Otsuse avalikult teatavaks 21. juuni 2021, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-20-2071
Haldusasi
OÜ Tabal kaebus tühistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23.09.2020 otsus ja kohustada Tallinna Linnaplaneerimise Ametit vaatama uuesti läbi OÜ Tabal 04.07.2019 taotlus OÜ Tabal Tallinnas Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b asuvate kinnistute Ehitisregistri registriosadesse Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna sisse kandmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ Tabal Vastustaja: Tallinna linn Kolmas isik 1: AUTOKS TC OÜ (registrikood 11467623) Kolmas isik 2: OÜ Targa (registrikood 10391792)
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juuni 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse
esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Tabal esitas Tallinna Linnaplaneerimise Ametile taotluse kanda ehitisregistrisse Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel paikneva sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna OÜ Tabal (registrikood 10376887).
2.Tallinna Linnaplaneerimise Amet jättis 23.09.2020 otsusega (tl 8-9p) rahuldamata OÜ Tabal taotluse kanda ehitisregistrisse Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel paikneva sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna OÜ Tabal.
3.OÜ Tabal esitas 23.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23.09.2020 otsus ja kohustada Tallinna Linnaplaneerimise Ametit vaadata uuesti läbi OÜ Tabal 04.07.2019 taotlus OÜ Tabal Tallinnas Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b asuvate kinnistute Ehitisregistri registriosadesse Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna sisse kandmiseks.
4.26.10.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja alustas eelmenetluse läbiviimist. 23.03.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras selle läbiviimise menetlustähtajad.
5.1.Kaebaja selgitab esmalt, et tema eesmärk on ehitisregistri omaniku kande kaudu Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustiku omaniku avalikkusele nähtavaks tegemine. Kadaka tee piirkonnas, kus asub kaebaja kinnistu, on hiljuti kehtestatud ja veel menetlemisel mitmeid detailplaneeringuid, mille elluviimiseks hakatakse lähiaastate jooksul ehitama. Samas paikneb kinnistutel tehnorajatisi (nt veetrass, sademeveetrass, elektrikaablid), mis läbivad mitmeid kinnistuid ning selleks, et oleks arusaadav, missuguse kinnistu omanik missuguse tehnorajatise eest vastutab või kellega tuleb kooskõlastada tehnorajatisi puudutav ehitustegevus, on vajalik, et tehnorajatise omanikud nähtuks avalikust registrist. Kaebaja on seisukohal, et kande tegemine ei kahjusta kellegi huve, küll aga võivad saada kahjustatud kaebaja huvid, kui kanne jääb tegemata ja tema omandiõigus sadeveekanalisatsiooni torustikule ei nähtu avalikust registrist, mille andmed ei ole küll õigustloova tähendusega, kuid peaks vaatamata sellele olema õiged.
5.2.Kaebajale kuulub kinnistu aadressiga Kadaka tee 185, Tallinnas (registriosa nr 17985501; tl 10). Kinnistu koosseisu kuulub ka sadeveekanalisatsiooni torustik (ehitisregistri kood 221269132; tl 11). Torustiku omandas kaebaja 06.12.1995 sõlmitud müügilepinguga (tl 12-21), mille alusel OÜ Tabal ostis Tallinna Taarabaasi tervikvara, sealhulgas nii Kadaka tee 185 hooned ja rajatised kui ka teenindavad kommunikatsioonid. Tervikvarana mõisteti lepingus kogu müügiobjektiga seotud vara, sõltumata sellest, kas vara koosseis oli lepingus üksikasjalikult välja toodud. Sadeveekanalisatsiooni torustik asus asfalteeritud (lepingus märgitud kui kõvakattega-piirdega) laoplatsil. Sadeveekanalisatsiooni torustik on rajatud Tallinna Taarabaasi poolt 1970-ndate aastate teises pooles ja on kasutuses 80-ndate aastate algusest, mida tõendab toonase Tallinna Taarabaasi direktori Priit Raigi varasemalt antud digiallkirjaga kinnitatud selgitus Tallinna Halduskohtule (tl 22-23).
Asjaolu, et maa-ala oli asfalteeritud ja välja oli ehitatud sadeveekanalisatsiooni torustik, tõendab ka Tallinna Taarabaasi 31.01.1983 kiri (tl 24), kus Tallinna Taarabaas palub Täitevkomiteel pikendada maa-ala kasutamise aega ning märgib muuhulgas, et maa-ala on asfalteeritud ja välja on ehitatud sadeveekanalisatsiooni torustik.
5.3.Kaebaja esitas 30.07.2018 sadeveekanalisatsiooni torustiku Ehitisregistrisse sissekandmiseks andmete esitamise teatise koos lisadega (tl 25-63), mille alusel tehti kanne sadeveekanalisatsiooni torustiku kohta nii Kadaka tee 185 (tl 11), Kadaka tee 183a (tl 64) kui ka Kadaka tee 183b (tl 65) Ehitisregistri registriosadesse. Kaebaja selgitab, et kande tegemise üheks aluseks oli 1997. a ülesmõõdistuse projekt ja kuna ei kaebaja ega naaberkinnistute omanikud ei ole perioodil 06.12.1995 kuni 1997. a, st müügilepingu sõlmimisest kuni mõõdistamisprojekti koostamiseni, ehitanud sadeveekanalisatsiooni torustikku ega taotlenud või saanud kohalikult omavalitsuselt ehitusluba selle ehitamiseks, siis ei saa kahtlust olla, et torustik oli olemas 06.12.1995 müügilepingu sõlmimise ajal ja kuulus seega tervikvara koosseisu. Toona omandatud vallasvara, sh nii hooned kui ka rajatised seaduslikustati läbi ülesmõõtmisprojektide ning seda on kaebaja teinud Kadaka tee 185 kinnistul asuvate hoonete osas, samuti koostati 1997. a mõõdistusprojekt kõigile kinnistul asuvatele ja kinnistut varustavatele ja teenindavatele vee- ning kanalisatsioonitorustikele. Kui hoonete puhul väljastas Tallinna linn uued ehitusload, siis rajatistele seadus ehitusloa väljastamist ette ei näinud ning kogu seadustamine piirduski mõõdistusprojektiga ja liitumislepingu sõlmimisega Tallinna linnale kuulunud AS-ga Tallinna Vesi. Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik saab alguse Kadaka tee 185 kinnistult, asudes suuremas osas sellel kinnistul. Kinnistult väljudes läbib torustik Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistuid ning suubub võrguettevõtte liitumiskaevu Kadaka tee T6 teemaa kinnistul. Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistuid läbiv sadeveekanalisatsiooni torustik on sama koodiga (221269132) ja on märgitud Ehitisregistris kui Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik. Seega on torustiku puhul tegemist tervikliku rajatisega, mida saab kasutada alguspunktist Kadaka tee 185 kinnistul kuni AS Tallinna Vesi liitumispunktini Kadaka tee T6 kinnistul.
5.4.Õiguslikud põhjendused
5.4.1.Kaebaja leiab, et vastustaja 23.09.2020 otsus on vastuoluline, kaalutlusvigadega ja ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Vastustaja otsuses toodud argumentide pinnalt tekivad ka mitmed küsimused, mis tekitavad lisaks õigusliku argumentatsiooni ebaõigsusele kahtlusi vastustaja otsuse kaalutluste loogikas. Vastustaja on ebaõigesti jätnud kaebaja taotlused rahuldamata ning see rikub kaebaja õigust olla sadeveekanalisatsiooni torustiku omanikuna nähtav avalikust registrist.
5.4.2.Kaebaja on vastustajale taotluse Ehitisregistrisse kande tegemiseks esitanud korduvalt (04.07.2019 ja 10.10.2019), kuid varasemalt on vastustaja seisukoht olnud, et tema ei ole kande tegemiseks pädev isik. Nagu kaevatavast otsusest võib aru saada, on vastustaja nüüd omaks võtnud, et ta on kande tegemiseks pädev isik ja selle üle enam vaidlust ei ole.
5.4.3.Vastustaja on otsuses märkinud, et ei lahenda sadeveekanalisatsiooni omandiküsimusi lõplikult ning hindab otsuse tegemisel, kas registrikande taotleja on esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust, samuti muid teadaolevaid asjaolusid, mis annaksid aluse registrikande tegemiseks. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole taotluse lahendamisel enda kehtestatud põhimõttest ja eesmärgist lähtunud ning otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks üldse mõnda kaebaja esitatud tõendit analüüsinud või viinud läbi asjaolude hindamise. Kaebaja on taotlustega koos esitanud mitmeid tõendeid, millest nähtub, et sadeveekanalisatsiooni torustik kuulub kaebajale, kuid vastustaja ei ole neile hinnangut andnud, vaid on asunud teostama õiguslikku analüüsi omandiõiguse küsimuses, jõudes järeldusele, et kinnisasja piirest väljuv tehnorajatis kuulub
väljuvas osas selle kinnistu omanikule, kelle kinnistule tehnorajatis ulatub ning et AÕS § 158 lg 1 järgne talumiskohustus tähendab seda, et tehnovõrgud – ja rajatised, mille suhtes kehtib talumiskohustus, kuuluvad kinnisasja, millel nad asuvad, omanikule. Taoline järeldus on nii AÕS regulatsiooni kui ka kehtivat kohtupraktikat arvestades täiesti väär.
5.4.4.AÕS § 158 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustusvõi kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. AÕS § 158 lg 2 kohaselt võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga.
5.4.5.Vastavalt AÕS § 172 lg-le 1 koormab reaalservituut teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma. Eelnimetatud sätete sõnastusest ja mõttest tuleneb üheselt, et tehnorajatise talumise kohustus kehtib sellele kinnisasja omanikule, kelle kinnistul asub teisele isikule kuuluv tehnorajatis ja servituuti saab seada teise isiku kinnisasjale. Vastustaja tõlgendusest lähtudes puuduks AÕS § 158 lg-tel 1 ja 2 üldse mõte, sest milleks oleks vaja seada servituuti tehnorajatisele, kui see rajatis kuulub niikuinii kinnisasja omanikule. Vastustaja käsitluse kohaselt kuuluvad ka kõik mobiilsidemastid, elektripaigaldised jne, mille teenusepakkuja on ehitanud võõrale kinnisasjale, selle kinnisasja omanikule. Selline käsitlus ei vasta kehtivale õigusele ja on vale. Kaebaja viitas taotluses AÕS §-le 158 seetõttu, et nimetatud säte toetab asjaolusid arvestades kaebaja seisukohta, et tema on sadeveekanalisatsiooni torustiku omanik. Praeguses asjas ei ole ja ei saagi olla vaidlust talumiskohustuse üle. Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b omanikud taluvad endi kinnistutel kaebaja sadeveekanalisatsiooni torustikku ja selle kinnistuseks on seatud ka servituudid, mille kohta esitas kaebaja koos taotlusega vastustajale tõendid.
5.4.6.Vastustaja on kaevatavas otsuses märkinud, et asjaolu, et üks kinnistu on servituudiga koormatud teise kinnistu kasuks, ei ütle midagi koormatud kinnistu ega seal asuvate tehnovõrkude ja -rajatiste omandiõiguse kohta. Kaebaja sellise väitega ei nõustu ja leiab, et vastustaja seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Lähtudes Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12 (vt eelkõige p 17), on üheselt selge, et kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik realiseerida üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172). Seega on nimetatud sätted omavahel seotud selliselt, mis ei anna võimalust kahelda, et servituuti tehnorajatise osas saab seada vaid võõrale kinnisasjale. AÕS § 158 järgi ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa. Eelnev omakorda kinnitab, et tehnorajatis (antud juhul sadeveekanalisatsiooni torustik), mille talumiseks on seatud servituut, kuulub tehnorajatise omanikule (antud juhul kaebajale). Vastustaja on väitnud, et kaebaja viidatud AÕS § 158 enam ei kehti ja ei kehtinud ka ajal, mil kaebaja sadeveekanalisatsiooni torustiku omandas. Taoline märkus on täiesti väär. Nimetatud säte kehtib, ja kehtis ka eelviidatud Riigikohtu lahendi tegemise ajal samas sõnastuses. Vastustajal tuleb anda hinnang kehtiva õiguse järgi. Riigikohus on sellele sättele tuginedes eelviidatud lahendis järeldanud et teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või rajatis ei ole kinnisasja oluline osa.
5.4.7.30.07.2018 andmete esitamise teatise lisas olnud Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga sõlmitud servituudi seadmise lepingu (tl 51-57, pealkirjastatud kui Hansamarks serv.leping) ps 1.34.9 avaldavad lepinguosalised, et lepingu esemete, st Kadaka tee 185 ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuvate tehnorajatiste omandiõiguse üle vaidlust ei ole. Kinnitus, et lepingu esemete suhtes ei ole vaidlusi, sisaldub ka kaebaja ja Kadaka tee 183a kinnistu omanikuga sõlmitud lepingu (tl 44-50, pealkirjastatud kui Kadaka 183a serv.leping) punktis 1.18.1. Kuna teenivate kinnistute omanikud on lubanud endi kinnistutele seada servituudi kaebaja kinnistult alguse saava sademeveetorustiku suhtes, siis on nad tunnustanud ka kaebaja omandiõigust torustikule. Vastustaja on otsuses välja toonud, et Kadaka tee 183b kinnistu omanik on kirjas vastustajale kinnitanud, et tema maal paiknev sadeveekanalisatsioon kuulub talle. Vastustaja otsusest ei selgu, missugustel kaalutlustel ta peab Kadaka tee 183b omaniku kinnitust määravamaks ja usaldusväärsemaks, kui kaebaja esitatud tõendeid. Käesoleval ajal ei vaidle asjasse puutuvate kinnistute omanikud sademevee torustiku omandiõiguse üle ja vastustaja on täiesti mõistetamatutel põhjustel ja oma pädevuse piirest väljudes asunud reguleerima eraõiguslikke suhteid kinnistute omanike vahel. Otsusest ei nähtu, et Kadaka tee 183a kinnistu omanik oleks esitanud vastuväiteid kaebaja omandiõigusele, mistõttu jääb selgusetuks, missugustel kaalutlustel keeldus vastustaja kande tegemisest Kadaka tee 183a kinnistu Ehitisregistri registriosasse.
5.4.8.Vastustaja on otsuses küll väitnud, et on lähtunud Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2020 lahendist haldusasjas nr 3-19-2078, kuid otsuses toodud põhjendustest ringkonnakohtu määrusest lähtumist ei nähtu või siis ei ole vastustaja lahendist aru saanud. Ringkonnakohus on eelviidatud määruse p-s 10 selgitanud, et pädeval asutusel on õigus enne registritoimingu tegemist kontrollida esitatud andmete õigsust ning asja registreerimisest saab keelduda, kui omanikul puuduvad asja omandiõigust ja päritolu tõendavad dokumendid või need on puudulikud või võltsingu tunnustega. Sellist olukorda ei esinenud ja kaebaja oli valmis esitama täiendavaid dokumente (tl 70p), kuid vastustaja täiendavaid dokumente esitada ei palunud. Kaebaja on seisukohal, et kuigi HMS § 38 lg 1 annab haldusorganile õiguse nõuda menetlusosaliselt tõendite esitamist, siis tulenevalt uurimispõhimõttest, on haldusorganil ka kohustus nõuda täiendavate tõendite esitamist juhul, kui haldusorgan leiab, et tõendeid on esitatud ebapiisavalt. Vastustaja on seega rikkunud uurimispõhimõtet, kuna on leidnud, et ei saa esitatud tõendite alusel kannet teha, kuid ei ole ka palunud kaebajal täiendavaid tõendeid esitada. Kaebaja ise esitas taotlusega kõik dokumendid, mida pidas vajalikuks kande tegemiseks.
5.4.9.31.01.2020 määruse p-s 15 on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et haldusorgan peab uurimispõhimõttest (haldusmenetluse seaduse § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Sellise haldusakti andmisel tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte vahelistesse tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, pd 10-11; 11.11.2002 otsus nr 3-3-1-59-02, p 9). Seega ei saa haldusorgan küll haldusakti resolutsiooniga näiteks tuvastada tsiviilõigusliku tehingu tühisust või konkreetse isiku omandiõigust, kuid see ei takista tal andmast vastavat hinnangut haldusakti põhjendustes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2012 otsus nr 3-11-2941, p 16).
Vastustaja on viidanud AÕS § 158 lg-le 1, kuid üksnes väitmaks, et kaebaja viited nimetatud õigusnormile ei ole asjakohased ja kaebaja on sätet valesti tõlgendanud. Ise vastustaja AÕS § 158 lg 1 kohalduvust analüüsinud ei ole, sest on leidnud, et nimetatud säte ei kehti enam, samuti ei ole vastustaja viidanud ühelegi õigusnormile, mis annaks aluse väita, et sadeveekanalisatsiooni torustik ei kuulu kaebajale.
5.4.10.Tallinna Ringkonnakohtu eelviidatud 13.01.2020 määruse p-s 17 toodu kohaselt, kui kaks isikut väidavad end samaaegselt olevat asja omanikud ja on esitanud haldusorganile tõendid, mis väidetavalt kinnitavad nende omandiõigust, tuleb haldusorganil hinnata kõiki temale esitatud dokumente ja nende usaldusväärsust. Registrikande tegemisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et omandiõiguse küsimuses on isikute vahel vaidlus, vaid üksnes asjaolu, et registrikande taotleja ei ole esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust, sh kui dokumentatsioon on puudulik või ebausaldusväärne. Eeltoodust tuleneb, et vastustaja ei saa reguleerida omandisuhteid, vaid tema oleks pidanud esitatud tõendite ja taotluse põhjal otsustama, kas kande tegemine on võimalik. Vastustaja on vaid üldsõnaliselt väitnud, et kaebaja esitatud tõendid ei kinnita, et naaberkinnistutel asuv tehnovõrk kuulub kaebajale. Kaebaja rõhutab veelkord, et Kadaka tee 183a kinnistu omanik ei ole kaebajale teadaolevalt ka vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetluses esitanud ühtegi vastuväidet sadeveekanalisatsiooni torustiku omandi kuuluvusele ja ehitisregistrisse kande tegemisele ning Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga on kõik vaidlused omandi osas lõpetatud ning kaebaja omandiõigust ei ole vaidlustatud.
5.4.11.Lisaks sellele, et vastustaja otsuse lõppjäreldus (vt 23.09.2020 otsuse lk 2, 9.lõik) on väär, on see ka vastuolus vastustaja otsuse põhjendustes toodud seisukohaga, milles vastustaja väidab, et Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutel asuvad torustiku osad kuuluvad nende kinnistute omanikele. Torustik on ühtne tervik ja see ei saa kinnistut läbivas osas kuuluda kinnistu omanikule. Sellisel juhul kuuluks näiteks AS Tallinna Vesi veetrass kõikide kinnistute omanikele, mida trass läbib. Ilmselt ei ole tarvis selgitada, et see tegelikult niimoodi ei ole. Juhul, kui sadeveekanalisatsiooni torustiku omand kuuluks naaberkinnistute Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b omanikele, siis oleks tulnud neil kaebajaga sõlmida mitte servituudi seadmise lepingud kaebaja kasuks, vaid liitumislepingud, millega kaebaja oleks saanud torustikuga liituda, et tema kinnistult alguse saavast sadeveekanalisatsiooni torustikust saaks sadevesi teisi kinnistuid läbiva torustiku kaudu suubuda kogumiskaevu. Sellisel juhul ei oleks kaebaja sadeveekanalisatsiooni torustiku omanik ja poleks olnud põhjust servituute seada, vaid naaberkinnistute omanikud teenindaksid ise sadeveekanalisatsiooni torustikku oma kinnistute piires. See on aga tehniliselt võimatu, kuna kinnistute piiridel puuduvad kaevud s.t. puudub võimalik liitumispunkt. Juhul, kui sadeveekanalisatsiooni torustik peaks mingi põhjusel osutuma mingil hetkel kasutuskõlbmatuks, siis vastustaja käsitluse kohaselt peaks uue torustiku ehitama iga kinnistuomanik oma kinnistu piires. Ilmselt ei ole tarvis selgitada, et see ei ole mõistlik lahendus ja tekitaks üksnes segadust ning võimalikke vaidlusi. Käesoleval ajal on kaebajal liitumisleping AS-ga Tallinna Vesi ning sadeveekanalisatsiooni torustiku puhul on tegu ühe tervikuga alates alguspunktist kuni liitumispunktini. Leping on vastustajale esitatud 30.07.2018 andmete esitamise teatisega, kuid vastustaja ei ole ka sellele tõendile mingit tähelepanu pööranud, kuigi lepingust nähtub, et sademeveetorustiku algus- ja lõpp-punktid on konkreetselt määratletud ning kuna tehnorajatise puhul on tegu ühtse tervikuga, siis ei saa selle omand iga kinnistu läbimisel muutuda, nagu väidab vastustaja.
5.4.12.Ülaltoodut arvestades ei ole vastustaja hinnanud kõiki esitatud tõendeid ja asjaolusid ning on teinud kaalutlusvigadega ja kehtiva õigusega vastuolus oleva otsuse.
5.5.Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et on esitanud tõendid, mis oma koosmõjus tõendavad, et sadeveetrass kuulub tervikuna kaebajale ning vastustaja vastusest ei selgu üheselt, missugused on need asjakohased tõendid, mille alusel ta saaks kande ehitisregistrisse teha. Vastustajal kui haldusorganil on kaalutlusõigus (HMS § 4) ja ta peab haldusmenetluses rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6), st vastustaja peaks olema ka mitmete tõendite koosmõjus võimeline hindama kaebaja omandiõigust ja ei peaks eeldama, et talle esitatakse üks alusdokument, mille alusel kanne teha. Vastustajal on uurimispõhimõttest tulenevalt õigus koguda tõendeid ka omal algatusel, kuid seda ei ole vastustaja teinud ja ei ole ka selgelt öelnud, missuguse tõendi alusel ta saaks kande teha.
5.6.Vastustaja on viidanud, et alusdokumendiks võiks olla kaebaja ja kolmandate isikute vaheline kokkulepe või tsiviilkohtu otsus (vt vastustaja vastuse p 25). Kaebaja esitatud tõendeid arvestades ei muuda vastustaja viide olukorda selgemaks. Kaebaja juhib tähelepanu, et on kaebuse lisana 7 esitanud Kadaka tee 183a kinnistu omanikuga (kolmas isik I) sõlmitud lepingu (vt lisa 7 lisa, pealkirjastatud kui Kadaka 183a serv.leping), mille punktis 2.2. on kaebaja ja kolmas isik I kokku leppinud, et käesoleva lepingu punktis 2.1. nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult kasutada käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 märgitud sadeveetrassi (käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 tähistatud sadeveetrassi telgjoonest mõlemale poole 1,0 m) st. omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 2) ja teeniva kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustiku kasutamist, hooldamist ja remontimist. Seega on pooled kokku leppinud, et kaebaja omab Kadaka 183a kinnistul kulgevat sadeveetrassi ning on olemas kokkulepe kolmanda isikuga I. Samasugune kokkulepe sisaldub ka Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga sõlmitud lepingu punktis 2.2. Seega on sadeveetrassi omamise kokkulepe olemas ka kolmanda isikuga II.
5.7.Kolmanda isikuga II sõlmitud lepingu punkti 2.13.4. alusel on kolmandale isikule II üle läinud kaebaja kui torustiku omaniku kohustus torustiku korrashoidmiseks. Nimelt sätestab viidatud lepingupunkt, et Omanik I (kelleks on kolmas isik II) kohustub omal kulul hoidma korras ja vajadusel remontima sadeveekanalisatsioonitrassi alates kaevust nr 49 kuni liitumiskaevuni Tallinna Vesi AS trassiga, kaev nr 45 (vt. plaan nr 1). Juhul kui Omanik 1 ei täida käesolevas punktis nimetatud kohustust, tekib Omanikul 2 (kelleks on kaebaja) õigus hooldada ja remontida sadeveetorustikku teenival kinnistul. Juhul, kui kaebaja ei oleks olnud torustiku omanik, ei oleks ta saanud torustiku hooldamise kohustust üle anda ja tal ei oleks mingit põhjust kolmanda isiku II poolt hooldamise kohustuse täitmata jätmisel torustikku ise hooldada.
5.8.Eelneva tõttu ei ole asjakohased vastustaja viited sellele, et kaebaja peaks pöörduma omandivaidlusega tsiviilkohtusse. Kuivõrd sadeveetrassi omandi kokkulepe on olemas mõlema kolmanda isikuga, siis ei ole kaebajal nõuet, mida tsiviilkohus peaks lahendama hakkama. Ainus nõue võiks olla tuvastusnõue, kuid olukorras, kus on olemas selge kokkulepe sadeveetrassi omamiseks kolmandate isikute kinnistutel, on ka tuvastusnõudega kohtusse pöördumine ilmselge õigussuhte tuvastamiseks asjakohatu ja kvalifitseerub kohtu aja raiskamisena.
5.9.Vastuseks kolmanda isiku I seisukohtadele märgib kaebaja, et kolmas isik I ei ole mõistnud kaebaja eesmärki ning on vastuses esitanud teooria, justkui sooviks kaebaja ehitisregistri kande kaudu saada sadeveetorustiku omanikuks. See ei ole kaebaja eesmärk. Kuna kaebaja on juba torustiku omanik, siis ei soovi kaebaja kaebuse rahuldamise kaudu saada torustiku omanikuks, vaid soovib omandi avalikus registris nähtavaks teha. See on otsesõnu esile toodud ka kaebuses.
5.10.Erinevalt kolmanda isiku I väitest ei ole kaebaja omandi tõendamisel tuginenud vaid müügilepingule, millega kaebaja omandas Tallinna Taarabaasi tervikvara. Kaebaja on esitanud ka muid tõendeid ning nagu ülal viidatud, tõendavad kaebaja omandit üheselt kolmandate isikutega sõlmitud servituutide seadmise lepingud, milles sisaldub kokkulepe sadeveetorustiku omamiseks. Jääb arusaamatuks, miks on kolmas isik I asunud seisukohale, et sademeveetorustik peaks olema märgitud müügilepingu lisas 9, millele on lepingu p-s 1.1 viidatud kui lisale, millest nähtub hoonete ja rajatiste maksumus. Nagu kaebaja on kaebuses märkinud, asus sadeveekanalisatsiooni torustik asfalteeritud (lepingus märgitud kui kõvakattega-piirdega) laoplatsil, mis on eraldi nimetatud müügilepingu p-s 1.1. On selge, et kõiki juhtmeid ja trasse ei olnud võimalik tervikvara müügilepingu nimetama hakata ja sellele, et müüdi kogu Tallinna Taarabaas vara tervikuna ning kaebaja omandas selle tervikuna, viitab juba lepingu pealkiri. Seega on kaebaja omandatud tervikvara ja ta on tõendanud, et torustik kuulus selle hulka.
5.11.Õige ei ole ka kolmanda isiku I väide, et kaebajal ei ole mistahes torustikuga seonduvaid õigusi võimalik maksma panna teiste torustiku ning Kadaka tee 185 kinnistu kaasomanike selgesõnalise nõusolekuta. Nagu nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2021 määrusest, siis ei takista kinnistu kaasomand kaebajal kande taotlemist. Nagu kaebaja on tõendanud, siis ei ole torustikul teisi omanikke. Kolmas isik I ega kolmas isik I ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et nemad on sademeveetorustiku omanikud nende kinnistut läbivas osas. Kaebaja seevastu on tõendanud, et on olemas kokkulepped, et trassi omand kuulub kaebajale.
5.12.Kaebaja peab vajalikuks märkida, et kolmandal isikul I ei saa olla huvi sadeveetorustiku omandi osas juba seetõttu, et torustik läbib kolmanda isiku I kinnistut nn transiittrassina, st kinnistule jäävas ulatuses ei teeninda sadeveetorustik kolmanda isiku I kinnistut, seal ei asu ühtegi kogumiskaevu ega ole ka võimalust torustikku hooldada vms.
5.13.Nii vastustaja kui ka kolmas isik I on leidnud, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. See arvamus ei vasta kehtivale õigusele ja halduskohus on selles osas oma seisukoha avaldanud 20.01.2021 määruses, milles on õigesti leidnud, et käesolevas asjas on vaidlustatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23.09.2020 otsus, mis on tehtud avalik-õiguslikus suhtes ning mille üle kohtulikku kontrolli teostab seega halduskohus. Seega ei ole kohtu pädevuse küsimus enam asjakohane ega vaidlusalune.
5.14.Vastustaja ja kolmas isik I on viidanud asjaolule, et Kadaka tee 185 kinnistu on kaasomandis. Kohus on 20.01.2021 määrusega kaasanud menetlusse Kadaka tee 185 kinnistu kaasomanikud, kuid Tallinna Ringkonnakohus on kaasatud kolmandate isikute Taavi ja Eliise Taali määruskaebust lahendades 01.03.2021 määruses asunud seisukohale, et määruskaebus tuleb rahuldada ja kaasamine tühistada, kuna käesoleva asja lahend ei puuduta kaasomanike huve. Seega ei ole kaasomanike kaasamine ega nende puutumus käesoleva asja lahendamisse samuti enam asjakohane.
5.15.Kaebuse esitaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda ning mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1890 eurot. Kuigi kaebaja on esitanud ainult arves ja mitte neid selgitavat menetluskulude hüvitamise taotlust, on kohtu hinnangul selgel kaebaja tahtlus menetluskulude talle hüvitamiseks esitatud arvete alusel ja seetõttu liidab kohus hüvitise taotluse suuruse määramiseks esitatud arved kokku.
5.16.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kolmanda isiku I menetluskulude nimekirjas sisalduvad ridadel 1.4.1.3, 1.4.1.4 ja 1.4.1.5 kulud, mis on seotud kaebuse ja asja materjalidega tutvumisega, kokku on kulude maht 8,5 tundi. Real 1.4.2.1 sisaldub jälle materjalide analüüs 3,5 tundi; ridadel 1.4.2.5 ja
1.4.2.6 on kaebuse analüüsile ja kaebusega tutvumisele kulunud kokku 0,9 tundi. Kokku on kaebuse ja asja materjalidega tutvumisele kulunud kolmandal isikul I 12,9 tundi ning sellises ulatuses ei saa need kulud kindlasti olla vajalikud ja põhjendatud. Kaebajal endal on kõikide õigusabikulude maht kokku väiksem (kokku 11,25 tundi), kui kolmanda isiku I poolt materjalide ja kaebusega tutvumisele kulunud õigusabikulude maht. Kaebaja on seisukohal, et kolmanda isiku I õigusabikulud ei ole ülaltoodut arvestades sellises ulatuses vajalikud ega põhjendatud ning kaebaja palub kohtul menetluskulude määramisel vastuväidet arvestada.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Vastustaja on kohaliku omavalitsuse asutusena Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruse nr 69 „Ehitisregistri põhimäärus“ § 32 lg 1 mõistes ehitisregistrisse andmeandja. Kuigi vastavalt EhS § 61 lg-le 2 on õiguslik tähendus vaid ehitisregistrisse kantud taotlustel, projekteerimistingimustel, teatistel, ehitus- ja kasutusloal ning ettekirjutustel ning muudel ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus (EhS § 61 lg 1), siis vastavalt ehitisregistri põhimääruse § 34 lg-le 1 on andmeandja kohustatud esitama registrile ainult õigeid ja täielikke andmeid ning registrisse kantavate andmete õigsuse eest vastutab andmeandja. Vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni kuuluvuse kohta kaebaja omandisse puuduvad asjakohased tõendid. Vastustaja ei saa kannet teha juriidiliste arutelude põhjal – vastustajal peab kande tegemiseks olema alusdokument, mida antud juhul ei ole.
6.2.Kolmandad isikud ei ole nõus kaebaja soovitud kande tegemisega ehitisregistrisse ega tunnusta kaebaja omandiõigust kogu vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni ulatuses. Kaebaja ja kolmandad isikud peavad omavahel sidekanalisatsiooni omandiõiguses kokku leppima või kokkuleppe saavutamise võimatuse korral pöörduma vaidluse lahendamiseks tsiviilkohtusse. Lisaks – kaebaja on kohtule avaldamata jätnud, et praeguseks on Kadaka tee 185 asuv kinnistu kaebaja kaasomandis, mitte ainuomandis, mis nähtub kinnistusraamatu väljavõttest.
6.3.Kui ka kohtul peaks olema etteheiteid vastustaja 23.09.2020 keeldumise otsuse põhjendustele, siis otsuse tühistamine ja vastustaja kohustamine kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata ei viiks kaebajat soovitud eesmärgile lähemale. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Enne seda, kui ei ole lahendatud kaebaja ja kolmandate isikute vaheline omandivaidlus ning ei ole olemas kaebaja soovitud kande tegemiseks asjakohast alusdokumenti (nt kokkulepet kolmandate isikutega või tsiviilkohtu otsust), ei saa vastustaja jätkuvalt teha ehitisregistrisse kaebaja soovitud kannet. Seetõttu tuleb jätta kaebus rahuldamata.
6.4.Kohtu pädevus Kaebaja väidab seisukoha p-s 1.3, nagu ei oleks kohtu pädevuse küsimus enam asjakohane. Vastustaja sellega siiski ei nõustu, sest just kaebaja jaoks on oluline aru saada kohtualluvuse põhimõtetest. Tallinna Halduskohtu pädevuses on tõesti avalik-õiguslikus suhtes tehtud otsuse kohtulik kontroll – halduskohus saab kontrollida, kas vastustaja on menetluse korrektselt läbi viinud, pooled ära kuulanud, otsust tehes õigesti kaalutlenud jne. Tallinna Halduskohtu pädevuses ei ole aga langetada otsust, kas tehnorajatised kuuluvad kaebaja omandisse või mitte. Käesoleval juhul käib sisuline vaidlus siiski omandiõiguse olemasolu üle, sest just omandiõiguse olemasolu puudumine on põhjus, miks TLPA 23.09.2020 keeldus rahuldamast kaebaja taotlust. Omandiõiguse vaidlus tuleb lahendada tsiviilkohtus, seda ka juhul, kui kohus leiab, et käesoleva vaidluse eset, s.t 23.09.2020 keeldumise otsust välja andes on vastustaja haldusmenetlust läbi viies kuidagi eksinud kehtiva õiguse vastu. Selline kohtuotsus ei tähendaks, et vastustajal on kohustus kaebaja taotlus rahuldada ning ilmselgelt ebaselgete
asjaoludega olukorras sadeveekanalisatsioon (tehnorajatis, torustik) oma otsusega läbi ehitisregistri kande sisuliselt kaebaja omandisse määrata. Selliselt toimides sekkuks vastustaja omandiõiguslikesse suhetesse ülemäära, ebaseaduslikult ning sisuliselt suvahaldusega sundvõõrandaks potentsiaalselt kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Vastustaja selliselt toimida kindlasti ei saa.
6.5.Vastustaja on juba selgitanud, et vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni kuuluvuse kohta kaebaja omandisse puuduvad asjakohased tõendid. Vastustaja ei saa kannet teha juriidiliste arutelude põhjal – vastustajal peab kande tegemiseks olema alusdokument, mida antud juhul ei ole. Vastustaja vastutab õigete andmete esitamise eest.
6.6.Käesoleval juhul on vastustaja igati rakendanud nii kaalutlusõigust kui ka uurimispõhimõtet ning seda sedastanud juba keeldumise otsuses: „Amet on otsuse tegemisel lähtunud eelviidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist, mille kohaselt tuleb otsuse tegemisel hinnata seda, kas registrikande taotleja on esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust, samuti muid teadaolevaid asjaolusid, mis annaks aluse registrikande tegemiseks. Seega peabki amet hindama omandiõiguse olemasolu Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku osa suhtes. Amet analüüsis taotleja esitatud dokumente ja leiab, et need tõendavad Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku omandiõigust, aga mitte Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku osa omandiõigust. Amet ei nõustu ka taotleja antud asjaõigusseaduse §-de 158 ja 172 tõlgendusega, mida on otsuses eelnevalt selgitatud. Samuti ei saa ameti hinnangul taotleja viidatud Riigikohtu lahendist teha järeldust, mis toetaks taotleja seisukohta. Taotleja viitab asjaõigusseaduse §-le 158, mille kohaselt ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa. Amet juhib tähelepanu, et nimetatud säte enam ei kehti, samuti ei kehtinud see ajal, mil OÜ Tabal Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku omandas. Aga isegi juhul, kui nimetatud säte kehtiks, ei saaks selle alusel järeldada, et Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku omanik on OÜ Tabal, aga mitte keegi teine.
6.7.Kui eeldada, et kaebaja omandas Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustikuga koos ka Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku osa, siis võiks ka Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistute omanikud väita, et nemad omandasid nende kinnistutel asuva torustikuga koos Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku. Sellist järeldust aga teha ei saa.
6.8.Kaebaja poolt seisukoha p-s 2.2. viidatud kaebuse lisa 7 on digikonteiner, milles sisaldub muu hulgas kaks reaalservituudi seadmise ja asjaõiguslepingut. Lepingu (leping I) fail nimetusega: „notar+OS+090514+135021 Kadaka 183a serv_2“ p-s 2.1. on sätestatud: Omanikud on kokku leppinud ja otsustanud koormata lepingu eseme 1 (teeniv kinnistu) tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga lepingu eseme 2 (valitsev kinnistu) kasuks. Lepingu p-s 2.2. on sätestatud: „Käesoleva lepingu punktis 2.1. nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult kasutada lepingu lisaks oleval plaanil märgitud sadeveetrassi (käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil tähistatud sadeveetrassi telgjoonest mõlemale poole 1,5 m ja sadevete kaevust raadiusega 1,5 m) st. omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku ja sadevete kaevu mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 1) ja teeniva kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustikku ja sadevete kaevu kasutamist, hooldamist ja remontimist.“. Lepingu (leping II) fail nimetusega: „notar+OS+100714+141226 HANSAMARKS serv_0“ p-s 2.1. on sätestatud: „Omanikud on kokku leppinud ja otsustanud koormata lepingu eseme 2 (teeniv kinnistu) tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga lepingu eseme 4 (valitsev kinnistu) kasuks.“ Lepingu p-s 2.2. on sätestatud: „Käesoleva lepingu punktis 2.1. nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult kasutada käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 märgitud sadeveetrassi (käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 tähistatud sadeveetrassi telgjoonest mõlemale poole 1,0 m) st. omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 2) ja teeniva
kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustiku kasutamist, hooldamist ja remontimist.“
6.9.Sõna „omada“, mis on mõlema lepingu p-s 2.2. ei tähenda siinkohal omandiõiguse üleminekut, vaid faktilist piiratud omamist valdamise mõttes. AÕS § 178 sätestab, et reaalservituut annab õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on tegemist piiratud asjaõigusega. AÕS § 5 lg 1 kohaselt on asjaõigused 1) omand (omandiõigus) ja 2) piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Reaalservituudi näol ongi tegemist n-ö piiratud omandiõigusega ehk üksnes valdamise ja kasutamise õigusega lepingus kokkulepitud tingimustel.
6.10.Seega lepingust I ega ka mitte lepingust II ei nähtu, et kaebajale oleks tehnoseadmete omandiõigus üle läinud, vaid kokku on lepitud reaalservituudi seadmises ja reaalservituudi sisus.
6.11.Vastustaja on õigesti kaalutlenud, pooled ära kuulanud ning õigetele andmetele tuginedes väljastanud kaebajale keeldumise otsuse. Ainuüksi fakt, et kohalik omavalitsus peab kohtumenetluses analüüsima reaalservituudi seadmise ja asjaõigust puudutavate lepingute (eraõiguslike lepingute) sisu üle, tähendab, et tegemist võib olla omandiõiguse vaidlusega, mille lahendamise pädevus kuulub omanikevahelise kokkuleppe mittesaavutamisel tsiviilkohtule. Põhimõtteliselt võivad ühel kinnistul asuvad tehnorajatised kuuluda näiteks naaberkinnistu omanikule (või ka kolmandale isikutele), kuid kaebaja esitatud tõendid vastustaja hinnangul seda käesoleval juhul ei kinnita.
6.12.Vastustaja palub menetluskulud jätta kaebaja enda kanda
KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
7.Kolmas isik I - AUTOKS TC OÜ seisukoht
7.1.Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebaja poolt taotletud kande Ehitisregistrisse tegemine ei ole võimalik, sest kaebaja ei ole tõendanud, et ta on torustiku omanik. Kolmas isik nõustub vastustajaga.
7.2.Kaebusele lisatud tõendid ei tõenda kaebaja omandit torustiku suhtes. Omandi tõendamisel tugineb kaebaja peaasjalikult 06.12.2005 ostu-müügilepingule, millega kaebaja väidetavalt torustiku omandas. Samas ei nähtu torustik lepingu lisaks 9 olevast kaebaja poolt lepinguga omandatud ehitiste ja rajatiste loetelust. Juhul, kui kaebaja oleks torustiku lepinguga omandanud, oleks torustik pidanud viidatud loetelust nähtuma. Torustiku näol ei ole tegemist ka kinnisasja osaga (TsÜS § 54 lg 2), mis tähendab, et kaebaja ei saanud torustiku omanikuks saada ka pelgalt Kadaka tee 185 kinnistu omandamise läbi. Lisaks eeltoodule on fakt, et tänasel päeval ei ole kaebaja ka mitte Kadaka tee 185 kinnistu ainuomanikuks, mis tähendab, et selgusetu on, et kuidas mõjutab Kadaka tee 185 kinnistu kaasomandis olek kaebaja võimalikke õigusi torustiku suhtes. Kolmanda isiku I seisukoht antud küsimuses on selge – kuivõrd Kadaka tee 185 kinnistu on kaasomandis, on eelduslikult kaasomandis ka kõnealuse kinnistu alla jääv torustiku osa, mis omakorda tähendab, et kaebajal ei ole võimalik mistahes torustikuga seonduvaid võimalikke õigusi maksma panna teiste torustiku ning Kadaka tee 185 kinnistu kaasomanike selgesõnalise nõusolekuta. Haldusasja materjalidest vastav nõusolek ei nähtu. Seega isegi, kui kohus peaks otsustama teha haldusasjas sisulise lahendi, siis ei kuulu kaebusele lisatud tõendite alusel kaebus rahuldamisele.
7.3.Kokkuvõttes jääb kolmandale isikule I arusaamatuks kaebuse esitamise tegelik eesmärk, sest ehitisregistris torustiku omandiõigust puudutava märke muutmine seda reaalselt olla ei saa, sest märke muutmise järgselt ei saa kaebajast õiguslikult kolmandate isikute omandis olevate kinnistute koosseisu kuuluvate torustiku osade omanikku. Kuivõrd kaebajal puuduvad ka
tõendid torustiku omandamise kohta, siis ei ole kõnealuse kande muutmine põhjendatud ka sisuliselt, sest looks avaliku kandena kolmandatele isikutele ebaõige ettekujutuse tegelikust olukorrast seoses torustiku omaniku staatusega. Torustiku omandiõiguse määratlemisel tuleb eeldada, et torustiku osad kuuluvad isikule või isikutele, kelle omandis on kinnistu, mille all torustiku osa paikneb.
7.4.Kolmas isik I palub kaebajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3154,80 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 206-210). HKMS § 51 lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Riigikohus on HKMS § 51 lg 4 alusel pidanud võimalikuks võtta vastu isegi hilinemisega esitatud vastust kassatsioonkaebusele, vt 16.04.2021 lahendi haldusasjas nr 3-18-124 punkti 15. Kolmanda isiku lepinguline esindaja möönab, et tagantjärgi hinnates oleks ta saanud paremini planeerida kohtu poolt määratud tähtaegu enda tegevuse planeerimisel. Lepinguline esindaja planeeris esitada menetluskulude taotluse kohtu poolt määratud tähtajal puhkuse ajal, kuid alles lepingulise esindaja puhkuse ajal ilmnes ootamatult, et käesolevas asjas oli kliendile esitatud arveid selliselt, et nendes kajastus ka kliendile esitatud muu õigusabi, mitte üksnes õigusabi käesolevas haldusasjas. Seetõttu eeldas menetluskulude nimekirja koostamine kohtule ootamatult täpse ülevaate saamist seoses eelmise lepingulise esindaja ajakulu täpse sisuga seoses käesoleva haldusasjaga, mida ei olnud võimalik teha kontorist eemal 22.04.2021. Kolmas isik I leiab, et menetluskulude taotluse esitamine 22.04.2021 asemel 26.04.2021 ei saa mõistlikult põhjustada menetluse viibimist käesolevas haldusasjas. Asjas on määratud kohtuotsuse tegemise aeg 28.05.2021 ning teised menetlusosalised saavad esitada seisukoha kolmanda isiku menetluskulude osas nii kohtu poolt selleks määratud tähtajaks 29.04.2021 või ka hilisemalt sellisel viisil, et see ei takista asjas lahendi tähtaegset tegemist ehk menetluse viibimist.
8.Kolmas isik II - OÜ Targa kohtule omapoolset seisukohta kaebusele kohtu poolt määratud tähtajaks ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
10.Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajale ja kolmandatele isikutele I ja II kuuluvatel kinnistutel Tallinnas (Kadaka 185, Kadaka tee 183 b ja Kadaka tee 183a) asub sadeveetorustik, mis algab Kadaka tee 185 kinnistult ja läheb läbi ülejäänud kinnistute suubudes võrguettevõtte liitumiskaevu Kadaka tee T6 teemaa kinnistul ja see on kasutuses oma funktsioonile vastavalt. Samuti ei ole vaidlust, et see torustik on märgitud ehitisregistris kõigil kinnistutel sama koodiga (221269132).
11.Kohtu hinnangul ei ole hetkel ka sisulist vaidlust selles, et kaebaja ja kolmas isik I ning kolmas isik II on vaielnud enne käesolevat asja sadeveekanalisatsioonitorustiku omandiküsimuse üle ja on selle kuuluvuses erinevatel seisukohtadel. Kolmas isik I on käesolevas asjas kohtule selgitanud, et ta peab end tema kinnistul asuva torustiku omanikuks (tl 178 p 29) nagu peab seda ka OÜ Targa nähtuvalt vastustajale haldusmenetluses edastatud kirjast (tl 143).
12.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on tema 04.07.2019 esitatud taotluse kanda OÜ Tabal ehitisregistrisse Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel paikneva sadeveekanalisatsiooni torustiku omanikuna jätnud õigusvastaselt rahuldamata ja põhjendab seda eelkõige torustiku omandiküsimuste selgitamiseks ettenähtud haldusorgani
uurimiskohustuse täitmatajätmisega, õigusaktide vale tõlgendamisega ja ebaselgusega kande tegemiseks esitatud nõuete osas.
13.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja viis läbi haldusmenetluse, mille käigus vastustaja küsis ka käesolevas menetluses kaasatud kolmandate isikute käest seisukohta. Kolmas isik II vastas vastustajale 30.03.2020 kirjaga (tl 143-144), et ta ei nõustu taotlusega ja et Kadaka tee 183b kinnisasi kuulub Targa OÜ-le ja kinnistul paiknev sadeveekanalisatsioon on kinnisasja lahutamatu osa. Kolmas isik I haldusmenetluses seisukohta ei väljendanud, kuid käesolevas kohtumenetluses leidis, et ka tema kinnistul asuva sadeveekanalisatsiooni torustiku osa omanikuks on tema. Sellest tulenevalt ei saa olla vaidlust asjaolu üle, et kolmandate isikute ja kaebaja vahel on vaidlus torustiku erinevatel kinnistutel asuvate osade omandiõiguse üle. Seda möönab sisuliselt ka kaebaja, esitades väite, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsuse langetamisel piisava põhjalikkusega hinnanud tema ja kolmandate isikute esitatud väiteid ja tõendeid.
14.Vaidlust ei ole, et 10.09.2020 esitas Tallinna Linnaplaneerimise Amet kaebajale tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks taotluse Kadaka tee 183 a ja 183b osas rahuldamisest keeldumise otsuse eelnõu (tl 68-68p) ja vastustaja vastas sellele 17.09.2020 (tl 69-70p).
15.Kohus märgib, et kannete tegemist ehitisregistrisse reguleerib Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määrus nr 69 „Ehitusregistri põhimäärus“, mille § 32 lg kohaselt on vastustaja andmeandja ehitusregistrisse. Vastavalt põhimääruse § 34 lg 1 on andmeandja kohustatud esitama registrile ainult õigeid ja täielikke andmeid ning registrisse kantavate andmete õigsuse eest vastutab andmeandja. Nendele asjaoludele on viidanud oma vastuses kaebusele ka vastustaja.
16.Kohus leiab, et kaebaja viitab õigesti asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.01.2020 määruses haldusasjas 3-19-2078, käsitledes kannete tegemist liiklusregistrisse, leidnud, et omanikul on õigus nõuda ebaõigete andmete muutmist isegi siis, kui tegemist on informatiivsete tähendusega registrikannetega, mida ka sadeveekanalisatsiooni torustiku omanikku näitavad kanded käesoleval juhul on. Sellele ei vaidle vastu ei vastustaja ega kolmandad isikud. Samuti on ringkonnakohus samas märkinud, et haldusorgani keeldumise õiguspärasuse kontrollimiseks on sellisel juhul võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kohus nõustub kaebajaga siinkohal selles, et liiklusregistri kohta märgitu on kohaldatav ka käesoleval juhul ja on seetõttu varasemalt käesoleva asja menetluses jätnud rahuldamata kolmanda isiku ja vastustaja taotlused menetluse lõpetamiseks. Küll aga ei tähenda eeltoodu, et kohus nõustuks kaebajaga haldusorgani uurimiskohustuse ulatusega kaebaja poolt soovitud mahus.
17.Kaebaja on haldusorgani uurimiskohustuse ulatust kirjeldades õigesti viidanud ka Tallinna Ringkonnakohtu eelmises punktis mainitud määruses väljendatud seisukohale, et haldusorgan peab haldusakti andmisel vajadusel tuvastama tsiviilõigussuhete olemasolu või puudumise ja tal on seejuures kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Seejuures ei sekku haldusorgan sellise suhte tuvastamisel poolte vahelisse tsiviilõigussuhetesse vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Kohus märgib siinkohal eraldi ära, et samas on ringkonnakohus pidanud vajalikuks välja tuua, kasutades viiteid Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-59-06 ja 3-3-1-59-02, et „Seega ei saa haldusorgan küll haldusakti resolutsiooniga näiteks tuvastada tsiviilõigusliku tehingu tühisust või konkreetse isiku omandiõigust, kuid see ei takista tal andmast vastavat põhjendust haldusakti põhjendustes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11..2012 otsus nr 3-11-2941, p 16 )“.
18.Kohus nõustub eelnevas punktis toodu taustal käesoleva lahendi põhimõtteliselt otsustavas osas vastustaja ja kolmanda isikuga, et tulenevalt asjaolust, et kolmandate isikute ja kaebaja vahel on jätkuvalt üleval piisavalt keeruline tsiviilõiguslik vaidlus kolmandate isikute ja kaebaja
vahel kolmandate isikute kinnistutel asuva sadeveekanalisatsiooni torustiku võimaliku omandiõiguse üle, ei olnud vastustajal võimalik otsustada omandiõigusega seotud küsimusi piisava õigusliku selguse tasemel, et teha kaebaja soovitud kanne ehitisregistris. Kohus märgib siinkohal, et vajadusele lahendada tsiviilkohtumenetluses asjaõiguste ja muuhulgas ka torustiku omandiõiguse küsimus, on selgelt viidanud mitmeid olulisi küsimusi välja tuues ka Riigikohus oma 23.02.2002 kohtuotsuse punktides 9-13 tsiviilasjas nr. 3-2-1-67-02. Kohus märgib lisaks, et ka Tallinna Halduskohus on oma jõustunud 12.07.2013 kohtumääruses haldusasjas nr 3-13-553 punktis 13 rõhutatult leidnud, et kaebaja ei ole kohtule tõendanud ja ka kinnistusraamat ega kinnistu müügileping ja asjaõigusleping ei tõenda, et Kadaka tee 183b kinnistul asuv sadeveetrass kuuluks kaebajale. Samuti on kohus viidanud samas punktis sellele, et sadeveetrassile võib kaebajal puududa isegi nõudeõigus, mida kinnitab kaudselt ka asjaolu, et kaebaja loobus oma hagist tsiviilasjas nr 2-2/1036/02 peale seda kui Riigikohus tühistas oma (eelviidatud) lahendis asjas nr 3-2-1-67-02 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule kontrollimaks, kas rajatised on rajatud õiguslikul alusel või mitte.
19.Kohus märgib, et nõustub käesoleva asja puhul ka vastustaja analüüsiga, mis puudutab reaalservituutide seadmise lepinguid kaebaja ja kolmandate isikute vahel ja AÕS § 158 sisu. Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et nimetatud lepingutest ei ole võimalik vajaliku õigusliku selgusega tuletada kaebaja omandiõigust kolmandate isikute kinnistute territooriumile jäävale sadeveetrassile. Seda ei ole nendes ka erinevalt kaebaja arusaamast selgesõnaliselt välja toodud. Kohus märgib, et vastavates lepingutes on punktides 2.2. reaalservituudi sisuks kaebaja õigus piiramatult kasutada lepingu lisaks oleval plaanil märgitud sadeveetrassi st. omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku ja sadevete kaevu, mis läbib teenindavat kinnistut ja teeniva kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustikku ja sadevete kaevu kasutamist hooldamist ja remontimist. Kohus leiab siinkohal sarnaselt vastustajaga, et sõna omada tähendab siinkohal eelkõige seda, et teeniva kinnistu omanikul on kohustus tagada kinnistul olemasoleva sadeveetorustiku säilimine ja tagada sellele ligipääs, mitte aga seda, et servituudi seadmisega oleks tunnustatud või muudetud omandiõigust torustiku osas. Selles osas on jätkuvalt vaidlus, mida näitavad üheselt kolmandate isikute seisukohad haldusmenetluses ja käesolevas kohtumenetluses. Kohus märgib, et ka kaebaja poolt viidatud lepingute punktid 1.34.9 ja 1.18.1. Need punktid käivad nähtuvalt nende sisust selgelt kummagi lepingupoole kinnistute, mitte sadeveetrassi omandiõiguse kohta. Eeltoodust nähtub kohtu arvates üheselt, et poolte vahel on ka tsiviilõiguslik vaidlus servituudilepingute tõlgendamise osas. Selle vaidluse lahendamiseks ei ole vastustaja pädev.
20.Kohus märgib, et ka kaebaja poolt kohtule esitatud Tallinna Taarabaasi tervikvara 6.12.1995 ostu-müügileping (tl 12-21) ei tõenda kaebaja omandiõigust kolmandate isikute territooriumil asuvatele sadeveetrassi osadele. Selles lepingus ei ole kusagil näidatud, et kaebaja omandaks varasid väljaspool oma kinnistut. Samuti ei tõenda seda kaebaja ja AS Tallinna Vesi vahel 26.01.2018 sõlmitud Veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste leping nr 266846, mis ei ole mitte asjaõiguslik, vaid võlaõiguslik leping. Kohus märgib veelkord, et Riigikohus on andnud sisulised juhised sadeveetorustiku omandiõiguse kindlaksmääramiseks oma otsuse asjas nr 3-2-1-67-02, kuid nendest lähtuvalt ei ole vaidlusalust omandiõigust kindlaks määratud. Samuti puudub nähtuvalt kohtule esitatud väidetest kolmandate isikute ja kaebaja poolt selgelt aktsepteeritud tsiviilõiguslik kokkulepe maaomanike vahel sadeveetrassi omandiõiguse osas.
21.Kohus peab veel vajalikuks märkida, et ka AÕS § 158 kehtiv redaktsioon ei toeta kaebaja seisukohti. Kohus märgib, et käesoleval hetkel kehtiv AÕS § 158 redaktsioon ei välista, et reaalservituudi seadmise puhul võiks näiteks torustik kuuluda teeniva kinnisasja omanikule.
Reaalservituudi eesmärgiks ei ole sellest nähtuvalt mitte tehnotrasside omandiõiguse küsimuse lahendamine, vaid nende püsiva sihtotstarbelise kasutamise võimaluse tagamine valitseva kinnisasja omanikule. Sellele viitab üheselt ka AÕS § 172 redaktsioon. Selline regulatsioon on ka paindlikum ja võimaldab rohkem arvestada teeniva kinnisasja omanike huve. Eksitav on siinkohal kaebaja viide AÕS § 158 01.01.2003 kuni 25.03.2007 jõus olnud redaktsioonile, mille kohaselt ei ole kinnisasjal paiknev tehnovõrk või tehnorajatis kinnisasja oluline osa. Nimetatud kujul vastav säte enam ei kehti ja sellest ei saa tuletada kaebaja omandiõigust sadeveetrassile. Kohus rõhutab veelkord, et Riigikohus on selgitanud oma otsuses asjas nr 3-2-1-67-02 omandiõiguse kindlaksmääramise aluseid ja küsimusi, millele tuleb vastava tsiviilkohtumenetluse käigus vastus leida.
22.Kohus leiab sarnaselt vastustaja ja kolmandate isikutega, et sisuliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine on tsiviilasju lahendavate kohtute pädevuses. Haldusorgan saab otsuse langetada ainult juhul, kui asjaolud on õiguslikult piisavalt selged, mida nad juba ainuüksi nähtuvalt käesoleva asjaga sisuliselt seotud mitmetest kohtuasjadest tulenevalt ei ole. Neid ei ole ka kohtule piisavalt selgitanud ka kaebaja esitatud dokumendid. Veelgi enam – omandiõiguse asjaolude täiendava uurimise ja tõendite kogumise vajadusele haldusmenetluses on sisuliselt tuginenud ka kaebaja ise. Kohtu hinnangul on vastustaja oma vaidlustatud otsuses ja käesolevas kohtuasjas esitatud seisukohtades piisavalt põhjendanud, miks ta ei saa asuda seisukohale, et kaebaja omandiõigus sadeveetrassile kolmandate isikute kinnistutel on haldusmenetluses tõendamist leidnud. Seda, et tegemist on kokkuleppe puudumisel tsiviilkohtumenetluses lahendatava küsimusega, on leidnud varasemates kohtulahendites nii Tallinna Halduskohus kui ka Riigikohus. Seetõttu on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui kohus tuvastaks haldusmenetluse normide rikkumise uurimiskohustuse osas (mida kohus ei tuvastanud), tuleks vaidlustatud otsus jätta kehtima tulenevalt HMS § 58 sätestatust ehk sisuliselt ei oleks läbiviidust põhjalikum ja pikem menetlus saanud haldusorganit viia käesoleva asja asjaolusid arvestades teistsugusele otsusele. Kohus jätab kõike eeltoodut kokku võttes kaebuse rahuldamata.
23.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
24.HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Käesoleval juhul jäi kolmas isik menetluskulude hüvitamise taotluse esitamisega hiljaks ja esitas selle pärast vastava tähtaja saabumist, kusjuures kohus ei pidanud oma 23.04.2021 määruses õigustatuks nimetatud tähtaja pikendamist tulenevalt kolmanda isiku vastava taotluse sisulisest põhjendamatusest. Seetõttu jätab kohus kolmanda isiku I menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata vaatamata 26.04.2021 taotluses toodud asjaoludele ja sellele, et kaebaja on sellele esitanud 29.04.2021 vastuväite, milles leiab, et kulud ei ole esitatud kujul põhjendatud ja vajalikud. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 11.04.2022 KOHTUOTSUSEGA.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.