GL, TK, EK, ML, KT, AL, HL, TK, KK, HL ja VN kaebus Vabariigi Valitsuse kohustamiseks väljastama igale kaebajale tõendi selle kohta, et neid tuleb Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – SI, MK, AS, AH, MH, MA, TK, KU, IS, HL, JM, KP, GL, TK, EK, ML, KT, AL, HL, TK, KK, HL ja VN, volitatud esindajad vandeadvokaat Robert Sarv ja advokaat Severinas Jakubauskas Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Jätta SI, MK, AS, AH, MH, MA, TK, KU, IS, HL, JM, KP, GL, TK, EK, ML, KT, AL, HL, TK, KK, HL ja VN määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2021. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku § 252 lg 7 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-21-2723
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) punktis 5 sätestati 18.10.2021 kehtinud sõnastuses, et korralduses nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik: on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva (p 2); on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (p 3); on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (p 31); on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või ta on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (edaspidi vaktsineeritud isikuga võrdsustatud isik). Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse kahe nädala jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes läbipõdenute kohta alapunktis 2 sätestatut (p 4); on punktis 12 sätestatud korras ja tingimustel tegevusega otseselt seotud isik. Terviseamet kehtestab nimetatud punktis isikutele vajalikud liikumisvabaduse piirangud (p 5). Samuti ei kohaldata koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid, kui isiku vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades või kui isik on alla 12-aastane, välja arvatud punkti 4 alapunktis 21 sätestatud juhul. Korralduse p-s 10 seati täiendavad piirangud ja meetmed kontrollitud tegevuste korraldamisele avalikes sise- ja välisruumides (vt p 10 alapunktid 1–7). Korralduse p 13 kohaselt võis tegevuse eest vastutav isik punktis 10 nimetatud tegevusi läbi viia sisetingimustes mitte rohkem kui 6000 isiku ja välistingimustes mitte rohkem kui 12 000 isiku osalemisel ühe kalendripäeva kohta. Tegevus oli lubatud, kui on tagatud teiste asjakohaste p-s 10 ning tegevuse eest vastutava isiku või tegevuses osaleva isiku punktides 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 sätestas, et isik võib p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: ta on alla 18-aastane (p 1); tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi (p 2); ta on punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (p 3); ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud (p 4); ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik (p 5). Korralduse p 15 kohaselt võis lisaks punktis 14 sätestatud alustele isik tegevuses osaleda, kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel: COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist (p 1); COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist (p 2). Kui tegevuses osalev isik ei ole samas punktis esitatud nõudeid täitnud, võib tegevuse eest vastutav isik korraldada SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Tegevuses osalemiseks peab nimetatud testi tulemus olema negatiivne. Samuti on selle punkti nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste 2(9)
3-21-2723 kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2 antigeenRTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist.
2.Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 ,,Vabariigi Valitsuse 23.augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p-ga 7 tunnistati korralduse nr 305 p 15 alates 25.10.2021 kehtetuks.
3.SI, MK, AS, AH, MH, MA, TK, KU, IS, HL, JM, KP, GL, TK, EK, ML, KT, AL, HL, TK, KK, HL ja VN (kaebajad) esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada korralduse nr 305 p 10 edasiviidetega osale III (eeskätt p 14 alap-le 4) ja p-le 5 osas, milles kaebajaid ei käsitata negatiivse COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARSCoV-2 RT-PCR testi või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testitulemuse esitamisel korralduse nr 305 kohaldamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga; alternatiivselt kohustada Vabariigi Valitsust väljastama haldusakt, mille kohaselt tuleb iga kaebajat negatiivse COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR testi või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testitulemuse esitamise korral käsitada korralduse nr 305 kohaldamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga. Vastustaja kohtleb omavahel võrreldavaid gruppe erinevalt, vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 12. Korralduse nr 305 seletuskirjas on märgitud, et võrreldavateks gruppideks on ühelt poolt isikud, kes on COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või sellega võrdsustatud, selle läbi põdenud või teinud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist negatiivse tulemusega PCR testi või kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist negatiivse tulemusega kiirtesti või esineb muu erandite loetelus sätestatud asjaolu, ja teiselt poolt isikud, kes ühelegi eelnimetatud kriteeriumile ei vasta. Hoolimata eelnevast saavad COVID-19 haiguse läbi põdenud ning selle vastu vaktsineeritud isikud vabalt osa võtta ühiskondlikest tegevustest, kuid isikutele, kes tõendavad negatiivse testiga, et nad on nakkusohutud, kehtivad laiaulatuslikud piirangud. Kehtestatud piirangud ei ole sobivad, vajalikud ega proportsionaalsed (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-4-1-1-02, p 15). Vastustaja on korralduse nr 305 seletuskirjas toonud välja, et piirangud ja meetmed kehtestatakse COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil. Abinõu ei ole sobiv, sest ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist (Riigikohtu otsus nr 5-18-8, p 62). Piirangud kohalduvad ka isikutele, kes on teinud COVID-testi ning tõendanud, et nad ei ole teistele nakkusohtlikud. Vastustaja on kinnitanud, et testid on usaldusväärsed (korraldus nr 305, p-d 2, 3 ja 151). Lisaks sätestab korralduse nr 305 p 5 alap 2 (samuti p 14 alap 4), et nakatumist ja läbipõdemist saab tuvastada üksnes testiga. Kuna negatiivse testi teinud isikud on teistele nakkusohutud (sh oluliselt ohutumad võrreldes nt testimata vaktsineeritutega), ei täida piirangute kehtestamine eesmärki. Kuna negatiivse testi teinud isikud ei ole teistele nakkusohtlikud, ei ole nende õiguste piiramine vajalik (Riigikohtu otsus nr 5-18-8, p 65). Kaebajate põhiõigustesse sekkumine ei ole mõõdukas (Riigikohtu otsus nr 5-18-8, p 66). Mõõdukust hinnates ei tule vaadelda abstraktselt erinevate õiguste üldist suhet, vaid tuleb arvestada, millisel määral ühte õigust riivatakse ning teist edendatakse. Praeguses menetluses tuleb arvesse võtta üksnes neid võimalikke positiivseid tagajärgi, mis tulenevad piirangute kehtestamisest isikutele, kes on teinud hiljuti COVID-testi, mis on osutunud negatiivseks. Üldiste piirangute rakendamine kõigile isikutele ei ole proportsionaalne juhul, kui piirangud ei arvesta isiku individuaalse riskitasemega (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-4-1-16-08, p-d 36 ja 37). Vastustaja kehtestatud piirangud neid asjaolusid ei arvesta. 3(9)
3-21-2723 COVID-19 viirusesse nakatumise puhul on ohustatud eelkõige riskirühmadesse kuuluvad isikud, kelleks on vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed. Kui vastustaja eesmärgiks oleks vähendada rasket haigestumist ning vastustaja kehtestatud piirangud omaksid selle eesmärgi täitmisel positiivset mõju, oleks proportsionaalne kehtestada piiranguid üksnes nende isikute suhtes, kes kuuluvad riskirühma. Äärmiselt väikese tõenäosusega realiseeruva riski maandamiseks ei ole proportsionaalne rakendada laiaulatuslikke piiranguid kogu ühiskonnale, sh kaebajatele. Õiguskantsler on selgitanud, et nakkushaiguse tõrje puhul lubab seadus kehtestada üksnes neid piiranguid, mis on nakkuse leviku tõkestamiseks vältimatult vajalikud. Hinnata tuleb nii iga piirangut eraldi kui ka kõiki samaaegselt seatud piiranguid kogumis. Samuti peab keeldudel ja käskudel olema nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades põhjuslik seos nakatumise vähenemisega. Praegusel juhul taotleb vastustaja keelatud eesmärki, milleks on inimeste (sund)vaktsineerimine. Seda eesmärki on kinnitanud Vabariigi Valitsuse liikmed, sh peaminister ning töö- ja tervishoiuminister. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuni 25.10.2021 oli vaktsineeritud isikutega võrdsustatud isik, kes tegi koroonaviiruse vastase antigeeni testi, mille tulemus oli negatiivne. Vastustaja on kaotanud võimaluse tõendada nakkusohutust tõhusama meetmega (negatiivne test), kuid jätnud alles võimaluse tõendada nakkusohutust ebatõhusa meetmega (läbitud vaktsineerimiskuur). Vastustajal ei ole õigust survestada kaebajaid vaktsineerima. COVID-19 tõendi küsimise või testimise nõude õiguspärasuse on praeguses epidemioloogilises olukorras seadnud kahtluse alla ka õiguskantsler. Testimata vaktsineeritud isik on teistele oluliselt suuremaks nakkusohuks kui vaktsineerimata isik, kelle puhul on kontrollitud, et ta ei ole haige. Euroopa Liidus on digitaalse COVID-tõendi raames vaktsineerimine, läbipõdemine ja negatiivse testi tegemine ühetaolised meetmed. Vastustaja korraldus on Euroopa Liidu määrusega vastuolus (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2021/953 art 1, art 2 p-d 1 ja 2 ning art 6 lg 1). Koroonaviiruse vastaste vaktsiinide puhul esineb kõrvaltoimete risk, sh võivad need olla rasked (nt Postimehe 06.11.2021 ja 11.11.2021 artiklid). Eestis on koroonavaktsiinide tagajärjel esinenud tõsiseid kõrvalmõjusid enam kui 200 inimesel. Vastustaja ei saa survestada kaebajaid sellist riski võtma. Vastustaja ei paku toetust juhul, kui isikul tekib vaktsineerimise tagajärjel tervisekahju. Vabariigi Valitsuse tegevus on vastuolus inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel (Oviedo konventsioon) artiklitega 1, 2 ja 5 (vt ka Roberto Andorno, The Oviedo Convention: A European Legal Framework at the Intersection of Human Rights and Health Law. Journal of International Biotechnology Law 2(4), lk-d 133–143). Konventsioon keelab inimeste tervise valdkonnas sekkumise, kui see ei toimu vabatahtlikult ning eraisiku huvid on kõrgemal puhtühiskondlikest huvidest (vt ka PS § 20). Samuti on keelatud meetmed, mis diskrimineerivad inimesi eesmärgiga sundida neid täitevvõimu otsusega nõustuma. Seega on õigusvastane ka inimeste valikute kaudne mõjutamine. Intensiivsemaid põhivabaduste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega. Vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (nt Riigikohtu 03.12.2007 otsus nr 3-3-1-41-06, p 22; 16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09, p 160 ja 17.12.2019 otsus nr 5-1940/36, p 50). Õiguskantsler on volitusnormi osas avaldanud, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg-d 2, 5 ja 6 nende omavahelises koostoimes lubavad Vabariigi Valitsusel kehtestada teatud koroonapiiranguid üksikaktiga, kui need kehtivad tähtajaliselt. Olulisema osa suure mõjuga eeldatavalt pikaks ajaks kehtestatavatest piirangutest peaks vastu võtma Riigikogu (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.08.2021 määrus nr 3-21-1052, p 18; vrdl ka Riigikohtu 23.03.1998 otsus nr 3-4-1-2-98). NETS § 28 lg-d 5 ja 6 annavad piirangute sisu ja ulatuse kehtestamise pädevuse Terviseametile ja suure mõju korral valitsusele. 4(9)
3-21-2723 Laiaulatuslikku mõju omavad reeglid peab kehtestama seadusega. Praegusel juhul on volitusnorm liialt laialivalguv ja rikub võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Volitusnormis puuduvad piirangud (nt ajaline ja ruumiline) ja konkreetsed kriteeriumid.
4.Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus kohustada vastustajat väljastama igale kaebajale kuni praeguses kohtuasjas tehtava lahendi jõustumiseni kehtiv tõend selle kohta, et neid tuleb negatiivse COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR testi või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testitulemuse esitamisel kohelda samaväärselt COVID19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga korralduse nr 305 mõttes. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Taotluse rahuldamiseks ei pea piirangute negatiivne mõju olema realiseerunud. Ette on näha, et negatiivne mõju saabub tulevikus (nt võimatus osaleda jõuluüritustel). Mitmed kaebajad on ettevõtjad ja loomeinimesed, kes jäävad sissetulekuta, kui esialgset õiguskaitset ei rakendata. Piirangutega kaasnevad igapäevaselt pöördumatud tagajärjed, kuna need sunnivad isikuid suure osa enda soovitud tegevustest (nt treenimine, kultuuriürituste väisamine, sotsiaalse elu elamine, elatise teenimine jms) tegemata jätma. Kaebuse rahuldamise korral ei oleks tekkinud negatiivseid tagajärgi võimalik kaebajatele heastada. Vastustaja kehtestatud meetmete mõju on pöördumatu. Avalik huvi ei kaalu üles kaebajate huvi. Puudub oluline huvi piirata nende isikute õigusi, kes on tõendanud, et nad ei ole teistele nakkusohtlikud. Isikute õiguste piiramine ei aita kaasa nakkuse leviku vähendamisele. Ettevaatuspõhimõte ei ole praeguses vaidluses kohaldatav. Nakkuse levik on kasvanud pärast seda, kui vastustaja lubas vaktsineeritud inimesed piiranguteta ringi liikuma. Järelikult peab sama kehtima isikute puhul, kes on vaktsineeritud isikutega võrreldavas grupis, st kelle nakkusohutus on sama. Ettevaatuspõhimõtte kohaldamine ei õigusta isikute diskrimineerimist. Kui piiranguid kohaldatakse nakkusohutute (või nakkusohutust tõendada soovivate) isikute suhtes, tuleb neid kohaldada ühetaoliselt vaktsineeritute ja läbipõdenutega. Inimeste vaktsineerimine, kes on terved ega kujuta endast teistele nakkusohtu, ei ole avalikes huvides. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei lahendata põhivaidlust ette ära (Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2021 määrus nr 3-21-152, p 20; 31.03.2020 määrus nr 3-20-452, p 14).
5.Tallinna Halduskohtu 25.11.2021 määrusega jäeti kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata (resolutsiooni p 4). Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Kohaldatud piirangud on ulatuslikud ja mõjutavad kaebajate igapäevaelu arvestataval määral. Kaebajate tegevusi on piiratud juba praegu, sellega kaasnevad tagajärjed on pöördumatud ning nende hilisem heastamine oleks võimalik üksnes rahalise hüvitise näol. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib kaalukas avalik huvi, milleks on COVID-19 haiguse leviku tõkestamine ja eeskätt meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamine. 25.10.2021 jõustunud täiendavate piirangute kehtestamise tingis COVID-19 haigusega nakatunute ning selle tõttu haiglaravi vajavate patsientide arvu järsk tõus. Olukorras, kus teatud nakkushaiguse levik elanikkonnas on sedavõrd laialdane, et võib löögi alla seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse, on avaliku võimu ülesanne suunata inimeste tegevust regulatiivsete kaitsemeetmetega nii, et see tooks kaasa eeskätt raske haigestumise vähenemise. NETS § 27 lg-s 3 ning § 28 lg-s 5 on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalik karantiin või erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piirangud. Sedalaadi piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel on Vabariigi Valitsusel avar 5(9)
3-21-2723 kaalutlusõigus. Sellised piirangud ei tohi olla meelevaldsed, kuid valitsus ei pea puuduliku või vastuolulise (teadus)teabe tingimustes valima isikute õiguste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid. Praegusel juhul on valitsus erinevate piirangute kehtestamisel lähtunud tõdemusest, et haiguse leviku kontrolli alla saamine eeldab võimalikult suure elanikkonna osa immuniseerimist. On usutav, et immuunsus nakkushaiguse vastu tekib kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tulemusena. Kaebajad ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud nii, et nad saaksid väita, et neil on immuunsus tekkinud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks vastuolus piirangute kaitse-eesmärgiga. Lisaks eesmärgile vältida seda, et kaebajad ei levitaks viirust teistele inimestele, on piirangute eesmärk vältida kaebajate endi nakatumist ja sellest tingitud ravivajadust ning täiendavat koormust tervishoiusüsteemile. Piirangud on avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub mh nende järjekindlast ja võimalikult väheste eranditega rakendamisest. Olukorras, kus kaebajate puhul ei ole meditsiiniliselt kinnitust leidnud, et nad on saavutanud eeldatava immuunsuse COVID19 haiguse vastu, oleks üldkehtivatest piirangunormidest erandi tegemine vastuolus avaliku huviga. Valitsuse seisukoht, et immuunsus tuleks saavutada eelkõige vaktsineerimise teel, ei ole meelevaldne. Arvestades seda, kuivõrd pikaajalisi ja mahukaid uuringuid eeldab mistahes ravimi turule jõudmine, on usutav, et vaktsiinide igakülgne ja võimalik pikemaajalisem mõju ei ole täpselt teada. Sellegipoolest ei ole andmeid, mis viitaksid vaktsiinide suurele ohtlikkusele või sagedastele rasketele tagajärgedele. Samas näitab COVID-19 haigusega haiglasse sattunud inimeste hulk, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on raskesti prognoositav. Vaktsineerimisega seotud riskid on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Erandi tegemine kaebajate suhtes oleks mõeldav, kui esitatud andmed annaksid piisava veendumuse, et konkreetselt kaebajate suhtes kohaldatakse piiranguid meelevaldselt. Praegusel juhul see nii ei ole. Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, ent selle eduväljavaated ei ole nii head, et lubaks enne kaebuse lahendamist teha kaebajate suhtes üldkehtivast avalike huvide kaitsele suunatud korrast erandeid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebajad esitasid 10.12.2021 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles paluvad tühistada Tallinna Halduskohtu 25.11.2021 määruse resolutsiooni p-i 4 ning kohaldada esialgset õiguskaitset, alternatiivselt peatada kaebajate suhtes korralduse nr 362 p 1 alap 7 kehtivus. Halduskohus nõustus, et kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus ning kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Puuduvad põhjused kaebajate õiguste piiramiseks. Isegi kui eeldada vastustaja seisukohtade tõesust ning seda, et kaebajate õiguste piiramine võib mingil määral avalikke huve edendada, ei edenda see avalikke huve niivõrd olulisel määral, et kaaluda üles kaebajate esialgse õiguskaitse vajadus. Õiguste piiramiseks ei piisa üksnes sellest, kui vastustaja meetmed iseenesest edendavad mõnda legitiimset eesmärki, vaid need peavad ülekaalukalt edendama avalikke huve. Elu ja tervise kaitse on legitiimne eesmärk. Vastustaja meetmed ei edenda neid eesmärke niivõrd arvestataval määral, et kaaluda üles kaebajate õigused. Negatiivse testi teinud isiku risk kedagi teist nakatada on niivõrd madal, et tema põhiseaduslike õiguste ulatuslik riivamine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne.
6(9)
3-21-2723 Korralduse nr 305 eesmärgiks on vähendada nakkuse levikut, kuid puuduvad selgitused, kuidas täidab negatiivse testi teinud isikute õiguste piiramine seda eesmärki. Koroonateste kasutatakse nii rahvusvaheliselt reisivate isikute nakkusohutuse tuvastamiseks kui ka positiivse koroonadiagnoosi kinnitamiseks. Vastustaja tunnistab ise korralduses nr 305, et testid on efektiivsed, kuna seab negatiivse testi mitmete erinevate õiguste teostamise eeltingimuseks (vt nt korralduse nr 305 p-d 2–4) ning tunnistab nakatumise tõendina üksnes positiivset testi (korralduse nr 305 p 5 alap 3). Kaebajate õiguste piiramine ei aita oluliselt vähendada haiglakoormust. Kaebajad taotlevad esialgse õiguskaitse korras võimalust võtta osa nendest ühiskondlikest tegevustest, kus on praegu õigus osaleda üksnes nakkusohututel inimestel. Jääb selgusetuks, kuidas saaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine suurendada kaebajate riski nakatuda või haiglaid koormata. Kaebajatel ei ole võimalik nende kohtade külastamisel nakatuda, kuna sinna ei lubata nakkusohtlikke inimesi. Kaebajad kuuluvad vaktsineeritutega võrreldavasse gruppi (vt ka korralduse nr 305 seletuskiri).
7.Vabariigi Valitsus palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Isegi kui jaatada kaebajatel esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu (kaebajatel ei ole võimalik võtta osa ühiskondlikust elust) ning seda, et kaebus ei pruugi olla ilmselgelt perspektiivitu, välistavad esialgse õiguskaitse kohaldamise ülekaalukad avalikud huvid. COVID-19 haigus ei ole taandunud ega näita taandumise märke. Tänaseks on ilmnenud COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viiruse uued tüved (nt delta ja omikroni tüvi). Esialgsetel andmetel on omikrontüvi vähemalt kolm korda nakkavam kui delta tüvi. Uute pidevate nakatumiste tõttu on epidemioloogiline olukord Eestis võrdlemisi halb. 13.01.2022 seisuga on COVID-19 haiguse riskitase väga kõrge. Arvestades kõrget riskihinnangut ning asjaolu, et tagada on vaja Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, tuleb ühiskonna huve pidada üksikisiku huvidega võrreldes olulisemaks. Eesti kohtud on praktikas läbivalt leidnud, et olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saa Vabariigi Valitsus jääda ootama kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb rakendada ennetavaid meetmeid. Korralduses nr 305 kehtestatud abimeetmed on avalike huvide kaitseks põhjendatud ja sobilikud. Oluline on tagada korralduses nr 305 kehtestatud meetmetest kinnipidamine, et vähendada COVID-19 haiguse levikut ja säilitada tervishoiusüsteemi jätkusuutlik funktsioneerimine. Kaebajate õiguste piiramine aitab vähendada nakkuse levikut ja haiglakoormust. Kaebajad on vaktsineerimata ja COVID-19 haiguse läbipõdemata isikud, seega puudub neil immuunkaitse COVID-19 haiguse vastu. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Korralduses nr 305 kehtestatud piirangute ja meetmete eesmärk on piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Korralduse nr 362 seletuskirjas toodud selgitustest tulenevalt kehtestati lisameetmed ja -piirangud eeskätt vaktsineerimata isikute suhtes. Immuunkaitseta isikud on tänase parima teadusliku teadmise kohaselt selgelt suuremas nakatumisohus kui vaktsineeritud või COVID-19 haiguse läbipõdenud isikud. Immuunkaitseta isikutel on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning haigestudes sattuda haiglasse ja põdeda haigust raskelt. Samuti on immuunkaitseta isikutel suurem tõenäosus tüsistuste ja muude raskete tagajärgede tekkeks. Seega on piirangute eesmärk mh vaktsineerimata inimeste kui enam ohustatud inimgrupi kaitse haigestumise eest. Küll aga on laiemas plaanis vaktsineerimata inimeste kaitsmine nakatumise eest seotud tervishoiusüsteemi toimimise
7(9)
3-21-2723 tagamisega, kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 haiguse tõttu haiglasse ja haiglas intensiivravile sattunutest on vaktsineerimata isikud. Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest. Samuti ei ole see efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Negatiivse testi andnud inimene ei pruugi olla täielikult nakkusohutu, kuna testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu, mitte selle nakatamisvõimet. Seega tähendab negatiivne testitulemus üksnes seda, et proovi andmise hetkel ei olnud inimese organismis piisavalt viirusosakesi. Inimese nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb viirust hingamisteedes, kui palju viirust ta eritab, kas ta kasutab ettevaatusabinõusid jne. Ei ole välistatud, et inimene võib negatiivse proovi andmise hetkel olla juba nakatunud ning muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Ühtlasi võib inimene pärast negatiivse testiga proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja jooksul nakkusohtlikuks. Igas riigis kehtivad erinevad reeglid ning enamik riike ei aktsepteeri piiriületamisel üksnes negatiivse testi tulemust nakkusohutuse tõendina. Nii on nt Soome sisenemisel vajalik kõikidel riiki sisenejatel esitada COVID-19 vaktsineerimistõend või tõend COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta, kuid lisaks eeltoodud nõuetele tuleb esitada ka sertifikaat koroonatesti negatiivse tulemuse (PCR-testi või antigeenitesti) kohta. Kui võimaldada inimestel negatiivse testiproovi tulemuse alusel taas osaleda sotsiaalsetel üritustel, ei saa olla kindel, et seal osalevad vaid nakkusohutud isikud. Et taolist olukorda vältida ja COVID-19 haiguse levikut maksimaalsel määral vähendada, ei ole võimalik negatiivse testiproovi alusel ühiskondlikes ettevõtmistes osaleda. Vastustaja on riiklike korralduste kehtestamisel ja muutmisel lähtunud teadusnõukoja ekspertide seisukohtadest. Teadusnõukoja hinnangul ei ole seni olnud põhjust võtta uuesti kasutusele negatiivse testi tegemise võimalust. Kehtestatud meetmetega kaitstakse ka teiste ühiskonnaliikmete olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam. Riigikohtu hinnangul võib avalik huvi kaaluda üles isegi inimeste põhiõiguste ilmselge ja intensiivse riive. Riigis ei kehti üldine vaktsineerimiskohustus, mis oleks tagatud riigi sunniga. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajatele kohustust end vaktsineerida. Võrdlus puukentsefaliidi vastu vaktsineerimisega on kohatu, kuna puukentsefaliit ei ole tekitanud ülemaailmset tervishoiukriisi. Põhjendamatu on kaebajate väide, et nad kuuluvad vaktsineeritutega võrreldavasse gruppi. Kaebajad tuginevad vananenud teabega korralduse nr 305 seletuskirjale. Vaktsineerimata ja läbipõdemata kaebajad kuuluvad immuunkaitset mitteomavate isikute gruppi. Enamikes korralduses nr 305 nimetatud tegevustes, kuhu kaebajatele on ligipääs piiratud, osaleb suur hulk inimesi. Rohkearvulistel sotsiaalsetel üritustel osalemine suurendab inimestevaheliste kontaktide arvu ning nakkuse leviku võimalusi, mis on vaktsineerimata ja läbipõdemata isikute vaatepunktist ebasoodne (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241). COVID-19 haigus ja selle uued tüved levivad nii õhu kui ka pindade kaudu ning nakkust võib saada peaaegu igalt poolt, kus inimesed puutuvad omavahel kokku. Seejuures tuleb kõrge riskihinnanguga olukorras piirangute kehtestamisel või leevendamisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8(9)
3-21-2723
8.Määruskaebuse vastusele on lisatud tõendina koroonakaart 20.01.2022 seisuga. Tõend tuleb võtta haldusasja materjalide juurde (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2). Selle tõendiga soovib vastustaja tõendada, et halva epidemioloogilise olukorra tõttu Eestis on korralduse nr 305 alusel kehtestatud meetmed vajaliku kaaluka avaliku huvi tagamiseks ning avalik huvi kaalub üles piirangud kaebajate õigustele.
9.Alates 16.03.2022 kehtivas sõnastuses ei seata Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 305 avalikus siseruumis tegevustele muid piiranguid peale hajutamise, kaitsemaski kandmise ja tegevuse eest vastutava isiku poolt desinfitseerimisvahendite olemasolu nõuete ja desinfitseerimisnõuete täitmise kohustuse. Kaebajate väidetud ebavõrdset kohtlemist selles korralduse sõnastuses ei ole enam ette nähtud ning COVID-19 haiguse vastane vaktsineerimine ei ole korralduse vaidlustatud osas loetletud tegevusteks enam vajalik. Ei ole ette näha, et vastustaja võiks sellised piirangud kohtumenetluse kestel uuesti ette näha, kuigi seda ei saa täielikult välistada. Seetõttu on kaebajate esialgse õiguskaitse vajadus ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks ära langenud. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks alust (HKMS § 249 lg 1). Esialgset õiguskaitset kohaldamata ei ole kaebajate õiguste kaitse kaebust rahuldava kohtuotsusega enam oluliselt raskendatud ega võimatu.
10.Kuna halduskohus on teinud asjas 04.03.2022 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks enam hinnata, kas halduskohtu määruse põhjendused, sh hinnang kaebuse eduväljavaadetele ja avalike ning kaebajate huvide kaalukusele oli õige. See ei aitaks kaasa asja õigemale lahendamisele halduskohtus. Halduskohtu otsuse vaidlustamise korral apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus hinnata halduskohtu järeldusi ümber.
11.Määruskaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.