, et „Käskkirja peale võib esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku §-s 46 sätestatud tähtaja jooksul“. Kaebajat ei saanud seega eksitada kaebuse asemel vaiet esitama haldusaktis sisalduv vaidlustamisviide, milles oli muu hulgas õigesti viidatud halduskohtumenetluses kaebetähtaega reguleerivale normile. Eeltoodut arvestades ei ole kohane kaebetähtaja ületamist vabandada väidetava õiguslikult keerulise olukorraga ega tugineda kohtupraktikale, mis puudutavad juhtusid, kus kaebetähtaega reguleerisid erinevad õigusaktid või tegemist oli vastuolulise õigusliku regulatsiooniga. Piisava hoolsuse järgimisel oleks kaebaja vastavalt haldusaktis märgitud vaidlustamisviitele esitanud 17.01.2022 vaide asemel kaebuse halduskohtule. Praegusel juhul aga ei pöördunud kaebaja isegi 24.01.2022 vaide tagastamise otsuse (kus oli selgitatud, et siseministri käskkirja vaidlustamiseks tuleb pöörduda otse kohtusse) saamisel koheselt kohtu poole, vaid esitas kaebuse kohtule alles 23.02.2022 (s.o vaide tagastamisest ca kuu aega hiljem) ning seda olukorras, kus vaie vaidlusaluse haldusakti peale oli juba koostatud ja kohtusse pöördumiseks poleks tulnud teha aeganõudvaid toiminguid. 9.2 Õiguskindluse tagamiseks on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu järgitaks. Seaduses ette nähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Seejuures tuleb arvesse võtta ka teiste menetlusosaliste ja avalikke huve ning põhimõtet, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus nr 3-3-1-41-02, p 11). Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset ega kaalukat asjaolu, mis õigustaks käesoleval juhul kaebetähtaja ennistamist.
10.Kuna käesoleval juhul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, tuleb haldusasja menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Asja menetluse lõpetamise korral ei saa kaebaja sama nõudega samal alusel teist korda halduskohtu poole pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
11.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustajal väljamõistetavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.
12.HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel. Seega kohus tagastab kaebajale pärast käesoleva määruse jõustumist kaebuse eest tasutud riigilõivu (s.o 20 eurot).
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.