Osaühing Lamaran Grupp kaebus Tallinna kohtutäitur Priit Petteri 11.06.2015 otsusele täiteasjades nr 017/2010/7181 ja nr 023/2012/2498
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.05.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing Lamaran Grupp määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: Osaühing Lamaran Grupp (registrikood 11010740, asukoht Pärnu mnt 23-5, 10141 Tallinn), seaduslik esindaja LJ Puudutatud isik I: Tallinn kohtutäitur Priit Petter Puudutatud isik II: Gatsby OÜ (registrikood 10100978, asukoht Gonsiori 32-1, 10128 Tallinn), seaduslik esindaja JG
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.05.2016 määrus muutmata ja Osaühing Lamaran Grupp määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Osaühing Lamaran Grupp kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Osaühing Lamaran Grupp (avaldaja) esitas 25.06.2015 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Priit Petteri (puudutatud isik I) 11.06.2015 otsusele ja palus tühistada kohtutäituri 11.06.2015 otsus täiteasjades nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498, millega jäeti rahuldamata võlgniku 21.05.2015 kaebus enampakkumise määramise peale ja tuvastada, et kohtutäituri poolt seaduse rikkumisega tekitati avaldajale varaline kahju 40 211,97 eurot. Harju Maakohtu 11.03.2016 määrusega eraldati TsMS § 375 lg 1 alusel iseseisvasse menetlusse avaldaja poolt 25.06.2015 kohtule esitatud avaldus tuvastada, et kohtutäituri poolt on avaldajale tekitatud varaline kahju 40 211,97 eurot (kd I tl 205). Käesolevas tsiviilasjas menetleb kohus avaldaja kaebust kohtutäituri 11.06.2015 otsusele täiteasjades nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498.
2.Esitatud kaebuse kohaselt on puudutatud isiku I menetluses täiteasjad nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498, milles Gatsby OÜ (sissenõudja, puudutatud isik II) on esitanud vastavalt 06.04.2010 ja 27.08.2012 kohtutäiturile täitmisavaldused ja täitedokumendid täitemenetluste läbiviimiseks. Avaldaja esitas 21.05.2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis 11.06.2015 otsusega rahuldamata avaldaja kaebuse.
3.Täiteasjas nr 017/2010/7181 on täitedokumendiks Harju Maakohtu 15.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-07-34550, millega mõisteti OÜ-lt Lamaran Grupp Gatsby OÜ kasuks välja 118 979,99 krooni. Nõude sisu on võlg (tl 91-92, 93). Täiteasjas nr 023/2012/2498 on täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-0734550. Nõude sisu on menetluskulud 1400,64 eurot (tl 71, 74-75).
4.Avaldaja on seisukohal, et arestitud nõude müük enampakkumisel oli seadusevastane ja rikkus oluliselt võlgniku õigusi. 24.05.2013 arestimisaktis määratleti arestitud nõue järgmiselt: 01.07.2006 laenulepingust nr 12/6-L tulenev avaldajale kuuluv vaidlustatud rahaline nõue summas 350 000 krooni (22 369,08 eurot) ning võimalikud kõrvalnõuded. 24.05.2015 arestimisaktist, enampakkumise kuulutusest ja kohtutäituri kaevatavast 11.06.2015 otsusest jääb selgusetuks, millistel kaalutlustel pidas kohtutäitur põhjendatuks arestida rahalise nõude osa, mis kordades ületab sissenõutava nõude suuruse. Seega on kohtutäituri tegevus vastuolus TMS § 53 lg-s 1 sätestatuga. Ühestki täitemenetluses koostatud dokumendist, sh ka kaevatavast 11.06.2015 otsusest, ei selgu kaalutlusi, millistel kohtutäitur pidas avaldaja nõude arestitud osa harilikuks väärtuseks just nimelt 9000 eurot. Sissenõudja leidis 25.04.2013 kirjalikus avalduses kohtutäiturile, et arestitava nõude hinnaks (harilikuks väärtuseks) on 26 842,89 eurot. Kuna võlgnik ei ole sellele kohtutäituri poolt määratud tähtpäevaks vastuväiteid esitanud, siis tuleb asuda seisukohale, et arestitud nõude osa hind on võlgniku ja sissenõudja kokkulepe kohaselt igal juhul mitte väiksem kui 26 842,89 eurot.
5.Lisaks ei ole elektroonilises väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud kuulutuses kasutatud müüdava nõude kirjeldus piisavalt selge ja võib tekitada ebaõiget ettekujutust nõude tegeliku koosseisu, õigusliku kvaliteedi ja sellest tulenevalt nõude tegeliku väärtuse kohta.
6.Avaldaja esitas 09.05.2016 vastuväite kohtu tegevusele, kuivõrd kohus on eraldanud iseseisvasse menetlusse avaldaja nõude, millises avaldaja palub tuvastada, et kohtutäituri poolt seaduse rikkumisega tekitati avaldajale varaline kahju 40 211,97 eurot ja palub tsiviilasjad nr 2-15-9564 ja nr 2-16-4038 liita ühte menetlusse.
Puudutatud isiku I seisukoht
7.Kohtutäitur leiab, et esitatud kaebus rahuldamisele ei kuulu ning jääb oma 11.06.2015 otsuses kaebusele väljendatud seisukohtade juurde.
8.Võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse 24.05.2013 koostatud arestimise akti tühistamiseks juba 24.05.2013. Kohus jättis võlgniku kaebuse rahuldamata. Seega on 24.05.2013 arestimise akt kehtiv ning puudub alus arestimisakti tühistamiseks. Kohtutäitur edastas menetlusosalistele enampakkumise teate arestitud nõude müügi kohta 01.06.2015 algaval ja 11.06.2015 kell 16.00 lõppeval avalikul enampakkumisel. Võlgniku seisukoht, et nõude kirjeldus ei ole piisavalt selge, ei ole asjakohane ja on pahatahtlik. Võlgniku taotlus kohtutäiturile, hinna määramiseks eksperdi poolt, rahuldati. Kohtutäituri 12.07.2013 otsus sisaldas kohtutäituri kohustust ekspertiisi avalduse esitamiseks kohtule. Kuivõrd kohtutäituri otsus kaevati vaidlemiseks kohtusse, siis koheselt laenulepingu hinna osas ekspertiisi avaldust kohtule esitada ei saanud, vaid seda sai teha peale kohtutäituri otsuse jõustumist. Enampakkumise kuulutuse avaldamise ja enampakkumise lõppemise järgselt ilmnes, et võlgniku taotlus ekspertiisi määramiseks oli kohtule esitamata. Õigusliku korrektsuse tagamiseks kuulutas kohtutäitur enampakkumise toimumisajaga 01.06.2015-11.06.2015 kell 16.00 nurjunuks ning esitas kohtule avalduse ekspertiisi määramiseks. Kohtutäitur on täitemenetluse eeltoodud avalduse menetlemise ajaks peatanud. Kohus saab käesoleva menetluse raames lahendada kaebuse üksnes enampakkumise kuulutuse avaldamise osas võlgniku taotlusest tulenevalt. Kohtutäitur palub jätta võlgniku kaebuse enampakkumise teatele rahuldamata, kuivõrd enampakkumine on kuulutatud 15.06.2015 kohtutäituri poolt nurjunuks. Enampakkumise nurjunuks kuulutamise akti võlgnik vaidlustanud ei ole kuna puuduvad õiguskaitset vajavad tagajärjed.
9.Kohtutäitur esitas 01.12.2015 taotluse menetluse peatamiseks. Kui käesoleva asja lahendamise seisukohalt oma tähendust tsiviilasjas nr 2-15-9062 (kohtutäituri avaldus eksperdi määramiseks) tehtav lahend, siis palus kohtutäitur käesoleva menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-15-9062 tehtava lõpplahendi jõustumiseni peatada. Puudutatud isiku II seisukoht
10.Sissenõudja palus jätta avalduse TsMS § 371 lg 1 p-de 5, 7 ja lg 2 ning § 423 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud jätta avaldaja kanda. Avaldaja esitab täitemenetluse raames kohtule erinevates menetlusstaadiumites korduvaid ja sarnaseid avaldusi, mis pole vastavuses hea usu põhimõttega, venitab menetlust ja koormab kohtusüsteemi. Esimese astme kohtu määrus
11.Harju Maakohtu 12.05.2016 määrusega jäeti avaldaja kaebus Tallinna kohtutäitur Priit Petteri 11.06.2015 otsusele täiteasjades nr 017/2010/7181 ja nr 023/2012/2498 rahuldamata. Maakohus jättis rahuldamata sissenõudja 23.11.2015 taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks; jättis rahuldamata Tallinn kohtutäitur Priit Petteri 01.12.2015 taotluse menetluse peatamiseks; jättis rahuldamata avaldaja 09.05.2016 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse tsiviilasjade nr 2-15-965 ja nr 2-16-4038 liitmiseks. Maakohus jättis kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
12.TMS § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses sätestatud juhul. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas.
13.Avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri poolt 24.05.2013 koostatud vallasvara arestimise akti, millisega arestiti 01.07.2006 laenulepingust nr 12/6-L tulenev avaldajale kuuluv vaidlustatud rahaline nõue summas 350 000 krooni (22 369,08 eurot) ning võimalikud kõrvalnõuded. Arestitud vara hinnaks määras kohtutäitur 9000 eurot (kd I tl 125).
14.Harju Maakohtu 24.09.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-36021 on avaldaja kaebus kohtutäituri 12.07.2013 otsusele täiteasjades nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498 jäetud rahuldamata (kd I tl 140-141) ning Riigikohus on avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldunud (kd I tl 142). Seega on vallasvara arestimine kohtutäituri poolt olnud õigustatud ja kohtud on vastavale kohtutäituri tegevusele juba omapoolse hinnangu andnud ning käesoleval juhul puuduvad kohtul alused 24.05.2013 koostatud vallasvara akti tühistamiseks.
15.Avaldaja on kaebuses seisukohal, et kohtutäitur on vallasvara arestimisel rikkunud TMS §-s 53 sätestatut (kd I tl 12). Kohus leidis, et avaldaja vastav seisukoht ei ole õige, kuivõrd täitemenetluste nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498 käigus on selgunud, et sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil, s.o pangakontode ja rahalise nõude arestimine ei ole viinud täitemenetluses olevate nõuete rahuldamiseni (tl 76-77, 78). Avaldaja ei ole täitemenetluste käigus esitanud kohtutäiturile tõendeid selle kohta, et sissenõudja nõude rahuldamine on võimalik muu võlgniku vara arvelt. Kohus selgitas, et arestitud vara lõplik väärtus selgub enampakkumise käigus. Lisaks tuleb arvestada hindade langemise võimalusega (kuni 70 %) täitemenetluse ajal (TMS § 100 lg 5).
16.Riigikohus on 06.04.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10 leidnud, et TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Vara hindamisel on võimalik võrrelda sissenõudja nõude suurust hindamise tulemusel saadud võlgniku varaesemete väärtusega ja selle alusel otsustada, kui palju vara on vaja arestida. Kolleegium rõhutas, et TMS § 53 lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda.
17.Täiteasjade nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498 täitetoimikutest nähtub, et avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri poolt määratud arestimisaktis märgitud vara väärtuse tsiviilasjas nr 2-15-9062 (tl 172). Seega ei ole antud juhul avaldaja etteheited kohtutäituri tegevusele vara väärtuse määramisel käesolevas tsiviilasjas asjakohased, kuivõrd nimetatu lahendatakse tsiviilasja nr 2-15-9062 menetluses.
18.Avaldaja on teinud kohtutäiturile etteheiteid selle kohta, et 11.05.2015 väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumise teates ei ole müüdava nõude kirjeldus piisavalt selge ja võib potentsiaalseid huvilisi eksitusse viia. Kohus leidis, et vastavad avaldaja etteheited on alusetud. Kohtutäituri poolt 11.05.2015 väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud täitemenetluses vallasasja enampakkumise teade vastab TMS § 84 lg-s 1 toodule (kd I tl 8-9). Enampakkumise teates on märgitud ka laenulepingu number ja viide selle kohta, et ostuhuvilistel on õigus tutvuda nõude aluseks olevate dokumentidega.
19.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-69-11 leidnud, et võlgnik peab täitemenetluses osalema ja oma õigusi kaitsma ka ise aktiivselt, näiteks välja pakkuma tegelikke võimalusi muu vara müümiseks. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et avaldajal tuleb ka endal aktiivselt pakkuda kohtutäiturile ja sissenõudjale välja võimalusi, kuidas täitemenetlust viia läbi kõiki osapooli kõige paremini arvestavamal viisil. Kõige eelpooltoodu alusel asus kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et kaebus põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei omanud kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vastanud.
20.Kohus jättis rahuldamata avaldaja 09.05.2016 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse tsiviilasjade liitmiseks, kuivõrd kohus on juba avaldaja kahju hüvitamise nõude eraldanud iseseisvasse menetlusse ning avaldaja poolt esitatud nõuete menetlemine ühes menetluses ei ole ökonoome.
21.Kohus ei rahuldanud ka sissenõudja taotlust avalduse läbi vaatamata jätmiseks, kuivõrd avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri poolt 01.06.2015 algava avaliku enampakkumise. Vastavat toimingut avaldaja varasemalt kohtus vaidlustanud ei ole. Maakohus jättis rahuldamata kohtutäituri taotluse menetluse peatamiseks, sest avaldaja on vaidlustanud enampakkumise kuulutamise toimingu.
22.Tulenevalt asjaolust, et kohus ei rahuldanud esitatud avaldust ning sellest, et kohtutäitur ja sissenõudja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja nimekirja tõendavaid tõendeid, jättis kohus menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (TsMS § 172 lg-d 1 ja 10). Määruskaebus
23.OÜ Lamaran Grupp esitas maakohtule 15.06.2016 määruskaebuse ja 05.09.2016 määruskaebuse täienduse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
24.Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohtu määruse põhjendused on vastuolulised ja ekslikud.
25.Kohus jättis sisuliselt hindama kohtutäituri tegevuse avaldaja vara arestimisel. Nõuetekohase põhjendusena ei ole vaadeldav määruses esile toodud asjaolu, et sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil, s.o pangakontode ja rahalise nõude arestimine ei ole viinud täitemenetluses olevate nõuete rahuldamiseni, kuna isegi eeldades kohtu järelduse korrektsust ei anna see alust järelduse tegemiseks, et võlgniku ülejäänud vara arestimine oli tingimata õiguspärane.
26.Avaldaja vara arestimise seaduslikkusele sisulise hinnangu andmata jätmist põhjendas maakohus viitega tsiviilasjas nr 2-13-36021 tehtud Harju Maakohtu 24.09.2013 määrusele, millest tulenevalt nentis kohus kaevatavas määruses, et kohtud on vastavale kohtutäituri tegevusele juba omapoolse hinnangu andnud. Samas jääb kaevatavast määrusest selgusetuks, millist õiguslikku tähendust omistas kohus eelmärgitud asjaolule. Harju Maakohtu 24.09.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-36021 on ainult üks asjas kogutud mitmest dokumentaalsetest tõenditest, mida kohus pidi analüüsima ja hindama, kuid mille kohus jättis tegemata. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtulahend menetlusosalistele kohustuslik üksnes osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti, s.o kohtulahendi resolutsiooni osas. Kuid tsiviilasjas nr 2-13-36021 tehtud Harju Maakohtu 24.09.2013 määruse resolutsioon sätestab üksnes järgmist: „Jätta rahuldamata OÜ Lamaran Grupp kaebus kohtutäitur Priit Petteri 12.07.2013 otsusele täiteasjades nr 017/201017181 ja 023/2012/2498.“ Kohtu selline seisukoht ei saa olla menetlusosalistele siduv vaidluse uuel läbivaatamisel ega võinud vabastada kohut kohustusest uuesti ja täies ulatuses sisuliselt hinnata kohtutäituri tegevust käesoleva menetluse raames. Määruskaebuse esitaja arvates on TsMS § 457 lg 1 kohaldatavus hagita menetluse puhul küsitav.
27.Lisaks ei ole kohus andnud hinnangut vaidlustatud kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele vara müügiks korraldatud 11.06.2015 enampakkumise korraldamisel. Sellest, et arestitud vara lõplik väärtus selgub enampakkumise käigus, ei saa avaldaja hinnangul teha järeldust, et kohtutäituri poolt võlgniku vara ebaõige hindamine ja/või seaduse rikkumine vara hindamisel ei oma üldse õiguslikku tähendust ega too kaasa mistahes õiguslikke tagajärgi. Juhul, kui kohtutäituri poolt arestitud varale määratav
hind ei omaks õiguslikku tähendust, osutuks täielikult ainetuks kogu seaduses sätestatud üksikasjalik regulatsioon arestitud vara hindamise kohta (vt nt TMS § 74), rääkimata juba seaduses ettenähtud täitemenetluse osaliste õigusest määratud hinna vaidlustamiseks.
28.Arusaamatuks jääb ka kaevatavas määruses toodud viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-14-10. Viidatud lahendist ei ole võimalik kas või kaudselt tuletada kaevatavas määruses tehtud järeldust, et arestitud varale kohtutäituri poolt määratav hind ei oma õiguslikku tähendust. Viidatud lahendi p-s 17 võetud seisukohast nähtub lausa vastupidine: kolleegium rõhutab, et TMS § 53 lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Riigikohtu selgitusest tuleneb üheselt, et täituri poolt varale määratav hind ei tohi olla meelevaldne, vaid peab suures plaanis vastama vara harilikule väärtusele, arvestades teatud ulatuses hinnale mõjuda võivaid asjaolusid, milliste olemasolu peab kohus kontrollima ja sisuliselt hindama . Määruskaebuse esitaja juhib tähelepanu, et kõnealustes täiteasjades sissenõudmiseks esitatud nõuded ei sisalda viivist ja seega ei saa need täitemenetluse kestel suureneda.
29.Maakohus jättis tähelepanuta, et avaldaja väitel olid antud juhul arestitud varale täituri poolt meelevaldselt määratud hind vara harilikust väärtusest väiksem mitte 70% võrra, vaid peaaegu kolm korda (26 843 eurot / 9 000 eurot = 2,98). Menetluse edasine käik
30.Puudutatud isikud I ja II palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
31.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 kolleegium ei korda maakohtu määruse põhjendusi.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vara arestimise seaduslikkusele on sisuline hinnang juba antud tsiviilasjas nr 2-13-36021. Samas ei ole maakohus piirdunud üksnes viitega nimetatud tsiviilasjale, vaid on ka põhjendanud, miks nõude arestimisel ei ole rikutud TMS §-st 53 tulenevat üle arestimise keeldu.
34.TMS § 53 lg 1 kaitseb võlgniku huvisid ülemäärase arestimise eest. TMS § 53 lg 1 järgi ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Samas on Riigikohus näiteks kinnisasja arestimise puhul selgitanud, et kinnistu arestimist ei takista ainuüksi see, et kinnistu väärtus on nõudest oluliselt suurem. Kui puudub muu võõrandatav vara, jääks sellisel juhul nõue üldse rahuldamata. Kinnistut ei saa arestida ega müüa n-ö nõude ulatuses, vaid siiski tervikuna. Võlgnik ei ole ka ise pakkunud võimalusi nõude rahuldamiseks (RKTKm 3-2-1-95-15, p 26). Käesoleval juhul on võlgniku nõude arestimine ainsaks võimaluseks täitmisel oleva nõude rahuldamiseks. Võlgnik ei ole pakkunud muid võimalusi nõude rahuldamiseks.
35.Kolleegium on seisukohal, et arestimist ei muuda seadusevastaseks ka kohtutäituri poolt määratud arestitud nõude väärtuse määramine. Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja väitega, et vara väärtus ei saa käesoleval juhul olla väiksem kui 26 843 eurot. Üldjuhul
toimub arestitud vara hindamine võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel (TMS § 74 lg 3). Avaldaja on viidanud sissenõudja ja võlgniku vahelisele kokkuleppele, lähtudes sellest, et sissenõudja on teinud 25.04.2013 ettepaneku määrata vara väärtuseks 26 843,89 eurot (kd I tl 118) ja võlgnik ei ole sellele vastu vaielnud. Ringkonnakohus avaldajaga ei nõustu. Täitetoimikust nähtuvalt on sissenõudja teinud 29.05.2013 kohtutäiturile oma ettepaneku panna nõudeõigus müüki alghinnaga 7 989 eurot (kd I tl 124). Eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et võlgnik ja sissenõudja on leppinud kokku määrata vara väärtuseks 26 843,89 eurot.
36.TMS § 74 lg 4 kohaselt kui võlgnik ja sissenõudja ei saavuta asjade hindamises kokkulepet, samuti kui vähemalt üks nendest ei ole arestimise juures, hindab vara kohtutäitur. Kuna käesoleval juhul ei olnud võlgniku ja sissenõudja kokkulepet vara väärtuse määramise kohta, oli kohtutäitur pädev määrama vara väärtust. Kohtutäituri määratud hinnaga mittenõustumisel on avaldajal olnud võimalik hinda vaidlustada. Asja materjalidest nähtuvalt ongi kohtutäitur pärast avaldajapoolset hinna vaidlustamist pöördunud TMS § 74 lg 8 kohaselt kohtusse, taotledes uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult (tsiviilasi nr 2-15-9062). Seega on õige kohtutäituri seisukoht, et käesolevas tsiviilasjas ei saa lahendada vaidlust arestimisaktis märgitud hinna osas. Avaldaja õigus vaidlustada kohtutäituri määratud vara väärtust on käesoleval juhul avaldajale tagatud. Avaldajal ei ole mingit seadusest tulenevat õigust vaidlustada kohtutäituri määratud hinda väljaspool TMS §-s 74 seatud piire. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
38.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja selles osas pole maakohtu määrust vaidlustatud.
39.Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Puudutatud isikutel menetluskulude puudumise tõttu tuleb jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.