Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.08.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2394
Haldusasi
X kaebus Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsuse nr 36/3016-5 tühistamiseks ning kaebaja avalduse uuesti läbivaatamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (ik XXXXXXXXX), volitatud esindaja adv Indrek Kukk Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindaja Marika Liiv
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus ja teha uus otsus, millega tühistada Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsus nr 3-6/3016-5 ning kohustada Tööinspektsiooni vaatama X 17.04.2017 avaldus uuesti läbi, lähtudes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest.
3.Mõista Tööinspektsioonilt välja X kasuks 3442 eurot 80 senti esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks.
4.Avaldatavas otsuses asendada füüsiliste isikute nimed tähemärkidega ning jätta avaldamata isikukoodid ja telefoninumbrid.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.09.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-19-2394 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Meie Tervis arst esitas 05.04.2017 Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise, mille kohaselt juhtus X-ga 30.01.2017 lumetraktorit tõstes õnnetus (vigastuse liik: luumurd; vigastatud kehaosa: lülisamba rinnaosa; tööõnnetuse tagajärg: kerge kehavigastus). Tööinspektsioon edastas teatise X tööandjale OÜ-le EBS Campus, kes korraldas uurimise ja jõudis 07.04.2017 aktis nr 122 järeldusele, et tegemist ei olnud tööõnnetusega.
2.X esitas 17.04.2017 Tööinspektsioonile avalduse ja tõendid tööõnnetuse toimumise kohta. X ei nõustunud OÜ EBS Campus uurimise tulemustega ning taotles Tööinspektsioonilt 30.01.2017 juhtunud tööõnnetuse objektiivset ja nõuetekohast uurimist.
3.Tööinspektsioon ei pidanud 17.05.2017 vastuses nr 3-6/3016/4 tööõnnetuse uurimise algatamist vajalikuks. OÜ Meie Tervis 05.04.2017 teatise kohaselt sai X 30.01.2017 toimunud õnnetuse tagajärjel kerge tervisekahjustusega kehavigastuse. Tööinspektsioonis kehtiva kontseptsiooni järgi ei uurita kergeid tööõnnetusi. Tööinspektsioon ei hinda tõendeid asjas, mille kohta ei ole uurimist algatatud.
4.X vaidlustas Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse halduskohtus. Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2018 otsusega haldusasjas nr 3-17-1300 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.11.2018 otsusega (jõustus 14.05.2019) halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega tühistas Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse ning kohustas Tööinspektsiooni vaatama X 17.04.2107 taotlus uuesti läbi.
5.X esitas 08.08.2017 Harju Maakohtule hagi OÜ EBS Campus vastu, taotledes temaga 30.01.2017 juhtunud õnnetuse tunnistamist tööõnnetuseks. Harju Maakohus rahuldas 06.09.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-11858 hagi ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.01.2019 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni jõusse. Riigikohus tühistas 02.10.2019 otsusega ringkonna- ja maakohtu otsused ning jättis hagi läbi vaatamata. Riigikohus leidis, et olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima ega saa muu hulgas tugineda sellele, et tegu oli kerge tööõnnetusega.
6.Tööinspektsioon lõpetas 13.12.2019 otsusega nr 3-6/3016-5 X õnnetusjuhtumi uurimise Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (määrus nr 75) § 5 lõike 7 alusel, leides, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. Tööinspektsioon tuvastas, et 30.01.2017 toimunud õnnetusel puudusid pealtnägijad. X teavitas õnnetusjuhtumist majandusabi-töökeskkonnavolinikku ja valvelaua administraatorit. Samas ei teavitanud X tegevjuht Y, nagu näevad ette tööandja töökorralduse reeglid. X-le on tutvustatud töökorralduse reegleid ning ta on andnud selle kohta allkirja. Tuvastamata on põhjuslik seos väidetava sündmuse ja tagajärje vahel. Kuna töötajal nähtavat vigastust ei olnud, ta liikus tavapäraselt ning oli varemgi oma tervisehädasid kurtnud, ei alustanud tööandja tööõnnetuse uurimist. Töötaja sõitis pärast juhtunut oma isikliku sõidukiga koju. Väidetavalt helistas töötaja 31.01.2017 ka perearstile, kuid tuli vastuvõtule alles 06.02.2017. Vigastus, mida seostatakse tööõnnetusega, tuleb viivitamata fikseerida arsti juures. Seitse päeva hiljem ei ole enam võimalik üheselt tuvastada, et vigastus on tingitud just tööl 2(11)
3-19-2394 juhtunud õnnetusest. Perearst andis töövõimetuslehe nr 9009387 perioodiks 30.01.–28.02.2017, millel on töölt vabastamise põhjuseks märgitud haigestumine. Järgmisel töövõimetuslehel (nr 9009450) on perioodiks märgitud 01.03.–30.03.2017 ning põhjuseks olmevigastus. Hiljem on töövõimetuslehele käsikirjaliselt põhjusena lisatud „tööõnnetus“. Haiguslugu kirjeldavatest tõenditest ei nähtu, et X oleks arstile öelnud, et vigastus juhtus tööd tehes. Kuna arstil puudus teave võimalikust tööõnnetusest, ei saanud ta teavitada Tööinspektsiooni ajutise töövõimetuse määramisest (määruse nr 75 § 1 lõige 1) ning asjaomane teave jõudis Tööinspektsioonini alles kolm kuud hiljem. Ka tööandjal puudus teave, et tervisekahjustus on saadud tööõnnetuse tagajärjel, mistõttu ei saanud ta teha tööõnnetusele järgnevaid uurimistoiminguid. X on aktiivselt asunud oma õigusi kaitsma ning teab, et 30.01.2017 toimus tööõnnetus. Sellest tulenevalt saab eeldada, et suure tõenäosusega X teadis, kuidas tööl juhtunud õnnetuse puhul tuleb käituda, kuid mingil põhjusel ei soovinud seda teha. X enda käitumise tulemusel ei ole enam võimalik tuvastada, kas 30.01.2017 toimus tööõnnetus.
7.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsuse nr 3-6/30165 tühistamiseks ning kaebaja avalduse uuesti läbivaatamiseks. 1) Kaebaja kukkus ja sai tervisekahjustuse tööülesandeid täites, kui ta pärast lumelükkamise traktori rattale keti peale panemist kukkus. Kaebaja soovib taotleda Haigekassalt ajutist töövõimetushüvitist tööõnnetuse eest. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 28 lõike 6 järgi aegub ravikindlustushüvitise saamise õigus üldjuhul kolme aasta jooksul alates õiguse tekkimisest. 2) Tööinspektsioon ei korraldanud tööõnnetuse sisulist uurimist, ehkki ringkonnakohus teda selleks kohustas. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ning pole tegutsenud eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid tsiviilasjas nr 2-17-11858 tööõnnetuse toimumise. Arvestades kohtute põhjendusi ja viiteid tõenditele, on arusaamatu, kuidas jõudis vastustaja seisukohale, et tööõnnetust ei ole toimunud. Vastustaja on uurimise lõpetamisel lähtunud asjasse puutumatutest ja mittejärgitavatest kaalutlustest. 3) Q kirjalike ütluste kohaselt teavitas kaebaja teda 30.01.2017 hommikul, et on lumesahka tõstes seljale haiget teinud. Täpsemaid asjaolusid tunnistaja ei mäletanud. W kirjalikest ütlustest nähtub, et 30.01.2017 toimunud vestluses avaldas kaebaja, et on lumesahka tõstes seljale haiget teinud; 31.01.2017 helistas kaebaja ja teatas, et tegi lumesaha rattaketti parandades seljale haiget ja läheb arsti juurde. Tähtis pole see, kas kaebaja kasutas terminit tööõnnetus või mitte, vaid oluline on asjaolu, et kaebaja andis kohe tööandjale teada, et tema selg sai lumesaha rattaketti paigaldades viga. Sellises olukorras pidi tööandja mõistma, et tegemist on tööõnnetusega.
8.Tööinspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Riigikohus tühistas maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-17-11858. Kaebaja ei saa tugineda tühistatud otsustes tuvastatud asjaoludele ning ei saa vastustajale ette heita, et ta on asunud teistsugusele seisukohale, kui asusid kohtud tühistatud otsustes. Kaebaja ja tema tööandja vahelises kohtuvaidluses esitatud tõendid ei ole praeguses vaidluses menetlejale siduvad. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel nii kaebaja varasemalt esitatud tõenditest kui ka vastustaja enda kogutud tõenditest. 2) Õnnetuse käsitamiseks tööõnnetusena peab olema täidetud kolm põhilist eeldust: a) töötaja tervisekahjustuse olemasolu; b) tervisekahjustus saadi tööülesannet täites või tööandja huvides tegutsedes; c) tervisekahjustuse ja töötaja töö ning töökeskkonna vahel on põhjuslik seos. 3) Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 1 p-s 6 sätestatud kohustust teavitada tööandjat või tema esindajat õnnetusjuhtumist. Kaebaja teatas W-le ja Q-le, et oli lumesaha rattaketti parandades seljale haiget teinud ja läheb koju. 3(11)
3-19-2394 Nimetatud isikud märgivad, et kaebaja liikus tavapäraselt ja oli varemgi oma tervisehädasid kurtnud. Kaebaja teavitusest ei saanud automaatselt järeldada, et tegemist oli tööõnnetusega, vaid kolmandad isikud võisid tema öeldu ja käitumise põhjal ka järeldada, et kaebaja andis teada tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. 4) Kaebaja digiloo kandest ei nähtu, et kaebaja oleks 31.01.2017 pereõele helistades öelnud, et temaga juhtus tööõnnetus või et vigastus saadi töö juures või tööülesandeid täites. Kaebaja pöördus arsti vastuvõtule 06.02.2017 ning arst on digiloos märkinud, et kaebaja venitas nädal tagasi raskust tõstes alaselga ja paremat õlga; ka siin puudub viide selle kohta, et õnnetus juhtus töö juures. Digiloo kannetest järeldub, et kaebaja ei teavitanud perearsti tööõnnetusest 31.01.2017 ega ka 06.02.2017. Arst märkis töölt vabastamise põhjuseks haigestumise. 07.03.2017 tehtud MRT uuringu tulemusel tuvastati kaebajal lülisamba rinnaosas lülimurd. Kuivõrd kaebaja ei asunud kohe valu põhjust välja selgitama, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et murd on tingitud 30.01.2017 väidetavast kukkumisest, s.o tuvastatav ei ole põhjuslik seos nimetatud juhtumi ja tervisekahju vahel. Kaebaja teavitusest kaastöötajatele ei piisa tööõnnetuse tuvastamiseks, kuna kaebaja ei esitanud temaga väidetavalt juhtunud õnnetuse asjaolusid selliselt, et nende põhjal oleks mõistlikult tajutav, et kaebajaga toimus tööõnnetus. Tunnistajad ei tajunud, et tegemist oli tööõnnetusega ning on seda oma selgitustes selgelt väljendanud. Olukorras, kus tööülesannete täitmise käigus juhtub midagi tervisega, avaldab mõistlik inimene nii kaastöötajatele kui ka arstile juhtunu täpse kirjelduse. Olemasolevate tõendite põhjal ei saa lugeda tööõnnetust toimunuks. 5) OÜ EBS Campus esitatud parkla- ja ukseprogrammi väljavõttes on kajastatud kellaajaliselt liikumistoimingud, mis on tehtud isikustatud kaardiga. Programmis on registreeritud, et kaebaja sisenes 30.01.2017 kell 7.04 oma igapäevasesse töökohta tagumisest uksest ning väljus 7.05 samuti tagumisest uksest. Seega ei alustanud kaebaja oma tööd 30.01.2017 mitte 5.30, nagu ta seda oma seletuses on avaldanud, vaid oluliselt hiljem. Seejärel sisenes kaebaja töökoha territooriumile autoga kell 9.03, kasutades selleks parklakaarti. Järgnevalt nähtub väljavõttest, et kaebaja on kell 9.11 sisenenud maja tagauksest ja kell 9.13 sama ukse kaudu väljunud. Kui kõrvutada salvestises registreeritud toiminguid ja kaebaja väiteid õnnetusjuhtumi osas, siis tekib küsimus, kas kaebaja kirjelduse kohaselt temaga juhtunu (peale poeskäiku lükkas kolm korda lund, kuni kett tuli maha; sõidutas traktori garaaži, tõstis selle üles, pingutas keti peale, lasi traktori alla, kukkus ning tõusis üles) sai kokku toimuda 8 minuti jooksul vahemikus kell 9.03 kuni 9.11. Majahoidja Z, kes asendas kaebajat haiguslehe ajal, seletuse kohaselt ei täheldanud ta, et keegi oleks traktor Husqvarna ratta libedust tõkestavaid kette remontinud või vahetanud, sest ketid ja traadid olid kõik sügavate rooste jälgedega. Seega ei ole tõendatud kaebaja väide, et ta kukkus pärast traktori keti pingutamist.
9.Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Kohus ei hinda ümber vastustaja poolt tuvastatut ning kohus ei saa asendada vastustajat uurimise korraldamisel, sh tõendite kogumisel. Kohus saab vaid hinnata, kas uurimine on toimunud ning kas selle tulemus on õiguspärane. Vastustaja on uurimise käigus küsitlenud asjasse puutuvaid isikuid ja kogunud tõendeid juhtunu kohta ning on jõudnud järeldusele, et kaebajaga toimunud õnnetus ei liigitu tööõnnetuseks ning õnnetusjuhtumi uurimine tuleb lõpetada. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Kohtumenetluse käigus ei esitanud kaebaja täiendavaid tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et vastustaja võis jõuda ebaõige otsustuseni ebapiisavate tõendite põhjal. 2) Tunnistajate W ja Q kirjalikest seletustest nähtub, et kaebaja ei maininud neile, et temaga juhtus tööõnnetus. Tunnistajate väitel kurtis kaebaja tihti töökaaslastele oma terviseprobleeme. Inimene ise peab hindama oma füüsilisi võimeid ja riske võttes peab olema valmis võimalikeks 4(11)
3-19-2394 terviseprobleemideks. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta oleks võinud lumetraktori tõstmiseks ka abilise kutsuda, aga hindas oma võimeid üle ja tõstis raskust omal algatusel – keegi ei käskinud tal seda üksinda teha. Lumetraktori ja -saha parandustööd (sh traktori rattaketi parandamine) ei kuulunud kaebaja tööülesannete hulka. Peale selle kinnitas kaebaja kohtule, et pärast juhtunut sõitis ta ise autoga koju ning ei palunud ennast koju sõidutada ega tellinud taksot. Samuti ei sõitnud kaebaja otse EMO-sse, et fikseerida vigastused ja saada kohest abi ega läinud kohe perearsti juurde, vaid piirdus helistamisega perearsti numbrile ning telefonivestlusega pereõega. Perearsti vastuvõtule läks kaebaja alles nädala pärast, s.o 06.02.2017. Perearsti kinnitusel ei olnud juttu tööõnnetusest. Kui patsient väljendab ennast selgelt ja ütleb, et temaga toimus tööõnnetus (või õnnetus tööl vms), siis sellise sisuga kande ka arst või pereõde teeb. Kaebaja digiloo väljavõttes on 31.01.2017 märgitud, et kaebaja vigastas raskusi tõstes selga. 06.02.2017 tehtud kandes on märgitud, et nädal tagasi raskust tõstes venitas kaebaja alaselga ja paremat õlga. Pole ühtegi vihjet traumaatilisele vigastusele, nt luumurd, mõra jms. Samuti ei ole digiloos kirjas, kus ja millal kaebaja raskusi tõstis. Perearsti poolt välja antud töövõimetuslehel nr 9009387 on tööst vabastuse põhjuseks märgitud haigestumine. Seda töövõimetuslehte ei ole parandatud ning puudub alus kahelda selle õigsuses. Pole tõendatud, et kaebajal 07.03.2017 tuvastatud lülisamba rinnaosa luumurd oleks tekkinud just 30.01.2017 väidetava kukkumise tagajärjel. 3) Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2019 lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-11858 tühistati Harju Maakohtu 06.09.2018 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2019 otsus ning jäeti X hagi OÜ EBS Campus vastu tööõnnetuse toimumise tuvastamiseks läbi vaatamata. Seega on väär kaebaja väide, et maakohus ja ringkonnakohus on tuvastanud, et temaga juhtus tööõnnetus. Kaebaja ei saa oma seisukohtade kujundamisel tugineda tühistatud kohtuotsustele. Tühistatud kohtulahendid ei kehti ning nende alusel ei ole võimalik mingeid asjaolusid tuvastada. Kohus ei analüüsi kaebaja esitatud tsiviilasja nr 2-17-11858 materjale. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus hindas kaebuse aluseks olevaid asjaolusid valesti ja jõudis põhjendamatult järeldusele, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohus rikkus uurimispõhimõtet ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kohus ei kontrollinud, kas vastustaja on tööõnnetust piisavalt uurinud või mitte, samuti kas vastustajal oleks olnud võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja esitas kohtule CD-l tsiviilasja nr 2-17-11858 materjalid, mille hulgas olevad tõendid kinnitavad üheselt, et kaebajaga leidis aset tööõnnetus. Kohus ei selgitanud kaebajale kordagi, et ta ei kavatse nimetatud tõenditele vähimatki tähelepanu pöörata. Kaebajale jääb ebaselgeks, milliseid asjaolusid oleks kaebaja pidanud veel tõendama ja milliseid tõendeid esitama. Kui kohus pidas vajalikuks teatud asjaolude tõendamist, oleks ta pidanud kaebajale seda selgitama või ise vajalikke tõendeid koguma. 2) Kaebaja töötas OÜ-s EBS Campus kojamees-santehnikuna ning töölepingu p 1.2 järgi andis talle tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist majandusabi (W) või tegevdirektor (Y). W kirjalike selgituste kohaselt helistas kaebaja talle 30.01.2017 hommikul ja ütles, et oli lumesaha rattaketti parandades oma seljale haiget teinud ja läheb koju. Samuti kinnitas W, et kaebaja helistas talle järgmisel varahommikul ja teatas, et ta tööle ei tule, selg teeb haiget ja läheb arsti juurde. Tunnistaja edastas selle info Y-le. Olukorras, kus kaebaja teavitas tööandjat (oma vahetut ülemust) töö juures, et ta vigastas end töövahendit kasutades, ei saanud tööandja asuda seisukohale, et tööõnnetust ei toimunud või et seda pole vaja uurida ega juhendada töötajat selles, milliseid toiminguid ta peaks tegema, et juhtunu asjaolud välja selgitada. 5(11)
3-19-2394
11.Tööinspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ei täitnud halduskohtu nõuet selgitada, mida ta soovib tõendada iga konkreetse tõendiga, mis sisalduvad tsiviilasja nr 2-17-11858 materjalide hulgas. Kaebaja ei esitanud selgitusi konkreetsete tõendite kohta, vaid viitas tühistatud otsustes tuvastatud asjaoludele. Kuna tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsused on tühistatud, ei ole jõustunud kohtuotsusega tuvastatud tööõnnetuse toimumist. Apellatsioonkaebusest pole üheselt arusaadav, milliste konkreetsete tõendite kogumata ja analüüsimata jätmist kaebaja kohtule ette heidab. Kohtu selgitamiskohustus oleks olnud oluline juhul, kui kaebaja poleks kasutanud kvalifitseeritud õigusabi. Kaebajal on kohtumenetluse algusest peale olnud advokaadist esindaja. Vastustaja poolt kogutud tõendid on piisavad asja õigeks lahendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohtu rikkumised tõendite hindamisel on viinud ebaõige otsuse tegemiseni.
13.Halduskohus jättis kaebaja esitatud tsiviilasja nr 2-17-11858 toimiku materjalid analüüsimata, viidates asjaolule, et selles asjas tehtud maa- ja ringkonnakohtu lahendid on Riigikohus tühistanud. Ringkonnakohus järeldab sellest, et halduskohus on kõnealused tõendid vastu võtnud, kuid jätnud asja lahendamisel nendega arvestamata. HKMS § 62 lg 6 järgi võib kohus jätta tõendi asja lahendamisel arvestamata sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul või kui tõend on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Tõendi arvestamata jätmist peab kohus põhjendama. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamine ei ole piisav põhjus jätta selles asjas kogutud tõendid praeguse asja lahendamisel arvestamata. HKMS § 61 lg 4 järgi hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Järelikult ei ole tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhjendustel tõendi väärtust. See aga ei puuduta nimetatud tsiviilasjas kogutud tõendeid, sh kaebaja poolt maakohtu 14.06.2018 istungil vande all antud ütlusi. Vastustaja on viidanud halduskohtu 19.06.2020 määrusele, milles kohus märkis, et tõendite esitamisel tuleb kaebajal selgitada, mida ta iga konkreetse tõendiga tõendada soovib. Tõendite arvestamata jätmisel ei ole halduskohus aga tuginenud HKMS § 62 lg 3 p-s 3 sätestatud alusele, s.o tõendite esitamise vajaduse põhjendamata jätmisele. Kaebaja selgitas 01.07.2020 menetlusdokumendis, et soovib tsiviilasja nr 2-17-11858 toimiku materjalidega tõendada, et temaga toimus tööõnnetus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-17-11858 olid vaidluse all suuresti samad asjaolud, mis praeguses asjas, saab nimetatud tsiviilasjas kogutud tõendeid pidada asjakohaseks ka praeguses asjas. Põhimõtteliselt oleks kaebaja võinud asjakohased tõendid esitada ka üksikult, kuid terve tsiviilasja toimiku võtmine praeguse asja materjalide juurde on mõistlik ja ökonoomne, vältides mh olukorda, kus mõni oluline tõend jääb esitamata ja kogumata. Kuna vaidluse lahendamisel on oluline hinnata kaebaja seletuste usaldusväärsust, on tõenduslikult väärtuslik analüüsida ka seda, et kaebaja seisukohad oleksid menetluste kestel järjekindlad ja vastuoludeta. Vastustaja pidanuks tulenevalt haldusorgani uurimispõhimõttest arvestama maakohtu menetluses esitatud tõenditega ja seal toimunuga. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et halduskohus on jätnud tsiviilasja nr 2-17-11858 toimiku materjalid põhjendamatult arvestamata.
14.Puudub vaidlus, et kaebaja töötas 22.08.2014 sõlmitud töölepingu nr 67/2014 alusel OÜ-s EBS Campus kojamees-santehnikuna ning tema tööülesandeks oli mh lume koristamine käsisaha ja lumetraktoriga. Töölepingu p 1.2 järgi pidi kaebajale tööülesandeid andma ja neid kontrollima majandusabi või tegevdirektor. 6(11)
3-19-2394 Kaebaja väitel tuli 30.01.2017 hommikul lumetraktori rattalt kett maha ning selle tagasipanemiseks sõitis ta garaaži, tõstis traktori ratta kohalt üles ning pani alla plekk-kanistri. Pärast keti pingutamist võttis kaebaja kanistri ära ning lasi traktori alla. Seda tehes kukkus kaebaja seljaga, rohkem parema küljega betoonpõrandale. Tugeva valu tõttu ei olnud kaebaja võimeline kohe üles tõusma. Kui kaebaja sai ennast püsti, läks ta valvelauda ja teavitas juhtunust valvelaua administraatorit Q ja majandusabi W. Järgmise päeva, 31.01.2017 hommikul helistas kaebaja W-le ja teatas, et pole võimeline tööle tulema, kuna selg teeb haiget. Ühtlasi helistas kaebaja perearstile. 06.02.2017 läks kaebaja perearsti vastuvõtule ning märtsis tuvastati kaebajal lülisamba rinnaosa murd.
15.Kaebajaga väidetavalt juhtunud õnnetusel puudusid pealtnägijad ning õnnetuse toimumise kohas garaažis puudus videovalve. Vastustaja on kohtule esitanud kaebaja tööandja parkla- ja ukseprogrammi väljavõtte, millelt nähtuvad kellaajaliselt liikumistoimingud, mis on tehtud isikustatud kaardiga. Programmis on registreeritud, et kaebaja sisenes 30.01.2017 kell 7.04 oma igapäevasesse töökohta tagumisest uksest ning väljus kell 7.05 samast uksest. Seejärel sisenes kaebaja kell 9.03 sõidukiga tööandja territooriumil asuvasse parklasse. Järgnevalt nähtub väljavõttest, et kaebaja on kell 9.11 sisenenud maja tagauksest ja kell 9.13 sama ukse kaudu väljunud. Vastustaja on seadnud kahtluse alla õnnetuse toimumise kaebaja kirjeldatud ajal ja viisil, kuivõrd pole usutav, et kaebaja jõudis pärast poeskäiku kolm korda lund lükata, traktori garaaži sõidutada, ketti pingutada ja seejärel pärast kukkumist uuesti majja siseneda vaid 8 minuti jooksul (vahemikus 09.03–09.11).
16.Kaebaja 31.10.2019 seletuskirja kohaselt lükkas ta traktoriga lund kuni kella 8.00-ni, seejärel käis ehitustarvete poes ning pärast naasmist jätkas lume lükkamist; kolmanda lükkamise ajal tuli traktoril tagumiselt parempoolselt rattalt kett maha ning kaebaja viis traktori garaaži, kus tõstis traktori üles, pani alla kanistri ja pingutas keti ära; seejärel võttis kaebaja kanistri ära, lasi traktori alla ning kukkus. Halduskohtu istungil selgitas kaebaja, et kolmandat korda ta tegelikult enam ei jõudnud lund lükata (22.10.2020 istungi protokoll ja helisalvestis kell 12:04:04); kaebaja remontis traktorit (pani keti tagasi) enne poodi sõitmist ning pärast seda tõstis traktorit, et kanister selle alt ära võtta, ning selle käigus kaebaja kukkus (12:10:00– 12:11:15). Tsiviilasjas nr 2-17-11858 toimunud maakohtu istungi 14.06.2018 protokolli on kantud kaebaja ütlused, et kolmandat korda ta enam ei saanud lund lükata, sest rattal tuli kett maha. Nimetatud protokollist ei nähtu, et kaebaja oleks maininud poes käimist. Arvestades sündmusest möödunud aega ja kaebaja kõrget vanust, ei saa välistada, et kaebaja ei mäletanud sündmusi enam väga täpselt ning eksis ühel või teisel ajal seletusi andes mõne asjaolu osas. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust kaebaja selgitusi õnnetuse kohta ebausaldusväärseks pidada. 8-minutiline ajavahemik on piisav, et kaebaja oleks jõudnud selle aja jooksul vähemalt traktorit tõsta, kanistri eemaldada, pärast kukkumist ja lühiajalist maas lebamist üles tõusta ning õppehoonesse siseneda.
17.Kaebajat alates 06.02.2017 asendanud Z 07.04.2017 (selgituses on ekslikult märgitud aastaarvuks 2016) selgituse kohaselt ei täheldanud tema, et keegi oleks traktori rataste kette remontinud või vahetanud, sest ketid ja traadid olid kõik sügavate roostejälgedega. Ringkonnakohtu hinnangul Z seletus pigem toetab kaebaja versiooni. Kaebaja ei ole väitnud, et ta vahetas ratastele pandud kette, vaid et ta pingutas neid. Kuivõrd roostejälgedest järelduvalt oli tegemist vanade, mitte äsja peale pandud kettidega, on usutav kaebaja väide keti pingutamise vajadusest. Tsiviilasjas nr 2-17-11858 toimunud maakohtu istungil selgitas Z, et kõnealune traktor on kõige suurem Husqvarna traktor aiatraktoritest ning kaalub arvatavasti üle 200 kg; tunnistaja arvates oli traktor liiga raske, et seda ühe käega tõsta. Tsiviilasja nr 2-17-11858 toimikus on ka foto kõnealusest traktorist (ketid on vahetatud; dtl 78). Z ütluste põhjal ei saa siiski välistada, et kaebaja suutis traktorit ühest küljest nii palju kergitada, et sinna kanister alla nihutada. 7(11)
3-19-2394
18.Kuivõrd õnnetuse toimumist 30.01.2017 ei ole asjas kogutud tõendeid arvestades põhjust kahtluse alla seada, tuleb tuvastada, kas tegemist oli tööõnnetusega või mitte. Tööõnnetus on TTOS § 22 lg 1 järgi töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.
19.Ringkonnakohtu hinnangul saab kaebaja kirjeldatud õnnetust iseenesest pidada tööõnnetuseks. Kuigi lumetraktorile ära tulnud rattaketi tagasi panemine polnud otseselt kaebaja tööülesanne ning ta tegi seda enda initsiatiivil, ei välista see kaebaja tegevuse käsitamist tööülesande täitmisena TTOS § 22 lg 1 mõttes, arvestades, et selline lihtsamat sorti parandustöö oli vahetult seotud tööülesande täitmisega. Lumeketid on tavapärased abivahendid erinevate sõidukite rataste parema haardumise tagamiseks talvistes teeoludes. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei olnud tööülesande täitmisega, siis tegutses kaebaja vaieldamatult tööandja huvides, kuivõrd keti tagasi panemise eesmärk oli tagada töölepingust tuleneva lume koristamise kohustuse täitmine.
20.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal tuvastati tervisekahjustus. Vastustaja arvates ei ole aga praegusel juhul tuvastatav põhjuslik seos kaebaja töö või töökeskkonna ja temal tuvastatud tervisekahjustuse vahel. Vaidlustatud otsuses on vastustaja leidnud, et kaebaja käitumise tõttu pole enam võimalik tuvastada, kas 30.01.2017 toimus tööõnnetus. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja ei teavitanud temaga juhtunud õnnetusest kohe tegevjuht Y, ei pöördunud viivitamatult arsti juurde ega teavitanud arsti sellest, et vigastus on saadud tööl.
21.W 06.04.2017 seletuskirja ja halduskohtule antud kirjaliku seletuse järgi helistas kaebaja talle 31.01.2017 hommikul kella 8–9 vahel ning teatas, et oli lumesaha rattaketti parandades oma seljale haiget teinud ja läheb ära koju. Majas hommikust ringkäiku tehes nägi W kaebajat aknast tagahoovis garaažide poole liikumas. Järgmisel päeval helistas kaebaja ja teatas, et ei saa tööle tulla, kuna selg teeb haiget, ja lubas arsti juurde minna. W väitel ei kasutanud kaebaja kordagi sõna „tööõnnetus“ ning kuna ta kaebas sageli oma terviseprobleemide üle, ei tulnud Wle pähe, et tegemist võiks olla tööõnnetusega. Q 06.04.2017 seletuskirja ja halduskohtule antud kirjaliku seletuse järgi kõndis kaebaja 30.01.2017 hommikul 8–9 vahel EBS Campus valvelauast mööda ja ütles, et tegi lumesahka tõstes seljale haiget; kuna kaebaja kurtis sageli oma tervisehädasid ja kõndis tavapäraselt, ei osanud ta sellest midagi arvata.
22.Ringkonnakohus märgib, et kaebaja 31.10.2019 seletuskirja ja tsiviilasjas nr 2-17-11858 maakohtu istungil 14.06.2018 antud selgituste kohaselt olid ajal, mil kaebaja pärast kukkumist EBS Campus hoonesse sisenes, valvelaua juures nii W kui ka Q. Viimane oma halduskohtule esitatud selgituste kohaselt ei mäletanud, kas valvelaua juures oli veel kedagi. Tsiviilasjas esitatud kõnede eristuselt (dtl 101) ei nähtu, et kaebaja oleks 30.01.2017 numbrilt XXXXXXXX helistanud numbrile YYYYYYYYY, mis 20.11.2017 menetlusdokumendi kohaselt oli W number ja millele ta kõnede eristuse kohaselt helistas 31.01.2017 kell 06.06 ja 12.10. Samas pole välistatud, et kaebaja helistas 30.01.2017 W-le teiselt numbrilt. Sellel, kas eksib kaebaja või W ning kas teave juhtunust edastati W-le telefoni teel või suuliselt, pole siiski määravat tähtsust. Asjas esitatud tõendite põhjal saab lugeda tuvastatuks, et kaebaja edastas W-le vähemalt selle info, mis viimane on oma selgitustes välja toonud.
23.Töötaja on TTOS § 14 lg 1 p 6 ja määruse nr 75 § 4 lg 1 järgi kohustatud kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Vaidlustatud otsuses on vastustaja viidanud OÜ EBS Campus töökorraldusreeglitele, mida kaebaja oli töölepingu p 1.4 kohaselt kohustatud järgima ning mille kohaselt oleks kaebaja pidanud õnnetusest teavitama 8(11)
3-19-2394 tegevjuht Y. Kõnealuseid töökorraldusreegleid ei ole vastustaja kohtule esitanud. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui töökorraldusreeglites oli selline kohustus kirjas, ei ole tegevdirektori teavitamata jätmist põhjust pidada oluliseks rikkumiseks. Kaebaja teavitas oma otsest ülemust, kes oli ühtlasi ka töökeskkonnavolinik. Kaebaja võis mõistlikult eeldada, et W teavitab vajadusel tegevjuhti, ning Y teavitamist on W halduskohtule antud seletustes ka kinnitanud. Sellest võib järeldada, et tööandja esindaja sai kaebaja 30.01.2017 töölt lahkumise põhjusest tõenäoliselt samal päeval teada.
24.Ringkonnakohtu hinnangul saab teavet, mille kaebaja W väitel talle andis, pidada piisavaks, et selle põhjal oleks põhjust arvata võimaliku tööõnnetuse toimumist. Kahtluse korral oleks W, kellelt võib töökeskkonnavolinikuna eeldada kaebajast rohkem teadmisi selliste olukordadega tegelemiseks, saanud paluda kaebajal täpsustada juhtunu asjaolusid, samuti juhendada teda edasiste toimingute osas. Ehkki W ja Q väitel kurtis kaebaja sageli oma terviseprobleemide üle, siis praegusel juhul ei öelnud kaebaja mitte lihtsalt seda, et ei saa haige selja tõttu edasi töötada, vaid et ta oli selga vigastanud lumesaha rattaketti parandades ehk tööülesandeid täites või vähemalt tööandja huvides tegutsedes. Sellest, et kaebaja liikus tavapärasel moel, ei olnud alust järeldada kaebaja väidetud vigastuse puudumist. Tööõnnetuse tagajärjeks võib olla igasugune tervisekahju, mitte ainult näiteks liikumisvõimetuks muutev vigastus või lahtine haav. Seda, et tööandja ei algatanud viivitamatult pärast õnnetuse toimumist selle uurimist, ei saa seega pidada üksnes või peamiselt kaebajast tingitud asjaoluks. Lisaks on kaebaja kirjeldust arvestades tõenäoline, et ka õnnetuspaiga kohesel fikseerimisel poleks seda vaadeldes olnud võimalik tuvastada, kas ja kuidas kaebaja kukkus. Seega oleks tööõnnetuse toimumist tulnud ühel või teisel juhul hinnata ilmselt samade tõendite põhjal, mis praegusel juhul on vastustaja ja kohtud kogunud.
25.Puudub vaidlus, et kaebaja ei pöördunud 30.01.2017 ega ka sellele vahetult järgnevatel päevadel arsti juurde. Kaebaja seletuste põhjal järeldub, et kaebaja ei olnud oma vigastuse tõsidusest teadlik ja arvas, et see läheb üle ning ta läheb järgmisel päeval tööle. Kaebaja digiloo väljavõttest nähtub, et 31.01.2017 helistas ta perearstile ning selle kohta on märgitud, et eelmisel päeval raskusi tõstes vigastas kaebaja selga, on praegu voodirežiimil ning võtab valuvaigisteid. 06.02.2017 käis kaebaja perearsti juures ning digilukku on mh märgitud, et nädal tagasi venitas kaebaja raskust tõstes alaselga ja paremat õlga ning töötab kojamehena. Ka järgnevates kannetes ei ole märgitud midagi selle kohta, et vigastus on saadud töö juures. Kukkumise mainimata jätmise põhjuseks võib ringkonnakohtu hinnangul olla see, et kaebaja pidas esialgu seljavalu põhjuseks raskuse tõstmist, mitte sellele järgnenud kukkumist, ning arst on teinud kanded kaebaja ütluste järgi. 23.02.2017 on koostatud saatekiri MRT uuringuks märkusega, et patsiendil on olnud kolm nädalat valud, eelnevalt trauma – tõstis raskust; pärast seda on jalad olnud nõrgemad ja valutanud. 07.03.2017 tehtud uuringul tuvastati kaebajal lülisamba rinnaosa murd.
26.Vastustaja poolt kohtule esitatud töövõimetuslehel nr 9009387 töövabastuse perioodiga 31.01.–28.02.2017 on tööst vabastamise põhjuseks märgitud haigestumine ning töövõimetuslehel nr 9009450 töövabastuse perioodiga 01.03.–30.03.2017 on tööst vabastamise põhjuseks märgitud olmevigastus. Viimati nimetatud töövõimetuslehele on käsitsi märgitud „saata par. et oli tööõnnetus [email protected]“. Sotsiaalministri 26.09.2002 määrusega nr 114 kinnitatud „Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord“ § 10 lõike 2 punkti 8 järgi tuleb töövõimetuslehele märkida tööst vabastamise põhjus numbri ja sõnadega (1. haigestumine; 2. kutsehaigus; 3. olmevigastus; 4. liiklusvigastus; 5. tööõnnetus; 6. tööõnnetus liikluses; 7. tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistus/haigestumine jne). On tõenäoline, et kui kaebaja oleks selgelt öelnud, et vigastus on saadud töö juures, oleks arst töövabastuse põhjuseks märkinud tööõnnetuse. Tsiviilasjas nr 2-17-11858 on esitatud 9(11)
3-19-2394 töövõimetuslehed nr 9009387 ja nr 9009450 (tsiviilasja nr 2-17-11858 toimik, dtl 26-27), millel mõlemal on perearst dr D parandanud tööst vabastamise põhjuse ning märkinud õigeks põhjuseks tööõnnetuse. Töövõimetuslehel nr 9009520 (periood: 31.03.–29.04.2017) on tööst vabastamise põhjuseks märgitud juba selle vormistamisel tööõnnetus (samas, dtl 28). 05.04.2017 väljastatud tööõnnetuse teatisele (samas, dtl 54) on märgitud, et (dr D asendanud) dr B väitel, kelle vastuvõtul kaebaja 06.02.2017 käis, ei öelnud patsient, et õnnetus juhtus tööl, patsient aga on väitnud 31.03.2017 telefoni teel vastupidist.
27.Sõltumata põhjusest, miks ei ole kahele varasemale töövõimetuslehele kohe märgitud tööõnnetust, on perearst hiljem teinud vastava paranduse ning esitanud tööõnnetuse teatise. Ringkonnakohus möönab, et kui kaebaja oleks kohe pärast õnnetust pöördunud arsti vastuvõtule ning öelnud selgelt, et vigastus on saadud töö juures, poleks ilmselt küsimust põhjusliku seose olemasolus. Asjaolu, et tööõnnetuse teatis esitati vastustajale rohkem kui kaks kuud pärast õnnetuse toimumist, ei muutnud siinsel juhul tõendite kogumist ja juhtunu hindamist võimatuks ning ei välistanud põhjusliku seose kindlakstegemist. Olemasolevate tõendite põhjal saab lugeda tuvastatuks, et kaebaja vigastas 30.01.2017 tööd tehes selga ning on pärast seda pikema perioodi jooksul järjepidevalt kaevanud seljavalu, õlavalu, jalgade nõrkust ja valu. Seega on vähetõenäoline, et lülisamba murd oleks tekkinud pärast kaebaja kirjeldatud õnnetust tema töövõimetuslehel viibimise ajal, vaid usutavaks saab pidada, et kõnealune tervisekahjustus on 30.01.2017 õnnetuse tagajärg. Sellest, et kaebaja on hiljem asunud oma õigusi kaitsma, kasutades selleks juristi või advokaadi abi, ei saa automaatselt järeldada, et ta teadis juba vahetult pärast õnnetuse toimumist, kuidas tuleks tegutseda.
28.Kuivõrd kaebajale 13.12.2019 otsuses ette heidetud minetused ei välista põhjusliku seose tuvastamist töö ning kaebaja saadud tervisekahju vahel, on vastustaja põhjusliku seose puudumisele viidates ebaõigesti uurimise lõpetanud.
29.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsuse ning kohustab vastustajat vaatama kaebaja 17.04.2017 taotlus uuesti läbi, lähtudes kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. HKMS § 41 lõike 3 kohaselt otsustab kohustamiskaebuse rahuldamisel vastustajale tehtava ettekirjutuse täpsema ulatuse kohus. Riigikohus on 27.05.2015 otsuses asjas nr 3-3-114-15 (punkt 27) leidnud, et kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Selguse huvides tuleb see praeguse asja resolutsioonis ära märkida. Vastustajal on võimalik resolutsioonist kõrvale kalduda vaid juhul, kui muutub õigulik olustik või ilmnevad uued, kohtumenetluses käsitlemata asjaolud või tõendid, mis üheselt seavad kahtluse alla kohtu tuvastatud asjaolud. Kuna vastustaja ei tuvasta tööõnnetuse asjaolusid kaalutlusõiguse alusel, ei lähe resolutsiooni selline sõnastus vastuollu HKMS § 158 lõikega 3.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuna apellatsioonkaebus ja kaebus kuuluvad rahuldamisele, jäävad kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohtus taotles kaebaja 2751 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, sh 2736 eurot õigusabikulud ning 15 eurot riigilõiv. 05.02.2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebajale õigusabi osutatud 19 tunni ulatuses tunnihinnaga 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabikulude suurus vastavuses asja mahu ja kohtumenetluse 10(11)
3-19-2394 ajalise kestusega, arvestades muu hulgas esindaja vajadusega tutvuda haldusasja nr 3-17-1300 ja tsiviilasja nr 2-17-11858 materjalidega ning sellega, et halduskohtus toimus istung. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus kaebaja esimese kohtuastme põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 2751 eurot. Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja 691,80 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, sh 676,80 eurot õigusabikulud ning 15 eurot riigilõiv. 22.07.2021 esitatud menetluskulude nimekirja järgi on kaebajale osutatud ringkonnakohtus õigusabi 4 tunni ja 42 minuti ulatuses tunnihinnaga 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on sellises suuruses kulud põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista kokku 3442,80 eurot.
31.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega ning jäetakse avaldamata isikukoodid ja telefoninumbrid.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.