Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel
Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
17.03.2022, Tartu 3-22-11
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
X kaebus Tartu Vangla kohustamiseks menetleda 24.08.2015 esitatud taotlust ja mõista välja hüvitis ning kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 18.02.2022. a määrus X määruskaebus
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja X
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.02.2022. a määrus muutmata.
2.Asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla vabastas 31.07.2015. a käskkirjaga nr 3-2/529 X teenistusest valvuri ametikohalt, kuna Xl tuvastati püsiva iseloomuga tervisehäire, mis välistas tema vanglateenistuses olemise.
2.X esitas 24.08.2015 Tartu Vanglale vaide, milles ta palus muu hulgas vangistusseaduse (VangS v.r, kehtis kuni 30.06.2016) § 142 lg 3 p 2 alusel maksta talle toetust kahe aasta keskmise palga ulatuses seoses töövõime osalise kaotusega.
3.Tartu Vangla selgitas 31.08.2015. a vaide tagastamise kirjas nr 3-1/807-2, et VangS § 142 lg 3 p-s 2 märgitud hüvitise maksmine ei toimu teenistusest vabastamise käskkirjaga, vaid toetuse saamiseks peab isik esitama eraldi taotluse. Vangla viitas Vabariigi Valitsuse 21.11.2000. a määrusega nr 371 kehtestatud ““VangS“ §-s 142 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise kord“ (määrus nr 371) § 5 lg-le 1 ning märkis, et toetuse maksmine ei kuulu vangla direktori pädevusse.
4.05.04.2017 esitas X Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju katteks 4000 euro väljamõistmist (haldusasi 3-17-747). Tartu Halduskohus rahuldas 30.06.2017. a otsusega kaebuse ja mõistis Tartu Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot ja menetluskulud 120 eurot. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26.04.2018. a otsusega Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis X kaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis X kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
5.X esitas 16.12.2020 Tartu Vanglale taotluse, et ta soovib saada hüvitist kahe aasta palga ulatuses, kuna jäi tööõnnetuse tagajärjel liikumispuudega ja tal on osaline töövõime kaotus. X märkis, et seadusest lähtudes oleks talle õigel ajal esitatud taotluse põhjal rahaline toetus välja makstud.
6.Tartu Vangla jättis 30.12.2020. a vastusega nr 3-16/2-2 X 16.12.2020. a taotluse läbi vaatamata, viidates avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 49 lg 6 p-le 1, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 p-le 3 ja haldusmenetluse seaduse § 34 lg-le 3. Vangla märkis, et X esmakordse töövõimetuse määramise ajaks on 31.05.2015, millest on möödas rohkem kui kolm aastat. Samuti on möödunud rohkem kui üks aasta esialgse menetlustoimingu tähtpäevast, mistõttu ei toimu menetlustähtaja ennistamist.
7.X palus 06.01.2021. a kirjas vastust küsimusele, miks Tartu Vangla esindaja lubas Riigikohtus hüvitise väljamaksmist, kui sellega ei ole tegeletud.
8.Tartu Vangla märkis 02.02.2021. a vastuses nr 3-1/14-2, et asjas nr 3-17-747 ei toimunud arutamist Riigikohtus ning ringkonnakohtu 21.03.2018. a kohtuistungi helisalvestisest ja protokollist ei nähtu, et vangla esindaja oleks istungil lubanud hüvitise väljamaksmist.
9.X märkis 19.02.2021. a kirjas Tartu Vanglale, et lubatud hüvitise maksmise tähtaeg algas vangla esindaja poolt 21.03.2018. a kohtuistungil hüvitise väljamaksmise lubamisest. X väitel esitas ta taotluse toetuse väljamaksmiseks juba 2015. a. Tervisekahjustuse eest kahe aasta palga nõude tähtaeg ei ole aegunud, kuna hüvitise taotlemise periood peatus alates halduskohtusse avalduse esitamisest kuni kohtumenetluse lõppemiseni Riigikohtus. X palus hüvitis talle koheselt välja maksta.
10.Tartu Vangla märkis 23.03.2021. a vastuses nr 3-1/14-4, et kui X leidis, et 24.08.2015 esitatud vaie on käsitletav ka iseseisva taotlusena ühekordse toetuse saamiseks ja vangla mõistis teda valesti, siis pidanuks X peale 31.08.2015. a vastuskirja saamist vaidlustama, et vangla ei ole tema eraldiseisvat taotlust sisuliselt lahendanud või esitama uue nõuetekohase taotluse, kuid seda X ei teinud. Menetlustähtaja peatumine võimalik ei olnud.
11.X esitas 03.01.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmist Tartu Vanglalt. Samuti palus kaebaja kohtul tuvastada, et ta esitas 24.08.2015 vanglale toetuse maksmise taotluse ning vastasel juhul ennistada taotluse esitamise tähtaeg ning kohustada vastustajat taotlust vastu võtma ja seda menetlema. Veel palus kaebaja kohustada vanglat maksma toetus välja või esitama menetluse kokkuvõtte pädevale asutusele. Kaebaja väitel sisaldas vanglale 2015. aastal esitatud vaie ka taotlust, mille vangla jättis ebakohaselt lahendamata. Kuna vangla ei ole kaebajale seadusjärgset hüvitist senini maksnud, siis nõudis kaebaja lisaks varalise kahju hüvitamist seoses saamata jäänud tuluga (saamata jäänud palka alates töölt vabastamisest kuni hüvitise maksmiseni) ning lisaks hüvitist kahe aastapalga ulatuses ühekordse maksena. Lisaks palus kaebaja välja mõista mittevaralise kahju
hüvitis seoses tema väärikuse alandamisega. Kaebaja viitas, et kõik faktilised tõendid on haldusasja nr 3-17-747 toimikus olemas.
12.X märkis 08.02.2022. a kaebuse täpsustuses, et vangla lubas haldusasjas nr 3-17-747 ringkonnakohtu istungil hüvitise välja maksta ning ka ringkonnakohus märkis, et kaebajal on võimalus uuesti pöörduda hüvitise saamiseks nõudega vangla poole. Kaebaja üritas 2020. a lõpus ja 2021. a alguses vanglaga saavutada hüvitise osas kokkulepet, kuid vangla jätkuvalt keeldus hüvitise maksmisest, mistõttu pöördus kaebaja kohtu poole. Kaebaja täpsustas, et esitab varalise kahju nõude alternatiivsena. Kui kohustamisnõue jääb rahuldamata, siis palus kaebaja mõista vastustajalt välja varalise kahju hüvitise seoses 2015. a hüvitise taotluse mittelahendamisega. Kaebaja esitas ka kaebetähtaja ennistamise taotluse, mille kohaselt tingis kaebuse hilinenult esitamise asjaolu, et kaebaja ei kasutanud vanglaga suhtlemisel õigusabi, mistõttu jättis ta kaebetähtaja tähelepanuta.
13.Tartu Vangla nõustus 17.02.2022. a seisukohas kohtuga, et kaebus on esitatud tähtaega ületades ning leidis, et kaebetähtaja ennistamiseks alused puuduvad, sest kaebaja on ise olnud hooletu.
14.Tartu Halduskohus jättis 18.02.2022. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja lõpetas asja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Määruse põhjendused: 1) Kohustamiskaebuse (vangla kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus ja maksta välja hüvitis) tähtaegsuse kontrollimisel on asjakohane HKMS § 46 lg 2 lause 2, sest õigusaktides olid taotluse lahendamise tähtajad kindlaks määratud. Taotluse esitamise ja lahendamise kord, s.h tähtajad olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 371. Väidetavalt esitatud taotluse kuupäevast lähtudes oleks taotlus tulnud lahendada hiljemalt oktoobris 2015. Kui vastustaja kaebaja hinnangul taotlust õigesti ei kvalifitseerinud ega lahendanud, siis oleks HKMS § 46 lg 2 lause 2 alusel tulnud kohustamisnõue kohtule esitada hiljemalt oktoobris 2016. Kaebaja pöördus kohtusse alles 03.01.2022. Lisaks tuleb arvestada, et hiljemalt Tartu Ringkonnakohtu otsuse haldusasjas nr 3-17-747 jõustumisest 10.09.2018 pidi kaebajale selge olema, et vangla ei käsitle vaides esitatut iseseisva taotlusena ega lahenda seda. Seega ületas kaebaja kohustamisnõude osas kaebetähtaega mitme aasta võrra. 2) Kaebaja ei järginud kaebetähtaega ka hüvitamiskaebuse osas. Kaebaja etteheited seonduvad nii hüvitise saamata jäämise kui ka haldusorgani väidetava ebakohase menetlusega. Kaebajale pidi hiljemalt 10.09.2018 olema selge, et vangla ei lahenda tema taotlust, samuti pidi olema selge hüvitise taotlemise ja menetlemisega seotud väidetavad menetlusrikkumised, millele kaebaja hüvitamisnõudes tugineb. Ringkonnakohus jättis 26.04.2018. a otsusega haldusasjas nr 3-17-747 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses tervisekahjustuse tekitamisega rahuldamata ning selgitas VangS v.r § 142 lg 3 p 2 alusel hüvitise taotlemise korda ja hüvitise iseloomu. Seega pidi hiljemalt nimetatud otsuse jõustumisel 10.09.2018 olema kaebajale selge kahju tekkimine seonduvalt 24.08.2015. a vaides väidetavalt sisaldunud hüvitise taotlusega ja selle menetlemisega. Tõenäoliselt oli kaebaja kahju tekkimisest teadlik juba varem. Seega ei järginud kaebaja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega, esitades hüvitamiskaebuse alles 03.01.2022. Kui ka lugeda kahju tekkimisest teada saamise hetkeks ringkonnakohtu otsuse haldusasjas nr 3-17-747 jõustumise päeva, ületas kaebaja kaebetähtaega mitme kuu võrra. 3) Kaebuse täpsustuse kohaselt esitas kaebaja 16.12.2020 vanglale uue dokumendi, mida saab käsitleda uue hüvitise taotlusena ATS § 49 lg 6 mõttes. Kohus ei pidanud vajalikuks võtta seisukohta, kas kaebajal üldse oli õigus esitada ATS § 49 lg 6 alusel uut taotlust ega suunata kaebajat kohustamisnõude osas kaebust muutma, sest ka nimetatud uue taotluse puhul ei oleks
kohustamisnõue tähtaegne. Vangla 30.12.2020. a vastusest nähtuvalt jäeti kaebaja 16.12.2020. a taotlus tähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Kui kaebaja sooviks nimetatud vastust kohustamisnõudega vaidlustada, siis tulnuks kohustamisnõue (hüvitise väljamaksmiseks või selle taotluse uuesti läbivaatamiseks) esitada HKMS § 46 lg 2 lause 1 järgi 30 päeva jooksul vangla vastuse saamisest arvates. Seega oleks 16.12.2020. a taotluse puhul kohustamisnõue mittetähtaegne. 4) Kaebaja ei olnud kaebetähtaegade järgimisel piisavalt hoolikas ja tema väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebajale pidi hiljemalt ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (10.09.2018) haldusasjas nr 3-17-747 olema arusaadav, et vangla ega kohus 2015. a vaides esitatud seisukohta hüvitise taotlusena ei käsitle ning vangla seda lahendama ei asu ja hüvitist ei maksa. Vajadusel saanuks kaebaja kasutada kvalifitseeritud õigusabiteenust selle mõistmiseks. Haldusasja nr 3-17-747 kohtuistungi helisalvestus ja protokoll kinnitavad, et kaebajale ja tema tolleaegsele esindajale selgitati hüvitise taotlemise korda ja asjakohaseid õigusnorme ning esitati taotluse mitteesitamise põhjuste mõistmiseks küsimusi (helisalvestis 14:15:53 alates). Seega ei saanud kaebaja eeldada, et võib hüvitise saamiseks pidada vanglaga jätkuvalt läbirääkimisi ja irduda kaebetähtaegade järgimisest. Asjaolu, et kaebaja ei kasutanud 2020. a lõpus ja 2021. a alguses vastustajaga suheldes kvalifitseeritud õigusabi, ei õigusta kaebetähtaegade sedavõrd ulatuslikku ületamist. Pealegi on kaebaja varasemalt hüvitise aluseks olevate sündmustega seotud teistes kohtuasjades õigusabi kasutanud ning pidanuks juba siis mõistma hüvitise taotlemise korda ja kaebetähtaega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
15.X esitas 04.03.2022. a määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 18.02.2022. a määrus ja lugeda kaebus tähtaegseks või alternatiivselt rahuldada kaebetähtaja ennistamise taotlus ja võtta kaebus menetlusse. Veel palub kaebaja mõista kohtukulud välja vastustajalt. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kuna kaebaja tegutses vanglaga suhtlemisel juristi abita, siis ta ei järginud kaebetähtaega ja palus see ennistada. Kohus luges põhjendamatult kaebuse esitatuks kaebetähtaega rikkudes. 2) Antud juhul on kogenematusest tingitud asjaolu mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 tähenduses, sest kaebaja ei saanud aru kaebuse esitamise vajadusest ega kaebetähtaja arvestamisest, mida tõendab kohtule alles 03.01.2022 esitatud pöördumine. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ei pöördunud kohtumenetluse ajal vastustaja poole hüvitise nõudega, kuna seda küsimust haldusasjas nr 3-17-747 lahendati ja ta lootis heauskselt temale positiivset lahendit. Peale negatiivse lõpplahendi jõustumist 10.09.2018 enam õigusabi kasutada ei saanud. Ta pöördus hüvitise saamise küsimustes Justiitsministeeriumi ja vastustaja poole 2020. a, mis tõendab, et ta ei saanud aru kaebetähtaja arvestamisest ega kaebuse esitamise vajadusest. Kaebuse esitamine ei olnud takistatud, vaid kaebaja lootis saada vanglalt temale sobivat lahendit ilma uuesti kohtusse pöördumata. Antud juhul on tegemist haldusasjas nr 3-3-1-2-15 toodud analoogse olukorraga, mistõttu on kaebetähtaja möödalaskmine vabandatav ja kaebetähtaeg tuleks ennistada. Kohus jättis põhjendamata kaebaja subjektiivsed võimed asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Arvestades, et Tartu Vangla esitas halduskohtule seisukoha kaebaja kaebuse tähtaegsuse ja kaebetähtaja ennistamise taotluse osas, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda vanglalt seisukohta kaebaja määruskaebuse osas.
18.Tartu Halduskohus asus 18.02.2022. a määruses seisukohale, et kaebaja ei ole järginud esitatud kaebuse puhul kaebetähtaega ning et kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad. Halduskohus jättis 18.02.2022. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja lõpetas asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohust järgmist.
19.Haldusasja materjalidest nähtuvalt märkis kaebaja 08.02.2022 halduskohtule esitatud taotluses kaebetähtaja ennistamiseks (p 1, tl 21-21p), et ta jättis tähelepanuta kaebetähtaja ja ei järginud kaebetähtaega. Ka määruskaebuse alajaotuses I kordab kaebaja eeltoodut. Samas märgib kaebaja määruskaebuse alajaotuses II (p 1), et halduskohus luges kaebuse põhjendamatult esitatuks kaebetähtaega rikkudes. Seega esineb vastuolu kaebaja poolt halduskohtus ja määruskaebuses väidetu vahel. Kaebaja ei ole põhjendanud määruskaebuses esitatud väidet, et halduskohus luges põhjendamatult kaebuse esitatuks kaebetähtaega rikkudes. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga. Halduskohus on vaidlustatud määruse põhjenduste p-des 11-13 selgitanud põhjalikult seisukohta, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Ringkonnakohtule ei ilmne asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Seega halduskohus põhjendatult leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades.
20.Kaebaja tugineb määruskaebuses sarnaselt halduskohtus väidetuga enda kogenematusele, mis kaebaja väitel on mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 tähenduses. Kaebaja kordab määruskaebuses juba halduskohtule kaebetähtaja ennistamise taotluses esitatud põhjendusi, mida halduskohus määruse põhjenduste p-s 16 põhjalikult analüüsis, asudes kokkuvõttes seisukohale, et kaebaja ei ole olnud kaebetähtaegade järgimisel ise piisavalt hoolikas ning tema väiteid ei saa seetõttu lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Seejuures on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus vajaliku hoolsuse hindamisel arvestanud selgelt nii objektiivsete asjaoludega kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Kaebaja etteheide, et halduskohus jättis põhjendamata kaebaja subjektiivsed võimed asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida, on sisutu. Haldusasja materjalidest ei ilmne asjaolusid, mille pinnalt järelduks, et kaebaja puhul ei ole tegemist teovõimelise isikuga. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 peab menetlusosalisel kaebetähtaja ennistamiseks olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks (RKHKo 13.10.2009, 3-3-1-65-09, p 16). Kaebaja märgib määruskaebuses, et kaebuse esitamine ei olnud takistatud. Kaebaja viide haldusasjas nr 3-3-1-2-15 tehtud lahendile ei ole käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades asjakohane. Kaebaja ekslikult väidab, et tegemist on analoogsete olukordadega. Kaebaja määruskaebuses väidetu ei lükka ka ümber vaidlustatud määruses halduskohtu poolt märgitut, et kaebajale pidi hiljemalt ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (10.09.2018) haldusasjas nr 3-17-747 olema arusaadav, et vangla ega kohus 2015. a vaides esitatud seisukohta asjakohase hüvitise taotlusena ei käsitle ning vangla seda lahendama ei asu ja hüvitist ei maksa. Sisutu on ka kaebaja väide, et halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ei pöördunud kohtumenetluse ajal vastustaja poole hüvitise nõudega, kuna seda küsimust haldusasjas nr 3-17-747 lahendati ja ta lootis heauskselt temale positiivset lahendit. Halduskohus märkis vaidlustatud määruses, et haldusasja nr 3-17-747 kohtuistungi helisalvestus ja protokoll kinnitavad, et kaebajale ja tema tolleaegsele esindajale selgitati hüvitise taotlemise korda ja asjakohaseid õigusnorme ning esitati taotluse mitteesitamise
põhjuste mõistmiseks küsimusi. Seega ei saanud kaebaja eeldada, et võib hüvitise saamiseks pidada vanglaga jätkuvalt läbirääkimisi ja kaebetähtajad järgimata jätta. Seejuures isegi kui kaebaja peale kohtulahendi jõustumist haldusasjas nr 3-17-747 enam selles asjas teda esindanud esindajalt õigusabi ei saanud, siis oli tal võimalik otsida endale uus esindaja. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (RKHKm 01.10.2002, 3-3-1-57-02, p 19). Kaebaja väidetavalt lootis saada vanglalt temale sobivat lahendit uuesti kohtusse pöördumata. Eelväidetust ilmneb, et kaebajale oli tegelikult selge vajadus kohtusse pöörduda.
21.Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (RKHKm 01.10.2002, 3-3-1-57-02, p 20). Seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Seega kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja ka määruskaebuses esile toonud selliseid objektiivseid või subjektiivseid põhjuseid, mis takistasid kaebuse õigeaegselt esitamist. Kuivõrd kaebaja ei ole kaebust tähtaegselt esitanud ega tõendanud mõjuva põhjuse esinemist kaebetähtaja ennistamiseks, siis jättis halduskohus põhjendatult kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.
22.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.02.2022. a määruse muutmata. HKMS § 178 lõikele 3 ning § 175 lõikele 3 tuginedes asendab ringkonnakohus kaebaja nime tähemärgiga.
23.Kaebaja palub määruskaebuses kohtukulud vastustajalt välja mõista. Määruskaebuse esitas kaebaja ise ja määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba. Seega ei kandnud kaebaja määruskaebemenetluses mingeid menetluskulusid. Eeltoodust lähtudes puudub ringkonnakohtul alus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude jaotamiseks. Ühtlasi teeb ringkonnakohus lahendi kaebaja kahjuks, mis samuti ei anna alust menetluskulude väljamõistmiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.