Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 11. märts 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 18. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-9/18610-2 tunnistati osaliselt kehtetuks kinnipeetav Jaak Tarvisele 1. juunil 2017 antud elektriseadme kasutamise luba (televiisori osas). Otsuse kohaselt oli teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamine tingitud sellest, et J. Tarvis oli teleri ümber ehitanud selliselt, et selles saaks varjatult kasutada mälukaarte.
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 30. detsembri 2019. a vaideotsusega nr 612/437-2) esitas J. Tarvis kaebuse, milles palus televiisori kasutamise loa tühistamise otsus ja vaideotsus tühistada. Kaebuse kohaselt tunnistati luba kehtetuks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 4 alusel seetõttu, et kaebaja jättis süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest muutumisest. Samas ei tulenenud loast sellist teatamiskohustust. Kaebajat karistati kahekordselt, sest talle määrati rikkumise eest ka distsiplinaarkaristus.
3.Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2021. a otsusega rahuldati kaebus järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 3 teine lause sätestab, et ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristusteks on nii kartserisse paigutamine kui isikliku televiisori kasutamise keelamine kuni 45 päevaks (VangS § 63 lg 1 p 4 ja 11). Kaebajale määrati telerisse mälukaardi ja adapteriga USB-pesa sisseehitamise eest 19. septembri 2019. a käskkirjaga distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine ja 18. oktoobri 2019. a otsusega tunnistati kehtetuks kasutamise luba. Vangla on seega kohaldanud ühe ja sama rikkumise eest kahte distsiplinaarkaristust ning kohus nõustus kaebajaga, et vangla rikkus VangS § 63 lg-st 3 tulenevat topeltkaristamise keeldu.
3.2.Vangla on vaidlustatud 18. oktoobri 2019. a otsuses viidanud ka VangS § 31 lg-le 2, milles on sätestatud elektriseadmete kasutamise eeldused, ning on leidnud, et kuna selles sätestatud eeldused on ära langenud, siis esineb alus algselt antud loa kehtetuks tunnistamiseks. Kohus leidis, et VangS § 31 lg-s 2 sätestatud eelduse äralangemine ei tähenda automaatselt seda, et elektriseadme kasutamise luba tuleb kehtetuks tunnistada (Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-53210, p-d 20-21).
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Käesolevaks ajaks on vaidlustatud otsuse mõju lõppenud, sest alates 25. augustist 2020 on kaebajale antud uuesti luba kasutada kambris telerit. Selleks ajaks oli kaebaja distsiplinaarkaristuse kehtivus lõppenud.
4.2.Halduskohtu poolt viidatud ringkonnakohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus vangla ei pidanud võimalikuks muud lahendust peale elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Käesolevas asjas on aga vangla kaalunud erinevaid võimalusi ning varasema asja põhjendus ei ole käesolevale asjale üksüheselt ülekantav.
4.3.Halduskohtu otsusest järeldub, et juba välja antud elektriseadme kasutamise luba ei olegi rikkumisi toime pannud vangi puhul praktiliselt võimalik enam kehtetuks tunnistada. See ei ole kooskõlas haldusmenetluse uuendamise ja kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega ning moonutab ka elektriseadme kasutamise õiguse olemust.
5.J. Tarvis palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on vangla tegevus (teleri kasutamise keelamine rohkem kui aastaks ja lisaks kartserikaristus) ilmselgelt ebaproportsionaalne ning vastuolus topeltkaristuse keelu põhimõttega. Vastuses avaldas kaebaja soovi minna üle tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele. Tuvastamisnõudele üleminekut põhjendas ta preventiivse huviga, et vältida edaspidist õigusvastast tegevust tema suhtes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Kõigepealt lahendab ringkonnakohus küsimuse tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekust. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 2 ja lg 1 p 4 võimaldavad kaebajal üle minna tuvastamiskaebusele, kui vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kehtetuks tunnistamisega samaväärseks tuleb lugeda olukord, kus haldusakti igasugune mõju on lõppenud. Vaidlustatud haldusakti mõju on lõppenud ka käesolevas asjas, kuna möödunud on kaebajale kehtestatud televiisori kasutamise keelu tähtaeg (üks aasta) ning vangla kinnitusel saab ta telerit kasutada. Samas tuleb aktsepteerida kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse
menetluse jätkamiseks HKMS § 152 lg 2 alusel. Kaebaja on kinnitanud, et samasugune praktika on Viru Vanglas jätkuv. Kaebaja saab hetkel telerit kasutada. Ei ole välistatud, et rikkumise korral jääb kaebaja jälle teleri kasutamise õigusest ilma, kuna Viru Vangla on seisukohal, et selline praktika on õiguspärane. Seega on poolte vahel vaidlus ebaselges õiguslikus küsimuses ning pole alust pidada samasuguse situatsiooni kordumist vähetõenäoliseks. Neil põhjustel nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et tal on preventiivne huvi tuvastamiskaebusele üleminekuks ning menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus rahuldab taotluse tuvastamiskaebusele üleminekuks.
8.Vaidlus asjas käib küsimuse üle, kas teleri kasutamise nõudeid rikkunud kinnipeetava puhul saab korraga kohaldada nii kartserikaristust kui teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamist. Asjakohased VangS-i normid sätestavad järgmist: „§ 31. Raadio ja televisioon (2) Vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. § 63. Distsiplinaarkaristused (1) Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: /.../ 11) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; /.../ 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. /.../ (3) /.../. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. § 65. Distsiplinaarkaristuse täideviimine (5) Distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates.“
9.Kaebaja ja halduskohus on seisukohal, et kaebaja suhtes on kohaldatud kahte distsiplinaarkaristust – televiisori kasutamise keelamist VangS § 63 lg 1 p 11 alusel ning kartserisse paigutamist VangS § 63 lg 1 p 4 alusel. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja ja halduskohus on ekslikult käsitanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamist televiisori kasutamise keelamisena VangS § 63 lg 11 tähenduses. Asja kasutamise keelamine ning selle asja kasutamiseks antud loa kehtetuks tunnistamine võivad mõjuda adressaadile küll sarnaselt, kuid põhjendatud pole käsitada neid automaatselt ka sisuliselt samatähenduslikena. Erinev on juba nende ajaline mõju – VangS § 63 lg 1 p 11 võimaldab teleri kasutamist keelata kuni 45 päevaks, kuid juba antud loa kehtetuks tunnistamise mõju ei ole ajaliselt piiritletud. Ka käesoleval juhul ei nähtu vangla 18. oktoobri 2019. a otsusest, millega elektriseadme kasutamise luba osaliselt televiisori osas kehtetuks tunnistati (tl 29-30), et kehtetuks tunnistamine kehtib vaid mingi ajaperioodi. Ehkki asja materjalidest on järeldatav, et vangla eesmärk oli vältida kaebaja poolt teleri kasutamist ühe aasta vältel alates teleri ümberehitamise eest distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole seda haldusaktis otseselt sätestatud. Keelamise ja kehtetuks tunnistamise mõju on seega erinev juba ajaliselt. Lisaks ei kehtestatud selle käskkirjaga teleri kasutamise keeldu, vaid tunnistati elektriseadme kasutamise luba teleri osas kehtetuks. Haldusakti regulatsioon on seega teistsugune kui võimaldaks distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olev VangS § 63 lg 1 p 11.
Ka vormiliselt ei ole vaidlustatud haldusakt sõnastatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjana, vaid selgesõnaliselt elektriseadme kasutamise loa osalise kehtetuks tunnistamisena. Käskkirjas puudub üldse igasugune viide VangS § 63 lg 1 p-le 11 või distsiplinaarmenetlusele. Muuhulgas pole vormistatud distsiplinaarmenetluse protokolli (VangS § 64 lg 3), puudub ettepanek distsiplinaarkaristuse määramise ettepaneku kohta (VangS § 64 lg 4) ning kaebaja ärakuulamine pole vormistatud ärakuulamisena distsiplinaarmenetluse raames (VangS § 63 lg 2), vaid eraldi elektriseadme loa kehtetuks tunnistamise menetluse raames (tl 29). Loa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise ajaks (18. oktoober 2019) oli möödunud ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg, kuna teleri ümberehitamine avastati 19. augustil 2019 (tl 29) ning VangS § 64 lg 41 järgi ei või distsiplinaarkaristust määrata hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates.
10.Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et 18. oktoobri 2019. a televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav distsiplinaarkarisusena VangS § 63 lg 1 p 11 mõttes. Tegemist on iseseisval õiguslikul alusel (HMS-is sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon) antud haldusaktiga. Ringkonnakohus kordab, et ainuüksi asjaolu, et sellise haldusakti mõju võib olla adressaadi jaoks sarnane distsiplinaarkaristusena elektriseadme kasutamise keelamisega, ei tähenda, et tegemist on distsiplinaarkaristusega. Teistsugune tõlgendus tekitaks vangla jaoks paradoksaalse olukorra – kui kinnipeetav on rikkunud televiisori kasutamise nõudeid, on vanglal ainult üks kahest võimalusest – jätta kinnipeetavale teler alles ja määrata talle mõni muu distsiplinaarkaristus või määrata distsiplinaarkaristusena üksnes teleri kasutamise õiguse keeld kuni 45 ööpäevaks. Samas jääks esimesel juhul kaebajale alles õigusrikkumise vahend (teler). Teisel juhul jääks ta küll ilma õigusrikkumise vahendist, kuid eraldivõetavat sanktsiooni tema teole ei järgneks. On ilmne, et mõlemad tulemused oleksid ebamõistlikud – esimesel juhul saaks isik jätkata õigusrikkumist või seda korrata, teisel juhul ei pruugiks karistus olla proportsioonis toimepandud teo raskusega. Ringkonnakohus märgib, et ka karistusõiguses toimub süüteo vahendi konfiskeerimine, mille eesmärgiks on see, et süütegude edasine toimepanek oleks raskem, võrreldes olukorraga, mil kuriteo toimepanemise vahend jäetakse konfiskeerimata (vt nt TrtRKKKo 28. augusti 201 otsus asjas nr 1-16-11146).
11.Eelneva tõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei olnud distsiplinaarkaristus ning vastavalt ei ole rikutud distsiplinaarsüüteo eest mitme karistuse määramise keeldu VangS § 63 lg 3 mõttes.
12.Halduskohus leidis ka seda, et elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamine on vastuolus Tartu Ringkonnakohtu poolt 25. mai 2016. a otsuses haldusasjas nr 3-14-53210 võetud seisukohaga. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et viidatud lahend ei ole käesolevas asjas üksüheselt kohaldatav. Viidatud asjas leidis ringkonnakohus, et elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm ning vangla peab selles küsimuses kasutama kaalutlusõigust (vt viidatud otsuse p 20). Samuti möönis ringkonnakohus selles asjas, et iseenesest on VangS § 31 lg 2 alusel antud elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamine võimalik (samas). Seega ei välista see lahend vangla poolt elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamist pärast seda, kui kinnipeetavale on määratud distsiplinaarkaristus elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest.
13.Tõsi, viidatud otsuse p-s 21 on ringkonnakohus möönnud ka seda, et loa kehtetuks tunnistamisel on faktiliselt koosmõjus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga sisuliselt
topeltkaristusega võrreldav või sellest isegi negatiivsem tagajärg (luba tunnistatakse kehtetuks pikemaks ajaks kui 45 päeva, mida võimaldaks VangS § 63 lg 11). Samas ei leidnud ringkonnakohus, et tegemist olekski topeltkaristusega ning sellega oleks rikutud VangS § 63 lg 3 ls-s 2 sätestatud topeltkaristuse keeldu. Ringkonnakohus pidas olukorda üksnes võrreldavaks topeltkaristusega ning rõhutas samas punktis hiljem, et seda enam pidanuks vangla loa kehtetuks tunnistamise otsust põhjendama. Sellest nähtub, et tegelikult pidas ringkonnakohus siiski võimalikuks loa kehtetuks tunnistamist pärast distsiplinaarkaristuse määramist, kuid pidas sealjuures väga oluliseks asjakohaseid põhjendusi. Järelikult on ka ringkonnakohus ise oma varasemas praktikas pidanud lubatavaks elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramist ja elektriseadme loa kasutamise loa kehtetuks tunnistamist pärast karistuse määramist. Käesolevas asjas ei saa ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsusele kaalutlusvigasid ega põhjendamispuudusi ette heita. Otsus on põhjalikult motiveeritud ning sellest nähtuvad asjakohased kaalutlused (tl 29-30). Selles on välja toodud, et kaebaja oli kaalutletult ja eesmärgistatult oma teleri ümber ehitanud õigusvastasel viisil kasutamiseks. Vangla arvestas, et kaebajal on oskused teleri ümberehitamiseks ja ta võib seda kasutada iga teleri puhul. Samuti tõi vangla välja, et ehkki kaebaja väitis, et tal pole rohkem mälukaarte ja ei saa seega rikkumist korrata, ei vastanud see väide tõele, sest tema veekeedukannust leiti veel mälukaarte ja USBadaptereid. Vangla märkis, et mälukaardid on vanglasse toimetatud teadmata viisil ning pole välistatud, et kaebajal õnnestub neid veelgi vanglasse toimetada. Lisaks viitab uute mälukaartide ja adapterite leidmine sellele, et kaebajal on kavatsus edaspidigi rikkumist korrata. Kui luba kehtetuks ei tunnistataks, saaks kaebaja rikkumist korrata. Neid asjaolusid arvestades leidis vangla, et avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles kaebaja huvi haldusakti kehtima jäämiseks (tl 29p). Need põhjendused on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ning kinnitavad, et vangla ei ole kaalutlusvigu teinud.
14.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu põhjendused kaebuse rahuldamisel ei ole paikapidavad. Neil põhjendustel kaebus rahuldamisele ei kuulu. Järgnevalt hindab ringkonnakohus kaebaja põhjendusi ning kontrollib, kas kaebus kuuluks rahuldamisele neil põhjendustel.
15.Kaebaja arvates ei saanud teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel tugineda HMS § 66 lg-le 4. See säte näeb ette, et haldusakti võib käesoleva paragrahvi lõike 2 p-s 2 sätestatud juhul (st siis, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu välja andmata) tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates, kui isik on jätnud süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest muutumisest. Kaebaja on seisukohal, et sellele normile ei saa tugineda seetõttu, et kaebajale ei olnud teatamiskohustust pandud. Ringkonnakohus selgitab, et HMS § 66 lg 4 põhieesmärk on reguleerida üksnes seda, millisest ajahetkest alates haldusakt kehtetuks tunnistatakse. See ei ole eraldivõetav alus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamise alused on sätestatud HMS § 66 lg-s 2. Neist on oluline p 2 – algselt õiguspärase haldusakti võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Vaieldamatult oleks olukorras, kus kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest, jäetud kaebajale teleri kasutamise luba andmata, kuna VangS § 31 lg 2
näebki sellise loa andmise eeldusena ette selle, et kinnipeetaval ei oleks distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Küsimus, mis hetkest alates luba kehtetuks tunnistatakse ja seega isiku teatamiskohustusega seonduv, mille üle arutleb kaebaja, ei ole siinkohal enam määrav. Lisaks on vangla vaidlusaluses kehtetuks tunnistamise otsuses viidanud, et kinnipeetavale tuleneb kohustus vangla julgeolekut ja korda ohustavatest asjaoludest teavitamiseks VangS § 67 p-st 3 (tl 29p). Seega on ebaõige kaebaja väide, et tal puudus kohustus vangla teavitamiseks.
16.Kaebaja väitel olid mälukaardil hispaania ja vene keele õppematerjalid ja seega vangla julgeolekut ei ohustatud. Samuti leiab ta, et ta ei ehitanud telerit ümber, vaid selle USB-pesasse oli pandud lihtsalt USB-pikendusjuhe, mis oli teleri korpuse sisse peidetud. Ringkonnakohus märgib esiteks, et need küsimused seonduvad eeskätt kaebajale teleri ümberehitamise eest määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasusega, mitte niivõrd teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamisega, kuna loa kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks on otsusest nähtuvalt eeskätt see, et isikul puuduks distsiplinaarkaristus elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest vastavalt VangS § 31 lg-le 2 (tl 30). Siiski märgib ringkonnakohus, et vastavalt Viru Vangla kodukorra p-le 7.1.32 on kinnipeetavatele keelatud muuhulgas andmekandjad ja selle lugejad. Mälukaardid on andmekandjad ja on järelikult vanglas keelatud esemed. Keelatud esemete omamine kinnipeetava poolt on käsitatav julgeolekuohuna vanglale, kuivõrd esemete keelamise eesmärk ongi julgeoleku tagamine vanglas. Ringkonnakohus märgib ka, et see, mis on parasjagu mälukaardile salvestatud, ei oma määravat tähtsust, kuna mälukaarti saab kasutada ka muude andmete salvestamiseks. Kaebaja arvamusega, et tegemist polnud teleri ümberehitamisega, ringkonnakohus ei nõustu. Kaebaja on püüdnud rõhutada ümberehitamise lihtsust (telerisse peideti vaid USB-juhe, teler on lihtsalt avatav jne), kuid jätab tähelepanuta selle, et niiviisi muudeti teleri omadusi – selles sai pärast ümberehitust kasutada mälukaarte, mida enne ei saanud, st telerit sai kasutada keelatud viisil. Selline tegevus on üheselt teleri ümberehitamine sõltumata selle protsessi lihtsusest.
17.Kaebaja on vanglale ette heitnud ka seda, et vaidlustatud teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuses on viidatud sellele, et mõned päevad enne otsuse andmist leiti kaebaja veekeedukannust veel kolm mälukaarti ja kaebajat ei kuulatud selles küsimuses ära. Samas ei esita kaebaja kohtumenetluses põhjendusi, mis näitaksid, et nende mälukaartide leidmise fakti arvessevõtmine oli kaalutlusviga. Ringkonnakohtu arvates on vangla põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja püüdis jätta muljet, et tema rikkumine oli ühekordne, kuid seda ei saa pidada usutavaks, sest leitud mälukaardid viitavad tema kavatsusele ka edaspidi sarnaseid rikkumisi toime panna (tl 29p). Seega isegi kui nõustuda kaebajaga, et talle oleks tulnud anda võimalus hiljem leitud mälukaartide osas seisukohta avaldada, oli tegemist menetlusveaga, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist ega tingi seega haldusakti kehtetuks tunnistamist (HMS § 58).
18.Õige pole kaebaja väide, et teda on karistatud lausa kolm korda, kuna pärast teleri äravõtmist pidi ta ostma omale uue teleri 180 euro eest. Uue teleri ostmine oli kaebaja enda valik, mitte vangla poolt tehtud otsustus.
19.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebaja menetluskulu halduskohtus (riigilõiv 15 eurot) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.