Xi, Yu, Ci, Di ja Fi kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ osaliseks tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X, Y, C, D ja F, esindaja adv Severinas Jakubauskas Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) erinevad COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-Co-V-2 leviku tõkestamiseks mõeldud meetmed ja piirangud. Korraldus on antud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 pde 1 ja 2 ja lg 3, ning § 28 lg 2 p-de 1-3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks. Muuhulgas näeb korralduse p 10 riigisiseste meetmete ja piirangutena ette, et sisetingimustes sportimine ja treenimine (alap 1), avalikes saunades, spaades, basseinides jmt viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7-9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p 14 täitmine. Korralduse p 14 sätestas loetelu isikutest, kes võivad loetletud tegevustes osaleda. Kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse redaktsiooni kohaselt kuulusid sellesse loetellu teiste hulgas järgmised isikud (korralduse p 5 alap 2-4): 2) on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 3) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 31) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 4) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alap-s 2 sätestatut.
2.Hilisemates redaktsioonides on vaktsineeritutele kohalduvaid tingimusi täpsustatud ning korralduse nr 305 varasema redaktsiooni p-s 5 sisaldunud sätted esitati hoopis korralduse p-s 2. Hoolimata muudatusest loeti läbipõdenuks endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatuse kestust piirati, andes selle isikule, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Nn tõhustusdoosi saanud vaktsineeritutele jäi jätkuvalt võimalus kontrollitud tegevustes osaleda kuni ühe aasta jooksul pärast täiendavat vaktsiinidoosi.
3.Kaebajad on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud. X on teinud diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi 03.11.2021 (tõend kehtiv kuni 02.05.2022), Y 25.07.2021 (tõend kehtiv kuni 21.01.2022), C 04.03.2021 (tõend kehtiv kuni 31.08.2021), D 27.02.2021 (tõend kehtiv kuni 26.08.2021), F 26.05.2021 (tõend kehtiv kuni 22.11.2021).
2(15)
3-21-2719
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.X, Y, C, D ja F esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305. Kaebajate eesmärgiks on lõpetada enda diskrimineerimine. Kaebajad taotlevad sisuliselt korralduse nr 305 tühistamist osas, milles see välistab nende jaoks p-s 10 loetletud tegevustes osalemise pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest, ning vastustaja kohustamist pikendada diagnoosi kinnitamisest arvestatavat 180-päevast tähtaega ühe aastani. Kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 11.02.2022 ja 22.02.2022) on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Korralduse andmise sisulisi põhjendusi on lubatud analüüsida vaid haiguse leviku seisukohalt, muud argumendid – haiguse kergem kulg jmt – tuleb jätta kõrvale, sest korraldusega on sätestatud just haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed. 2) Põhjendamatu on kohelda kaebajaid kui läbipõdenuid kehvemini vaktsineeritud isikutest. Teaduspõhiseid põhjendusi selliseks vaheteoks ei esine. Kui eesmärgiks on nakkuse leviku vähendamine, on põhjendamatu seada piiranguid isikutele, kes on nakkuse vastu kaitstud, arvestades, et nii läbipõdemise kui vaktsineerimise kaudu omandab isik COVID-19 vastu antikehad. Vastustaja seisukoht, et läbipõdenute koroonatõendi kehtivus on vaktsineeritute omast poole lühem, ei ole teaduspõhine. Ka Eesti teadlased on avaldanud arvamust, et haiguse läbipõdemine annab parema, pikemaajalise ja laiapõhjalisema kaitse kui vaktsineerimine; vaktsineeritutel on 13 korda suurem risk nakatuda; läbipõdemise kaitse on olnud vaktsineerimisest kordades parem; vaktsiinist tulenev kasu ei kaalu üles nende kõrvaltoimeid; läbipõdenute immuunsus püsib samal tasemel vähemalt 10 kuud ja tõenäoliselt kauemgi; immuunsus on tõhus ka uute tüvede vastu ning seega peaks läbipõdenute koroonatõend kehtima vähemalt 12 kuud ja vaktsineeritutel 6 kuud (vt EPL artikkel 14.10.2021, kaebuse lisas 3). Ka Terviseameti andmetest nähtub läbipõdemise parem kaitse (vt kaebuse lisa 4). SARS-CoV-1 kogemus näitab, et läbipõdenutel on immuunkaitse isegi 17 aastat pärast haiguspuhangut (vt kaebuse lisa 6). Qataris läbiviidud uuringust nähtub, et 7 kuu möödudes polnud läbipõdenute immuunkaitse isegi vähenema hakanud (vt kaebuse lisa 7). Antikehade kõrget taset läbipõdenutel kinnitavad ka Austrias ja Itaalias läbiviidud uuringud ja ajalehes New York Times avaldatud artikkel (vt vastavalt kaebuse lisad 8, 9 ja 10). Kaebajad ei muutu 6 kuud pärast läbipõdemist nakkusohtlikeks. Kaebajad kuuluvad vaktsineeritutega võrreldavasse gruppi, see nähtub ka korralduse nr 305 seletuskirjast, mistõttu tuleks neid kohelda võrdselt. 3) Kaebajatele piirangute seadmine on ebaproportsionaalne. Vastustaja on korralduse eesmärgiks seadnud viiruse leviku tõkestamise. Kuna kaebajad on haiguse läbi põdenud, ei ole proportsionaalne neile piirangute seadmine 180 päeva möödumisel. P-ga 10 piiratakse olulisel määral isikute õigust osaleda ühiskondlikus elus. Meede ei ole sobiv, kuna kaebajate suhtes kehtestatud piirangud ei aita eesmärki täita, sest kaebajad juba omavad viiruse vastu kaitset. Meede ei ole vajalik, sest viiruse leviku vähendamine on kaebajate puhul juba saavutatud. Meede ei ole mõõdukas, sest arusaadav ei ole ühiskonnale tekkiv kasu sellest, et kaebajatel kui haiguse läbipõdenutel ei ole nakatumisest 180 päeva möödumisel peaaegu üldse võimalik ühiskondlikust elust osa võtta. Üleüldiste piirangute rakendamine kõigile isikutele ei ole proportsionaalne, kui need piirangud ei arvesta isiku individuaalse riskitasemega – proportsionaalne oleks kehtestada piiranguid üksnes nende isikute suhtes, kes kuuluvad riskirühma. Kaebajate õiguste piiramine ei aita olulisel määral nakatumisi vähendada. Vastustaja on teistes menetlustes ise esitanud andmeid, millest nähtub, et läbipõdemine annab tõhusama, 2-3 korda parema kaitse kui vaktsineerimine (vt 11.02.2022 seisukoha lisa 3 ja selle põhjal seisukoha lk-l 3 ka lk-l4 kujutatud graafikud; 11.02.2022 seisukoha lisa 5 ja vastav
3(15)
3-21-2719 graafik seisukoha lk-l 4), ehkki vaktsineerimine pärast läbipõdemist annab veelgi parema kaitse. Läbipõdenud isikute korduvnakatumine on olnud väiksem kui vaktsineeritud isikute nakatumine (vt 11.02.2022 seisukoha lisa 6; vt Terviseameti andmete põhjal loodud ja 11.02.2022 seisukoha lk-l 5 kujutatud graafik), seega kujutavad läbipõdenud endast oluliselt väiksemat koormust haiglasüsteemile. Kui vaktsineeritute õiguste piiramine ei ole avalikes huvides vajalik, ei saa seda olla ka läbipõdenute õiguste piiramine. 4) Piirangute tegelik eesmärk – inimeste vaktsineerimisele survestamine – on ebaseaduslik. Vabariigi Valitsuse liikmed, sh peaminister, aga ka Riigikogu liikmed jm ametiisikud, on välja öelnud, et eesmärgiks on kõrgema vaktsineerituse taseme saavutamine (nt kaebuse lisad 12, 13, 14; 11.02.2022 seisukoha lisad 1 ja 2). Sellist eesmärki kinnitab ka negatiivse koroonatesti kasutamise võimaluse kaotamine nakkusohutuse tõendina alates 25.10.2021, ehkki see kinnitab nakkusohutust palju tõhusamalt, võrreldes läbitud vaktsineerimiskuuriga. Ka õiguskantsler on leidnud, et piirangutega ei tohi sundida vaktsineerima ja seadnud kahtluse alla, kas koroonatõendi küsimine on epidemioloogiliselt vajalik olukorras, kus paljudel inimestel on immuunsus (EPL 26.08.2021 artikkel1). Vaktsineerimisega kaasneb terviserisk, sh on ka Eestis dokumenteeritud enam kui 200 inimesel tõsiseid kõrvalmõjusid (vt kaebuse lisad 15 ja 16). Isegi kui risk on väike, ei tohi kaebajaid survestada seda riski võtma. Läbipõdenutel on vaktsiinikahjude saamise risk suurem (vt kaebuse lisa 3). Vastustaja ei paku mingit toetust juhul, kui vaktsiini tagajärjel tervisekahju tekitab, suunates inimesi esitama nõuet vaktsiinitootja vastu (vt kaebuse lisa 15). Vaktsineerimisele survestamine on piirangute eesmärgina just kaebajate kui läbipõdenud ja seega haiguse vastu hästi kaitstud isikute jaoks eriti ebaproportsionaalne. Vaktsineerimisele sundimise ja survestamise kui eesmärgi ebaseaduslikkust kinnitavad paljud rahvusvahelised normid. 5) Korraldus on vastuolud võimude lahususe põhimõttega. Täidesaatva võimu esindaja ei saa kohaldada ühiskonnale niivõrd laiaulatuslikke meetmeid, taoline võim peaks olema seadusandjal. Olulisema osa suure mõjuga eeldatavalt pikaks ajaks kehtestatavatest piirangutest peaks vastu võtma Riigikogu. Täidesaatvale riigivõimule antav volitus peaks ajaliselt olema piiratud hädavajalikuga (TLRKm 06.08.2021, nr 3-21-1052, p 18). Volitusnorm on liiga laialivalguv, seal puuduvad mistahes piirangud (ajaline, ruumiline, korduvus, kriteeriumid isikute lõikes)
5.Vabariigi Valitsus palub 10.01.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 22.02.2022), leides järgmist: 1) Vaktsineerimata läbipõdenuid ei saa tänaste parimate teadmiste kohaselt pidada nakkusohutuks pärast 180 päeva möödumist positiivsest PCR-testist, mistõttu puudub põhjendus kehtestada kaebajate suhtes erandeid ühiskondliku tervishoiukriisi kestel. Kaebuses toodud väited ei ole kooskõlas korralduse eesmärkide ega arstide ja teadlaste arvamusega. Üksikuuringute asemel on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). 2) Kaebuse esitamise ajal ei riivanud korraldus Xi ja Yu õigusi, seega puudub neil kaebeõigus. Korraldus nr 305 on antud eeldusel, et seda võidakse jooksvalt muuta. Korralduse p 19 järgi kehtivad sellega kehtestatud meetmed ja piirangud korralduses nimetatud tähtajani, korralduse muutmiseni või kehtetuks tunnistamiseni ning nende vajalikkust hinnatakse hiljemalt iga kahe nädala tagant. Senine COVID-19 tõkestamisega seotud vastustaja korralduste andmise ja muutmise praktika kinnitab, et korraldust on sageli muudetud, haiguse
3-21-2719 tõkestamise meetmeid lõdvendatud või karmistatud, arvestades mh haiguse levikut ja sellega seotud asjaolusid. Kaebuse esitamise hetkel ei saanud eeldada, et samad piirangud kehtivad ka 2022. a jaanuaris või mais. Korralduse ennetav vaidlustamine ei aita paremini kaitsta kaebajate õigusi. Kaebust oleks põhjust esitada kõige rohkem 2 nädalat enne läbipõdemistõendi kehtivuse lõppu. Kaebuste menetlemine ennatlikus olukorras ei vasta menetlusökonoomia põhimõttele. 3) Korraldus nr 305 on õiguspärane. Seadusandja on NETS § 28 lg-s 6 sellise võimaluse sõnaselgelt ette näinud ning valitud vorm ei kahjusta piirangute mõjualasse jäävate isikute õigusi (Tallinna Halduskohtu 01.10.2021 otsus nr 3-21-1079; vt ka TLRKm 02.12.2021, nr 3212473 p 9). Vastustaja on korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoda on pandeemia vältel kogunud ja analüüsinud ekspertinfot ning esitanud oma põhjendatud seisukohad ja soovitused vastustajale. Teadusnõukoja soovitused põhinevad lisaks ka Terviseameti statistikal haigestumiste ja haiglaravi vajajate kohta ja nendele andmetele tuginevatel prognoosmudelitel ning Tartu Ülikooli uuringul „Koroonaviiruse levimus“.2 Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel,3 sellest on vastustaja järjepidevalt lähtunud ning seega on võimalik lubada rohkem võimalusi avalikus elus osalemiseks vaktsineeritutele. 4) Korralduse eesmärgiks on tõkestada koroonaviiruse levikut ja kaitsta isikute hüvesid võimalikult suurel määral, leides hüvede ja isikute õiguste ja vabaduste vahel mõistlik tasakaal. Selleks on kehtestatud erinevad meetmed, millega on rohkem piiranguid seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda, viirust edasi kanda ning haigust põdeda raskelt. Vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Ühiskondlikult võimalikult rohke vaktsineerimine on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks, kuna vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski. Kuna tegu on piisknakkusena leviva viirusega, on isikute kokkupuutumiste võimaluse piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. 5) Korralduses nr 305 on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Nakkusohu miinimumini viimiseks võib piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Pandeemia tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis (PS § 16, § 28), mh tagades selleks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Riigil puudub võimalus jätta meetmed võtmata (PS § 14, riigi soorituskohustused). 6) SARS-CoV-2 viirus on ka teadlaste jaoks jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mille osas viiakse järjepidevalt läbi teadusuuringuid. Nakkushaiguse leviku tõkestamisele aitab kaasa ka see, et vaktsineerimata isikud ei saa sotsiaalsetest üritustest nii igakülgselt osa võtta kui vaktsineeritud isikud, sest vaktsineerimata isikutel on suurem oht nakatuda ning viirust edasi kanda, samuti nakatumise korral haiglasse sattuda. Vaktsineerimata inimeste kaitsmine nakatumise eest on ka hädavajalik haiglate töökoormuse vähendamiseks. Korralduse
3-21-2719 põhjendusi ei saa seega analüüsida ainult nakkuse leviku tõkestamise kontekstis. Piirangud on korralduse eesmärkide suhtes sobivad ja vajalikud, aidates kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele. 7) Vaktsineeritutele ja vaktsineerimata läbipõdenud isikutele erinevate tingimuste kehtestamine on õigustatud. Läbipõdemistõendi kehtivusaeg aitab kaasa korralduse nr 305 eesmärkide saavutamisele. Läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus on põhjendatud, see lähtub EL-s tunnustatud seisukohast ja tugineb ECDC ametlikul seisukohal ja 10.05.2021 tehnilisel raportil (vt vastuse lisa 1)4. Euroopa Terviseohutuse Komitee (HSC) andis kinnituse 18.10.2021, et ECDC 10.05.2021 raport ja selles antud hinnangud on endiselt kehtivad, kuna pole uusi andmeid, mis annaks alust neid hinnanguid teistkordselt tõlgendada ning ümber vaadata (vt vastuse lisa 2). ECDC on kinnitanud ka 17.09.2021 HSC kohtumisel riikidele, et ECDC seisukohad läbipõdemise tõendi 180-päevase kehtivuse osas ei ole siiani muutunud (vastuse lisa 3). Pärast kogu olemasoleva teabe läbivaatamist on leitud, et praegu ei ole küllaldaselt tõendeid, mis toetaksid läbipõdemistõenditele pikema kui 180-päevase kehtivusaja määramist (täiendav teave esitatud Komisjoni aruande lisas II, ECDC suunised; vt vastuse lisa 5, lk 7). Seega tuleneb teaduslike uuringute põhjal tehtud kokkuvõtlikest järeldustest, et inimesel, kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, ei ole vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse tase, mistõttu puudub põhjus läbipõdemistõendi kehtivusaja pikendamiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et kuigi leidub uuringuid ja teadlaste arvamusi, millest nähtub, et läbipõdemine võib anda tõhusama kaitse kui vaktsineerimine ning kaitse võib kesta ka kauem, kui 6 kuud, ei ole avaldatud uuringud ühesed ning pole selget teadmist, et haiguse läbipõdemisest tekkiv immuunsus on piisav viiruse leviku tõkestamiseks, viidates mh Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje ja kontrolli keskuse (CDC) avaldatud uuringule, 5 millest nähtub, et ka enne kuue kuu möödumist haiguse läbipõdemisest on immuunsus uue nakatumise vastu märgatavalt väiksem kui vaktsineerimise korral (vt TLRKm 09.11.2021, nr 3-21-2245, p 16). Kohtud on järjepidevalt asunud seisukohale, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul oleks kaitse isegi tõhusam (vt nt TLRKm 02.12.2021, nr 3212550, p-d 18 ja 19). ECDC 29.03.2021 tehnilise raporti 6 kohaselt leidub tõendeid, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist, mis võib tähendada, et viirust kantakse vähem edasi (vt vastuse lisa 6). Arvestada saab, et vastustaja on juba lühendanud ka vaktsineerimistõendi kestust 270 päevale, mis vähendab väidetavat ebavõrdsust. 8) Antikehade testi tulemust ei saa võrdsustada vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega. Teaduslik konsensus ei kinnita läbipõdemisest tekkivat tõhusat ja pikaajalist kaitset haiguse vastu, kokkulepitud referentsväärtused puuduvad, samuti puudub teadmine kaitse kestusest. Ka Eesti Teadusnõukoda ei ole senini teinud vastustajale ettepanekut väljastada isikutele tõendeid antikehade olemasolu põhjal ega pikendada läbipõdemise tõendi kehtivust. Antikehade testi positiivne tulemus võib küll viidata varasemale nakkusele, kuid ei pruugi tagada kaitset taasnakatumise või immuunvastuse vältimise potentsiaaliga uute variantide eest. Nii on ka Internetis kättesaadav: https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Use-of-antibody-tests-forSARS-COV-2-in-the-context-of-Digital-Green-Certificates.pdf
3-21-2719 ECDC täna endiselt seisukohal, et praegu kättesaadavad antikehade testid ei sobi inimese nakatumisaja ja immuunsuse hindamiseks. Seetõttu ei peeta ka antikehade testi positiivset tulemust piisavaks, et anda välja läbipõdemistõend, mis vabastaks omaja kohustusest järgida teatavaid rahvatervishoiu meetmeid (vt vastuse lisa 5, lk 3-5). Seisukohta, et antikehade olemasolu fakt ei ole praeguse hetke meditsiiniliste tõenduspõhiste teadmiste kohaselt piisavaks aluseks, et hinnata isiku nakkusohtlikkust või koroonaviirusega uuesti nakatumise tõenäosust, on väljendanud ka Teadusnõukoja endine liige, arst-õppejõud dr Pilleriin Soodla (vt vastuse lisa 8). 9) Kaebajate vastuväited vaktsineerimisele on põhjendamatud. Hetkel saadaval olevad vaktsiinid on piisavalt uuritud ja usaldusväärsed. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks COVID-19 vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud. 7 Tingimuslike müügilubade andmine ei tähenda, et tegemist oleks eksperimentaalsete ja katsefaasis vaktsiinidega. Vaktsiinide ohutust kinnitab piisav kontroll ja pidev järelevalve. Euroopa Ravimiamet on kõiki Euroopas müügiloa saanud COVID-19 vaktsiine hinnanud piisavalt ohutuks ja tõhusaks koroonaviirusega võitlemisel. Rakendatud on erinevaid järelevalvemeetmeid, nt ohutusaruannete avaldamine. Tänane teadmine ja ka kasutatud vaktsiinidooside arv viitab piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja ohutusele. Ka kohtupraktikas on leitud, et kuivõrd vaktsineeritud inimesed on ise astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides, on mõistlik kui nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, (vt nt Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 kohtumäärus nr 3-21-2735, p 12). Kehtestatud ei ole kohustuslikku vaktsineerimist. 10) Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel. Prof. Joel Starkopfi sõnul põevad haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt ning neil on ligi kaheksa korda väiksem tõenäosus haiglaravi vajaduse järele. 8 Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning soovitanud kõigil end vaktsineerida. 9 Näiteks 18.11.2021 seisuga on Teadusnõukoda kinnitanud, et vaktsineerimine on kriitilise tähtsusega (vt vastuse lisa 10). 11) Riivet kaebajate õigustele õigustab ülekaalukas avalik huvi. Epidemioloogiline olukord Eestis on võrdlemisi halb (vt vastuse lisa 11). Kaebajad ei ole toonud välja ülekaalukaid huvisid või enda õiguste ülemäärast rikkumist. Piiratud ei ole ligipääs esmatarbeteenustele. Arvestades kõrget riskitaset, tuleb ühiskonna huvisid üksikisiku huvidega võrreldes olulisemaks pidada ning lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Hetke riskitaset arvestades ei saa üksikisikute huvisid, et neile kohalduvad piirangud oleksid leebemad ning mõjutaks vähem nende igapäevaelu, pidada piisavalt kaalukas õigushüveks, et piirangute leevendamine oleks põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohtu menetluses on Xi, Yu, Ci, Di ja Fi kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ osaliseks tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks. Kohus leidis 10.12.2021 Internetis kättesaadav: https://vaktsineeri.ee/covid-19/covid-19-vaktsiinid/. Internetis kättesaadav: https://www.err.ee/1608363600/starkopf-oleme-koroonaga-sarnases-olukorraskuimartsis-aprillis.
Internetis kättesaadav: https://pilv.riigikantselei.ee/index.php/s/o4rJwxHqgbPd9g5, vt nt Teadusnõukoja soovitused valitsusele 28.10.2021.
7(15)
3-21-2719 määruses, et kaebajate kui COVID-19 haiguse läbipõdenute eesmärgiks oli kaebusest nähtuvalt see, et vastustaja kohtleks neid võrdselt nendega, kes on COVID-19 haiguse vastu kaitse omandanud vaktsineerimise kaudu, ja väljastaks neile sellekohase tõendi, mille kestus on 1 aasta alates kaitse tekkimisest. Kohus tõlgendas kaebuse nõuet kaebajate eesmärgist lähtudes ja sõnastas kaebust menetlusse võttes kaebajate nõuded selliselt, et kaebajad taotlevad korralduse nr 305 p 5 alap 2 tühistamist ning vastustaja kohustamist 180-päevase tähtaja pikendamiseks 1 aastani alates SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamisest. Vahepealsel ajal muudeti korralduse redaktsioone ning esitati eelnevalt p-s 5 sisaldunud sätted p-s 2. Seejuures loeti läbipõdenuks endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatus on isikul, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Seega jäi kaebajate vaidlustatud regulatsioon suuresti samaks ehk redaktsioonilistest muudatustest hoolimata kehtis piirang, et COVID-19 haiguse läbi põdenud isikud said tegevustes osaleda vaid 180 päeva jooksul diagnoosi kinnitamisest, kusjuures kontrollitud tegevustes osalemine ei olnud endiselt võimalik ka negatiivse testitulemuse alusel. Seega olenemata korralduse numeratsiooni muutusest jäi kaebuse ese sisuliselt samaks.
7.Kohus ei nõustu vastustaja väitega Xi ja Yu kaebeõiguse puudumise kohta. Korralduse nr 305 kehtivus ei olnud ajaliselt piiratud, isegi kui selle p 19 nägi ette, et piirangute vajalikkust hinnatakse iga 2 nädala tagant uuesti. Seega kehtisid kaebuse esitamise ajal korralduse sätetest tulenevad piirangud, mida hakati või oleks hakatud kaebajate suhtes kohaldama vastavalt 2022. a jaanuaris ja mais ja selliselt oli kaebuse esitamise ajal tegu kehtiva korraldusega olenemata tõenäosusest, et Vabariigi Valitsus piiranguid muudab. Kehtivast korraldusest tulenevate piirangute vaidlustamiseks ei pidanud X ja Y ootama ära, millal nende suhtes kehtiva erandi kohaldamine lõpeb. Formaalselt oli tegemist kehtiva üldkorraldusega, millega vastavalt oleks allutatud või juba allutati X ja Y piirangule alates 03.05.2022 ja 22.01.2022 ning sellisena võis see nende õigusi rikkuda.
8.Kaebajad ei ole kaebuses sisuliselt kahtluse alla seadnud laiemalt piirangute vajadust ja sobivust COVID-19 haiguse leviku piiramisel ega väida, et piirangud iseenesest oleksid olnud põhjendamatud, vaid on kehtestatud piirangute kontekstis pidanud õigusvastaseks endi kui haiguse läbipõdenud inimeste erinevat kohtlemist 180 päeva möödumisel läbipõdemisest võrreldes vaktsineeritud isikutega. Vaidluse põhisisuks on seega küsimus, kas läbipõdenute ning vaktsineeritute või nendega võrdsustatute võimalused osaleda korralduse p-s 14 sätestatud kontrollitud tegevustes pidanuks olema samaväärsed. Erineva kohtlemise põhjendatust hindab kohus vastava otsustuse tegemise aja seisuga – sellena käsitab kohus Vabariigi Valitsuse korralduse nr 362 vastuvõtmise aega ehk 21.10.2021, sest sellega muudeti oluliselt läbipõdenute võimalusi reguleeritud tegevustes osaleda, kuivõrd neil kadus võimalus osaleda tegevustes negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel. Ka kaebuse esitamisest pärast korralduse nr 362 jõustumist ning kaebuse sisust saab järeldada, et kaebus ei puuduta kaebajate võimalikku õigusvastast diskrimineerimist enne korralduse nr 362 andmist. Seega tuleb selle aja seisuga hinnata, kas vaidlustatud korralduse kui üldkorralduse õiguspärasuse tingimused olid täidetud ja kaebajate erinev kohtlemine (eelkõige nn koroonatõendite kehtivuse erinev aeg) oli põhjendatud ning kas vastustaja prognoos oli põhjendatud ja valitud meetmed sellest lähtudes proportsionaalsed. Kohustamisnõude lahendamisel on oluline, kas vahepeal muutunud asjaolusid arvesse võttes oli Vabariigi Valitsusel tekkinud kohustus vastav otsustus ümber vaadata ja kaebajate tõendeid pikendada.
9.Esmalt tuleb märkida, et kohus ei nõustu kaebajate käsitlusega, et korralduse nr 305 andmise sisulisi põhjendusi võib analüüsida üksnes haiguse leviku seisukohalt. Korralduse
8(15)
3-21-2719 ainsaks eesmärgiks ei olnud kitsalt haiguse edasikandumise takistamine ühelt inimeselt teisele. Korralduse seletuskirjas10 on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik saada nakatunuga lähikontaktis olles. Sellise piisknakkusena leviva viiruse puhul on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Vabariigi Valitsus arvestas seejuures, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda ning seega tuleb korralduse andmist analüüsida ka sellest eesmärgist lähtudes. Seletuskirjas on põhjendatud, et nakkuse leviku prognoositavas tõusutrendis mõjutab nakatunute ja haigestunute hulk tervishoiuteenuse osutajate tavapärase abi osutamise võimekust. Sellises olukorras tuleb pidada põhjendatuks teatud tegevustes osalemiseks piirangute kehtestamist, mis olemuslikult vähendavad inimestevahelisi kontakte, piirates selliselt nii viiruse levimist soodustavate olukordade teket kui ka aidates tagada, et COVID-19 haigusest põhjustatud ravivajadus ei hakka ohustama meditsiinisüsteemi jätkusuutlikku toimimist.
10.Kaebajate hinnangul ei olnud aga selliste piirangute seadmisel põhjendatud läbipõdenute erinev kohtlemine vaktsineeritud isikutest. Kaebajatele kui läbipõdenud isikutele piirangute seadmine, erinevalt vaktsineeritud isikutest, ei ole kaebajate arvates proportsionaalne, st meede ei ole ei sobiv, kuna kaebajad juba omavad kaitset viiruse vastu, vajalik, kuna viiruse leviku vähendamine on kaebajate puhul juba saavutatud, ega ka mõõdukas, kuna ühiskonnale saadav kasu võrreldes kaebajate õiguste piiramisega ei ole mõistetav. Kaebajad tuginevad seejuures statistilistele andmetele, mis kajastavad vaktsineeritute ja läbipõdenute koroonaviirusega nakatumist või taasnakatumist ning haiglaravile sattumist.
11.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Diskrimineerimisega on isikute ebavõrdsel kohtlemisel tegemist juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjendus. Korralduse nr 305 p-s 10 sätestati sisulised tingimused tegevuste läbiviimiseks erinevates valdkondades, sh loetelu tegevustest, milles on lubatud osaleda mh p-s 14 sätestatud tingimused täitnud isikutel – teiste hulgas isikutel, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, 180 päeva jooksul; haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud. Seevastu pärast 180 päeva möödumist ei ole haiguse läbi põdenud isikutel lubatud p-s 10 sätestatud tegevustes osalemine. Kaebajate puhul on nakatumine koroonaviirusega PCR-testi tulemusega kinnitatud. Võrreldavateks gruppideks on praegusel juhul seega vaktsineerimata läbipõdenud pärast 180 päeva möödumist ja täielikult vaktsineeritud inimesed.
12.Nõustuda ei saa kaebajate arvamusega, justkui puuduks nende gruppide erinevaks kohtlemiseks mistahes mõistlik põhjendus. Tallinna Ringkonnakohus märkis 30.12.2021 tehtud määruses ja sellega nõustub ka halduskohus, et jätkuvalt lünklikud teadusandmed11 ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus Vt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmise seletuskiri. Internetis leitav nt aadressi https://www.kriis.ee/covidikriisijuhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-seletuskirjad#korraldus-305 vahendusel.
3-21-2719 on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse ilmselgelt tõhusam. Kaebajad on kaebuses viidanud küll mitmele üksikuuringule, mis nende hinnangul kinnitavad nn loomuliku immuunsuse tõendatud efektiivsust, ent selliste uuringute tulemuste osas tuleb esiteks võrdlusgruppide puhul arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav, sest vastavaid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes, läbipõdemise puhul aga on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).12 Teiseks on ebaselge, kas ja kuivõrd ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. Seda enam ei ole SARS-CoV-1 kogemuse pinnalt võimalik teha kaugeleulatuvaid järeldusi praeguse pandeemia kontekstis. Viimaks on ka praeguseks kujunenud kohtupraktikas rõhutatud, et üksikuuringute asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane arvestada pigem maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), Eestispetsiifiliste teadmiste osas on aga eriline roll teadusnõukoja koondatud ja analüüsitud andmetel ning nende soovitustel. Kohtu rolliks saab olla selle hindamine, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse.
13.Antud hetkel puuduvad veenvad teadusandmed, mis kinnitaksid, et läbipõdemise järgne kaitse püsiks kauem kui 180 päeva. Läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus vastab Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ametlikule seisukohale ja 10.05.2021 tehnilisele raportile (vt vastustaja vastuse lisa 1)13 ning selle seisukoha kehtivust on ECDC kinnitanud ka 17.09.2021 Euroopa Terviseohutuse Komitee (HSC) kohtumisel (vt vastustaja vastuse lisa 3). Ka EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva. Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje ja kontrolli keskuse (CDC) 29.10.2021 uuendatud teaduslikust ülevaatest14 nähtub küll, et nii läbipõdenute kui ka täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal, kuid ehkki sama on järeldatud ka ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), on selles rõhutatud, et nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi riikidel vaktsineerida ka COVID19 haigusest tervenenud inimesi. ECDC 15.12.2021 riskihinnangu15 järgi viitavad esialgsed uuringud, et uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist (vt ka TLRKm 30.12.2021, nr 3-21-2719, p 10). Kohus nõustub seisukohaga, et üksnes statistikast korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste koguarvu kohta Eestis ei saa teha veenvaid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Kaebajate poolt graafiliselt kujutatud statistilistest andmetest ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda nii sellest, Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole – vt https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7044e1.htm?s_cid=mm7044e1_w.
3-21-2719 et läbipõdenute üldarv elanikkonnas on olnud väiksem kui vaktsineeritute üldarv, kui ka sellest, et läbipõdenute suhtes kohaldatavate piirangute tõttu ongi neil nakatumise võimalusi olnud vähem. Nii ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja nendele järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka TLRKm 30.12.2021, nr 3-21-2179, p 11).
14.Seega isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Seni puuduvad usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse olemasolu kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres. Sellises olukorras ja viidatud teadusandmetele tuginedes tuleb pidada mõistlikuks nakatumise võimaluste võimalikult palju piiramist just neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat immuunsuskaitset eeldada ei saa, kuhu eelnevalt toodud põhjustel kuulusid ka läbipõdenud pärast 180 päeva möödumist. Lisaks tuleb arvestada ka asjaomaste piirangute olemust – need on avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub nende järjekindlast ja üksnes selgete eranditega rakendamisest. Kaebajate viidatud individuaalse riskitaseme arvestamine ning piirangute kehtestamine üksnes teatud riskirühmadesse kuuluvate inimeste suhtes olukorras, kus tegelikult puudub selge teadusteadmine sellest, millistele tunnustele vastavad inimesed raskesti haigestuvad, ei oleks seega põhjendatud. Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine nt selles osas, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt, kui välja arvata lapsed. Seega puudus vastustajal mõistlik põhjus soodustada mõne teatud kriteeriumitele vastava grupi puhul üksnes nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist.
15.Vaktsineeritud isikute osas kehtivaid erinevaid reegleid, mis sisuliselt kujutab endast vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemist, põhjendab ka vajadus suurendada elanikkonnas COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku toimimist ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Tuleb arvestada, et lisaks ulatuslikule kontaktide piiramisele, viibimiskeeldudele jmt, mida ei ole ühiskonnas võimalik täielikult ja pikaaegselt viiruse leviku tõkestamiseks kasutada ja mis seetõttu ei saa tulla kõne alla leebema meetmena, saab viiruse levikut ohjata elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurenemise abil. Ehkki immuunkaitse saavutamine on võimalik nii haiguse läbipõdemise kui selle vastu vaktsineerimise teel, on rahvatervise kaitse seisukohast neist mõeldavaks viisiks üksnes viimane. Nimelt, kuna COVID-19 haiguse kulg erinevatel isikutel ja selle mõjud, sh pikaajalised mõjud, ei ole tänaseni piisava kindlusega teada, haiguse vastu puudub teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravim ning haigust põhjustav viirus lisaks väga kiirele levikule ka muteerub, ei saanuks avalik võim praegusel juhul mõistlikult asuda viiruse pandeemilist levikut tõkestama massilise läbipõdemise soodustamise teel. Sellise lähenemisega kaasnevat surmade ja raskelt haigestumise suurt riski arvestades, mis tooks kaasa suured kulud tervishoiule, arstiabi kättesaadavuse halvenemise ja tervishoiusüsteemi ülekoormamise ohu, on vastustaja korralduse nr 305 seletuskirjas põhjendatult leidnud, et kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaktsineerimine ehk COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamine elanikkonnas on koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vajalik. Ka Tallinna Ringkonnakohus on rõhutanud, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks,
11(15)
3-21-2719 kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus (nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2473, p 12).
16.Eelnevast lähtudes saab pidada põhjendatuks korralduses üldiste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete osas selliste erandite tegemist, mis soodustasid just vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunkaitse saanud inimesi, kuna lisaks majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuva toimimise võimaldamisele toetab selline lähenemine ka immuunkaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas. See omakorda aitab tagada haiguse leviku piiramist ja avalike teenuste, sh meditsiiniteenuste jätkusuutlikku osutamist.
17.Tõenäoliselt ei suuda vaidlusalused meetmed, sh vaktsineerimine tõepoolest tagada 100%list nakkusohu tõrjumist iga juhtumi korral ega garanteerida inimeste immuunsust, ent see pole ka nõutav. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Praegusel hetkel ei saa olemasolevate teadmiste valguses väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanuks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Kohtupraktikas on selgitatud, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele, nt ECDC raportitele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista iseenesest see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241; TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2473). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel lähtuda seega sel hetkel olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunkaitse, ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid on olemasolevate võimalustega hallatavad. Järeldust, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu, toetab ECDC 01.09.2021 tehniline raport. 15 Vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel on kinnitanud ka Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoda, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimist soovitanud. 16 Eelnevat kokku võttes on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine seega põhjendatav ka eesmärgiga saavutada elanikkonnas suurem vaktsineeritus selleks, et viirushaiguse edasine levik oleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Seega ei ole alust pidada korralduse nr 305 keeldu osaleda selle p-s 10 nimetatud tegevustes isikutel, kellel on haiguse läbipõdemisest möödas üle 180 päeva, kaebajate suhtes ilmselgelt meelevaldseks.
18.Põhjendatud ei ole etteheide Vabariigi Valitsusel kõnealuste piirangute kehtestamiseks õigusliku aluse või volitusnormi laialivalguvusest. Vaidlustatud korraldust ei kehtestatud vastuolus võimude lahususe põhimõttega. NETS § 28 lg-dest 5, 6 ja 8 tulenevalt on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele õiguse uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või Internetis kättesaadav: https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Interim-publichealthconsiderations-for-the-provision-of-additional-COVID-19-vaccine-doses.pdf, lk 9-15; vt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 27.
3-21-2719 majandusliku mõjuga meetmeid – sulgeda asutusi ja ettevõtteid ja piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on seega piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi, milleks on eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine, olles seejuures NETS § 2 lg 1 p-s 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lg-s 2 uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste, ja täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata. Ka on ette nähtud, et piirangud võib kehtestada üksnes ajutiselt (NETS § 28 lg 5). Seega on piirangute kehtestamine lubatud vaid seni, kuni see on vajalik seadusandja sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning korraldus ongi antud eeldusel, et seda võidakse jooksvalt ja operatiivselt muuta. Seadusandja valitud haldusakti vorm ei kahjusta praegusel juhul ka isikute õiguste kaitset, tagades inimeste seisukohast üldaktiga võrreldes tõhusama kaebeõiguse.
19.NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusele antud avar kaalutlusõigus. Selle teostamisel peab Vabariigi Valitsus leidma tasakaalu kehtestatud meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Seejuures tuleb arvestada, et pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud otsust iseenesest õigusvastaseks (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 27; RKHKo 01.10.2019, nr 3-18-1891, p 19). Seega isegi kui retrospektiivselt peaks selguma valitud meetme loodetust väiksem tulemuslikkus, ei muuda see kaalutlusotsust õigusvastaseks, kui otsuse tegemisel võeti mõistlikult arvesse kõiki asjaolusid ja huve ning valitud lahendus ei olnud ilmselgelt meelevaldne.
20.Praegusel juhul ei saanud kaalutlusotsuse tegemisel olla erinevate võimalike lahenduste tõhusus Vabariigi Valitsusele tõsikindlalt teada. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Tagantjärgi on võimatu ka usaldusväärselt võrrelda valitud ja rakendatud lahenduse ning mõne teise põhimõtteliselt võimaliku lahenduse hüpoteetilist tõhusust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui tagantjärgi selgubki, et vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses algselt eeldatust vähem aega, tuleb Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumisel hinnata vajadust muuta vaktsineeritud isikute sooduskohtlemise kestust (vt nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2212, p 21). Seda vastustaja praegusel juhul ka tegi, lühendades vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemise kestust 270 päevale.
21.Kaebajatega tuleb nõustuda selles, et vaktsineerimisega võivad kaasneda terviseriskid ja kõrvalmõjud. Vaktsiinide nagu muudegi immunoloogiliste ravimite või mistahes muude ravimitega võivad kaasneda kõrvaltoimed, sh ei ole harvadel juhtudel välistatud tõsised või ülitõsised kõrvaltoimed. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võis Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinide ohutus on kõrge ja võimalikud kõrvalmõjud ei ole nii sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Lisaks ei saa vaktsineerimisega kaasnevaid riske pidada suuremaks COVID-19
13(15)
3-21-2719 haiguse läbipõdemisega kaasneda võivatest riskidest, arvestades selle haigusega haiglasse sattunud isikute hulka ja haiguse võimalikku raskusastet. Selles olukorras tuleb pidada mõistlikuks, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalikõiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Ka ülalviidatud ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et soodustada seda kui tõhusat COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Võimaldamaks potentsiaalsete vaktsiinikahjude eest hüvitise taotlemise lihtsustamist, on riik lisatagatisena valmistamas ette avalik-õigusliku vaktsiinikindlustuse loomist. 17 Vaktsiinikindlustuse reeglid on kavandatud jõustuma 01.05.2022 ning COVID-vaktsiinide põhjustatud kahjujuhtumid hüvitataks tagasiulatuvalt.
22.Ülaltoodud põhjustel leidis vastustaja autoriteetsetele teadusandmetele tuginedes seega põhjendatult, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel, ning järeldas sellest kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine erinevate piirangute kohaldamisel. Vaktsineeritud inimestega sarnaste täiendavate erandite tegemine võinuks olla mõeldav juhul, kui olnuks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab raske haigestumise välistada.
23.Kaebajate suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piiranguid ei ole alust pidada ka ülemääraseks mh põhjusel, et korraldusega reguleeriti eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele on võimalik leida alternatiive nt toidu kaasa tellimise, tehniliste vahendite kaudu kultuurielamuste saamise, vabas õhus sportimise jmt kaudu. Ehkki võimalikud alternatiivid ei ole reguleeritud tegevustega täiesti samaväärsed, ei välistanud vaidlusalused piirangud kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi siiski ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks tehti igaühele kättesaadavaks võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides kehtestatud piirangute kohaldamisalast väljuda. Kohus ei nõustu kaebajatega, et korralduse seletuskirjast nähtuvalt oli korralduse eesmärgiks inimeste vaktsineerimisele sundimine. Vaidlusalune korraldus ei pannud kellelegi kohustust end vaktsineerida, kuigi inimestel tuli valida, kas end vaktsineerida või korraldada oma tegevused ümber selliselt, et tõendatud immuunkaitse puudumine tegevusi vähem takistab. Seega ei ole alust pidada vaidlustatud piiranguid õigusvastaseks.
24.Kaebajad esitasid ka kohustamisnõude eesmärgiga lõpetada enda diskrimineerimine ning kohustada vastustajat nende koroonatõendit pikendama. Kohustamiskaebus tuleb HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohus leidis eelnevalt, et vaidlustatud korralduses läbipõdenute koroonatõendi kehtivusele ajaliste tingimuste sätestamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Vastustaja on siiski kohustatud omal algatusel jälgima, et kehtestatud piirangud oleksid jätkuvalt kooskõlas täpsustuvate teadusandmete ja ka epidemioloogilise olukorraga. Seda on Vabariigi Valitsus seni ka regulaarselt teinud, hinnates ka Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist, ehkki selle kohta Eelnõu internetis kättesaadav: https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/13fc4462-95c1-4bc8b101089d9a253cbe/Tervishoiuteenuse%20osutaja%20kohustusliku%20vastutuskindlustuse%20seadus.
14(15)
3-21-2719 ei ole igakordselt vormistatud uut otsust. Kohustamisnõude rahuldamine eeldab, et nii faktilised asjaolud kui ka õiguslik olukord võimaldavad kohtuotsuse tegemise ajal kohustada vastustajat toimingut sooritama. Antud hetkeks muutnud asjaolud – vaidlustatud meetmete ja piirangute kehtetuks tunnistamine Vabariigi Valitsuse 14.03.2022 korralduse nr 82 p 1 alap-ga 4 alates 15.03.2022 – välistavad praegusel juhul kohustamiskaebuse rahuldamise.
25.Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega, mida vastustaja on täitnud praeguseks 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustades. Vastustaja pidi olema valmis selleks, et kehtestatud piiranguid võidakse kohtus vaidlustada, ja võimeline oma otsustusi kohtumenetluses selgitama. Vastustaja tavapärast koormust ületav kohtuasjade maht ei õigusta vastustaja õigusabikulude kaebaja kanda jätmist. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebajad oleks praegust kaebust esitades oma kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaksid vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.
(allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.