Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.04.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2002
Haldusasi
OÜ Liverston Invest kaebus Saaremaa valla õigusvastase tegevusetuse tuvastamiseks ja Saaremaa valla kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Liverston Invest, esindaja vandeadvokaat Allar Jõks Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad Liis Juulik ja Jaan Leivategija Kolmas isik – OÜ Uimeahv, esindaja vandeadvokaat Liisa Linna Kaasatud haldusorgan – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.10.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Liverston Invest apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 23.03.2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Liverston Invest apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.10.2020 otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada OÜ Liverston Invest kaebus ning kohustada Saaremaa valda otsustama uuesti, kas ja milliseid abinõusid on vaja kohaldada Kuressaares Kohtu tn 1 asuva baari Uim majandustegevusega kaasnevate mürahäiringute lõpetamiseks või vähendamiseks.
3.Mõista Saaremaa vallalt OÜ Liverston Invest esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja 8030,24 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).
3-19-2002 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ-le Liverston Invest kuulub kinnisasi Saaremaal Kuressaares Kauba tn 2 (registriosa nr 234, katastritunnus 34901:007:0030, sihtotstarve 100% ärimaa). Kauba tn 2 vastas Kohtu tn 1 asub baar Uim, mille pidajaks oli varem OÜ Kite ja alates 2017. a-st OÜ Uimeahv.
2.OÜ Liverston Invest on teinud Saaremaa vallale erinevaid ettepanekuid seoses baarist lähtuvate negatiivsete mõjutustega (vali muusika, lärm, alkoholi tarvitamine tänaval) ning teavitanud rikkumistest Politsei- ja Piirivalveametit (PPA). Viimati esitas OÜ Liverston Invest Saaremaa vallale 27.08.2019 taotluse teha Uime baari pidajale ettekirjutus viia tegevus kooskõlasse seadusest tulenevate nõuetega. Saaremaa vald vastas 27.09.2019, et taotluses toodud asjaolud ei anna alust teha ettekirjutust, millega piirata Uime baari meelelahutusprogrammi pakkumist või alkoholi müüki. Vald selgitas, et PPA-le ei ole viimasel ajal Uime baariga seoses väljakutseid tehtud, mh on läbi viidud ainult üks väärteomenetlus. Baar tegutseb Kuressaare kesklinnas teiste lõbustusasutuste piirkonnas ja pole tõendatud, et väljakutsed on seotud just Uime baariga. Uime baar on avatud vaid reedel ja laupäeval. Taotleja esitatud mürataseme mõõtmise raport pärineb 2015. a-st ega ole enam asjakohane. Terviseameti kaudu võiks tellida uue mürataseme mõõtmise. Kesklinna lõbustusasutuste alkoholimüügi teema vajab laiemat arutelu ja ühtset lähenemist, et kõiki ettevõtjaid koheldaks võrdselt.
3.OÜ Liverston Invest esitas Tallinna Halduskohtule 25.10.2019 kaebuse, milles palus tuvastada Saaremaa valla tegevusetuse õigusvastasus ning kohustada Saaremaa valda tegema ettekirjutus, mis tagab avaliku korra seoses Kohtu tn 1 kinnisasjal peetava meelelahutusasutusega, sh astuma samme, mis lõpetaks kaebaja häirimise. Kaebaja kasutab oma kinnisasjal asuvaid kortereid külaliskorteritena, sõlmides selleks üürilepinguid. Uime baari pidaja rikub juba mitmeid aastaid avalikku korda (korrakaitseseaduse (KorS) §-d 55, 56) ja rahvatervise seaduse (RTerS) alusel kehtestatud mürataseme normväärtusi. Vastustaja on olnud tegevusetu, kuigi kaebaja on esitanud rikkumiste kohta hulgaliselt teavet ja tõendeid. N-ö pehmed meetmed ei ole olnud tulemuslikud. Vastustajal on seadusest tulenev pädevus ja kohustus lõpetada avaliku korra rikkumine ja tagada öörahu. Senise kohtupraktika kohaselt peavad Uime baari pidaja ärihuvid taanduma kohalike elanike (sh kaebaja üürnike) öörahu tagamise ees. Sekkumise kohustust ei välista see, et teistelt isikutelt peale kaebaja ei ole vastustajale Uime baari kohta massiliselt kaebusi tulnud. Kaebaja üürnik on öelnud üürilepingu üles Uime baarist lähtuva müra tõttu. Häiriv võib olla ka müra, mis ei ületa õigusaktides ettenähtud piirväärtusi. 2(12)
3-19-2002
4.Saaremaa vald palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja pöördumistele on reageeritud piisavalt ja asjakohaselt.
OÜ Uimeahv palus jätta kaebus rahuldamata.
Kaebajal puudub kaebeõigus, sest kaebus on esitatud määratlemata „piirkonna elanike“ õiguste kaitseks. Kaebaja taotletav ettekirjutus ei oleks täidetav, sest avaliku korra rikkumised võivad olla põhjuslikus seoses hoopis mõne teise meelelahutus- või toitlustusasutuse tegevusega. Kaebaja tegelik motiiv on kaitsta Kauba tn 2 hoone alumisel korrusel asuva sohvabaari Chameleon huve, kus pakutakse nädalavahetusel baari ees oleval terrassil hilise õhtuni toitu ja alkoholi koos muusikaga, st tegemist on Uime baari konkurendiga. Seejuures on Chameleoni sohvabaari terrassile paigaldatud ka hoonevälised kõlarid, mida Uime baaril ei ole. Müra mõõtmisel tuleb arvesse võtta mh Chameleoni baarist ja teistest lähedal asuvatest meelelahutusasutustest ning muudest müraallikatest (nt purskkaev) lähtuvat müra. Kaebuse väited avaliku korra rikkumisest ei ole tõendatud. Kaebaja taotletud ettekirjutuse tegemine oleks ebaproportsionaalne ja tähendaks sisuliselt, et Uime baari tegevus tuleks lõpetada. Kohtu tn 1 puithoone on miljööväärtuslik ja selle välisilmet ei tohi muuta, sh parema mürasummutamise tagamiseks. Kolmas isik ei saa teha ehituslikke muudatusi üürileandja nõusolekuta.
6.Politsei- ja Piirivalveamet andis ülevaate Uime baariga seotud väljakutsetest aastatel 2015–2020 ning selgitas, et väljakutsete põhjal ei erine kolmanda isiku tegevus Uime baari pidamisel oluliselt teiste sama piirkonna meelelahutusasutuste tegevusest.
7.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 15.10.2020 otsusega rahuldamata ja mõistis kaebajalt OÜ Uimeahv kasuks välja viimase menetluskulud 3015 eurot. Muus osas jättis halduskohus menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. 1) Kaebajal on kaebeõigus. Kaebaja majandustegevuseks on külalistemaja pidamine ja kaebuse eesmärk on saavutada olukord, kus tema külalistemaja üürnikel on öörahu. 2) Kaebuse nõue on täidetav. Kaebaja soovib, et vastustaja teeks ettekirjutuse, mis tagaks avaliku korra ja lõpetaks Kohtu tn 1 kinnisasjal peetavast meelelahutusasutusest kaebaja kinnisasjale ulatuvad häiringud. Vastustaja otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid meetmeid selle eesmärgi täitmiseks võtta. Kohus saab kontrollida, kas vastustaja tegevus avaliku korra tagamisel on olnud piisav, ja vajadusel kohustada vastustajat võtma täiendavaid abinõusid. 3) Vastustaja ei ole olnud tegevusetu. Kaebuse järgi pöördus Kuressaare Linnavalitsus 26.06.2015 kirjaga nr 5-4/915 Uime baari pidanud OÜ Kite poole. Vastustaja viitas, et on saanud Kuressaare politseijaoskonnalt infot Uime baariga seotud rahurikkumiste kohta ja palus kohe võtta kasutusele meetmed OÜ-ga Kite sõlmitud väliterrassi üürilepingu tingimuste täitmiseks ja avaliku korra tagamiseks. Kuna probleemid jätkusid, saatis vastustaja 14.07.2015 uue märgukirja nr 5-4/915-2, milles vastustaja esitas OÜ-le Kite konkreetsed nõudmised tagada Uime baaris piisaval arvul WC-sid, et oleks välistatud naaberkinnistute reostamine; välistada naabrite öörahurikkumised baari tegevuse ja klientide tõttu ning võtta kasutusele abinõud; korraldada väliterrassi õigeaegne sulgemine ja kindlustada Uime baari territooriumil avalik kord ja takistada klientidel väljavalatud alkoholiga pääs linnaruumi. Vastustaja hoiatas, et nõudmiste mittetäitmise ja probleemide jätkumise korral võib ta OÜ-ga Kite sõlmitud üürilepingu väliterrassi kasutamise osas üles öelda. Kaebuse lisast 4 nähtub, et vastustaja tegutsemise ajendiks olid kaebaja pöördumised. 23.07.2015 saatis vastustaja OÜ-le Kite ja kaebajale kutse baari kohta laekunud kaebuste arutamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt osalesid arutelul OÜ Kite, kaebaja, vastustaja ja Kuressaare politseijaoskonna esindajad. Arutelu käigus kokkuleppele ei jõutud, kuid osalejad selgitasid oma seisukohti ning OÜ-d Kite hoiatati linnarajatise üürilepingu lõpetamise eest, kui olukord ei parane. 05.08.2015 3(12)
3-19-2002 korraldusega nr 523 „Linnarajatise üürilepingu lõpetamine“ ütles vastustaja üles OÜ-ga Kite sõlmitud väliterrassi üürilepingu alates 13.08.2015. Lisaks saatis vastustaja 13.08.2015 OÜ-le Kite selgituskirja nr 5-4/915-5, kus juhtis tähelepanu, et Uime baar on paigaldanud ebaseaduslikult ajavahemikul 01.08.2015–02.08.2015 Kauba ja Turu tänava ristmikule välikäimla ning palus oma ettevõtlustegevuses edaspidi järgida linnaruumis kehtivaid nõudeid. 2015. a septembrist ei ole Uime baaril enam kaebaja kinnisasja vastas väliterrassi. Asja materjalide kohaselt ei ole kaebaja 2015. a-l vastustajale baari tegevuse kohta rohkem kaebusi esitanud. PPA esitatud andmete järgi on pärast väliterrassi sulgemist laekunud baari kohta 2015. a-l üks ja 2016. a-l kolm väljakutset, sh kaks neist enne kaebaja järgmist, 14.12.2016 pöördumist. Seega võrreldes ajaga, mil Uime baar kasutas väliterrassi, oli pöördumiste arv märkimisväärselt vähenenud. Kaebaja pöördus uuesti vastustaja poole 14.12.2016, viidates Tartu Linnavalitsuse poolt analoogses olukorras vastu võetud meetmetele. Järgmine pöördumine oli 13.04.2017, milles kaebaja teavitas, et üks tema üürnik on lärmi tõttu üürilepingu lõpetanud. Seejärel pöördus kaebaja vastustaja poole veel 27.04.2018 ja 27.08.2019. PPA andmetel ei olnud 2017. a-l Uime baariga seoses väljakutseid, 2018. a-l oli väljakutseid kolm (27.05.2018, 28.07.2018, 29.07.2018) ja 2019. a-l ei olnud ühtegi. Eeltoodust selgub, et vastustaja on juba 2015. a-l kohaldanud abinõusid, mille järel on tunduvalt vähenenud Uime baariga seotud väljakutsete arv. Seega ei olnud vastustaja alates 2015. a-st tegevusetu. Samuti ei saa vastustajale ette heita, et ta ei alustanud pärast kaebaja 27.08.2019 pöördumist haldusmenetlust eesmärgiga kohaldada täiendavaid abinõusid, sest 2019. a jooksul ei olnud Uime baariga seonduvalt laekunud vastustajale ühtegi kaebust ning ka PPA statistika kinnitab väljakutsete puudumist. 4) Puuduvad tõendid, et Uime baar tekitaks laiemalt probleemi ümberkaudsetele elanikele ja ettevõtjatele. Seega erineb praegune asi haldusasjadest nr 3-15-2804, 3-15-2853, 3-15-2892 ja 3-15-2900, mis puudutasid Tallinna vanalinna probleeme. Seda järeldust ei lükka ümber kaebaja esitatud mürataseme mõõtmise andmed, sest mõõtmine toimus enne Uime baari väliterrassi sulgemist. Vastustaja esitatud mõõtmistulemuste järgi ei ületa Uime baari müratase ettenähtud norme (vt atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 lg 3 p 2, sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealadel, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“). Kaebaja siseruumides mõõtmist ei teostatud, sest kaebaja ei andnud luba külaliskorterisse sisenemiseks. Kohalikud püsielanikud ei ole seoses baarist lähtuva müraga vastustaja poole pöördunud. Kaudsetest tõenditest võib järeldada, et väljakutseid politseile on teinud kaebaja. Ühe üürniku e-kirjast, milles üürileping lõpetatakse müra tõttu, ei saa järeldada laiema probleemi olemasolu. Toimiku materjalide põhjal on tegemist pigem kahe ettevõtja vaheliste erimeelsustega, mida ei peaks lahendama vastustaja. 5) Lisaks tuleb arvestada, et Kauba tn 2 hoone ei olnud algselt mõeldud püsivaks elamiseks ja selle sihtotstarve on 100% ärimaa. Kinnistul olid varem büroohooned ja külaliskorterid rajati sinna alles hiljuti. Külaliskorteris elavatel isikutel on küll õigus öörahule, kuid kaebaja peab kandma äririski, et rajas külaliskorterid sellisesse piirkonda, kus tegutseb suur hulk baare ja lõbustusasutusi. 6) Kuna kohus hindab vastustaja tegevust kaebuse esitamise aja seisuga, ei ole tähtsust sündmustel, mis toimusid pärast seda (nt uued väljakutsed). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.OÜ Liverston Invest esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. 4(12)
3-19-2002 1) Kohus ei ole üldse analüüsinud KorS §-de 56 ja 57 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p 2 kohaldamise eeldusi. Kohtu järeldused on vastuolus ringkonnakohtu senise praktikaga (haldusasjad nr 3-15-2853, 3-15-2804, 3-15-2853), mille järgi on kohalikul omavalitsusel sekkumiskohustus alati, kui müra tekitaja tegevuse mõju ulatub väljapoole tema majandustegevuse kohta. Kui kohalik omavalitsus ei ole planeerinud piirkonda öise pidutsemise piirkonnaks, kehtivad seal samasugused avaliku korra nõuded kui mujal linnas. Ettevõtja ei tohi oma tegevust korraldada teisi häirival moel. Kaebaja rajas külaliskorterid 2010. a-l, kuid Uime baar avati alles 2015. a-l. Kuressaares on veel kolm Uime baariga sarnast meelelahutusasutust, kuid need asuvad kaebaja kinnisasjast kaugemal. Uime baari ärimudel ongi selline, et osa külastajaid on pidevalt õues välisukse juures. Kaebaja eesmärk ei ole baari sulgemine, vaid see, et vastustaja tegeleks sisuliselt baari tekitatud müraprobleemiga, lõpetaks avaliku korra rikkumise ja tagaks öörahu. 2) Kaebaja õigusi ei saa jätta kaitseta pelgalt põhjendusega, et tegemist ei ole laiema probleemiga (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-94-08) või ainult üks üürnik on öelnud müra tõttu üürilepingu üles. Kaebajal puudub võimalus sõlmida pikaajalisi üürilepinguid, kui kaebaja majutusasutuse akende all käib nädalavahetusel hommikuni kestev pidu. KorS § 56 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, kas müra häirib teisi ümberkaudseid elanikke, mistõttu pole tähtsust ka kohalike elanike allkirjadel selle kohta, et müraga ei ole probleeme. Lisaks ei ela allkirja andnud isikud kaebaja kinnisasjal, vaid lähim maja asub baari välisuksest 60–100 m kaugusel. 3) Kohus leidis ekslikult, et kui vastustaja on kohaldanud 2015. a-l müra vähendamise abinõusid, siis piisab sellest igaveseks. Uime baarist lähtuvad häiringud on jätkunud ja kestavad praegugi, hoolimata väliterrassi kaotamisest. Pelgalt kirjadele vastamine ei ole piisav (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-94-08). Vastustaja on olnud sõnamurdlik, sest väitis, et kui tuleb uusi teateid korrarikkumisest, siis kohaldatakse ka vastavaid meetmeid, kuid seejärel leidis mittetegutsemiseks erinevaid põhjendusi (pole tõendatud, et väljakutsed on seotud vaid Uime baariga; vaja on tellida mürauuring jne). Kohtu järeldus, et pärast Kuressaare Linnavalitsuse 05.08.2015 korralduse nr 523 vastuvõtmist ja väliterrassi sulgemist on müraprobleem lahendatud, sest väljakutsete arv on vähenenud, ei ole kooskõlas tõenditega. Korrarikkumist kinnitab ka kaebaja üürniku üürilepingu ülesütlemise avaldus müra tõttu. Väljakutseid on olnud ka 2020. a-l, mis kinnitab 2015. a-l võetud meetmete ebapiisavust. Vastustaja pidi olema probleemidest teadlik ja vajalikke tõendeid pidi koguma vastustaja, mitte kaebaja. 4) Halduskohus leidis ekslikult, et politseile tehtud väljakutseid ei pea võtma tõsiselt, sest neid tegi kaebaja kui asjast huvitatud isik. Oma õiguste kaitsmine ja korrarikkumisest teavitamine ei saa olla taunitav. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja majutusasutuse kliendid ärkavad pidevalt nädalavahetusel keset ööd, et teha politseile teadlikult valeväljakutseid. Oluline pole väljakutse tegija isik, vaid teate sisu. 5) Kohtupraktika järgi ei ole KorS § 56 rikkumise tuvastamisel müranormide rikkumine ainumäärav. Ka piirnorme mitteületav müra võib olla häiriv. Kui kaebaja tellitud mürataseme uuring ei olnud asjassepuutuv (millega kaebaja siiski ei nõustu), oleks vastustaja ise pidanud tellima temale laekunud kaebuse lahendamiseks uue uuringu. 2020. a mõõtmistulemused näitavad, et Uime baari välisterritooriumil ja ka kaebaja kinnisasjal hoonest väljaspool ületatakse olulisel määral müra piirnorme. Seega ei saa väita, et kolmas isik ei riku avalikku korda. Järelikult oleks vastustaja pidanud võtma meetmeid korrarikkumise lõpetamiseks. Kohus jättis kaebaja tõendid nõuetekohaselt hindamata. 6) Kolmanda isiku menetluskulude kaebajalt väljamõistmine on ebaõiglane ja ebamõistlik ning piirab liigselt kaebaja kaebeõigust. 5(12)
3-19-2002
9.Saaremaa vald palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. 1) Vastustaja ei ole olnud tegevusetu ja on teinud piisavalt pingutusi vaidluse lahendamiseks. Üldisemalt on paigaldatud kesklinna lisaturvakaamerad ja toodud PPA-ga kokkuleppel tänavatele lisapatrull ning konkreetsemalt Uime baariga seoses on vastustaja algatusel muudetud väliterrassi asukohta, eemaldatud tänavapoolsed kõlarid ja bassikõlar ning pandud uksele turvamees, kes tagab ukse pideva kinni oleku. Vastustaja on pidanud kõigi asjaosalistega regulaarseid kohtumisi üldistel avaliku korra tagamise teemadel ja ka konkreetsete küsimuste lahendamiseks. Vastustaja tellitud müra mõõtmise uuringu järgi ei ületanud müratase kaebaja kinnisasjal asuva hoone ees lubatud norme ja külaliskorteris mõõtmist kaebaja ei lubanud. See, et kohus ei jõudnud KorS §-de 56 ja 57 kohaldamisel kaebaja soovitud tulemusele, ei tähenda, et kohus oleks jätnud need normid kohaldamata. 2) Ükski teine isik peale kaebaja ei ole Uime baarist tingitud probleemidega vastustaja poole pöördunud ja vähemalt 2020. a-l on ka kõik PPA-le tehtud väljakutsed teinud kaebaja (ilmselt oli see nii ka varasematel aastatel), kellel on Uime baari omanikega pikaaegne erimeelsus. Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-3-1-94-08 oli kaebajaks füüsiline isik, kes elas püsivalt häiritud piirkonnas. Kaebaja on juriidiline isik, kes osutab majutusteenust. Kui seda teenust osutatakse kesklinnas, millele on iseloomulik meelelahutusasutuste olemasolu, ei saa eeldada näiteks sellist rahu ja vaikust nagu äärelinna magalapiirkonnas. Igasuguse müra ja lärmi tekitamine ei tähenda KorS § 56 rikkumist, millele vastustaja peab reageerima ettekirjutuse tegemisega. Haldusasjas nr 3-3-1-94-08 oli tegemist laiaulatusliku ja ümbruskonda häiriva probleemiga. Iga väljakutse, millele PPA on reageerinud, ei tähenda samuti tingimata avaliku korra rikkumist. Oleks ebaproportsionaalne, kui kaebaja klientidele öörahu tagamiseks tuleks sulgeda kõik kesklinna meelelahutusasutused. 3) Kaebaja on oma pöördumistes sisuliselt soovinud, et vastustaja keelaks kolmandal isikul alkohoolsete jookide müügi ja meelelahutusprogrammi pakkumise teatud kellaajast alates (nt keskööst), kuid need kaks ongi baarile iseloomulikud tegevused, mistõttu selline ettekirjutus tähendaks sisuliselt teatud kellaajast baari tegevuse lõpetamist. See riivaks kolmanda isiku õigusi väga intensiivselt, mis ei oleks asjaolusid arvestades põhjendatud. Väga range ettekirjutuse tegemine tooks omakorda kaasa kohtuvaidluse kolmanda isikuga, kuid kaebaja probleemi see ei lahendaks.
10.OÜ Uimeahv palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus ei ole hinnanud kolmanda isiku põhilisi väiteid ja tõendeid, kuid on jõudnud siiski õigele lõppjäreldusele. 1) Kaebaja on tegelikult esitanud kaebuse põhjusel, et peab Kauba tn 2 kinnistul Uime baariga konkureerivat sohvabaari Chameleon, mis konkureerib klientide nimel Uime baariga. Chameleoni sohvabaari väliterrass on otse Uime baari akende taga, kaebaja enda külaliskorterite akende all. Mürahäiring võib olla tingitud ka kaebaja enda toitlustuskohas mängitavast muusikast. Kolmas isik on esitanud tõendid, et muusika helitase Chameleoni sohvabaari terrassil on Uime baari omast kõrgem. Ühtegi päris korrektset mõõtmist ei ole tehtud. Kaebaja külaliskorteritesse kanduvat helitaset ei ole üldse mõõdetud. Kaebaja külaliskorteri läheduses on ka ööpäevaringselt töötav purskkaev, mis loob üldist mürafooni. 2) Pole tuvastatud, et tänaval lärmavad purjus inimesed on just Uime baari kliendid. Uime baariga seoses PPA-le tehtud väljakutsed ei erine hulgalt ega sisult muudest Kuressaare meelelahutusasutustest. Tänaval lärmajad pole kaebaja ärimudeli lahutamatu osa, nagu väidab kaebaja. Uime baari väliterrass asub nüüd sisehoovis, mitte tänaval ja baarist ostetud jookidega ei tohi tänavale minna. Kolmas isik ei saa tagada korda avalikul linnatänaval. Piletijärjekorras 6(12)
3-19-2002 seisvad kliendid on baari ukse ees vaid hetkeks ja kui baar on täis, saadetakse inimesed ukselt tagasi. Alkoholi müük ongi baari põhitegevus ning selle müügil arvestatakse õigusaktidest tulenevate piirangutega. Kolmanda isiku tegevus ei piira kaebaja õigust üürida välja külaliskortereid ja väide, et ta saab teha seda vaid päevadeks, kui Uime baar ei tööta, on otsitud. Kaebaja ei saa eeldada, et tal on võimalik tagada Kuressaare südalinnas oma klientidele selline rahu ja vaikus nagu metsas. 3) Kohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja ei ole olnud tegevusetu. Kui ei ole tuvastatud KorS § 56 kohaldamise eelduseks olevaid faktilisi asjaolusid, siis ei olegi kohtul alust seda normi kohaldada. KorS §-de 56 ja 57 kohaldamisel tuleb lähtuda keskmisest objektiivsest inimesest ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Seetõttu on õigesti arvesse võetud ka teiste piirkonna elanike kinnitust, et neil ei ole Uime baariga seoses probleeme. Probleemiks peab Uime baari üksnes kaebaja, kes on kolmanda isikuga äriliselt konkureeriv ettevõte. Alusetute mürakaebuste alusel ei peaks saama konkurente turult eemale tõrjuda. Kuressaare peaväljaku vahetu ümbrus ongi mõeldud baaride, kohvikute, restoranide ja ööklubide pidamiseks. 4) Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ei olnud ebaõiglane. Kolmas isik kaitseb kohtumenetluses oma ettevõtlusvabadust ning baari tegevuse säilitamiseks on kohtumenetluses osalemine olnud vältimatult vajalik. Menetluskulude tekkimine pidi olema kaebajale ettenähtav.
11.Politsei- ja Piirivalveamet jäi varasemate selgituste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
12.Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebuse sõnalise teksti vahele fotod (vt p-d 25, 26, 34, 35) ja viited ajaleheartiklitele (allmärkused nr 11 ja 12). Kaebaja hinnangul kinnitavad need tema väidet, et teised Kuressaare kesklinnas asuvad meelelahutusasutused asuvad kaebaja kinnistust kaugemal kui Uime baar ning neist ei kandu kaebaja kinnistuni sellist müra nagu Uime baarist. Kolmanda isiku arvates on tegemist uute tõenditega, mis tuleks jätta asja juurde võtmata.
13.Ringkonnakohus ei näe apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamise lubatavuse seisukohast põhimõttelist vahet, kas need on vormistuslikult menetlusdokumendi teksti osa või selle lisa. Mõlemal juhul tuleb hinnata, kas sisu poolest on tegemist tõendiga (st kas menetlusosaline soovib sellega kinnitada või ümber lükata mingit faktilist asjaolu) või pigem menetlusosalise seletusega, mida on näitlikustatud nt foto, skeemi, kaardi või tabeliga. Uute tõendite lubatavusele kohalduvad HKMS § 198 lg-d 2 ja 3. Kui uued tõendid on esitatud menetlusdokumendi teksti sees, ei saa neid siiski tekstist eraldada ja esitajale tagastada ka juhul, kui need ei ole lubatavad (HKMS § 62 lg 2), vaid need saab jätta asja lahendamisel arvesse võtmata (HKMS 62 lg 6). Praegusel juhul on apellatsioonkaebusesse põimitud fotod ja seal viidatud artiklid käsitatavad tõenditena, mis on asja õigemaks lahendamiseks lubatavad (HKMS § 198 lg 3). Vastustaja ja kolmas isik on saanud nende tõendite kohta esitada oma seisukoha nii kirjalikult apellatsioonkaebusele vastates kui ka kohtuistungil esitatud kohtukõnedes. II
14.Kaebaja selgituse järgi on tema ettevõtluseks Kuressaares Kauba tn 2 kinnistul paiknevas hoones asuvate külaliskorterite üürile andmine. Kaebaja väitel ei ole tal võimalik külaliskortereid pikaajaliselt või nädalavahetusteks välja üürida Kohtu tn 1 asuva Uime baari pidamisega öisel ajal kaasneva müra ja muude avaliku korra rikkumiste tõttu (kaebaja väitel on 7(12)
3-19-2002 Uime baar avatud nädalavahetustel hilisõhtust varahommikuni). Kaebaja soovib kaebusega sisuliselt saavutada eesmärki, et Uime baari tegevus ei takistaks kaebajal oma ettevõtlusega tegelemist ja sellega tulu teenimist, mis eeldab, et kaebaja võimalikele klientidele oleks tagatud öörahu. Kaebaja hinnangul peab öörahu tagama vastustaja, kes on olnud kaebaja seniste pöördumiste lahendamisel tegevusetu. Kaebaja täpsustas ringkonnakohtu istungil, et vaidlustab vastustaja tegevusetust aastatel 2016– 2019. Kaebaja soovib, et vastustaja uuriks Uime baarist lähtuva müraga seotud asjaolusid ja võtaks vastu kaalutletud otsuse, mis lahendab kaebaja probleemi. Menetlusosalised olid seejuures kohtuistungil ühel meelel selles, et vaidlusalusel ajavahemikul ei ole vastustaja kaebaja pöördumiste alusel järelevalvemenetlust läbi viinud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitanud selleks piisavalt kaalukaid põhjendusi ja tõendeid.
15.Riigikohus selgitas 09.03.2009 otsuses nr 3-3-1-94-08, milles kaebaja heitis Rakvere linnale ette tegevusetust kaebaja kodu läheduses asuva müraprobleemi lahendamisel ja kaebaja öörahu tagamisel, et kui kohalikule omavalitsusele on esitatud taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, siis peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele (nt tellima ekspertiisi müranõuete rikkumise tuvastamiseks). Pärast asjaolude väljaselgitamist ja menetlusosaliste ärakuulamist saab langetada kaalutlusotsuse, milliste vahendite abil õigusrikkumine kõrvaldada (p 16). Sisuliselt on Riigikohus viidanud haldusorgani uurimispõhimõttele, mis tähendab kohustust välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, kogudes selleks vajaduse korral tõendeid omal algatusel (HMS § 6).
16.Toimiku materjalide põhjal on kaebaja alates 2016. a-st Uime baariga seotud probleemidega vastustaja poole pöördunud vähemalt neljal korral. 14.12.2016 saadetud e-kirjas (kaebuse lisa 8) selgitas kaebaja, et Uime baarist lähtuva müra tõttu ei olnud suvel võimalik kasutada Kauba tn 2 asuvaid külaliskortereid ning kuna Uime baar on nüüd avatud ka talvisel perioodil, ei saa külaliskortereid lastega ööbimiseks kasutada ka jõulude ajal. E-kirjale oli lisatud Tartu Linnavalitsuse 13.12.2016 ettekirjutus nr 18-2/15419 asjas, milles naabrid kaebasid Athena keskusest lähtuva müra üle. 13.04.2017 e-kirjas (kaebuse lisa 10) teavitas kaebaja vastustajat, et üürnik on kaebajaga Kauba tn 2 külaliskorteri kasutamiseks sõlmitud üürilepingu Uime baarist lähtuva lärmi ja müra tõttu ennetähtaegselt üles öelnud. Kaebaja viitas vastustaja tegevusetusele ja palus tagada Kuressaares õigusaktide täitmine, nagu seda tegi sarnases olukorras Tartu linnavalitsus Athena keskuse asjas. Toimikust ei selgu, kas ja mida on vastustaja neile pöördumistele vastanud. 27.04.2018 esitas kaebaja taotluse võtta abinõud, et tagada avalik kord ja lõpetada korrarikkumine (kaebuse lisa 11). Taotluses antakse ülevaade varasematest korrarikkumistest, sh 2017. a-l Uime baarist lähtuvate häiringute tõttu politseile tehtud väljakutsetest, ning selgitatakse, et rikkumised jätkuvad; viidatakse õigusnormidele, mida Uime baari pidaja taotluse esitaja hinnangul rikub; kirjeldatakse võimalikke abinõusid, mida vastustaja saaks rikkumise lõpetamiseks kasutusele võtta (nt piirata baari lahtioleku või seal alkoholi müügi aega sarnaselt Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 korraldusega nr 1557-k või Tartu Linnavalitsuse 13.12.2016 ettekirjutusega nr 18-2/15419). Saaremaa Vallavalitsus leidis 21.05.2018 vastuskirjas (kaebuse lisa 12), et taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest see puudutab aastatel 2015–2017 toimunud sündmusi ning 2018. a-l toimunud rikkumiste kohta ei ole kaebaja tõendeid esitanud ja nende kohta ei ole teavet ka vastustajal. 27.08.2019 esitas kaebaja taotluse teha ettekirjutus, millega piirataks öisel ajal Kohtu tn 1 müügikohas majandustegevusena alkohoolse joogi müüki ja meelelahutusprogrammi 8(12)
3-19-2002 pakkumist (kaebuse lisa 13). Taotluses on viidatud kaebaja varasematele Uime baariga seotud pöördumistele ja PPA-le tehtud väljakutsetele ning selgitatud, et rikkumised on jätkuvad. Taotluses on selgitatud vastustaja pädevust tagada avaliku korra järgimine Uime baari pidaja poolt; kirjeldatud teiste kohalike omavalitsuste praktikat meelelahutusasutuste tegevuse piiramisel; viidatud Uime baari pidajale tehtava ettekirjutuse võimalikule sisule. Taotlusele on lisatud mh PPA ülevaade kõigist Uime baariga seotud väljakutsetest ja 2015. a-l tehtud mürataseme mõõdistus, mille järgi Uime baarist lähtuv müra ületab RTerS alusel kehtestatud mürataseme piirmäärasid. Vastustaja 27.09.2019 vastuskirja nr 3-4/2547-4 (kaebuse lisa 15) kohaselt ei anna taotluses märgitud andmed alust ettekirjutuse tegemiseks. Viimane väljakutse PPA-le on taotluse lisa kohaselt esitatud 29.07.2018 ja teised on veelgi varasemad ning väärteomenetlust on nende alusel läbiviidud vaid ühel korral. Uime baar asub Kuressaare kesklinnas, kus tegutseb ka mitmeid teisi lõbustusasutusi ning pole üheselt tõendatud, et PPAle esitatud väljakutsed on seotud üksnes Uime baariga. Taotlusele lisatud müra mõõtmise raport ei ole enam ajakohane, mistõttu tuleks taotlejal tellida Terviseameti kaudu uus mürataseme mõõtmine. Vastuskirjas märgitakse ka, et Saaremaa Vallavolikogus on arutusel alkoholipoliitika muutmine Saaremaa vallas ning Kuressaare kesklinnas tuleks probleem lahendada kõigi ettevõtjate jaoks ühtsetel alustel.
17.Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on põhimõtteliselt olemas pädevus teha riiklikku järelevalvet Uime baari tegevuse majandustegevuse nõuetele vastavuse üle. Pädevuse aspektist sarnaneb praegune vaidlus nt haldusasjadega nr 3-15-1804 ja 3-15-2853, milles ringkonnakohus leidis, et tulenevalt majandustegevuse üldosa seaduse (MSÜS) § 6 lg-st 1, §-st 42 ja §-st 68, kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 4 lg 1 p-st 12 ning KorS § 28 lg-st 1, §-st 54, § 55 lgst 1 ja § 56 lg-st 1 oli Tallinna Linnavalitsusel pädevus teha avaliku korra tagamise eesmärgil Tallinna kesklinna baaripidajatele majandustegevuse nõuete rikkumise vältimiseks ettekirjutus, millega piirati baaride lahtioleku- ja alkoholimüügi aega (vt 05.01.2017 otsuse p-d 13–17 ja 10.01.2017 otsuse p-d 12–15; vrd ka Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p-d 14–15). Kuna vastustaja pädevuse üle ei vaielda, siis ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.
18.KaubTS § 4 lg 1 p 12 järgi on kauplejal kohustus tagada, et kauba või teenuse müük tegevuskohas ei kahjustaks tegevuskoha vahetus läheduses elavate või pidevalt viibivate inimeste huve. KorS § 55 lg-s 1 on sätestatud üldine keeld käituda avalikus kohas teist isikut häirival viisil. KorS § 56 lg 1 täpsustab, et keelatud on mh tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra. Need normid kaitsevad ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja kui Kuressaare kesklinnas Uime baari vahetus läheduses kinnistut omava ja seal asuvate külaliskorterite üürile andmise kui ettevõtlusega tegeleva isiku õigusi. Kuigi Uime baari majandustegevusega kaasnev müra saab otseselt häirida inimese, mitte juriidilisest isikust kaebaja öörahu, sõltub kaebaja majandustegevuse võimalikkus ja sellelt saadav tulu sellest, kas klientidel on huvi kaebaja külaliskortereid kasutada. Seda huvi võib märkimisväärselt kahandada võimatus öise lärmi tõttu külaliskorteris magada. Kaebajal ei ole küll õigust vastustajalt nõuda müraprobleemi lahendamiseks Uime baari pidajale konkreetse sisuga ettekirjutuse tegemist, kuid tal on õigus nõuda, et vastustaja otsustaks järelevalvemenetluse alustamise ja järelevalvemeetmete kohaldamise üle kaalutlusvigadeta ega keelduks õigusvastaselt meetmete kohaldamisest.
19.Otsuse p-s 16 kirjeldatud asjaoludest saab järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja pöördumistele üldse vastanud või on kaebaja taotluses väljatoodud asjaolusid aluseks võttes keeldunud järelevalve tegemisest Uime baari pidaja majandustegevuse nõuete täitmise üle. Ringkonnakohtu hinnangul on aga kaebaja vähemalt 27.08.2019 taotluses koos lisadega piisavalt põhjendanud, et Uime baari pidaja tegevus võib olla majandustegevuse nõuetega vastuolus ja häirida kaebajat ülemääraselt. Kaebaja on selgitanud, et Uime baari poolne majandustegevuse nõuete rikkumine takistab ebamõistlikult kaebaja ettevõtlust ja sellega tulu 9(12)
3-19-2002 teenimist. Selle kinnituseks on kaebaja esitanud vastustajale muu hulgas e-kirja, millega üks külaliskorteri üürnik ütleb lärmi tõttu ennetähtaegselt üles kaebajaga sõlmitud pikaajalise üürilepingu (kaebuse lisa 10), ning PPA ülevaate Uime baariga seotud väljakutsetest (kaebuse lisa 14).
20.Vastustaja 27.09.2019 vastuskirjas kajastub ekslik arusaam, et kaebaja pidi tõendama Uime baari pidaja poolse korrarikkumise ja selle kõrvaldamiseks võetavate abinõude kohaldamise võimalikkuse. Nagu eespool öeldud, on uurimiskohustus praegusel juhul vastustajal kui haldusorganil ning ajend selle kohustuse täitmiseks tuli kaebaja pöördumisest. Kaebaja pidi vastustaja nõudmisel tõendama eeskätt enda mõjusfääri kuuluvaid (nt oma majandustegevusega seotud) asjaolusid. Vastustajaga ei saa nõustuda ka selles, et tegemist pidi tingimata olema laiaulatusliku (paljusid piirkonna elanikke või ettevõtjaid) puudutava probleemiga. Kaebaja selgitab õigesti, et ka ühe isiku oluline häirimine võib olla piisav selleks, et vastustajal tekiks kohustus pöördumises toodud asjaolusid täiendavalt kontrollida ning kui asjakohane, siis kohaldada korrarikkumise või selle ohu korral õigusaktides ettenähtud abinõusid. Seetõttu ei ole määrav kohtumenetluses esitatud kaheksa kohaliku elaniku kinnituskiri, et neid Uime baari tegevus ei häiri (vt kolmanda isiku 06.09.2020 menetlusdokumendi lisa 1). Praegusel juhul olid kaalukausil kaebaja ja kolmanda isiku huvid tegeleda Kuressaare kesklinnas ettevõtlusega. Eelduslikult on kahe ettevõtja huvid ettevõtlusega tegelemiseks võrdväärsed ja ühe huvide eelistamine teisele peaks toimuma kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise ja selle põhjal erinevate huvide kaalumise teel. Samamoodi ei saa vastustaja sekkumiskohustuse lävendiks olla see, kas Uime baari majandustegevusega seoses on hiljuti toimunud väärteomenetlusi või esitatud PPA-le väljakutseid piisavalt sageli (2018. a-l oli kolm väljakutset ja 2019. a-l enne kaebuse esitamist ei olnud ühtegi). Kaebaja selgituse järgi on tal olnud keeruline külaliskortereid Uime baari lahtiolekuajaks üürile anda, sest lärm on liiga suur. See võis mõjutada ka PPA-le tehtavate väljakutsete arvu. Vastustaja mõte, et Kuressaare kesklinna meelelahutusasutuste alkoholimüügi teema vajab ühtset lähenemist, et kõiki ettevõtjaid koheldaks võrdselt, on iseenesest asjakohane, kuid vajadus täiendavate arutelude järgi ei saa lükata olemasolevate probleemide lahendamist määramatusse tulevikku.
21.Toimiku materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebaja väljatoodud müraprobleemi üldse ei eksisteeri või see on nii tähtsusetu, et vastustajal poleks ilmselgelt vaja sellele reageerida. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et Uime baari majandustegevuse mõju ulatub väljapoole kolmanda isiku majandustegevuse kohta ja võib mõjutada kaebaja majandustegevust (vt nt kaebaja 17.02.2020, 08.06.2020 ja 27.07.2020 menetlusdokumentide lisad, millest nähtuvad Uime baaris toimuvate pidude sagedus ja iseloom). Müra tekitamise viise, sagedust, aega vms asjaolusid arvestades võib olla oluliselt häiriv KorS § 56 lg 1 tähenduses ka selline müra, mis ei ületa kehtestatud piirnorme. On selge, et Kuressaare kesklinn on öisel ajal rahva- ja mürarohkem kui kesklinnast eemal asuvad elamupiirkonnad. Öisel ajal tegutsevad meelelahutusasutused kuuluvad tavapärase linnaelu juurde ja kesklinna piirkonda külaliskorterite rajamise korral tuleb ettevõtjal sellega arvestada. Samas ei ole tõendeid ning ka vastustaja ei väida, et Kuressaare kesklinn oleks praegu planeeritud (üksnes) öise pidutsemise piirkonnaks (kuigi kolmas isik on teinud Saaremaa valla üldplaneeringu menetluses vastava ettepaneku, vt kolmanda isiku 01.06.2020 seisukoha lisa 8). Seetõttu kehtivad seal samasugused avaliku korra nõuded nagu mujal ning ka kesklinna meelelahutusasutused (nt Uime baari pidav kolmas isik) ei saa tegutseda viisil, mis häirib ülemääraselt teisi selle piirkonna ettevõtjaid, kelle majandustegevus seisneb samuti öisel ajal teenuse pakkumises (nt külaliskorterite üürimisega tegelev kaebaja). Baari pidaja majandustegevuse nõuete täitmise üle järelevalvet tehes tagab vastustaja avaliku õiguse normide täitmist, mitte ei lahenda pelgalt kahe ettevõtja vahelist erimeelsust. Müraprobleemi 10(12)
3-19-2002 laiaulatuslikkus ja intensiivsus võivad omada tähendust selle kaalumisel, milliste abinõude kohaldamine on müraprobleemi kõrvaldamiseks või vähendamiseks proportsionaalne.
22.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et vastustaja tegevusetus kaebaja välja toodud müraprobleemi lahendamisel on õigusvastane. Vastustaja ei ole kaebaja pöördumistele üldse vastanud või on olnud seisukohal, et kaebaja pöördumistes toodud asjaoludel ei ole alust vastustajal mingeid meetmeid võtta (21.05.2018 vastuskiri) või teha Uime baari pidajale kaebaja taotletud viisil ettekirjutust, millega seatakse kellaajalised piirangud alkohoolse joogi müügile ja meelelahutusprogrammi pakkumisele (27.09.2019 vastuskiri). Vastustaja on aga seejuures lähtunud valest eeldusest, et asjaolude väljaselgitamise ja tõendamise koormus oli järelevalve tegemist taotlenud kaebajal. Samuti on vastustaja ekslikult leidnud, et kaebaja taotlustes toodud asjaolude täpsemaks uurimiseks või mistahes muude meetmete kohaldamiseks ei ole alust ainuüksi põhjusel, et teistelt isikutelt ei ole Uime baari kohta kaebusi laekunud ja 2016–2019 on PPA-le tehtud väljakutsete arv vähenenud. Seetõttu tuleb vastustajal uuesti otsustada, kas ja milliseid abinõusid tuleb võtta seoses kaebaja väljatoodud müraprobleemiga.
23.Seda, kas kaebajale kuuluva kinnisasja esisel tänaval toimuvad jätkuvad korrarikkumised või nende oht on piisavalt tõendatud, kas neil on seos kolmanda isiku majandustegevusega (või näiteks hoopis kaebaja enda kinnistul tegutseva sohvabaari pidamise või mõne teise Kuressaare kesklinnas asuva meelelahutusasutuse tegevusega) ning kas kõiki asjaolusid ja puudutatud isikute õigustatud huve arvestades on proportsionaalne reageerida sellele kolmandale isikule ettekirjutuse tegemisega, saab vastustaja otsustada pärast seda, kui on tähtsust omavad asjaolud nõuetekohaselt välja selgitanud. Seejuures on vastustajal võimalik arvesse võtta ka praeguses kohtumenetluses juba esitatud seisukohti ja tõendeid. Tuleb siiski märkida, et kaebaja probleemi võimalik lahendus ei pea tingimata seisnema kolmandale isikule tehtavas ettekirjutuses, millega seatakse kellaajalised piirangud alkohoolse joogi müügile ja meelelahutusprogrammi pakkumisele, nagu kaebaja leidis vastustajale esitatud 27.08.2019 taotluses. Tallinna vanalinna baaripidajatele tehtud sellise sisuga ettekirjutus, mida ringkonnakohus pidas nt haldusasjades nr 3-15-2804 ja 3-15-2853 õiguspäraseks, ei olnud tehtud praeguse vaidlusega samadel asjaoludel. Seega ei ole nende kohtuasjade näol tegemist kohtupraktikas välja kujunenud õigusliku raamistikuga, mida kohalikul omavalitsusel tuleb alati meelelahutusasutuste piirkonnas öörahu tagamiseks kohaldada. Veel enam, vastustaja võetavad abinõud ei pea tingimata üldse kaasa tooma kolmandale isikule ettekirjutuse tegemist, vaid sõltuvalt asjaoludest ja asjasse puutuvate isikute koostöövalmidusest võib vastustaja piirduda ka selgituse, ettepaneku vms abinõuga (vrd Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 15). Oluline on, et selline otsustus sõltuks kõigi tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise ja huvide kaalumise tulemusel.
24.Eelnevat arvestades tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Kaebaja ei ole välja toonud põhjendatud huvi vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse resolutsioonis ega selgitanud, miks eraldi tuvastusnõue oleks tema õiguste kaitseks vajalik. Seetõttu tõlgendab ringkonnakohus kaebuse nõuet kohustamisnõudena, mis hõlmab ka vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõude. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole võimalik teha vastustajale definitiivset ettekirjutust. Seetõttu kohustab ringkonnakohus vastustajat uuesti otsustama, kas ja milliseid abinõusid on vaja kohaldada Uime baari majandustegevusest tulenevate mürahäiringute lõpetamiseks või vähendamiseks.
25.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 11(12)
3-19-2002 vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna kaebaja ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 15 eurot, pangateenustasu 0,12 eurot ja õigusabikulu 9281,40 eurot (sh käibemaks; vt nimekiri ja arved kaebaja 16.09.2020 ja 17.09.2020 menetlusdokumentides) ning ringkonnakohtus riigilõiv 15 eurot, pangateenustasu 0,12 eurot ja õigusabikulu 5031 eurot (sh käibemaks; vt nimekiri ja arved kaebaja 16.09.2020 ja 17.09.2020 menetlusdokumentides). Riigilõiv ja tasu pangateenuse eest on vajalik ja põhjendatud kulu ning see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Õigusabikulusid ei saa pidada kummaski kohtuastmes täies ulatuses põhjendatuks. Õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei ole seejuures asjakohane hinnata üksikute menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust, vaid arvestada tuleb eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja vaidlusaluste õigusküsimuste keerukust, samuti menetluse kestust (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-1570, p 17). Praegune haldusasi ei ole iseenesest keskmisest mahukam ega keerukam. Samas esitasid nii vastustaja kui ka kolmas isik halduskohtus mitmeid uusi väiteid ja tõendeid, millele vastamist ja nende ümberlükkamiseks täiendavate tõendite kogumist ei saa kaebajale ette heita. Ringkonnakohtus kordab aga kaebaja paljuski neid seisukohti, mis on juba varem esitatud. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud õigusabikulude suuruseks halduskohtus 5000 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 3000 eurot (koos käibemaksuga). Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 15,12 + 15,12 + 5000 + 3000 = 8030,24 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.