Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-818
(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alates 21.07.2017 viibib M.M (edaspidi kaebaja) Viru Vangla II-s üksuses, mis on tugevdatud järelevalvega üksus ja kus hoitakse kõige ohtlikumaid kinnipeetavaid, mille aluseks on inspektor-kontaktisiku poolt 2019. a septembris koostatud riskihindamine.
2.27.12.2020 esitas kaebaja Viru Vanglale taotluse nr 6-10/40570-1, milles taotles CPT (CPT/ Inf (2019) 31, edaspidi ka CPT) raportile tuginedes, et talle antakse võimalus väljendada seisukohta seoses tugevdatud järelevalvega osakonnas (edaspidi TJO) paiknemisega ja teda teavitatakse kirjalikult TJO-nda paigutamise põhjustest. Samas nõudis kaebaja taotluses, et tema viibimist TJO-s vaadatakse läbi iga kolme kuu tagant.
3.Viru Vangla vastas 27.01.2021 kaebaja taotlusele vastusega nr 6-10/40570-2, milles viitas 16.03.2020 vastusele nr 6-10/7841-2 ning jättis kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaatamata.
4.Kaebaja esitas 24.02.2021 Viru Vanglale vaide 6-12/59-1, milles vaidlustas vangla vastuse nr 6-10/40570-2.
5.Viru Vangla tagastas 15.03.2021 vaide otsusega nr 6-12/59-2. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja esitanud vanglale samasisulised taotlused 17.02.2020 ja 27.12.2020. Vangla on koostanud vaide esitajale vastuse 16.03.2020 ning märkinud 27.01.2021 vastuses, et vaide esitajale on juba vastatud 16.03.2020 kirjaga ning sellest ajast ei ole vangla seisukoht muutunud. Seega, kaebajal oli võimalus vaidlustada 16.03.2020 vastust 30 päeva jooksul. Kaebaja seda ei teinud. Vangla selgitas 16.03.2020 kirjas nr 6-10/7841-2, et kinnipeetava vanglasisene paigutus on toiming, mistõttu on vanglal selle põhjendamiskohustus vaid isiku nõudel. Kinnipeetava paigutamine TJO-nda toimub riskihindamise alusel ning nimetatud dokumenti kinnipeetavale ei väljastata. Põhjused on kaebajale teada. Kaebajal on võimalus väljendada nii kirjalikult kui ka suuliselt oma seisukohta ning vangla ei ole sellist keeldu rakendanud. Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid ei sätesta, millise aja jooksul tuleb vanglal kontrollida kinnipeetavate puhul TJO-s hoidmise vajadust. Samas asjaolud, mis tingivad TJOs hoidmise vajaduse, ei ole sellised, mis üleöö ära langevad. Kehtiva õiguskorra kohaselt koostatakse üldjuhul kinnipeetava kohta uus riskihindamine, kui täitmiskava täitmisperiood on möödunud või kui isikul on käimas tingimisi enne tähtaega vabastamise menetlus või kui ilmsiks on tulnud muud olulised asjaolud. Arvestades, et CPT raportis väljendatu on soovitusliku iseloomuga, siis ei ole vangla kaebaja õigusi rikkunud. Ühtlasi selgitas vangla, et vaidega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, kuna vaides pole võimalik esitada tuvastusnõuet preventiivsel eesmärgil.
6.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 19.04.2021 riigi õigusabi taotluse, milles taotles riigi õigusabi määramist selleks, et vaidlustada halduskohtumenetluses Viru Vangla 15.03.2021 vaideotsust nr 6-12/59-2.
7.Tartu Halduskohus jättis 23.04.2021 määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse (määruse resolutsiooni punkt 1). Kohus tõlgendas riigi õigusabi taotlust kaebusena, jättis selle käiguta ja kohustas kaebajat 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused (määruse resolutsiooni punkt 2).
3-21-818
8.Kaebaja esitas 14.05.2021 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles kinnitas, et esitas koos riigi õigusabi taotlusega kaebuse, milles nõudis: 1) vangla kohustamist vaatama üle kaebaja TJO-s hoidmise vajadus vähemalt iga kolme kuu tagant ja 2) vangla kohustamist teatama TJO-s hoidmise põhjustest (riskihindamised) ning 3) vangla kohustamist ümber paigutama kaebaja TJO-st teise osakonda.
9.Kaebaja esitas halduskohtu 23.04.2021 määruse resolutsiooni p-i 1 peale määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohus jättis 8.06.2021 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Kohtumäärused jõustusid 8.06.2021.
10.Tartu Halduskohtusse laekus 25.05.2021 kaebuse täiendus, mille kohaselt väitis kaebaja viidates kohtupraktikale, et vangla poolt koostatud riskihindamised on ebausaldusväärsed, mistõttu nende kasutamine kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel on lubamatu.
11.Tartu Halduskohus tagastas 25.05.2022 määrusega kaebuse kohustamisnõuete osas (määruse resolutsiooni punktid 1-3 ja jättis kaebaja menetluslikud taotlused läbi vaatamata (määruse resolutsiooni punkt 4).
12.Kaebaja esitas 15.06.2022 halduskohtu 25.05.2022 määruse peale määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule.
13.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20.10.2022 määrusega määruskaebuse ja tühistas halduskohtu 25.05.2022 määruse resolutsiooni p-d 2-4 (kohustamisnõuete tagastamise osas, milles kaebaja soovis, et vangla vaataks kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse üle vähemalt kolme kuu jooksul ja edastaks kaebajale riskihindamise tulemused, aga samuti menetluslike taotluste läbivaatamata jätmise osas).
14.Tartu Halduskohus võttis 8.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
15.Vastus kaebusele laekus kohtusse 1.03.2023. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja taotles kaebusele lisatud dokumentide osas (kaebaja riskihindamise ankeedid) halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamist ja kaebaja tutvumisõiguse piiramist.
16.Tartu Halduskohus kuulutas 22.03.2023 määrusega halduskohtumenetluse kinniseks Viru Vangla vastuse kaebusele lisana 2 esitatud riskihindamise ankeetide osas ja piiras nendega kaebaja tutvumis- ja koopiate saamise õigusi. Kohus määras muu hulgas menetlusosalistele täiendavate tõendite, seisukohtade ja vastusväidete esitamise tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikustamise aja.
17.Kaebaja esitas kohtule 21.02.2024 asja menetleva kohtuniku taandamisavalduse.
18.Kaebaja esitas 26.02.2024 kohtule vastuväite kohtu tegevusele, milles avaldas rahuolematust seoses lahendamata jäetud taandamisavaldusega. Kohtusse laekus 27.02.2024 kaebaja selgitamistaotlus, milles kaebaja palus kohtul selgitusi selle kohta, miks taandamisavaldusi ja vastuväiteid kohtu tegevusele lahendab Viru Vangla jurist.
3-21-818
19.Haldusasja menetlev kohtunik jättis 7.03.2024 määrusega kaebaja taandamisavalduse rahuldamata ja edastas selle koos määrusega Tartu Halduskohtu esemehele. Tartu Halduskohtu esimees jättis 7.03.2024 määrusega kaebaja taandamisavalduse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20.Kaebaja leidis, et tugevdatud järelevalve kohaldamise vajadust tingivad asjaolud on sellised, mis võivad ära langeda ära üleöö, mistõttu oleks põhjendatud TJO-s hoidmise vajaduse ülevaatamine vähemalt kord kolme kuu jooksul, nagu soovitas CPT avalikustatud raportis. Kaebaja väitis, et 12.06.2019 koostatud riskihindamise kohaselt oli kinnipeetav S. Lehismaal TJO-nda paigutamise vajadus, kuid selline vajadus langes ära ka 17.10.2019, mis kinnitab seda, et vajadus võib ära langeda kiiresti, kuigi S. Lehismaa suhtes algatati 2019. a vähemalt 6 kriminaalmenetlust ja määrati talle kaheaastane vanglakaristus. Sama olukord on ka teise kinnipeetavaga, kellele vanglas kahe inimese tapmise eest määrati 19-aastane vanglakaristus ja kes pandi Tallinna Vangla tavaosakonda. CPT soovitab enda raporti punktis 82 ametivõimudel tagada järgmist: 1) vangidele, kes on TJO-s või kelle paigutamise kohta tehakse veel otsust, antakse võimalus väljendada sellega seoses oma seisukohta ning kelle teatatakse kirjalikult paigutamise põhjustest; 2) vangide paigutus TJO-s vaadatakse läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul. Kaebaja arvates koostavad ametnikud TJO-s kinnipeetavate riskihindamised suvalise andmete järgi (haldusasi nr 3-19-1538). Kaebaja kinnitusel puudub tal TJO-s hoidmise vajadus, ning seda on kinnitanud selle asjaoluga, et vanglasse saabudes oli ta kaks kuud tavalises osakonnas. TJO-s viibimise tõttu ei saa kaebaja osaleda moslemite palvustel, omandada vangistuse ajal eriala, ei saa jalutada mujal kui betoonboksis, kust on näha läbi võrre vaid taevast (samal ajal teistes osakondades viibivad kinnipeetavad jalutavad spordiväljakul) ning puudub võimalus taotleda ümberpaigutamist kodukohajärgsesse vanglasse jne. Kaebaja rõhutas, et ka kohtud on korduvalt asunud seisukohale, et vanglate poolt koostatud riskihindamised on ebausaldusväärsed (15.03.2017 määrus nr 1-09-2625 p 11 ja 17.10.2017 määrus nr 1-16-6652, p 15). Seega pidas kaebaja enda nõudeid kohustada vastustajat vaatama üle kaebaja TJO-s hoidmise vajadus vähemalt iga kolme kuu tagant ja kohustada vastustajat teatama TJO-s hoidmise põhjustest (riskihindamised) põhjendatuks ja rahuldamisele kuuluvaks.
21.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 5 lg 1 kohaselt sätestab täitmisplaan kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vastuvõtmiseks pädeva vangla. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomustusi. Justiitsministri 25.03.2008 määrus nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi määrus nr 9) § 5 lg 1 p 7 sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, paigutatakse Viru Vanglasse. Justiitsministri 13.06.2006 määruse nr 20 (edaspidi määrus nr 20) „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 14 2 sätestab, et teise üksuse põhiülesanne on korraldada pidevalt tugevdatud järelevalvet kinnipeetavate üle, kes seda vajavad. Vangiregistri andmetel on kaebaja kohta ajavahemikus 2020-2022 koostatud riskihindamised 6 korda (igal aastal 2 korda). Kaebaja individuaal täitmiskavas (ITK-s) on märge kaebaja kõrgohtlikkuse kohta ja riskihinnangust tulenevalt on tuvastatud kaebaja TJO-s hoidmise vajadus. Seda hinnatakse riskihindamise ankeedi 10.2.1 järgi, mida täidab vastustaja teabe- ja uurimisosakond. (TUO). Ankeedi täitmise käigus selgub, kas kinnipeetav peaks asuma TJO-s või mitte. Olulist rolli mängib ka süüdimõistmine, kinnipeetava minevik ja suhted kriminaalse maailmaga (sh organiseeritud kuritegevusega). Riskihindamise ankeet on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks avaliku teabe seaduse (ATS) § 35
3-21-818
lg 1 p-de 9 ja 12 alusel. Ankeet sisaldab andmeid, mis võivad avalikuks tuleku korral kahjustada vangistuse täideviimist ning võimaldavad sada teavet vanglatöös kasutavate meetodite ja taktika kohta. Ankeedist nähtub, milliseid konkreetseid andmeid vangla analüüsib ning millist metoodikat kasutab. Neid andmeid teades on kinnipeetaval võimalik vanglale edastavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi vangla otsuseid endale meelepärases suunas mõjutada, mis omakorda võib takistada vangistuse tõhusat täideviimist tulevikus. Vangla huvi andmete saladuses hoidmiseks kaalub üles kaebaja huvi nende andmetega tutvuda. Vastustaja ei pidanud kaebaja vaide tagastamist 15.03.2021 otsusega nr 6-12/59-2 õigusvastaseks. Vastustaja jäi 10.06.2021 vastuses kohtunõudele esitatud põhjenduste juurde. Vastustaja selgitas täiendavalt, et vaatamata asjaolule, et riskihindamist vaadatakse teatud ajaperioodi väitel uuesti läbi, ei muuda sisulises mõttes kaebaja esitatud taotluste ega vastustaja vastuste olemust. Kaebajal ei ole õigusaktidest tulenevalt subjektiivset õigust nõuda riskihindamisega tutvumist ning CPT seisukohad on soovituslikud. Kaebajale on selgitatud, millistel õiguslikel alustel ta antud osakonnas viibima peab. Juhul, kui riskihindamise tulemused muutuksid sellisel määral, et kaebaja suhtes puudus TJO-na paigutamise ja seal hoidmise vajadus, siis kahtlemata ei tekkiks olukorda, kus riskihindamise tulemusena jäetaks arvestamata. Samuti ei saa väita seda, et riskihindamisega arvestamine sõltub eelkõige kinnipeetavate poolt esitatud taotlustest, kuivõrd vangla tegeleb ka ilma pöördumisteta ja iseseisvalt. Vastustaja ei nõustunud kaebajaga, et teda piinatakse. Vangiregistri andmetel paikneb kaebaja V7 osakonnas. V7 osakonna päevakava on täpsemalt välja toodud Viru Vangla kodukorras. Hõive toimub TJO-s üksusesiseselt, üldharidusõpe toimub individuaalselt – õpetaja tuleb tunniplaani kohaselt üksusesse, viib tunnid läbi õpilasele selleks eraldatud ruumis (nt grupitöörühm), sportimisvõimalused on loodud üksuse päevaruumidesse (trenažöör, velotrenažöör, võimlemismatid, lõuatõmbekangid), usuline tegevus on enamasti individuaalne - vestlused kaplaniga (kaplan tuleb üksusesse), samuti on tehtud ka grupis usulist tegevust (nt ühe osakonna kinnipeetavad koos, kes soovivad, grupitööruumis ning kaplan tegeleb seal nendega). Kaebajale on tagatud õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused ning juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele suunatud tegevusega, mis eeldaks haldusakti andmist. Kohtupraktikas on leitud, et paigutamise õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mis määral on osakondades kinnipeetavate õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamise vajalikud alused.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
22.Esmalt peatub kohus kaebaja vastuväidetel kohtu tegevusele ja selgitamistaotlusel, mis haldusasja materjalide kohaselt jäi halduskohtumenetluse käigus lahendamata. Kohus jätab kaebaja poolt kohtule esitatud vastusväite kohtu tegevusele rahuldamata, kuna tema taandamisavaldus on lahendatud 7.03.2024 määrustega. Vastates selgitustaotlusele selgitab kohus, et kohus küsis vastustajalt seisukohta kaebaja taandamisavaldusele ja vastuväidetele, mitte ei kohustanud vastustajat neid lahendama.
23.Vaidluse all on vastustaja 27.01.2021 vastus nr 6-10/40570-2, millega ta keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest: vähemalt kord kolme kuu jooksul TJO-s hoidmise vajaduse üle
3-21-818
vaatamisest ning kaebajale TJO-s hoidmise põhjustest teatamisest. Menetlusse võetud kaebaja nõuete kohaselt soovib ta: 1) vastustaja kohustamist vaatama kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse üle iga kolme kuu tagant ja 2) vangla kohustamist teatama kaebajale TJO-s hoidmise põhjustest (riskihindamise ankeedid). Kohus selgitab, et hindab kaebuse põhjendatavust selles esitatud nõuete kaupa.
24.Vastates vangla arvamusele kaebaja vaide tagastamise õiguspärasuse osas kordab kohus 25.05.2022 määruse p-s 16 öeldut ja peab seal esitatud põhjendustest lähtudes kaebaja vaide tagastamist õigusvastaseks. Vastustaja ei ole käsitlenud kaebaja 27.12.2020 taotlust 16.03.2020 vastusega lõpetatud haldusmenetluse uuendamise taotlusena ega keeldunud menetluse uuendamisest haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 44 nimetatud asjaolude puudumise tõttu, vaid keeldus kaebaja uue 27.12.2020 taotluse rahuldamisest viidates 16.03.2020 vastuses nr 6-10/7841-2 esitatud põhjendustele. Vaideotsuses on vastustaja ka põhjendanud mitte seda, miks ta haldusmenetlust ei uuenda, vaid hoopis seda, miks ta ei pea kaebaja taotluse rahuldamist põhjendatuks. Kaebuse menetlusse võtmise määruses selgitas kohus täiendavalt seonduvalt kohustamisnõudega edastada kaebajale riskihindamise tulemused, et teabenõude esitamise korral ei näe avaliku teabe seadus (AvTS § 46 lg 1) eriseadusena ette vanglale vaide esitamise kohustust. Kohtupraktikas peetakse AvTS § 46 lg-t 1 erinormiks VangS § 11 lg 5 suhtes, mitte vastupidi.1
25.Kohus märgib esmalt, et vastustaja 27.01.2021 vastus nr 6-10/40570-2 on toiming HMS § 106 lg-s 1 sätestatud tähenduses, kuna sellega keelduti toimingu sooritamisest (kinnipeetava riskihinnangu koostamine on toiming ja vanglasisene paigutamine ka 2). Kohtupraktika kohaselt ei ole tarvis toimingu tegemisest keeldumist vormistada haldusaktina.3 Samas sätestab HMS § 107 lg 1, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega.
26.TJO-s hoidmise vajaduse üle vaatamine vähemalt kord kolme kuu jooksul
26.1.Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-le 1 isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sellest tulenevalt on oluline välja selgitada, kas vastustajal esineb õigusaktidest tulenevalt kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse ülevaatamise kohustus ja kas selline kohustus kohustaks vanglat seda tegema või kaaluma ülevaatamist vähemalt kolme kuu tagant.
26.2.VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Määruse nr 9 § 5 lg 1 p 7 sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, paigutatakse Viru Vanglasse. Määruse nr 20 § 142 sätestab, et teise üksuse põhiülesanne on korraldada pidevalt tugevdatud järelevalvet kinnipeetavate üle, kes seda vajavad. Vastustaja selgitusel on tegemist tugevdatud järelevalvega osakonnaga, kus hoitakse kõrgohtlikke kinnipeetavaid. Kohus märgib, et kaebuse esemeks ei ole vaidlus selle üle, et kaebaja oli kaebuse esitamise aja seisuga ja praegusel hetkel vastustaja poolt riskide hindamise tulemusena tunnistatud kõrgohtlikuks kinnipeetavaks ja seetõttu vajas tugevdatud järelevalvet, mistõttu hoitakse teda Viru Vangla TJO-s. Pooltevaheline vaidlus käib eelkõige selle üle, kas vastustajal esineb
RKHKm 3-20-992, p 10. RKHKo 3-3-1-10-11, p 13.
RKHKo 3-16-1864, p 29.
3-21-818
kohustus üle vaadata kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse ehk hinnata tema ohtlikkust, vähemalt iga kolme kuu tagant.
26.3.Kohus märgib CPT tõepoolest soovitas raporti (CPT/Inf (2019) 31) p-s 82, et vangide paigutus TJO-s vaadatakse läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul. 4 Samas rõhutab kohus, et kohtupraktikas on leitud, et CPT esitab raportites üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1).5 CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK).6 Hilisemas lahendis leidis Riigikohus, et kuigi need rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad on soovituslikud, on nende soovituste põhjal võimalik hinnata piirangu proportsionaalsust.7 Kaebaja viitas muu hulgas sellele, et mõned kinnipeetavad hoolimata neile määratud karistustest olid paigaldatud TJO-na kas lühiajaliselt või üldse mitte. Kohus jätab kaebaja väite tähelepanuta, kuna antud juhul ei hinda kohus kaebaja TJO-s hoidmise põhjendatavust (selles osas oli kaebus tagastatud 25.05.2022 määrusega).
26.4.Kohus selgitab, kuna määruse nr 9 § 5 lg 1 p-st 7 tulenevalt on TJO-nda paigutamise aluseks kinnipeetava kohta riskihinnangu koostamine, vajab ka tuvastamist, kui tihti esineb vastustajal kinnipeetava riskihindamise koostamise kohustus. Määruse nr 9 § 52 sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes on lg 1 p-i 7 alusel paigutatud Viru Vanglasse, paigutatakse ümber lg 2 alusel, kui riskihinnangust tulenevalt on tugevdatud järelevalve vajadus ära langenud. Määrusest nr 9 ei tulene, kui tihti peab vastustaja üle vaatama TJO-s hoidmise vajaduse. Justiitsministri poolt 14.05.2008 vastu võetud määruse nr 21 (edaspidi määrus nr 21) „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 2 lg 1 kohaselt koosneb täitmiskava koostamise protsess kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest. Sama määruse § 3 lg 6 sätestab, et riskihindamise tulemust kasutatakse paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel. Määruse nr 21 § 4 lg 3 sätestab, et täitmiskava täitmisperiood on üks aasta, mida arvestatakse alates täitmiskava kinnitamisest. Täitmisperioodil rakendatavad sekkumised planeeritakse kvartali täpsusega. Määruse nr 21 § 8 lg 2 sätestab, et täitmisperioodi möödumisel vaadatakse üle täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine ja viiakse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel läbi korduv riskihindamine käesoleva määruse §-s 3 sätestatud korras.
26.5.Eelenvast on kohtu arvates võimalik järeldada, et kinnipeetava riskide hindamine ITK koostamisel, mida võetakse arvesse ka kinnipeetava paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel, sh TJO-nda, toimub reeglina kord aastas. Kohtu hinnangul ei tulene vastustajale juriidilist kohustust läbi viia riskide hindamine sagedamini kui üks kord aastas. Viimane ei tähenda seda, et vastustaja ei saa seda teha juhul, kui esinevad riskide hindamise ülevaatamise asjaolud.
26.6.Kohus ei näe alust pidada määruse nr 21 § 4 lg-s 3 sätestatud perioodi (üks aasta), mille käigus hinnates kinnipeetava kriminogeenseid riske otsustab vastustaja TJO-s hoidmise vajaduse üle, ebaproportsionaalselt pikaks perioodiks. Kohtu hinnangul väärib tähelepanu
https://rm.coe.int/168098db94 RKHKo 3-3-1-55-16, p 10.
EIKo Muršić vs. Horvaatia, 7334/13.
RKHKo 3-21-884, p 21.
3-21-818
asjaolu, et määruse nr 21 § 8 lg-te 5 ja 6 kohaselt viib täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel inspektor-kontaktisik läbi uue riskihindamise ja vajaduse korral muudab koostatud täitmiskava 15 tööpäeva jooksul arvates uute asjaolude ilmnemisest. Käesoleva paragrahvi lg-s 5 nimetatud asjaolud on eelkõige: 1) kinnipeetava suhtes uue süüdimõistva kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse jõustumine; 2) asjaolud, mis võivad mõjutada kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise tulemusi või mille tõttu on vaja muuta kavandatud sekkumisi või paigutada kinnipeetav teise vanglasse. Määruse nr 21 § 5 lg 6 kohaselt võib täitmiskava koostamisel arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Vajab kohtu hinnangul rõhutamist ka see asjaolu, et vastustaja selgitusel on kaebaja kohta ajavahemikul 2020-2022 koostatud riskihindamised 6 korda. Seega igal aastal 2 korda, mis kinnitab ka seda, et vastustaja ei lähtu rangelt pelgalt üheaastasest perioodist kaebaja kohta käivate riskihinnangute tegemisel ning asjaolude muutmisel hinnatakse uuesti kaebaja TJO-s hoidmise vajadust.
26.7.Kohtu hinnangul on õiguslik maastik, mille alusel on vastustajal kohustus üle vaadata kinnipeetava TJO-s hoidmise vajaduse piisavalt soodne, et jaatada seda, et kinnipeetav, kes varasemalt oli paigutatud riskhindamise tulemusena TJO-nda, saaks sellest välja pääseda muutunud asjaolude tõttu. Kohus rõhutab, et määruse nr 21 § 8 lg-s 6 nimetatud asjaolude esinemisel on vastustajal kohustus läbi viia uus kriminogeensete riskide hindamise menetlus ning kinnipeetaval, sh kaebajal on võimalus juhtida selliste uute asjaolude ilmnemisele vastustaja tähelepanu.
26.8.Kohus nõustub vastustajaga, et reeglina ei muutu faktilised asjaolud, millele tugines paigutatakse kinnipeetav TJO-nda ja seal hoitakse, väga kiiresti. Õiguskirjanduses on leitud, et riskihindamine on vahend, mille toel on võimalik välja selgitada kuritegeliku käitumise põhjused ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ja ohtlikus ning tegevused, millega mõjutada süüdimõistetut käituma õiguskuulekalt. 8 Riskihindamine täidab mitmeid funktsioone. Nende hulgas on määramine kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo ning kui suure tõenäosusega võib süüdimõistetu põhjustada tõsist kahju teistele, endale ja ühiskonnale (ohtlikkus). Kriminogeensete riskide hindamine on prognoosiotsus, mis sünnib intervjuul õigusrikkujaga, karistusandmete ja muu dokumentatsiooni analüüsi ja intervjueerija isiklike teadmiste ja kogemuste põhjal.
26.9.Vanglaametnikud on pidevas kontaktis kinnipeetavaga. Seega, kindlasti märkavad nad seda, kas kinnipeetava käitumine on muutunud aja jooksul või mitte. Järelikult selleks, et otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise üle TJO-st teise osakonda, piisab esimesel etapil kaalumisest, kas alustada uut riskide hindamist või vastustaja poolt omaalgatuslikult tuvastatud või kinnipeetava poolt esile toodud asjaolud on piisavad selleks, et vastustaja saks kaaluda uue riskide hindamise alustamist. Sellisel juhul on vastustajal kaalutlusruum otsustada uue riskide hindamise alustamise üle. Eelnevast nähtub, et vastustaja ei ole rangelt seotud määruse nr 21 § 4 lg-s 3 nimetatud üheaastase perioodiga kriminogeensete riskide hindamiseks ja uute mõjuvate asjaolude ilmnemisel (kinnipeetava suhtes nii negatiivsete kui ka positiivsete) on tal kohustus läbi viia uus riskide hindamine.
26.10.Samas väärib kohtu hinnangul tähelepanu, et lähtuvalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohast ei ole isikliku täitmiskava ega selle raames läbiviidud riskihindamise tulemust eraldi võimalik vaidlustada, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Küll aga on võimalik vaidlustada haldusakte, mis on antud isiklikus täitmiskavas planeeritud eesmärkide
Kriminogeensete riskide hindamine. M. Grünberg, lk 8.
3-21-818
saavutamiseks, kui riskihindamise tulemus oli otsustamise aluseks. Samuti on kinnipeetaval võimalus vaidlustada muu hulgas vangasisest paigutamist kui toimingut.
26.11.Kohtu hinnangul iga kolme kuu tagant riskide hinnangu ülevaatamiseks peab olema kindel tõuge, kuid mitte pelgalt kohustus seda teha. Kohus tegi kindlaks, et määruse nr 21 §-s 8 on selline võimalus vastustajale ette nähtud ja kinnipeetaval on võimalus juhtida vastustaja tähelepanu muutunud asjaoludele.
26.12.Väheoluline ei ole kohtu arvates see, et kohtupraktikast tulenevalt ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi.9 Seega juhul, kui vangla osakondades on kinnipidamistingimused mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega. Lisaks on leitud, et paigutamise õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mil määral on osakondades kinni peetavate isikute õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud alused. Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavuse ning õiguste kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada iseseisev kaebus.10
26.13.Kohus märgib, et vastustaja poolt esitatud andmetel toimub TJO-s hõive (kool, töötamine, huvitegevus, sh sportimine ja usuline tegevus) üksusesiseselt ja üldhariduse õpe toimub individuaalselt. Sellest on võimalik järeldada, et õigusaktidest tulenevad kaebaja õigused on tagatud ka TJO-s, kuigi teisel kujul. Vaidlus puudub selle üle, et tavaosakonnas võrreldes TJO-ga on samade õiguste realiseerimise võimalused avaramad, kuid sellega ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, kuna tulenevalt kohtupraktikast puudub vastustajal kohustus tagada kõikidele kinnipeetavatele samaväärsed kinnipidamistingimusi.
26.14.Samas on vangla üldise ja teiste vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamine väga oluline väärtus. Silmas pidades eelpoolnimetatut peab kohus võrreldes CPT raportis väljendatud seisukohaga kinnipeetava TJO-s hoidmise vajaduse hindamist üldjuhul kord aasta jooksul proportsionaalseks meetmeks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et üldjuhul asjaolud, mille tuginedes otsustatakse, kas kinnipeetav vajab tugevdatud järelevalvet, ei pruugi muutuda kolme kuu jooksul. Kinnipeetavast tuleneva riskide hindamine on mahukas protsess, mis näeb ette andmete kogumist, süstematiseerimist ja analüüsimist. Selle tegevuse läbiviimine iga kolme kuu tagant on kahtlemata vastustajale ebaproportsionaalselt koormav.
26.15.Kokkuvõttes on kohus seisukohal CPT raporti p-s 82 pakutud meede vaadata TJO-s kinnipeetava hoidmise vajadus iga kolme kuu tagant ei ole põhjendatud. Pakutud meede on küll sobiv, et asjaolude muutmisel tagada kinnipeetavale võimalust olla kinnipidamistingimustes, mis on mõnevõrra soodsamad, kuid võttes arvesse, et kaebajale on tagatud võrreldes teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega samad õigused, vajadusel saab kaebaja taotleda kohtulikku kontrolli selle üle, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud alused (mille raames saab kohus kontrollida koostatud riskide hinnangu ohuhinnangu õiguspärasust11) ning kinnipidamistingimuse õiguspärasuse üle, aga
RKHKo 3-3-1-20-08, p 24. RKHKo 3-3-1-10-11, p-d 13 ja 14.
RKHKm 10.04.2029 3-18-111, p 15.
3-21-818
samuti seda, et asjaolude muutmisel on vastustajal võimalus ümber hinnata kaebaja kohta kriminogeenseid riske ja seda tehakse ning seda, et automaatne (ilma nähtava põhjuseta) sisuliselt neli korda aastas kaebaja kriminogeensete riskide ümberhindamine oleks vastustajale liiga koormav ülesanne, ei pea kohus CTP rapordi p-s 82 pakutud meedet lõppkokkuvõttes vajalikuks ja mõõdukaks ehk proportsionaalseks. Kohtu hinnangul on CPT poolt pakutud meetme eesmärk (kinnipeetava mitte hoidmine TJO-s olukorras, kus selle vajadus langes asjaolude muutmise tõttu ära) saavutatav muude eelpoolkirjeldatud ja vastustajat vähemkoormavate meetmetega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et olukorda, kus määrused nr 21 ja nr 9 ei näe vastustajale ette kohustust vaadata TJO-s hoidmise vajadust üle vähemalt kolme kuu tagant, on võimalik tõlgendada põhiseaduse §-tes 11 ja 12 sätestatud põhimõtetega kooskõlas olevaks, millega ei kaasne ka kaebaja subjektiivsete õiguste riive. Seega ei näe kohus vajadust alustada põhiseaduslikku järelevalvet selle üle, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe ete vastustajale kohustust igal juhul vaadata üle vähemalt üks kord kolme kuu jooksul kaebaja TJO-s hoidmise vajadus (HKMS § 158 lg 4), nagu seda soovitab CPT rapordi p-s 82 väljendatud seisukoht.
26.16.Lähtudes eeltoodust on halduskohus seisukohal, et vastustaja keeldus õiguspäraselt otsusega 27.01.2021 nr 6-10/40570-2 rahuldamast kaebaja taotlust vaadata tema TJO-s hoidmise vajadus üle iga kolme kuu tagant. Seega ei ole antud juhul täidetud RVastS § 6 lg-s 1 sätestatud kohustamisnõude rahuldamise eeldused (vastustaja õigusvastane tegevus ja kaebaja õiguste rikkumine). Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas kohustada vastustajat vaatama TJO-s hoidmise vajaduse üle iga kolme kuu tagant, rahuldamata.
27.TJO-s jätkuvalt hoidmise põhjustest teatamine
27.1.Viidates CPT raporti p-s 82 avaldatud seisukohale soovis kaebaja, et vastustaja tutvustaks talle riskihindamise tulemused. CPT raporti p-i 82 kohaselt antakse vangidele, kes on tugevdatud järelevalvega osakonnas või kelle paigutamise kohta tehakse veel otsust, võimalus väljendada sellega seoses oma seisukohta ning neile teatatakse kirjalikult paigutamise põhjustest (arvestades, et võib leiduda mõjuvaid põhjuseid, miks vangile mitte edastada kindlaid julgeolekuga seotud üksikasju).
27.2.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja ei pea kaebaja nõuet põhjendatuks.
27.3.Kohus selgitab, et antud juhul vaidluse esemeks ei ole see asjaolu, et riskihinnangust lähtudes on kaebaja tunnistatud kõrgohtlikust kinnipeetavaks, kes tulenevalt määruse nr 9 § 5 lg 1 p-st 7 paigutatakse TJO-na ja hoitakse seal seni kuni vajaduse äralangemiseni. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on teadlik enda kui kõrgohtliku kinnipeetava staatusest ja TJO-s hoidmise õiguslikust alusest. Seega soovib kaebaja teada, miks on vastustaja teda riskihindamise ankeedis kõrgohtlikuks kinnipeetavaks tunnistanud ehk sisuliselt tutvuda riskihindamise ankeedi andmetega.
27.4.Kohus märgib, et riskihindamise ankeedis fikseeritud andmed on avalik teave AvTS § 3 lg-s 1 sätestatud tähenduses. AvTS § 3 lg 2 sätestab, et lg-s 1 nimetatud teabele juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud korras. Puudub vaidlus selle üle, et vastustaja on tunnistanud AvTS § 34 lg-s 2 ja § 35 lg 1 p-s 9 sätestatud alusel riskihindamise ankeedis kajastatud andmed asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ja piiras kolmandatele isikutele, sh kaebajale nimetatud andmetele juurdepääsu. AvTS § 35 lg 1 p-i 9 kohaselt on teabevaldaja
3-21-818
kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks muu hulgas teabe turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta.
27.5.Puudub ka vaidlus selle üle, et riskihindamise ankeedis on olemas kaebaja isikuandmed. Isikuandmete seaduse (IKS) § 24 lg 1 p-i 1 kohaselt peab andmesubjekti soovil vastutav töötleja andmesubjektile teatavaks tegema muu hulgas tema kohta käivad isikuandmed ja asjaomaste isikuandmete kategooriad. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestab, et seaduses sätestatud juhtudel võib vastutav töötleja käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud teabe andmesubjektile esitada hiljem, piirata selle esitamist või keelduda selle väljastamisest, kui see võib muu hulgas takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist või menetlemist või karistuse täideviimist. Lisaks sätestab IKS § 25 lg 1, et andmesubjektil on õigus nõuda vastutavalt töötlejalt teda puudutavate ebaõigete faktidel põhinevate isikuandmete parandamist.
27.6.VangS § 53 g 1 p 7 kohaselt kantakse vangiregistrisse andmed kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse senise elukäigu ja hoiakute ning nendest tuleneva uue kuriteo riski ja ohtlikkuse kohta ning riskide maandamise meetodite ja nende rakendamise kohta. VangS § 52 lg 4 sätestab, et kinnipeetavale, vahistatule, arestialusele ja kriminaalhooldusalusele väljastatakse nende kohta andmekogusse kantud andmeid digitaalselt või omakäeliselt allkirjastatud taotluse alusel. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik keelduda vangiregistrist andmete väljastamisest, kui need sisaldavad informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist, samuti teistel seaduses sätestatud alustel.
27.7.Vastustaja selgituste kohaselt on riskihindamise ankeedile juurdepääsu piiramine vajalik avaliku korra kaitseks. Riskihindamise ankeet on tunnistatud asutusesiseseks käsitamiseks mõeldud teabeks AvTS § 35 lg 1 p-de 9 ja 12 alusel. Ankeet sisaldab andmeid, mis võivad avalikuks tuleku korral kahjustada vangistuse täideviimist ning võimaldavad saada teavet vanglatöös kasutavate meetodite ja taktika kohta. Ankeedist nähtub, millised konkreetseid andmeid vangla analüüsib ja millist metoodikat kasutab. Neid andmeid teades on kinnipeetaval vanglale edastavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi ka vangla otsuseid endale meelepärases suunas mõjutada, mis omakorda võib takistada vangistuse tõhusat täideviimist tulevikus. Vastustaja huvi andmete saladuses hoidmises kaalub üles kaebaja huvi nende andmetega tutvuda.
27.8.Kohus jagab vastustaja seisukohta. Kohtu hinnangul teades riskihindamise ankeedi struktuuri, võib kinnipeetaval (sh kaebajal) järgmistel riskihindamistel vastuste andmisel osutuda võimalikuks riskihindamise tulemuse ebaobjektiivne mõjutamine, mis võib kaasa tuua ebaõige kriminogeensete riskide hindamise otsuse koos sellest lähtuvate ebaõigete järelmitega. Juhul, kui kinnipeetaval õnnestub ankeedi küsimustikku ja metoodikat teades saavutada tegelikust madalam riskitase, ei ole võimalik vangistuse täideviimise eesmärke efektiivselt saavutada ja vajalikud riskid võivad jääda maandamata. Lisaks ilmnevad riskihindamise ankeetidest teabe kogumise viisid ja allikad, mida on vaja kinnipeetavate eest varjata. Kohus rõhutab, et vanglas koostatud riskihindamise ankeetidele kinnipeetavate juurdepääsu piiramist on peetud korduvalt põhjendatuks ka senises kohtupraktikas. Kohus on ka varasemalt piiranud kaebaja kui menetlusosalise õigust tutvuda riskihindamise ankeetidega ja keelas kaebajal nendega tutvuda ja nendest saada ärakirju/koopiad põhjusel, et riskihindamise ankeetidele juurdepääsu piiramist tuleb pidada avaliku korra kaitseks
3-21-818
vajalikuks ja põhjendatuks. Kohus leidis, et vajadus seda teavet salajas hoida on kirjeldatud põhjustel kaalukam kui kaebaja huvi teabega tutvuda. 12
27.9.Võttes arvesse, et CPT raportides avalikustatud seisukohad on soovitusliku iseloomuga, ei pea kohus tuginedes varasemalt võetud seisukohtadele riskihindamise ankeetide kinnipeetavatele avalikustamise osas ning pidades silmas riskihindamise ankeetide saladuses hoidmise legitiimset eesmärki, aga samuti seda, et kaebajal on vajadusel võimalik pöörduda kohtusse toimingu või haldusakti vaidlustamiseks, mis põhineb vastustaja ohuhinnangul, vastustaja keelduvat otsust õigusvastaseks. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mis on välja toodud vaideotsuses ja vastuses kaebusele, kui toimingu täiendavate põhjendustega halduskohtumenetluses, mida kohtupraktikas peetakse lubatavaks.13
27.10.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja otsus, millega ta keeldus avaldamast kaebajale riskihindamise ankeetide andmed on õiguspärane toiming, millega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Kuna tegemist on õiguspärase toiminguga ja puudub kaebaja õiguste rikkumine, ei ole täidetud RVastS § 6 lg-s 1 kohustamisnõude rahuldamise eeldused.
27.11.Lähtudes eeltoodust jätab halduskohus kaebuse vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise nõude osas väljastada kaebajale TJO-s jätkuvalt hoidmise põhjendused (riskihindamise ankeedid) rahuldamata.
28.Kokkuvõtvalt märgib kohus, et halduskohus jättis kohtuotsusega kaebuse tervikuna rahuldamata.
29.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. Vastustaja ei ole taotlenud halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda.
30.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja muude füüsiliste isikute nimed initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt )
TrtHKo 3-19-2035, p 18.3; TlnRK 22.07.2020 määrus nr 3-20-492, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika. RKHKo 3-3-1-19-13, p 14.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.