Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 11. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2735
Haldusasi X kaebus Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 punkti 1 alapunkti 7 tühistamiseks ning Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 tühistamiseks osas, milles selle kohaldamisel koheldakse SARS-CoV-2 haiguse läbipõdenud isikut, kellel on antikehade arv veres suurem kui normväärtus < 50 AU/ml, erinevalt COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud isikust.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: v.adv Vahur Kivistik Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper ja adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 11. aprillil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305/2021 (edaspidi VVk 305/2021) kehtestati COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Muuhulgas on selle korralduse punktis 10 loetletud rida mitmesuguseid tegevusi (sportimine, muuseumide,
teatrietenduste, toitlustuskohtade külastamine jne), millest on lubatud osa võtta üksnes selle korralduse punktis 14 nimetatud isikutel. Käesoleva kaebuse esitamise ajal kehtinud VVk 305/2021 redaktsiooni kohaselt kuulusid nende hulka lisaks mõnedele isikute kategooriatele, mis käesoleva vaidluse seisukohast olulised ei ole, isikud, kes olid VVk 305/2021 punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikud. Viidatud punktist 5 tulenes sisuliselt, et vaktsineerituks loetakse isik, kes on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta, samas kui haiguse läbi põdenuks loeti isik, kelle vastavat diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva 1 . Lisaks sellele tunnistas Vabariigi Valitsus 21.10.2021 korralduse nr 362 (edaspidi „ VVk 362/2021“) punkti 1 alapunktiga 7 kehtetuks varem kehtinud VVk 305/2021 punkti 15, milles oli sisuliselt sätestatud, et erinevates tegevustes, milles osalemist VVk 305/2021 piirab, võisid osaleda ka inimesed, kes esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Pärast VVk 362/2021 jõustumist (25.10.2021) ei anna selline testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
2.Kaebajal diagnoositi COVID-19 haigus 21.02.2021, mis tähendab, et ta sai VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevustes osaleda n-ö läbipõdemistõendi alusel kuni 20.08.2021 ning edaspidi sai ta kuni 25.10.2021 neis tegevustes osaleda negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel. Lisaks sellele tuvastati kaebaja veres 02.11.2021 tehtud IgG QN analüüsi tulemusel SARS-CoV-2 antikehade hulk 5491,0 AU/ml, kusjuures analüüsi tulemust kajastavas Synlab OÜ tõendis on märgitud, et normväärtuseks on < 50 AU/ml ning tehtud kaebaja analüüsitulemusest järeldus: „Positiivne tulemus. Leid viitab varem või hiljuti põetud COVID-19 infektsioonile või vaktsineerimisele“.
3.Kaebaja esitas 23.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille põhjendusi täiendas 09.02.2022 avalduses ning milles taotleb VVk 362/2021 punkti 1 alapunkti 7 tühistamist ning VVk 305/2021 punkti 5 alapunktide 2 ja 4 ning punkti 14 alapunkt 3 tühistamist osas, milles see ei võimalda SARSCoV-2 haiguse läbipõdenud isikut, kellel on antikehade arv veres suurem kui normväärtus < 50 AU/ml, võrdsustada vaktsineeritud isikuga ega võimalda sellisel isikul osaleda tegevustes vaktsineeritud isikuga võrdsetel alustel. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõttes järgmiselt:
3.1.COVID-19 haiguse läbi põdenud isiku suhtes VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest ning sellise isiku ebavõrdne kohtlemine võrreldes COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimestega ei ole põhjendatud, kuna läbipõdenutel on antikehade arv normväärtusest suurem ja teistkordseks nakatumiseks tõenäosus oluliselt madalam kui vaktsineeritutel; professor Krista Fischeri analüüsi kohaselt on vaktsineeritul tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem, läbipõdenul aga üheksa korda väiksem kui isikul, kes ei ole ei vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud; Terviseameti statistika kinnitab, et nakatunute ja haiglaravi vajavate isikute hulgas on läbipõdenud korduvnakatunuid oluliselt vähem kui vaktsineerituid, mida kinnitab ka Iisraelis läbi viidud teadusuuring ning teadusajakirjanduses avaldatud artiklite kohaselt on COVID-19-st paranenud patsientidel tugev immuunsus koroonaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast, samuti on dr A. Popov kinnitanud, et
Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtivas VVk 305/2021 redaktsioonis sisalduvad eelnevalt punktis 5 esitatud sätted punktis 2, kusjuures läbipõdenuks loetakse endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatus on isikul, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva.
läbipõdemine annab vaktsineerimisest parema immuunsuse, mida kinnitavad ka dr E. Laane väljaütlemised ning Tartu Ülikooli seireuuringu tulemused;
3.2.Kaebaja nakkusohtlikkus ei ole olemasoleva teadusliku konsensuse kohaselt kindlasti kõrgem kui keskmisel vaktsineeritud isikul, kuigi antikehade testid pole ideaalsed, on nende tulemused siiski piisavalt selgelt mõistetavad, et hinnata samaväärselt vaktsiinide ja läbipõdemisel tekkinud antikehade alusel isiku nakkusohutust.
3.3.Vaktsineerimata isiku testimisel ja üksnes negatiivse testitulemuse andnud vaktsineerimata isikute lubamisel tegevustes osaleda on võimalik nakkuse edasikandumise oht viia miinimumini.
3.4.Vaidlustatud korralduste andmise aluseks olevad seaduse sätted, nimelt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi „NETS“) § 28 lg 6 koosmõjus NETS § 28 lg 2 punktiga 5 on vastuolus põhiseaduse §-ga 3, kuna viimati nimetatud säte ei luba nakkusohutuse ettevaatusabinõude määratlemist delegeerida Vabariigi Valitsusele; nakkusohutuse ettevaatusabinõud on sedavõrd lai ja kõikehõlmav mõiste ja annab Vabariigi Valitsusele väljaspool seadusandluse protsessi võimaluse isikute põhiõiguste piiramiseks seaduses eelnevalt defineerimata ulatuses ja omavoliliselt.
4.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta ning tema põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
4.1.VVk 305/2021 sätestatud piirangud on proportsionaalsed, vastustaja on korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest; VVk 305/2021 kehtestatud piirangute eesmärk on piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus, samas kui VVk 362/2021 eesmärk on vaktsineerimata inimeste kui enam ohustatud inimgrupi kaitse haigestumise eest, kuna sellel sihtrühmal on suurem tõenäosus haigestuda ning haigestudes sattuda haiglasse ja põdeda haigust raskelt; rohkearvulistel sotsiaalsetel üritustel osalemine suurendab paratamatult inimestevaheliste kontaktide arvu ning nakkuse leviku võimalusi, mis aga vaktsineerimata isiku vaatepunktist on ebasoodne; olemasolevate teadmiste alusel on ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt lubamatu anda laiemaid vabadusi, näiteks võimalust osaleda kõikvõimalikel sotsiaalsetel üritustel, isikule, kellel puudub kaitse COVID-19 vastu.
4.2.Piirangute kehtestamisel on lähtutud alati Teadusnõukoja soovitustest, milles järjepidevalt rõhutatud vaktsineerimise tõhusust ning seda, et just laialdane vaktsineerituse tase saab oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile; haiguse läbipõdemine annab immuunsuse, ent olemasolevate teadusandmete kohaselt püsib selline kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul; kirjavahetusest Euroopa Terviseohutuse Komiteega nähtub, et jätkuvalt puuduvad veenvad teadusandmed, mis eeltoodud seisukoha ümber lükkaks; Eestit puudutavad statistilised andmed haigestumise ja haiglaravi vajaduse kohta näitavad selgelt, et vaktsineerimine vähendab oluliselt just raskekujulise haigestumise ja sellest tingitud haiglaravi vajaduse riski; teadusringkondades puudub konsensus küsimuses, kui suur antikehade hulk veres annab tõhusa kaitse nakatumise vastu ning seetõttu ei ole vastavate testitulemuste alusel võimalik võrdsustada vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesi.
4.3.Vaktsineeritud ja vaktsineerimata läbipõdenud isikutele erinevate tingimuste kehtestamine on põhjendatud, kuna just vaktsineerimise näol tegemist tõhusa viisiga, et raskelt COVID-19
haigestumist vältida, mis tähendab ka seda, et vaktsineeritud inimesel on võimalik seeläbi ka haiglasse sattumise võimalust minimeerida ning tervishoiusüsteemi koormust vähendada;
4.4.Läbipõdemise järgne antikehade olemasolu ei ole võrdne vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega, sest kuigi antikehade olemasolu viitab COVID-19 haiguse läbipõdemisele, pole hetkel piisavalt tõenduspõhist informatsiooni, kas nende olemasolu tagab immuunsuse või mitte, antikehade uuringute kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks tõsikindlalt tugineda, puudub ka kokkulepitud referentsväärtus, millest teadaolevalt saaks inimest lugeda nakkusohutuks ning puuduvad usaldusväärsed teadusuuringud, mis annaksid võimaluse hinnata, milline on piisav antikehade tase, mis annaks aluse väita, et isik on piisavalt nakkusohutu ega nakatu ka ise uuesti piisavalt suure tõenäosusega.
4.5.Negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 test ei kaitse inimest ennast nakatumise eest ning just sel põhjusel tunnistati VVk 362/2021 vastu võttes kehtetuks varem VVk 305/2021 punktist 15 tulenev võimalus osaleda tegevustes sellise negatiivse testitulemuse alusel.
4.6.VVk 305/2021 andmise aluseks olevad NETS normid on põhiseadusega kooskõlas, kusjuures üldkorraldus on sobiv vorm kiiresti muutuvas olukorras piisavalt paindliku regulatsiooni kehtestamiseks ja muutmiseks; korraldustega kehtestatud meetmed on ajutist laadi meetmed, mis põhinevad prognoosidel ehk mis on kehtestatud eeldusel, et neid võidakse jooksvalt muuta, mistõttu on nende puhul keeruline kehtestada konkreetset ajalist tähtaega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vabariigi Valitsus on piisavalt ning usaldusväärsetele teadusteadmistele tuginedes ning Eesti valdkonnaspetsialiste koondava Teadusnõukoja soovitusi arvesse võttes põhjendanud oma otsust piirata COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes VVk 305/2021 sätestatud piirangute mittekohaldamise perioodi 180 päevaga diagnoosi kinnitamisest, välistades samas neile võimaluse hiljem piirangute esemeks olevates tegevustes osaleda negatiivse SARS-CoV-2 testitulemuse alusel ning võrdsustamata neid vaktsineeritud isikutega lähtudes nende veres tuvastatud antikehade hulgast. Vabariigi Valitsuse otsused piirangute sisu ja isikulise kohaldamisala kohta ei ole ilmselgelt meelevaldsed ning jäävad seadusega antud kaalutlusõiguse piiridesse. Vaidlusaluste korralduste aluseks olevad seaduse sätted ei anna seejuures Vabariigi Valitsusele lubamatult avarat kaalutlusruumi ega ole muul põhjusel põhiseadusega vastuolus.
6.Esiteks ei saa nõustuda vastustaja 21.02.2022 täiendavas seisukohas märgituga, et kaebajal tuleks kaebust muuta, tulenevalt sellest, et käesoleva kohtumenetluse ajal on VVk 305/2021 sätteid muudetud ning kaebuse esitamise ajal selle korralduse punktis 5 sisaldunud sätted on VVk 305/2021 kehtivas redaktsioonis üle viidud punkti 2, millele viidatakse ka punktis 14, kus on loetletud isikud, kelle suhtes selle korralduse punktis 10 sätestatud tegevustes osalemise piiranguid ei kohaldata. Kaebaja sõnastatud nõudeid tuleb tõlgendada – nagu ka käesoleva kaebuse menetlusse võtmise määruses tehtud – kaebuse eesmärgist lähtudes. Sellises olukorras, nagu käesoleval juhul, kus käimasoleva kohtumenetluse ajal vastustaja vaidlusaluste sätete sisu ja eeskätt järjekorda muudab, ei pea kaebaja esitama avaldust kaebuse muutmiseks, kui regulatsioon, mille tühistamiseks ta kaebuse esitanud on, on olulises osas jäänud samaks. Piirang, et COVID-19 haiguse läbi põdenud isik saab tegevustes osaleda 180 päeva jooksul diagnoosi kinnitamisest, samuti see, et tegevustes ei ole võimalik osaleda negatiivse testitulemuse alusel, on jäänud kaebuse esitamise ajaga võrreldes
samaks. Asjaolu, et vastustaja on VVk 305/2021 erinevate sätete paigutust muutnud, et ei too kaasa kaebuse muutmise vajadust. Vastupidine tõlgendus annaks haldusorganile põhjendamatu võimaluse isiku kaebeõigust takistada lihtsalt seeläbi, et teeb haldusaktis eelkõige formaalseid muudatusi, saavutades seeläbi mistahes ajal olukorra, kus formaalses mõttes säte, mida kaebaja vaidlustab, enam ei kehti. Tõhusa õiguskaitse põhimõttega oleks vastuolus see, kui sõltumata sisulisest hinnangust haldusakti (sh. üldkorralduse) tegelikule õigusmõjule tuleks kaebus rahuldamata jätta põhjusel, et haldusorgan on kohtumenetluse ajal muutnud vaidlusaluse sätte asukohta, akti struktuuri vms.
7.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et VVk 305/2021 andmise aluseks olevad NETS sätted on põhiseadusega vastuolus. Käesolevas asjas vaidluse all olevad VVk 305/2021 §-st 10 tulenevad tegevustes osalemise piirangud piiravad eelkõige kaebaja vaba eneseteostuse õigust põhiseaduse (edaspidi „PS“) § 19 tähenduses. Nimetatud põhiõiguse piirangud peavad olema kooskõlas põhiseadusega ja proportsionaalsed, ent ei eelda üksikasjalikku sätestamist formaalses mõttes seadusega. Tegemist ei ole sedavõrd intensiivsete piirangutega, mis igal juhul eeldaksid vahetut kehtestamist seaduse tasandil. Põhiseaduse §-st 3 ei tulene nõuet, et PS II peatükis nimetatud mistahes põhiõiguste või vabaduste piirangud tuleks kehtestada seadusega. NETS eelviidatud sätted on volitusnormina piisavalt täpsed ja selged ega anna valitsusele võimalust asuda täitma seadusandja rolli moel, mis läheks vastuollu võimude lahususe põhimõttega või annaks Vabariigi Valitsusele määratlemata omavoli võimaluse. NETS § 28 lõikest 5, 6 ja 8 tulenevalt on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi (eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine), olles seejuures NETS § 2 lg 1 punktis 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lõikes 2 määratlenud uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste. Viimatinimetatud säte lisati NETSi seejuures 18.05.2020 jõustunud muudatustega, mille tegemisel peeti konkreetselt silmas COVID-19 haigust. Niisiis ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Seda tõdemust ei väära ka asjaolu, et esimestest nakatumistest on käesolevaks ajaks möödunud kaks aastat. On üldteada, et haigust põhjustav SARSCoV-2 viirus muteerub, viiruse levikule ei ole suudetud tõhusalt senini piiri panna, oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele ei ole kadunud – seda ka käesoleval ajal leviva omikron-tüve kontekstis, millega nakatumisel põetakse enamasti kergelt, aga millega nakatunute hulk on jällegi enneolematult suur – ning efektiivne ravi asjaomase haiguse vastu puudub. Samuti on seadusandja piisavalt täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata – eelkõige ettevõtlusvabadust, koosolekuvabadust ja liikumisvabadust – ning sätestatud ühtlasi, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirangud peavad olema ajutised. Selliselt sõnastatud delegatsiooninorm on piisavalt täpne, jättes Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse nakkushaiguse levikust tingitud olukorra muutumisele kiirelt reageerida. Seadusandja poolt täpsemate kriteeriumite kehtestamine Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigusele läheks vastavate ülesannete Vabariigi Valitsusele delegeerimise eesmärgiga vastuollu. Vabariigi Valitsusel on NETS § 28 lõigetest 5 ja 6 tulenevate ülesannete täitmisel – ja sõltumata seadusandja poolsete täpsemate tingimuste seadmisest – kohustus teostada kaalutlusõigust lähtudes seadusandja poolt defineeritud eesmärgist ja kaalutlusõiguse piiridest.
8.Isikute õiguste tõhusa kaitse NETS alusel võetavate nakkushaiguse tõrjemeetmete ülemäärasuse vastu tagab ka seaduses sätestatu, et vastavad meetmed võetakse üksikakti ehk üldkorraldusega. Esiteks, põhiseadus iseenesest ei välista Vabariigi Valitsuse poolt piisavalt selge seaduse alusel määratlemata adressaatide ringi põhiõigusi piiravate üldkorralduste andmist. Tõsi on, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute või neist ette nähtud erandite isikulisse kohaldamisalasse kuuluvad kõik Eestis viibivad isikud ning ruumiline kohaldamisala hõlmab eelkõige avalikku ruumi kogu Eesti territooriumil. Isikulise ja ruumilise kohaldamisala poolest ei erine selline üldkorraldus õigustloovast aktist. Küll aga on seadusandja NETS § 28 lõikes 5 ette näinud, et Vabariigi Valitsus võib piiranguid kehtestada ajutiselt. Meetmete ajutine laad õigustab ühelt poolt nende kehtestamiseks haldusakti vormi. Haldusasjas 3-21-2241 tehtud kohtumääruses märkis ka Riigikohus, et „[ü]ksikjuhtumi reguleerimine [...] eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt“. Põhiseadusega vastuolus olevast volitusnormist saaks rääkida juhul kui seadusandja võimaldaks valitsusel kehtestada kõigi isikute suhtes ja kogu Eesti territooriumil kehtivaid piiranguid tähtajatult. Seadusandja on aga sõnaselgelt piiritlenud valitsuse volitused ajutiste meetmetega. Asjaolu, et seadusandja ei ole määranud meetmete võimalikku maksimaalset kehtivusaega ega sätestanud ka sõnaselgelt nõuet, et Vabariigi Valitsus peab vastava üldkorralduse andmisel nende kehtivusaja määrama – nagu see on näiteks karantiini kehtestamise korral NETS § 27 lg 3 alusel – ei anna samuti alust väita, et NETS § 28 lõiked 5 ja 6 on põhiseadusega vastuolus. Nähes seaduses sõnaselgelt ette, et meetmed peavad olema ajutised ning sätestades nende kehtestamise eesmärgi ning selle, et täitevvõim peab need kehtestama haldusaktiga, on seadusandja ühelt poolt sõnastanud Vabariigi Valitsuse otsustusõiguse piirid ning teisalt taganud isikutele võimalikult tõhusa õiguskaitse juhuks, kui Vabariigi Valitsus peaks talle antud kaalutlusõigust rikkuma, muuhulgas näiteks juhul kui valitsus kohaldab piiranguid, mis ei ole seadusandja poolt defineeritud eesmärgiga põhjendatavad või kui ta kohaldab neid piiranguid kauem kui seaduses sätestatud ajutisuse nõue ette näeb. Seadusandja nõue, et täitevvõim võib meetmeid kehtestada ajutiselt, ei tähenda vaba voli kehtestada neid ükskõik kui kauaks, vaid hõlmab selget keeldu kehtestada piirangumeetmeid kauemaks kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Teiseks – ja veelgi olulisem – on tähele panna, et haldusakti vormi valik NETS § 28 lõikes 5 ei kahjusta isikute õiguste kaitset, vaid pigem soodustab seda. Olukorras, kus VVk 305/2021 sätestatud piirangud oleksid kehtestatud õigustloova aktiga – näiteks määrusega – ei oleks kaebajal võimalik nende vaidlustamiseks vahetult halduskohtusse pöörduda. Sel juhul oleks piirangute vaidlustamiseks üldse põhimõtteliselt kaks võimalikku kohtuteed. Esimene neist eeldaks piirangu sisuks oleva kohustuse või keelu rikkumist ning reaktsioonina tehtava avaliku võimu otsuse (nt väärteokaristuse, ettekirjutuse, haldussunnimeetme) vaidlustamise raames vastavat kohustust või keeldu sisaldava määruse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise taotlemist. Selline lahendus oleks ilmselgelt tõhusa õiguskaitse tagamise seisukohast ebamõistlik. Teine võimalus oleks pöörduda Riigikohtusse individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega, mis on aga teadupoolest mitte seadusega reguleeritud, vaid Riigikohtu praktikas n-ö hädalahendusena välja töötatud kaebemehhanism (Vt Riigikohtu määrus 28.09.2021 asjas 5-21-7 punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise kaebevõimaluse olemasoluga – kuni seadusandja seda kohtumenetlust reguleerivates seadustes piisavalt selgelt reguleerinud ei ole – ei saanuks seadusandja NETSi sätete sõnastamisel arvestada. Selles olukorras oli Vabariigi Valitsusele haldusakti andmise õiguse delegeerimine ka nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võetavate piirangute tõhusa kohtuliku kontrolli tagamise seisukohast praeguses õiguskorras parim võimalik lahendus. Liiati tuleb tähele panna, et halduskohtus vahetult vaidlustatava üksikakti puhul on kohtul võimalus piirangute kohaldamisest tingitud selgelt silmatorkavale ja pöördumatut laadi ebaõiglusele
reageerida esialgse õiguskaitse kohaldamisega, milline võimalus sarnaste piirangute kehtestamisel üldakti vormis puuduks.
9.VVk 305/2021 sätestatud piirangute isikulise kohaldamisalaga seoses on kaebaja sisuliselt seisukohal, et COVID-19 haiguse läbi põdenud isikut põhjendamatult diskrimineeriv on see, et sellise isiku suhtes kohaldatakse asjaomaseid piiranguid pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest ka siis kui tema veres on tuvastatud normväärtusest suurem ja seega immuunsuskaitse olemasolule viitav antikehade hulk ning andmata talle võimalust osaleda neis tegevustes negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel, mis kinnitab tema nakkusohutust. Diskrimineerivaks peab kaebaja VVk 305/2021 sätteid eelkõige võrreldes COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud isikutega, kes saavad tegevustes osaleda vaktsineerimistõendi alusel. Alljärgnevalt esitatud põhjustel ei saa kaebaja seisukohtadega nõustuda. Möönan, et VVk 305/2021 kohaldamisel koheldakse COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesi mõnevõrra rangemalt võrreldes selle haiguse vastu vaktsineeritud inimestega, ent tegemist ei ole diskrimineerimisega, vaid vaktsineeritud isikute põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub iseenesest lubatud eesmärgist propageerida vaktsineerimist ning tõkestada COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas võimalikult ulatusliku immuniseerimise teel.
10.Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel 2 avaldatud teabele on VVk 305/2021 korralduse ja seda muutvate korralduste seletuskirjades selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Kõnealustes seletuskirjades on kajastatud andmeid COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi teatud perioodidel toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad, kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine n-ö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul ka VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu 2 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-transmitted.
sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
11.NETS § 28 lõikes 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas piirangute isikulise kohaldamisalaga seotud erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teada, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Samamoodi ei saa näiteks andmetest, et läbipõdenud inimesed korduvnakatumise korral kas ei satu haiglasse üldse või satuvad sinna väga harva, teha järeldust, et nende suhtes teatud piirangute kohaldamine – isegi kui neid piiranguid mõne teise rühma, näiteks vaktsineeritute suhtes, ei kohaldata – on tarbetu, kuna on ka täiesti võimalik, et läbipõdenute vähesem haigestumine (ja sellest tulenevalt ka raskekujuline haigestumine) on tingitud muuhulgas sellest, et nende suhtes kehtivad tegevustes osalemise piirangud, mille tõttu nad satuvad tõenäoliselt vähem keskkonda, kus neil on võimalik viirusega nakatuda.
12.On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
13.VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Selliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla
saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
14.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks samasuguseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema.
15.Selles, et COVID-19 haiguse läbi põdemine annab immuunsuse, ei ole poolte vahel vaidlust. Samas nähtub Euroopa Komisjoni 18.10.2021 dokumendi COM(2021) 649 final lisast 2 „Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suunised“ 3 , et ECDC – mille arvamusi ja teadusteadmisi puudutavaid ülevaateid on senises kohtupraktikas peetud autoriteetseks – on leidnud „tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse kohta saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest [ent kahjuks] on selliseid uuringuid vähe“. Samades suunistes tehti järeldus, et „[a]bsoluutarvudes on delta variandiga taasnakatumise risk pärast nakatumist väike 180 päeva jooksul pärast nakatumist, kuigi on tõendeid, et risk võrreldes varasema alfa variandiga on suurenenud.“ Viidatud allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses avaldatud seisukohta, et „[s]enini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu“. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29. märtsi 2021 Kättesaadav https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1638471880190&uri=CELEX%3A52021DC0649#. 4 Kättesaadav https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-ofSARSCoV-2-following-vaccination.pdf; lk 7.
tehnilises raportis4 märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul. On tõsi, et kõnealune tehniline raport on koostatud seitse kuud enne VVk 362/2021 vastu võtmist, ent hilisematest selle organi või muu samamoodi ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. aasta oktoobrikuuks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist avaldatud 24.11.2021 dokumendis 4 on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, on lünklikud ja ebakindlad. Samuti ilmneb vastustaja viidatud ECDC 10. mai 2021 raportist (vastustaja vastuse lisa 9), et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid uuesti haigestumise vastu kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb, ei ole.
16.Kahtlemata on olemas ka teadusuuringuid ning autoriteetsete uurijate arvamusi, mille kohaselt on COVID-19 haiguse läbi põdenud isik uuesti haigestumise vastu kaitstud märksa pikema aja jooksul kui 180 päeva. Samas juhtis ka Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas 3-21-2473 tehtud 02.12.2021 kohtumääruses tähelepanu sellele, et „[k]una tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO)“. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab aga teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul. Selles kontekstis oli n-ö läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus iseenesest mõistlik lahendus.
17.Mis puudutab seda, et vaktsineerimistõend kehtis 1 aasta ehk sisuliselt kaks korda kauem kui läbipõdemistõend, siis ühelt poolt tuleb tõdeda, et esitatud teadusandmed ega ka COVID-19 haigusega haiglaravi vajavate vaktsineeritud isikute hulk ei kinnita iseenesest seda, et vaktsineerimine annaks tõhusama või pikaaegsema immuunsuse kui haiguse läbi põdemine. See ei tähenda aga, et vaktsineeritud isikute soodsam kohtlemine läbipõdenutega võrreldes oleks käsitatav viimaste suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. Eelviidatud allikates kajastuva teadusteadmise pinnalt jääb mulje, et haiguse leviku tõkestamise seisukohast ei kohelda mitte läbipõdenuid põhjendamatult karmilt, vaid kui, siis pigem koheldakse vaktsineeritud isikuid tegeliku nakatumiskaitse olemasolu seisukohast liiga leebelt. Sellele, et ka vaktsineerimiskaitse kahaneb umbes poole aasta jooksul, viitab kasvõi see, et vaktsineerimiskuuri läbinud isikutele soovitatakse nö tõhustusdoosi kuue kuu, viimasel ajal aga veelgi lühema aja möödudes vaktsineerimiskuuri lõppemisest. Samuti on pärast kaebuse esitamist VVk 305/2021 sätteid muudetud selliselt, et ka vaktsineerimistõend kehtib varasema 1 aasta asemel 270 päeva.
18.Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes on põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt on selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Kuna jätkuvalt ei ole väga selget teadmist, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, on vaktsineerimata n-ö kergele läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Vaktsineerimismotivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada vaktsineeritud inimeste suhtes selliste piirangute kohaldamist ulatuslikumalt kui teiste, näiteks läbipõdemise teel immuunsuse saavutanud inimeste suhtes, isegi kui olemasolevad teadusteadmised lubavad arvata, et vaktsineerimise teel saadud kaitse ei kesta kauem kui läbipõdemise teel saadu.
19.Mõistagi ei taga vaktsineerimine ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud professor K. Fischeri analüüsis esitatud andmed 5 , samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused 6 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC 7 , Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse 8 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 9 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu10. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
20.Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda tervisega riskides. Vastustaja poolt viidatud prof. K. Fischeri koostatud andmeanalüüs haiglaravivajadusega COVID-19 patsientide hulga kohta, samuti vastustaja vastuses viidatud Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme J. Starkopfi avaldatu kinnitab, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on oluliselt väiksem kui 5 http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html.
vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab läbipõdenuid – nagu kaebaja – siis, nagu juba eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust. Selle tõdemuse pinnalt võis valitsus asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurendamisele võib kaasa aidata vaktsineeritute suhtes piirangute leevendamine võrreldes teiste isikutega.
21.Iseenesest on õige, et viirust kannavad edasi ja nakatavad teisi ka vaktsineeritud inimesed. See aga ei muuda kaebaja suhtes diskrimineerivaks vaktsineeritute sooduskohtlemist. Selline sooduskohtlemine on ühelt poolt õigustatud, kuna VVk 305/2021 sätestatud piirangute ühtmoodi kohaldamine kõigi (sh. vaktsineeritute suhtes) tooks kaasa väga suure osa majandustegevuse peatumise ning sellega kaasnevad olulise mõjuga majandus- ja sotsiaalprobleemid, samas piirangutest loobumine kõigi (sh. eeldatava immuunsuskaitseta isikute) suhtes ei aitaks viiruse levikut tõkestada. Olukorras, kus eelpool esitatud andmete alusel on lisaks usutav, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja kergemini, ongi selline erinev kohtlemine õigustatud selleks, et saada nakkushaiguse levik kontrolli alla (kuigi näiteks täielik lockdown aitaks ilmselt seda eesmärki kiiremini saavutada) ning samas hoida ühiskonnaelu ja majandus toimivana (kuigi piirangutest täielik loobumine oleks sellest seisukohast soodsam).
22.Mis puudutab seda, et pärast VVk 362/2021 jõustumist ei saa kaebaja VVk 305/2021 tegevustest osa võtta negatiivse testitulemuse alusel, siis ühelt poolt on vastustajal õigus selles, et negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebaja puhul sellise immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist juba eeltoodud põhjustel eeldada ei saa. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub muuhulgas nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes soodsama erandi kohaldamine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile. Teistele isikutele vaktsineeritutega sarnase sisu ja ulatusega erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. Statistilised andmed läbipõdenute olematu või väga vähese haiglaravi vajaduse kohta korduvnakatumisel on iseenesest kaalukad. Vastustaja poolt viidatud professor K. Fischeri poolt pärast 2021. aasta oktoobrikuud tehtud andmeanalüüsidest nähtub, et läbipõdenuid on korduvnakatumise korral haiglaravile sattunud üksikuid. Samas ei saa ühelt poolt mööda vaadata sellest, et läbipõdenute madal korduvhaigestumise määr võib olla vähemalt osaliselt tingitud esiteks nende inimeste oluliselt väiksemast üldarvust võrreldes vaktsineeritud inimeste ja inimestega, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust tõendatult läbi põdenud ning teisalt sellega, et läbipõdenute suhtes kohaldatavate piirangute tõttu on neil olnud nakatumise võimalusi vähem. Seda, milline oleks nakkuse leviku olukord juhul,
kui vaktsineeritud inimeste suhtes kehtestatud erand kehtinuks samuti 180 päeva nagu läbipõdenute puhul või kui läbipõdenute osas oleks kohaldatud erandit aasta jooksul, nagu see oli vaktsineeritute puhul või võimaldatud neil tegevustes osaleda negatiivse testitulemuse alusel, ei ole võimalik tegelikult kindlaks teha. Teisalt tuleb siingi silmas pidada juba eelpool mainitud vaktsineerimise propageerimise eesmärki ehk vajadust vältida elanikkonnas laialdase veendumuse tekkimist selle kohta, et kõige otstarbekam enda kaitsmise viis on haigus läbi põdeda. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist – jäädes statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbi põdemisele. Kuigi tuleb tõdeda, et vaktsineerimine ei ole osutunud nii tõhusaks, kui esiti loodeti – kinnitavad pelgalt professor K. Fischeri andmeanalüüsi andmed, et vaktsineerimise teel on võimalik saavutada olukord – sealhulgas pidades silmas seniseid teadmisi ja kogemusi seoses uute viirustüvedega – kus nakkuse leviku korral ei satu tervishoiusüsteem löögi alla. Just seda arvesse võttes on vaktsineeritute sooduskohtlemine kohane ja vajalik meede.
23.Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Seda on Vabariigi Valitsus ka järjepidevalt teinud, hinnates eeskätt Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist. Möönan, et selguse huvides oleks märksa parem, kui valitsus kehtestaks piirangud alati nii, et määraks kohe nende kehtestamisel kindlaks ka nende tähtaja ning teeks tähtaja möödudes vajadusel uue otsuse. See uus otsus võiks olla varasemaga samasisuline, ent sel juhul oleks märksa paremini jälgitav, kas või milliseid vahepeal saadud andmeid on Vabariigi Valitsus silmas pidanud eeskätt nende piirangute üle otsustamisel, mis sisuliselt muutmata jäetakse. Praeguse süsteemi juures põhjendab Vabariigi Valitsus VVk 305/2021 muutmiseks antud korraldustes ja nende seletuskirjades küll tehtud muudatusi, ent oluliselt ei käsitle küsimust, miks mingisugused varem kehtestatud piirangud muutmata jäetakse. Vastava tähtaja kohene määratlemata jätmine ei muuda korraldust siiski õigusvastaseks, kuna ühelt poolt tuleneb NETS § 28 lõikest 5 valitsusele kohustus piirangute sisu ja ulatust regulaarselt üle vaadata ning teisalt on igaühel võimalik seda kohtule esitatud kaebuses nõuda, kui ta leiab, et valitsus seda kohustust nõuetekohaselt ei täida.
24.Kuigi eeldatava immuunsuskaitseta inimeste nakatumise vältimiseks oli VVk 305/2021 punkti 15 kehtetuks tunnistamine – ehk negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemise võimaluse ära võtmine – põhjendatud, on kahtlemata tegemist võimalusega, mille taaskehtestamist peab Vabariigi Valitsus olukorra muutumisel ning piirangute põhjendatuse üle vaatamisel kaaluma. Vabariigi Valitsusel tuleb järjest enam hakata tähelepanu pöörama statistilistele andmetele, mis puudutavad erinevat riski määra erinevate ühiskonnagruppide (nt vanuse, üldise terviseseisundi, varasema COVID-19 läbi põdemise) puhul. Kuigi saab tõdeda, et vaidlusaluste piirangute praegusel kujul kehtestamisel – ehk 2021. aasta oktoobris, kui võeti vastu VVk 362/2021 – ei olnud piisavalt esinduslikke statistilisi andmeid, mille pinnalt pidanuks Vabariigi Valitsus tingimata teatud isikute kategooriad piirangute kohaldamisalast välja jätma, siis statistiliste andmete puhul võib eeldada, et tulevikku suunatud prognooside tegemine nende pinnalt on seda enam põhjendatud, mida pikemat aega ja suuremat valimit need andmed puudutavad, mis tähendab, et käesoleval ajal piirangute vajalikkust ümber hinnates võib olemasolevate statistiliste andmete väärtus olla teistsugune.
Samamoodi tuleb valitsusel edaspidi paratamatult anda hinnang ka sellele, kas vaktsineerimise propageerimise eesmärk on üldse saavutatav või on see muutunud perspektiivituks, võttes arvesse, et vaktsineeritute osakaal tegelikult 2021. aasta oktoobriga võrreldes oluliselt suurenenud ei ole ning eesmärgiks seatud 80%-lisest vaktsineerituse määrast on Eesti elanikkond praegu üldjoontes sama kaugel kui ta oli käesolevas asjas vaidluse all olevate piirangute kehtestamise ajal. Samuti tuleb valitsusel arvesse võtta viimasel ajal leviva SARS-CoV-2 viiruse omikron-tüve eripärasid ning hinnata seda, kuidas selle levik mõjutab eeskätt tervishoiusüsteemi, aga ka muude avalike ja avalikust huvist kantud teenuste toimepidevust. Küll aga ei saa valitsusele panna kohustust piirangumeetmete leevendamisega kiirustada või hakata neid leevendama esimeste tõsiste märkide ilmnemisel epidemioloogilise olukorra paranemise kohta. Võimaliku piirangute leevendamiseks või ümbervaatamiseks kohustamise nõude rahuldamine oleks võimalik juhul kui oleks kas tõsiseltvõetav teadmine selle kohta, et on ilmnenud uued andmed, millest lähtudes on Vabariigi Valitsusel juba tekkinud kohustus piirangusätted üle vaadata või kui on põhjendatud alus arvata, et Vabariigi Valitsus selliste andmete olemasolul vastavate muudatuste tegemist nõuetekohaselt ei kaalu. Vabariigi Valitsus on seni asjaomaste piirangute vajalikkust regulaarselt läbi vaadanud ning ei ole põhjust eeldada, et ta ei tee seda ka edaspidi. Selliseid andmeid, mille põhjal oleks alust väita, et vastustaja on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks reageerimisega ilmselgelt hiljaks jäänud, ei ole.
25.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajalt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.