X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 9. veebruari 2021. a käskkirja nr 1.3-3/7d osaliseks tühistamiseks ja 19. mai 2021. a käskkirja nr 1.3-3/26d tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks ennistada kaebaja teenistusse ning maksta maksmata jäänud palk ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Tiina Prunn, Irina Punko ja Jelena Všivtseva
Asja läbivaatamine
Istung 24. novembril 2021
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde rahvastikuregistri väljavõte kaebaja isikuandmete kohta, millest nähtub kaebaja laste sünnikuupäev.
2.Rahuldada X kaebus.
3.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 9. veebruari 2021. a käskkiri nr 1.3-3/7d osas, millega X suhtes kohaldati teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks.
4.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19. mai 2021. a käskkiri nr 1.3-3/26d.
Ennistada X politseiteenistusse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi IV välijuhi ametikohale.
6.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
7.Teha Politsei- ja Piirivalveametile ettekirjutus määrata väljamaksmisele kuuluv rahasumma kindlaks ühe kuu jooksul arvates kaebajalt teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta andmete saamisest vastavalt palgale, mida kaebaja oleks saanud, kui ta oleks teenistuses olnud.
8.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit ühe kuu jooksul arvates rahasumma kindlaksmääramisest maksma kaebajale välja kindlaksmääratud summa, millest võib Politsei- ja Piirivalveamet maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal
3-21-922
teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest.
9.Kohustada kaebajat esitama Politsei- ja Piirivalveametile viivitamatult andmed teenistusest sunnitult puudutud ajal kuni käesoleva otsuse jõustumiseni teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta.
10.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulud summas 2522,40 eurot.
11.Tagastada X enamtasutud riigilõiv 15 eurot tema pangakontole nr EExxxxxxxxxxxx.
12.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb X, Y, Z, W, Q, C ja F nimed, Yi elukoha aadress ning kaebaja pangakonto number asendada tähemärgiga.
13.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile järgmised dokumendid: 1) õiguskantsleri
11.augusti 2015. a vastus (dtl 263-265) ja 2) õiguskantsleri 5. septembri 2014. a soovitus (dtl 266-275).
14.Kuulutada käesoleva asja menetlus kinniseks osas, mis sisaldab isikute eraelulisi andmeid nagu elukoha aadress, kontakttelefon ja terviseandmed (dtl 70-76, 79, 90,93, 102, 113-114, 211-214, 245, 248, 349-350, 356).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. jaanuaril 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor kõrvaldas 9. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/7d PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse patrullgrupi IV välijuhi, vanemkomissar X (kaebaja) alates 10. veebruarist 2021 distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest, makstes teenistuses kõrvaldatud ametnikule ühes kuus 60% ametniku keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-s 5 kehtestatud töötasu alammäär. Juhul, kui ametnik viibib kõrvaldamise ajal ajutisel töövõimetuse lehel, rakendub teenistusest kõrvaldamise kohane töötasu arvestus koheselt peale töövõimetuse lõppemist (käskkirja resolutsiooni p 1) (dtl 20-24).
2.Kaebaja esitas 19. veebruaril 2021 PPA-le taotluse tutvuda distsiplinaarmenetluse kogu materjaliga (dtl 197). PPA jättis 22. veebruari 2021 vastusega nr 1.3-2/3-2 taotluse rahuldamata (dtl 40).
2(22)
3-21-922
3.Kaebaja esitas 10. märtsil 2021 PPA peadirektori 9. veebruari 2021. a käskkirja ja
22.veebruari 2021. a vastuse peale vaided (dtl 41-46), mille PPA jättis 5. aprilli 2021. a vaideotsusega rahuldamata (dtl 25-29).
4.Kaebaja esitas 1. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA peadirektori 9. veebruari 2021. a käskkiri nr 1.3-3/7d osas, millega kaebaja suhtes kohaldati teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks, ning kohustada PPA-d kaebajale teenistusest kõrvaldamise tõttu maksmata jäänud palga viivitamatult välja maksma (dtl 1-6). Haldusasi registreeriti nr-ga 3-21-922.
5.Tartu Halduskohus võttis 3. mai 2021. a määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-21-922 menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 8-9).
6.PPA määras kaebajale 19. mai 2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/26d politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseerutud süütegude – teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise ja vääritu teo toimepanemise – eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise PPVS § 88 p 5 kohaselt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel (dtl 55-59).
7.PPA esitas 1. juunil 2021 vastuse kaebusele haldusasjas nr 3-21-922 (dtl 35-39).
8.Kaebaja esitas 2. juunil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA peadirektori 19. mai 2021. a käskkiri nr 1.3- 3/26d, ennistada kaebaja politseiteenistusse Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse välijuhi ametikohale ja mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja töötasu teenistusest õigusevastaselt teenistusest vabastamise aja, s.o alates
20.maist 2021 eest (dtl 138-145). Haldusasi registreeriti nr-ga 3-21-1210. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse liita kaebus kaebaja poolt samale kohtule esitatud kaebusega haldusasjas nr 3-21-922 ühte menetlusse.
9.Tartu Halduskohus võttis 4. juuni 2021. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA, liitis haldusasjad nr 3-21-922 ja nr 3-21-1210 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-21-922, kohustas vastustajat esitama vastuse kaebusele (dtl 155-157).
10.PPA esitas 30. juulil 2021 vastuse kaebusele (dtl 252-259).
11.Tartu Halduskohus määras 15. oktoobri 2021. a määrusega asja läbivaatamisele kohtuistungil (dtl 317). Kohtuasjas toimus istung 24. novembril 2021 (kohtuistungi protokolllindistus dtl 334-345). Kaebaja esitas 24. novembril 2021 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 325-331) ja 2. detsembril 2021 tõlked venekeelsetele menetlusdokumentidele (dtl 348-350).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja on taotlenud PPA peadirektori 9. veebruari 2021. a käskkirja nr 1.3-3/7d osalist tühistamist ja 19. mai 2021. a käskkirja nr 1.3-3/26d tühistamist ning PPA kohustamist ennistada kaebaja teenistusse ning maksta maksmata jäänud palk ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, väites järgmist.
12.1.Teenistusest kõrvaldamine saab olla eesmärgipärane üksnes siis, kui sellega kõrvaldatakse oht, et isik paneb toime uusi teenistuskohustuste rikkumisi või et isik takistab
3(22)
3-21-922
distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Teenistusest kõrvaldamise eesmärgiks ei saa olla repressioon, mis on omane karistuslikule meetmele.
12.2.Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel seab obligatoorseks eeltingimuseks, et süütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel peetakse tõenäoliseks karistuseks teenistusest vabastamist. Nimetatud normist tulenevalt peavad teenistusest kõrvaldamise kohaldamiseks olema täidetud vähemalt kolm nõuet. Esiteks, süüteo toimepanemise kahtlus peab olema põhjendatud ning tuginema piisavale tõendite kogumile. Teiseks, süütegu peab oma laadilt olema selline, mille puhul on teenistusest vabastamine kohaseks meetmeks. Ja kolmandaks, tuleb hinnata, kas tõendamist leidva süüteo korral on konkreetse isiku suhtes teenistusest vabastamine kohane ja proportsionaalne meede. Eelnimetatud asjaolude hinnang peab sisalduma isiku teenistusest kõrvaldamisel antava haldusakti põhjendustes.
12.3.Käesoleval juhul ei ole teenistusest kõrvaldamist kohaldatud seadusest tuleneva eesmärgi täitmiseks ning puuduvad ka ATS §-st 78 tulenevad tingimused. Teenistusest kõrvaldamise käskkirjas leitakse, et kaebaja on valdaja nõusolekuta valdusesse sisenemisega, kohaldatud meetme protokollimata jätmisega ning isiku suhtes põhjendamatu jõu kasutamisega rikkunud ATS §-s 50, korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg-tes 2 ja 7, välitöö korra p-s 53.1 toodud kohustusi ning PPA töökorra p-i 69 nõudeid ning sellega toime pannud PPVS § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud tunnustega teod.
12.4.Teenistusest kõrvaldamise põhjendused ei ole kooskõlas teenistusest kõrvaldamise legitiimse eesmärgiga ega vasta seadusest tulenevatele nõuetele. Käskkirjas puuduvad vähimadki tõendid, millele tuginedes on kujunenud menetleja veendumus kaebaja poolt vastava süüteo toimepanemise kohta. Täielikult puuduvad põhjendused, miks menetleja eeldab, et kaebaja võiks teenistuses olles hakata ebaseaduslikke korraldusi jagama, kedagi meeskonnast represseerima jne. Puudub hinnang kaebaja eelnevale teenistuskäigule, mis annaks alust eeldada tema edasist õigusevastast käitumist.
12.5.Kaebaja suhtes algatatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses leidis prokuratuur, et kaebaja kasutas füüsilist jõudu põhjendatult ja lubatud määral. Sellega langeb ära ka üks põhilistest menetleja poolt etteheidetavatest tegudest, mida menetleja on lugenud teenistusest kõrvaldamise aluseks.
12.6.Menetlustoimingu protokolli sündmuskohal koostamata jätmist ei saa lugeda rikkumiseks, mis saab kaasa tuua teenistusest vabastamise. Tuleb silmas pidada, et menetlusprotokolli ei pea koostama vahetult sündmuskohal ning selle koostamisel ei pea osalema väidetav korrarikkuja. Menetlustoimingu protokolli hilisema koostamise, mida ei välista seadus ega ka kohtupraktika, muutis võimatuks kaebaja teenistusest kõrvaldamine.
12.7.Isiku valdusesse sisenemist ei saa samuti käsitada etteheidetava teona. Asjaoludest nähtub, et piiratud sisenemine toimus jõudu kasutamata või tõkkeid kõrvaldamata ning oli täies vastavuses sellistele situatsioonidele laienevate politsei tegevusjuhistega. Isiku õiguste ülemäärast riivet aset ei leidnud. Juba iseenesest järelevalvetöötajate turvalisuse tagamise nõue eeldab menetlustoimingu läbiviimisel piisava kontrolli säilitamist isiku tegevuse üle, kelle suhtes menetlustoimingut sooritatakse. Asjaoludest tulenevalt oli tegemist ka kõrge ohtlikkuse astmega väljakutsega. Seega eelnev on ka järelevalvatava isiku õiguste mitteolulise riive piisavaks õigustuseks.
12.8.Järelevalvemenetluse aluseks oleva ohukontseptsiooni raames sõltuvad järelevalvaja volitused konkreetsele situatsioonile omistatud ohuastmest. Käesoleval juhul oli politseipatrullile operatiivteabe teenistuse poolt edastatud väljakutse prioriteediga B (bravo), mis kolmeastmelises prioriteetide süsteemis (Alfa, Bravo, Charlie) osundab vähemalt olulisele ohule ka KorS § 5 tähenduses. Sündmuskohale väljasõitnud politseipatrullil puudub alus nimetatud prioriteedi muutmiseks.
12.9.Vaidlus puudub selles, et politseipatrulli väljasaatmise tingis teise majaelaniku poolt pöördumine politsei poole seoses olulisel määral öörahu rikkumisega. 4(22)
3-21-922
12.10.Käesoleval juhul esinesid KorS § 50 lg 1 p-s 3 nimetatud asjaolud. Siinjuures ei sisenenud politseipatrull isiku valdusesse jõudu kasutades ja takistusi kõrvaldades. Isik, kelle suhtes sooritati järelevalvetoiminguid, ei andnud küll sisenemiseks nõusolekut, kuid jättis ukse avatuks ja lahkus elukoha koridorist sellega piirnevasse tuppa. Politseiametnikud sisenesid üksnes nimetatud valduse eeskotta. Sisenemine valdusesse oli kooskõlas seadusest tulenevate volitustega ja eesmärgipärane. Sisenemine võimaldas saada olukorrast ülevaate ning teenis rikkumise kõrvaldamise eesmärki ning samas oli vajalik ka politseiametnike turvalisuse tagamiseks ega olnud sellisena ebaproportsionaalne. Riigikohus on nentinud, et politsei võib valdusesse siseneda ka ohu väljaselgitamiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, kui valdusest levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad mõjutused ning nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik.
12.11.Kehtiva õigusliku paradigma raames ohu olemasolu või puudumise hindamisel lähtutakse keskmise kujutletava korrakaitseametniku perspektiivist, s.t kuidas selline ametnik oleks pidanud olukorda hindama talle meetme kohaldamise hetkel teada olnud asjaolude põhjal. Korrakaitseseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt (lk 23) kui olukorda hinnanud korrakaitseametnik ei teadnud ega pidanudki keskmise korrakaitseametniku vaatepunkti arvestades ex ante teadma, et kahju saabumise võimalus tegelikult puudub või see langeb tulevikus ära, siis on tegemist näiliku ohu olukorraga. Näilik oht on võrdsustatud tegeliku ohuga ja korrakaitseametnik on käitunud õiguspäraselt. Käesoleval juhul ülemääraselt valju ja kaaselanikke häiriva muusika mängimine ei ole vaidluse esemeks. Politseil puuduvad õiguslikud alused ja tehnilised võimekused mürataseme nõuetekohaseks mõõtmiseks. Nimetatud ülesanded on teistel järelevalveorganitel. Seega saab ka politseipatrull operatiivselt “mõõta” müra taset n-ö keskmise korrakaitseametniku perspektiivist. Kaebaja hinnang müra taseme kohta on operatiivsituatsioonis ainuvõimalik.
12.12.Järelevalvatav isik suunas tema suhtes menetlustoimingute sooritamisel menetlejatele mobiiltelefoni. Kaebaja korduv korraldus mobiiltelefon kõrvale panna oli õiguspärane. Mobiiltelefoni kasutamine menetlustoimingute läbiviimisel oli oluliseks menetlust takistavaks asjaoluks. Järelevalvatav isik ei järginud tal lasuvat talumis- ja kaasaaitamiskohustust ega kuuletunud nimetatud korraldustele. Menetleja poolt mobiiltelefoni ajutine hoiule võtmine oli seega põhjendatud ja õiguspärane. Tuleb nentida, et taoline praktika on korrakaitseorganite praktikas üldlevinud ja aktsepteeritud. Prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kriminaalasjas nr 212000005 (tänaseks jõustunud) leitakse, et sarnases olukorras satub politsei olukorda, mille käigus isik manipuleerib neid osalema tema kehtestatavate reeglitega mängus, kus hoopis tema suunab tegevust ja esitab provotseerivaid küsimusi. Sellisel viisil ei ole kindlasti võimalik saavutada toimingu eesmärki ning väljaspool igasugust kahtlust antaks isikule korraldus filmimise lõpetamiseks. Samas määruses rõhutatakse, et peaks olema täielikult välistatud ükskõik millise objekti suunamine menetlusaluse isiku poolt teenistuskohustusi täitva politseiniku poole. Olgu siis tegu vihmavarju, pliiatsi või telefoniga. Kõik nimetatud objektid võivad olla kasutatavad relvana ning toimingut läbiviival ametnikul peab olema õigus tagada enda julgeolek. Siinjuures oli kaebaja tegevuse üheks motiiviks kontrollida, kas isiku valduses olev telefon ei kujuta endast elektrišokirelva, millisele võimalusele on korrakaitse juhendmaterjalides osundatud. Alates oktoobrist 2020 kehtib politseisüsteemis profiil 650 nimega nutitelefonidele sarnanevad relvad.
12.13.Nimetatud asjaoludel oli keeld lõpetada telefoni kasutamine põhjendatud ja proportsionaalne meede. Korralduse mitteallumisel telefoni ajutine võetus ei olnud õigusevastane. Väidetavalt kaasnes mobiiltelefoni hoiule võtmisega füüsilise jõu kasutamine. Nimetatud väide on õige selles osas, et mobiiltelefon võeti isiku käest ära vastu tema tahtmist. Füüsilise jõu kasutamine oli seejuures minimaalne ning seisnes telefoni valdaja käest tõmbamises. Isik, kelle üle järelevalvet teostati, nendib oma 15. jaanuari 5(22)
3-21-922
2021. a kaebuses politseiasutusele, et kaebaja “vägisi tõmbas mu käest telefoni ära”. Kaebus ei sisalda mingeid etteheiteid mingil muul viisil füüsilise jõu kasutamise kohta. Prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise samas määruses leitakse, et esines küllaldane alus KorS § 76 lg-s 1 ette nähtud vahetu sunni kasutamiseks, kusjuures kaebaja kasutas vahetut sundi säästvalt ja eesmärgipäraselt korrarikkumise kõrvaldamiseks ja lõpetas füüsilise jõu kasutamise koheselt, kui kord oli taastatud. Prokuratuuri hinnangul kasutas kaebaja füüsilist jõudu põhjendatult ja lubatud määral. Väide, et füüsilise jõu kasutamisel kaebaja poolt sai isik füüsiliselt kannatada, on oletuslik ega pole usutavalt tõendatud. Kaebaja eitab, et aset leidnud mitteolulise rüseluse käigus oleks ta tarvitanud jõudu ulatuses, mis oleks kaasa toonud ülalnimetatud tagajärjed. Sündmusest mitu päeva hilisemal ajal ekspertiisi käigus läbiviidud uuringud osundavad sellele, et isiku käsivarrel asuvad verevalumid on tekitatud mitmel erineval ajal. Siinjuures paiknevad nimetatud valumid isiku vasakul käsivarrel. Kaebaja poolt isiku haaramine vasakust käsivarrest pole usutav ka seetõttu, et kaebaja on vasakukäeline. Nimetatud verevalumite tekkeasjaolude väljaselgitamisel on jäetud arvestamata, et isik oli eelnevalt tarvitanud alkoholi. Etteheide jõu ülemäärasest kasutamisest ei ole eelnevat arvestades põhjendatud.
12.14.Samas seadus ei sätesta, millisel ajahetkel nimetatud menetlusdokumendid tuleb koostada. Käesolevas olukorras oleks vastavate protokollide koostamine sündmuskohal olnud ilmselgelt ebamõistlik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 4-18-6598/21 leidnud, et juhul, kui uurimistoimingu protokolli ei ole võimalik või otstarbekas vormistada uurimistoimingu käigus, võib seda teha ka pärast uurimistoimingut. Samas lahendis väidetakse, et selline toimimine ongi praktikas pigem reegel kui erand. Sama põhimõte on täiel määral kohaldatav ka korrakaitses. Ka kaebajal oleks avanenud võimalus nõutavad protokollid vormistada, kui seda poleks takistanud tema faktiline tõrjumine alates
21.jaanuarist 2021. a tööülesannete täitmisest, kuigi formaalselt teenistusest kõrvaldamise kuupäevaks oli 10. veebruar 2021. a. Protokollide hilisema koostamise vajalikkust ja sellekohast nõuet ei esitanud ka politsei kõrgemalseisvad ametnikud, kellel lasus teenistusliku järelevalve kohustus. Kaebaja ei ole eitanud oma valmisolekut nimetatud protokollid vormistada.
12.15.Määratud karistus ei ole proportsionaalne meede, arvestades kõiki konkreetse sündmuse eeltoodud faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, kaebaja erialasele ettevalmistusele ning tegevusele antud varasemaid positiivseid hinnanguid, samuti tema suhtes varasemate distsiplinaarmeetmete kohaldamise puudumist. Mööda ei saa vaadata ka selle juhtumi puhul teavitaja tänusõnadest politseile, kes lahendas edukalt teavitajat häiriva olukorra.
12.16.Kui teenistusest vabastamise käskkiri on haldusakt, siis Kokkuvõte on menetlusdokument. Tõendite hindamine ning kaalutluskohustuse teostamine peab kajastuma käskkirjas. Käesoleval juhul käskkirjas puudub tõendeid käsitlev osa. Tõendite hindamine ei ole seetõttu ka jälgitav. Kaalutlusõiguse teostamine oludes, kus faktilisi asjaolusid haldusaktis ei ole hinnatud ning vältimatu vajadus töötaja teenistusest vabastamiseks ei tugine korrektsele õiguslikule ja faktilisele analüüsile, on kaebaja arvates kaasa toonud õigusevastase haldusakti andmise. Selline akt tuleb tühistada ja õigusevastaselt teenistusest vabastatud isik tööle ennistada.
13.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas vastustaja kokkuvõtvalt järgmised väited.
13.1.Usalduse kaotuse on tinginud menetluse algatamise ajendiks olevad faktilised asjaolud, mis annavad põhjust järeldada, et kaebaja võis panna toime olulise rikkumise, mille tagajärjel sai teine isik füüsiliselt kannatada. PPA teenistujal on selline käitumine lubamatu. Politseiametnik, kes peaks tagama õiguskuulekat käitumist ning õiguskorra tagamist, on
6(22)
3-21-922
enese tegevuse kaudu minetanud kõige selle, mille tõttu saaks nimetada ametnikku usaldusväärseks.
13.2.Võttes arvesse vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse lõpptulemust, tõendab ametniku teenistusest vabastamine üheselt, et ATS §-s 78 viidatud kahtlus oli ilmselgelt põhjendatud. ATS § 78 lg 1 ei näe ette kaalutlusi, millest tuleb teenistusest kõrvaldamise otsustamisel lähtuda. Seega tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt lähtuda kaalutlusõiguse eesmärgist ja õiguse üldpõhimõtetest, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
13.3.Kaebaja puhul oli reaalne oht, et ta võib oma ametipositsiooni ära kasutades mõjutada distsiplinaarmenetluse käiku tõendite kogumisel, just isikuliste tõendiallikate mõjutamisena, mis oleks takistanud objektiivse tõe tuvastamist distsiplinaarmenetluse kestel.
13.4.Teenistusest kõrvaldamist kaaluma asudes ei pea distsiplinaarsüüteo toimepanemine olema tõendatud. Teenistusest kõrvaldamisega ei ole otsustatud kaebaja süüküsimust, piisab sellest, kui pädeval isikul on teada olulised faktilised asjaolud toimunu kohta ning tema hinnangul toob sellise teo toimepanemine karistusena kaasa teenistusest vabastamise.
13.5.Valdusesse sisenemine oli õigusvastane. Järelevalvaja volitused ei sõltu ainult hädaabi 112 poolt konkreetsele situatsioonile omistatud ohuastmest.
13.6.Ohuolukord ei ole alati staatiline seisund ja võib olla ajas muutuv. Ohu hindamine: a) tugineb konkreetses situatsioonis ilmnenud asjaoludele ehk et faktidele, mis tekivad, muutuvad või ka lõpevad jooksvalt juhtumi tegelemise käigus; b) peab olema objektiivne, mitte tuginema oletusel; c) annab indikatsiooni kahju tekkimise tõenäosusele.
13.7.Tulenevalt PPA peadirektori 14. novembri 2019. a käskkirjast nr 1086 kannab Braavo tase peamiselt reageerimiskiiruse kindlaks määramise eesmärki sõltuvalt väljakutse sisust, mitte koha peal avanenud ja tuvastatud olukorra põhjal. Olukorra lahendamine vajab jooksvalt ohuolukorra hindamist. Väljakutse sisu annab teavet, millega tuleb tegeleda ning kui kiiresti ja kui suurte jõududega reageerida. On iseenesest õige, et patrull ei saa muuta ohutaset. Kuid koha peal võib avaneda hoopis teistsugune olukord, mis võib olla muutunud või eskaleerunud või isegi lõppenud. Samuti ei saa välistada n-ö valeväljakutse tegemist ehk helistaja pahatahtlikku käitumist. Hinnangust sõltub, kuidas lahendada konkreetne väljakutse, rakendatavad KorS-i meetmed ja nende intensiivsus. Järelikult reageerimine üksnes väljakutse prioriteedi alusel on ühekülgne ja ebapiisav. Objektiivse ja ajakohase ülevaate puutumine võib põhjendamatult ja ülemääraselt riivata isikute põhiõigusi ja tekitada neile kahju, aga ka tekitada kahjulikke tagajärgi korrakaitseorgani ametnikele endile.
13.8.Kaebaja viitab umbmääraselt olulisele ohule KorS § 5 tähenduses, selgitamata, milles oluline oht ehk oht tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS § 5 lg-s 4 nimetamata kuriteo toimepanemisele võis seisneda kõne all olevas olukorras. Muusika kuulamine või filmi vaatamine ülemäärase helitugevusega iseenesest ei kvalifitseeru ühegi alla. Siinjuures PPA rõhutab, et ohuprognoos ja -aste KorS mõttes on olukorra lahendamise aluseks, mitte ei ole suunatud olukorra lahendajale isikust või olukorrast lähtuvate võimalike ohtude välistamiseks või minimeerimiseks.
13.9.Korrakaitseorganil on õigus teha avaliku korra eest vastutavale ettekirjutus korrarikkumise kõrvaldamiseks või kohaldada mõnda KorS-i erimeedet. Ettekirjutuse sundtäitmise või meetme kohaldamise käigus toimuva vastuhaku jms tõkestamiseks on korrakaitseorganil õigus kohaldada vahetut sundi. Sunni kasutamine ei ole iseseisev korrakaitseline meede või PPVS-ga politseile antud eriõigus. KorS kohustab vahetu sunni kohaldajat hoolikalt kaaluma ja kasutama n-ö viimase abinõuna, hoiatades eelnevalt meetmele allumata jätmise tagajärgede eest.
13.10.PPA ei nõustu, et valdusesse sisenemisel esinesid KorS § 50 lg 1 p-i 3 asjaolud. Viide ei ole asjasse puutuv, kuna õigus on antud seadusest tulenevate nõuete kontrollimiseks. Ka 7(22)
3-21-922
ei saa pidada õigeks kaebaja seisukohta, et valdusesse sisenemisel ei kõrvaldatud takistusi ega kasutatud jõudu. KorS § 74 kohaselt loetakse vahetuks sunniks ka asja mõjutamist füüsilise jõuga. KorS ei anna füüsilise jõu kasutamise mõistet ega sätesta selle kasutamise täpsemaid reegleid. Järelikult politseiametniku uksel seismine selliselt, et omanikul või valdajal puudub võimalus teostada otsest valdust või seda on riivatud ilma omaniku või valdaja loata või õigusliku aluseta, võib kvalifitseerida politsei sekkumiseks ja kannab igal juhul vahetu sunni kasutamise eesmärki.
13.11.Sisenemine valdusesse ei olnud kooskõlas seadusest tulenevate volitustega ja eesmärgipärane. Valdusesse sisenemise eesmärgiks saab olla üksnes konkreetse juhtumi lahendamine, mitte ülevaate saamine mingisugusest olukorrast. Pealegi ei ole müra visuaalselt hinnatav, mis õigustaks valduse riivet. Jääb arusaamatuks, mil moel meetme kohaldamine teenis rikkumise kõrvaldamise eesmärki. Menetluse käigus leidis tõendamist, et kaebaja ja Y vahel tekkis konflikt seoses politsei tegevuse salvestamisega mobiiltelefoniga viimase poolt, mille lõpetamiseks kaebaja otsustas mobiiltelefoni jõuga ära võtta. Seega ei olnud kaebaja tegevus enam keskendunud väljakutse põhjuse – müra tekitamise lõpetamiseks, vaid oli suunatud teda häirinud tegevuse jõuliseks takistamiseks. Nimetatut tõendab Y video, millest nähtuvalt oli kaebaja esimeseks nõudeks salvestamise lõpetamine, mitte korrarikkumise lõpetamine. Aga ka asjaolu, et heli keerati maha alles kõigi politseiametnike lahkumisel. Y avas ukse ja temaga sai kontakti. Suhtlemisel tulnuks arvestada tema terviseseisundiga – joobeseisundiga ning valida sobiv lähenemine ja suhtlusviis, mitte õhutada konflikti.
13.12.Telefoni jõuga ära võtmine ei olnud õiguspärane ega teeninud väljakutse lahendamise eesmärki. Vallasasja hoiule võtmise eesmärgiks on asjast või isikust lähtuva ohu tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. Politseiametniku tegevuse talletamine teabekandjal ei ole selliseks ohuks või korrarikkumiseks. Kehtiv õigus ei keela teenistuskohustusi täitva politseiametniku filmimist või pildistamist, seda ka toimingule allutatud isikul. Nimetatud põhjusel puudub sanktsioon sellise tegevuse lõpetamiseks või karistusõigusliku hinnangu andmiseks. Kaebaja ei täpsusta, millisel õiguslikul alusel tal oli õigus nõuda telefoni kasutamise lõpetamist, mis on tagajärg/sanktsioon ja mis peaks saama salvestisest. Telefoni äravõtmise ja salvestuse kustutamise õigusvastasust kinnitasid või möönsid teised kohal viibinud politseiametnikud.
13.13.Milliste toimingute läbiviimist takistas Y, jääb arusaamatuks. On alust arvata, et ettekirjutuse korrarikkumise – müra tekitamine – lõpetamiseks, mitte mõistmine võis olla tingitud joobeseisundist ja/või kaebaja kasutatud sõnast "grammofon", mida ei saa automaatselt tõlgendada allumatusena politseiametniku korraldusele. Kui Y ei oleks olnud koostööaldis ega täitnud ettekirjutust, oleks politseil õigus ettekirjutus sundtäita ehk sulgeda või panna kinni müra allikas või kohaldada meedet "vallasasja hoiule võtmine" ja võtta müra allikas kaasa. Müra tekitati arvutist, mitte mobiiltelefonist. Tõesti, tegevus, mis ei ole otseselt seotud menetlustoiminguga, võib menetlust häirida või takistada. Kuid selleks ei saa kasutada KorS-i meetmeid, kuna need on mõeldud kohaldamiseks teistel eesmärkidel. Mobiiltelefoni jõuga ära võtmine ei saanud mingil moel teenida korrarikkumise – teist isikut oluliselt häiriva müra tekitamine – lõpetamist või soodustada seda.
13.14.Mobiiltelefoni võrdlemine elektrišokirelvaga on kantud pigem soovist näidata Y põhjendamatult suurema ohu allikana. Sellisel juhul jääb arusaamatuks kaebaja taktikaline tegevus, kes lähenes isikule, kes võib teda lähidistantsilt tabada (elu)ohtliku relvaga, ei teavitanud ohtlikust esemest oma vahetus läheduses viibinud kolleege, tagamata nende ohutust, ega kutsunud neid endale appi. Y video ja teiste kohal viibinud patrullpolitseinike seletused seavad kahtluse alla kaebaja väited. Elektrišokirelv on tsiviilkäibes keelatud, seega relva soetamine kaubandusest ei ole võimalik. Kaebaja ega ka teised patrullpolitseinikud ei ole väitnud või tõendanud, et nende tööpiirkonnas on liikvel ebaseaduslikult soetatud elektrišokirelvad või on esinenud üksikuid juhtumeid. Ka Y tehtud 8(22)
3-21-922
salvestiselt ei ole kuulda, et kaebaja küsib või annab korraldusi seonduvalt ebaseadusliku relva omamise kahtlusega. PPA pöörab tähelepanu, et elektrišokirelva-mobiiltelefoni äravõtmine saanuks toimuda juba süüteomenetluse toiminguna, kuivõrd tegu täitis relvaseaduse § 892 koosseisu. Tegelikult andis kaebaja telefoni oma kolleegidele, kellest üks kustutas salvestise ja tagastas telefoni omanikule.
13.15.Prokuratuuri hinnangul ei täitnud tegu karistusõiguslikust aspektist karistusseadustiku (KarS) § 291 koosseisu, mis ei välista distsiplinaarvastutust. ATS § 75 lg 9 lubab ametniku suhtes viia läbi paralleelselt nii süüteo- kui distsiplinaarmenetlust. Ei saa nõustuda, et tervisekahju tekitamine kaebaja poolt oleks kahtlane ja ei ole tõendatud. Füüsilise jõu kasutamist ei eita kumbki osapool, vaidlus käib jõu kasutamise põhjendatuse, intensiivsuse ja tagajärgede üle. Kriminaalmenetluses läbi viidud ekspertiisi kohaselt võivad Y vasakul õlavarrel esinevad nahaalused verevalumid olla tekkinud pigistamisest, haaramisest sõrmedega 15. jaanuari 2021 paiku. Seega väita, et Y ei saanud kannatada, ei ole korrektne. Kaebaja tegu ei muuda õiguspäraseks ka väljakutse teinud isiku tänusõnad, kuna ta ei pruugi olla teadlik toimunust, sh sunni kasutamisest öörahu rikkuja suhtes. Kokkupuude politseiga reeglina tekitab ebamugavust ja politseiametniku põhjendamatult jõuline tegevus võib mõjutada isiku edaspidist käitumist.
13.16.Meetme kohaldamise dokumenteerimata jätmine oli õigusvastane. KorS § 12 lg 1 kohaselt protokollitakse riikliku järelevalve meetme kohaldamine HMS §-s 18 sätestatud alustel ja korras KorS-s sätestatud erisustega. KorS § 50 lg 7 ja § 52 lg 5 kohaselt on valdusesse sisenemine ja vallasasja hoiule võtmise fikseerimine kohustuslik. Järelikult kaebajal ei olnud õigust kaaluda protokolli vormistamise või koostamata jätmise vahel. Tõepoolest KorS ei nõua protokolli koostamist viivitamatult peale meetme kohaldamise algust või lõpetamist/lõppemist. Siiski ei saa toimingut jätta vormistamata või teha seda ebamõistliku viivitusega. Ajavahemik 16.-24. jaanuar 2021. a (9 päeva) on piisavalt pikk seadusega nõutava koostamiseks, mille sisu on tulenevalt HMS §-st 18 lakooniline ja mille blankett on PPA-tööandja poolt välja töötatud. PPA arvamusel ei takistanud käimasolev distsiplinaarmenetlus täita KorS kehtestatud nõudeid ega ka võtnud temalt ära protokollimise kohustust. Kaebaja väide, et protokollide hilisema koostamise vajalikkust ja sellekohast nõuet ei esitanud ka politsei kõrgemalseisvad ametnikud, kellel lasus teenistusliku järelevalve kohustus, jääb arusaamatuks. Kaebaja ei fikseerinud juhtumit vastavalt tegelikkusele ja andis juhtumi kohta raadioeetri vahendusel tegelikkusele mittevastava tagasiside. Järelikult ei oleks osanud keegi nõuda temalt dokumentide koostamist.
13.17.Haldusakt ei ole õigusvastane ja on kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega. Kohtud on korduvalt ja järjekindlalt selgitanud, et haldusakti arusaadavuse ja jälgitavuse huvides ei ole mõistlik ja otstarbekas tsiteerida sõna-sõnalt kõiki asjas kogutud tõendeid. Viitamine ei tohi olla abstraktne ja viitest peab selguma, milline teave kujutab endast osa haldusakti põhjendustest. PPA hinnangul nimetatud nõuded ka täidetud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mis on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja lahutamatu osa, on jälgitavalt ja põhjalikult analüüsitud iga kaebajale tehtud etteheidet koos kogutud tõendite, sh turvataktikalise analüüsiga ja kaebaja vastuväidetega. Käskkirjas analüüsitakse omakorda distsiplinaarmenetlusega tuvastatut ja antakse piisavalt põhjalik selgitus karistamise otsuse ja karistuse liigi valiku kohta. Ka ei ole kokkuvõtte ja käskkirja mõne osa sisuline kokkulangevus või napp refereering aluseks kahtluseks, et distsiplinaarvõimu ei ole teostanud igakülgselt ja objektiivselt.
13.18.Karistus on õiguspärane ja proportsionaalne. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi põhjalikult ja igakülgselt, seega oli distsiplinaarvõimu teostajal piisav ja objektiivne teave teo toime panija, tema isiku ja teo toime panemise asjaolude kohta.
13.19.Viimastel aastatel on kaebaja teenistuses esinenud mitu juhtumit, millest kolmes ta on võtnud isikult mobiiltelefoni. Võrreldes 2019. aastal ja 15. jaanuaril 2021 toimunust tehtud 9(22)
3-21-922
salvestist on kaebaja käitumises näha sarnaseid jooni. Esimesena ta kõrvaldab teda häiriva tegevuse, mitte ei alusta selgituste andmisest ning milleks ta tegutseb jõuliselt ja isikule ootamatult, s.t eelneva hoiatuseta. Seega tegemist ei ole esmakordse käitumisega. Kaebaja riivas mitmeid isiku põhiõigusi – kodu puutumatus ja kehaline puutumatus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on toodud, mis tingis PPA usalduse kaotuse. Arvestades teo toime panemise asjaolusid, eeskätt just füüsilise jõu lubamatut kasutamist olukorras, kus sündmuse kulgu oli võimalik mõjutada teisiti, leebemate meetmetega, on kaebaja minetanud usalduse avaliku võimu õiguspärase teostamise osas.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Kaebaja on esitanud kaebuse PPA peadirektori 9. veebruari 2021. a käskkirja nr 1.3-3/7d tühistamiseks osas, millega kaebaja suhtes on kohaldatud teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks ja 19. mai 2021. a käskkirja nr 1.3-3/26d tühistamiseks ning PPA kohustamiseks ennistada kaebaja teenistusse ning maksta maksmata jäänud palk ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
15.Kohus võtab esmalt seisukoha distsiplinaarmenetluse ajaks kaebaja teenistusest kõrvaldamise käskkirja osas (I), seejärel võtab seisukoha teenistusest vabastamise käskkirjaga seoses (II), lahendab teenistusse ennistamise nõude (III) ja teenistusest kõrvaldamise ning vabastamise aja eest saamata jäänud palga nõude (IV). Viimaseks jagab kohus menetluskulud ja teeb muud menetluslikud otsustused (V). I
16.ATS § 78 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul õigus kõrvaldada ametnik teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine. Seega annab ATS § 78 lg 1 haldusorganile kaalutlusõiguse, kas kõrvaldada ametnik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest või mitte. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). ATS § 78 lg-st 1 ei tulene, et juhul, kui esialgsel hinnangul võib eeldada ametniku hilisemat teenistusest vabastamist, siis tuleks ta kindlasti juba distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada.
17.Nii nagu ametniku teenistusest kõrvaldamise haldusakti õiguspärasust ei kinnita hilisem teenistusest vabastamise haldusakt, ei kinnita ka ametniku teenistusest vabastamise haldusakti õigusvastaseks tunnistamine varasema teenistusest kõrvaldamise haldusakti õigusvastasust. Haldusorganil on alati võimalus tunnistada teenistusest kõrvaldamise käskkiri kehtetuks, kui distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus kogutud uue teabe põhjal on pädeval isikul alust muuta oma esmast hinnangut eelduslikult määratava karistuse või ametniku teenistuses jätkamise võimalikkuse või tema teenistusest kõrvaldamise proportsionaalsuse osas. Vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse ajaks kaebaja teenistusest kõrvaldamise käskkirja õiguspärasuse seisukohalt omab seetõttu esmajoones tähtsust küsimus, kas PPA käsutuses olnud teabe põhjal saab haldusorgani reaktsiooni hinnata adekvaatseks (s.t tegemist ei ole ilmselgelt põhjendamatu või ebaproportsionaalse sekkumisega kaebaja õigustesse).
18.Teenistusest kõrvaldamine tuleb kõne alla eeskätt juhtumil, kui on tuvastatud põhjendatud kahtlus distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ning see kahtlus osutab asjaolule, et ametnikule ei ole enam võimalik usaldada avaliku võimu teostamise õigust (ATS § 83 p 6). 10(22)
3-21-922
Samuti põhjusel, et esineb oht, et isik paneb toime uusi teenistuskohustuse rikkumisi või et isik takistab distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Kuna distsiplinaarsüüteo toimepanemist saab tuvastada ainult korrakohase distsiplinaarmenetluse tulemusel karistuse määramisel, otsustatakse ametist kõrvaldamine paratamatult eelhinnangu alusel toimepandud distsiplinaarsüüteole ja ohule, mida tooks kaasa ametniku teenistuse jätkamine. Haldusorgan vastutab oma seadusest tulenevate ülesannete täitmise eest ning peab oma tegevuse, sh teenistussuhete korraldamisel arvestama, et tema nimel avalikku võimu teostavad ametnikud täidavad oma ülesandeid nõuetekohaselt. Ei ole nõutav ega eeldatav, et haldusorgan peaks distsiplinaarmenetluse algstaadiumis täpselt hindama, kas ametnikule etteheidetav õigusvastane tegu pandi toime ja kui suur on isiku süü. Piisab, kui ametiasutuse käsutuses on piisavalt andmeid, et toime võib olla pandud oluline rikkumine (ATS § 75 lg 4) ja asutuse praktikale tuginevalt võib sellelaadne distsiplinaarsüütegu, kui selle süüline toimepanemine tõendamist leiab, tuua kaasa distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise. Eeltoodud põhjendustel on oluline jätta haldusorganile säärase prognoosotsuse tegemiseks ulatuslik kaalumisruum, mille üle kohtulik kontroll on piiratud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3) (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2015. a otsus asjas nr 3-14-437, p 11 ja 26. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-13-2401, p 10).
19.PPA dokumendiregistris registreeriti 15. jaanuaril 2021 Y poolt saadetud kaebus Tartu politseinike käitumisele, mis oli allkirjastatud 15. jaanuaril 2021. a kell 07.30 (dtl 12, 115). Oma kaebuses kirjeldab Y, kuidas ta vaatas 15. jaanuari 2021. a hommikul kell 5 oma toas filmi ja hääl oli normaalsel tasemel. Äkki hakati uksele kõvasti koputama ja öeldi, et ukse taga on politsei. Kuna isik ei uskunud alguses, et tegu võib olla politseinikuga, pani ta oma telefoni videosalvestama ja avas seejärel ukse. Üks politseinikest hakkas esitama Yle pretensioone, et ta rikkuvat öörahu, ei esitlenud ennast ja tungis tuppa, kuigi Y seda ei lubanud. Politseinik käskis salvestamise lõpetada ja tõmbas Y käest telefoni ning andis selle oma kolleegidele, kes kustutasid telefonist Y poolt tehtud video. Avalduse kohaselt hakkas politseinik karjuma ja ähvardama, et viib isiku kainestusmajja ning käskis panna kõlarid kinni. Pärast juhtunut, kui Y oli oma telefoni tagasi saanud ja politseinikud lahkunud, taastas ta oma telefonist spetsiaalse tarkvaraga politseinike poolt kustutatud videosalvestuse ja esitas selle koos avaldusega PPA sisekontrollile.
20.Asja materjalidest nähtub, et PPA algatas 26. jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/4d kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse (dtl 60-62). Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas viidatakse 15. jaanuaril 2021. a kell 04.52 Häirekeskusele laekunud teatele, mille kohaselt Tartu linnas aadressil Xxx kuulatakse valjult muusikat ning teataja ei saa magada. See teade edastati lahendamiseks Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse patrullitoimkonnale 6473 koosseisus välijuht X ja patrullpolitseinik C. PPA selgitas (dtl 60), et väljakutse lahendamise kohta kogutud materjalidest nähtub, et kaebaja sisenes vaatamata Y keelule tema valdusesse ja tegi seda seadusliku aluseta, sest puudus oht, mida tõrjuda või korrarikkumine, mida lõpetada. Seejärel võttis kaebaja füüsilist jõudu kasutades isiku käest ära mobiiltelefoni, millega viimane salvestas politseiametnike tegevusi. Jõuga telefoni äravõtmise käigus tekitas kaebaja isikule tervisekahjustusi ning isik sai füüsiliselt kannatada. Isiku mobiiltelefoni andis kaebaja üle temaga koos väljakutsel viibinud kolleegidele, kes kustutasid telefonist ära seal olnud videosalvestise, eesmärgiga kaotada võimalikud tõendid toimunud intsidendist. Isiku korterisse sisenemine on jäänud protokollimata. Vahejuhtum toimus patrulligrupi liikmete juuresolekul, kohapeal viibis lisaks kaebajale veel neli patrullpolitseinikku ja üks politseipraktikant.
21.Vastustaja kõrvaldas kaks nädalat pärast distsiplinaarmenetluse algatamist, 9. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/7d, kaebaja alates 10. veebruarist 2021 distsiplinaarmenetluse 11(22)
3-21-922
ajaks teenistusest (dtl 20-24). Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ei ole teenistusest kõrvaldamist kohaldatud seadusest tuleneva eesmärgi täitmiseks ning puuduvad ka ATS §-st 78 tulenevad tingimused. Käskkirjas puuduvad kaebaja hinnangul vähimadki tõendid, millele tuginedes on kujunenud menetleja veendumus kaebaja poolt vastava süüteo toimepanemise kohta. Kohus nõustub kaebajaga, et teenistusest kõrvaldamise käskkirjas tuuakse teenistusest kõrvaldamise põhjendustena välja järgmised asjaolud: 1) kaebaja võis toime panna olulise rikkumise, mille tagajärjena sai teine isik füüsiliselt kannatada; 2) teenistuses jätkamine põhjustaks meeskonnaliikmetes vastakat arusaama õiglase reaktsiooni saabumise osas; 3) menetleja peab võimalikuks, et kaebaja võib hakata taaskord oma ametipositsiooni ära kasutades ebaseaduslikke korraldusi jagama, kedagi meeskonnast juhtunu tõttu represseerima.
22.Asja materjalidest nähtub, et kriminaalasjas nr 21210000005 alustati 19. jaanuaril 2021. a menetlus KarS § 291 lg 1 tunnustel selles, et 15. jaanuaril 2021. a Tartu linnas, xxxx võis teenistuses olnud Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse politseiametnik X toime panna võimuliialduse, mis seisnes Y suhtes füüsilise jõu ebaseaduslikus kasutamises (dtl 12). Selle menetluse raames on eeluurimisel tunnistajatena üle kuulatud politseiametnikud, kes olid seotud 15. jaanuari 2021. a väljakutsega: Z, W, Q, C ja F. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ja 15. veebruari 2021. a ekspertiisiaktist nr 21E-LÕI0008 nähtub, et Y toimetati 19. jaanuaril 2021 ekspertiisiks Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti (dtl 13, 211-213). Kohtuekspert tuvastas viidatud ekspertiisiaktis, et Y esinesid nahaalused verevalumid vasaku õlavarre painutuspinnal ning üks nahaalune verevalum parema küünarvarre sirutuspinnal. Lähtudes vasakul õlavarrel paiknevate nahaaluste verevalumite morfoloogilistest iseärasustest ja paiknemisest, võivad need olla tekitatud sõrmedega õlavarrest pigistamisel, haaramisel. Nahaalune verevalum paremal küünarvarrel võib olla tekitatud löömisest vastu kõva tömpi pinda, eset või löömisest sarnase esemega. Y vasakul õlavarrel esinevad nahaalused verevalumid võivad olla tekkinud 15. jaanuaril 2021. Nahaalune verevalum paremal küünarvarrel on tekkinud orienteeruvalt 5-8 ööpäeva enne kohtuarstlikku läbivaatust.
23.Eelnevast järeldub, et vastustaja kõrvaldas kaebaja teenistusest enne ekspertiisiakti tegemist. Seetõttu on kohtule arusaamatu, millel tugines vastustaja arusaam, et kaebaja tegevuse tagajärjel sai Y füüsiliselt kannatada. Vastustajale ei saanud olla teada, et Y verevalumid võisid olid põhjustatud 15. jaanuaril 2021 kaebaja poolt (ja nagu nähtub ekspertiisiaktist, siis parema küünarvarre verevalumid ei olnudki kaebaja poolt tekitatud, sest need olid tekkinud enne 15. jaanuari 2021 intsidenti). Ka Y kaebusest nähtub vaid etteheide, et „Tema käskis mulle panna kinni videosalvestamist, vägisi tõmbas mu käes telefoni ära“ (dtl 115). Ka kannatanuna ülekuulamisel 19. jaanuaril 2021 selgitas Y, et „lähenes politseinik mulle, haaras järsku mu käest mobiiltelefoni. [---] Kuna mina temale telefoni ei tahtnud anda, haaras ta telefoni minu käest vägisi. [---] Kas politseinik minust ka kinni haaras ma öelda ei oska, olin šokis ja seetõttu võisin valu mitte tunda.“ (dtl 70-72). Seega Y räägib telefoni „käest ära tõmbamisest“ ja „telefoni haaramisest“.
24.Kohtule jääb ka arusaamatuks, millel põhineb vastustaja hinnang, et reaalne on võimalus, et kaebaja võib hakata taaskord oma ametipositsiooni ära kasutades, sh ebaseaduslikke korraldusi jagama, kedagi meeskonnast juhtunu tõttu represseerima, sh on töömoraali kahjustumise oht, mis omakorda võib negatiivset mõju avaldada patrullitalitusele seadusega pandud ülesannete täitmisele. Distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise käskkirjas ei ole sellise võimaluse ja ohu kohta täiendavaid selgitusi jagatud. PPA on 5. aprilli 2021. a vaideotsuses selgitanud, et vaidemenetluse käigus andis distsiplinaarmenetluse läbiviija omapoolsed selgitused, millele ta tugines väidetes ametipositsiooni võimaliku ärakasutamise ning meeskonnaliikmete represseerimise osas (dtl 26). Nimelt on kaebaja grupijuht ning talle alluvad patrullpolitseinikud on andnud kaebaja kohta ütlusi. Tegemist on nooremapoolsete 12(22)
3-21-922
politseiametnikega, kes on mures enda edaspidise saatuse pärast. Alluvad on juba iseenesest oma grupijuhist teenistuslikult sõltuvad ning on põhjendatud kahtlus, et kaebaja võiks nendega koos edasi töötades avaldada neile survet ja mõjutada nende distsiplinaarmenetluse käigus antavaid ütlusi oma ametipositsioonist lähtuvalt. Sellist vaideotsuses märgitud seisukohta ei toeta ükski kohtule esitatud tõend.
25.PPA on Z, W, Q, C ja F kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulanud 20. jaanuaril 2021 (dtl 79-92, 96-98), C ja F täiendavalt üle kuulanud 22. jaanuaril 2021 (dtl 93-95, 99-101). A. S. on turvataktika kokkuvõtte xxx kortermajas toimunud 15. jaanuari 2021. a vahejuhtumi kohta esitanud distsiplinaarasja menetlejale 5. veebruaril 2021 (dtl 116). Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse juht A.A. on kaebaja iseloomustuse esitanud 8. veebruaril 2021 (dtl 132-133). Seega on kõik need tunnistused ja seisukohad esitatud ajal, mil kaebajat ei olnud veel teenistusest kõrvaldatud.
26.Tunnistaja C on 20. jaanuaril 2021 olnud seisukohal, et telefoni ära võtmine ei olnud põhjendatud ja vajalik ning antud situatsioonis oleks võinud lahendada sündmust ilma telefoni ära võtmiseta (dtl 92). Samuti on ta 22. jaanuaril 2021 täpsustanud, et telefoni äravõtmine ei olnud tema arvates õiguspärane (dtl 95). Ka tunnistaja F on 22. jaanuaril 2021 selgitanud, et tema ei tundnud ega tajunud seda olukorda selliselt, et oleks pidanud isiku suhtes sundi rakendama. Seega on tunnistajad julgenud kaebaja teguviisi kritiseerida, mis annab alust arvata, et kaebaja ei ole tunnistajatele survet avaldanud ega mõjutanud ütluste andmist. Pealegi on C selgitanud, et seoses selle sündmusega ei ole kaebaja temaga eraldi ühendust võtnud, kuid ta on teadlik, et tunnistaja on selles menetluses üle kuulatud (dtl 95). Veelgi enam, C on väitnud, et kaebaja ei ole teda ütluste andmisel mõjutanud (dtl 95). Ka F on märkinud, et ta ei arutanud ega rääkinud sellest juhtumist omavahel sündmust lahendanud ametnikega (dtl 100).
27.Ka pärast kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamist, 12. veebruaril 2021, antud täiendavatest selgitustest ei nähtu, et tunnistajad tahavad oma ütlusi muuta, kuna kaebaja on neid varasemalt mõjutanud. Tunnistajatelt on 12. veebruaril 2021 küsitud, kas nad on nõus, et 20. ja 22. jaanuaril 2021 antud tunnistaja ütlusi kasutatakse kaebajaga seotud distsiplinaarmenetluses. C on leidnud, et vahepeal midagi uut toimunud ei ole ja ta on nõus, et tema ütlusi kasutatakse distsiplinaarmenetluses (dtl 232). Q ja F olid samuti nõus, et nende ütlusi kasutatakse distsiplinaarmenetluses (dtl 234, 236). W on selgitanud, et tema juuresolekul ei kommenteerinud kaebaja väljakutse lahendamist (dtl 238) ning ka Q on öelnud, et ta ei mäleta, kas nad arutasid kaebajaga väljakutse lahendamist hiljem (dtl 241). Z ja F on selgitanud, et nende juuresolekul ei ole kaebaja seda juhtumit kommenteerinud (dtl 247, 249). Seega miski ei viita kaebaja poolt surve avaldamisele.
28.Nagu kaebaja õigesti viitab, puudub hinnang kaebaja eelnevale teenistuskäigule, mis annaks alust eeldada tema edasist õigusvastast käitumist. PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse juht A. A. on 8. veebruaril 2021. a iseloomustanud kaebajat positiivselt nii tema professionaalsete oskuste, iseloomuomaduste, teenistuskohustuste täitmisesse suhtumise kui kolleegidega läbisaamise poolest (dtl 132). Kaebajaga 19. oktoobril 2020 läbi viidud arenguvestluses (dtl 298-302) on kaebaja juht andnud kaebajale positiivse tagasiside, leides, et kaebaja on lühikese ajaga tõestanud ennast hea grupijuhina. Praeguse töö pealt võib öelda, et grupp töötab suurepäraselt (dtl 301). Vastustaja ei ole selgitanud, kuidas on kaebaja mõned kuud hiljem muutnud nii ebausaldusväärseks, et ta on tulnud teenistusest kõrvaldada.
13(22)
3-21-922
29.Samuti on jäänud põhjendamata seisukoht, et teenistuses jätkamine põhjustaks meeskonnaliikmetes vastakat arusaama õiglase reaktsiooni saabumise osas. Teadmata neid põhjendusi, ei ole teenistusest kõrvaldamine praegusel juhul olnud eesmärgipärane.
30.Ka nõustub kohus kaebajaga, et 15. jaanuaril 2021 menetlustoimingu protokolli sündmuskohal koostamata jätmist ei saa lugeda rikkumiseks, mis toob kaasa teenistusest kõrvaldamise.
31.Vastustaja on leidnud (dtl 22), et kaebaja poolt rikutud teenistuskohustused on niivõrd rasked, et on kaotatud usaldus ametniku suhtes ning suure tõenäosusega kavatsetakse menetluse lõppedes määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Usalduse kaotuse on tinginud menetluse algatamise ajendiks olevad faktilised asjaolud, mis annavad põhjust järeldada, et kaebaja võis panna toime olulise rikkumise, mille tagajärjena sai teine isik füüsiliselt kannatada. Kohus leiab, et teenistusest kõrvaldamise otsustamisel ei piisa pelgalt pädeva isiku hinnangust, et distsiplinaarmenetluse tulemusena võib eeldada ametniku teenistusest vabastamist, vaid selline hinnang on alles aluseks, et hakata kaaluma, kas teenistusest kõrvaldamine on konkreetses olukorras põhjendatud. Seda kaalumist ei ole PPA läbi viinud. II
32.Käskkiri, millega kaebaja on teenistusest vabastatud, on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, mis peab vastama haldusmenetluse seaduses kui üldseaduses sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele (HMS § 54) ning sisaldama ka vähemalt PPVS § 89 lg-s 1 loetletud andmed. Kaebaja heidab vaidlustatud käskkirjale mh ette ebapiisavat põhjendamist. Kaalutlusõiguse teostamine oludes, kus faktilisi asjaolusid haldusaktis ei ole hinnatud ning vältimatu vajadus töötaja teenistusest vabastamiseks ei tugine korrektsele õiguslikule ja faktilisele analüüsile, on kaebaja arvates kaasa toonud õigusvastase haldusakti andmise.
33.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Õiguspärane haldusakt peab sisaldama põhjendusi (HMS § 56) ning kaalutlusõigusel põhineva haldusaktina peab distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama ka asjakohaseid kaalutlusi (HMS § 56 lg 3). Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramisel on asutusel kõrgendatud põhjendamiskohustus (nt Riigikohtu 18. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-11, p 10 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole vastustaja seda kõrgendatud põhjendamiskohustust täitnud.
34.Vastustaja on vaidlusaluses käskkirjas põhjendanud nii karistuse määramise vajadust ja teo kvalifitseerimist vääritu teona kui ka karistuse valikut, s.t miks ta peab kohaseks kohaldada teenistusest vabastamist kui rangeimat karistust. Haldusakti põhjendused on kohtu hinnangul küllaldased selleks, et võimaldada käskkirja õiguspärasuse sisulist kontrolli. Vastustaja on kohtu hinnangul läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (PPVS §-d 91 ja 92), seejuures on kaebajale olnud tagatud võimalus olla menetluses ära kuulatud ning esitada oma arvamused ja vastuväited (kaebaja 31. jaanuari 2021. a selgitus distsiplinaarmenetluses (dtl 104-107); kaebaja 25. veebruari 2021 selgitus (dtl 186-191); kaebaja 30. aprilli 2021. a arvamus 26. aprilli 2021. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele nr 1.3-2/14-1 (dtl 359-386); 14. mai 2021. a vestlus). Karistus on määratud ka seadusest tuleneva tähtaja jooksul (PPVS § 90 lg 3; ATS § 77 lg 2 koostoimes ATS § 83 p-ga 6). Seega ei esine kohtu arvates menetlus- ega vormivigu, mis võiksid iseenesest tingida käskkirja õigusvastasuse. 14(22)
3-21-922
35.Vastavalt PPVS § 87 lg-le 1 kannab politseiametnik toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. PPVS § 87 lg-st 2 tulenevalt võib politseiametnikule distsiplinaarsüüteo eest määrata üksnes PPVS-s sätestatud distsiplinaarkaristuse ning iga distsiplinaarsüüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse (PPVS § 87 lg 3). Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole – kaebajale on vaidlustatud käskkirjas süüks arvatud tegude eest määratud PPVS § 88 p-s 5 nimetatud karistus (teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel).
36.Vastustaja on vaidlustatud käskkirja põhjendustes selgitanud, et valdaja nõusolekuta valdusesse sisenemisega, vallasasja ebaseadusliku hoiulevõtmisega, kohaldatud meetmete protokollimata jätmisega ning isiku suhtes alusetult, põhjendamatult ja ebaseaduslikult jõu kasutamisega, mille tagajärjel sai isik tervisekahjustusi ja füüsiliselt ning vaimselt kannatada, rikkus kaebaja KorS § 50 lõikeid 2 ja 7, § 52 lõikeid 1 ja lg 6, § 76 lg-d 1, peadirektori
14.novembri 2019. a käskkirja nr 108 kinnitatud Välitöö korra p-i 53.1 ja PPA peadirektori 31. mai 2019. a käskkirjaga nr 1.1-1/55 kinnitatud PPA töökorra p-i 77 nõudeid ja läks ühtlasi vastuollu ka ATS §-s 50 (tema tegevus ei vastanud õigusaktidele) sätestatuga, millega kogumis pani toime PPVS § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo tunnustega teod.
37.Välitöö korra p 53.1 sätestab, et patrulli liikmel on keelatud siseneda eluruumidesse ja avalikuks kasutamiseks mitteavatud eravaldustesse, v. a teenistuslikul vajadusel seaduses sätestatud alusel ja korras (dtl 289). PPA töökorra p 77 näeb ette, et teenistuja peab käituma väärikalt nii teenistuses või tööl olles kui ka väljaspool seda, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana või kahjustaks politsei mainet. Teenistuja peab järgima ametnikueetika nõukogu poolt heaks kiidetud ametniku eetikakoodeksit. (dtl 296).
38.PPVS § 86 p 1 sätestab, et politseiametniku distsiplinaarsüüteoks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. PPVS § 86 p 3 järgi on vääritu tegu süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, vaatamata sellele, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Ka ATS § 69 kohaselt on distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuse süüline rikkumine.
39.Vastustaja hinnangul seisnes teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine selles, et kaebaja eiras õigusaktidega kehtestatud nõudeid valdusesse sisenemise ja vallasasja hoiulevõtmise kohta. Samas on vastustaja leidnud ka seda, et kaebaja teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine, mille tagajärjel sai teine isik füüsiliselt kannatada, on oluline rikkumine. Kaebajale ette heidetavat vääritut tegu on vastustaja vaidlusaluses käskkirjas sisustanud sellega, et kaebaja kasutas isiku suhtes füüsilist jõudu põhjendamatult, ehk kasutas vahetut sundi olukorras kus see ei olnud lubatud (KorS § 76 lg 1) ning selle tagajärjel sai isik füüsiliselt kannatada. Sellega käitus ta teenistuses ebaeetiliselt ja diskrediteeris ennast politseiametnikuna juures olnud Y ja politseiametnike silmis. Vääritu teo toimepanemise tagajärjena kahjustas kaebaja nii tema enda kui politseiametniku mainet, kui ka PPA mainet tervikuna. Kaebaja andis oma käitumisega negatiivse väljundi Lõuna prefektuurist väljapoole ning Y on andnud selle kohta taunitava hinnangu. Y leiab, et ametniku käitumine oli tema jaoks traumeeriv ning sellised ametnikud nagu kaebaja ei tohiks töötada politseis.
40.Kaebaja väitel oli sisenemine Y valdusesse kooskõlas seadusest tulenevate volitustega ja eesmärgipärane. Mobiiltelefoni kasutamine menetlustoimingute läbiviimisel oli oluliseks menetlust takistavaks asjaoluks. Järelevalvatav isik ei järginud tal lasuvat talumis- ja kaasaaitamiskohustust ega kuuletunud nimetatud korraldustele. Menetleja poolt mobiiltelefoni 15(22)
3-21-922
ajutine hoiule võtmine oli seega põhjendatud ja õiguspärane. Väidetavalt kaasnes mobiiltelefoni hoiule võtmisega füüsilise jõu kasutamine. Nimetatud väide on kaebaja hinnangul õige selles osas, et mobiiltelefon võeti isiku käest ära vastu tema tahtmist. Füüsilise jõu kasutamine oli seejuures minimaalne ning seisnes telefoni valdaja käest tõmbamises. Kaebaja eitab, et aset leidnud mitteolulise rüseluse käigus oleks ta tarvitanud jõudu ulatuses, mis oleks kaasa toonud vastustaja poolt etteheidetavad tagajärjed.
41.Riigikohus on 16. novembri 2016. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-16 (p 10) selgitanud, et kehtiva ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Sättest tuleneb, et alates 1. aprillist 2013 ei nõua avaliku teenistuse seadus enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna "diskrediteeriks"). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul tekib vastutus siis, kui ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel on kausaalne seos.
42.Kohtupraktikas on vääritu teo sisustamisel PPVS § 86 p 3 sõnastuses leitud, et ametnikku diskrediteeriva vääritu teona kvalifitseerimiseks on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-29-16, p 11). Riigikohus on viidatud lahendis pidanud oluliseks, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Viidatud lahendis käsitatud sündmust (kaebaja staažika korrakaitsevaldkonna politseiametnikuna ei pidanud vajalikuks järgida igaühe jaoks liiklusseaduses sätestatud kohustuslikke nõudeid, eiras korduvalt kontrollijate korraldusi, venitas sündmuste käiku, takistades sellega tema suhtes tehtava kontrollitoimingu võimalikult kiiret lõpetamist, ning osutas kontrollijatele füüsilist vastupanu nõnda, et tema allutamiseks tuli kasutada füüsilist jõudu ja erivahendina käeraudu) pealt näinud kolleegid kirjeldasid, et kaebaja käitumine tekitas neis piinlikkust ja hämmeldust, ning nad on leidnud, et selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane, s.t kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised organisatsiooni liikmed.
43.Viidatud asjas nr 3-3-1-29-16 (p 13) on Riigikohus pidanud diskrediteerimise koosseisu täidetuks, kui saab eeldada et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel.
44.Kohtu hinnangul ei saa tunnistajate ütlustest praegusel juhul teha järeldust, et nende enamus pidanuks kaebaja käitumist ebaõigeks või teda diskrediteerivaks. Ka ei ole vastustaja esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järeldada, et enamik PPA liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist õigusvastaseks.
45.Kohus möönab, et mingi osa avalikkusest võiks kirjeldatud olukorrast teada saades pidada politseiametnike tegevust taunitavaks ja mainet rikkuvaks sõltumata sellest, milline õiguslik hinnang kaebaja tegevusele anda. Teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel tuleb aga lähtuda distsiplinaarkaristuse määramise sätetest ja väljakujunenud kohtupraktikast.
46.Vaidlusaluses teenistusest vabastamise käskkirjas on vastustaja märkinud, et politsei poolne tegutsemine, eluruumi tungimine ja jõu kasutamine, kutsus Y esile sügava kahtluse politsei 16(22)
3-21-922
usaldusväärsuses ning tema turvatunne sai oluliselt kahjustatud. Kuigi vastustaja on arvestanud sellega, et Y on andnud kaebaja tegevusele taunitava hinnangu, on tähelepanuta jäetud fakt, et Y häiris oma tegevusega enda korteris 15. jaanuaril 2021 vähemalt ühe naabri rahu ning keeldus naabri palvel muusikat vaiksemaks panemast, mistõttu kutsus naaber politsei. Nagu turvataktika kokkuvõttes xxxx kortermajas toimunud vahejuhtumi kohta on öeldud, on müra tekitanud isiku kodu kahtlemata puutumatu, kuid juhul kui ta on loonud oma käitumisega olukorra ehk teiste isikute kodu puutumatuse põhiõigust riivatakse, peavad korrakaitsjad sekkuma ja teiste isikute rahu kaitsma (dtl 122). Seejuures on naaber distsiplinaarasja menetlejale 2. veebruaril 2021 kirjutanud vastuse, milles avaldas tänu politsei töötajatele probleemi reaalse lahendamise eest, kuna pärast seda intsidenti pole kodanik kordagi lärmanud peale 22.00 (dtl 113-114, tõlge 349-350). Seda asjaolu pole menetleja pidanud mainimisväärseks.
47.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja sisenes Y korterisse seadusliku aluseta, kuna puudus oht, mida tõrjuda või korrarikkumine, mida lõpetada. Kohus leiab, et kaebaja tegevus on jäänud seaduslikesse piiridesse. KorS § 50 lg 1 p 3 kohaselt on valdaja nõusolekuta ruumi sisenemine lubatud, kui see on vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks. Just seda kaebaja ka tegi, järgides sealjuures säästvuse ja minimaalse invasiivsuse printsiipe. Y mobiiltelefoni salvestiselt ja asitõendi vaatlusprotokollist (dtl 68-69) nähtub, et politseipatrull ei sisenenud isiku valdusesse jõudu kasutades ja takistusi kõrvaldades. Isik, kelle suhtes sooritati järelevalvetoiminguid, ei andnud sisenemiseks küll nõusolekut, kuid jättis ukse avatuks ja lahkus elukoha koridorist sellega piirnevasse tuppa. Politseiametnikud sisenesid üksnes nimetatud valduse eeskotta. Kohus nõustub kaebajaga, et sisenemine valdusesse oli kooskõlas seadusest tulenevate volitustega ja eesmärgipärane. Sisenemine võimaldas saada olukorrast ülevaate ning teenis rikkumise kõrvaldamise eesmärki ning samas oli vajalik ka politseiametnike turvalisuse tagamiseks ega olnud sellisena ebaproportsionaalne.
48.Kohus nõustub sellega, et lubamatu on kodaniku telefonist videomaterjali kustutada. Telefon ühes selles sisalduvaga kuulub inimese omandisse ning omandit saab täielikult või osaliselt sundkorras võõranda üksnes jõustunud kohtulahendi alusel. Seega ka juhul, kui telefoni isiku valdusest äravõtmine on iseenesest seaduslik, ei ole seaduslik selle sisuga manipuleerimine. Samas ei ole see etteheide praegusel juhul seostatav kaebaja käitumisega, sest ühestki tõendiallikast ei nähtu, et kaebaja oleks andnud pärast telefoni Ylt äravõtmist korralduse sellest midagi kustutada. Ringkonnaprokuröri hinnangul nähtus kogutud tõenditest, et kaebaja võttis telefoni ära haldusakti andmise tagamiseks, s.t et politseil oleks olnud võimalik tulemuslikult täita oma tööülesannet, milleks oli väljakutsest tulenevalt öörahu tagamine ja naabrite manitsusi eirava rahurikkuja korrale kutsumine. Kohus nõustub selle seisukohaga. Mobiiltelefoni kasutamine menetlustoimingute läbiviimisel oli oluliseks menetlust takistavaks asjaoluks. Kaebaja väide, et ta tegi seda muuhulgas ka põhjusel, et kontrollida, kas isiku valduses olev telefon ei kujuta endast elektrišokirelva, ei tundu samas eluliselt usutav. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt (eelkõige tunnistajate ütlused ja seletused ning turvataktika kokkuvõtte) on kaebaja sellekohane väide paljasõnaline. Kuigi MTA on PPA-le edastatud info elektrišokkerist, mis välimuselt sarnaneb iPhone telefonile (dtl 128-131), ei olnud kriminaalasja tunnistajad teadlikud, et kaebaja pidas telefoni elektrišokirelvaks. Vastasel korral oleks usutav, et kaebaja oleks elektrišokirelvast ka teisi kolleege hoiatanud.
49.Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on ringkonnaprokurör 26. veebruaril 2021 selgitanud, et kriminaalmenetluse vaatepunktist on võtmetähendusega jõu kasutamise aspekt (dtl 17). Prokuröri hinnangul esines küllaldane alus KorS § 76 lg-s 1 ette nähtud vahetu sunni kasutamiseks, kusjuures kaebaja kasutas vahetut sundi säästvalt ja eesmärgipäraselt 17(22)
3-21-922
korrarikkumise kõrvaldamiseks ning lõpetas füüsilise jõu kasutamise koheselt, kui kord oli taastatud. Samas määruses on prokurör veel selgitanud, et KorS § 78 lg 1 ja 4 kohaselt tuleb isikut enne vahetu sunni kasutamist selle eest hoiatada ning hoiatamisest võib loobuda juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Kriminaalmenetluse tulemit ei mõjuta see, kas vahetu sunni kohaldamine ilma selle eest eelnevalt hoiatamata oli praeguses situatsioonis põhjendatud. Sellele küsimusele on võimalik vastus leida alustatud distsiplinaarmenetluse raames. Samas ei ole eluliselt usutav, et Y oleks seda hoiatust rohkem kuulda võtnud, kui teisi talle antud korraldusi. Ka riigiprokurör on kaebuse rahuldamata jätmise määruses 5. aprillil 2021. a leidnud, et kriminaalmenetlus on põhjendatult lõpetatud ja menetluse uuendamiseks alus puudub (dtl 49-54). Riigiprokurör on seisukohal, et politseiametnikule etteheidetavat tegu ei saa kõnealuses olukorras (põhjalik olukorra analüüs on esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses) igal juhul pidada intensiivseks, samuti ei saa objektiivselt lugeda oluliseks ei füüsilise jõu kasutamistegu ennast (käest haaramist) ega selle tulemusena tekkinud õigushüve riivet (verevalumi teket). Seega isegi juhul, kui lugeda kaebaja füüsilise jõu kasutamine KorS-iga vastuolus olevaks, ei saaks senise kohtupraktika valguses sellegipoolest rääkida KarS § 291 sätestatud kuriteo tunnustele vastavast teost. Kohus nõustub vastustaja vaideotsuses toodud selgitusega, et kriminaal- ja distsiplinaarmenetlus kaitsevad erineva kaaluga õigushüvesid, mistõttu võib tegu, mis ei ole käsitletav ega karistatav kuriteona olla lubamatu ja karistatav ATS või PPA-siseste õigusaktide mõistes. Praegusel juhul on aga mõlemas menetluses antud hinnang KorS § 76 lg-le 1. Seejuures ei ole distsiplinaarmenetluses teenistusest vabastamise käskkirjas selgitatud, miks ei olnud vahetu sunni kohaldamine lubatud või miks on vale kriminaalmenetluses tehtud järeldus, et esines küllaldane alus vahetu sunni kasutamiseks.
50.Karistus on kaebajale määratud PPVS § 88 p-i 5 kohaselt ATS § 94 alusel. PPVS § 88 p 5 sätestab, et politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks on teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel. ATS § 94 lg 1 sätestab, et ametniku võib teenistusest vabastada sama seaduse § 70 p-s 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena sama seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud tingimusel.
51.Vääritu teo sisustamisel on karistuse kohaldajal hoolimata PPVS § 86 p-s 3 esitatud legaaldefinitsioonist kohustus teenistusest vabastamisel põhjendada, et tegemist oli ametiasutuse maine olulise kahjustamisega.
52.ATS § 94 lg-st 1 koosmõjus ATS § 70 p-ga 3 võib ametniku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastada ATS § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. Teenistusest vabastamise kui rangeima distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks on rikkumise olulisus (ATS § 75 lg 4). PPVS ei sätesta olulise rikkumise mõistet. Seega tuleb lähtuda rikkumise olulisuse sisustamisel ATS regulatsioonist (ATS § 2 lg 2; PPVS § 1 lg 6) ja ATS vastavast kohaldamispraktikast. ATS § 75 lg-s 6 on loetletud juhud, mil olulisust eeldatakse. Praegusel juhul on vastustaja leidnud, et kaebaja teenistuskohustuse süüline mittenõuetekohane täitmine, mille tagajärjel sai teine isik füüsiliselt kannatada, on oluline rikkumine. Kaebaja poolt ainuüksi põhjendamatu füüsilise jõu kasutamine ja selle tagajärjel isikule füüsiliste vigastuste tekitamine on niivõrd jäme ehk oluline rikkumine, mis on politseiteenistusest vabastamise vääriline. Vastustaja hinnangul on oluline teenistuskohustuse rikkumine muu hulgas ka siis, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu ning rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Kaebaja selgitustest nähtuva hoiaku (ta ei ole aru saanud oma rikkumisest ega kahetse seda, vaid esitab valeväiteid ja põhjendusi) tõttu puudub vastustajal veendumus ja kindlus, et 15. jaanuaril 2021 tekkinud olukord taoliste väljakutsete lahendamisel enam ei kordu. Selletõttu ei ole edaspidi enam võimalik usaldada kaebajale avaliku võimu teostamise õigust PPA-s. 18(22)
3-21-922
53.Kohus nõustub kaebajaga, et distsiplinaarkaristus peab olema proportsionaalne. PPVS § 87 lg-st 1 tuleneb, et kohaldatav distsiplinaarkaristus peab vastama toimepandud süüteo laadile ja raskusele. ATS § 75 lg 1 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. ATS § 75 lg 2 sätestab asjaolud, mida tuleb karistuse määramisel arvestada: süü vorm (p 1); süüteo tagajärgede raskus (p 2); ametnikul kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu (p 3); ametniku eelnev teenistusalane käitumine (p 4); rikutud teenistuskohustuse eesmärk, sh kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel (p 5).
54.ATS ning PPVS alusel distsiplinaarkaristuse määramisel kohaldub jätkuvalt kohtupraktikas kujunenud seisukoht, et isegi juhul, kui teenistusest vabastamise kui rangeima karistuse eeldused on formaalselt täidetud, tuleb karistuse määrajal karistuse rangust ikkagi kaaluda. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ka rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (Riigikohtu 19. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-16-113, p 14 ja seal viidatud praktika).
55.Pädeval ametiisikul on distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalumisruum. Seadusest tulenevalt on ta kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluma, seejuures arvestades ka teenistuja varasemat käitumist (Riigikohtu 18. mai 2011. a otsus nr 3-3-1-13-11, p 10).
56.Vaidlusaluses teenistusest vabastamise käskkirjas on küll märgitud, et kaebajal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning temaga 2019 ja 2020 läbiviidud arenguvestluste tulemused ning juhi poolt antud iseloomustus on positiivsed, kuid käskkirjast nähtub, et need positiivsed asjaolud ei vähenda kaebaja poolt toime pandud rikkumise olulisust ja tõsidust. Küll aga on arvesse võetud varasemaid negatiivseid juhtumeid, mil 2018-2020 kaebuste lahendamise käigus on täheldatud kaebaja ebaviisakat käitumist kodanike suhtes ning viiteid kergekäelisele jõu kasutamisele.
57.Nii nähtub kohtule esitatud materjalidest (dtl 134-135), et 26. juunil 2018 on avaldaja leidnud, et kaebaja oli ülbe ja ei tutvustanud ennast vestlust alustades. Kaebajaga viidi läbi vestlus eesmärgiga anda signaal avaldaja pahameele üle, mis võib tähendada seda, et ametniku suhtlus kodanikega vajaks parandamist. 14. detsembril 2018 ei olnud avaldaja rahul sellega, et kaebaja käitus juhtumi lahendamisel ebaviisakalt. Selle avalduse osas vesteldi kaebajaga, ta oli tõesti ebaviisakalt suhelnud. 21. oktoobri 2019. a avalduse kohaselt olid politseiametnikud sh kaebaja kasutanud isiku suhtes vägivalda. Juhtunu kohta koguti teavet, mis ei andnud alust kriminaalmenetluse alustamiseks. 15. novembril 2019 tuli PPA-sse kaebus selle kohta, et politseinikud mõnitasid avaldajat, võtsid telefoni käest ära, lasid riided seljast võtta ja viisid arestimajja. Toimunu leidis osaliselt kinnitust. Tehti kindlaks, et kaebaja võttis tõesti isiku käest politseiautos jõuga ära mobiiltelefoni. 5. mai 2020. a avalduse kohaselt üritas kaebaja temalt füüsilist jõudu kasutades ära võtta mobiiltelefoni, millega ta kaebaja tegevust filmis. Selle juhtumi osas jäeti kriminaalmenetlus võimuliialduse osas alustamata, kuna ei olnud piisavalt tõendeid toimunu kinnitamiseks. 16. juuni 2020. a avalduse kohaselt pöörduti prokuratuuri kuriteokaebusega, milles väidetu kohaselt kasutasid politseiametnikud füüsilist vägivalda. Prokuratuuri poolt jäeti kriminaalmenetlus alustamata.
58.Kaebaja 11. septembri 2019. a arenguvestluse kokkuvõttes on märgitud, et on esinenud mõningaid kaebusi väljakutsete teenindamise kohta, kuid siis on täiendavalt selgitatud, et pigem võiks selle liigitada kodaniku seaduse mittetundmise alla. Kodanikele on vastatud kirjalikult 19(22)
3-21-922
ning on vastusega rahule jäädud (dtl 303-304). Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas need 20182020 PPA-le ja prokuratuurile esitatud avaldused olid piisavalt tõsised distsiplinaarkaristuse valikul, kuid ei omanud tähtsust kaebaja välijuhi ametikohale nimetamisel 2020. a sügisel ja katseaja läbimisel (19. oktoobri 2020.a arenguvestluse kokkuvõttest nähtub, et kaebaja on sellel töökohal olnud ametis mõned kuud). Selgitatud ei ole ka seda, et kui tõendeid ei olnud piisavalt, et nende avalduste alusel algatada kriminaal- või muud menetlust, siis kuidas on neid piisavalt selleks, et määrata kaebajale rangeim võimalikest distsiplinaarkaristustest.
59.Kohus leiab, et isegi, kui nõustuda vastustajaga selles, et kaebaja käitumine on käsitatav tahtlikult toime pandud vääritu teona, on vastustaja kaalutlused, mille kohaselt kaebaja tegevus kujutab endast sedavõrd raske iseloomuga tegu, mis tingib rangeima karistuse, ebaõiged. Käskkirjas märgitud põhjused ei kajasta veenvalt, miks kaebajaga ei saa teenistussuhet jätkata ning miks leebem karistus oma eesmärki ei teeniks.
60.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane. III
61.Kaebaja on taotlenud ennistamist politseiteenistusse PPA Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse välijuhi ametikohale.
62.ATS § 105 lg 4 sätestab, et ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last, on õigus õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
63.Kuivõrd kohus peab kaebaja teenistusest vabastamist õigusvastaseks ning kaebajal on alla 7-aastane laps (halduskohtu poolt läbi viidud rahvastikuregistri päring kinnitas seda fakti, kohus võtab vastava väljavõtte asja materjalide juurde), rahuldab kohus kaebaja taotluse teenistusse ennistamiseks. IV
64.Kaebaja taotleb vastustajalt teenistusest õigusvastaselt vabastamise aja, s.o alates 20. mai 2021. a, eest töötasu väljamõistmist. Samuti taotleb kaebaja teenistusest kõrvaldamise tõttu maksmata jäänud palga ATS § 78 lg 4 alusel viivitamatult välja maksmist.
65.Kaebaja kõrvaldati PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse patrulligrupi IV välijuhi teenistuskohalt distsiplinaarmenetluse ajaks alates 10. veebruarist 2021, makstes teenistusest kõrvaldatud ametnikule ühes kuus 60% ametniku keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui töölepingu seaduse § 29 lg-s 5 kehtestatud töötasu alammäär. PPA 19. mai 2021. a käskkirja resolutsiooni p-ga 2, määrati kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks 19. mai 2021 ehk teenistusest vabastamise päevaks 20. mai 2021. Kaebajale maksti kasutamata jäänud puhkuse hüvitist 13,33 kalendripäeva eest (käskkirja resolutsiooni p 5).
66.ATS § 78 lg 4 sõnastusest tuleneb selgelt, et teenistusest kõrvaldamise tõttu saamata palk makstakse tagantjärele viivitamata pärast seda, kui teenistusest kõrvaldamise haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kuivõrd kohus peab teenistusest kõrvaldamise käskkirja õigusvastaseks
20(22)
3-21-922
ja tühistab selle, tuleb rahuldada kaebaja taotlus teenistusest kõrvaldamise tõttu saamata jäänud palga tagantjärele viivitamata väljamaksmiseks.
67.ATS § 105 lg 4 kohaselt on ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last õigus õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Seejuures võib ATS § 105 lg 5 p 3 alusel tasust maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest.
68.HKMS § 167 lg 1 sätestab, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse; kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu; ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.
69.Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul nõuaks rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt suurt ajakulu, siis tuleb selleks kohustada vastustajat. Järelikult teeb kohus vastustajale ettekirjutuse määrata väljamaksmisele kuuluv rahasumma kindlaks vastavalt palgale, mida kaebaja oleks saanud, kui ta oleks teenistuses olnud. Kohus peab vajalikuks arvesse võtta ATS § 105 lg 5 p-s 3 sätestatut.
70.Sellest tulenevalt võib PPA kaebajale väljamaksmisele kuuluvast summast maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Et mahaarvamine on kaalutlusotsus, siis tuleb seda põhjendada. Et see oleks võimalik, kohustab kohus kaebajat esitama PPA-le viivitamatult andmed teenistusest sunnitult puudutud ajal kuni käesoleva otsuse jõustumiseni teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta. Seejuures tuleb vastustajal arvestada kaebaja poolt kohtuistungil esitatud 16. novembri 2021. a tõendiga (dtl 332), mille kohaselt töötab kaebaja 5. juunist 2021 Forus Security AS-is. Lisaks määrab kohus kindlaks, et PPA on kohustatud väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaks määrama ühe kuu jooksul arvates kaebajalt teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta andmete saamisest. Peale selle kohustab kohus PPA-d maksma kindlaksmääratud summa kaebajale välja ühe kuu jooksul arvates rahasumma kindlaksmääramisest.
V
71.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine vastustaja kohustus. Menetluskulude kohaselt on kaebaja maksnud advokaadibüroole 20. aprillil 2021 1500 eurot ja 18. juunil 2021 1248 eurot, s.o kokku 2748 eurot. Kaebaja palub PPA-lt välja mõista 2522,40 eurot (sisaldab käibemaksu). Vastustaja on leidnud, et kaebaja õigusabikulud on vajalikud ega põhjendatud ning et PPA-l menetluskulusid tekkinud ei ole (dtl 353). Kuigi vastustaja seisukoht on pisut eksitav, leiab kohus siiski, et vastustaja on kaebaja menetluskulude suurust aktsepteerinud. Vastasel korral oleks vastustaja täpsustanud, millist menetluskulu ta mõistlikuks peab. Ka kohus leiab, et menetluskulud summas 2522,40 eurot on vajalikud ja põhjendatud ning mõistab need vastustajalt kaebaja kasuks välja. 21(22)
3-21-922
72.Kaebaja on 1. mail 2021 tasunud riigilõivu teenistusest kõrvaldamise käskkirja puudutavalt kaebuselt 15 eurot (dtl 330) ning 2. juunil 2021 teenistusest vabastamise käskkirja puudutavalt kaebuselt samuti 15 eurot (dtl 329). Kaebaja on palunud seoses kohtuasjade liitmisega tagastada ülemääraselt tasutud riigilõiv 15 eurot. Kohus on 4. juuni 2021. a määruses selgitanud, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 sätestab, et riigilõivu ei võeta töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel. Arvestades eeltoodut ning HKMS § 104 lg 5 p-i 1, mille kohaselt enam tasutud riigilõiv tagastatakse, palus kohus kaebajal esitada andmed arvelduskonto kohta, kuhu kaebaja soovib riigilõivu tagastamist. Kaebaja selgitas 27. detsembril 2021, et soovib enam makstud riigilõivu tagastamist tema arveldusarvele nr EExxxxxxxx (dtl 356). Kohus rahuldab selle taotluse ja tagastab enamtasutud riigilõivu 15 eurot.
73.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja, Y, Z, W, Q, C ja F nimed, Y elukoha aadress (xxx) ning kaebaja pangakonto number asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
74.Kohus tagastab PPA-le järgmised dokumendid: 1) õiguskantsleri 11. augusti 2015. a vastus (dtl 263-265) ja 2) õiguskantsleri 5. septembri 2014. a soovitus (dtl 266-275). Ei PPA
26.jaanuari 2021. a käskkirjas, 9. veebruari 2021. a käskkirjas, 5. aprilli 2021. a vaideotsuses ega 19. mai 2021. a käskkirjas ole nimetatud dokumentidele viidatud või neid aluseks võetud. Eelnevast tulenevalt arvab kohus, et nendel tõenditel ei ole konkreetse asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg-d 2 ja 6).
75.Lõpetuseks peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks osas, mis sisaldab isikute eraelulisi andmeid nagu elukoha aadress või kontakttelefon või terviseandmed (dtl 70-76, 79, 90,93, 102, 113-114, 211-214, 245, 248, 349-350, 356). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus TsMS § 38 lg 1 p-dega 2 ja 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks või menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.