Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-18-531 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(16)

3-18-531

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(16)

3-18-531 teenides kuue kuu jooksul kütusemüügi pealt kokku 554 419 eurot ehk keskmiselt 92 403,17 eurot kasumit iga kuu. See aruanne puudutab ainult OÜ Neopol Invest kütusemüügi tehinguid ega sisalda endas muid teenuste- ega kaupade müüki. Nimetatu on oluline, sest OÜ Neopol Invest tegeles perioodil 2014. a juuni-september ka arvutitarvikute (mälukaardid) müügiga. Kaebaja omas võimalust jätkata kasumi teenimist ja tegi ettevalmistusi kauba jätkuvaks müügiks. MTA 04.09.2014 otsuse tegemise ajal oli kaebajal aktsiisiladudes kokku 886 960 kg erinevaid kütuseid, millest bensiin 95 euro moodustas 14 605 kg ja suvine diislikütus 872 355 kg. Nimetatud kütus oli sisseostetud Afforda Energy OÜ käest hinnaga 560 eurot/tonn diislikütus ja 650 eurot/tonn bensiinkütus. Selliselt moodustas nimetatud kütuse sisseostuhind kaebaja jaoks aktsiisilaos kokku 499 745,85 eurot. Müügihindades lõpptarbijatele oli nimetatud toodangu väärtuseks kokku 1 160 647,45 eurot, arvestusega, et 872 355 kg diislikütust on erikaalu alusel ca 1 035 994 liitrit, toonase müügihinnaga 1,10 eurot/liiter ja 14 605 kg bensiini on erikaalu alusel ca 18 967 liitrit, toonase müügihinnaga 1,11 eurot/liiter. Ainuüksi see fakt tõendab, et kaebaja puhul oli tegemist reaalselt tegutseva ettevõttega, kellel oli olemas reaalne kaup, mida realiseerida oma kütuse müügi tegevusloa alusel ja realiseeritud kütuse arvelt soetada uus edasiseks tegevuseks. Samuti oli kaebajal kehtiv kauba sisseostu leping, milline oli sõlmitud 05.05.2014 Afforda Energy OÜ-ga ja mille alusel oli kaebajal õigus ja võimalus osta sisse erinevaid kütuseid. OÜ-l Neopol Invest oli sõlmitud ka mitmed lepingud kauba müümiseks (kaebuse lisad 18-21). Kuna OÜ-lt Neopol Invest võeti ära võimalus teenida kasumit (sh võimalus kasutada teenitud raha oma äri laiendamiseks), siis on põhjendatud nõuda ka VÕS §-s 113 sätestatud viivitusintressi eelviidatud summalt. 3) Nii vastustaja 09.02.2015 otsus kui vastustaja 21.04.2016 otsus tühistati põhjusel, et puudus õiguslik alus kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamiseks ja/või kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud otsuste vaidlustamiseks algatas kaebaja kohtuasjad nr 3-15-467 ja 3-16-1003, milles erinevate astmete kohtud tegid kokku viis otsust. Mõlemas kohtuasjas nõustusid kõigi astmete kohtud kaebajaga selles, et otsustel puudus õiguslik alus. Peamine põhjus 09.02.2015 otsuse kehtetuks tunnistamisele kohtuasjas nr 3-15-467 tulenes asjaolust, et vastustaja oli tegevusloa kehtivuse peatanud seoses rikkumisega, mis ei saanud olla aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. Seejuures oli kohalduva õigusnormi, MSÜS § 43 lg 1 p 1 kohta seaduse seletuskirjas sõnaselgelt märgitud järgmist: „Punkt 1 näeb ette tegevusloa kehtivuse peatamise kuni rikkumise kõrvaldamiseni või kuni majandustegevuse keelamise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni. Sel alusel peatamine on põhjendatud vaid juhul, kui rikkumised, mis on tinginud majandushaldusasutuse sekkumise, võivad perspektiivis olla aluseks majandustegevuse keelamisele või tegevusloa kehtetuks tunnistamisele, s.t. tegemist on majandustegevuse nõuete või tegevusloa kõrval tingimuste olulise rikkumisega, ning need on tekitanud kõrgendatud või olulise ohu.“1 Seetõttu ei saa pidada üllatuslikuks, et kohtud pidasid vastustaja otsust õigusvastaseks. Peamine põhjus 21.04.2016 otsuse kehtetuks tunnistamisele kohtuasjas nr 3-16-1003 tulenes asjaolust, et vastustaja viitas asjaoludele ja põhjendustele, mis ei olnud asjaomase normi (MSÜS § 37 lg 2 p 3) kohaldamisel asjakohased. Taas oli nii asjaomase normi kui sellega seotud MSÜS normide kohta seletuskirjas piisavalt selgitusi, mis ei jätnud kahtlust selles, et normi kohaldamine vastustaja poolt soovitud viisil ei ole õiguspärane. Seejuures on märkimisväärne, et vastustaja tegi kõnealuse otsuse pärast seda, kui kohtuasjas nr 3-15-467 oli halduskohus juba

MSÜS eelnõu (XI Riigikogu SE 806) seletuskiri lk 74-75, arvutivõrgus kättesaadav: https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ea272fce-517d-efd0-0274b1b8247c5de5/Majandustegevuse%20seadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus

4(16)

3-18-531 rõhutanud MSÜS seletuskirjaga arvestamise vajadust. Sellele vaatamata ei nähtu vastustaja otsusest, et seletuskirja selgitustega oleks arvestatud. Seetõttu ei olnud ka antud asjas üllatuslik, et kohtud pidasid vastustaja otsust õigusvastaseks. Vastustaja poolt MSÜS seletuskirjas sõnaselgelt märgitu eiramine otsuse tegemisel ning otsuse lõpuni kaitsmine läbi kõigi kohtuastmete ei anna tunnistust vajalikust hoolsusest avalike ülesannete täitmisel. Seega asub kaebaja seisukohale, et puudub alus vastustaja vastutuse piiramiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 ja § 13 lg 3 alusel. 4) Seonduvalt kaebaja 25.02.2015 esitatud kaebusega haldusasjas nr 3-15-467 märgib kaebaja, et ringkonnakohus ei ole kinnitanud, et see oleks asja lahendamisel oluline. Samuti ei väida kaebaja selles kaebuses kordagi, et tal puudus pärast esmast kütuse müügi tegevusloa taastamist 10.02.2015 tahtmine ja võimekus teenida tulu samas ulatuses, mis enne esimest loa kehtetuks tunnistamist (05.09.2014). Kaebaja kinnitab vaid fakti, et seoses tegevusloa ebaseadusliku peatamisega on kaebaja üldine majandusolukord halvenenud, mis on ka loogiline, kuna kaebajal oli põhialal tegutsemine välistatud. Kaebaja kinnitab, et tema tehingupartneritel oli jätkuvalt huvi kaebajaga koostöö tegemiseks (vt 25.02.2015 kaebus lk 10 lg 4). Samuti on kaebaja menetluse käigus korduvalt kinnitanud ja tõendanud tahet kütuse müügiga jätkata. 5) Tagatise puhul ei ole tegemist käibevahendiga ning sellel on kindel sihtotstarve. Antud olukorras ei saa tagatise puudumisele viidates väita, et kaebaja kasu teenimise võimekus või kavatsus oli vähenenud või sootuks olematu. Kaebaja võimekus kütust aktsiisilaost välja müüa oli välistatud loa puudumise tõttu seoses vastustaja õigusvastase otsusega ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajal mingit mõistliku põhjust tagatise uueks tasumiseks sellel ajahetkel. Kuivõrd tagatis on antud juhul teisese tähtsusega peale luba ennast, ei saa teha sellest järeldusi, kas kaebaja oleks või ei oleks olnud võimeline tagatist taastama. Hoopis omaette küsimus on see, kas vastustaja tegevus tagatise äravõtmisel oli õiguspärane. Kaebaja hinnangul see nii ei olnud, kuivõrd tagatis antakse kütusemüügi tehingute tagamiseks, mitte igasuguse maksukohustuse tagamiseks, kuid antud vaidlus ei ole käesoleva menetluse esemeks ja sellest tulenevalt kaebaja sellel pikemalt ei peatu. 6) Kaebaja kinnitab, et kui tema tegevus ei oleks vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel peatunud, siis oleks vastav summa tagatise tasumiseks kaebajal endal olemas olnud. Samuti oleks leitud vahendid maksukohustuse tasumiseks, kasvõi selle sama teenitava kasumi arvelt. Eelmainitud investeeringute mittetegemist ei saa hinnata, kui kaebaja enda ärilist otsust ja tahet kasumit enam mitte teenida. Tagatis võeti ära 11.05.2016 ja vahetult enne seda (21.04.2016) oli vastustaja tunnistanud kehtetuks kaebaja tegevusloa, mis oli mh kolmas järjestikune ebaseaduslik otsus kaebaja tegevuse peatamiseks vastustaja poolt. Vastav kohtuvaidlus sai lõpplahendi alles 06.11.2017 ning kaebaja võis pika menetlusajaga ette arvestada, lähtudes varasematest kohtuvaidlustest. Kohene uue tagatise andmine oleks paremal juhul tähendanud kaebaja jaoks vastava summa ilma põhjuseta pikaks ajaks „hoiule“ andmist ja halvemal juhul (sarnaselt tagatisega) sellest summast ilma jäämist. Kõike eelnevat arvestades ei ole asjakohane arvestada kasu teenimise kavatsuse ja võimekuse hindamisel kaebaja kahjuks seda, et ta ei andnud uut tagatist.

3-18-531 tunnistamise otsuste tegemata jätmine oleks OÜ Neopol Invest väidetava kahju ära hoidnud. MTA hinnangul ei oleks. Lisaks arvestatakse RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1). Riigikohus on leidnud otsuse 3-3-1-6-08 p-s 14, et seda sätet tuleb sätet tõlgendada selliselt, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. Praegusel juhul ongi tegu olukorraga, kus OÜ Neopol Invest õigusvastase tegevuse tõttu ei oleks olnud kahju tekkimine välditav ka ilma MTA välja antud tegevuslubade kehtetuks tunnistamise (ja kehtivuse peatamise) otsusteta. 3) MTA 04.09.2014 otsusest nähtuvalt tulenes põhjus, miks MTA tegevusloa kehtivuse lõpetas, OÜ Neopol Invest enda käitumisest – OÜ Neopol Invest suhtes oli alustatud kontrollimenetlus ja äriühingul ei olnud vara, et potentsiaalset maksuvõlga tasuda. Hilisem näitas, et MTA kahtlused osutusidki tõeks – tuvastati, et OÜ Neopol Invest esitas teadlikult valeandmetega maksudeklaratsioone ja 06.04.2016 maksuotsusega kohustas MTA OÜ-d Neopol Invest tasuma maksusumma 2 395 364,87 eurot. Maksuotsus küll vaidlustati ning läbis kõik kohtuastmed, kuid mitte ükski kohus OÜ Neopol Invest kaebust ei rahuldanud ja vaidlus lõppes Riigikohtu 06.11.2017 määrusega. Seejuures jättis halduskohus rahuldamata ka OÜ Neopol Invest esialgse õiguskaitse taotluse maksuotsuse täitmise peatamiseks, mistõttu oli võimalik maksuotsust kohe sisse nõudma asuda. 4) MTA 06.04.2016 maksuotsusega tuvastati, et OÜ Neopol Invest juuni ja juuli 2014 maksukohustus oli 2 395 364,87 eurot suurem, kui OÜ Neopol Invest oma deklaratsioonidel näitas. Kui OÜ Neopol Invest oleks algusest peale deklareerinud käibemaksu õigesti, oleks tema 2014. a kohustused ületanud ainuüksi tema kasumit 1 916 780,87 euro võrra (kasumiks oli 2014. a-l 478 584 eurot, alus: OÜ Neopol Invest esitatud kasumiaruanne ja tema 14.03.2018 kaebuse selgitus, mille kohaselt see aruanne ei kajasta maksuotsuse aluseks olevaid tehinguid). Nagu MTA oma 04.09.2014 tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses märkis, siis puudus OÜ-l Neopol Invest muu vara, millele sissenõue pöörata. OÜ Neopol Invest vara ja kohustuste proportsiooni arvestades tegutses OÜ Neopol Invest 2014. a-l maksejõuetus olukorras ja kui OÜ Neopol Invest oleks käitunud õiguspäraselt ja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA analoogselt 2017. a-le pidanud hiljemalt augustis 2014 (juuli 2014 käibemaksu tasumise tähtaeg oli augustis 2014) maksuvõla rahuldama OÜ Neopol Invest esitatud 1 000 000 euro suuruse kütuse müüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks tunnistamine tagatise puudumise tõttu sarnaselt 27.02.2018 otsusele. Varjatud maksejõuetuse olukorrast tulenevalt on ilmne, et äriühingul puudus võimekus uut tagatist esitada. Seega oleks OÜ Neopol Invest väidetav kahju pärast 2014. a septembrit (sh alates 10.02.2015, millest alates kaebaja kahju hüvitamist nõuab) saamata jäänud tulu näol tekkinud paratamatult, kui OÜ Neopol Invest oleks õiguspäraselt käitunud ja esitanud maksudeklaratsioonid õigel ajal õigete andmetega. Samuti on selge, et kui OÜ Neopol Invest oleks käitunud õiguspäraselt ja esitanud õigete andmetega maksudeklaratsioonid, ei oleks maksuhaldur teinud septembris 2014. a (ja hiljem 09.02.2015 ning 21.04.2016) tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuseid, mis hiljem kohtu poolt õigusvastaseks tunnistati. Seega tekkis OÜ-l Neopol Invest väidetav kahju, kuna ta käitus ise õigusvastaselt. 5) Kui MTA oleks RVastS § 13 lg 3 kohaselt järginud vajalikku hoolsust, poleks andnud õiguslikult ebaselges olukorras välja õigusvastaseid haldusakte ja lahendanud olukorra teisiti (nt sedastab Tallinna Halduskohus 09.01.2015 otsuses asjas 3-14-51993, et MTA oleks saanud tegevusloa kehtetuks tunnistada näiteks MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel ja otsust vastavalt motiveerides), oleks OÜ-le Neopol Invest ikkagi väidetav kahju tekkinud, sest tegevusluba oleks peatatud muudel põhjendustel. Seega ei mõjutanud haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine väidetava kahju tekkimist OÜ-le Neopol Invest ja nn vajaliku hoole järgimine RVastS § 13 lg 3 kohaselt ei oleks väidetavat kahju ära hoidnud (eeldusel, et OÜ Neopol Invest 6(16)

3-18-531 käitunuks õigusvastaselt, aga MTA käitunuks õiguspäraselt). Kahju poleks ära hoidnud isegi see, kui OÜ Neopol Invest oleks käitunud õigusvastaselt, omades 2014. a juulis ja juulis teadlikult varjatud maksuvõlga, aga MTA ei oleks 2014. a septembris teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust (seda õiguspäraselt põhjendades) ning maksuvõlg oleks tuvastatud tagantjärgi aprillis 2016. a, millal MTA koostas maksuotsuse ning oleks seda sisse nõudma hakanud. Seda põhjusel, et sel juhul oleks OÜ Neopol Invest väidetav kahju tekkinud tagasiulatuvalt, sest ka sel juhul aprillis 2016. a oleks pidanud maksuvõlga täitma OÜ Neopol Invest tagatise arvelt, mis oleks viinud lõppastmes tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni. Lisaks tuleb arvestada OÜ Neopol Invest osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1), sest on äärmiselt pahausklik esitada kahju hüvitamise nõue seetõttu, et OÜ Neopol Invest on ise teadlikult käitunud õigusvastaselt ja väidetava kahju tekkimiseni on täies ulatuses viinud OÜ Neopol Invest enda õigusvastane tegevus. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus isik varjab maksukohustust ja esitab sellega seonduvate meetmete tõttu veel kahju hüvitamise nõude. Faktilised asjaolud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks olid olemas juba septembris 2014 (võlga oleks pidanud täitma tagatise arvelt hiljemalt augustis 2014, mis oleks viinud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni), lihtsalt OÜ Neopol Invest varjas teadlikult neid asjaolusid. 6) Tallinna Ringkonnakohus sedastas 14.11.2019 otsuses, et kahju tekitanud isik peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja seda tõenäolist tulu sellises suuruses saanud. Esiteks poleks OÜ Neopol Invest enda kirjeldatud tulu (92 403,17 eurot kuus) alates 2014. a sügisest saanud juba ülalolevatel põhjendustel, sest äriühingu tegelik varade ja kohustuste proportsioon oli selgelt kohustuste poole kaldu. Lisaks on MTA läbivalt nii antud dokumendis, 12.02.2018 otsuses (kahju hüvitamise taotluse lahendamine) kui varasemalt käesolevas kohtumenetluses märkinud, et kuna OÜ-l Neopol Invest oli 2014. a juunis ja juulis maksukohustus summas 2 395 364,87 eurot, mida ta teadlikult varjas, siis ei teeninud OÜ Neopol Invest tulu 92 403,17 eurot kuus, vaid oli kahjumis ja kui seda tulu ei olnud siis, puudub ka mõistlik põhjendus, miks see oleks pidanud tekkima tulevikus. Pigem viitab OÜ Neopol Invest reaalne majanduslik olukord aastal 2014 juhatuse liikme kohustusele esitada äriühingu suhtes pankrotiavaldus. Ühtlasi on ilmne, et pärast 2014. a juunit ja juulit ei olnud OÜ-l Neopol Invest kavatsust ega võimekust kütuse müügist kasumit teenida. 7) Isegi, kui võtta meelevaldne hüpotees, et OÜ Neopol Invest saigi kuni septembrini 2014. a tulu 92 403,17 eurot, ei saa seda metoodikat üle kanda perioodi, mis algab 10.02.2015 (sellest perioodist alates nõuab OÜ Neopol Invest kahju hüvitamist). Nimelt on Tallinna Halduskohus õigesti viidanud oma 05.06.2019 lahendis, et „[j]ättes kõrvale kaebaja poolt erinevates menetlustes esitatud erinevad väited tema võimaliku kasumis suuruse kohta 04.09.2014, nähtub kaebaja enda poolt esitatud väidetest, et 09.02.2015 seisuga ei olnud kaebaja majanduslik suutlikkus selline, mis oleks võimaldanud tal teenida kasumit 92 403,17 eurot igas kuus.“ 8) Lisaks palub MTA kohtul jätkuvalt võtta arvesse asjaolu, et MTA-l tuli tegevuslubade kehtetuks tunnistamise ja nende peatamise otsuste motiveerimisel tegutseda õiguslikult ebaselges olukorras, sest MSÜS sätted ei olnud selged ja normide rakendamise praktika oli vähene. MTA eksis haldusaktide motiveerimisel põhjusel, et MSÜS oli ajal, mil kaebaja kütuse müügi tegevusloaga seonduvad menetlused algasid suhteliselt uus seadus, mõneti raskesti tõlgendatav ja kohati lünklik. MSÜS on tehtud mõeldes mitmetele majandustegevuse valdkondadele. Teisest küljest on seadus seetõttu paljuski pinnapealne ja jätab teatud MTA järelevalvemeetmete jaoks olulised kohad expressis verbis selgitamata, sh seletuskiri. Riigi maksulaekumisi oli vaja kaitsta ja tagada võrdne konkurentsiolukord kõikide kaebajaga ühes tegevusvaldkonnas tegutsevate isikute vahel. OÜ Neopol Invest kütuse müügi tegevusloaga seonduvad menetlused, mis põhjustasid kaebaja tegevuse peatumise, viis MTA läbi heas usus seadust tõlgendades. Sealjuures pidas MTA kõrgel väärtust, et kohaldatav meede peab olema olukorda arvestades võimalikult väheintensiivne, vältimatult vajalik ja proportsionaalne. 7(16)

3-18-531

KOHTU PÕHJENDUSED

3-18-531 (perioodil 2014. a juuli kuni maksuotsuseni 2016. a aprillis). Seega tuleb asuda seisukohale, et 2014. a augustiks (2014. a juuli maksukohustuse deklareerimise ja tasumise kohustuse ajaks) oli kaebajal maksukohustus / maksuvõlg summas 2 395 364,87 eurot. Kui kaebaja oleks vastava kohustuse ettenähtud korras deklareerinud, oleks tema majandustegevus kujunenud ilmselt oluliselt erinevaks sellest, kui see oli olukorras, kui maksuvõlg oli varjatud. Seejuures oleks maksuhaldur eelduslikult lugenud kaebaja poolt 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise juba 2014. a teises pooles kaebaja 2014. a juuni ja juuli maksuvõla katteks (nagu seda reaalsuses tehti MTA 06.04.2016 maksuotsuse tegemise järgselt). See tähendaks ühtlasi, et kaebajal ei olnuks enam täidetud tagatise olemasolu nõue kui tarbimisse lubatava kütuse müümise eeltingimus. Sellises olukorras oleks kaebaja pidanud leidma vahendid uue tagatise esitamiseks ja/või maksuvõla tasumiseks, st kokku oleks tulnud kaebajal enda tegevuse jätkamiseks kütuse müüjana leida eelduslikult täiendavalt 2 395 364,87 eurot. Kohtu hinnangul saab sellise lisafinantseeringu leidmist ja leidmise soovi kaebaja poolt pidada äärmiselt vähetõenäoliseks. Samas on Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 14.11.2019 tehtud otsuses leidnud, et „seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks kaebajale kahju tekkimise 09.02.2015 seisuga“ ning ringkonnakohtu hinnangul saab pidada „tõenäoliseks, et kaebajal oli selle aja seisuga kavatsus ja võimalus teha vähemalt üks kasumlik kütuse müügi tehing“ (ringkonnakohtu otsuse p-d 31 ja 33). Seega on ringkonnakohus leidnud, et kuigi kaebajal eksisteeris perioodidel 2014. a juuni ja juuli osas (varjatud) maksuvõlg summas 2 395 364,87 eurot, saab siiski pidada usutavaks ja tõendatuks, et pool aastat hiljem, s.o seisuga 09.02.2015 oli kaebajal põhjendatud ootus jätkata majandustegevust kütuse müüjana, st omada kütuse müüja tegevusluba ja tegutseda kasumlikult (ning seda takistas vaid MTA 09.02.2015 õigusvastane otsus). Halduskohtu hinnangul ei ole otstarbekas asuda asjal uuel läbivaatamisel ringkonnakohtust erinevale seisukohale, kuivõrd halduskohtu otsus on jätkuvalt samas ringkonnakohtus vaidlustatav. HKMS § 202 lg 2 sätestab ühtlasi, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seega tuleb ringkonnakohtu juhistest tulenevalt asuda seisukohale, et kaebajal tekkis MTA 09.02.2015 otsuse tegemise tulemusena kahju (takistus majandustegevuse jätkamiseks kütuse müüjana) ning järgnevalt tuleb hinnata sellise kahju suurust. Tähelepanuväärne on seejuures, et MTA ei ole ringkonnakohtu 14.11.2019 otsust vaidlustanud. Samuti ei ole MTA esitanud kohtule 06.04.2016 maksuotsusest, kuigi tugineb mh enda 13.02.2020 täiendavates seisukohtades (mis on esitatud ringkonnakohtu lahendi tegemise järgselt) olulises osas just nimetatud maksuotsuse mõjule ja tähendusele kaebaja kahjunõude lahendamisele. Vastav maksuotsus ei saa samas olla kaebajale teadmata, kuna selle osas on toimunud kohtuvaidlus asjas nr 3-16-860 ning maksuotsusega seonduvat on läbivalt analüüsitud poolte ja kohtute poolt ka käesolevas asjas. Seejuures on käesoleva vaidluse seisukohast oluline eelkõige sellise maksuotsuse tegemise fakt, millega kohustati kaebajat tasuma maksustamisperioodide juuni ja juuli 2014. a osas 2 395 364,87 eurot. Selles poolte vahel vaidlus puudub ning sellise maksuotsuse tegemine on tuvastatav ka jõustunud kohtuotsuste kaudu haldusasjas nr 3-16-860. Kohus võtab siiski MTA 06.04.2016 maksuotsuse haldusasja nr 3-16-860 toimikust ka käesoleva asja juurde.

3-18-531 kavatsus ja võimekus kütuse müügist kasumit teenida oli kogu kaebuses märgitud kahjunõude perioodil (10.02.2015–06.11.2017) samasugune. Siin võib näiteks tähtsust omada see, et 11.05.2016 kandis MTA kaebaja poolt kütuse müügi tegevusloa tagatiseks antud 1 000 000 eurot 06.04.2016 maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla katteks ja uut tagatist andmata ei oleks kaebaja saanud kütuse müüjana tegutsemist jätkata (VKS § 3 lg 3).“ Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus oma otsuse p-des 37 ja 38 viidanud RVastS §-le 13, mis sätestab vastutuse piiramise alused. Tulenevalt ringkonnakohtu otsuses esitatud selgitustest esitas vastustaja halduskohtule 13.02.2020 täiendava seisukoha, milles viitas vastutuse välistamist / piiramist puudutavatele asjaoludele (RVastS § 13). Seega tuleb kohtul ka kontrollida, kas praeguses asjas esineb RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise või välistamise aluseid.

OÜ Neopol Invest 14.03.2018 kaebuse lisa 13 Kaebaja on arvestanud saamata jäänud tulu suuruse järgmiselt: 92 403,17 eurot (s.o kaebaja ühe kuu väidetav kasum perioodil 15.03.2014-04.09.2014) x 33 kuud (kahjunõude periood)

Võetud käesoleva asja juurde Tallinna Ringkonnakohtu poolt 15.10.2019 kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega

10(16)

3-18-531

OÜ Neopol Invest 14.03.2018 kaebuse lisa 17 Vt nt Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüs „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele“ (Tallinn, 2019), joonis 1.3; kättesaadav arvutivõrgus Google otsingumootori kaudu

Info worldbank.org kodulehelt: https://blogs.worldbank.org/developmenttalk/what-triggered-oil-price-plunge2014-2016-and-why-it-failed-deliver-economic-impetus-eight-charts?fbclid=IwAR2T2PhLNPKtuuX7dYyhwolH9ecN1vBWFb88o4YePBgs52mBCcqu0a_Y0w#:~:text=Between%20mid%2D2014%20and%20early,supply %2Ddriven%20collapse%20of%201986

OÜ Neopol Invest 14.03.2018 kaebuse lisa 16

11(16)

3-18-531 toonaseid kütuse müügihindu ning soovis näidata selle põhjal, et ta suutis müüa kütust kallimalt, kui selle soetas. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis sisuliselt kohe pärast kaebaja ja Afforda Energy OÜ vahelise müügilepingu nr 0505/14 lisa nr 1-4 sõlmimist hakkasid kütuseturul hinnad ühtejärge langema. On selge, et selline ärikeskkonna muutus mõjutas kütuse müügist saadava tulu osakaalu. Kütus, mis kaebajal oli 04.09.2014 seisuga (886 906 kg) aktsiisilaos, müüdi samuti poolte kokkuleppel eriloaga9 2015. a alguses ära. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks kütuse müügist saanud suuremat tasu, kui selle kütuse müüki ei oleks MTA ja kohtutäitur sekkunud. Samuti kajastub kaebaja välja toodud võrdluses üksnes kütuse sisseostuhind ning välja on jäetud kütuselt tasutavad riiklikud maksud (aktsiis, käibemaks, varumakse)10. Siinkohal on oluline aga märkida, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks ning eesmärgiks ei saa ka olla õigusvastaselt käitunud vastustaja karistamine.

Tallinna Halduskohtu 08.05.2019 kohtuistungi helisalvestis, 10:27:30 https://www.err.ee/868313/ulevaade-millest-koosneb-kutuse-hind

12(16)

3-18-531 VKM000850 kehtetuks alates 22.04.2016 MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Mõlema otsuse tegemise tingis maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et kaebaja on toime pannud maksupettuse. MSÜS § 37 lg 2 p 3 sätestab, et majandushaldusasutus võib tunnistada tegevusloa kehtetuks tegevusloaga lubatud tegevusega avalikule korrale tekkiv oluline kahju või oht, mis ei eksisteerinud või ei olnud teada tegevusloa andmise ajal ja mis kaalub üles ettevõtja huvi tegevust jätkata ning mida ei ole võimalik kõrvaldada tegevusloa muutmisega. MSÜS eelnõu seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud järgmist: „Lõike 2 punkt 3 on sätestatud silmas pidades olukorda, kus asjaolud muutuvad sõltumata ettevõtja ja haldusorgani tegevusest, nt teaduse arenedes leitakse, et varem väheohtlikuks peetud tegevusloaga lubatud tegevus osutub siiski väga ohtlikuks. Sellisel juhul on esmaseks lahenduseks tegevusloa muutmine (vt § 34 seletusi), kui aga muutmine ei ole ohu kõrvaldamiseks piisav, siis tuleb vajaduse korral tunnistada tegevusluba kehtetuks.“ MSÜS § 43 lg 1 p 1 sätestab, et majandushaldusasutus võib ettevõtja majandustegevuse või tegevusloa osaliselt või täielikult peatada majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse olulise rikkumisega kaasneva kõrgendatud ohu või olulise ohu korral kuni rikkumise kõrvaldamiseni või majandustegevuse keelamise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni. MSÜS eelnõu seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud järgmist: „Sel alusel peatamine on põhjendatud vaid juhul, kui rikkumised, mis on tinginud majandushaldusasutuse sekkumise, võivad perspektiivis olla aluseks majandustegevuse keelamisele või tegevusloa kehtetuks tunnistamisele, s.t. tegemist on majandustegevuse nõuete või tegevusloa kõrvaltingimuste olulise rikkumisega, ning need on tekitanud kõrgendatud või olulise ohu.“ Kohtu hinnangul võib vastustajaga nõustuda selles, et eelnimetatud normide rakendamise praktika oli vähene (vt ka Tallinna Halduskohtu 19.09.2016 otsus nr 3-16-1003). Lisaks enne 09.02.2015 otsuse tegemist oli Tallinna Halduskohus 09.01.2015 otsuses nr 3-14-51993 (p 9) märkinud, et kui maksuhalduri arvates tuli kaebaja tegevusluba kehtetuks tunnistada maksupettuse kahtluse tõttu, saanuks seda teha MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Nimetatud haldusasjas tehtud otsuses ei olnud vaja aga süvenenult uurida, millistel eeldustel saab seda alust kohaldada. Samas on selge, et äriühingu tegevusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise näol MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 alustel on tegemist niivõrd intensiivsete meetmetega, millisel juhul tuleb haldusorganil hoolikalt ja põhjalikult hinnata, kas täidetud on kõik eeldused nimetatud normide kohaldamiseks. Kui normi sõnastus ei ole piisavalt selge ja seda võib tõlgendada mitmel moel, tuleb hinnata normi eesmärki ning võtta abiks ka seaduseelnõu seletuskiri, mis aitab mõista seadusandja tegelikku tahet (vt ka Riigikohtu 27.02.2018 otsus 3-15-2526, p 15). Praegusel juhul ei ole vastustaja MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 tõlgendamisel arvesse võtnud muid MSÜS norme, nende omavahelisi seoseid ja seletuskirjas toodud selgitusi (ehk teisisõnu, kõnesolevaid MSÜS norme saanuks kohaldada vastustaja soovitud viisil üksnes juhul, kui neid lugeda isoleeritult; vt ka Tallinna Halduskohtu 02.09.2015 otsus nr 3-15-467, p 21 ja 19.09.2016 otsus nr 3-16-1003, p 20). Isegi kui leida, et kõnesolevad normid koos seletuskirjaga jätsid mõnevõrra ruumi mitmeti tõlgendamiseks, tulnuks MTA-l pärast Tallinna Halduskohtu 02.09.2015 otsust haldusasjas nr 3-15-467 hinnata oma seisukohad kriitilise pilguga uuesti üle. Sealjuures pidi vastustajale olema ettenähtav, et tegevusloa peatamisel ja / või kehtetuks tunnistamisel võib kaebajal jääda kütuse müügist tulu saamata. Seega saab kohtu arvates vastustajale ette heita hooletust VÕS § 104 lg 2 tähenduses.

3-18-531 3 kohaselt tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Riigi vastutuse piiramise või välistamise aluseks olevad asjaolud peab välja tooma kahju tekitaja (vt nt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14, p 10; 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 56). MTA on välja toonud, et praegusel juhul esinevad RVastS § 13 lg 1 p-s 4 ja VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alused vastutuse piiramiseks. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. MTA 04.09.2014, 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste põhjendustest nähtuvalt tingis kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise maksuhalduril tekkinud kahtlus, et kaebaja on toime pannud suuremahulise maksupettuse ning kuigi kaebaja on esitanud 1 000 000 euro suuruse tagatise, siis võimalik käibemaksukohustus ületab seda 1,37 miljoni võrra, samuti ei ole kaebajal muud vara, mida maksuvõla tekkimise korral realiseerida. Kohus jagab maksuhalduri seisukohta, et juhul, kui kaebaja ei oleks käitunud õigusvastaselt (s.o toime pannud maksupettust, mis tuvastati MTA 06.04.2016 maksuotsusega), siis ilmselgelt ei oleks MTA ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise otsuseid teinud. Sellest tulenevalt ei ole kohtul ka kahtlust selles, et maksuhalduri eesmärgiks 04.09.2014, 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste tegemisel oli kaitsta riigi maksulaekumisi kui ka tagada võrdne konkurentsiolukord kõikide kaebajaga ühes tegevusvaldkonnas tegutsevate isikute vahel. Põhjendamata on aga vastustaja väide, et kui kaebaja oleks käitunud samamoodi õigusvastaselt (s.o esitanud tahtlikult valedeklaratsioone), siis oleks MTA tunnistanud tegevusloa kehtetuks (või peatanud) muul õiguslikul alusel. Vastustaja on selle väite juures välja toonud üksnes viite Tallinna Halduskohtu 09.01.2015 otsusele nr 3-14-51993, milles kohus märkis, et MTA oleks saanud tegevusloa kehtetuks tunnistada näiteks MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Esmalt, kohus märkis juba eelnevalt, et selle haldusasja raames puudus halduskohtul sisuline vajadus analüüsida täpsemalt MSÜS § 37 lg 2 p 3 kohaldamise eeldusi. Samuti on Riigikogus kaebajat puudutavas 11.10.2017 otsuse nr 3-15-467 p-s 12 selgesõnaliselt märkinud, et praegu puudus muu hulgas ka sisuline vajadus rakendada ettevõtja suhtes MSÜS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud. Kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse täitmise tagamiseks. Seega ei oleks saanud kõne alla tulla enne MTA 06.04.2016 maksuotsuse tegemist kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamine ja/või kehtetuks tunnistamine eelviidatud MSÜS alustel. Kuigi MTA 21.04.2016 otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta tehti pärast MTA 06.04.2016 maksuotsust, siis ei ole vastustaja välja toonud ega põhjendanud, millisel muul õiguslikul alusel oleks vastustaja kaebaja tegevusloa saanud kehtetuks tunnistada. Seega ei ole vastustaja kokkuvõttes põhistanud, et kaebaja tegevusluba oleks tulnud kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada mõnel muul, MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustes nimetamata põhjustel. Küll aga võib põhjendatuks pidada maksuhalduri oletust, et kui kaebaja oleks käitunud õiguspäraselt ja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA tõenäoliselt ja analoogselt 2017. a-le pidanud hiljemalt augustis 2014 maksuvõla rahuldama OÜ Neopol Invest esitatud 1 000 000 euro suuruse kütuse müüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks tunnistamine tagatise puudumise tõttu sarnaselt MTA 27.02.2018 otsusele. Seda oletust ei muuda ka kaebaja väide, et kõnesolevat maksuvõlga ei oleks saanud täita kaebaja esitatud tagatise arvelt. VKS alusel määratava käibemaksu tagatise eesmärgiks on tagada maksupettuste vähenemine, soodustada ausat konkurentsi kütuseturul ja kaitsta seeläbi teiste kütuseturul tegutsevate ettevõtjate ettevõtlusvabadust (Riigikohtu 31.01.2012 otsus asjas nr 14(16)

3-18-531 3-4-1-24-11, p-d 53–54). Kuigi kaebaja on alusetult sisendkäibemaksu maha arvanud kõrvaltegevuse (mälukaartide ost-müük) näiliste tehingute kaudu, oli nende eesmärgiks vähendada kütuse müügitehingutest tekkinud käibemaksukohustust. Seega ei nähtu kohtule selliseid põhjuseid, miks tuleks praegusel juhul pidada maksuvõla (osalist) rahuldamist kaebaja esitatud tagatise arvelt ilmselgelt õigusvastaseks (sealjuures 2017. a-l on MTA vastava toimingu reaalselt ka teinud ning kohtule ei ole teada, et vastava toimingu osas oleks tuvastatud selle õigusvastasus). Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et reaalsuses sellist olukorda ei eksisteerinud ning tegemist on üksnes oletusega, mis võinuks juhtuda, kui kaebaja oleks maksukohustuse 2014. a juunis ja juulis õigesti deklareerinud. Võttes arvesse eeltoodud põhjendusi (eeskätt arvestades kaebaja õigusvastast tegevust maksupettuse toimepanemisel ning MTA eesmärke tegevusloa kehtivuse peatamisel ja selle kehtetuks tunnistamisel) ning MSÜS normide mõningast ebaselgust ja vähest rakendamise praktikat (vt kohtuotsuse eelmine punkt), leiab kohus, et hüvitist tuleb täiendavalt vähendada 135 000 euroni (s.o 180 000 - 25%).

Kuna 11.02.2018 oli pühapäev, siis tuli taotluse lahendamise tähtaeg lugeda saabunuks esmaspäeval, 12.02.2018 (HKMS § 67 lg 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 6).

15(16)

3-18-531

OSALISELT

TÜHISTATUD

KOHTUOTSUSEGA.

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

30.06.2021

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.