3-21-2726 MM kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise Haldusasi nõudes Menetlusosalised ja nende Kaebaja – MM esindajad Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla taotlus kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
4.Mõista Viru Vanglalt MM kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2500 (kaks tuhat viissada) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
5.Mõista Viru Vanglalt MM kasuks välja menetluskuluna 75 (seitsekümmend viis) eurot. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
6.Tagastada MMle tema poolt kohtule esitatud tõendid (dtl 607-617), teise kinnipeetava poolt esitatud dokument (dtl 695-702) ja MM taotlus (dtl 703).
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. juulil 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vanglas kinni peetav isik MM (kaebaja) esitas 21. juulil 2021 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud nr-ga 6-16/138-1, dtl 22-59), milles taotles mittevaralise kahju tekitamise eest 65 000 euro suuruse hüvitise väljamaksmist. Lisaks esitas kaebaja kolm
3-21-2726
kahjunõude täiendust, mis registreeriti 14. septembril 2021 (nr-ga 6-16/138-2, dtl 60-71), 23. septembril 2021 (nr-ga 6-16/138-4, dtl 85-87) ja 27. septembril 2021 (nr-ga 6-16/138-5, dtl 8889).
2.Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus(t)es on kaebaja esitanud järgmised väited. Kaebajat on hoitud üksikvangistuses alates 19. juulist 2018 ja mitte keegi ei ole kordagi hinnanud üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile ega kaalunud üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Kaebaja viibis ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 Viru Vanglas üksikvangistuses kokku 1006 päeva ehk 92% kinnipidamise ajast. Üksikvangistuses oli kaebaja kartserirežiimil olles, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal (sh Covid-19 viiruse levikust tulenenud julgeolekuabinõud) ning vangla meditsiini- ja psühhiaatriaosakonnas viibimise ajal. Pikaajaline üksikvangistus ning sellega kaasnevate piirangute ja kambritingimuste kumulatiivne mõju oli ebaproportsionaalne meede, mis põhjustas kaebajale rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Üksikvangistus koos vanglaametnike ebainimliku käitumisega on alandanud kaebaja väärikust ning põhjustanud talle raske tervisekahju. Üksikvangistuses viibimise ajal peaks vangla igapäevaselt hindama kinnipeetava tervislikku seisundit, kuid seda ei tehta. Kaebajal on tekkinud tõsised psüühilised probleemid ning teda, kui psüühikahäirega kinnipeetavat ei oleks tohtinud üksikvangistuses hoida. Kaebaja viitas veel erinevatele kinnipidamistingimustele, mis tema üksikvangistuses olekut raskendasid, ning heitis vanglale ette ka üldiseid halbu kinnipidamistingimusi (nt öine valgusreostus, kõrge temperatuur kambris jne). Samuti esitas kaebaja etteheiteid tema tervist puudutavate andmete kättesaadavusele vanglas ning viitas tema diskrimineerimisele usutunnistuse tõttu. Kaebaja selgitas, et nõutavast hüvitisest 40 000 eurot moodustab hüvitis tervisekahju tekitamise eest, 20 000 eurot hüvitis ebamõistlikult pika üksikvangistuse ja inimväärikuse alandamise eest ning 5000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest.
3.Viru Vangla jättis 16. novembri 2021. a otsusega nr 6-16/138-6 (dtl 93-95) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis otsuses kokkuvõtvalt järgmist. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste liik, määr ja kuhjumine on otseselt tingitud kaebaja enda teadlikust süstemaatilisest distsipliinirikkumisest. Kaebaja kartserisse paigutamine ja ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on toimunud kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega ole avaldanud kinnipeetavale sellist negatiivset mõju, millest tekkiv kahju tuleks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitada. Kaebaja režiim ei erinenud oluliselt tavarežiimil olija tingimustest, sest kaebaja paiknes jätkuvalt enda kambris, kust temalt võeti küll kartserikaristuse ajaks ära isiklikud esemed ning päevaseks ajaks voodivarustus. Kohtupraktikas on Viru Vangla kambrite nõuetekohasust jaatatud. Kambris olles sai kaebaja olla kursis ühiskonnas toimuvaga vangla ajalehtede vahendusel, samuti kuulata raadiot. Vangla ei teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli tagatud ka telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks. Kinnipeeturegistri andmetel toimus ajavahemikus 19. juuli 2018 – 16. november 2021 kaebajal 30 kokkusaamist, millest 4 olid pikaajalised kokkusaamised vanematega. Üksikvangistuse ajal tegelevad kinnipeetavaga mitmed oma valdkonna erialaspetsialistid, kellega suheldakse iga päev. Alates 2018. aasta septembrist rakendatakse vanglas suhtlusprogrammi, mis algab kartserirežiimil viibimise 11. päevast ja seda viivad vanglas läbi kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik (vabatahtlik) jt. Kaebaja on saanud psüühikahäirete ravi ning talle on erinevatel aegadel välja kirjutatud mitmeid antipsühhootikumide ja antidepressantide gruppi kuuluvaid ravimeid. Kinnipeetava 2(27)
3-21-2726
tervisekaardist ei nähtu, et tal oleks üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõni raske psüühikahäire. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast järeldub, et ennekõike peaks olema üksikvangistuse kohaldamine välistatud nende isikute puhul, kel esineb psüühikahäireid sõltumata nende suhtes üksikvangistuse kohaldamisest. MMi puhul ei ilmne, et tal oleks varasemalt tuvastatud psüühikahäireid. Vangla leiab, et ta ei ole kaebajat inimväärikust alandavalt kohelnud ega tekitanud talle tervisekahju. Asjaolu, et kinnipeetav ei ole rahul vanglas kehtiva korraga (nt kartserikaristuse täideviimine ja tingimused, läbiotsimised, arsti vastuvõtt, ravimite jagamine jne) ei tähenda, et vangla tegevus on õigusvastane ja rikub kinnipeetava õigusi. Pigem on tegemist kinnipeetava vastuhakuga ükskõik millisele vangla protsessile.
4.MM esitas 18. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 65 000 eurot. Kaebaja viitas enda vanglale esitatud kahjunõudele ning kahjunõude täpsustustele ning palus menetleda tema kaebust vanglale esitatud kahjunõudes ja selle täiendustes välja toodud asjaoludest ja põhjendustest lähtuvalt.
5.Haldusohus tagastas MM kaebuse 23. novembri 2021. a määrusega HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, kuid Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. aprilli 2022. a määrusega halduskohtu 23. novembri 2021. a määruse ning asi saadeti halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.
6.Vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele teatas kaebaja 5. septembril 2022 kohtule, et ta vähendab nõutava hüvitise suurust 45 000 eurole ja nõuab 40 000 eurot tervisekahju põhjustamise eest, 4000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest ning 1000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest. Ühtlasi teatas kaebaja, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil.
7.Kohus võttis 20. septembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse Viru Vanglalt kahju summas 45 000 eurot hüvitamiseks seoses üksikvangistuses hoidmisega.
8.Viru Vangla esitas 21. oktoobril 2022 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta selle rahuldamata. Kaebaja esitas seejärel 18. jaanuaril 2023 kohtule kaebuse täienduse.
9.Seonduvalt kohtukoosseisu muutumisega andis kohus 18. septembri 2023. a määrusega menetlusosalistele tähtajad seisukohtade, taotluste ja vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalistel ei olnud vastuväiteid kohtukoosseisu muutumisele.
10.Kohus jättis 26. oktoobri 2023. a kohtumäärusega rahuldamata kaebaja taotlused kohtuistungi ja ekspertiisi korraldamiseks. Sama määrusega määras kohus asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks.
11.Kaebaja esitas 5. novembril 2023 kohtule avalduse tõendite kogumiseks, mille kohus jättis 8. novembri 2023. a määrusega rahuldamata. Lisaks esitas kaebaja 21. novembril 2023 kohtule märgukirjana pealkirjastatud avalduse koos Justiitsministeeriumi poolt väljastatud terviseandmete logidega ajavahemiku oktoober kuni november 2020 kohta. Kaebaja edastas 29. novembril 2023 kohtule ka täiendava märgukirja. Vastustaja täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.
12.Kohus otsustas 20. detsembri 2023. a määrusega uuendada asja arutamise ning tühistas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (s.o 29. detsember 2023). Kohus andis sama määrusega kaebajale tähtaja kahjunõude aluse täpsustamiseks.
3(27)
3-21-2726
13.Kaebaja täpsustas kahjunõuet 3. jaanuari 2024 avalduses. Lisaks edastas kaebaja kohtule samal päeval märgukirjana pealkirjastatud pöördumise koos lisadokumentidega. Kaebaja esitas kaebuse täienduse kohtule ka 28. jaanuaril 2024 ning lisaks 9. veebruaril 2024 taotluse suulise menetluse korraldamiseks.
14.Kohus eraldas 13. veebruari 2024. a määrusega käesolevast asjast iseseisvasse menetlusse MM hüvitamisnõude, mis puudutab ilma tema nõusolekuta terviseandmetega tutvumise võimaldamist ja terviseandmete levitamist. Uus eraldatud kohtuasi registreeriti numbriga 3-24428. Samuti tegi kohus 27. veebruaril 2024 määruse, millega jättis rahuldamata kaebaja 24. veebruari 2024. a taotluse esindaja menetlusse lisamiseks ning andis vastustajale tähtaja kaebuse osas täiendava kirjaliku vastuse esitamiseks. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad 2. aprillil 2024 ja 8. aprillil 2024 ning kaebaja esitas 4. aprillil 2024 omapoolsed vastuväited.
15.Kohus tegi 23. aprillil 2024 määruse, millega jättis rahuldamata kaebaja 4. aprilli 2024. a taotluse ravijuhendi „Alaseljavalu diagnostika ja ravi esmatasandil“ asja juurde võtmiseks, võttis haldusasjast nr 3-22-2321 käesoleva asja juurde eksperdiarvamuse, jättis rahuldamata kaebaja taotlused vastustaja esindaja menetlusest kõrvaldamiseks ja asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Sama määrusega andis kohus menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks.
16.Kaebaja esitas 8. mail 2024 täiendavad seisukohad ning suurendas kahjunõuet. Kaebaja märkis, et ta soovib inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest 10 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist ning tasus vastavalt ka täiendava riigilõivu. Lisaks esitas kaebaja asjas täiendavaid avaldusi ja seisukohti ning seda ka pärast 23. aprilli 2024. a määrusega määratud täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtaja möödumist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.
17.1.Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 19. maist 2017 ning enne vanglasse saabumist ei olnud tal psüühilise tervise probleeme. Kaebajal esines küll seljavalusid, kuid ta liikus ilma abivahendita ja suutis seljavalusid võimlemisega kontrolli all hoida.
17.2.Ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 hoiti kaebajat vanglas üksikvangistuses kokku 1006 päeva ehk umbes 92% ajast. Kaebaja viibis sellel ajavahemikul erinevatel aegadel kartseris, talle kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ning lisaks viibis ta ka ravil Viru Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, millega kaasnes samuti üksikvangistus. Lisaks kohaldati aastatel 2020 kuni 2021 Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks kinnipeetavate suhtes üksikvangistust.
17.3.Kaebaja hinnangul on pikaajaline üksikvangistus ning distsiplinaarkaristuste määramine ja nende väikeste vahedega või vahedeta täitmisele pööramine ebaproportsionaalne meede ning rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse (PS) § 18 lõikest 1 ja § 28 lõikest 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla karterikaristusi täitmisele pöörates jälgima muu hulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega kahjustaks isiku tervist. Eesti Vabariik on ratifitseerinud olulised isikute põhiõigusi kaitsvad rahvusvahelised lepingud, paktid, deklaratsioonid ja konventsioonid, mh EIÕK, ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon ning ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või 4(27)
3-21-2726
inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni. EIÕK alusel on EIK selgelt määratlenud tingimused ja korra, millal, kes ja kuidas saab inimese suhtes kohaldada üksikvangistust. Viru Vangla on seda korda räigelt rikkunud, st toime pannud rikkumised EIÕK artikkel 3 tähenduses. Õiguskantsler juhtis juba 2016. aastal Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et vangistusseaduses (VangS) sätestatud kartserikaristuse maksimaalne kestus ületab Mandela reeglite1 artikleid 43-44 arvestades, ÜRO piinamisvastase eriraportööri ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) hinnangul põhjendatud määra mitmekordselt. CPT on aastatel 2014 ja 2019 Eestile saadetud raportis kritiseerinud nii seadusega sätestatud kartserikaristuse maksimaalset kestust, kui ka mitme karistuse järjestikku kandmist. Kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada 14 ööpäeva ning 14-päevasele kartseris viibimisele peab järgnema mõistlik aeg tavarežiimil. Kaebaja on viibinud kartseris pikemaid perioode, kui sätestab VangS § 63 lg 1 p 4 (s.o enam kui 45 päeva).
17.4.EIK-i praktikast tuleneb lepinguosalistele riikidele kõrgendatud hoolsuse kohustus psüühiliselt haigetele isikutele kohaste kinnipidamistingimuste tagamisel. Vanglale on teada kaebaja tervisega seonduv, sh tema üha halvenev vaimne tervis. 18. veebruaril 2021 tuvastati kaebajal Ahtme haiglas raske depressioon Kaebajale on üksikvangistuse kohaldamisega kaasnenud mitmesugused psüühilise tervise probleemid (depressioon, unehäired, paanikahood, elutüdimusmõtted, ärevus, häälte kuulmine, meeleolulangus), kuid vangla ei ole tema üksikvangistuses hoidmise juures seda absoluutselt arvestanud. Kaebaja seljavalud on ägenenud, sest kartseris olles võeti temalt päevasel ajal (s.o kl 6.00 - 20.00) ära madrats ning keelati võimlemismati kasutamine. Kaebaja suhtes ei oleks tohtinud üksikvangistust kohaldada raskete psüühikahäirete tõttu. Mandela reeglite artikkel 45 lg 2 sätestab, et üksikvangistust ei tohi kohaldada psüühikahäiretega kinnipeetava suhtes. Vastav keeld on sätestatud põhjusel, et psüühikahäiretega kinnipeetavatel võib üksikvangistus vallandada psühhoosi (kaebajal diagnoositi psühhoos), mis suurendab enesevigastamise ja enesetapu sooritamise riski (kaebajal tekkisid raskest depressioonist enesetapu mõtted).
17.5.Kaebaja märgib, viidates erinevale kohtupraktikale (EIK, Riigikohus jne) ning õiguskantsleri seisukohtadele, et vangla ei ole kordagi analüüsinud tema suhtes vägisi kohaldatud negatiivse keskkonna kahjulikke mõjusid. EIK on leidnud, et üksikvangistuse kohaldamisel peab eksisteerima isiku füüsilise ja psüühilise seisundi pidev jälgimise mehhanism ning üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata. ÜRO Inimõiguste Komitee ja CPT on rõhutanud, et üksikvangistuses viibiva kinnipeetava seisundit peab igapäevaselt jälgima meditsiinitöötaja. Õiguskantsler on leidnud, et üksikvangistuses oleva kinnipeetava läbivaatus peab olema sisuline, mis tähendab, et vangla tervishoiutöötaja peab käima üksikvangistuses viibijaid kambrites vaatamas ja nendega vestlemas. Viru Vanglas puudub üksikvangistuses viibijate jälgimise kord. Kaebajale oleks pidanud võimaldama tähenduslikku suhtlust vähemalt kaks tundi päevas. Teda on diskrimineeritud võrreldes teiste üksikvangistuses viibinud kinnipeetavatega.
17.6.Kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamine ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne ka seetõttu, et kõik rikkumised olid kerget laadi. Kaebaja ei kasutanud füüsilist vägivalda ega rünnanud kedagi. Ta ei suuda lihtsalt vangla keskkonnaga (eriti üksikvangistusega) kohaneda ning paneb rikkumisi toime psüühikahäirete (raske depressioon, stress, närvilisus jne) tõttu, mille on tekitanud üksikvangistus.
ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglid
Kaebaja kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada järgmiste asjaolude kumulatiivset mõju: 1) üksikvangistuse negatiivset mõju ei hinnatud ja kaebaja jäeti sisuliselt abita, mille tagajärjeks oli tervisekahju; 2) kaebajale põhjustati raske psüühikahäire (mh psühhoos) ja peale seda hoiti teda üksikvangistuses; 3) kaebajal keelati päevasel ajal voodi kasutamine, samuti raamatud ja õpikud; 4) kaebajal keelati kokkusaamised ja tema helistamist piirati ühele korrale nädalas (10 minutit); 5) üksikvangistuses puudus tähenduslik suhtlemine; 6) puudus sportimisvõimalus ja jalutamine toimus betoonkastis; 7) öise valgusreostuse tõttu ei saanud kaebaja magada; 8) suvekuudel oli kambris kõrge temperatuur ja õhupuudus; 9) üksikvangistuses puudus mõtestatud tegevus − vaimne ja füüsiline stimulatsioon; 10) kaebaja viibis täielikus tunnetuslikus isolatsioonis; 11) kaebajalt võeti ära neuroloogi poolt määratud kark ja sellega keelati sisuliselt ära õues jalutamine jms; 12) kaebajal keelati kokkusaamine vanematega; 13) kartseris lülitati raadio välja; 14) iga päev toimusid rutiinsed kogu keha läbiotsimised; 15) ravimeid jagasid valvurid; 16) meedikute vastuvõtud toimusid valvurite juuresolekul; 17) ametnikud käitusid kaebajaga ebardlikult (kägistasid, peksid, koostasid valeettekandeid, väänasid käsi selja taha, mõnitasid, solvasid ning varastasid ramadaani ajal tema datlid ja söögi).
17.8.Lisaks on kaebajat kui islamiusulist kinnipeetavat diskrimineeritud usutunnistuse tõttu. Talle ei väljastatud usutalituseks vajalikke esemeid ning kartseris puudus kell, et viis korda päevas õigeaegselt palvetada ja ramadaani ajal õigeaegselt süüa. Vangla kaupluses ei müüda „Halal“ märgistusega toitu. Kaebaja oli sunnitud olema taimetoitlane, sest vangla pakub moslemitele kartseris „sealihavaba“ toiduna sisuliselt taimetoitu, kuigi võiks pakkuda kana ja kala. 2021. a ramadaani ajal sai kaebaja vähem süüa, sest ta ei saanud võtta kahe kausiga vastu kolme toidukorda. Kaebaja ei ole saanud osa võtta moslemite ühispalvustest.
17.9.Kaebaja on seisukohal, et pikaajaline üksikvangistuses viibimine, sh sotsiaalses isolatsioonis, ületas vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme (VangS § 4 1 lg 1) ehk kujutas endast väärikuse alandamist. Üksikvangistusega kaasnevate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju võib määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna. Pikaajaline üksikvangistus ning sellega kaasnevad piirangud, kambritingimused ja vanglaametnike ebainimlik käitumine põhjustas taotlejale raske tervisekahju. Samuti on vangla meditsiinipersonalil süü taotleja ravimisel, st ravi oli ebapiisav ning meedikud ei sekkunud kaebaja piinamise takistamiseks oma arguse tõttu. Valvurite poolt ravimite jagamine ning arstide ja meditsiiniõe vastuvõtud kambris valvurite juuresolekul rikkusid kaebaja eraelu puutumatust EIÕK artikkel 8 tähenduses.
17.10.Lisaks esitatud kahju hüvitamise nõudele palub kaebaja tunnistada justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 p 1, VSkE § 60 lg 1 ja VSkE § 100 lg 2 ning VangS § 65 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest need võimaldavad ebaproportsionaalselt karistada.
18.Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel.
18.1.Vastustaja jääb Viru Vangla 16. novembri 2021 otsuses nr 6-16/136-6 väljendatud seisukohtade juurde, märkides lisaks, et kuna aastatel 2020 ja 2021 lukustati perioodiliselt Viru Vangla osakondi vältimaks Covid-19 viiruse levikut vanglas, tuleb kaebaja üksikvangistuses
6(27)
3-21-2726
hoidmise puhul arvestada ka vastavate Covid-19 puudutavate Viru Vangla direktori käskkirjade põhjendustega.
18.2.Kaebaja tekitas ise oma õigusvastase käitumisega olukorra, et tema suhtes oli vaja kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserit või isoleerida ta teistest kinnipeetavatest. Kaebajal oli võimalik seda vältida. Seonduvalt üksikvangistusega osundab vastustaja, et EIK-i praktika kohaselt turvalisuse, distsiplinaar- või kaitsekaalutlustel teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld ei tähenda iseenesest ebainimlikku kohtlemist või karistamist (vt EIK-i lahend asjas nr 31535/09, p 75). Kaebaja kartserisse paigutamine ja ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on toimunud kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega ole avaldanud kinnipeetavale sellist negatiivset mõju, millest tekitatud kahju tuleks RVastS alusel hüvitada.
18.3.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja kartserikaristuse kandmise mõju on personaalne, sõltudes erinevatest tingimustest, sh keskkonnast, milles kinnipeetav viibib. Kahjunõude esitaja režiim ei erinenud oluliselt tavarežiimil olija tingimustest. Kaebaja paiknes oma elukambris, kus temalt võeti küll kartserikaristuse kandmise ajaks ära isiklikud esemed ning päevaseks ajaks voodivarustus, kuid tema käsutuses oli kamber, suuruses ca 9,9 m 2, eraldatud dušinurga ja tualetiga. Viru Vangla on suhteliselt kaasaegne vangla ja kambrid on kaasaegsed ning vastavad eluruumide üldistele nõuetele nii nagu Eesti õigusaktid seda ette näevad. Kohtupraktikas on Viru Vangla kambrite nõuetekohasust jaatatud. Kaebaja sai olla kursis ühiskonnas toimuvaga vangla ajalehtede vahendusel, samuti oli jätkuvalt olemas kambris raadio kasutamise võimalus. Vangla ei teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli tagatud ka telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks. Vastustaja märgib, et kaebajal oli küll piiratud oma osakonnasisene liikumine ja teiste vangidega suhtlemine, kuid ta paiknes tavapärases kambris ja sisuliselt oli piiratud vaid oma osakonnas liikumine 4 tunni vältel päevas.
18.4.Alates 2018. aasta septembrist rakendatakse vanglas n.ö suhtlusprogrammi, mis algab kartserirežiimil viibimise 11. päevast ja seda viivad vanglas läbi kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik (vabatahtlik) jt. Kohtumiste teemad on vabal valikul, nende eesmärk on pakkuda kartserikaristuse ajal inimlikku kontakti ja ennetada, et ei tekiks või süveneks üksikvangistuse võimalik negatiivne mõju. Kaebajale on korduvalt pakutud võimalust osaleda üksikvangistuse leevendusprogrammis. Kaebaja on nõustunud osalema vestlustel kaplaniga, kuid vangla teiste teenistujatega, sh psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga, kriminaalhooldajaga on kaebaja keeldunud suhtlemast.
18.5.Kaebaja üheks põhiväiteks on, et vangla on pikaajalise üksikvangistusega kahjustanud tema vaimset tervist. EIK praktikast järeldub, et ennekõike peaks olema üksikvangistuse kohaldamine välistatud nende isikute puhul, kel esineb psüühikahäireid sõltumata nende suhtes üksikvangistuse kohaldamisest. Ka kinnipeetava kahjunõudes viidatud EIK-i 3. juuli 2012. a otsuses asjas nr 13579/09 (Razvyazkin vs Venemaa) käsitletud asjaoludest nähtub, et selles kohtuasjas olid avaldajal tuvastatud rasked psüühikahäired juba enne tema suhtes üksikvangistuse kohaldamist ning tulenevalt nendest probleemidest oli psühholoogiliste uuringute tulemusel sedastatud, et avaldaja suhtes oli üksinduses viibimine vastunäidustatud. Kaebaja puhul ei ole varasemalt tuvastatud psüühikahäireid. Pigem rõhub kinnipeetav sellele, et tema psüühiline seisund on muutunud üksikvangistuses.
18.6.Kohtupraktikas on laialdaselt rõhutatud, et üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata. Kaebaja on saanud psüühilist ravi ning talle on erinevatel aegadel välja kirjutatud mitmeid antipsühhootikumide ja antidepressantide gruppi kuuluvaid ravimeid. Kinnipeetava tervisekaardist ei nähtu, et talle oleks üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõnda rasket psüühikahäiret. Seevastu on psühhiaater 2019. aastal pärast kaebaja psühhiaatriaosakonnas ravil viibimist avaldanud arvamust, et kaebaja 7(27)
3-21-2726
depressioonile viitavad avaldused ja käitumine on seotud tahtmatusega karistust kanda ning nn depressiooni püsimine, meelepetete avaldamine ja suitsiidikatse tegemine on sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga (vastav teave kajastub kaebaja tervisekaardi kannetes). Kaebaja on küll viibinud ravil statsionaarses psühhiaatriaosakonnas, kuid tal ei ole seal siiski tuvastatud kliiniliselt väljendunud depressiooni, sest tal ei ole vastavaid tunnuseid esinenud. Leitud on, et kaebajal esinevad küll impulsiivsed, düssotsiaalsed ja paranoilised iseloomujooned aktsentueerituse tasemel, kuid mitte isiksushäiret.
18.7.Kaebaja kinnipidamistingimuste osas märgib vastustaja järgnevat.
18.7.1.Kaebaja kandis kartserikaristust tavakambris ja kambris oli tavapärane narivoodi. Vastavalt Viru Vangla kodukorras sätestatud osakondade V7 ja V8 päevakavale annab kinnipeetav kartseris viibimise ajaks pärast hommikust loendust kambrist päevaseks ajaks ära voodivarustuse ja pärast õhtust loendust antakse voodivarustus tagasi. Kaebaja viitab temal esinevatele seljavaludele ja radikulopaatiale. Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurg diagnoosis (haigusjuht A9015) 2021. aastal kaebajal kroonilise mittespetsiifilise nimmevalu, pseudoradikulaarse kiirgumisega. Neurokirurgi poolt tuvastatud objektiivne leid ei kinnita kuidagi hageja väidetud terviseprobleemi. Kartserisse lubatud esemete puhul lähtub vangla VSkE § 60 lg-s 1 toodud kinnisest loetelust.
18.7.2.Kaebaja püüab kaebusega tekitada ekslikku arvamust, justkui oleks vangla teda kolm aastat järjestikku suletud režiimil hoidnud. See ei vasta tegelikkusele. Vastustaja on edastanud
21.oktoobril 2022 kohtule andmed, mil isik paiknes suletud režiimil. Andmetest nähtub, et kartserite vahel tehti arvestatavaid pause. Mõnel juhul ületas kartseris paiknemine küll 45 ööpäeva, kuid see on olnud marginaalne, ega saanud kaasa tuua kaebajale olulist kahju ega rahas hüvitatavat kohustust. Kaebaja ise on oma tegevusega põhjustanud kartserikaristuste kohaldamise.
18.7.3.Ajal, mil kaebaja paiknes kartserikambris või tema suhtes kohaldati VangS § 69 lg-s 2 sätestatud piiranguid, ei võimaldatud talle kambriväliseid tegevusi (v.a jalutuskäigud värskes õhus, tervishoiuteenuse osutamine jms), sest kaebaja paiknes suletud režiimil. Kaebajale suletud režiimi kohaldamine oli otsene tagajärg tema enda rikkuvale ja vangla julgeolekut ohustavale tegevusele. Seejuures pehmendas vangla suletud režiimi erinevate sekkumistegevustega, tehes pause ning paigutades kaebaja vahepeal tavarežiimile.
18.7.4.Kinnipeetava VangS § 55 lg 2 sätestatud õigust, viibida 1 tund päevas värskes õhus, suletud režiimil paiknemine ei mõjuta. Vangla jalutusaladele ei ole seatud nõudeid akende rajamiseks, küll aga peavad jalutusalad välistama kinnipeetava põgenemise, teiste kinnipeetavatega kaubavahetuse jms rikkumiste toimepanemise.
18.7.5.Sportimiseks ei ole vaja mingeid eritingimusi ja vahendeid. Soovi korral on sportida võimalik nii kambris kui ka värskes õhus (kaebaja paiknes kambris üksi, seega oli tal selleks piisavalt ruumi kambris ja tema tegevus ei saanud häirida ka kaaskinnipeetavat). Vangla julgeolekuriskide põhjal ei saa osakonnas E7 või E8 paiknevaile kinnipeetavaile võimaldada üldiseks kasutamiseks mõeldud spordisaali või spordiväljakut, vaid neile olid loodud sportimisvõimalused oma osakonnas.
18.7.6.Öösiti põleb kambrites öövalgusti, mis on eelkõige vajalik järelevalvetoimingute tegemiseks. Kohtupraktikas on seda peetud vangistusega paratamatult kaasnevaks tingimuseks. Mis puudutab kambri temperatuuri, siis on suvel paratamatu, et temperatuurid tõusevad ka 8(27)
3-21-2726
siseruumides. Tegemist on üldjuhul lühiajalise olukorraga. Kinnipeetavate eluruumides ei ole konditsioneere, samas on terves vanglas kaasaegne sundventilatsioon, mis töötab häireteta. Ka kohtupraktikas ei ole vangla ventilatsioonile tehtud etteheiteid. Seoses kambri ventilatsiooniga on kaebaja pöördunud kohtusse ka juba varasemalt.
18.7.7.Kaebaja on seoses väidetava ebapiisava või ebakvaliteetse tervishoiuteenusega pöördunud kohtusse eraldi tsiviilõigusliku vaidlusega (kohtuasi nr 2-21-978), mistõttu tuleb kaebus selles osas jätta läbi vaatamata. Psüühikahäirete osas on tuvastatud kaebaja simuleerimine (vt haigusjuhud A16095 2019, A2963 2020). Samuti tuleb jätta kaebus läbi vaatamata kaebajalt kargu ära võtmise osas, sest selles osas käib vaidlus kohtuasjas nr 3-22-2321. Lisaks toob vastustaja välja, et kaebaja väärkasutas küünarkarku.
18.7.8.Lukustatud režiimi kohaldamisel võimaldatakse kinnipeetavale kuulata raadiosaateid. Kaebajale võimaldati samuti raadiot kuulata, kuid 14. aprilli 2021. a käskkirjaga nr 6-3/255-1 piirati kinnipeetava õigust kuulata kartserikaristuse kandmise ajal raadiosaateid, seda põhjusel, et MM ei täitnud Viru Vangla kodukorra punktis 6.3. sätestatud nõuet lülitada raadio loenduse ajaks välja. Sellel teemal käib vaidlus haldusasjas nr 3-21-1665 ja seetõttu tuleb kaebus jätta raadiot käsitlevas osas läbi vaatamata. Vastustaja selgitab siinkohal, et kaebajale anti kambrisse 12. veebruaril 2019 isiklik televiisor, mis võeti kambrist ära 2. detsembril 2019, sest see muutus kasutuskõlbmatuks. 27. märtsil 2020 soetas kaebaja uue teleri, mis anti kambrisse 31. märtsil 2020 ja paigutati lattu tagasi 22. mail 2020. Televiisor anti uuesti kambrisse 23. septembril 2020. Seega oli kaebajal periooditi võimalik televiisorit kasutada.
18.7.9.Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalvekorraldus vanglas“ § 32 redaktsiooni kohaselt oli vanglal kohustus kaebaja läbiotsimist teostada.
18.7.10.Ravimeid väljastatakse kinnipeetavaile vastavalt Viru Vangla kodukorra punktides 20.7. - 20.9. sätestatule, millest kaebaja on teadlik alates 19. maist 2017, mil ta Viru Vanglasse paigutati. Ravimeid jagatakse kodukorras sätestatud viisil eelkõige vangla julgeolekuohu ja tervisele kahjuliku tagajärje vältimiseks, et kinnipeetavad ravimeid ei koguks, ei annaks neid edasi isikutele, kellele need määratud ei ole, ja et ravimeid tarvitataks vastavalt arsti ettekirjutusele. Tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate meediku visiidi ajal on ametnik kambri/kabineti ukse juures, seda eelkõige meediku ohutuse tagamise eesmärgil ja seda vajadust on kohtupraktikas jaatatud. Ametnike eesmärk on tagada meediku turvalisus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel.
18.7.11.Vanglale ei ole teada ühtegi juhtumit, mil kaebajat oleks kägistatud, pekstud, tema suhtes valesüüdistusi esitatud või teda mõnitatud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on esitanud kaebuses teadvalt valeväited. Vastustajal ei ole põhjust kahelda ka vanglaametnike ettekannetes. Kaebaja on süstemaatiline õigusrikkuja, tema rikkumiste kohta on koostatud hulgaliselt ettekandeid (ajavahemikul 19. juuli 2019 kuni 21. juuli 2021 karistati kaebajat distsiplinaarkorras 99 korral).
18.7.12.Datlite ja usu alusel diskrimineerimise küsimuses on kinnipeetav juba pöördunud kohtusse (kaebus asjas nr 3-21-972). Vangla ei saa kuidagi nõustuda kaebaja väitega usulisest diskrimineerimisest. Seda, et vangla ei diskrimineeri islamiusulisi, kinnitab muu hulgas kaebaja isegi – tuues asjas nr 3-21-972 esitatud kaebuses välja, et islami usku kinnipeetav, kes ei viibinud karteris, sai oma datlid koheselt kätte. Ramadaan on kord aastas ning kaebaja saab tahte olemasolul käituda selliselt, et ta ramadaani ajal ei pea kartserikaristust kandma. Lisaks ei ole datlid ramadaani ajal islamiusu kohaselt vältimatult vajalikud. Tegu on pigem traditsiooniga, mida võimaluse korral järgitakse. Suletud režiimil paiknevale kinnipeetavale ei ole usuline 9(27)
3-21-2726
sümboolika, usukirjandus ega ka usuline tegevus kuidagi piiratud. Usulisi rituaale on tal võimalik kambris iseseisvalt läbi viia.
18.7.13.praeguse asja puhul võib esineda kattuvus asjaga nr 3-21-431. Kambris oleva ventilatsiooni küsimuses on kaebaja pöördunud kohtusse juba varem ning Tartu Ringkonnakohus on jätnud 16. detsembri 2021. a otsusega haldusajas nr 3-18-1703 MM kaebuse täielikult rahuldamata, sest vanglas on nõuetele vastav ventilatsioon tagatud.
KOHTU SEISUKOHT
19.Kaebaja nõuab käesolevas asjas Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 talle tekitatud kahju eest. Kaebaja heidab vanglale ette, et teda hoiti eelnimetatud ajavahemikul pikaajaliselt (1006 päeva) üksikvangistuses (s.o kartseris ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames eraldatud lukustatud kambris), mille mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile jäeti hindamata. Kaebaja väitel ei pakutud talle üksikvangistuses olles psühhosotsiaalset tuge ega kaalutud üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Kaebajale tekkisid üksikvangistuses hoidmise tagajärjel psüühilised terviseprobleemid. Pikaajaline üksikvangistus koos sellega kaasnevate piirangute ning kambritingimuste kumulatiivse mõjuga oli ebaproportsionaalne meede, mis põhjustas kaebaja hinnangul talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Lisaks viitab kaebaja erinevatele vangla tegevustele, mis avaldasid mõju üksikvangistusega kaasnenud tagajärgedele. Kaebaja leiab, et talle tekitati tervisekahju, tema inimväärikust alandati ning samuti rikuti tema eraelu puutumatust. Kuigi kaebuses nõutakse hüvitist eelkõige kahju eest, mis on tekkinud pikaajalise üksikvangistuse ning sellega kaasnevate piirangute ja kambritingimuste kumulatiivse mõju tõttu, viitab kaebaja lisaks ka sellele, et tavarežiimil olles tekitasid talle teatud konkreetsed kinnipidamistingimused ja vangla tegevused2 samuti kahju (dtl 600-602). Eelkõige tuleb aga kohtu arvates hinnata kaebaja etteheiteid kinnipidamistingimustele ja talle kohaldatud piirangutele üksikvangistuses hoidmise kontekstis. Kaebaja on väljendanud selgelt enda eesmärki nõuda hüvitist kinnipidamistingimuste kumulatiivse mõju eest (dtl 55).
20.Pärast nõuete suuruse täpsustamist ja täiendava riigilõivu tasumist palub kaebaja vastustajalt välja mõista tervisekahju põhjustamise eest 40 000 eurot, inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest 10 000 eurot ning eraelu puutumatuse rikkumise eest 500 eurot. Kuigi kaebaja on eraelu puutumatuse rikkumise eest soovinud algselt 5000 euro suurust hüvitist (dtl 58) ja hiljem seda nõuet vähendanud 1000 euroni (dtl 107), on selle nõude suuruseks praegusel juhul jäänud 500 eurot. Nimelt eraldas kohus 13. veebruari 2024. a määrusega (dtl 625628) käesolevast asjast iseseisvasse menetlusse kaebaja hüvitamisnõude osas, mis puudutab tema terviseandmetega tutvumise võimaldamist ja terviseandmete levitamist ilma tema nõusolekuta (uus haldusasi nr 3-24-428). Eraldatud nõude puhul soovis kaebaja samuti hüvitist seoses enda eraelu puutumatuse rikkumisega. Kuna kaebaja ei täpsustanud, kuidas nõutava hüvitise summa kahe eraldiseisva haldusasja vahel jaguneb, leidis kohus asjas nr 3-24-428, et kaebaja eraelu puutumatuse rikkumisega seonduvat kahjunõuet tuleb käsitada nii, et kaebaja nõuab haldusasjas
Sportimisvõimaluste puudumine, jalutamine betoonkastis, kambri kõrge temperatuur ja õhupuudus, tugikargu ära võtmine, vanematega kokkusaamiste keelamine, keha läbiotsimised, ravimite andmine valvurite pool, meditsiinitöötajate vastuvõtud valvurite juuresolekul, kägistamised, peksmised, mõnitamised, datlite vargus, söögita jätmine, ususümboolika keelamine, „Halal“ toodete kaupluses mittemüümine ning ühispalvustel osalemise keelamine
10(27)
3-21-2726
nr 3-21-2726 seoses eraelu puutumatuse rikkumisega 500 euro väljamõistmist ning haldusasjas nr 3-24-428 samuti seoses eraelu puutumatuse rikkumisega 500 euro väljamõistmist (vt 12. märtsi 2024. a määrus asjas nr 3-24-428). Kaebaja ei ole kohtu poolt tema kahjunõude selliselt määratlemisele vastu vaielnud.
21.Kohus märgib, et kaebaja on käesolevas asjas esitatud kaebuses kirjeldatud asjaoludel esitanud halduskohtule kaebuseid ja esialgse õiguskaitse taotluseid ka varem. Sellele on viidanud ka vastustaja. Siiski ei tuvastanud kohus, et kaebaja oleks kaebuses kirjeldatud asjaoludel nõudnud vastustajalt varasemalt halduskohtu kaudu mittevaralise kahju hüvitist. Kuigi kaebajal on maakohtus pooleli tsiviilvaidlus3, mis seondub käesoleva vaidluse temaatikaga, puudutab tsiviilasjas nr 2-21-978 esitatud kaebaja nõue konkreetselt tervishoiuteenuse osutamist ja sellega tekitatud kahju. Kohtu hinnangul on tsiviilasjas nr 2-21-978 ja käesolevas asjas esitatud nõuete alused siiski erinevad, kuigi kahjuna välja toodu võib teatud ulatuses kattuda. Eelnevat arvestades ei pea kohus vastustaja taotlust kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks (seoses varasemate kohtuasjadega) siiski põhjendatuks ning jätab selle rahuldamata.
22.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
Asjas nr 2-21-978 menetleb Viru Maakohus kaebaja hagi Viru Vangla tervishoiutöötaja ja Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
11(27)
3-21-2726
Kaebaja märgib veel, et ajavahemikul 27.07.2018 – 26.04.2019 (s.o 273 päeva) ja ajavahemikul 29.11.2019 – 26.05.2020 (s.o 179) kohaldati tema suhtes üksikvangistust VangS § 69 lg 2 p 1 ja p 4 alusel. Lisaks märgib kaebaja, et üksikvangistust kohaldati tema suhtes ka Viru Vangla meditsiiniosakonnas viibides (05.04.2019 – 29.04.2019, s.o 24 päeva; 12.07.2019 – 23.07.2019, s.o 11 päeva; 30.09.2019 – 07.10.2019, s.o 7 päeva) ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibides (23.07.2019 – 06.08.2019, s.o 14 päeva). Seega teatud ajavahemikel, mil kaebaja ei viibinud kartserikambris, oli ta siiski teistest eraldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise või meditsiiniosakonnas/psühhiaatriaosakonnas viibimise tõttu. Samuti kohaldati aastatel 2020 – 2021 kinnipeetavate suhtes üksikvangistust Covid-19 viiruse leviku tõttu. Kaebaja arvestuste kohaselt on ta ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 viibinud üksikvangistuses kokku 1006 päeva ehk 92% ajast.
24.Vastustaja esitatud andmed kaebaja kartserikaristuse kandmise ja julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud kambris viibimise aja kohta (dtl 263-264) ühtivad valdavalt kaebaja andmetega. Erisus seisneb järgnevas: vastustaja viitab, et kaebaja kandis kartserikaristust ajavahemikul 07.10.2019 – 30.10.2019 ja 18.11.2019 – 17.03.2020 (dtl 263), seevastu kaebaja märgib sama aja osas, et ta kandis kartserikaristust 07.10.2019 – 14.11.2019, 18.11.2019 – 08.01.2020 ja 13.01.2020 – 17.03.2020. Vastustaja edastatud tabelitest (dtl 260, 275) nähtub siiski, et õiged on kaebaja andmed. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel viitab vastustaja ajavahemikele 27.07.2018 – 27.10.2018, 25.01.2019 – 26.04.2019, 26.10.2018 – 27.01.2019 ja 29.11.2019 – 26.05.2020 (dtl 263). Sisuliselt on tegemist samade ajavahemikega, mida on välja toonud ka kaebaja. Mis puudutab Covid-19 viiruse leviku takistamiseks vanglas kehtestatud piiranguid, siis vastustaja poolt kohtule edastatud Viru Vangla direktori käskkirjadest (dtl 119-253) nähtub, et vaidlusalusel ajavahemikul (s.o 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021) kehtisid umbes poole praeguse kaebusega hõlmatud ajast (alates märtsist 2020) Viru Vanglas kinnipeetavatele erinevat liiki piirangud (nt eluosakondade lukustamine, kinnipeetavate saatmise peatamine, lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste peatamine jne). Kohus möönab, et nende käskkirjade alusel kohaldatud piirangud piirasid märkimisväärselt kinnipeetavate (sh kaebaja) liikumis- ja suhtlemisvõimalusi ning muu hulgas tõid kaasa täiendavaid eraldatult viibimisi nt isolatsioon viiruse leviku tõkestamine eesmärgil. Kohtupraktikas on taolised ennetavad abinõud (sh jalutuskäikude ja suhtluspiirangud) koroonapandeemia leviku tingimustes tunnistanud õiguspäraseks ja kohaseks abinõuks, arvestades ka vanglates samal ajal kohaldatavaid leevendusmeetmeid (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-21-844). Seega tuleb ka praeguse kaebuse lahendamisel arvestada, et koroonapandeemia tingimustes kohaldatud liikumis- ja suhtluspiirangud ei halvendanud õigusvastaselt kaebaja olukorda ega tekitanud talle täiendavaid kannatusi ning nende tasakaalustamiseks leidis vangla erinevaid leevendusvõimalusi (elektri, raadio ja kaabeltelevisiooni kasutamine ööpäev läbi).
25.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et lisaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele ning eraldatud lukustatud kambris viibimisele kandis kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul suurema osa ajast kartserikaristusi. Andmetest kaebaja kartseris viibimise kohta nähtub, et kaebajale määratud kartserikaristusi täideti ka järjestikku, kuid nende vahel tehti pause alates kolmest päevast kuni ühe-kahe kuuni. Ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 kehtinud VangS § 63 lg 1 p 4 nägi ette, et kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldatava kartserikaristuse maksimaalne aeg on 45 ööpäeva. Kohtupraktikas on kinnitatud, et vanglal on õigus järjestikku täitmisele pöörata mitu kartserikaristust, kuid vanglal tuleb sellisel juhul jälgida, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse 12(27)
3-21-2726
korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval viibida mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (nt Riigikohtu 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-153133, p 18.) Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist (Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 25). Kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise lubatavus sõltub nii ajast, mille jooksul inimene kartseris viibib, kui ka üksikvangistuse mõjust tema terviseseisundile või sotsiaalsele olukorrale. Ka vaimselt ja füüsiliselt terve inimese puhul tuleb eeldada kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus ületab oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-152943, p 19). Alates 1. aprillist 2024 on vangistusseaduse regulatsiooni muudetud ning VangS § 63 lg 1 p 4 näeb nüüd ette, et kinnipeetava võib distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutada maksimaalselt 14 ööpäevaks. Seejuures distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse järjestikuse täitmise korral peab maksimaalse järjestikuse lubatud karistuspäevade arvu täitumisel karistuse täitmise jätkamise vahele jääma mõistlik aeg, mis ei tohi olla väiksem kui 48 tundi (hetkel kehtiva VangS § 65 lg 1).
26.Asja materjalidest nähtub, et ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 on kaebaja järjestikune kartseris viibimine jäänud üldjuhul alla 45 päeva, kuid on seda päevade arvu vahel siiski ka ületanud. Näiteks ajavahemikul 7. veebruar 2019 – 25. märts 2019 viibis kaebaja kartserirežiimil 46 päeva. Kuigi sellele ajale järgnes umbes kuu aja pikkune periood, mil kaebaja kartserirežiimil ei olnud, kohaldati kuni 26. aprillini 2019 tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis tähendab seda, et kaebaja viibis siiski eraldatud lukustatud kambris. Ajavahemikul 18. november 2019 – 8. jaanuar 2020 viibis kaebaja kartserirežiimil järjest 51 päeva ja ajavahemikul 13. jaanuar 2020 – 17. märts 2020 oli kaebaja kartseris järjest 64 päeva (kõige pikem järjestikune kartserikaristuste kandmine). Nende kahe ajavahemiku vahele jäi üksnes neli päeva, mil kaebaja viibis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud kambris. Ajavahemikul 3. august 2020 – 22. september 2020 viibis kaebaja kartserirežiimil järjest 50 päeva ja kuigi seejärel sai ta olla 14 päeva tavarežiimil, siis 6. oktoobril 2020 paigutati ta taas 50 päevaks kartserisse. Vastustaja esitatud andmete kohaselt on kaebaja suhtes kohaldatud ka pikematel ajavahemikel täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Esitatud andmetest ilmneb, et pikemalt on kaebajale täiendavaid julgeolekuabinõusid järjest kohaldatud ajavahemikel 27.07.2018 – 27.10.2018 (93p), 25.01.2019 – 04.04.2019 (69 päeva; alates 05.04.2019 viibis kaebaja tervishoiuteenuse osutamisel) ning 29.11.2019-26.05.2020 (179p). Seejuures kattuvad mõnes osas julgeolekuabinõude kohaldamine ja kartserikaristus. Esitatud andmete põhjal on kohus tuvastanud, et praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul on kaebaja üksikvangituste vahel olnud tavarežiimil viibitud aega järgmiselt: 24.12.201827.12.2018 (4 päeva), 06.01.2019-24.01.2019 (18 päeva), 27.04-28.04 2019 (2p), 23.05.201906.08.2019 (ca 2,5 kuud, vahepeal toimus tervishoiuteenuse osutamine), 20.09.-22.09.2019 (3 päeva), 15.11.-17.11.2019 (3 päeva), 29.07.-02.08.2020 (5 päeva), 23.09-05.10.2020 (13 päeva), 26.11—04.12.2020 (9 päeva), 15.01.2021-13.02.2021 (ca 1 kuu), 31.03-08.04.2021 (ca 9 päeva), 25.05. - 31.05.2021 (5 päeva). Märkimisväärne on, et alates 7. oktoobrist 2019 on kantud kartserikaristuste aeg olnud järjekindlalt 38-64-päevaste ajavahemike kaupa. Kuigi nende kartseriperioodide vahel on olnud lühemaid ja pikemaid ajavahemikke, ei ilmne, et ka 45 päeva ületavate järjestikuste kartserikaristuste jooksul oleks kaebajat vahepeal üle viidud tavarežiimile.
13(27)
3-21-2726
27.Kaebaja on ise üksikvangistusena välja toonud ka tervishoiuteenuse osutamise aja Viru Vangla meditsiiniosakonnas viibides (05.04.2019 – 29.04.2019, s.o 24 päeva; 12.07.2019 – 23.07.2019, s.o 11 päeva; 30.09.2019 – 07.10.2019, s.o 7 päeva) ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibides (23.07.2019 – 06.08.2019, s.o 14 päeva). Kuigi kaebaja võis ka neid ajavahemikke tunnetada üksikvangistusena, eriti veel põhjusel, et tervishoiuteenuse osutamise järel on tema suhtes asutud kohe täide viima kartserikaristusi, oli siiski tegemist režiimiga, mida kohaldati kaebaja enda tervise ja heaolu eesmärgil, ning kohtu hinnangul ei ole need ajavahemikud samastatavad kartserirežiimiga. Kohus ei pea vastustaja tegevust tervishoiuteenuse osutamise ajal seega õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmiseks, kuigi arvestades kaebaja staatust kinnipeetavana võis tema saatmisel ja tervishoiuteenusel viibimisel olla erisusi turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks.
28.Kuigi üldjuhul on kinnipeetaval võimalik enda käitumisega vältida üksikvangistusse sattumist distsiplinaarkaristuse kandmiseks või täiendava julgeolekuabinõu kohaldamiseks, ei välista kehtiv õigus eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ka kinnipeetava enda ja tema oluliste õigushüvede kaitseks (vt VangS § 69 lg 1; viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 3-191837, p 14). Praeguse vaidluse juures tuleb silmas pidada, et kaebusega hõlmatud ajavahemikku on jäänud ajavahemik, mil Viru Vangla direktori käskkirjadega (dtl 119-253) on alates 2020. a kevadtalvest kohaldatud erinevatel ajavahemikel mõnevõrra erineva ulatusega ning iseloomuga piiranguid, oli koroonaviiruse pandeemia tõttu koroonahaiguse leviku tõkestamiseks piiratud nii vanglasiseseid kontakte kui ka kokkupuudet isikutega väljastpoolt vanglat. Muu hulgas seisnesid piirangud vähemalt ajutiselt kinnipeetavate lukustatud kambrites viibimises. Tegemist oli abinõudega massilise nakatumisohu vältimiseks, mis hilisemas kohtupraktikas osutusid kaalukate avalike huvide ning kaasinimeste õiguste kaitse eesmärki arvestades õiguspärasteks. Piirangute eesmärk oli hoida ära koroonahaiguse vanglasisene levik, millega võinuks kaasneda tõsised tagajärjed inimeste elule ja tervisele, aga samas ka vangla julgeolekule (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-21-884; vt piirangute põhiseaduspärasuse kohta ka nt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-22-4). Eelnevat arvestades ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris ülal viidatud Viru Vangla direktori käskkirjade alusel. Samuti ei saa tema kinnipidamistingimuste kui terviku õiguspärasust mõjutada eeltoodud põhjusel kohaldatud kaebaja liikumis- ja suhtlusvõimaluste piirangud.
29.Kokkuvõtteks leiab kohus, et kuigi kaebaja järjestikune või väga lühikeste vaheaegadega üksikvangistus ei ole kestnud 92% vaidlusega hõlmatud ajast, nagu väidab kaebaja ise, on see moodustanud siiski märkimisväärse osa. Vaidlust ei ole, et kaebaja suhtes on korduvalt täide viidud kartserikaristusi pikemaajaliselt ajavahemikel, mis on isegi ületanud vaidluse ajendanud ajal kehtivas õiguses sätestatud kartserikaristuse ülemmäära (45 päeva) ning tema suhtes pole mitte alati olnud tagatud nn üksikvangistuste vahepeal mõistliku aja jooksul tavarežiimil viibimine. Kuigi vaidlusalusel 3-aastasel ajavahemikul on olnud ka mõistlikult pikki ajavahemikke, mil kaebaja viibis tavarežiimil, sh 2,5 kuud 2019. aastal, kuigi selle aja sisse mahub ka pikem tervishoiuteenuse osutamise aeg (25 päeva). Kaebaja kõige pikem üksikvangistuses viibimine toimus ajavahemikus 29.11.2019-26.05.2020, st 179 päeva vältel (vt vastustaja andmed dtl 263). Kuigi valdavalt oli tegemist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ning vaid osaliselt kartserikaristuste kandmisega, on selle aja sisse mahtunud ka kaks pikemaajalist kartseris viibimist: 18.11-2019-08.01.2020 kantud 51 päeva pikkune karistus ja 13.01.2020-17.03.2020 kantud 64 päeva pikkune karistus.
14(27)
3-21-2726
30.Kohtupraktika on järjekindel selles, et ka iseenesest õiguspärane kartserikaristus või täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine võib kujuneda õigusvastaseks selle järjestikuse ja pikaajalisuse tõttu ning arvestades ka kinnipidamistingimusi ja kinnipeetavaga seotud asjaolusid üldisemalt (Riigikohtu määrus asjas 3-19-1837, p-d 12 ja 13). Kui ka karistuste määramine ja täitmine võib olla kooskõlas distsiplinaarkaristuste määramise ajal kehtinud õigusega (VangS § 63 lg 1 p 4) karistuste pikkuse osas ning kohtupraktikaga distsiplinaarkaristuste järjestikuse täitmise lubatavuse osas, on nn Mandela reeglites4 ja EIK praktikas rõhutatud rohkem kui 15 päeva pikkuste ning järjestikuste üksikvangituste taunitavat mõju. Eelpool juba viidatud EIK-i ja Riigikohtu praktika rõhutab põhimõtet, et mida pikemad on üksikvangistuse perioodid, seda pikemad peaksid olema ka vahepealsed perioodid, mille jooksul asjaomane isik elab vangla tavatingimustes, ning mis eeldatavasti pakuvad ka rohkem võimalusi suhtlemiseks ja muuks sisukaks tegevuseks ning tagavad tegelikult vajaliku leevenduse. Vaatamata üksikute kartserikaristuste ja eraldatud lukustatud kambris viibimise lühematele perioodidele ning vahepealsetele tavarežiimil viibimise perioodidele leiab kohus, et kaebaja kinnipidamisel praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul tervikuna on pikaajalise üksikvangistuse tunnused ning sellise kinnipidamise õiguspärasuse üle otsustamisel on määrav kas ja mil määral mõjutasid kaebajat sel ajal kinnipidamistingimused ja -režiim üldisemalt. Üksikvangistuse mõju ja selle negatiivsete aspektide üle, sh vaimse tervise häiretega kinnipeetavate suhtes poolte vahel iseenesest vaidlust ei ole ja ka kohtul puudub selles osas kahtlus. Üksikvangistus, eriti pikaajaline, võib avaldada kahjulikku mõju lisaks kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele ka tema sotsiaalsele toimetulekule (nt viidatud otsus asjas nr 318-1895, p-d 22 ja 23 ning seal viidatud dokumendid ja kohtupraktika). Kujunenud on ka pikemaajaline kohtupraktika, mille järgi võivad üksikvangistusega kaasnevad mõjud tingida ka rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju, mis sõltub aga igal üksikjuhul kinnipidamise ajalisest kestusest ning kinnipidamisrežiimi ning -tingimuste erinevatest aspektidest ja konkreetsetest asjaoludest. Kohus käsitleb allpool kaebaja kahju hüvitamise nõude erinevaid aluseid. Tervisekahju hüvitamise nõue
31.Kaebaja leiab, et pikaajaline üksikvangistus on kahjustanud tema tervist ja ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 tekitati talle pikaajalise üksikvangistusega tervisekahju. Kaebaja toob tervisekahjuna välja depressiooni, unehäired, elutüdimusmõtted, ärevuse, väsimuse, energiapuuduse, häälte kuulmise, hingamisraskused, paanikahood ja seljaprobleemid (radikulopaatia). Seega on kaebaja väitel kahjustada saanud eelkõige tema vaimne tervis ja süvenenud on seljaprobleemid.
31.1.Kaebaja tervisekaardilt (dtl 277-459) nähtub, et ta on tervishoiutöötajatele kurtnud erinevaid terviseprobleeme (sh vaimse tervise probleeme) ja pidevat seljavalu.
31.1.1.Kaebajal oli diagnoositud mõõdukas depressioon (vt 25. aprilli 2019. a tervisekaardi sissekanne), kuid 2019. a suvel Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil viibides tal kliiniliselt väljendunud depressiooni ei tuvastatud. Tervisekaardilt nähtub, et kaebajal ei esinenud ka depressiivsele psühhoosile iseloomulikke laimava või süüdistava sisuga kuulmismeelepetteid, hingepiina ja depressiivse sisuga luulumõtteid. Psühhiaater oli arvamusel, et kinnipeetava depressioonile viitavad avaldused ja käitumine on seotud tahtmatusega karistust kanda. Nn
depressiooni püsimine, meelepetete avaldamine ja suitsiidkatse tegemine on psühhiaatri hinnangul sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga. Psühhiaater leidis, et kuna psüühikahäire ei ole diagnoositav, siis vajadus statsionaarse ravi järele puudub ning samuti puuduvad vastunäidustused vaimse tervise poolest kartseris viibimiseks ja karistuse kandmiseks (vt 28. septembri 2019. a tervisekaardi sissekanne). 2019. a lõpus on Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna psühhiaater leidnud, et kaebajal ei ole näidustust statsionaarseks raviks, sest psühhootiline ta kindlasti ei ole. Psühhiaatri hinnangul soovib MM kinnitust, et pikaajaline üksikvangistus mõjub tema tervisele halvasti ja see on kogu tema tegutsemise eesmärk. Psühhiaater on leidnud, et MM dikteerib ravi ise ja igasugune arstipoolne tegevus kutsub esile vaid protsessiva kirjavahetuse (vt 31. detsembri 2019. a tervisekaardi sissekanne). Kaebaja tervisekaardile 10. märtsil 2020 tehtud sissekandest nähtub, et psühhiaatri hinnangul kinnitab kaebaja igapäevane käitumine paranoiliste ja düssotsiaalsete (visa protsessimine, enese tähtsaks pidamine, püsiv vaenulikkus ametnike ja allumatus kodukorra suhtes) iseloomujoonte rõhutatust ja tema käitumine (vastuvõtu aja seisuga) kinnitab tundmatu psüühikahäire simulatsiooni, et tõestada üksikvangistuse kahjulikku mõju. Psühhiaatri hinnangul ei vajanud kaebaja psühhiaatrilist ravi.
31.1.2.Tervisekaardilt nähtub, et kaebajal diagnoositi 18. veebruaril 2021 Ahtme haiglas psühhiaatri poolt raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta (vt 7. märtsi 2021. a tervisekaardi sissekanne). Samas kaasnes sellega soovitus suunata kaebaja psühhiaatria statsionaari ravile ja diagnoosi täpsustamiseks. Kuigi kaebaja nõudis seejärel enda Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile saatmist, keeldus ta 2019. a aprillis ramadaani pidamise tõttu sinna minemast (vt 26. märtsi 2021. a tervisekaardi sissekanne). Lisaks selgus, et kaebajat ei ole võimalik Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda saata, sest ta on kahe aasta jooksul keeldunud kopsuröntgeni tegemisest5. Kaebaja põhjendab keeldumist enda piinamisega (vt 11. juuni 2021. a 29. juuni 2021. a tervisekaardi sissekanded). Seega on kaebaja enda tegevusega takistanud diagnoosi kinnitamist. Kohtud on varasemalt kaebajat puudutavas haldusasjas nr 3-19-1837 leidnud, et 18. veebruari 2021. a psühhiaatri visiidi järgselt ei saanud asuda seisukohale, et kaebaja terviseseisundi tõttu ei tohiks tema suhtes üksikvangistust kohaldada. Tervishoiuteenuse osutaja poolt sellist ettekirjutust tehtud ei ole ning kaebaja varasema käitumise pinnalt oli alust järelduseks, et kaebaja võimendab oma terviseprobleeme, mis omakorda annab alust kahtluseks, et kaebajal ei esine ka kohtulahendi tegemise ajal sellist psüühikahäiret, mis välistaks üksikvangistuse kohaldamise. Kohtud märkisid, et kaebaja on ise 18. veebruari 2021. a visiidi kohta öelnud, et psühhiaater pidi haigusloosse kirjutama midagi selle kohta, et talle ei või üksikvangistust kohaldada. Sellekohast sissekannet aga ambulatoorsest epikriisist ei nähtu (vt Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2021. a määrus, p 17 ja Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2023. a otsus, p 21). Kohus märgib, et kaebaja saadeti ka varasemalt ehk 2019. aastal depressiooni diagnoosiga Tartu Vangla statsionaarsesse psühhiaatriaosakonda ravile, kuid kaebajal seal siiski kliiniliselt väljendunud depressiooni ei tuvastatud. Kaebaja tervisekaardilt nähtub, et 2021. a juunikuu lõpus on tervishoiutöötaja käinud kaebajat kambris vaatamas ja on tuvastanud, et kaebaja on psüühiliselt igakülgselt õigesti orienteeritud ning psühhoosile viitavat ei tuvastatud (vt 30. juuni 2021. a tervisekaardi sissekanne).
31.1.3.Kohtu hinnangul ei kinnita eeltoodu seda, et kaebajal oleks üksikvangistuse tagajärjel välja kujunenud raske psüühikahäire. Tervisekaardilt saab teha järelduse, et kaebaja dikteerib tihti seda, mida tervishoiutöötajatel tuleks tervisekaardile kirja panna. Ta on väitnud, et kogub teadlikult materjale kaebuse esitamiseks (vt 13. septembri 2019. a sissekanne).
Vt sotsiaalministri 30. oktoobri 2003. a määruse nr 115 „Arestialustele, vahistatutele ja kinnipeetavatele ning nendega vahetult kokkupuutuvatele vanglaametnikele ja valve- ning tervishoiutöötajatele kohustusliku kopsude radiograafilise uuringu tegemise korra“ § 2 lg 2.
16(27)
3-21-2726
31.1.4.Mis puudutab kaebaja seljavalusid, siis nähtub kaebaja tervisekaardilt, et need ei ole tekkinud Viru Vanglas üksikvangistuses viibimise ajal, vaid tegemist on 2013. a Hollandi vanglas saadud trauma tagajärgedega (vt 28. mai 2018. a tervisekaardi sissekanne). Kohtu hinnangul ei saa kaebaja tervisekaardi pinnalt teha järeldust, et kaebaja seljaprobleemid oleks üksikvangistuses süvenenud. Kaebaja keeldus näiteks 12. veebruaril 2020 minemast neuroloogi vastuvõtule, kuhu vangla soovis teda saata, et hinnata tema tervislikku seisundit ja seda, kas kaebaja vajab mingit spetsiifilist ravi (vt 25. aprilli 2020. a tervisekaardi sissekanne). Tervisekaardile 22. aprillil 2021 tehtud sissekande kohaselt on neuroloog telefonikonsultatsiooni ajal edastanud info, et muutused kaebaja seljas ei ole tugevad ning ta ei vaja operatsiooni. Neurokirurg on 3. mail 2021 diagnoosinud kaebajal kroonilise mittespetsiifilise nimmevalu, pseudoradikulaarse kiirgumisega, mille ravis on esiplaanil regulaarne võimlemine. Varasem radikulopaatia diagnoos ei leidnud kinnitust. Kaebajale on 18. mai 2021. a arsti vastuvõtul väljastatud paberil harjutusvara (6 kahepoolset lehte) võimlemisharjutustega, mida saab teha nii võimlemismatil, kui ka ilma võimlemismatita (vt 3. mai 2021. a, 11. mai 2021. a ja 18. mai 2021. a tervisekaardi sissekanded). Eelnevast nähtub, et kaebaja seljavalude leevendamiseks tuleb tegelda võimlemisharjutustega ning tervisekaardilt nähtuvalt on kaebajale erinevatel aegadel väljastatud ka võimlemise abivahendeid (nt võimlemismatt, võimlemisrullid). Kuigi kaebaja on pidanud vanglaga ka vaidlust võimlemismati võimaldamise üle, ilmneb viidatud tervisekaardi kannetest, et võimlemismatt ei olnud seljaprobleemidega toimetulekuks ilmtingimata pidevalt vajalik. Samuti on kaebaja saanud kasutada velotrenažööri. Kaebajale on valu kurtmisel osutatud meditsiinilist abi (valuvaigistid, süstid) ning talle on antud kasutamiseks seljavöö (vt 9. juuli 2018. a tervisekaardi sissekanne).
31.2.Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et üksikvangistuses viibimisega ei ole kaebajale kaasnenud vaimse ega füüsilise tervise halvenemist ning seega ka mitte tervisekahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kuigi kohtu hinnangul saab vangla tegevust kaebaja pikemaajaliste kinnipidamiste puhul pidada osaliselt õigusvastaseks, ei ole eeltoodust nähtuvalt tuvastatud vangla õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses olevat kahjulikku tagajärge kaebajale, st hüvitamisele kuuluvat tervisekahju. Seega ei ole tervisekahju nõude osas täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue
32.Kaebaja taotleb ka inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist 10 000 euro ulatuses. See kahju on kaebaja väitel tekitatud talle pikaajalise üksikvangistuses hoidmisega ning kannatustega, mida võimendasid mitmesugused vanglas kohaldatud piirangud ja kinnipidamistingimused kogumis. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle ligi kolme aasta vältel vähimalgi määral kambrivälist mõtestatud tegevust ning ta on olnud ööpäevaringselt lukustatud kambris (v.a üks tund värskes õhus viibimist, kui kaebaja sai kasutada jalutuskäikudel karku) ning talle ei ole tulenevalt kohaldatud režiimist võimaldatud sotsiaalset suhtlemist, õppimisvõimalusi, spordirajatiste kasutamist ja liikumisvõimalusi, huvi- ja meelelahutusprogrammides osalemist ega muid selliseid tegevusi.
33.Kohtupraktikas ning mh seal viidatud Mandela reeglites (44. reegel) on rõhutatud, et üksikvangistuseks peetakse kinnipeetava hoidmist eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust ning tema sotsiaalsed kontaktid 17(27)
3-21-2726
teistega on piiratud. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub ka Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Õiguskirjanduse järgi võivad tingimused ja režiim riigiti mõneti erineda, kuid üksikvangistus tähendab enamasti piiranguid lähedaste isikute ja perega kokkusaamistele, samuti sotsiaalprogrammides osalemise keeldu või neis osalemise piiramist, lugemismaterjalide, raadio ja televisiooni kasutamise piiramist, askeetlikke kambri ja vangla olmetingimusi6.
34.Kohus on eelpool tõdenud, et kaebaja kinnipidamisel üksikvangistuse nii kartserikaristust kandes kui täiendavatele julgeolekuabinõude mõjualas olles on ilmnenud õigusvastaselt pikki ajavahemikke, mille puhul tavarežiimi ei kohaldatud või olid vaheajad tavarežiimil äärmiselt lühiajalised (vt käesoleva otsuse p-d 26 ja 29). Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui pikaajalise üksikvangistuse perioodid vahelduvad isolatsiooni kestusega võrreldes väga lühikeste tavarežiimi perioodidega, ei pakuks sellised vaheajad tõenäoliselt vajalikku leevendust, et tasandada pikaajalise isolatsioonirežiimi negatiivset mõju. Sama kehtib põhimõtteliselt ka siis, kui järjestikused üksikvangistuse perioodid on tingitud erinevate distsiplinaar- või julgeolekumeetmete rakendamisest, kui need meetmed üksteisest kinnipidamisrežiimiga kaasneva isolatsiooni poolest märkimisväärselt ei erine (EIK otsus asjas Schmidt ja Šmigol vs. Eesti, p 157-158). Nimetatud meetmete kohaldamise tulemusena on kaebaja erineva kestusega perioodide vältel viidud sisuliselt üksikvangistusega võrduvatesse tingimustesse (vt samas , p 129).
35.Praegusel juhul on selgunud, et pikemaajaliste üksikvangistuse episoodide vahelised ajavahemikud tavarežiimil on olnud erineva pikkusega. Seejuures on esinenud tõepoolest ka sedavõrd lühiajalisi vaheaegu üksikvangistusest, mida ei ole viidatud praktikat arvestades alust pidada kõikidel juhtudel vähemalt nende ajalist kestust arvestades piisavaks leevenduseks üksikvangistuse mõjudele. Kohus peab aga oluliseks märkida, et kaebaja vaheaegadeta üksikvangistuses viibimise perioodid on kokkuvõttes olnud märgatavalt lühemad võrreldes näiteks ka kaebaja enda viidatud EIK-i kohtuasja Schmidt ja Šmigol vs. Eesti asjaoludega (vt kohtuotsuse p 150). Kõige pikem vaheaegadeta ajavahemik üksikvangistuses oli 179 päeva (29.11.2019-26.05.2020), mis hõlmas nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kui ka kartserikaristusi.
36.Samas selgub, et kaebaja ei viibinud ka kartserikaristusi kandes spetsiaalselt selleks mõeldud kartserikambris, vaid kandis karistusi tavapärases eluosakonna kambris selle erisusega, et kamber oli lukustatud ning ta viibis seal üksinda. Vastustaja selgituste kohaselt oli tegemist 9,9 m2 suuruse kambriga, mis ületab märgatavalt VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud kambri minimaalset põrandapinna normi, ning milles paiknevad ka eraldatud dušinurk ja tualett. Erisuseks tavakambri režiimist oli päevasel ajal madratsi ja voodivarustuse äravõtmine. Vaidlust ei olegi iseenesest selles, et kaebajale on kartserikaristuse kandmise ajal kohaldatud karistuse olemusele vastavaid täiendavaid piiranguid. Kartserikaristust kandva kinnipeetava jaoks on talle kambris lubatavad esemed piiratud vastavalt VSKE § 60 lg-le1 ning kartserikambri sisustuse regulatsioonist (VSKE § 7 lg 4 p 1 järgi kuulub kartseri sisustusse päevaks ülestõstetav ja seina külge kinnitatav või põrandal asuv kõva lavats) tulenevalt ei ole seal viibijale mõeldud päevaseks kasutamiseks voodit, mis kaebajal praegusel juhul tavakambris olemas oli.
37.Kaebaja viitab ühe kahju ulatust mõjutanud asjaoluna, et kartseris päevasel ajal voodi (ja madratsi) piirang põhjustas talle seljavalusid ja ebamõistlikult raskeid kannatusi ning ta oli
L. Glaase, Üksikvangitus õigusteaduses ja teistes teadustes, Juridica 2021,1; https://juridica.ee/article_full.php? uri=2021_1_ksikvangistus_igusteaduses_ja_teistes_teadustes
18(27)
3-21-2726
väidetavalt sunnitud puhkamiseks kasutama külma põrandat. Kaebaja leiab, et talle oleks tulnud lubada kartserisse madrats ja voodivarustus seljavalude tõttu. Vastustaja 2. aprilli 2024. a vastuse p-st 1 (dtl 366) nähtub, et tavakambris, kus kaebaja kartserikaristust kandis, oli narivoodi. Kaebajale jäi kartserikaristust kandes päevaseks ajaks (hommikuse ja õhtuse loenduse vaheline aeg) vastavalt VSkE § 7 lg 4 p-le 1 kambrisse narivoodi ilma voodivarustuseta. Arvestades, et asja juurde võetud ekspertiisiaktis nr 23E-AOK0022 (dtl 674-680) on kinnitatud, et kaebaja vajas päevasel ajal kaheks tunniks vältimatult madratsit ning asja materjalidest nähtuvalt talle seda ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 igakordsel kartserikaristuse kandmisel ei tagatud, tuleb asuda seisukohale, et kartserikaristuse kandmisel tekitati vähemasti osa ajast kaebajale seeläbi enam kannatusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
38.Kohtuasja materjalidest ei ilmne selliseid tõendatud etteheiteid kinnipidamistingimustele (kambri olmetingimustele), mida oleks põhjust pidada kaebaja üksikvangistust õigusvastaselt mõjutavaks ja kinnipidamisega tekitatud kahju suurendavaks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et Viru Vangla kui võrdlemisi uue vangla puhul ei ole ilmnenud ehituslikke ega olmeprobleeme, mis võiksid kinnipeetavate kinnipidamistingimusi negatiivselt mõjutada ning kujutada endast õigusvastast või isegi väärikust alandavat kohtlemist. Ka teadaoleva rohke Viru Vanglat puudutava praktika järgi ei ole kohtud selliseid kinnipidamistingimusi vastustajale ette heitnud.
39.Kohtupraktika ja ülal viidatud vangistust käsitlevad dokumendid on pidanud üksikvangistuse mõju hindamisel oluliseks arvestada tähendusliku suhtluse olemasolu ning selle mahtu ja iseloomu. Kaebaja väitel puudus tal kolme aasta jooksul sisuliselt tähenduslik suhtlus. Kaebaja leiab, et tal puudus üksikvangistuses igasugune mõtestatud tegevus, sest ta viibis tühjas kambris üksinda ilma isiklike asjadeta ning ta oli nn „täielikus tunnetuslikus isolatsioonis“ – ta kirjeldab, et oli enamus üksikvangistuses viibitud aja osakonna V8 lõpus viimases kambris, mis on trellide ja pleksiklaasist vaheseinaga eraldatud osakonnast. See tähendab, et taotleja oli seal täiesti üksi ja ta ei kuulnud teisi kinnipeetavaid isegi läbi ukse. Kaebaja väitel piirati ka tema suhtlemist lähedastega, mis oli tema arvates ebamõistlikult range ja mittevajalik meede. Kartseris olles ei olnud tal võimalik lähedastega kokku saada ning helistada sai ta nädala jooksul üks kord 10 minutit. Tähendusliku suhtluse puudumise väite juures märgib kaebaja ka, et valvurid solvasid ja mõnitasid teda ning ründasid füüsiliselt.
40.Tähenduslikuks on kohtupraktikas peetud suhtlust, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik, vaid see peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju lisaks kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele ka tema sotsiaalsele toimetulekule (viidatud otsus asjas nr 3-18-1895, p-d 22 ja 23 ning seal viidatud dokumendid ja kohtupraktika). Üksikvangistuse mõju osas kaebaja tervisele on kohus eelpool jõudnud seisukohale tervisekahju puudumisest. Kohus leiab, et arvestades kaebaja tervisekaardi kandeid 18.04.2018 – 17.09.2021 kohta (dtl 277-459) ning tema sagedasi pöördumisi tervishoiutöötajate poole ning seejuures ka psühhiaatri vastuvõtte ning psühhiaatrilist ravi, saab teha järelduse, et kaebaja terviseseisund on olnud pideva jälgimise all ning tervishoiutöötajad ei ole täheldanud sellist terviseseisundit, mis
19(27)
3-21-2726
välistaks kartserikaristuse kandmise (vt ka järelduse kaebaja vaimse tervise osas käesoleva otsuse p-d 31.1.1-31.1.3 ja 31.2).
41.Vaidlust pole selles, et ajal, mil kaebaja paiknes kartserikambris või tema suhtes kohaldati VangS § 69 lg-s 2 sätestatud piiranguid, ei võimaldatud talle muid kambriväliseid tegevusi kui jalutuskäigud värskes õhus ning toimusid ka saatmised tervishoiuteenuse osutamiseks. Nagu ülal märgitud, oli kaebajal pidev ja sage suhtlus tervishoiutöötajatega.
42.Kaebaja on hinnanud tema tähendusliku tegevuse ja suhtluse võimalused ebapiisavaks. Kohus kaebajaga täies ulatuses ei nõustu.
42.1.Kaebaja väidab, et kõikidel teistel kartserirežiimil viibivatel kinnipeetavatel oli kambris raadio kuulamise võimalus, kuid ainult kaebajal lülitati raadio välja. Tegemist oli tema arvates mittevajaliku meetmega, sest raadio aitaks natukenegi üksikvangistuse negatiivset mõju leevendada. Vastustaja 2. aprilli 2024. a vastusest nähtuvalt tagatakse lukustatud režiimil olevatele kinnipeetavatele raadio kuulamise võimalus. Kaebajal oli võimalus kuulata raadiosaateid, kuni 14. aprilli 2021. a käskkirjaga nr 6-3/255-1 piirati VangS § 65 1 lg 4 alusel kaebaja õigust kuulata kartserikaristuse kandmise ajal raadiosaateid põhjusel, et ta ei täitnud Viru Vangla kodukorra punktis 6.3. sätestatud nõuet lülitada raadio loenduse ajaks välja (selles küsimuses on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-1665 jäetud kaebaja kaebus rahuldamata). Kohus leiab, et kaebaja tekitas seega ise enda tegevusega olukorra, kus tal ei olnud võimalik enam raadiot kuulata. Kaebajal oli võimalik lugeda ajalehti (mille üle vaidlus puudub) ning periooditi vaadata kambris ka isiklikku televiisorit. Keeld raadiot kuulata hõlmab ka vaid väikest osa praeguse vaidluse ajalisest ulatusest.
42.2.Kaebaja väidab ka, et tema lugemisvõimalused olid piiratud ning talle ei lubatud kartserisse isegi õpikuid ega muid raamatuid, v.a seadused ja religioosne kirjandus. Vastustaja märgib lugemisvõimaluste osas õigesti, et kartserisse lubatud asjade puhul tuleb lähtuda VSkE § 60 lg-s 1 toodud nimekirjast ning kaebajal võis seega kartseris kaasas olla usukirjandust, õigusakte ning õppekirjandust. Kaebaja väide, et talle ei lubatud kartserisse õpikuid, jääb paljasõnaliseks – ta ei ole viidanud konkreetsetele juhtumitele, mil õpikute kambrisse lubamisest keelduti. Ka ei ole kaebaja väitnud, et tema lugemisvõimalused olid piiratud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal või tervishoiuteenusel viibides.
42.3.Kaebaja väitel piiras vangla tema suhtlust lähedastega. Vastustaja selgitab, et ei ole teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli tagatud ka telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks. VSkE § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine kord poole aasta jooksul. Vastustaja esitatud andmete kohaselt toimus kaebajal vahemikus 19. juuli 2018 – 16. november 2021 30 kokkusaamist, millest 4 olid pikaajalised kokkusaamised vanematega (30. august 2018, 28. märts 2019, 23. aprill 2019, 25. mai 2021), 3 lühiajalist kokkusaamist ja 27 lühiajalist kokkusaamist ametiisikuga. Samas jäi kolm pikaajalist kohtumist toimumata vanglast sõltumatutel põhjustel –16. veebruaril 2019 (kuna kinnipeetav oli paigutatud kartserisse), 11. veebruaril 2020 (kokkusaajad ei tulnud kohale) ja 30. juulil 2020 (kokkusaamisruumi saatmisel ei allunud kinnipeetav vanglaametnike korraldustele). Seega on vähemalt kahel juhul tekitanud kaebaja ise olukorra, miks kokkusaamine jäi toimumata. Helistamisvõimaluse osas märgib kohus, et alates 2020. a märtsist kohaldatud ettevaatusabinõude tõttu koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaieldamatult olnud mõnevõrra piiratumad ka kinnipeetavate helistamisvõimalused. Kuigi see mõjutab vaieldamatult ka kaebaja kinnipidamistingimuste mõju tervikuna, on kohtupraktikas koroonaviiruse tõrjeks vanglas kasutatud abinõusid peetud, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning vajadust kaitsta teiste kinnipeetavate ja vanglatöötajate tervist ja elu, kohaseks ning proportsionaalseks. 20(27)
3-21-2726
42.4.Vastustaja on selgitanud, et kaebajale on korduvalt pakutud võimalust osa saada alates 2018. aasta septembrist rakendatavast suhtlusprogrammist, mis algab kartserirežiimil viibimise
11.päevast ja ning viivad vanglas läbi kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik (vabatahtlik) jt. Kohtumiste teemad on vabal valikul, nende eesmärk on pakkuda kartserikaristuse ajal inimlikku kontakti ja ennetada, et ei tekiks või süveneks üksikvangistuse võimalik negatiivne mõju. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja nõustunud osalema vestlustel kaplaniga, kuid keeldunud suhtlemast vangla teiste teenistujatega, sh psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga, kriminaalhooldajaga. Eelnevast ilmneb, et ka kaebaja ise on enda käitumisega tinginud korduvalt talle võimaldatud suhtluse ja kontaktide vähenemise.
42.5.Üksikvangistuse ja sellest tulenevate piirangute olemusega kaasneb paraku ka julgeolekuriskide maandamise eesmärgil sportimisvõimaluste vähenemine (spordirajatiste nagu staadion, suur jalutushoov, palliplats, spordisaal kasutamine pole lubatav). Vastustaja kirjeldatud võimalus, et arvestades kaebaja kambri suurust (9,9 m2) oli tal võimalik ka sportida kambris ning samuti värskes õhus jalutusboksis, leevendab muude võimaluste puudumist vähemalt osaliselt.
42.6.Kaebaja väitel on õigusvastase üksikvangistuse tõttu rikutud ka tema usuvabadust ja takistatud tema religioonile (islam) omast tegevust. Väite osas, et kella puudumine kartseris ei võimalda kaebajal viis korda päevas õigeaegselt palvetada ega ramadaani ajal õigeaegselt süüa, märgib kohus, et selles küsimuses on kaebaja kohtusse pöördunud juba haldusasjas nr 3-18-1622, kus kohus tagastas kaebuse kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kaebajal on olnud võimalus kaitsta enda õigusi kohaselt vaide- ja kohtumenetluses kohustamisnõuet esitades. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et asjas esitatud tõendite ja selgituste kohaselt on kaebaja viibinud suurema osa vaidlusalusest ajavahemikust kambris, kus ta sai kuulata raadiot (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 42.1). Kohtule teadaolevalt teatatakse enamuses raadioprogrammides regulaarselt kellaaega ning seega oli kaebajal võimalik ajas orienteeruda ka ilma kambris kella omamata Väite osas, et kaebajale pole võimaldatud vastavalt tema usukombestikule ramadaani ajal datleid süüa, märgib kohus, et kaebaja on selles küsimuses kohtusse pöördunud asjas nr 3-21-972 esialgse õiguskaitse taotlusega ning seda taotlust lahendav kohtumäärus on jõustunud. Kohus nõustub ka praeguses asjas kohtu varasema seisukohaga, et tegemist ei olnud üksikvangistuse mõju arvestatavalt süvendava riivega. Pealegi on ilmnenud, et datlite söömine ramadaani ajal ei kuulu kohustulikult islami usukombestiku juurde. Seoses enda usuliste eelistustega on kaebaja veel välja toonud, et moslemitele pakutakse „sealihavaba“ toiduna sisuliselt taimetoitu, mistõttu on kaebaja pidanud olema sunniviisiliselt taimetoitlane, kuigi ta saaks süüa kana ja kala, mida kartserisse aga ei anta. Kaebaja märgib veel, et kaupluses ei müüda „Halal“ märgistusega toitu ning et 2021. a ramadaani ajal kartseris olles ei saanud ta võtta kahe kausiga vastu kolme toidukorda, mistõttu sai vähem süüa. Varasemalt oli lubatud kartserisse säilituskarp, et võtta vastu kõik kolm toidukorda.. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud kaebajale takistusi valitud religiooni praktiseerimisel ning ka usukommetele vastavat toitlustamist on vangla võimaluste piires taganud. Muu hulgas kinnitab seda ka kaebaja enda välja toodud asjaolu, et probleem toitlustamisega ramadaani ajal lahenes, kui 21. aprillil 2021 hakati moslemitele andma ramadaanipakke
42.7.Kaebaja peab ka õigusvastaseks, et talle võimaldatakse üksikvangistuse ajal jalutamist hoone katusel selleks ette nähtud 10 m2 suurune akendeta betoonkastis. Vastustajal on õigus 21(27)
3-21-2726
selles, et kehtiv õigus pole sätestanud jalutamiskohale mingeid nõudeid, vaid kinnipeetavale peab olema tagatud vastavalt VangS § 651 lg-le 3 tema soovil võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kohtupraktika on rõhutanud, et vabas või värskes õhus viibimise all selle sätte tähenduses on silmas peetud viibimist väljaspool siseruume (Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus 3-3-1-55-16, p 19). Viidatud lahendis on Riigikohus rõhutanud, et kartserikaristust kandva kinnipeetava jalutusruumi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks ega võtta võimalust viibida värskes õhus. Praegusel juhul ei ole ilmnenud, et kaebajal oleks puudunud võimalus viibida VangS § 651 lg-s 3 sätestatud ulatuses värskes õhus. Kohus möönab, et jalutuskäiku akendeta ja üksnes pealt avatud ruumis ei saa võrdsustada emotsionaalses plaanis viibimisega oluliselt avatumas jalutuskohas, kuid silmas tuleb pidada ka vangla eesmärke kinnipeetavate ja kogu vangla julgeoleku tagamisel (VangS § 66) ning VangS § 651 lg-s sätestatud miinimumnõude tagamine on kujunenud kohtupraktika järgi olnud õiguspärane.
42.8.Kaebaja väitel on ta pidanud kogu Viru Vanglas oldud aja jooksul magama valgustatud kambris. Öine valgusreostus on kaebaja sõnul väga häiriv, sest ei lase normaalselt magada ning tekitab terviseprobleeme. Kaebaja leiab, et magamistoas öiseks ajaks põlema jäetud valgustus, isegi kõige nõrgem, võib tekitada masendust ja depressiooni ning uuringute kohaselt segab öine valgustus ärkveloleku ja magamise tsüklit. Kohtupraktikas on korduvalt sedastatud, et öötule põlemine kambris on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ning see eesmärk kaalub üle kinnipeetava soovi magada pimedas kambris (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a määrus asjas nr 3-18-1374 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei saanud öine nõrk valgus kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset negatiivset mõju avaldada.
42.9.Kaebaja viitab ka sellele, et suvekuudel olid kambris ülikõrged temperatuurid ja õhupuudus, kambrites puudub konditsioneer ning ventilatsioon ei ole piisav. Kohus märgib, et suvisel ajal on paratamatu, et mingil ajal aastast võib õhutemperatuur siseruumides tõusta ning seda igal pool, kus puudub kliimaseade. Vastustaja 2. aprilli 2024. a vastusest nähtub, et Viru Vanglas on kaasaegne sundventilatsioon ning ventilatsioonisüsteeme hooldatakse regulaarselt. Kohtute infosüsteemist ilmneb, et kaebaja on varasemalt haldusasjas nr 3-18-1703 pöördunud kohtu poole kaebusega, mis puudutas Viru Vangla ventilatsioonisüsteemi. Selles asjas on Tartu Ringkonnakohus 16. detsembri 2021. a otsusega jätnud kaebuse täielikult rahuldamata ning samas otsuse punktis 37 sedastanud, et alates 21. maist 2018 on Viru Vangla kõikide eluhoonete ventilatsiooniseadmed seadistatud tööle täiskiirusel ning nõuetele vastav ventilatsioon on vanglas tagatud. Kohtu hinnangul ei saanud lühiajaline kambri temperatuuri tõus avaldada kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset mõju.
42.10.Kaebaja väitel halvendas tema liikumis- ja suhtlemisvõimalusi, kui temalt võeti ära neuroloogi poolt määratud tugikark, misjärel oli ta kambris lõksus ja kõik tema saatmised katkestati, sest ta ei olnud võimeline liikuma käed selja taga. Kaebaja sõnul ei saanud ta seetõttu minna jalutama, hambaarsti juurde, õigusaktidega tutvuma, juuksurisse ega pikaajalisele kokkusaamisele. Asja juurde võetud ekspertiisiaktis nr 23E-AOK0022 (dtl 674-680) on kinnitust leidnud, et kaebajal puudus vältimatu vajadus liikumise abivahendite kasutamiseks ajavahemikul 2017 kuni 11. veebruar 2022. Seega oli kaebaja võimeline liikuma ka ilma tugikarguta ning kui ta otsustas seda mitte teha, oli see tema enda valik. Kaebajalt tugikargu äravõtmine ei saanud seega piirata tema liikumisvõimalusi ega kinnipidamistingimuste tervikule negatiivset mõju avaldada ega ole seotud kaebaja üksikvangistusega.
22(27)
3-21-2726
43.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et eespool tuvastatu põhjustas kaebajale teatud määral kannatusi, mis ületavad VangS § 41 lg-s 1 sätestatud inimväärikust austava kohtlemise lävendi. Eelkõige tingis selle üksikvangitus õigusvastaselt pikkade ajavahemike jooksul, milles tehtud vaheajad piirdusid mõnel juhul isegi vaid 2-3 päevaga (vt kronoloogia kohta täpsemalt käesoleva otsuse p 26). Kaebaja kinnipidamistingimusi tervikuna hinnates leiab kohus, et kuigi otseselt saab õigusvastasena käsitada vaid kaebajale kartserisse arsti poolt näidustatud madratsi mittelubamist (käesoleva otsuse p , ei nõustu kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused pikemajalistel vaheaegadeta üksikvangistuse perioodidel oleks olnud ülejäänud osas täielikult sellised, mis ei süvendaks üksikvangistuse negatiivset mõju. Eelnevast rõhutab kohus esmalt arsti ettekirjutuse täitmata jätmist kaebajale kartserikambrisse päevasel ajal madratsi mitteandmisel (käesoleva otsuse p 37). Kohtu hinnangul ei ole ilmnenud selliseid kambri- või olmetingimusi, mis võinuks oma õigusvastasuse tõttu halvendada kaebaja olukorda üksikvangistuse tingimustes ja süvendanud kaebajale põhjustatud kahju. Kuigi üksikult võttes on kohus erinevaid piiranguid ja neist lähtuvat kohtlemist hinnanud õiguspäraseks, ei ole kaebaja tähendusliku suhtluse ja tegevuse võimalused pikemaajalise üksikvangistuse ajal olnud kohtu hinnangul siiski piisavad selleks, et üksikvangistuse negatiivset mõju vajalikul määral leevendada. Siinkohal väärib esmalt äramärkimist jalutusvõimalus pikema aja jooksul üksnes betoonist jalutusboksis, mis ei võimalda vaadet ümbritsevale. Kui ka kaebaja jaoks oli tagatud suhtlus ja tähenduslik tegevus vähemalt miinimummääral, mida kehtiv õigus võimaldab kartseri ja lukustatud kambri režiimi tingimustes, ei pruugi käeolevas kohtuasjas kirjeldatud suhtlemisvõimalused ja tegevused pakkuda piisavat leevendust pikaajalisele üksikvangistusele. Vastustaja poolt välja toodud kohtumistest (otsuse p 42.3) valdav osa toimus ametnikega, mitte lähedastega, mis ei ole vaieldamatult päris samaväärse tähendusega. Vastustaja rõhutab asjakohaselt, et samas vähendas kaebaja suhtlemis- ja tähendusliku tegevuse võimalusi vähemalt osaliselt tema enda käitumine, mille tulemusena kaotas ta nt võimaluse kuulata raadiot, jäi ära üks pikaajaline kohtumine ning osaliselt ka pakutud vestlused kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate suhtlusprogrammi raames. Pikemad ja sagedasemad vaheajad kartserirežiimi vahel oleks võimaldanud kaebajale muu hulgas rohkem võimalusi suhtluseks teiste kinnipeetavatega, lugeda erinevaid raamatuid lisaks kartserirežiimil lubatule ning avatumaid jalutusvõimalusi. Privaatsuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue
44.Kaebaja on soovinud ka tema privaatsuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist. Kohtu hinnangul seondub sel alusel esitatud hüvitamisnõue suuresti ka kaebaja üksikvangistuses viibimisega, kuna kartserikaristuse kandmise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on tinginud ka kaebaja suhtes tavapärasest tugevama järelevalve vajaduse, sh valvurite viibimise tervishoiuteenuse osutamise juures.
44.1.Kaebaja väitel rikkusid tema privaatsust igapäevased rutiinsed keha läbiotsimised, kui ta käis jalutamas, arstide vastuvõttudel või internetiruumis õigusaktidega tutvumas jne. Kaebaja väitel teostati kogu keha läbiotsimist tihti 4-10 korda päevas, tal tuli avada ka suu ja valvurid vaatasid suhu. See tekitas talle piinlikkust ja alandust, kuna valvurid nõudsid läbiotsimisel kükkide tegemist ning naersid kaebaja üle ja mõnitasid teda. Kaebaja on arvamusel, et
23(27)
3-21-2726
läbiotsimised tehti kaebaja karistamiseks ja vahest eelnes sellele kaebaja kägistamine ja mööda põrandat lohistamine. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalvekorraldus vanglas“ § 32 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil; 4) kartserisse paigutamisel; 5) vanglasisesel saatmisel. Vanglal oli seega kohustus teostada selles sättes loetletud juhtudel kaebaja läbiotsimist. Miski käesoleva haldusasja toimikusse esitatud tõendites ega selgitustes ei veena kohut, et vastustaja oleks teostanud ebavajalikke läbiotsimisi või oleks seeläbi kaebajat karistanud või õigusvastaselt kohelnud. Kaebajal olnuks vastasel korral võimalik enda õiguste kaitseks pöörduda asjakohaste nõuetega vangla ning kohtu poole. Viidatud sättest tulenevalt ei kohaldata läbiotsimisi ka tulenevalt kinnipeetava üksikvangistuse lahutamatu osana, vaid eelmainitud olukordade esinemise korral.
44.2.Kaebaja väidab, et tema privaatsust rikkus ja oli alandav ka valvurite poolt ravimite jagamisel valvuri korraldusel suu avamine ja keele liigutamine oli kaebaja jaoks alandav. Samuti rikuti kaebaja õigusi sellega, et valvurid said teada, milliseid ravimeid kaebaja võtab ehk rikuti andmete konfidentsiaalsuse nõudeid. Kohtule teadaolevalt toimub kontroll ravimite manustamise üle nii kinnipeetava enda kui ka teiste kinnipeetavate elu ja tervise, aga ka vangla julgeoleku tagamise eesmärgil. Vangla ei saa lubada ravimite kontrollimatut tarbimist, sh nende kogumist ja eesmärgile mittevastavat kasutamist (enda või teise isiku tervist või elu ohustava seisundi tekitamine, teisele isikule nö tehingulises suhtes ravimi üleandmine ja sellest tulenevalt vastastikuse sõltuvussuhte loomine, mis võib viia julgeolekuohuni vms (nt Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-10-2213).
44.3.Privaatsuse rikkumiseks on kaebaja pidanud ka seda, et arstide ja meditsiiniõdede vastuvõtud kambris toimusid valvurite juuresolekul. Kaebaja väitel oli tema jaoks äärmiselt piinlik ja alandav avaldada oma delikaatseid terviseandmeid meedikutele valvurite ees ning eelkõige oli piinlik ja alandav avaldada psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutavat teavet, mis on isiku eraelu saladus. Kaebaja leiab ka, et valvurite juuresolekul ei olnud meedikud sõltumatud ja vabad oma otsustes.
44.4.Kohus märgib siinkohal, et praeguse vaidluse esemeks on kahju hüvitamise nõue, mille aluseks on kaebaja hoidmine pikaajaliselt üksikvangistuses koosmõjus erinevate kinnipidamise aspektidega. Kaebaja on seejuures küll asjakohaselt osundanud EIK-i seisukohtadele, et kinnipeetava meditsiinilised läbivaatused tuleb reeglina teostada ametiisikute juuresolekuta ning et isiku tervise kohta teabe avaldamine ilma tema nõusolekuta on eraelu puutumatuse rikkumine, kuid kohtu hinnangul ei ole tegemist asjaoludega, mis vältimatult kaasneksid üksikvangistusega. Kaebaja on enda käitumisega tinginud kirjeldatud järelevalvekorralduse ning see saanuks kohtu hinnangul sarnaste eelduste esinemisel toimuda ka juhul, kui kaebaja üksikvangistus olnuks oluliselt lühem või isegi kui tegemist polnuks üksikvangistusega. Kinnipeetava enda tervise ja elu kaitse eesmärk ühelt poolt ning vangla julgeoleku ja seal viibijate elu ning tervise tagamise vajadus võib olla ülekaalukas ning tekitada olukorra, kus ravimite manustamisel või tervishoiutöötaja tegevuse tagamisel ei ole võimalik privaatsuse nõuet täiel määral täita. Kohus rõhutab, et vanglal on kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1). Kohtupraktika on tunnustanud vangla olulist hindamisruumi ohtude määratlemisel ning rõhutanud, et vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab 24(27)
3-21-2726
olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14).
44.5.Kohus leiab, et kaebajale ei ole eeltoodud olukordades tekitatud kahju tema privaatsuse rikkumisega (eraelu puutumatusega) ning puudub alus sellise kahju hüvitamiseks.
45.Kaebaja väidab, et ka erinevad tavarežiimil kogetud piirangud ja kinnipidamistingimused7 tekitasid talle kahju. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja viidatud piirangud ja tingimused praegusel juhul mõjutada praeguse vaidluse esemeks oleva pikaajalise üksikvangistusega kaasnenud kahju ulatust ja hüvitamisele kuuluva kahju suurust.
46.Kaebaja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 p 1, VSkE § 60 lg 1 ja VSkE § 100 lg 2 ning VangS § 651 sest need võimaldavad ebaproportsionaalselt karistada. Kujunenud kohtupraktika järgi on normi põhiseaduspärasuse kontroll põhjendatud, kui tegemist on asjassepuutuva õigusnormiga, mille põhiseaduspärasusest või -vastasusest sõltub kohtuasja lahendus (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. juuni 2023. a otsus asjas nr 5-23-3, p 37 ja seal viidatud praktika). Praeguse vaidluse esemeks ei ole kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste ning täiendavate julgeolekuabinõude õiguspärasuse kontroll. Kui kaebajal oli talle distsiplinaarkaristuste määramise ajal kahtlus karistuste ja pikkuse õiguspärasuses, oli võimalik ka karistusi reguleerivate normide põhiseadusvastasuse väide esitada vastavates kohtuvaidlustes. VSkE § 7 lg 4 p 1 sätestab, et kambri sisustusse kuuluvad päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et kaebaja ei kandnud praeguse vaidlusega hõlmatud ajavahemikul kartserikaristust selleks otseselt mõeldud kartseriruumis, ei saa kartseri sisustust reguleeriv norm ka praeguse vaidluse lahendamisel olla asjakohane. Kaebaja etteheited on suunatud voodivarustuse äravõtmisele loenduste vahelisel ajal, mida ei reguleeri aga VSkE § 7 lg 4 p 1. VSkE § 60 lg 1 sätestab kartseris lubatud asjade loetelu. See loetelu on kehtestatud VangS § 15 lg-s 3 sisalduva volitusnormi alusel. Teatud liiki asjade keeld vanglas on tingitud vajadusest tagada vangla julgeolek ning seal viibivate kinnipeetavate ning töötajate turvalisus (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 44.4.). Sama eesmärki teenib ka VSkE § 100 lg 2, mis sätestab, et kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Pikaajalises kohtupraktikas ei ole väljendatud kahtlust, et kartserikaristuse ajal tavarežiimist piiratumad tingimused oleksid juba iseenesest põhiseadusvastased. Kohus ei näe praegusel juhul, et kaebaja viidatud normid, mille põhiseaduspärasuse kontrolli ta taotleb, oleksid määravad käesoleva haldusasja lahenduse suhtes. Tegemist on kaebusega mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille raames kohus saab anda ulatuslikku hindamisruumi kasutades hinnangu kaebaja kohtlemise õiguspärasusele.
47.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus on eelpool leidnud, et puudub alus hüvitamisnõude rahuldamiseks kaebaja tervise kahjustamise ja eraelu puutumatuse väidetava rikkumise osas. Kaebus tuleb aga osaliselt rahuldada väärikuse alandamise tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.
Sportimisvõimaluste puudumine, jalutamine betoonkastis, kambri kõrge temperatuur ja õhupuudus, tugikargu ära võtmine, vanematega kokkusaamiste keelamine, keha läbiotsimised, ravimite andmine valvurite pool, meditsiinitöötajate vastuvõtud valvurite juuresolekul, kägistamised, peksmised, mõnitamised, datlite vargus, söögita jätmine, ususümboolika keelamine, „Halal“ toodete kaupluses mittemüümine ning ühispalvustel osalemise keelamine.
25(27)
3-21-2726
RVastS § 13 lg 1 p-dest 3 ja 5 tulenevalt peab kohus hüvitise suuruse määramisel arvestama õiguste rikkumise raskust, aga ka erinevaid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane. Lisaks juba eelpool toodule ning sealjuures ka kaebaja enda tegevust puudutavatele asjaoludele rõhutab kohus ka, et kaebajal oli kogu üksikvangistuses viibitud aja jooksul võimalik enda õiguste kaitseks esitada nõudeid üksikute rikkumiste lõpetamiseks või mingite hüvede andmiseks ning sel viisil vältida kahju tekkimist. Kaebaja on seda võimalust ka vähemalt osaliselt kasutanud (vt vastavad viited otsuse põhjendustes). Kohus peab seejuures oluliseks ka arvesse võtta EIK-i seisukohti varem sarnastes vaidlustes välja mõistetud hüvitiste suuruse kohta, kuid rõhutab, et praeguse vaidluse asjaolud erinevad mitmetes aspektides viidatud kohtuasja ajendanud juhtumitest (vt EIK- i viidatud lahend kohtuasjas Schmidt ja Šmigol vs. Eesti, p 169). Kõike eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustajal tuleb hüvitada kaebajale mittevaraline kahju 2500 euro ulatuses.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
48.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning kaebaja menetluskuludeks on asja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kaebaja on inimväärikuse alandamisega seotud kahjunõudelt (s.o 10 000 eurot) tasunud riigilõivu kokku 300 eurot (12. septembril 2022 on tasutud 120 eurot ja 10. mail 2024 täiendavalt 180 eurot). Lisaks on kaebaja eraelu puutumatuse rikkumisega seonduvalt kahjunõudelt (algselt 1000 eurot, hilisemalt 500 eurot) tasunud riigilõivu 30 eurot (12. septembril 2022), millest poole ehk 15 eurot on kohus lugenud tasutuks haldusasjas nr 3-24-428 menetletava nõude eest. Seega on praeguses kohtuasjas tasutud riigilõivu 315 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebuse väärikuse alandamise tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude 1/4 ulatuses, tuleb kaebuse osalist rahuldamist arvestades vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 75 eurot. Muud menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
49.Kuna erinevates menetlusdokumentides (sh kaebaja enda avaldustes kohtule) ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseseisundit ja talle pandud diagnoose, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38 lg 1 p 3). Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga. Seega on asja toimik kinniseks kuulutatud ulatuses konfidentsiaalne ning sellega saavad tutvuda üksnes menetlusosalised ning kohus.
50.Kaebaja edastas 3. jaanuaril 2024 kohtule dokumendid (dtl 607-617), mille kogumisest kohus eelnevalt 8. novembri 2023. a kohtumääruses keeldus. Kohus jääb 8. novembri 2023. a määruses võetud seisukoha juurde ja leiab, et need dokumendid tuleb kaebajale tagastada. Samuti tagastab kohus kaebajale teise kinnipeetava poolt kohtule esitatud dokumendi (II kd, tl 33-36p; dtl 695702) ja MM taotluse (II kd, tl 37; dtl 703), sest need esitati kohtule ajal, mil täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajad olid juba möödunud (vt 23. aprilli 2024. a määrus). Kohus keeldub nende dokumentide asja juurde võtmisest tuginedes HKMS § 51 lg-le 4. Hilinenult esitatud dokumentide vastuvõtmine oleks tinginud vajaduse anda ka vastustajale võimalus nendega tutvuda ning oma seisukoht esitada ning nende menetlustoimingute 26(27)
3-21-2726
lisandumisel oleks sattunud ohtu võimalus teha asjas kohtuotsus teatavaks eelnevalt teatatud kuupäeval (27. juunil 2024). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2025 otsuse resolutsiooni p 6:. Jätta Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni punktid 2-5 muutmata, täiendades halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust järgmise lausega: „Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi vaatamata.“ ning muutes ja täiendades osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
27(27)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.