Rahvastik › Välismaalased

3-21-462 Ettekirjutuse kohaselt viibis XX Eestis alates 07.02.2021 ilma seadusliku aluseta. Seetõttu pole ta usaldusväärne välismaalane. Eestis elavad tema ema ja vend, kuid nad ei sõltu temast. Elamisloa taotlemine ei anna õigust Eestis viibida. PPA ei näe põhjust jätta isikule lahkumisettekirjutus tegemata ja sissesõidukeeld kohaldamata, mh humaansetel kaalutlustel. Kui isik saab elamisloa, on tal võimalik taotleda sissesõidukeelu lühendamist või tühistamist.

XX lahkus Eestist ja Schengeni alalt 09.03.2021.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-462 tugineda saanuks sama sätte p-le 3. Kuivõrd seadusandja on näinud sissesõidukeelu peatamise võimaluse vaid välismaalase lühiajaliseks Eestisse saabumiseks (matusteks, kohtuistungil osalemiseks vms), siis ei ole seaduse mõttega kooskõlas halduskohtu määruse põhjendus, mille kohaselt on peatamise eesmärgiks võimaldada kaebajal enne kolmeaastase perioodi möödumist külastada Eestis elavaid sugulasi. Siseministeerium võib VSS § 32 lg 1 kohaselt muuta sissesõidukeeldu, kui asjaolud on muutunud. Otstarbekas oleks esitada uued asjaolud (elukaaslase rasedus) Siseministeeriumile esitatavas taotluses. Põhjendamatu on peatada sissesõidukeelu kehtivus kogu Schengeni ala suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

3-21-462 see olla indikatsioon õiguskuuleka käitumise kohta. Puuduvad viited sellele, et isik oleks toime pannud õigusrikkumisi või ohustaks muul viisil Eestis avalikku korda. Tal elavad Eestis sugulased, Eesti kodanikust ema ja vend. Isik on Eestis viibinud ja töötanud pikaajaliste viisade alusel alates 2018. a-st. Arvestades seda, et lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle vabatahtliku lahkumisaja määramise, aga samuti sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle peab PPA otsustama kaalutlusõiguse alusel, on oluline, et haldusakt oleks kontrollitav. Mitmete kaebaja kasuks rääkivate, n-ö kergendavate asjaolude kohaselt väärtustamata jätmine võib osutada kaalutlusvea tegemisele. VSS aluseks oleva Euroopa Liidu naasmisdirektiivi1 põhjenduses 6 on rõhutatud, et vastavalt ELi õiguse üldistele põhimõtetele tuleks selle direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes riigis ebaseadusliku viibimise asjaolu. Samas nähtub kaevatavast haldusaktist, et PPA jaoks on oma otsuste langetamisel määravaks olnud justnimelt Eestis 16 päeva vältel ebaseadusliku viibimise fakt. PPA-le oli teada, et isik on taotlenud tähtajalist elamisluba töötamiseks ja tal on Eestis lähisugulased, kelle juures ta on pikemalt elanud ja keda ta soovib jätkuvalt külastada, ja ta on põhistanud, et ületas lubatud viibimisaega kogemata. PPA-l oli võimalik määrata vabatahtlikuks lahkumiseks pikem tähtaeg või teha kõrvaltingimusega lahkumisettekirjutus arvestusega, et menetluses on isiku tähtajalise elamisloa taotlus, samuti loobuda sissesõidukeelu kohaldamisest või kohaldada seda VSS § 74 lg-s 1 sätestatud maksimaalsest 3-aastasest tähtajast lühemalt, arvestades asjaolusid kogumis, sh kaebaja selgitusi viibimisaja ületamise põhjuste kohta ja tema sidemeid Eestiga. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et haldusakti tegemisel on järgitud naasmisdirektiivi põhjendusest 14 ja art 11 lg-st 2 tulenevat kohustust määrata sisenemiskeelu pikkus kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist. Asjaolu, et hiljem on võimalik sissesõidukeelu kehtivusaega lühendada või see kehtetuks tunnistada, ei tähenda, et esialgsel kohaldamisel võiks rikkuda proportsionaalsuse põhimõtet ja sõltumata üksikjuhtumi asjaoludest määrata sissesõidukeeld seaduses lubatud maksimaalse kestusega. Eelnimetatud asjaolud annavad piisava aluse väita, et kaebuse rahuldamine pole senise teadmise ja hinnangu pinnalt välistatud, ehkki lõplik hinnang tõenditele ja kohaldatavale õigusele antakse asja sisulise arutamise tulemusel tehtavas otsuses, milles kohus ei ole seotud esialgse õiguskaitse määruses kohtute antud eelhinnangutega. Arvesse tuleb võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale sisenemise ja seal viibimise reegleid ning Schengeni alalt lahkumise ja sinna sisenemise keeldude süsteem toimiks tõhusalt. Välismaalaste Eestis viibimine peab toimuma kontrollitult, seaduse alusel ja ringkonnakohus nõustub, et see on oluline riiklik huvi. Samas tuleb selles osas märkida, et vastustaja ei ole esile toonud kaebajast lähtuvat erilist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. EL jätab liikmesriigile olulise kaalutlusruumi sisenemiskeelu kohaldamisel ja peab lisaks seaduslikkuse tagamisele tähtsaks ka isikute õiguste kaitset ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist. Tagasisaatmise käsiraamatus2 on selgitatud, et liikmesriik võib oma haldusasutustele üldiste juhiste andmiseks näha tüüpiliste juhtumite jaoks ette eri kestusega sisenemiskeelud, näiteks üldise eeskirjana kolmeaastane keeld, raskendavate asjaolude korral (korduv rändeõiguse rikkumine) viieaastane keeld ja leevendavate asjaolude korral (hooletusest tingitud rikkumine) aastane keeld, kuid tuleb tagada, et iga juhtumit hinnatakse individuaalselt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Siin on toodud näide, et hooletuse korral on pigem Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.

Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/default/files/what-we-do/policies/european-agendamigration/proposal-implementation-package/docs/return_handbook_et.pdf, lk 59.

4(6)

3-21-462 põhjendatud kohaldada lühema kui 3-aastase kestusega sisenemiskeeldu. Ringkonnakohus märgib, et kohtu ülesanne ega pädevuses ei ole määratleda, milline oleks siinses asjas õige sissesõidukeelu kestus (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-1891, p 18), vaid kaalutlusvea tuvastamise korral kuulub haldusakt tühistamisele ja haldusorgan saab seejärel vajaduse korral teha uue, seadusliku ja kaalutlusvigadeta otsuse. Viimaks, hinnates esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu rääkivat avalikku huvi tuleb ka arvestada, et praeguses asjas ei too esialgse õiguskaitse kohaldamine automaatselt kaasa Eestisse saabumise ja siin viibimise õigust, vaid selleks peab kaebaja taotlema ja riik andma asjaomase viibimisaluse. Kokkuvõttes tuleb järeldada, et halduskohtu määrus ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Arvestades kogumis kaebaja olulist huvi säilitada võimalus tulla Eestisse ja külastada oma lähedasi, kaebuse mitteväheseid eduväljavaateid ja asjaolu, et kaebaja suhtes sissesõidukeelu peatamine ei tekita üksikjuhtumi pinnalt olulist ohtu avalikele huvidele, on esialgse õiguskaitse kohaldamine siinses asjas põhjendatud. Riigikohus on 08.02.2021 asjas nr 3-20-915 tehtud määruses (p 23) lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamisel leidnud, et nimetatud asjas polnud sissesõidukeelu kehtivuse peatamine põhjendatud ning seda, kas kaebajal on õigus saada tähtajaline elamisluba, on mõistlik otsustada siis, kui kohtumenetluse tulemusel on selgunud, kas haldusakt on õiguspärane. Ringkonnakohus märgib, et praeguse vaidluse asjaolud erinevad Riigikohtu lahendatud kohtuasjast, kuna nimetatud asjas jäi kaebaja kohtumenetluse ajaks Eestisse ja tema õigused olid kaitstud selle kaudu. Seega pole Riigikohtu lahendi seisukohad ülekantavad praegusele asjale. Praeguses asjas on oluline, et PPA saaks otsustada kaebajale viibimisaluse üle ilma VSS § 28 lg-st 2 ja VMS §-st 126 tuleneva piiranguta, sest kaebaja on Eestist vabatahtlikult lahkunud ega saa oma õigusi kohtulikult muul viisil kaitsta.

3-21-462 lühiajaliselt peatada sissesõidukeelu kehtivusaja. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et naasmisdirektiivi art 12 lg 1 ja art 13 lg 2 kohaselt peavad kohtul olema volitused vaadata läbi artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsused, sealhulgas võimalus nende täitmine ajutiselt peatada. Art 12 lg 1 kohaselt hõlmavad tagasisaatmisega seotud otsused ka sisenemiskeeldu. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse alusel pole võimalik teha infosüsteemi kannet sissesõidukeelu kehtivuse peatamise kohta. Tegemist pole lühiajalise peatamisega VSS § 321 alusel, mida kohaldab haldusorgan ja mis peab olema ajaliselt täpselt määratletud. Esialgse õiguskaitse määrusel on praegusel juhul kohtumenetluse ajal sisuliselt samasugune toime nagu oleks haldusmenetluses sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisel või tähtajatul peatamisel. Juhul kui kaebus rahuldatakse, jääb sissesõidukeeld infosüsteemis taastamata. Juhul aga kui kaebus jääb enne 3-aastase tähtaja möödumist jõustunud kohtuotsusega rahuldamata või kui esialgse õiguskaitse määruse kehtivus lõppeb muul alusel (esialgse õiguskaitse abinõu või määruse tühistamise korral), siis saab PPA sisestada infosüsteemi sissesõidukeelu uuesti, arvestades selle kestuseks ajavahemiku, mis jääb esialgse õiguskaitse kehtivuse lõppemisest kuni 09.03.2024. Õige on PPA viide, et kaebajal on VSS § 75 lg 2 kohaselt õigus esitada PPA-le taotlus Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või peatamiseks ning samuti saab ta esitada taotlusi Siseministeeriumile vastavalt VSS 5. peatükile. Nende taotluste esitamise võimalus ei tähenda, et isik ei saaks taotleda õiguskaitset halduskohtult. Ta võib samaaegselt esitada kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtumenetluses ning esitada ka haldusmenetluses taotlusi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või peatamiseks. Olukorras, kus kaebaja toob välja uued asjaolud (Eesti kodanikust elukaaslase rasedus), mis PPA väidetel ei olnud PPA-le otsuse tegemise ajal teada, võib menetlus Siseministeeriumis viia kaebaja kõige tõhusamalt sihile, kuid see ei võta õigust saada paralleelselt kaitset halduskohtult väidetavalt õigusvastase haldusakti vastu. Uusi, PPA-le haldusmenetluses avaldamata asjaolusid ei saa siiski arvestada kaevatava haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel, vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-1891, pd 18 ja 19. Õige oli peatada sissesõidukeeld kogu Schengeni alale, mitte üksnes Eestisse sisenemise suhtes. Kui kaebus peaks rahuldatama, osutub õigusvastaseks kogu Schengeni ala osas kohaldatud sissesõidukeeld. Kaebajal peab tulenevalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 47 ja naasmisdirektiivi art 13 lg-st 2 olema võimalus kaitsta esialgse õiguskaitse korras oma Euroopa Liidu õigusest tulenevaid õigusi, sh õigust mitte olla allutatud õigusvastastele Schengeni sisenemiskeeldudele. (allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.