X kaebus Tallinna linna ja Eesti Vabariigi vastu varalise kahju nõudes ja Tallinna linna vastu mittevaralise kahju nõudes, Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja X Vastustaja I – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg Vastustaja II – Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu), esindaja Toomas Kutti
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 27.02.2020
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale 02.03.2020 esitatud menetlusdokumendid pealkirjaga „Kohtukõne teesid“.
2.Jätta Maa-ameti taotlus, jätta kaebus nõudes mõista Tallinna linnalt välja kaebajale tekitatud mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega, rahuldamata.
3.Jätta kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.04.2020. a.
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni (ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon) 05.12.1994 otsuse nr 4388 (ÕVVTK otsus nr 4388) punktiga 1 1(20)
loeti Tallinnas, endisel kinnistul nr XXXX asunud krunt suurusega 744,25 m2 omandireformi objektiks. Sama otsuse punktiga 3 tunnistati eelnimetatud vara suhtes õigustatud subjektideks Y 1⁄4 mõttelises osas, Q 1⁄4 mõttelises osas ja C 1⁄2 mõttelises osas. Otsuse punktiga 4 jäeti taotlus ehitiste osas rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine. Viidatud otsus on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud.
2.Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldusega nr 638-k „Endise XXXXX mnt XXX maa tagastamine ja kompenseerimine“ (korraldus nr 638-k) otsustati õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr 2390, pindala 744 m2 tagastada osaliselt järgmistele isikutele: aadressil XXXXX mnt XXX suurusega 103 m2 Q; aadressil XXXXX mnt XXXa, suurusega 103 m2 Y ja aadressil XXXX mnt XXXb, suurusega 205 m2 C. Korralduse nr 638-k punktiga 5 määrati, et endise kinnistu nr 2390 mittetagastatava maa-ala suurus on 333 m2, mis kuulub kompenseerimisele Q 1⁄4 osas, Y 1⁄4 osas ja C 1⁄2 osas.
3.Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korralduse nr 1681-k „Endise XXXXX mnt XXX maa kompensatsiooni määramine“ (korraldus nr 1681-k) kinnitati endise kinnistu nr 2390 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt ning punktiga 2 määrati 333 m2 suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon 95% ulatuses Q 1⁄4 mõttelise osa eest summas 5932 EEK, Y 1⁄4 mõttelise osa eest summas 5932 EEK ja C 1⁄2 mõttelise osa eest summas 11 863 EEK.
4.Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 638-k seadusevastaseks tunnistamiseks põhjusel, et temale tagastamisele kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara oli võõrandamise ajal kaasomandis ning tagastamisel ei ole arvestatud maareformi seaduse § 141 lõikega 1 ja ta ei ole andnud teistele õigustatud subjektidele oma nõusolekut kaasomandis olnud maa jagamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.1997 otsusega haldusasjas nr 3-32/97 kaebuse ja tunnistas Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 638-k täielikult seadusevastaseks ning tegi Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Halduskohus tuvastas otsuses, et Y ja C tagastatud kinnistud asukohaga XXXXX mnt XXXa ja XXXb on kantud kinnistusregistrisse ning 23.09.1996 sõlmisid Y ja C ning Baltic Foto Trading ostu-müügilepingud, mille kohaselt ostis kinnistud Baltic Foto Trading. Halduskohtu otsus jõustus 12.05.1997.
5.Tallinna Linnavalitsus andis 29.08.1997 korralduse nr 3153-k, millega tunnistas korralduse nr 638-k kehtetuks.
6.Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k tunnistati omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lõike 7 alusel kehtetuks korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli määratud õigustatud subjektidele kompensatsioon ning lõpetati restitutsiooninõuete lahendamine endisel aadressil XXXXX mnt XXX, endisel kinnistul nr XXXX asuva 333 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa 1⁄4 mõttelise osa suhtes.
7.Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k „Endise kinnistu nr XXXX maa mittetagastamine ja kompensatsiooni määramine“ seletuskirjast nähtub, et C ja Y võtsid tähtaegselt neile määratud kompensatsiooni vastu, kuid vaatamata korduvatele meeldetuletustele Q vormikohast avaldust kompensatsiooni vastuvõtmiseks ei esitanudki, mistõttu tunnistati korraldusega nr 5225-k kehtetuks korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli määratud kompensatsioon Q.
8.Aastatel 1997-1999 esitas Q Tallinna Linnavalitsusele korduvaid avaldusi, milles palus täita Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsust haldusasjas 3-32/97 ja lahendada uuesti XXXXX mnt XXX kinnistu tagastamise ja kompenseerimise küsimus. Tallinna Omandireformiamet teatas 13.10.1999
2(20)
kirjaga 2-7/1512, et restitutsiooninõue õigusvastaselt võõrandatud maale aadressil XXXXX mnt XX (endine kinnistu nr XXXX) tuleb uuesti läbivaatamisele.
9.Tallinna notar Sirje Ormani poolt 11.04.2003 koostatud ja välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on 24.06.2000 surnud Q pärandvara, mis koosneb nõudeõigusest 1⁄4 mõttelisele osale õigusvastaselt võõrandatud maale, asukohaga Tallinn, XXXXX mnt XXX, endine kinnistu nr 2390, krunt suurusega 744,25 m2, vastavalt otsusele nr 4388 ja Tallinna Maa-Ameti vara tagastamise osakonna 03.04.2003 õiendile nr 2316 üle läinud X (kaebaja).
10.Võttes aluseks Tallinna Linnavolikogu 24.03.1994 otsuse nr 43 „Munitsipaalomandisse antud hoonete ja rajatiste aluse ning nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse taotlemine“ esitas Tallinna linn Tallinna Linnavaraameti kaudu 25.05.2010 Harju Maavanemale taotluse Tallinna linnas, Kesklinna linnaosas XXXXX mnt XX/XXXXX tänav XX asuva transpordimaa sihtotstarbega 9649 m2 suuruse maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lõike 1 punkti alusel kui munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Tallinna Linnavalitsuse 05.05.2010 korraldusega nr 682k punktiga 1.3 määrati munitsipaalomandisse taotletava XXXXX mnt XX/XXXXXX tänav XX maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9649 m2 vastavalt korralduse lisaks 3 olevale katastriüksuse plaanile.
11.Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k (korraldus 1431-k) anti XXXXX maantee XX/XXXXX tänav XX asuv 9649 m2 suurune maaüksus sihtotstarbega transpordimaa, Tallinna linna munitsipaalomandisse tänavarajatiste teenindusmaana. Tallinna Linnavalitsuse 21.08.2013 korralduse nr 1131-k punktiga 2.1 muudeti senine katastriüksuse aadress XXXXX maantee XX/XXXXX tänav XX aadressiks XXXXX maantee XX.
12.Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k (korraldus 414-k) punktiga 1 jäeti tagastamata Tallinnas, endisel aadressil XXXXX mnt XXX, endise kinnistu nr XXXX maa suurusega 103 m2 (üldpind 744,25 m2), kuna õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevad teisele isikule kuuluvad rajatised ning maa on Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k antud Tallinna linna munitsipaalomandisse XXXXX maantee XX/XXXXX tänav XX rajatiste aluse ja neid teenindava maana, pindalaga 9649 m2, mille koosseisu jääb ka endise kinnistu nr XXXX maa suurusega 103 m2. Korralduse punktiga 5 määrati endise kinnistu nr XXXX õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 103 m2 eest kompensatsioon 95% ulatuses kaebajale summas 468,70 eurot.
13.Kaebaja vaidlustas korralduse nr 414-k ja korralduse nr 1431-k halduskohtus (haldusasi nr 315-1843). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28.02.2018 otsusega kaebuse ning tühistas vaidlustatud korraldused ning kohustas Tallinna linna lahendama kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest endise kinnistu nr XXXX tagastamise küsimus 103 m2 osas, milles maa tagastamise õigustatud subjektiks loeti Q. Otsus jõustus 10.09.2018.
14.Tallinna Linnavaraamet saatis 09.01.2019 Maa-ametile kirja, milles esitas ettepaneku anda XXXXX maantee XX maaüksus (pindala 9546 m2, sihtotstarbega transpordimaa) MaaRS § 28 lõike 3 alusel munitsipaalomandisse. Korralduses viidati muu hulgas, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsusest tuleb maa munitsipaliseerimine uuesti läbi viia väiksema pindalaga.
15.Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldusega nr 210-k määrati munitsipaalomandisse taotletava XXXXX maantee XX maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9546 m2, vastavalt korralduse lisaks olevale asendiplaanile. 3(20)
16.Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa (endine XXXXX mnt XXX, endine kinnistu nr XXXX, pindala 744,25 m2) Kesklinna linnaosas osaliselt kaebajale ning määrati maatüki aadressiks XXXXX mnt XXXa, pindalaks 103 m2 ja sihtotstarbeks transpordimaa. Korralduse andmisega loeti endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.
17.Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korraldusega nr 1-9/19/727 anti Tallinna linna munitsipaalomandisse Harju maakonnas Tallinnas Kesklinna linnaosas asuv XXXXX maantee XX maaüksus pindalaga 9546 m2, sihtotstarbega transpordimaa.
18.23.03.2018 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudes mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kaudu) solidaarselt välja varaline kahju summas 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126 eurot ja 20 senti; mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kaudu) välja alates 23.03.2018. a viivis protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel seoses äärmiselt pika haldusmenetluse läbi viimisega endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise otsustamisega ja jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997. a otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mitte täitmisega mõistliku aja jooksul; mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega summas 67 805 204 eurot.
19.Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2018 määrusega haldusasjas 3-18-600 võttis kohus menetlusse kaebuse Tallinna linna ja Eesti Vabariigi vastu varalise kahju ja Tallinna linna vastu mittevaralise kahju nõudes. 27.02.2020. a toimunud kohtuistungil täpsustas kohus menetlusosalistega, et kohtu menetluses on ka viivise nõue, ehkki määruse pealdis seda nõuet ei sisalda. Menetlusosalised olid kohtuga nõus ning selles küsimuses erimeelsus puudus.
20.Tallinna Halduskohus peatas 08.06.2018 määrusega haldusasjas nr 3-18-600 menetluse kuni haldusasjas nr 3-15-1843 lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus uuendas menetluse 06.02.2019 määrusega, kuna menetluse peatamise alus oli ära langenud.
21.21.04.2019 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks kogu ulatuses ja Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k tühistamiseks osaliselt. Kaebaja täiendas kaebust tulenevalt Tallinna Halduskohtu 30.04.2019 kohtumäärusest haldusasjas 3-19-724. Tallinna Halduskohus võttis 7.05.2019 kohtumäärusega nr 3-19-724 menetlusse kaebaja poolt esitatud kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis 29.08.2019 määrusega haldusasjad nr 3-19-724 ja 3-18-600 ühte menetlusse. Haldusasja numbriks jäi 3-18-600.
22.Tulenevalt kaebaja 03.01.2020 menetlusdokumendist nõuab kaebaja Tallinna linnalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 407 447 645 eurot seoses kodu puutumatuse rikkumisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
23.Kaebaja seisukoht seoses varalise kahju hüvitamise nõudega on kokkuvõtvalt järgmine. 23.1 Olukorras, kus Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996.a korraldus nr 638-k on tunnistatud täielikult seadusevastaseks ning seetõttu on õigusvastane ka selle alusel antud Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldus nr 1681-k, siis on endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimus täielikult ja korrektselt lahendamata. Seega tuleks käesoleval juhul 4(20)
Tallinna linnal kogu endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimus uuesti lahendada. Endise kinnistu osas on praegu ainult üks õigustatud subjekt, kelleks on Q lapselaps, st kaebaja. Võttes aluseks MaaRS § 14 lg 3 ja praegu valitseva olukorra leiab kaebaja, et tal on õigus saada tagasi kogu endise kinnistu nr 2390 maa 744,25 m2 ulatuses, sest teadaolevalt on ta täna ainus õigustatud subjekt, kuna teised õigustatud subjektid on surnud ja nende osas peaks tagastamine olema lõppenud nende surma tõttu. Lisaks on oluline, et MaaRS § 6 lg 31 järgi ei ole teed rajatised, mistõttu tuleb ka XXXXX maantee alune maa suurusega 315,75 m2 kaebajale tagastada, kuna seda saab kasutada oma krundile sissesõiduks. 23.2 Juhul, kui kaebajale kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ei tagastata, siis on kaebajale tekitatud varaline kahju nimetatud kinnistu väärtuse ulatuses, mis on 948 174 eurot (maa ühe ruutmeetri hinnaks on 1274 eurot x 744,25). 23.3 Juhul, kui kohus kaebaja eeltoodud õigusnormi tõlgendusega ei nõustu, siis leiab kaebaja alternatiivselt, et talle on tekitatud kahju endise kinnistu ja maa tagastamata jätmisega vähemalt summas 131 126,20 eurot. Kuna endise kinnistu nr XXXX maa osas oli omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud kolm isikut, siis saab tagastamine toimuda üksnes nii, et kas kõigile omandireformi õigustatud subjektidele tagastatakse tagastamisele kuuluvast maast vastav mõtteline osa või ei tagastata kellelegi. Kuna kaebaja ei ole saanud õigusvastaselt võõrandatud maast midagi tagasi, siis on tekitatud kaebajale sellega otsest varalist kahju. 23.4 Tallinna linna õiguspärase käitumise korral oleks tulnud teha endise kinnistu nr XXXX maa osas tagastamise korraldus, kus 411 m2 suurune maatükk oleks tagastatud õigustatud subjektide kaasomandisse. Kuna seda olukorda enam taastada ei ole võimalik, siis oleks linn võinud kahju osaliseks vältimiseks vähemalt tagastada 103 m2 suuruse maatüki kaebajale ning hoida ära kaebajale kahju tekkimist. Kaebajale jäi Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse ja haldusaktide tõttu tagastamata mõttelises osas maa suurusega 103 m2, mis on käesoleval hetkel XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus (pindala 1570 m2). Viidatud kinnistu on müügis hinnaga 2 000 000, mis teeb ühe ruutmeetri hinnaks 1274 eurot. Arvestades, et kaebaja oleks pidanud saama tagasi 103 m2 just sellest maa-alast, mis praegu on XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus, on kaebajale tekkinud otsene varaline kahju 131 222 euro ulatuses (103 x 1274). 23.5 Kuivõrd kaebajale jäi endise kinnistu nr XXXX maa tagastamata nii Tallinna Linnavalitsuse süülise käitumise tagajärjel kui ka seetõttu, et Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431k anti tagastamisele kuuluv maa hoopis munitsipaalomandisse, siis vastustavad mõlemad solidaarselt kaebajale tekitatud kahju eest. Kahju suurusest tuleb maha arvata kaebajale makstud kompensatsioon. 23.6 Kuid lisaks sellele leiab kaebaja, et Tallinna linn on jätnud talle kompenseerimata mittetagastamisele kuuluva maa suurusega 83 m2. Endise kinnistu nr XXXX pindala on 744,25 m2 ning kaebaja päris 1⁄4 mõttelise osa nimetatud kinnistu tagastamise nõudeõigusest. Seega kuulub kaebajale endiselt restitutsiooninõue endisest XXXXX mnt XXX kinnistust 186 m2 suuruses osas. Kuna korraldus nr 638-k on tunnistatud kehtetuks, siis ei ole kehtivat korraldust, millega määratakse, kui palju endisest kinnistust on võimalik tagastada ja kui palju kompenseerida. Seega leiab kaebaja, et talle on jäetud õigusvastaselt kompenseerimata 83 m2. Seega kui võtta aluseks 23.03.2015 korralduse nr 414-k lisaks olev õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt, siis on endise kinnistu maa maksustamishind 4,79 eurot, st kaebajal on jäänud saamata kompensatsioon 4,79 x 83= 397 eurot. 5(20)
24.Kaebaja taotleb viivise väljamõistmist VÕS § 113 sätestatud määras põhinõudelt 131 126 eurot ja 20 senti alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.
25.Seoses mittevaralise kahju hüvitamise nõudega leiab kaebaja järgmist. 25.1 Jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 lahend haldusasjas 3-32/97 kohustas vastustajat asja uuesti otsustama. Kohtuotsuse täitmiseks ja asja uueks otsustamiseks võib lugeda Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k vastuvõtmist. Seega viivitas Tallinna linnavalitsus otsuse tegemisega 18 aastat. Seega on rikutud põhiseaduse § 14 ja 15 lõikes 1 tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ja EIÕK artiklitest 6 lg 1 ja 13 tulenevat õigust. Kahjunõude suuruse jätab kaebaja kohtu otsustada. 25.2 Teiseks leiab kaebaja, et Tallinna linn on tekitanud talle ka mittevaralist kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega, perekonna au ning hea nime teotamisega ja perekonna ajaloolise pärandi/järjepidevuse lõpetamisega ja ka võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, sest teised õigustatud subjektid said võimaluse oma põlises kodukohas perekonna ajalugu jätkata. 25.3 Nimelt võõrandati kaebaja esivanematelt 1940. a õigusvastaselt võõrandatud kinnistu nr XXXX maa, kuid elamu jäeti alles. Seoses XXXXX mnt laiendamisega 1986. a tõsteti kaebaja vanaisa Q ka seal asunud elamust välja. Eesti Vabariigi taastumisel lootis kaebaja vanaisa elamu endisele kinnistule uuesti püsti panna. Kui Tallinna linn oleks endise kinnistu tagastanud mõttelistes osades, oleks lootus täitunud. Kahjuks Tallinna linn seda ei teinud ja tagastas kinnistu reaalosades, mistõttu said teised subjektid oma reaalosad võõrandada ilma, et kaebaja vanaisal oleks olnud ostueesõigust esivanemate maa osas. Kuna Tallinna linna õigusvastase tegevuse tõttu ei õnnestunud kodu endisesse asukohta taastada, siis on tegemist kodu puutumatuse rikkumisega ning tagastamata jätmisega on katkestatud ajalooline pärand/perekonna ajalugu/ajalooline järjepidevus antud krundil. Kaebaja perekond elas krundil vähemalt 75 aastat alates 1911 kuni 1986. Selleks, et mõnel teisel krundil samasugune perekonna ajalugu taastada läheb 75 aastat. Samuti on vaja elatist neile kõigile tulevastele sugulastele. Kõige õigem on seda määrata mineviku põhjal ehk mitu suguvõsa liiget elas krundil. Alates 1991. aastast on olnud põhjendatud ootus, et kaebaja suguvõsa ajalugu sellel krundil jätkub. Kaebaja on välja toonud, mitu sugulast igal aastal XXXXX mnt XXX majas elas ajavahemikul 1911-1986 ning lisanud elatise suuruse ühe inimese kohta aastas lähtuvalt toimetulekutoetuse suurusest 2018. aastal. Kaebaja saab summaks 112 eurot kuus, ehk 1344 eurot aastas. Seega ongi tekitatud kahju suuruseks 7 594 183 eurot. Kui võtta arvesse reaalsed kulutused aastal 2018, siis alla 1000 euro kuus pereliikme kohta ei ole võimalik normaalselt elada. Seega 1000 eurot kuus sugulase kohta on just nimelt see, millega on reaalselt võimalik samaväärne ajalooline väärtus, kodu puutumatus, perekonna au ning hea nimi taastada. See summa on seega 67 805 204 eurot. Arvestus arvestab ka inflatsiooni 5% aastas. 03.01.2020 menetlusdokumendis kaebaja täpsustas nimetatud nõuet ning leiab, et mittevaraline kahju seoses kodu puutumatusega on 407 447 645 eurot.
26.Kaebaja seisukoht seoses nõudega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldus nr 210-k ja 27.02.2019 korraldus nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korraldus nr 117/19/727. 26.1 Korralduse nr 210-k andmisel ei saanud tugineda korraldusele nr 1681-k, sest korraldus on tunnistatud seadusevastaseks Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsusega haldusasjas nr 3-32/97. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldus nr 414-k on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-15-1843, mistõttu on tuginemine nimetatud kehtetuks tunnistatud haldusaktidele lubamatu. Kuna viidatud otsused 6(20)
on tühistatud, siis on endise kinnistu nr XXXX maa osas tagastamise küsimus nõuetekohaselt lahendamata. Seega on väär, et korraldusega 279-k loeti endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Tallinna Linnavalitsuse poolt on tänaseni lahendamata kaebaja nõue 83 m2 ulatuses ning ebaõigesti lahendatud nõue 103 m2 ulatuses. Võimude lahususe printsiibist tulenevalt ei saa lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-15-1843 resolutsioonist. 26.2 Eeltoodu toob kaasa korralduse nr 279-k materiaalse õigusvastasuse. Tallinna linn oli kohustatud algusest peale lahendama täies ulatuses endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimuse ning uue lahendamise käigus oleks muutunud tagastatava ja kompenseeritava maa vahekord ning kaebaja oleks saanud tagasi suurema osa endisest kinnistust. 26.3 Endise kinnistu nr XXXX aadressiks oli XXXXX mnt XXX ning puudub igasugune loogika, miks on aadressiks määratud XXXXX mnt XXXa, mis tuleb ka tagastatava maa aadressiks määrata. Õige ei ole ka tagastatava maa suurus 103 m2, kuna õiguspäraselt kuulub tagastamisele rohkem maad. Tagastamisele peaks kuuluma 426,5 m2, kuna kinnistu lõunapoolne piir peaks olema looduses tegelikult rohkem lõuna pool ning sellest tulenev erinevus on 15,5 m2. Tallinna linn on liiga suure osa endisest kinnistust määranud XXXXX maantee sõidutee alla jäävaks. Nimetatud olukord peab muutuma tagastamise küsimuse lahendamisel. 26.4 Kui Tallinna Linnavalitsus oleks endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimuse lahendanud algusest peale nõuetekohaselt, oleks tulnud kaebajale tagastada 744,25 m2, sest teadaolevalt on kaebaja täna ainus õigustatud subjekt ning teised subjektid on surnud. Samuti ei ole endisel kinnistul olev tee rajatis. 1996. a määrati endise kinnistu sihtotstarbeks elamu- ja ärimaa. Kaebaja ei nõustu, et talle tagastatud maa sihtotstarbeks määrati erinev sihtotstarve, kui seda oli 1996. a teistele subjektidele määratud sihtotstarve. Korraldusega nr 279-k tagastatud maal ei asu Tallinna linnale kuuluvaid tänavarajatisi, samuti ei saa seda pidada XXXXX maantee või XXXXX tänava teenindamiseks vajalikuks maaks. Üldplaneeringu alusel on tegemist elamu- ja ärimaa juhtfunktsiooni omava piirkonnaga, mistõttu oleks õiguspärane olnud määrata tagastatava maa sihtotstarbeks samuti elamu- ja ärimaa. 26.5 Korraldus nr 210-k on õigusvastane, kuna korralduse punktidega 1.1 kuni 1.1.2 jäetakse XXXXX maantee XX maaüksuse koosseisu ka endise kinnistu nr XXXX maa, mida kaebajal on õigus tagasi saada ning mis oleks tulnud tagastada kaebajale. Kaebaja õigused ei ole kaitstud, kui kohus tühistab küll korralduse nr 279-k, kuid kehtima jääks korraldus nr 210-k, sest sellisel juhul kehtiks XXXXX maantee XX maaüksus ikkagi piirides, mis ei annaks kaebajale võimalust saada tagasi seda osa endisest kinnistust nr XXXX, mis selle korraldusega määrati XXXXX maantee XX maaüksuse koosseisu. Samuti oleks haldusorgan pidanud kohaldama 01.03.1997 kehtinud ORAS § 18 lg-t 1, see tähendab, et lahendama vara tagastamise küsimuse, mitte munitsipaalomandisse andmise otsustamise. 26.6 Kaebaja taotleb ka Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamist. Viidatud korraldusega otsustati anda Harju maakonnas Tallinna kesklinna linnaosas asuv XXXXX maantee XX maaüksus pindalaga 9546 m2 Tallinna linna munitsipaalomandisse. Tallinna linna (vastustaja I) seisukoht
27.Tallinna linna seisukoht seoses kahju hüvitamise nõuetega on järgnev. 7(20)
27.1 27.02.2019 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 279-k, millega täideti 10.09.2018 jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-15-1843 ning tagastati kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa pindalaga 103 m2. Nimetatud maatükk vastab kaebaja poolt pärimisega omandatud pärandvarale, mis koosneb nõudeõigusest 1⁄4 mõttelisele osale õigusvastaselt võõrandatud maast. Seega ei ole kaebajale kahju tekkinud ja tuginedes RVastS § -le 7 puudub alus kahju hüvitamist nõuda. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2018 otsuse haldusasjas nr 3-18-1843 punktis 22 selgitanud, et kaebajal puudub õiguslik ja sisuline alus eeldada, et talle kuuluks tagastamisele rohkem, kui pärimistunnistuses nimetatud 1⁄4 mõttelist osa õigusvastaselt võõrandatud varast. 27.2 1997. aastal haldusasjas nr 3/32-97 tehtud kohtuotsuse alusel oli võimalik lugeda tühiseks otsus vaid kaebaja vanaisale Q tagastamisele kuuluva vara osas, sest kaks vaidlustatud korralduse subjekti, Y ja täitsid 12.03.1996 korralduse nr 638-k, kinnistasid tagastatud maatükid ning võõrandasid need edasi. Kaebaja vanaisa ei ole kasutanud talle seadusega antud võimalust kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kaebajal puudub varaline kahju ja seega ka alus viivise nõudmiseks. 27.3 Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-5-02 punktis 36 sõnastab Riigikohus, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-s 32 sätestatuga. Otsus heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus ja luua eeldused turumajandusele üleminekuks, tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai võimalikuks seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast asus Eesti taasiseseisvumise ajal riigi valduses. Sama põhimõtet on korratud ka Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-6-03 punktis 16. 27.4 Tallinna linn omandireformi läbiviijana on tegutsenud seadusandja poolt vastu võetud reeglite alusel. Kaebaja ei ole tõendanud, et hüpoteetiline mittevaraline kahju on tekkinud kohaliku omavalitsuse süüliste tegude tagajärjel. Kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele on meelevaldsed ja neil puudub seos kaebajaga. Nõudeõiguse sisu on määratud ORAS §-s 4. Kaebaja päris oma vanaisa järel õiguse vara tagasi nõuda, mis realiseerus peale pikki vaidlusi 27.02.2019 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 279-k.
28.Tallinna linna seisukoht seoses nõudega Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks on järgnev. 28.1 Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.02.2018 otsuse punktis 22 kaebajale selgitanud, et kaebaja nõudeõigus tagastatavale maale ei saa olla suurem, kui tema õiguseellasel Q. Kuna Y ja C tagastati nende mõttelisele osale vastavad osad juba 1996. aastal ning nad müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, siis ei saa kinnistut nr XXXX enam tagastada mõttelistes osades sõltumata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Osas, milles 333 m2 loeti mittetagastatavaks maaks, vaidlust ei olnud. 28.2 Tallinna linn on pidanud oluliseks ja linnale hädavajalikuks munitsipaliseerida maa-ala, mis osaliselt kattub endise kinnistuga nr XXXX. Tallinna linna üldplaneering annab põhjenduse, miks on kaevatavas haldusaktis määratud tagastatava maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa. Selline sihtotstarbe määramine on kooskõlas kehtiva MaaKatS § 18 regulatsiooniga ning vastab maatüki 8(20)
praegusele kasutusele. Sellest teavitati kaebajat Tallinna Linnavaraameti 21.02.2019 kirjaga, mis on tagastatud saatjale hoiutähtaja möödumise tõttu. 28.3 Kaebaja ei ole pidanud oluliseks maa tagastamise lõpule viimise etapis kasutada ärakuulamise õigust. Tulenevalt eeltoodust kujunes ka vastustaja kaalutlusprotsess, mis on vormistatud korralduseks nr 279-k. Ülaltoodu alusel puudub alus väita, et korraldus nr 279-k on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. 28.4 Kaebaja nõue tühistada 11.02.2019 korraldus nr 210-k, millega määratakse kindlaks XXXXX maantee teenindamiseks jääv maa põhjendusega, et see maa tuleks tagastada, ei tulene kehtivatest õigusaktidest. Kaebaja poolt esitatud kaardimaterjalidest tuleneb, et üks osa endisest kinnistust nr 2390 jääb linna peamise tuiksoone, XXXXX maantee, ühe sõiduraja ning sellega külgneva kõnnitee alla. Ehitised, milleks on nii hooned, kui ka rajatised, on kantud ehitisregistrisse.
29.Seega tuleb kaebus jätta kogu ulatuses rahuldamata. Maa-ameti (vastustaja II ) seisukoht.
30.Vastustaja II vaidleb kaebusele kogu ulatuses vastu.
31.Vastustaja II seisukoht seoses kahju hüvitamise nõuetega on järgnev. 31.1 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.09.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-16-03 punktis 16 on koos viitega Riigikohtu üldkogu 28.10.2002. otsusele nr 3-41-5-02 selgitatud, et põhiseaduse (PS) § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. 31.2 ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektil õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, v.a juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Kuigi korraldus nr 638k oli vaidlustatud halduskohtus, oli see täitmise ajal kehtiv ja kuna vara tagastati ja kompenseeriti korralduse nr 638k alusel otsusega nr 4388 omandireformi õigustatud subjektidele, siis ei ole alust väita, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud. Asja tehioludest tulenevalt oli kaebuse esitamise ajaks endise kinnistu nr 2390 osas omandireform lõpule viimata veel vaid 103 m2 tagastamisele kuuluva maa osas. See vastab nii kaebajale väljastatud pärimisõiguse tunnistusel toodule kui ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-15-1843. 31.3 Asjaolude kohaselt on endisest kinnistust nr XXXX, suurusega 744,25 m2, mittetagastatava maa suuruseks 333 m2. Tegemist on maaga, mis on jäänud XXXXX maantee laienduse alla. Kõik XXXXX maantee maaüksusel asuvad ehitised on käsitletavad ehitistena MaaRS § 6 lõike 3 tähenduses ning need kuuluvad Tallinna linnale. Need ei ole rajatised MaaRS § 6 lõike 31 tähenduses, mis võimaldaksid tagastatava maa otstarbekohast kasutust. Kuna Tallinna linn on esitanud XXXXX maantee maaüksusel asuvate rajatiste aluse maa omandamiseks tähtaegse taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, siis järelikult ei kuulu XXXXX maantee laienduse alla jäänud maa suurusega 333 m2, tagastamisele, vaid see kuulub munitsipaalomandisse andmisele. 31.4 Kaebaja väide, mille kohaselt peaks 103 m2 suurune maatükk asuma XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus, ei ole õige. Harju Maavalitsuse 22.02.2010 kooskõlastatud munitsipaalomandisse taotletava maa krundi piiride ettepaneku kohaselt oli algselt kaebajale tagastamata jäetud 103 m2 suurune maatükk arvatud 9(20)
korraldusega nr 1413-k munitsipaalomandisse antud XXXXX mnt XX/XXXXX tänav XX maaüksuse koosseisu. 31.5 Vastustaja II on eelnevalt selgitanud, miks ei ole kaebajale võimalik tagastada kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ja et tagastada on võimalik üksnes tema nõudeõiguse osale vastav 103 m2. Nimetatud osa endise kinnistu maast on kaebajale korraldusega nr 279-k tagastatud. Tagastatud maaüksuse aadress on XXXXX mnt XXXa. Korralduse nr 279-k andmisega on põhjendatult loetud endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Seega, on kahju tekitamise alus ära langenud ning ühtlasi täidetud Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsus haldusasjas nr 3-15-1843.
32.Vastustaja II seisukoht seoses Tallinna linnalt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kodu puutumatusega. 32.1 Riigikohtu lahenditest nr 3-4-1-5-02 ja 3-4-1-6-03 tulenevalt ei vastuta Eesti Vabariik ega ka Tallinna linn nõukogude ajal RSN Täitevkomitee poolt tehtud otsuste eest. Järelikult ei saa kaebaja esitada nõuet Tallinna linna vastu. 32.2 ÕVVTK otsuse nr 4388 punktiga 4 jäeti taotlus lugeda endisel kinnistul nr XXXX asunud ehitised omandireformi objektiks rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine. Otsus on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud. Vastustaja II leiab, et nimetatud nõude osas puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus tuleb selles osas läbivaatamatult tagastada.
33.Vastustaja II seisukoht seoses kaebaja nõudega mõista Tallinna linnalt välja kaebajale tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel seoses äärmiselt pika haldusmenetluse läbiviimisega endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise otsustamisel ja Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mittetäitmisega mõistliku aja jooksul. 33.1 Maa tagastamine kaebajale on pikalt veninud. Samas on kaebaja ise esitanud Tallinna notar Sirje Orman poolt juba 11.04.2003 koostatud pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on 24.06.2000 surnud Q pärandvara läinud üle kaebajale. Kaebused korralduse nr 414-k tühistamiseks (haldusasi 3-15-1843) esitas ta 21.07.2015 ja korralduse nr 1431-k tühistamiseks (haldusasi 3-15-2085) 21.08.2015. Seega on kaebaja ise olnud pikka aega tegevusetu. 33.2 Samuti on oluline, et korraldus nr 638-k täideti juba enne Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse tegemist haldusasjas nr 3-32/97. Asjaoludest tulenevalt ei ole viidatud otsust olnud kunagi võimalik täita.
34.Vastustaja II seisukoht seoses kaebaja nõudega Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks on järgnev. 34.1 Korraldus nr 638-k täideti Y ja C osas XXXXX mnt XXXa ja XXXb katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmisega ning korraldus nr 1681-k täideti Y ja C suhtes neile mittetagastatava maa eest kompensatsioonisummade välja maksmisega. Seega on omandireform ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsuse nr 4388 punktiga 1 omandireformi objektiks loetud endisel kinnistul nr XXXX asunud krundi, suurusega 744,25 m2 ja punktiga 3 eelnimetatud vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud 10(20)
Y ja C osas lõppenud. Teisisõnu, endisel kinnistul nr XXXX asunud krundist suurusega 744,25 m2 on Y ja C tagastatud reaalosadena (103 + 205) 308 m2 ja 249 m2 (83,25 + 166,5) eest on määratud kompensatsioon, mis on ka välja makstud. See tähendab, et omandireform on lõppenud 557,75 m2 ehk 3⁄4 maa osas. 34.2 Asjaoludest nähtuvalt täideti ka korraldus nr 638-k kohtumenetluse ajal ning Y ning C võõrandasid neile tagastatud maaüksused AS-le Baltic Foto Trading, kes on kinnisasjade heauskne omanik. Kuna maa oli korralduse nr 638-k kehtetuks tunnistamise ajaks edasi müüdud heausksele ostjale, ei olnud enam tegemist esmakinnistamise järgse olukorraga, st maareformi eelset olukorda ei olnud võimalik taastada. Seega ei ole kinnistusraamatu kande muutmine võimalik ja kinnistu nr XXXX tervikuna tagastamist ei ole ühelgi juhul võimalik saavutada. ORAS § 17 lõike 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, v.a juhul, kui see on toimunud ilma õigusliku aluseta. Korraldus nr 638-k oli selle täitmise ajal kehtiv ning pole alust väita, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud õigustamata isikutele. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.02.2018 otsuse haldusasjas nr 3-15-1843 punktis 22 tuvastanud, et Y ja C tagastati nende mõttelistele osadele vastavad reaalosad juba 1996. a ning Y ja C müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, seega ei saa kinnistut nr 2390 enam tagastada mõttelistes osades hoolimata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. 34.3 Seega ei ole ka tegemist MaaRS § 14 lõigetes 3 ja 4 sätestatud olukorraga. Käesoleval juhul ei ole õigustatud subjektide osas tagastamine lõppenud nende surma tõttu. Menetlus on lõpetatud õigustatud subjektidele Y ja C maa tagastamise ja kompenseerimisega, ehk omandireform on nende osas lõpule viidud. 34.4 Omandireform jõudis lõpule ka mittetagastatava 333 m2 maa Q kompenseerimisele kuulunud 1⁄4 mõttelise osa, ehk 83,25 m2 osas, sest korraldusega nr 5225-k tunnistati ORAS § 13 lõike 7 alusel kehtetuks korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli määratud kompensatsioon 95% ulatuses Q 1⁄4 mõttelise osa eest, kuna Q ei esitanud avaldust kompensatsiooni vastu võtmiseks. Korraldust nr 5225-k ei ole vaidlustatud. 34.5 Eeltoodust nähtub, et korralduse nr 279-k vastu võtmise hetkeks oli omandireform lõpule viimata vaid 103 m2 tagastamisele kuuluva maa osas. See vastab otsusega nr 4388 endisel kinnistul nr XXXX asunud krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud Q nõudeõiguse osa (1/4) suurusele ning kaebajale väljastatud pärimisõiguse tunnistusel kajastatule. Seega on selgitatud, miks oli kaebajale võimalik tagastada üksnes tema nõudeõiguse suurusele vastav 103 m2, mis on korraldusega nr 279-k kaebajale ka tagastatud. Samuti on korralduse vastu võtmisega täidetud Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-1843. 34.6 Kaebaja on seisukohal, et korraldus nr 210-k on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Kaebaja proovib ORAS § 18 lõiget 1 kohaldada olukorras, kus see kohaldamisele ei kuulu. Maareformi käigus maa tagastamisel ja maa munitsipaalomandisse andmisel tuleb rakendada MaaRS-i ning MaaRS § 6 lg 2 punktide 3 ja 4 alusel maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised või kui maa antakse munitsipaalomandisse vastavalt MaaRS § 28 lõike 1 punktidele 1, 3 ja 4. Seega, kuna Tallinna linn on XXXXX maantee maaüksusel asuvate rajatiste omanik ja esitatud on tähtaegne taotlus maa 11(20)
munitsipaalomandisse andmiseks, siis järelikult ei kuulu XXXXX maantee laienduse alla jäänud maa, suurusega 333 m2 tagastamisele, vaid see kuulub munitsipaalomandisse andmisele. 34.7 Korraldus nr 727 on õiguspärane, sest see on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 34.8 Kaebuse 3. osas on kaebaja märkinud, et endisel XXXXX mnt XXX kinnistul asunud krunt on sõjakuriteo objekt. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Linnavalitsuse korraldused nr 210-k ja 279-k ning Maa-ameti peadirektori korraldus nr 727. Kaebaja väidete analüüsimine ei aita kaasa käesoleva vaidluse lahendamisele. Kaebajal on vajadusel võimalus pöörduda Kaitsepolitseiameti poole. Nimetatud küsimuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
KOHTU PÕHJENDUSED
35.HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel esitamata taotlused. 35.1 Kohus lõpetas asja arutamise 27.02.2020 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil said pooled sõna kohtuvaidlusteks ning kohus määras otsuse kuulutamise aja. 02.03.2020 esitas kaebaja kohtule kohtuvaidluse teesidena pealkirjastatud 2 menetlusdokumenti. Kohus tagastab kaebaja 02.03.2020 menetlusdokumendid, kuivõrd need esitati peale kohtuistungi lõppemist. 35.2 Vastustaja II on esitanud taotluse jätta kaebus kaebaja nõudes mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatusega rahuldamata, kuivõrd kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus tuleb tagastada. Kohus ei nõustu vastustajaga II, et kaebajal puudub ilmselgelt õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Küsimus on pigem nõude perspektiivikuses, kui kaebeõiguse puudumises HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja II taotluse jätta kaebus nõudes mõista Tallinna linnalt välja kaebajale tekitatud mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega, rahuldamata.
36.Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. Kuivõrd kaebaja poolt esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete põhjendatus sõltub valdavas osas tühistamisnõuete rahuldamisest, siis kontrollib kohus esmalt kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust ja lahendab seejärel hüvitamisnõuded. Kaebaja nõue Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks.
37.Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldusega nr 210-k „Tallinna linna omandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindala, aadressi ja sihtotstarbe määramine ning maaüksuse piiride kinnitamine„ (korraldus 210-k) määrati munitsipaalomandisse taotletava XXXXX maantee XX maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9546 m2 vastavalt korralduse lisaks olevale asendiplaanile (II kd tl 148) ning tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 05.05.2010 korraldus nr 682-k.
38.Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k „XXXXX mnt XXXa asuva endise XXXXX mnt XXX, endise kinnistu nr XXXX maa osaline tagastamine“ (korraldus 279-k) tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa (endine XXXXX mnt XXX), endine kinnistu nr XXXX, pindala 744,25 m2 Kesklinna linnaosas osaliselt kaebajale ning määrati maatüki aadressiks XXXXX 12(20)
mnt XXXa, pindalaks 103 m2 ja sihtotstarbeks transpordimaa. Korralduse andmisega loeti endise kinnistu nr 2390 tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.
39.Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korraldusega nr 1-9/19/727 „Maa munitsipaalomandisse andmine Tallinnas (XXXXX maantee XX) (korraldus nr 727) anti Tallinna linna munitsipaalomandisse Harju maakonnas Tallinna linnas Kesklinna linnaosas asuv XXXXX maantee XX maaüksus, pindalaga 9546 m2, sihtotstarbega transpordimaa. Korraldusele nr 727 oli lisatud maaüksuse asendiplaan.
40.Kohus leiab, et kaebus nimetatud haldusaktide tühistamiseks ei ole põhjendatud. Kuivõrd kaebaja kaebeõigus korralduse nr 210-k ja 727 tühistamiseks sõltub sellest, kas vastustaja I poolt on õigesti lahendatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine, siis kontrollib kohus esmalt korralduse nr 279-k õiguspärasust. Olukorras, kus korraldus nr 279-k on õiguspärane, st korraldusega on õigesti määratud, et kaebajale kuulub tagastamisele 103 m2 endise kinnistu nr XXXX maast, siis ei riku haldusaktid, millega anti osa endise kinnistu maast munitsipaalomandisse, kaebaja õigusi.
41.Kohus leiab, et korraldusega nr 279-k on õigesti tagastatud kaebajale 103 m2 endise kinnistu nr 2390 maast ning loetud endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et olukorras, kus korraldus nr 638-k on tunnistatud seadusevastaseks, siis on endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimus täielikult ja korrektselt lahendamata ning tuleks uuesti lahendada. Ebaõige on ka kaebaja järeldus, mille kohaselt oleks kaebajal sellest tulenevalt õigus saada tagasi kogu endise kinnistu nr XXXX maa 744,25 m2, kuna ta on täna ainus õigustatud subjekt endise kinnistu nr XXXX suhtes, kuna teised subjektid on surnud. 41.1 ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388 tunnistati Tallinnas, endise XXXXX mnt XXX, endisel kinnistul nr XXXX asunud krundi, suurusega 744,25 m2 suhtes omandireformi õigustatud subjektideks Y 1⁄4, Q 1⁄4 ja C 1⁄2 mõttelistes osades. Viidatud otsus on kehtiv. ORAS § 161 lg 1 kohaselt läheb õigustatud subjekti surma korral nõudeõigus üle pärijale. Seega ei saa kaebaja nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses olla suurem, kui oli tema õiguseellasel Q-l, st kaebaja nõudeõiguse ulatus on 1⁄4 endisel kinnistul asunud krundi suurusega 744,25 m2 suhtes, mitte kogu endise kinnistu suhtes, nagu ekslikult leiab kaebaja. Seega ei saaks kaebaja sõltumata asjaolust, et korraldus nr 638-k ja 1681-k on tunnistatud seadusevastaseks, nõuda kogu endise kinnistu nr 2390 tagastamist endale. Korraldusega nr 638-k otsustati endise kinnistu nr 2390 maa tagastada Q 103 m2 osas, Y 103 m2 osas ning C 205 m2 ulatuses. Korraldusega nr 638-k määrati, et endisest kinnistust mittetagastatava maa-ala suurus on 333 m2, mis kuulus kompenseerimisele. Korraldusega nr 1681-k määrati õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele kompensatsioon mittetagastatava osa eest. Tagastamata jäi XXXXX mnt alla jääv maa. Y ja C müüsid neile tagastatud reaalosad 23.09.1996 OÜ-le Baltic Foto Trading. Nimetatu tähendab, et korraldus nr 638-k täideti Y ja C XXXXX mnt XXXa ja XXXb katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmisega ning korraldus nr 1681-k täideti Y ja C osas neile mittetagastatava maa eest kompensatsioonisummade välja maksmisega. Seega on omandireform otsusega nr 4388 omandireformi objektiks loetud endise kinnistu nr XXXX asunud krundi, suurusega 744,25 m2 ja nimetatud otsuse punktiga 3 eelnimetatud vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud Y ja C osas lõppenud. See tähendab, et endisel kinnistul nr XXXX asunud krundist suurusega 744,25 m2 on Y ja C tagastatud reaalosadena (103 + 205) 308 m2 ning mittetagastatava maa eest (Y osa 83,25 (1/4 x 333)) + (C osa 166,5 (1/2 x 333)) = 249,75 m2 maa eest on makstud välja kompensatsioon. See tähendab, et 1996. aastal oli omandireform lõppenud 557,75 m2 maa osas ning lahendamata oli taotlus 186,5 m2 maa osas, st kaebajale kuuluva 1⁄4 nõudeõiguse osas. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.02.2018 otsuse p13(20)
s 22 haldusasjas nr 3-15-1843 tuvastanud, et Y ja C tagastati nende mõttelisele osale vastavad reaalosad juba 1996. a-l ning Y ja C müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, seega ei saa kinnistut nr 2390 enam tagastada mõttelistes osades hoolimata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja käesolevas asjas tugineda eeldusele, et tal oleks õigus saada tagasi kogu endise kinnistu nr XXXX maa suurusega 744,25 m2. Kaebaja nõuded on piiratud tema õiguseellasele kuulunud mõttelise osa suurusega, st 1⁄4 mõttelise osa suurusega. 41.2 Kaebaja viitab ebaõigesti ka MaaRS § 14 lõikele 3, mille esimene lause sätestab, et kui mõni õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist või mõne õigustatud subjekti nõudeõiguse osa ulatuses on tagastamise menetlus lõpetatud ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti. Kuna kohus eelnevalt leidis, et omandireform on 557,75 m2, ehk 3⁄4 maa osas lõppenud õigustatud subjektidele maa tagastamise ja kompenseerimisega, ei ole tegemist MaaRS § 14 lõikes 3 sätestatud olukorraga. Praegusel juhul on omandireform teiste õigustatud subjektide osas lõpule viidud neile vara tagastamise ja kompenseerimisega ning omandireform ei ole nende osas lõpetatud. 41.3 Õige ei ole ka kaebaja väide, mille kohaselt ei ole omandireformi lõpule viidud kaebaja õiguseellasele Q mittetagastatava 1⁄4 mõttelise osa mittetagastatava 333 m2 maa, ehk 83,25 m2 maa osas. Õige on kaebaja väide, mille kohaselt tunnistas Tallinna Halduskohus 30.04.1997. a otsusega korralduse nr 638-k seadusevastaseks, st seadusevastaseks tunnistati ka korralduse punkt 5, millega otsustati määrata kaebaja õiguseellasele kompensatsioon 333 m2 tagastamisele mitte kuuluva maa eest. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1681-k määrati Q kompensatsioon 1⁄4 mõttelise osa eest summas 5932 krooni. Viidatud korraldus tunnistati Q kompensatsiooni määramist puudutavas osas kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k ORAS § 13 lõike 7 alusel põhjusel, et Q ei teinud kompensatsiooni vastu võtmiseks vajalikke toiminguid. Samuti lõpetati restitutsiooninõuete lahendamine endisel aadressil XXXXX mnt XXX, endisel kinnistul nr XXXX asuva 333 m2 õigusvastselt võõrandatud maa 1⁄4 mõttelise osa suhtes. Viidatud otsust kaebaja ega tema õiguseellane ei vaidlustanud ning seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 414-k määrati kaebajale kompensatsioon 103 m2 mittetagastatava maa eest ning korraldusega ei reguleeritud enam varasemalt lahendatud kompenseerimise küsimust 1⁄4 kaebaja õiguseellasele varasemalt kompenseeritud õigusvastaselt võõrandatud maa osas. Seega on omandireform lõppenud ka Q mittetagastatava 1⁄4 mõttelise osa mittetagastatava 333 m2 maa osas ning kaebaja ei saa enam nõuda 83,25 m2 maa tagastamist. 41.4 Eelnevast tuleneb, et korralduses nr 279-k on õigesti tuvastatud, et korralduse vastu võtmise ajaks oli endise kinnistu nr XXXX osas omandireform lõpule viimata veel vaid 103 m2 tagastamisele kuuluva maa osas, mis vastab otsusega nr 4388 endisel kinnistul asunud krundi suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud Q nõudeõiguse osa (1/4 mõtteline osa) suurusele. Sama vastab ka notar Sirje Ormani poolt 11.04.2003 koostatud ja välja antud pärimisõiguse tunnistusel märgitule ning Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsuse punktis 22 tuvastatule. Ka viidatud otsuse resolutsiooni punktiga 2 on kohustatud Tallinna linna lahendama kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest endise kinnistu nr XXXX tagastamise küsimus 103 m2 osas, milles maa tagastamise õigustatud subjektiks loeti Q. Ringkonnakohus märkis muu hulgas, et osas, milles 333 m2 loeti mittetagastatavaks maaks, viidatud kohtumenetluses vaidlust ei olnud. 41.5 Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd kaebajal puudus õigus nõuda kogu kinnistu tagastamist endale ning tema õiguseellase taotlus maa tagastamiseks oli korralduse nr 279-k vastu võtmise hetkeks 14(20)
lahendamata üksnes 103 m2 ulatuses, ei saa lähtuda viidatud pindalast suurema maatüki suurusest, st maatükist suurusega 744,25 m2. Kaebaja võimalikud nõuded on piiratud Q nõudeõiguse suurusega ulatuses, milles tagastamise taotlus oli rahuldamata, st 103 m2 ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on korraldus nr 279-k õiguspärane osas, millega tagastati kaebajale 103 m2 endise kinnistu maast. 41.6 Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et korraldusega nr 279-k on määratud ebaõigesti tagastatud maa sihtotstarve ja määratud koha-aadress. Maa sihtotstarbe määramisel ei saanud vastustaja I lähtuda maatükile 1996. aastal määratud sihtotstarbest. Maatükk asub Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu kohaselt tänavate maa-alal. Maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 1 järgi määratakse ehitisteta katastriüksusele sihtotstarve maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Ruumiandmete seaduse § 54 lg 1 kohaselt on koha-aadressi määraja linna- või vallavalitsus, kes peab § 55 lg 2 kohaselt teavitama eraomandis oleva aadressiobjekti omanikku koha aadressi määramisest või määramise kavatsusest posti teel, küsides tema arvamust. Aadressiobjekti omanik peab 15 päeva jooksul teate saamisest arvates esitama kirjaliku arvamuse. Arvamuse tähtajaks esitamata jätmise korral loetakse, et aadressiobjekti omanik on koha-aadressi määramise või selle muutmisega nõus. XXXXX mnt XXX tagastamise toimikus puuduvad andmed, mille kohaselt on kaebajale kätte toimetatud teade koha-aadressi määramise kohta. Seega ei ole kaebaja saanud esitada arvamust koha-aadressi määramise osas. Samas ei näe kohus praeguses asjas, et aadressi andmete muutmine iseenesest kahjustaks kaebaja õigusi ja kaebaja ei ole ka viidanud, et see tema õigusi rikuks. Seega ei näe kohus ka alust tühistada korraldust 279-k osas, milles määrati tagastatava maa aadressiks XXXXX mnt XXXa. Seadusest ei tulene kaebaja seisukoht, mille kohaselt tuleks tagastatavale maaüksusele määrata aadress, mis sellel oli 1940. aastal. 41.7 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldus nr 279-k vastab seadusele ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja nõue tühistada Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 210-k ja Maa-ameti peadirektori korraldus nr 727.
42.Kaebaja on seisukohal, et ka korraldus nr 210-k on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, sest selle alusel jäetakse XXXXX mnt XX maaüksuse koosseisu ka endise kinnistu nr XXXX maa, mida kaebajal on õigus tagasi saada ning mis oleks tulnud kaebajale tagastada. Kohus tuvastas eelmises alajaotuses, et kaebajal on õigus nõuda üksnes 103 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ning tema nõudeõigus ei ulatu kogu endise kinnistu nr XXXX kogusuurusele 744,25 m2. Korraldusest nr 279-k ja korralduse seletuskirjast tulenevalt ei paikne tagastataval maa-alal ehitisi. Ka kaebaja ise on istungil kinnitanud, et maatükil paikneb haljasala. Kaebajale ei ole vaidlusaluse korraldusega keeldutud maa tagastamisest põhjusel, et sellel paiknevad kohalikule omavalitsusele kuuluvad ehitised. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldus nr 414-k on kohtumenetluses tühistatud ning munitsipaalomandisse antava maa piire on korraldusega nr 210-k korrigeeritud. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited varem kehtinud ORAS § 18 lõikele
1.Nähtuvalt Tallinna munitsipaalomandisse taotletava XXXXX maantee XX asendiplaanilt 03.12.2018 (II kd tl 148) jääb korraldusega nr 279-k kaebajale tagastatud maatükk korralduse nr 210-k piiridest välja. Kuivõrd kaebajale maa tagastamise küsimus on korraldusega nr 279-k õigesti lahendatud, ei riku korraldus nr 210-k, millega otsustati taotleda munitsipaalomandisse XXXXX maantee XX maaüksus, kaebaja õigusi.
43.Samadel põhjendustel ei riku kaebaja õigusi Maa-ameti peadirektori korraldus nr 727, millega otsustati anda Tallinna linna munitsipaalomandisse XXXXX maantee XX maaüksus pindalaga 9546 m2. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et korraldus kaebaja õigusi ei riku, puudub 15(20)
vajadus analüüsida kaebaja väiteid seonduvalt väidetavate menetlusõiguse normide rikkumisega korralduse vastu võtmisele eelnenud haldusmenetluses.
44.Järgnevalt lahendab kohus kaebaja poolt esitatud hüvitamisnõuded. Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kaudu) solidaarselt välja varaline kahju summas 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126 eurot ja 20 senti ja viivis protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 23.03.2018.
45.Kohus leiab, et kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud ning kaebus jääb nimetatud osas rahuldamata.
46.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõigete 1-2 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.
47.Kaebaja esmaseks nõudeks on mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kui Harju maavanema õigusjärglase kaudu) välja kaebajale tekitatud varaline kahju summas 948 174 eurot või alternatiivselt summas 131 126,20 eurot ning alates 23.03.2018 viivis protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kaebaja leiab, et juhul, kui kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ei tagastata, siis on talle tekitatud kahju nimetatud kinnistu väärtuse ulatuses 948 174 eurot. Kui kohus eeltoodud tõlgendusega ei nõustu, siis leiab ta, alternatiivselt, et maa tagastamata jätmisega on talle tekitatud kahju vähemalt summas 131 126,20 eurot.
48.Esmalt märgib kohus, et kaebaja väide, mille kohaselt peaks 103 m2 suurune maatükk asuma XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus, ei ole õige. Harju Maavalitsuse 22.02.2010 kooskõlastatud munitsipaalomandisse taotletava maa krundi piiride ettepaneku kohaselt oli algselt kaebajale tagastamata jäetud 103 m2 suurune maatükk arvatud korraldusega nr 1413-k munitsipaalomandisse antud XXXXX mnt XX/XXXXX tänav XX maaüksuse koosseisu. Haldusasjas nr 3-15-1843 esitatud kaebuse eesmärgiks oli saada tagasi 103 m2 suurune maatükk, mis oli antud Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k munitsipaalomandisse. Tallinna Ringkonnakohus nentis oma 28.02.2018 otsuse punktis 20, et ehkki valdavalt võib korraldusega nr 1431-k hõlmatud maa tõepoolest olla vajalik munitsipaalomandisse jäetavate rajatiste (XXXXX maantee XX//XXXXX tänav XX) teenindamiseks, ei ole ringkonnakohus veendunud, et see on õige ka kinnistu nr 2390 osa suhtes. Seega ei saa kohtu hinnangul olla vaidlust selles, kus täpselt paikneb 103 m2 suurune maatükk, mis on kaebajale tagastatud korraldusega nr 279-k.
49.Kohus on käesoleva otsuse eelnevates alapunktides analüüsinud, miks ei ole kaebajale võimalik tagastada kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ja et tagastada on võimalik üksnes tema nõudeõiguse osale vastav 103 m2. Nimetatud osa endise kinnistu maast on kaebajale korraldusega nr 279-k tagastatud. Tagastatud maaüksuse aadress on XXXXX mnt XXXa. Kohus leidis käesolevas otsuses, et korralduse nr 279-k andmisega on põhjendatult loetud endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus õigesti lahendatuks. Seega, kuivõrd kaebajale on kohtuotsuse tegemise seisuga korraldusega nr 279-k tagastatud endise kinnistu nr XXXX maast tema nõudeõiguse suurusele vastav osa, siis on kahju tekkimise alus ära langenud ning kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist endise kinnistu nr XXXX maa tagastamata jätmise 16(20)
eest 103 m2 ulatuses. Kuivõrd kohus tuvastas, et korraldus nr 279-k on õiguspärane ning kaebajal puudub õigus nõuda kogu endise kinnistu suurusega 744,25 m2 tagastamist endale, siis on põhjendamatu kaebaja nõue kahju hüvitamiseks osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitise välja mõistmist kogu endise kinnistu nr XXXX tagastamata jätmise tõttu.
50.Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja 05.06.2019 menetlusdokumendis toodud arutluskäiku sellest, mille kohaselt on talle tekkinud kahju ka olukorras, kus tagastamise taotlus on korraldusega nr 279-k lahendatud. Kaebaja nõuded seonduvad asjaoluga, et talle tagastatud maatükk piirneb XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistuga, millele on Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 9 kehtestatud detailplaneering. Detailplaneeringu kohaselt on antud kaebaja maaüksusega piirnevale krundile ehitusõigus kuni 13 maapealse ja 2 maa-aluse korrusega ärihoone ehitamiseks. Käesolevas otsuses toodud põhjendustel ei ole kaebaja olukorras, kus ta oleks vähemalt 411 m2 suuruse elamuja ärimaa, sihtotstarbega kinnistu 1⁄4 mõttelise osa omanik, millel ta saaks ehitada 13 korruselise ärihoone. Kahju hüvitamise eesmärk on kannatanu asetamine olukorda, milles ta oleks, kui kahju tekkimise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuivõrd kaebaja poolt soovitud olukorra realiseerumine ei ole võimalik, siis ei saa kaebaja ka esitada selle realiseerumata jätmisega seotud nõudeid. Jõustunud kohtulahendiga on lahendatud ka kaebaja poolt viidatud haldusasjas nr 3-18557 esitatud nõue ning kaebaja poolt esitatud kaebus Tallinna Linnavolikogu 25.01.2018 otsuse nr 9 tühistamiseks on jäetud rahuldamata.
51.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja poolt esitatud varalise kahju nõude. Kuivõrd nõude eeldused ei ole täidetud, siis ei võta kohus seisukohta küsimuses, kas kaebaja on arvestanud õigesti kahju hüvitise suuruse. Kuivõrd kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kaebaja poolt esitatud viivise nõue. Olukorras, kus kaebajal ei ole õigus saada rahalist hüvitist, ei ole vastustajad ka viivitanud nimetatud hüvitise välja maksmisega. Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega summas 407 447 645 eurot.
52.Kaebaja palub mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega.
53.Riigikohtu lahendites kohtuasjades nr 3-4-1-5-02 ja 3-4-1-6-03 on leitud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusrikkumiste eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-s 32 sätestatuga. Otsus heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus ja luua eeldused turumajandusele üleminekuks, tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai võimalikuks seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast asus Eesti taasiseseisvumise ajal riigi valduses. 20. juunil 1990 jõustus ORAS ning 1. novembril 1991 maareformi seadus. ORAS § 6 lõike 2 kohaselt käsitletakse vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sh massirepressioonide käigus ning muul ORAS § 6 lõikes 1 toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikul 16.06.1940 kuni 01.08.1981. Eesti riiklikku iseseisvust tunnistati 20.08.1991. a Ülemnõukogu otsusega. Kaebaja on põhjendanud kodu puutumatuse rikkumist Tallinna linna poolt 1986. a kohaliku täitevorgani otsusega, mille alusel kuulus endisel kinnistul nr XXXX asuv hoone, milles kaebaja väidete kohaselt elas tema perekond, lammutamisele, kuna see jäi ette XXXXX maantee laiendusele. Seega ei seondu kaebaja nõue Eesti Vabariigi tegevusega ning eelpool tsiteeritud kohtulahenditest tulenevalt ei kuulu sellise tegevusega seotud võimalik mittevaraline kahju hüvitamisele. Eesti Vabariik ega Tallinna linn ei ole vastutavad nõukogude 17(20)
ajal Tallinna RSN Täitevkomitee poolt tehtud otsuste eest. Lisaks eeltoodule on Riigikohus oma 18.03.2019 lahendis nr 3-14-52793 seoses PS § 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõttega märkinud, et PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest.
54.Seega ei ole eelmises alapunktis toodud printsiipidest tulenevalt võimalik hüvitada kaebajale võimalikku mittevaralist kahju, mida kaebaja on väidetavalt kandnud seoses tema kodu ära võtmisega 1986. aasta otsuse alusel. Kohus märgib täiendavalt, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsuse nr 4388 punktiga 4 jäeti taotlus lugeda endisel kinnistul nr XXXX asunud ehitised omandireformi objektiks rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine. Otsus nr 4388 on kehtiv ja seda pole vaidlustatud. Seega ei ole endisel kinnistul nr 2390 asunud ehitised omandireformi objektiks, mille tagastamist või kompenseerimist saaks nõuda. Kaebaja õiguseellane on sellega nõustunud.
55.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja poolt esitatud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kuivõrd nõue jääb rahuldamata, siis ei anna kohus hinnangut kaebaja arvestustele seoses mittevaralise kahju suurusega. Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel seoses äärmiselt pika haldusmenetluse läbi viimisega endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise otsustamisega ja jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997. a otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mitte täitmisega mõistliku aja jooksul.
56.Riigikohus on oma 06.06.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 selgitanud, et omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest. Samuti rõhutas Riigikohus, et mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Vastavalt Tallinna notar Sirje Ormani poolt 11.04.2003 koostatud ja välja antud pärimisõiguse tunnistusele on 24.06.2000 surnud Q pärandvara üle läinud kaebajale. Dokumendil oleva märkuse kohaselt on Tallinna Maa-amet saanud dokumendi kätte 15.04.2003. a. Kohus nõustub vastustajatega, et eeltoodust tulenevalt saab kaebaja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekkinud alates 11.04.2003. aastast.
57.Seega kuulub kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude sisustamisel kohaldamisele 02.05.2001 vastu võetud ja 01.01.2002 jõustunud riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. Kaebaja on esitanud kahjunõude seoses Tallinna linnavalitsuse poolse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlusega viivitamisega. Kaebaja palub mõista hüvitis välja kohtu äranägemisel. Kohus palus 30.04.2019 koostatud kohtunõudes kaebajal selgitada mittevaralise kahju hüvitamist seoses äärmiselt pika menetluse läbi viimisega endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise otsustamisel ja Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mittetäitmisega mõistliku aja jooksul. Kaebaja on oma 05.06.2019 menetlusdokumendis selgitanud kahju hüvitamise aluseid ning toonud välja, et ta on pidanud kõik need aastad närveerima ja muretsema, kas ja millal talle esivanemate maa tagastatakse. Kaebaja on tundnud hirmu, et talle jääbki tema esivanemate maa tagastamata. Kaebaja on olnud hingeliselt ja füüsiliselt stressis ning kannatanud.
58.RVastS § 7 lg-st 1 ja 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud: a) 18(20)
haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; b) haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; c) tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; d) kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; e) isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.
59.Kohus märgib esiteks, et kaebaja õiguseellase Q poolt vaidlustatud korraldus nr 638-k täideti juba enne Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse haldusasjas nr 3-32/97 tegemist. Tulenevalt asjaolust, et Y ning C võõrandasid neile tagastatud maa juba enne otsuse tegemist, ei ole olnud võimalik viidatud otsust kunagi täita. Viidatud asjaolule on tähelepanu juhtinud ka Tallinna Ringkonnakohus 28.02.2018 otsuses haldusasjas nr 3-15-1843, märkides, et kuna Y ja C tagastati nende mõttelisele osale vastavad reaalosad juba 1996. a-l ning Y ja C müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, ei saa kinnistut nr XXXX enam tagastada mõttelistes osades hoolimata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Seega ei ole kohtuotsuse täitmise võimatus tingitud Tallinna linna tegevusest, mis tähendab, et Tallinna linn ei ole saanud otsuse täitmisega viivitada. Seega ei ole Tallinna linna õigusvastase tegevusetusega halduskohtu otsuse täitmata jätmisel tekitatud kaebajale kahju.
60.Järgnevalt kohus uurib, kas Tallinna linna tegevus kaebaja suhtes on olnud õigusvastane. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.1994. a otsuse nr 4388 punktiga 1 loeti Tallinnas, endisel kinnistul nr XXXX asunud krunt suurusega 744,25 m2 omandireformi objektiks. Vara tagastamise toimiku materjalide kohaselt on õigustatud subjektideks tunnistatud isikud esitanud avaldused vara tagastamiseks 1991/1992 aastatel. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus lahendati lõplikult alles Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k. Seega nõustub kohus kaebaja väitega, et vara tagastamise küsimuse lahendamine on ebamõistlikult kaua viibinud.
61.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku materjalidest ei nähtu, et Tallinna linn oleks teinud mingeid toiminguid perioodil 2003 kuni 2014 lõpuni. Esimene dokument on kaebaja 23.12.2014 kiri milles kaebaja võtab kokku 22.12.2014 kohtumisel kokku lepitu. Kohus loeb usutavaks, et peale kohtumist asus vastustaja valmistama ette 23.03.2015 korraldust nr 414-k mittetagastamise ja kompensatsiooni määramise kohta. Seega on kohus seisukohal, et õigussuhtes kaebajaga on vastustaja I õigusvastaselt viivitanud kinnistu nr 2390 tagastamise küsimuse lahendamisega perioodil 16.04.2003 kuni 20.12.2014. Puudub vaidlus, et kaebaja vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 414-k 21.07.2015 halduskohtus ja otsus jõustus 10.09.2018. Kuna haldusakt kehtib vaatamata selle vaidlustamisele, oli nimetatud perioodil vara tagastamise küsimus lahendatud ning Tallinna linn ei ole küsimuse lahendamisel viivitanud. Kohtu hinnangul on usutav, et perioodil 10.09.2018 kuni 26.02.2019 valmistas vastustaja ette korraldust nr 279-k, mistõttu ei ole vastustaja I nimetatud perioodil olnud vara tagastamise küsimuse lahendamisega õigusvastaselt viivituses. Seega leiab kohus kokkuvõtvalt, et vastustaja I on õigussuhtes kaebajaga olnud endise kinnistu nr XXXX tagastamisega õigusvastases viivituses perioodil 16.04.2003 kuni 20.12.2014. Vastustaja I esindaja ei osanud kohtuistungil tuua välja ühtegi asjakohast argumenti, mis oleks õigustanud viivitust menetluse läbi viimisel niivõrd pika perioodi jooksul. Asjaolu, et vastustaja töökoormus oli nimetatud perioodil suur, ei õigusta viivitust kestvusega üle 10 aasta. Seega on kohus seisukohal, et vastustaja on viivituses süüdi. Kuna vastustaja tegevuses ei ole tuvastatav teadlikku tegevusetust kaebaja taotluse lahendamisel, leiab kohus, et vastustaja on olnud hooletu. 19(20)
62.Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Siiski on kolleegium RVastS § 9 lõiget 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Kolleegium on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (3-3-1-10-14, p 12.2). RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
63.Ehkki vara tagastamise menetlus on ilma kohtule äratuntava põhjuseta viibinud enam, kui kümme aastat, ei tekita igasugune viivitus niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Kohus ei saa küll välistada, et kaebajale võis kaasneda vara tagastamisega viivitamine teatavaid ebameeldivusi, kuid praegusel juhul ei ole alust arvata, et need ebameeldivused oleksid niivõrd intensiivsed, et õigustaksid nende hüvitamist rahas.
64.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja poolt esitatud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebamõistlikult pika menetlusajaga rahuldamata.
65.Kohus on juba oma 29.08.2019 määruses selgitanud, et halduskohtu pädevuses ei ole küsimuse lahendamine, kas endine kinnistu nr XXXX on sõjakuriteo objekt, mille suhtes sõjakuritegu jätkub. Kohus jääb selle seisukoha juurde ega analüüsi käesoleva otsuse tegemisel uuesti kaebaja sama sisuga väiteid.
66.Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.
MENETLUSKULUD
67.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
Jõustunud 11.03.2021 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 11.03.2021 Tallinna Halduskohtu otsus osaliselt tühistatud
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.