Maksuõigus › Maksuotsused

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

olukorras, kus väidetava tulu pärinemine äriühingust on maksuhalduri poolt justkui kindlaks tehtud, tuleb maksuhalduril määratleda ära ka selle tulu liik. Teisisõnu, maksuhalduril tuli põhjendada, millist liiki tulu on kaebaja saanud Y-st, mis on maksustatav vaid füüsilise isiku tasandil. Kaebajale teadaolevalt TuMS-s sellised äriühingu poolt tehtavad väljamaksed puuduvad. 3.2 Kaebaja hinnangul on maksuhaldur rikkunud Y maksumenetluses uurimispõhimõtet. Vaidlus puudub selles, et D ja F vahel sõlmiti 20.02.2019 notariaalne osaühingu Y osa müügileping ja käendusleping. Vastavalt müügilepingu p.-le 3.1. Y osa müügihinnaks oli 535 000 eurot. Maksuhaldur ei selgitanud Y maksumenetluses välja kõiki müügihinna ja selle tasumisega seotud asjaolusid, jättes sellega võtmata seisukohta mh asjaolude osas kas 42 928,30 euro jäämine kaebaja valdusse võib olla seotud müügihinna arvestamisega ja tasumise nõudega sh, kas 42 928,30 eurot võisid pooled tasaarveldada D müügihinna tasumise nõudega F vastu. Kuivõrd maksuhaldur ei kaasanud D-d Y maksumenetlusse ega küsitletud kolmanda isikuna, on tegemist olulise uurimisveaga, mis võis mõjutada asja lõpptulemust. 3.3 Kaebaja leiab, et maksuhaldur on tema suhtes rakendanud moonutatult hindamise teel maksustamist. Kontrollakti p-s 1.1.2.3. esitab maksuhaldur hüpoteesi, et kaebaja vajas ja kasutas igapäevasteks elulisteks vajadusteks sularaha, mille võttis välja Y pangakontolt. Maksuhaldur üritab väita, et kaebaja kulud ületasid tema sissetulekuid. Samas ei ole maksuhaldur esitanud kontrollitavaid andmeid ega tõendeid selle kohta, kui palju siis maksuhalduri oletuste kohaselt olid kaebaja eeldatavad kulud, mille katmiseks pidi ta väidetavalt kasutama ära Y pangakontolt väljavõetud sularaha. Ilma vastavaid andmeid esitamata, on tegemist maksuhalduri tõestamata hüpoteesi ja väidetega. Tõendamiskoormis läheb maksumaksjale üle siis, kui maksumääramise aluseks olevad asjaolud on maksuhalduri poolt põhjendatud ja tõendatud, mida need käesoleval juhul ei ole 3.4 Maksuõigusteooria kohaselt lähtutakse füüsiliste isikute tulude maksustamisel põhimõttest, et maksustatakse tulu, mis tekib isiku majandustegevuse tulemusena. Majandustegevuseks peetakse sellist tegevust, mida isik arendab tulu teenimise eesmärgil. TuMS § 12 lg-s 1 toodud tululiikide loetelu ei ole ammendav, mis aga ei tähenda, et igasugune laekumine on käsitletav isiku maksustatava tuluna. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole arvestanud füüsiliste ja juriidiliste isikute erinevate maksustamisobjektidega. Maksuhaldur ei ole põhjendanud TuMS § 12 lg 2 mittekohaldamist. Juhul, kui äriühingu rahaliste vahendite ettevõtluseks kasutamine ei ole tuvastatud, siis taoliste väljamaksete osas tuleb primaarselt tuvastada, kas tegu on juriidilise isiku eriobjektiga väljamaksetega TuMS § 49-52 alusel. Ettevõtte poolt tehtud rahalised kingitused, annetused või dividendimaksed on alati maksustatavad ettevõtte, mitte eraisiku tasandil.

vaid see jäi kaebaja valdusesse. Kaebaja suhtes läbi viidud maksumenetluses tegi maksuhaldur Y kontrollis tuvastatut arvesse võttes muudatuse kaebaja maksukohustuse osas. Maksuhaldur luges kaebaja valdusesse jäänud raha tema tuluks, millelt on jäänud tulumaks kinni pidamata. Eeltoodust nähtuvalt on äriühingu ja kaebaja suhtes tehtud maksuotsused kooskõlas – äriühingust välja viidud raha on maksustatud füüsilise isiku tuluna. Kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist oleks tulumaksuga varasemalt maksustatud või tulumaksuga mittemaksustamisele kuuluva tuluga. 4.2 Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud, et kaebaja ei kasutanud äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha äriühingu majandustegevuse tarbeks ning et see jäi tema käsutusse. Seega oli ka järeldus, et raha kuulub deklareerimisele tema füüsilise isiku tuludeklaratsioonis, asjakohane. Konkreetsed pangakontolt tehtud väljamaksed on aga loetud äriühingu ettevõtlusega mitteseotuks, võttes arvesse kaupade ja teenuste võimalikku kasutatavust Y ettevõtluses. Seega on kontrollaktis ja maksuotsuses tehtud järeldused asjakohased ja väljamaksete erineva maksustamise põhjused arusaadavad. 4.3 Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega uurimispõhimõtte rikkumisest Y maksumenetluses. Kui vaidlusalune sularaha oleks jäänud kaebaja valdusesse müügilepingust tulenevalt, siis oleks vastav tingimus lepingus selgelt nii fikseeritud. Midagi sellist aga lepingust ei nähtu. Seejuures on ainetu kaebaja väide, et maksuhaldur ei kaasanud D-d maksumenetlusse. Vastustaja selgitab, et D juhatuse liige on kaebaja ise. Talle on korduvalt antud võimalus äriühingu pangakontolt välja võetud sularaha kasutamist maksuhaldurile selgitada, seda nii Y kontrollis kui tema enda suhtes läbi viidud maksumenetluses. Asjaolu, et D-d menetlusse ei kaasatud, ei takistanud kaebajal kuidagi maksuhaldurile info andmist. 4.4 Käesoleval ei tuvastanud maksuhaldur maksukohustust füüsilise isiku kulusid hinnates, vaid lähtus kaebaja maksukohustuse kindlakstegemisel konkreetsest tõendist – Y pangakonto väljavõttest. Kaebaja võimalike kulude kohta kogutud andmed üksnes toetavad kogumis maksuhalduri seisukohta, et äriühingust välja võetud raha on läinud kaebaja käsutusse ja seega tuleb lugeda tema tuluks. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebaja arutlused teemal, millised olid kaebaja igapäevased elulised kulutused. Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud, miks ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kulutused piirdusid vaid summadega, mis nähtuvad tema pangakontolt, nagu üritab väita kaebaja. 4.5 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et olukorras, kus väidetava tulu pärinemine äriühingust on maksuhalduri poolt justkui kindlaks tehtud, tuleb maksuhalduril sel juhul ära määratleda ka selle tulu liik. Antud juhul ei ole maksuhaldur pidanud võimalikuks ja vajalikuks tuvastada, millise konkreetse tululiigiga on tegemist, kuid füüsilise isiku maksustamisel ei oma see ka tähendust. Olukorras, kus maksuhaldur on enda põhjendatud kahtlust varjatud tuludest veenvalt tõendanud, tuleb maksukohustuslasel maksuhalduri kahtluse ümberlükkamiseks esitada tõendid selle kohta, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitades kinnitavad füüsilised isikud, et kõik sellel kajastatud andmed on õiged. Kui seaduses ei ole tulumaksu kinnipidamist ette nähtud või kui kinnipidamiskohustust ei ole mingil põhjusel täidetud, siis peab füüsiline isik ise tulud deklareerima ja tulumaksu tasuma. Sellisel juhul on tulumaksukohustus füüsilisel isikul endal.

4.6 Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole maksuotsuses põhjendanud TuMS § 12 lg 2 mittekohaldamist, ei ole asjakohane. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada topeltmaksustamise vältimiseks tulumaksu objekti hulgast TuMS §-de 48-53 alusel juriidilise isiku tulumaksuga maksustatud väljamaksed. Antud juhul aga ei ole äriühing selliste väljamaksete tegemist deklareerinud ega tulumaksuga maksustanud. 4.7 Asjakohaseks ei saa pidada ka kaebaja viidet maksuõigusteooriale. Pidevat äriühingust raha väljavõtmist, mille tulemusel omastab füüsiline isik kümneid tuhandeid äriühingu raha, ei saa kindlasti pidada juhuslikku laadi tuluks, mis maksustamisele ei kuulu. Maksuhaldur on vaidlusaluse maksuotsuses põhjendatult asunud seisukohale, et tegemist oli teadliku ja ettekavatsetud tegevusega, mille eesmärgiks oli isikliku kasu saamine ja rikastumine äriühingu rahaliste vahendite arvelt. Sellises olukorras on füüsilisele isikule maksukohustuse määramine igati põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.