X, X ja X kaebused Politsei- ja Piirivalveameti otsustele, millega lükati tagasi nende rahvusvahelise kaitse taotlused ja tehti lahkumisettekirjutused ning kohaldati X ja X suhtes sissesõidukeeldu.
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebajad – X (kaebaja I), X (kaebaja II), X (kaebaja III); kaebaja I ja II esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Andrei Matvejev, kaebaja III esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindaja Grete Raidma
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 17.01.2022
Resolutsioon
1.Rahuldada X kaebus osaliselt ja tühistada PPA 17.09.2021 otsuse nr 7002110045-1 punktid 3 ja 4 (sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld).
2.Muus osas jätta kaebused rahuldamata.
3.Kaebajatele antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Vabastada X esialgse õiguskaitse taotluse eest riigilõivu tasumisest.
6.Rahuldada X ja X esialgse õiguskaitse taotlused ja peatada 15.10.2021 otsuse nr 7002110047-1 punkti 1 ja 2 kehtivus ning otsuse nr 7002110048-1 punkti 1 kehtivus kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni. Kuid lubada PPA-l alustada vajadusel isikutele tagasisaatmiseks vajaliku dokumendi taotlemist nende päritoluriigist enne käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumist.
1(14)
7.Avaldada kohtuotsus ilma isikute, kaebajate päritoluriigi nimedeta; päritoluriigi asutusüksuste nimedeta; kaebajate kodakondsuseta; sünniaegadeta; etnilise päritolu nimetamiseta ning joonealuste viideteta. Asendada need tähemärkide või tühikutega. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 21.02.2022 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X kodanikud X (sünd. xx xx xxxx) ja X (sünd. xx xx xxxx) lahkusid X koos X elukaaslase ning tema lapse isa X (sünd. xx xx xxxx ja isa venna X, väidetavalt 17.06.2021 X. Sealt läksid nad väidetavalt 21.06.2021 edasi Venemaale ning saabusid Venemaalt 25.06.2021 ebaseaduslikult Eestisse. Kaebajad esitasid Eestis rahvusvahelise kaitse taotlused. Isikud on pärit X ning praegu viibivad Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses.
2.Rahvusvahelise kaitse taotlused esitasid kaebajad I ja III põhjusel, et nende perekonnad ei aktsepteerinud nende abieluvälist suhet, millest on sündinud tütar X ning mõlema perekonna või hõimu liikmed võivad neid seetõttu päritoluriiki naasmisel tappa (sooritada aumõrva). PPA poolt haldusmenetluses tuvastatu kohaselt nimetatud kaebajate lapsel eraldiseisvaid varjupaiga taotlemise aluseid ei esine.
3.PPA tegi 15.10.2021 X rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse (vabatahtliku täitmise tähtajaga) ja 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7002110047-1 ja X rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse ja lahkumisettekirjutuse (vabatahtliku täitmise tähtajaga) nr 7002110048-1, jättes alaealisele sissesõidukeelu kohaldamata. X tegi PPA 17.09.2021 samuti rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 1, 2, 3 alusel sundtäidetava ettekirjutuse, mis kuulub täitmisele isikul seadusliku viibimisaluse lõppemisest. X on kohaldatud VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeld 5 aastaks (otsus nr-ga 7002110045-1). PPA luges kõigi kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuteks ning lükkas VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA hinnangul on kaebajate I ja III taotlused selgelt põhjendamatud VRKS § 201 p-de 2 ja 3 alusel.
4.Kaebajad I ja II esitasid ühise kaebuse halduskohtule 12.11.2021. Kaebaja III esitas kaebuse 21.10.2021 ning see liideti 13.12.2021 teiste pereliikmete kaebusega ühiseks menetlemiseks. Kõik kaebajad paluvad PPA otsused tervikuna tühistada ning kohustada rahvusvahelise kaitse taotlusi uuesti läbi vaatama. Kohus andis kaebajatele ühtlasi menetlusabi riigilõivust ja tõlkekuludest (kohtuistungi ja otsuse põhjendava osa tõlkimisel) vabastamiseks. Kohus vabastas kaebajad I ja II riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluselt, kuid esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel enne esimese astme kohtuotsust (VRKS § 31 ja VRKS § 251 lg 2), jättis selle 2(14)
lahendamiseks koos kohtuotsusega. Kaebaja III esitas esialgse õiguskaitse taotluse ja selle eest riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse 17.01.2022 kohtuistungil. Kohus tagastas protokollilise määrusega kaebajate I ja II 11.11.2021 menetlusdokumendis (kohtus registreeritud 12.11.2021) esitatud tõendid (joonealustes viidetes toodud araabiakeelsete videode lingid), kuna osa neist polnud enam kättesaadavad ning kaebajate esindaja ei olnud täitnud 17.11.2021 kohtumääruses toodud kohtu nõuet teha eesti keeles kokkuvõte videodes sisalduvast ning märkida, millist asjaolu nendega tõendada soovitakse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebajate seisukohad
5.Kaebajad paluvad tühistamis- ja kohustamisnõude rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebajad lahkusid päritoluriigist, kuna neil on suhe ja sellest sündinud laps, kuid nad ei ole abielus ning kaebaja I perekond pole andnud kahel korral nõusolekut abiellumiseks ega aktsepteeri nende suhet. Kaebajad kardavad perekondade ja hõimude poolt enda tapmist, kuna nad on käitunud päritoluriigi x kogukonna tavade vastaselt ning perekonnad on kokku leppinud nende tapmises. Päritoluriigis reaalset kaitset saada pole võimalik, isegi kui seadus seda tagama peaks. 2) Kaebaja III leiab, et PPA on põhjendamatult ja ennatlikult tuginenud tema taotluse rahuldamata jätmisel X venna X asjas kogutud materjalile ja keelduvale otsusele ega ole hinnanud asjaolusid sisuliselt. Päritoluriigi teavet on kasutatud tendentslikult kaebaja individuaalset situatsiooni ja argumente arvestamata. Ainuüksi noore pere linnas elamine ja lapse sünnitamine haiglas ei näita, et neile ähvardusi ei tehtud. Kaebajad tegid pika aja jooksul ettevalmistusi lahkumiseks, kuna neid ähvardas reaalne oht elule. Kogu see aeg elati madalat profiili hoides. Facebooki (FB) postituste põhjal ei saa kindlaks teha tagakiusu olemasolu või puudumist. PPA järeldused IDkaartide väljastamise aja osas ja soovis näidata vanade isikutunnistustega abielus mitteolemist on arusaamatud. PPA pole tõendanud, et X X bussiga reisimine isikutunnistusega ei olnud võimalik. PPA arvamus isikut tõendava dokumendi hävitamisest on põhjendamatu. Päritoluriigi traditsioonide osas tulnuks lähtuda kaebajate seisukohtadest, kuna nemad on seal elanud. Kuigi kaebajal on side päritoluriigiga (kuid ebapiisav, kuna kaebaja perega ei suhtle), ähvardab teda sinna tagasisaatmisel surm. Lahkumisettekirjutuse õigusvastasus tuleneb rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse õigusvastasusest, mh ekslikust seisukohast valeandmete esitamise osas. Sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendamatu ning tugineb ebaõigel hinnangul kaebaja usaldusväärsusele. Seejuures pole PPA selgitanud, milliseid tõendeid pidi kaebaja esitama. Sissesõidukeelu pikkus on ebaproportsionaalne, kuna kaebaja ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule ning tal puuduvad piisavad sidemed päritoluriigiga, kuna ta ei suhtle oma perega tihedalt. Kohtuistungil palus kaebaja III arvestada tema kaebuse põhjendatuks lugemisel kaebajate I ja II poolt kohtumenetluses esitatud tõenditega. 3) Kaebajad I ja II leiavad, et rahvusvahelise kaitse taotlusi pole läbi vaadatud individuaalselt (VRKS § 18 lg 2). Nad tuginevad mh PPA poolt otsustes väljatoodud Taani Immigratsiooni ja Integratsiooni Ministeeriumi uuringule ning leiavad, et päritoluriigi informatsioon toetab kaebajate selgitusi aumõrva ohust koduriigis. Kaebaja I tugineb ka seisukohale, et x seas esineb aumõrvu isegi Euroopa demokraatlikes riikides, milline teave on Google otsingu abil lihtsalt leitav (vt 06.01.2022 esitatud kaebuse täienduse lisad). VRKS § 9 lg 72 kohaselt on PPA kohustatud ise teostama pagulaste päritoluriikide riskidega seotud analüüsi. Seejuures on asjakohatu PPA viide Taani riigiasutuse poolt tehtud analüüsile eriti arvestades sellega, et analüüsi kasutatakse valikuliselt ja mitteobjektiivselt.
3(14)
Kaebajatel endil on pea võimatu koguda tõendeid, mis võiksid tõestada tapmisähvardusi kaebaja I suhtes, mistõttu pidi haldusorgan eriti hoolikalt kasutama erinevaid analüüse ja tõlgendama menetlusealuse isiku kasuks. Varjupaika ei küsitud transiitriikides, kuna kaebaja ja tema noormees on erinevatest hõimudest ja igal hõimul on liikmed välismaal, eriti endise NSVL lõunaaladel, samuti Venemaal. Põgenedes X kaebaja ja tema noormees hakkasid otsima endale riiki, kus x seltskond on väga väike. Samuti riiki, kus tõepoolest töötab õiguskaitse süsteem ning selleks valiti Eesti. 4) PPA otsuste põhjendustes on selged vastuolud ja ebakõlad. PPA on rikkunud põhjendamiskohustust. Vastustaja seisukohad
6.Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja menetluskulud kaebajate enda kanda. 1) Kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused on põhjendamatud (s.h X ja X omad selgelt põhjendamatud). Kaebajad I ja II 2) VRKS § 18 lg 2 kohaselt vaatab PPA iga varjupaigataotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust, VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemist ning teeb selleks vajalikke menetlustoiminguid. PPA on vaidlustava kaebaja II otsuse nr 7002110048-1 p-s 4 selgitanud, et rahvusvahelise kaitse taotluse seisukohast puuduvad kaebajal kui väikelapsel isiklikud asjaolud, mille tõttu saaks ta kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks. Kaebaja II asjaolud on seotud tema vanemate poolt välja toodud asjaoludega, mille osas on PPA juba jõudnud seisukohale, et need on selgelt põhjendamatud. Vastustaja rõhutab, et varjupaiga taotluste individuaalne läbivaatamine ei välista PPA õigust võrrelda täpselt samadel põhjustel taotlevate rahvusvahelise kaitse taotlejate ütlusi ning esitatud tõendeid, et välja selgitada tegelik rahvusvahelise kaitse vajadus. Seda enam jääb kaebaja etteheide antud hetkel arusaamatuks, sest kaebaja II on sündinud xx xx xxxx ning tema väidetav tagakiusuoht põhineb üksnes tema ema ehk kaebaja I selgitustel. Seega omavad kaebaja II rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel määravat tähtsust kaebaja I antud selgitused. 3) PPA on vaidlustava otsuse põhjenduste p-s 1.3 selgitanud, et vastavalt päritoluriigi informatsioonile esinevad tänaseni X aumõrvad, kuid euroopalikud abielutraditsioonid on noorte linnainimeste seas üha populaarsemad ning abielueelsest suhtest tekkinud probleeme on võimalik lahendada. Hinnates päritoluriigi informatsiooni kaebajate selgituste ning PPA poolt tuvastatud tõendite valguses, on PPA jõudnud õigesti järeldusele, et käesolevas menetluses ei ole aumõrva oht kaebajatele eluliselt usutav. Vaidlus puudub, et kaebajad elasid 12.06.2018 kuni 17.06.2021 enda peredest eraldi X, kus elavad ka kaebaja I ja X perekonnad. Kaebaja I, kaebaja II ega X ei ole kunagi otseselt ähvardusi saanud. Väidetav aumõrva oht põhineb üksnes X venna X ütlustel. X sotsiaalmeediast nähtub, et kaebajad ei peitnud ennast koduriigis elades ning üks väidetavastest tagakiusjatest – X ja X isa – on sotsiaalmeedias näidanud vastupidiselt kaebajate väidetele hoopiski kiindumust kaebaja II osas. Sotsiaalmeedias on ka pilt, kus kaebaja II on koos X ja X venna poegadega. Seega nähtub avalikust sotsiaalmeediast, et kaebajad elasid koduriigis ilma aumõrva ohuta ning lävisid oma sugulaste ja sõpradega ka peale kaebaja II sündi. 4) VRKS § 9 lg 72 sätestab, et PPA vaatab läbi ja vajaduse korral uuendab turvaliste päritoluriikide nimekirja vähemalt kord aastas. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (edaspidi direktiiv 2013/32/EL) on lubatud liikmesriikidel kasutada erandi- ja kiirmenetlusi, kui taotleja on mõne sellise riigi kodanik. PPA ei ole käesolevas menetluses kasutanud turvalise päritoluriigi kontseptsiooni ning 4(14)
seega ei ole käesolevas menetluses antud seadusesäte kohaldatav. Päritoluriigi informatsioon, mida PPA on käesolevas menetluses kasutanud rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel, põhineb aga sõltumatutest ja erapooletutest avalikest allikatest, mis on kõigile kättesaadavad ja seega kontrollitavad. Et anda olukorrast terviklik ja tasakaalustatud pilt, on teavet hangitud eri liiki allikatest, sh teiste riikide poolt koostatud raportitest. Päritoluriigi informatsiooni kogub PPA kooskõlas Euroopa Liidu päritoluriigi informatsiooni menetlemise suunistega (Common EU Guidelines for processing Country of Origin Information, 2008). Lisaks märgib vastustaja, et PPA ei ole kasutanud analüüsi valikuliselt ja mitteobjektiivselt, vaid kaebajate selgituste valguses. 5) Tõendamiskoormust ja -standardit käsitavas UNHCR käsiraamatu punktis 18 on märgitud, et tagakiusamise ohu hindamine on oma olemuselt tulevikku suunatud ja seetõttu ka oma olemuselt spekulatiivne, mistõttu peaks selline hindamine põhinema faktilistel kaalutlustel, mis võtavad arvesse taotleja isiklikke asjaolusid ning päritoluriigi olukorda. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui direktiivi artikli 4 alusel läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Vaidlus puudub, et kaebajad ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks väidetavat tagakiusu ohtu. PPA on uurimuskohustust täites tuvastanud avalikest allikatest asjaolusid, mis on vastuolus kaebajate selgitustega oma tagakiusajate kohta. PPA on küsitlenud põhjalikult nii avatud kui suunavate küsimustega kaebaja I väidetava tagakiusu ohu osas. PPA on vaidlustavas otsuses selgitanud, mille alusel on tuvastatud, et kaebaja selgitused on vastuolulised ning ebausaldusväärsed. Kuna PPA poolt tuvastanud ebausaldusväärsust tekitavad asjaolud on määrava tähtsusega käesolevas menetluses, siis on võimatu lugeda nimetatud asjaolusid kaebajate kasuks. 6) Venemaal varjupaiga küsimata jätmise osas on kaebajate seisukoht vastuoluline. Kaebajad elasid peale perede juurest põgenemist ehk ajavahemikus 12.06.2018 kuni 17.06.2021 oma kodulinnas, kus samuti elavad kaebaja I ja X perekonnad. Kui kaebajate ning X sugulased ei suutnud 3 aasta jooksul leida kaebajaid üles samast linnast, siis puudub põhjendatud alus pidada kaebajate hõimusid nõnda kättemaksuhimulisteks või mõjuvõimsateks, et nad ohustaksid kaebajaid teistes riikides. Rahvusvaheline kaitse tuleb aga taotleda esimeses ohutus riigis, kuhu jõutakse. Endale meelepärase sihtriigi valimise näol on tegemist forum shoppinguga, mis on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine. 7) PPA otsus on seaduspärane, korrektselt motiveeritud ning selles puuduvad vastuolud ja ebakõlad. PPA on täitnud uurimiskohutust viies kaebajaga I läbi põhjaliku küsitluse ning tuvastades mitmeid tõendeid avalikest interneti allikatest. PPA on ka vaidlustavas otsuses põhjalikult selgitanud, mille alusel peab PPA kaebajate väiteid oma tagakiusuohust ning teekonnast Eestisse ebausutavateks. 8) Ka kaebajate suhtes tehtud lahkumisettekirjutus ja kaebajale I 3-aastaks kohaldatud sissesõidukeeld on seaduspärased. Kaebaja III 9) Vaidlus puudub, et kaebaja ei ole PPA-le esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks väidetavat tagakiusu ohu olemasolu. Seega on PPA pidanud tagakiusu ohu hindamisel lähtuma kaebaja selgitustest, PPA poolt kogutud materjalidest ja päritoluriigi informatsioonist. 10) Vaidlus puudub, et kaebajat ega tema perekonda (partner X ja laps X) pole kordagi otseselt ähvardatud. PPA on vaidlustava otsuse p-des 1.3. ja 1.4. tuvastanud nii sisemised kui 5(14)
välimised ebausutavused kaebaja I selgitustes. Kaebajal paistab olevat valikuline mälu – kord mäletab kaebaja kõiki kuupäevi ja teinekord ei oska kaebaja anda detailsemaid selgitusi hiljem aset võtnud sündmuste ega nende kuupäevade osas. PPA ei pea kahtlusteta usaldama kaebaja väiteid neid kogutud päritoluriigiinfoga sidumata. Kaebajaga viidi 15.07.2021 tema emakeeles läbi rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuu ning talle anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited 24.08.2021. Samuti võimaldati tal esitada asjassepuutuvaid materjale ja kirjalikke avaldusi. PPA uuris päritoluriigi informatsiooni ning tuvastas kaebaja tuttavatega seotud avalikest sotsiaalmeedia kontodest tõendeid, mis on vastuolus kaebaja väidetega. PPA poolt tuvastatud tõendid on vastuolus kaebaja üldsõnalise kirjeldusega tema tagaskiusu ohu kohta. 11) Viidates kaebaja poolt antud 15.07.2021 vestluse vastusele nr 8 ja 24.08.2021 vestluse vastustele nr 6, 9, 31 on PPA õigesti vaidlustatava otsuse p-s 1.3. märkinud, et kaebaja ütluste järgi sai ta enda ja X pere ähvardustest ja aumõrvast teada läbi venna X. PPA on X rahvusvahelise kaitse taotluse lugenud selgelt põhjendamatuks ja lükanud taotluse tagasi. PPA pole väitnud, et kuna X taotlus on vastustaja poolt põhjendamatuks loetud, siis pelgalt seetõttu ei ole ähvardused tõsiseltvõetavad. Vaidlustavast PPA otsusest nähtuvad PPA põhjendused, mille alusel on leitud, et kaebaja on ebausaldusväärne. Vaidlus puudub, et kaebaja selgituste järgi sai ta oma partneri X elada peale kodust lahkumist 3 aastat oma kodulinnas X, kus elavad ka väidetavad tagakiusajad. Kaebaja ega tema kaas-rahvusvahelise kaitse taotlejate (X, X ja X) vastu füüsilist vägivalda pole esinenud, ähvardusi kaebajale isiklikult pole tehtud ning kellelegi pole teada, et reaalseid samme oleks noorpaari kättesaamiseks üldse tehtud. Siinkohal on ka oluline märkida, et PPA on hoopiski tuvastanud läbi sotsiaalmeedia kaebaja isa (väidetav tagakiusaja) armastava kommentaari oma lapselapse ehk kaebaja tütre X pildile. Sellest kommentaarist ning kaebaja venna X reaktsioonist kommentaarile nähtub, et kaebaja isa on hoopiski siiralt õnnelik oma lapselapse üle. Võttes ka arvesse, et FB-s on avalikult üleval pildid kaebajast matkamas ja oma partneri X ning venna X pidutsemas, FB-s on postitatud ka veebruar 2019 pilt kaebaja tütrest X koos kaebaja vanima venna poegadega, siis ei nähtu, et kaebaja oleks kodulinnas hoidnud madalat profiili ja ennast varjanud tagakiusu ohu hirmus. Erinevalt kaebaja arvamusest, omavad need tõendid väga olulist tähtust antud kaasuses. Nimelt ei ole eluliselt usutav, et inimene, kes soovib viia läbi aumõrva oma poja ja tema partneri vastu, sest on nende ühise liidu vastu, näitab avalikult välja kiindumust nimetatud liidust sündinud lapse vastu FB-s. PPA on põhjendatult asunud seisukohale, et päritoluriigi informatsioon kaebaja asjaolude valguses pigem toetab seda, et kaebaja ega tema partner pole kunagi aumõrva ohus olnud. PPA on vaidlustava otsuse p-des 1.4 ja 3 selgitanud, mille alusel on PPA asunud seisukohale, et kaebaja on andnud ebausutavaid ütluseid oma X lahkumise osas. Kaebaja, tema partner X ega vend X ei oska anda konkreetseid selgitusi, kuidas täpsemalt lahkuti X - miks just sellel aja lahkuti, millist teekonda kasutati, miks kasutati võltsdokumente, kuidas sai kaebaja läbida piiri ilma viisata. Kui üksinda ei oma olulist tähtsust kaebaja teadmatus teekonnast X, siis kõiki asjaolusid kogumis arvestades annab nimetatud asjaolu põhjuse kahelda kaebaja ütluste usaldusväärsuses. X on üksnes kolm ametlikku piiripunkti X. Kui on piiriületuseks vaja viisat, siis ei ole usutav, et kaebaja sai piiripunktist läbi üksnes võltsitud ID-ga. Seega jääb siinkohal vastustajale arusaamatuks kaebaja paljasõnaline etteheide, et vastustaja pole põhjendanud ega tõendanud, et teistsugune reisimine võimalik ei olnud. Kaebaja selgituste järgi läbisid nad ametliku piiripunkti, kus kontrolliti nende dokumente. Seega pidi olema kaebajal X-X riigipiiri ületades pass, milles oli vastav viisa. Vastustaja leiab, et põhjendatud ja loogiline on PPA seisukoht, et vanad isikut tõendavad dokumendid ei saa tõestada, et isikud ei ole hetkel abielus. Lisaks on PPA märkinud, et peab tõenäolisemaks, et taotleja on esitanud PPAle teadvalt vana isikutunnistuse, kuna see näitab, et isikud on vallalised. Selleks, et paarina ja lapsega riigist lahkuda, oleks neil pidanud olema tunnistused, mis väidavad vastupidist. Võttes arvesse, et kaebaja selgitused seoses X lahkumise, passi puudumise ja võltsitud reisidokumentide kasutamisega on umbmäärane ja vastuolus päritoluriigi informatsiooniga, siis on PPA õigustatult 6(14)
asunud seisukohale, et kaebaja puhul on põhjendatud alus arvata, et kaebaja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku või kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud. 12) Vastustaja rõhutab esmalt, et siseriiklik ümberpaiknemise võimalus välistab rahvusvahelise kaitse vajaduse. Vastustaja on vaidlustava otsuse p-s 2.1 käsitlenud üldist olukorda X ja X ning leidnud, et isiku selgitustest ja päritoluriigi informatsioonist tulenevalt on kaebajal võimalik ohutult naasta koduriiki. Vastupidiselt kaebaja arusaamale, omab olulist tähtsust asjaolu, et kaebajal oli võimalik elada 3 aastat kodulinnas X. Eeltoodu kinnitab koos päritoluriigi informatsiooniga kaebajal võimalust elada koduriigis ilma põhjendatud tagakiusu ohuta. Vastustaja lisab, et olulist tähtsust omavad ka asjaolud, et kaebaja kodulinnas elas 2019. aasta seisuga 1,8 miljonit inimest ning päritoluriik on piisavalt suur. Võttes arvesse piirkonna mastaapsust, populatsiooni suurust ning asjaolu, et väidetavad tagakiusajad on eraisikud, siis on PPA põhjendatult asunud seisukohale, et kaebajale on siseriiklik ümberpaiknemine võimalik. 13) Kuna PPA on jõudnud seisukohani, et kaebajat ei oota koduriigis tagakiusu oht ning kaebajal puudub ka täiendava kaitse vajadus, siis on kaebaja lahkumisettekirjutus seaduspärane ning kooskõlas VSS §-ga 171. 14) PPA jääb oma seisukoha juurde, et sissesõidukeeld on põhjendatud ning seaduspärane. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-19-415 puudutab üksnes kinnipidamiskeskusesse paigutamist ning seega ei ole võimalik nimetatud lahendit antud asjas kohaldada. Kaebaja on ka valesti leidnud, et VSS § 31 tuleb rakendada, sest kaebaja side päritoluriigiga ei ole piisav tulenevalt mitte suhtlemisest oma perega. Kaebaja on kogu oma elu elanud päritoluriigis, kus on peale tema ema-isa ka tema ülejäänud pere, sõbrad ja tuttavad. Seega on kaebaja side päritoluriigiga piisav ning VSS § 31 erand ei rakendu antud kaasuses.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebused on osas, milles vaidlustatakse rahvusvahelisest kaitsest keeldumist, põhjendamatud ja jäävad rahuldamata. Rahuldamata jäävad ka kaebaja I ja II kaebused osas, milles vaidlustatakse vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutust (lahkumisega X). Kohus ei pea põhjendatuks ka kaebaja I osas kohaldatud sissesõidukeelu tühistamise taotlust. Kaebus tuleb rahuldada X (kaebaja III) suhtes tehtud sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldatud sissesõidukeelu osas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi osas, milles kaebused jäävad rahuldamata, kuna nõustub nendega. Rahvusvahelisest kaitsest keeldumine
8.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist nt sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või 7(14)
üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). PPA on kaevatavates otsustes leidnud, et tulenevalt VRKS § 19 lg-st 5, saab käsitleda tagakiusu ja tõsise ohu allikana mitteriiklikku osapoolt ainult juhul kui riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad erakonnad või organisatsioonid ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest. Kaebajad peavad tagakiusajaks oma perekondi ja hõime. Nimetatud kvalifitseeruvad tagakiusajaks vaid juhul, kui tagakiusu asjaolu on kinnitust leidnud ja riik ei saa või ei taha isikutele kaitset pakkuda. PPA on õigesti hinnanud tagakiusukartust ühiskondlikku rühmitusse kuulumise alusel – isikud, kes on väidetavalt riivanud perekonna au ning keda seetõttu ähvardab aumõrv. VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.
9.Kaebajad väidavad hirmu tagasipöördumise ees X, kuna kaebaja I ja III ei ole väidetavalt abielus aga said abieluvälises suhtes olles lapse ja põgenesid oma perekondade juurest. X traditsioonide kohaselt on see perekonna au määrimine ning võib kaasa tuua aumõrva. Kaebajad väidavad, et nende perekonnad ja hõimud on kokku leppinud nende tapmises.
10.Puudub vaidlus, et ühtegi tõendit (nt kirja, videot, sõnumeid telefonis või sotsiaalmeedias, kohtuotsust, avaldust politseile) kaebajate tapmisega ähvardamise kohta esitatud ei ole ning see väide põhines üksnes kaebajate I ja III ning kaebaja III venna X (kajastatud 10.09.2021 otsuses nr 7002110046-1) seletustel varjupaigamenetluses. 10.1 Kohus nõustub kaebajatega selles, et enamasti pole lihtne tõendite esitamine tagakiusamise kohta päritoluriigis. Nende puudumisel võivad olla objektiivsed ja eluliselt usutavad põhjused. Rahvusvahelise kaitse taotleja kohustuseks (VRKS § 11 lg 2) on esitada oma selgitused ja vastata menetleja küsimustele, mh selgitada intervjuul antud ütlustes esinevaid vastuolusid. VRKS § 14 lg 5 kohustab taotlejat esitama kõik tema valduses olevad dokumendid isikusamasuse, kodakondsuse, reisiteekonna ja taotlemise põhjuste kohta. Kui selliseid dokumente ei ole, tuleb PPA-l tugineda taotlejate ütluste usutavuse (sisemist ja välimist) hindamisele. Sisemise usutavuse hindamine hõlmab ütluste detailirohkust ja järjepidevust, välimise usutavusega seondub ütluste kooskõla päritoluriigi teabe, teadaolevate faktide ja muude PPA kogutud tõenditega. Nii haldusorgan kui kohus saavad asjaolude ja tõendite hindamisel lähtuda ka nende elulisest usutavusest. Tõendite puudumisel ei kehti tingimusteta taotleja ütluste õigsuse presumptsioon. PPA on viidanud asjakohasele Euroopa Kohtu otsusele (25.01.2018, C-473/16), milles on selgitatud, et kui direktiivi 2011/95/EL artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. PPA on kaevatavates otsustes hinnanud kaebaja I ja III ütluste usaldusväärsust ning tuginenud nende varjupaigataotluste selgelt põhjendamatuks lugemisel õiguslikele alustele, mille kohaldamise eelduseks on teadvalt ebaõigete andmete ja seletuste esitamine, õigete andmete varjamine (VRKS § 201 p 2) ning dokumendist või tõendist vabanemine eesmärgiga takistada isiku ja kodakondsuse kindlakstegemist (VRKS § 201 p 3). Viimati nimetatud alusele saab kohtu 8(14)
arvates tugineda ka siis, kui isiku ja kodakondsuse kohta mingid dokumendid on olemas aga taotleja on tõenäoliselt hävitanud oma passi (mis annaks isiku kohta rohkem teavet kui ID või sünnitunnistus), nagu praegusel juhul PPA arvates on toimunud. Ka kohtu hinnangul on isikud üldiselt ebausaldusväärsed. Nende ütlused on üldised (perioodi osas, mis puudutab elamist X pärast pere juurest lahkumist, reisiteekonda ja reisi detaile, ähvardusi jm) ning vastuolulised (eelkõige X X tutvumise aja, haiglas sünnitamiseks vajaliku dokumentatsiooni, piiriületusel isikutunnistuste äravõtmise ja passide puudumise, ähvarduste esitamise ja FB postituste osas), mistõttu nende lugu päritoluriigis ähvardavast aumõrvast ei saa pelgalt paljasõnaliste ütluste põhjal pidada usutavaks. 10.2 PPA on kaevatavas otsuses (põhjenduste p 1.3) välja toonud, et X ütlused X juhtunu kohta on väga üldised ja kirjeldavad. PPA on päritoluriigi infot ja taotlejate individuaalseid asjaolusid ning haldusmenetluses kogutud tõendeid (eelkõige FB postitused) arvesse võttes leidnud, et X on ebausaldusväärne ja andnud tagakiusukartuse kohta teadvalt valeütlusi. PPA tõi välja, et X ja X on X olnud paar pikalt ja nad on lähedaselt suhelnud, mis kogutud tõenditest nähtuvalt on avalikuks tehtud FB-s. Ka kodust lahkumise järgselt (12.06.2018 kuni 17.06.2021) elati X koos ilma, et keegi pereliikmetest oleks neid leidnud või vahetult ähvardanud. Samuti sai X käia rasedusaegses kontrollis ning sünnitada riiklikus haiglas. FB postitustest nähtub, et ajal kui perekonnad väidetavalt soovisid X ja X aumõrva postitas X vend X pilte nende tütrest, mida kommenteeris armastust väljendavalt lapse vanaisa. Samuti postitas kaebajatega pilte nende sõber, sh viimati 20.06.2021, mis samuti viitab, et jutt enda varjamisest surmaähvarduse tõttu ei vasta tõele. Samuti viitab märgitud avalik postitus, et sõber oli ka teadlik kaebajate riigist lahkumisest ega pidanud vajalikuks varjata seda teiste isikute eest. X ütluste usaldusväärsust on PPA hinnanud päritoluriigi info kontekstis (otsuse põhjenduste p 1.3, 1.4). Käsitledes seal ka viisanõuet X ja X vahel. Passide puudumine viitab sellele, et passid on teadlikult hävitatud, mis raskendab kaebajate tegeliku liikumisteekonna ja võimaliku abielus oleku tuvastamist. Kaebaja väide nagu PPA oleks lugenud X taotluse põhjendamatuks pelgalt X taotluse selge põhjendamatuse tõttu, X taotlust individuaalselt hindamata, ei vasta seega tõele. PPA on X ütluste usutavust käsitlenud kaevatava haldusakti põhjenduste p-s 1.3 ja 1.4, milles on mh leidnud, et X tihe suhtlemine X ilma, et pere oleks seda suhet heaks kiitnud viitab, et tema väited isa väga kitsast ja rangest religioossest vaatest ja hilisemast väidetavast tapmise soovist ei ole usaldusväärsed. X isa oletatav tauniv suhtumine abieluvälisesse suhtesse (mida võib eluliselt usutavaks pidada) ei tähenda päritoluriigi teavet (haldusakti joonealune viide 5 ja 6) arvesse võttes surmaotsust. Kui väidetavalt mõjuvõimsatel hõimudel oleks selline tegelik soov olnud, siis oleks eluliselt usutav, et kaebajad oleks X viibimise ajal (ligi kolme aasta jooksul) ka üles leitud, arvestades, et nad ei elanud oma peredest kaugel X piirkonnas (isegi kui elukohti vahetati, mida võidi kohtu hinnangul sama hästi teha ka elatise teenimise või endal kinnisvara puudumise pärast) ning neid külastasid sõbrad ja kaebaja vend X; X käis sünnitamas riiklikus haiglas; FB foto kohaselt on X pildistatud koos X venna lastega; X pilte on armastavalt kommenteerinud FB-s tema vanaisa. X selgitused eeltoodud asjaolude kohta on intervjuudel olnud vastuolulised ja ebausutavad. 10.3 Kohus leiab, et PPA on põhjendatult võrrelnud koos saabunud taotlejate (X, X, X) selgitusi; hinnanud kogutud tõendeid ja päritoluriigi infot ning teinud neist õige järelduse – tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajatega. PPA kogutud päritoluriigi info ja kaebajate I ja II viidatud allikad ei sisalda põhimõtteliselt erinevat teavet selles osas, et X elavate x (ja ka Euroopas elavate x kogukondade) traditsioonid abielu sõlmimise ja abielueelsete suhete osas erinevad oluliselt läänelikest traditsioonidest ning levinud on aumõrvade sooritamine tavade vastu eksinute vastu. Samuti, et vaatamata riigis kehtivatele seadustele aumõrvade kriminaliseerimisest on tavad visad kaduma. Praeguse vaidluse 9(14)
kontekstis on PPA asjakohaselt hinnanud erinevatest, usaldusväärsetest ja rohkearvulistest allikatest (vt viited kaevatavates otsustes ja vastustaja 08.12.2021 vastuse lisas 10, COI info) saadud teavet kaebajate selgituste ja kogutud tõendite kontekstis. PPA on tuginenud päritoluriigi teabele, mille kohaselt maa- ja linnapiirkondade vahel X on tavade järgmisel erisusi ning iga abielueelne suhe või perekondade heakskiitu mittesaanud noorte paaride kooselamine ei päädi mõrvamisega, vaid võimalikud on perekonna leppimised tavade vastu eksinutega. Kaebajate I ja II esindaja on seejuures ise viidanud (10.12.2021 menetlusdokumendi p 10, Taani uuringu lk 17), et naispool võib saada kaitset ka mehe vanematelt. Kohus ei pea seda kõnealuse uuringu tendentslikuks ja ebaobjektiivseks kasutamiseks PPA poolt, vaid kaebajate puhul tuvastatud isiklike asjaolude ja tõendite korrektseks asetamiseks päritoluriigi teabe konteksti. Kohtuistungil selgus kaebajate küsitlemisel, et X isa, kes oli oma lapselapse pildile saatnud FB-s 2019 armastust väljendava kommentaari, oli teinud oma pojale tapmisähvarduse juba pärast teist käe palumist (12.06.2018), kuna tundis end X pere poolt alandatuna ja soovis, et poeg selle suhte lõpetaks. 24.08.2021 intervjuul on kaebaja III öelnud, et teda ei ähvardatud, kuna ta põgenes (p 6). X haldusmenetluses antud intervjuudest nähtub pärast teistkordset käe palumist tema koduaresti panek, isa poolt löömine ja õelate sõnade ütlemine, kuid mitte otsene tapmisega ähvardamine. Samuti nähtub, et võimalikku tapmist üksnes kardeti/oletati lähtuvalt kohalikest tavadest, mitte nende endi pereliikmete sõnade põhjal. Haldusmenetluses öeldu kohaselt saadi perekondade soovist kaebajad tappa teada alles X kui oldi juba kodudest põgenetud. Kohtuistungil muutis ka kaebaja I selles osas oma vastust. Samuti selgus kohtuistungil erinevalt haldusmenetlusest see, et kaebaja I ja III hõimud on nii erinevad, et selliste hõimude liikmete vahelised abielud on tavaliselt välistatud ning et sellest saadi teada alles pärast esimest käe palumist. Haldusmenetluses toodi põhjuseks, miks isa tegelikult ei soovinud X X naiseks anda, et X oli isa plaanide kohaselt ettenähtud X abielus nõole. Kohus tutvunud asja materjalidega ja kuulanud kohtuistungil ära kaebajad I ja III leiab, et tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajatega, kes on välja mõelnud loo X lahkumise ja Euroopas varjupaiga taotlemise tarbeks. Kohtuistungil oli ilmne, et kaebaja I ei ole rahul naiste olukorraga X ning ei soovi elada nii rangete usuliste piirangutega riigis, mis on inimlikult mõistetav aga ei anna piisavat alust rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kohus peab nagu PPA-gi pigem usutavaks, et kaebaja I ja III on abielus, millele viitab nende tegevus riigist lahkumiseks uute isikutunnistuste taotlemisel, mida neil olemasolevate kehtivate isikutunnistuste tõttu tegelikult vaja polnud ning mille hankimise vajaduse ja äravõtmisega seotud väited on jäänud segaseks ja vastuoluliseks. Näiteks on X vastuolulised selgitused uute ID-de äravõtmise aja osas (kord väidetavalt bussis ja teisel korral esitatud väidete kohaselt paadis, vrd 10.08.2021 intervjuu p 65, 09.09.2021 intervjuu p 24). Kohus peab eluliselt usutavaks PPA järeldust, et passidest vabaneti teadlikult, kuna neist võinuks nähtuda tegelik reisiteekond ja võimalik kaebajate I ja III abielus olek. PPA kogutud teabe kohaselt on passid vajalikud X ja X piiri ületamisel (vt nt otsuse 7002110047-1 joonealune viide 29), kuna viisad kantakse passi. Sellele, et kaebaja I isa pole pimedalt usutavadest ja kommetest lähtuv tütre potentsiaalne mõrvar, viitab ka asjaolu, et kaebaja I on saanud hariduse, elanud hariduse omandamise ajal ühiselamus ilma ühegi vanema sugulase järelevalveta, tema suhtes pole ka rakendatud muid x tavadest tulenevaid naise füüsilist puutumatust rikkuvaid rituaale (nt suguelundite moonutamine). Kaebaja I on oma sõnul isale paljudes küsimustes vastandunud ja tema vaateid kritiseerinud. Eelkõige aga viitavad tagakiusu fiktiivsusele kaebaja I ja III elamine oma päritoluriigis perekondadega samas piirkonnas ligi kolm aastat enne riigist lahkumist ning asjaolu, et selle aja jooksul ei toimunud nende suhtes ühtegi rünnakut ega vahetut ähvardamist, st kellelgi ei õnnestunud neid leida. Pärast X sündi on nähtuvalt FB-s avalikult olnud fotost X laps koos X teise venna kahe lapsega ühisel pildil, mis viitab sugulaste läbikäimisele ka pärast X sündi. Samuti on kaebaja II vanaisa näinud X fotot ja armastust väljendava kommentaariga reageerinud sellele X onu X FB kontol. Seda aastal 2019, 10(14)
mil kaebajad olid väidetavalt oma perekondade eest päritoluriigi siseselt põgenenud ja saanud teada perekondade vahelisest kokkuleppest nad tappa. X on omakorda kommentaarile vastanud südamlikkust väljendava emotikoniga. (FB 10.08.2021 vaatlusprotokoll) Kaebajad olid haldusmenetluses FB postitusi kommenteerides segaduses ja andsin vastuolulisi ja eluliselt mitteusutavaid selgitusi, nt et tegemist pole kaebaja III isaga, tegemist on võltskontoga, kaebaja III isa on tegelikult kirjaoskamatu ega oska FB-d kasutada, FB-s lihtsalt valetatakse ja tegelikult pole armastusavaldus tõene jne. Ka kohtuistungil ei esitatud FB postituste kohta usutavaid selgitusi. Kohtu hinnangul on PPA käsitlus asjaolude osas veenev ja PPA poolt kogutud tõendid koos päritolumaa infoga näitavad üheselt, et kaebajad pole rahvusvahelist kaitset vajavad isikud. PPA on asjakohaselt käsitlenud otsustes päritolumaa teavet ja teinud selle põhjal usutavad järeldused reaalse tagakiusu ohu puudumise kohta. PPA tugineb mh päritoluriigiinfole millest nähtub, et euroopalikud abielutraditsioonid on noorte linnainimeste seas üha populaarsemad.1 Seetõttu on ka põhjendamatu kaebajate etteheide, et PPA on tuginenud eelkõige otsustes viidatud Taani migratsiooniameti raporti lõikudele, mis PPA positsiooni toetavad ega ole viidanud raporti lõikudele, kust nähtuvad tõsised probleemid naiste kohtlemisel ja abieluväliste suhete aktsepteerimisel. PPA on tuginenud nimetatud allikast (ja teistes selles allikas viidatud ja PPA otsuses viidatud allikatest) saadavale teabele, mis haakub kaebajate puhul tuvastatud asjaolude ja kogutud tõenditega. Kaebaja I ja II kaebuses viidatud allikad ei tõenda vastupidist.
11.Kohus leiab, et kaebajad ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele (käsitletud kaevatavate otsuste osa I punktis 2 ning kohus selles osas ei korda PPA põhjendusi). PPA on kaevatavates otsustes asjakohaselt põhjendanud X naasmise võimalikkust. PPA poolt läbiviidud haldusmenetluses pole puudusi, mis annaks alust rahvusvahelise kaitse andmisest keelduvaid otsuseid tühistada. Nähtuvalt kaevatavatest otsustest, mitmetest taotlejatega tehtud intervjuudest ja nende kirjalikest avaldustest PPA-le on kaebajad olnud piisavalt ära kuulatud. PPA ei ole otsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust. Alaealise kaebaja puhul on tema suhtes tehtud kaevatava otsuse p-s 4 kaalutud lapse parimaid huve ja leitud, et tema parimates huvides on jääda kokku oma vanematega ning tal puuduvad vanematest eraldiseisvad põhjendused varjupaiga taotlemiseks.
12.Rahvusvahelisest kaitsest keelduvad otsused on õiguspärased ning nende tühistamise nõuded jäävad rahuldamata, millest tulenevalt tuleb jätta rahuldamata ka nendega seotud kohustamisnõuded. Lahkumisettekirjutused
13.Puudub vaidlus, et viibimisaluseta välismaalasele tehakse VSS § 7 lg 1 alusel lahkumisettekirjutus ning see on kaalutlusotsus. Kaebajad I ja II
14.Kaebajatele I ja II tehtud lahkumisettekirjutuses on antud vabatahtlikuks lahkumiseks kuni 30 päeva seadusliku viibimisaluse lõppemisest. PPA on oma otsust põhjendanud (kaevatavate haldusaktide p 3), mh seadustamisettekirjutuse tegemiseks aluste puudumise ja sihtriigi valiku osas. Kaebajad I ja II pole esitanud lahkumisettekirjutuse vaidlustamiseks eraldiseisvaid põhjendusi, vaid on vaidlustanud selle põhjusel, et pidasid rahvusvahelisest kaitsest keeldumist õigusvastaseks. Kuna kohus pidas rahvusvahelisest kaitsest keeldumist õiguspäraseks ning kohtule ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt lahkumisettekirjutus ei oleks õiguspärane, tuleb kaebaja I ja II ühine kaebus jätta ka selles osas rahuldamata.
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
11(14)
Kaebaja III
15.X osas tuleb sundtäidetav lahkumisettekirjutus tühistada. Puudub vaidlus, et ka VSS § 72 lg 2 p-de 1, 2, 3 alusel tehtav otsus on kaalutlusotsus. Sundtäidetavast ettekirjutusest nähtuvalt on selle tegemise aluseks asjaolu – põgenemise oht (VSS § 72 lg 2 p 1), mida kaebaja I puhul pole välja toodud. Muud asjaolud (varjupaigataotluse põhjendamatus ja valeandmete esitamine) esinevad samamoodi ka kaebaja I suhtes ning kõigil kaebajatel puuduvad passid. Samuti on välja toodud, et X on lubanud negatiivse varjupaigaotsuse korral küll riigist lahkuda (sama on lubanud ka kaebaja I) aga soovib seda ka edasi kaevata. PPA on sellest järeldanud lahkumiskohustuse vältimist ja põgenemisohtu. X (kaebaja I) tehtud vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse põhjendustes on mainitud, et tal on alaealine laps ning seda arvestades määratakse vabatahtliku täitmise tähtaeg. Kohtuistungil kohtu küsimusele vastates, lahkumisettekirjutuste erinevuse ja sissesõidukeelu pikkuse osas, selgitas PPA esindaja, et kaebaja III oli kinni peetud ning alguses oli ebaselge ka tema perekondlik staatus, kuivõrd Eestisse saabunud isikute grupis oli ka kaebaja III vend. Hiljem, perekondliku sideme selgudes, ei tuldud selle peale, et ettekirjutuse osa üle vaadata. Tallinna Halduskohus ei pikendanud haldusasjas 3-21-1405 tehtud 17.12.2021 määruses X kinnipidamise tähtaega, pidades põgenemisohtu perekonnaelu riive kontekstis hinnates ebapiisavaks, et isiku edasist kinnipidamist õigustada. Kohus hindab lahkumiskohustuse õiguspärasust kontrollides ka hiljem tekkinud asjaolusid (RKHK 19.02.2019 lahend p 22). Kohus esmalt märgib, et PPA-l ei ole kohustust teha kõik otsused ühes dokumendis ning lahkumisettekirjutuse saanuks teha ka hiljem, kui leiti, et mingid tähtsust omavad asjaolud on ebaselged. Kohus leiab, et ka X puhul tuli arvestada asjaoluga, et tal on alaealine laps, mistõttu lahkumiskohustuse sundtäitmine võib osutuda ebaproportsionaalseks. PPA pole põhjendanud, miks laps on emaga rohkem seotud kui isaga ning miks perekond tuleks nö jupikaupa tagasi saata. Kohtu hinnangul ei esine sellist asjaolude erinevust, mis tingiks kaebaja I ja III erineva kohtlemise lahkumiskohustuse panemisel. Lapse isa suhtes sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine perekondlikke sidemeid ja kultuurilisi eripärasid arvestades toob tõenäoliselt kaasa selle, et laps koos emaga on samuti sunnitud ebaproportsionaalselt lühikese ajaga lahkuma. Eelnevast tulenevalt kohus peab kaebajale III tehtud sundtäidetavat lahkumisettekirjutust õigusvastaseks ja tühistab selle. Kaalutlusotsuse saab uuesti teha PPA, mh valida, kas see teha kohe või siis kui varjupaigast keeldumise kohtulik kontroll on lõppemas. Sissesõidukeelud Kaebaja I
16.Riigikohus on asjas nr 3-18-1891 märkinud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kohus leiab, et PPA kaalutlusotsust sissesõidukeelu kohaldamisel pole alust pidada selgelt ebaproportsionaalseks. PPA on kaalunud VSS § 31 lg-s 3 märgitut ning oma otsust piisavalt põhjendanud. Sissesõidukeelu eesmärk on tõkestada ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (VSS § 6) ning varjupaigasüsteemi kuritarvitaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on eesmärgipärane. Kohus jätab X suhtes sissesõidukeelu kohaldamise tühistamata, kuna otsus on õiguspärane. Kaebaja III 12(14)
17.X osas tuleb sissesõidukeeld tühistada põhjusel, et kohus tühistas lahkumisettekirjutuse ning vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse puhul üle 3 aastast sissesõidukeeldu kohaldada ei saa. Selle piires saab kohase pikkuse määrata PPA. Menetluskulud
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus tehti osaliselt kaebaja III kasuks ja ülejäänud osas kõigi kaebajate kahjuks. Kaebajad said menetlusabi (kohtuistungi tõlkimise ja kohtuotsuse põhjenduste tõlkimise osas; riigilõivust vabastamiseks). HKMS § 118 lg 2 viimase lause järgi PPA-lt neid riigi kasuks välja ei mõisteta. Kaebajatelt välja mõistmisele ei kuulu menetlusabiga kaetud kulud HKMS § 118 lg 3 alusel. Muude kulude väljamõistmiseks kohtule menetlusosalised taotlusi ei esitanud ning need jäävad nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). Esialgne õiguskaitse ja menetlusabi taotluse lahendamine
19.Kohus rahuldab kaebaja III poolt kohtuistungil esitatud menetlusabi taotluse ning vabastab ta taotluselt riigilõivu tasumisest ning loeb menetlusabi vajaduse tõendatuks, kuna käesolevas asjas on kaebajale varem menetlusabi antud (HKMS § 110 lg 1 p 1, § 111 lg 1 ja 4 ja § 112). Nõutav riigilõiv on riigilõivuseaduse § 60 lg 6 (01.01.2022 jõustunud redaktsioon) kohaselt 20 eurot. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust arvata, et kaebaja III majanduslik olukord oleks muutunud ning ta ei tööta Vao keskuses viibimise ajal. Kaebajal III pole kohustust riigilõivu hiljem hüvitada.
20.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, võttes seejuures arvesse avalikku huvi, puudutatud isiku õigusi, kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
21.Kõik kaebajad soovivad, et kohus kohaldaks esialgset õiguskaitset selliselt, et isikuid ei saadetaks enne kohtumenetluse lõppu Eestist välja ning neil oleks võimalik osaleda isiklikult kohtumenetluses (primaarne eesmärk). Samuti anda esialgne õiguskaitse nii, et kaebajad säilitaksid rahvusvahelise kaitse taotleja saatuse, mis võimaldab neil jääda varjupaigataotlejate keskusesse (sekundaarne eesmärk).
22.VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks VRKS § 31 lg 1 p 1 mõttes ja sama paragrahvi lõige 2 kohaselt (arvestades Riigikohtu 02.03.2017 määrust asjas nr 3-3-1-54-16, p 16) halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata (otsus ei pea olema jõustunud). Seega lõpeb kaebajate varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest. Sellega lõpevad ka varjupaigataotlejatele ettenähtud õigused (viibimine pagulaste majutuskeskuses, tasuta teenused, rahaline toetus).
23.Riigikohtu 13.11.2020 määruse kohaselt asjas 3-20-349 keelati lahkumisettekirjutuse sunniviisiline täitmine. Riigikohus selgitas, et meetme valik peaks olema proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega ning hinnata esialgse õiguskaitse kohaldamise ja kohaldamata jätmise tagajärgi. /.../ Kohtu kohaldatav esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks. /.../ Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks võib piisata ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest. Seoses sotsiaalsete tagatistega selgitas Riigikohus, et miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette direktiivi 2008/115/EÜ art 14. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5). 13(14)
Eelviidatud juhtumi erisuseks oli, et kohus pidas usutavaks PPA väidet, et pärast kahte aastat riigist eemalviibimist võib kaebaja tagasipöördumine sõltuda X võimude otsusest. Ehk lahkumisettekirjutuse täitmine võib osutuda võimatuks.
24.Kohus arutas praeguses asjas taotlust kohtuistungil. Kohtu küsimusele, kuhu suunataks elama kaebajad kui kohus kohaldaks esmast õiguskaitset minimaalselt, keelates lahkumisettekirjutuse täitmise, selgitas PPA esindaja, et neile on tagatud riigi poolt majutus kodutute varjupaigas.
25.Kaebaja III osas kohus tühistab sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, mistõttu tema puhul ei esine vajadust esmase õiguskaitsega hoida ära lahkumisettekirjutuse täitmist enne kohtumenetluse lõppemist. Kohus ei pea põhjendatuks kohaldada esmast õiguskaitset pelgalt selleks, et kaebaja III saaks jätkata rahvusvahelise kaitse taotlejale ettenähtud õiguste/hüvede kasutamist. Selle üle, kas kaebaja III peaks kohtumenetluse ajaks jääma elama varjupaigataotlejate majutuskeskusesse oma lapse ja selle emaga saab otsustada selleks pädev haldusorgan. Seega jätab kohus kaebaja III esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
26.Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 lg 1 esimese lause kohaselt on lastel õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Sama artikli lg 2 kohaselt kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. Ka kohtul tuleb lähtuda oma toimingute tegemisel eeltoodust. Kohus on veendunud, et lapse parimate huvidega pole kooskõlas elamine kodutute varjupaigas või asenduskodu teenusele suunamine. Kohtu hinnangul on 3-aastase kaebaja parimates huvides vajalik säilitada tuttav elukeskkond (elamine pagulaste majutuskeskuses) ja võimalus viibida koos vähemalt ühe vanemaga, kes tema eest hoolitseks. Kuna tegemist on väikelapsega, siis on eeldatavalt tema eest peamine hoolitseja ema ning seetõttu tuleb kohtumenetluse ajal väljasaatmise vältimiseks ja turvalise, lapse parimatele huvidele vastava, elukeskkonna säilitamiseks peatada rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse kehtivus kuni kohtumenetluse lõppemiseni kaebaja I ja II osas. Kohtule pole esitatud andmeid, et kaebajate päritoluriik teeks takistusi nt kaks või enam aastat eemal viibinu naasmisele. Samas võttes arvesse Riigikohtu eelviidatud lahendis toodut ja vajadust arvestada tasakaalustavalt ka avalike huvidega (keeldumise saanud taotlejate efektiivne tagasisaatmine) lubab kohus PPA-l vajadusel teha toiminguid isikutele (kaebaja I ja II) dokumentide hankimiseks. Küll ei peaks PPA päritoluriigi poole pöördudes märkima, et isikud on rahvusvahelise kaitse taotlejad (mida nad on formaalselt kohtu kohaldatava esialgse õiguskaitse tulemusel). Seega kohaldab kohus esialgset õiguskaitset kaebaja I ja II osas nii, et peatab rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse kehtivuse kuni kohtuotsuse jõustumiseni. (HKMS § 251 lg 1 p 1) Sellest tuleneval puudub vajadus täiendavalt peatada lahkumisettekirjutuse täitmist või kehtivust.
27.Samas jääb ka kõrgema astme kohtule alati võimalus esialgse õiguskaitse määrust muuta või tühistada igas menetlusstaadiumis ning menetlusosaline saab selleks ka taotlusi esitada (HKMS § 253 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
28.Kohus avaldab otsuse isikute identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) 14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.