Otsuse avalikult teatavaks 13. detsember 2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-15-1914
Haldusasi
Adepte Energy OÜ ja AS-i Raisner kaebus Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsuse nr 12.11/14/3349 „Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine“ tühistamiseks ja Kaitseministeeriumi kohustamiseks anda kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile või alternatiivselt tuvastada, et Kaitseministeerium on oma tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti, mille on 21. juulil 2014 (korduvtaotlusega 22.12.2014) Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks esitanud Adepte Energy OÜ
Menetlusosalised
Kaebaja 1: Adepte Energy OÜ Kaebaja 2: AS Raisner Kaebajate esindajad: v.adv Piret Blankin ja v.adv abi Edgar-Kaj Velbri Vastustaja: Kaitseministeerium Vastustaja esindajad: v.adv Reesa Laur ja v.adv Veiko Viisileht
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus kõigis nõuetes rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. jaanuaril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lüganuse Vallavolikogu algatas OÜ Adepte (registrikood 10677206), kes oli AS Raisneri (reg kood 11246939) osanik, taotlusel 25.01.2007 otsusega nr 86 Lüganuse valla olulise ruumilise mõjuga objekti (Varja tuulkupargi) asukohavaliku üldplaneeringu teemaplaneeringu. Nimetatud teemaplaneeringule andis oma 24.10.2011 kirjaga nr 12.1-2/2538 (I tl 12) tingimusliku kooskõlastuse Kaitseministeerium. Teemaplaneering kehtestati Lüganuse Vallavolikogu 29.03.2012 otsusega nr 99 (I tl 13-14).
2.Adepte Energy OÜ esitas AS Raisneri poolt saadud volituste alusel 21.07.2014 Kaitseministeeriumile taotluse Varja tuulepargi ehitusprojektile (eelprojektile) kooskõlastuse saamiseks. 12.11.2014 kirjaga nr 12.1-1/14/3349 (I tl 21) jättis Kaitseministeerium esitatud eelprojekti kooskõlastamata. Seda otsust kinnitas Kaitseministeerium veelkord oma 02.12.2014 (I tl 23) kirjas vastusteks kaebajate 24.11.2014 ettepanekule asi veelkord üle vaadata.
3.22.12.2014 esitas Adepte Energy OÜ uuesti Kaitseministeeriumile taotluse kooskõlastada Lüganuse valla territooriumile rajatava Varja tuulikupargi (arendaja AS Raisner) ehitusprojekt (I tl 25).
4.Pärast haldusmenetluse läbiviimist jättis vastustaja oma 30.06.2015 otsusega nr. 12.1.11/14/3349 (I tl 73-77) kaebaja taotluse rahuldamata ning Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata.
5.30.07.2015 esitasid kaebajad Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid esialgu vastustaja kohustamist anda kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile ja tunnistada vastustaja tegevus Varja tuulikupargi kooskõlastusmenetluses õiguspäraseks.
6.Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste, kellele asi jaotati, jättis kaebuse oma 26.08.2015 määrusega käiguta (I tl 83) ja võttis kaebuse 27.08.2015 määrusega (I tl 88-89) menetlusse ning asus läbi viima eelmenetlust.
7.24.05.2016 toimus asjas kohtuistung (protokoll II tl 50-53), millel arutati eelkõige menetlusosaliste esitatud mitmesuguseid menetluslikke taotlusi ja menetluse edasist korraldust.
8.Tallinna Halduskohtu esimehe 07.11.2017 otsusega jagati käesolev haldusasi menetlemiseks ümber kohtunik Daimar Liivile ja 15.11.2017 võttis kohtunik Daimar Liiv asja oma menetlusse ning viis läbi eelmenetluse. 19.02.2018 esitas kaebaja kohtu nõudel uuesti kaebuse tervikteksti (II tl 147- 155) ja 13.11.2018 toimus käesolevas asjas eelistung (protokoll II tl 171-171p). Eelistungi tulemusel ja pärast seda menetlusosaliste poolt avaldatud seisukohtasid arvestades lubas kohus oma 24.05.2019 määruses (II tl 180-181) kaebajal muuta kaebuse nõudeid ja määratles kaebuse lõplikud nõuded ning määras asjas kohtuistungi toimumise aja. Esimene avalik kohtuistung käesolevas asjas toimus 5.06.2019 (Protokoll III 62- 64 p). Avalikul kohtuistungil ilmnes vajadus viia läbi kinnine kohtuistung seoses tunnistaja küsitlemisega riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavate dokumentidega, mis toimus 17.06.2019 (protokoll toimiku osas „Juurdepääsupiiranguga dokumendid“). Seejärel võimaldas kohus oma
21.06.2019 määrusega (III tl 87-88) kaebajatel tutvuda 17.06.2019 kohtuistungi protokolli väljavõttega. Teine kohtu põhiistung toimus 2.07.2019 (protokoll II tl 94-97p) ja sellel otsustas kohus menetlusosaliste nõusolekul jätkata menetlust kirjalikus menetluses ning määras menetlustähtajad.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9.Kaebuse esitajad paluvad tühistada Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsuse nr 12.1-1/14/3349 „Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine ja kohustada Kaitseministeeriumit andma kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile või alternatiivselt tuvastada, et Kaitseministeerium on oma tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti, mille on 21. juulil 2014 (korduvtaotlusega 22.12.2014) Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks esitanud Adepte Energy ja põhjendavad oma taotlust alljärgnevaga:
9.1.Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on oma tegevusetusega Varja tuulikupargi ehitusprojekti tegelikult kooskõlastanud. Antud juhul on esimene taotlus kooskõlastuse andmiseks esitatud 21. juulil ning see jäeti rahuldamata 12. novembril 2014. Teine taotlus esitati
22.detsembril 2014 ning see lahendati 30. juunil 2015. Kaebajad toovad välja, et vastustaja lahendas sisuliselt sama taotlust ligi neli pluss kuus kuud. Kaebaja leiab, et kooskõlastuste andmist haldusmenetluses reguleerib muuhulgas HMS § 16 lg 2 , mis sätestab, et kui teine haldusorgan ei ole kooskõlastamisest määratud tähtajaks keeldunud ega tähtaega pikendanud, loetakse kooskõlastus antuks. Seega tuleb LennS § 35 lg 61 ja HMS § 16 lg 2 koostõlgendamisel võib seetõttu lugeda, et kuna Kaitseministeerium ei ole vastuväiteid tähtaegselt esitanud, on ta ehitusprojekti vaikimisi kooskõlastanud. Kaebajad leiavad, et HMS § 16 lg 2 kohaldumist ei saa mõjutada vastustaja viited asjakohatule Riigikohtu praktikale. Mitte ükski vastustaja viidatud Riigikohtu lahenditest ei ole käsitlenud HMS § 16 lg-t 2. Seega ei ole viidatud lahendid asjakohased. Arvestades eeltoodut, tuleb Varja tuulepargi eelprojekt lugeda Kaitseministeeriumi poolt kooskõlastatuks, sest Kaitseministeeriumi tegevus kooskõlastamata jätmisel on toimunud hilinenult.
9.2.Kaebajad leiavad, et ka juhul, kui Kaitseministeeriumi kooskõlastamata jätmine on olnud õigusvastane, tuleb ehitusloa väljaandmisel lugeda kooskõlastus antuks. Kaitseministeeriumi poolt ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine oli materiaalselt õigusvastane. Menetluse ajal kehtinud varasema ehitusseaduse redaktsiooni § 23 lg 1 alusel andis ehitusloa välja kohalik omavalitsusüksus, kui on esitatud sama paragrahvi lõikes 2 toodud dokumendid ning ei esine § 24 lg-s 1 toodud asjaolusid. Kaebajate hinnangul oleks kohalik omavalitsusüksus pidanud loa välja andma, kui kooskõlastav organ on õigusvastaselt kooskõlastuse andmata jätnud. Seevastu venitas Kaitseministeerium menetlusega niikaua, kui jõustus käesoleval ajal kehtiv ehitusseadustik (2015), mille § 120 lg 1 näeb ette, et ilma Kaitseministeeriumi kooskõlastuseta tuulikupargi ehitusluba välja anda ei või. Lõike 4 alusel vastu võetud rakendusmäärusega on Varja tuulikupargile, nagu paljudele teistele tuuleparkidele, ehitusloa väljastamise võimalus väidetavalt riigikaitselistel põhjustel kaotatud. Kaebajad on seisukohal, et selliselt kaebajate õiguste piiramine on vastuolus hea halduse põhimõtte, põhiseaduse § 10 ja mitmete teiste põhimõtetega (PS § 31, 32). Kui Kaitseministeerium oleks tegutsenud õiguspäraselt, oleks ehitusload välja antud varasema seaduse alusel (ja tuulikupark tänaseks valmis).
9.3.Kaebajad leiavad, et vastustaja tegevus ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel oli õigusvastane ka kooskõlastamata jätmiseks õigusliku aluse puudumise tõttu. Kaebajad rõhutavad, et kooskõlastamata jätmise õiguslik alus ei saa nende arvates tuleneda salajastest dokumentidest. Kaebajad toovad välja, et Lennundusseaduse § 35 lg 61 kuni 30. juunini 2015 kehtinud redaktsioon ei sätestanud kooskõlastuse andmata jätmise ega andmise tingimusi ega sisustanud neid. LennS § 35 lg 61 on üksnes pädevusnorm, mis reguleerib seda, milline
haldusorgan peaks kooskõlastuse andma. LennS § 35 lg 61 ei saa seega olla Kaitseministeeriumi tegevuse õiguslik alus. 30. juuni 2015 otsuses on Kaitseministeerium viidanud, et ta „lähtub tuuleparkide planeeringute ja tuulikute ehitusprojektide, sh projekti, kooskõlastamismenetluses üksnes riigikaitselistest kaalutlustest (Kaitseministeeriumi põhimääruse § 6) ja sellest, kas kavandatavad tuulikud vähendavad radari töövõimet ja radarikattepildi kvaliteeti või mitte“. Kaitseministeeriumi põhimäärus § 6 ei saa olla volitusnormiks, sest ei sätesta tingimusi, millal tuleks kooskõlastus anda, vaid määratleb abstraktselt Kaitseministeeriumi valitsemisala. Seega ei nähtu Otsusest, milline õigusjõus õigusakt on selle aluseks. Radari kattealale kehtestatud nõuete osas viitab Kaitseministeerium NATO dokumentidele. NATO dokumendid pole seadused ning neid ei ole seadusega ratifitseeritud. Seega ei ole kaebajate arvates NATO dokumentide alusel võimalik piirata isikute õiguseid ning need ei saa olla haldusaktidele ega toimingutele õiguslikuks aluseks. Selliseks õiguslikuks aluseks ei saa olla ka Kaitseväe juhataja 25. veebruari 2009 käskkiri nr 327-K, sest tegemist pole õigusnormi (üldnormi), vaid üksikaktiga. Lisaks pole viidatud akt avalikustatud, mistõttu ei saa see olla suunatud kolmandatele isikutele. Seega on tegemist haldusorgani siseaktiga. Riigikohus on leidnud, et haldusorgani sise-eeskiri või siseakt ei saa asendada kaalutlusõiguse teostamist ja on siduv haldusorganile endale, mitte kolmandatele osapooltele (3-3-1-77-14, p 18). Järelikult ei saa siseakt olla kolmandate isikute suhtes kehtestatud piirangute aluseks. Kuna NATO dokumentidest ja Kaitseväe juhataja käskkirjast ei saa olenemata nende dokumentide sisust tuleneda õiguslikku alust kaebajate õiguste piiramisele, puudub mistahes vajadus tutvuda vastustaja poolt viidatud salajaste dokumentidega. Kui ka nimetatud dokumentides sisalduvad kooskõlastuse andmise keeldumise kriteeriumid, puuduvad seaduses volitusnormid selliste kriteeriumite kehtestamiseks. Seda silmas pidades ei ole kaebajate arvates salastatud dokumendid asja lahendamisel asjakohased ning vastustaja viited sellistele dokumentidele tuleb jätta tähelepanuta. Kaebajad leiavad, et kuivõrd vastustaja ei ole põhjendanud kooskõlastuse andmata jätmist ei otsuses ega muudes dokumentides kaebaja suhtes kehtivate õigusnormidega, on Kaitseministeeriumi tegevus olnud materiaalselt õigusvastane. Kaebajad toovad välja, et pärast otsuse tegemist on vastustaja muutnud õigusakte selliselt, et tal oleks tuulikuparkidele kooskõlastuse andmisest keeldumiseks õiguslik alus. Sellega möönab vastustaja, et seni tal vastav õiguslik alus puudus. Alates 1. juulist 2015 (st päev pärast otsust) on jõustunud kaitseministri määrus „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“. Selle seletuskirjas on märgitud, et „Kahjuks on sagenenud juhtumid, kus tuulepargi planeerimisel on arendaja ja riik olukorras, kus ühel kaalukausil on erahuvid ja teisel riigi huvid. Tekkinud olukorra lahendamiseks ning riigi huvide kaitsmiseks on vajalik üheselt mõistetavate kriteeriumite kehtestamine“. Kui kriteeriumid tuli kehtestada alles 1. juulist 2015, siis ilmselgelt ei eksisteerinud neid kooskõlastusmenetluse ajal ja vastustaja oli sellest teadlik. Ka 1. juulist 2015 jõustunud ehitusseadustiku seletuskirjas selgitatakse EhS § 120 lg-t 1 (eelnõu esialgses versioonis § 142) järgnevalt: „Vastav paragrahv reguleerib olukorda, kus ehitamisel võidakse mõjutada riigikaitselist ehitist /--/ Kuna kehtivas õiguses puuduvad muud alused ja ka sobiv õigusakt Kaitseministeeriumi kooskõlastamise aluste määratlemiseks, siis on need esitatud EhS-i eriosas“. Seega puudusid Kaitseministeeriumil enne 1. juulit 2015 alused ja kriteeriumid, millest lähtudes otsustada tuuleparkide kooskõlastamise üle.
Seega vastustaja teadis, et Varja tuulikupargi ehitusprojekti kooskõlastamise ajal puudus tal õiguslik alus kooskõlastusest keeldumiseks ja kriteeriumid, mille alusel saaks tuuleparkide mõju hinnata. Vastustaja tegevus on olnud õigusvastane.
9.4.Sõltumata LennS § 35 lg-st 61 kui pädevusnormist pidi Kaitseministeerium lähtuma mingitest kriteeriumitest, s.o. arvväärtustest, mis kirjeldaksid tuulepargi lubatud ja keelatud mõju riigikaitselistele ehitistele. Kaitseministeerium selliseid kriteeriumeid selgitanud ei ole, mistõttu pole tema tegevus kontrollitav. Kaitseministeerium on selgitanud, et lähtub kooskõlastuse andmisel või andmata jätmisel järgmistest kriteeriumitest: „müra tuulepargi piirkonnas, augud radari kattealas tuulepargi läheduses, sihtmärkide avastamise tõenäosuse vähenemine tuulepargi suunal, augud radari kattealas tuulepargi läheduses, vale sihtmärkide tekkimine, sihtmärgi vale asukoht, radari vastuvõtja üleüldine tundlikkuse vähenemine“. Need pole aga kriteeriumid, vaid tuuleparkide võimalikud mõjud. Antud juhul pole need mõjud ka tõendatud. Tuulikupargi (millel on olulised positiivsed mõjud – taastuvenergia tootmine, Ida-Virumaa elu edendamine jne) rajamist võiks keelata siis, kui sellega kaasnevad negatiivsed mõjud ületavad mingit lävendit, mis on seatud, kaaludes erinevaid era- ja avalikke huve. Seni ei ole Kaitseministeerium selgitanud, milline see lävend on. Kaebajatel ei ole võimalik tõendada, et Varja tuulepark ei avalda Kellavere radarile liigset mõju, kuni pole selge, milline mõju on lubatav. Samas pole ka Kaitseministeerium põhjendanud, millistel kaalutlustel leitakse, et Varja tuulepark ei vasta nendele kriteeriumitele. Haldusorganil on tulenevalt HMS §-st 108 lg 1 põhjendamiskohustus. Kaitseministeerium seda põhjendamiskohustust täitnud ei ole. Kaitseministeeriumi väide, et ta ei saa tuuleparkide ehitusprojektide kooskõlastamise kriteeriumeid ka menetlusosalistele avalikustada, on põhjendamatu. Kaebaja ei saa kriteeriumitega arvestada, kui ta neid ei tea. Seega on otsus õigusvastane ka põhjendamis- ja selgitamiskohustuste rikkumise tõttu.
9.5.Kaebajad leiavad, et vastustaja seisukoht mõjutuste lubatavuse osas on olnud haldus- ja kohtumenetluses vastuoluline. Haldusmenetluses on vastustaja läbivalt viidanud mõjude vähendamisele, kuid kohtumenetluses on vastustaja asunud ootamatult viitama vajadusele mõjud täielikult välistada (st nulltolerants mõjude suhtes). Kaebaja märgib, et vaidlustatud otsuses endas käsitleti korduvalt Varja tuulepargi mõjude vähendamist Kellavere radarile. Alles kohtus on vastustaja asunud esmakordselt seisukohale, et tuuleparkide mõjutuste osas radarile kehtib nulltolerants. Samas ei ole vastustaja ka kohtumenetluses olnud selles küsimuses järjepidev. Nii on vastustaja enda 17. juuni 2016 seisukoha p-s 8 märkinud, et Varja tuuleparki eristab Aidu ja Purtse I tuulepargist asjaolu, et Kaitseministeerium peab Varja tuulepargi kooskõlastamisel arvestama kolme pargi kumulatiivse mõjuga. Kumulatiivne mõju saab olla asjakohane ainult juhul, kui lubatav mõjutus on suurem kui null. Kui tuulepargi lubatav mõju radarile on null, on nii iga pargi eraldiseisev kui ka kolme pargi kumulatiivne lubatav mõju null. Seega ilmneb vastustaja järjekindlast tuginemisest tuuleparkide kumulatiivsele mõjule asjaolu, et mingi mõju radarile on siiski lubatav. Sel juhul saab aga rääkida üksnes mõjude vähendamisest ja mitte nende täielikult välistamisest. Kaebajad on seisukohal, et Kaitseministeeriumi kohtumenetluses väljendatud seisukohti nulltolerantsi osas ei saa selle 30. juuni 2015 toimingu põhjenduste hindamisel arvestada. Kui haldusmenetlus on läbi viidud tuginedes tuulepargi mõjude vähendamisele, ei ole võimalik vastustajal kohtus „ümber mõelda“ tuulepargi lubatavuse kriteeriumite osas. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtumenetluses esitatud kaalutlustest võib kohus lähtuda üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et just nendest kaalutlustest lähtus haldusorgan haldusakti andmisel
(nt 3-3-1-33-12, p 16; 3-3-1-46-13, p 15). Sellest tuleks lähtuda ka käesolevas asjas, jättes asja lahendamisel kõrvale väited, mida vastustaja ei esitanud haldusmenetluses.
9.6.Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel kasutanud diskretsiooniõigust valesti ja jätnud arvestamata olulised asjaolud ning arvestanud mitteolulisi asjaolusid. Nii on Kaitseministeerium jätnud sisuliselt tähelepanuta kaebajate poolt esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsid. Muuhulgas on otsuse p 4 alapunktist 4 selgunud üllatuslikult, et Kaitseministeerium ei saa TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsist aru. Samas on Kaitseministeerium lähtunud asjasse puutumatust Kaitseväe 4. juuli 2011 analüüsist „Varja tuulikpargi võimalik mõju õhuseireradarile TPS-77“. Tegemist on tänaseks seitse aastat vana analüüsiga, mis koostati enne Kaitseministeeriumi poolset kooskõlastuse andmist Varja tuulikupargi planeerimismenetluses. Pärast selle analüüsi koostamist on Kaitseministeerium andnud kooskõlastuse Varja tuulepargi planeeringule, kusjuures tingimusteta on kooskõlastatud mh tuulikute arv, koordinaadid ja kõrgus. Seega ei saanud sama analüüs kooskõlastusmenetluse raames anda alust teistsugusele järeldusele. Kaitseministeerium on rikkunud diskretsiooniõigust, jättes kaalumata asjas põhjendatud huvid. Nii on vastustaja otsuses rõhutanud, et lähtub Varja tuulikupargile kooskõlastuse andmisel ainult riigikaitselistest kaalutlustest (otsuse lk 1, p 1). Seega on Kaitseministeerium jätnud kaalumata era- ja avaliku huvi, jättes sellega diskretsiooniõiguse teostamisel arvestamata olulised kaalutlused. Vastustaja väited era- ja avaliku huvi kaalumise osas ei ole veenvad. Seega tuleb Kaitseministeeriumi vastupidine kinnitus jätta asjakohatuna tähelepanuta. Vastustaja küll paljasõnaliselt kinnitab, et erahuve ja avalikke huve on kaalutud, kuid seda ei nähtu ei otsusest ega lakoonilisest kinnitusest kaebusele esitatud vastuse p-s 63. Era- ja avaliku huvi kaalumata jätmise näol on tegemist diskretsiooniveaga, mida ei ole võimalik parandada halduskohtumenetluse käigus, mistõttu toob see kaasa vastustaja tegevuse õigusvastasuse.
9.7.Kaitseministeeriumi tegevus on olnud vastuoluline ja seetõttu vastuolus hea halduse põhimõttega. Kaebajad toovad välja, et Kaitseministeerium on varasemalt nõustunud nii TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsi kui ka Varja tuulepargi eelprojektiga. 26. novembril 2013 edastas AS Raisner Kaitseministeeriumile „Varja (Lüganuse) tuulikupargi paigutuste võrdleva analüüsi. Sellele vastuseks kinnitas A. Ideon oma 13. jaanuari 2014 e-kirjas, et „Kaitsevägi on analüüsi läbi vaadanud ja peab selle kvaliteeti heaks ja järeldusi õigeks“ (I tl 16 p). Kaitseministeeriumi esindaja Andres Ideoni 29. jaanuari 2014 e-kirjas anti seejärel kaebajate arusaamise järgi tingimuslik nõusolek tuulepargi rajamiseks (I tl 16), sest e- kirjas on sõnasõnalt märgitud järgmist: „Kaitseministeeriumi tingimused projektiga edasi minemiseks on tulenevalt analüüsist ja meie poolsetest seisukohtadest järgmised: - tuulikute rajamine on võimalik; - tuulikud peavad asuma eelnevalt määratud sektoris; - tuulikud peavad asuma joondatult - neljal joonel, nagu pakkus analüüs; - tuulikute maksimaalne kogukõrgus saab olla 150 m sh rootor“. Kaebajad on kõik nimetatud kirjas välja toodud tingimused täitnud, kuid Kaitseministeerium keeldus sellest hoolimata kooskõlastust andmast. Vastustaja pole kunagi selgelt öelnud, millal siis julgeolekuoht niipalju muutus, et enam Varja tuulikuparki ei võinud rajada. Kui väidetav julgeolekuoht on nii suur et põhjendada suurel osal Eestist tuulikuparkide keelamist, siis pidi see olema vastustajale teada juba enne teemaplaneeringut ja ka kooskõlastuse andmise menetlust. Ka Kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna ametniku Andres Ideoni 25.
jaanuari 2012 presentatsioonist (II tl 111-135) nähtuvalt teadis Kaitseministeerium juba 2012. aasta algul kaebajate kooskõlastusmenetluses tõstatatud probleemidest. Muuhulgas nähtub presentatsiooni lehelt 7, et Varja tuulepargi asukoht Ida-Virumaal oli juba 2012. aasta jaanuaris identifitseeritud konfliktipiirkonnana. Sellest hoolimata on Kaitseministeerium andnud lubadusi, millega on kaebajatele tekitatud ootus, et Varja tuulepark vastustaja poolt kooskõlastatakse. Kaebaja on neid seisukohti arvestades teinud kulutusi ja saanud õigusvastase keeldumise tagajärjel seetõttu kahju. Selle kahju sissenõudmise eeldusena paluvad kaebajad tuvastada, et Kaitseministeeriumi tegevus on olnud õigusvastane.
9.8.Kaebajad leiavad, et põhjendamatud on vastustaja väited, justkui oleks julgeolekuolukorra muutumine põhjus, miks kohelda Varja tuuleparki erinevalt Aidu ja Purtse I tuuleparkidest.
9.8.1.Kõigepealt toovad kaebajad välja, et otsuses ei ole põhjendatud ega viidatud, millal julgeolekuolukord muutus, millest järeldub riigi julgeolekuolukorra muutumine ning mis on vastava muutuse määr. Kaebajad märgivad, et vastustaja on 6. oktoobril 2015 esitatud seisukohas väitnud, et julgeolekuolukord on muutunud „arvatest 2013. aastast“ (p 56, I tl 102p). Ühegi välis- ega sisepoliitilise sündmusega viidet aastale ei seostatud. Oma 17. juuni 2016 vastusega on vastustaja seda seisukohta täiendanud, tsiteerides enda menetlusdokumendi lisas 1 esitatud üldsõnalisi seisukohti Vene Föderatsiooni tegevuse kohta. Ühelegi konkreetsele sündmusele ega kuupäevale ei ole endiselt viidatud. Haldusasjas nr 3-14-53176 samade poolte vahel on Kaitseministeerium aga väitnud, et julgeolekuolukord muutus hoopis alates 2014. aastast (Kaitseministeeriumi 23. märtsi 2015 vastuse p 2.1.4). Kaebajad on seisukohal, et isegi kui julgeolekuolukord on halvenenud järk-järgult, peaks vastustaja olema võimeline esitama konkreetsed argumendid ja tõendid, miks just konkreetses haldusmenetluses senist praktikat muudeti. Hinnang riigi julgeolekuolukorrale ei saa tekkida ühes haldusmenetluses ega sõltuda kooskõlastustaotlust menetleva ametniku sisetundest või kaitseministri põhjendamata seisukohast, vaid peab olema vastava haldusorgani poolt eelnevalt seatud kriteeriumite alusel langetatud kontrollitav otsus. Sellisele otsusele Kaitseministeerium viidanud ei ole, mistõttu ei saa vastustaja sellele tugineda ka nüüd.
9.8.2.Väidetavad NATO reeglid, millele vastustaja tugineb, on Eestile kehtinud ilmselt alates NATOga liitumisest. Kellavere radarile lubatavate mõjutuste hulk peaks olema sama aastal 2004 ja 2014. NATO nõuded ja neist tulenevad kriteeriumid ei saanud kaebaja arvates muutuda järsku 2014 suvel ega sõltuda sellest, milline on Eesti julgeolekuolukord. Kaebaja toob välja, et kui julgeolekuolukord oleks tõepoolest muutunud, oleks see muutunud kõigi tuuleparkide arendajate suhtes. HMS § 107 lg 2 kohaselt peab haldusorgan toimingu sooritamisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on kaebusega sarnastel asjaoludel ja peaaegu samal ajal kooskõlastanud Ida-Virumaal asuvate sarnaste Aburi, Aidu ning Purtse I tuuleparkide rajamise. Aidu ning Purtse tuulepargid on Kellavere radarist umbes sama kaugel kui Varja tuulepark. Aburi tuulik on kolm korda lähemal. Aidu tuulepargi tipu kõrgus on 185 meetrit, Purtse I tuulepargi tipu kõrgus on 150 meetrit ning Varja tuulepargi plaanitav tipu kõrgus on 150 meetrit. Aburi tuuliku kõrgus on 145 meetrit. Varja tuuleparki planeeritud tuulikute arv on märksa väiksem võrreldes Aidu tuulepargis olevate tuulikute arvuga (26 vs 33). Aidu, Aburi, Purtse I ning Varja tuulepargid on väga sarnased ning moodustavad võrreldava grupi.
9.9.Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on väitnud, et Varja planeeritud tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamist pole võimalik võrrelda Aidu ja Purtse I tuuleparkide ehituseprojektide kooskõlastamisega, sest „pärast iga tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamist tekib uus planeerimissituatsioon“ ning „iga eelnev tuulepark vähendab Kellavere radari töövõime ja funktsionaalsuse seisukohalt võimalusi kavandada uut tuuleparki sama radari mõjualasse“. Kaebajad toovad välja, et Kaitseministeerium kooskõlastas Varja tuulepargi teemaplaneeringu juba 24. oktoobri 2011 kirjaga nr 12.1-2/2538 (kaebuse lisa 14.2). Aidu ning Purtse I tuuleparkide ehitusprojektid kooskõlastati vastavalt 3. aprillil ja 28. juunil 2012 (kaebuse lisa 14.3). Seega oli Kaitseministeerium Aidu ning Purtse I tuuleparkide ehitusprojektide kooskõlastamisel teadlik, et piirkonda ehitatakse ka Varja tuulepark. Ometi lubati ka need pargid rajada. Seejuures on kaitseminister Sven Mikseri selgitanud, et tuuleparkide ehitusprojektide kooskõlastamisel võetakse arvesse ka piirkonnas kooskõlastatud tuuleparkide planeeringute mõju radarile (kaebuse lisa 14.4). Seega pidi Kaitseministeerium kõigi kolme tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamisel arvestama sama suure mõjuga Kellavere radarile ning planeerimissituatsioon ei ole Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamisel muutunud. Lisaks kooskõlastas Kaitseministeerium Aburi tuuliku detailplaneeringu alles 30. oktoobril 2013, s.o. enam kui kaks aastat pärast Varja tuulepargi planeeringu kooskõlastamist (kaebajate 20.09.2017 seisukoha lisa 1). Eeltoodud põhjustel on kaebaja arvates Varja, Aburi, Aidu ning Purtse I tuulepargid võrreldavad rajatised, mis on väga sarnases asukohas, sarnaste mõõtmete ning omadustega, avaldaksid sarnast mõju Kellavere radarile ning mida kooskõlastati Kaitseministeeriumiga peaaegu samal ajal sarnases planeerimissituatsioonis. Varja, Aburi, Aidu ning Purtse I tuuleparkide rajajad moodustavad kaebajate arvates võrreldava grupi, keda tuleb kohelda võrdselt. Julgeolekuolukord ei saa olla muutunud neist vaid ühe suhtes.
9.10.Kaebajad on seisukohal, et juba haldusmenetluses on Kaitseministeerium seadnud Varja tuulepargi kooskõlastamiseks rangemaid tingimusi kui seati teiste tuuleparkide rajamisel. Kaebajatele teadaolevalt ei ole ühegi võrreldava tuulikupargi puhul nõutud nii paljude analüüside ja mudelite esitamist kui seda tehti Varja puhul. Näiteks nõudis Kaitseministeerium iga üksiku tuuliku matemaatilist mudelit (joonisega), millel on graafiliselt välja toodud tuuliku maksimaalne elektromagnetkiirguse peegeldumine sõltuvalt energiatuuliku gondli pöörlemisest. Kaitseministeeriumi 9. aprilli 2015 vastuse kohaselt ei esitanud Aidu ega Purtse I tuuleparkide arendajad selliseid mudeleid (kaebuse lisa 14.6). Ometigi anti neile kooskõlastus. Samuti ei kasutatud Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamisel Kellavere radari integreeritust Valaste ja Vaindloo kaldavaatlusradaritega, nagu seda tehti Aidu tuulepargi rajamisel. Kaitseministeeriumi vastuste kohaselt teabenõuetele vähendas Aidu ning Purtse tuuleparkide rajamine samuti Kellavere radari töövõimet. Siiski kooskõlastati Aidu tuulepargi rajamine, sest „Aidu tuulepargi rajamisest tingitud õhuseireradari eest varjatud alad [plaaniti] kompenseerida Valaste ja Vaindloo kaldavaatlusradaritega“ (kaebuse lisa 14.7). Arusaamatuks jääb, miks ei ole seda võimalik teha Varja tuulepargi puhul. Haldusorgan peab selgitama oma seisukohti ning tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Nii on rannakaitseradarid Aidu ja Purtse tuuleparkide rajamisel integreeritud Kellavere radariga ühtsesse jälgimissüsteemi, mistõttu ei ole tuuleparkide taga pimedat ala. Arvestades, et Varja tuulepark jääb Aidu ja Purtse vahele, ei saa pimedat ala olla ka selle taga. Kaebajad leiavad, et kõigi nimetatud tuuleparkide mõjutused Kellavere radarile on vähenenud samaväärselt. Kaitseministeerium on asjas toimunud kohtuistungil asunud seisukohale, et ehkki Purtse ja Aidu tuulepargile on kooskõlastused antud, on hiljem selgunud, et „Purtsele ja Aidule on need load antud /--/ Eeldati, et need lahendused, tehnilised, mis siis leiti, kui neid seal kooskõlastati,
et need töötavad. Täna need ei tööta“ (kohtuistungi lindistus, kell 11:07:15). Teisalt on aga Kaitseministeeriumi vastuses kaebajate selgitustaotlusele leidnud, et „Kaitseministeeriumil ei olnud Aidu tuulepargi hoonestusõiguse võõrandamise ajal tõendeid asjaoludest, mis takistaksid Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist“ (kaebajate 18. juuli 2016 seisukoha lisa 2). Seega käesolevas menetluses Kaitseministeerium leiab, et radareid integreerida ei saa, samas kui sügisel 2015 Aidu tuulepargi hoonestusõiguse võõrandamise ajal Kaitseministeeriumil sellist teadmist väidetavalt ei olnud. Ometigi asus Kaitseministeerium juba enda 30. juuni 2015 vaidlustatava toimingu p-s 5 seisukohale, et need samad tehnilised lahendused (kaldavaatlusradarite integreerimine) tuulepargi mõjusid radarile ei välista. Kaebajate arvates kinnitab Aburi, Aidu ning Purtse I tuuleparkidele kooskõlastuste andmine tegelikult seda, et tuulikupark ei mõjuta radarit sellisel määral, et see kujutaks ohtu radarile või julgeolekuohtu riigile kui vastustaja püüab näidata. Kui tuulikupargid riigi kaitsevõimele ja julgeolekule tõesti sellist mõju omaksid, ei oleks neid lubatud ehitada. Ükski neist tuulikuparkidest pole täna veel valmis. Sel juhul tuleks likvideerida ka Eesti suurim ja Venemaale lähim Eesti Energia AS kontserni Narva tuulepargist, mis peaks Kaitseministeeriumi loogika järgi Kuna Aburi, Aidu, Purtse I ning Varja tuulepargid on võrreldavad ning Aburi, Aidu ning Purtse I tuulepargid avaldavad Kellavere radarile vähemalt samasugust mõju kui avaldaks Varja tuulepark, on Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine kaebajate arvates võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Kaebajate arvates kinnitab neile kolmele tuulikupargile kooskõlastuste andmine tegelikult seda, et tuulikupark ei mõjuta radarit sellisel määral, et see kujutaks ohtu radarile või julgeolekuohtu riigile kui vastustaja püüab näidata. Kui tuulikupargid riigi kaitsevõimele ja julgeolekule tõesti sellist mõju omaksid, ei oleks neid lubatud ehitada. Ükski neist tuulikuparkidest pole täna veel valmis. Sel juhul tuleks likvideerida ka Eesti suurim ja Venemaale lähim Eesti Energia AS kontserni Narva tuulepargist, mis peaks Kaitseministeeriumi loogika järgi veel kõige suuremat julgeolekuohtu omama. Ometigi Kaitseministeerium seda ei nõua.
9.11.Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on Varja tuulepargi kooskõlastamismenetluses asunud seisukohale, et „Kaitseministeerium [peab] lähtuma eeldusest, et sellised mõjutused (pime ala ja varjuala) siiski tuulikute ehitamisel ilmnevad“. Sarnaselt on ka kõik muud väidetavalt kõrvaldamata kahtlused tõlgendatud kaebajate kahjuks. Kaitseministeerium on neid järeldusi tehes eksinud tõendamiskoormise jaotuse suhtes. Tehes keelduva toimingu, on haldusorgan see, kes peab tõendama ning põhjendama selle aluseks olevad asjaolud (HMS § 4 lg 2 ja 108 lg 1). Seetõttu ei ole lubatav, et haldustegevuses tuginetakse põhjendamata ning selgitusteta „eeldustele“, mida tõlgendatakse taotleja kahjuks. Kaebajad märgivad, et Haldusorgan ei saa haldusmenetluse kestel korduvalt ning põhjendusteta muuta taotlejale seatud tõendamiskoormist. Sellest hoolimata on Kaitseministeerium korduvalt muutnud oma seisukohti, asudes isegi veel otsuses (p 4, alapunkt 3, lk 5) ootamatule seisukohale, et analüüsides on kajastamata jäänud olulised asjaolud, mille puudumine pole varasemalt Kaitseministeeriumile probleemiks osutunud. Nii ei tea kaebajad tänaseni, et milliseid andmeid Kaitseministeerium kooskõlastuse andmiseks vajada võib, kuivõrd vastavate andmete nimekiri on konstantses muutumises.
9.12.Kaitseministeerium on valesti hinnanud tõendeid ja eksinud faktide tuvastamisel. Kaitseministeerium on Otsuse punktis 4 (lehekülgedel 4-6) tuginenud esitatud loetelule Analüüsi väidetavatest puudustest. Kaebajad esitasid koos kaebusega TTÜ Küberneetika Instituudi arendusjuhi Vahur Kotkase selgitused väidetavatele puudustele (edaspidi Kommentaarid, kaebuse lisa 16). Kommentaaridest nähtuvalt on osundatud puudused kas eksitavad või peegeldavad Kaitseministeeriumi puudulikku arusaama tuuleparkide tööpõhimõtetest.
Esiteks on vastustaja kaebajatele arusaamatul kombel järeldanud, et analüüsist nähtuvalt on ühe tuuliku mõju radarile suurem, kui on seda terve tuulepargi mõju. V. Kotkas on selgitanud, et „On kahetsusväärne, et aruandest on õnnestunud välja lugeda, et üksik tuulik avaldab radari tegevusraadiusele negatiivset mõju enam kui tuulikupark. Selline seisukoht ei ole kindlasti õige. Radari tegevusraadiuse vähenemine on sõltuv muuhulgas ka tuulikupargi ristlõikepindalast (valem 5). Et analüüsis on üksiku tuuliku ristlõikepindalaks arvestatud 8010m2 ja tuulikupargi ristlõikepindalaks 227100m2, siis ei ole kokkuvõttes toodud üksiku tuuliku mõju võrreldav tuulikupargi erinevate paigutustega. Tuulikupark avaldab üldjuhul üksikust tuulikust suuremat mõju radari seireulatusele. Üksiku tuuliku mõju arvutus on sisse toodud vaid selgituseks, mismoodi valemeid rakendada“. Teiseks on vastustaja on väitnud, et jääb arusaamatuks, millist sektori suurust erinevate analüüsi osade puhul kasutatakse. V. Kotkas on selgitanud, et „Aruandes on selgelt välja toodud, millise sektori osas on arvutused teostatud. Peatükis „Tuulikute esialgne paigutus” on välja toodud kuidas tuulikuparkide ristlõikepindala on leitud: tuulikupark asub 2,589° laiuses sektoris ja ulatub 100m kõrguselt radari vaatevälja. Et tuulikupark asub radarist 48km kaugusel, siis moodustab see radari poolt vadatuna 2271m laiuse frondi. Tuulikupargi ristlõikepindala leiame selle laiuse ja kõrguse korrutisest, mis annab tulemuseks 227100m2. Kokkuvõttes toodud tabelis on esitatud veerg „Tuulikupargi ristlõikepindala”. Sealt on ka näha, et tuulikuparkide puhul on need suurused samad ja seega on ka tulemused võrreldavad“. Kolmandaks, on vastustaja ette heitnud, et analüüs ei sisalda nimekirja mõjutustest, mida analüüsis ei kajastata. V. Kotkas on selgitanud, et „antud analüüsis ei ole käsitletud kõiki radari töövõimet mõjutavaid aspekte, mis ei olnud ka eesmärgiks. Seetõttu ongi selgelt sõnastatud nii analüüsi sissejuhatuses kui ka kokkuvõttes, milliseid aspekte käsitletakse st eesmärk oli hinnata kui palju mõjutab tuulikuparkide olemasolu radari maksimaalset tegevusraadiust tuulikuparkide taguses sektoris. [Kaitseministeeriumi] Seisukohas toodud võimalike mõjutuste loetelu on mittetäielik ja analüüsi teksti selle lisamine tekitaks valearusaama, et kõiki muid aspekte on arvestatud“. Neljandaks on vastustaja märkinud, et käsitlemata on olukord, kus tuulik on risti radariga, leides, et tuuliku pöördumisel ümber oma telje muutub tuuliku RCS4, mistõttu on vaja RCS mudeli loomine. V. Kotkas selgitas, et „antud seisukoha võtmisel on võrdsustatud ristlõikepindala ja RCS. Selgituseks võrdleme kahte erinevat objekti: 1 m2 ristlõikepindalaga siledat terasplaati ja 40 m2 ristlõikepindalaga varjetehnoloogiat (i.k. stealth technology) kasutavat lennukit. Kui terasplaadi RCS on ligikaudu 1 m2, siis lennuki oma vaid murdosa sellest. Seega ei saa neid omadusi omavahel võrrelda. Lisaks ei vasta tõele seisukoht, et tuuliku labade ristlõikepindala ei vähene kui tuulik pöörata ristisuunalt pikisuunale. Kui rääkida aga piisavalt väikestest pöördenurkadest, mille puhul see vähenemine on marginaalne, siis samamoodi on marginaalne ka gondli ristlõikepindala suurenemine. Uuringus toodud andmetest ei piisa ja vastavaid andmeid pole ka arendajal, et koostada korrektne tuuliku suunast sõltuv RCS mudel. Sellel pole antud aruande kontekstis ka mingit otstarvet, kuna selle kaudu radari maksimaalse tegevusraadiuse muutust hinnata pole võimalik“. Viiendaks on vastustaja asunud eraldiseisvalt Otsuse p-s 7 seisukohale, et kuna turbiini labade pöörlemine tekitab peegeldunud radarisignaalis lennukiga analoogseid Doppleri sagedusi, peab radar enda tundlikkust muutma, mis vähendab selle vastuvõtja üleüldist tundlikkust. Tegemist on Kaitseministeeriumi 9. veebruari 2015 kirja kohaselt „määravamaks asjaoluks“ kooskõlastuse andmisest keeldumisel. V. Kotkas on selgitanud, et „Selline radari tööpõhimõte tundub uskumatu. See tähendaks, et kui radarile lähenevad paraja vahemaaga 2 lennukit, millest esimene tekitab radarisignaalis Doppleri sagedusi, siis radar selle tõttu muudab automaatselt oma vastuvõtja tundlikkust sobivaks saadavale signaalile ega suuda enam avastada teist lennukit. Minule teadaolevalt TPS-77 tootja Lockheed Martin oma radarites sellist tööpõhimõtet ei kasuta. Soovitan konsulteerida radari tootjaga selle seisukoha
paikapidavuse osas“. Seega, ehkki radarid kasutavad Doppleri sagedust, ei mõjuta ühe objekti Doppleri sagedus radari üleüldist vastuvõtutundlikkust vastustaja kirjeldatud viisil. Vastustaja on vastuses kaebusele esitanud Kaitseväe õhuseiredivisjoni ülema major Hardi Lämmergase vastuse V. Kotkase ekspertarvamusele. Kaebajate hinnangul pole Hardi Lämmergase seisukoht asjakohane, kuivõrd selle koostamise aega arvesse võttes on ilmselge, et nendest kaalutlustest ei lähtutud toimingu tegemisel. Kohus hindab toimingu põhjendatust aga selles sisalduvate motivatsioonide põhjal, mitte haldusorgani hilisematest põhjendustest lähtuvalt.
9.13.Kokkuvõtvalt leiavad kaebajad, et arvestades eeltoodut, ei pidanud kaebajad tõendama mõjude puudumist Kellavere radarile. Siiski on kaebajad haldusmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt seda teinud ning vastustajal puudub mistahes alus ehitusprojekti kooskõlastusest keeldumiseks.
9.14.Kaebajad leiavad, et asjas kogutud tõendid on kinnitanud, et just Kellaveres kasutatav radaritüüp TPS-77 on ülemaailmselt tuntud kui tuulepargikindel radar (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisad 2 ja 3). Seega on ebaõige vastustaja väide, et Varja tuulepargi rajamise välistab oluline mõju Kellavere radarile. Muuhulgas on kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisadest 2 ja 3 nähtuvalt märgitud TPS-77 radari kohta järgnevat: Esimene USAs tellimusel valmistatud uus mobiilne radar – Lockheed Martin TPS-77 – tarnitakse ja paigaldatakse novembris Norfolkis asuvasse Triminghami ja sellega on lõppenud sõjaväelaste vastuseis avamere tuuleparkidele Põhjameres /--/ Lockheed Martini eestkõneleja ütles eelmisel nädalal: „Kogu maailmas töötab üle 170 radari TPS-77. Juhuslikult ei ole neil mingeid probleeme tuuleturbiinide eristamisel õhusõidukitest“ (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisa 2). „Peegelduvad lained võivad häirida radarite tööd, aga Ühendkuningriigi radarite TPS-77 puhul kasutatakse erinevate tagasipeegelduvate lainete eristamiseks keerukat matemaatilist valemit, mis võimaldab kindlaks teha ja eristada objekte, millelt signaal tagasi peegeldub. Seega suudab Lockheed Martini radar TPS-77 tagada õhukaitse ja ühtlasi summutada tuuleturbiinidelt tagasipeegelduvaid laineid“ (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisa 3). „Ühendkuningriigis toimusid 2008. aasta septembris radari TPS-77 katsetused /--/ Ühendkuningriigi Kuninglikud Õhujõud ja Taani Kuninglikud Õhujõud sooritasid suure hulga väljalende ja radar toimis tuulepargi ümbruses nõuetekohaselt õhuliiklusele ettenähtud lainepikkustel“ (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisa 3). Kaebajate arvates kinnitavad seda ka radari tootja kodulehel avaldatud andmed, mille kohaselt on TPS-77 tuuleparkide suhtes, suutes avastada madalal lendavaid sihtmärke tuulikuparkide ümbruses (kaebajate 16. mai 2016 seisukoha lisad 3-4). Seega on nii Suurbritannia valitsus kui ka TPS-77 tootja Lockheed Martin seisukohal, et ka Kellaveres kasutusel olev radaritüüp suudab tuuleparkide ümbruses nõuetekohaselt toimida. See seab olulise kahtluse alla kõik vastustaja väited haldusmenetluses ja käesolevas kohtumenetluses. Radar TPS-77 on tuulepargikindel ning vastustajal ei saa olla julgeolekust lähtuvaid etteheited Varja tuulikupargi rajamisele.
9.15.Kaebajad märgivad, et juhul, kui kooskõlastuse andmata jätmise korral on selge, et sel põhjusel ei ole võimalik ka lõplikku haldusakti anda ja sellega on rikutud isiku õigusi, võib isik pöörduda kooskõlastuse andmisest keeldunud asutuse vastu kohustamiskaebusega kohtusse. Vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 2 võib kohustamiskaebusega nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist. Sellest lähtuvalt on kaebajate primaarnõudeks kohustada Kaitseministeeriumit andma kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile. Kaebajate hinnangul ei ole menetluse tulemusena tuvastatud ühtegi põhjust, mis võiks õigustada kooskõlastuse mitteandmist. Seetõttu on tegemist kohtupraktikast käsitlemist leidnud olukorraga, kus haldusorgani kaalutlusõigus redutseerunud on nullini (3-3-1-66-09, p 13). Et
Kaitseministeeriumi diskretsiooniõigus on redutseerunud nullini, paluvad kaebajad kohtul kohustada Kaitseministeeriumit kindla sisuga tegevuseks - andma välja positiivne kooskõlastus Varja tuulepargi ehitusprojektile.
9.16.Kaebajad märgivad, et nad ei nõustu vastustaja selles, et kohus peab piirduma perioodil
9.jaanuaril 2015 kuni 30. juunil 2015 tehtud asjaolude hindamisega. Seadusest ei tulene, et kohus oleks oluliste asjaolude hindamisel piiratud mingi perioodiga. Antud juhul on oluline, et kuna seadus ei näe ette kriteeriume, mille täitmisel kaebaja kooskõlastuse saab või sellest keeldutakse, sai ja pidigi kaebaja lähtuma vastustaja antud juhistest, selgitustest ja tingimustest. Kuna neid esitati ka oluliselt varem kui vastustaja 9. jaanuari 2015 kiri, on olulised ka need asjaolud, mis toimusid 2009 ja järgnevalt. Kaebaja rõhutab ka seda, et 30. juuni 2015 seisuga kehtinud lennundusseaduse (edaspidi LennS) § 35 lg 61 tuleb tõlgendada selliselt, et Kaitseministeeriumi seisukohad ja tingimused vähemalt kahe aasta pikkuse perioodi jooksul ei muutu. Antud juhul on kaebaja veendumusel kooskõlastustingimused antud konkreetselt ja selgelt 29. jaanuari 2014 A Ideoni kirjaga. Need tingimused oleksid pidanud olema järgitavad kaks aastat ehk kuni 28. jaanuarini 2016. Kaitseministeerium otsustas kooskõlastuse andmist
12.novembril 2014 ja 30. juunil 2015. Seega oli Kaitseministeeriumil ka sel põhjusel kohustus oma järgnevates toimingutes enda antud kooskõlastustingimustest lähtuda. Ka sel põhjusel ei saa kuidagi olulisi asjaolusid ajaliselt piirata. Kaebajad leiavad ka, et LennS § 35 lg 61. kolmanda lause sõnastus Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi määratud kooskõlastustingimused kehtivad kaks aastat toetab kaebajate tõlgendust, et kooskõlastus on Kaitseministeeriumi poolt juba antud. Nimelt olukorras, kus Kaitseministeerium andis A. Ideoni isikus 29. jaanuaril 2014 lõplikult ära tingimused, millel ta ehitusprojekti kooskõlastab, on ka juba see kiri ise materiaalselt käsitletav ehitusprojekti kooskõlastusena. Selles kirjas on juba olemas kogu teave, mis Kaitseministeeriumi kooskõlastuskirjas peaks olema. Probleem on aga pigem vormistuslik: kuna tavaliselt vormistab Kaitseministeerium oma kooskõlastuskirjad mitte e-kirjana, vaid ametlikult blanketil ja muude formaalsustega, siis sellist e-kirja järgnevalt menetlevad haldusorganid ei aktsepteeriks. Samuti nägi A Ideoni kiri ise ette vajaduse kooskõlastust täiendavalt vormistada, mille eelduseks oli esitada ka kooskõlastamise tingimustele vastav ehitusprojekt. Seega reaalselt ei oleks kaebaja saanud üksnes A. Ideoni kirjale tulevastes haldusmenetlustes tugineda.
9.17.Kaebajad ei nõustu vastustajaga selles, et vastustajal puudub kohustus kooskõlastust anda ja kaebajal puudub õiguslik alus ja õiguspärane ootus seda nõuda, sest vastustaja ei pea aitama kaebaja äriplaanile kaasa. Kaebajatel on põhiseadusest ja erinevatest seadusest tulenev õigus nõuda riigilt seaduste täitmist (põhiseaduse (edaspidi PS) § 3, 9 – 15 jt). See seisnebki õigusriigi põhimõte (PS § 10). Põhiõigusi (sealhulgas omandipõhiõigust PS § 32, ettevõtlusvabaduse põhiõigust PS § 31) saab piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega ja seaduse alusel ja piirangud peavad olema vajalikud (PS § 11). Seega kui riik on näinud LennS § 35 lg-ga 61 ette tuulepargi ehitamiseks (st põhiõiguste piiranguna) vajaduse hankida kooskõlastus Kaitseministeeriumilt, siis Kaitseministeerium peab selle andmise otsustama ning ta ei või sellest ilma seadusest tuleneva aluseta keelduda. See aga ongi tegevus, mida kaebaja vastustajale käesolevas vaidluses ette heidab.
9.18.Kaebajad toovad välja, et nad ei ole kunagi väitnud, et nad oleksid haldusorgan ja selles tõesti pole mõistlikku vaidlust. Kuid olukorras, kus vastustaja aktsepteeritud praktika kohaselt pidi kooskõlastuse hankima kaebaja, aga mitte teine haldusorgan, peaks rakendama seaduse üldine loogika (HMS § 16 lg 2), et tähtajaks mittevastamisel loetakse kooskõlastus antuks. Vastasel juhul saab sätet kuritarvitada, menetlust venitada ja tekitada isikutele põhjendamatut koormust pöörduda tingimata kohtusse, kui haldusorgan kooskõlastustaotlust seaduses sätestatud tähtajal ei lahenda. Vastustaja on aktsepteerinud ja julgustanud praktikat, kus arendajad küsivad kooskõlastuse otse Kaitseministeeriumilt, mistõttu ei saa ta sellist tegevust nüüd kaebajale asuda ette heitma. Vastustaja lähenemine on ilmselgelt pahatahtlik.
9.19.Kaebaja juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et käesolev vaidlus toimub LennS § 35 lg 61 alusel ehitusprojekti kooskõlastamise üle. Seega on asjatundmatu ja asjakohatu käsitleda seda, mis asjaolusid kohalik omavalitsus EhS alusel ehitusloa andmisel arvestab. Veelgi enam, ehitusseadustik, millele vastustaja ilmselt vihjab, jõustus alles 1. juulist 2015 ehk pärast kaevatava haldusakti vastuvõtmist (vastustaja keeldumised olid 12. novembril 2014 ja 30. juunil 2015).
9.20.Vastustaja on heitnud kaebajale ette, et kaebaja paneb talle sõnu suhu, kui väidab, et Kaitseministeerium on ka ise möönnud kuni 1. juulini 2015 kooskõlastuse andmisest keeldumise vajalike kriteeriumite puudumist (vt Seisukoha p 15). Kaebaja juhib tähelepanu, et ta ei ole vastustajale sõnu suhu pannud, vaid Kaitseministeeriumi esindaja on seda selgelt ja avalikult öelnud 19. aprilli 2016 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi nõupidamisel, mille lint ja transkriptsioon on kohtule esitatud vastavalt 16. mail ja 23. mail 2016 (vt Heddy Klaseni sõnavõtt, lk 2).
9.21.See, kas kaitseministri 26. juuni 2015 määruse kriteeriumide juures on arvestatud samu NATO standardeid ja Kaitseväe juhataja käskkirja kui käesoleval juhul või mitte, ei oma õiguslikku tähendust, sest see määrus ei ole nagunii antud asjas kohaldatav. Küll aga kinnitab samadest dokumentidest väidetavalt tulenevate kriteeriumide määruses sätestamine, et (a) Kaitseministeerium sai aru ja möönis õiguslikku vajadust neid kriteeriume õigustloova aktiga sätestada ja (b) et need kriteeriumid on võimalik küll avalikustada nii, et need oleksid õiguse kohaldajatele teada ja kättesaadavad. Seega on ebaõige vastustaja käsitlus sellest, kuidas kriteeriumid ongi oma olemusest ja NATO reeglitest tulenevalt riigisaladus või salastatud välisteave. Määruse kehtestamine kinnitab kaebaja väiteid sellest, et põhiõiguste piirangud saavad tulla vaid (avaldatud) õigusaktidest. Samuti peaks ka kaebajal olema võimalik Kaitseministeeriumi antud tingimuste täitmist nõuda ilma, et ta peaks hankima riigisaladuse ja salastatud välisteabe juurdepääsuloa. Kaebajad on menetluses korduvalt väitnud, et nad on täitnud Kaitseministeeriumi antud kriteeriumid, mis kooskõlastuse andmise eeldusena esitati (vt kaebaja kokkuvõtlike seisukohtade 2.1.21.-2.1.23, 2.5, 2.6). Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et lubatud peaks olema mingitele tingimustele vastav tuulepark (nagu väidab vastustaja oma Seisukoha p-s 17). Kaebaja väidab, et tema poolt planeeritav Varja tuulepargi ehitusprojekt vastab Kaitseministeeriumi enda esitatud tingimustele ja seetõttu peab see olema lubatav.
9.22.Kaebajad ei soovi väita, et Kaitseministeerium ei peaks eelhoiatussüsteemide töövõimet tagama. Kaebajatel on aga alus eeldada, et kui Kaitseministeerium esitab tingimused, millistel ta eelhoiatussüsteemide tööd mõjutavat tuuleparki lubab, siis kui kaebaja need täidab, siis ka Kaitseministeerium tuulepargi rajamist ei takista (ja kooskõlastab selle ehitusprojekti). See, kui Kaitseministeerium on võibolla teinud valearvestusi, mõelnud ümber poliitilistel põhjustel või ei ole rahul oma ametnike tööga, ei ole asjaolud, millest lähtuvalt kaebajale antud lubadusi murda ja tema põhiõigusi hakata rikkuma. Seda kinnitab ka Aidu tuuleparki puudutav kohtuvaidlus asjas nr 3-17-911, millest nähtub, et Kaitseministeeriumil ei ole õigust tagantjärele kooskõlastuse andmise tingimuste osas ümber mõelda. Kaebaja nõustub sellega, et Kaitseministeerium ei saa ette kirjutada tingimusi, millele kaebaja tuulepark peab vastama. Küsimus ei olegi tuulepargile endale esitatavatest nõuetest, vaid tuulepargi (ehitusprojekti) kooskõlastamisele esitatud nõuetest (kooskõlastamise tingimustest). Kaitseministeerium esitas Varja tuulepargi kooskõlastamiseks teatud tingimused ja kaebaja täitis need. Kaebajad toovad välja ka, et vastustaja hinnangul pidi kaebaja arvestama vajadusega tagada radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Selles ei olegi vaidlust. Küsimus on selles, et seda, millist radarkattepilti ja radari töövõimet saab lugeda piisavaks ja millist mõju eelhoiatussüsteemile võib aktsepteerida, teab Kaitseministeerium (mitte kaebajad). Kaebaja saab teha üksnes seda, et kujundab oma tuulepargi selliselt, mis Kaitseministeeriumi tingimusi
rahuldab. Kaebajal oli ja on alus eeldada, et kui kaebaja Kaitseministeeriumi esitatud kooskõlastamise tingimused täidab, siis on sellega saavutatud ka piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Väide, et Kaitseministeerium ei ole mitte kunagi lähtunud sellest, et tuulepargi mõju radarile tuleb vähendada, on vale. Kaitseministeerium on tuulepargi mõju vähendamisest radarile (aga mitte elimineerimisest!) rääkinud läbivalt kuni 2014 lõpuni.
9.23.Kaebajad leiavad, et teadvalt ebaõige on vastustaja esitatud väide, justkui oleks eelnevas haldusmenetluses kaebajale selgitatud, et mõju radarile peab puuduma. Enda 18. juuli 2016 seisukohas on kaebaja viidanud Kaitseministeeriumi varasematele seisukohtadele, kus on selgelt nõutud mõjude vähendamist, mitte välistamist. Eksitav ja pahatahtlik on vastustaja tegevus, millega üritatakse jätta muljet, justkui see nii poleks olnud. Kaebajad toovad välja, et kaitseministeerium alustas nn. nulltolerantsi lähenemist alles siis, kui kaebaja küsis – kui 0,57% on liiga palju, siis kui palju on aktsepteeritav? Kuna Kaitseministeerium ei suudaks kaebajate arvates põhjendada ega tõendada ühtki numbrit, hakati rääkima sellest, et piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime on tagatud ainult ilma mistahes mõjuta radarile ehk ilma tuulepargita. Kaebaja väidabki, et kui see oleks õige, siis sellisel juhul oleks pidanud vastustaja keelama tuulepargi juba 2009. aasta analüüsi tulemusena. Nii on ka Mati Kuppar väitnud, et juba 2009 asuti seisukohale, et täiendav mõju radaritele ei ole lubatav. Teisalt on sellest ajast alates kooskõlastatud nt Aidu ja Purtse tuulepargid. Kaitseministeeriumi seisukohad on selles küsimuses täielikult vastuolulised.
9.24.Kaebajad ei nõustu vastustaja väitega, et julgeolekuolukorra muutus pole vaidlusalune. Kaebajad rõhutavad, et tähtis pole mitte see, et julgeolukord on muutunud, vaid see, millal see toimus ja kas see võis mõjutada Kaitseministeeriumi seisukohtade muutumist 2014 lõpus 2015 algul. Antud juhul pole Kaitseministeerium võtnud seisukohta, millal siis see julgeolekuolukord muutus. Ka Seisukoha p-s 34 viitab vastustaja nii M. Kuppari antud ütlusele (M Kuppar seostas julgeolekuolukorra muutumist Gruusia sõjaga 2008. aastal) kui oma 17. juuni 2016 seisukoha lisale 1, milles on palju erinevaid sündmusi toodud ja millega konkreetsemalt pole vastustaja julgeolekuolukorra muutumist seostanud. Kaebaja on neid küsimusi käsitlenud oma kokkuvõtlike seisukohtade p-s 2.8.1-2.8.6, samuti pikemalt oma 18. mai 2016 menetlusdokumendi p-s 2.3.1. Kaebaja hinnangul võis julgeolekuolukord muutuda tõesti seoses Gruusia sõjaga 2008, aga seostada seda muutust hoopis 2013-2014 sündmustega pole otseselt loogiline või vähemalt pole see tõendatud. Samas, kui Kaitseministeerium ei suuda täpsustada, kas julgeolekuolukord muutus 2008, 2013 või 2014, siis see näitab, et tegemist ei olnud haldusorgani hinnanguga julgeolekuolukorrale vaid iga teenistuja isikliku subjektiivse ohutunnetusega, mille alusel võeti haldusmenetluses vastu otsuseid. Nii ei suutnud ka M. Kuppar meenutada, et kuidas sai temale teatavaks julgeolekuolukorra muutumine.
9.25.Kaebajad on teisi tuuleparke käsitlevad põhjendused esitanud oma kokkuvõtlike seisukohtade p-s 2.8.7-2.8.12. Eraldi soovib kaebaja tähelepanu juhtida sellele, et Riigikohus ei võtnud 10. septembril 2019 menetlusse Justiitsministeeriumi määruskaebust Aidu tuulikute kohtuasjas nr 3-17-911, mis tähendab, et Aidu tuulepargi ehitusload on kehtivad. Seega on asjakohatu ka Kaitseministeeriumi väide Aidu tuulepargil kooskõlastuse mittekehtivusest. Lisaks, kaebaja suhtes 30. juunil 2015 tehtud otsuste hindamisel on oluline Kaitseministeeriumi arvamus, teadlikkus ja seisukohad 2015.a. seisuga. Vastuseks kaebaja esindaja korduvatele teabenõuetele on vastustaja 2015. aastal kinnitanud, et Aidu tuulepargi ehitusprojekti (st mitte planeeringu või ehitusloa, nagu püüdis väita M. Kuppar) kooskõlastas Kaitseministeerium märkusteta (vt Kaitseministeeriumi 6. veebruari 2015 kiri nr 2.1-1/15/457, kaebuse lisa 14.5). Mitte üheski vastuses neljale teabenõudele ei vihjanud Kaitseministeerium sellele, et tal on alus või plaan Aidu tuulepargi kooskõlastus tagasi võtta või muul viisil tuulepargi ehitus lõpetada. Seega hindas vastustaja veel siis õigeks nende tuuleparkide jätkuvat arendamist. Sellele viitab ka vastustaja vastus kaebusele 6. oktoobrist 2015.
Kaebaja ei pea usutavaks Kaitseministeeriumi väidet selle kohta, et Aidu ja Purtse tuuleparkide ehitusprojektid sai kooskõlastada ja Varja oma mitte, sest vahepeal muutus julgeolekuolukord. Kui julgeolekuolukord oleks tõesti 2014 muutunud (mida Kaitseministeerium otseselt väitnud ega tõendanud pole), siis ei oleks valitsus veel 2015 alguses Aidu tuulepargi ehitamist hoonestusõigusega soodustanud. Vastupidi, arvestades Riigikohtu praktikat oleks Kaitseministeerium saanud ja pidanud võtma tarvitusele meetmed, nt tunnistades edasiulatuvalt kehtetuks õiguspäraselt antud ehitusloa tuulepargi rajamiseks, viidates ülekaalukatele avalikele huvidele. Mitte hakkama otsima näilikke aluseid väitmaks, et arendajale välja antud load tuleb tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, nagu üldteadaolevalt Kaitseministeerium tegi. Toimunud kohtuvaidluste tulemused Aidu tuulepargi asjades kinnitavadki Kaitseministeeriumi seisukohtade ekslikkust. Arusaamatu on vastustaja seisukoht ka selle kohta, justkui hoonestusõiguse võõrandamine ei tähendaks, et Vabariigi Valitsus oleks lubanud mistahes parameetritele vastavat tuuleparki. Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 2015 korraldus nr 41 (viidatud kaebuse p 3.4.8) on sõnastatud selliselt: Anda Keskkonnaministeeriumile nõusolek tema valitsemisel olevate, Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas asuvate järgmiste kinnistute tuulikupargi rajamise eesmärgil otsustuskorras hoonestusõigusega koormamiseks Lüganuse valla kasuks. Sellele järgneb loetelu 31-st konkreetsest Aidu külas asuvast tuuliku kinnistust ja katastriüksusest. Kaebaja rõhutab, et tuulikute rajamine ei saanud toimuda mistahes tingimustel, vaid korralduse seletuskirja1 kohaselt tuli lähtuda teemaplaneeringust ja projekteerimistingimustest, mis oli juba väljastatud. Seega olid tuulikute parameetrid (kõrgus, hulk) teada (vt ka kaebaja 18. mai 2016 menetlusdokumendi lisa 1). Seletuskiri nägi ette ka hoonestajale kohustuse tuulikud püstitada 5 aasta jooksul. Lüganuse vald võõrandas hoonestusõiguse Aidu Tuulepark OÜ-le (vt kaebuse lisa 17), kuigi mingit tähtsust ei oma, kellele hoonestusõigus kuulub, sest mõjud radarile sellest ei muutu. Kaitseministeerium p pole menetluses väitnud, et ta sellest ei teadnud või et see toimus vastuolus vastustaja seisukohtadega. Võrreldes Varja tuuleparki teiste tuuleparkidega (Seisukoha p 36), väidab Kaitseministeerium esmalt, et tuulikute võimsus või arv on väiksem (Purtse I, Purtse II, Aseriaru II, Päite-Vaivina, Aburi). Samas võimsus ei ole radari mõju hindamisel relevantne tegur ning tuulikute arv võib seda küll olla, kuid väiksem arv tähendab küll väiksemat mõju, aga mingi mõju otsenähtavusalas on tuulepargil ikka. Antud juhul püüab vastustaja aga väita, et 0,57% mõju on liiga palju ja üldse mingit mõju olla ei või. Vastustaja pole väitnud ega tõendanud, et ülalnimetatud tuuleparkide mõju radari kattealale oleks väiksem kui Varja tuulepargil. Ta pole teiste puhul seda isegi välja arvutanud, seega ta isegi ei tea seda, kui suur mõju teistel parkidel on (vt kaebuse lisa 14). Seoses vastuväidetega ajalise aspekti osas (st et tuulepargi ehitusprojekt on kooskõlastatud varem), jm vastuväidetega, mis on vastustaja toonud eristamaks tuuleparke, siis pooltel on võrdlemise aluste suhtes ilmset erinev arusaam. Loomulikult on iga tuulepargi puhul võimalik leida mingi näitaja, mis on pisut erinev teise tuulepargi näitajast (nt ei ole ilmselt mitut tuuleparki täpselt sama tuulikute arvuga või täpselt sama asukohaga). Võrdlemisel tuleb aga võtta aluseks see, kas tuulepargil võib olla mistahes ulatuses mõju radarile (kui olla täpsem, siis peaks aluseks võtma isegi mõju määra radarile, mis Varja tuulepargi puhul on välja arvutatud 0,57%. Kaebaja ei saa välja arvutada teiste tuuleparkide mõju määra ja ei ole teada, et see teave oleks olemas Kaitseministeeriumil). Kuni Kaitseministeerium ei ole väitnud ega tõendanud, et teistel tuuleparkidel radarile mõju ei ole või on see väiksem kui Varja pargil, siis on tegemist kõikide radari otsenähtavusalas olevate tuuleparkide puhul võrreldavate tuuleparkidega. Seejuures arvestades julgeolekuohu põhjendust, ei oma tähtsust isegi tuulepargi arendamisjärk,
arvestades Riigikohtu haldusasjas nr 3-17-911 seisukohti. Määrav on Kaitseministeeriumi hinnang tuulepargiga kaasnevale väidetavale julgeolekuohule, mis ei sõltu ka vastustaja seisukoha vormistamise viisist (kooskõlastus ehitusprojektile, planeeringule, hoonestusõiguse andmine vms).
9.26.Kaebajad märgivad, et nad ei saagi tõendada, et tuulepargi mõju oleks võimalik aktsepteerida, kuna see tuleneb M Kuppari ütlustest ja salastatud teabest. See on iseenesest õige, et kaebajad ei saa otsustada, milline mõju on lubatud ja milline mitte. Kuid tõendamiskoormus selles, et esinevad kooskõlastuse andmisest keeldumise kaalukad põhjused, on vastustajal. Kuna kaebajad on tõendanud isegi mõju määra (0,57%), siis pidanuks vastustaja suutma tõendada, et salastatud või mittesalastatud õigusaktidest tulenevalt ületas see lubatud mõju piiri.
9.27.Kaebajad paluvad kohtul vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 35040,94 eurot (III tl 165p – 192).
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
10.Vastustaja leiab, et kaebused tuleb rahuldamata jätta ja põhjendab oma seisukohta kokkuvõtlikult alljärgnevaga:
10.1.Vastustaja leiab, et käesolevas asjas saab kohus lahendada kaebajate poolt 09.01.2015. a lõplikult esitatud taotlusega ja selle taotluse lahendamiseks 30.06.2015. a tehtud otsusega seonduvat. Seega ka kõik asjaolud, mida kohus saab käesoleva vaidluse lahendamisel arvesse võtta, peavad kitsalt olema seotud 09.01.2015. a taotluse ning 30.06.2015. a vaidlustatud otsusega, st jääma selle perioodi sisse. Eelnevast lähtuvalt tuleb käesolevas asjas hoiduda 21.07.2014. a kaebajate poolt esitatud taotlusega seonduva arvesse võtmisest, kuivõrd nimetatud taotluse osas on Kaitseministeerium (edaspidi ka KAM) otsuse teinud 12.11.2014. a ning selle haldusmenetluse osas on Tallinna Halduskohus teinud haldusasjas 3-14-53176 jõustunud lahendi. Seega ei saa 21.07.2014. a taotlusega alanud ning 12.11.2014. a KAM otsusega lõppenud menetlusega seonduvat õigusvaidlust enam avada.
10.2.Vastustaja leiab, et kaebajatel puudub õiguslik alus ning õiguspärane ootus nõuda ning saada KAM-lt kooskõlastust 09.01.2015. a taotlusega esitatud ehitusprojektile. Sellest, et kaebajad tahavad teatud äriplaani ellu viia, ei tulene KAM kohustust kaebajatele kooskõlastust anda. Eeltoodu on kaebajad senises menetluses ära unustanud ning kogu kaebajate positsioon tugineb õigustamatule ootusele, et kaebajad saavad KAM-lt nõuda kooskõlastust ja seda veel muu haldusmenetluse väliselt. Ebaselge on, kas kaebajad saavad üldse ise ehitusloa menetluse väliselt KAM-lt kooskõlastust taotleda, kuivõrd tegemist on menetlustoiminguga, millel on reaalne tähendus vaid ja ainult koos ehitusloa menetlusega, kuivõrd KAM kooskõlastus üksi ei anna kaebajatele õigust midagi püstitada.
10.3.KAM on seisukohal, et ta ei ole tegevusetusega kaebajate poolt 09.01.2015. a lõplikult esitatud taotlust koos ehitusprojektiga (eelprojekt) kooskõlastanud. Kaebajad on põhjendamatult samastanud kooskõlastamiseks esitatud ehitusprojekti ning kooskõlastustaotluse. LennS § 35 lg 61 sätestab KAM-i õiguse, mitte kohustuse, esitada ehitusprojektile vastuväiteid. LennS § 35 lg 61 ei kehtesta ka kooskõlastustaotluse lahendamise tähtaega. Ehitusprojektile vastuväidete esitamiseks sätestatud tähtaega ei saa vastustaja arvates samastada kooskõlastusmenetluse läbiviimise ajaga. Kaebajate vastupidine seisukoht ei ole õiguslikult põhjendatud. LennS § 35 lg 6/1 ei ole võimalik selliselt isegi grammatiliselt tõlgendada.
10.4.Kaebajad ei ole põhjendanud ega tõendanud, et antud juhul oleks haldusmenetluses kehtiva menetluse efektiivsuse nõuet rikutud. Kooskõlastusmenetluse kulg ning tulem sõltub peamiselt just kaebajate enda tegevusest ning antud sisendist. Nii näiteks esitas KAM 09.02.2015. a (so 30 päeva pärast kaebajate poolt lõpliku taotluse esitamist) kaebajatele otsuse
eelnõu arvamuse andmiseks. Kaebajad ei suvatsenud sellele mitmeid kuid vastata. Seega ei sõltu kooskõlastusmenetluse läbiviimise aeg vaid KAM-st. Vastustaja leiab, et HMS § 16 ei ole käesolevas asjas võimalik kohaldada, sest see reguleerib haldusorganite vahelisi suhteid ja olukorda, kus taotluse lahendamiseks on haldusorganil (kelleks kaebajad ei ole) vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust. HMS § 16 lg-le 2 saab tugineda haldusorgan, kes peab lõplikult taotluse lahendama. Kaebajad ei ole haldusorgan ning selles ei ole mõistlikku vaidlust. HMS § 16 lg 2 kohaselt ei saa sellele tugineda taotluse esitanud isik suhtes haldusorganiga, kes peab taotluse lõplikult lahendama.
10.5.Vastustaja toob välja, et kaebajad on väitnud, et kooskõlastustaotluse kooskõlastamata jätmine oli materiaalselt õigusvastane. Samas ei ole kaebajad seda väites osundanud ühelegi materiaalõiguse normile, mida KAM oleks väidetavalt rikkunud. Kaebajate hüpoteetilised ja oletuslikud väited selle kohta, et kohalik omavalitsus oleks pidanud kaebajatele andma ehitusloa, kui KAM on kooskõlastuse jätnud õigusvastaselt andmata, on asjatundmatu. Esiteks ei ole kaebajad senises menetluses tõendanud, et nad üldse oleks kohaliku omavalitsuse poole ehitusloa taotlusega pöördunud. Teiseks ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust ehitusloa tingimusteta väljastamiseks. Ehitusloa väljastamine on kaalutlusotsus. Kolmandaks ei sõltu kohaliku omavalitsuse poolt ehitusloa väljaandmine ainult KAM kooskõlastuse olemasolust, vaid ehitusloa andmise menetluses tuleb EhS regulatsioonile tuginevalt kontrollida kümneid teisi asjaolusid ning tingimuste täidetust. Seega ei saa väita, et KAM kooskõlastuse olemasolul oleks kohalik omavalitsus kaebajatele soovitava ehitusloa väljastanud.
10.6.Kaebajate väited KAM poolsest venitamisest ja PS väidetavast rikkumisest on paljasõnalised ja sisustamata. Taotlus tuvastada konkreetsel ehitusprojektil keeldumise õigusvastasuse tõttu KAM kooskõlastus, on nii sisuliselt kui ka õiguslikult põhjendamata. Kohtul ei ole objektiivselt võimalik tuvastada midagi, mida ei ole olemas.
10.7.Vastustaja rõhutab tuvastamiskaebusega seoses kokkuvõtvalt, et menetluses esitatud seisukohtadest lähtuvalt on selge, et KAM ei ole tegevusetusega kaebajate poolt 09.01.2015. a kooskõlastustaotlust koos ehitusprojektiga (eelprojekt) kooskõlastanud. Eelnevaga on õigesti nõustunud ka Tallinna Halduskohus 13.11.2018. a kohtuistungil oma seisukohti avaldades. Samas on kohus õigesti leidnud, et LennS § 35 lg 61 osundatud 30 päevase tähtaja möödumine ei anna võimalust jaatada seda, et kooskõlastust saaks lugeda antuks. LennS ega ühegi teise õigusakti regulatsioon ei võimalda sellisele seisukohale asuda. Kohus on ka õigesti leidnud, et kaebajate tuvastusnõudel ei ole mingit edulootust (13.11.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 10:46). Seega tuleb kaebus kooskõlastuse olemasolu tuvastamise nõudes jätta rahuldamata. Samased KAM põhjalikumad seisukohad on esitatud KAM 06.10.2015. a menetlusdokumendi punktis 4.2 ja 17.06.2016. a menetlusdokumendi punktis 2.1. KAM palub kohtul viidatud seisukohtadest asja lahendamisel lähtuda.
10.8.Vastustaja leiab, et ka vaidlustatud KAM otsus tugineb asjakohastele õiguslikele alustele ja dokumentidele ning ei ole õigusvastane. Kaebajate käsitlus LennS § 35 lg-ga 61 seonduvast volitus- ja pädevusnormist on KAM hinnangul asjatundmatu ja käesolevas asjas ka irrelevantne. Olukorras, kus kaebajad on seisukohal, et KAM-lt ei ole tarvilik kooskõlastust taotleda, sest puudub vastav õiguslik alus, tõusetub küsimus, miks on kaebajad esitanud KAM vastu halduskohtusse kaebuse? Ühtlasi, kaebajate väited sellest, et LennS § 35 lg 61 alusel ei saa KAM üldse teha kooskõlastusotsust, on vastuolulised, kuna kaebajad ise taotlevad kõnealuse normi alusel tuvastada, et kooskõlastus on KAM poolt antud.
10.9.Vastustaja rõhutab, et käesolevas asjas kaebajate poolt vaidlustatud otsus tugineb kehtivale õigusele ning ei ole õigusvastane. Esiteks on KAM otsuses selgitanud, et LennS ja HMS regulatsiooni kohaselt on kooskõlastuse andmine või andmata jätmine KAM-i kaalutlusotsus.
Teiseks on KAM viidanud KAM-i põhimääruse §-le 6, milles on sätestatud KAM-i valitsemisala. Põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb ka see, et KAM saab ja peab oma tegevuses lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest. Kolmandaks on otsuse punktis 1 ka selgelt välja toodud, et riigikaitse korraldamisel, elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel, mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO standardis ja dokumendis ning Kaitseväe juhataja käskkirjas. KAM rõhutab, et tema ülesandeks on tagada Eesti Vabariigi ja lähiregiooni, kui NATO välispiiri, julgeolek, millist ülesannet täidetakse ka kaebajate huvides. Seega on otsuses selle õiguslikke aluseid käsitletud üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus ulatuses lähtuvalt nende avalikustamise piirangutest.
10.10.Ebaõige on kaebajate väide, et KAM ei saanud kooskõlastusmenetluses tugineda salastatud teabele. KAM juhib tähelepanu sellele, et Põhja-Atlandi leping kohaldub Eesti Vabariigis Põhja-Atlandi lepinguga ühinemise seaduse alusel. Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3 sätestab järgmist: 4 Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule. Põhja-Atlandi lepingu eesmärgid on sätestatud lepingu preambulis. Põhja-Atlandi leping paneb Eesti Vabariigile seega kohustuse omada võimekust välisrünnakute tõrjumiseks nii oma territooriumi kui ka Põhja-Atlandi piirkonna kaitseks. Radarid, olles osa NATO ühtsest integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist, on selliste kohustuste täitmisel üheks olulisemaks vahendiks. VäSS § 21 lg 1 sätestab, et välislepingu jõustamisega avaldab Eesti Vabariik valmisolekut täita endale lepingu sõlmimisega võetud kohustusi. Vaidlust ei ole selles, et Eesti Vabariik on PõhjaAtlandi lepinguga ühinenud. VäSS § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada täitevvõimu poolt. Ka KAM on täitevvõimu osa ning oma valitsemisalast johtuvalt on just KAM-il kohustus Põhja-Atlandi lepingu täitmist tagada. PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt tuleb kohaldada välislepingu sätteid, kui eraldi siseriiklik vastav regulatsioon puudub. Lisaks eelnevale ei saa tähelepanuta jätta seda, et PS tunnustab ka rahvusvahelise õiguse ülimuslikkus põhimõtet. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete hulka kuulub ka pacta sunt servanda põhimõte. Seega on Eesti Vabariigil kohustus täita Põhja-Atlandi lepingut. Sellest tulenevalt on Eesti Vabariik kohustatud täitma ka standardeid, juhiseid ning dokumente, mis on vastu võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et KAM-il on õigus, aga ennekõike kohustus, juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest. Mingi teabe konfidentsiaalsus ei tähenda aga seda, et see ei ole kohaldatav ning seda ei tuleks järgida, nagu kaebaja tundub väitvat.
10.11.KAM toob välja, et ta ei ole möönnud, et kuni 01.07.02015. a puudus KAM-l õiguslik alus kooskõlastuse andmisest keeldumiseks. Kaitseministri 26.06.2015. a määruse „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“, mis jõustus 01.07.2015. a, vastuvõtmise faktist ning selle seletuskirjast ei saa järeldada, et enne 01.07.2015. a ei eksisteerinud riigi huvide kaitsmiseks kehtestatud üheselt mõistetavaid kriteeriume seonduvalt radarite töövõimega ning kattealaga. Otsuse aluseks olevad dokumendid olid olemas otsuse tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad ning eelnevalt on juba selgitatud, et neist tuleb juhinduda. Kaitseministri määruse kehtestamisega ei saa elimineerida NATO standardi ning dokumendi ja Kaitseväe juhataja käskkirja õigusjõudu ning kohaldatavust. Kõnealuses määruses on sätestatud kriteeriumid, mida KAM peab järgima selleks, et NATO standardit ning dokumenti ja Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded täita. Seega ei ole määruse regulatsiooni osas tegemist millegi uuega, sest nimetatud standardi ja dokumendi järgimiseks vajalikud kriteeriumid on olemas olnud kogu aeg arvates nende jõustamisest. Vastavalt Kaitseministri
määruse seletuskirjale on selles määruses sätestatud riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumite avalik osa. Ka määruse seletuskirjas on viidatud täpselt samadele NATO standardile ning dokumendile ja Kaitseväe juhataja käskkirjale, millele tuginevalt KAM on teinud vaidlustatud otsuse. Seejuures on seletuskirjas selgitatud, et nõuded radari kattealale tulenevad just nimetatud dokumentidest. Tunnistaja X on 05.06.2019. a kohtuistungil täiendavalt selgitanud, mis nimetatud salastatud teavet sisaldavatest dokumentidest tuleneb (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 11:41). Tunnistaja ütlustega on muuhulgas tõendatud, et salastatud teabest lähtumine oli asjakohane ka käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemisel.
10.12.Kokkuvõtlikult on KAM seisukohal, et kaebajate poolt vaidlustatud otsus on õiguspärane ning kehtiv. Kaebajad ei ole suutnud senises menetluses eelnevat ümber lükata ega saagi seda teha. Seega puudub alus käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning KAM kohustamiseks anda Varja tuulikupargi ehitusprojektile kooskõlastust. Seejuures on märgilise tähtsusega asjaolu, et kohus on 13.11.2018. a kohtuistungil avaldanud seisukoha, et kaebajate nimetatud nõue ei ole kohalduvast regulatsioonist johtuvalt üldse perspektiivikas (13.11.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 10:49). KAM on käesolevas punktis 2.2 toodud seisukohti põhjalikumalt käsitlenud 06.10.2015. a menetlusdokumendi punktides 37-43 ja 17.06.2016. a menetlusdokumendi punktis 2.6 ning KAM palub viidatud seisukohtadest asja lahendamisel lähtuda.
10.13.Vastupidiselt kaebajate väitele, on KAM tegevus kooskõlastamisel kontrollitav. Seda on Tallinna Halduskohus ka käesoleva asja menetluse käigus teinud, tutvudes salastatud teabega ning asjakohaste tõendite ja analüüsidega. Kaebaja lähtekoht, et mingitele kriteeriumitele vastav tuulepark peab igal juhul olema lubatud, on vale. KAM teenib oma ülesannetest ja pädevustest lähtuvalt ennekõike riigi kui terviku huve ning kooskõlastusmenetlustes tähendab see riigi ja lähiregiooni julgeoleku tagamist, mille osaks on eelhoiatussüsteemide töövõime tagamine. KAM ei saa ega pea kooskõlastusmenetluses seega lähtuma mitte tuulepargist, vaid ennekõike eelhoiatussüsteemidest. KAM on korduvalt kaebajatele selgitanud, et KAM jätab tuuleparkide ehitusprojektid kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulepargi mõjude vähendamiseks ja tagatud piisav radarkattepildi kvaliteet ning radari töövõime (vt kaebajate 30.07.2015. a kaebuse teksti lisa 1 ja lisa 7). Varja tuulikupargi teemaplaneeringu tingimuslikus kooskõlastuses on KAM muuhulgas selgitanud, et eelnevalt nimetatud tingimuste täitmiseks võib muuhulgas vähendada tuulikute kõrgust, arvu, muuta asukohta jne. KAM ei saa kaebajatele ette kirjutada tingimusi, millele tuulikud vastama peavad. KAM ei ole tuulepargi arendaja. Kaebajad tuulepargi arendajana on need, kes konkreetsete soovidega peavad menetluses haldusorgani poole pöörduma ning KAM ühe sellise haldusorganina kontrollib kohases menetluses kaebajate poolt soovitu võimalikkust. Seega ei saa KAM-le ette heita, et KAM ei projekteeri kaebajate eest tuulikuparki. Eelnevat praktikat on kinnitanud oma ütlustega ka tunnistaja Mati Kuppar (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 12.11).
10.14.KAM on vaidlustatud otsuses, nagu ka eelnevas haldusmenetluses, kaebajatele selgitanud, et mõju radarisüsteemi kaugvaatlusfunktsioonile peab puuduma, kuna mis tahes mõjutus ei ole lubatud (otsuse punkt 5). Samuti on otsuse punktis 6 viitega Õhuväe õhuseiredivisjoni 29.06.2015. a analüüsile selgitatud, et arvestades planeeritava tuulikupargi asukohta, siis riigikaitselistel kaalutlustel ei ole lubatud Kellavere radari töövõime vähenemine mis tahes ulatuses. Fakt, kas tuulikupark omab negatiivset mõju radarile, selgub kaebajate poolt KAM-ile antud algandmete alusel teostatavast analüüsist, mis tuvastab, kas NATO standardist ja dokumendist ning Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded on võimalik täita. Sellise analüüsi teostamise jaoks ei ole vajalik eelnevalt paika panna seda, millistele kriteeriumitele vastav tuulikupark on lubatud. KAM lähtub ja saabki lähtuda vaid radari perspektiivist. Eelnevat on põhjalikult käsitletud ka 05.06.2019. a kohtuistungil (05.06.2019. a kohtuistungi
protokoll alates kell 12:33). Võttes arvesse ülal esitatut, on ainetud KT punktis 2.4 esitatud etteheited. Kaebajad peavad mõistma, et KAM tegevus lähtub eelhoiatusüsteemist, mille osaks radar on, mitte tuulikupargist. Tunnistaja X on 05.06.2019. a kohtuistungil lisaks eeltoodule selgitanud Varja tuulikupargi (lähtudes kaebajate poolt 09.01.2015. a taotluses toodust) negatiivseid mõjusid eelhoiatussüsteemidele (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 11:38). Tunnistaja poolt kirjeldatud negatiivsed mõjud ei ole lubatud lähtudes muuhulgas otsuse tegemisel aluseks olnud salastatud teabest ning LennS § 35 lg 61 alusel pidi KAM jätma kooskõlastuse andmata. Samuti on tunnistaja 05.06.2019. a kohtuistungil andnud ütluseid selle kohta, et kaebajate poolt KAM-le esitatud analüüs Varja tuulepargi mõjust Kellavere radarile ei olnud sobiv ning esines analüüsi täiendamisvajadus ja selles analüüsis ei olnud leitud piisavaid meetmeid negatiivsete mõjude leevendamiseks selliselt, et kaebajale teatavaks tehtud nõuded (vt 30.07.2015. a kaebuse lisad 1 ja 7) oleks täidetud (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 12.13 ja kell 12:35).
10.15.KAM toob välja, et ta ei ole kooskõlastusmenetluses rikkunud põhjendamis-ja selgitamiskohustust. Kaebajatele on alates Varja tuulepargi teemaplaneeringu tingimuslikust kooskõlastusest (24.10.2011. a) teada KAM lähtekohad ja positsioon (tuuleparki pigem püstitada ei saa) kooskõlastusmenetluses. Varja tuulikupargiga seonduvalt on KAM läbiv ja muutumatu seisukoht olnud see, et tagatud peab olema piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime Vastupidiselt kaebajate seisukohale, ei ole KAM oma lähtekohti kooskõlastusmenetlusega seonduvalt haldusmenetluses ega kohtumenetluses muutnud. KAM on tuulepargi kerkimisega suhtes radariga viidanud mõjude vähenemisele, samas on KAM ka selgelt osundanud, et tagatud peab olema piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime (vt 30.07.2015. a kaebuse lisa 1 ja 7). KAM ei ole mitte kunagi lähtunud vaid sellest, et tuulepargi mõju radarile tuleb vähendada. Kaebajate vastupidine käsitlus on meelevaldne ning asjas esitatud tõenditest lähtuvalt eksitav. Eelnevast lähtuvalt ei ole KAM seisukohad haldusmenetluses ning kohtumenetluses olnud ka vastuolulised.
10.16.Käesolevas kohtumenetluses kasutatav mõiste nulltolerants on kokkuleppeline ning see on kohtumenetluse alguses kokku lepitud. Sisus tähendab see ikka seda sama, et isegi tuulepargi kerkimisel peab olema tagatud piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Nende kriteeriumite täidetust on KAM kontrollinud lähtudes kaebajate konkreetsest taotlusest.
10.17.KAM rõhutab, et kaebajate etteheide kaalutlusõiguse teostamise ebaõigsusest on jäänud kogu kohtumenetluse vältel paljasõnaliseks. Vaidlustatud otsusest nähtuval on arvesse võetud kõike asjakohast ning adresseeritud kõiki kaebajate väiteid. KAM-i täiendavad vastuväited seonduvalt kaalutlusõiguse teostamisega on toodud KAM 06.01.2015. a menetlusdokumendi punktis 4.8 ning KAM palub osundatud seisukohtadega asja lahendamisel arvestada.
10.18.Samaselt kaalutlusõiguse teostamisega seonduvatele väidetele, on kogu kohtumenetluse vältel sisutuks jäänud kaebaja etteheited hea halduse põhimõtte väidetava rikkumisega seonduvalt. Haldusmenetluses ei saa KAM-le vastuolulist tegevust ette heita. KAM ei ole mitte kunagi nö nõustunud Varja tuulepargi eelprojektiga ja TTÜ Küberneetika Instituudi konkretiseerimata analüüsiga. Eelnevat kinnitab muuhulgas see, et ükski õigusakt ei reguleeri selliste dokumentidega nõustumist ega ka väidetava nõustumise tähendust. Kindlasti ei anna väidetav nõustumine mis tahes juhul alust nõuda KAM-lt kooskõlastust kooskõlastustaotlusele ja ehitusprojektile (eelprojekt).
10.19.Kaebajad on osundanud 30.07.2015. a kaebuse lisaks nr 4 olevale 13.01.2014. a e-kirjale ja teinud sellest meelevaldselt kaugele ulatuvaid järeldusi. Asjaolu, et Kaitsevägi on analüüsi iseenesest pidanud kvaliteedilt heaks ning järeldusi õigeks, ei tähenda seda, et KAM oleks
pidanud kaebajatele positiivse kooskõlastusotsustuse andma. Kaitsevägi võibki olla seisukohal, et mingi kirjas konkretiseerimata analüüs võib eraldiseisvana olla kvaliteetne ning järeldused õiged. See ei pane KAM-le kohustust pea aasta hiljem esitatud kooskõlastustaotlust rahuldada. KAM on korduvalt senises menetluses selgitanud, et 30.07.2015. a kaebuse lisaks 4 olev 29.01.2014. a e-kirjale ei ole objektiivselt võimalik antud kohtuvaidluses omistada keskset tähendust. Esiteks ei seondu nimetatud e-kiri antud haldusasjas vaidlustatud otsusega. Teiseks pärineb nimetatud kiri ajast, mil kaebajad ei olnud KAM-le kooskõlastustaotlust, sh ka ehitusprojekti kooskõlastamiseks veel isegi esitanud. Seega ei ole võimalik ka nimetatud ekirjas sisalduvat pidada tingimuslikuks nõusolekuks tuulepargi rajamiseks. Kolmandaks ei tulene sellest e-kirjast kaebajatele mis tahes õiguspärast ootust, mis õigustaks kaebajate poolt mingite investeeringute tegemist. Kui kaebajad otsustasid siiski investeeringuid teha, siis oli see nende endi äririsk. Nimetatud e-kirjast lähtuvalt ei saanud kaebajad mis tahes juhul teha järeldust, et neil on ka reaalselt võimalik tuuleparki püstitada ja kasutada. See selgub alles kohaliku omavalitsuse poolt vajalike haldusaktide andmise järel. Neljandaks ei omanud nimetatud ametnik ka mingit pädevust kaebajatele mis tahes lubadusi anda (mida kõnealusest e-kirjast ka ei nähtu). Nimetatud ametniku pädevusse ei kuulunud kooskõlastusotsuste tegemine. Eelnev on tõendatud ka käesolevas asjas kaebajate poolt vaidlustatud otsusega, mis on allkirjastatud kaitseministri poolt. Viiendaks ei saa kõnealuses kirjas toodud lauset: tuulikute rajamine on võimalik sisustada selliselt, et selle avaldusega on antud lubadus, et mis tahes parameetritega parki saab igal juhul rajada ehk, et see on kindlasti võimalik. Nimetatud avaldust (mitte mööndes, et see e-kiri on üldse käesolevas kohtuasjas asjakohane) saab sisustada vaid selliselt, et ametnik on selgitanud isikule, et haldusmenetlusega saab alustada ning selles menetluses tuleb välja selgitada, kas tuulikupargi rajamine on üleüldse võimalik. Teisiti ei ole seda avaldust võimalik sisustada ka seetõttu, et nimetatud e-kirja edastamise ajal ei olnud kaebajad isegi KAM-le veel ehitusprojekti kooskõlastamiseks esitanud.
10.20.Kaebajad on 05.06.2019. a kohtuistungil (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 14:20) väitnud, et keegi on kaebajatele andnud haldusmenetluse kestel lootust ja lubadusi, et tuuleparki saab rajada. Kaebajad ei ole sellist väidet suutnud tõendada. Vastupidi, kaebajate seaduslik esindaja Harry Raudvere on eelnevas andnud 02.07.2019. a kohtuistungil ebaõigeid ütluseid. KAM endine ametnik, kes väidetavalt kaebajatele lubadusi andis, on kohtule kirjalikult kinnitanud, et ühtegi lubadust, et Varja tuulikupargi rajamine on võimalik, ei ole kunagi antud (vt Kaupo Kaasiku vastus kohtule).
10.21.Kaebajatele väidetava kahju tekkimine ei anna kinnitust sellest, et KAM oleks rikkunud hea halduse tava. KAM lisab, et teemaplaneering ei anna isikule vaieldamatut õigust midagi rajada. Siinkohal tuleb korrata, et teemaplaneeringu tingimuslikus kooskõlastuses avaldas KAM selgelt, et KAM-il on õigus jätta tuulikute ehitusprojektid kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulikupargi mõjude vähendamiseks ja tagatud piisav radarikattepildi kvaliteet ning radari töövõime.
10.22.KAM leiab, et ta ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Julgeolekuolukorra muutus ei ole käesolevas asjas vaidlusalune küsimus. Julgeolekuolukorra muutuse toimumist on üldteada asjaoluks pidanud asja lahendav kohus (13.11.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 11.38) ning see on tõendatud ka asjas üle kuulatud tunnistaja X ütlustega. Lisaks on KAM väide tõendatud 17.06.2016. a menetlusdokumendi lisaga 1. KAM märgib, et julgeolekuolukorra muutust tuli kaebajate taotluse lahendamisel arvesse võtta ning vastavat vajadust on täiendavalt selgitanud ka tunnistaja X oma ütlustega (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 11:42 ja 12:49) ning antud teemat on käsitletud ka asjas peetud kinnisel istungil. Kaebajad ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist asjas tõendanud. Erinevate tuulikuparkide loetlemisega, mille üks või teine etapp on saanud KAM-lt kooskõlastuse, ei ole võimalik võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tõendada. Kaebajate poolt nimetatud
tuulepargid ei ole võrreldavad ei tehnilistest parameetritest, asukohtadest ega ka kooskõlastusetappidest lähtuvalt.
10.23.Kaebajate 14.06.2019.a menetlusdokumendi punktis 4 esitatud tuuleparkide võrdlusele vastab KAM järgmiselt: 1) Aidu park on väiksema võimsusega. Aidu teemaplaneering kooskõlastati aasta varem. Aidu tuulepargi ehitusprojektile antud kooskõlastus, millele kaebajad tuginevad ja mis on 14.06.2019. a menetlusdokumendi lisaks 1, ei kehti enam. Liiati ei ole sellele kooskõlastusele tuginevalt mitte kunagi mitte ühtegi ehitusluba väljastatud ning seni rajatud Aidu tuulepargi osa ei vasta nimetatud kooskõlastusele. Kaebajate esindaja poolt 05.06.2019. a kohtuistungil avaldatust lähtuvalt selgitab KAM muuhulgas, et Vabariigi Valitsuse poolt Aidu tuulepargi arendajatele hoonestusõiguste võõrandamise lubamine (riik ei võõrandanud hoonestusõiguseid arendajale, vaid kohalikule omavalitsusele) ei tähenda mis tahes juhul seda, et sellega anti lubadus mis tahes parameetritele vastavat Aidu tuuleparki rajada (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 14:25). Sellise väite esitamise jaoks puudub kaebajatel piisav teave tehingu asjaoludest ning seega on kaebajate väide jäänud ka paljasõnaliseks. Kuna kaebajad ei ole oma väidet tõendanud, siis märgib KAM siinkohal vaid, et hoonestusõiguste saamisega ei antud riigi ega kohaliku omavalitsuse poolt Aidu tuulepargi arendajatele õigust tuuleparki rajada. 2) Purtse I park on oluliselt väiksema võimsusega. Tuulikute arv on poole väiksem. Purtse I teemaplaneering kooskõlastati aasta enne Varja teemaplaneeringu tingimuslikku kooskõlastust. Purtse I ehitusprojekt olu kooskõlastatud kolm aastat enne seda, kui kaebajad esitasid käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks oleva taotluse. 3) Purtse II park on oluliselt väiksema võimsusega ning väiksema tuulikute arvuga. Purtse II ehitusprojekt on kooskõlastatud enne seda, kui kaebajad esitasid käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks oleva taotluse. 4) Aseriaru II park on oluliselt väiksema võimsusega ning väiksema tuulikute arvuga. Seonduvad planeeringud ei allunud regulatsiooni kohaselt KAM kooskõlatusnõudele. Aseriaru II tuulikupargiga seonduvalt kaebajate poolt asjas 29.05.2019. a seisukoha lisad 4 ja 5 ei ole asja juurde võetud. Seega on kaebajate seisukohad tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamise kohta tõendamata. Remargina lisab KAM siiski, et ei ole 2019. a Aseriaru II pargiga seonduvalt ühtegi ehitusprojekti kooskõlastust andnud. 5) Päite-Vaivina park on oluliselt väiksema võimsusega. Kaebajate hinnangul planeeringud ei allunud KAM kooskõlastusenõudele. Ehitusprojekti ei ole KAM mitte kunagi kooskõlastanud. 6) Aburi tuuleparki sooviti püstitada 1 tuulik, mis ei ole võrreldav kaebajate soovidega. Nimetatud tuuliku asukoht ei ole Varja tuulikupargiga võrreldav. Ehitusprojekti ei ole kooskõlastatud, kuivõrd kaebajate poolt 20.09.2017. a menetlusdokumendi lisa 1 tõendab vaid detailplaneeringu tingimuslikku kooskõlastust. 7) Vaivara tuulikupargi asukoht ei ole Varja tuulepargiga võrreldav. Tingimuslik kooskõlastus ehitusprojektile on antud kolm aastat enne seda, kui kaebajad esitasid käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks oleva taotluse. Ülaltoodust nähtuvalt ei ole ükski kaebajate poolt menetluses osundatud tuulepark võrreldav Varja tuulepargiga nii nagu see oli esitatud käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks olevas kooskõlastustaotluses. Lisaks tuleb rõhutada, et ühegi toodud tuulikupargi asukoht ei ole suhtes radariga võrreldav. Seda ei ole ka nö Narva tuulepark.
10.24.Kaebajad on väitnud, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks pidi KAM kooskõlastustaotluse lahendamisel arvesse võtma ka Kellavere radari ja piirivalve kaldavaatlusradarite integreerimise võimalust. Kaebajad on edasises menetluses sellest argumendist loobunud (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 09:12). Seega ei saa
nimetatud argumendiga ja seonduvate tõenditega asja lahendamisel arvestada ning need tuleb kõrvale jätta.
10.25.Kaebajate etteheited seonduvalt tõendamiskoormise jaotuse ning tõendite hindamisega piirduvad peaasjalikult sellega, et kaebajate poolt palgatud isik Vahur Kotkas on asunud erinevale seisukohale KAM-i ja Kaitseväe esindajate poolt esitatust. Sisuliselt väidavad kaebajad seda, et nende esindajal on õigus lihtsalt seepärast, et viimane ütleb nii ja KAM on seega eksimuses. Võttes arvesse seda, et kaebajatel ja nende esindajatel ei ole juurdepääsu kogu asjakohasele teabele, ei ole kaebajate väited tõsiselt võetavad. Käesolevas asjas üle kuulatud tunnistaja X on andnud ütluseid selle kohta, miks kaebajate esindaja Vahur Kotkase seisukohad ei ole põhjendatud ning kohtule on esitatud ka piiranguga Õhuväe vastused, mis lükkavad ümber kaebajate väited.
10.26.KAM on tõendamiskoormise jaotuse ja tõenditega seonduvalt täiendavaid seisukohti esitanud 06.10.2015. a menetlusdokumendi punktis 4.7 ja 17.06.2016. a menetlusdokumendi punktis 12. KAM palub osundatud seisukohtadega käesoleva asja lahendamisel arvestada.
10.27.Vastustaja märgib, et kaebajatel puuduvad andmed ning teadmised väitmaks seda, et tuulikupargi mõju Kellavere radarile ei ole oluline. Vastustaja toob välja, et kaebajad tuginevad Kellavereradari nö tuulikupargikindluse väitmisel avalikele andmetele, mis aga ei kajasta tegelikku olukorda ega anna detailset ülevaadet Kellavere radari tegelikust seadistusest. Tuulikupargi mõju, mida ei ole võimalik aktsepteerida, Kellavere radarile on KAM poolt täiendavalt tõendatud kinnisel kohtuistungil tunnistajate ütlustega. KAM palub asja lahendamisel neid ütluseid ning kinnisel istungil kohtule tutvustatud salastatud teavet asja lahendamisel arvesse võtta. 05.06.2019. a kohtuistungil Harry Raudvere poolt väidetu, et Kellavare radarit on uuendatud ning väidetavalt on X kinnitanud, et ükski tuulik enam Kellavere radarit ei sega, on paljasõnalised ja tõendamata.
10.28.Vastustaja esitas kohtule tähtaegselt taotluse menetluskulude hüvitamiseks kokku summas 28755,60 eurot (III tl 135-160) ja palub need kaebajatelt solidaarselt välja mõista.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus asudes asja lahendama märgib kõigepealt, et käesolevas asjas on asja õigeks lahendamiseks kindlaks teinud järgmised üldisemat tähendust omavad asjaolud:
11.1.Kaebaja Adapte Energy OÜ esitas vastustajale AS Raisneri poolt volitatud isikuna 21.07.2014 taotluse tuulepargi ehitusprojektile (eelprojektile) kooskõlastuse saamiseks.
11.2.Kaitseministeerium otsustas põrast haldusmenetluse läbiviimist oma 12.11.2014 kirjaga nr 12.1-1/14/3349 (I tl 21) jätta taotletud kooskõlastus andmata. Kaebajad vaidlustasid selle otsuse Tallinna Halduskohtus haldusasjas 3-14-53176, kuid nimetatud kaebus jäeti kohustamisnõude, millega taotleti Kaitseministeeriumi kohustamist anda Varja tuulikuprojektile kooskõlastus, osas läbi vaatamata ja uue kooskõlastamisemenetluse läbiviimiseks kohustamise osas lõpetati menetlus seoses kaebajate poolt uue taotluse esitamisega ja selle osas menetluse toimumisega. Kohtuotsus selles asjas on jõustunud.
11.3.22.12.2014 esitas OÜ Adapte Energy uue taotluse Varja tuulikupargi ehitusprojekti kooskõlastamiseks (I tl 24-41). Taotluses esinenud puuduse kõrvaldas kaebaja Adapte Energy OÜ 9.01.2015 ja vastustaja luges oma 19.01.2015 kirjaga taotluse esitatuks alates 09.01.2015 ning asus seda menetlema.
11.4.09.02.2015 esitas vastustaja kaebajale kirjaga nr 12.1-1/15/3349 seisukoha (I tl 43-44, milles selgitab, et kavatseb jätta ehitusloa kooskõlastamata ja palus esitada oma arvamus ja vastuväited kirjas toodule.
11.5.Kaebaja Adapte Energy OÜ esitas oma esialgse seisukoha vastustaja 09.02.2015 kirjale oma 25.02.2015 kirjas (I tl 43), milles taotles muuhulgas täiendavat aega (vähemalt 15 kalendripäeva) 09.02.2015 kirjas olevatele küsimustele vastamiseks.
11.6.Vastustaja määras oma 29.04.2015 kirjaga „Varja tuulikupargi ehitusprojekti kooskõlastusmenetlus“ (I tl 51 ) kaebajale täiendavaks tähtajaks 09.02.2015 kirjas toodule vastamiseks 15.05.2015.
11.7.Kaebaja Adepte Energy OÜ esitas 15.05.2015 kirjaga (I tl 53- 71) oma täiendused ja seisukohad.
11.8.30.06.2015 jättis vastustaja oma kirjaga nr 12.1-1/14/3349 (I tl 73- 77) talle esitatud Varja tuulepargi ehitusprojekti, mille järgi sooviti Lüganuse valda, Ida Virumaale rajada 25-st 149,5 m kõrgusest tuulikust koosnev tuulepark, kooskõlastamata.
11.9.Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajatel ei olnud kogu haldusmenetluse ega kohtumenetluse ajal vajalikul tasemel ligipääsuluba 30.06.2015 otsuse selle õigusliku alusena nimetatud riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavatele NATO ja siseriiklikele dokumentidele.
12.Kohus loeb üldteada asjaoluks, et julgeolekuolukord Euroopas ja Läänemere regioonis on oluliselt muutunud esmalt pärast Vene Föderatsiooni relvastatud kallaletungi Gruusiale ja osa selle territooriumi hõivamist ning eriti pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale 2014 aastal, mille käigus okupeeris ja annekteeris Venemaa Ukraina territooriumi osaks olnud Krimmi poolsaare ja osaliselt Ukrainale kuuluvate Donetski ja Luganski oblastite territooriumi moodustades seal täielikult Venemaa kontrolli all olevad, kuid näiliselt iseseisvad „separatistlikud vabariigid“. Kohus märgib, et kuigi julgeolekuolukorra muutus nende kahe sündmuse tagajärjel on üldteada asjaolu, on seda põhjalikult käsitletud ka käesolevas asjas tõendina esitatud Riigikogu Riigikaitsekomisjoni raportis „NATO heidutus Läänemere piirkonnas: Hetkeseis ja perspektiivid.“ (II tl 59-89).
13.Kohus lahendab kõigepealt kaebuse alternatiivse nõude tuvastada, et Kaitseministeerium on tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti, mille on 21. juulil 2014 (uue, varasemaga sisult korduva taotlusega 22.12.2014) Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks esitanud Adepte Energy OÜ.
13.1.Kohus märgib, et kaebaja tugineb sellise nõude esitamisel õiguslikule argumentatsioonile, mille kohaselt tuleb LennS § 35 lg 61 tõlgendada nii, et selles näidatud 30 päevase tähtaja möödumisel taotluse menetlusse võtmisest loetakse kooskõlastus antuks. Põhimõtteliselt soovivad kaebajad siinkohal tõlgendada vaidlusalust õigusnormi analoogia korras sel ajal kehtinud planeerimisseaduse (v.r) § 17 lg 5 sätestatuga. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole analoogia kasutamine kaebajate pakutud korras õigustatud. Oluliseks erinevuseks on siinkohal asjaolu, et kooskõlastamismenetlus toimus antud juhul väljaspool tavapärast planeerimis või ehitusloa väljastamise menetlust, mistõttu ei osale menetluses teist haldusorganit, kellele kooskõlastus suunatud on. Kohtu hinnangul saab toimingu lugeda tehtuks tegevusetusega ainult siis, kui see on otse seaduses nii ette nähtud. Käesoleval juhul ei näe lennuseadus arvamuse avaldamisega hilinemise või venitamise korral üle 30 päeva ette, et sellisel juhul loetakse kooskõlastus antuks, mistõttu kaebajate väidetavat õiguslikku tagajärge saabunud ei ole.
13.2.Kohus on seisukohal, et eelnev selgitus ei oma asja lahendamisel ka määravat tähtsust, kuna vastustaja on mõlemad taotlused sisuliselt lahendanud keeldudes ehitusprojekti kooskõlastamast nii 21.07.2014 taotluse osas kui ka 22.12.2014 esitatud taotluse osas. Seetõttu ja tulenevalt asjaolust, et kaebajad ei ole ise algatanud endale vajalikku haldusmenetlust ehitusloa saamiseks, ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et vastustaja on olnud tegevusetu ning on sellega ehitusprojektile kooskõlastuse andnud. Ei seaduse sõnastus ega vastustaja
tegelik tegevus kooskõlastuse selgesõnaliselt andmata jätmisel ei anna võimalust lugeda kooskõlastus antuks.
13.3.Kohus jätab selle nõude osas kaebuse eelpooltoodud põhjustel rahuldamata.
14.Teiseks lahendab kohus kaebajate põhinõude tühistada Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsus nr 12.1-1/14/3349 „Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine“ ja kohustada Kaitseministeeriumit andma kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile. Kohus märgib, et nimetatud nõuetest tühistamisnõude lahendamiseks tuleb kohtul kõigepealt välja selgitada vaidlustatud otsuse õiguslik staatus ja seejärel analüüsida otsuse langetamisega seotud sisulisi ja menetluslikke asjaolusid.
15.Kooskõlastamismenetlus on nähtuvalt haldusmenetluse seaduse § 16 haldusmenetluse eriliiki, mille käigus haldusorgan, lahendades tema poole pöördunud isiku taotlust, küsib seadusest või muust õigusaktist tulenevalt teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust määrates vastamise tähtaja.
16.Käesoleval juhul on tegemist tavalisest kooskõlastusmenetlusest erineva olukorraga selles mõttes, et kaebajad ei ole algatanud haldusmenetlust, mille raames kooskõlastusmenetlus tuleks läbi viia. Põhimõtteliselt ei ole selline olukord seadusega välistatud, sest HMS § § 16 lg 1 teine lause võimaldab põhihaldusmenetluse taotlejal ise korraldada kooskõlastuse või arvamuse saamise, kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides vajalik. Kohus märgib, et nimetatud norm võimaldab taotlejal ka ise korraldada kooskõlastuse saamist, kui see on vajalik menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides.
17.Käesoleval juhul on kooskõlastuse taotlemise õiguslikuks aluseks LennS § 35 lg 61 ja kohus võtab asja lahendamisele asumisel kõigepealt seisukoha küsimuses, milline õiguslik tähendus on LennS § 35 lg 61 toodud kooskõlastusel, sest nimetatud sättes toodud kooskõlastuse mõte ja õiguslik tähendus on üheks oluliseks käesolevas asjas vaidlusi põhjustanud asjaoluks.
17.1.Nimetatud säte toodi esialgsel kujul lennundusseadusse lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega, mis võeti Riigikogus vastu 19.11.2008 ja jõustus 22.12.2018 ning oli sõnastatud järgmiselt: „(61) Tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud ning ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Piirivalveametiga. Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Piirivalveametil on õigus 30 päeva jooksul esitada põhjendatud vastuväiteid detailplaneeringule või ehitusprojektile. Detailplaneeringuga väljastatud projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat.“. Ehitusprojekti kooskõlastamise taotluse esitamise hetkel (22.12.2014 ) oli nimetatud säte kehtiv 1.01.2010 jõustunud sõnastuses: „(61) Tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud ning ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveametiga. Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Politsei- ja Piirivalveametil on õigus 30 päeva jooksul esitada põhjendatud vastuväiteid detailplaneeringule või ehitusprojektile. Detailplaneeringuga väljastatud projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat.“. Vaidlustatud kooskõlastuse andmisest keelduva otsuse vastuvõtmise ajal 30.06.2015 kehtis nimetatud säte 01.03.2015 jõustunud järgmises sõnastuses: „(61) Tuulegeneraatorite ja tuuleparkide ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumiga. Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Siseministeeriumil on õigus 30 päeva jooksul esitada põhjendatud vastuväiteid ehitusprojektile. Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi määratud kooskõlastustingimused kehtivad kaks aastat.“. Alates 1.07.2015 kehtib nimetatud säte järgmises sõnastuses: „(61) Tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud ning ehitusprojektid tuleb asjakohasel juhul kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveametiga. Kaitseministeeriumiga kooskõlastamisel lähtutakse planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest.
Lennuametil, Kaitseministeeriumil ning Politsei- ja Piirivalveametil on õigus 30 päeva jooksul esitada põhjendatud vastuväiteid detailplaneeringule või ehitusprojektile.“.
14.2.Kohus märgib, et menetlusosaliste vahel erimeelsusi tekitanud lennundusseaduse § 35 lg 61 sõnastus ei ole kõige õnnestunum ja tekitab tõepoolest segadust kooskõlastuse tähenduse ja koha osas planeerimis- ja ehitusõigust reguleerivates seadustes. Kohus märgib, et kuigi nimetatud normi on mitmel korral parandatud, on tulenevalt normi sõnastusest ja asukohast lennundusseaduses vaja kõigepealt vaadata, mis oli selle normi lennundusseadusse viimise põhjuseks ja eesmärgiks. Nähtuvalt normi seadusse sisse toonud seaduseelnõu seletuskirja lk 15 toodud seletusest olid normi loomise põhjused ja eesmärgid järgmised: “Lennutegevusega seonduvaid raadionavigatsiooniseadmeid ja radareid omavad Lennuamet, Kaitseministeerium ja Piirivalveamet. Praktikast on olemas olukord, kus Paldiski tuulepark segab Ämari lennuväljal paikneva lähenemisradari tööd. On esinenud juhtumeid, kus läheneva lennuki pilt on radari pildil jäänud lennujuhile märkamatuks. Sarnaste olukordade vältimiseks on vajalik kõik tuulegeneraatorite ja tuuleparkidega seonduvad detailplaneeringud ning ehitusprojektid kooskõlastada eelnevalt nimetatud asutustega. Vastava kooskõlastamise nõude lisamise ettepaneku on teinud Kaitseministeerium ning Piirivalveamet. Nimetatud asutustega kooskõlastamise vajadus tuleneb asjaolust, et Lennuamet ei oma (ega peagi omama) teavet nende haldusalas olevate raadionavigatsiooniseadmete funktsioonidest.“. (leitav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/647514bc-e9b5-ac27-c8c4004d52fc7851/Lennundusseaduse%20ja%20riigil%C3%B5ivuseaduse%20muutmise%20sead us).
14.3.Nähtuvalt eelmises punktis toodud tekstist, oli muudatuse eesmärgiks saavutada olukord, kus ilma eelneva kooskõlastuseta ei kinnitataks tuulegeneraatorite ja tuuleparkide ehitusõigust määravaid ja andvaid detailplaneeringuid ja ehitusprojekte, mis võivad segada raadionavigatsiooniseadmete ja radarite tööd. Hilisemate parandustega seoses ei ole regulatsiooni sisseviimisel nimetatud eesmärgid ja põhjused muutunud, kuid täpsustatud on kooskõlastuse andjate ringi ja kooskõlastuse mõjuala. Koos uute planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku jõustumisega 01.07.2015 jõustunud muudatusega selgitas seadusandja, et „Kaitseministeeriumiga kooskõlastamisel lähtutakse planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest.“. Nimetatud muudatus jõustus pärast käesolevas asjas vaidlustatud 30.06.2015 otsuse tegemist.
14.4.Kohus on seisukohal, et nähtuvalt muudatuse sõnastusest ja eesmärkidest saab asuda seisukohale, et seadusandja ei ole siinkohal silmas pidanud uut liiki kooskõlastuse, mida antakse väljaspool sellega seotud primaarset haldusmenetlust, toomist õigussüsteemi. Kohtu arvates on tegemist kooskõlastusega, mis antakse silmas pidades põhilist planeerimis- ja ehitusloa menetlust. Tavapäraselt on sellised kooskõlastused võetud-antud vastava põhimenetluse raames. Detailplaneeringute ja ehituslubade menetluses on praktikas üpris tavapärane, et nende väljaandmiseks vajalike kooskõlastuste hankimisega seotud praktilised tegevused viib läbi planeeringut või ehitusluba taotlev eraisik või tema esindajaks olev eraõiguslik planeerimisspetsialist või arhitekt selleks kohalikult omavalitsuselt saadud volitust kasutades. Kohus leiab, et sellisele seisukohale asudes on kooskõlatuse saamist-andmist ainuõige käsitleda menetlustoiminguna koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Asjaolu, et seadusandja ei pidanud LennS § 35 lg 61 sõnastamisel silmas sisuliselt põhimenetlusele eelneva eraldiseisva ja lõpliku eelhaldusakti andmist ekslikult kooskõlastuse vormis, kinnitab ka kõigis muudatustes läbivalt kasutatud sõnastus, mille kohaselt kooskõlastaja võib esitada „põhjendatud vastuväiteid“ planeeringule või ehitusprojektile. Selline sõnastus näitab kohtu arvates üheselt, et lõplik otsustamine planeeringu kehtestamise või ehitusloa väljastamise osas on jäetud vastava haldusmenetluse läbiviijale, mitte kooskõlastuse andjale. See omakorda
tähendab, et teostatud menetlustoimingute vaidlustamine on vastavalt seadusele ja kohtupraktikale võimalik ainult siis, kui need mõjutavad iseseisvalt kaebaja õigusi sõltumata lõplikust haldusaktist või kahjustavad kaebaja õigusi määrates ära kaebajale ebasoodsalt lõpliku haldusakti sisu või tehes selle andmise võimatuks.
15.Kohus märgib, et käesoleva kaebusega seotult on olukorra üheks eripäraks asjaolu, et kaebajad on taotlenud kooskõlastust tuulepargi ehitusprojektile väljaspool ehitusloa taotlemise menetlust. Kohus leiab, et põhimõtteliselt ei ole kooskõlastuse taotlemine väljaspool põhilist haldusmenetlust välistatud, kuid sellisel juhul on sisuliselt tegemist menetlusega, mis toimub väljaspool põhimenetlust läbi viiva haldusorgani kontrolli ja see omakorda toob kaasa mõned täiendavad õiguslikud probleemid. Kõige olulisemaks nendest on käesolevat vaidlust arvestades küsimus sellise menetluse läbiviimisest tulenevate tagajärgede õiguslikust tähendusest.
16.Kaebajad on välja toonud, et praktikas on kohalik omavalitsus ajakirjanduses ja ka kaebajale väljendanud seisukohta, et nemad ei alusta enne mingit planeeringu- või ehitusloa väljastamise menetlust, kui kooskõlastus Kaitseministeeriumilt on saadud. Kohus on märgib, et selline seisukoht ei ole kooskõlas ei planeerimis- ega ehitusseadusega seadusega ja ka haldusmenetluse seaduses kooskõlastamisemenetluse kohta sätestatuga. Nimelt ei saa põhimenetluse läbiviija keelduda selle algatamisest põhjusel, et kooskõlastust ei ole hangitud enne põhimenetluse läbiviimise taotluse esitamist. Kohus rõhutab siinkohal, et taotleja poolt kooskõlastuste hankimise korraldamine põhimenetluses või väljaspool seda ja enne põhimenetluse algatamist, on ainult üks seadusandja poolt ettenähtud võimalusi, mis ei asenda põhimenetlust läbi viiva haldusorgani kohustust hankida ise enne otsuse langetamist õigusaktides ettenähtud kooskõlastused. Seadusandja on ilmselt loonud selle võimaluse silmas pidades taotlejate huvi saada vajalikud load kiiremini, kui seda suudaks sageli tööga ülekoormatud haldusorgan. Küll aga järeldub eelnevast, et suures osas on e taotlejate endi valik, millisel viisil ja menetlusstaadiumis nad sekkuvad haldusorgani töösse ja hakkavad ise ettenähtud kooskõlastust hankima.
17.Kohus märgib, et kaebajatel ei olnud mingisugust õiguslikku takistust esitada seaduse kohaselt ehitusprojekt koos taotlusega ehitusloa väljastamiseks kohalikule omavalitsusele ja saada viimaselt seaduses sätestatud korras otsus ehitusloa väljastamiseks või sellest keeldumiseks. Kohus märgib, et nagu ta juba eelnevalt selgitas, tulnuks kohalikult omavalitsusel sellisel juhul läbi viia haldusmenetlus, mille raames tulnuks tal kooskõlastada ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojekt seaduses ette nähtud haldusorganitega ehk käesoleval juhul ka vastustajaga. Käesoleval juhul kaebajad ehitusloa taotlust esitanud ei ole, mistõttu ei saa nad väita, et nende õigusi oleks rikutud seoses ehitusloa taotlemise menetlusega.
18.Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on järgnevalt oluline välja selgitada, kas vaidlustatud otsus kooskõlastuse väljastamisest keeldumiseks on eeltoodut ja läbiviidud haldusmenetlust arvestades õiguspärane.
19.Kaebajate esimene põhiväide on see, et vaidlustatud 30.05.2015 otsus on õigusvastane, kuna selle andmisel ei ole järgitud seaduses arvamuse kujundamiseks ja andmiseks ette nähtud 30 päevase tähtaja nõuet.
19.1.Kohus toob siinkohal välja kõigepealt asjaolu, et HMS § 16 lg 2 näeb põhimõtteliselt ette, et kooskõlastust andev haldusorgan võib kooskõlastamiseks määratud tähtpäeva pikendada. Käesoleval juhul on vastustaja pärast esitatud taotluse puuduste kõrvaldamist kaebuse alates 9.01.2015 menetlusse võtnud ja 09.02.2015 esitas vastustaja kaebajale kirjaga nr 12.11/15/3349 seisukoha (I tl 43-44), milles selgitab, et kavatseb jätta ehitusloa kooskõlastamata ja palus esitada oma arvamus ja vastuväited kirjas toodule. Nimetatud seisukohale sai vastustaja kaebajatelt lõpliku vastuse pärast vastamiseks täiendava aja andmise taotluse rahuldamist 15.05.2015 Adepte Energy OÜ kirjaga (I tl 53- 71).
19.2.HMS § 40 lg 2 näeb ette, et juhul, kui haldusorgan kavatseb sooritada sellise toimingu, mis võib kahjustada menetlusosalise õigusi (käesoleval juhul keeldumine kooskõlastuse andmisest), tuleb isikule anda võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja on seda kohustust täitnud ja seetõttu ei saa kohus lugeda, et vastustaja oleks olnud õigusvastases viivituses kooskõlastuse andmise üle otsustamisel alates taotluse esitamisest 22.12.2014 kuni 15.05.2015. Arvestades kaebajate esitatud vastust ja asja komplitseeritust, ei pea kohus õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja võttis oma kooskõlastamisest keeldumise otsuse vastu alles poolteist kuud hiljem. Kohus möönab, et 45-päevane viivitust lõpliku seisukoha vormistamisel võib pidada ka liiga pikaks, kuid kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kaebajad ei astunud oma õiguste kaitseks sel ajaperioodil täiendavaid samme ning ei esitanud ka põhihaldusmenetluse algatamise taotlust, kuigi neil oli selleks vastavalt kohtu poolt eelnevalt tuvastatule täielik õigus.
19.3.Kohus märgib siinkohas veel eraldi ära ka asjaolu, et kuna menetlus toimus väljaspool põhimenetlust ja LennS § 35 lg 61 ei näe ette, et 30 päevase tähtaja ületamisel loetakse kooskõlastus antuks, on kohus seisukohal, et kooskõlastust ei ole käesoleval juhul ka sellel kaebajate poolt välja toodud alusel antud. Kohus märgib ka, et juhul, kui kaebajad olid seisukohal, et seaduses toodud tähtaja ületamine toob kaasa kooskõlastuse antuks lugemise, oleks nad pidanud oma õigustest hoolides esitama koheselt seaduses nimetatud tähtaja möödumisel taotluse soovitud põhimenetluse, mis viibis kooskõlastamisprotsessi venimise tõttu kaitseministeeriumiga, läbiviimiseks. Seda kaebajad ei teinud.
20.Kaebajate teine põhiväide vaidlustatud otsuse õigusvastasuse osas seisneb selles, et kaebajate hinnangul on LennS § 35 lg 61 pädevusnorm ja selles puuduvad õiguslikud alused kooskõlastusest keeldumiseks. Samuti leiavad kaebajad, et õigusliku alust kooskõlastamisest keeldumiseks ei tulene ühestki muust avaldatud õigusaktist ning et riigisaladust ja salajast välisteavet sisaldavad õigusaktid ei saa nende salajasuse tõttu olla aluseks kooskõlastuse andmata jätmiseks.
21.Kohus nende kaebajate väidetega ei nõustu. Kohus märgib kõigepealt, et kooskõlastuse mõttest tulenevalt ei ole selle andmise või sellest keeldumise alused reeglina sätestatud kooskõlastamisnõuet sisaldavas seaduses endas. Ka vaidlusaluse otsuse andmise ajal kehtinud planeerimis ja ehitusseadus ei sisaldanud norme, mis oleks määranud aluse kooskõlastuste andmiseks või nende keeldumiseks. Näiteks sätestab tol ajal kehtinud PlanS (v.r) § 17 küll defineerivaid norme, milliste asjaolude ilmnemisel tuleb milliselt haldusorganilt kooskõlastust planeeringutele küsida, kuid ei sisalda norme, mille alusel kooskõlastaja langetab otsuse kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise osas. Küll aga täpsustab PlanS (v.r) § 17 lg 4, et juhul, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusaktile või planeeringule, loetakse planeering kooskõlastatuks ehk kooskõlastuse andmisest keeldumise alus, et seda peaks kindlasti arvestama ka põhihaldusmenetluse läbiviija, peab tulenema reeglina kooskõlastaja tegevusvaldkonda puudutavatest seadustest ja muudest õigusaktidest.
22.Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud 30.06.2015 otsus tugineb asjakohastele õiguslikele alustele ja dokumentidele.
22.1.Kohus märgib, et vastustaja on vaidlustatud otsuses viidanud selle õigusliku aluse osas kõigepealt kaitseministeeriumi põhimääruse §-le 6, milles on sätestatud KAM-i valitsemisala. Põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et KAM saab ja peab oma tegevuses ja ka kooskõlastuse andmisel lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest. Vaidlustatud otsuse punktis 1 on kohtu arvates õigesti ja arusaadavalt välja toodud, et riigikaitse korraldamisel, elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel, mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO
30.05.2007 standardiga nr DI (ADAM-ADS)(2007) 33 „Air Surveillance Analysis Baltic States radar Coverage“ (NATO konfidentsiaalne), NATO dokumendiga „Final Decision on MC 507, Concept for Air Survellance“ 07 January 2005 nr MC 507 (NATO piiratud) ja Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirjaga nr 327-K „Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“ koos lisadega (konfidentsiaalne). Kohus nõustub pärast nimetatud dokumentidega tutvumist, et nendest tulenevad selged ja üheselt arusaadavad nõuded radari kattealale ja radarkatte kvaliteedile ning et otsuses on selle õiguslikke aluseid käsitletud üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus ulatuses lähtuvalt nende avalikustamise piirangutest. Kohus märgib, et ta nõustub siinkohal vastustajaga ka selles, et ülalnimetatud õigusaktid lõid sõltumata Kaitseministri 26.06.2015. a määruse „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“, mis jõustus 01.07.2015. a, vastuvõtmise faktist ning selle seletuskirjast, piisava õigusliku aluse riigi huvide kaitsmiseks vaidlusaluses kooskõlastamismenetluses ja kehtestasid üheselt mõistetavad ning kohustuslikud kriteeriumid seonduvalt radarite töövõimega ning kattealaga. Kohus rõhutab, et need täitmiseks kohustuslikud õigusaktid olid olemas juba vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kaitseministri määruse kehtestamisega ei saa elimineerida NATO standardi ning dokumendi ja Kaitseväe juhataja käskkirja õigusjõudu ning kohaldatavust. Kõnealuses määruses on sätestatud kriteeriumid, mida Kaitseministeerium peab järgima selleks, et NATO standardit ning dokumenti ja Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded täita. Seega ei ole määruse regulatsiooni osas tegemist millegi uuega, sest nimetatud standardi ja dokumendi järgimiseks vajalikud kriteeriumid on olemas olnud kogu aeg arvates nende jõustamisest. Vastavalt Kaitseministri määruse seletuskirjale on selles määruses sätestatud riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumite avalik osa. Ka määruse seletuskirjas on viidatud täpselt samadele NATO standardile ning dokumendile ja Kaitseväe juhataja käskkirjale, millele tuginevalt vastustaja on teinud vaidlustatud otsuse. Seejuures on seletuskirjas selgitatud, et nõuded radari kattealale tulenevad just nimetatud dokumentidest.
22.2.Kohus leiab, et vastustaja on õigesti välja toonud, et VäSS § 21 lg 1 sätestab, et välislepingu jõustamisega avaldab Eesti Vabariik valmisolekut täita endale lepingu sõlmimisega võetud kohustusi. Vaidlust ei ole selles, et Eesti Vabariik on Põhja-Atlandi lepinguga ühinenud. VäSS § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada täitevvõimu poolt ja seoses Põhja-Atlandi lepinguga eelkõige oma valitsemisalast tulenevalt Kaitseministeeriumi poolt.
22.3.Kohus märgib, et PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt tuleb siseriikliku regulatsiooni vastuolu korral välislepinguga või ka vastava regulatsiooni puudumisel kohaldada välislepingu sätteid. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete hulka kuulub ka pacta sunt servanda põhimõte. Seega on Eesti Vabariigil kohustus täita Põhja-Atlandi lepingut. Sellest tulenevalt on Eesti Vabariik kohustatud täitma ka standardeid, juhiseid ning dokumente, mis on vastu võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Seetõttu ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et vastustajal on nii õigus kui kohustus juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest. Vastustaja viitab kohtu arvates õigesti asjaolule, et Põhja-Atlandi leping kohaldub Eesti Vabariigis PõhjaAtlandi lepinguga ühinemise seaduse alusel ja sellest tulevad Eesti vabariigile teatud selged sõjalise võimekuse omamise ja hoidmise kohustused. Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3 sätestab selle kohustuse ka spetsiifiliselt radarite osas järgmiselt: Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule. Põhja-Atlandi lepingu
eesmärgid on sätestatud lepingu preambulis. Põhja-Atlandi leping paneb Eesti Vabariigile seega kohustuse omada võimekust välisrünnakute tõrjumiseks nii oma territooriumi kui ka Põhja-Atlandi piirkonna kaitseks. Radarid, olles osa NATO ühtsest integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist, on selliste kohustuste täitmisel üheks olulisemaks vahendiks.
22.4.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et avaldamata (riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldavad õigusaktid ei ole õiguslikult siduvad ja rakendatavad tulenevalt Põhiseaduse §-st 3. Kohus juhib tähelepanu, et nimetatud põhiseaduse § 3 lg 2 käsitleb ainult seaduseid, mis peavad olema avaldatud, et nad oleks siduvad. Arvestades, et igapäevases riigielus vajavad reguleerimist ka paljud küsimused, mille avalik reguleerimine kahjustaks paratamatult nii avalikustatava tehnilise teabega seotult näiteks riigikaitse huve, on loomulik, et teatud regulatsioonid (kõige tavalisem näide siinkohal on mobilisatsiooniplaanid) ei kuulu avalikustamisele ja nendega saavad tutvuda ainult vastavat ligipääsuluba omavad isikud. See aga ei tähenda, et vajadusel puuduks võimalus neis regulatsioonides sisalduva kontrollimiseks, et tagada näiteks ettevõtlusvabadust või omandiõigusi. Selleks on võimalus nii kohtul kui ka eraisikutel, kui viimased saavad vastava taseme ligipääsuloa või näiteks palkavad end esindama sellist ligipääsuõigust omava advokaadi.
22.5.Kohus märgib siinkohal ära ka selle, et otsuses nimetatud piiratud juurdepääsuga dokumentidest tuleneb otseselt kohustus tagada maksimaalne radarite katteala otsenähtavuse puhul ja kõikide neis defineeritud sihtmärkide pidev avastamise võimekus. Sellest tulenevalt on sisutud kõik kaebajate väited, mis puudutavad radarkatte häiringu vähendamist tuulikute paigutusega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kavandatav Varja tuulepark häiris otsuse tegemise ajal nähtuvalt ka vastustaja esitatud Küberneetikainstituudi analüüsist teatud ulatuses radarite tööd ja ei anna võimalust tagada kogu ettenähtud õhuruumi jälgimine. Kohus märgib, et tulevikus võib tekkida olukord kus näiteks sellised häiringud on kõrvaldatud näiteks täiendavate radarite ülesseadmisega, kuid otsuse tegemise hetkel olukord selline ei olnud.
22.6.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsuses on selgelt välja toodud selle tegemise õiguslikud alused ja nendest ning tuulikutega seotud mõjude analüüsist nähtub üheselt ka see, et väljapakutud ehitusprojekti järgi tuulepargi püstitamisel ei ole võimalik täita Eesti riigile kohustuslikke riigikaitselisi radarkatte nõudeid ning sellest tulenevalt on vastustaja õiguspäraselt keeldunud kooskõlastuse andmisest, sest tal puudus võimalus teistmoodi otsustamiseks.
22.7.Kohus märgib, et eeltoodud järeldusest tulenevalt ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel mingit tähendust küsimus, kas tõesed on kaebajate väited, et neid on kooskõlastuse mitteandmisega koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste tuuleparkide arendajatega samas piirkonnas. Juhul, kui teistele tuuleparkide arendajatele on isegi antud sarnastel tingimustel, mis kaebajate väitel samuti rikuvad kehtestatud radarkattenõudeid, ehituslube, ei loo see õiguslikku alust kaebajatele kooskõlastuse andmiseks. Kohus märgib, et haldusmenetluses on üleüldiselt tunnustatud põhimõte, et isegi pikaaegse õigusvastase halduspraktika muutmine õiguspäraseks ei saa kahjustada kellegi õiguspärast ootust ega seaduslikke huve. Kohus märgib siinkohal veel, et käesoleva asja menetluses on vastustaja esindajad ja tema poolt kutsutud tunnistaja X korduvalt selgitanud, et halduspraktika rangemaks muutumine oli muuhulgas seotud Venemaa tegevusest põhjustatud julgeolekuolukorra muutumisega Läänemere regioonis, kusjuures eraldi toodi välja just radarkatte kvaliteedi tagamise kohustusega otseselt seotud sagenenud mittetöötava responderiga Vene sõjalennukite lennud meie õhuruumi lähedal. Viimane asjaolu leidis veel mõned aastad tagasi laialdast kajastamist ka ajakirjanduses ja kohus loeb selle üldteada asjaoluks.
23.Kohus peab eeltoodule vaatamata vajalikuks siiski välja tuua, et ta ei pea hea haldusega täielikult kooskõlas olevaks vastustaja korduvaid nõudeid täiendada kaebajate poolt esitatud
TTÜ Küberneetikainstituudi koostatud ekspertiisi. Juba nähtuvalt selle esimesest versioonist võis kohtu hinnangul üheselt järeldada, et kavandataval kujul on tuulepargil sõltumata väljapakutud mõjude vähendamise meetmetest selge negatiivne mõju radarikatte kvaliteedile, mida ei olnud võimalik kavandatavate tuulikute kõrguste juures vältida. Sellises olukorras oleks kohtu hinnangul korrektsem olnud kaebajatele täiendavate menetluskulude tekitamise asemel koheselt keelduda kooskõlastuse andmisest. Kohus märgib, et menetluse mõlemad pooled tunnistasid kohtuistungil siinkohal, et nad olid teadlikud, et radari otsenähtavusalale mõjude vältimiseks oli ainus nendes oludes võimalik lahendus lubatud tuulikute kõrguse alandamine 70 meetrini. Olukorras, kus kaebajad sellise lahenduse majanduslikel põhjustel välistasid, oleks vastustaja pidanud head haldustava järgides kohtu hinnangul koheselt kooskõlastuse andmisest keelduma. Kohus märgib, et ka kaebaja poolt välja toodud erinevate vastustaja ametnike poolt väidetavalt korduvalt antud lubadused tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamiseks, ei näita vastustaja asjaajamist just kõige paremas valguses. Kohus peab usutavaks, eriti vastustaja väidete taustal, et nad püüdsid võimalikult palju arendajatele vastu tulla, et ametnike ja arendajate omavahelistes vestlustes võis esineda olukordi, kus ametnike poolt saadetud sõnumeid võis mitmeti tõlgendada. Samas märgib kohus, et valdavas enamikus kohtusse esitatud tõenditest selliste selgete lubaduste andmist ei nähtu. Ainukeseks taoliseks dokumendiks, mille puhul võib taolise lubaduse andmist enam-vähem arusaadavalt välja lugeda on kaebajate poolt välja toodud X poolt 29. jaanuaril 2014 X saadetud e-mail (I tl 16). Seoses sellega märgib kohus, et nimetatud e-maili saatmine jääb aega, kus kaebajate poolt käesolevas kohtuasjas esitatud taotlusi ehitusprojekti kooskõlastamiseks veel menetlusse ei olnud esitatud ja seetõttu ei oma see e-kiri asja lahendamisel olulist tähtsust. Nähtuvalt sellest kirjast tegi vastustaja selles ekirjas alles kooskõlastamistaotluse esitamise ettepaneku, mitte ei lubanud selgesõnaliselt, et vastav taotlus rahuldatakse. Kohus ei saa seetõttu ka siinkohal asuda kaebajate poolele, sest kogu ametlik ehitusprojekti taotluse menetlus oli veel ees ja vaatamata kirjas sisalduvale optimismile projektiga edasiminemise suhtes pidid kaebajad aru saama, et see e-kiri ei ole veel kooskõlastus. Viimase saamiseks tuli neil lähtuvalt kirjast esitada seaduses ettenähtud dokumendid ja läbida vastav haldusmenetlus.
24.Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et tal puuduvad faktilised ja õiguslikud alused kaebuse nõuete rahuldamiseks ja kohus jätab kaebuse kõigis nõuetes rahuldamata.
25.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Samas leiab kohus, et käeolevas vaidluses ei ole tegemist vastustaja igapäevatööst väljaspool oleva sisuga kohtuvaidlusega ja vastustaja oleks pidanud vastavalt kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohale sellises asjas toime tulema välise õigusabita. Seetõttu jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.