Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-18-531
Haldusasi
Osaühingu Neopol Invest kaebus Maksu- ja Tolliameti tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing Neopol Invest, volitatud esindaja v.adv Daniil Savitski Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Karel Miisna ja Lembit Sullakatko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.02.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus, Osaühingu Neopol Invest apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Osaühingu Neopol Invest apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.02.2021 otsus osas, millega osaliselt kaebus rahuldati ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Osaühingu Neopol Invest kaebus täies ulatuses rahuldamata ja tema menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.07.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-18-531 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Neopol Invest esitas 05.12.2012 Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotluse äriühingu registreerimiseks tarbimisse lubatava ja tarbimisse lubatud kütuse müüjana. MTA määras 20.12.2012 otsusega nr 12.2-7/360-1 käibemaksu tagatise suuruseks 1 000 000 eurot. OÜ Neopol Invest tasus tagatise 2014. a märtsis ja alustas 15.03.2014 tegutsemist tarbimisse lubatud kütuse müüjana MTA väljastatud tegevusloa nr VKM000850 alusel.
2.MTA tunnistas 04.09.2014 otsusega nr 12.2-7/00231 tegevusloa nr VKM000850 alates 05.09.2014 kehtetuks, leides, et OÜ Neopol Invest ei teavitanud MTA-d oma maksimaalsest kütuse müügi käibest ühes kalendrikuus. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.01.2015 otsusega nr 3-14-51993 OÜ Neopol Invest kaebuse, tühistas MTA 04.09.2014 otsuse ja kohustas MTA-d tegevusloa taastamiseks vajalike toimingute sooritamiseks (otsus jõustus 09.02.2015). Kohus leidis, et kaebaja rikkus teavitamiskohustust, kuid see ei olnud oluline rikkumine majandustegevuse üldosa seaduse (MSÜS) § 38 mõttes ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei olnud proportsionaalne. Kaebaja taotles kahel korral MTA 04.09.2014 otsuse kehtivuse peatamist esialgse õiguskaitse korras, kuid taotlused jäid rahuldamata.
3.MTA peatas 09.02.2015 otsusega nr 12.2-7/00022 maksupettuse kahtluse tõttu tegevusloa nr VKM000850 alates 10.02.2015 kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni ja alustas tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Tallinna Halduskohtus rahuldas 02.09.2015 otsusega nr 3-15-467 OÜ Neopol Invest kaebuse ja tühistas MTA 09.02.2015 otsuse tegevusloa peatamist puudutavas osas. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 11.10.2017 otsusega, mille järgi ei olnud tegevusloa peatamise tingimused täidetud. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist, kuid taotlus jäi rahuldamata.
4.MTA kohustas 06.04.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/025784-76 OÜ-d Neopol Invest tasuma maksusumma (käibemaks) 2 395 364,87 eurot. OÜ Neopol Invest jättis maksusumma tähtajaks tasumata ja 11.05.2016 kandis MTA äriühingu poolt 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise maksuotsuses kindlaks tehtud maksuvõla katteks. Tallinna Halduskohtu 06.01.2017 otsus nr 3-16-860, millega jäeti maksuotsuse peale esitatud kaebus rahuldamata, jõustus 11.12.2017.
5.MTA tunnistas 21.04.2016 otsusega nr 12.2-7/00022-2 oma 09.02.2015 otsuse edasiulatuvalt kehtetuks ning tunnistas tegevusloa nr VKM000850 alates 22.04.2016 kehtetuks. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.09.2016 otsusega nr 3-16-1003 OÜ Neopol Invest kaebuse ja tühistas MTA 21.04.2016 otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamist puudutavas osas. Otsus jõustus Riigikohtu 06.11.2017 määrusega, millega lõpetati MTA kassatsioonkaebuse menetlus. Kohtud leidsid, et maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumine ei anna alust tunnistada kütuse müügi tegevusluba kehtetuks. Kaebaja taotles ka selles menetluses esialgset õiguskaitset, kuid taotlus jäi rahuldamata.
6.MTA peatas 06.11.2017 otsusega nr 12.2-7/00168-1 tegevusloa nr VKM000850 alates 06.11.2017 kuni tagatise (1 000 000 eurot) esitamiseni või tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni.
7.OÜ Neopol Invest esitas 07.12.2017 MTA-le kahju hüvitamise taotluse, milles leidis, et kohtute tühistatud MTA haldusaktid välistasid äriühingu majandustegevuse ajavahemikus 2(14)
3-18-531 05.09.2014–06.11.2017 ja selle tõttu tekkis taotlejal kahju 4 400 854,80 eurot, mis koosneb saamata jäänud tulust 3 511 320,40 eurot ja viivisest 889 534,40 eurot.
8.MTA jättis 12.02.2018 otsusega nr 6-10/037213-5 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. MTA leidis, et OÜ-l Neopol Invest oli võimalik tegutseda tegevusloaga nr VKM000850 hõlmamata tegevusalal, nt osta ja müüa kütust aktsiisilaos. MTA haldusaktide ja äriühingule väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub vahetu põhjuslik seos. Tegevusloa andmise välistas äriühingu enda hooletu ja õigusvastane tegevus, mis katkestas põhjusliku seose ahela. OÜ Neopol Invest väidab kasumiaruandele tuginedes, et tema tegevus oli 21.03.–05.09.2014 kasumlik ja äriühing teenis sel ajal kasumit 554 419 eurot ehk keskmiselt 92 403,17 eurot kuus. Taotleja jätab aga tähelepanuta, et 06.04.2016 maksuotsusega määrati talle tasumiseks käibemaks 2 395 364,87 eurot, kuna tema 2014. a juuni ja juuli maksudeklaratsioonid kajastasid valeandmeid. Kuivõrd maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane peab maksu deklareerima ja tasuma, oli kaebaja kõnealusel perioodil hoopis kahjumis, mitte kasumis. Seetõttu on kaheldav, et OÜ Neopol Invest oleks teeninud taotluses märgitud suuruses kasumit. Järelikult ei ole tõenäoline ja kindel, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise tõttu tekkis taotlejale kahju. Lisaks ei ole kahjunõue tähtaegne, sest OÜ Neopol Invest sai juba MTA 04.09.2014 otsuse peale kaebust esitades aru, kes on kahju tekitaja ja milles kahju seisneb.
9.MTA tunnistas 27.02.2018 otsusega nr 12.2-7/00042-1 tegevusloa nr VKM000850 kehtetuks alates 28.02.2018, sest OÜ Neopol Invest ei esitanud tagatist.
10.OÜ Neopol Invest esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.09.2014, 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustega tekitatud varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohus luges 23.08.2018 määrusega kaebuse mittetähtaegseks MTA 04.09.2014 otsusega tekitatud kahju puudutavas osas. OÜ Neopol Invest kaebuse lõplik nõue oli mõista MTA-lt välja 3 049 304,60 euro suurune varalise kahju hüvitis (perioodi 10.02.2015– 06.11.2017 eest) koos viivisega.
11.Tallinna Halduskohus jättis 05.06.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.
12.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.11.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu 05.06.2019 otsuse ning saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
13.OÜ Neopol Invest jäi asja uuel arutamisel varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning täiendas neid. 1) Kütuse müügi tegevusloa peatamise ja seejärel kehtetuks tunnistamise tõttu ei saanud kaebaja ajavahemikul 10.02.2015–06.11.2017 teenida kasumit kütuse müügilt väljapoole aktsiisiladu. MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste õigusvastasus on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. MTA õigusvastase tegevuse ja kaebajal saamata jäänud tulu vahel on põhjuslik seos. Kaebaja püüdis vältida kahju tekkimist sellega, et taotles 07.10.2014 ja 07.11.2014 uut tegevusluba, kuid MTA keeldus tegevusloa väljastamisest. Maksuotsuses nimetatud tehingud ei ole seotud tegevusloaga nr VKM000850. 2) Perioodil 21.03.–05.09.2014 oli kaebaja kasumlik ettevõtte, teenides kuue kuu jooksul kütusemüügilt kokku 554 419 eurot ehk keskmiselt 92 403,17 eurot kuus. See arvestus ei sisalda arvutitarvikute (mälukaardid) müüki, millega kaebaja täiendavalt tegeles. MTA 04.09.2014 otsuse tegemise ajal oli kaebajal aktsiisiladudes kokku 886 960 kg erinevaid kütuseid, millest bensiin 95 euro moodustas 14 605 kg ja suvine diislikütus 872 355 kg, mille kaebaja soetas Afforda Energy OÜ-lt kokku 499 745,85 euro eest (diislikütus hinnaga 560 eurot/tonn ja bensiin hinnaga 650 eurot/tonn). Müügihindades lõpptarbijatele oli kütuse väärtuseks kokku 1 160 647,45 eurot, arvestusega, et 872 355 kg diislikütust on erikaalu alusel ca 1 035 994 liitrit, toonase müügihinnaga 1,10 eurot/liiter ja 14 605 kg bensiini on erikaalu alusel ca 18 967 liitrit, toonase müügihinnaga 1,11 eurot/liiter. Ainuüksi see fakt tõendab, et kaebaja oli reaalselt 3(14)
3-18-531 tegutsev ettevõte, kellel oli olemas kaup, mida realiseerida kütuse müügi tegevusloa alusel ja realiseeritud kütuse arvelt soetada uus edasiseks tegevuseks. Kaebajal oli kehtiv kauba sisseostu leping – 05.05.2014 sõlmitud leping Afforda Energy OÜ-ga. Samuti oli kaebaja sõlminud mitu lepingut kauba müümiseks. Kaebajal oli tahe edasi tegutseda ning tema tehingupartneritel oli huvi jätkata koostööd. Kuna kaebajalt võeti ära võimalus teenida kasumit (sh võimalus kasutada teenitud raha oma äri laiendamiseks), siis on põhjendatud nõuda ka võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud viivist. 3) Kohus tühistas MTA 09.02.2015 otsuse haldusasjas nr 3-15-467 tulenevalt sellest, et vastustaja oli tegevusloa kehtivuse peatanud seoses rikkumisega, mis ei saanud olla tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Kohaldatud õigusnormi, MSÜS § 43 lg 1 p 1 kohta on seaduse seletuskirjas märgitud, et „[s]el alusel peatamine on põhjendatud vaid juhul, kui rikkumised, mis on tinginud majandushaldusasutuse sekkumise, võivad perspektiivis olla aluseks majandustegevuse keelamisele või tegevusloa kehtetuks tunnistamisele“. MTA 21.04.2016 otsus tühistati haldusasjas nr 3-16-1003 põhjusel, et vastustaja viitas asjaoludele ja põhjendustele, mis ei olnud normi (MSÜS § 37 lg 2 p 3) kohaldamisel asjakohased. Ka selle normi kohta oli seletuskirjas piisavalt selgitusi. Kokkuvõttes puudub alus MTA vastutuse piiramiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg-te 1 ja 3 alusel. 4) Kaebaja võimekus kütust aktsiisilaost välja müüa oli välistatud loa puudumise tõttu seoses vastustaja õigusvastase otsusega ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajal mõistlikku põhjust uuesti tagatist tasuda. Tagatise uuesti tasumine oleks kaebajale tähendanud pikemaks ajaks – kohtuvaidluse kestust arvestades – selle raha „hoiule“ andmist, halvemal juhul sellest ilma jäämist. Tagatise tasumata jätmisest ei saa seega järeldada, et kaebajal puudus võimekus või kavatsus tegevust jätkata ja kasumit teenida. Kui kaebaja tegevus ei oleks vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel peatunud, siis oleks kaebajal olnud võimalik tagatis tasuda. Samuti oleks kaebaja leidnud vahendid maksukohustuse täitmiseks. Nimetatud investeeringute tegemata jätmist ei saa hinnata kui kaebaja enda ärilist otsust ja tahet kasumit enam mitte teenida.
14.Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. 1) Kaebaja tekitas oma tegevusega Eesti riigile kahju. Maksuhaldur tegutses heas usus riigi maksutulude kaitsmise eesmärgil. Kahjuhüvitise vähendamist tingivad asjaolud on sedavõrd kaalukad, et välistavad kahju väljamõistmise. RVastS § 13 lg 3 järgi tuleb tuvastada, kas tegevuslubade kehtetuks tunnistamise otsuste tegemata jätmine oleks kaebajal väidetava kahju tekkimise ära hoidnud. Lisaks tuleb RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestada eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1). Kaebaja õigusvastase tegevuse tõttu ei oleks kahju tekkimine välditav olnud ka ilma MTA välja antud tegevuslubade kehtetuks tunnistamise (ja kehtivuse peatamise) otsusteta. 2) MTA 04.09.2014 otsusest nähtuvalt tulenes põhjus, miks MTA tegevusloa kehtivuse lõpetas, kaebaja enda käitumisest – kaebaja suhtes oli alustatud kontrollimenetlust ja äriühingul ei olnud vara, et tasuda potentsiaalset maksuvõlga. MTA tuvastas, et kaebaja esitas teadlikult valeandmetega maksudeklaratsioone ja kohustas 06.04.2016 maksuotsusega kaebajat tasuma maksusumma 2 395 364,87 eurot. Kaebaja vaidlustas maksuotsuse, kuid kaebus jäeti rahuldamata ning maksuotsuse täitmist kohtumenetluse ajaks ei peatatud. Kui kaebaja oleks algusest peale deklareerinud käibemaksu õigesti, oleks tema 2014. a kohustused ületanud ainuüksi tema kasumit 1 916 780,87 euro võrra. Kaebajal puudus muu vara, millele sissenõue pöörata. Kaebaja vara ja kohustuste proportsiooni arvestades tegutses ta 2014. a-l maksejõuetuna ja kui kaebaja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA analoogselt 2017. a-ga pidanud hiljemalt augustis 2014 rahuldama maksuvõla kaebaja esitatud 1 000 000 euro suuruse kütuse müüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks 4(14)
3-18-531 tunnistamine tagatise puudumise tõttu, nii nagu toimus 27.02.2018 otsuse puhul. Varjatud maksejõuetuse olukorrast tulenevalt on ilmne, et kaebajal puudus võimekus esitada uut tagatist. Seega oleks kaebaja õiguspärase käitumise korral väidetav kahju pärast 2014. a septembrit paratamatult tekkinud. Kui kaebaja oleks esitanud õigete andmetega maksudeklaratsioone, ei oleks maksuhaldur teinud septembris 2014. a ning seejärel 09.02.2015 ning 21.04.2016 tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuseid. Seega tekkis kaebajal väidetav kahju tema enda õigusvastase tegevuse tõttu. 3) Kui MTA oleks RVastS § 13 lg 3 kohaselt järginud vajalikku hoolsust, poleks andnud õiguslikult ebaselges olukorras õigusvastaseid haldusakte ja lahendanud olukorra teisiti (tunnistanud kaebaja tegevusloa kehtetuks nt MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel), oleks kaebajale ikkagi väidetav kahju tekkinud, sest tegevusluba oleks peatatud muudel põhjustel. Seega ei mõjutanud haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine väidetava kahju tekkimist kaebajale ja nn vajaliku hoole järgimine ei oleks väidetavat kahju ära hoidnud. Kahju poleks ära hoidnud isegi see, kui kaebaja oleks käitunud õigusvastaselt, omades 2014. a juulis ja juulis teadlikult varjatud maksuvõlga, aga MTA ei oleks 2014. a septembris teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust ning maksuvõlg oleks tuvastatud tagantjärele 2016. a aprillis. Sel juhul oleks väidetav kahju tekkinud tagasiulatuvalt, sest ka sel juhul oleks pidanud maksuvõlga täitma kaebaja tagatise arvelt, mis oleks viinud lõppastmes tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni. Lisaks tuleb arvestada kaebaja osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1). Aktsepteerida ei saa olukorda, kus isik varjab maksukohustust ja esitab sellega seonduvate meetmete tõttu kahju hüvitamise nõude. Faktilised asjaolud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks olid olemas juba septembris 2014, kuid kaebaja varjas neid asjaolusid teadlikult. 4) Tallinna Ringkonnakohus märkis 14.11.2019 otsuses, et kahju tekitanud isik peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja väidetavat tulu sellises suuruses saanud. Esiteks poleks kaebaja enda väidetud tulu alates 2014. a sügisest saanud juba seetõttu, et äriühingu tegelik varade ja kohustuste proportsioon oli selgelt kohustuste poole kaldu. Lisaks, kuna kaebajal oli 2014. a juunis ja juulis 2 395 364,87 euro suurune maksukohustus, mida ta teadlikult varjas, siis ei teeninud kaebaja tulu 92 403,17 eurot kuus, vaid oli kahjumis. Seetõttu pole alust eeldada, et kaebajal oleks ka tulevikus tulu tekkinud. Pigem viitab kaebaja reaalne majanduslik olukord 2014. aastal juhatuse liikme kohustusele esitada äriühingu kohta pankrotiavaldus. Ühtlasi on ilmne, et pärast 2014. a juunit ja juulit ei olnud kaebajal kavatsust ega võimekust kütuse müügist kasumit teenida, sõltumata sellest, kui suurt kasumit teenis kaebaja kuni 2014. a septembrini. 5) Lisaks tuleb võtta arvesse asjaolu, et MTA-l tuli tegevuslubade kehtetuks tunnistamise ja nende peatamise otsuste motiveerimisel tegutseda õiguslikult ebaselges olukorras, sest MSÜS sätted ei olnud selged ja normide rakendamise praktika oli vähene. MTA eksis haldusaktide motiveerimisel põhjusel, et MSÜS oli ajal, mil algasid kaebaja kütuse müügi tegevusloaga seonduvad menetlused, suhteliselt uus seadus, mõneti raskesti tõlgendatav ja kohati lünklik. MSÜS on tehtud mõeldes mitmetele majandustegevuse valdkondadele. Teisest küljest on seadus seetõttu paljuski pinnapealne ja jätab (ka eelnõu seletuskirjas) teatud MTA järelevalvemeetmete jaoks olulised kohad sõnaselgelt selgitamata. MTA toimetas kaebaja kütuse müügi tegevusloaga seonduvaid menetlusi, mis põhjustasid kaebaja tegevuse peatumise, heas usus seadust tõlgendades.
15.Tallinna Halduskohus rahuldas 03.02.2021 otsusega OÜ Neopol Invest kaebuse osaliselt ning mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 135 000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 12.02.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Kaebaja menetluskulude katteks mõistis halduskohus MTA-lt välja 75 eurot ning jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5(14)
3-18-531 1) Kaebuse lahendamisel tuleb võtta aluseks kaebaja tegelik majanduslik seis, arvestades sealhulgas 06.04.2016 maksuotsusega tagantjärele tuvastatud kohustust. Põhjendatud ei ole asetada kaebaja kahjunõude lahendamisel positsiooni, kus ta oleks olnud enda maksuvõlga varjates. 2014. a augustiks oli kaebajal 2 395 364,87 euro suurune maksukohustus. Maksuhaldur oleks eelduslikult lugenud kaebaja poolt 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise juba 2014. a teises pooles kaebaja 2014. a juuni ja juuli maksuvõla katteks, nagu MTA tegi 06.04.2016 maksuotsuse tegemise järgselt. See tähendaks, et kaebaja ei oleks enam täitnud tagatise olemasolu nõuet kui tarbimisse lubatava kütuse müümise eeltingimust. Sellises olukorras oleks kaebaja pidanud leidma vahendid uue tagatise esitamiseks ja maksuvõla tasumiseks, st kokku oleks tulnud kaebajal enda tegevuse jätkamiseks kütuse müüjana leida eelduslikult täiendavalt 2 395 364,87 eurot. On äärmiselt vähetõenäoline, et kaebaja oleks suutnud ja soovinud leida sellise lisafinantseeringu. 2) Tallinna Ringkonnakohus leidis 14.11.2019 otsuses (mida MTA ei vaidlustanud), et kuigi kaebajal eksisteeris 2014. a juuni ja juuli osas (varjatud) maksuvõlg 2 395 364,87 eurot, saab siiski pidada usutavaks ja tõendatuks, et pool aastat hiljem, s.o seisuga 09.02.2015 oli kaebajal põhjendatud ootus jätkata majandustegevust kütuse müüjana, st omada kütuse müüja tegevusluba ja tegutseda kasumlikult ning seda takistas vaid MTA 09.02.2015 õigusvastane otsus. HKMS § 202 lg 2 kohaselt on selles ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel halduskohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seega tuleb ringkonnakohtu juhistest tulenevalt asuda seisukohale, et kaebajal tekkis MTA 09.02.2015 otsuse tegemise tulemusena kahju (takistus majandustegevuse jätkamiseks kütuse müüjana) ning kohtul tuleb hinnata sellise kahju suurust. Praeguses asjas ei ole saamata jäänud tulu suurust võimalik täpselt kindlaks teha, mistõttu otsustab hüvitise suuruse kohus kaalutlusõiguse alusel. 3) Kaebaja on saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võtnud 2014. a kasumiaruande, mille järgi teenis ta 2014. a märtsist augustini kütuse müügist kasumit kokku 554 419 eurot ehk 92 403,17 eurot kuus. Samas nähtub 25.02.2015 kaebuses sisalduvast esialgse õiguskaitse taotlusest (haldusasi nr 3-15-467), et kaebaja saamata jäänud tulu kütuseturul tegutsemise aja jooksul oli ca 40 000 eurot kuus ehk mitte vähem kui 200 000 eurot viiekuulise perioodi jooksul. Esialgse õiguskaitse taotluses märgitu annab alust kahtluseks, et kohtule esitatud 2014. a kasumiaruanne ei kajasta reaalset ärikasumit kõnealusel perioodil. Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 otsuses on nimetatud erinevusele tähelepanu juhitud, kuid vaatamata sellele ei ole menetlusosalised edasises menetluses esitanud ühtegi seisukohta ega tõendit seoses 2014. a kasumiaruande õigsusega. Kuivõrd asjas ei ole esitatud selliseid usaldusväärseid tõendeid, mille põhjal saaks hinnata, kui palju võis kaebaja 2014. a märtsist augustini kütuse müügi tehingutelt tulu teenida, lähtub kohus oma hinnangulises kahjuarvestuses, et see võis nimetatud perioodi ühel kuul olla maksimaalselt 40 000 eurot. 4) Puudub vaidlus, et kasumiaruandes ei kajastu MTA 06.04.2016 maksuotsusega tuvastatud maksunõue. Järelikult ei saanud kaebaja tegevus kasumiaruandes kajastatud perioodil olla kasumlik ning kaebaja majanduslikku seisu arvestades on küsitav, kas ta oleks olnud suuteline ja huvitatud edaspidi täitma Afforda Energy OÜ-ga 05.05.2014 sõlmitud ostumüügilepingut nr 0505/14, mis kehtis kuni 31.12.2015. On üldteada, et alates 2014. a keskpaigast hakkasid kütuse jaehinnad oluliselt langema ning hinnalangus kestis kuni 2016. a keskpaigani. Seega, kui kaebaja oleks 09.02.2015 seisuga ostnud kütust oma tehingupartneri(te)lt, on äärmiselt väheusutav, et kaebaja oleks suutnud kütust kasumlikult edasi müüa. Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsis „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele“ (Tallinn, 2019) on välja toodud, et kütuse omahinna ja kütusemüüjate tulu osakaal jaehinnas vähenes 2016. a-l Eestis seni madalaimale tasemele, 36%-le ja maksude osakaal (aktsiis ja käibemaks) tõusis 64%-le. 6(14)
3-18-531 Arvestades üldist majandusseisu kütuseturul aastatel 2014–2016 ning kaebaja majanduslikku olukorda, on väga vähetõenäoline, et kaebaja oleks suutnud kütuse müümisega kasumlikult jätkata või oma kohustuste mahtu oluliselt vähendada. Seda järeldust ei kummuta ka kaebuse p-s 3.5.14 toodud võrdlus, kus kaebaja võrdleb Afforda Energy OÜ-ga kokku lepitud kütuse sisseostuhindu ja toonaseid kütuse müügihindu. Võrdluses kajastub vaid kütuse sisseostuhind; kütuselt tasutavad riiklikud maksud (aktsiis, käibemaks, varumakse) on välja jäetud. 886 906 kg kütust, mis kaebajal oli 04.09.2014 seisuga aktsiisilaos, müüdi poolte kokkuleppel eriloaga 2015. a alguses ära. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks ise seda kütust müües saanud suuremat tasu. 5) Eeltoodule vaatamata ei saa siiski täielikult välistada, et kaebaja oleks pärast 09.02.2015 otsust olnud võimeline tegema üksikud kasumlikud kütuse müügi tehingud, millega tema kahjum või võlad oleksid kujunenud väiksemaks. Kuivõrd tagantjärele on keeruline või lausa võimatu tuvastada, millises ulatuses oleks kaebaja võinud kahjumit või võlgu vähendada, tuleb hüvitist vähendada hinnanguliselt. Arvestades mh kirjeldatud majanduslikku olukorda ja muutunud ärikeskkonda, saab lugeda mõistlikult tõenäoliseks kuni 30% suuruse kasumi tekkimist kaebajal võrreldes varasemate perioodidega. Seega tuleb arvestuslikku hüvitist vähendada 70% võrra. Isegi juhul, kui kaebaja oleks veel pärast 09.02.2015 ilma MTA õigusvastaste otsusteta saanud kahjumlikult edasi tegutseda, on selge, et selline võimekus oleks igal juhul ära langenud 11.05.2016, mil MTA kandis kaebaja poolt kütuse müügi tegevusloa tagatiseks antud 1 000 000 eurot 06.04.2016 maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla katteks, kuivõrd ilma uut tagatist andmata ei oleks kaebaja enam saanud kütuse müüjana edasi tegutseda (vedelkütuse seaduse § 3 lg 3). Kaebaja väide, et ta oleks suutnud ja soovinud MTA-le uue tagatise anda, pole usutav. Seega võib kahju hüvitamine kõne alla tulla maksimaalselt 15 kuu eest, s.o perioodi 10.02.2015–11.05.2016 eest. Eeltoodud põhjustel tuleb kahjuhüvitist vähendada 180 000 euroni. 6) MTA 09.02.2015 otsusega peatati kaebaja kütuse müügi tegevusluba nr VKM000850 alates 10.02.2015 kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 alusel. MTA 21.04.2016 otsusega tunnistati kaebaja kütuse müügi tegevusluba nr VKM000850 kehtetuks alates 22.04.2016 MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Mõlema otsuse tegemise tingis maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et kaebaja on toime pannud maksupettuse. Viidatud MSÜS normide rakendamise praktika oli küll vähene, kuid samas on selge, et äriühingu tegevusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise näol MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 alusel on tegemist intensiivsete meetmetega, mille kohaldamisel tuleb haldusorganil hoolikalt ja põhjalikult hinnata, kas täidetud on kõik eeldused nimetatud normide kohaldamiseks. Kui normi sõnastus ei ole piisavalt selge ja seda võib tõlgendada mitmel moel, tuleb hinnata normi eesmärki ning võtta abiks ka seaduseelnõu seletuskiri, mis aitab mõista seadusandja tegelikku tahet. Praegusel juhul ei ole vastustaja MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 tõlgendamisel arvesse võtnud muid MSÜS norme, nende omavahelisi seoseid ja seletuskirjas toodud selgitusi. Isegi kui leida, et kõnesolevad normid koos seletuskirjaga jätsid mõnevõrra ruumi mitmeti tõlgendamiseks, tulnuks MTA-l pärast Tallinna Halduskohtu 02.09.2015 otsust haldusasjas nr 3-15-467 hinnata oma seisukohad kriitilise pilguga uuesti üle. Sealjuures pidi vastustajale olema ettenähtav, et tegevusloa peatamisel või kehtetuks tunnistamisel võib kaebajal jääda kütuse müügist tulu saamata. Seega saab vastustajale ette heita hooletust VÕS § 104 lg 2 tähenduses. 7) Kui kaebaja ei oleks õigusvastaselt käitunud, siis ilmselgelt ei oleks MTA ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise otsuseid teinud. Õige ei ole aga vastustaja seisukoht, et MTA oleks võinud kaebaja tegevusloa muul alusel kehtetuks tunnistada. Riigikohus on 11.10.2017 otsuse nr 3-15-467 p-s 12 selgesõnaliselt märkinud, et puudus sisuline vajadus rakendada kaebaja suhtes MSÜS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud 7(14)
3-18-531 meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud. Kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse täitmise tagamiseks. Seega ei oleks enne MTA 06.04.2016 maksuotsuse tegemist saanud kõne alla tulla kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamine või kehtetuks tunnistamine MSÜS eelviidatud sätete alustel. Kuigi MTA 21.04.2016 otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta tehti pärast MTA 06.04.2016 maksuotsust, siis ei ole vastustaja välja toonud ega põhjendanud, millisel muul õiguslikul alusel oleks vastustaja kaebaja tegevusloa saanud kehtetuks tunnistada. Seega ei ole vastustaja kokkuvõttes põhistanud, et kaebaja tegevusluba oleks tulnud kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada mõnel muul, MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustes nimetamata põhjusel. 8) Põhjendatuks saab pidada vastustaja oletust, et kui kaebaja oleks käitunud õiguspäraselt ja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA tõenäoliselt pidanud hiljemalt augustis 2014 maksuvõla rahuldama kaebaja esitatud kütusemüüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks tunnistamine tagatise puudumise tõttu sarnaselt MTA 27.02.2018 otsusele. Kuigi kaebaja on alusetult arvanud maha sisendkäibemaksu kõrvaltegevuse (mälukaartide ost-müük) näiliste tehingute kaudu, oli nende eesmärgiks vähendada kütuse müügitehingutest tekkinud käibemaksukohustust. Kohtule ei nähtu selliseid põhjuseid, miks tuleks praegusel juhul pidada maksuvõla (osalist) rahuldamist kaebaja esitatud tagatise arvelt ilmselgelt õigusvastaseks. Arvestades kaebaja õigusvastast tegevust maksupettuse toimepanemisel, MTA eesmärke tegevusloa kehtivuse peatamisel ja selle kehtetuks tunnistamisel ning MSÜS normide mõningast ebaselgust ja vähest rakendamise praktikat, tuleb hüvitist täiendavalt vähendada 25% võrra (180 000 eurost) ehk 135 000 euroni. 9)
16.Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 1) Halduskohtu otsus on vastuoluline. Halduskohus leidis põhjendatult, et kui kaebaja oleks õigesti deklareerinud 2 395 364,87 euro suuruse maksukohustuse, oleks maksuhaldur eelduslikult lugenud 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise juba sama aasta teises pooles kaebaja 2014. a juuni ja juuli maksuvõla katteks. Sellisel juhul poleks kaebaja puhul olnud täidetud tagatise olemasolu kui tarbimisse lubatava kütuse müügi eeltingimus ning ta oleks pidanud leidma tegevuse jätkamiseks täiendavalt 2 395 364,87 eurot. Halduskohus pidas sellist võimalust äärmiselt ebatõenäoliseks. Ehkki halduskohtu hinnangul oli kaebaja võimekus tegevust jätkata küsitav, pidas kohus samas tõenäoliseks võimalust, et kaebajal oli 2015. a seisuga kavatsus ja võimalus teha vähemalt üks kasumlik kütuse müügi tehing. Kuivõrd selle aja seisuga oleks kaebajal pidanud kütuse müügi luba üldse puuduma, on kohus põhjendamatult järeldanud, et kaebaja oleks teinud mõne kasumliku kütuse müügi tehingu. 2) Halduskohus leidis ringkonnakohtu 14.11.2019 otsusele tuginedes, et kaebajale kahju tekkimise saab pidada tõendatuks. Halduskohus kohaldas seejuures ebaõigesti HKMS § 202 lg-t 2. Nimetatud sätte alusel olid halduskohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, mitte aga tõendite hindamisel. Kahju olemasolu tuvastamine põhineb tõendite hindamisel, mitte õigusnormi tõlgendamisel. Ringkonnakohus märkis ühtlasi, et erandjuhul võivad hüvitise vähendamist tingivad asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et välistavad hüvise väljamõistmise üldse. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad, tugines mh 06.04.2016 maksuotsuse mõjule ja tähendusele kahjunõude lahendamisel, ning halduskohus võttis maksuotsuse asja materjalide juurde. Olukorras, kus halduskohus nõustus kaebaja tegevuse jätkamise võimalikkust 8(14)
3-18-531 puudutavate maksuhalduri seisukohtadega, oleks kohus pidanud asuma seisukohale, et maksuhaldur ei tekitanud kaebajale kahju. Pole võimalik järeldada, et kaebaja saanuks teha kütuse müügi tehinguid olukorras, kus õiguspärase käitumise korral oleks tal kütuse müügi luba puudunud.
17.OÜ Neopol Invest vaidleb MTA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Halduskohus ei jaatanud kaebajale kahju tekkimist pelgalt ringkonnakohtu otsusele tuginedes ning ei rikkunud HKMS § 202 lg-t 2. Halduskohus hindas ringkonnakohtu juhistest lähtuvalt tõendeid ja asjaolusid, ning jõudis nende põhjal järeldusele, et kaebajale tekkis vastustaja tegevuse tulemusel kahju. Maksuotsuse võtmine asja materjalide juurde ei saa seda järeldust vastustaja arvatud määral mõjutada.
18.OÜ Neopol Invest palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada, s.o mõista vastustajalt välja 2 914 304,60 eurot koos viivisega lisaks halduskohtu otsusega välja mõistetule. 1) Halduskohus on 06.04.2016 maksuotsuse asja juurde võtmisega rikkunud HKMS § 157 lg-id 1 ja 2. HKMS ei näe kohtule ette õigust lisada toimikusse tõendeid kohtulahendi tegemise staadiumis. Kuivõrd maksuotsust ei olnud menetluse ajal toimikus, ei saanud kaebaja selle tõendi kohta oma arvamust avaldada ning sellele tuginemine kohtuotsuses oli kaebaja jaoks üllatuslik. Kui kohus pidas oluliseks üksnes maksuotsuse tegemise fakti, puudus vajadus võtta maksuotsus toimikusse. Kõnealune tõend tuleb seetõttu praeguse asja toimikust eemaldada. Ei saa välistada, et maksuotsuse võtmine asja materjalide juurde mõjutas kahjuhüvitise suurust. 2) Kohus luges HKMS § 60 lg-s 1 ja § 157 lg-s 2 sätestatut rikkudes üldtuntuks asjaolu, et aastatel 2014–2016 langesid naftahinnad 70%, ning järeldas alusetult, et hinnalanguse tõttu oleks kindlasti langenud ka kaebaja kasum. Üldtuntud asjaoluks saab iseenesest pidada kütuse hindade langust nimetatud ajavahemikul, aga mitte languse protsenti. Viimase asjaolu kohta oleks kohus pidanud andma menetlusosalistele võimaluse esitada oma arvamus. Halduskohtu viidatud allikad – Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüs ning Maailmapanga ja Õhtulehe artiklid – ei kinnita kohtu seisukohta, et kütuse hindade langus 70% aastatel 2014–2016 on üldtuntud asjaolu. Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsi spetsiifiline sisu ja maht (50 lk) viitavad pigem sellele, et tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga, kuivõrd vastasel juhul puudunuks tõenäoliselt vajadus seda nähtust nii mahukalt uurida. Maailmapanga artiklis käsitletakse üksnes toornafta hinnakõikumisi. Ka 2020. a kevadel oli toornafta tuleviku müügihind negatiivne, kuid vaatamata sellele teenisid kütuse jaemüüjad selle müügilt kasumit. Õhtulehe artiklis on viidatud kütusehinna langusele, kuid seda pole seotud kütusemüüjate kasumlikkuse langusega. Seejuures pole vastustaja menetluse käigus kütusehinna langusele kordagi viidanud. 3) Kohtu järeldus, et tagatise puudumine mõjutab kaebaja tegevuse kasumlikkust, ei ole otsuses loogiliselt jälgitav ega ka põhjendatud. Kaebaja vastuargumendid selles küsimuses jättis kohus käsitlemata. Tagatise puudumisest ei saa järeldada kaebaja kasumi teenimise võimekuse puudumist. Kuivõrd tagatis tasutakse enne kütusemüügiga tegelemise alustamist, ei ole selle olemasolu kuidagi seotud ettevõtte kasumlikkusega. Kaebajal ei olnud mõistlik tagatist pärast selle maksuvõla katteks kandmist kohe uuesti tasuda, kuivõrd vahetult enne seda oli vastustaja teinud järjekordse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse, mille kaebaja kohtus vaidlustas. Seega ei saa pidada õigeks kohtu järeldust, et kaebaja võimekus äritegevusega edasi tegeleda tuleb igal juhul lugeda lõppenuks alates 11.05.2016. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et tagatist ei tasuta ettevõtte käibevahendite arvelt ning selle tasumisega ettevõtte vara ei vähene. Seega
9(14)
3-18-531 jääb arusaamatuks, miks oleks uue tagatise andmine pidanud mõjutama kaebaja äritegevuse kasumlikkust. 4) Kohtu põhjendused kahjuhüvitise vähendamisel ei ole piisavalt jälgitavad ja arusaadavad, eriti osas, mis puudutab asjaolude mõju hüvitise vähendamisele protsentuaalses osakaalus.
19.Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. 1) Vastustaja leidis 13.02.2020 seisukohas, et kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada 06.04.2016 maksuotsusega määratud maksusummaga. Kaebaja oli teadlik maksuotsusest ja kohtumenetlusest haldusasjas nr 3-16-860 ning tal oli võimalik enne halduskohtu otsuse tegemist avaldada arvamust selle kohta, kuidas mõjutab maksuotsus kahjunõude lahendamist. Seega ei saanud maksuotsuse asja materjalide juurde võtmine olla kaebaja jaoks üllatuslik. 2) Kohus on õigesti lugenud kütuse hindade languse aastatel 2014–2016 üldtuntud asjaoluks. See asjaolu on kontrollitav ka muudest allikatest peale halduskohtu viidatud allikate. Kohtu järeldus, et kaebaja poleks suutnud kütuse müümisega kasumlikult jätkata, ei põhine ainult kütusehindade langusel, vaid ka mh asjaolul, et vara ja kohustuste proportsiooni arvestades tegutses kaebaja 2014. a-l (seda teadlikult varjates) maksejõuetuse olukorras. 3) Kohus sisuliselt nõustus maksuhalduri 13.02.2020 seisukohaga, et pärast maksunõude rahuldamist tagatise arvelt poleks kaebaja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt olnud võimeline edasi tegutsema. Halduskohus on põhjendanud, miks ei saa tagatissumma uuesti tasumist pidada usutavaks. Ilma tagatiseta ei saa ettevõte tegeleda kütuse müügiga ega sellelt tegevuselt kasumit teenida. 4)
Kohtu põhjendused kahjuhüvitise vähendamisel on piisavalt jälgitavad ja arusaadavad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20.Halduskohus võttis 03.02.2021 otsusega asja materjalide juurde 06.04.2016 maksuotsuse, märkides põhjenduseks, et MTA tugineb mh oma 13.02.2020 seisukohas sellele maksuotsusele, kuid ei ole seda halduskohtule esitanud. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses 06.04.2016 maksuotsuse eemaldamist asja toimikust. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei andnud küll kaebajale võimalust avaldada arvamust tõendi toimikusse võtmise kohta, kuid tegemist polnud menetlusnormi olulise rikkumisega. Maksuotsus on asjakohane tõend (HKMS § 62 lg 2), mille sisuga oli kaebaja juba tuttav. Maksuotsuse tegemise faktis ja sellega määratud maksusumma suuruses ei saa olla vaidlust ning maksumenetluses tuvastatud asjaolud on kajastatud ka MTA 21.04.2016 otsuses, mis esitati kohtule koos kaebusega. Kuivõrd MTA oli maksuotsusele oma seisukohtades viidanud, ei saanud selle asja materjalide juurde võtmine ega arvestamine kahjunõude lahendamisel olla kaebaja jaoks üllatuslik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus omistanud maksuotsusele kahjunõude lahendamisel kaebajale üllatuslikku ehk poolte seisukohtades avaldatust oluliselt erinevat tähendust. Lisaks oli kaebajal võimalik avaldada selle tõendi kohta arvamust apellatsioonimenetluses.
21.20.12.2018 kaebuse täpsustuses palus kaebaja hüvitada talle MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustega ehk ajavahemikul 10.02.2015–06.11.2017 (ligi 33 kuud) tekitatud kahju 3 049 304,60 eurot. Sellest ajavahemikust ja summast lähtus halduskohus kahjunõude lahendamisel ning nendest lähtub ka ringkonnakohus apellatsioonkaebuste lahendamisel.
22.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui 10(14)
3-18-531 kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju hindamisel lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (Riigikohtu 14.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-13-481, p 43). RVastS § 7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.
23.RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse lisaks otsesele varalisele kahjule ka saamata jäänud tulu. Kuivõrd RVastS-s pole saamata jäänud tulu mõistet avatud, tuleb lähtuda VÕS-s antud definitsioonist. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 kohaselt lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt nt Riigikohtu 21.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12).
24.Ringkonnakohus selgitas praeguses asjas 14.11.2019 tehtud otsuses, et kaebajal tuleb tõendada, et tal oli tegelik kavatsus kütust müüa, ta tegi selleks ettevalmistusi ning kütuse müümine ja sellelt tulu (kasu) saamine oleks olnud võimalik, kui MTA õigusvastased 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsused ei oleks seda nurjanud ning MTA-l tuleb kaebaja seisukoha ümberlükkamiseks näidata, et teatud põhjustel poleks kaebaja siiski saanud tõenäolist kütuse müügist laekuvat tulu (kasu). Ringkonnakohus leidis nimetatud otsuses, et kaebajal oli kavatsus ja võimalus kütuse müügiga jätkata ning isegi kui kaebaja oli 09.02.2015 seisuga kahjumis, oleks tema kahjum või võlad olnud väiksemad, kui ta oleks saanud pärast 09.02.2015 teha vähemalt ühe kasumliku kütuse müügi tehingu. Ringkonnakohus asus eelmises kohtuotsuses seisukohale, et seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks kaebajale kahju tekkimise 09.02.2015 seisuga ning ühtlasi saab järeldada, et kaebajale kahju tekkimise ning MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste vahel on olemas põhjuslik seos.
25.Halduskohus leidis, et kuivõrd tema otsus on samas ringkonnakohtus vaidlustatav, ei ole otstarbekas asuda asja uuel läbivaatamisel kahju tekkimist puudutavas osas ringkonnakohtust erinevale seisukohale, viidates seejuures HKMS § 202 lg-le 2. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et nimetatud sättest tulenevalt olid halduskohtule asja uuel lahendamisel kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, mitte aga tõendite hindamisel. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel ilmnevad uued asjaolud või tõendid, mis mõjutavad kohtu järeldusi, on halduskohtul iseenesest õigus mitte lähtuda kõrgema astme kohtu otsuses tuvastatuks loetust. Samas nähtub, et asja uuel arutamisel halduskohtus ei esitanud menetlusosalised täiendavaid tõendeid, vaid üksnes täpsustasid varasemaid seisukohti. 21.04.2016 maksuotsuse võtmine asja materjalide juurde ei ole mõjutanud halduskohtu seisukohti kahju tekkimist ja põhjuslikku seost puudutavas osas.
26.Halduskohus asus seisukohale, et kahjunõude lahendamisel tuleb aluseks võtta kaebaja tegelik majanduslik seis, arvestades ka maksuotsusega tuvastatud kohustust, ning kaebajat ei saa asetada positsiooni, kus ta oleks olnud (oli) maksuvõlga varjates. Maksunõuet arvestades on halduskohtu arvates võimalik tagantjärele väita, et kaebaja tegevus ei saanud perioodil 15.03.–04.09.2014 olla kasumlik, arvestades, et maksukohustused oleksid ületanud kaebaja 2014. a väidetavat kasumit (478 584 eurot) enam kui 1,9 miljoni euro võrra. Halduskohus järeldas, et kui kaebaja oleks 2014. a juunis ja juulis maksukohustuse ettenähtud korras 11(14)
3-18-531 deklareerinud, oleks maksuhaldur eelduslikult arvanud kaebaja esitatud kütuse müüja tagatise juba 2014. a teises pooles maksuvõla katteks ja seega oleks tulnud kaebajal kütuse müügi jätkamiseks leida ligi 2,4 miljonit eurot täiendavaid vahendeid. Sellist võimalust pidas halduskohus äärmiselt vähetõenäoliseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada 2014. a juunis ja juulis tekkinud ning hiljem maksuotsusega tuvastatud maksukohustusega. Seejuures on väga keeruline teha kindlaks, kas kaebaja oleks maksukohustust arvestades 09.02.2015 seisuga olnud võimeline kütuse müügiga jätkama ja sellelt tulu teenima. Seetõttu ei välista ringkonnakohus kahju tekkimist, kuid võtab maksukohustusega seotud ebakindlust arvesse kahjuhüvitise suuruse määramisel RVastS § 13 järgi.
27.Kaebaja esitatud 2014. a kasumiaruande kohaselt teenis ta ajavahemikus märts kuni august kütuse müügist kasumit kokku 554 419 eurot ehk 92 403,17 eurot kuus. Halduskohus on kaebaja haldusasjas nr 3-15-467 esitatud kaebuses sisalduvale esialgse õiguskaitse taotlusele viidates järeldanud, et kasumiaruanne ei kajasta reaalset ärikasumit nimetatud perioodil ning kaebaja saamata jäänud tulu oli tegelikult mitte rohkem kui 40 000 eurot kuus, nagu kaebaja esialgse õiguskaitse taotluses on märkinud. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega ning samuti halduskohtu seisukohaga, et kaebaja võimekus edasi tegutseda oleks igal juhul ära langenud 11.05.2016, mis MTA kandis 1 miljoni euro suuruse tagatise maksuvõla katteks, kuivõrd kaebaja majanduslikku seisu ja maksuvõla suurust arvestades pole usutav, et kaebaja oleks leidnud vahendid nii maksuvõla jäägi kui ka tagatise uuesti tasumiseks. Esialgse tagatise tasus kaebaja rohkem kui aasta pärast selle määramist, millest võib järeldada, et sellest veelgi suurema summa leidmine olnuks kaebaja jaoks keeruline ja aeganõudev. Kaebaja on põhjendanud tagatise mittetasumist sellega, et polnud mõistlik seda kohtuvaidluste ajal teha. Samas aga ei tasunud kaebaja tagatist ka pärast MTA 21.04.2016 otsuse üle toimunud kohtuvaidluse haldusasjas nr 3-16-1003 lõppemist ning MTA tunnistas 27.02.2018 otsusega tegevusloa tagatise esitamata jätmise tõttu kehtetuks. Puudub alus arvata, et kaebaja võimalused tagatise summat tasuda olid 11.05.2016 seisuga paremad kui 06.11.2017, mil MTA peatas kaebaja tegevusloa kuni tagatise esitamiseni. Seega saaks eeltoodu põhjal maksimaalne kahjuhüvitis muid hüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid arvestamata olla 600 000 eurot (40 000 × 15).
28.Halduskohus luges üldtuntuks asjaolu, et alates 2014. a keskpaigast hakkasid kütuse jaehinnad seoses naftahinna langusega oluliselt langema ning hinnalangus kestis kuni 2016. a keskpaigani. HKMS § 60 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Asjaolu üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel avaldada selle asjaolu kohta seisukohta (Riigikohtu 08.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 37). Praegusel juhul on halduskohus kolmele menetlusvälisele allikale viidates põhjendanud vahemikus 2014–2016 kütuse hinnalanguse üldtuntud asjaoluks lugemist, kuid ei ole võimaldanud selle kohta pooltel arvamust avaldada, rikkudes sellega menetlusnormi. Kaebaja ei vaidle põhimõtteliselt vastu kütuse hindade languse üldtuntud asjaoluks lugemisele, kuid ei nõustu halduskohtuga selles, et üldteadaolevaks saab lugeda kütusehindade languse just 70% ulatuses. Halduskohtu viidatud Maailmapanga artikli1 kohaselt langes nafta maailmaturu hind 70%, kuid sellest ei saa veel järeldada, et ka diislikütuse ja bensiini jaehinnad langesid samas ulatuses. See ei tulene ka Eesti Konjunktuuriinstituudi Kättesaadav: https://blogs.worldbank.org/developmenttalk/what-triggered-oil-price-plunge-2014-2016-andwhy-it-failed-deliver-economic-impetus-eight-charts?fbclid=IwAR2T2PhLNPKtuuX7dYyhwolH9ecN1vBWFb88o4YePBgs52mBCcqu0a_Y0w#:~:text=Between%20mid%2D2014%20and%20early,supply %2Ddriven%20collapse%20of%201986.
12(14)
3-18-531 2019. a analüüsist „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele“.
29.Kaebaja ja Afforda Energy OÜ vahel sõlmitud ostu-müügilepingu nr 0505/14 lisas 1-4 lepiti kokku müüdavate kütuste hinnad ja kogused vahemikuks 04.08.–31.08.2014. Halduskohtu arvamus, et üldjuhul ostavad kütuse hulgimüügiga tegelevad äriühingud kütused suurtes kogustes teatud perioodiks, võib olla põhjendatud, kuid arvestada tuleb ka võimalusega, et järgnevate perioodide osas oleks kaebaja saanud kokku leppida madalamates ostuhindades. Ringkonnakohus peab siiski tõenäoliseks, et kaebaja kütuse müügist teenitud tulu oleks 2015. ja 2016. aastal ärikeskkonna muutumise tõttu olnud märksa väiksem kui 2014. aasta esimeses pooles.
30.RVastS § 13 lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud süülise käitumisega. Seega on saamata jäänud tulu hüvitamine piiratum kui otsese varalise kahju hüvitamine ning mitte igasugune avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ei anna alust saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustajale saab ette heita hooletust. Ehkki MSÜS kohaldamispraktika oli MTA otsuste tegemise ajal vähene ning halduskohus oli 09.01.2015 otsuses nr 3-14-51993 viidanud võimalusele tunnistada kaebaja tegevusluba maksupettuse kahtluse tõttu kehtetuks MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel (seda võimalust põhjalikumalt analüüsimata), pidanuks vastustaja kaalutlusõiguse alusel tegevusloa peatamisel ja kehtetuks tunnistamisel nende tegevuste tagajärgi arvestades tegutsema kõrgendatud hoolsusega, sh uurima seaduseelnõu seletuskirja ja MSÜS normide omavahelisi seoseid. Riigikohus leidis 11.10.2017 otsuses nr 3-15-467 (p 12), et puudub sisuline vajadus rakendada ettevõtja suhtes MSÜS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud; kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse täitmise tagamiseks. Seega ei tulene RVastS § 13 lg-st 2 välistust kaebajale tekkinud kahju hüvitamiseks, küll aga saab kohtupraktika järgi kergemat süü vormi arvestada vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud alustel (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 33-1-11-15, p 28).
31.RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane. Erandlikel juhtudel võivad hüvitise vähendamist tingivad asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et välistavad hüvise väljamõistmise üldse (Riigikohtu 15.04.2008 otsus nr 3-3-1-6-08, p 14; 08.05.2014 otsus nr 33-1-9-14, p 58; 26.02.2015 otsus nr 3-3-1-80-14, p 11). Kahjustatud isiku osa arvestamise põhimõtted sätestab eraõiguses VÕS § 139, mille lõikest 2 tuleneb kahjustatud isikule kohustus vähendada temal lasuvat kahju, kui seda võis temalt mõistlikult oodata. Praegusel juhul on kaebaja vaidlustanud MTA otsused tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise kohta ning seeläbi püüdnud kahju vähendada. VÕS §‐s 140 sätestatud vastutuse piirang vastab sisuliselt RVastS § 13 lg 1 p‐le 5 (Riigikohtu 08.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-14, p 54). Nimetatud sätte alusel saab kohus hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta ka ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra suhtes (Riigikohtu 23.03.2020 otsus haldusasjas nr 3-16-1634, p 30). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi saab kohus vähendada kannatanu pahauskse käitumise korral nõutavat kahjuhüvitist varalise kahju eest VÕS § 139 või § 140 alusel (27.11.2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-128-13, p 12).
13(14)
3-18-531
32.Praeguses asjas tuleb kahju hüvitist vähendavate asjaoludena arvestada ärikeskkonna muutumisest ja kaebaja kehvast majanduslikust seisust (sh kaebajal lasuv maksukohustus) tingitud ebakindlust, kaebaja õigusvastast (pahauskset) käitumist ning vastustaja võimalikest kergeimat süü vormi. Kaebaja pani toime ulatusliku maksupettuse vaid mõned kuud pärast seda, kui oli alustanud kütuse müüki tegevusloa nr VKM000850 alusel. On tõenäoline, et kui kaebaja poleks käibedeklaratsioonidel valeandmeid esitades sisendkäibemaksu alusetult suurendanud ja seeläbi oma maksukohustusi vähendanud ning õigusvastast konkurentsieelist loonud, oleks ta juba enne praeguses asjas kahju hüvitamise aluseks oleva perioodi algust olnud maksejõuetu ning poleks ilmselt saanud edasi tegutseda, rääkimata tulu teenimisest. Teisisõnu tekitas kaebaja maksupettusega kunstlikult olukorra, kus ta pealtnäha tegeles kasumlikult kütuse müügiga. Kahjuhüvitise väljamõistmine viiks seega kaebaja põhjendamatu rikastumiseni avalike vahendite arvelt. Ringkonnakohtu hinnangul oleks sellistel asjaoludel hüvitise väljamõistmine vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise normistiku eesmärkidega. Kaebaja õigusvastast käitumist ja vastustaja süü vormi arvestades ei ole hüvitise välja mõistmata jätmine ka ebaõiglane. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise korral puudub alus viivise väljamõistmiseks.
33.Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab MTA apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
34.HKMS § 109 lg 4 alusel muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Kuivõrd kaebaja apellatsioonkaebus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole haldusega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1) ega ka riigilõivu tasunud, mistõttu pole alust kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.