Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-1890 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Vahur Sikk esitas 03.08.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/191-1), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 eurot ööpäevas kambris nr 1058 viibimise eest. Taotluse kohaselt paigutati V. Sikk kambrist nr 1076 kambrisse nr 1058, milles on sisetrellid, ning kus koos teise kinnipeetavaga kambris viibides on vaba põrandapinda ⁓1 m2 ühe inimese kohta. Ühele kinnipeetavale on aga ette nähtud vaba põrandapinda 2,5 m2, seega hoitakse teda alates 20.07.2020 nõuetele mittevastavas kambris.
2.Tartu Vangla jättis 29.09.2020. a otsusega nr 1-13/191-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kamber nr 1058 erineb tavapärasest kambrist selle poolest, et kambris seespool paiknevad ukse juures sisetrellid. Vangla projektdokumentatsioonis ei ole eraldi välja toodud kambri nr 1058 põrandapinna suurust, mis jääb kambri ukse juures paiknevatest sisetrellidest sissepoole. E-hoone vahetrellidega kambri mõõtmistulemused kinnitavad, et selles osakonnas on vahetrellidega kambris põrandapinda (ilma tualettruumi pindala arvestamata) alates vahetrellidest pisut enam kui 6 m2. Kuivõrd kambri nr 1058 sisetrellidest sissepoole jääva põrandapinna pindalaks on rohkem kui 6 m2, siis ka kahekesi kambris paiknedes on kinnipeetavatele tagatud isiklik ruum Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 toodud määras. Kuna vangla on taganud V. Sikule isiklikku ruumi 3 m2 ulatuses, mis on VSkE § 6 lg 6 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika valguses piisav, siis ei ole vangla käitunud kinnipeetava suhtes õigusvastaselt. Vangla õigusvastase tegevuse puudumise tõttu ei ole aga kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud.
3.V. Sikk esitas 30.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu, nõudes talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 6800 euro ulatuses.
4.Tartu Halduskohus võttis 13.10.2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.
5.Tartu Vangla esitas 05.11.2020 kaebusele vastuse.
6.Tartu Halduskohus määras 16.02.2022. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
7.Tartu Vangla esitas 02.03.2022 kohtule 16.02.2022. a määruses palutud täiendavad tõendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja palub hüvitada talle ajavahemikus 20.07.2020–29.09.2020 kambris nr 1058 hoidmisega põhjustatud mittevaraline kahju 6800 euro ulatuses. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgnevad.
8.1.Vangla kohtles kaebajat kambris nr 1058 hoides ebainimlikult ja piinas teda tahtlikult, kuna kamber ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kaebaja viitab EIK 19.12.2013. a lahendile asjas Tunis vs Eesti, milles tuvastati Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 nõuete rikkumine.
3-20-1890
8.2.Vangistusseadus (VangS) toob selgesõnaliselt välja, et kamber peab olema väljastpoolt lukustatava uksega. Kui uks on seestpoolt lukustatav, peab olema võimalus see väljastpoolt kohe avada.
8.3.Kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 3 m2 põrandapinda. Kaebaja arvates ei ole selles osas vangla poolt kohtueelses menetluses viidatud EIK lahendid asjakohased.
8.4.Tartu Vangla kambrid on ehitatud ühekohalisteks, aga kambrites hoitakse kahte kinnipeetavat.
8.5.Vangla seadis ohtu ka kaebaja tervise, kuna kõnealuses kambris ei olnud võimalik ruumipuuduse tõttu teha võimlemisharjutusi. Arstid on kaebajale määranud võimlemissoovituse ja ta omab kambris võimlemiskummi. Kaebajal diagnoositi 14.09.2020 puusaliigese proteesimisvajadus.
8.6.Kaebajat hoiti kambris nr 1058 perioodil 20.07.2020 kuni 29.09.2020, mil temaga samas kambris paiknenud kinnipeetav paigutati ümber.
8.7.Kaebaja oli VangS § 69 alusel lukustatud kambris.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata, tuginedes mh Tartu Vangla 29.09.2020. a otsuses nr 1-13/191-2 esitatule ja põhjendades oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt.
9.1.Kaebaja hüvitamisnõue ei ole perioodi 20.07.–29.09.2020 osas täies ulatuses lubatav. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse 03.08.2020. Seega on kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus perioodi 20.07.–03.08.2020 osas. Hilisema ajaperioodi osas ei ole kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotlust esitanud ja selles osas ei ole tal ka kohtueelne menetlus läbitud. Kohus saab kaebuse läbi vaadata üksnes ulatuses, milles isikul on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ja nõude aluseks olevate asjaolude laiendamine halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lubatav. Kuna perioodi 04.08.–29.09.2020 osas ei ole kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, siis ei saa selline ajaperiood olla ka tema hüvitamisnõude aluseks. Seetõttu palub vastustaja jätta eelnimetatud ajaperioodi osas kaebaja hüvitamisnõude läbi vaatamata.
9.2.Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tugines kaebaja üksnes ebapiisavale isiklikule ruumile. Asjaoludele, et kambri vähene ruum takistab tal teha võimlemisharjutusi ja sellega seatakse ohtu tema tervis või et vähene ruum on toonud kaasa puusaliigese proteesimisvajaduse, ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud. Seetõttu on tegemist uute asjaoludega, mida varasemalt kohustuslikus kohtueelses menetluses kontrollitud ega hinnatud ei ole ja kaebajal ei ole selliste asjaolude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud. Halduskohus saab kaebust läbi vaadata üksnes ulatuses ja selliste asjaolude pinnalt, milles kaebajal on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuivõrd kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses viidanud võimlemisharjutuste tegemise võimatusele ja tervise ohtu seadmisele ega puusaliigese proteesimisvajadusele, siis tuleb kohtumenetluses jätta kaebaja sellised väited tähelepanuta.
9.3.Kamber nr 1058 on kahekohaline kamber. Kambris on kaks magamiskohta, mis tähendab, et kambrisse paigutatud kinnipeetavatel on isiklik magamiskoht. Kambris laua ääres on kaks istumiskohta, mis võimaldab mõlemal kambris paikneval kinnipeetaval laua taga istuda. Kambris on aken, mis tagab juurdepääsu loomulikule valgusele. Kuigi õhuvahetus on Tartu Vangla kambrites tagatud sundventilatsiooniga, on kambris nr 1058 avatav õhutusluuk, mille kaudu pääseb kambrisse värske õhk ja mille kaudu on võimalik kambrit tuulutada. Kambris on
3-20-1890 eraldiseisva ruumina WC. Selles ruumis asub ka dušinurk. Kinnipeetaval on pidev juurdepääs nii puhtale joogiveele kui ka soojale veele. Kaebajal on võimalik igapäevaselt viibida värskes õhus vähemalt 1 tunni ulatuses. 2020. a juulis ja augustis võimaldati kinnipeetavatel viibida värskes õhus poolteist tundi. Seega ei ilmne kaebaja kambriga seonduvates kinnipidamistingimustes selliseid puuduseid, mis raskendaksid kaebaja olukorda veelgi, ning puudub alus pidada vangla tegevust õigusvastaseks ka kinnipidamistingimusi kogumis hinnates.
9.4.Õigusnormist ei tulene viiteid sellele, et põrandapinna arvestamisel tuleks jätta välja mööblialune pind. Kohtu väljakujunenud seisukohtade järgi tuleb mõistet „põrandapind“ mõista selliselt, et selle all on silmas peetud üldist põranda pinda kambris, mitte vaba põrandapinda.
9.5.Kui kaebajale on kambris tagatud õigusaktidega ettenähtud ulatuses isiklikku ruumi, siis ei oma tähendust, kas vangla projekteerimisel planeeriti kambrid algselt ühe- või mitmekohalisena. Kehtiv õigus lubab kinnipeetavaid paigutada kambrisse ka mitmekesi ja kaebajale oli tagatud kambris isiklik ruum kehtivas õiguses ettenähtud määral.
9.6.Kaebaja viide EIK 19.12.2013. a lahendile asjas Tunis vs Eesti ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendi asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest ega anna automaatselt alust kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses Tartu Vanglas perioodil 20.07.2020 kuni 29.09.2020 kambris nr 1058 hoidmisega. Kaebaja leiab, et tema hoidmine kambris nr 1058 koos teise kinnipeetavaga oli õigusvastane, kuna kamber ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Eelkõige viitab kaebaja ebapiisavale isiklikule ruumile. Kaebaja avaldustest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on alandatud tema inimväärikust.
11.Esmalt vastab kohus vastustaja väidetele hüvitamisnõude lubatavuse kohta. Vastustaja leiab, et kaebaja on vaidluse piire kohtueelse menetlusega võrreldes laiendanud, sest vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei toonud kaebaja välja ohtu tema tervisele, ning kuna kahju hüvitamise taotlus vanglale esitati 03.08.2020, siis ei saa kaebaja nõuda pärast seda kuupäeva tekkinud kahju väljamõistmist, sest selles osas ei ole läbitud kohtueelne menetlus.
12.Kohus nõustub vastustaja väidetega, mis puudutavad kahjunõude aluse laiendamist seoses ohuga kaebaja tervisele, ning jätab kaebuses tehtud sellekohased viited tähelepanuta. HKMS § 41 lg 2 kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Kaebaja tugines vanglale kahjunõuet esitades üksnes ebapiisavale isiklikule ruumile. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja kohtumenetluses kahjunõude alust laiendada ning tuua uue asjaoluna välja talle arsti poolt määratud võimlemissoovitust ja viidata sellega seoses terviseohule, sest kambris polnud võimlemiseks piisavalt ruumi.
13.Kohus ei nõustu aga vastustaja väidetega kaebajale kahju tekkimise perioodi osas. Kaebaja hoidmine kambris nr 1058 oli jätkuv toiming. Kohtu hinnangul ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ootama ära väidetavalt õigusvastastes tingimustes hoidmise lõppemist ning tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud aja eest. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ning kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt 14.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ja 04.06.2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 13 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kohtu hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada ka seda, et kaebaja nõudis
3-20-1890 vanglale esitatud kahjunõudes iga õigusvastastes tingimustes hoitud ööpäeva eest 100 eurot alates 20.07.2020 kuni kambrist nr 1058 ümbertõstmiseni. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et väidetavalt õigusvastastes tingimustes viibimine lõppes kaebaja jaoks vangla otsuse tegemisega samal päeval. Seega sisuliselt sai vangla kahjunõuet läbi vaadates anda omapoolse hinnangu kogu kaebuses välja toodud perioodi osas. Ka menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on praegusel juhul põhjendatud lugeda kohtueelne menetlus läbituks kogu kaebuses märgitud perioodi ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jääb vastustaja taotlus kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
14.Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad aga alused, ning põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
15.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
16.Kaebaja heidab praegusel juhul avaliku võimu kandjale, täpsemalt Tartu Vanglale ette seda, et talle ei olnud alates 20.07.2020 kuni 29.09.2020 kambris nr 1058 tagatud piisavalt liikumisruumi. Kaebaja viitab sellele, et ta viibis kambris teise kinnipeetavaga ning ühele kinnipeetavale jäi kambris vaba liikumisruumi alla 3 m2.
17.VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
18.Kinnises vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse kambrisse (VangS § 7 lg 2, § 11 lg 2, VSkE § 6 lg-d 1 ja 2). Vastavalt VangS § 45 lg-le 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suurus ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSkE § 6 lg-le 6 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.
19.Praeguse vaidluse asjaoludel on kaebaja viibinud kõnealusel perioodil kambris, mille eripäraks tavapärase Tartu Vangla kambriga võrreldes on see, et selles paiknevad seespool ukse juures vahetrellid, mis välistavad kambris paiknevate kinnipeetavate poolt kambriukse ja trellide vahele jääva ala kasutamise võimaluse. Eeltoodu nähtub nii Tartu Vangla kui ka kaebaja
3-20-1890 selgitustest ning on kooskõlas nii kaebaja enda visandatud joonisega kambrist nr 1058 (tl 15) kui ka Tartu Vangla poolt kohtule esitatud projektdokumentatsiooni väljavõtte (tl 29) ja endise Tartu Vangla finants- ja majandusosakonna peaspetsialisti koostatud ja kambri mõõtmistulemusi kajastava joonisega (tl 30). Viimati nimetatud tõend, millel on toodud vahetrellidega kambri mõõtmed, kinnitab ka Tartu Vangla 29.09.2020. a otsuses nr 1-13/191-2 (tl 10–10 pöördel) toodud metoodikat kambri nr 1058 põrandapinna suuruse leidmisel. Nimelt on kambri sisetrellidest sissepoole jääv ala (mille hulka ei kuulu seintega eraldatud WC) jaotatud kaheks nelinurkse ja üheks kolmnurkse kujuga alaks. Ühe sellise nelinurkse ala pindala on mõõtmistulemuste järgi 5,76 m2 (s.o 2,4 m x 2,4 m) ning teise nelinurkse ala pindala on 0,6 m2 (1 m x 0,6 m). Vangla on pidanud nende kahe ala pindalade liitmisel saadavat 6,36 m2 piisavaks, et kambris kahe kinnipeetava viibimisel oleks ühele neist tagatud kambripinda vähemalt 3 m2, nagu näeb ette VSkE § 6 lg 6. Seetõttu ei ole peetud vajalikuks arvutada eraldi välja eespool viidatud kolmnurkse kujuga ala pindala. Kohtu hinnangul toetavad eeltoodud arvutuste tegelikkusele vastavust ka teised kohtule esitatud tõendid, sh kaudselt kaebaja enda visandatud joonis.
20.Eeltoodust nähtub, et kaebajale oli kambris nr 1058 viibimise ajal tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda (6,36/2=3,18), mille hulgas on kambris paikneva mööbli alla jääv pind.
21.Riigikohus on oma praktikas korduvalt viidanud EIK praktikast tulenevatele põhimõtetele kinnipeetavatele piisava kambripinna tagatuse hindamisel. Vastavalt Riigikohtu viidatud EIK 20.10.2016. a otsuses asjas Muršić vs. Horvaatia toodud seisukohtadele tuleks riigil tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK Suurkoja 20.10.2016. a otsus asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124). Viidatud otsuses selgitas EIK ka seda, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, samas ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata mööblialust pinda, kuid seejuures on oluline hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (sama EIK otsuse p 114). (Vt nt Riigikohtu 21.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p-d 12 ja 14; 12.05.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-98-16, p 13) Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et kambris ühele inimesele tagatud kambripinna suuruse arvestamisel tuleks põrandapinnast maha arvata mööblialune pind (vt Riigikohtu 14.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 12 ja seal viidatud praktika).
22.Kohtule esitatud tõenditest ega poolte seisukohtadest ei ilmne, et kaebajal oleks olnud kambris nr 1058 mööbli tõttu piiratud seal tavalisel viisil liikumine. Kaebaja enda joonestatud jooniselt nähtub, et kambris paiknenud narid, kapid, laud ning üks tool olid paigutatud kambri seinte äärde, üksnes laua taga istumiseks kasutatav tool paiknes laua ja naride vahel. Sellist mööbli paigutust arvestades on kohtu hinnangul tegemist tavapärasel ja mõistlikul viisil sisustatud kambriga, kus selles viibivad kinnipeetavad saavad mugavalt kasutada nii selles paiknevaid mööbliesemeid kui ka nende vahelisele alale jäävat vaba põrandapinda.
23.Riigikohtu praktikast tuleneb põhimõte, et ajal, mil kinnipeetav viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (14.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 13 ja seal viidatud praktika). Olukorras, kus kinnipeetavale tagatud isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt nt Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 14 ja seal viidatud EIK praktika).
3-20-1890
24.Praegusel juhul ei ilmne kohtule, et kaebaja olukorda kambris nr 1058 viibimise ajal oleks raskendanud teised sellised kinnipidamistingimused, mis annaksid nende koosmõjus alust pidada kaebaja viibimist kambris nr 1058 vähese liikumisruumi tõttu õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks. Kohtule esitatust nähtub, et kambris nr 1058 paikneb ülejäänud kambrist seintega eraldatud WC-ruum, milles asub vangla kinnitusel ka dušinurk. Seda arvestades puudub kohtul alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud kambris nr 1058 viibimise ajal juurdepääsu puhtale veele ning võimalust enda hügieeni eest hoolt kanda. Vastustaja kinnitusel ning kohtule esitatud vangla projektdokumentatsiooni joonisest (tl 29) on kambris nr 1058 aken. Samuti on vangla kinnitusel kambris avatav õhutusluuk. Kaebajale on olnud tagatud võimalus viibida igapäevaselt vähemalt üks tund päevas värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vastustaja kinnitusel võimaldati 2020. a juulis ja augustis kinnipeetavatel värskes õhus viibida poolteist tundi. Ka kaebaja ise ei ole muudele tema olukorda halvendavatele kinnipidamistingimustele viidanud. Kohtu hinnangul ei saa kambripinna suurusega seotud kinnipidamistingimusi muuta õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks asjaolu, et kaebaja suhtes oli kambris viibimise ajal kohaldatud Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 (tl 21–22) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Samuti ei saa praeguses asjas esitatud kahjunõude lahendamisel omada tähtsust viimati nimetatud käskkirja või selle alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude hilisema pikendamise õiguspärasus.
25.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ning kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta seetõttu täies ulatuses rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas 13.10.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 204 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg-st 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud riigi kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad vastustaja ja ka kaebaja võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.