Määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 5 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nikolai Lilitškin esitas 22. novembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus ning kohustada vanglat lõpetama telefonikõnede piirangud. Kaebuses on esitatud taotlused õiguskaitse kehtestamiseks, riigilõivust vabastamiseks, tõlkimisel menetlusabi andmiseks, advokaadi määramiseks ja kaebusest koopia saamiseks. N. Lilitškin selgitas, et on korduvalt kirjalikult nõudnud telefoni võimaldamist vastavalt vangistusseaduse (VangS) §-le 23, kuid seda pole antud. Kaebaja koostas 19. novembril 2020 vangla direktorile nõude, kohustada personali täitma VangS § 28 ja 29, Riigikohtu
13.novembri 2007. a otsust nr 3-3-1-46-07 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsust nr 1555/04 § 152-160, kuid kontaktisik ületas oma ametiseisundit, ei andnud käiku kaebaja seaduslikele nõudmistele, piirates õigust pidada sidet välismaailmaga ja sekkus isikliku perekonnaeraelu korrespondentsiõigusesse. Kaebaja koostas 20. novembril 2020 vaide personali tegevusetuse peale. Seda ei võetud õigusvastaselt menetlusse. Kaebaja koostas 21. novembril 2020 teise vaide, mida õigusvastaselt ei võetud menetlusse otsese keelelise diskrimineerimise põhjusel, järelikult VangS § 11 lg 5 alusel on kohtueelne menetlus läbitud.
2.Vastusena 24. novembri 2020. a kohtumäärusele esitas Tartu Vangla 27. novembril 2020 kohtule seisukoha N. Lilitškini esialgse õiguskaitse taotluse kohta ning kohtueelse menetluse materjalid. Tartu Vangla on kokkuvõtlikult seisukohal, et N. Lilitškinile on tagatud piisavad võimalused telefoni kasutamiseks ning esitatud õiguskaitse taotlust ei saa lugeda põhjendatuks.
3.Tartu Halduskohus palus 30. novembri 2020. a kohtunõudes N. Lilitškinil täpsustada, milliste telefonikõnedele seatud piirangute küsimuses soovib ta esialgse õiguskaitse kohaldamist ning millised on taotlejale tekkivad tagajärjed, mida on kaebuse/vaide rahuldamise korral võimatu või keeruline kõrvaldada.
4.Tartu Halduskohtusse saabus 4. detsembril 2020 N. Lilitškini vastus kohtunõudele, milles kaebaja selgitas, et nõudis kõrgemalseisvate kohtute ja nende otsuste tõlgenduste täitmist ja helistamist puhkepäevadel, kuid kontaktisik keelas selle ära. Esialgse õiguskaitse meetmeks vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 251 on vangla kohustamine täita VangS § 28, anda nõudmisel telefon helistamiseks kaitsjale sealhulgas puhkepäevadel ja pühade ajal ning seejuures ei pea kinnipeetav selgitama, miks ta soovib helistada konkreetsesse ametiasutusse ja millal, millisele ametiisikule või kaitsjale graafiku järgi või väljaspool seda. Samuti vajab N. Lilitškin telefonikõnede teostamist, et suhelda esindajatega omandi kasutamiseks ja käsutamiseks – kui tulevad ostjad, peab kaebajal olema esindajatega side, et kasutada kauplemisõigust kaasomaniku ja ostjaga sh puhkepäevadel ja päevadel, mida kodukorras ei ole.
5.Tartu Vangla esitas 9. detsembril 2020 vastuse kohtunõudele, mille kohaselt ei ole vangla veel vastanud kinnipeetava taotlusele, milles ta soovib enda nõudmise järgi helistamiste võimaldamist. Vangla edastas kohtule N. Lilitškini vaide tagastamise otsuse nr 1-11/629-4 ning teatas, et täiendavaid pöördumisi kinnipeetav lisaks eelnevalt edastatutele esitanud ei ole.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus annab esmalt hinnangu esitatud kaebuse menetlusse võtmise võimalikkusele (I), seejärel lahendab kaebaja taotluse advokaadi määramiseks (II) ning viimaks lahendab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (III) ja taotluse väljastada kaebajale kaebusest koopia (IV). I
7.HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Võttes arvesse kaebaja poolt kohtule esitatud pöördumisi mõistab kohus, et N. Lilitškin on esitanud kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajal helistada üksnes kaebaja vastava nõudmise korral (s.t ilma vastava põhistuseta ning kaebajale sobival ajal). Kuigi kaebaja on kaebuses esitanud ka nõude Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses telefonikõnede teostamise piiramisega, märgib kohus, et eraldiseisva õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks puudub vajadus, kuna kohustamisnõue on hõlmatud õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Tuvastamisnõude esitamiseks puuduks tõhusama vahendi leidumise tõttu kaebajal ka kaebeõigus (vt HKMS § 45 lg 2).
8.HKMS § 120 lg 1 p 8 järgi kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
9.VangS § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et
kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
10.Kaebaja on esitatud kaebuses märkinud vanglale taotluse esitamist ning sellele reageerimata jätmisel kahe vaide esitamist. Tartu Vangla 27. novembri 2020. a vastuse kohaselt registreeriti kaebaja taotlus 25. novembril 2020 nr-ga 2-3/4044-1 ning sellele vastatakse ettenähtud aja jooksul. Samas märkis vangla, et vanglale on jõudnud kirja teel edastatud vaie, mille postitamise aega ei ole ümbrikule märgitud, kuid kinnipeetav ise on selle koostamise ajaks vaidele märkinud 20. november 2020 (registreeritud vanglas 21. novembril 2020 nr 1-11/629-1 all). Nimetatud vaides taotles kaebaja vanglapersonali kohustamist tooma talle telefoni 20. novembril 2020 esitatud nõude kohaselt. Teist vaiet kinnipeetav esitanud ei ole. 9. detsembril 2020 edastas vangla kohtule N. Lilitškini vaide tagastamise otsuse nr 1-11/629-4 ning andis teada, et vangla ei ole veel vastanud kaebaja taotlusele, milles ta soovis enda nõudmise järgi helistamiste võimaldamist.
11.Kaebuse esitamine Tartu Vangla kohustamiseks on lubatav vaid juhul, kui vaie on tagastatud ebaõigesti, mistõttu kontrollib kohus, kas Tartu Vangla tagastas kaebaja vaide õiguspäraselt.
12.Tartu Vangla tagastas N. Lilitškini vaide ettekirjutuse tegemise nõudes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel, kuna N. Lilitškinil puudus õigus vaiet esitada. Vangla selgitas, et vanglale teadaolevalt esitas kinnipeetav 20. novembril 2020 vanglale võõrkeelse taotluse, mis võeti menetlusse ning registreeriti numbriga 2-3/4044-1. Tõlkest saabus see taotlus 27. novembril 2020. 1. detsembri 2020. a seisuga ei ole selles asjas menetlust veel lõpuni viidud, võetud vastu sellekohast otsust ega ei ole ületatud selleks ettenähtud menetlustähtaegasid. Seega puudub vangla hinnangul käesolevas menetlusetapis N. Lilitškinil vaideõigus.
13.Kohus leiab, et Tartu Vangla järeldus kaebaja vaideõiguse puudumise kohta on õiguspärane ning kaebajal puudus HMS § 71 lg 1 mõttes õigus vaiet esitada. Kuna Tartu Vangla polnud veel lahendanud kaebaja 25. novembri 2020. a avaldust nr 2-3/4044-1 ning Tartu Vangla kodukorra p 11.1.3 kohaselt on taotlusele vastamise tähtaeg 30 päeva, pöördus seega kaebaja vangla poole ennatlikult.
14.Kuivõrd kaebaja vaie tagastati õiguspäraselt ning Tartu Vangla poolt kohtule esitatud vastustest nähtuvalt pole vangla lahendanud kaebaja 25. novembri 2020. a avaldust nr 2-3/4044-1 ning möödas ei ole ka taotlusele vastamise 30-päevane tähtaeg, mis annaks kaebajale õiguse vaiet esitada, ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud ning kaebus ei ole menetletav. Seega tagastab kohus N. Lilitškini kohustamiskaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
15.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
16.Kaebuses on N. Lilitškin muuhulgas taotlenud advokaadi määramist, millest kohus saab aru, et N. Lilitškin soovib riigi õigusabi korras esindajat käesolevas haldusasjas.
17.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
18.Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse ja vastuse kohtunõudele, millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi vangla vastu, ei ole kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks (vt määruse I osa). Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus N. Lilitškini taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata. III
20.Vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 6 tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõiv 15 eurot. N. Lilitškin on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. Kohus võtab taotluse lahendamiseks haldusasja materjalide juurde HKMS § 62 lg 2 alusel väljavõtte N. Lilitškini vabakasutuskontost ajavahemiku 22. juuli kuni 21. november 2020 kohta.
21.Kuna N. Lilitškini vanglasisese isikukonto väljavõttest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta nähtub, et lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15 ei suuda taotleja oma majandusliku seisundi tõttu 15 euro suurust menetluskulu tasuda, on menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomiast lähtuvalt mõistlikuks vabastada N. Lilitškin HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
22.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
23.Vaatamata sellele, et kaebaja on vastuses kohtunõudele teatanud, et taotleb esialgse õiguskaitse abinõuna vangla kohustamist anda nõudmisel telefon helistamiseks kaitsjale sealhulgas puhkepäevadel ja pühade ajal ning seejuures ei pea kinnipeetav selgitama, miks ta soovib helistada konkreetsesse ametiasutusse ja millal, millisele ametiisikule või kaitsjale graafiku järgi või väljaspool seda, mõistab kohus, et kaebaja eesmärk on mitte üksnes kaitsjale helistamise võimaldamine kaebaja nõudel, vaid laiemalt helistamine igale kaebaja poolt soovitud isikule. Nimelt on kaebaja vastuses kohtunõudele mh selgitanud, et ta vajab telefoni selleks, et suhelda oma esindajate, esindatavate ja perekonnaliikmetega.
24.HKMS § 249 lg 5 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks võib taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Võttes arvesse, et kaebaja esitas esialgse õiguskaitse taotluse ajal, mil ta oli esitanud Tartu Vanglale vaide ja seda ei olnud veel lahendatud, leiab kohus, et N. Lilitškini esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav.
25.Selleks, et kohus saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotluse, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel tuleb arvestada abinõu kohaldamata
jätmise vahetut ning faktilist mõju isiku olukorrale (Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-50441, p-d 10-11). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab eelkõige ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad kaebaja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.
26.N. Lilitškin selgitas 4. detsembril 2020 kohtusse saabunud vastuses, et kaebaja lukustati ööpäevaringselt kambrisse, samuti piirati tema telefonikõnesid ja sellega jäeti ilma sidepidamisest välismaailmaga. Vangla peab täitma VangS § 28 ning andma nõudmisel telefon helistamiseks kaitsjale sh puhkepäevadel ja pühade ajal, ilma igasuguseid põhjendusi esitamata. Kaebaja ei hakka vanglale teatama, kellele, milleks ja miks soovib kasutada seaduslikku õigust helistada telefoniga. Helistamise võimalus tuleb anda ka teistel nädalapäevadel, peale kodukorras ette nähtud ühe päeva, kuna lähtudes 10-minutilisest kõnepiirangust võib muutuda võimatuks helistamine teistele isikutele. N. Lilitškin vajab telefoni selleks, et suhelda esindajatega oma Tartus Pikk 48 asuva omandi kasutamiseks ja käsutamiseks. Näiteks kui tulevad ostjad, peab kaebajal olema side esindajatega, et kasutada kauplemisõigust. Lisaks on kaebaja ise oma sugulaste esindaja.
27.Kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaebaja jaoks pöördumatuid ega hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ei saabu, samuti ei pea kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel taluma ebamõistlikke piiranguid.
28.Helistamise võimaldamise puhul on tegemist toiminguga, mille minimaalne sagedus on reguleeritud õigusaktidega: VangS § 28 lg-st 1 koosmõjus justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 51 lg-ga 2 võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. VSKE § 51 lg 2 ls 3 kohaselt nähakse täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus ette vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra p 13.8.1 järgi tagab vangla kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas, seejuures toimub üldjuhul telefoni kasutamine kella 9.00-st kuni 18.00-ni, kaebaja puhul kolmapäeviti ja reedeti. Vangla kodukorra p 13.8.5 järgi kinnipeetavale, kes on õigeaegselt esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, võimaldatakse telefoni kasutada kodukorra p-s 13.8.1 nimetatud päeval ühel korral kuni 10 minutit. Telefoni kasutamise aeg hõlmab telefoninumbrite valikut, ooteaega ja kõnet. Erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. Seega on õigusaktidest tulenev miinimumnõue kaebaja suhtes täidetud. Ka on vangla rõhutanud, et graafiku alusel helistamise käigus ei seata mingeid piiranguid isikute osas, kellele kinnipeetavad eelnevalt enda valitud kellaaegadel vastavatel päevadel telefonikõnesid võivad teostada, samuti ei ole vajalik selleks eraldi taotluse ega sellega kaasnevate andmete esitamine.
29.Seejuures on vangla välja toonud, et vangla ei sea piiranguid graafikuväliselt helistamiseks isikutele, kes on välja toodud VangS § 28 lg-s 3. Küll aga on selle eelduseks kinni peetava isiku poolt kirjaliku taotluse esitamine andmetega, millelt nähtub soovitud helistamise aeg, helistamise adressaat ning number millele soovitakse helistada. Lisaks selgitas vangla, et enda taotluse põhjendamine võib tulla kõne alla üksnes juhul, kui kinni peetav isik soovib graafikuväliselt teostada helistamist mõnel muul perekondlikul või erakorralisel põhjusel. Senise praktika kohaselt lastakse piiramatult veel helistada esindajatele, kes ei kuulu VangS § 28 lg-s 3 loetletud isikute hulka, kuid kelle osas on kinnipeetav tõendanud enda esindamise konkreetse menetlusega seonduvates õiguskaitselistes küsimustes. Pelgalt väitest esindamise kohta siinkohal ei piisa, see annaks liigse võimaluse kinnipeetavatele selle õiguse kuritarvitamiseks ning alusetult nõuda piiramatult helistamist enda äranägemise järgi kõikidele isikutele olenemata kas tegu on päriselt esindajatega või mitte.
30.VangS § 28 lg-st 3 tuleneb, et kaitsjale või advokaadist esindajale või riigiasutusele helistamise piiramine ei ole lubatud, kuid sellest ei saa järeldada, et taotlejal oleks õigus telefoni kasutada mistahes ajal ja mistahes ulatuses. Sättest tuleneva keelu eesmärk on vältida olukorda, kus helistamise võimalus on sedavõrd piiratud, et isikul ei ole sisuliselt võimalik kaitseõigust teostada (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 9). Tartu Vangla ei ole kohtu hinnangul selle põhimõtte vastu eksinud. Samuti on VangS § 28 lg-s 21 sätestatust tulenevalt õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Kohus on seisukohal, et taotluse esitamine vangla poolt nõutaval viisil on õiguspärane ning kohtule esitatud dokumendid ei võimalda järeldada taotleja kaaluka põhiõiguse intensiivset riivet, mis õigustaks praegusel juhul üldreeglist erandi tegemist ning võimaldada kaebajal helistada kaebajale sobival ajal üksnes tema vastava nõudmise korral ilma igasuguse taotluseta kaebaja poolt soovitud isikule. Ühtlasi muudaks kaebaja poolt taotletud abinõu ehk selliste üldsõnaliste taotluste rahuldamine ebaülevaatlikuks helistamisõiguse kasutamise ning selle üle järelevalve teostamise. See ei oleks kooskõlas VangS § 28 lg-ga 3.
31.Eeltoodud põhjendustele tuginedes ei pea kohus põhjendatuks kohaldada esialgset õiguskaitset ning N. Lilitškini esialgse õiguskaitse taotlus tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu jätta rahuldamata. IV
32.N. Lilitškin taotles esitatud kaebuses kaebusest koopia väljastamist vastavalt EIÕK §-le 34. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus, et kaebajale on kaebuse koopia vajalik EIK-le kaebuse esitamiseks.
33.HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju, kusjuures nimetatud õigust võib piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel. Antud juhul HKMS § 79 lg-s 1 loetletud aluseid ei esine. Lisaks osutatud piirangutele on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et ka HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada, piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju (8. septembri 2015. a määrus kohtuasjas nr 3-7-1-502-15). Viidatud määruses selgitas kolleegium: „Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. [---] Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks.“
34.Praegusel juhul puudub N. Lilitšknil vajadus antud asjas esitatud kaebusest koopia saamiseks, kuivõrd riigisiseste õiguskaitsevahendite mitteammendumise tõttu ei ole täidetud konventsiooniga ette nähtud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid. Kaebaja peab enne EIK-i kaebusega või esialgse õiguskaitse taotlusega pöördumist esmalt kasutama siseriiklikult kõiki võimalusi, sh peab olema tehtud siseriiklik lõplik kohtuotsus. Hetkel on lõpplahendi teinud üksnes Tartu Halduskohus. Samuti ei ole N. Lilitškin koopia saamise taotluses märkinud, et nimetatud dokument oleks vajalik esitamiseks EIK-i mõne muu kohtuasjaga seoses.
35.Seetõttu puudub kaebajal ilmselgelt põhjendatud vajadus enda õiguste kaitseks kaebusest ärakirja saada ning kohus jätab N. Lilitškini taotluse kaebusest koopia väljastamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.