Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 28. oktoober 2021, Tartu 3-20-2554
Haldusasi
Jõepõld OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 22. septembri 2020. a otsuse nr 1330.1/20/872 ja 20. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1330.1/20/921-1 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2021. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Jõepõld OÜ seaduslik esindaja Marek Udde Vastustaja/apellant Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Anne Lepik
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
Jätta Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. november 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) nõudis 22. septembri 2020. a otsusega nr 13-30.1/20/872 Jõepõld OÜ-lt tagasi maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) alusel PRIA
9.jaanuari 2017. a otsusega nr 13-30.1/17/14 määratud ja välja makstud toetuse 40 000 eurot.
Toetuse tagasinõudmisel tugines PRIA sellele, et kaebaja ei täitnud toetuse saaja kohustusi. Täpsemalt leidis PRIA, et toetuse nõuetele vastava müügitulu saamine pole tõendatud; toodangu kogus, mis on kajastatud sularahaarvetel ei ole reaalne ja esitatud arved on loodud kunstlikult müügitulu tõendamiseks; toetuse eest tehtud investeering (kasvuhoone) ei olnud sihtotstarbelises kasutuses; kasvuhoone on ehitatud ehituskeeluvööndisse ega ole kantud ehitusregistrisse;
kaebajaga samal katastriüksusel tegutseb ka Kaldapõllu OÜ, kes samuti esitas müügiarved tomati, kurgi jne kasvatamisest.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse PRIA 22. septembri 2020. a otsuse nr 13-30.1/20/872 ja 20. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1330.1/20/921-1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt mahub kasvuhoonesse 500 kurgitaime, millest igaüks annab saaki kuni 10 kg, s.t ühe hooajaga on võimalik saada toodangut 5000 kg. Taotlejal algas 2019. a hooaeg juba veebruaris. 2019. aastal kasvatati kaks hooaega kurki (maksimaalne saak kokku 10 000 kg). 2019. aastal saadud 3182 kg kurki on seega väga reaalne kogus. Olemas on pildimaterjal nii tootmise kui ka 2019. aasta saagi kohta. Toetuse taotluse esitamisele vahetult järgnev majandusaasta oli 2017. aasta ja sihipärase kasutamise periood lõppes 22. novembril 2019. Investeeringuobjekti säilitati kuni 22. novembrini 2019 ja see säilib ka edasi. PRIA kontroll oli ebaseaduslik, kuna kontrolli ajaks oli järelevalveperiood lõppenud. Ekslik on vastustaja järeldus ka kontrolli tulemustest. Kontrolli ajal ei olnud taimed kasvuhoones lihtsalt hunnikus. PRIA töötaja tegi pildi kaugelt kasvuhoone ukse pealt ja hiljem väitis, et taimed olid visatud hunnikusse. Tegelikkuses olid taimed korralikult istutatud. Arusaamatu on, kuidas on võimalik 4. veebruaril 2020 tehtud foto järgi järeldada, et 2019. aastal ei toimunud tootmist.
4.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 järgi pidi toetuse saaja tagama, et omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on üle 4000 euro ajavahemikul, mis algab taotluse esitamisele vahetult järgneva majandusaasta lõpust ja lõpeb sihipärase kasutamise perioodi lõpuga. Kaebaja esitas 2019. aasta omatoodetud 3182 kg kurkide müügi tõendamiseks viis müügitšekki, mille järgi on tasumine toimunud sularahas ja ostjateks märgitud „eraisik“. Arvetel kajastatud toodangu kogus ei ole reaalne ja esitatud arved on loodud kunstlikult müügitulu näitamiseks. Kaebaja ei ole esitanud majandusaasta aruandeid 2017. ja 2018. aasta kohta. 11. juuni 2020. a järelkontrolli käigus fikseeritud olukord näitab, et äriplaanis kavandatud eesmärk on tegelikult täitmata, mistõttu tuli toetus tagasi nõuda täielikult.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.12. märtsi 2021. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot.
6.Halduskohus leidis, et määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 1 on sätestatud investeeringu sihipärase kasutamise periood, st investeeringuobjekti tuleb säilitada ja sihipäraselt kasutada vähemalt üks aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Vaidlust ei ole, et teise osa toetusest maksis PRIA välja 22. novembril 2018. Seega kestis sihipärase kasutamise periood kuni 22. novembrini 2019.
7.Toetuse taotlemisel tekkis kaebajal määruse nr 53 § 14 lg 4 p-s 1 ette nähtud kohustus (sh võimaldada viibida oma kinnisasjal, ehitises ja ruumis ning vaadata kohapeal läbi dokumente ja toetuse abil soetatud vara) ajaliselt piiritletud ulatuses kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni. Selle normiga ei olnud aga ajaliselt piiritletud vastustaja õigus toetuse kasutamise asjaolusid välja selgitada ning mh kontrollida investeeringuobjekti sihipärast kasutust.
8.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 63 lg 1 sätestab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks.
Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud summade tagasinõudmine. Sama määruse art 54 lg 1 näeb ette, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud. Seega ei olnud õigusvastane määruse nr 53 nõuete täidetuse hindamiseks asjaolude väljaselgitamine ja dokumentide väljanõudmine ning kontrollimine ka pärast investeeringu sihipärase kasutamise perioodi lõppu.
9.Kaebaja toetusega rahastatava investeeringu objektiks oli pärast algse taotlusega võrreldes tehtud muudatusi (mida PRIA aktsepteeris) kasvuhoone koos küttesüsteemiga. Vaidlust ei ole, et kasvuhoone ehitati valmis. Vastustaja esitatud ainsa 11. juuni 2020. a foto põhjal ei saa aga teha tõsikindlat järeldust kasvuhoone mittesihipärase kasutuse kohta 2019. aastal. Kaebajaga võib nõustuda, et ka kõnealusel fotol on näha kasvuhoones tervikuna ridadena istutatud taimi. Kaebaja selgituste kohaselt võimaldab kurgikasvatus kasvuhoones kaht saaki aastas, mistõttu on veenev, et taimede olukord sõltub kasvufaasist. Vastustaja tugineb veel 4. veebruaril 2020 tehtud fotole kasvuhoonest. Samas jääb arusaamatuks selle foto seos kaebaja suhtes läbi viidud kontrollimenetlusega. Tõenditest ei ilmne 4. veebruaril 2020 kontrollitoimingute läbiviimist kaebaja suhtes. Kaebaja hilisemate selgituste kohaselt oli
4.veebruaril 2020 südatalv ja seega kasvuhoone eelmisest kasvuperioodist koristatud, mistõttu ei saa fotost teha järeldusi kasvuhoone kasutamise või mittekasutamise kohta 2019. aastal. Kaebaja selgitused on veenvad ja vastustaja ei ole neid ümber lükanud. Sihtotstarbelist kasutust ei välista iseenesest ka vaidlustatud otsuses märgitud asjaolu, et toetuse eest rajatud kasvuhoone ei ole kantud ehitusseadustiku nõuetele vastavalt ehitusregistrisse, on ehitatud ehituskeeluvööndisse ning tuleb Kose valla esindaja sõnul lammutada.
10.Eeltoodu järgi ei tugine vastustaja järeldus määruse nr 53 § 14 lg 2 p 1 rikkumisest asjas kogutud tõenditel.
11.Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja rikkunud ka määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu (4000 eurot aastas) saamise kohustust. Kaebaja esitatud arvetel on kajastatud müüki ajavahemiku aprillist kuni septembrini 2019 kokku 6057 euro 75 sendi eest. On õige, et müügiarved, mis ei ole leidnud kinnitust ühegi muu dokumendiga, ei tõenda veel põllumajandusliku müügitulu tegelikku saamist arvetel näidatud ulatuses. Ka kaebaja viidatud fotod ega müügipakkumised sotsiaalmeedias ei ole usaldusväärseks tõendiks, et kinnitada müüdud köögiviljakoguseid. Kaebaja ei ole nimetanud ka konkreetselt isikuid või isikut, kes võiks anda ütlusi arve-müügitšekkidel kajastatud tehingute kohta. Kuigi kokkuvõttes ei saa eitada kaebajal müügiks sobiva toodangu olemasolu, on põhjendatud vastustaja järeldus, et müügitulu § 14 lg 2 p-s 5 nõutavas ulatuses ei ole tõendatud. Samal katastriüksusel erinevate toetuse saajate tegutsemine ei ole määruse nr 53 tähenduses iseenesest etteheidetav. Vastustaja ei ole seejuures tõstatanud ka kahtlust, et kaebajale makstud toetuse eest ehitatud kasvuhoonet kasutab näiteks hoopis teine äriühing või et sama toodangu müüki on dokumenteeritud mitmekordselt või äriühingute tegevus on muul moel lubamatult segunenud.
12.Määruse nr 53 § 14 lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures tegevuste elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 1) ja äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas määruse § 5 lõike 2 kohane investeering, peab olema ellu viidud ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse
tegemisest (p 2). Vastustaja ei ole toetust tagasi nõudes tuginenud määruse nr 53 § 14 lg 1 rikkumisele ega selgelt välja toonud asjaolusid, mis sellele viitaks, vaid märgib alles vaideotsuses üldsõnaliselt äriplaani realiseerimata jätmist.
13.Määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3 koosmõjus määruse nr 53 § 16 lg-ga 5 annavad vastustajale kaalumisruumi, mh toetuse osalise tagasinõudmise otsustamiseks. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud toetuse osalist tagasinõudmist. Samuti ei ilmne vaideotsusest osalise tagasinõudmise kaalumist. Samas on vastustaja vastuses kaebusele kasvuhoonega seoses märkinud: „Ainult investeeringuobjekti soetamise arvestamine, mille võib koheselt peale järelevalveperioodi lõppu maha müüa, ei ole selliseks põhjenduseks, mis õigustaks toetuse osalist tagasinõudmist“, millest võib siiski järeldada, et vastustaja ei välista kaalumisruumi toetuse osalise tagasinõudmise otsustamiseks, kuid ei pea praegusel juhul tuvastatud asjaolude põhjal põhjendatuks jätta toetus tagasi nõudmata. Kokkuvõttes on vastustaja toetust täies ulatuses tagasi nõudes ebapiisavalt põhjendanud otsustust, et toetust ei ole võimalik jätta tagasi nõudmata või osaliselt tagasi nõuda. Asjakohatu ja piisavalt tõendamata on vastustaja väide kasvuhoone mittesihipärasest kasutusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu, et kasvuhoone mittesihipärane kasutus on tõendamata. 4. veebruaril 2020 kontrolli käigus tehtud fotost saab siiski järeldada, et 2019. aastal selles pooleldi valminud kasvuhoones tootmist ei toimunud. Tõendeid kasvuhoone sihipärase kasutuse kohta 2018. ja 2019. aastal esitatud ei ole. Kohus leidis, et müügiks sobiva toodangu olemasolu ei saa eitada. Samas pole võimalik kinnitada ka vastupidist, s.t et sellises poolikus kasvuhoones kurki üldse kasvatati. Kui 2019. aasta põllumajandusliku omatoodangu müügitulu pidi olema üle 4000 euro, siis kolm väljakirjutatud müügitšekki ei tõenda sellise koguse kurkide olemasolu. Ilma täiendavate tõenditeta pole võimalik tuvastada, kas tegemist on üldse kaebaja põllumajandusliku omatoodanguga, mida kolme tšeki alusel väidetavalt müüdi. Kui ka nõustuda, et kasvuhoone mittesihipärane kasutamine 2019. aastal pole leidnud veenvat tõendamist, siis toetuse tagasinõudmine täies mahus müügitulu nõude täitmata jätmise tõttu on igal juhul õigustatud. Eesmärk, milleks toetust taotleti, on täitmata ja seetõttu on ilmne, et toetuse tagasi nõudmata jätmist või osalist tagasinõudmist asjaoludest lähtuvalt pole võimalik kaaluda.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja kinnitusel PRIA viis 2018. aasta novembris läbi kohapealse kontrolli ja selleks ajaks oli kasvuhoone kasutusvalmis. Omatoodangust tulu saamise nõude täitmise tõendamiseks esitas Jõepõld OÜ PRIA-le 5 müügitšekki. Tegemist oli kuude lõikes kokku võetud müügimahuga, sest pole mõeldav, et kaebaja iga ostja puhul kirjutaks eraldi tšeki. Kaebaja puhul toimub nagu turumüük, kus ostjateks on eraisikud ja ostetavad kogused on üldjuhul 1-2 kg korraga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
17.Halduskohus on põhjalikult selgitanud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saaja kohustusi, hinnanud nende kohustuste rikkumise tõendatust ning vastustaja põhjendamiskohustuse täitmist ja kaalutlusõiguse teostamist toetuse tagasinõudmisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
18.Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et vaidlusaluse kasvuhoone mittesihipärane kasutus on tõendatud. Samas puuduvad tõendid omatoodangu kasvatamise ja müügi kohta ning juba müügitulu nõude täitmata jätmise tõttu on igal juhul õigustatud toetuse tervikuna tagasinõudmine. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
19.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja määras ja maksis kaebajale välja põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse 40 000 eurot. Toetuse taotlemisega võttis kaebaja muu hulgas kohustuse viia äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas investeering põhivarasse, ellu ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (määrus nr 53 § 14 lg 1 p 2); säilitada ja sihipäraselt kasutada investeeringuobjekti vähemalt üks aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest (määrus nr 53 § 14 lg 2 p 1), s.o kuni
22.novembrini 2019; ja tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on üle 4000 euro arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni (määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5).
20.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi vastustaja on kohtumenetluses teiste etteheidete seas osutanud kaebaja poolt äriplaanis realiseerimata jätmisele, s.o määruse nr 53 § 14 lg 1 p 2 rikkumisele, siis vaidlustatud otsuses toetuse tagasinõudmisel PRIA sellele õiguslikule alusele ei tuginenud ega sedastanud ka neid faktilisi asjaolusid, mille pinnal äriplaani elluviimata jätmist järeldada. 11. juunil 2020 toimunud kohapealse kontrolli protokollist nr 13-30.1/20/157 (dtl 121-122, 128-130) nähtub, et tuvastati kasvuhoone kütmiseks kasutatava katla puudumine kasvuhoones. Samas ei ole vastustaja sellele ega muule asjaolule, millest ilmneks äriplaanis kavandatud saavutamata jäämine, tähelepanu pööranud kaebajale 8. juuli 2020. a saadetud teavituses nr 13-30.1/20/157-1 ega toetuse tagasinõudmise otsuses. Ka ei ole vastustaja haldusmenetluses palunud kaebajat selgitada äriplaani realiseerimist üldiselt või küsinud täpsemalt mõne konkreetselt äriplaanis nimetatud tegevuse elluviimise kohta. Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus võimalikuks veenduda, et vastustaja toetuse tagasinõudmisel oleks leidnud, et kaebaja ei olegi äriplaani ellu viinud ja äriplaanis kavandatu oleks tervikuna saavutamata. Kontrollimisel tuvastatud kasvuhoone ja selles kurgitaimede olemasolu iseenesest lükkab sellise järelduse ka ümber. Vastavalt ei ole lubatav arvestada vastustaja väiteid äriplaani realiseerimata jätmise kohta vaidlustatud otsuse põhjendustena. See oleks vastuolus HMS § 56 lg-tes 1 ja 2 sätestatud haldusakti põhjendamise regulatsiooni ja selle rakendamise praktikaga1. Halduskohus jättis põhjendatult arvestamata vastustaja väidetega äriplaani realiseerimata jätmise kohta. Sama kehtib ka apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud väite kohta, et vaidlusalune kasvuhoone ei olnud lõpuni valmis ehitatud. Haldusmenetluses ei ole vastustaja tuvastanud, et kasvuhoone oleks lõpetamata. Hoone valmis ehitamata jätmise tuvastamine tähendaks toetusega kavandatud investeeringu vähemalt osalist tegemata jätmist. Sellist etteheidet vastustaja aga kaebajale vaidlustatud otsuses ega sellele eelnenud menetluses ei ole teinud. Seetõttu ei saa ka vastustaja selle kohtumenetluses esitatud väitega arvestada kui toetuse tagasinõudmise põhjendusega.
21.Vastustaja hinnangul saab 4. veebruaril 2020 tehtud fotost siiski järeldada, et 2019. aastal selles pooleldi valminud kasvuhoones tootmist ei toimunud. Esmalt osutab ringkonnakohus eelnevale seisukohale, et vastustaja väiteid äriplaani realiseerimata jätmise, s.h kasvuhoone valmis ehitamata jätmise kohta ei ole kohtumenetluses lubatavad, kuna neid ei saa toetuse tagasinõudmise põhjendustena arvestada. Teiseks ei ole vastustaja pidanud ka apellatsioonkaebuses vajalikuks selgitada, millise kontrolli käigus 4. veebruaril 2020 foto tehti ega
Vt RKHK 28. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-46-14 (p 15) ja selles viidatud praktika.
esitanud tõendeid kontrolli läbiviimise kohta. Kui tegemist oli teise samal katastriüksusel tegutseva äriühingu kontrollimisega, tulnuks vastustajal põhjendada sedagi, kuidas on kohtul võimalik veenduda, et foto seondub just kaebaja toetusega rajatud kasvuhoonega. Samas, isegi juhul, kui tegemist on kaebaja suhtes toetuse tagasinõudmise otsustamisel lubatava tõendiga, ei saa sellest järeldada, et kaebaja 2019. aastal kasvuhoonet kurgikasvatuseks ei kasutanud. Nii kaebaja kui halduskohus põhjendatult osutasid, et puudub alus eeldada kurgi kui üheaastase rohttaime püsimist järgmise kasvuperioodini. Seetõttu on asjakohane ja eluliselt usutav kaebaja selgitus, et sügisel koristati eelmise kasvuperioodi taimed ja veebruari alguseks ei olnud uute taimede istutamine veel alanud. Vastustaja ei ole sellele asjaolule kaevatavas otsuses ega hiljem ka kohtumenetluse tähelepanud pööranud ega isegi üritanud põhjendada, miks siiski foto põhjal tuleb järeldada, et kasvuhoone ei olnud sihipärases kasutuses 2019. aastal. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama sellestki, et 11. juunil 2020 toimunud kontrolli käigus kaebaja kasvuhoonest tehtud foto hoopis kinnitab kasvuhoone sihipärast kasutamist, mitte ei räägi sellele vastu. Fotolt nähtub taimede olemasolu kasvuhoones, kusjuures erinevalt vastustaja väidetust on tuvastatav taimede paiknemine ridadesse istutatult. Kuigi kasvuhoone tagumises pooles võib olla tegemist taimede kuhjamisega hunnikusse, ei saa sellestki järeldada taimekasvatuse puudumist. Vastustaja ei ole siinkohal põhjendanud, miks tuleks pildil nähtuvaid taimi pidada kurgikasvatuseks sobimatuks, aga mitte näiteks istutamise ootel taimedeks. Samuti ei ole vastustaja pööranud tähelepanu kaebaja selgitusele (dtl 7), et kasvuhoones kasvatati 2 hooaega kurki. Kaebaja väitest ilmneb, et juba saagi andnud taimede väljavahetamine uute taimede vastu on kooskõlas 11. juuni 2020 tuvastatuga, et kasvuhoones olid suhtelised väikesed taimed.
22.Kokkuvõtvalt tuleb nõustuda, et PRIA kogutud tõendite pinnal ei saa teha järeldust, et kaebaja 2019. aastal kasvuhoonet sihipäraselt ei kasutanudki. Samas on õige vastustaja seisukoht, et ka kaebaja ei ole esitanud otseseid vastupidist kinnitavaid tõendeid. See ei ole asja lahendamisel siiski oluline. Kuna kehtiv õigus ei näe ette pööratud tõendamiskoormust, siis toetuse tagasinõudmisel oli vastustaja ülesanne selgitada välja asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja koguda vajadusel ka tõendeid (HMS § 6). Niikaua, kui vastustaja ei ole suutnud tõendada väiteid, millele ta vaidlustatud otsuses tugineb, ei ole ka kaebajal vajadust tõendada enda vastupidiseid väiteid. Kui vastustaja haldusmenetluses oleks HMS § 38 lg 1 alusel nõudnud kaebajalt tõendite esitamist teotuse saaja kohustuste täitmise kohta ja kaebaja oleks tõendid esitamata jätnud, siis võinuks tegemist olla olukorraga, kus faktilist asjaolu kinnitavate tõendite puudumisel hinnataks asjaolu kaebaja kahjuks. Käesolevas asjas aga ei ole vastustaja selgesõnaliselt nõudnud kaebajalt tõendite esitamist, v.a omatoodangu müümist tõendavad dokumendid. Kuid igal juhul tuleb siiski arvestada asjas kogutud kaudseid tõendeid. Need aga räägivad tootmise toimumise kasuks.
23.Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kaebaja omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu nõude täitmine ei ole tõendatud, kuid leiab täiendavalt, et müügiks sobilike saaduste (kurkide) olemasolu tuleb üleüldse eitada. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et vastustaja poolt kogutud tõenditest ilmnev kasvuhoone ja selles asuvate kurgitaimede olemasolu viitab pigem sellele, et kaebajal siiski oli võimalus ka 2019. aastal saada kurgikasvatusest saaki ja samuti tulu selle võõrandamisest. Muude tõendite puudumisel ei ole seetõttu põhjust nõustuda vastustajaga, nagu ei oleks kaebaja saanud 2019. aastal omatoodangu müügist üldse tulu teenida. Vastustaja ja halduskohus on aga põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud müügiarved ega viide sotsiaalmeediakontol ühes fotodega esitatud müügikulutusele ei ole piisavad, et usaldusväärselt kinnitada müüdud kurkide koguseid. Kaebaja enda selgitusel ei kajasta müügiarved mitte müügitehinguid, vaid on vastava kuu müügi koondid, mis ei ole suunatud ühelegi konkreetsele isikule esitamiseks. Tegelikkuses toimus müük füüsilistele isikutele sularaha eest ning müügitehinguid üksikult ei dokumenteeritud. Ringkonnakohus mõistab kaebaja väitest, et nn koondarved koostati tagantjärele, kui ilmnes vajadus müügiandmete esitamiseks. Sellisena ei ole aga võimalik veenduda, et tagantjärele koostatud arvetel näidatud kogused on vastavuses kurkide tegeliku müügiga. Äriühinguna oli
kaebajal vastavalt raamatupidamise seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 4 muu hulgas kohustus dokumenteerida oma majandustehingud ja säilitada raamatupidamisdokumente. Teisalt on kaebajal toetuse saajana kohustus vajadusel tõendada määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 nimetatud kohustuse täitmist. Seega oli kaebajal kohustus tõendada omatoodangu müügi mahtu ja sellest saadud tulu ning ta sai selle kohustuse täita eelkõige oma raamatupidamisdokumentide esitamise kaudu. Tõsi, vastustaja ei ole otsesõnu nõudnud kaebajalt müügiarvetele lisaks muude dokumentide esitamist. Ent vastustaja 8. juuli 2020. a saadetud teavitusest nr 13-30.1/20/157-1 pidi kaebaja mõistma, et juba esitatud müügiarved ei ole piisavad omatoodangu müügist tulu teenimise nõude täitmise tõendamiseks. Olukorras, kus kaebaja ei dokumenteerinud iga üksikut müügitehingut ja see ei olnud kehtiva õiguse kohaselt ka nõutav, pidi ta siiski pidama arvestust müüdud kauba koguse ja müügist teenitud tulu kohta. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisel viisil kaebaja arvestust pidas või kuidas ta seda dokumenteeris. Praegu ei nähtu mujalt kui müügiarvetelt üldse andmeid selle kohta, et kaebaja müügist raha teenis ega sedagi, millised olid müüdud toodangu kogused. Ometi pidi kaebaja kuu jooksul tehtud tehinguid kajastavate arvete koostamisel tuginema müügi kohta kogutud andmetele. Seega võib arvata, et kaebajal siiski on olemas toodangu müüki puudutav arvepidamine. Eeldatavalt on kaebajal võimalik esitada andmed ka äriühingu kassasse laekunud sularaha ja toodangu saamiseks tehtud kulutuste kohta. Teisalt on ilmne, et vastustajal ei ole andmeid ega tõendeid kaebaja omatoodangu müügi kohta. Seega kui kaebaja asjakohaseid algandmeid ja tõendeid ei esita, ei ole vastustajal millelegi toetuda määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud kohustuse täitmise tuvastamiseks. Praegusel juhul, kui puudub selgus, kas ja millises summas kaebaja omatoodangu müügist raha äriühingu kassasse laekus, ei saa müügiarveid pidada piisavaks kohustuse täitmise tõendamiseks. Seega võib olla kaebaja huvides esitada vastustajale kõik asjakohased tõendid, sõltumata sellest, kas vastustaja on konkreetse tõendi esitamist otsesõnu nõudnud.
24.Halduskohus on põhjendatult leidnud, et olukorras, kus tõendamata on kaebaja omatoodangu müügist tulu teenimise kohustuse täitmine, aga samavõrra on tõendamata vastustaja muud etteheited kaebajale, oli vastustajal toetuse tagasinõudmisel õigus ja kohustus otsustada toetuse tagasinõudmise ulatus kaalutlusõiguse alusel.
25.Toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena viitas vastustaja ELÜPS § 111 lg-le 1, määruse nr 53 § 16 lg-le 5 ja määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tele 1 ja 3. Halduskohus selgitas viidatud normide toimet, s.t et ELÜPS § 111 lg 1 on üksnes viitenorm ega anna iseseisvalt alust toetuse tagasinõudmiseks ning määruse nr 53 § 16 lg-s 5 ja määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tes 1 ja 3 on ette nähtud võimalus toetuse maksmise täielikuks või osaliseks lõpetamiseks. Vaatamata sellele ei ole vastustaja apellatsioonimenetluses siiski põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajalt toetuse tagasinõudmisel ei pidanudki kaaluma võimalust toetuse osaliseks tagasinõudmiseks. Viidatud normidest ilmneb selgelt, et riikliku makseasutuse ainsaks võimaluseks toetuse taotleja rikkumisele reageerimisel ei ole toetuse tervikuna tagasinõudmine.
26.Nõustuda ei saa ka vastustaja väitega, et juba omatoodangu müügitulu nõude täitmise tõendamata jätmise tõttu on õigustatud toetuse tervikuna tagasinõudmine. Määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-st 1 ja 56 lg-st 1 tuleneb, et iga kuigi liikmesriikidel on kohustus reageerida igale rikkumisele, siis maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral tuleb teha finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult, võttes seejuures arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014, mis reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda, art 35 lg-te 1, 3 ja 4 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1);
sanktsioonide rakendamisel tuleb võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist (lg 3); nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5).
27.Seega on toetuse tervikuna tagasinõudmine kohustuslik üksnes siis, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine. Kaebajale etteheidetav omatoodangu müügitulu nõude rikkumine ei ole toetuskõlblikkuse tingimuse rikkumine. Vastustaja ei ole põhjendanud sedagi, et tegemist oleks toetuse kasutaja kohustuste raske rikkumisega. Olukorras, kus tõendid viitavad sellele, et kaebaja siiski on tegelenud äriplaanis kavandatud tegevusega ning tal oli võimalus saada tulu omatoodete müügist, ei näe ringkonnakohus põhjust pidada kaebaja rikkumist rängaks rikkumiseks. Vastavalt oli PRIA kohustatud toetuse tagasinõudmisel hindama kaebajale etteheidetava rikkumise raskust ja ulatust. Vastaja seda aga ei teinud. Vastupidi, kaevatavast otsusest nähtuvalt tugines vastustaja toetuse tagasinõudmisel suuresti asjaoludele, mis ei ole tõendatud (tootmistegevuse ja omatoodangu müügi puudumine 2019. aastal). Tõendamata asjaoludega arvestamine ja sellest tulenevalt kaalutlusõiguse teostamata jätmine ilmselt mõjutas asja lahendamist. Vastavalt on kaevatav otsuse õigusvastasus sellist laadi, et tühistamiskaebus tuli rahuldada.
28.Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus ja halduskohtu otsus muutmata.
29.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.