Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. märts 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-18-600
Haldusasi
XX kaebus Tallinna linna ja Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamiseks, Tallinna Linnavalitsuse
11.veebruari 2019. a korralduse nr 210-k ja 27. veebruari 2019. a korralduse nr 279-k tühistamiseks ning Maaameti 28. märtsi 2019. a korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindajad XX ja v.adv Kelli Ristal Vastustajad – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg Maa-amet, esindaja Toomas Kutti
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
27. jaanuar 2021
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XX 27. jaanuari 2021. a vastuväide kohtu tegevusele seoses apellatsioonkaebuse lisade 1–6 tagastamisega.
Jätta rahuldamata XX 14. jaanuari 2021. a taotlus täiendada kaebust uue nõudega tühistada Pärnu maantee T6 ja Pärnu mnt 113a maaüksuste kohta tehtud katastrikanded.
Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-600 varalise kahju ja ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid puudutavas osas.
Lugeda XX kaebus varalise kahju hüvitamiseks mittetähtaegseks ning lõpetada nimetatud nõuet puudutavas osas haldusasja nr 3-18-600 menetlus.
Rahuldada XX kaebus ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja hüvitis 2000 (kaks tuhat) eurot.
Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
31.märtsi 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-600 muutmata.
Mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja haldusasjas nr 3-18-600 kantud menetluskulude katteks 900 (üheksasada) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. aprillil 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon luges 05.12.1994 otsusega nr 4388 Tallinnas endisel Pärnu mnt 111 kinnistul nr 2390 asunud 744,25 m2 suuruse krundi omandireformi objektiks ning tunnistas selle vara tagastamise õigustatud subjektideks EE (1/4 mõttelises osas), QQ (1/4 mõttelises osas) ja VV (1/2 mõttelises osas).
2.Tallinna Linnavalitsus tagastas 12.03.1996 korraldusega nr 638-k endise kinnistu nr 2390 osaliselt: QQ-le 103 m2 aadressil Pärnu mnt 111, EEle 103 m2 aadressil Pärnu mnt 111a ja VVle 205 m2 aadressil Pärnu mnt 111b. Mittetagastatavaks maaks loeti 333 m2, mille eest määras Tallinna Linnavalitsus 19.06.1996 korraldusega nr 1681-k õigustatud subjektidele kompensatsiooni QQ-le 1/4 mõttelise osa eest 5932 krooni, EEle 1/4 mõttelise osa eest 5932 krooni ja VV-le 1/2 mõttelise osa eest 11 863 krooni.
3.QQ vaidlustas maa tagastamise korralduse halduskohtus põhjusel, et maa tagastati reaalosadena ilma tema nõusolekuta. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.1997 otsusega nr 332/97 QQ kaebuse, tunnistas Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korralduse nr 638-k 2(21)
3-18-600 seadusevastaseks ning tegi Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus. Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr 3153-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldus nr 638-k kehtetuks. Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k tunnistati kehtetuks ka Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli määratud QQ-le kompensatsioon, ja otsustati lõpetada restitutsiooninõuete lahendamine endisel kinnistul nr 2390 asuva 333 m2 mittetagastatava maa 1/4 mõttelise osa suhtes.
4.Endise kinnistu nr 2390 tagastamise toimik läks seejärel kaduma. Toimiku taastamise järel selgus, et QQ esitas Tallinna Linnavalitsusele 1997–1999 korduvaid taotlusi, milles palus lahendada Pärnu mnt 111 kinnistu tagastamise ja kompenseerimise küsimus. Tallinna Omandireformiamet teatas 13.10.1999 kirjaga nr 2-7/1512, et asi tuleb uuesti läbivaatamisele. QQ suri 24.06.2000 ja Tallinna notar Sirje Ormani välja antud 11.04.2003 pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on tema nõudeõigus 1/4 mõttelisele osale endisest kinnistust nr 2390 läinud üle XX-le.
5.Harju maavanem andis 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 1 alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinna Linnavolikogu 24.03.1994 otsusega nr 43 taotletud munitsipaalomandisse jäävate rajatiste aluse ning neid teenindava maa, mis asub Tallinnas Pärnu maantee T6 // Tondi tänav T1 (pindala 9649 m2, sihtotstarve transpordimaa, kasutusotstarve tänavarajatiste teenindusmaa). Tallinna Linnavalitsus jättis 23.03.2015 korraldusega nr 414-k endisest kinnistust nr 2390 tagastamata 103 m2 suuruse maatüki ja määras selle eest XX-le kompensatsiooni 468,70 eurot, sest nimetatud maa-ala jääb Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k Tallinna linna munitsipaalomandisse antud Pärnu maantee T6 rajatiste aluse ja neid teenindava maa koosseisu.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28.02.2018 otsusega nr 3-15-1843 XX kaebuse, tühistas Harju maavanema 07.09.2010 korralduse nr 1431-k ja Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k ning kohustas Tallinna linna kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest lahendama endise kinnistu nr 2390 tagastamise küsimuse 103 m2 osas, milles loeti maa tagastamise õigustatud subjektiks QQ. Ringkonnakohtu otsus jõustus 10.09.2018.
7.XX esitas Tallinna Halduskohtule 23.03.2018 kaebuse taotlustega mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kaudu) solidaarselt välja varaline kahju 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126,20 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 23.03.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti mõista Tallinna linnalt välja hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel seoses endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise haldusmenetluse ebamõistliku pikkusega ja Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse nr 3-32/97 mõistliku aja jooksul mittetäitmisega, ning lisaks hüvitada mittevaraline kahju 67 805 204 eurot seoses kodu puutumatuse rikkumisega (haldusasi nr 3-18-600).
8.Tallinna Linnavalitsus määras 11.02.2019 korraldusega nr 210-k MaaRS § 28 lg 3 alusel munitsipaalomandisse taotletava Pärnu maantee T6 maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9546 m2 vastavalt lisatud asendiplaanile.
9.Tallinna Linnavalitsus tagastas 27.02.2019 korraldusega nr 279-k õigusvastaselt võõrandatud maa (endine Pärnu mnt 111, endine kinnistu nr 2390, pindala 744,25 m2) osaliselt XX-le ning määras maatüki aadressiks Pärnu mnt 113a, pindalaks 103 m 2 ja sihtotstarbeks transpordimaa. Korralduse andmisega loeti endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.
3(21)
3-18-600
10.Maa-amet andis 28.03.2019 korraldusega nr 1-9/19/727 Tallinna linna munitsipaalomandisse Pärnu maantee T6 maaüksuse pindalaga 9546 m2 ja sihtotstarbega transpordimaa.
11.XX esitas Tallinna Halduskohtule 21.04.2019 kaebuse (täiendatud 10.05.2019) taotlustega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldus nr 279-k ja 11.02.2019 korraldus nr 210-k (osaliselt) ning Maa-ameti 28.03.2019 korraldus nr 1-17/19/727 (haldusasi nr 3-19-724).
12.Tallinna Halduskohus liitis 29.08.2019 määrusega haldusasjad nr 3-18-600 ja nr 3-19724 ühte menetlusse. XX täpsustas 03.01.2020 menetlusdokumendis mittevaralise kahju suurust seoses kodu puutumatuse rikkumisega, paludes mõista tema kasuks välja hüvitis 407 447 645 eurot.
13.Tallinna Halduskohus tagastas 31.03.2020 otsusega kaebaja 02.03.2020 esitatud menetlusdokumendid pealkirjaga „Kohtukõne teesid“, jättis rahuldamata Maa-ameti taotluse jätta kaebus läbi vaatamata nõude osas mõista Tallinna linnalt välja hüvitis mittevaralise kahju eest seoses kodu puutumatuse rikkumisega ning jättis XX kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja nõuded tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldus nr 210-k ja 27.02.2019 korraldus nr 279-k ning Maa-ameti 28.03.2019 korraldus nr 1-17/19/727 ei ole põhjendatud. Korraldusega nr 279-k on kaebajale õigesti tagastatud 103 m2 endise kinnistu nr 2390 maast ning loetud endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kuna Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldus nr 638-k tunnistati seadusevastaseks, siis on endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise küsimus täielikult lahendamata ja kaebajal oleks seega õigus saada tagasi kogu 744,25 m2, kuna ta on praeguseks ainus õigustatud subjekt (teised on surnud). Kaebaja nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses ei saa olla suurem, kui oli tema õiguseellasel QQ-l (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsus nr 3-15-1843, p 22). Seega ei saaks kaebaja Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korralduse nr 638-k ja 19.06.1996 korralduse nr 1681-k kehtetuks tunnistamisest olenemata nõuda kogu endise kinnistu nr 2390 tagastamist. Omandireform on teiste õigustatud subjektide EE ja VV osas lõppenud, sest korraldus nr 638-k oli enne selle seadusevastaseks tunnistamist neile tagastatud maa osas täidetud (Pärnu mnt 111a ja 111b maaüksused kanti kinnistusraamatusse ning EE ja VV müüsid kinnistud 23.09.1996 OÜ-le Baltic Foto Trading). Pärnu maantee alla jääva 333 m2 suuruse mittetagastatava maa-ala eest määratud kompensatsiooni väljamaksmisega oli EE ja VV osas täidetud ka korraldus nr 1681k. Seega lõppes endisel kinnistul nr 2390 asunud krundi (744,25 m2) osas 1996. a-l omandireform 557,75 m2 maa ulatuses (sh 308 m2 tagastati reaalosadena ja 249,75 m2 eest maksti välja kompensatsioon) ning lahendamata oli taotlus 186,5 m2 maa osas (st kaebajale kuuluva 1/4 nõudeõiguse ulatuses). Kaebaja viide MaaRS § 14 lg-le 3 ei ole asjakohane, sest omandireform oli teiste õigustatud subjektide suhtes lõpule viidud, mitte ei ole seda lõpetatud. Omandireform on lõppenud ka 333 m2 suurusest mittetagastatavast maast QQ nõudeõigusele vastava 1/4 mõttelise osa (83,25 m2) suhtes. Õige on see, et Tallinna Halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega seadusevastaseks mh korralduse nr 638-k punkti 5, millega otsustati määrata õigustatud subjektidele kompensatsioon 333 m2 tagastamisele mitte kuuluva maa eest, kuid Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega määrati QQle kompensatsioon 5932 krooni, tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k kehtetuks omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg 7 alusel, sest QQ ei teinud kompensatsiooni vastu võtmiseks vajalikke toiminguid. Ühtlasi lõpetati restitutsiooninõuete lahendamine endisel kinnistul nr 2390 asuva 333 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa 1/4 4(21)
3-18-600 mõttelise osa suhtes. Seda korraldust ei ole vaidlustatud ja see on kehtiv, mistõttu ei saa kaebaja enam nõuda 83,25 m2 maa tagastamist. Seega on korralduses nr 279-k õigesti tuvastatud, et selle andmise ajaks oli endise kinnistu nr 2390 osas omandireform lõpule viimata veel vaid 103 m2 tagastamisele kuuluva maa osas, mis vastab QQ nõudeõiguse osa suurusele. Sama nähtub 11.04.2003 pärimisõiguse tunnistusest ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsusest. Tagastatud maa sihtotstarbe määramisel korraldusega nr 279-k ei saanud Tallinna linn lähtuda maatükile 1996. a-l määratud sihtotstarbest. Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu kohaselt asub maatükk tänavate maa-alal. Ehitisteta katastriüksusele määratakse maakatastriseaduse (MaaKatS) § 18 lg 1 p 1 kohaselt sihtotstarve maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Kuigi kaebaja ei ole saanud esitada ruumiandmete seaduse § 55 lg 2 kohaselt arvamust koha-aadressi määramise osas, ei nähtu, et aadressiandmete muutmine kahjustaks iseenesest kaebaja õigusi. Seega ei ole alust korraldust nr 279-k tühistada ka osas, milles määrati tagastatava maa aadressiks Pärnu mnt 113a. Kaebajal puudub seadusest tulenev alus nõuda, et tagastatavale maaüksusele määrataks aadress, mis sellel oli 1940. a-l. Kuna kaebajale maa tagastamise küsimus on korraldusega nr 279-k õigesti lahendatud, siis ei riku kaebaja õigusi korraldus nr 210-k, millega otsustati taotleda Pärnu maantee T6 maaüksus munitsipaalomandisse, olenemata sellest, et see hõlmab osa endise kinnistu nr 2390 maast. Samal põhjusel ei riku kaebaja õigusi Maa-ameti 28.03.2019 korraldus nr 1-17/19/727, millega otsustati anda Pärnu maantee T6 maaüksus Tallinna linna munitsipaalomandisse. Kuna korraldus ei riku kaebaja õigusi, puudub vajadus analüüsida tema väiteid korralduse andmisel toimunud menetlusnormide rikkumisest. Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Kaebaja hinnangul tuleb juhul, kui talle ei tagastata kogu endise kinnistu nr 2390 maad (744,25 m2), Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kui Harju maavanema õigusjärglase kaudu) solidaarselt mõista tema kasuks välja hüvitis 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126,20 eurot ning viivis. Kohus leidis eelnevalt, et kaebajale oli võimalik endisest kinnistust nr 2390 tagastada üksnes tema nõudeõiguse osale vastav 103 m2, mis on kaebajale korraldusega nr 279-k ka tagastatud (aadressiga Pärnu mnt 113a). Kuivõrd kaebajale on tema nõudeõigusele vastav osa endisest kinnistust nr 2390 tagastatud, siis ei ole talle kahju tekkinud. Kaebajale tagastatud 103 m2 suurune maatükk ei pidanud kuuluma Pärnu mnt 113 // Rapla tn 1 kinnistu hulka ning kaebaja arutlus, mis seondub nimetatud kinnistu suhtes kehtestatud detailplaneeringuga (ehitusõigus kuni 13 maapealse ja 2 maa-aluse korrusega ärihoone ehitamiseks) ei ole asjakohane. Kaebaja nõue Tallinna Linnavolikogu 25.01.2018 otsusega nr 9 tühistamiseks on jäetud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-18-557 rahuldamata. Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt välja 407 447 645 eurot kodu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata. Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusrikkumiste eest (vt Riigikohtu 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 36; 16.09.2003 otsus nr 3-4-1-6-03, p 16). Kaebaja seostab kodu puutumatuse rikkumist Tallinna linna kohaliku täitevorgani 1986. a otsusega, mille alusel lammutati endisel kinnistul nr 2390 asuv hoone, milles kaebaja väidete kohaselt elas tema perekond, kuna see jäi ette Pärnu maantee laiendusele. Eesti Vabariik ega Tallinna linn ei ole vastutavad nõukogude ajal Tallinna RSN täitevkomitee poolt tehtud otsuste eest. Õigus kodu puutumatusele (PS § 33) kaitseb seejuures kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte kodu kui asja selle äravõtmise eest (vt Riigikohtu 18.03.2019 otsus nr 3-14-52793, p 49). Seega ei saa kaebaja nõuda hüvitist võimaliku mittevaralise kahju eest, mida ta on väidetavalt kandnud seoses tema kodu ära võtmisega 1986. a otsuse alusel. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsuse nr 4388 p-ga 4 jäeti taotlus lugeda endisel 5(21)
3-18-600 kinnistul nr 2390 asunud ehitised omandireformi objektiks lisaks rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine. Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mida pole vaidlustatud. Seega ei ole endisel kinnistul nr 2390 asunud ehitised omandireformi objektiks, mille tagastamist või kompenseerimist saaks kaebaja nõuda. Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel seoses äärmiselt pika haldusmenetlusega endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise otsustamisel ja Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse nr 3-32/97 mõistliku aja jooksul mittetäitmisega jääb samuti rahuldamata. Kaebaja saab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes aja eest, mis järgnes notari poolt 11.04.2003 pärimisõiguse tunnistuse (esitati Tallinna Maa-ametile 15.04.2003) väljaandmisele (vt ka Riigikohtu 06.06.2002 otsus nr 3-3-1-27-02, p 14) ja lähtuda tuleb riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 9 sätestatust. Kaebaja õiguseellase QQ poolt vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldus nr 638-k täideti juba enne Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsust nr 3-32/97. Kuna EE ja VV võõrandasid neile tagastatud maa, siis ei ole seda kohtuotsust olnud kunagi võimalik täita (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsus nr 3-15-1843, p 22). Kuna kohtuotsuse täitmise võimatus ei olnud tingitud Tallinna linna tegevusest, siis ei saanud Tallinna linn otsuse täitmisega ka viivitada ega seeläbi kaebajale kahju tekitada. Õigustatud subjektid esitasid avaldused vara tagastamiseks aastatel 1991–1992. Endisel kinnistul nr 2390 asunud krunt suurusega 744,25 m2 loeti omandireformi objektiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus lahendati lõplikult alles Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k. Seega tuleb nõustuda, et vara tagastamise küsimuse lahendamine on ebamõistlikult viibinud. Vara tagastamise toimikust ei nähtu, et Tallinna linn oleks teinud mingeid toiminguid alates 2003. a-st kuni 2014. a lõpuni. Õigussuhtes kaebajaga on Tallinna linn õigusvastaselt viivitanud kinnistu nr 2390 tagastamise küsimuse lahendamisega ajavahemikul 16.04.2003– 20.12.2014. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k andmisest kuni selle tühistamise otsuse jõustumiseni 10.09.2018 oli vara tagastamise küsimus lahendatud ning Tallinna linna viivitust ei esinenud. Usutav on, et 10.09.2018–26.02.2019 valmistas Tallinna linn ette korraldust nr 279-k ja õigusvastane viivitus seega puudus. Tallinna linn ei ole toonud välja ühtegi argumenti, mis saaks 16.04.2003–20.12.2014 toimunud viivitust õigustada. Enam kui 10 aasta pikkust viivitust ei saa õigustada vastustaja suure töökoormusega. Seega esineb Tallinna linna süü hooletuse vormis. Samas on mittevaralise kahju rahas hüvitamine erandlik (nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 29; 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Ehkki vara tagastamise menetlus on kohtule äratuntava põhjuseta viibinud enam kui kümme aastat, ei tekita igasugune viivitus niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Viivitusega vara tagastamisel võis kaebajale kaasneda küll teatavaid ebameeldivusi, kuid ei ole alust arvata, et ebameeldivused olnuks niivõrd intensiivsed, et õigustaksid rahalist hüvitamist. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada küsimust, kas endine kinnistu nr 2390 on sõjakuriteo objekt, mille suhtes sõjakuritegu jätkub (vt Tallinna Halduskohtu 29.08.2019 määrus).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.XX palub 30.04.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 14.01.2021) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus ei lahendanud asja erapooletult, millele viitavad kohtu poolne kallutatud menetluse juhtimine (sh lähtus tõendite vastuvõtmisel üksnes vastustajate seisukohast) ning asjaolu, et halduskohus ei mõistnud välja rahalist hüvitist ebamõistlikult kaua kestnud haldusmenetluse eest ega 6(21)
3-18-600 tuvastanud ka viivituse õigusvastasust. Kahjunõuete õiglaseks lahendamiseks on äärmiselt oluline endise kinnistu nr 2390 (varasem Suur-Pärnu mnt 73a ja hilisem Pärnu mnt 111) ja seal elanud perekonna ajalugu alates kinnistu omandamisest kuni selle õigusvastase võõrandamiseni sõjakuriteo käigus ning seejärel kuni aastani 1986. Sealt edasi on oluline vaadata, kuidas on Tallinna linn menetlenud endise kinnistu nr 2390 maa tagastamist. Halduskohus jättis kaebaja nõuded Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 117/19/727 tühistamiseks ebaõigesti rahuldamata. Apellant jääb selles osas varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning leiab jätkuvalt, et need haldusaktid rikuvad tema õigust saada tagasi kogu endise kinnistu nr 2390 maa ning seda kinnistule varasemalt määratud sihtotstarbega. Maa sihtotstarbe muutmise elamumaa / ärimaa sihtotstarbest transpordimaaks põhjustas Tallinna linna hilisem tegevus ja sellega on kaebajale tekitatud olulist kahju (sh juhul, kui kaebajale jääb kokkuvõttes vaid 103 m2 suurune maatükk). Halduskohus ei ole seda asjaolu üldse analüüsinud. Kuna Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldus nr 638-k tunnistati Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsusega nr 3-32/97 seadusevastaseks ja hiljem Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr 3153-k kehtetuks, siis oleks endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise menetlus pidanud algama täiesti algusest peale uuesti ning sellisel juhul oleks muutunud tagastatava ja kompenseeritava maa vahekord ning täpsustunud ka endise kinnistu nr 2390 piirid ja apellant oleks saanud suurema osa endisest kinnistust tagasi. Kuna Tallinna linn ei ole teinud Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ p-des 7 ja 8 märgitud otsust, milles oleks võetud seisukoht, kui suures ulatuses tuleb endise kinnistu nr 2390 maa tagastada ja kui suures ulatuses kompenseerida, siis ei saanud korraldusega nr 279-k otsustada koheselt maad osaliselt tagastada. Korralduses nr 279-k on õigusvastaselt määratud tagastatava maa aadressiks Pärnu mnt 113a (tulnuks määrata endise kinnistu nr 2390 aadress Pärnu mnt 111), pindalaks 103 m2 (endise kinnistu piiride asukoha määramisel tehtud 15,5 m2 suurust viga arvestades pidanuks tagastamisele kuuluma 426,5 m2 ja kompenseerimisele 315,75 m2) ja sihtotstarbeks 100% transpordimaa (tulnuks määrata endise kinnistu nr 2390 sihtotstarve elamumaa / ärimaa) ning loetud endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatuks. Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi (HKMS § 165 lg 1 p 4), jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu apellandiga, et tulenevalt eksimusest endise kinnistu nr 2390 piiride määramisel on jäänud õigusvastaselt tagastamata 15,5 m2. Lisaks on apellandil MaaRS § 14 lg 4 alusel õigus saada endise kinnistu nr 2390 maast tagasi rohkem kui 103 m2 (s.o 744,25 m2 tervikuna), sest kuna teised õigustatud subjektid on surnud, siis tuleb tagastamismenetlus lugeda nende osas lõppenuks. Pärnu maantee T6 maa-ala ei saa MaaRS § 6 lg 31 järgi takistada maa tagastamist ega kuuluda MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel munitsipaliseerimisele. Endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise taotlusi ei ole võimalik lugeda lahendatuks, sest korraldus nr 638-k on tunnistatud kehtetuks ning puudub kehtiv haldusakt, mis määraks, kui suur osa endisest Pärnu mnt 111 kinnistust on võimalik tagastada ja kui palju tuleb kompenseerida. Seetõttu on apellandi nõue 83 m2 ulatuses senini lahendamata ja 103 m2 ulatuses lahendatud MaaRS § 14 lg-st 1 ja § 6 lg-st 31 tulenevalt ebaõigesti. Apellant vaidlustas korraldused nr 210-k ja nr 117/19/727 põhjusel, et nendega jäetakse Pärnu maantee T6 maaüksuse koosseisu ning antakse munitsipaalomandisse ka endise kinnistu nr 2390 maa, mis oleks tulnud temale tagastada. Maaamet on korralduse andmisel rikkunud ka oluliselt menetlusnorme, jättes apellandi menetlusse kaasamata, kuigi vastustajale oli teada, et haldusakt riivab oluliselt apellandi õigusi, kes taotleb osaliselt sama maa tagastamist. Samuti on Maa-ameti 28.03.2019 korraldus antud kehtivuse kaotanud õigusnormi (s.o kuni 13.07.2017 kehtinud MaaRS § 28 lg 1 p 1) alusel. Lisaks on see haldusakt tühine, sest endise kinnistu nr 2390 maa on jätkuvalt sõjakuriteo objektiks.
7(21)
3-18-600 Apellandi nõude mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kui Harju maavanema õigusjärglase kaudu) solidaarselt välja varalise kahju hüvitis 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126,20 eurot ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 23.03.2018 kuni põhinõude täitmiseni jättis halduskohus ebaõigesti rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsus nr 3-32/97 ja sellele järgnenud olukord kinnitab, et Tallinna linna õigusvastase tegevuse tõttu on apellandile jäänud endise kinnistu nr 2390 maa nõuetekohaselt tagastamata. Korraldusega nr 279-k on apellant saanud tagasi kitsa kujuga 103 m2 suuruse transpordimaa sihtotstarbega lahustüki, millele ei ole võimalik saada ehitusõigust ja mis on seetõttu praktiliselt väärtusetu. Tallinna linna õiguspärase käitumise korral oleks apellant saanud tagasi vähemalt 1/4 mõttelise osa 411 m2 suurusest elamumaa / ärimaa sihtotstarbega maatükist. Sellele oleks olnud võimalik saada ehitusõigus (seda kinnitab Tallinna Linnavolikogu 25.01.2018 otsusega nr 9 kehtestatud detailplaneering), mis andnuks maale arvestatava rahalise väärtuse. Leides, et kaebajale ei ole kahju tekkinud, ei ole halduskohus arvestanud, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus. Seega ei välista kahju tekitanud haldusakti kehtivus tingimata kahju hüvitamist ning halduskohus oleks pidanud hindama ka haldusakte, mis küll kehtivad, kuid ei ole õiguspärased (nt Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldus nr 1681-k). Apellandi varalise kahju hüvitamise nõue on mingis osas kindlasti põhjendatud. Täielikult õiguspärane oleks olukord aga üksnes siis, kui apellandile oleks tagastatud kogu endise kinnistu nr 2390 maa suurusega 744,25 m2. Seonduvalt nõudega mõista Tallinna linnalt kohtu äranägemisel välja hüvitis mittevaralise kahju eest seoses äärmiselt pika haldusmenetlusega ja Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse nr 3-32/97 täitmata jätmisega on halduskohus küll leidnud, et miski ei õigusta Tallinna linna poolset üle 10 aasta kestnud viivitust, kuid jättis sellele vaatamata hüvitise välja mõistmata. Ebaõige on seisukoht, et kuna kohtuotsuse täitmise võimatus ei olnud tingitud Tallinna linna tegevusest, siis ei saanud linn ka otsuse täitmisega viivitada. Halduskohus tunnistas korralduse nr 638-k seadusevastaseks ning tegi linnale ettepaneku vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus. Seda tehti alles Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 414-k, mis samuti tühistati. Halduskohus on alusetult piirdunud ainult sellega, et endist kinnistut nr 2390 ei olnud enam võimalik tagastada mõttelistes osades, jättes täielikult kõrvale linnale pandud kohustuse teha uus otsus. Kohus määratles ebaõigesti ka ajavahemiku, mille kestel oli Tallinna linn õigussuhtes apellandiga tegevusetu (s.o 16.04.2003–20.12.2014), sest ei ole arusaadav, miks tuleb viivitus lugeda lõppenuks 20.12.2014, kui apellant soovis tutvuda maa tagastamise toimikuga. Viivituse saab lugeda lõppenuks alles siis, kui asi on lõplikult lahendatud ja haldusakt jõustunud. Seega ei saa ka väita, et haldusasjas nr 3-15-1843 toimunud kohtumenetluse ajal viivitust ei esinenud. Haldusakti kehtivus ei ole samastatav olukorraga, et asja menetlus on lõppenud. Asja menetluse saab lõppenuks lugeda alles hetkest, mil asja lahendav haldusakt on ka jõustunud. Viivitus asja lahendamisel esineb ka siis, kui haldusorgan lahendab maa tagastamise küsimust üha uuesti ja uuesti õigusvastaselt. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei õigusta sedavõrd pikk menetlusaeg rahalise hüvitise väljamõistmist ega isegi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures pidanuks kohus n-ö raskendava asjaoluna täiendavalt arvestama, et kuigi apellandi puhul võib viivitust tõepoolest hakata arvestama 2003. a-st, siis tegelikkuses oli Tallinna linn juba selleks ajaks olnud pikka aega tegevusetu. Apellant on palunud mõista Tallinna linnalt välja mittevaralise kahju hüvitis 407 447 645 eurot seoses kodu puutumatuse rikkumisega, perekonna au ja hea nime teotamisega, perekonna ajaloolise pärandi / järjepidevuse lõpetamisega ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, sest teised õigustatud subjektid said võimaluse oma põlises kodukohas perekonna ajalugu jätkata, kuid apellant on Tallinna linna õigusvastase tegevuse ja tegevusetuse tõttu sellest ilma jäänud. QQ vanaema omandas Pärnu mnt 111 kinnistu 1911. a-l, endise kinnistu nr 2390 maa võõrandati 1940. a-l, kuid elamu jäeti alles. Seoses Pärnu maantee laiendamisega 1986. a-l 8(21)
3-18-600 tõsteti apellandi vanaisa QQ välja ka elamust ja see lammutati. QQ säilitas kõik palgid lootusega elamu kunagi samasse kohta uuesti püsti panna, kuid see osutus Tallinna linna õigusvastase tegevuse tõttu võimatuks ning perekonna ajalooline järjepidevus sellel krundil on katkestatud. Apellandi esivanemad elasid krundil aastatel 1911–1986 (75 aastat) ja selleks, et taastada samaväärne perekonna ajalugu mõnel teisel krundil, kuluks samuti 75 aastat. Hüvitise suuruse arvutamise aluseks on Pärnu mnt 111 majas aastatel 1911–1986 elanud suguvõsa liikmete arv igal aastal (5–11 inimest) ning kõigi nende ülalpidamisele 75 aasta jooksul kuluv summa (algselt 1168 eurot iga pereliikme kohta kuus) koos inflatsiooniga 8%. Halduskohus on alusetult leidnud, et apellant on soovinud panna Tallinna linna vastutama nõukogude ajal tehtud otsuste eest, Tallinna linn vastutab selle eest, et ta ei järginud omandireformi reguleerivaid õigusakte. Halduskohus jättis põhjendamatult tuvastamata, et endine kinnistu nr 2390 on jätkuvalt sõjakuriteo objekt. Tallinna linnal oli kohustus omandireformi õigusaktide alusel tagastada kinnistu selle omanike õigusjärglastele. Asjas tuleb kohaldada 1949. a Genfi (IV) konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta ning 1899. a Haagi (II) konventsiooni ja 1907. a Haagi (IV) konventsiooni maasõja seaduste ja tavade kohta. Genfi (IV) konventsiooni art 46 kohaselt tuleb muu hulgas kaitstud isikute vara suhtes võetud piiravad meetmed tühistada viivitamatult pärast sõjategevuse lõppu. Genfi (IV) konventsiooni art-d 53, 146 ja 147 keelavad kaitstud isikute vara ebaseadusliku hävitamise ja omastamise. Endise kinnistu nr 2390 natsionaliseerimine oli sõjakuritegu ning kuna nimetatud maa omandiõigust ei ole senini taastatud, sõjakuritegu jätkub ja rikutakse Genfi (IV) konventsiooni art-t 46. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi sõja ja okupatsiooni ajal omandisuhteid muuta ega omandit jagada või ümber kujundada ning kui seda on siiski tehtud, tuleb pärast sõja või okupatsiooni lõppu viivitamatult taastada endine olukord. Sõjakuriteo pani toime Eesti NSV, kuid juhul, kui Eesti Vabariik või Tallinna linn jätab vara õigusjärgsetele omanikele tagastamata või teeb selleks takistusi (sh maa jagamisega), siis on ta sõjakuriteo jätkaja ja sõjakuriteole kaasaaitaja. Sellise olukorra vältimine oligi omandireformi ja maareformi üheks eesmärgiks. Apellant palub 14.01.2021 seisukohas täiendavalt tühistada 12.11.2020 tehtud katastrikanded Pärnu maantee T6 (katastritunnus 78401:101:5855) ja Pärnu mnt 113a (katastritunnus 78401:101:5856) kohta, sest need jagavad ilma omaniku nõusoleku ja tahteta sõjakuriteo objekti osadeks ning muudavad selle piire. Kuigi need on tühised, tuleks need selguse huvides ka tühistada.
15.Tallinna linn palub 18.06.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korralduse nr 279-k andmisel on tuginetud ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-15-1843, milles toimus samade poolte vahel sisuline arutelu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ulatuse ja tingimuste üle. Praeguses asjas on apellant üksnes korranud oma varasemaid seisukohti ning jätnud tähelepanuta, et kuna kahele ülejäänud õigustatud subjektile on nende nõudeõigusele vastav osa maast tagastatud või kompenseeritud, siis ei saa apellandi nõudeõigus olla suurem kui 103 m2, mis on temale tagastatud. Seega ei saa Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldus nr 210-k ega Maa-ameti 28.03.2019 korraldus nr 1-17/19/727 rikkuda apellandi õigusi. Kuna tagastamisele kuuluvast maast on apellandile tagastatud tema nõudeõigusele vastav 1/4 osa, siis ei ole talle varalist kahju tekkinud. Haldusmenetluse kestust saab hinnata alates hetkest, kui apellant omandas 1/4 mõttelise osa maa tagastamise nõudeõiguse (s.o alates pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest 11.04.2003). Apellant on ise olnud vastustajaga suheldes passiivne ning kohtuvaidluste perioodi ei saa käsitada viivitusena haldusmenetluses.
16.Maa-amet palub 18.06.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kuigi QQ vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korralduse nr 638-k halduskohtus, ei mõjutanud 9(21)
3-18-600 see haldusakti kehtivust ega takistanud selle täitmist. EE ja VV osas täideti korraldus juba kohtumenetluse ajal ning Pärnu mnt 111a ja 111b kinnisasjade omanikuks sai 25.09.1996 AS Baltic Foto Trading. Tallinna Ringkonnakohus märkis 28.02.2018 otsuses nr 3-15-1843 (p 22) samuti, et kuna EE ja VV müüsid neile tagastatud reaalosad edasi kolmandale isikule, siis ei saa kinnistut nr 2390 enam tagastada mõttelistes osades, olenemata sellest, et Tallinna Halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega nr 3-32/97 maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Kuna maa on müüdud edasi heausksele ostjale, ei ole enam võimalik taastada maareformi eelset olukorda ja tagastada endist kinnistut nr 2390 tervikuna. Apellandi viidatud MaaRS § 14 lg-d 3 ja 4 ei ole asjassepuutuvad, sest EE ja VV osas ei ole tagastamise menetlust lõpetatud, vaid see on lõpule viidud. Omandireform on Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k lõpule viidud ka 333 m2 suurusest mittetagastatavast maast QQ-le kompenseerimisele kuulunud 1/4 mõttelise osa (83,25 m2) suhtes. Seda haldusakti ei ole vaidlustatud. Endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlused on lõplikult lahendatud Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k, millega tagastati viimane 103 m2 suurune maatükk kaebajale. Korralduse nr 279-k andmisega on Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsuse nr 3-15-1843 resolutsiooni p 2 täidetud ning korraldus on seaduslik ja selle tühistamiseks ei ole alust. Endisest kinnistust nr 2390 tagastamisele mittekuulunud 333 m2 puhul on tegemist maaga, mis jäi Pärnu maantee laienduse alla. Pärnu maantee maaüksusel asuvad tänavarajatised on MaaRS § 6 lg 3 tähenduses ehitised, mis kuuluvad Tallinna linnale, kes esitas tähtaegselt taotluse anda nende alune maa munitsipaalomandisse. Järelikult ei kuulu nimetatud maa MaaRS § 6 lg 2 p-de 3 ja 4 kohaselt tagastamisele, vaid munitsipaalomandisse andmisele vastavalt MaaRS § 28 lg 1 p-le 1. Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 andmisel on järgitud MaaRS § 25 lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruses nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ sätestatut ning see on õiguspärane. Kuna kaebajale on tagastatud tema nõudeõiguse osale vastav 103 m2 suurune maatükk endisest kinnistust nr 2390, siis ei ole apellandile kahju tekkinud. Maa tagastamine apellandile on küll pikalt veninud ja halduskohus hindas Tallinna linna viivituse perioodil 16.04.2003–20.12.2014 õigusvastaseks, kuid asjaoludest nähtuvalt on ka apellant ise olnud pikka aega tegevusetu ega ole astunud ühtegi sammu asja lahendamiseks. Samuti tuleb arvestada, et asjaoludest tulenevalt ei ole Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsus nr 3-32/97 olnud kunagi võimalik täita. Kahju hüvitamise nõue seoses kodu puutumatuse rikkumisega tuleb samuti jätta rahuldamata. Endisel kinnistul nr 2390 asunud ehitised ei ole omandireformi objektiks, mille tagastamist või kompenseerimist oleks õigustatud subjektil õigus nõuda. Tallinna linn ei ole vastutav Tallinna RSN täitevkomitee otsuste eest. Nn sõjakuritegudega seonduvad apellandi väited on asjasse puutumatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Kõik apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleks tagastada. Praeguses asjas ei ole vaidlust omandireformi objekti ega vara õigusvastase võõrandamise aegsete omanike üle, vaid need asjaolud on tehtud kindlaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388, mis on kehtiv ja mida pole vaidlustatud. Kaebaja taotleb uue nõudega Pärnu maantee T6 ja Pärnu mnt 113a katastrikannete tühistamist. Samas on Maa-amet kaebajale 15.12.2020 kirjas selgitanud, et need katastriüksused on moodustatud ja registreeritud Maa-ameti peadirektori 04.12.2019 korralduse nr 1-17/19/3147 alusel tehtud masskandega ning MaaRS tähenduses on jätkuvalt tegemist riigi omandis oleva maaga, mille osas ei ole maareform lõppenud. Reformimata maast katastriüksuste moodustamine ei muuda, tekita ega lõpeta õigustatud subjektide võimalikke õigusi või kohustusi selle maa osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10(21)
3-18-600
17.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus käsitleb esiteks apellandi vastuväidet kohtu tegevusele (I) ja kaebuse muutmise taotlust (II), seejärel analüüsib apellandi väiteid seoses Pärnu mnt 113a maaüksuse tagastamisega (III) ja Pärnu maantee T6 munitsipaalomandisse andmisega (IV) ning lahendab nõuded varalise kahju hüvitamiseks (V) ning mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses haldusmenetluse ebamõistliku pikkusega (VI) ja kodu puutumatuse rikkumisega (VII). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (VIII). I Vastuväide kohtu tegevusele
18.Ringkonnakohus jättis 27.01.2021 istungi protokolli kantud määrusega HKMS § 198 lgte 1 ja 3 alusel XX 30.04.2020 apellatsioonkaebuse lisad 1–6 haldusasja nr 3-18-600 materjalide juurde võtmata, sest osa dokumentidest on korduvad ja osa asjasse puutumatud. Apellant esitas kohtuistungil HKMS § 90 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevusele, leides, et kõik esitatud tõendid on vajalikud ja asjakohased ning kui ringkonnakohus pidas vajalikuks osade tõendite tõlkimist, tulnuks sellele tähelepanu juhtida varem. Ringkonnakohus jättis vastuväite lahendamiseks kohtuotsusega.
19.Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebusele olid lisatud järgmised dokumendid: 1)
Revali Linnavalitsuse 12.09.1911 tõend nr 6233 endise kinnistu nr 2390 NN-le pärilikule obrokile andmise kohta koos tõlkega (dtl 1145–1146);
2)
27.11.1930 notariaalne kinkeleping, millega NN kinkis endise kinnistu nr 2390 võrdsetes mõttelistes osades oma tütardele TT-le ja HH-le, ning selle alusel tehtud kinnistusraamatu sissekanne (dtl 1139–1140; dtl 1149–1150);
3)
Tallinna Linnaarhiivi 26.02.1993 arhiiviteatis, mille kohaselt on Tallinna Linnavalitsuse rahandusosakonnale 20.12.1933 esitatud teatelehes märgitud, et endine kinnistu nr 2390 (744,29 m2 päriskrunt) kuulub TT-le ja HH-le (dtl 1208);
4)
XX poolt Tallinna Halduskohtule 02.01.2020 esitatud tõendid, mis sisaldavad kinnistusraamatu andmeid endise kinnistu nr 2390 kohta aastatest 1909–1913, samuti 27.11.1930 kinkelepingut ja kinnistule hüpoteegi seadmist ning Tallinna Linnaarhiivi 26.02.1993 arhiiviteatist (dtl 1239–1289);
5)
XX poolt Tallinna Halduskohtule 03.01.2020 esitatud tõendid, mis sisaldavad mh 11.04.2003 pärimisõiguse tunnistust, arhiiviandmeid endisel kinnistul nr 2390 asunud hoonete kohta, QQ erinevaid taotlusi aastates 1997–1999 ja neile saadud vastuseid, maa tagastamist käsitlevaid korraldusi, XX 03.12.2018 taotlus Pärnu mnt 111 maa tagastamiseks endistes piirides koos taotluse lisadega (dtl 1292–1350);
6)
Advokaadibüroo Glikman Alvin LEVIN OÜ vandeadvokaat Priit Raudsepa 25.02.2020 õiguslik arvamus Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsioonist kui sõjakuriteost koos lisadega (dtl 1220–1236).
20.Kõik apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid esitati juba halduskohtule. Seejuures hõlmavad apellatsioonkaebuse lisas 4 sisalduvad dokumendid ka lisadena 1–3 eraldi esitatud dokumente. Apellatsioonkaebuse lisa 6 esitati Tallinna Halduskohtu 27.02.2020 istungil ning halduskohus jättis selle vastu võtmata, sest see oli esitatud hilinenult ja ei puutunud asjasse. Ülejäänud dokumendid tagastas halduskohus samal kohtuistungil põhjusel, et kaebaja ei olnud 11(21)
3-18-600 neid seostanud praeguse vaidlusega ning osa dokumentidest on venekeelsed ja osa korduvad. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus kaebaja täiendavate tõendite vastuvõtmisest keeldumisel rikkunud menetlusnorme, mistõttu tuleb need jätta kõrvale ka apellatsiooniastmes. Apellant ei ole senini selgitanud, milliseid praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid soovib ta iga konkreetse tõendiga tõendada või mille poolest erinevad need kohtutoimikus juba olevatest tõenditest. Kohtutoimikut ei ole tarvis koormata kõikvõimalike arhiivi- jm dokumentidega, mida endise kinnistu nr 2390 kohta või selle maa tagastamisega seonduvalt on aastate jooksul koostatud, vaid toimik peaks sisaldama üksnes dokumente, mille alusel on võimalik tuvastada kaebuse nõuete lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Sellised tõendid olid kohtule esitatud juba varem. Apellandi tellitud õigusliku arvamusega ei saa samuti tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu, sest asjas ei ole olnud ega saagi olla vaidlust selle üle, et Eesti NSV Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga mh endise kinnistu nr 2390 maa natsionaliseerimine oli õigusvastane (vt ORAS § 3 lg 1 p 1 ja Ülemnõukogu 19.12.1990 otsuse „Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest“ p 1). Asjaolu, et endise kinnistu nr 2390 puhul on tegemist õigusvastaselt võõrandatud maaga, tuvastati juba ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388 ja maa tagastamine ei olene sellest, kas Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooni tuleks määratleda sõjakuriteona või mitte. II Kaebuse muutmise taotlus
21.XX on 14.01.2021 menetlusdokumendis soovinud täiendada kaebust uue nõudega tühistada Pärnu maantee T6 (katastritunnus 78401:101:5855) ja Pärnu mnt 113a (katastritunnus 78401:101:5856) maaüksuste kohta tehtud katastrikanded. Apellandi hinnangul rikuvad tehtud kanded tema õigusi, sest need jagavad sõjakuriteo objektiks oleva maa ilma omaniku nõusolekuta osadeks ja muudavad selle piire. Maa-amet on selgitanud nii apellandile saadetud 15.12.2020 kirjas nr 11-2/20/16819-2 kui ka 22.01.2021 menetlusdokumendis, et katastriüksused on moodustatud ja registreeritud Maa-ameti peadirektori 04.12.2019 korralduse nr 1-17/19/3147 alusel tehtud masskandega ning tegu on jätkuvalt nn reformimata riigimaaga, mille maaregistrisse kandmine ei mõjuta õigustatud subjektide õigusi ega kohustusi. Maa-ameti peadirektori 04.12.2019 korraldusest nähtuvalt on katastriüksused moodustatud MaaRS § 38 lg 3 ja MaaKatS § 20 lg 4 alusel ning selle üheks eesmärgiks on olnud lihtsustada ja kiirendada maareformi lõpuleviimist (st kui katastripidaja poolt kogutud andmete alusel moodustatud katastriüksuste piiriandmeid ei ole maareformi käigus tarvis hiljem muuta, siis ei pea õigustatud subjektid tegema kulutusi mõõdistamisele). Katastriüksuste andmetena registreeritakse lisaks kohaliku omavalitsuse poolt määratud koha-aadress ja sihtotstarve (kui see on määratud).
22.Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus kaebuse täiendamiseks uue nõudega tuleb jätta rahuldamata. Maa-ameti kaardirakendusest nähtuvalt on Pärnu maantee T6 ja Pärnu mnt 113a katastriüksused registreeritud 12.11.2020. Seega ei saanud apellant esitada uut nõuet esimese astme kohtule ning taotlus kaebuse muutmiseks on HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 järgi tähtaegne. Samas eeldab kaebuse muutmine, et nõude lisamine oleks kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning kaebuse esitamine peaks olema muudetud kujul lubatav. Nii ei saaks kaebuse uue nõudega täiendamine olla lubatav, kui apellandil puuduks samasisulise nõudega eraldi halduskohtusse pöördumiseks kaebeõigus. Ringkonnakohtu hinnangul saaks katastriüksuste moodustamine rikkuda apellandi õigusi vaid siis, kui endise kinnistu nr 2390 maa tagastamisel ei oleks võimalik moodustatud katastriüksuste piiridest või muudest andmetest kõrvale kalduda. Sellist olukorda praegusel juhul ei esine, sest katastrikanded ei muutnud maa omandivormi ning kui apellant ei nõustu tagastatava katastriüksuse moodustamisega plaani- ja kaardimaterjali alusel või peab selle tulemust ebatäpseks, siis on tal MaaRS § 6 lg 1 kohaselt võimalik nõuda 12(21)
3-18-600 katastriüksuse mõõdistamist. Sellele viitab ka kannetele lisatud katastripidaja märge: „Pindala on ebatäpne.“ Katastriüksuste koha-aadress on määratud Tallinna linna õigusaktide alusel ning sihtotstarbeks märgitud vastavalt MaaKatS § 20 lg-le 7 „sihtotstarbeta maa 100%“. Praeguses asjas esitatud nõue tühistada Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldus nr 279-k, millega määrati temale tagastatava maa pindala (103 m2), aadress (Pärnu mnt 113a) ja sihtotstarve (transpordimaa), on apellandi õiguste kaitseks piisav ning Pärnu mnt 113a ja Pärnu maantee T6 katastriüksuste moodustamine ei saa iseseisvalt rikkuda tema õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kaebeõiguse puudumise tõttu jääb apellandi taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata. III Pärnu mnt 113a maaüksuse tagastamine
23.Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k tagastati apellandile 103 m2 suurune maatükk endisest kinnistust nr 2390, määrati selle aadressiks Pärnu mnt 113a ja sihtotstarbeks transpordimaa ning ühtlasi loeti endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Apellandi peamine vastuväide maa tagastamisele seisneb selles, et tema hinnangul tulnuks endise kinnistu nr 2390 maa tagastada tervikuna (744,25 m2). Apellant on seisukohal, et olukorras, kus Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldus nr 638-k tunnistati Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsusega nr 3-32/97 seadusevastaseks ja Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr 3153-k kehtetuks, pidanuks endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise menetlus algama otsast peale ning seejuures ei saa omada tähtsust, et teised õigustatud subjektid olid jõudnud neile tagastatud reaalosad selleks ajaks juba võõrandada ning mittetagastatava maa eest kompensatsiooni vastu võtta.
24.Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 28.02.2018 otsuses haldusasjas nr 3-15-1843, et endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise küsimust on veel võimalik lahendada üksnes 103 m2 ulatuses. Praeguses asjas ei ole esitatud selliseid uusi tõendeid ja asjaolusid, mis annaksid alust asuda teistsugusele seisukohale. Iseenesest on õige, et pärast 12.03.1996 korralduse nr 638-k seadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamist (vastavalt 30.04.1997 kohtuotsusega ja 29.08.1997 korraldusega), tulnuks Tallinna linnal lahendada kõik endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avaldused uuesti. Sellele vaatamata ei saa jätta tähelepanuta, et korraldus nr 638-k oli jõutud enne selle seadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamist osaliselt täita. EE ja VV müüsid neile tagastatud reaalosad 23.09.1996 ning võtsid vastu ka mittetagastatava 333 m2 maa eest neile 19.06.1996 korraldusega nr 1681-k määratud kompensatsiooni. Pidades silmas, et EE ja VV nõudeõigustele vastavas ulatuses (kokku 3/4) oli tagastamisele kuulunud maa läinud kolmanda isiku (AS Baltic Foto Trading) heausksesse omandisse, siis ei olnud endise kinnistu nr 2390 maa tagastamist 308 m2 ulatuses enam võimalik omandireformi asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 10 lg 5 alusel tagasi pöörata.
25.Tallinna Omandireformiamet teavitas 13.10.1999 kirjaga nr 2-7/1512 QQ, et endise kinnistu nr 2390 maad puudutav restitutsiooninõue tuleb uuele läbivaatamisele ning kirja kohaselt on korralduse nr 638-k kehtetuks tunnistamisest tulenevalt peetud „õigustühiseks“ ka korraldust nr 1681-k ja selgitatud kavatsust viia korraldused seadustega kooskõlla. Korraldust nr 1681-k ei ole sellele vaatamata hiljem muudetud ega kehtetuks tunnistatud, vaid see kehtib EE ja VV suhtes jätkuvalt ning seda ei ole tagasi täidetud. QQ puudutava p 2.1 osas on korraldus nr 1681-k tunnistatud Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k ORAS § 13 lg 7 alusel kehtetuks ja lõpetatud restitutsiooninõuete lahendamine endisel kinnistul nr 2390 asuva 333 m2 maa 1/4 mõttelise osa suhtes. Korralduses nr 5225-k sisalduvast normiviitest nähtuvalt tingis korralduse andmise asjaolu, et õigustatud subjekt ei olnud temale määratud kompensatsiooni mõjuva põhjuseta kuue kuu jooksul vastu võtnud. Puuduvad andmed, et QQ 13(21)
3-18-600 oleks korraldusi nr 1681-k ja nr 5225-k vaidlustanud. Kokkuvõtlikult oli 1998. a alguseks faktiliselt ja õiguslikult kujunenud olukord, kus Tallinna linnal oli võimalik endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avaldus lahendada veel üksnes 103 m2 ulatuses.
26.Apellant on rõhutanud, et korralduse nr 638-k kehtetuks tunnistamise tõttu puudub vara kompenseerimise korra p-de 7 ja 8 kohane otsus selle kohta, millises ulatuses ei kuulu endise kinnistu nr 2390 maa tagastamisele, vaid kompenseeritakse õigustatud subjektidele. See väide on iseenesest õige, kuid asjaolu, et korraldus nr 638-k (sh p 5) tunnistati hiljem kehtetuks, ei mõjuta siiski korralduste nr 1681-k ja nr 5225-k kehtivust. Tallinna linn ei saanud korralduse nr 279-k andmisel jätta tähelepanuta, et kehtivate haldusaktide alusel on õigustatud subjektide suhtes kompenseerimismenetlus lõpule viidud (EE ja VV) või lõpetatud (QQ) kokku nimelt 333 m2 maa ulatuses endisest kinnistust nr 2390.
27.Kuivõrd eeltoodust tulenevalt oli vaidlustatud korralduse andmise ajaks endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avaldus lahendamata üksnes 103 m2 ulatuses, siis puudub praeguses asjas vajadus eraldi analüüsida apellandi väidet endise kinnistu nr 2390 piiride asukoha määramisel tehtud 15,5 m2 suurusest veast (st tagastamisele pidanuks kuuluma 411 m2 asemel 426,5 m2 ja kompenseerimisele 333 m2 asemel 315,75 m2), sest see ei saaks kuidagi mõjutada apellandile tagastamisele kuulunud maa suurust.
28.Ilmselgelt ekslik on ka apellandi seisukoht, et kuivõrd EE ja VV on praeguseks surnud (vastavalt 05.09.2003 ja 12.04.2008) ning maa tagastamise menetlus järelikult nende suhtes lõpetatud, siis on temal MaaRS § 14 lg-te 3 või 4 alusel õigus saada endise kinnistu nr 2390 maa tagasi nõudeõigusest suuremas ulatuses (tervikuna). Vastustajad ja halduskohus on õigesti rõhutanud, et maa tagastamise menetlus on EE ja VV suhtes 1996. a-l lõpule viidud, mitte ei ole menetlust lõpetatud. Ehkki maa reaalosadena tagastamine oli õigusvastane, ei olnud Pärnu mnt 111a (103 m2) ja 111b (205 m2) maaüksuste suhtes lõppenud maareformi võimalik pärast 30.04.1997 kohtuotsust enam kinnistute võõrandamise tõttu tagasi pöörata. Apellant ei saa nõuda, et temale tagastataks veelkord sama maa, mis on kord juba tagastatud teistele õigustatud subjektidele.
29.Tallinna linn määras korraldusega nr 279-k XX-le tagastatava Pärnu mnt 113a maaüksuse sihtotstarbeks 100% transpordimaa. Apellant on seisukohal, et tagastatavale maaüksusele tulnuks määrata endise kinnistu nr 2390 sihtotstarve sarnaselt korraldusele nr 638-k (80% elamumaa ja 20% ärimaa). Sihtotstarbe määramisel on lähtutud MaaKatS §-dest 17–181. MaaKatS § 18 lg 1 p 1 kohaselt määratakse ehitisteta katastriüksusele sihtotstarve maa tegeliku kasutuse alusel. MaaKatS § 181 lg 5 p-de 1 ja 2 kohaselt tähistab transpordimaa mh teemaad ja avalikult kasutatavate parklate maad. See vastab maaüksuse praegusele tegelikule kasutusele. Kui apellant sooviks maaüksust kasutada parklana ärilisel eesmärgil, siis on tal võimalik taotleda sihtotstarbe muutmist vastavalt MaaKatS § 181 lg 2 p-le 8. Kuigi maareformi käigus tuleks MaaKatS § 20 lg 7 järgi määrata ehitisteta ning põllu- või metsamajandusliku potentsiaalita maaüksusele sihtotstarbeta maa (MaaKatS § 181 lg 13) sihtotstarve, ei saa selle asemel tegelikule kasutusele vastava sihtotstarbe määramist pidada kaebaja õigusi rikkuvaks. Apellandi väidetud kahju tekkimine ei seondu mitte maaüksuse sihtotstarbe määramisega, vaid endise kinnistu nr 2390 reaalosadena tagastamisega, mis muutis apellandile tagastatava maa hoonestamise maaüksuse väiksuse ja kitsa kuju tõttu praktiliselt võimatuks. Apellandi õigusi ei riku iseenesest seegi, et korraldusega nr 279-k määrati tagastatava maa aadressiks Pärnu mnt 113a. IV 14(21)
3-18-600 Pärnu maantee T6 munitsipaalomandisse andmine
30.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k on 103 m2 suurune maatükk endisest kinnistust nr 2390 apellandile õiguspäraselt tagastatud ning Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k oli lõpetatud endisest kinnistust nr 2390 mittetagastatavast 333 m2 suurusest maast QQ nõudeõigusele vastava 1/4 mõttelise osa suhtes restitutsiooninõuete lahendamine, siis ei saa Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldus nr 210-k ja Maa-ameti 28.03.2019 korraldus nr 1-17/19/727 rikkuda apellandi õigusi. Nagu ringkonnakohus eespool rõhutas, olid endise kinnistu nr 2390 tagastamiseks esitatud avaldused vaidlusaluste haldusaktide andmise ajaks lahendamata üksnes 103 m2 ulatuses, mis jääb väljapoole munitsipaalomandisse antud Pärnu maantee T6 maaüksust. Sellel põhjusel ei olnud Maa-ametil vajadust apellanti enne korralduse andmist ka ära kuulata. Kuna korraldused ei riku apellandi õigusi, siis on nende tühistamiseks esitatud kaebus jäetud õigesti rahuldamata, sõltumata korralduste sisule tehtud etteheidetest. V Varalise kahju hüvitamise nõue
31.Varalise kahju hüvitamise nõude aluseks on apellandi arusaam, et kuna endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avaldused tulnuks pärast Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsust nr 3-32/97 lahendada tervikuna uuesti ning kuna teisi õigustatud subjekte enam pole, siis oleks apellandile tulnud tagastada kogu 744,25 m2. See lähtekoht on ekslik. Pärnu maantee alla jääva 333 m2 ulatuses takistas maa õigustatud subjektidele tagastamist asjaolu, et sellel asub Tallinna linnale kuuluv tee kui rajatis, mis takistaks maa otstarbekohast kasutamist (MaaRS § 6 lg 2 p 3 ja lg 31). Endise kinnistu nr 2390 maast 333 m2 ulatuses ilmajäämise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks (s.o omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks ORAS § 2 lg 1 tähenduses) on seadusandja näinud MaaRS §-s 13 ette maa kompenseerimise. Endise kinnistu nr 2390 maast kuulus seetõttu õigustatud subjektidele tagastamisele üksnes 411 m2. Tallinna Ringkonnakohus rõhutas 28.02.2018 otsuses nr 3-15-1843 (p 22), et XX nõudeõigus tagastatavale maale ei saa olla suurem kui tema õiguseellasel QQ-l. Apellandiga võib iseenesest nõustuda selles, et kuivõrd 103 m2 suurusele ribakujulisele maatükile (ligikaudsete mõõtmetega 5 m × 20 m) ei ole ehitusõiguse saamine tõenäoline, siis olnuks 1/4 mõttelist osa 411 m2 suurusest maatükist ilmselt väärtuslikum kui samale proportsioonile vastav reaalosa. Sellel põhjusel ei saa halduskohtuga nõustuda, et kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k on apellandile 103 m2 endise kinnistu nr 2390 maast tagastatud, siis ei ole talle kahju tekkinud. Apellandi viide Tallinna Linnavolikogu 25.01.2018 otsusega nr 9 kehtestatud Pärnu mnt 113 // Rapla tn 1 ja Rapla tn 3 kinnistute ning lähiala detailplaneeringule (DP022760) ei ole siiski päris asjakohane, sest planeeringuga on määratud ehitusõigus oluliselt suuremale maaüksusele (kahe kinnistu liitmisel tekkivale 1570 m2 suurusele kinnistule). Küll aga saab naaberkinnistu (mis hõlmab ka EE-le ja VV-le varem tagastatud Pärnu mnt 111a ja 111b maaüksused) suhtes kehtestatud detailplaneeringust järeldada, et 411 m2 suuruse ruudukujulise (ca 20 m × 20 m) kinnistu tagastamise korral olnuks selle hoonestamine ilmselt võimalik.
32.Vaidlust ei saa olla, et Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldusega nr 638-k endise kinnistu nr 2390 maa reaalosadena tagastamine oli õigusvastane, kuivõrd see on tuvastatud jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsusega nr 3-32/97. Esineb ka põhjuslik seos, sest kuigi 411 m2 suuruse maa mõtteliste osadena tagastamise muutis võimatuks teiste õigustatud subjektide tegevus (st neile tagastatud reaalosade võõrandamine 23.09.1996), ei oleks ilma korralduse nr 638-k andmiseta üldse tekkinud vajadust omandireformi tagasipööramiseks. 15(21)
3-18-600 Samas tuleb arvestada, et RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 kohaselt tuleb kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. RVastS § 31 lg-test 2 ja 3 tuleneb lisaks, et enne 01.01.2002 tekitatud kahju hüvitamiseks võib kaebuse esitada hiljemalt 01.01.2005, v.a juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada alles pärast 01.01.2002 (nt Riigikohtu 08.06.2006 määrus nr 3-3-1-39-06, p-d 8–9).
33.Ehkki ringkonnakohus märkis eespool, et tegelikult oli juba 1998. a alguseks kujunenud olukord, kus Tallinna linnal oli võimalik lahendada õigustatud subjektide avaldused endise kinnistu nr 2390 maa tagastamiseks veel vaid QQ nõudeõiguse osale vastava 103 m2 ulatuses, ei pruukinud see olla arusaadav apellandile ega tema õiguseellasele. Seda, et endise kinnistu nr 2390 maad ei ole võimalik tagastada 411 m2 ulatuses mõttelistes osades, vaid apellandil oleks kõige enam võimalik saada maad tagasi 103 m2 suuruse reaalosana, pidi apellant ringkonnakohtu hinnangul mõistma hiljemalt Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusest nr 414-k, millega talle jäeti endise kinnistu nr 2390 maast 103 m2 tagastamata, määrati selle eest kompensatsioon ning loeti endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatuks. Nimetatud korraldusest on hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumise tähtaega arvestanud ka apellant ise. Kuna korraldus nr 414-k tehti apellandile teatavaks Tallinna Linnavaraameti 08.06.2015 kirjaga nr 4.1-1/976, mille apellant sai kätte 22.06.2015 (dtl 36), ja kaebus esitati halduskohtule 23.03.2018, siis on apellant iseenesest järginud kolmeaastast tähtaega. Sellele vaatamata tuleb silmas pidada, et RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine on üldse lubatav (nt Riigikohtu 21.06.2017 otsus nr 3-3-1-95-16, p 9). Seetõttu, ehkki apellant ei pruukinud temale kahju tekkimise pöördumatust mõista enne tutvumist 23.03.2015 korraldusega nr 414-k, oli kahju põhjustanud 12.03.1996 korralduse nr 638-k andmisest hüvitamiskaebuse esitamise hetkeks möödunud juba üle 22 aasta ning varalise kahju hüvitamise nõue ei ole seetõttu tähtaegne.
34.Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastast tähtaega on võimalik ennistada (nt Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12), kui isikul esinesid olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks või kui isikul oli põhjendatud alus loota, et haldusorgan kõrvaldab kahjulikud tagajärjed oma initsiatiivil (nt Riigikohtu 08.11.2007 määrus nr 3-3-1-5307, p-d 10 ja 12; 15.06.2005 määrus nr 3-3-1-25-05, p 10). Kuivõrd korraldus nr 638-k tunnistati halduskohtu 30.04.1997 otsuse täitmiseks Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr 3153-k kehtetuks ja Tallinna Omandireformiameti 13.10.1999 kirjas nr 2-7/15 selgitati, et restitutsiooninõue tuleb uuesti läbivaatamisele, siis võis QQ ringkonnakohtu hinnangul sellel ajal tõepoolest loota, et haldusorgan kõrvaldab takistused maa tagastamiseks mõttelistes osades. Selline põhjendatud lootus ei saanud siiski kesta ebamõistlikult kaua. QQ suri 24.06.2000 ja kuigi apellandile väljastati pärimisõiguse tunnistus 11.04.2003 (edastati Tallinna Maa-ametile 15.04.2003), ei nähtu, et apellant oleks tundnud asja vastu huvi enne 08.12.2014, mil ta soovis Tallinna Linnavaraameti arhiivis tutvuda maa tagastamise toimikuga. Seejuures tuvastati 2014. a lõpus, et toimik võeti arhiivist 2007. a-l välja ja seda ei ole hiljem tagastatud. Kui apellant oleks endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avalduste uuesti lahendamise vastu tundnud huvi enne 2014. a detsembrit, siis oleks toimiku kadumine avastatud varem. Seega on alust eeldada, et vähemasti ligikaudu seitsme aasta jooksul ei ole apellant maa tagastamise küsimuses Tallinna linna poole pöördunud. Ringkonnakohus leiab, et apellandil ei saanud olla mõistlikku põhjust mitmeid aastaid lihtsalt tegevusetult oodata, et haldusorgan kõrvaldaks korraldusega nr 638-k tekitatud kahjulikud tagajärjed ning apellant viivitas ka pärast korralduse nr 414-k teatavaks tegemist hüvitamiskaebuse esitamisega sedavõrd kaua (ligi kolm aastat), et tal ei saanud esineda
16(21)
3-18-600 HKMS § 71 lg 1 tähenduses mõjuvat põhjust, mis õigustaks kaebetähtaja möödalaskmist (vrd Riigikohtu 18.06.2008 otsus nr 3-3-1-35-08, p 11; 08.11.2007 määrus nr 3-3-1-53-07, p 12).
35.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebus varalise kahju hüvitamiseks on esitatud HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastast tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamise alused ilmselgelt puuduvad, mistõttu tuleb asja menetlus nimetatud nõude suhtes HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. VI Mittevaraline kahju seoses ebamõistlikult pika menetlusajaga
36.Mittevaralise kahju hüvitamist on taotletud seoses ebamõistlikult pika haldusmenetlusega ja Tallinna Halduskohus 30.04.1997 otsuse nr 3-32/97 (jõustus 12.05.1997) täitmata jätmisega. Viidatud kohtuotsuse resolutsioonist nähtuvalt tunnistas halduskohus Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korralduse nr 638-k täielikult seadusevastaseks ning tegi Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus. Puudub vaidlus, et sellise uue otsuse tegi Tallinna Linnavalitsus alles 23.03.2015 korraldusega nr 414-k, mis hiljem tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsusega nr 3-15-1843 (jõustus 10.09.2018). Seejärel tegi Tallinna Linnavalitsus 27.02.2019 korraldusega nr 279-k veelkord uue otsuse, mille ringkonnakohus hindas praeguses asjas õiguspäraseks.
37.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuivõrd apellandile mittevaralise kahju tekkimine seondub asjaoluga, et endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avaldused jäid väga pikaks ajaks lõplikult lahendamata, siis ei ole põhjust käsitada Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse täitmisega viivitamist apellandile mittevaralist kahju põhjustanud eraldi tegevusena, sest see oli samuti suunatud maa tagastamise avalduste lahendamisele (st kohtuotsuse täitmata jätmine ei põhjustatud apellandile iseenesest mingeid täiendavaid kannatusi). Küll aga tuleb arvestada, et kohtuotsuse põhjal võis apellandil tekkida õigustatud ootus, et Tallinna linn lahendab maa tagastamise avaldused uue otsusega viivitamata ning on usutav, et tegelikkuses aset leidnud viivitus võis põhjustada talle seetõttu suuremaid hingelisi kannatusi. Ebamõistlikult pika haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine (nt isikut koheldakse kui menetluse objekti, mitte selle subjekti) kui ka tema tervise kahjustamine (nt pikaajalisest närveerimisest ja muretsemisest tingitud stress, väsimus, unehäired jmt). Kaebaja on toonud välja, et aastatepikkune mure ja hirm, et esivanemate maa võibki jääda temale tagastamata, ning vajadus pöörduda oma õiguste kaitseks pidevalt kohtusse, on põhjustanud talle hingelisi üleelamisi, kurnatust ja stressi ning halvendanud tema elukvaliteeti. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selliste kannatuste esinemist välistada, mistõttu võib apellandile olla tekkinud RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Seega puudub vajadus tugineda apellandi viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-tele 6 ja 13.
38.Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 49 kohaselt pidi õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus otsustama maa õigustatud subjektidele tagastamise üldjuhul kuue kuu jooksul pärast õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist ning kui mõjuval põhjusel ei saadud nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamise küsimust otsustada, tuli õigustatud subjekti informeerida viivituse tinginud põhjustest ja teatada talle tähtaeg, mille jooksul küsimus otsustatakse. Ehkki halduskohus ei määranud 30.04.1997 otsuses kindlaks, millise tähtaja jooksul tuli Tallinna linnal teha uus otsus, tulnuks seda teha hiljemalt kuue kuu jooksul, mis on nähtud ette algse otsuse tegemiseks, ning pigem isegi oluliselt kiiremini, sest asja materjalid ei võimalda järeldada, et oleks esinenud mingeid viivitust õigustavaid mõjuvaid põhjuseid (nt 17(21)
3-18-600 ekspertiisi tegemise vajadus vmt). Kuigi apellandi õiguseellane tunnistati õigustatud subjektiks juba ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388, saab tema avalduse lugeda lõplikult lahendatuks alles Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k, mille ringkonnakohus hindas õiguspäraseks. Kuna puuduvad andmed, et otsust ei oleks objektiivselt saanud teha vara tagastamise korra p-s 49 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul, siis on viivitus kestnud alates 1995. a keskpaigast ja seega kokku enam kui 23 aastat.
39.Viivitust kui sellist ei kõrvalda seejuures asjaolu, et Tallinna linn on andnud aastate jooksul mitmeid akte, mis olid küll suunatud avalduste lahendamisele, kuid mille kohtud on tunnistanud hiljem seadusevastaseks või tühistanud. Tuleb rõhutada, et isiku õigus sellele, et tema avaldus lahendatakse mõistliku aja jooksul, ei piirdu pelgalt õigusega saada avaldusele ükskõik missugune vastus, vaid haldusorgan peab mõistliku menetlusaja raamides lahendama avalduse õiguspäraselt. Kuivõrd haldusorganil ei ole kohtumenetluse ajal keelatud tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks ja lahendada avaldus uuesti, siis ei ole alust arvata viivitusest välja ka sellise kohtumenetluste kestust, mille tulemusel peab haldusorgan otsustama asja uuesti (st taastub olukord, kus avaldus on jätkuvalt lahendamata). Küll aga ei saa kohtumenetlusele kulunud aega viivituse hulka arvestada siis, kui vaidlustatud haldusakt osutub õiguspäraseks, sest haldusmenetlus lõpeb ja haldusakt hakkab kehtima ikkagi haldusakti teatavaks tegemisega (vt haldusmenetluse seaduse § 43 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 61 lg 1), mitte haldusakti vaidlustamise võimaluste ammendumisega.
40.Halduskohus leidis, et õigussuhtes apellandiga on Tallinna linn õigusvastaselt ja süüliselt (hooletusest) viivitanud vara tagastamise küsimuse lahendamisega 16.04.2003–20.12.2014. Halduskohus leidis siiski, et see viivitus ei ole põhjustanud apellandile sedavõrd intensiivseid ebameeldivusi, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Iseenesest on õige, et mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud (nt Riigikohtu 06.06.2002 otsus nr 3-3-1-27-02, p 14). Apellandi õigusi saab viivitus olla rikkunud alates hetkest, mil ta päris 24.06.2000 surnud QQ nõudeõiguse ja esitas linnavalitsusele vara tagastamise korra p 342 nõuetele vastava pärimisõiguse tunnistuse, sest alates sellest hetkest oli tal alust nõuda maa temale tagastamist. Apellant ei saa nõuda ebamõistliku menetlusajaga QQ-le võimalikult tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna 11.04.2003 välja antud pärimisõiguse tunnistus esitati Tallinna Maa-ametile 15.04.2003, siis luges halduskohus apellandi õiguste rikkumise alguseks õigesti 16.04.2003. Samas ei lõppenud viivitus kaugeltki menetluse n-ö taastumisega 2014. a detsembris, vaid kestis kuni maa tagastamise avalduse lõpliku lahendamiseni 27.02.2019 korraldusega nr 279-k. Seega, kuigi toimiku materjalidest ei nähtu, et XX oleks ajavahemikul 2003. a aprillist kuni 2014. a detsembrini tundnud mingit huvi maa tagastamise avalduse lahendamise vastu ning seetõttu ei saa pidada usutavaks, et Tallinna linna viivitus oleks sellel perioodil põhjustanud apellandile märkimisväärseid (st rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaid) kannatusi, siis 2014. a detsembrist kuni 2019. a veebruarini on selliste üleelamiste esinemine tõenäoline.
41.Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha kõiki asjaolusid arvestades ja oma siseveendumuse kohaselt individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul on Tallinna linn olnud endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise avalduste lahendamisel raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4), mis on põhjustanud ebamõistliku viivituse asja otsustamisel. Maa tagastamise toimiku aastateks kaotsimineku sai põhjustada üksnes avalike ülesannete täitmisel vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning RVastS § 13 lg-tes 1 ja 3 sätestatud vastutuse piiramise aluseid ei esine. Apellant on viidanud, 18(21)
3-18-600 et Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 antud juhiseid arvestades mõistis Tallinna Ringkonnakohus 31.10.2002 otsusega nr 2-3/529/02 vara tagastamise õigustatud subjekti kasuks Tallinna linnalt välja 40 000 krooni (2556,47 euro) suuruse hüvitise ebamõistliku viivitusega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kõnealuses vaidluses oli õigustatud subjektiks tunnistamise otsusest möödunud üle seitsme aasta ning kuigi selle aja jooksul oli tehtud viiel korral otsused vara tagastamise kohta, tunnistati need kõik kohtute poolt seadusevastaseks ja seetõttu oli avaldus endiselt lahendamata. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi viidatud asjas ei kuulunud kohaldamisele RVastS § 9, vaid kahjunõue lahendati PS § 25 alusel, on iseenesest tegemist analoogse vaidlusega. Praeguses asjas oli viivitus kokkuvõttes küll oluliselt pikem, kuid suure osa sellest moodustas ajavahemik, mil mittevaralise kahju rahas hüvitamist tingivate kannatuste esinemine ei ole tuvastatav. Ringkonnakohus peab asjaolusid arvestades kohaseks hüvitiseks 2000 eurot. Ehkki apellant on viidanud, et keskmised Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt välja mõistetud hüvitised kohtuotsuste täitmisega viivitamise eest jäävad vahemikku 6000–25 000 eurot, tuleb arvestada üksikjuhtumi asjaoludega ja hüvitise suurus ei ole apellandi viidatuga võrreldes ebamõistlikult väike (vrd Riigikohtu 15.04.2020 otsus nr 3-18-360, p 16). VII Mittevaraline kahju seoses kodu puutumatusega
42.Mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses asjaoluga, et apellandil ja tema suguvõsal ei ole alates Pärnu maantee laiendamisest 1986. a-l, millega seoses lammutati endisel Pärnu mnt 111 kinnistul asunud elamu, olnud võimalik nimetatud asukohas jätkata oma perekonnalugu (sh kodu taastada), tuleb jätta rahuldamata. Mitte igasuguste õiguste rikkumine ei anna alust nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist, vaid selleks peab esinema mõne RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õiguse süüline rikkumine. Apellant on tuginenud kodu puutumatuse rikkumisele ning au või hea nime teotamisele. Halduskohus on õigesti märkinud, et sisuliselt väidab apellant siiski omandiõiguse rikkumist, sest õigus kodu puutumatusele (PS § 33) ei seondu kodu kui asja omandi või valduse kaotusega, vaid kodu või valduse kui privaatsfääriga (vt Riigikohtu 18.03.2019 otsus nr 3-14-52793, p 49). RVastS § 9 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist omandi äravõtmise eest. Seejuures ei laiene omandiõiguse (PS § 32) kaitse õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse (Riigikohtu 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 36; 16.09.2003 otsus nr 3-41-6-03, p 16) ning endisel kinnistul nr 2390 asunud ehitisi ei ole lisaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsuse nr 4388 p-ga 4 üldse tunnistatud omandireformi objektiks, sest nende õigusvastane võõrandamine polnud tõendatud.
43.Apellandi väide perekonna au ja hea nime teotamisest jääb arusaamatuks, sest seda ei ole seostatud ühegi konkreetse asjaolu või sündmusega. Perekonna au ja hea nime teotamiseks ei saa pidada võimaluse puudumist elada jätkuvalt samal krundil, mille apellandi esivanemad omandasid 1911. a-l, sest see asjaolu ei ole kuidagi apellandi perekonda või suguvõsa halvustav. Isegi kui apellant leiab, et tema suguvõsa au ja väärikus oleks suurem, kui neil olnuks võimalus lisaks varasemale 75 aastale (1911–1986) elada endisel kinnistul nr 2390 veel 75 ja rohkemgi aastat, ei võrdu selline n-ö saamata jäänud au ja väärikus suguvõsa au või hea nime teotamisega.
44.Apellandi käsitus endisest kinnistust nr 2390 kui sõjakuriteo objektist, samuti viited rahvusvahelise humanitaarõiguse allikatele (sh tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni art-tele 46, 53, 146 ja 147) ei ole asjakohased. Eesti Vabariik ei vastuta tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest ning muu hulgas Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks tekitatud omandiõiguse rikkumisega (vt ORAS § 3 lg 1 p 1 ja 19(21)
3-18-600 Ülemnõukogu 19.12.1990 otsuse „Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest“ p 1) tehtud ülekohtu heastamine (s.o õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine) toimub üksnes riigisisese õiguse alusel (s.o vastavalt omandireformi õigusaktidele), mitte aga rahvusvahelise õiguse alusel. VIII Kokkuvõte ja menetluskulud
45.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p-de 3 ja 5 alusel rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 31.03.2020 otsuse varalise kahju ja ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, millega loeb kaebuse varalise kahju hüvitamiseks mittetähtaegseks ja lõpetab seda nõuet puudutavas osas haldusasja menetluse ning rahuldab kaebuse ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja mõistab Tallinna linnalt XX kasuks välja hüvitise 2000 eurot. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
46.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud üldjuhul kaebaja (HKMS § 108 lg 4). Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
47.XX on tasunud esimese astme kohtu menetluses riigilõivu kokku 795 eurot ja taotlenud advokaadikulude väljamõistmist summas 12 763,95 eurot (sh 3600 eurot õigusliku analüüsi tellimise kulu). Apellatsioonimenetluses on XX tasunud riigilõivu 750 eurot ja taotlenud advokaadikulude väljamõistmist summas 9088 eurot (sh 5040 eurot õigusliku analüüsi tellimise kulu, mis sisaldab ka halduskohtule esitatud taotluses märgitud summat, ja 682 eurot istungiga seotud esindajakulu). Kokku 19 796,95 euro suuruste menetluskulude (sh riigilõiv 1545 eurot) seos praeguse vaidluse menetlemisega esimese ja teise astme kohtus ning kulude kandmise kohustus on nõuetekohaselt tõendatud üksnes riigilõivude ja ringkonnakohtu istungiga seotud esindajakulu osas. Ehkki menetluskulude nimekirjade põhjal võib järeldada, et apellant on kasutanud advokaatide abi nii menetlusdokumentide koostamisel kui ka praeguse vaidlusega seotud õigusnõustamiseks, on XX teinud kogu kohtumenetluse kestel menetlustoiminguid iseseisvalt, kasutamata selleks esindaja abi (v.a Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2021 istungil). Kuna HKMS § 103 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusosalise esindaja kuludena saab käsitada üksnes selliseid kulusid, mida menetlusosaline on kandnud seoses esindaja poolt tema nimel ja huvides menetlustoimingute tegemisega, siis olukorras, kus menetlusosaline on tegelikult ajanud asja isiklikult, ei saa esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõista (sh ei piisaks kinnitusest, et menetlusosalise enda allkirjastatud menetlusdokumendi on tegelikult koostanud esindaja). Neid kulusid ei saaks käsitada ka nõustaja kuludena, sest HKMS § 36 ei näe kirjalikus menetluses nõustaja osalemist ette (nt Riigikohtu 09.12.2020 otsus nr 3-18-2099, p 32; 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 24; 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 33). Kõrvale tuleb jätta ka Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooni kui sõjakuriteo kohta 25.02.2020 koostatud õigusliku analüüsi tellimise kulu (5040 eurot), sest nimetatud analüüsi ei ole asja materjalide juurde võetud. Seega on XX arvesse võetavad menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 2227 eurot.
20(21)
3-18-600
48.Praeguses asjas on esitatud kolm tühistamisnõuet (Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 peale) ja kolm kahju hüvitamise nõuet (varaline kahju 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126,20 eurot, ebamõistlikult pika menetlusajaga seoses mittevaraline kahju kohtu äranägemisel ning kodu puutumatuse rikkumisega seoses mittevaraline kahju 407 447 645 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on tühistamis- ja hüvitamisnõuded ligikaudu võrdse kaaluga. Kuna riigilõivu suurus olenes esmajoones esitatud kahjunõuete summast ning kolmest kahjunõudest üks rahuldatakse, tuleb apellandi kasuks mõista välja kolmandik tasutud riigilõivust (s.o 250 eurot kummaski kohtuastmes). See vastab ka riigilõivu summale, mis oleks tulnud riigilõivuseaduse § 60 lg-te 3 ja 7 järgi tasuda siis, kui apellant oleks pöördunud kohtusse üksnes selle kahjunõudega, mille ringkonnakohus rahuldas. Kuna apellandi esindajakulud olid paljuski seotud just rahuldatud kahjunõudega (st esindaja keskendus ringkonnakohtu istungil suuresti sellele nõudele), siis on põhjendatud mõista suurem osa neist apellandi kasuks välja. Ringkonnakohus peab õiglaseks apellandi esindajakulude väljamõistmist 400 euro ulatuses. Kuna rahuldatud kahjunõue on esitatud Tallinna linna vastu, siis tuleb menetluskulud mõista välja Tallinna linnalt. Kokku on apellandi kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 900 eurot (s.o riigilõiv kokku 500 eurot ja esindajakulud 400 eurot). Ülejäänud osas jäävad XX menetluskulud HKMS § 108 lg-te 2 ja 4 alusel tema enda kanda. Tallinna linn ja Maa-amet ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.