Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

3-15-1914

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-1914 materiaalselt õigusvastane. Kohalik omavalitsusüksus oleks pidanud loa välja andma, kui kooskõlastav organ on õigusvastaselt jätnud kooskõlastuse andmata (menetluse ajal kehtinud ehitusseaduse redaktsiooni § 23 lg 1). Seevastu venitas vastustaja menetlusega nii kaua, kui jõustus praegu kehtiv ehitusseadustik (EhS), mille § 120 lg 1 näeb ette, et ilma Kaitseministeeriumi kooskõlastuseta ei või tuulikupargi ehitusluba välja anda. EhS § 120 lg 4 alusel vastu võetud rakendusmäärusega on Varja tuulikupargile (nagu paljudele teistele tuuleparkidele) ehitusloa väljastamise võimalus kaotatud. Selliselt kaebajate õiguste piiramine on vastuolus hea halduse põhimõtte, põhiseaduse (PS) § 10 ja mitmete teiste põhimõtetega (PS §-d 31, 32). Vastustaja tegevus ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel oli õigusvastane ka kooskõlastamata jätmiseks õigusliku aluse puudumise tõttu. LennS § 35 lg 61 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioon ei sätestanud kooskõlastuse andmata jätmise või andmise tingimusi ega sisustanud neid. Tegemist on pädevusnormiga. LennS § 35 lg 61 ei saa seega olla vastustaja tegevuse õiguslik alus. Kaitseministeeriumi põhimääruse § 6 ei saa olla volitusnormiks, sest ei sätesta tingimusi, millal tuleks kooskõlastus anda, vaid määratleb abstraktselt Kaitseministeeriumi valitsemisala. Seega ei nähtu 30.06.2015 otsusest, milline õigusakt on selle aluseks. Õiguslik alus ei saa tuleneda salajastest dokumentidest. Radari kattealale kehtestatud nõuete osas viitab vastustaja NATO dokumentidele, mis pole seadused ja neid ei ole seadusega ratifitseeritud. NATO dokumentide alusel ei saa isikute õigusi piirata ning need ei saa olla haldusaktide ega toimingute õiguslikuks aluseks. Selliseks õiguslikuks aluseks ei saa olla ka Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkiri nr 327-K, sest tegemist pole õigusnormi (üldnormi), vaid üksikaktiga. Lisaks pole käskkiri avalikustatud, mistõttu ei saa see olla suunatud kolmandatele isikutele. Seega on tegemist haldusorgani siseaktiga, mis ei saa olla siduv kolmandatele osapooltele (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-77-14, p 18), samuti neile kehtestatud piirangute aluseks. Pärast otsuse tegemist on vastustaja muutnud õigusakte selliselt, et tal oleks tuulikuparkidele kooskõlastuse andmisest keeldumiseks õiguslik alus. Sellega möönab vastustaja, et seni tal vastav õiguslik alus puudus. Kui kriteeriumid, millest lähtudes otsustada tuuleparkide kooskõlastamise üle, tuli kehtestada alles 01.07.2015, mil jõustus kaitseministri määrus „Riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“, siis ilmselgelt ei eksisteerinud neid kooskõlastusmenetluse ajal ja vastustaja oli sellest teadlik. Sõltumata LennS § 35 lg-st 61 pidi Kaitseministeerium lähtuma mingitest kriteeriumidest, s.o. arvväärtustest, mis kirjeldaksid tuulepargi lubatud ja keelatud mõju riigikaitselistele ehitistele. Vastustaja selliseid kriteeriume selgitanud ei ole, mistõttu pole tema tegevus kontrollitav. Tuulikupargi rajamist võiks keelata siis, kui sellega kaasnevad negatiivsed mõjud ületavad mingit lävendit, mis on seatud, kaaludes erinevaid era- ja avalikke huve. Kaitseministeerium ei ole selgitanud, milline see lävend on. Kaebajatel ei ole võimalik tõendada, et Varja tuulepark ei avalda Kellavere radarile liigset mõju, kuni pole selge, milline mõju on lubatav. Vastustaja seisukoht mõjutuste lubatavuse osas on olnud haldus- ja kohtumenetluses vastuoluline. Haldusmenetluses on vastustaja läbivalt viidanud mõjude vähendamisele, kuid kohtumenetluses on asunud ootamatult viitama vajadusele mõjud täielikult välistada (st nulltolerants mõjude suhtes). Vastustaja on ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel kasutanud diskretsiooniõigust valesti ja jätnud arvestamata olulised asjaolud. Nii on vastustaja jätnud sisuliselt tähelepanuta kaebajate esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsid. Samas on Kaitseministeerium lähtunud asjasse puutumatust Kaitseväe 04.07.2011 analüüsist „Varja tuulikupargi võimalik mõju 3(18)

3-15-1914 õhuseireradarile TPS-77“, mis on seitse aastat vana ja koostati enne kooskõlastuse andmist. Pärast selle analüüsi koostamist on vastustaja andnud kooskõlastuse Varja tuulepargi planeeringule, kusjuures tingimusteta on kooskõlastatud tuulikute arv, koordinaadid ja kõrgus. Seega ei saanud sama analüüs kooskõlastusmenetluse raames anda alust teistsugusele järeldusele. Vastustaja on otsuses rõhutanud, et lähtub Varja tuulikupargile kooskõlastuse andmisel ainult riigikaitselistest kaalutlustest. Vastustaja on jätnud kaalumata era- ja avaliku huvi. Tegemist on diskretsiooniveaga, mida ei ole võimalik parandada halduskohtumenetluse käigus. Kaitseministeeriumi tegevus on olnud vastuoluline ja rikutud on hea halduse põhimõtet. Vastustaja on varasemalt nõustunud nii TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsi kui ka Varja tuulepargi eelprojektiga. AS Raisner edastas 26.11.2013 Kaitseministeeriumile Varja (Lüganuse) tuulikupargi paigutuste võrdleva analüüsi. Kaitseministeeriumi esindaja AI 29.01.2014 e-kirjas anti seejärel tingimuslik nõusolek tuulepargi rajamiseks. Kaebajad on kõik nimetatud kirjas välja toodud tingimused täitnud, kuid vastustaja keeldus sellest hoolimata kooskõlastust andmast. LennS § 35 lg 61 kolmanda lause sõnastus toetab kaebajate tõlgendust, et kooskõlastus on Kaitseministeeriumi poolt juba antud. Olukorras, kus Kaitseministeerium andis AI isikus 29.01.2014 lõplikult tingimused, mille esinemisel ta ehitusprojekti kooskõlastab, on juba see kiri ise materiaalselt käsitatav ehitusprojekti kooskõlastusena. Kui riik on näinud LennS § 35 lg-ga 61 ette tuulepargi ehitamiseks (st põhiõiguste piiranguna) vajaduse hankida kooskõlastus Kaitseministeeriumilt, siis vastustaja peab selle andmise otsustama ning ta ei või sellest ilma seadusest tuleneva aluseta keelduda. Olukorras, kus vastustaja aktsepteeritud praktika kohaselt pidi kooskõlastuse hankima kaebaja, aga mitte teine haldusorgan, peaks rakenduma seaduse üldine loogika (HMS § 16 lg 2), et tähtajaks mittevastamisel loetakse kooskõlastus antuks. Vastustaja pole kunagi selgelt öelnud, millal julgeolekuoht nii palju muutus, et enam Varja tuulikuparki ei võinud rajada. Ka AI 25.01.2012 presentatsioonist (lk 7) nähtub, et Varja tuulepargi asukoht Ida-Virumaal oli juba 2012. a jaanuaris identifitseeritud konfliktipiirkonnana. Sellest hoolimata on vastustaja andnud lubadusi, millega on kaebajatele tekitatud ootus, et Varja tuulepark kooskõlastatakse. Kaebaja on neid seisukohti arvestades teinud kulutusi ja saanud õigusvastase keeldumise tagajärjel kahju. Põhjendamatu on väide, justkui oleks julgeolekuolukorra muutumine põhjus, miks kohelda Varja tuuleparki erinevalt Aidu ja Purtse I tuuleparkidest. Väidetavad NATO reeglid, millele vastustaja tugineb, on Eestile kehtinud alates NATO-ga liitumisest. Otsuses ei ole põhjendatud ega viidatud, millal julgeolekuolukord muutus, millest järeldub riigi julgeolekuolukorra muutumine ning mis on vastava muutuse määr. Isegi kui julgeolekuolukord on halvenenud järkjärgult, peaks vastustaja olema võimeline esitama konkreetsed argumendid ja tõendid, miks just konkreetses haldusmenetluses senist praktikat muudeti. Varja, Aburi, Aidu ning Purtse I tuulepargid on võrreldavad rajatised, mis on väga sarnases asukohas, sarnaste mõõtmete ning omadustega, avaldaksid sarnast mõju Kellavere radarile ning mida kooskõlastati Kaitseministeeriumiga peaaegu samal ajal sarnases planeerimissituatsioonis. Nimetatud tuuleparkide rajajad moodustavad võrreldava grupi, keda tuleb kohelda võrdselt. Julgeolekuolukord ei saa olla muutunud neist vaid ühe suhtes. Vastustaja on juba haldusmenetluses seadnud Varja tuulepargi kooskõlastamiseks rangemaid tingimusi, kui seati teiste tuuleparkide rajamisel. Ühegi võrreldava tuulikupargi puhul ei ole nõutud nii paljude analüüside ja mudelite esitamist kui Varja puhul. Aburi, Aidu ning Purtse I tuuleparkidele kooskõlastuste andmine kinnitab, et tuulikupark ei mõjuta radarit sellisel määral, et see kujutaks ohtu radarile või julgeolekuohtu riigile. Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.

4(18)

3-15-1914 Kaebajad ei tea tänaseni, milliseid andmeid vastustaja kooskõlastuse andmiseks vajada võib, kuivõrd vastavate andmete nimekiri on konstantses muutumises. Vastustaja on valesti hinnanud tõendeid ja eksinud faktide tuvastamisel. Kaitseministeerium on otsuse p-s 4 tuginenud esitatud loetelule analüüsi väidetavatest puudustest. Kaebajad esitasid koos kaebusega TTÜ Küberneetika Instituudi arendusjuhi VK selgitused väidetavatele puudustele. Vastustaja esitatud Kaitseväe õhuseiredivisjoni ülema major HL vastus VK ekspertarvamusele ei ole asjakohane. Selle koostamise aega arvestades on ilmselge, et nendest kaalutlustest ei lähtutud toimingu tegemisel. Kaebajad ei pidanud tõendama mõjude puudumist Kellavere radarile. Siiski on kaebajad haldusmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt seda teinud ning vastustajal puudub mistahes alus ehitusprojekti kooskõlastusest keeldumiseks. Kogutud tõendid kinnitavad, et just Kellaveres kasutatav radaritüüp TPS-77 on ülemaailmselt tuntud kui tuulepargikindel radar. Seega on ebaõige vastustaja väide, et Varja tuulepargi rajamise välistab oluline mõju Kellavere radarile. Seda kinnitavad ka radari tootja kodulehel avaldatud andmed, mille kohaselt suudab TPS-77 avastada madalal lendavaid sihtmärke tuulikuparkide ümbruses. Kohustamiskaebus on asjakohane. Menetluse tulemusena ei ole tuvastatud ühtegi põhjust, mis võiks õigustada kooskõlastuse mitteandmist. Seetõttu on tegemist kohtupraktikas käsitlemist leidnud olukorraga, kus haldusorgani kaalutlusõigus on redutseerunud nullini (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-66-09, p 13). Et Kaitseministeeriumi diskretsiooniõigus on redutseerunud nullini, paluvad kaebajad kohtul kohustada Kaitseministeeriumit kindla sisuga tegevuseks – andma välja positiivne kooskõlastus Varja tuulepargi ehitusprojektile.

5(18)

3-15-1914 HMS § 16 lg-le 2 saab tugineda haldusorgan, kes peab lõplikult taotluse lahendama. Kaebajad ei ole haldusorganid. HMS § 16 lg 2 kohaselt ei saa sellele tugineda taotluse esitanud isik suhtes haldusorganiga, kes peab taotluse lõplikult lahendama. Kaebajad ei ole osutanud ühelegi materiaalõiguse normile, mida vastustaja oleks kooskõlastustaotluse kooskõlastamata jätmisega rikkunud. Kaebajad ei ole tõendanud, et nad üldse oleks kohaliku omavalitsuse poole ehitusloa taotlusega pöördunud. Väited venitamisest ja PS väidetavast rikkumisest on paljasõnalised ja sisustamata. LennS § 35 lg-s 61 osundatud 30-päevase tähtaja möödumine ei anna võimalust jaatada seda, et kooskõlastust saaks lugeda antuks. Kaebajate käsitlus LennS § 35 lg-ga 61 seonduvast volitusja pädevusnormist on asjatundmatu ja irrelevantne. Kaebajate väited sellest, et LennS § 35 lg 61 alusel ei saa vastustaja üldse teha kooskõlastusotsust, on vastuolulised, kuna kaebajad ise taotlevad kõnealuse normi alusel tuvastada, et kooskõlastus on vastustaja poolt antud. LennS ja HMS regulatsiooni kohaselt on kooskõlastuse andmine või andmata jätmine vastustaja kaalutlusotsus. Vastustaja põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et vastustaja saab ja peab oma tegevuses lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest. Vaidlustatud otsuse p-s 1 on välja toodud, et riigikaitse korraldamisel, elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel, mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO standardis ja dokumendis ning Kaitseväe juhataja käskkirjas. Vastustaja ülesandeks on tagada Eesti Vabariigi ja lähiregioonis oleva NATO välispiiri julgeolek. Seega on otsuses selle õiguslikke aluseid käsitletud üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus ulatuses, lähtuvalt nende avalikustamise piirangutest. Ebaõige on kaebajate väide, et vastustaja ei saanud kooskõlastusmenetluses tugineda salastatud teabele. Põhja-Atlandi leping paneb Eesti Vabariigile kohustuse omada võimekust välisrünnakute tõrjumiseks nii oma territooriumi kui ka Põhja-Atlandi piirkonna kaitseks. Radarid, olles osa NATO ühtsest integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist, on selliste kohustuste täitmisel üheks olulisemaks vahendiks. Välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada täitevvõimu poolt. Vastustaja on täitevvõimu osa ning tal on kohustus tagada Põhja-Atlandi lepingu täitmist. Eesti Vabariik on kohustatud täitma ka standardeid, juhiseid ning dokumente, mis on vastu võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et vastutajal on õigus, aga ennekõike kohustus, juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest. Kaitseministri 26.06.2015 määruse „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (jõustus 01.07.2015) vastuvõtmise faktist ning selle seletuskirjast ei saa järeldada, et enne 01.07.2015 ei eksisteerinud riigi huvide kaitsmiseks kehtestatud üheselt mõistetavaid kriteeriume seonduvalt radarite töövõimega ning kattealaga. Otsuse aluseks olevad dokumendid olid olemas otsuse tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad ning neist tuleb juhinduda. Vastavalt määruse seletuskirjale on selles sätestatud riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumide avalik osa. Seletuskirjas on viidatud täpselt samadele NATO standardile ning dokumendile ja Kaitseväe juhataja käskkirjale, millele tuginevalt vastustaja on teinud vaidlustatud otsuse. Seejuures on selgitatud, et nõuded radari kattealale tulenevad just nimetatud dokumentidest. Vastustaja tegevus kooskõlastamisel on kontrollitav. Vastustaja on korduvalt kaebajatele selgitanud, et jätab tuuleparkide ehitusprojektid kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulepargi mõjude vähendamiseks ja tagatud piisav radarkattepildi kvaliteet ning radari töövõime. Varja tuulikupargi teemaplaneeringu tingimuslikus kooskõlastuses on vastustaja mh selgitanud, et eelnevalt 6(18)

3-15-1914 nimetatud tingimuste täitmiseks võib vähendada tuulikute kõrgust, arvu, muuta asukohta jne. Vastustaja ei saa kaebajatele ette kirjutada tingimusi, millele tuulikud vastama peavad. Vastustaja on otsuses selgitanud, et mõju radarisüsteemi kaugvaatlusfunktsioonile peab puuduma, kuna mis tahes mõjutus ei ole lubatud. Samuti on viitega Õhuväe õhuseiredivisjoni 29.06.2015 analüüsile selgitatud, et arvestades planeeritava tuulikupargi asukohta, ei ole riigikaitselistel kaalutlustel lubatud Kellavere radari töövõime vähenemine mistahes ulatuses. Fakt, kas tuulikupark omab negatiivset mõju radarile, selgub kaebajate poolt vastustajale antud algandmete alusel teostatavast analüüsist, mis tuvastab, kas NATO standardist ja dokumendist ning Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõudeid on võimalik täita. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Kaebajatele on alates tuulepargi teemaplaneeringu tingimuslikust kooskõlastusest (24.10.2011) teada vastustaja lähtekohad ja positsioon (tuuleparki pigem püstitada ei saa) kooskõlastusmenetluses. Varja tuulikupargiga seonduvalt on vastustaja läbiv ja muutumatu seisukoht olnud see, et tagatud peab olema piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Vastustaja ei ole oma lähtekohti kooskõlastusmenetlusega seonduvalt haldusmenetluses ega kohtumenetluses muutnud. Vastustaja ei ole kunagi lähtunud vaid sellest, et tuulepargi mõju radarile tuleb vähendada. Kaebajate etteheide kaalutlusõiguse teostamise ebaõigsusest on paljasõnaline. Sisutud on kaebajate etteheited hea halduse põhimõtte rikkumisest. Vastustaja ei ole kunagi nõustunud Varja tuulepargi eelprojektiga ja TTÜ Küberneetika Instituudi konkretiseerimata analüüsiga. Kindlasti ei anna väidetav nõustumine alust nõuda vastustajalt kooskõlastust ehitusprojektile (eelprojekt). Kaebajad on 13.01.2014 e-kirjast teinud meelevaldseid järeldusi. Asjaolu, et Kaitsevägi on analüüsi iseenesest pidanud kvaliteedilt heaks ning järeldusi õigeks, ei tähenda seda, et vastustaja oleks pidanud kaebajatele andma positiivse kooskõlastusotsustuse. Viidatud e-kiri ei seondu praeguses asjas vaidlustatud otsusega. Samuti pärineb see ajast, mil kaebajad ei olnud esitanud kooskõlastustaotlust ehitusprojekti kooskõlastamiseks. Seega ei saanud ekirjast kaebajatele tuleneda õiguspärast ootust, mis õigustaks kaebajatel investeeringute tegemist. Kirjast ei ole võimalik teha järeldust, et kaebajatel on reaalselt võimalik tuuleparki püstitada ja kasutada. Lisaks ei omanud kirja koostaja pädevust kaebajatele mis tahes lubadusi anda (mida ei ole ka tehtud). Kirjas on üksnes selgitatud, et haldusmenetlusega saab alustada ja menetluses tuleb välja selgitada, kas tuulikupargi rajamine on üldse võimalik. Teemaplaneering ei anna isikule õigust midagi rajada. Teemaplaneeringu tingimuslikus kooskõlastuses avaldas vastustaja selgelt, et tal on õigus jätta tuulikute ehitusprojektid kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulikupargi mõjude vähendamiseks ja tagatud piisav radarikattepildi kvaliteet ning radari töövõime. Vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Julgeolekuolukorra muutus on tõendatud vastustaja 17.06.2016 menetlusdokumendi lisaga 1. Erinevate tuulikuparkide loetlemisega, mille üks või teine etapp on saanud vastustajalt kooskõlastuse, ei ole võimalik võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tõendada. Kaebajate nimetatud tuulepargid ei ole võrreldavad ei tehnilistest parameetritest, asukohtadest ega kooskõlastusetappidest lähtuvalt. Lisaks ei ole ühegi võrreldud tuulikupargi asukoht suhtes radariga võrreldav. Võttes arvesse, et kaebajatel ei ole juurdepääsu kogu asjakohasele teabele, ei ole kaebajate väited seonduvalt tõendamiskoormuse jaotuse ja tõendite hindamisega tõsiseltvõetavad. Kaebajatel puuduvad andmed ja teadmised väitmaks, et tuulikupargi mõju Kellavere radarile ei ole oluline. Kaebajad tuginevad n-ö avalikele andmetele, mis ei kajasta tegelikku olukorda.

7(18)

3-15-1914 Kaebajad tuginevad alternatiivse nõude (tuvastada, et Kaitseministeerium on tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti) esitamisel õiguslikule argumentatsioonile, mille kohaselt tuleb LennS § 35 lg-t 61 tõlgendada nii, et selles näidatud 30-päevase tähtaja möödumisel taotluse menetlusse võtmisest loetakse kooskõlastus antuks. Analoogia kasutamine sel ajal kehtinud planeerimisseaduse § 17 lg-s 5 sätestatuga ei ole õigustatud. Kooskõlastamismenetlus toimus väljaspool tavapärast planeerimise või ehitusloa väljastamise menetlust, mistõttu ei osale menetluses teist haldusorganit, kellele on kooskõlastus suunatud. Toimingu saab lugeda tehtuks tegevusetusega ainult siis, kui see on otse seaduses nii ette nähtud. LennS ei näe ette, et arvamuse avaldamisega hilinemise või venitamise korral üle 30 päeva loetakse kooskõlastus antuks, mistõttu kaebajate väidetavat õiguslikku tagajärge ei ole saabunud. Kooskõlastusmenetlus on haldusmenetluse eriliik (HMS § 16), mille käigus haldusorgan, lahendades tema poole pöördunud isiku taotlust, küsib seadusest või muust õigusaktist tulenevalt teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust, määrates vastamise tähtaja. Käesoleval juhul on tegemist tavalisest kooskõlastusmenetlusest erineva olukorraga, sest kaebajad ei ole algatanud haldusmenetlust, mille raames kooskõlastusmenetlus tuleks läbi viia. Põhimõtteliselt ei ole selline olukord seadusega välistatud, sest HMS § 16 lg 1 teine lause võimaldab põhihaldusmenetluse taotlejal ise korraldada kooskõlastuse või arvamuse saamise, kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides vajalik. Praegusel juhul on kooskõlastuse taotlemise õiguslikuks aluseks LennS § 35 lg 61. Normi eesmärk oli seaduseelnõu seletuskirjast tulenevalt saavutada olukord, kus ilma eelneva kooskõlastuseta ei kinnitataks tuulegeneraatorite ja tuuleparkide ehitusõigust määravaid ja andvaid detailplaneeringuid ja ehitusprojekte, mis võivad segada raadionavigatsiooniseadmete ja radarite tööd. Koos uute planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku jõustumisega 01.07.2015 jõustunud muudatusega selgitas seadusandja, et „Kaitseministeeriumiga kooskõlastamisel lähtutakse planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest“. Muudatus jõustus pärast vaidlustatud 30.06.2015 otsuse tegemist. Detailplaneeringute ja ehituslubade menetluses on praktikas tavapärane, et nende väljaandmiseks vajalike kooskõlastuste hankimisega seotud praktilised tegevused viib läbi planeeringut või ehitusluba taotlev eraisik või tema esindajaks olev eraõiguslik planeerimisspetsialist või arhitekt selleks kohalikult omavalitsuselt saadud volitust kasutades. Kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Asjaolu, et seadusandja ei pidanud LennS § 35 lg 61 sõnastamisel silmas põhimenetlusele eelneva eraldiseisva ja lõpliku eelhaldusakti andmist kooskõlastuse vormis, kinnitab ka kõigis muudatustes läbivalt kasutatud sõnastus, mille kohaselt kooskõlastaja võib esitada „põhjendatud vastuväiteid“ planeeringule või ehitusprojektile. Selline sõnastus näitab üheselt, et lõplik otsustamine planeeringu kehtestamise või ehitusloa väljastamise osas on jäetud vastava haldusmenetluse läbiviijale, mitte kooskõlastuse andjale. See tähendab, et teostatud menetlustoimingute vaidlustamine on vastavalt seadusele ja kohtupraktikale võimalik ainult siis, kui need mõjutavad iseseisvalt kaebaja õigusi, sõltumata lõplikust haldusaktist, või kahjustavad kaebaja õigusi, määrates ära kaebajale ebasoodsalt lõpliku haldusakti sisu või tehes selle andmise võimatuks. Kaebajad on taotlenud kooskõlastust tuulepargi ehitusprojektile väljaspool ehitusloa taotlemise menetlust. Iseenesest ei ole see välistatud, kuid sellisel juhul on sisuliselt tegemist menetlusega, mis toimub väljaspool põhimenetlust läbi viiva haldusorgani kontrolli. Kaebajatel ei olnud õiguslikku takistust esitada seaduse kohaselt ehitusprojekt koos taotlusega ehitusloa väljastamiseks kohalikule omavalitsusele ja saada viimaselt seaduses sätestatud korras otsus ehitusloa väljastamiseks või sellest keeldumiseks. Kohalikul omavalitsusel tulnuks sellisel juhul läbi viia haldusmenetlus, mille raames tulnuks kooskõlastada ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojekt seaduses ette nähtud haldusorganitega ehk praegusel juhul vastustajaga. Kaebajad

8(18)

3-15-1914 ehitusloa taotlust esitanud ei ole, mistõttu ei saa nad väita, et nende õigusi oleks rikutud seoses ehitusloa taotlemise menetlusega. Vastustaja ei ole olnud õigusvastases viivituses kooskõlastuse andmise üle otsustamisel. 45päevane viivitust lõpliku seisukoha vormistamisel võib pidada liiga pikaks, kuid kaebajad ei astunud oma õiguste kaitseks sel ajaperioodil täiendavaid samme ega esitanud ka põhihaldusmenetluse algatamise taotlust. Nagu öeldud, ei näe LennS § 35 lg 61 ette, et 30päevase tähtaja ületamisel loetakse kooskõlastus antuks. Vaidlusaluse otsuse andmise ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 17 lg 4 sätestas, et juhul, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusaktile või planeeringule, loetakse planeering kooskõlastatuks. Vaidlustatud 30.06.2015 otsus tugineb asjakohastele õiguslikele alustele ja dokumentidele. Kaitseministeeriumi põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et Kaitseministeerium peab oma tegevuses ja kooskõlastuse andmisel lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest. Vaidlustatud otsuse p-s 1 on õigesti ja arusaadavalt välja toodud, et riigikaitse korraldamisel, elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel, mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO 30.05.2007 standardiga nr DI (ADAM-ADS)(2007) 33 „Air Surveillance Analysis Baltic States radar Coverage“ (NATO konfidentsiaalne), NATO dokumendiga „Final Decision on MC 507, Concept for Air Surveillance“ 07 January 2005 nr MC 507 (NATO piiratud) ja Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirjaga nr 327-K „Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“ koos lisadega (konfidentsiaalne). Nendest tulenevad selged ja üheselt arusaadavad nõuded radari kattealale ja radarkatte kvaliteedile ning otsuses on selle õiguslikke aluseid käsitletud üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus ulatuses lähtuvalt nende avalikustamise piirangutest. Ülalnimetatud õigusaktid lõid sõltumata kaitseministri 26.06.2015 määruse „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (jõustus 01.07.2015) vastuvõtmise faktist ja selle seletuskirjast, piisava õigusliku aluse riigi huvide kaitsmiseks kooskõlastamismenetluses ning kehtestasid üheselt mõistetavad ja kohustuslikud kriteeriumid seonduvalt radarite töövõimega ning kattealaga. Need täitmiseks kohustuslikud õigusaktid olid olemas juba vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad. Kaitseministri määruses on sätestatud kriteeriumid, mida Kaitseministeerium peab järgima selleks, et NATO standardit ning dokumenti ja Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded täita. Seega ei ole määruse regulatsiooni osas tegemist millegi uuega, sest nimetatud standardi ja dokumendi järgimiseks vajalikud kriteeriumid on olemas olnud kogu aeg alates nende jõustamisest. Eesti Vabariik on Põhja-Atlandi lepinguga ühinenud. VäSS § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada täitevvõimu poolt ja seoses Põhja-Atlandi lepinguga eelkõige oma valitsemisalast tulenevalt Kaitseministeeriumi poolt. PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt tuleb siseriikliku regulatsiooni vastuolu korral välislepinguga või vastava regulatsiooni puudumisel kohaldada välislepingu sätteid. Seega on Eesti Vabariigil kohustus täita Põhja-Atlandi lepingut. Sellest tulenevalt on Eesti Vabariik kohustatud täitma standardeid, juhiseid ja dokumente, mis on vastu võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Järelikult on vastustajal nii õigus kui kohustus juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest. PS § 3 lg 2 käsitleb ainult seaduseid, mis peavad olema avaldatud, et nad oleks siduvad. Arvestades, et igapäevases riigielus vajavad reguleerimist ka paljud küsimused, mille avalik reguleerimine kahjustaks paratamatult nii avalikustatava tehnilise teabega seotult näiteks riigikaitse huve, on loomulik, et teatud regulatsioonid ei kuulu avalikustamisele ja nendega saavad tutvuda ainult vastavat ligipääsuluba omavad isikud. See aga ei tähenda, et vajadusel puuduks võimalus neis regulatsioonides sisalduva kontrollimiseks. 9(18)

3-15-1914 Otsuses nimetatud piiratud juurdepääsuga dokumentidest tuleneb otseselt kohustus tagada maksimaalne radarite katteala otsenähtavuse puhul ja kõikide neis defineeritud sihtmärkide pidev avastamise võimekus. Sellest tulenevalt on sisutud kõik kaebajate väited, mis puudutavad radarkatte häiringu vähendamist tuulikute paigutusega. Vaidlust ei ole, et kavandatav Varja tuulepark häiris otsuse tegemise ajal nähtuvalt kaebajate esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsist teatud ulatuses radarite tööd ja ei anna võimalust tagada kogu ettenähtud õhuruumi jälgimist. Vaidlustatud otsuse õiguslikest alustest ja tuulikutega seotud mõjude analüüsist nähtub üheselt, et väljapakutud ehitusprojekti järgi tuulepargi püstitamisel ei ole võimalik täita Eesti riigile kohustuslikke riigikaitselisi radarkatte nõudeid. Sellest tulenevalt on vastustaja õiguspäraselt keeldunud kooskõlastuse andmisest, sest tal puudus võimalus teistmoodi otsustamiseks. Eeltoodu tõttu ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel tähendust küsimus, kas tõesed on kaebajate väited, et neid on kooskõlastuse mitteandmisega koheldud ebavõrdselt, võrreldes teiste tuuleparkide arendajatega samas piirkonnas. Juhul, kui teistele tuuleparkide arendajatele on isegi antud sarnastel tingimustel ehituslube, ei loo see õiguslikku alust kaebajatele kooskõlastuse andmiseks. Haldusmenetluses on tunnustatud põhimõte, et isegi pikaaegse õigusvastase halduspraktika muutmine õiguspäraseks ei saa kahjustada kellegi õiguspärast ootust ega seaduslikke huve. Tunnistajana ütlusi andnud MK on selgitanud, et halduspraktika rangemaks muutumine oli mh seotud Venemaa tegevusest põhjustatud julgeolekuolukorra muutumisega Läänemere regioonis, kusjuures eraldi toodi välja just radarkatte kvaliteedi tagamise kohustusega otseselt seotud sagenenud mittetöötava responderiga Vene sõjalennukite lennud Eesti õhuruumi lähedal. Hea haldusega täielikult kooskõlas olevaks ei saa pidada vastustaja korduvaid nõudeid täiendada kaebajate poolt esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi koostatud ekspertiisi. Juba nähtuvalt selle esimesest versioonist võis üheselt järeldada, et kavandataval kujul on tuulepargil, sõltumata väljapakutud mõjude vähendamise meetmetest, selge negatiivne mõju radarikatte kvaliteedile, mida ei olnud võimalik kavandatavate tuulikute kõrguste juures vältida. Sellises olukorras oleks olnud korrektsem kaebajatele täiendavate menetluskulude tekitamise asemel koheselt keelduda kooskõlastuse andmisest. Ka erinevate vastustaja ametnike poolt väidetavalt korduvalt antud lubadused tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamiseks ei näita vastustaja asjaajamist kõige paremas valguses. On usutav, et ametnike ja arendajate omavahelistes vestlustes võis esineda olukordi, kus ametnike poolt saadetud sõnumeid võis mitmeti tõlgendada. Samas valdavas enamikus kohtusse esitatud tõenditest selliste selgete lubaduste andmist ei nähtu. Ainukeseks dokumendiks, mille puhul võib taolise lubaduse andmist välja lugeda, on AI 29.01.2014 e-mail RS-le. Samas jääb see aega, kus kaebajate taotlusi ehitusprojekti kooskõlastamiseks veel menetlusse ei olnud esitatud. Seetõttu ei oma e-kiri asja lahendamisel tähtsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10(18)

3-15-1914 Kooskõlastamisest keeldumist ei õigusta väidetavalt muutunud julgeolekuolukord. Julgeolekuolukorra muutumine ei oleks saanud kaasa tuua NATO regulatsioonide muutumist, sest need on kehtestatud enne julgeolekuolukorra muutumist (vastavalt 2005. ja 2007. a-l). Kui muutunud on aga pelgalt halduspraktika, siis tulnuks julgeolekuolukorra muutumist arvesse võtta ka võrreldavate tuuleparkide rajamise kooskõlastamisel. Seda ei tehtud. Seetõttu on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kuna vastustaja ise ei omanud konkreetset arusaama sellest, millal julgeolekuolukord muutus, ei saa sellega seostada ka vastustaja praktika muutumist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on julgeolekuolukorra muutumise lugenud üldteada asjaoluks (HKMS § 165 lg 1 p 3 rikkumine). Kohus tugines julgeolekuolukorra muutumise väite tõendatuks lugemisel ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni raportile „NATO heidutus Läänemere piirkonnas: hetkeseis ja perspektiivid“. Dokument on koostatud 2016. a-l, s.t pärast praeguses asjas käsitletavaid sündmusi ega ole asjakohane. Isegi kui julgeolekuolukord on halvenenud järk-järgult, peaks vastustaja olema võimeline esitama konkreetsed argumendid ja tõendid, miks just konkreetses haldusmenetluses senist praktikat muudeti. Seda ei ole tehtud. Kaebaja ei nõustu kohtu väitega, et varasematele tuuleparkidele (Aidu, Purtse I) loa andmine oli õigusvastane halduspraktika. Isegi kui see nii oleks, ei selgita see seda, miks ei ole kohus kaalunud kaebaja õiguste rikkumist võrreldes hilisemate, nt Aseriaru II tuulepargiga. Kuigi kohus tuvastas, et Kellavere radari töövõimet ei tohi tuulepark pärast julgeolekuolukorra muutumist vähendada, on vastutaja nii enne kui pärast Varja tuulepargi keelamist teiste tuuleparkide tuulikute püstitamist lubanud. See on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Vastustaja on enda tegevusetusega Varja tuulikupargile kooskõlastuse andnud. Kooskõlastuse andmise menetluslikud nõuded ja kooskõlastuse tulemus ei saa sõltuda sellest, kas kooskõlastus antakse teisele organile või otse huvitatud isikule. Kohus on ka ise nõustunud, et kooskõlastust võis haldusorgani asemel taotleda ka huvitatud isik. Nõustuda ei saa sellega, et kooskõlastust ei saa lugeda antuks seetõttu, et seda pole LennS-s selliselt sätestatud. LennS § 35 lg-s 61 sätestatud 30-päevase tähtaja määramise mõte saab olla üksnes see, et kooskõlastuse küsija saab lähtuda sellest, et kui haldusorganil on mingid põhjendatud vastuväited, siis esitatakse need 30 päeva jooksul. Kui haldusorgan ei jõua selle aja jooksul taotlust läbi vaadata, siis on tal võimalus tähtaega pikendada (HMS § 16 lg 2). Kui seda ei tehta, ei tähenda see, et kooskõlastuse küsija peaks jääma teadmata ajaks ootama. Asjakohatu on kohtu järeldus, et kuna LennS ei näe ette tegevusetusega kooskõlastuse andmist, siis seda ei saagi olla. HMS § 16 lg 2 mõte on luua taotluse menetluses sama olukord, mis oleks siis, kui kooskõlastav haldusorgan oleks andnud positiivse kooskõlastuse. Norm kehtib ka LennS § 35 lg 61 alusel ehitusprojekti kooskõlastamisel. LennS § 35 lg 61 ja HMS § 16 lg 2 alusel tuleb lugeda, et kuna vastustaja kooskõlastamise taotlusele vastuväiteid tähtaegselt ei esitanud, on ta ehitusprojekti nii 21.08.2014 kui 22.01.2015 (või 15.06.2015) vaikimisi kooskõlastanud. Kohtu järeldused negatiivse kooskõlastuse siduvuse osas on ebaselged ja vastuolulised. On selge, et negatiivse kooskõlastuse puhul ei ole kaebajal võimalik ehitusluba saada. Vastustaja ja kohus on eitanud, et oleks üldse võimalik arvestada, kui suur on tuuliku mõju radarile ehk välistanud igasuguse kaalumise. Tekkida võib olukord, kus mõju radarile on marginaalne (nagu käesoleval juhul), aga vastustaja kooskõlastuse andmisest keeldumine välistab ebaproportsionaalse meetmena siiski tuulepargi rajamise täielikult. Kuna kohalikule omavalitsusele ei avaldata riigisaladuseks olevat teavet kooskõlastamata jätmise põhjuste kohta, siis ei ole võimalik väita, et vastustaja kooskõlastus pole siduv. Ehitusloa väljastamine on kaalutlusotsus ja kui vastustaja ei saa oma põhjendusi avaldada, siis peaks ta kooskõlastuse vajaduse korral kaalumise ise tegema. Kohus on jätnud ebaõigesti tuvastamata vastustaja otsuse õigusvastasuse. Kaebaja taotlust menetleti kahel korral ja mõlemal juhul ligi kuus kuud. Vastustaja pole väitnud, et vastustaja 11(18)

3-15-1914 oleks kooskõlastamistähtaega pikendanud. Kaebaja tugineb väitele, et HMS § 16 lg 2 alusel on kooskõlastus tegevusetusega antud. Kohus möönis, et 45-päevast tähtaega võib pidada liiga pikaks, kuid heitis kaebajatele ette, et selle kestel ei astunud kaebajad oma õiguste kaitseks täiendavaid samme. Selline järeldus on vastuolus Eesti õiguskorra põhialustega. Vastustajal puudus materiaalõiguslik alus kooskõlastuse andmata jätmiseks. LennS § 35 lg 61 on vaid pädevusnorm. Vastustaja välja toodud materjalides ei ole õiguslikku sisu (kriteeriume), mille alusel võiks isiku põhiõigust (ettevõtlusvabadust) piirata. Õiguste piiramise kriteeriumid peavad olema avalikustatud, adressaatidele teada ja ettenähtavad. Õiguslik alus isikute õiguste piiramiseks radari töövõime kaitsmiseks puudus kuni 01.07.2015, kui koos uue EhS vastuvõtmisega on selle § 120 lg 4 alusel kehtestatud Kaitseministeeriumi 26.06.2015 määrus. Määruse kehtestamine kinnitab, et eraldi volitusnormi kehtestamine oli vajalik ning riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriume saab riigisaladust avaldamata õigusaktis kirjeldada. Seega oleks saanud neid ka varem kaebajale avaldada ja õigusaktis reguleerida. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kõik õigusaktid ei peagi olema avaldatud. Avalikustatud peavad olema vähemalt need õigusaktid, mis eraisikute tegevust korraldavad. Põhja-Atlandi lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks peab Eesti Vabariik võtma vastu siseriiklikke õigusakte, sest leping pole otsekohalduv ega eraisikutele siduv. Seda ei lükka ümber kohtu viited VäSS regulatsioonile. Sisulised kriteeriumid, millest tuuleparkide lubamisel lähtutakse, on sätestatud Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja lisas nr 327-K. Tegemist pole õigusnormi (üldnormi), vaid üksikaktiga, mis ei saa omada õiguslikku toimet. Lisaks pole see avalikustatud. Tegemist on tavalise haldusorgani sisemise üksikaktiga, mis ei ole siduv kolmandatele osapooltele. Kohus ei ole seda käsitlenud. Kuna NATO dokumentidest ja Kaitseväe juhataja käskkirjast ei saa tuleneda õiguslikku alust kaebajate õiguste piiramisele, ei õigustanud vastustaja viidatud salajased dokumendid negatiivse kooskõlastuse andmist. Põhja-Atlandi leping ei maini radareid kordagi, mistõttu ei tulene selle deklaratiivsetest sätetest ka kohtuotsuse p-s 22.3 viidatud kohustusi. Ühestki lepingu artiklist ei tulene Eesti Vabariigi ega kaebaja kohustust järgida NATO standardeid vm dokumente. Kohus on tõlgendanud ja kohaldanud valesti materiaalõigusnorme, kui leidis, et enne 01.07.2015 kehtinud õiguslik regulatsioon võimaldas piirata tuuleparkide teket ja jätta kooskõlastamata mh Varja tuulepargi ehitusprojekti. Kaitseministeeriumi poolt aastakümne jooksul toimunud NATO reeglite täitmata jätmist (millele kohus viitab otsuse p-s 22.7) ei saa nimetada ebaõigeks halduspraktikaks. Tegelikult ei ole NATO reeglid nii jäigad, et ei võimaldaks arvestada tuulepargi reaalset mõju radarile ehk teatud mõju lubamist. Vastustaja on oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet, andes kaebajale pika perioodi kestel põhjendamatuid lubadusi, nõudes tuulepargi mõjude vähendamist (mitte elimineerimist) ja sellise mõjude vähendamise kohta analüüse. Alles 30.06.2015 otsuses seati esimest korda kogu kuue aasta pikkuse menetluse kestel kooskõlastamise kriteeriumiks mõjude elimineerimine, mis Varja tuulepargi puhul on võimatu, sest sõltumata kaebaja tegevusest jääb tuulepark radari otsenähtavusalasse. Vastutaja teadis perioodil 2009–2015, et Varja tuulepargi mõjusid ei ole võimalik nulli viia ja elimineerimiseta ta tuuleparki ei kooskõlasta, kuid sellest hoolimata lasi menetlust jätkata. Kaebajad ei nõustu kohtu seisukohaga, et AI 29.01.2014 e-kiri ei oma asja lahendamisel tähtsust. AI oli isikuks, kes andis oma kirjaga ette konkreetsed suunised ja märkused, mida ehitusprojektis arvestada. Nimetatud kirjaga kinnitas vastustaja mitme aasta pikkuse menetluse ja analüüside tulemusena tuulikute rajamise võimalust, analüüsi järelduste õigsust ja määras kindlaks konkreetsed tuulegeneraatorite asukohad ja kõrgused. Kiri on sisult eelhaldusakt ja seda saab käsitada vastutaja lubadusena nende tingimuste täitmisel kooskõlastus anda. Kui

12(18)

3-15-1914 asuda seisukohale, et vastustaja ametnik andis ebaõigeid lubadusi ja tema lubadus oli NATO reeglite ja Kaitseväe juhataja käskkirjaga vastuolus, siis on vastustaja käitumine õigusvastane. Riigikohus on teinud 19.06.2020 lahendi haldusasjas nr 3-17-2766, milles toodud seisukohad EhS § 120 ja selle alusel antud määruse osas on asjakohased ka praeguse asja lahendamisel. Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et radari töövõimel on astmelised kriteeriumid ja välistatud ei ole igasugune mõju radarile. See tähendab, et ei piisa pelgalt mõju tuvastamisest, vaid tuleb hinnata ka selle ulatust. Eeltoodu valguses on halduskohtu otsus põhjendamatu. Riigikohtu lahend (p 30) omab praeguse asja lahendamisel mõju ka seonduvalt kaebajate väitega hea halduse põhimõtte rikkumisest. Sellest tulenevalt paluvad kaebajad tuvastada Kaitseministeeriumi tegevuse ja negatiivse kooskõlastusotsuse õigusvastasuse, mis võimaldab tulevikus nõuda kahju hüvitamist.

3-15-1914 kooskõlastamata. Paljasõnaline on väide, et vaidlustatud otsuses nimetatud salastatud teavet sisaldavatest dokumentidest ei tulene kriteeriume, millele vastustaja pidi tuginema. Vastustajal oli õigus ja kohustus võtta menetlustoimingu tegemisel arvesse salastatud teavet sisaldavaid dokumente. Halduskohus ei ole Põhja-Atlandi lepingu artiklit 3 ebaõigesti tsiteerinud. Kuigi kohtu järeldused lepingust tulenevate kohustuste osas on esitatud kursiivis, et tähenda, et kohus oleks enda järeldusi pidanud osaks lepingu tekstist. Vastustaja ei ole oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet. Vastustaja on halduskohtu tähelepanekud hea halduse põhimõtte teatavas osas järgimata jätmisele teatavaks võtnud ja lähtub sellest edaspidi. Varja tuulikupargiga seoses ei ole vastustaja siiski kunagi andnud lubadusi kooskõlastuse andmise osas. Arutelusid kaebajatega ja nende soovidele vastu tulekut (esitada täiendavaid seisukohti ja andmeid) ei saa käsitada olulise rikkumisena. Kõikide andmete ja analüüside esitamine kaebajate poolt on olnud vabatahtlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14(18)

3-15-1914

3-15-1914 tõenäosus, võivad tekkida valed sihtmärgid ning ilmneda sihtmärkide valed asukohad. Lisaks on Kaitseministeerium selgitanud, et tuuliku turbiini labade pöörlemine tekitab peegeldunud radarisignaalis Doppleri sagedusi, mis kattub lennukite Doppleri sagedusega (tuulepargi ala on ka Õhuväe ja NATO lennukite harjutus- ja treeningala, III kd tl 86). Seetõttu muudab õhuseireradar automaatselt oma vastuvõtja tundlikkust sobivaks saadavale signaalile. Selle tulemusena väheneb aga radari üleüldine vastuvõtja tundlikkus. Seega väheneb radari võimekus avastada tõelisi sihtmärke. Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumises on ka hinnatud TTÜ Küberneetika Instituudi 15.12.2014 analüüsi ja 09.01.2015 täiendatud analüüsi koos selgitustega ning kokkuvõtvalt hinnatud, et projektis ei ole leitud piisavaid lahendusi tuulepargi radari töövõime säilitamiseks. Kaitseministeerium on välja toonud, et viidatud analüüsid tegelevad vaid radari võimekust piirava ühe aspektiga (paigutusvariantide võrdlus), kuid muud aspektid (nt tuulikulabadelt peegelduva energia tekitatud valed sihtmärgid) on analüüsimata. Lisaks ei aita Kaitseväe ja Õhuväe analüüsis välja toodud pimealasid ja varjualasid Kellavere radari kattealas kõrvaldada integreeritavad kaldakaitseradarid (vt ka tunnistaja MK ütlused halduskohtu 17.06.2019 kinnisel istungil, riigisaladust mittesisaldav protokoll juurdepääsupiiranguga toimikus; istungi täisprotokolliga tutvutud 12.11.2020 halduskohtu turvaalal). Ehkki Kaitseministeerium ei ole menetluses olnud järjepidev küsimuses, kas mõjutused radarile peavad olema vähendatud määrani, kus radari töövõime on vajalikul määral tagatud, või igasugused mõjutused peavad olema täielikult välistatud (vaidlustatud keeldumises on läbivalt kasutatud väljendit „Kellavere radari töövõime vähendamine ei ole lubatud mis tahes ulatuses“, kuid samas on pika menetluse jooksul üritatud leida tingimusi, mille täitmise korral saaks tuulikuparki siiski rajada, teades, et tuulikupark asub radari otsenähtavusalas ja sellega seonduvalt esinevad igal juhul mingid mõjutused radari tööle), nähtub viidatud Kaitseväe ja Õhuväe analüüsidest, et Varja tuulikupargi rajamisel projektis ettenähtud moel esineksid Kellavere radari tööle mõjutused, mille tulemusel väheneks radari töövõime nii oluliselt, et radarikattepildi kvaliteet ei vastaks enam NATO standardis ja juhises ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas märgitud nõuetele. Sellisel juhul puudus Kaitseministeeriumil kaalutulusõigus ja Varja tuulikupargi ehitusprojektile kooskõlastuse andmisest tuli keelduda. Kohustamiskaebus jääb rahuldamata. Viidatud kontekstis ei ole määrav, kas Eesti Vabariigi julgeolekuolukord on vahepeal kuidagi muutunud – radari töövõime ja radarikattepildi kvaliteedi tagamise kohustus ei saa sõltuda julgeolekuolukorrast (st rahulikumatel aegadel võib tuulikuparke püstitada, kuid ärevamatel mitte), vaid peab alates Eesti Vabariigi ühinemisest NATO-ga vastama stabiilselt samadele kvaliteedinäitajatele. Seetõttu on halduskohtu ja Kaitseministeeriumi argumendid Eesti Vabariigi julgeolekuolukorra muutusest asjakohatud.

16(18)

3-15-1914

3-15-1914 kooskõlastuse andmine on Kaitseministeeriumi põhitegevus ja välise õigusabi kasutamise korral selle kulusid tema kasuks välja ei mõisteta (nt Riigikohtu 12.12.2017 otsus nr 3-11-1355, p 55). Kaitseministeeriumis töötavad juristid, kes on varem sarnastes vaidlustes (nt 3-17-2766) olnud võimelised haldusorganit esindama. Praegune vaidlus ei erine oluliselt viidatud haldusasjast.

(allkirjastatud digitaalselt)

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.