Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2021 otsuse nr 7002110042-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (Kasahstani kodanik, sündinud xx xx xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Asja läbivaatamise vorm
14.02.2022 toimunud kinnistel kohtuistungitel
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Xile riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulud jäävad riigi kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtulahendi avalikustamisel avalikustada selle resolutsioon ning põhjendav osa, asendades neis füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.04.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
7.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. PPA 26.11.2021 otsus on tervikuna õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohus nõustub PPA otsuse põhjendustega, neid siinkohal kordamata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele analüüsib kohus esmalt kaebaja väiteid, mis on seotud menetluslike rikkumistega (I) seejärel hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise (II), lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu õiguspärasust (III). Lõpuks jagab kohus menetluskulud (IV). I
8.Kaebaja sõnul on 26.11.2021 otsus õigusvastane, kuna kohaldama oleks pidanud Dublin III määrust ning sellisel juhul oleks kaebaja taotluse pidanud läbi vaatama kas Saksamaa, Hispaania või Rootsi. Kohus sellega ei nõustu. Dublin III määruse kohaselt on vastutuse kindlaksmääramise põhimõtted ja kriteeriumid nende tähtsuse järjekorras jätmised: 1) perekondlikud kaalutlused; 2) ELi riigi viisa või elamisloa hiljutine omamine; 3) kas taotleja on sisenenud ELi territooriumile seaduslikult või ebaseaduslikult. Ehkki kaebajal on väidetavalt poeg Hispaanias ning õed või kasuema Rootsis, siis ei ole tegemist Dublin III määruse artiklites 9–11 toodud olukordadega, mille alusel oleks vastutavaks liikmesriigiks Hispaania või Rootsi. Samuti ei ole kaebajal kehtivat elamisluba või viisat Saksamaal. Seega ei kohaldu ka Dublin III määruse artikkel 12 ning Saksamaa ei vastuta kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Kaebaja saabus Eestisse Venemaalt ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis. Seega on Dublin III määruse artikli 13 kohaselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks riigiks Eesti.
9.Ehkki kaebaja esindaja esitatud kaebuses oli vaidlusaluse küsimusena tõstatatud ka kaebaja erivajadus VRKS § 151 tähenduses ning toodud välja, et PPA on alusetult kaebajat erivajadusega isikuna käsitanud, siis selles osas möönis esindaja ka kohtuistungil, et PPA luges õiguspäraselt kaebaja erivajadusega isikuks ning sellist kohtlemist on kaebaja ka ise endale nõudnud. Mis puudutab aga kaebaja väiteid seoses tema erivajadusega arvestamisel, siis tuleb tähele panna, et kaebaja erivajadusest sai PPA teada alles pärast seda, kui PPA viis kaebajaga läbi esimese vestluse 07.07.20211. Kui kaebaja saabus Eestisse, siis paluti kaebajal täita ka erivajaduse hindamise ankeet, kus kaebaja väitis, et tal ei ole terviseprobleeme, ta ei tarvita regulaarselt ravimeid ning tal ei ole psüühikahäireid diagnoositud2. Kaebaja erivajaduse tuvastamine ei tähenda, et PPA peaks omal algatusel vestluse juurde kutsuma psühholoogi. Kaebajal oli haldusmenetluses olemas esindaja Eesti Inimõiguste Keskuse näol3, kes oleks saanud kaebaja nimel esitada taotlusi, et menetlustoimingute juurde kutsutaks psühholoog või tugiisik. VRKS § 151 näeb ette, et kõik taotlejaga kokku puutuvad haldusorganid ja isikud jälgivad taotleja erivajadust ning arvestavad seda süsteemselt ja individuaalselt kogu rahvusvahelise kaitse menetluse vältel, võttes arvesse ka hilisemas rahvusvahelise kaitse menetluse etapis ilmnenud erivajadust. Sellest normist ei tulene, et PPA peaks omal algatusel kutsuma menetlustoimingute juurde psühholoogi.
10.Kaebaja väide, et ta jättis viimasel vestlusel osalemata, kuna PPA ei taganud psühholoogi olemasolu on väär ja eksitav. PPA esitatud tõenditest nähtub, et kaebajale oli ärakuulamisvestlusel osalemiseks psühholoog tagatud, kuid vaatamata sellele kaebaja vestlusel ei osalenud4.
PPA kaebuse vastuse lisa 10, küsimus 6 ja selle vastus. PPA kaebuse vastuse lisa 5.
PPA kaebuse vastuse lisad 9, 10, 16.
PPA kaebuse vastuse lisad 21–23.
2 (9)
11.Mis puudutab aga kaebaja etteheiteid E. V.le, siis ei saa jätta tähelepanuta, et menetleja E. V. suhtes on rahvusvahelise kaitse taotlejad teinud etteheiteid ka varasemalt (vt nt haldusasi 3-202159), mistõttu peaks PPA taotlejate vastavate etteheidetega tegelema sisuliselt. Nimelt sätestab VRKS § 151 lg 7, et kõik rahvusvahelise kaitse taotlejatega kokku puutuvad ametnikud ja töötajad vastavad sellistele kompetentsinõuetele, mis võimaldavad neil erivajadust jälgida ja seda arvestada. Tegemist on PPA tagamiskohustusega, millesse ei saa suhtuda kergekäeliselt ega jätta taotlejate etteheiteid tähelepanuta põhjusel, et PPA hinnangul ei ole need piisavalt veenvad. Vaatamata sellele ei nähtu kohtule, et E. V. tegevus kaebaja taotluse menetlemisel oleks toonud kaasa menetluse ning sel põhjusel ka 26.11.2021 otsuse õigusvastasuse. Kohus juhib PPA tähelepanu asjaolule, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus põhineb lisaks PPA usaldusele ka taotleja usaldusel ja koostööl. Seejuures märgib kohus, et menetlus saab olla üksnes siis efektiivne ning kooskõlas kehtivate nõuetega, kui isik usaldab menetlejat. Selle põhjusel ei ole välistatud, et menetleja suhtes usalduse puudumine võib tuua kaasa olukorra, kus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses on sellised puudujäägid, et nende kõrvaldamine on võimalik üksnes otsuse tühistamisega ning uue menetluse läbiviimisega, kuna kohtumenetluse eesmärgiks ei ole haldusmenetluse puuduste kõrvaldamine. Eelnevat kokkuvõttes märgib kohus, et kui taotluse esitaja esitab avalduse menetleja taandamiseks, siis sellise taotluse lahendamisel ei peaks PPA lähtuma mitte niivõrd formaalselt HMS §-st 10, vaid lisaks tuleb arvestada ka VRKS § 151 lg-t 7 ning seda, kas taotluse menetleja on suutnud luua sellise usaldussuhte, et menetluse reaalne ja sisuline läbiviimine on võimalik. II
12.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL5 nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Euroopa Kohus on pagulasena tunnustamise osas märkinud, et isik peab tema päritoluriigis esinevate asjaolude tõttu põhjendatult kartma enda tagakiusamist vähemalt ühel direktiivis 2011/95/EL ja Genfi konventsioonis6 nimetatud viiest põhjusest (kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). Direktiivis 2011/95/EL, Genfi konventsioonis ning VRKS § 4 lg-s 1 on tagakiusu põhjustena toodud rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule.
Pagulasseisundi konventsioon (vastu võetud 27.07.1951) 3 (9)
õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punkt 13).
13.HKMS § 158 lg 31 järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tehtud avalduste alusel hindas PPA kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadust poliitilise meelsuse ja omistatud poliitilise meelsuse alusel. Kaebaja sellele PPA seisukohale haldusmenetluses vastuväidet ei esitanud. Kohtumenetluses leidis kaebaja, et poliitilise veendumuse või temale omistatud poliitilise meelsuse alusel on lisaks tema tagakiusualuseks ka rass, etniline kuuluvus. Kaebaja väidetud majanduslik, meditsiiniline ja kriminaalne tagakius ei ole käsitatavad tagakiusualustena, mistõttu hindab kohus neid asjaolusid sõltuvalt kaebaja väidetest, kas etnilise (rahvusliku) või poliitilise meelsuse alusel tagakiusu hindamisel.
14.Kohtu hinnangul on kaebaja väidetud ja kirjeldatud rahvusel ja rassil põhinev tagakius ühe juhtumi ümbersõnastamine ning reaalselt ei ole kaebaja esitanud väiteid selle kohta, et temale oleks Kasahstanis osaks saanud rassiline või rahvusel põhinev tagakius. Nimelt kirjeldas kaebaja nii haldus- kui ka kohtumenetluses sündmusi, kui ta kolis Usbekistanist Kasahstani ning kui talle heideti ette, et ta ei ole kasahh, mistõttu olid kaebajal probleemid enda õiguste teostamisel. Vaidlust ei ole, et ümberasumisega kaasnenud probleemid lahenesid7. Kasahstani ametivõimud aktsepteerisid, et kaebaja on Kasahstani kodanik ja rahvuselt kasahh ning edaspidi kaebajal sellega ametiasutuste tasandil probleeme ei olnud. Kaebaja esitatud avaldustest nähtub küll, et tal oli probleeme eraisikutega8, kuid kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et tegemist on tagakiusuga. Igasugune ähvardamine ei ole samastatav tagakiusuna, seda enam, et kaebaja ei ole väitnud et ähvardusi oleks reaalselt ellu viidud.
15.Vaidlust ei ole, et kaebaja abikaasa on usbekk, kes elab Usbekistanis. Kui jätta välja Usbekistanist Kasahstani ümberasumisel tekkinud probleemid, siis ei nähtu kohtule, et kaebajal oleks olnud ametiasutustes probleeme sellega, et tema abikaasa on usbekk. Vastupidi, kaebaja tõi kohtuistungil välja, et tal ei ole olnud probleeme abikaasa külastamisel. Kohtu hinnangul ei ole 15–20 aasta tagused ühekordsed sündmused kvalifitseeritavad tagakiusuna ning ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Rassi või rahvusel põhinevaks tagakiusuks ei saa pidada ka kaebaja 29.06.2020 avalduses kirjeldatud sündmuseid, kuivõrd need olid kahe eraisiku vahelised.
16.Kaebaja väidetud majanduslik tagakius on ajalises kontekstis pigem seotud väidetega, mis puudutavad kaebajale Usbekistanist Kasahstani ümberasumisel omistatud rahvust. Kaebaja väidetud majanduslik tagakius on seotud sellega, et kaebajale keelduti ebaseaduslikult soodustuste ja toetuste andmisest kui invaliidist isikule ja II maailmasõja veteranile. Kaebaja ole vaielnud vastu PPA väitele, et kaebaja sai Kasahstanis elades igakuist riiklikku pensioni, tal olid pensionihoiused9 ning Taani Migratsiooniameti edastatud materjalidest nähtus, et kaebajale oli juba 1991. aastal määratud invaliidsuspension10. Seega väited majanduslikust tagakiusust ei ole põhjendatud.
17.Kaebaja väidetud meditsiinilist ja kriminaalset tagakiusu peab kohus põhjendatuks analüüsida koos tagakiusuga poliitilise meelsuse alusel.
Vt ka PPA kaebuse vastuse lisa 14, lk 33. Vt PPA kaebuse vastuse lisa 18
PPA kaebuse vastuse lisa 10, küsimus 23 ja selle vastus.
PPA kaebuse vastuse lisa 14, lk 9.
4 (9)
Kaebaja väited meditsiinilisest tagakiusust on seotud sellega, et kaebajat on tema sõnul pandud ebaseaduslikult psühhiaatriakliinikusse ning tema teovõimet püüti ebaseaduslikult piirata. Samuti sunniti kaebaja sõnul teda allkirjastama avaldust selle kohta, et ta on nõus veetma ülejäänud elu psühhiaatria ravil. Kaebaja antud ütlustest nähtub, et 2016. aastal Saksamaalt naastes paigutati ta psühhiaatriakliinikusse, kus alguses oli ravi seaduslik, kuid aja möödudes muutus ebaseaduslikuks11. Ehkki kaebaja sõnul oli tema psühhiaatrilisele ravil saatmine pidev ning abstraktselt kirjeldab kaebaja ka teisi paigutamisi, siis ei pea kohus tõenäoliseks, et tegemist võiks olla tagakiusuga. Vaidlust ei ole, et kaebajal on diagnoositud paranoiline skisofreenia, mistõttu ei saa välistada, et ametivõimud võisid kaebaja teatavaid väljaastumisi pidada haigusnähtudega seonduvaks, mistõttu oli vajalik ka kaebaja ajutine ravile suunamine. Kaebaja PPA-le esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et kaebajat oleks õigusliku aluseta psühhiaatrilisele ravile saadetud, seda enam, et kaebaja enda sõnul põgenes ta kliinikust ning kaebaja antud selgitustest ei nähtu, et sellele oleks midagi järgnenud. Kaebajal oli võimalik pärast kliinikust põgenemist liikuda Kasahstani ja Usbekistani vahel, teha erinevatele ametiasutustele pöördumisi ja saada neile vastuseid. Võttes aluseks kaebaja esitatud väited, siis ei ole kohtul alust arvata, et ametivõimud kiusaks kaebajat taga sel viisil, et paigutaks teda korduvalt ja alusetult kliinikutesse.
18.Mis puudutab aga kaebaja väiteid poliitilise meelsuse alusel tagakiusust seeläbi, et kaebajat on süüdistatud erinevates kuritegudes, siis ka nende kaebaja esitatud väidete alusel ei saa kaebaja tagakiusu VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses jaatada. Seoses poliitilise meelsuse alusel tagakiusuga on kaebaja kirjeldanud järgmisi asjaolusid: Teda jälitatakse koduriigis; Tema suhtes on Kasahstani Vabariigi ülemkohtu esimehe poolt fabritseeritud poliitiliselt motiveeritud kriminaaluurimine; Ta pidas teiste pensionäridega poliitilisi debatte raamatukogus, millele järgnes raamatukogu poolt politsei kutsumine ja kaebaja kinnipidamine ning psühhiaatriahaiglasse paigutamine. Kaebajat ei ole lubatud televisiooni ja raadioeetrisse ning tal ei ole lubatud pidada poliitilisi loenguid kõrgkoolis. Kohus märgib, et eelnimetatud asjaolud ei kvalifitseeru pagulasstaatuse aluseks oleva tagakiusu määratlusele. Kaebaja väited jälitustegevusest ei pea kohus usutavaks, kuna kaebaja ei ole osanud tuua reaalselt välja jälitusepisoode ning lisaks on kaebaja ka ise kinnitanud, et keegi ei ole teda takistanud tegelemast pensionil olles oma lemmikasjaga, mille on poliitiliste analüüside tegemine12. Seejuures kirjeldab kaebaja vestluses PPA-le, et talle väideti, et tema tegevus on propaganda, kuid kaebaja sõnul olid need tavalised vaidlused poliitika üle. Seega on kaebaja väited ka ajas muutunud, kuivõrd nt kohtuistungil tõi kaebaja välja, et tema poliitikaarutelud tõid kaasa talle probleeme. Haldusmenetluses kaebaja midagi sellist aga ei väitnud. Kohus nõustub, et kaebajal on abstraktne arusaam, et politseinikud jälitavad teda, kuid tõendeid selle kohta esitatud ei ole ning ka kaebaja ütlused ei anna alust arvamusele, et ametivõimud jälitaksid teha. Kokkupuudetel politseiga on selged põhjused ning Kasahstani politseile ei saa teha etteheiteid, et nad seadust järgivad. Kaebaja sõnul kinnitavad tema jälitamist PPA-le esitatud dokumendid13 ning Rootsis rahvusvahelise kaitse taotlemist puudutavad materjalid. Rootsi esitatud materjalidest14 ei nähtu võimaliku jälitamisega seonduvat infot. Samuti ei nähtu sellist
PPA kaebuse vastuse lisa 10, küsimus 20. PPA kaebuse vastuse lisa 15, küsimused 23–24 ja nende vastused.
PPA kaebuse vastuse lisa 10, küsimused 9 ja 20.
PPA kaebuse vastuse lisa 15.
5 (9)
infot ka kaebaja poolt PPA-le esitatud kirjalikest dokumentidest. 19.08.2021 toimunud vestlusel15 kirjeldas kaebaja, et teda jälitavad politseiametnikud ning jälitamise osas oli kaebaja antud info järgmine: „Süüdistati narkootikumi hoidmises. 2021 süüdistati naise tapmises, naine leiti kinnise kaevuluugi alt. Mind hoiti üle 18 tunni ebaseaduslikult kinni, minult võeti sõrmejäljed. Võeti minult DNA proov. Tehti videoülesvõte ning olid küsimused ja vastused. Kirjutasin avalduse, pärast seda, kui mind vabastati, et mina sellesse naisesse ei puutu ja mina teda ei tunne. Naisterahva laip oli nii lagunenud, et olid ainult kondid alles. Rääkisin neile, et mis mõtet on võtta sõrmejäljed, kui nii palju aastaid on möödas. Tahan karistada neid, kes mind ebaseaduslikult peatasid. Kirjutasin avalduse, et need inimesed saaksid karistada. Nad ei vaadanud minu avaldusi läbi.“. Need asjaolud ei ole seostatavad jälitamisega. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja väited jälitustegevusest on pigem tunnetuslikku laadi, kuivõrd kaebaja antud ütlustest ei nähtu, et tal oleks ametivõimud keelanud oma igapäevatoimetusi teha. Ka nt raamatukogus käimisega seonduvalt märkis kaebaja kohtuistungil, et mitte ametivõimud ei keelanud tal raamatukogudes käia, vaid raamatukogud ise otsustasid kaebaja külastusõigust piirata ning samuti olid ka raamatukogu töötajad politsei kutsujaks. Asjaolu, et raamatukogu soovib, et tema kliente ei häiritaks ning tagatud oleks korra hoidmine raamatukogus, ei ole tagakius VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Samuti ei saa VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses pidada tagakiusuks asjaolu, et kaebajal ei võimaldatud osaleda raadiosaadetes ja televisioonis ning pidada loenguid kõrgkoolis. Kohus märgib, et üldjuhul ongi tavainimestel raadio- ja telesaadetes osalemine piiratud. Sama kehtib ka kõrgkoolis loengute pidamisega. Seoses võimaliku jälitamisega märgib kohus täiendavalt, et kaebaja enda sõnul on tal diagnoositud paranoiline skisofreenia16, mille puhul on enamasti haigustunnuseks jälitamis- või tagakiusamisluul17. Ehkki kaebaja sõnul ei ole tal „hääli“ esinenud juba pikemat aega, siis ei tähenda „häälte“ puudumine, et samaaegselt ei või esineda luulumõtteid. Seega võib kaebaja tunne, et teda jälitatakse, olla seotud temal diagnoositud haigusega.
19.Mis puudutab aga poliitiliselt motiveeritud kriminaalasjade algatamist ning Kasahstani õigusaktidega vastuolus olevat ajutist kinnipidamist, siis märgib kohus, et kaebaja poolt PPA-le esitatud avaldused kinnitavad, et kaebaja avaldusi ja kaebusi on menetletud ning asjaolu, et menetluste tulemusel ei ole rikkumisi tuvastatud, ei ole käsitatav tagakiusuna. Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult kaebaja esitatud dokumentidel peatuda, ent nt nähtub 08.04.2011 avaldusest, et kaebaja avalduse alusel tühistati otsus kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise kohta ning saadeti asi koos kirjelike juhistega Astana linna siseasjade osakonnale täiendava kontrolli korraldamiseks18. Lisaks nähtub, et Kasahstani ametivõimud on kaebaja avaldustega sisuliselt tegelenud ning püüdnud olukordi lahendada19. Kaebaja poolt temale osaks saanud tagakiusu kirjeldamisel on kandvaks episoodiks tema Usbekistanist Kasahstani ümberasumine ning see, et talle ei võimaldatud sobilikku eluaset, mistõttu esitas ta hagi asja lahendanud kohtuniku vastu. Vaidlust ei ole, et kaebaja sellise esitas ning see jäeti läbi vaatamata. Hagi läbivaatamata jätmise põhjuseks oli aga asjaolu, et kohtuniku erimääruse edasikaebamiseks on erikord20.
PPA kaebuse vastuse lisa 16, küsimused 25 ja 10. PPA kaebuse vastue lisa 16, küsimus 38.
Vaata ka: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm
PPA kaebuse vastuse lisa 17, lk 6.
Vt nt PPA kaebuse vastuse lisa 17, lk 8, lk 24.
PPA kaebuse vastuse lisa 17, lk 15–16.
6 (9)
20.Kaebaja esitas PPA-le omakäeliste avalduste koopiad21, kus kirjeldatakse erinevaid intsidente. Kirjad ei ole seotud vastustega. Kohus nõustub PPA-ga, et ka need kirjad ei anna alust väitele, et isikut tuleks pidada pagulaseks. Kaebaja kinnitas nii PPA-le kui ka kohtuistungil kohtule, et üheski episoodis, milles teda süüdistati ei ole teda kunagi süüdi mõistetud. Kohus nõustub PPAga, et kui kaebajal oleks reaalne põhjus karta tagakiusu poliitilise meelsuse alusel, siis alates aastast 2005 oleks Kasahstani riigivõimud astunud enamaid samme, et taotleja milleski süüdi mõista, mitte teda pidevalt alusetult süüdistada ning süüdi mitte mõista. Kohus märgib, et uurimisasutuste töö tegemist ei saa üldjuhul pidada tagakiusuks ning välistada ei saa, et toimepandud kuritegude uurimisel võib olla erinevaid uurimissuundi, mistõttu on vajalik ka erinevate isikute (sh kaebaja) kaasamine menetlustoimingutesse. See ei anna aga alust väitele, et kinnipidamised kaebaja õigusi rikkuvad sellisel määral, et seda tuleks pidada ametivõimude tagakiusuks. Kohtuistungil uuris kohus kaebajalt seksuaalse väärkohtlemise kohta kinnipidamisel, kuid kaebaja kinnitas istungil, et ametivõimud teda seksuaalselt väärkohelnud ei ole.
21.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA on põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole pagulane VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
22.Kuna PPA keeldus põhjendatult kaebaja tunnustamisest pagulasena, siis tuli PPA-l hinnata, kas kaebajal oleks siiski õigus saada täiendavat kaitset. Riigikohus selgitas 01.10.2018 otsuse nr 3-17-1026 punktis 21, et täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata (direktiiv: „mõjuv põhjus arvata“), et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (direktiiv: „reaalse ohu“), sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 punkt 2, direktiivi 2011/95/EL artikkel 2 punkt f), artikkel 15). Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL artikli 15 punkti b) mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK artiklit 3 (C-465/07, punkt 28; C-542/13, punkt 38).
23.Kaebaja tugineb VRKS § 4 lg 3 punktile 2, mille järgi tuleb täiendav kaitse anda, kui on alust arvata, et tagasisaatmine päritoluriiki võib kaasa tuua isiku piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise. Vaidlust ei ole, et kaebajal on erinevaid terviseprobleeme ning kodumaale naastes on tõenäoline, et kaebaja jätkab ametiasutustesse kirjutamist ning enda õiguse taga nõudmist. See ei anna siiski alust saada täiendavat kaitset. Kuna kaebaja põhjendused täiendava kaitse saamiseks kattuvad sisuliselt eespool juba hinnatud asjaoludega, siis jääb kohus varem väljendatud seisukohtade juurde neid siinkohal üle kordamata. Täiendava kaitse andmiseks peab aset leidma väärkohtlemine ning see peab ületama teatava raskuse künnise (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, punktid 38–43 ja sealsed viited). Riskid, millega riigi elanikkond või selle osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt individuaalset ohtu, mida saaks kvalifitseerida tõsiseks kahjuks VRKS § 4 lg 3 tähenduses (vrd Euroopa Kohtu otsus C-542/13, punktid 35, 36).
24.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et PPA vaidlusalune otsus on resolutsiooni punkti 1 osas õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja ei ole ära näidanud, et tal oleks tõeline ja isiklikult põhjendatud hirm tagakiusamise ees või et Kasahstani naastes võiks talle osaks saada tõsise ohu.
PPA kaebuse vastuse lisa 18. 7 (9)
III
25.Vaidlustatud PPA otsuse punktidega 2 ja 3 koostati kaebajale lahkumisettekirjutus ilma vabatahtliku täitmise tähtajata ning kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punktid 33–34; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16). PPA soovis kaebaja suuliselt ärakuulata 02.11.2021, kuid kaebaja keeldus vestlusel psühholoogita osalemast. Kaebaja taotlusel kutsuti psühholoog 23.11.2021 toimuma pidanud vestluse juurde, kuid kaebaja keeldus vestlusel osalemast22. Kirjalikult esitas kaebaja vastuväited 19.10.202123.
26.Kaebaja väited lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasusest on seotud asjaoluga, et kaebaja hinnangul on talle rahvusvahelise kaitse andmata jätmine õigusvastane. Kuna kohus leidis, et PPA 26.11.2021 otsus on rahvusvahelise kaitse andmata jätmise osas õiguspärased, siis esines alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Üldjuhul tuleb isikule määrata tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks (VSS § 72 lg 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 1) ja sellest reeglist kõrvale kaldumiseks peab esinema direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-ga 4 kooskõlas olev mõjuv põhjus. Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist põhjendas PPA sellega, et isiku suhtes esineb põgenemisohtu ning vabatahtliku lahkumistähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui isikule keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest VRKS § 20 lg 1 ja 2 alusel ehk kui põhjendamatu taotlus. Kohus nõustub PPA-ga kaebaja põgenemisohust, ega pea vajalikuks otsuse põhjendusi siinkohal korrata. Kohtule ei nähtu ning selliseid asjaolusid ei too välja ka kaebaja, mis lahkumisettekirjutuse tegemist välistaksid. Kaebajal puuduvad Eestiga majanduslikud, perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed ning ehkki kaebajal on Euroopas sugulasi, siis ei ole kaebaja neid alates 2016. aastast külastanud. Samuti ei nähtu haldusmenetluses kogutud tõenditest, et kui kaebaja esmakordselt Euroopas rahvusvahelist kaitset taotles, et ta siis oleks soovinud sugulaste juurde minna. Kohus nõustub PPA-ga, et arvestades kaebaja varasemat elukorraldust, on kaebajal võimalik Euroopas elavate sugulastega suhelda nt telefoni teel. Kohtul puudub alus arvata, et kaebajale ei võimaldataks ravi päritoluriigis. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja tagasisaatmine Kasahstani vastuolus non-refoulement põhimõttega.
27.Ka kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale on põhjendatud. Vastustaja on analüüsinud kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ning leidnud, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada 5 aastast sissesõidukeeldu. Kuna kaebaja ei ole sissesõidukeelule esitanud sisulisi vastuväiteid ning sissesõidukeelu kehtivuse määramisel on vastustajal lai kaalutlusruum, siis ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks temale usaldatud kaalutlusõigust kohaldanud vääralt või jätnud mõne asjaolu arvesse võtmata. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis asjaolu, et kaebajale elavad Euroopas sugulased, kellega ta võib soovida Euroopas kohtuda ei ole aluseks sissesõidukeelu kohaldamata jätmisele või selle tähtaja lühendamisele. PPA on asjakohaselt märkinud, et: „isik varasemalt Euroopa Liidus olles liikunud pidevalt ringi erinevate riikide vahel ega ole olnud pikemalt ei Rootsis ega Hispaanias, Rootsis olles viibis ta Rootsi poolt edastatud info kohaselt majutuskeskuses mitte sugulaste juures ja viimased viis aastat on ta elanud Kasahstanis. Antud infost järeldab PPA, et ta ei ole oma poja ja õdedega igapäevaselt kokku puutunud ja nad saavad suhelda ka telefoni ja sotsiaalmeedia vahendusel ning sugulastel on võimalik teda Kasahstanis külastada, seega ei kaalu sugulaste Euroopa Liidus elamine üles muid asjaolusid, miks peab PPA
Vt ka PPA kaebuse vastuse lisad 21–23. PPA kaebuse vastuse lisa 20. 8 (9)
sissesõidukeelu kohaldamist vajalikuks. Asjaolu, et kaebaja on Ugandast pikemata aega eemal olnud, ei mõjuta tema sidet päritoluriigiga.“.
28.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas rahuldamata. IV
29.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulud jäävad riigi kanda. Muus osas jäävad poolte menetluskulud (sh kaebaja tasutud riigilõiv ja tõlgitasu) nende endi kanda.
30.VRKS § 251 lg 2 kohaselt on taotlejal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-is nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 punkti 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Nimetatud normis ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. VRKS § 31 lg 1 punkti 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel (Riigikohtu 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, punktid 15–17). Õiguskaitsevajaduse korral tuleb kaebajal esitada taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
31.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3) ning avaldada üksnes otsuse resolutsioon ning põhjendav osa.
(allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.