Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 22. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2714
Haldusasi P. T. ja R. V. kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 punkti 5 alapunkti 1 ja Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 5 alapunkti 2 osalise tühistamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja I: P. T. Kaebaja II: R. V. Esindaja: P. T. Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper, adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Jätta P. T. ja R. V. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 24. märtsil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.1.Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusega nr 212 (edaspidi VVk 212/2021) kehtestati COVID-19 haigetele ja nende lähikontaktsetele keeld lahkuda teatud aja jooksul oma elukohast või püsivast viibimiskohast (edaspidi „karantiinikohustus“). Korralduses on sätestatud rida
erandeid. Muuhulgas tuleneb VVk 212/2021 punktist 5, et karantiinikohustust ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes on COVID-19 haiguse eelneva 180 päeva jooksul tõendatult läbi põdenud, COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või kes loetakse selle korralduse kohaselt vaktsineerituga võrdsustatud isikuks. Kaebuse esitamise ajal, s.o 22.11.2021 oli VVk 212/2021 punktis 13 sätestatud, et kõnealune korraldus kehtib kuni 31.12.20211.
1.2.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305/2021 (edaspidi VVk 305/2021) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Muuhulgas on selle korralduse punktis 10 loetletud rida mitmesuguseid tegevusi (sportimine, muuseumide, teatrietenduste, toitlustuskohtade külastamine jne), millest on lubatud osa võtta üksnes selle korralduse punktis 14 nimetatud isikutel. Kaebuse esitamise ajal kehtinud VVk 305/2021 redaktsiooni kohaselt kuulusid nende hulka lisaks mõnedele isikute kategooriatele, mis käesoleva vaidluse seisukohast olulised ei ole, isikud, kes on VVk 305/2021 punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikud. Viidatud punktist 5 tulenes sisuliselt, et vaktsineerituks loetakse isik, kes on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta, samas kui haiguse läbi põdenuks loeti isik, kelle vastavat diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva2.
1.3.Kaebajad on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, olles teinud diagnoosi kinnitava SARSCoV-2 testi 21.10.2021.
2.1.Kaebajad esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes sisuliselt VVk 212/2021 ja VVk 305/2021 tühistamist osas, milles on ette nähtud, et COVID19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes hakkavad vastavalt karantiinikohustus ning tegevustes osalemise piirangud kehtima 180 päeva möödumisel COVID-19 diagnoosi kinnitamisest. Kaebajad leiavad kokkuvõttes, et vaidlustatud korraldustest tulenevate piirangute kohaldamine COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest on põhjendamatu, kuna läbipõdenu puhul on korduvnakatumise tõenäosus oluliselt madalam kui vaktsineeritud isikutel. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud korraldused piiravad ebaproportsionaalselt liikumisvabadust, aga ka õigust haridusele, kuna nakatunud isiku lähikondsena peab kaebaja II jääma karantiini ega saa osaleda hariduse omandamises.
2.2.Esiteks leiavad kaebajad, et karantiini kehtestamine COVID-19 leviku tõkestamiseks on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 kohaselt välistatud, kuna tegemist ei ole eriti ohtliku nakkushaigusega. Kaebajad märgivad, et
Alates 10.12.2021, sealhulgas käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal on VVk 212/2021 punktis 13 sätestatud, et korraldus kehtib kuni 31. märtsini 2022. 2 Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtivas VVk 305/2021 redaktsioonis sisalduvad eelnevalt punktis 5 esitatud sätted punktis 2, kusjuures läbipõdenuks loetakse endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatus on isikul, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva.
COVID-19 ei levi kiiresti ja ulatuslikult, vaid tegemist on üksnes lainetena viiruste leviku perioodil leviva nakkushaigusega. Kaebajate hinnangul ei ole tegemist ka haigusega, mille kulg on raske või eluohtlik, pidades silmas, et keskmisele tervele inimesele see ohtlik ei ole, samas kui riskigrupp, keda see ohustab, on vastuvõtlik ka paljudele haigustele. Teiseks leiavad kaebajad, et vaidlusalused korraldused ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, nagu haldusakt seda olema peaks, tuues esile, et loogiliselt jälgitavat argumentatsiooni asendab neis hulga faktilise info kokku kuhjamine. Kaebajad heidavad ette, et korralduste seletuskirjadest ei selgu, miks piirdub COVID-19 haiguse läbi põdenud inimeste suhtes piirangute mittekohaldamise periood vaid 180 päevaga, kas sellise perioodi kehtestamine on sobiv ja mõõdukas ning milliseid alternatiive selle otsustamisel kaaluti.
2.3.Kaebajad on seisukohal, et vaidlustatud piirangud rikuvad õigust võrdsele kohtlemisele, kuna toovad kaasa kaebajate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise võrreldes COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimestega. Viidates avalikult kättesaadavatele allikatele osutavad kaebajad sellele, et ka enam kui 180 päeva pärast nakatumist on korduvnakatumise tõenäosus väga väike ning immuunsus saavutatakse samamoodi kui vaktsineerimisel. Samuti märgivad kaebajad, tuginedes samuti avalikult kättesaadavatele andmetele, et vaktsineeritud isikud haigestuvad läbi põdenud isikutega võrreldes enam kui 50% tõenäolisemalt COVID-19 haigusesse. Kaebajad viitavad Ühendkuningriigis läbi viidud uuringule, mille kohaselt on leibkonnaväliste lähikontaktide korral nakatumise tõenäosus vaid ca 2%. Kaebajad on seisukohal, et COVID-19 haiguse leviku takistamise eesmärki täidaks oluliselt paremini antikehade arvu tuvastamine isikute verest, kuivõrd antikehade olemasolu tõendab SARS-CoV-2 viirusega kokkupuutel immuunsuse tekkimist.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides esitaks, et kaebajatel puudub kaebeõigus, kuna kaebuse esitamise ajal nende suhtes vaidlustatud korraldustes ette nähtud piiranguid ei kohaldatud, sest nende COVID-19 haiguse diagnoosist ei olnud 180 päeva möödunud. Vastustaja toob seejuures esile, et VVk 212/2021 kehtivus on ajaliselt piiratud. Samuti märgib vastustaja, et korraldused on antud eeldusel, et neid võidakse jooksvalt muuta.
3.2.Teiseks leiab vastustaja, et COVID-19 haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega NETS § 2 lg 2 tähenduses, kusjuures uudse ohtliku haiguse mõiste NETS-i lisamisel pidas seadusandja silmas just COVID-19 haigust, mida kinnitab ka vastav seaduseelnõu seletuskiri3.
3.3.Vastustaja ei nõustu kaebajate etteheidetega, mis puudutavad vaidlustatud korralduse põhjendamiskohustuse rikkumist, märkides et korralduste andmisel ja muutmisel on alati tuginetud teaduslikule konsensusele ja lähtunud Teadusnõukoja soovitustest. Vastustaja selgitab, et korralduste eesmärgiks on tõkestada koroonaviiruse levikut ja kaitsta isikute hüvesid võimalikult suurel määral, leides hüvede ja isikute õiguste ja vabaduste vahel mõistlik tasakaal. Vastustaja hinnangul on läbipõdemisega seotud erandite 180-päevane Vt Meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimeseks lugemiseks muudetud kujul (165 SE I) seletuskiri, kättesaadav https://www.riigikogu.ee/download/14ae77b0d9a34362-80bf-a2cb3ff1ab1c.
kehtivuspiirang põhjendatud. Siinkohal viitab vastustaja ECDC tehnilisele raportile, kus kinnitatakse, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. Vastustaja viitab haldusasjas 3-21-2245 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määrusele, kus samuti leiti, et teadlaste hinnangul ei anna haiguse läbipõdemine sellist immuunsust, mis välistaks samasse haigusse uuesti haigestumise, samuti viitab vastustaja sellele, et Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje ja kontrolli keskuse (CDC) avaldatud uuringust nähtub, et ka enne kuue kuu möödumist haiguse läbipõdemisest on immuunsus uue nakatumise vastu märgatavalt väiksem kui vaktsineerimise korral. Vastustaja osutab ka ECDC 29. märtsi 2021 tehnilisele raportile, kust nähtuvalt puuduvad usaldusväärsed teadusandmed, mille pinnalt saaks teha järeldusi varasema nakatumise mõju kohta viiruse edasikandumise riskile. Viidates Riigikohtu määrusele haldusasjas 3-21-2241, samuti Tallinna Ringkonnakohtu määrustele haldusasjades 3-212412, 3-21-2432 ja 3-21-2473 leiab vastustaja, et olukorras, kus esineb erinevaid teadusandmeid ja arvamusi, on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste (ECDC, CDC, WHO) seisukohtadega.
3.4.Vastustaja on seisukohal, et kui läbipõdemisest möödub 180 päeva ning läbipõdenu ei soovi end vaktsineerida, tuleb läbipõdenut käsitleda vaktsineerimata isikuna, kuna teadusandmete põhjal ei saa teha ühest järeldust, et läbipõdenute immuunsus kaitse kestab kauem. Samas on vaktsineerimine vastustaja hinnangul tõhus meede nakkusohu vähendamisel ja raske haigestumise ära hoidmisel. Seejuures viitab vastustaja Teadusnõukoja järjepidevatele soovitustele, kus rõhutatakse vaktsineerimise tõhusust ning Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse liikme prof. J. Starkopfi väidetule, et haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed põevad haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt. Samuti osutab vastustaja prof. K. Fischeri 19.11.2021 avaldatud analüüsidele, millest nähtub, et vaktsineerimata isikute nakatumiste hulk 100 000 inimese kohta olnud ligi kaks korda suurem kui lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikute puhul ning et vaktsineerimata inimestel on märkimisväärselt kõrgem raske COVID-i ehk haiglasse sattumise tõenäosus, intensiivravi vajadus ja suremus kui vaktsineeritutel või osaliselt vaktsineeritutel.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Esmalt tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et VVk 212/2021 kaebajate õigusi ei riku. Nii kaebuse esitamise ajal kui ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kuulub kaebajate suhtes kohaldamisele VVk 212/2021 punkti 5 alapunktist 1 tulenev erand, mille kohaselt ei kohaldata karantiinikohustust lähikontaktse suhtes, kes on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebajate puhul lõpeb kõnealune 180 päeva 19.04.2022. VVk 212/2021 punkti 13 kohaselt kehtib see korraldus ja selles sätestatud karantiinikohustus kuni 31. märtsini 2022. Niisiis on kehtivas üldkorralduses ette nähtud, et asjaomane karantiinikohustus lõpeb enne kui kaebajad selle isikulisse kohaldamisalasse satuvad. Kaebajatel võib tekkida VVk 212/2021 vaidlustamise vajadus juhul kui Vabariigi Valitsus otsustab edaspidi kõnealuse korralduse kehtivusaega pikendada või uue sarnast karantiinikohustust paneva korralduse anda. Käesoleval ajal ei ole teada, kas Vabariigi Valitsus seda teeb. Arvestades viimase aja arenguid epidemioloogilises olukorras, eelkõige suurt SARS-CoV-2 viiruse omikron-tüvega nakatunute üldarvu, ent sellega kaasnevat vähest raskelt haigestumist, on senise karantiinikohustuse kehtivusaja pikendamine pigem ebatõenäoline. Seevastu ei saa nõustuda
vastustajaga selles, et kaebajatel puudub õigus VVk 305/2021 vaidlustamiseks. Nimetatud korraldust, erinevalt VVk 212/2021 sätetest, ei ole kehtestatud tähtajaliselt. VVk 305/2021 punktis 19 on küll sätestatud, et Vabariigi Valitsus hindab iga kahe nädala tagant piirangute vajalikkust, ent seda sätet ei saa samastada korralduse kehtivuse ajalise piiramisega. Seega kehtisid kaebuse esitamise ajal ja kehtivad ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal VVk 305/2021 sätetest tulenevad piirangud, mida kehtiva korralduse kohaselt hakatakse kaebajate suhtes kohaldama 20.04.2022. On võimalik, et Vabariigi Valitsus VVk 305/2021 sätteid enne seda kuupäeva muudab, ent hetkel on tegemist kehtiva korraldusega. Sellest korraldusest tulenevate piirangute vaidlustamiseks ei pidanud kaebajad ootama ära aega, millal nende suhtes kohaldatava erandi kohaldamine lõpeb. Formaalselt on tegemist kehtiva üldkorraldusega, millega allutatakse kaebajad piirangule alates 20.04.2022 ning sellisena võib see kaebajate õigusi rikkuda.
5.Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et COVID-19 haigus ei ole olemuselt selline nakkushaigus, mille tõrjeks oleks VVk 305/2021 sätestatud piirangute kehtestamine üldse lubatav. NETS § 28 lõikest 5, 6 ja 8 tulenevalt on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Vastustaja märgib õigesti, et uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste lisati NETS’i 18.05.2020 jõustunud meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega ning selle mõistega pidas seadusandja silmas eelkõige just COVID-19 haigust ja võimalikke sellesarnaseid tulevasi tõbesid. Kaebajate väitega, et COVID-19 haiguse näol on tegemist tavalise hooajalise viirushaigusega, mis pole enamikule inimestest ohtlik, ei saa nõustuda. On kahtlemata tõsi, et teatud osa nakatunutest põeb haiguse läbi kergelt või asümptomaatiliselt, samuti on tõsi, et raske haigestumise ja suremise tõenäosus on suurem vanemaealiste ja kaasuvate haigustega inimeste puhul, nagu see on ka muude viirushaiguste (nt. hooajalise gripi) korral. Teisalt ei saa olla vaidlust selles, COVID-19 haigus levib laialt, arvestades nakatunute arvu, see võib kulgeda raskelt ja olla eluohtlik ning sellele puudub efektiivne ravi ja selle levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Pelgalt asjaolu, et 2021. aasta oktoobri lõpust ja novembris lõpetasid mitmed suured haiglad plaanilise ravi osutamise selleks, et suunata olemasolev ressurss COVID-19 patsientide raviks, kinnitab, et COVID-19 haigus võib haiglate ravivõimekuse löögi alla seada. Veelgi enam on selline ohuhinnang adekvaatne, pidades silmas, et kõnealust haigust põhjustav viirus on aja jooksul korduvalt muteerunud ja iga uus viirustüvi on põhjustanud varasemaga võrreldes erinevaid ja etteaimamatuid tagajärgi. Uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste on seadusandja kasutusele võtnud just selleks, et anda võimalus tõhusate ennetus- ja tõrjemeetmete võtmiseks haiguse puhul, mille leviku ja mõju täpsed asjaolud ei ole teada. NETS § 2 lg 2 punktis 1 sätestatut, et uudsel ohtlikul nakkushaigusel peavad olema eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused, tuleb mõista selliselt, et uudse ohtliku nakkushaigusena on käsitatav ka selline haigus, mille puhul mõne eriti ohtliku nakkushaiguse tunnuse esinemine või esinemise tõenäosus (näiteks raske või eluohtlik kulg) ei ole täpselt teada, nagu seda võib teada tuntud eriti ohtlike nakkushaiguste puhul, ent seda ei saa välistada.
6.Sisulises plaanis on pooltevaheline vaidlus eeskätt selles, kas n-ö läbipõdemistõendi kehtivuse piiramine 180 päevaga ehk COVID-19 haiguse läbipõdenute suhtes VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine pärast selle 180 päeva möödumist, oli põhjendatud ning seda muuhulgas olukorras, kus vaktsineeritute suhtes ei kohaldata neid piiranguid 1 aasta (käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal 270 päeva) jooksul vaktsineerimiskuuri lõpetamisest.
7.Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel 4 avaldatud teabele on VVk 305/2021 korralduse ja seda muutvate korralduste seletuskirjades selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Kõnealustes seletuskirjades on kajastatud andmeid COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi teatud perioodidel toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad, kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine n-ö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul ka VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
8.NETS § 28 lõikes 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla 4 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-transmitted.
üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teada, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Samamoodi ei saa näiteks kaebajate osutatud andmetest, et läbipõdenud inimesed korduvnakatumise korral kas ei satu haiglasse üldse või satuvad sinna väga harva, teha järeldust, et nende suhtes teatud piirangute kohaldamine – isegi kui neid piiranguid mõne teise rühma, näiteks vaktsineeritute suhtes, ei kohaldata – on tarbetu, kuna on ka täiesti võimalik, et läbipõdenute vähesem haigestumine (ja sellest tulenevalt ka raskekujuline haigestumine) on tingitud muuhulgas sellest, et nende suhtes kehtivad tegevustes osalemise piirangud, mille tõttu nad satuvad tõenäoliselt vähem keskkonda, kus neil on võimalik viirusega nakatuda.
9.On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
10.VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Selliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevusja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
11.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks
kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks samasuguseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema.
12.Mõistagi ei taga vaktsineerimine ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud prof. K. Fischeri analüüsis esitatud andmed 5 , samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused 6 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC 7 , Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse 8 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 9 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu 10 . Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
13.Selles, et COVID-19 haiguse läbi põdemine annab immuunsuse, ei ole poolte vahel vaidlust. Samas nähtub Euroopa Komisjoni 18.10.2021 dokumendi COM(2021) 649 final lisast 2 „Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suunised“ 11 , et ECDC, mille arvamusi ja teadusteadmisi puudutavaid ülevaateid pidas Tallinna Ringkonnakohus juba eelviidatud kohtumäärustes autoriteetseks, on leidnud „tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse kohta saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest [ent kahjuks] on selliseid uuringuid vähe“. Samades suunistes tehti järeldus, et „[a]bsoluutarvudes on delta variandiga taasnakatumise risk pärast nakatumist väike 180 päeva jooksul pärast nakatumist, kuigi on tõendeid, et risk võrreldes varasema alfa variandiga on suurenenud.“ Viidatud allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses avaldatud seisukohta, et „[s]enini puudub üldtunnustatud teaduslik
teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu“. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29. märtsi 2021 tehnilises raportis12 märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul. On tõsi, et kõnealune tehniline raport on koostatud seitse kuud enne vaidlusaluste piirangute kehtestamist (vt. eespool punkt 6), ent hilisematest selle organi või muu samamoodi ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. aasta oktoobrikuuks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist avaldatud 24.11.2021 dokumendis 12 on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhusust, on lünklikud ja ebakindlad. Samuti ilmneb vastustaja viidatud ECDC 10. mai 2021 raportist (vastustaja vastuse lisa 2), et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid uuesti haigestumise vastu kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb, ei ole.
14.Kahtlemata on olemas ka teadusuuringuid ning autoriteetsete uurijate arvamusi, mille kohaselt on COVID-19 haiguse läbi põdenud isik uuesti haigestumise vastu kaitstud märksa pikema aja jooksul kui 180 päeva. Samas juhtis ka ringkonnakohus juba viidatud kohtuasjas 3-21-2473 tehtud kohtumääruses tähelepanu sellele, et „[k]una tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO)“. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab aga teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul. Selles kontekstis oli n-ö läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus iseenesest mõistlik lahendus.
15.Mis puudutab seda, et vaktsineerimistõend kehtis 1 aasta ehk sisuliselt kaks korda kauem kui läbipõdemistõend, siis ühelt poolt tuleb tõdeda, et esitatud teadusandmed ega ka COVID-19 haigusega haiglaravi vajavate vaktsineeritud isikute hulk ei kinnita iseenesest seda, et vaktsineerimine annaks tõhusama või pikaaegsema immuunsuse kui haiguse läbi põdemine. See ei tähenda aga, et vaktsineeritud isikute soodsam kohtlemine läbipõdenutega võrreldes oleks käsitatav viimaste suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. VVk 305/2021 on üles ehitatud selliselt, et esmalt on seal ette nähtud erinevad piirangud ja kohustused, seejärel on loetletud isikud, kelle suhtes neid piiranguid erandina ei kohaldata. Eelviidatud allikates kajastuva teadusteadmise pinnalt jääb aga mulje, et haiguse leviku tõkestamise seisukohast ei kohelda mitte läbipõdenuid põhjendamatult karmilt, vaid kui, siis pigem koheldakse vaktsineeritud isikuid tegeliku nakatumiskaitse olemasolu seisukohast liiga leebelt. Sellele, et ka vaktsineerimiskaitse kahaneb umbes poole aasta jooksul, viitab kasvõi see, et
vaktsineerimiskuuri läbinud isikutele soovitatakse n-ö tõhustusdoosi kuue kuu, viimasel ajal aga veelgi lühema aja möödudes vaktsineerimiskuuri lõppemisest.
16.Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes on põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt on selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Kuna jätkuvalt ei ole väga selget teadmist, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, on vaktsineerimata n-ö kergele läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Selline vaktsineerimise propageerimise eesmärk on vajalik, vältimaks elanikkonnas laialdase veendumuse tekkimist selle kohta, et kõige otstarbekam enda kaitsmise viis on haigus läbi põdeda. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist – jäädes statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbi põdemisele. Vaktsineerimismotivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada vaktsineeritud inimeste suhtes selliste piirangute kohaldamist ulatuslikumalt kui teiste, näiteks läbipõdemise teel immuunsuse saavutanud inimeste suhtes, isegi kui olemasolevad teadusteadmised lubavad arvata, et vaktsineerimise teel saadud kaitse ei kesta kauem kui läbipõdemise teel saadu.
17.Lisaks sellele on vaktsineeritute sooduskohtlemine põhjendatav ka sellega, et ka vaktsineerimisega kaasnevad alati teatud riskid, ent sellele vaatamata on vaktsineeritud astunud ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetanud seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda tervisega riskides. Vastustaja poolt viidatud prof. K. Fischeri koostatud andmeanalüüs haiglaravivajadusega COVID-19 patsientide hulga kohta, samuti vastustaja vastuses viidatud Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme J. Starkopfi avaldatu kinnitab, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on oluliselt väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab läbipõdenuid – nagu kaebajad – siis, nagu juba eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust. Selle tõdemuse pinnalt võis valitsus asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurendamisele võib kaasa aidata vaktsineeritute suhtes piirangute leevendamine võrreldes teiste isikutega.
18.Eeltoodud põhjustel saab asuda seisukohale, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine COVID-19 haiguse läbi põdenud inimeste suhtes pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest on vajalik ja sobiv meede COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks. Läbipõdenute suhtes piirangute kohaldamisest ulatuslikuma erandi tegemine ei olnud vaidlusaluste piirangute kehtestamise ajal läbipõdemisega saadud immuunsuskaitset puudutavate olemasolevate teadusteadmiste pinnalt vajalik. Piirangud on ulatuslikud, ent mitte sedavõrd piiravad, et neid saaks pidada nakkushaiguse leviku
tõkestamise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärasteks. Kaebajate väide antikehade hulga mõõtmise kui parema alternatiivse lahenduse kohta ei ole õige, pidades silmas eelpool viidatud asjaolu, et konsensuslikku või vähemalt valdavat teadusteadmist selle kohta kui suur antikehade hulk veres eelduslikult nakatumisvastase kaitse annab, ei ole senini. Mis puudutab VVk 305/2021 põhjendusi, siis need on esitatud nii korralduse põhjendavas osas kui korralduse ja seda muutvate korralduste seletuskirjades, mis on viidatud veebisaidil avalikult kättesaadavad. Nimetatud tekstidest ilmneb vähemalt minimaalses vajalikus ulatuses, millistest andmetest ja tõdemustest on piirangumeetmete kujundamisel ja erandite kehtestamisel lähtutud. Seal esitatud seisukohad on piisavad veendumaks, et valitsus on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud, ei ole väljunud kaalutlusõiguse piiridest ega valinud eesmärgi saavutamiseks vahendeid ilmselgelt meelevaldselt. Möönan, et korralduse põhjendused võiksid olla täpsemad ja eelkõige sisaldada selgemaid vastuseid ja Vabariigi Valitsuse seisukohti vähemalt nendele põhilistele vastuargumentidele, mis on piirangute kehtestamisel esitatud avalikus inforuumis või ka kohtumenetlustes, kus Vabariigi Valitsus menetlusosaliseks on. Selliste argumentide selgem käsitlemine korralduse põhjenduses täidaks teatud määral sama funktsiooni nagu tavapärases haldusmenetluses ärakuulamisõigus. Seega ei ole kaebajate etteheide vaidlustatud korralduste põhjendustele täiesti asjassepuutumatu. Leian siiski, üldkorralduse iseloomu silmas pidades on põhjendamiskohustus olulises osas nõuetekohaselt täidetud – vaidlustatud korraldusest selgub, miks ja millistel asjaoludel on see antud ning kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust on nende põhjenduste pinnalt võimalik hinnata.
19.Märgin viimaks, et erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Seda on Vabariigi Valitsus seni ka järjepidevalt teinud, hinnates eeskätt Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist. Edaspidi tuleb Vabariigi Valitsusel järjest enam hakata tähelepanu pöörama ka statistilistele andmetele, mis puudutavad erinevat riski määra erinevate ühiskonnagruppide (nt vanuse, üldise terviseseisundi, varasema COVID19 läbi põdemise) puhul. Eeskätt statistiliste andmete puhul võib eeldada, et tulevikku suunatud prognooside tegemine nende pinnalt on seda enam põhjendatud, mida pikemat aega ja suuremat valimit need andmed puudutavad. See tähendab muuhulgas seda, et kui näiteks 2021. aasta oktoobris ei peetud mingisugust andmekogumit – näiteks andmed raskelt põdevate korduvnakatunute arvu kohta – piisavaks, et teha selle pinnalt järeldusi teatud isikute rühma suhtes avaramate erandite lubamiseks, siis edaspidi, kui vastavaid andmeid on kogutud pikema aja jooksul, tuleb neid andmeid arvesse võtta ja nende tähenduse osas selgelt mingisugune seisukoht kujundada. Samamoodi tuleb valitsusel edaspidi paratamatult anda hinnang ka sellele, kas vaktsineerimise propageerimise eesmärk on üldse saavutatav või on see muutunud perspektiivituks, võttes arvesse, et vaktsineeritute osakaal tegelikult 2021. aasta oktoobriga võrreldes oluliselt suurenenud ei ole. Samuti tuleb valitsusel edasiste otsuste tegemisel arvesse võtta viimasel ajal leviva SARS-CoV-2 viiruse omikron-tüve eripärasid ning hinnata seda, kuidas selle levik mõjutab eeskätt tervishoiusüsteemi, aga ka muude avalike ja avalikust huvist kantud teenuste toimepidevust. Samas ei pidanud valitsus ega pea ka edaspidi piirangumeetmete leevendamisega tingimata kiirustama või hakkama neid leevendama esimeste tõsiste märkide ilmnemisel epidemioloogilise olukorra paranemise kohta.
20.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajatelt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus
ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.