lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-19-2355/24

Keskkonnaõigus › Kalandus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 02.07.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-19-2355/24
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Keskkonnaõigus › Kalandus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
02.07.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4973
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2355 OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni kaebus maaeluministri 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebajad: OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni, volitatud esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele Tammemäe Vastustaja: Maaeluminister, volitatud esindajad Geir Veski, Karina Torop, Ain Soome Kaasatud asutus: Keskkonnainspektsioon, volitatud esindaja Väino Linde Kohtuistungil 26.06.2020

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamise vorm

RESOLUTSIOON

1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.08.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Sarnased lahendid

Keskkonnaõigus
  • 19.06.20263-20-2368/66Riigikohtu halduskolleegium
  • 19.06.20263-22-915/31Riigikohtu halduskolleegium
  • 16.06.20263-26-532/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 16.06.20263-25-2968/18Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 15.06.20263-26-1036/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 08.06.20263-26-829/6Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Maaeluministri 23.09.2019 käskkirjaga nr 137 „2019. aasta kohapüügi peatamine Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel“ peatati kohapüük Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvel kuni 31.12.2019 (p 1), peatati põhjanooda ehk mutnikuga püük Peipsi järvel kuni 31.12.2019 (p 2) seoses Vabariigi Valitsuse 25.10.2018 määruse nr 97 „Kutselise kalapüügi võimalused ning lubatud aastasaak

Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvel, Läänemerel ja Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2019. aastaks” § 13 p-ga 3 kehtestatud aastase lubatud kohasaagi ammendumisega vähemalt 90 protsendi ulatuses.

2.Maaeluminister avas 25.10.2019 käskkirjaga nr 162 „2019. aasta kalapüügi avamine põhjanooda ehk mutnikuga Peipsi järvel” kalapüügiseaduse (KPS) § 49 lg 3 alusel põhjanooda ehk mutnikuga kalapüügi, tuginedes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi (edaspidi Mereinstituut) teadlaste andmetele (15.10.2019 maaeluministeeriumile saadetud päringu vastuskiri nr 1-14.4/24641-1). Käskkirjaga nr 137 peatatud kohapüüki ei avatud. Viidatud käskkirjas on märgitud, et arvestades asjaolu, et Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on 17.10.2019 seisuga püüdmata 1024,671 tonni ahvenat ja et peamiseks ahvenapüügi vahendiks sügispüügi hooajal on põhjanoot ehk mutnik, võib Peipsi järvel mutnikuga ahvenapüügi uuesti avada.
3.Keskkonnainspektsioon

(KKI)

esitas 07.11.2019 kirjaga nr 7-1/19/6622 maaeluministeeriumile KPS § 11 lg 1 alusel ettepaneku Peipsi järvel toimuva mutnikuga püügi peatamiseks, kuna pärast mutnikuga püügi taasavamist Peipsi järvel ei ole KKI poolt ajavahemikul 26.10.2019-01.11.2019 kogutud andmetel kohapüügi keeluajal põhjanoodaga ahvenapüük võimalik nii, et tagada kehtivate õigusaktide kohaselt püütud kõigi kohade eluvõimelisena vabastamine ning ilma kohavaru oluliselt kahjustamata. KKI on kirja kohaselt tuvastanud olukordi, kus tagasiheidetud kohadest hukkub kuni 40%.

4.Maaeluminister otsustas 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 (edaspidi käskkiri nr 169) peatada KPS § 11 lg 1 ning § 49 lg-te 1 ja 2 alusel mutnikuga püügi Peipsi järvel kuni 31.12.2019 ning tunnistanud kehtetuks 25.10.2019 käskkirja nr 162 „2019. aasta kalapüügi avamine põhjanooda ehk mutnikuga Peipsi järvel”. Käskkirja põhjenduste kohaselt avati 25.10.2019 käskkirjaga põhjanoodaga kalapüük tuginedes Mereinstituudi teadlaste andmetele, millest lähtuvalt moodustavad 2019. aasta sügispüügi hooajal mutnikuga püütud saagist keskmiselt 95% kalapüügieeskirja järgi mõõdulised kalad ja keskmiselt 5% alamõõdulised kalad. Koha keskmine päevasaak on olnud 2019.aasta sügispüügi hooajal ligikaudu 6 tonni, ning seega moodustavad sellest ligi 300 kg alamõõdulised kalad, kelle ellujäämus põhjanoodast viivitamatu tagasilaskmise korral on Mereinstituudi teadlaste uuringute andmetel 84,8% alamõõdulise koha saagist. Mereinstituudi teadlaste hinnangutel ei ole veekogusse tagasilastavate ja tõenäoliselt hukkuvate alamõõduliste kalade hulk praegust kohavaru koosseisu arvestades suur, jäädes hinnanguliselt alla 100 kg päevas. Püügi avamisele eelnevalt oli see peatatud 23.10.2019 käskkirjaga nr 137 seoses kehtestatud aastase lubatud kohasaagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses. Põhjanoodaga püügi peatamine tugines Mereinstituudi teadlaste varasematele andmetele, mille kohaselt pole kurnpüünistest (sh mutnik) kalade elujõulistena vabastamine üldjuhul võimalik. Käskkirja kohaselt, arvestades KKI 07.11.2019 ettepanekut ja KKI vaatluse tulemusi pärast põhjanoodaga püügi taasavamist ning Mereinstituudi nõustumust KKI ettepanekuga, samuti kohapüügi peatamist seoses kohasaagi ammendumisega 90% ulatuses, on kohavarude säästliku kasutamise tagamiseks vajalik peatada mutnikuga püük Peipsi järvel.
5.Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit esitas 16.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse maaeluministri 14.11.2019 käskkirja nr 169 tühistamiseks ning haldusorgani kohustamiseks otsustama uuesti ja avama põhjanoodaga ahvenapüük Peipsi järvel.
6.Kohus võttis 17.12.2019 Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu kaebuse tühistamisnõudes menetlusse, tunnistas vastustajaks maaeluministri ning kaasas menetlusse arvamuse andmiseks KKI. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus rahuldamata.
7.Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit palus 30.01.2020 menetlusdokumendis lugeda 2(11)

kaebajateks Peipsi järvel mutniku püügiluba omavad liidu liikmed. Kaebaja esitas ka kaebuse muutmise taotluse, paludes üleminekut kahju hüvitamise nõudele. Vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tõttu on liidu liikmetest kaebajatel jäänud saamata 443 635 eurot. Samuti palus kaebaja kahju summalt viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2020 kuni kohase täitmiseni.

8.Kohus luges 03.03.2020 määrusega kaebajateks OÜ KALAMEISTER, AS-i Japs, AS-i Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni ning lubas kaebuse muutmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad: 1) Käskkiri nr 169 on õigusvastane. Käskkirja põhjendused ei ole kaebajatele mõistetavad. Kõigest 20 päeva enne vaidlustatud käskkirja andmist on vastustaja otsustanud 100%-liselt teisiti ehk põhjanoodaga kalapüügi avamise kasuks. Käskkirjas nr 169 on viidatud vaid KKI 07.11.2019 ettepanekule ja KPS § 49 lg-le 1, kuid maaeluministri põhjendused puuduvad. Samuti puuduvad selgitused, miks kõigest 20 päeva pärast põhjanoodaga püügi avamist on otsustatud püük Peipsi järvel peatada. Kalapüügi avamisel tugines vastustaja korrektselt Mereinstituudi andmetele ja uuringutele, kuid vaidlusaluse käskkirja põhjendustes on tuginetud KKI ettepanekule. Seejuures on kahe asutuse andmed olnud täiesti lahknevad, tuues kaasa kardinaalselt erinevad haldusotsused. Vastustaja ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud ja on ilma omapoolsete motiivideta tuginenud Mereinstituudi teadlaste järeldustega vastuolus olevale KKI ettepanekule, mis toob kaluritele kaasa ulatusliku kahju. 2) Mereinstituudi 15.10.2019 kirjast nähtuvalt on põhjanoodaga püügi puhul koha keskmine elumusprotsent 84,8%, tuginedes 2018-2019 sügisest põhjanoodapüükide perioodil läbi viidud ellujäämuskatsetel kogutud andmetele. Täiendavalt märgiti, et aastate vahel olid tulemuste erinevused väiksed. Põhjanoodaga püügi avamise käskkirjas on vastustaja hinnanud hukkuvate kalade hulga alla 100 kilogrammi päevas, kuid 20 päeva hiljem on vastustaja vaidlustatud käskkirjas väitnud ligikaudu 400 kg kala hukkumist päevas. Tuleb rõhutada, et Mereinstituut on tuginenud oma andmete esitamisel mitme aasta vältel läbiviidud uuringutele, kuid KKI on tuginenud ühe nädala jooksul läbiviidud vaatluste käigus tehtud oletustele. KKI ettepaneku lisaks oleva vaatluse tulemuste tabeli andmete tõendamiseks pole esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks veenduda tabelis toodud andmete õigsuses. Tegemist ei ole usaldusväärse allikaga, mis õigustanuks kalapüügi peatamist. KKI toodud valim (vaatlused 34 loomusel, so 9,5% loomuste arvust; kontrollimine 27 tundi terve nädala jooksul) on sedavõrd väike ega võimalda teha usaldusväärseid järeldusi. 3) Täiendavalt tuleb rõhutada, et tabeli selgituses on toodud väide, millise kohaselt „34 loomuse vaatluse käigus on nähtud veepinnale jäävaid kohasid kokku 254 tk“, samas tabelis on märgitud lahtris pealkirjaga „Surnud kohade esinemine“ arvuks 20 ning lahtris pealkirjaga „Surnud kalade arv“ (254 tk) ei ole tehtud viiteid sellele, et kala tähendab justnimelt koha kala. Seejuures tuleb rõhutada, et KKI poolt valitud termin „veepinnale jäänud kohad“ ei võimalda teha järeldust selle kohta, et tegemist on surnud kaladega, kuivõrd teatavasti enamus esialgselt veepinnale jäänud kaladest toibub külmas vees ja ujub edasi. KKI tabeli usutavuse seab kahtluse alla ka Mereinstituudi direktori Markus Vetemaa 11.11.2019 kiri, millises on märgitud, et „meie kahel vaatluspäeval (29. ja 31. oktoobril) kokku 13 loomuses ei täheldatud (vastav videomaterjal esitatud ka ministeeriumitele ja keskkonnainspektsioonile) tagasi visatud kohade suurt suremust. Peamiselt kajakate kiskluse läbi hukkus 10-15 väikest koha loomuse kohta ning suurte kohade suremust ei fikseeritud üldse“. KKI tabeli andmetest saab teha arvestuse, et keskmiseks loomuse suuruseks on 195 kg (69,5 tonni kala / 355 loomust). Seega on see number 3(11)

oluliselt väiksem kui Mereinstituudi 15.10.2019 kirjas nimetatud 300 kg loomuse suurus, millest väiksemate loomuste puhul hinnati tagasi heidetud kala ellujäämus heaks. Seetõttu pole asjakohased käskkirja nr 169 viited selle kohta, et „probleemid on suuremad nendes olukordades, kus ühe põhjanooda ehk mutniku tõmbe lõppedes on noodapäras kala sadades kilodes. Sellisel juhul on kala pardale tõstmisel tekkivad jõud suured ja seeläbi kalade kokku pressimisel vigastused sellevõrra tugevamad“. Kuivõrd kalapüügieeskirjaga pole kehtestatud ahvena alamõõtu Peipsi järvel, ei ole KKI otsustada, milline ahven on töötlemiseks sobiv või sobimatu. Seetõttu ei ole ka KKI vastav märkus asjakohane. 4) Vastustaja ei ole rakendanud uurimispõhimõtet. Maaeluminister pidi välja selgitama, kas esinevad vajalikud eeldused põhjanoodaga ahvenapüügi peatamiseks Peipsi järvel. Samasugune uurimispõhimõtte rakendamise kohustus on seejuures ka arvamust või kooskõlastust andval haldusorganil ehk antud juhul KKI-l. Vastustaja ei kontrollinud KKI ettepanekut sisuliselt, vaid üksnes formaalselt nö kinnitas selle. 5) Vastustajal oli kaalutlusõigus otsustada, kas kalapüük peatada või mitte. Käskkirjas nr 169 puuduvad mistahes kaalutlused ning vastustaja on tuginenud üksnes KKI ettepanekule. Kaebajale ei ole edastatud videomaterjali, mis väidetavalt peaks tõendama KKI väiteid. Videod ei ole ei maaeluministri ega ka maaeluministeeriumi valduses. Vastustaja roll on siiski sõltumatult ning iseseisvalt hinnata KKI ettepaneku põhjendatust, eriti olukorras, kus Mereinstituut on kinnitanud tagasiheidetavate kalade head ellujäämust. 6) Põhjanoodaga kalapüügi peatamisega Peipsi järvel alates 18.11.2019-31.12.2019 kaotasid mutniku püügiluba omavad kaebajad võimaluse püüda mutnikuga ahvenat, haugi, latikat, särge ja lutsu, milliste osas olid lubatud kvoodid ülisuures mahus veel täitmata. 18.11.2019 seisuga oli välja püüdmata ahvena koguseks 778,664 tonni. Ahvenat püütakse sügisel põhiliselt mutnikutega. Muude püügivahenditega seoses ilmaolude ja muda tõttu järvest ahvenat kätte ei saa – kui vesi läheb jahedaks ja muutub mudaseks, siis ahven muutub väheliikuvaks ja passiivse püügivahendiga kala kätte ei saa. Vähesel määral püütakse ahvenat hilissügisel ka mõrdade (november 2019 3454 kg; detsember 762 kg) ja mõrra jadadega (november 2019 3648 kg; detsember 597 kg). Kui need kogused maha arvestada, jääb välja püüdmata ahvena koguseks 770 203 kg perioodil 18.11.2019 kuni 31.12.2019, s.o maaeluministri 14.11.2019 käskkirja nr 169 kehtivuse aja jooksul. Kui vastav kogus jagada kõigi riigi poolt väljastatud mutniku lubade vahel, so 20 mutnikut, oleks ühe mutniku püüdmata ahvena kogus 38 510 kg, ehk kaebajate 12 mutniku puhul 462 120 kg. Nagu eelnevalt viidatud, oli lisaks ahvenale ka teiste kalade kvoodid täitmata ning põhjanoodaga püügi keelustamata jätmise korral oleks kaebajad ka need kvoodid saanud täis püüda ja tulu teenida. 18.11.2019 seisuga oli välja püüdmata haugi kogus 16,371 tonni (väljapüük on olnud 86,2 % kvoodist), latikat 276,190 tonni (väljapüük 67,3 % kvoodist), särge 128,652 tonni (väljapüük 54,1 % kvoodist) ja lutsu 6,510 tonni (väljapüük 87 % kvoodist). Vastavalt Veterinaar ja Toiduameti andmetele oli 2019 novembris ahvena keskmine kokkuostuhind 1,92 eurot. Seega arvestades üksnes kahju, mis kaasnes ahvena mutnikuga püügivõimaluse kaotamisega (teisi kalaliike arvestamata), on kaebajatele tekkinud kahju saagiväärtuse kaotamisel summas 887 270,40 eurot (462 120 kg x 1,92 eurot). Maaeluministeeriumi Kalamajandusosakonna juhataja Ain Soome on oma 02.05.2019 Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalapüügikorralduse arutelu slaididel viidanud, et kalapüügiga kaasnevad kulud moodustavad 50% saagi väärtusest. Seega on kaebajatele tekkinud käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirja tõttu ahvena mutnikuga püügivõimaluse kaotamisega saamata jäänud tulu minimaalseks suuruseks 443 635 eurot (teisi kalaliike arvestamata). 4(11)

7) Arvestades asjaolu, et tegemist oli tähtajalise käskkirjaga ja selle kehtivus lõppes 31.12.2019, ei saanud kaebajad oma rikutud õigusi tühistamis- ja kohustamiskaebuse abil taastada. Käesoleval juhul on kaebajatel tekkinud õigusvastase haldusaktiga ulatuslik kahju, millise hüvitamist taotleb kaebaja halduskohtu kaudu vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le

17.Käskkiri nr 169 on õigusvastane, sellega on kaebajatel kahju tekkinud s.o saamata jäänud tulu, ning esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti vahel. Arvestades kaebuses toodud asjaolusid, on haldusorgan tegutsenud käesoleval juhul vähemalt raske hooletusega VÕS § 104 lg 2 mõttes. Kaebajad nõuavad saamata jäänud tulu hüvitamist ja halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 38 lg 3 kohaselt viivist kahju nõudelt alates 31.01.2020. 8) Menetluskulud paluvad kaebajad jätta vastustaja kanda.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate endi kanda. 1) Käskkiri nr 169 on õiguspärane. Käskkirjas nr 169 on viidatud selle õiguslikele alustele (KPS § 11 lg 1, § 49 lg 1 ja 2). Käskkirjas nr 169 on kirjas, et KKI on teinud 09.11.2019 ettepaneku Peipsi järvel põhjanoodaga püügi peatamiseks, kuna pärast püügi taasavamist ei ole Peipsi järvel KKI kogutud andmetel kohapüügi keeluajal põhjanoodaga ahvenapüük võimalik nii, et tagada kehtivate õigusaktide kohaselt püütud kõigi kohade eluvõimelisena vabastamine. Käskkirjast nr 169 nähtub, et vastustaja on suhelnud oluliste asjaolude väljaselgitamiseks nii KKI kui Mereinstituudiga ega ole piirdunud pelgalt KKI ettepaneku formaalse kinnitamisega nagu väidetakse kaebuses. Nii KKI kui Mereinstituut olid mõlemad selgelt seisukohal, et mutnikuga kalapüük Peipsi järvel tuleb kohavaru säästliku kasutamise tagamiseks peatada. Kaebaja on esitanud M.Vetemaa 11.11.2019 kirjast vaid ühe lause, mis on kontekstist välja võetud. Tegelikult oli selles kirjas selgelt öeldud, et arvestades KKI vaatluse tulemusi jagab Mereinstituut seisukohta, et kalapüük mutnikuga Peipsi järvel koha püügikeelu tingimustes tuleb peatada. 2) Käskkirjas nr 169 on märgitud, et olukorras, kus kohapüük on KPS § 49 lg 1 alusel peatatud seoses aastase lubatud kohasaagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses, ning arvestades KKI kogutud andmeid, on kohavarude säästliku kasutamise tagamiseks vajalik peatada põhjanooda ehk mutnikuga müük Peipsi järvel. Seega nähtub käskkirjast kaalutlusõiguse teostamine, sh asjaolud, mis osutusid määravaks kalapüügi peatamisel. 3) Vastustaja juhib tähelepanu, et seoses koha lubatud aastase saagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses on nii kohapüük kui ka püük põhjanoodaga peatatud samaaegselt ka varasematel aastatel (nt 2011, 2016, 2018). Ka siis jäi osade kalaliikide lubatud aastane saak teatud osas välja püüdmata, kuna erinevate kalaliikide lubatud aastased saagid täituvad erineval ajal. Kalavarude säästliku kasutamise tagamiseks ei saa lubada sellise kalavaru ülepüüki, mille aastane lubatud saak on ammendunud põhjusel, et mõne muu kalaliigi lubatud aastane saak ei ole ammendunud. 4) Vaidlus, kas püügikorraldus individuaalkvoodi sisseseadmisega oleks otstarbekam ei ole asjassepuutuv. Seadusandja on aastasaagi ammendumise olukorra reguleerinud KPS-s. Kalapüügi kitsenduse eesmärk (sh KPS § 11) on tagada, et kalapüük oleks võimalikult otstarbekas ja jätkusuutlik, mis tagab muuhulgas ka kutselise kalapüügiga tegelevate isikute huve. Kaebajate huvi kasumit teenida ei kaalu avalikku huvi üles. 5) KPS § 10 lg 4 p-st 2 tuleneb eluvõime kaotanud kala tagasi heitmise keeld. Mutnikust pole üldjuhul kalade elujõulisena vabastamine võimalik, mida kinnitavad haldusaktis viidatud arvamused. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelises kalapüügikomisjonis on Vene

5(11)

pool väljendanud rahulolematust 26.10.2019-19.11.2019 toimunud mutnikupüügi toimingutega, mille käigus visati tagasi suur kogus mõõdulist koha, mis hukkus. 6) Vastustaja ei nõustu ka kaebajate arvutustega kahju suuruse osas, mis lähtub eeldusest, et kogu lubatud ahvenasaak oleks 2019.a välja püütud. Varasemate aastate kogemused näitavad, et seoses sama püügivahendi kasutamisega eriliiki kalade püüdmiseks jääb paratamatult lubatud aastasaagist mingi osa välja püüdmata või ka põhjusel, et mingi liigi suhtes puudub turunõudlus. Liiga üldiselt on hinnatud ka võimalikke kalapüügiga kaasnevaid kulusid. Iga ettevõtja väidetav kahju peaks olema arvutatud eraldi, tema olukorrast lähtuvalt. Riigivastutuse seadus viivise väljamõistmist ette ei näe (vt RKHK lahend asjas nr 3-3-1-81-13, p 13).

11.KKI jääb vastustajale 07.11.2019 kirjas esitatud seisukoha juurde, et Peipsi järvel ei ole põhjanooda ehk mutnikuga püük kooskõlas kalavarude säästva majandamise põhimõtetega. 1) KPS § 10 lg 2 järgi on keelatud püüda kala selles seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis või EL õigusaktis või rahvusvahelise lepingu alusel sätestatud keeluajal, - alal või püügivõimalust eirates, välja arvatud KPS § 19 lg 4 alusel lubatud eriotstarbelisel kalapüügil või kaaspüügi tingimustel. Kalapüügieeskirja kohaselt ei ole põhjanoodaga ahvenapüügil lubatud kaaspüügina püüda koha. Sama eeskirja § 34 lg 1 p 3 järgi on lubatud ahvena ja koha kaaspüük vaid üle 110 mm silmasuurusega noodapära korral. Ahvenapüük põhjanoodaga, mille silmasuurus on 110 mm või enam, ei ole võimalik ning ahvenapüügiks kasutatakse noodapära alates 42 mm. Seega kohapüügi keeluajal, kui püütakse mutnikuga ahvenat, ei ole koha kaaspüük lubatud. 2) Arvestades, et kohapüük on täna keelatud ja samuti puudub kaaspüügi võimalus, tuleb püügivahendisse sattunud kohad vabastada. KPS § 10 lg 4 p 2 kohaselt on kutselisel püügil keelatud vette tagasi heita kala, mis on kaotanud eluvõime. Kui põhjanoodaga püügil esineb saagis suur osakaal koha, siis ahvena kättesaamiseks tuleb kala sorteerida, mistõttu ei ole võimalik tagada kõigi noota sattunud kohade eluvõimet ega eluvõimeliselt vabastamist. Samas on seaduserikkumisena käsitletav nii eluvõime kaotanud kalade pardale jätmine kui nende vette tagasiheitmine. 3) 25.10.2019 andis maaeluministeerium välja käskkirja, millega avati põhjanoodaga püük alates 26.10.2019 tingimusel, et jätkuvalt ei ole lubatud püüda koha, mille aastakvoot on ammendumas. Vastavalt KPS § 63 on KKI kalapüüki reguleerivate õigusaktide nõuete ja kalapüügiloaga määtatud tingimuste täitmise üle riikliku järelevalve teostaja. Seetõttu ja arvestades ka ministeeriumi vastavat soovi, tegi KKI pärast põhjanoodaga püügi taasavamist 26.10.2019 – 01.11.2019 vaatlusi ning tuvastas, et Peipsi järvel põhjanoodaga püügil saadava kala sorteerimisel ning koha tagasiheitmisel on tekkinud tõsiseid probleeme tagasiheidetavate kalade (kohade) ellujäämisega. Vaatlustulemuste alusel koostas KKI maaeluministeeriumile kirja ettepanekuga peatada Peipsi järvel põhjanoodaga kalapüük. Kirja lisana edastati ministeeriumile ka KKI poolt Peipsi järvel läbiviidud vaatluste tulemused. Kokku tehti vaatlusi 34 väljapüügi ehk loomuse osas, mis on 9,5% loomuste koguarvust ning selle käigus tuvastati veepinnale jäänud ehk surnud kohasid 254 tk kaaluga ca 250 kg. 4) Maaeluministeeriumile saadetud 07.11.2019 kirja lisas oleva tabeli nr 2 kohta selgitab KKI järgmist. Loomuste arv tähendab väljapüükide hulka püügipäevas. Tabeli kaheksandas veerus „Surnud kohade esinemine“ on numbriliselt esitatud püügipäeva loomuste arv, kus tuvastati surnud koha. Nt 26.10.2019 toimus 23 loomust, millest kontrolliti 8 loomust ja kus surnud koha esines 5-l juhul. Samas on arvutusvea tulemusel märgitud tabelisse, et 01.11.2019 kontrollitud 7-st loomusest esines surnud kohasid 2-s loomuses. Õige on, et neid esines 5- juhul. Samas surnud kalade (kohade) arv on 01.11.2019 loomuste kontrolli osas tabelisse kantud õigesti.

6(11)

KKI poolt läbi viidud vaatlused käsitlesid vaid kohadega seonduvat. Seetõttu on tabeli üheksandas veerus „Surnud kalade arv“ loomuste kaupa ära toodud arvuliselt just surnud kohad, mitte aga üldse kalad. Nt 26.10.2019 tuvastati tabeli kohaselt 8+8+50+6+25 surnud koha, mis tähendab, et sellel kuupäeval kontrollitud 8-st loomusest esines surnud koha 5 juhul (8+8+50+6+25). Kõik Peipsi järvel läbi viidud eelnimetatud vaatlused on KKI poolt ametlikult vormistatud ja kantud Objekti Kontrollimise Andmekogu Süsteemi ehk OKAS-sesse. Vaatluste käigus tehtud videod on isikuandmete kaitsest lähtuvalt hävitatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

12.RVastS § 7 lg kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 võimaldab nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist, mille hüvitamisest vabaneb vastustaja juhul, kui ta tõendab, et ei olnud kahju tekitamises süüdi (RVastS § 13 lg 2). Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kui kasvõi üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, jääb hüvitise nõue rahuldamata.
13.Kaebajad väidavad tulu saamata jäämist summas 443 635 eurot, käskkirjaga nr 169 mutnikuga kalapüügi peatamise tõttu, mis hakkas toimima alates 19.11.2019 ning kehtis tähtajaliselt (kuni 31.12.2019). Maaeluministri 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 otsustati: peatada põhjanooda ehk mutnikuga kalapüük Peipsi järvel kuni 31.12.2019 (p 1). Tunnistati kehtetuks 25.10.2019 käskkiri nr 162 „2019 aasta kalapüügi avamine põhjanooda ehk mutnikuga Peipsi järvel“ (p 2). Puudub vaidlus otsustaja pädevuse üle. KPS § 49 lg-st 1 tuleneb maaeluministrile kohustus kutselise kalapüügi peatamiseks, kui selle veeala kohta kehtestatud aastane lubatud saak on ammendunud vähemalt 90 protsendi ulatuses. Vaidlust ei ole, et kohapüügi aastakvoot oli käskkirja nr 169 andmise ajal vähemalt 90 protsendi ulatuses ammendunud ja koha püük oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajal 23.09.2019 käskkirjaga nr 137 peatatud. KPS § 49 lg 1 teine lause võimaldab peatada kutselise kalapüügi nii asukoha, püügivahendi, kalaliigi kui kalapüügiloa osas ehk maaeluministril on püügivahendi (antud juhul mutniku) kasutamise peatamisel kaalutlusõigus. Puudub vaidlus, et kaebajatel olid sellel hetkel kehtivad mutnikuga püügi load. Puudub vaidlus, et peatamise hetkeks olid mitmete kalaliikide (ahven, haug jt) osas lubatud püügikvoodid suures mahus täitmata. Puudub vaidlus, et 23.09.2019 käskkiri nr 137, millega oli peatatud kohapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kehtis kuni 31.12.2019 ning seda haldusakti kaebajad vaidlustanud ei ole.
14.Vaidlus on selles, kas käskkiri nr 169 oli õiguspärane, eelkõige, kas selle andmiseks esinesid faktilised asjaolud, mis on haldusorgani poolt nõuetekohaselt tuvastatud.
15.Vaidlusaluse käskkirjaga kehtetuks tunnistatud 25.10.2019 käskkirjaga nr 162 taasavati põhjanoodaga püük alates 26.10.2019 tingimusel, et jätkuvalt ei olnud lubatud püüda koha, mille aastapüük oli ammendumas. Kaebajatele pole olnud arusaadav, kuidas lühikese aja jooksul sai otsustaja asuda niivõrd erinevatele seisukohtadele. Kohtuistungil selgitatu kohaselt pöördusid kalurid 03.10.2019 maaeluministeeriumi poole mutnikuga püügi avamiseks. Selle otsustamiseks pöördus maaeluministeerium Mereinstituudi

7(11)

poole ning sai 15.10.2019 vastuse (tl 20-21). Käskkirjas nr 162 on sellest vastusest lähtuvalt põhjendatud, et Mereinstituudi teadlaste andmetel 2018-2019 sügiseste põhjanoodapüükide hooajal tehtud koha ellujäämuse uuringute kohaselt kahe katseperioodi keskmise alamõõdulise koha ellujäämuse protsent mutnikust vette tagasilaskmise korral 84,8% alamõõdulise koha saagist. Samuti on märgitud, et nimetatud uuringute andmetel moodustavad saagist keskmiselt 95% mõõdulised kalad (keskmise päevasaagi andmetel ca 6 tonni) ja keskmiselt 5% alamõõdulised kalad (ca 300 kilogrammi). Maaeluminister on Mereinstituudi andmetele tuginedes leidnud, et kohapüügi keelu kehtimise korral ei ole veekogusse tagasilastavate ja tõenäoliselt hukkuvate kalade hulk praegust kohavaru koosseisu arvestades suur ja jääb hinnanguliselt alla 100 kg päevas. Taasavamisele eelnes osapoolte (kalurite esindajad, KKI, Mereinstituut, vastustaja) kohtumine 18.10.2019 Peipsi ääres. Vastustaja nõustus mutnikuga püügi avamisega, kuid andis KKI-le ülesande teha vaatlusi. KKI tegi vaatlusi ajavahemikus 26.10.2019-01.11.2019, mis nähtub KKI 07.11.2019 kirjast maaeluministeeriumile (tl 12-14). Selles kirjas tegi KKI vastustajale ettepaneku mutnikuga püügi peatamiseks. Kohtuistungil möönis vastustaja esindaja, et mutnikuga püügi avamine võis olla ennatlik ning pidanuks tegema täiendavaid uuringuid/vaatlusi.

16.KKI 07.11.2019 kirjas sedastati, et: - Kuna kohapüük on täna keelatud ja kaaspüügi võimalus puudub, siis tuleb püügivahendisse sattunud kohad vabastada. Surnud kalade vette tagasiheitmine on keelatud (KPS § 10 lg 4 p 2). - Ahvena kättesaamiseks tuleb kala sorteerida, kuivõrd mutnikuga püügil esineb saagis suur osakaal koha. Kõigi kohade eluvõimelisena vabastamine pole võimalik. Kala hulka ega liigilisust mutnikuga püügil reguleerida ei saa. - Mereinstituudi uuringud näitavad, et vette tagasiheidetavate kohade ellujäämus sõltub loomuse kogukaalust. Väiksemate loomuste puhul on ellujäämus suurem. Mereinstituut hindas aga vaid alamõõduliste kohade ellujäävust. Mõõduliste kohade ellujäämisele on loomuse suurusel samuti mõju. - Pärast mutnikuga püügi taasavamist tehtud KKI vaatlused näitavad, et tagasiheidetavate kohade ellujäämisega on probleeme. Kalade pardale tõstmisel tekivad vigastused, mis on suuremad suuremate koguste puhul ja tugeva tuulega. KKI ajavahemikus 26.10.201901.11.2019 läbiviidud uuringu tulemuste kohaselt hukkub kohadest kuni 40% (lisatud tabel 1OKAS-e andmed; tabel 2 – vaatluse tulemused). Tabel 2 (tl 14 pöördel) selgitustest nähtub, et vaatlused viidi läbi KKI järelevalvelaevadega, kontrolliti 34 loomust, millest tuvastati 254 surnud koha (10% neist väiksed, 90% mõõdulised). Täpsustatud on, et hukkunud kohade kogus vaatlusperioodil kokku 2,5 tonni on hinnanguline ja pigem vähendatud, kuivõrd pärast vabastamist ja hiljem vigastuste tõttu hukkunuid ei kontrollitud. - KKI leidis lõppjäreldusena, et mutnikuga püük ei ole sellises olukorras kooskõlas kalavarude säästva majandamise põhimõttega. KPS § 11 lg 1 esimese lause kohaselt on kalapüügikitsenduse kehtestamise aluseks kalakaitsevõi teadusasutuse poolt teadusuuringute ja kalapüügiga seotud statistiliste andmete alusel tehtud ettepanek. Viidatud sätte mõttes kalakaitseasutusena on käsitatav KKI ja teadusasutusena Mereinstituut.
17.Kaebajad väidavad, et KKI eelviidatud järeldused on vastuolus Mereinstituudi seisukohtadega (varasemate ja 11.11.2019 e-kirjas tooduga) ning KKI koostatud objekti kontrollimise protokollid (tl 102-119) ei ole vaatluste käigus tehtud videomaterjali hüvitamise tõttu kontrollitavad.

8(11)

Kohus kaebajatega ei nõustu. Vaidlusaluses käskkirjas nr 169 on toodud nii selle faktiline kui õiguslik alus (HMS § 56 lg 2) ning esitatud asjakohased kaalutlused. Kohus leiab, et käskkirja nr 169 andmise aluseks olevad faktilised asjaolud on kontrollitavad otseste ja kaudsete tõendite alusel ning tõendid kogumis ei anna alust järelduseks, et maaeluministri käskkiri mutnikuga püügi peatamiseks oli sisuliselt õigusvastane. 17.1 Kaebajad heidavad vastustajale ette, et nende esindajatele pole vaatamata päringule (vt 21.11.2019 teabenõude vastusena edastatud 27.11.2019 e-kiri, tl 24) vaatluste videomaterjale antud ning vaatluse protokollid esitati samuti alles kohtumenetluses kohtu poolt määratud tähtaja möödumisel. Kaebajate esindajatele on kalurid kinnitanud, et surnud kohasid ei esinenud (kes vette visati, ujusid minema) ning KKI ametnikke pardal ei olnud. Küll märkasid nad KKI laevu ning alles kohtumenetluses esindajatele protokollide kättesaadavaks tegemise järel said nad aru, millisel eesmärgil seal viibiti. Kaebajate esindajad juhtisid tähelepanu protokollide ebaselgele täitmisele. Enne kohtusse pöördumist oli kaebajate esindajatele edastatud 07.11.2019 KKI kiri. Kaebajad viitavad sellele, et Mereinstituudi ja KKI poolt samadel kuupäevadel kogutud (sh filmimisega) andmed erinevad üksteisest. Mereinstituudi juht on aga millegipärast 11.11.2019 e-kirjas nõustunud põhjanoodapüügi sulgemisega, mis seab tema erapooletuse kahtluse alla. KKI kirjad on koostanud Ivo Kask, kelle erapooletus pole samuti veenev ning pole teada, kas tal on üldse erialane pädevus vastavas valdkonnas. 17.2 Kohtuistungil märkis vastustaja esindaja, et käskkirja nr 169 andmisel tutvuti KKI 07.11.2019 ettepanekuga, mille kohta küsiti seisukoht ka Mereinstituudilt (vastus 11.11.2019 e-kirjas). Samuti tutvus kohtuistungil vastustajat esindanud Ain Soome KKI poolt vaatlustel tehtud videodega (2 päeva osas). OKAS-es olevate protokollidega tutvuti vahetult alles kohtumenetluse ajal. 17.3 Kohus nõustub kaebajate kriitikaga nii vastustaja kui KKI aadressil, mis puudutab kogutud tõendite säilitamist ja menetlusosalistele kättesaadavaks tegemist. Samuti ei nähtu kohtule, mis takistas puudutatud isikute või nende esindusorganisatsiooni ärakuulamist (selleks võimaluse loomist) haldusmenetluses enne otsuse tegemist. KKI fikseeris oma vaatluste tulemused videona (mis väärteo- ja järelevalvemenetluste mittealgatamise põhjendusel hävitati) ja OKAS-es. Mereinstituudile edastati arvamuse andmiseks KKI 07.11.2019 kiri, selles kajastatud OKAS-e andmed ja samuti KKI videod. Nendele tuginedes andis Mereinstituut oma arvamuse (vt 11.11.2019 e-kiri). Käskkiri nr 169 anti eelnimetatutele (KKI 07.11.2019 ettepanek, Mereinstituudi 11.11.2019 e-kiri, KKI 2 päeva vaatluste videod) tuginedes. Seega ei saa kohtu hinnangul olla mõistlikku kahtlust, et kõik need teabekandjad olid haldusakti andmise aluseks ehk haldusmenetluses kogutud tõenditeks (HMS § 38 lg 1, 2). Haldusakti adressaadil on õigus antava haldusakti aluseks olevate materjalidega tutvuda nii haldusmenetluses oma õiguste (nt HMS § 40 ärakuulamine) kasutamisel kui kohtus oma kaebeõiguse realiseerimiseks. Samuti on tõendite esitamine vajalik haldusakti vaidlustamisel kohtuliku kontrolli läbiviimiseks. Kui haldusmenetluses on tõendid kogutud ja nendele on haldusakti andmisel tuginetud, siis tuleb need ka säilitada vähemalt kuni haldusakti osas vaidluste lõppemiseni. Tõendite kättesaadavaks tegemise asemel said kaebajad heale haldusele mittekohaseid bürokraatlikke vastuseid (E.Meremaa e-kiri, tl 23; KKI 16.12.2019 kiri, tl 25). Vastuseks vastustaja seisukohale kohtuistungil, mis puudutab KKI seisukoha õigsuse eeldamist, märgib kohus, et haldusorgan (antud juhul maaeluminister) saab küll tugineda teise haldusorgani arvamusele/ettepanekule (eriti kui selle andmine eeldab eriteadmisi), kuid haldusakti õiguspärasuse peab tagama haldusakti andja. See eeldab reeglina haldusakti andmise aluseks olevate kõigi tõenditega tutvumist. Samuti vastutab haldusakti andmise aluseks olevate tõendite säilitamise ja nende menetlusosalistele kättesaadavaks tegemise eest haldusmenetluse

9(11)

läbiviija. Kohtumenetluses ei ole tõendamisest vabastamise aluseks riigiametniku aususe presumptsioon. Eeltoodud menetluslikud puudused ei ole siiski mõjutanud sisulise otsuse õigsust (HMS § 58). 17.4 Kustutatud videod kajastasid väidetavalt andmeid, mis kanti KKI poolt OKAS-esse (viidatud KKI 07.11.2019 kirja tabelites 1 ja 2) ning nähtuvad kohtule esitatud objekti kontrollimise protokollidest (tl 102-119). Mereinstituut nõustus 11.11.2019 e-kirjas KKI ettepanekuga sulgeda põhjanoodapüük koha püügikeelu tingimustes, arvestades KKI läbiviidud vaatluse tulemusi (põhjanooda püügipäevad, saagid, surnud kohade arvu hinnang ja seda tõendav videomaterjal). Nimetatud e-kirjast nähtub, et Mereinstituut tutvus taasavatud mutnikupüügi tehnilist toimimist kirjeldavate materjalidega (sh videomaterjal) ning nõustus selle põhjal, et tagasi lastud kohade suremus on kohati suur. Samas kirjas on nõustutud, et tänases olukorras ei saa tagada, et tagasilastava koha suremus oleks keskmiselt sama väike kui mereinstituudi katsetes saadud tulemus. Seega ei saa kohus nõustuda kaebajate väitega, et Mereinstituudi arvamus oleks vastuolus KKI ettepanekus tooduga ning KKI vaatlustel kogutud andmete õigsuses oleks põhjust kahelda. Asjaolu, et peale mutnikuga püügi avamist püüti kaaspüügina välja mõõdulist koha, kes vette tagasi viskamisel hukkus, tõendab kaudselt ka Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kalapüügikomisjoni 25.-28.11.2019 toimunud 45.istungi protokoll (tl 93 pöördel, päevakorrapunkt 7). Vaatlusi teostanud KKI ja Mereinstituudi seisukohtadest ja andmetest nähtub, et tulemused võivad nii loomuste põhiselt kui püügipäevade osas varieeruda ning kalade ellujäämus võib sõltuda nii ilmast, saagi suurusest kui kalurite hoolsusest. Samuti on KKI 07.11.2019 kirjas juhitud tähelepanu, et Mereinstituut hindas katsepüükidel ainult alamõõduliste kohade ellujäävust. KKI esindaja kinnitas istungil ja see nähtub ka objekti kontrollimise protokollidest (nt tl 105 pöördel, 106, 106 pöördel), et KKI võttis aluseks nii alamõõdulised kui mõõdulised kohad. Õige on kaebajate märkus, et nii eelviidatud protokolli ja kohtule esitatud objekti kontrollimise protokollide põhjal ei ole kindlaks tehtav vette tagasi visatud surnud kohade täpne kaal kilogrammides. See ei muuda aga KKI ja Mereinstituudi järeldust, et tagasi lastud kohade suremus on kohati suur, seda olukorras, kus kaaspüük lubatud ei olnud ning surnud kohade osakaal oleks kohtuistungil selgitatud kohaselt liiga suur ka olukorras, kus kaaspüük oleks lubatud isegi 10% ulatuses. Samuti on vastustaja asjakohaselt viidanud sellele, et kuigi 2016.a kohapõlvkond oli 2019.a sügiseks enamuses mõõduliseks kasvanud (Vabariigi Valitsuse 16.06.2016 määrusega nr 65 kehtestatud kalapüügieeskirja mõttes), olid 2017. ja 2018.a kohapõlvkonnad Mereinstituudi 2019.a kalavarude uuringu (viidatud 25.10.2019 käskkirjas nr 162) kohaselt nõrgad. Ehk teisisõnu, tuli konkreetse liigi varu säästliku majandamise tagamiseks suhtuda püügi lubamisse ettevaatusega. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebajate väited justkui oleks vastustaja arvestanud ainult KKI ettepanekut ja uuringu tulemusi. 17.5 Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda Mereinstituudi direktori M.Vetemaa erapooletuses või KKI kalakaitseosakonna peainspektori (I.Kask) erapooletuses või eriteadmiste olemasolus. Sama materjali põhjal tehtud järelduste osas ei esine KKI ja Mereinstituudi hinnangute lahknevust. Kohade hukkumist vaidlusalusel perioodil kinnitab ka eelviidatud riikidevahelise kalanduskomisjoni protokoll. Kohtul ei ole vastupidist kinnitavate tõendite (mis oleks koostatud vastava valdkonna spetsialistide poolt) puudumisel ka põhjust arvata, et eelnimetatud asutuste hinnangud on antud ebapiisava või -sobiva valimi põhjal. 17.6 Kalavaru kasutamine peab olema säästlik ning otsuste tegemisel tuleb lähtuda mh ka keskkonnaõiguses tuntud ettevaatusprintsiibist. KPS §-ide 1 ja 4 ning põhiseaduse (PS) §-i 5

10(11)

kohaselt on kalavaru loodusressurss ehk rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. KPS näeb ette nii aastase lubatud püügikvoodi kui püügikitsenduste (KPS § 11) kehtestamise alused. Võttes arvesse koha püügikeeldu ning KKI ettepanekut ja TÜ Eesti Mereinstituudi arvamust ning lähtudes kalavarude kaitse ja säästliku kasutamise tagamise eesmärgist (KPS § 1 p 1), on vastustaja keelanud õiguspäraselt Peipsi järvel põhjanooda ehk mutnikuga kalapüügi. Käskkiri on piisavalt motiveeritud, kaalutletud ning vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Küsimus sellest, kas Peipsi järvel Eesti territoriaalvetes peaks olema kalapüük reguleeritud sarnaselt Venemaaga individuaalkvoodi alusel, väljub käesoleva vaidluse raamest. Kaebajad ei ole tõstatanud seadusandja kehtiva valiku põhiseadusele vastavuse küsimust ning ka kohtule ei ole nähtav, et valitud lahendus oleks ilmselgelt meelevaldne ja riivaks tugevalt mõnd kaebaja põhiõigust. Rahvusliku rikkuse säilitamine on ülekaalukas avalik huvi. Kalapüügikorralduse otstarbekuse küsimuses ei saa kohus tulenevalt võimude lahususe põhimõttest seadusandja või haldusorgani asemele asuda. Menetlusosalised olid ühel meelel selles, et mutnikuga püügil ei saa koha püügivahendisse sattumist vältida ega hulka reguleerida ehk muid sama eesmärki sama tõhusalt tagavaid meetmeid, mida vastustaja oleks saanud püügivahendi keelamise asemel kasutada, pole.

18.Kohus leiab, et kahjunõude rahuldamise eeldus – käskkirja nr 169 õigusvastasus – pole täidetud. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Menetlusosaliste muude väidete ja teiste kahjunõude rahuldamise eelduste analüüsimine seetõttu vajalik pole.
19.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaasatud asutuse võimalike menetluskulude hüvitamist seadus ette ei näe. /allkirjastatud digitaalselt/

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 01.06.20263-24-1473/40Riigikohtu halduskolleegium
  • 28.05.20263-23-1918/19Riigikohtu halduskolleegium