OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni kaebus maaeluministri 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni, esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele Tammemäe Vastustaja – maaeluminister, esindaja Karina Torop Kaasatud haldusorgan – Keskkonnainspektsioon, esindaja Väino Linde
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.07.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Keskkonnainspektsiooni 26.10.2019 videosalvestis.
2.Jätta OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.07.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-2355 muutmata.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.02.2021.
3-19-2355 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maaeluministri 23.09.2019 käskkirjaga nr 137 peatati kohapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kuni 31.12.2019 (p 1), samuti peatati põhjanooda ehk mutnikuga püük Peipsi järvel kuni 31.12.2019 (p 2) seoses Vabariigi Valitsuse 25.10.2018 määruse nr 97 § 13 p-ga 3 kehtestatud aastase lubatud kohasaagi ammendumisega vähemalt 90 protsendi ulatuses.
2.Maaeluminister avas 25.10.2019 käskkirjaga nr 162 kalapüügiseaduse (KPS) § 49 lg 3 alusel põhjanooda ehk mutnikuga kalapüügi, tuginedes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlaste andmetele. Kohapüüki ei avatud. Minister leidis, et kuna Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on 17.10.2019 seisuga püüdmata 1024,671 tonni ahvenat ja peamiseks ahvenapüügi vahendiks sügispüügi hooajal on põhjanoot ehk mutnik, võib Peipsi järvel mutnikuga ahvenapüügi uuesti avada.
3.Keskkonnainspektsioon (KKI) esitas 07.11.2019 Maaeluministeeriumile KPS § 11 lg 1 alusel ettepaneku Peipsi järvel toimuva mutnikuga püügi peatamiseks, kuna pärast mutnikuga püügi taasavamist Peipsi järvel ei ole KKI poolt ajavahemikul 26.10.2019–01.11.2019 kogutud andmetel kohapüügi keeluajal põhjanoodaga ahvenapüük võimalik nii, et tagada kehtivate õigusaktide kohaselt püütud kõigi kohade eluvõimelisena vabastamine ning ilma kohavaru oluliselt kahjustamata. KKI on kirja kohaselt tuvastanud olukordi, kus tagasiheidetud kohadest hukkub kuni 40%.
4.Maaeluminister otsustas 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 peatada KPS § 11 lg 1 ning § 49 lg-te 1 ja 2 alusel mutnikuga püügi Peipsi järvel kuni 31.12.2019 ning tunnistas kehtetuks 25.10.2019 käskkirja nr 162. Maaeluministri 25.10.2019 käskkirjaga avati põhjanoodaga kalapüük, tuginedes Mereinstituudi teadlaste andmetele, millest lähtuvalt moodustavad 2019. aasta sügispüügi hooajal mutnikuga püütud saagist keskmiselt 95% kalapüügieeskirja järgi mõõdulised kalad ja keskmiselt 5% alamõõdulised kalad. Koha keskmine päevasaak on 2019. aasta sügispüügi hooajal olnud ligikaudu 6 tonni, seega moodustavad sellest ligi 300 kg alamõõdulised kalad, kelle ellujäämus põhjanoodast viivitamatu tagasilaskmise korral on Mereinstituudi teadlaste uuringute andmetel 84,8% alamõõdulise koha saagist. Mereinstituudi teadlaste hinnangutel ei ole veekogusse tagasilastavate ja tõenäoliselt hukkuvate alamõõduliste kalade hulk praegust kohavaru koosseisu arvestades suur, jäädes hinnanguliselt alla 100 kg päevas. Püügi avamisele eelnevalt oli see peatatud 23.10.2019 käskkirjaga nr 137 seoses kehtestatud aastase 2(10)
3-19-2355 lubatud kohasaagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses. Põhjanoodaga püügi peatamine tugines Mereinstituudi teadlaste varasematele andmetele, mille kohaselt pole kurnpüünistest (sh mutnik) kalade elujõulistena vabastamine üldjuhul võimalik. Arvestades KKI 07.11.2019 ettepanekut ja KKI vaatluse tulemusi pärast põhjanoodaga püügi taasavamist ning Mereinstituudi nõustumust KKI ettepanekuga, samuti kohapüügi peatamist seoses kohasaagi ammendumisega 90% ulatuses, on kohavarude säästliku kasutamise tagamiseks vajalik peatada mutnikuga püük Peipsi järvel.
5.Tallinna Halduskohus võttis 17.12.2019 ja 03.03.2020 määrustega menetlusse OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni kaebuse maaeluministri 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebajatel kui Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu liikmetel on käskkirja tõttu jäänud saamata 443 635 eurot. Kahjusummalt tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis alates 31.01.2020 kuni kohase täitmiseni. Käskkirja nr 169 põhjendused ei ole mõistetavad. Kõigest 20 päeva enne käskkirja andmist oli vastustaja otsustanud teisiti ehk põhjanoodaga kalapüügi avamise kasuks. Käskkirjas on viidatud vaid KKI 07.11.2019 ettepanekule ja KPS § 49 lg-le 1, ministri põhjendused puuduvad. Vastustaja ei ole kõrvaldanud vastuolusid KKI ja Mereinstituudi seisukohtade vahel. Mereinstituudi 15.10.2019 kirja järgi on põhjanoodaga püügi puhul koha keskmine elumusprotsent 84,8%. Põhjanoodaga püügi avamise käskkirjas on vastustaja hinnanud hukkuvate kalade hulgaks alla 100 kg päevas, kuid 20 päeva hiljem on väitnud 400 kg kala hukkumist päevas. Mereinstituut on tuginenud mitme aasta vältel läbi viidud uuringutele, KKI aga vaid ühe nädala jooksul tehtud vaatluste käigus saadud andmetele. KKI ettepaneku lisaks oleva vaatluste tulemuste tabeli andmed on tõendamata. KKI toodud valim (vaatlused 34 loomusel, s.o 9,5% loomuste arvust; kontrollimine 27 tundi terve nädala jooksul) on sedavõrd väike ega võimalda teha usaldusväärseid järeldusi. Nt tabelis valitud termin „veepinnale jäänud kohad“ ei võimalda teha järeldust selle kohta, et tegemist on surnud kaladega. Enamus esialgselt veepinnale jäänud kaladest toibub külmas vees ja ujub edasi. Mereinstituudi direktor MV on 11.11.2019 kirjas välja toonud, et 29. ja 31. oktoobri vaatluspäevadel (kokku 13 loomust) ei täheldatud tagasi visatud kohade suurt suremust, peamiselt kajakate tõttu hukkus 10-15 väikest koha, suurte kohade suremust ei fikseeritud. KKI vaatluse puhul oli keskmiseks loomuse suuruseks 195 kg (69,5 tonni kala / 355 loomust). Mereinstituut leidis, et 300 kg-st väiksemate loomuste puhul on kala ellujäämus hea. Seega ei ole asjakohane käskkirjas nr 169 toodu, et probleemid on olukordades, kus ühe põhjanooda tõmbe lõppedes on noodapäras kala sadades kilodes, sest siis on kala pardale tõstmisel tekkivad jõud suured ja kalade kokkupressimisel vigastused tugevamad. Vastustaja ei rakendanud uurimispõhimõtet ega selgitanud välja, kas esinevad vajalikud eeldused põhjanoodaga ahvenapüügi peatamiseks Peipsi järvel. Vastustaja ei kontrollinud KKI ettepanekut sisuliselt. Käskkirjas puuduvad kaalutlused. Kaebajale ei ole edastatud videomaterjali, mis KKI väiteid tõendaks. Videod ei ole ka vastustaja valduses. Põhjanoodaga kalapüügi peatamisega 18.11.2019–31.12.2019 kaotasid kaebajad võimaluse püüda mutnikuga ahvenat, haugi, latikat, särge ja lutsu. Nende kalade osas olid lubatud kvoodid ülisuures mahus veel täitmata. Arvestades välja püüdmata jäänud ahvenat (462 129 kg) ning ahvena keskmist kokkuostuhinda (1,92 eurot), jäi kaebajatel saamata 887 270,40 3(10)
3-19-2355 eurot. Kalapüügiga kaasnevad kulud on umbes 50% saagi väärtusest. Seega on saamata jäänud tulu suuruseks minimaalselt 443 635 eurot (teisi kalaliike arvestamata).
6.Maaeluminister palus jätta kaebus rahuldamata. Käskkirjast nr 169 nähtub, et minister on oluliste asjaolude väljaselgitamiseks suhelnud nii KKI kui Mereinstituudiga ega pole piirdunud vaid KKI ettepaneku formaalse kinnitamisega. Nii KKI kui Mereinstituut olid seisukohal, et mutnikuga kalapüük Peipsi järvel tuleb kohavaru säästliku kasutamise tagamiseks peatada. Seoses koha lubatud aastase saagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses on nii kohapüük kui püük põhjanoodaga olnud samaaegselt peatatud ka nt 2011, 2016. ja 2018. aastatel. Kalavarude säästliku kasutamise tagamiseks ei saa lubada sellise kalavaru ülepüüki, mille aastane lubatud saak on ammendunud, vaatamata sellele, et mõne muu kalaliigi aastane saak ei ole ammendunud. KPS § 10 lg 4 p-st 2 tuleneb eluvõime kaotanud kala tagasi heitmise keeld. Mutnikust pole üldjuhul kalade elujõulisena vabastamine võimalik. Kahju suurus ei ole õigesti arvutatud, sest see lähtub eeldusest, et kogu aastane ahvenasaak oleks välja püütud. Varasemate aastate kogemused näitavad, et seoses sama püügivahendi kasutamisega eriliiki kalade püüdmiseks jääb lubatud aastasaagist paratamatult mingi osa välja püüdmata. Võimalikke kalapüügiga kaasnevaid kulusid on hinnatud liiga üldiselt. Iga ettevõtja väidetav kahju peaks olema arvutatud eraldi. Viivise väljamõistmist riigivastutuse seadus (RVastS) ette ei näe.
7.KKI jääb vastustajale 07.11.2019 kirjas esitatud seisukoha juurde, et Peipsi järvel ei ole mutnikuga püük kooskõlas kalavarude säästva majandamise põhimõtetega.
8.Tallinna Halduskohus jättis 02.07.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. KPS § 49 lg-st 1 tuleneb maaeluministrile kohustus kutselise kalapüügi peatamiseks, kui selle veeala kohta kehtestatud aastane lubatud saak on ammendunud vähemalt 90% ulatuses. Vaidlust ei ole, et kohapüügi aastakvoot oli käskkirja nr 169 andmise ajal vähemalt 90% ulatuses ammendunud ja koha püük oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajal 23.09.2019 käskkirjaga nr 137 peatatud. KPS § 49 lg 1 teine lause võimaldab peatada kutselise kalapüügi nii asukoha, püügivahendi, kalaliigi kui kalapüügiloa osas ehk maaeluministril on püügivahendi (antud juhul mutniku) kasutamise peatamisel kaalutlusõigus. Puudub vaidlus, et kaebajatel olid sellel hetkel kehtivad mutnikuga püügi load ning peatamise hetkeks olid mitmete kalaliikide (ahven, haug jt) osas lubatud püügikvoodid suures mahus täitmata. Kaebajad pole mõistnud, miks asus vastustaja lühikese perioodi jooksul erinevatele seisukohtadele. Asjas on tuvastatud, et kalurid pöördusid mutnikuga püügi avamiseks 03.10.2019 ministri poole. Taasavamisele eelnes osapoolte (kalurite esindajad, KKI, Mereinstituut, vastustaja) kohtumine 18.10.2019 Peipsi ääres. Vastustaja nõustus mutnikuga püügi avamisega, kuid andis KKI-le ülesande teha vaatlusi. KKI tegi vaatlusi 26.10.2019– 01.11.2019 ning seejärel edastas vastustajale 07.11.2019 ettepaneku mutnikuga püük peatada. Vastustaja esindaja möönis halduskohtu istungil, et mutnikuga püügi avamine võis olla ennatlik. KKI 07.11.2019 kirjast nähtub, et ahvena kättesaamiseks tuleb kala sorteerida, kuid mutnikuga püügil on saagis suur osakaal kohal. Kõigi elujõuliste kohade vabastamine pole võimalik. Mutniku puhul ei saa kala hulka ega liigilisust reguleerida. Vette tagasiheidetavate kohade ellujäämus sõltub loomuse kogukaalust. Väiksemate loomuste puhul on ellujäämus 4(10)
3-19-2355 suurem. Mereinstituut hindas varem vaid alamõõduliste kohade ellujäävust. KKI vaatlused näitavad, et tagasiheidetavate kohade ellujäämisega on probleeme. Kalade pardale tõstmisel tekivad vigastused, mis on suuremad suuremate koguste puhul ja tugeva tuulega. Vaatluse tulemuste järgi hukkub kohadest kuni 40%. KKI kontrollis 34 loomust, millest tuvastati 254 surnut koha (10% neist väiksed, 90% mõõdulised). Hukkunud kohade kogus vaatlusperioodil (2,5 tonni) on hinnanguline ja pigem vähendatud, sest pärast vabastamist ja hiljem vigastuste tõttu hukkunuid ei kontrollitud. KPS § 11 lg 1 kohaselt on kalapüügikitsenduse kehtestamise aluseks kalakaitse- või teadusasutuse poolt teadusuuringute ja kalapüügiga seotud statistiliste andmete alusel tehtud ettepanek. KKI on käsitatav kalakaitseasutusena ning Mereinstituut teadusasutusena. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et KKI ja Mereinstituudi seisukohad on vastuolulised. Asjakohane on kaebajate kriitika, mis seondub kogutud tõendite säilitamisega ja menetlusosalistele kättesaadavaks tegemisega. Samuti ei nähtu, mis takistas puudutatud isikute või nende esindusorganisatsiooni ärakuulamist. KKI fikseeris vaatluste tulemused videona (mis väärteo- ja järelevalvemenetluste mittealgatamise põhjendusel hävitati) ja objekti kontrollimise andmekogu süsteemis (OKAS). Mereinstituudile edastati arvamuse andmiseks KKI 07.11.2019 kiri, selles kajastatud OKAS-e andmed ja KKI videod. Nendele tuginedes andis Mereinstituut 11.11.2019 e-kirjas oma seisukoha. Käskkiri nr 169 anti seega KKI 07.11.2019 ettepanekule, Mereinstituudi 11.11.2019 e-kirjale ning KKI 2 päeva vaatluste videotele tuginedes. Ei saa olla mõistlikku kahtlust, et kõik need teabekandjad olid haldusmenetluses kogutud tõenditeks. Need oleks tulnud säilitada vähemalt kuni haldusakti osas vaidluste lõppemiseni. Tõendite kättesaadavaks tegemise asemel said kaebajad heale haldusele mittekohaseid bürokraatlikke vastuseid. Tõendite säilimise eest pidi vastutama vastustaja kui haldusmenetluse läbiviija. Need menetluslikud puudused ei ole siiski mõjutanud otsuse sisulist õigsust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Kustutatud videod kajastasid väidetavalt andmeid, mis kanti KKI poolt OKAS-esse ning nähtuvad objekti kontrollimise protokollidest. Mereinstituut nõustus 11.11.2019 e-kirjas KKI ettepanekuga mutnikuga püük keelata, olles tutvunud taasavatud mutnikupüügi tehnilist toimimist kirjeldavate materjalidega (sh videod). Samas kirjas nõustus Mereinstituut, et tänases olukorras ei saa tagada, et tagasilastava koha suremus oleks keskmiselt sama väike kui Mereinstituudi katsetes saadud tulemus. Seega pole õige kaebajate järeldus, et Mereinstituudi arvamus on vastuolus KKI ettepanekus tooduga. Asjaolu, et peale mutnikuga püügi avamist püüti kaaspüügina välja mõõdulist koha, kes vette tagasi viskamisel hukkus, tõendab kaudselt ka Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kalapüügikomisjoni 25.–28.11.2019 toimunud istungi protokoll. Vaatlusi teotanud KKI ja Mereinstituudi seisukohtadest ja andmetest nähtub, et tulemused võivad varieeruda nii loomuste põhiselt kui ka püügipäevade osas, kalade ellujäämus võib sõltuda nii ilmast, saagi suurusest kui kalurite hoolsusest. KKI on juhtinud tähelepanu, et Mereinstituut hindas katsepüükidel vaid alamõõduliste kohade ellujäävust, KKI võttis aluseks ka mõõdulised kohad. Asjaolu, et kindlaks ei ole tehtud vette tagasi visatud surnud koha täpset kaalu kilogrammides, ei muuda KKI ja Mereinstituudi järeldust, et tagasi lastud kohade suremus on kohati suur. Ei ole mõistlikku põhjust kahelda Mereinstituudi direktori ja KKI kalakaitseosakonna peainspektori erapooletuses või eriteadmiste olemasolus. Kahe asutuse hinnangutes ei esine lahknevusi. Vastupidiste tõendite puudutmisel ei ole kohtul põhjust arvata, et asutuste hinnangud on antud ebapiisava või -sobiva valimi põhjal. Kalavarude kasutamine peab olema säästlik ning otsuste tegemisel tuleb muu hulgas lähtuda 5(10)
3-19-2355 ka keskkonnaõiguses tuntud ettevaatusprintsiibist. KPS §-de 1 ja 4 ning põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt on kalavaru loodusressurss ehk rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Küsimus sellest, kas Peipsi järvel Eesti territoriaalvetes peaks kalapüük olema reguleeritud sarnaselt Venemaaga individuaalkvoodi alusel, väljub käesoleva vaidluse raamidest. Pole nähtav, et seadusandja valik oleks ilmselgelt meelevaldne või riivaks tugevalt mõnd kaebajate põhiõigust. Rahvusliku rikkuse säilitamine on ülekaalukas avalik huvi. Kalapüügikorralduse otstarbekusse ei saa kohus sekkuda. Mutnikuga püügil ei saa koha püügivahendisse sattumist vältida ega kala hulka reguleerida. Seega pole eesmärgi saavutamiseks muid sama tõhusaid meetmeid.
9.OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu 02.07.2020 otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebajad jäävad halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. KKI on hävitanud ainsa otsese tõendi (videosalvestis), mis võimaldaks kontrollida KKI 07.11.2019 kirja ja OKAS-e protokollide õigsust. Kohus on sellele vaatamata leidnud, et haldusakt on kontrollitav, viitamata asjakohastele tõenditele. OKAS-e põhimääruse § 16 lg 2 järgi tuleb andmekogu andmeid ja andmete aluseks olevaid dokumente säilitada 10 aastat. Käesolevas asjas ei ole tegemist menetlus- või vorminõuete rikkumisega (HMS § 58), vaid tõendite hävitamisega, ja see muudab haldusakti õigusvastaseks. Halduskohtumenetluses kehtivad üldised tõendamise reeglid ja iga menetlusosaline peab oma väiteid tõendama (HKMS § 59 lg 1). Lähtuda ei saa kohtuotsuses viidatud nn riigiametniku aususe presumptsioonist. Tõendite osas on suured vastuolud ja need ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad. Nt on KKI 07.11.2019 kirjas märkinud surnud kohade arvuks 254, OKAS-e protokollides on vastav arv 229. KKI on erinevust põhjendanud arvutusveaga, esitades OKAS-i protokollid kohtule hilinemisega. Kohtuistungil väitis KKI esindaja, et mõnel päeval käisid KKI vaatlejad kalalaevade pardal, suutmata samas nimetada, kes, millal ja kus käis. OKAS-e protokollides vastavad viited puuduvad, sealt nähtub hoopis, et vaatlejat pardal polnud. Kaebajate kalalaevade kaptenid on kinnitanud, et ühtki KKI vaatlejat pardal ei olnud ning neil puudus igasugune teave, et KKI teostas nende suhtes järelevalvemenetlust. Küsitav on OKAS-e protokollide koostamise aeg, sest 2019. a novembris neid kaebajatele ei esitatud. Kohus jättis rahuldamata kaebajate taotluse nõuda välja OKAS-e protokollide logifail. Vastustaja esindaja väitis istungil, et käskkirja koostamisel võeti aluseks KKI 07.11.2019 kiri ja tabel ning kahel päeval teostatud filmimise videod, kuid protokolle neil polnud. OKAS-e protokollidega tutvus ka vastustaja alles 16.06.2020 kohtumenetluses. Seega ei olnud vastustajal võimalik veenduda OKAS-e protokollide kantud andmete õigsuses. Vastustaja on väitnud, et neil puudus alus kahelda KKI esitatud andmete õigsuses. Tõendina ei saa käsitada vastustaja esindaja paljasõnalist kinnitust, et tema on videoid näinud. Ta on kinnitanud, et on näinud ka Mereinstituudi videoid, mis on tänaseni säilinud. Nendel videotel ei tuvastatud ühtki surnud koha. OKAS-e protokollidest nähtub, et 30.10.2019 võtsid kontrollist osa ka ERR ajakirjanikud, kes samuti filmisid, kuid sel päeval ühtki surnud koha ei tuvastatud. Tõendid on säilinud kolme päeva osas seitsmest, mil surnud koha ei tuvastatud, kahe päeva osas, mil väidetavalt esines suur kohade suremus, on tõendid hävitatud. 28.10.2019 protokollist nähtub, et kogu päeva jooksul tuvastati kokku 8 koha, kes „jäid pinnale ujuma“. Seega ei ole isegi väidetud, et tegemist oli surnud kohadega.
6(10)
3-19-2355 KKI videote olemasolust sõltumata on KKI 07.11.2019 kiri ja OKAS-e protokollid koha suremuse ning arvu ja kaalu osas tõendamata. Kaluril on kohustus teha KKI-le surnud kala osas teatis ning surnud kala tuleb võtta pardale ja kaldal utiliseerida. Surnud kala vette tagasi heitmine on keelatud (KPS § 10 lg 4 p 2). KKI teostatud vaatluse perioodil ühtegi sellist teadet ei esitatud ning kõigis OKAS-e protokollides on kinnitus selle kohta, et rikkumisi ei tuvastatud. Seega vaatluse perioodil surnut koha ei esinenud. Vahemaa kalalaevade ja KKI inspektorite paadi vahel oli 30–50 meetrit. Surnud kala kogust hinnati silma järgi, samuti hinnati silma järgi pardal olnud kala koguseid. On arusaamatu, mil viisil on võimalik silma järgi hinnata OKAS-e protokollides toodud väiteid, et „ahvenat jäi pardale 200 kg“, „surnud kohasid oli ca 83 tk“. Sedavõrd suurelt distantsilt oli kala pardale võtmata võimatu usaldusväärselt tuvastada, kas kala on surnud või mitte. Suurem osa kaladest toibub ja ujub edasi. Surnud kala hinnangulist tuvastamist ei õigusta ka kohtuotsuses viidatud ettevaatusprintsiip. Kalapüüki saab keelustada vaid kontrollitavatele ja tõepärastele andmetele tuginedes. Mereinstituudi kahel vaatluspäeval (29.10 ja 31.10) ei täheldatud kohade suurt suremust. Arvestades, et 2019. a novembri seisuga ei olnud koha lubatud aastasaak 100%-liselt ammendunud ning teiste kalaliikide lubatud kvoodid olid suures ulatuses välja püüdmata, puudus igasugune põhjendus ja õigustus mutnikuga püügi keelustamiseks. Seda isegi juhul, kui KKI 07.11.2019 kirjas toodud andmed lugeda õigeks. KKI tuvastas ühe nädala jooksul surnud koha hinnanguliselt 2,5 tonni. Aasta lõpuni oli jäänud 8 nädalat, seega oleks püügi jätkumisel surnud koha koguseks olnud 20 tonni. Kuna 18.11.2019 seisuga oli väljapüüdmata koha koguseks 43 tonni, poleks koha püügikvooti ületatud. Samas oleksid kalurid saanud püüda teisi kalaliike. 06.12.2019 jõustus kalapüügieeskirja § 34 lg 1 p 3 muudatus, millega tõsteti koha kaaspüüki senise 1% asemel 10%-ni, et saaks ahvenat edasi püüda. Sellele vaatamata vastustaja mutnikuga püüki ei avanud. Peale kaaspüügi protsendi suurendamist ei oleks surnud kalu praktiliselt olnud, sest nad oleksid kõik läinud püügi arvestusse. Tõendamata on vastustaja esindaja poolt kohtuistungil väidetu, et tegelik kaaspüük oli 20%. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebajate väite, et kuna kalateadlaste rahastamine toimub läbi Keskkonnaministeeriumi ja Maaeluministeeriumi kalapüügi tasude arvelt, on põhjendatud kahtlus, et teadlased ei ole ametnike ettepanekute heakskiitmisel oma otsustes täielikult sõltumatud. See nähtub muu hulgas Mereinstituudi 11.11.2019 kirjast, mille esimene pool keskendub sellele, et teadlased ei tuvastanud koha suurt suremust, kuid kirja teises pooles avaldatakse lakoonilist nõustumist KKI ettepanekuga sulgeda põhjanoodapüük. Kirjas on märge, et nõustumus on antud, tuginedes surnud kohade arvu hinnangule ja seda tõendavale videomaterjalile. KKI teostas filmimist vaid kahel päeval (27.10 ja 28.10). OKAS-e protokollide järgi tuvastati 27.10.2019 väidetavalt 58 hukkunud koha ja 28.10.2019 tuvastati 8 koha, kes „jäid pinnale ujuma“. Eeltoodu ei võimalda objektiivselt väita, et kala suremus on suur. Seega ei ole Mereinstituudi 11.11.2019 e-kirjas avaldatud nõustumus käsitatav mutnikupüügi peatamist õigustava tõendina, arvestades, et oma vaatlustes, mis toimusid samal perioodil, suurt suremust ei tuvastatud. Seejuures viibisid Mereinstituudi töötajad kalalaeva pardal ja nende filmitud videod on säilinud. Halduskohus leidis, et pole alust kahelda KKI kalakaitseosakonna peainspektori IK erapooletuses või eriteadmiste olemasolus. Kohus jättis tähelepanuta, et viidatud isik on sisuliselt ainuisikuliselt viinud läbi kogu haldusmenetluse, mis viis mutnikuga püügi peatamiseni. Kuna tema seisukohtade kohta puuduvad tõendid, annab see aluse kahelda tema erapooletuses ja usaldusväärsuses. 7(10)
3-19-2355 Halduskohus leidis põhjendamatult, et vastustaja väiteid tõendab Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kalapüügikomisjoni 25.–28.11.2019 istungi protokoll. Vastupidi, protokollist nähtub, et mutnikupüügi taasavamine põhines teaduslikel uuringutel, kuid sulgemine tõendamata oletustel ja hinnangutel.
10.Maaeluminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastustaja on saanud video 26.10.2019 vaatluse kohta ning palub selle võtta asja materjalide juurde. Videolt on selgelt näha, et õige pole kaebajate seisukoht, et surnud koha ei esinenud. Videolt on näha, et kalurid ei jätnud eluvõimetut koha pardale, vaid viskasid selle vette tagasi. Seetõttu ei teavitatud KKI-d surnud kaladest. Videost nähtub veel, et suur kogus vette tagasivisatud koha jäi veepinnale hulpima, mitte ei toibunud ja ujunud edasi. Lisaks nähtub videolt, et vaatlus ei toimunud nii suurelt distantsilt (30–50 m), nagu väidavad kaebajad. Kogenud eksperdil oli vaatluse käigus võimalik loendada veepinnale jäänud surnud kala kogust. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kalapüügikomisjoni istungi protokollist nähtub selgelt, et Vene pool avaldas rahulolematust seoses Eesti poole toimingutega mutnikupüügi perioodil 26.10.–19.11.2019. Ainuüksi asjaolu, et probleem tõusetus rahvusvahelisel tasandil, näitab, et kohade suremus pidi olema märkimisväärne. Andmed kohade hukkumise kohta ongi paratamatult hinnangulised, sest iga üksikut juhtu ei ole võimalik registreerida. Hinnangulisus ei tähenda, et andmed on meelevaldsed. Pärast kalapüügieeskirja muutmist mutnikupüüki ei taasavatud, sest koha tegelik kaaspüük on 20%. Perioodil 15.–23.09.2020, kui kohapüük oli lubatud, moodustas koha kogu mutniku saagist keskmiselt 21,56%. Oli ka päevi, kui koha osakaal oli 41,7%. Need andmed põhinevad kala püüdvate isikute enda esitatud püügiandmetel. Seega ka 10% lubatud kaaspüügimäära korral tulnuks osa kohasaagist tagasi visata. Sellega oleks kaasnenud osade kalade hukkumine.
11.Keskkonnainspektsioon nõustub halduskohtu otsusega. Kalapüügieeskirja § 34 lg 1 p-st 3 tulenevalt ei ole põhjanoodaga ahvenapüügil lubatud kaaspüügina püüda koha. Kohapüük oli maaeluministri 25.10.2019 käskkirja välja andmise ajal keelatud ning kuna puudus ka koha kaaspüügi võimalus, tuli kaluritel mutnikusse sattunud kohad vabastada. Kui põhjanoodaga püügil on saagis kohal suur osakaal, tuleb ahvena kättesaamiseks kogu püütud kala sorteerida. Seega pole võimalik alati tagada kõigi noota sattunud kohade eluvõime ega nende eluvõimeline vabastamine. 26.10.2019–01.11.2010 vaatlustel ilmnes, et kala sorteerimisel ning koha tagasiheitmisel on tekkinud tõsiseid probleeme tagasiheidetavate kohade ellujäämisega. Tagasilastud kohade suremus oli suur. Kõik vaatlused on KKI poolt ametlikult vormistatud ja kantud OKAS-sesse. Loomusevaatluste kohta koostatud protokollid on kohtule esitatud. Vaadeldi tagasiheidetud kala olukorda ning puudus vajadus minna laeva pardale. Kalade laevalt vette tagasi heitmisel kannab lainetus need kohe eemale ja laeval vaatluse läbiviimisel oleks olnud kalade suremust raske tuvastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8(10)
3-19-2355
12.Vastustaja esitas 08.09.2020 uue tõendi, s.o KKI videosalvestise 26.10.2019 Peipsi järvel toimunud kalapüügist. Vastustaja selgituse kohaselt saadi see alles 31.08.2020 Keskkonnaministeeriumi abil. Kaebajad ei ole esitanud tõendi osas oma vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et tõend tuleb asja õigema lahendamise huvides võtta asja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 2 p 3).
13.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Halduskohus tegi vastustajale põhjendatult etteheiteid menetluse läbiviimise osas ning leidis samuti õigesti, et menetlusvead pole kaasa toonud õigusvastase haldusakti andmist (HMS § 58). Kuigi videoid haldusmenetluses ja esimese astme kohtumenetluses ei esitatud, on alusetud kaebajate järeldused, et videod on mingil põhjusel hävitatud, objekti kontrollimise protokollid ja OKAS-e andmed pole usaldusväärsed ning KKI kalakaitseosakonna peainspektor ja teised kalateadlased, sh Mereinstituudi töötajad, pole erapooletud. Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, mis huvi on Eesti riigil ja teadlastel takistada mutnikuga kalapüüki Peipsi järvel. Kahtlemata on kaebajate kui elukutseliste kalurite jaoks keeruline oma tegevust korraldada, kui lühikese ajavahemiku jooksul tehakse vastassuunalisi otsustusi – mutnikuga kalapüük peatati 23.09.2019, avati 25.10.2019 (v.a koha) ning peatati uuesti 14.11.2019. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et vastustaja peab pärast kalapüügi ennatlikku avamist mööda vaatama tõenditest, mille järgi on kohavarude säästliku kasutamise tagamiseks vaja mutnikuga püük uuesti peatada.
15.Alates 23.09.2019 oli mutnikuga püük Peipsi järvel KPS § 49 lg 1 alusel peatatud, kuid see avati vastustaja 25.10.2019 käskkirjaga (v.a koha), sest teiste kalade osas ei olnud lubatud aastasaak veel 90% ulatuses ammendunud ning Mereinstituudi teadlased leidsid, et püüki saab teha koha kahjustamata. Pärast vastustaja 25.10.2019 käskkirja andmist ilmnes KKI vaatluste käigus, et teiste kalade mutnikuga püük pole siiski võimalik viisil, mis ei tooks kaasa kohade hukkumist. Nimelt ei ole mutnikuga püügi puhul võimalik reguleerida kalade liigilisust või hulka. Pärast kohapüügi peatamist oli koha kaaspüük lubatud kuni 1% ning seda vaid üle 110 mm silmasuurusega noodapära korral (kalapüügieeskirja v.r § 34 lg 1 p 3). Kalurid pidi järelikult püütud koha vette tagasi laskma, aga see on lubatud vaid elujõulise kala puhul (KPS § 10 lg 4 p 2). KKI tuvastas 26.10.2019–01.11.2019 toimunud vaatlustel, et vette tagasi heidetud koha ei olnud alati elujõuline. Kuigi objekti kontrollimise protokollides sisalduvad andmed (kui palju oli ühes loomuses koha, mis visati tagasi vette, kui palju kohadest hukkus, kui palju ahvenat oli pardal) on saadud visuaalselt vaatlusel kalu üle lugemata või kaalumata, pole alust lugeda neid andmeid ebausaldusväärseteks. Kohade hukkumist ei tuvastatud mitte iga loomuse puhul, samuti esines olukordi, kus loomuses oli enam koha kala ning kogu loomus vabastati. Kuid mitmete loomuste puhul hukkunud koha siiski tuvastati, teatud juhtudel isegi 40% tagasiheidetud kohadest. Seega asjaolu, et Mereinstituudi kahel vaatluspäeval (29.10 ja 31.10) kohade suurt suremust ei tähendatud, ei tähenda, et KKI vaatluse protokollid pole tõesed. KKI 26.10.2019 videosalvestis kinnitab objekti kontrollimise protokollide usaldusväärsust. Sellelt on selgesti näha, et pärast kala pardale võtmist heidavad kalurid teatud osa sellest vette tagasi. Märkimisväärne osa vette heidetud kalast jääb veepinnale hulpima. Osa neist langeb 9(10)
3-19-2355 merelindude saagiks ning osa hulbib veepinnal ka veel umbes 15 minutit pärast vette viskamist (video pikkus on umbes 20 min), millest võib järeldada, et nad ei toibu ega uju edasi, nagu on väitnud kaebajad. Ringkonnakohus leiab eelnevat silmas pidades, et asjaolu, et mutnikuga püügi korral osa vette tagasiheidetud kohast hukkub, on piisavalt tõendatud. Kuigi Mereinstituut ei näinud enne 25.10.2019 käskkirja andmist mutnikuga kalapüügi avamises probleemi, nõustusid nad hiljem KKI ettepanekuga ning kalapüügi uuesti peatamisega. Kaebajad pole omalt poolt esitanud tõendeid, mis lükkaksid vastustaja ja kalateadlaste seisukohad ümber, vaid on oma vastuväidete põhirõhu pannud vastuolude otsimisele erinevate dokumentide vahel. Teatud eksimuste esinemine (nt erinevused surnud kohade arvudes) ei tähenda, et vastustaja lõppjäreldus on ebaõige. Vastustaja seisukohti ei lükka ümber ka see, et kalurid ise pole hukkunud kalade kohta teatisi ei esitanud.
16.KPS § 49 lg 1 alusel pidi vastustaja kohapüügi peatama. Kalapüügieeskirja § 34 lg 1 p 3 järgi ei olnud kohade kaaspüük põhimõtteliselt lubatud (kuni 1% kaaspüük oli lubatud vaid üle 110 mm silmasuurusega noodapära korral). Vaidlust pole selles, et mutnikuga püügi puhul on koha noota jäämine paratamatu ning see tuleb kaaspüügi piirangu tõttu vette tagasi visata. Vaatluste käigus selgus, et seda pole alati võimalik teha viisil, et kohad oleksid valdavalt elujõulised. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellisel juhul oli mutnikuga püügi täielik peatamine proportsionaalne ja põhjendatud. Vastustaja ei saanud lähtuda sellest, et hukkuvate kohade hulk ei ületaks 43 tonni (18.11.2019 seisuga väljapüüdmata koha kogus). Kohane sai olla vaid selline lahendus, mis hoiab ära kohade püügi ja hukkumise.
17.Halduskohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega ei ole asjakohased kaebajate etteheited seoses sellega, et 06.12.2019 muudeti kalapüügieeskirja § 34 lg 1 p 3, mille tulemusena oli koha kaaspüük lubatud kuni 10% ning noodapära silmasuurusele enam piirangut polnud. Vastustaja sai 14.11.2019 käskkirja andmisel lähtuda vaid sel ajal kehtinud õigusaktidest.
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.