T. A., M. V., A. N., E. P., K. K. ja E. B. kaebus Rae Vallavolikogu 20.04.2021 otsuse nr 151 "Rae valla põhjapiirkonna üldplaneeringu vastuvõtmine ja avalikule väljapanekule suunamine ning keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande nõuetele vastavaks tunnistamine" tühistamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.T. A., M. V., A. N., E. P., K. K. ja E. B. esitasid 23.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavolikogu 20.04.2021 otsuse nr 151 "Rae valla põhjapiirkonna üldplaneeringu (ÜP) vastuvõtmine ja avalikule väljapanekule suunamine ning keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande nõuetele vastavaks tunnistamine" tühistamiseks. Koos kaebusega on esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus otsuse nr 151 täitmise peatamiseks. Kaebuse põhjendused: - Vaidlustatud otsus on haldusakt, kus peavad olema ka kaalutlused. - Kaebajad kui planeeringust puudutatud isikud on jäetud kaasamata. - Tallinna väikese ringtee koridori planeerimisel on jäetud valla elanike huvidega arvestamata ja koridori suurendamine ei ole faktiliselt teostatav. - Trammitee jaoks tegelik vajadus puudub. - Asumit läbivad teed peaksid olema maksimaalselt 1+1 radadega ning Liiva ja Vana-Järveküla tee lõikumiskoht tuleks teostada ringristmikuna. - Kaebajate jaoks on arusaamatu, kuidas on hinnatud nende vajadusi. - Vana-Järveküla ja Liiva teede sulgemine ei ole otstarbekas. - Uuesalu asumi ja Andrse tee ühendamine kogumisteega ei ole kooskõlas Andrese tee elanike vajadustega ja selleks puudub mõistlik vajadus ka Uuesalu elanikel. - ÜP vastuvõtmisele eelnenud tutvustustele ja avalikule väljapanekule ei saa omistada olulist tähendust, sest tegemist on alusuuringute ja esmase planeeringulahendusega. - ÜP elluviimisel suureneb liikluskoormus ja senine kehvas seisus tee tehakse sisuliselt läbimatuks. - Teede ehitamine toob kaasa kõrghaljastuse likvideerimise, mis lõhub väljakujunenud miljööala. - Uuesalu asumi ja Andrese tee ühendamine eeldab võõrandamise küsimuses kokkulepet kinnistuomanikega, kelle poole ei ole pöördutud. 1(4)
2.Kohus leiab, et kaebajatel puudub kaebeõigus ja kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. PlanS § 86 sätestab, et pärast keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande tulemuste lisamist üldplaneeringusse teeb kohaliku omavalitsuse volikogu üldplaneeringu vastuvõtmise otsuse, millega kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitab, et üldplaneering vastab õigusaktidele ning et üldplaneering on koostatud vastavuses valla või linna ruumilise arengu eesmärkidega. Samuti kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu, et üldplaneeringu koostamisel on võetud arvesse keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi. Üldplaneeringu vastuvõtmisele järgneb avalik väljapanek, avaliku väljapaneku tulemuste avalik arutelu, eeltoodu alusel vajalike muudatuste tegemine, heakskiitmine ja seejärel kehtestamine (PlanS §-d 87-91). Üldplaneering on kõigile järgimiseks haldusaktina kohustuslik alles pärast kehtestamist, mitte alates vastuvõtmisest. Üldplaneeringu vastuvõtmise otsusest ei tulene tingimata, et samasugune üldplaneering ka lõplikult kehtestatakse, kuna muudatused võivad tuleneda nii avaliku väljapaneku, avaliku arutelu kui ka heakskiitmise menetlusetappide läbimisest. Planeerimismenetluses on oluline avalikkuse kaasamine ning olulises osas täidetaksegi kogukonna kaasamise kohustust avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu etapis. Eeltoodu ei välista kaasamiskohustuse osas erandeid, s.o varasemat kaasamise kohustust. Üldplaneeringu vastuvõtmise otsus ei ole seega lõplik haldusakt, millega oleks kindlaks määratud kaebajate õigused ja kohustused, sh ka sundvõõrandamise kohustus või vajadus.
3.Riigikohus on 14.12.2015 määruses nr 3-3-1-71-15 detailplaneeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamise osas leidnud, et planeeringu vastuvõtmise otsust saab vaidlustada, kui tegu on sedavõrd olulise menetlusveaga, et juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusel kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane (18. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Samuti on planeeringu vastuvõtmise otsus vaidlustatav, kui isiku õigusi riivab planeerimismenetlus iseenesest, st sõltumata menetluse lõpptulemusest. Riigikohus on pidanud planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamist õigustatuks näiteks juhul, kui planeerimismenetlusse jäeti kaasamata planeeringualasse jääva maa tagastamise õigustatud subjekt (12. juuni 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-27-08). Samas planeeringuala naaberkinnisasja omaniku planeerimismenetlusse kaasamata jätmine ei ole selline menetlusviga, mis vältimatult tingiks õigusvastase planeeringu kehtestamise. Planeeringu vastuvõtmisele järgneb selle avalikustamine ja avalik arutelu, mille tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus planeeringus vajalikud parandused ja täiendused (PlanS v.r. § 21 lg 4). Vajaduse korral saab muuta ka planeeringu põhilahendusi, korrates seejärel kooskõlastamisi, avalikku väljapanekut ja avalikke arutelusid (PlanS v.r. § 21 lg 5). Kohus leiab, et Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka üldplaneeringu vastuvõtmise otsusele. Samas asjas märkis Riigikohus, et kuigi varasemalt on planeeringu vastuvõtmise otsust käsitletud haldusaktina, ei võta Riigikohus seisukohta selle otsuse õigusliku olemuse kohta. Määruses on viidatud ka seletuskirjale, kus on vastuvõtmise otsust käsitletud (haldussisese) toiminguna (p 16). Arvestades Riigikohtu selgitusi, sarnaneb vastuvõtmise otsus ennekõike menetlustoimingule, mille kaebeõiguse piirangud on sarnased HKMS § 45 lg-s 3 sätestatule – s.o kaebeõigus on üksnes juhul, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Sarnasele põhjenduskäigule on tuginenud ka kaebaja.
2(4)
4.Kohtule ei nähtu, et vastuvõtmise otsus saaks rikkuda kaebajate mittemenetluslikke õiguseid. Küll aga peab kohus andma eelhinnangu, kas saab olla menetlusõiguslikke rikkumisi, mis vältimatult tingivad kaebajate õiguseid rikkuva üldplaneeringu andmise. Üldplaneeringu eesmärk on kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 74 lg 1). Käesoleval juhul on menetlemisel Rae valla põhjapiirkonna üldplaneering, s.o planeering alal suurusega 2630 ha, kus elab tuhandeid inimesi (KSH aruande lk 20). Üldplaneeringu koostamisse kaasatakse isikud, kelle õigusi planeering võib puudutada, kes on avaldanud soovi olla kaasatud, kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju või üldplaneeringu elluviimise või planeeringuala ruumiliste arengusuundumuste vastu, sealhulgas valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid neid ühendava organisatsiooni kaudu ning planeeritava maa-ala elanikke esindavad mittetulundusühingud ja sihtasutused (PlanS § 76 lg 2). Kui üldplaneeringu algatamisel on teada või planeeringu koostamise käigus selgub, et üldplaneering võib kaasa tuua kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või selle suhtes sundvalduse seadmise vajaduse, teatab planeeringu koostamise korraldaja üldplaneeringu algatamisest kinnisasja omanikule seitsme päeva jooksul planeeringu algatamise otsuse tegemisest või avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajaduse ilmnemise päevast arvates (PlanS § 77 lg 8). PlanS sätted näevad seega ette, et nõutav ei ole iga üldplaneeringu ala kinnistuomaniku või elaniku isiklik teavitamine, vaid teavitamine on nõutav siis, kui üldplaneering võib puudutada isiku õigusi (rohkem kui asumine üldplaneeringu alal) või ilmneb sundvõõrandamise vajadus. Kaebusest nähtub kaebajate ärakuulamise riivena, et nende kinnistud jäävad Tallinna väikese ringtee äärde ning jaotustee ehitamine (Andrese tee pikendamisel) võib kaasa tuua sundvõõrandamise. Kohus märgib, et kaebajad on pidanud kaebuses ise oluliseks, et vastuvõtmisele eelnenud tutvustustele ja avalikule väljapanekule ei saa omistada olulist tähendust, sest tegemist on alusuuringute ja esmase planeeringulahendusega, mis on planeerimismenetluse käigus. Seega on võimalik, et kaebajad on ise möönnud, et nende varasem kaasamine ei oleks omanud olulist tähendust. Tallinna väikese ringtee magistraali osas peab kohus vajalikuks märkida, et sama maanteetrass on juba 21.05.2013 otsusega nr 462 kehtestatud Rae valla üldplaneeringus1. Sama trass on ära toodud ka riigihalduse ministri 09.04.2018 käskkirjaga kehtestatud Harju maakonnaplaneeringus 2030+2. Hetkel toimub Tallinna väikese ringtee osas keskkonnamõju hindamise menetlus, mida viib läbi Transpordiamet3. Seega on tegemist juba vähemalt 8 aastat kehtinud ettenähtava piirangu ja arendustegevusega, mitte vastuvõetud üldplaneeringust tuleneva uusarendusega. Lisaks kinnitab see kaudselt ka väikese ringtee projekti realiseeritavust. Jaotusteega kaasneva sundvõõrandamise osas nähtub põhjapiirkonna üldplaneeringu menetlusest, et kaebajate kinnistute lähistel asuv jaotustee on lisatud alles ÜP vastuvõetud versiooni, st see puudus varasemates eskiislahendustes, algatamisel või muudel kaartidel4. Seega on sundvõõrandamise vajadus ilmnenudki alles vastuvõetud ja avalikustatud versioonis. Vastustaja on küll tõenäoliselt otsusest teavitamisel (otsus võeti vastu 20.04, kuid isikuid teavitati 21.05) PlanS § 77 lg 8 toodud tähtajad ületanud, aga kohtule ei nähtu, et see saaks mõjutada kaebajate õigust esitada oma seisukohti mõistliku aja jooksul. Ka ei saa pärast vastuvõtmist tehtud toimingud mõjutada vastuvõtmise otsuse õiguspärasust. Lisaks ei ole nõutav, et üldplaneeringu menetluse käigus otsustataks sundvõõrandamine, sh hüvitise maksmine, vaid üldplaneeringus märgitakse ära üksnes vajadus (PlanS § 75 lg 1 p
https://www.rae.ee/rae-valla-uldplaneering, seletuskirja lk 4, samuti maakasutuse ja maakasutuse piirangute kaardil märgitud perspektiivne maanteetrass – oranž katkendjoon.
29). Küll on nõutav sellise vajaduse kaalumine, mille kohta ongi kaebajatel võimalik pärast vastuvõtmist ja isiklikult teavitamist oma seisukoht esitada. Vastuvõtmise otsusega ei ole vältimatult kindlaks määratud kehtestatava üldplaneeringu sisu. Ainuüksi vaideotsuses kaebajatega mittenõustumine seda ei kinnita, sest vastuvõtmise otsuse peale vaide esitamine ei ole planeeringumenetluses seisukohtade esitamiseks sobivaim vahend. Sealjuures ei saa kaebajad nõuda vallalt kaebajate seisukohtadega nõustumist, vaid nende igakülgset kaalumist. Nagu nähtub ka üldplaneeringu varasemate ettepanekute kokkuvõtetest (samal veebilehel), on kohalik omavalitsus üldplaneeringu lahendust jooksvalt muutnud. Ainuüksi kahtlus või hirm, et kohalik omavalitsus ei pruugi oma kaalutlusõigust teostada ega igakülgselt kaaluda, ei ole piisav üldplaneeringu vastuvõtmise otsuse osas kaebeõiguse möönmiseks. Kohtule ei ole ka teada, et planeeringu kehtestamise otsuse peale oleks kohtukaebeõigust eitatud selle tõttu, et isik ei vaidlustanud vastuvõtmise otsust. Üldise praktika kohaselt esitavad isikud oma seisukohad avaliku arutelu käigus ning nende arvestamata jätmisel vaidlustatakse planeeringu kehtestamise otsus. Seega valla võimalik argument, et kaebajad pidanuks vaidlustama vastuvõtmise otsuse, ei oleks eduväljavaadetega. Kaebajate väited mh omandiõiguse riivamise, miljöö muutumise, ehitustegevuse vajaduse puudumise jne kohta tuleb ennekõike esitada planeerimismenetluses. Siis on vastustajal võimalik kaebajate õiguste riive olemasolu ja kaalumise kohta võtta sisuline seisukoht.
5.Kohus leiab täiendavalt, et kaebuse osad argumendid ei pruugi olla suunatud kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid laiemalt planeeringu seaduslikkuse tagamiseks. Ka ei hinda kohus halduse tegevuse otstarbekust ega arendustegevuse n.ö majanduslikku vajalikkust või mõistlikkust. Teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. PlanS näeb ette populaarkaebuse esitamise õiguse üksnes erinevate planeeringute kehtestamise otsuste vaidlustamisel (PlanS §-d 54, 94, 123 ja 141). Seega ei ole kaebajatel kaebeõigust esitada avalikes huvides populaarkaebust vastuvõtmise otsuse vaidlustamiseks.
6.Kuna kohus tagastab kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu, leiab kohus ka, et kaebajatel puudub õiguskaitsevajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kaebajatel on kõik kaebuses toodud argumendid võimalik esitada üldplaneeringu menetluse käigus, sh arutada nende üle koos kogukonnaga ja esitada oma seisukohti ka üldplaneeringu heakskiitmise menetluse raames Rahandusministeeriumile, kui kaebajate argumente varasemalt ei arvestata. Seejärel on kaebajatel õigus pöörduda pärast üldplaneeringu kehtestamist soovi ja vajaduse korral kohtusse nii oma subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka juhul, kui üldplaneering on vastuolus avaliku huviga (PlanS § 94).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.