Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. aprill 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2071
Haldusasi
Osaühingu Tabal kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23. septembri 2020. a otsuse tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja 4. juuli 2019. a taotlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing Tabal, esindaja v.adv Helvia Räägel Vastustaja – Tallinna linn, esindajad EV ja KR Kolmas isik I – AUTOKS TC OÜ, esindaja v.adv Martin Männik Kolmas isik II – OÜ Targa, esindaja PN
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2021. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Osaühingu Tabal apellatsioonkaebus ja AUTOKS TC OÜ vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta Osaühingu Tabal apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada AUTOKS TC OÜ vastuapellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-20-2071 resolutsiooni punkt 2 osas, millega jäeti Osaühingult Tabal AUTOKS TC OÜ kasuks välja mõistmata esindajakulu. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Osaühingult Tabal AUTOKS TC OÜ kasuks välja esimese astme kohtus kantud esindajakulu 1900 (üks tuhat üheksasada) eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu põhjendustega.
Mõista Osaühingult Tabal AUTOKS TC OÜ kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks 904 (üheksasada neli) eurot ja 20 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-20-2071 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.05.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Tabal (OÜ Tabal) esitas Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) 04.07.2019 taotluse (täiendatud 17.09.2020) kanda ta ehitisregistrisse Tallinnas Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutel paikneva sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna. Taotluse kohaselt on OÜ Tabal Kadaka tee 185 kinnistu (registriosa nr 17985501) omanik. OÜ Tabal omandas torustiku 06.12.1995 sõlmitud müügilepinguga, mille alusel ostis Tallinna Taarabaasi vara tervikuna, sh nii Kadaka tee 185 hooned ja rajatised kui ka teenindavad kommunikatsioonid. Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik ulatub ka Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutele, on sama koodiga ja on märgitud ehitisregistris kui Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik. Torustik kuulub Kadaka tee 185 kinnistu juurde ja on selle kinnisasja oluline osa. Kadaka tee 183a ja 183b kinnistud on koormatud servituudiga Kadaka tee 185 kinnistu kasuks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 regulatsiooni arvestades saab servituudi seada teisele kinnisasjale sellise tehnovõrgu talumiseks, mis kuulub valitseva kinnisasja juurde ja seega valitseva kinnisasja omanikule.
2.TLPA esitas 10.09.2020 OÜ-le Tabal tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks Kadaka tee 183a ja 183b osas taotluse rahuldamisest keeldumise otsuse eelnõu. OÜ Tabal esitas 17.09.2020 oma seisukoha otsuse eelnõule.
3.TLPA keeldus 23.09.2020 otsusega taotluse rahuldamisest. TLPA ei lahenda otsuse tegemisega kõnealuse sadeveekanalisatsiooni omandiküsimust lõplikult ega siduvalt. Amet hindab seda, kas taotleja on esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust, samuti muid asjaolusid, mis annaks aluse registrikande tegemiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2020 määrus nr 3-19-2078). OÜ Tabal omandas Kadaka tee 185 kinnistul asuvad varad, sh seal asuva sadeveekanalisatsiooni torustiku. Asjaolu, et torustik ulatub ka Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutele, ei tähenda, et OÜ Tabal oleks omandanud ka nimetatud kinnistutel asuva torustiku osad. Viimased kuuluvad eeldatavalt Kadaka tee 183a ja 183b kinnistute omanikele, kui keegi teine ei suuda oma omandiõigust tõendada. Asjaolu, et üks kinnistu on servituudiga koormatud teise kinnistu kasuks, ei ütle midagi koormatud kinnistu ega seal asuvate tehnovõrkude ja -rajatiste omandiõiguse kohta. Samuti ei saa servituudi seadmisega muuta omandiõigust, st teenival kinnistul asuvad tehnovõrgud ja -rajatised jäävad selle isiku omandisse, kes oli omanik enne servituudi seadmist. Servituudilepingus kasutatud 2(12)
3-20-2071 sõna „omada“ tuleb tõlgendada selliselt, et teeniva kinnistu omanikul on kohustus tagada sadeveetorustiku säilimine, st tema omandiõigust on piiratud selliselt, et ta ei või torustikku eemaldada. Taotleja on valesti tõlgendanud AÕS § 158 lg-t 1. Viidatud sättes nimetatud talumise kohustus ei tähenda seda, et tehnovõrgud ja -rajatised kuuluksid isikule, kelle huvides neid tuleb taluda.
4.OÜ Tabal esitas 23.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 23.09.2020 otsuse tühistamiseks ja TLPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja 04.07.2019 taotlus. Kaebaja eesmärk on ehitisregistri omaniku kande kaudu Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustiku omaniku avalikkusele nähtavaks tegemine. Kaebaja kinnistu aadressiga Kadaka tee 185, Tallinn koosseisu kuulub ka sadeveekanalisatsiooni torustik. Kaebaja omandas torustiku 06.12.1995 sõlmitud müügilepinguga, mille alusel ostis Tallinna Taarabaasi tervikvara, sh nii Kadaka tee 185 hooned ja rajatised kui ka teenindavad kommunikatsioonid. Tervikvarana mõisteti lepingus kogu müügiobjektiga seotud vara, sõltumata sellest, kas vara koosseis oli lepingus üksikasjalikult välja toodud. Sadeveekanalisatsiooni torustik asus asfalteeritud (lepingus märgitud kui kõvakattega-piirdega) laoplatsil. Sadeveekanalisatsiooni torustik on rajatud Tallinna Taarabaasi poolt 1970-ndate aastate teises pooles ja on kasutuses 80-ndate aastate algusest, mida tõendab toonase Tallinna Taarabaasi direktori Priit Raigi varasemalt antud digiallkirjaga kinnitatud selgitus Tallinna Halduskohtule. Asjaolu, et maa-ala oli asfalteeritud ja välja oli ehitatud sadeveekanalisatsiooni torustik, tõendab ka Tallinna Taarabaasi 31.01.1983 kiri, kus Tallinna Taarabaas palub Täitevkomiteel pikendada maa-ala kasutamise aega. Kaebaja esitas 30.07.2018 sadeveekanalisatsiooni torustiku ehitisregistrisse kandmiseks andmete esitamise teatise koos lisadega, mille alusel tehti kanne sadeveekanalisatsiooni torustiku kohta nii Kadaka tee 185, 183a kui ka 183b ehitisregistri registriosadesse. Kande tegemise üheks aluseks oli 1997. a ülesmõõdistuse projekt ja kuna kaebaja ega naaberkinnistute omanikud ei ole perioodil 06.12.1995 kuni 1997. a, st müügilepingu sõlmimisest kuni mõõdistamisprojekti koostamiseni, ehitanud sadeveekanalisatsiooni torustikku ega taotlenud või saanud kohalikult omavalitsuselt ehitusluba selle ehitamiseks, ei saa olla kahtlust, et torustik oli olemas 06.12.1995 müügilepingu sõlmimise ajal ja kuulus tervikvara koosseisu. Toona omandatud vallasvara, sh nii hooned kui ka rajatised seadustati ülesmõõtmisprojektide kaudu, samuti koostati 1997. a-l mõõdistusprojekt kõigile kinnistul asuvatele ning kinnistut varustavatele ja teenindavatele vee- ja kanalisatsioonitorustikele. Kui hoonete puhul väljastas Tallinna linn uued ehitusload, siis rajatistele ei näinud seadus ette ehitusloa väljastamist ning kogu seadustamine piirdus mõõdistusprojektiga ja liitumislepingu sõlmimisega Tallinna linnale kuulunud AS-ga Tallinna Vesi. Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik saab alguse Kadaka tee 185 kinnistult, asudes suuremas osas sellel kinnistul. Kinnistult väljudes läbib torustik Kadaka tee 183a ja 183b kinnistuid ning suubub võrguettevõtte liitumiskaevu Kadaka tee T6 teemaa kinnistul. Kadaka tee 183a ja 183b kinnistuid läbiv sadeveekanalisatsiooni torustik on sama koodiga (221269132) ja on märgitud ehitisregistris kui Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik. Seega on torustiku puhul tegemist tervikliku rajatisega, mida saab kasutada alguspunktist Kadaka tee 185 kinnistul kuni AS Tallinna Vesi liitumispunktini Kadaka tee T6 kinnistul. Vastustaja 23.09.2020 otsus on vastuoluline, kaalutlusvigadega ega ole kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebaja on vastustajale taotluse ehitisregistrisse kande tegemiseks esitanud korduvalt (04.07.2019 ja 10.10.2019), kuid varasemalt on vastustaja seisukoht olnud, et tema ei ole kande tegemiseks pädev isik. Kaevatavast otsusest võib aru saada, et vastustaja on nüüd omaks võtnud, et ta on kande tegemiseks pädev isik ja selle üle enam vaidlust ei ole. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks üldse mõnda kaebaja esitatud tõendit analüüsinud või viinud läbi asjaolude 3(12)
3-20-2071 hindamise. Kaebaja on taotlustega koos esitanud mitmeid tõendeid, millest nähtub, et sadeveekanalisatsiooni torustik kuulub kaebajale. Vastustaja ei ole neile hinnangut andnud, vaid on asunud teostama õiguslikku analüüsi omandiõiguse küsimuses. AÕS § 158 lg-test 1 ja 2 ning § 172 lg-st 1 tuleneb üheselt, et tehnorajatise talumise kohustus kehtib sellele kinnisasja omanikule, kelle kinnistul asub teisele isikule kuuluv tehnorajatis, ja servituuti saab seada teise isiku kinnisasjale. Riigikohtu 24.09.2012 otsusest nr 3-2-1-105-12 (p 17) tulenevalt on kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust võimalik realiseerida üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172). Seega on nimetatud sätted omavahel seotud ja ei ole alust kahelda selles, et servituuti tehnorajatise osas saab seada vaid võõrale kinnisasjale. AÕS § 158 järgi ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa. Eelnev omakorda kinnitab, et tehnorajatis, mille talumiseks on seatud servituut, kuulub valitseva kinnisasja omanikule. Kuna teenivate kinnistute omanikud on lubanud endi kinnistutele seada servituudi kaebaja kinnistult alguse saava sademeveetorustiku suhtes, on nad tunnustanud kaebaja omandiõigust torustikule. Kinnistute omanikud ei vaidle sademevee torustiku omandiõiguse üle ja vastustaja on oma pädevuse piirest väljudes asunud reguleerima eraõiguslikke suhteid kinnistute omanike vahel. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, leides, et ei saa esitatud tõendite alusel kannet teha, kuid ei ole palunud kaebajal täiendavaid tõendeid esitada. Kaebaja ise esitas taotlusega kõik dokumendid, mida pidas vajalikuks kande tegemiseks. Kaebaja on esitanud tõendid, mis koosmõjus tõendavad, et sadeveetrass kuulub tervikuna kaebajale. Kaebaja on esitanud Kadaka tee 183a kinnistu omanikuga (kolmas isik I) sõlmitud lepingu, milles on pooled kokku leppinud, et kaebaja omab Kadaka tee 183a kinnistul kulgevat sadeveetrassi. Samasugune kokkulepe sisaldub ka Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga (kolmas isik II) sõlmitud lepingu p-s 2.2. Eelneva tõttu ei ole asjakohased vastustaja viited, et kaebaja peaks pöörduma omandivaidlusega tsiviilkohtusse.
5.Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on kohaliku omavalitsuse asutusena Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruse nr 69 „Ehitisregistri põhimäärus“ § 32 lg 1 mõistes ehitisregistrisse andmeandja. Vastavalt ehitisregistri põhimääruse § 34 lg-le 1 on andmeandja kohustatud esitama registrile ainult õigeid ja täielikke andmeid ning registrisse kantavate andmete õigsuse eest vastutab andmeandja. Vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni kuuluvuse kohta kaebaja omandisse puuduvad asjakohased tõendid. Vastustajal peab kande tegemiseks olema alusdokument, mida antud juhul ei ole. Kolmandad isikud ei ole nõus kaebaja soovitud kande tegemisega ehitisregistrisse ega tunnusta kaebaja omandiõigust kogu vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni ulatuses. Kaebaja ja kolmandad isikud peavad omavahel sidekanalisatsiooni omandiõiguses kokku leppima või kokkuleppe saavutamise võimatuse korral pöörduma vaidluse lahendamiseks tsiviilkohtusse. Praeguseks on Kadaka tee 185 asuv kinnistu kaebaja kaas-, mitte ainuomandis. Vaidlusaluse otsuse tühistamine ja vastustaja kohustamine kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata ei viiks kaebajat soovitud eesmärgile lähemale (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Enne seda, kui ei ole lahendatud kaebaja ja kolmandate isikute vaheline omandivaidlus ning ei ole olemas kaebaja soovitud kande tegemiseks asjakohast alusdokumenti (nt kokkulepet kolmandate isikutega või tsiviilkohtu otsust), ei saa vastustaja jätkuvalt teha ehitisregistrisse kaebaja soovitud kannet.
4(12)
3-20-2071 Sisuline vaidlus käib omandiõiguse olemasolu üle, selles küsimuses selguse puudumise tõttu keeldus TLPA 23.09.2020 rahuldamast kaebaja taotlust. Omandiõiguse vaidlus tuleb lahendada tsiviilkohtus. Praegust kaebust rahuldav kohtuotsus ei tähendaks, et vastustajal on kohustus kaebaja taotlus rahuldada ning ilmselgelt ebaselgete asjaoludega olukorras määrata sadeveekanalisatsioon läbi ehitisregistri kande sisuliselt kaebaja omandisse. Selliselt toimides sekkuks vastustaja omandiõiguslikesse suhetesse ebaseaduslikult ning sundvõõrandaks suvahaldusega potentsiaalselt kolmandatele isikutele kuuluva vara. Kui eeldada, et kaebaja omandas Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustikuga koos ka Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutel asuva torustiku osa, võiks ka Kadaka tee 183a ja 183b kinnistute omanikud väita, et nemad omandasid nende kinnistutel asuva torustikuga koos Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku. Sellist järeldust teha ei saa. Reaalservituudi näol on tegemist piiratud asjaõigusega ehk üksnes valdamise ja kasutamise õigusega lepingus kokkulepitud tingimustel. Kaebaja esitatud lepingutest ei nähtu, et kaebajale oleks tehnoseadmete omandiõigus üle läinud, vaid kokku on lepitud reaalservituudi seadmises ja reaalservituudi sisus.
6.AUTOKS TC OÜ nõustus vastuses vastustaja seisukohaga, et kande tegemine ehitisregistrisse ei ole võimalik, sest kaebaja ei ole tõendanud, et ta on torustiku omanik. Omandi tõendamisel tugineb kaebaja 06.12.1995 ostu-müügilepingule, kuid lepingu lisaks 9 olevast lepinguga omandatud ehitiste ja rajatiste loetelust ei nähtu torustikku. Torustiku näol ei ole tegemist ka kinnisasja osaga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 2), mis tähendab, et kaebaja ei saanud torustiku omanikuks saada pelgalt Kadaka tee 185 kinnistu omandamisega. Lisaks ei ole tänaseks kaebaja enam Kadaka tee 185 kinnistu ainuomanik. Seetõttu on selgusetu, kuidas mõjutab Kadaka tee 185 kinnistu kaasomandis olek kaebaja võimalikke õigusi torustiku suhtes. Kuivõrd Kadaka tee 185 kinnistu on kaasomandis, on eelduslikult kaasomandis ka kõnealuse kinnistu alla jääv torustiku osa, ning kaebajal ei ole võimalik mistahes torustikuga seonduvaid võimalikke õigusi maksma panna teiste torustiku omanike ning Kadaka tee 185 kinnistu kaasomanike selgesõnalise nõusolekuta. Haldusasja materjalidest vastavat nõusolekut ei nähtu. Kaebuse esitamise tegelik eesmärk on arusaamatu. Märke muutmise järgselt ei saaks kaebajast õiguslikult kolmandate isikute omandis olevate kinnistute koosseisu kuuluvate torustiku osade omanikku. Kuivõrd kaebajal puuduvad tõendid torustiku omandamise kohta, ei ole kande muutmine põhjendatud ka sisuliselt, sest looks avaliku kandena kolmandatele isikutele ebaõige ettekujutuse tegelikust olukorrast. Torustiku omandiõiguse määratlemisel tuleb eeldada, et torustiku osad kuuluvad isikule, kelle omandis on kinnistu, mille all torustiku osa paikneb.
OÜ Targa oma seisukohta kaebusele ei esitanud.
8.Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosalise endi kanda. Kaebaja ja kolmandate isikute vahel on vaidlus torustiku erinevatel kinnistutel asuvate osade omandiõiguse üle. Seda möönab sisuliselt ka kaebaja, väites, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsuse langetamisel piisava põhjalikkusega hinnanud tema ja kolmandate isikute esitatud väiteid ja tõendeid. Tulenevalt asjaolust, et kolmandate isikute ja kaebaja vahel on jätkuvalt üleval piisavalt keeruline tsiviilõiguslik vaidlus nende kinnistutel asuva sadeveekanalisatsiooni torustiku võimaliku omandiõiguse üle, ei olnud vastustajal võimalik otsustada omandiõigusega seotud küsimusi piisava õigusliku selguse tasemel, et teha kaebaja soovitud kanne ehitisregistris. Vajadusele lahendada tsiviilkohtumenetluses asjaõiguste ja muu hulgas ka torustiku omandiõiguse küsimus, on selgelt viidanud ka Riigikohus 23.02.2002 otsuse nr 3-2-1-67-02 p5(12)
3-20-2071 des 9‒13. Ka Tallinna Halduskohus on jõustunud 12.07.2013 määruses nr 3-13-553 (p 13) leidnud, et kaebaja ei ole kohtule tõendanud ja ka kinnistusraamat ega kinnistu müügileping ja asjaõigusleping ei tõenda, et Kadaka tee 183b kinnistul asuv sadeveetrass kuuluks kaebajale. Samuti on kohus viidanud samas punktis sellele, et sadeveetrassile võib kaebajal puududa isegi nõudeõigus, mida kinnitab kaudselt ka asjaolu, et kaebaja loobus oma hagist tsiviilasjas nr 22/1036/02 pärast seda, kui Riigikohus tühistas lahendis nr 3-2-1-67-02 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kontrollimaks, kas rajatised on rajatud õiguslikul alusel või mitte. Reaalservituudi seadmise lepingutest kaebaja ja kolmandate isikute vahel ei ole võimalik vajaliku õigusliku selgusega tuletada kaebaja omandiõigust kolmandate isikute kinnistute territooriumile jäävale sadeveetrassile. Vastavates lepingutes on p-des 2.2. reaalservituudi sisuks kaebaja õigus piiramatult kasutada lepingu lisaks oleval plaanil märgitud sadeveetrassi, st omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku ja sadevete kaevu, mis läbib teenindavat kinnistut, ja teeniva kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustiku ja sadevete kaevu kasutamist, hooldamist ja remontimist. Sõna „omada“ tähendab siinkohal eelkõige seda, et teeniva kinnistu omanikul on kohustus tagada kinnistul olemasoleva sadeveetorustiku säilimine ja tagada sellele ligipääs, mitte aga seda, et servituudi seadmisega oleks tunnustatud või muudetud omandiõigust torustiku osas. Selles osas on jätkuvalt vaidlus, mida näitavad üheselt kolmandate isikute seisukohad haldusmenetluses ja praeguses kohtumenetluses. Ka kaebaja viidatud lepingute p-d 1.34.9 ja 1.18.1 käivad selgelt kummagi lepingupoole kinnistute, mitte sadeveetrassi omandiõiguse kohta. Eeltoodust nähtub üheselt, et poolte vahel on ka tsiviilõiguslik vaidlus servituudilepingute tõlgendamise osas. Selle vaidluse lahendamiseks ei ole pädev vastustaja. Kaebaja esitatud Tallinna Taarabaasi tervikvara 06.12.1995 ostu-müügileping ei tõenda kaebaja omandiõigust kolmandate isikute territooriumil asuvatele sadeveetrassi osadele. Selles lepingus ei ole näidatud, et kaebaja omandaks varasid väljaspool oma kinnistut. Samuti ei tõenda seda kaebaja ja AS Tallinna Vesi vahel 26.01.2018 sõlmitud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste leping nr 266846, mis ei ole mitte asjaõiguslik, vaid võlaõiguslik. Riigikohus on andnud sisulised juhised sadeveetorustiku omandiõiguse kindlaksmääramiseks otsuses nr 3-2-1-67-02, kuid nendest lähtuvalt ei ole vaidlusalust omandiõigust kindlaks määratud. Samuti puudub nähtuvalt kohtule esitatud väidetest kolmandate isikute ja kaebaja poolt selgelt aktsepteeritud tsiviilõiguslik kokkulepe maaomanike vahel sadeveetrassi omandiõiguse osas. AÕS § 158 kehtiv redaktsioon ei toeta kaebaja seisukohti. Kehtiv AÕS § 158 redaktsioon ei välista, et reaalservituudi seadmise puhul võiks näiteks torustik kuuluda teeniva kinnisasja omanikule. Reaalservituudi eesmärgiks ei ole mitte tehnotrasside omandiõiguse küsimuse lahendamine, vaid nende püsiva sihtotstarbelise kasutamise võimaluse tagamine valitseva kinnisasja omanikule. Sellele viitab üheselt ka AÕS § 172. Eksitav on kaebaja viide 01.01.2003‒25.03.2007 jõus olnud AÕS § 158 redaktsioonile, mille kohaselt ei ole kinnisasjal paiknev tehnovõrk või tehnorajatis kinnisasja oluline osa. Nimetatud kujul vastav säte enam ei kehti ja sellest ei saa tuletada kaebaja omandiõigust. Tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine on tsiviilasju lahendavate kohtute pädevuses. Haldusorgan saab otsuse langetada ainult juhul, kui asjaolud on õiguslikult piisavalt selged, mida nad praegu ilmselgelt ei ole. Omandiõiguse asjaolude täiendava uurimise ja tõendite kogumise vajadusele on tuginenud ka kaebaja ise. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ta ei saa asuda seisukohale, et kaebaja omandiõigus sadeveetrassile kolmandate isikute kinnistutel on haldusmenetluses tõendamist leidnud. Seda, et tegemist on kokkuleppe puudumisel 6(12)
3-20-2071 tsiviilkohtumenetluses lahendatava küsimusega, on leidnud varasemates kohtulahendites nii Tallinna Halduskohus kui ka Riigikohus. Seetõttu isegi juhul, kui kohus tuvastaks haldusmenetluse normide rikkumise uurimiskohustuse osas (mida kohus ei tuvastanud), tuleks vaidlustatud otsus jätta kehtima tulenevalt HMS §-s 58 sätestatust. AUTOKS TC OÜ esitas menetluskulude hüvitamise taotluse pärast vastava tähtaja saabumist, kusjuures kohus ei pidanud 23.04.2021 määruses õigustatuks tähtaja pikendamist. Seetõttu jääb taotlus rahuldamata, vaatamata 26.04.2021 taotluses toodud asjaoludele ja 29.04.2021 vastuväitele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
9.OÜ Tabal palub 21.07.2021 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 21.06.2021 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on jätnud tõendid osaliselt hindamata ja on hinnatud tõenditest teinud ebaõige järelduse, et need ei tõenda kaebaja omandiõigust sademeveetorustikule. Kõiki asjaolusid ja tõendeid arvestades ei saa olla vaidlust sademeveetorustiku erinevatel kinnistutel asuvate osade omandiõiguse üle. Kaebaja on esitanud vastustajale ja kohtule tõendid, et sademeveetorustik kuulub tervikuna kaebajale. Kolmandad isikud ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et sademeveetorustiku osad, mis asuvad nende kinnistutel, kuuluvad kolmandatele isikutele. Halduskohus asus ebaõigesti seisukohale, et vastustajal ei olnud võimalik otsustada omandiõiguse küsimusi piisava õigusliku selguse tasemel, et teha kanne ehitisregistrisse. Mõlema kolmanda isikuga sõlmitud servituudi seadmise lepingu p-s 2.2 on olemas kokkulepe sademeveetorustiku servituudi osas. Lepingu sõlmimise ajal mõistsid lepingu pooled servituudi sisu selliselt, nagu see on lepingus väljendatud ja teistsugusele seisukohale asumiseks puudub alus. Arusaamatu on kohtu järeldus, et servituudi seadmise lepingutes sisalduvad kokkulepped vaidluste puudumise üle ei kinnita seda, et sademeveetorustiku omandiõiguse üle vaidlused puudusid. OÜ-ga Targa sõlmitud lepingu p-s 1.34.9 on lepinguosalised avaldanud, et lepingu esemete, st Kadaka tee 185 ja 183b kinnistutel asuvate tehnorajatiste omandiõiguse üle vaidlust ei ole. Kinnitus, et lepingu esemete suhtes vaidlusi ei ole, sisaldub ka Kadaka tee 183a kinnistu omanikuga sõlmitud lepingu p-s 1.18.1. Sademeveetorustik on tehnorajatis ja selle osas seati servituut kaebaja kinnistu igakordse omaniku kasuks. Seega puudub põhjus asuda seisukohale, et need punktid käivad kummagi lepingupoole kinnistute, mitte sadeveetrassi omandiõiguse kohta. Kuna teenivate kinnistute omanikud on lubanud endi kinnistutele seada servituudi kaebaja kinnistult alguse saava sademeveetorustiku suhtes, siis on nad tunnustanud ka kaebaja omandiõigust torustikule. Kui kaebaja ostis Tallinna Taarabaasi tervikvara, mille hulgas oli ka kõvakattega-piirdega laoplats, siis oli sademeveetorustik juba rajatud ja asus asfalteeritud laoplatsil. Seda tõendavad kogumina järgmised tõendid: 1) 06.12.1995 sõlmitud müügileping; 2) Tallinna Taarabaasi direktori PR digiallkirjaga selgitus Tallinna Halduskohtule (kaebuse lisa 5); Tallinna Taarabaasi 31.01.1983 kiri (kaebuse lisa 6). Kuna sademeveetorustik on ühtne tervik, siis ostis kaebaja torustiku tervikuna, sh ka kolmandate isikute kinnistutele jääva osa. Halduskohus küll märkis, et tervikvara müügileping ei tõenda kaebaja omandiõigust, kuid on jätnud hindamata ülejäänud viidatud tõendid. Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et kaebaja ja AS Tallinna Vesi vahel 26.01.2018 sõlmitud leping ei tõenda kaebaja omandiõigust. Kui lähtuda kohtu seisukohast, siis puudub kolmandate isikute kinnistutele jääva sademeveetorustiku osas leping ja neid torustiku osi AS Tallinna Vesi justkui teenindama ei peaks. On ilmselge, et nii see olla ei saa. AS Tallinna
7(12)
3-20-2071 Vesi määras lepingu sõlmimisel liitumispunkti asukoha ja lepingu teise poole (kaebaja). Seega tõendab leping, et vee-ettevõtja on sademeetorustiku omanikuna määratlenud kaebaja. Kui vastustaja ja kohus oleks hinnanud kõiki tõendeid kogumis, ei saanuks tekkida kahtlust kaebaja omandiõiguses kogu sademeveetorustikule. Kuivõrd sademeeveetrassi omandi kokkulepe on olemas mõlema kolmanda isikuga, ei ole kaebajal nõuet, mida tsiviilkohus peaks lahendama hakkama.
10.AUTOKS TC OÜ palub 13.08.2021 vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 21.06.2021 otsuse resolutsiooni p 2 ning mõista kaebajalt AUTOKS TC OÜ kasuks välja menetluskulud 3154,80 eurot. AUTOKS TC OÜ palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja kanda ning mõista enda apellatsiooniastme menetluskulud välja kaebajalt. Kolmas isik esitas 22.04.2021 halduskohtule taotluse pikendada menetluskulude taotluse esitamise tähtaega kuni 26.04.2021 seoses esindaja puhkusega ja vahetumisega. Halduskohus jättis 23.04.2021 määrusega taotluse rahuldamata. Kolmas isik esitas 26.04.2021 menetluskulude taotluse, paludes seda menetleda HKMS § 51 lg 4 kohaselt. Kuigi asjas pidi tehtama lahend 28.05.2021, pikendas kohus tähtaega lahendi tegemiseks kolm korda ja tegi selle 21.06.2021. Halduskohus jättis kohtulahendi p-s 24 kolmanda isiku taotluse rahuldamata, tuginedes üksnes sellele, et seda ei esitatud 22.04.2021. Halduskohus on rikkunud HKMS § 51 lg-t 4, kuna menetluskulude taotluse hilisem esitamine ei põhjustanud praegusel juhul menetluse viibimist.
11.Tallinna linn palub 16.09.2021 vastuses jätta OÜ Tabal apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on õigesti kaalutlenud, pooled ära kuulanud ning õigetele andmetele tuginedes väljastanud kaebajale keelduva otsuse. Halduskohus on õigesti analüüsinud reaalservituutide seadmise lepinguid. Vastustaja on analüüsinud reaalservituutide seadmise ja asjaõiguslepinguid 29.04.2021 menetlusdokumendi p-des 7‒9 ja jääb oma seisukohtade juurde. Kaebaja oleks pidanud oma eesmärgi saavutamiseks järgima Riigikohtu 23.02.2002 otsuse nr 3-2-1-67-02 juhiseid. Omandiõiguse vaidlus tuleb lahendada tsiviilkohtus.
12.AUTOKS TC OÜ palub 31.08.2021 vastuses jätta OÜ Tabal apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus märkis õigesti, et küsimus sellest, et kaebaja omandiõigus sadeveetrassi omandiõigusele ei ole tõendatud, on juba lahendatud Tallinna Halduskohtu 12.07.2013 määruses nr 3-13-553. Reaalservituudi seadmise lepingutega oli kaebajale antud vaid sadeveetrassi kasutusõigus, mitte ei antud üle omandit. Kaebaja omandiõigust ei tulene Tallinna Taarabaasi tervikvara 06.12.1995 ostu-müügilepingust ega 26.01.2018 AS-ga Tallinna Vesi sõlmitud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse lepingust. Lepingupooled ei saa muuta võõral kinnisasjal asuva rajatise omandit ega seda muul viisil käsutada kinnisasja omaniku nõusolekuta. Kaebajal ei ole vastavat nõusolekute. Kaebaja oleks pidanud enda eesmärgi saavutamiseks järgima Riigikohtu 23.05.2002 otsuses toodud juhiseid. Reaalservituudi eesmärgiks ei ole omandiõiguse küsimuse lahendamine.
13.OÜ Targa vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.
14.OÜ Tabal palub 14.09.2021 vastuses jätta AUTOKS TC OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud AUTOKS TC OÜ kanda. Kuna praeguses asjas on arveid esitatud juba menetluse algusest, ei saa asjaolu, kuidas arveid on esitatud, selguda ootamatult ja menetluskulude nimekirja esitamise viimasel päeval. Arvete esitamisel oleks tulnud kolmanda isiku esindajal arvestada, et haldusasjas tuleb koos 8(12)
3-20-2071 menetluskulude nimekirjaga esitada kohtule ka kuludokumendid. Arvete esitamine tulnuks planeerida selliselt, et arved ja menetluskulud oleks eristatavad teistest samale kliendile esitatud arvetest. Asjakohane ei ole väide, et menetluskulude hilinenult esitamine oli tingitud esindaja vahetumisest. Tegemist on samas advokaadibüroos tegutseva esindajaga ning arveid esitab kliendile advokaadibüroo, mitte advokaat. Lisaks vahetus esindaja juba 04.03.2021, st enne 23.03.2021 määruse koostamist. Asjaolu, et halduskohus lükkas otsuse tegemist kolmel korral edasi, ei tähenda, et kolmas isik oleks võinud hilineda kohtu määratud tähtaja järgimisel. Esindaja puhkusel viibimine ei ole takistanud tal samas asjas kohtu poole pöördumast tähtaja pikendamise taotlusega.
15.Tallinna linn ja OÜ Targa vastust vastuapellatsioonkaebusele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
16.OÜ Tabal apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu põhjendustega. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.
17.Riigikohus märkis 23.05.2002 otsuses nr 3-2-1-67-02 (p-d 9‒13), et eelkõige on oluline, kas vaidlusalune sadeveetrass oli rajatud õiguslikul alusel. Kui eeldada, et sadeveetrass oli rajatud õiguslikul alusel, oli Osaühingul Tabal õigus 10 aasta jooksul kinnistusraamatusse kandmisest nõuda sellele servituudi seadmist (AÕSRS § 152 otsuse tegemise aja redaktsioonis) ning kui selleks ajaks ei oleks servituudilepingut sõlmitud, oleks sadeveetrass muutunud kinnisasja oluliseks osaks (viidatud otsuse p 11). Kui aga sadeveetrass ei olnud rajatud õiguslikul alusel, oleks see olnud igal juhul maa oluline osa ja kuulunuks maa omanikule (p 12). Riigikohtu lahendis viidatud AÕSRS § 152 jõustus 01.04.1999 ja kaotas kehtivuse juba 01.01.2003, mil jõustus AÕSRS § 152 uus redaktsioon. 01.01.2003 jõustus AÕS § 158 redaktsioonis, mille kohaselt teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis (kütte-, veevarustusvõi kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa. See regulatsioon kehtis kuni 26.03.2007, mil jõustus uus regulatsioon, mille sisust saab järeldada, et asjaõiguseta püstitatud tehnovõrgud- ja rajatised on taas kinnisasja olulised osad (vt ka 26.03.2007 jõustunud TsÜS § 54 lg-d 2 ja 3). Sarnane AÕS § 158 kehtib ka praegu ning alates 01.01.2019 sätestab TsÜS § 54 lg 2, et kinnisasja osa ei ole võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Ehkki regulatsioon on olnud segane ja muutlik, saab ringkonnakohtu hinnangul siiski järeldada, et olukord, kus tehnorajatis kuulub tervikuna ühele omanikule (eelkõige on silmas peetud üleriigilisi ja kohaliku tasandi võrke ‒ elektrivõrk, gaasivõrk, elektroonilise side võrk, ühisveevärk ja -kanalisatsioon, kaugküttevõrk), eeldab õigusliku aluse (nt maakasutusõigus ja ehitusluba, piiratud asjaõigus jne) olemasolu, kuid on ka selliseid tehnorajatisi, mille püstitamise õiguslik alus on välja selgitamata ning mis võivad kuuluda seetõttu kinnisasja osana kinnisasja juurde (vt ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu talumise tasu muutmine) seletuskiri, 405 SE1, lk 29‒31).
18.Asjas ei ole esitatud tõendeid sellest, vaidlusalune sadeveetrass oleks püstitatud õiguslikul alusel. Asjas esitatud tõendid (PR selgitus, dtl 2; Taarabaasi 31.01.1983 kiri, dtl 30) näitavad
3-20-2071 küll seda, et 06.12.1995 müügilepingu sõlmimise ajaks võis vaidlusalune sadeveetrass olla rajatud, kuid selle kohta, millal ja millisel alusel täpselt seda tehti, pole esitatud ühtegi tõendit. TLPA 03.05.2000 kirjast (dtl 265) nähtuvalt oli Taarabaasi maakasutuse dokumendid pärast 1986. a krundi suuruse muudatusi vormistamata ja endisel Kadaka tee 185 krundil paiknevad hooned olid püstitatud õigusliku aluseta (sama ka 29.11.1994 kirjas, dtl 262). 07.09.1979 kirjast (dtl 260) võib aru saada, et maa-ala, kuhu sadeveetrass ehitati, oli Taarabaasile antud üksnes ajutiseks kasutamiseks. Seetõttu võis ajutisena olla mõeldud ka sadeveetrass (kuna ka projekteerimisele lubatud kaarhall pidi olema ajutine). Õigusliku aluse puudulikule tõendatusele viitas ka Riigikohus otsuse nr 3-2-1-67-02 p-des 9 ja 13. Seetõttu ei oma määravat tähtsust küsimus, kas kaebaja omandas 06.12.1995 sõlmitud müügilepinguga (dtl 10 jj), millega kaebaja ostis Tallinna Taarabaasi tervikvara, ka sadeveetrassi (lepingus ei ole sellest küll sõnagagi juttu, rajatisena on lepingus ja lepingu lisas 9 (hooned ja rajatised) märgitud vaid kõvakattega-piirdega laoplats). Mingeid järeldusi kaebaja omandiõiguse kohta ei saa teha ka kaebaja ja AS Tallinna Vesi vahel 26.01.1998 sõlmitud lepingust (dtl 216), kuna asjaolust, et AS Tallinna Vesi pidas võimalikuks sõlmida veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste lepingu, ei saa tuleneda kellegi omandiõigus. Vaidlus puudub selles, et sadeveetrass kui rajatis moodustab ühtse terviku, kuid see ei tähenda, et selle terviku osadel ei võiks olla erinevad omanikud.
19.Pidades silmas eeltoodut (õigusliku aluseta püstitatud rajatis on maa oluline osa ja kuulub maa omanikule), ei tõenda ka asjas esitatud dokumendid kaebaja omandiõigust kolmandate isikute kinnistutel asuvatele sadeveetrassi osadele. Kaebaja omandiõigus ei tulene 2014. a-l sõlmitud servituudilepingutest (dtl 61 jj ning 71 jj). Servituudilepingute p-s 2.2 kokku lepitust (Käesoleva lepingu punktis 2.1. nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult kasutada lepingu lisaks oleval plaanil märgitud sadeveetrassi (käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil tähistatud sadeveetrassi telgjoonest mõlemale poole 1,5 m ja sadevete kaevust raadiusega 1,5 m) st. omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku ja sadevete kaevu, mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 1) ja teeniva kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustikku ja sadevete kaevu kasutamist, hooldamist ja remontimist) ei tulene omandiõiguse üleminek kaebajale, vaid seda sätet tuleb tõlgendada servituudi seadmise sisustamise kontekstis. Servituudilepinguga ei anta üle omandit, vaid servituudi eesmärgiks on koormata teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma (AÕS § 172 lg 1). Selles kontekstis tuleb lepingu p-s 2.2. märgitud õigust omada mõista nii, et kolmandad isikud on võtnud lepinguga kohustuse hoiduda oma omandiõiguse teostamisest kaebaja kinnisasja kasuks sadeveetrassi puudutavas osas, kuid see ei tähenda, et nad oleks andnud lepinguga üle omandi ja kaebaja oleks sadeveetrassi omanik. Ka ei saa sellest sõnastusest tuleneda, et lepingupooled oleksid kokkulepet saanud mõista omandiõiguse üleminekuna, kuna kolmandad isikud seda ei tunnista (vt ka OÜ Targa 30.03.2020 seisukoht, dtl 225). Järelikult ei saa Kadaka tee 183b kinnistut puudutava lepingu p-i 1.34.9 (Omanikud avaldavad, et lepingu esemetel asuvate tehnorajatiste omandiõiguse üle vaidlusi ei ole ning nad võtavad tagasi kõik varasemad nõuded ja lõpetavad kõik algatatud kohtuvaidlused) mõista nii, nagu tunnistaks Kadaka tee 183b omanik kaebaja omandiõigust sadeveetrassile, vaid selliselt, et kummagi lepinguosalise omandiõigus sadeveetrassile piirdub tema kinnisasja piiridesse jääva osaga. Kadaka tee 183a kinnistut puudutava lepingu p-s 1.18.1 puudub üldse viide tehnorajatistele ning sadeveetrassi ei ole kajastatud ka lepingu esemetes.
20.Eelnevast tulenevalt asusid vastustaja ja halduskohus õigele järeldusele, et kaebaja omandiõigus Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutel asuva sadeveetrasside osas on tõendamata, 10(12)
3-20-2071 mistõttu ei olnud võimalik teha kaebaja soovitud kannet ehitisregistris. See järeldus ei võta kaebajalt õigust pöörduda maakohtu poole hagiga omandiõiguse tunnustamiseks. Ringkonnakohus jätab Osaühingu Tabal apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid muudab halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu põhjendustega (HKMS § 200 p 4). II
21.Autoks TC OÜ vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada (HKMS § 200 p 3).
22.23.03.2021 määrusega otsustas halduskohus lahendada haldusasja kirjalikus menetluses. Kohus andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 29.04.2021. Uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus (sh menetluskulude hüvitamise taotlus) tuli määruse kohaselt esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu, s.o 22.04.2021. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks määras kohus 28.05.2021. 22.04.2021 esitas kolmas isik AUTOKS TC OÜ oma volitatud esindaja vandeadvokaat M. Männiku kaudu kohtule taotluse menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 26.04.2021. Taotluses märgiti, et kuivõrd asjas tehakse lahend 28.05.2021, ei tingiks mõnepäevane viivitus menetlusdokumentide esitamisega ja neile vastamisega asja venimist. Halduskohus jättis 23.04.2021 määrusega kolmanda isiku taotluse rahuldamata. Kolmas isik esitas 26.04.2021 menetluskulude nimekirja koos arvetega ning kaebaja esitas neile 29.04.2021 vastuväite. Halduskohus lükkas kolm korda otsuse tegemise aega edasi, tegi otsuse 21.06.2021 ja jättis selles kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata, kuna menetluskulude nimekiri ja arved olid esitatud hilinenult.
23.HKMS § 51 lg 4 kohaselt juhul, kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Halduskohus ei ole selgitanud, kuidas oleks 26.04.2021 esitatud kuludokumentidega arvestamine põhjustanud viivituse asja lahendamisel. Kuludokumentidega arvestamine ei oleks põhjustanud menetluse viibimist ka siis, kui kohus oleks teinud otsuse 28.05.2021, nagu esialgselt plaanis. Seega jättis halduskohus 26.04.2021 taotluse ja kuludokumendi ebaõigesti tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 25.04.2019 otsus nr 3-16-1267, p 27; 20.12.2017 otsus nr 3-161616, p 17; 03.03.2014 otsus nr 3‐3‐1‐65‐13, p-d 31–33; 08.03.2012 otsus nr 3-3-1-85-11, p-d 24–25; Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2021 otsus nr 3-21-1021, p-d 27‒29).
24.Kuna halduskohus jättis kolmanda isiku 26.04.2021 menetluskulude taotluse menetlusnorme rikkudes rahuldamata, tuleb see lahendada ringkonnakohtul. 26.04.2021 taotluse ja esitatud arvete alusel on kolmanda isiku esimese kohtuastme esindajakulud kokku 3154,80 eurot. Menetluskulude kandmise kohustus seoses menetlustoimingute tegemisega haldusasjas on nõuetekohaselt tõendatud, kuid ringkonnakohus hindab materjalidega tutvumiseks kulunud aega ning dokumentide koostamiseks kulunud aega ja sellele vastavat advokaaditasu ülepaisutatuks. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Võttes aluseks asja keerukust ja mahtu ning kohtupraktikat sarnase kaaluga haldusasjade puhul esindustasude väljamõistmisel, peab ringkonnakohus kohaseks summaks 1900 eurot. Seega tuleb kaebajalt mõista kolmanda isiku esimese astme kohtus kantud menetluskulude katteks välja 1900 eurot.
11(12)
3-20-2071 III
25.Apellatsiooniastmes on menetluskulude hüvitamise taotluse esitanud Osaühing Tabal ja AUTOKS TC OÜ. Kuna Osaühingu Tabal apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja AUTOKS TC OÜ vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada, jäävad Osaühingu Tabal apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
26.AUTOKS TC OÜ vajalikud ja põhjendatud apellatsiooniastme menetluskulud tuleb HKMS § 108 lg 8 alusel välja mõista Osaühingult Tabal. AUTOKS TC OÜ apellatsiooniastme menetluskulud (esindajatasu + riigilõiv) kokku on 904,20 eurot. Kulud on mõistlikus suuruses ja põhjendatud ning ringkonnakohus mõistab need kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja.
27.Tallinna linna ja OÜ Targa apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.