Maksuõigus › Maksuotsused

3-20-1370 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1370 Laenutehingut FH ja Y’ vahel ei toimunud. Vormistades laenulepingu Y’ga, viis FH ettevõtlusest raha välja makse maksmata, saades seega maksueelise. Kuivõrd Y on keeldunud esitamast tõendeid vahendite kohta, millega ta omandas 2 708 522,25 euro suuruse nõude MTM-i vastu, on tõendamata, et ta sai omandada nõuded FH vastu. Seega ei ole tõendatud ka laenu tagastamine tasaarvelduste teel. FH esitatud leping, millega 02.12.2018 tema emaettevõte Pergola S.A.L. loovutas Y’le nõuded FH vastu kokku 617 464,17 eurot, seab kahtluse alla kokku 2 708 522,25 euro suuruse nõuete soetamise vajaduse 2019. a septembris viielt USA ettevõttelt. Kui eelnimetatud nõude ülevõtmine oleks olnud reaalne, ei oleks olnud vaja omandada täiendavaid nõudeid 2 708 522,25 eurot. FH ei ole alates 2017. a-st esitanud majandusaasta aruandeid ega bilanssi. Seega puudub ülevaade tema nõuetest ja kohustustest. Ei ole usutav, et Y tagastaks võimalusel (kui FH-l oleks pangakonto) 1 136 257,84 eurot paari kuu jooksul. FH märgib, et seoses rahapesu reeglite karmistamisega on karmistunud pangakonto avamise reeglid, samas on Y’l olnud võimalik 2019. a aprillis avada OÜ Haakla (omanik ja juhatuse liige Y) pangakonto ja sealt tasuda FH arvete eest. MTA alustas maksumenetlust 2018. a augustis ning FH sai laenukeelust teada 06.09.2018 seletuse andmisel, kus viibis ka tema maksunõustaja. Maksustamise asjaolud said FH-le teatavaks 22.07.2019 kontrolliaktist. Seega ei ole eluliselt usutav, et ligi kahe aasta jooksul ei ole olnud võimalik avada ettevõttele pangakontot ning laenu tagastada. Selle asemel on sõlmitud erinevaid lepinguid nõuete ülevõtmiseks kogusummas 2,7 mln eurot, mille ülevõtmise võimekust ei soovi Y tõendada. FH poolt koos eriarvamusega esitatud nõuete loovutamise lepingud on sõlmitud Y’ga seotud ettevõtetega (Pergola S.A.L., OÜ Haakla) ja Y’ ettevõtete juhatuse liikmete või nendega seotud ettevõtetega (L.M. Büschner, OÜ Reval ProTeam). Enamus nõuetest on loovutatud eriarvamuse esitamise päeval või vahetult enne seda, kusjuures kõik dokumendid on vormistatud paberkandjal. Kontrollida ei saa FH väidet, et kõik nõuded on kajastatud tema raamatupidamises. OÜ Reval ProTeam ja Y’ vahel 27.03.2020 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kohaselt on OÜ Reval ProTeam täitnud FH rahalisi kohustusi kokku vähemalt 246 669,57 eurot. Lepingu lisas toodud arvete loetelu kohaselt on OÜ Reval ProTeam tasunud FH eest arveid juba alates oktoobrist 2018. Asjaolu, et FH ei nõudnud Y’lt laenu tagastamist, kui FH-l puudusid vahendid arvete tasumiseks, kinnitab seisukohta, et tegelikkuses laenutehingut FH ja Y’ vahel ei olnud. Kas ja millises summas oli FH võlgu OÜ-le Reval ProTeam, ei ole teada, sest ettevõte ei ole alates 2017. a-st esitanud äriregistrile aastaaruandeid. Samas ei ole OÜ Reval ProTeam deklareerinud KMD-l käivet alates aprillist 2018, seega on kaheldav, kas ettevõttel oli rahalisi vahendeid FH arvete tasumiseks. FH väitis eriarvamuses, et teised isikud ja ettevõtted on tasunud tema kohustusi vähemalt 350 000 euro ulatuses ja need nõuded on üle läinud Y’le. Lepingu kohaselt tasub Y nõude eest OÜ-le Reval Pro Team vastavalt sellele, kuidas ta saab FH-lt raha kätte. Nõue on summas 256 669,57 eurot ja lõplikku tasumise tähtaega ei ole määratud. Väidetavalt on H oma nõuded FH vastu summas 12 920,53 eurot loovutanud Y’le tasuta. Võttes arvesse, et Y elab Liibanonis ja tema varaline seis on teadmata, on selge, et nõuete realiseerimine FH vastu on reaalsem kui Liibanonis asuva eraisiku vastu. Seega pole usutav, et nõuded antakse üle tasuta või siis ollakse nõus tasu saama viitega.

3-20-1370 Lähtuda tuleb maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg-st 3, mis sätestab, et tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Y’le formaalselt tühise tehingu alusel antud laen on kaebajale tagastatud ning vara ei ole kaebaja ettevõtlusest välja läinud. Maksuotsusega maksustatav väljamakse on tasaarvestusega lõppenud ja seega tagasi pööratud. Kaebaja kohustused Y’ ees vähenesid n-ö laenu väljamaksmisega ning kokkuvõttes ei ole raha ettevõtlusest välja läinud. Alternatiivselt, kui kaebajale etteheidetava väljamakse tõttu tekkinud kohustus ei peaks mingil põhjusel olema tasaarvestusega lõppenud, on see lõppenud seeläbi, et väljamakse saaja Y’ abikaasa (kellega tal on ühisvara režiim) on perioodil 2018–2019 finantseerinud kaebaja ja selle Saksamaa filiaali (st õiguslikus mõttes kaebaja) tegevust kokku ca 4 mln euro ulatuses, st sisuliselt on Y tasunud laenu tagasi muul viisil kaebaja eest kohustusi täites ning investeeringuteks raha andes. Seega tegelikult on Y täitnud kaebaja eest kohustusi juba enne etteheidetavate väljamaksete tegemist ning kaebaja võlgnes juba enne mainitud väljamaksete tegemist Y’le abikaasa kaudu suuremaid summasid kui kaebaja tehtud väljamaksed. MTA on jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Ka ei ole MTA põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta sisuliselt kõik asjas olulist tähtsust omavad põhjendused ning tõendid. Kaebaja tahe on olnud ja on jätkuvalt igal juhul taastada väljamaksetele eelnenud olukord ning sellist tahet on kaebajale väljendanud ka väljamakse saaja Y. MTA ei arvestanud kaebaja seisukohtadega ega võimaldanud kaebajal esitada täiendavaid dokumente, jättes samas kaebaja poolt omaalgatuslikult esitatud täiendavad tõendid täiesti alusetult või otsitud põhjustel tähelepanuta ja arvestamata. Tegemist on sisult karistusliku maksuotsusega, milles MTA on kaebajale ette heitnud, et kolmas isik (Y) on kasutanud seaduses sätestatud võimalust seaduse piirest väljuva teabenõude vaidlustamiseks kohtus (haldusasi nr 3-20-65). Vastav tegevus ei ole kaebaja kontrolli all ning kaebaja on maksukohustuslasena teinud kõik võimaliku asjaolude selgitamiseks ning esitanud asjassepuutuvad tõendid väljamakse tagasipööramise kohta. MTA on teinud maksuotsuse kolmandalt isikult Y’lt nõutava teabe osas kohtulahendit ära ootamata. Seega ei pidanud ka MTA nõutavat informatsiooni maksuotsuse tegemiseks vajalikuks ning korraldus teabe nõudmiseks oli järelikult põhjendamatu. MTA kutsus alles vaideotsuses kaebajat üles muutma TSD-sid selliselt, et maksukohustus lõpetada, st näidata seal, et aruandev isik Y on täitnud kaebaja eest kohustusi, ning selle tulemusel maksukohustust vähendada. Kaebaja on deklaratsioonid esitanud ning neist tuleneb, et tegelikult võlgnes kaebaja Y’le raha juba enne talle väidetavalt ebaseaduslike väljamaksete tegemist. Maksuotsuses kajastatud maksunõue on 107 900,95 euro ulatuses aegunud. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes on ta jõudnud seisukohale, et käesoleval juhul on toime pandud tahtlik maksupettus ning kohaldamisele kuulub MKS § 98 lg 1 teises lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Nii kaebaja kui Y said laenutehingu tühisusest teada alles maksumenetluse käigus ning Y avaldas juba 30.01.2019, et soovib tühise tehingu igal juhul tagasi täita. Eeltoodud asjaolud viitavad selgelt, et tühise laenulepingu sõlmimine oli ekslik ning mingil juhul ei saa pidada vastavat tegevust kaebaja või Y poolt tahtlikuks tegevuseks.

3-20-1370 Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et FH poolt perioodil oktoober 2016 kuni juuli 2018 juhatuse liikme Y’ isiklikele pangakontodele selgitusega „laen“ kantud 1 136 257,81 euro puhul on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega. Maksuhaldur leidis MKS §le 84 tuginedes, et laenutehingut ei ole FH ja Y’ vahel tegelikult toimunud, tehingule valiti ebaõige vorm selleks, et viia ettevõtlusest raha välja ilma makse maksmata. MKS § 84 sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Kohtupraktikas on selgitatud, et MKS § 84 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksukohustuslase käitumine oli suunatud maksude tasumise vältimiseks moonutatud õigusliku vormi andmisele (vt RKHKo nr 3-3-1-23-09, p-d 13 ja 14). Asjas puudub vaidlus, et tehingu pooled näitasid vaidlusaluste väljamaksete õiguslikuks vormiks laenulepingut. Y on maksuhaldurile selgitanud, et „[h]etkel on olud laenuleping suuline. Ma ei olnud varem teadlik, et äriühing ei või juhatuse liikmele laenu anda. Hetkel on plaanis, et tasun võetud laenult intressi ning samuti tasun laenu äriühingule teatud aja jooksul tagasi“. MTA küsimustele laenu andmise tingimuste kohta vastas Y: „[o]leme arvestanud laenuintressiga 3,15%. Laen ei ole fikseeritud, kuid nagu eelnevast aru saan, siis laenuandmine on keelatud, millest lähtuvalt enam Fortist laenu ei võta ning pigem tasun laenu summa tagasi“ (vt Y’ 03.12.2018 kirjalikud vastused MTA küsimustele). Y selgitas, et plaanib alustada laenu tagastamist 2019. a veebruarist 10 000 euro suuruste maksete kaupa ning võimalik, et mingil hetkel tasaarveldab laenu mõne teise nõudega, mis kaebajal on mõne teise temaga seotud äriühingu vastu (vt Y 10.01.2019 kirjalikud vastused MTA korraldusele nr 12.2-3045275-5). Kohtumenetluses on kaebaja oma versiooni vaidlusaluste väljamaksete majanduslikust sisust muutnud ning selgitanud, et väljamaksete tegelikuks sisuks oli kaebaja poolt kohustuste vähendamine Y’ ees. Kaebaja esitatud vaides ning kaebuses väidetakse, et Y’ abikaasa (kellega tal on ühisvara režiim) on perioodil 2016—2019 finantseerinud kaebaja ja tema Saksamaa filiaali tegevust kokku ca 4 mln euro ulatuses ning vaidlusaluste väljamaksetega tagastas kaebaja tegelikkuses Y’le raha, mille kaebaja Y’le võlgnes. 16.03.2021 toimunud kohtuistungil väitis kaebaja lepinguline esindaja, et kaebaja ei ole mitte kunagi Y’le laenu andnud, laenulepingute (ei suulise ega kirjaliku) alusel ei ole mitte ühtegi summat liikunud ning väljamaksed, millest maksuhaldur on kinni hakanud kui tühistest tehingutest, on tehtud üksnes eesmärgiga vähendada kaebaja kohustusi Y’ ees (vt kohtuistungi helisalvestis alates kl 15:03 Pärdi vastused kohtu küsimustele). Seega on kaebaja nõustunud maksuotsuses tuvastatuga, et vaidlusalustele väljamaksetele oli tehinguosaliste poolt antud moonutatud õiguslik vorm ning laenutehingut kaebaja ja tema juhatuse liikme Y’ vahel tegelikkuses ei toimunud. Asjas puudub vaidlus ka selles, et kaebaja ja Y’ vahel 12.09.2019 sõlmitud tasaarvelduse kokkulepe vormistati eesmärgiga näidata, et Y on saadud laenu kaebajale koos intressiga tagastanud. Olukorras, kus kaebaja on nõustunud maksuhalduriga, et laenutehingut poolte vahel ei toimunud, ning väidab, et Y’le tehtud väljamaksete tegelikuks majanduslikuks sisuks oli hoopis kaebaja kohustuste vähendamine Y’ ees, ei saanud toimuda ka laenu tagasipööramist nõuete tasaarveldamise teel. Eeltoodust tulenevalt taandub käesolev vaidlus küsimusele, kas maksuhaldur on õigesti tuvastanud vaidlusaluste väljamaksete tegeliku majandusliku sisu ehk teisisõnu, kas maksukohustuslase eesmärk tehingule moonutatud vormi andmisel oli viia ettevõtlusest maksuvabalt raha välja või mitte. Maksuhaldur ei ole vaidlusaluste väljamaksete tegeliku majandusliku sisu kindlakstegemisel eksinud. Maksuhalduril puudus maksumenetluses igasugune teave vaidemenetluses ilmnenud asjaolu kohta, et kaebajal võis enne vaidlusaluste väljamaksete tegemist olla võlgnevus juhatuse liikme kui väljamaksete saaja ees ning tehingu osapooled näitasid vaidlusaluseid väljamakseid laenuna. Väite, et Y’ abikaasa on finantseerinud perioodil 2016–2019 kaebaja ja 5(11)

3-20-1370 tema Saksamaal oleva filiaali tegevust kokku ca 4 mln euro ulatuses ning vaidlusalused väljamaksed kujutavad endast kõnealuse finantseeringu tagasimakseid, esitas kaebaja esmakordselt alles 21.05.2020 vaides maksuotsusele. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt on maksuotsuse muutmine või kehtetuks tunnistamine uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks võimalik, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Arusaamine sellest, kas kaebaja annab juhatuse liikmele laenu või hoopis tagastab seda, ei eelda õigusalaseid teadmisi, nagu ka kaebaja juhatuse liikme teadmine asjaolust, et tal on oma abikaasaga ühisvara režiim. Seega ei ole kaebaja poolt maksumenetluses ebaõigete andmete esitamine vaidlusaluste väljamaksete majandusliku sisu kohta vabandatav sellega, et kaebaja juhatuse liige ei ole õigusteadmistega isik. Kaebajat on maksumenetluse algusest alates esindanud õigusteadmistega isikud. Õigusteadmiste puudumine ei ole sedasama juhatuse liiget takistanud vaidlustamast MTA 21.11.2019 korraldust nr 12.2-3/045275-21, millega teda kohustati andma teavet ja esitama dokumente seonduvalt käesolevas asjas vaidluse all olevate väljamaksetega. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja juhatuse liige kasutas vaidlusalust raha isiklikuks otstarbeks. Swedbank AS-i 04.07.2019 vastusest MTA korraldusele nr 12.2-3/045275-9 nähtuvalt on Y 22.12.2017 Swedbank AS-ile selgitanud pangakontodelt väljavõetud sularaha kasutamist järgnevalt: “Elan perega Liibanonis, mul on ka olemas konto Liibanoni pangas aga kuna kanded Eestist Liibanoni võtavad keskmiselt nädala või rohkem on minu jaoks mugavam kasutada eesti kontot. Minu peres on kokku 8 liiget ja 3 koduabilist. 2017 aastal sai remonditud korter, palju kulusid oli seotud ehitajatega (tehtud tööde eest tasutud sularahas). Igakuiselt tasun 4 poni ja 2 hobuse ülalpidamise eest orjenteeruvalt 4900 USD kuus. Peres on 5 last kes käivad IC International College erakoolis, mille aasta maks kokku on 54,270.36 USD. Ettevõtted ja eraisikud kellega arveldan sularahas on lisatud PDF tabelina emailile. Seal on ära toodud suurem enamus ettevõtete/ eraisikute nimed koos toodete ja teenuste kirjeldusega. Samuti olen alles hoidnud kõik tsekkid toiduainetele ja muudele majapidamis tarvetele mida olen tasunud 2017 aastal. Olemas on ka enamik kulude arved muudele ostudele ja teenustele. Olen seotud Saksamaal asuva farmiga. Farmi põhitegevuseks on sporthobuste treenimine ja tõuaretus. Minu kulud saksamaal on seotud mulle kuuluva 5 sporthobuse kuludega (võistluskulud, ratsastamine, söödad, veterinaaria, ülalpidamine). OÜ Fort Holdinguga on sõlmitud laenulepingud. Laenulepingud on lisatud emailile.“ (vt Swedbank AS 04.07.2019 vastus MTA korraldusele nr 12.2-3/045275-9). Y ei väida, et sularaha kasutamine oli seotud kaebaja kulutuste ja/või kaebaja kohustuste vähendamisega Y ees. Õige pole kaebaja seisukoht, et asjaolu, milleks Y oma pangakontol olevaid rahalisi vahendeid kasutas, ei oma tähtsust. Asjaolu, et juhatuse liige kulutab saadud raha ära ja kannab tema kontrolli all oleva ettevõtte pangakontolt enda isiklikule pangakontole pidevalt raha juurde koosmõjus kohtumenetluses esitatud uue versiooniga sellest, kuidas juhatuse liige ei osanud väidetavalt tähelepanu pöörata sellele, kas vaidlusalune 1 136 257,81 eurot oli ettevõtte poolt talle antud laen või vastupidi, näitab üksnes seda, et juhatuse liige on ajanud segamini enda kui füüsilise isiku ja tema kontrolli all oleva juriidilise isiku rahakotid. Seega nähtub tuvastatud asjaoludest, et tehingu tegelikuks majanduslikuks sisuks on raha väljaviimine ettevõtlusest. Kuivõrd ettevõtlusest raha väljaviimine ilma raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastava algdokumendita kuulub maksustamisele tulumaksuga ning laenu andmine on oma olemuselt ettevõtlus, mistõttu väljamaksetelt maksukohustust ei teki, sai kaebaja väljamaksete majanduslikule sisule mittevastava vormi näitamisega maksueelise. Kuivõrd antud juhul on õigesti tuvastatud, et kaebaja tegevus vastab MKS § 84 tunnustele ehk tegemist on maksude kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehinguga, siis on ühtlasi tõendatud, 6(11)

3-20-1370 et kaebaja tegevus oli tahtlik (vt RKHKo 3-3-1-62-06, p 13). Seega on õige ka maksuhalduri seisukoht aegumistähtaja kohaldamisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1370 Asjaolu, et kaebaja raamatupidamine ei pruukinud vastata kõigile kehtivatele nõuetele, ei anna alust tulumaksu määramiseks. Maksuotsus ei tohi olla karistusliku iseloomuga. Kohus viitas otsuses kaebaja lepingulise esindaja R. Pärdi selgitustele, et kaebajal puudus mistahes vajadus anda W-le laenu. See oli öeldud muude asjaolude ja tõendite kontekstis. Kaebaja ei ole kunagi tunnistanud, et tehtud tehingule on antud moonutatud õiguslik vorm või et maksuotsus on õiguspärane. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et W oleks pidanud tema isiklikul kontol olevat raha kasutama äriühingu huvides. Seega on asjakohatu lähtuda Swedbank AS-i esitatud dokumentidest. Tegemist oli W rahaga. Vastustaja ja halduskohus on seisukohal, et kaebaja ja OÜ Reval ProTeam näol võib tegemist olla ühise majandusüksusega. See väide on tõendamata. Ka juhul, kui see oleks nii, et saa see mõjutada muude W poolt omandatud nõuete kehtivust või tasaarveldust. Aastaaruannete esitamata jätmine registrile ei ole maksotsuse koostamise aluseks. Nõuete ja kohustuste tekkimise aluseks on tehingud, mitte aruanded. Kaebaja on tõendanud, et tal on W ees suures mahus kohustusi ning W omandas nõuded kaebaja vastu muudelt kaebaja võlausaldajatelt. Lisaks on kaebajale teadaolevalt MTM esitanud ära ka puudu olnud aruanded ning vaidlust ei ole selles, et MTM võlgnes kaebajale raha suuremas summas, kui on etteheidetavad väljamaksed. Õige pole halduskohtu järeldus, et maksusumma pole vähemalt osaliselt aegunud. Kaebaja selgitas, et sai laenukeelust teada alles 06.09.2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1370 Lepingu järgi on kaebajal W vastu tühisest laenulepingust tulenev rahaline nõue 1 218 870,94 eurot (põhisumma 1 136 257,81 eurot ning lisanduvad intressid); W-l on kaebaja vastu nõue 2 172 425,77 eurot, mis on W-le 12.09.2019 nõude loovutamise lepingu alusel loovutatud MTM-i poolt; tasaarvelduse lepingu sõlmimisega lõpevad need nõuded kattuvas ulatuses (maksuotsuse lisa 35). W ja MTM-i vahel 12.09.2019 sõlmitud nõude loovutamise leping Lepingu järgi on MTM-il FH vastu rahaline nõue 2 172 425,77 eurot; W-l on MTM vastu rahaline nõue 2 708 522,25 eurot; MTM loovutab W-le oma nõude FH vastu ning nõude eest tasumine toimub tasaarvelduse teel (W nõue MTM-i vastu väheneb 2 172 425,77 eurot) (maksuotsuse lisa 36). MTM-i nõue kaebaja vastu põhineb 30.06.2012 sõlmitud määramata tähtajaga laenulepingul laenulimiidiga 2 000 000 eurot (maksuotsuse lisa 12). Perioodil oktoober 2016 – juuni 2018 andis MTM kaebajale laenu kokku 1 615 111,39 eurot (Swedbank AS konto väljavõte – maksuotsuse lisa 3). Seisuga 12.09.2019 oli kaebajal MTM-i ees rahaline kohustus 2 172 427,77 eurot. W nõuded MTM-i vastu Nõude loovutamise lepingus nimetatud rahalise nõude MTM-i vastu on W omandanud järgmiste lepingutega: 19.08.2019 leping äriühinguga Blue Oak Medical Group summas 215 030 eurot; 28.08.2019 leping äriühinguga Ventura Collection & Management, LLC summas 238 822,26 eurot; 28.08.2019 leping äriühinguga Wlnut Capital, Inc summas 1 098 285,89 eurot; 03.09.2019 leping äriühinguga Accounts Receivable Acqusition, LLC summas 426 685,44 eurot; 03.09.2019 leping äriühinguga Controlled Health Management, LLC summas 729 698,66 eurot (maksuotsuse lisad 42–46). MTM-il oli varasemast sõlmitud nende äriühingutega laenulepingud (maksuotsuse lisad 60-75). W abikaasa tasus äriühingutele nõuete loovutamise eest kokku 1 250 000 USA dollarit (dtl 1680–1684). II Kui 12.09.2019 MTM-iga sõlmitud tasaarveldamise lepingut mingil põhjusel ei arvestata, on oluline, et W-l oli ka muid nõudeid kaebaja vastu. W omandas 02.12.2018 kaebaja emaühingu Pergola S.A.L. käest kaebaja vastu nõude 617 464,17 eurot (maksuotsuse lisa 85). Advokaat Peter F. Mayeri vahendusel on W teinud kaebaja eest makseid kokku 95 276,81 eurot (maksuotsuse lisa 89, dtl 1670–1674). Lisaks on W tasunud isiklikelt kontodelt kaebaja eest 64 204,83 eurot (maksuotsuse lisa 94) ning omandanud 26.03.2020 ja 27.03.2020 L.M. Büscherilt, B.A. White’ilt, OÜ-lt Reval ProTeam ja OÜ-lt Haakla nõudeid kaebaja vastu kokku 312 816,93 eurot (maksuotsuse lisad 87, 91, 92–93). W abikaasa (kellega tal on ühisvara režiim) on perioodil 2016–2019 finantseerinud kaebaja ja tema Saksamaa filiaali tegevust ca 4 miljoni euro ulatuses ning vaidlusalused väljamaksed kujutavad endast finantseeringu tagasimakseid.

3-20-1370 kaebajale samal perioodil tehtud väljamaksed selgitusega „laen“ ning märkimisväärne on, et MTM-i poolt kaebajale antud ning kaebaja poolt W-le antud laenumaksed lõppesid samal maksustamisperioodil. MTM laenas kaebajale 1 168 920,73 eurot, millest kaebaja laenas samal perioodil W-le 1 164 405,00 eurot. Kui veel arvestada, et kaebaja ja W vaheline väidetav laenuleping oli sõlmitud suuliselt, fikseerimata oli laenu suurus ja tagasimaksmine, väljamakseid oma kontole tegi W ise, on maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et kaebaja väljamaksed ei olnud laen. Kaebaja esitas kaks kirjalikku laenulepingut (01.01.2018 ja 01.04.2018 lepingud, mõlemad summas 200 000 eurot). 01.04.2018 laenuleping oli sõlmitud pärast väljamaksete tegemist ning selle järgi pidi laenusumma ülekandmine toimuma perioodil 01.04.‒30.06.2018. Järelikult pole nimetatud leping seotud praeguse vaidlusega. 01.01.2018 lepingu järgi tuli laenu väljamaksed teha perioodil 01.01.‒01.04.2018, kuid ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et leping oli sõlmitud vaid formaalselt. Lepingu kohaselt oli laenu andjaks W ning saajaks kaebaja. Kaebaja väide, et tegemist oli eksimusega ning tegelikult oli laenu andjaks kaebaja, on kahtlusi tekitav. Olukord, kus lepingu pooled ei pane tähele, et nende staatus on vahetuses, viitab sellele, et lepingu sisu pole olnud nende jaoks oluline. W allkirjastas lepingu mõlema poole eest. Lepingus ei fikseeritud laenu tagastamise tähtaega, vaid laen tuli tagastada „kirjalikul tagasinõudmisel“. Kokkuvõtlikult märgib ringkonnakohus seega, et väljamaksete tegemisel polnud kaebaja tahe suunatud juhatuse liikmele laenu andmisele ning kuna väljamaksete kohta puuduvad igasugused nõuetekohased dokumendid, oli tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel ning tulumaksu määramine oli põhjendatud. Kuna tegemist polnud laenuga, pole põhjust rääkida ka tühise tehingu alusel saadu tagastamisest. Kui ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed hiljem mingil põhjusel äriühingule tagastatakse, ei muuda see asjaolu, et konkreetsel maksustamisperioodil (04.10.2016‒30.03.2018) oli siiski tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega ning tekkis tulumaksu tasumise kohustus. Deklaratsioonide hilisemal muutmisel saab maksuhaldur nõuda intresse perioodi eest, mil raha oli tulumaksu tasumata ettevõtlusest välja viidud.

3-20-1370

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.