Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. november 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-573
Haldusasi
ALTAM Konsultatsioonide OÜ kaebus Tallinna Linnavalitsuse 20. veebruari 2019. a korralduse nr 254-k tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – ALTAM Konsultatsioonide OÜ, esindaja v.adv Veiko Viisileht Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb Kolmas isik – Kinnisvaravalduse AS, esindaja Erik Lepik
Menetluse alus ringkonnakohtus
ALTAM Konsultatsioonide OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
14. oktoober 2020
RESOLUTSIOON
Jätta ALTAM Konsultatsioonide OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-573 muutmata, kuid täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 14. detsembril 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-573 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsus algatas 29.05.2013 korraldusega nr 747-k Kinnisvaravalduse AS 04.02.2013 taotluse alusel Mustamäe linnaosas E. Vilde tee 91a, 91b, 101, 101a, 101b, 101c, 101d, 103a ja 103b kinnistute (planeeringuala suurus kokku 1,27 ha) detailplaneeringu (DP) koostamise eesmärgiga määrata E. Vilde tee 101 kinnistule ehitusõigus kuni 2-korruselise ärihoone (kaubanduskeskus) ehitamiseks ja E. Vilde tee 91a kinnistule ehitusõigus ärihoonet teenindava parkla rajamiseks. Detailplaneering (K-Projekt AS töö nr 13002) võeti vastu Tallinna Linnavalitsuse 21.03.2018 korraldusega nr 413-k.
2.Tallinna Linnavalitsus kehtestas 20.02.2019 korraldusega nr 254-k E. Vilde tee 91a, 91b, 101, 101a, 101b, 101c, 101d, 103a ja 103b kinnistute detailplaneeringu. DP eesmärk on kinnistute piiride muutmise teel moodustada kolm ärimaa krunti, millest igaühele määratakse ehitusõigus 2-korruselise ärihoone rajamiseks, kaks ärimaa krunti planeeritud ärihoonete teenindamiseks, üks tootmismaa krunt trafoalajaama tarbeks ja kaks üldkasutatava maa krunti. E. Vilde tee 101c kinnistu osa ajutine krunt pos 1b liidetakse E. Vilde tee 101 ärimaa krundiga. Lisaks antakse DP-ga kruntide kasutamise tingimused ning planeeringuala heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsuteede, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise põhimõtteline lahendus. DP kohaste avalikult kasutatavate teede (st sõidu- ja kergliiklusteed ning parkla), üldkasutatava haljastuse, tänavavalgustuse ja sademeveekanalisatsiooni ehitamine tagatakse vastavalt Kinnisvaravalduse AS-ga 29.08.2017 sõlmitud halduslepingule TKA171.
3.ALTAM Konsultatsioonide OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 28.03.2019 kaebuse (täiendatud 30.09.2019 ja 18.10.2019) Tallinna Linnavalitsuse 20.02.2019 korralduse nr 254-k tühistamiseks. Kaebus on esitatud avalikes huvides. Vaidlustatud korraldus on vastuolus avaliku huvi ja planeerimisõiguse aluspõhimõtetega ning vastustaja on menetlusnorme rikkudes jätnud teostamata kaalumise ning jätnud arvestamata mitmete oluliste asjaoludega. DP seletuskiri on avalikkust eksitav ning DP lahendus on inimestele ohtlik ja vastuolus Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringuga (ÜP), mh on DP ka ÜP lahendust muutev. DP seletuskirjast ei ole selgelt välja loetav DP alal haljastuse protsendi vähenemine ja haljastuse jaoks kasutatakse vaid hoonetest vabaks jäävat ala. Aktsepteeritavaks ei saa pidada, et haljastusühikute lõplik arv selgub alles raieloa menetluses, sest DP üks ülesandeid on ka haljastuse põhimõtete määramine. DP kohaseid üldkasutatava maa krunte kasutatakse sihtotstarbe vastaselt parkimise korraldamiseks ning maa sihtotstarbe muutmiseks ja võõrandamiseks vajalik keskkonnaministri 30.10.2018 käskkiri nr 1-2/18/801 on saadud eksitamisega ja seega õigusvastaselt. Selles osas ei ole arvestatud ka Maaameti 30.12.2013 kirjas nr 6.2-3/12582 väljendatud vastuväidetega ja Maa-ameti kooskõlastuse puudumisega. ÜP kohaselt on liikluse rahustamiseks soovitatav õuealadel kasutada suure raadiusega künniseid, teede muutmist käänuliseks ja teisi meetmeid, kuid DP-ga luuakse sirged teed. DP-s on magistraalkergliiklustee planeeritud kaupluse ja parkla vahele, mis suurendab kergliiklusteed kasutavate ratturite, rulatajate ja rulluisutajate kokkupõrke ohtu kauplusesse sisenevate ning sealt väljuvate inimeste ja nende ostukärudega. Parkimiskohti on DP alale planeeritud normatiivides ettenähtust rohkem. DP-s ei ole käsitletud haljasalade valgustamist ja istumisalade kujundamist kuritegevuse riske minimeerivalt. Vastustaja ei ole analüüsinud DP lahenduse realiseerimisega kaasnevaid keskkonnamõjusid (nt müra) ning on alusetult jätnud 2(14)
3-19-573 algatamata keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Vastustaja on rikkunud kaasamise ja teavitamise norme, sh ei ole avalikkust ja puudutatud isikuid nõuetekohaselt teavitatud DP avalikust väljapanekust. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 4 kohaselt pidanuks vastustaja DP menetluse lõpule viima hiljemalt 01.07.2018.
4.Tallinna linn palus 13.05.2019 kirjalikus vastuses (täiendatud 04.11.2019) jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. DP menetluses puudus seadusest tulenevalt vajadus Maa-ameti kooskõlastuse järele ja DP lahendus esitati Maa-ametile kooskõlastamiseks ekslikult. DP algatamise korralduses toodud lähteseisukohtadega ja ettepanekutega on DP lahenduses arvestatud. DP seletuskiri ei ole eksitav ning arvestada tuleb põhimõttega, et DP seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku (vt Riigikohtu 05.03.2019 otsus nr 3-13-385, p 11). DP lisamaterjalina on koostatud puittaimestiku haljastuslik hinnang ning haljastuse vähenemist on kompenseeritud asendusmeetmetega, mille lõplik arv selgub raiemenetluse käigus. DP ala tuleb haljastuse osas vaadata ühtse tervikuna. Avalikkust ja puudutatud isikuid on teavitatud menetluse kõigist etappidest, kuid kaebaja ise ei ole kogu planeerimismenetluse vältel avaldanud soovi kaasa rääkida. Vastustaja ei ole Keskkonnaministeeriumit eksitanud ning keskkonnaminister on pidanud põhjendatuks 317 m2 suuruse maaüksuse sihtotstarbe muutmist ning võõrandamist. Kuigi DP põhijoonis on DP algatamise korralduse lisaks oleva põhijoonisega võrreldes muutunud, tuleb arvestada, et DP parim võimalik lahendus leitaksegi planeerimismenetluse käigus. Kaebaja etteheited seoses liikluskorralduse ja parkimisega põhinevad tema isiklikul arvamusel ning ka ÜP kohaselt on oluline, et autod ei ummistaks hoonete sissekäikude esiseid, mistõttu on parkimiskohtade suurem arv positiivne. Arvestada tuleb sellega, et Mustamäe linnaosa hoonestati kaks korda väiksema parkimisnormatiivi alusel ning seega saab uute parkimiskohtade loomine toimuda avalikuks kasutamiseks mõeldud maa arvelt. Seejuures on arvestatud E. Vilde tee 105 korteriühistu ettepanekuga luua täiendavad parkimiskohad krundile pos 6 ning linna maale rajatavatele parkimiskohtadele on kohalikel elanikel võimalik taotleda isikliku kasutusõiguse seadmist. Täiendavad parkimiskohad on kavandatud ka Tallinna Männi lasteaia külalistele. Juurdepääs planeeritud alale on hajutatud, tagamaks sujuvamat ja mugavamat liikluskorraldust. Tagatud on ÜP nõue, et kergliiklusteed peavad kulgema mikrorajoonide lasteasutuste ja kaubanduskeskuste läheduses.
Kinnisvaravalduse AS vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 12.12.2019 otsusega ALTAM Konsultatsioonide OÜ kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kuna DP algatati 29.05.2013, tuleb EhSRS § 1 lg 1 kohaselt praeguse DP puhul lähtuda kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) sätetest. Seetõttu ei käsitle kohus viiteid kehtiva planeerimisseaduse nõuete rikkumisele. DP toimikust nähtuvalt ei ole asjas tõendamist leidnud vastustaja poolt PlanS v.r §-st 16 tulenevate koostöö tegemise ja kaasamise nõuete rikkumine. Kaebaja ei ole ka välja toonud, milliseid avalikkuse kaasamise nõudeid oleks vastustaja pidanud täiendavalt järgima. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei kasutanud planeerimismenetluses oma võimalust arvamuse avaldamiseks. Seejuures on Tallinna Ringkonnakohus 21.05.2019 määruses nõustunud sellega, et vastustaja ei ole rikkunud PlanS v.r § 16 nõudeid koostööle ja kaasamisele. Kaebaja üldsõnalised etteheited vähese avalikustamise kohta on samuti põhjendamatud, kuivõrd asjas puudus vajadus DP-d seaduses ettenähtust intensiivsemalt avalikustada. Samuti ei ole vastustaja rikkunud PlanS v.r § 18 lg 6 nõudeid määral, mis tooks kaasa DP tühistamise. PlanS v.r § 18 lg 6 kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel avaldada teade DP avaliku väljapaneku kohta hiljemalt üks nädal enne avaliku väljapaneku algust. Vaidlust ei ole selles, et DP esimene avalik väljapanek toimus 27.04.2018–11.05.2018 ning vastustaja avaldas selle kohta teate ajalehes 3(14)
3-19-573 Postimees 26.04.2018 ehk üks päev enne avaliku väljapaneku algust. Vastustaja on viga tunnistanud ning korraldas DP teise avaliku väljapaneku 15.05.2018–29.05.2019, mille kohta avaldati teated ajalehes Postimees 27.04.2018 ja ajalehes Pealinn 30.04.2018. Küll aga on vastustaja rikkunud PlanS v.r § 18 lg 5 p-st 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt peab kohalik omavalitsus teavitama puudutatud isikuid avaliku väljapaneku toimumisest tähitud kirjaga hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust. Väljastusteadetest ei ole tuvastatav, kas puudutatud isikutele toimetati kätte Mustamäe Linnaosa Valitsuse 25.04.2018 kirjad, millega teavitati DP esimesest avalikust väljapanekust, või 26.04.2018 kirjad, millega teavitati DP teisest avalikust väljapanekust. Vastustaja on mõlemal juhul esitanud samad väljastusteated. Ka Omniva koostatud tabelist ei ole tuvastatav, milline kiri mis päeval kätte toimetati, vaid tabelist nähtub üksnes see, millal kiri on koostatud ja et see on kätte toimetatud. Kui väljastusteated tõendavad esimesest avalikust väljapanekust teavitamist, siis on ilmselgelt rikutud PlanS v.r § 18 lg 5 p-s 2 sätestatut ehk kirjad jõudsid adressaatideni alles avaliku väljapaneku toimumise ajal. Kui väljastusteated tõendavad teisest avalikust väljapanekust teavitamist, on enamus teateid jõudnud adressaatideni (v.a Kinnisvaravalduse AS, kes sai teate kätte 27.04.2018) hilinemisega, sest enamik neist sai kirja kätte 02.05.2018 või 04.05.2018 ehk vastavalt 12 või 10 päeva enne avaliku väljapaneku algust. Kuna teine avalik väljapanek algas 15.05.2018, siis tuli kirjad kätte toimetada hiljemalt 01.05.2018 (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 33 lg 2). Puudutatud isikuid on avaliku väljapaneku toimumisest siiski informeeritud ning nad ei ole esitanud omapoolseid seisukohti ja taotlusi (sh taotlust avaliku väljapaneku aja pikendamiseks), mistõttu ei ole põhjendatud DP tühistamine PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 rikkumisele tuginedes. Arvestada tuleb ka kolmanda isiku huviga DP kehtima jäämise vastu ning sedagi, et menetlusviga ei ole praegusel juhul mõjutanud asja otsustamist ja DP uuel menetlemisel antaks tõenäoliselt sama sisuga haldusakt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kaebus on esitatud avalikes huvides ning kaebaja ei esinda puudutatud isikuid. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited, et DP teisel avalikul väljapanekul rikuti PlanS v.r § 21 lg 3 nõudeid. Kuna kummalgi avalikul väljapanekul ei esitatud DP-le kirjalikke ettepanekuid või vastuväiteid, siis ei pidanud vastustaja PlanS v.r § 21 lg 3 kohaselt avaldama informatsiooni avaliku arutelu tulemuste kohta. DP õigusvastasust ei tingi ka asjaolu, et DP menetlust ei viidud lõpuni enne 01.07.2018, sest seadusest sellist nõuet ei tulene. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, milliseid PlanS v.r kohaseid avalikkuse kaasamise nõudeid oleks vastustaja pidanud täiendavalt järgima. DP toimiku, kaardimaterjali ja seletuskirja ning vaidlustatud korralduse analüüsi põhjal ei ole põhjendatud kaebaja etteheited DP vastuolule seaduse ja ÜP-ga. Samuti pole alust väita, et praeguses asjas oleks ilmselgelt rikutud elukeskkonna parendamise, avalikkuse kaasamise ja teavitamise, huvide tasakaalustamise ja lõimimise ning teabe piisavuse põhimõtteid. Planeerides planeeringualal olevate vananenud hoonete ja turuhoone asemele uue kaasaegse kaubandushoone, parendamaks mikrorajoonis kaupade ja teenuste kättesaadavust nii jalgsi kui ka autoga liiklejatele, ja kujundades sellest peamisest eesmärgist lähtudes planeeringulahendused, on vastustaja järginud elukeskkonna parendamise põhimõtet vaatamata sellele, kas leitud lahendused kaebajale meeldivad või mitte. DP-s on lähtutud kohalikest huvidest, mis on samuti osaks avalikust huvist. Kaebajaga ei saa nõustuda selles, et DP menetluses on antud eksitavat ja ebapiisavat informatsiooni DP lahenduse kohta, kuivõrd DP seletuskirjas ei ole põhjalikult käsitletud näiteks kergliikluse küsimust ja üldkasutatava maa tähtsust. DP moodustavad koosmõjus selle dokumendid – kaardimaterjal ja seletuskiri –, milles on piisavalt, üheselt ja arusaadavalt kajastatud DP lahendus. DP-st ei puudu ka kaalutlused avalike huvidega arvestamise kohta, sest avalikuks huviks tuleb pidada ka räämas ja kehvas seisus linnaruumi korrastamist, sh piisava parkimisvõimaluse tagamist, vältimaks läheduses 4(14)
3-19-573 asuvate väikeste tänavate ummistumist. Ülekaalukaks ja esmaseks avalikuks huviks ei saa pidada võimalikult suure haljasala ja üksnes kaebaja pakutud lahendustele tuginevate kergliiklusteede loomist. Maa-ameti kooskõlastuse puudumine ei ole käsitatav PlanS v.r § 17 nõuete rikkumisena. Munitsipaalomandisse antud E. Vilde tee 101c kinnistu jagamisel moodustatava krundi pos 1b sihtotstarbe ärimaaks muutmise ja selle võõrandamise lubatavuse üle on maareformi seaduse (MaaRS) § 25 lg 3 kohaselt pädev otsustama Keskkonnaministeerium. Vaidlust ei ole selles, et keskkonnaminister on selleks loa andnud ning kaebaja etteheited Maa-ameti kooskõlastuse puudumisest on põhjendamatud. Kaebaja viitab küll õigesti, et maakatastri seaduse (MaaKatS) § 181 lg 12 p 2 kohaselt on sotsiaalmaa (sh üldkasutatav maa) maa, millelt ei taotleta kasumit, kuid praegusel juhul on üldkasutatava maa sihtotstarvet osaliselt muudetud ja osaliselt on maa ka võõrandatud. Kaebaja kahtlused, kas Keskkonnaministeeriumile olid loa andmisel teada kõik asjaolud, on paljasõnalised ja põhjendamatud. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, et Keskkonnaministeerium lähtus ebaõigetest andmetest, samuti ei saa kaebaja kaitsta kohtus Keskkonnaministeeriumi huve. Viited Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) 05.12.2013 protokollile, millest nähtuvalt oli TLPA menetluse ajal DP suhtes kriitiline, ei anna alust DP õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja on õigesti välja toonud, et protokoll reguleerib tööd asutuse sees ja edaspidiseid arutelusid. Nõustuda ei saa kaebaja põhiväitega, et DP on vastuolus ÜP-ga. ÜP järgi asub planeeringuala osakeskuse (mikrorajooni keskuse C) alal, kus võivad paikneda ärid, avalikud teenused, kultuuriobjektid jms. Kuigi DP-s on haljastuse osa planeeringueelse ajaga võrreldes mõnevõrra vähenenud, ei ole see ÜP-ga keelatud. ÜP kohaselt tuleb juba välja kujunenud keskustega mikrorajoonides arendada olemasolevaid asunduskeskusi. Selliseks on ka vaidlusalune ala. Haljastuse mahu vähenemine on DP-st nähtuvalt minimaalne, sest DP-ga on ette nähtud ka asendusistutus ja teised meetmed haljastuse protsendi täitmiseks. Haljastuse osas on arvestatud E. Vilde tee ääres kasvavate viirpuude kasvutingimuste säilimisega, ala ida- ja lõunakülgedes paiknevad suuremad kõrghaljastusega alad on täies ulatuses säilitatud ning kavandatud on ka uut haljastust. Olemasoleva linnaruumi korrastamise ja arendamise seisukohalt on paratamatu, et senine olukord muutub. Praeguse DP realiseerimine parendab olemasolevat linnaruumi, tõstab elanike turvatunnet ning loob juurde töökohti. Sellest tulenevalt on ilmne, et avalikkuse aspektist on DP realiseerimine pigem positiivne, kuna sellega saab planeeringuala uue heakorrastuse, haljastuse ja juurdepääsuteed, sellega lahendatakse parkimise küsimused, kohalikele elanikele pakutakse senisest parema kvaliteediga ning suurema valikuga igapäevakaupade ja toiduainete ostukohta, ning mis peamine, kulunud ilmega Szolnoki turg saab kaasaegse ilme. Kõige eelnevaga on vastustaja DP kehtestamisel arvestanud. DP ala ei jää ühessegi ÜP seletuskirja peatükis „Rohelise võrgustiku toimimist tagavad tingimused“ toodud rohekoridori ja DP järgib võimalikult suurel määral põhimõtet, et linnaosa ja mikrorajoonide tasandit toetab tänavast eraldatud kergliiklusteede võrgustik. ÜP järgi ei tule DP koostamisel arvestada pelgalt üksikute kõrghaljastuselementide, kaitstavate loodusobjektide ja liikidega, vaid arvestada tuleb nende kuuluvust rohelise võrgustiku üksteisega seotud tasanditesse. Kui planeeringuala ei olnud varasemalt seotud rohelise võrgustikuga, siis ei ole DP-ga kohustuslik seda faktilist olukorda muuta. DP põhijoonise kohaselt jääb DP alast põhja poole magistraaltee (E. Vilde tee) ning idast ja läänest piirneb ala korterelamutega ning E. Vilde tee 91 vahelise haljastusega. Viimase osas haljastus küll säilitatakse, kuid olemasolev ega planeeritav haljastus ei moodusta rohelist võrgustikku. Lõunasse jääv olemasolev haljasala moodustab ühtse terviku rohelise võrgustikuga ja DP-st nähtuvalt see suures osas säilitatakse. Arvestades, et ÜP-ga antakse üksnes üldised suunised DP koostamiseks, ei ole vaidlusalune DP ÜP-ga vastuolus.
5(14)
3-19-573 Kergliiklusteede osas heidab kaebaja ette nende planeeritud asukohast tulenevat ohtlikkust. Nõustuda ei saa sellega, et DP-s on kergliiklusteede ees seatud prioriteetseks autoliiklus. Kuna kergliiklustee ristub ostlejate liiklusega planeeritud hoone külgedel, on tagatud kergliiklejatele kaubanduskeskuse mugav kasutamine. ÜP kohaselt tuleb mikrorajooni siseselt luua eeldused, et kergliiklusteedelt oleks tagatud ligipääs esmatarbekaupadega varustavale kaubandusvõrgule, tagamaks selle elujõulisust. ÜP-st ei tulene, et kergliiklustee ei tohi paikneda kaubanduskeskuse ja parkla vahel. Liikluskorralduse lahenduse planeerimisel on lähtutud liiklusohutuse ja liikluse hajutamise vajadustest ning lisaks on oluline tagada mikrorajooni läbivate kergliiklusteede integreerimine. Põhjendamatu on väide, nagu peaks DP prioriteediks olema kergliiklusteed ja haljastus. Tegemist on linnakeskkonnaga ja ÜP järgi on hoonetevahelise ruumi kavandamisel üldiseks eesmärgiks lähtuda atraktiivse kvaliteetruumi tekitamise vajadusest, mis toimiks ühtlasi kommunikatsioonikanalina seda läbivate kergliiklusteede kaudu. Seda nõuet on DP-s järgitud ning ka ÜP kohaselt ei pea kergliiklusteed ja haljastus olema DP koostamisel prioriteediks. Täidetud on ÜP-st tulenevad nõuded luua kergliiklusteid ühendav võrgustik ning siduda need rohealadega ühte süsteemi. Nii olemasolevad kui ka planeeritud kergliiklusteed asuvad rohealade ääres. Avalikuks huviks kergliiklusteede planeerimisel on tagada kohalikele elanikele võimalikult kodu lähedal juurdepääs esmatarbekaupadele, vähendamaks seeläbi kaupade hankimisega kaasnevat pendelrännet. Kaebaja on jätnud tähelepanuta sisuliselt olulise asjaolu, et ÜP kohaselt on planeeringuala puhul tegemist osakeskuse segahoonestusalaga, kus tuleb mh tagada piirkonna teenindamiseks vajalike teenuste olemasolu ja areng. ÜP kohaselt ei tule rohealasid säilitada 100% ulatuses ja linnakeskkonnas tuleb kaalutlusõigust teostades leida tasakaalustatud lahendused. Vastustaja on praegusel juhul kaalutlusõigust teostanud ning seega on põhjendamatud kaebaja väited kaubanduspinna ja liikluse eelistamisest, mistõttu ei saa need tuua kaasa DP tühistamist. Haljastuse ja heakorra põhimõtted ongi praegusel juhul juba DP-s kindlaks määratud, kuid DP-ga ei saa kindlaks määrata raiutavate puude arvu, mille üle otsustab Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet raieloa andmisel. DP menetluses ei ole tuvastatav ka PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 34 lg 2 rikkumine. Kaebaja on ekslikult leidnud, et praegusel juhul tulnuks korraldada keskkonnamõju hindamine. KeHJS § 33 lg 1 p 3 kohaselt tuleb DP menetluses KSH korraldada, kui kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust. Kuni 2-korruselise ärihoone ja seda teenindava parkla rajamine ei ole KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevus ning ka KeHJS § 6 lg-st 2 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (määrus nr 224) § 13 p-st 2 ei tulene, et üksiku ärihoone rajamisel tuleks koostada keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang. Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, nagu oleks vastustaja siiski eksinud PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 vastu või oleks vastustaja pidanud tooma DP menetluses välja muid keskkonnaalaseid kaalutlusi. Üldsõnaline viide, et ehitustegevust on peetud looduskeskkonnast tähtsamaks, ei muuda linnakeskkonnas ÜP järgsel segahoonestusalal kehtestatud DP-d õigusvastaseks. KSH tuleb kohustuslikult teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning kaebaja ei ole esile toonud ka muid keskkonnaalaseid kaalutlusi, millega vastustaja pidi arvestama. Populaarkaebuses tuleb välja tuua konkreetsed seaduse rikkumised. Vajalikud keskkonnatingimused on DP-s välja toodud ja seega ei ole vastustaja Plans v.r § 9 lg 2 p 8 vastu eksinud. Kokkuvõttes on DP piisavalt motiveeritud ning selle kehtestamisel on piisaval määral arvestatud nii avalike kui ka erahuvidega ning rikutud ei ole kaalutlusreegleid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.ALTAM Konsultatsioonide OÜ palub 13.01.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud 6(14)
3-19-573 vastustaja kanda. Apellant jääb oma varasemate väidete ja tõendite juurde ning palub nendega arvestada. Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja ei ole rikkunud PlanS v.r §-st 16 tulenevaid nõudeid koostööle ja kaasamisele, sest tuvastas ise teavitamiskohustuse ilmselge rikkumise puudutatud isikute osas (PlanS v.r § 18 lg 5 p 2). Halduskohus järeldas õigesti, et vastustaja ei ole tõendanud, millise avaliku väljapaneku kohta puudutatud isikutele teated saadeti ning kas neil oli ka tegelikult võimalus saada avaliku väljapaneku toimumisest teada. Nõustuda ei saa aga halduskohtu oletusega, et DP uuel menetlemisel antaks tõenäoliselt sama sisuga haldusakt. Seda eriti olukorras, kus DP-s on ulatuslikult varjatud ÜP muutmise aspekte. Kuna lõplik planeeringulahendus valmib koostöös avalikkusega, siis peab haldusorgan tegema avaliku väljapaneku korraldamisel kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid menetluses osaleda. Vastustaja ei ole praegusel juhul teinud kõike endast olenevat, et huvitatud isikuid informeerida ja kaasata. Vastustaja ei saa eeldada, et avalikkus on võimeline ise hindama DP vastavust ÜPle. PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 rikkumise tõttu tulnuks vaidlustatud DP tühistada, kuid halduskohus asus vastustaja tegemata jätmisi õigustama. Ebamõistlik on jätta rikkumise tuvastamisel DP tühistamata üksnes põhjusel, et kaebus on esitatud avalikes huvides. Teavitamiskohustuse osas puuduvad tõendid ka PlanS v.r § 12 lg 31 nõuete täitmise kohta. Halduskohus ei ole arvestanud planeeringute hierarhiaga ehk sellega, et PlanS v.r § 8 lg 7 kohaselt on kehtestatud ÜP aluseks DP koostamisele, samuti puudub kohtuotsuses DP ja ÜP vastuolude sisuline analüüs. Kuigi apellant viitas algselt ekslikult kehtiva PlanS-i sätetele, on ta hiljem siiski viidanud ka PlanS v.r § 4 lg 2 p-des 1–3 sätestatud põhimõtete rikkumisele. Olukorras, kus Maa-amet oli 30.12.2013 kirjas DP lahendusele vastu, ei ole põhjendatud jätta Maa-ameti seisukohaga arvestamata ja õigustada, et Maa-ameti kooskõlastust polnudki tarvis. Vastustaja oleks pidanud arvestamata Maa-ameti seisukohaga kasvõi kui avalikkuse esindaja seisukohaga ning sellele ka reageerima, sest nendega arvestamine oleks tõenäoliselt toonud kaasa teistsuguse DP lahenduse. Maa-amet tõi õigesti välja, et E. Vilde tee 101c üldkasutatava maa krundile nähti DP lahenduses ette alla 30% ulatuses haljastust ning ülejäänud osas määrati see sõidu- ja kõnniteede ning parklate aluseks maaks. ÜP-ga vastuolu osas asus halduskohus üllatuslikult seisukohale, et ka avalikus õigus kehtib printsiip, mille kohaselt on lubatud kõik, mis ei ole keelatud. Kuna ÜP ei näe otseselt ette võimalust haljastuse protsendi vähendamiseks, peaks see olema üheselt keelatud. Haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1) ning menetlus- ja vorminõuete erilist tähtsust on rõhutatud just planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum (nt Riigikohtu 10.10.2002 otsus nr 3-3-1-42-02). Vaidlust ei saa olla selles, et DP-s puuduvad selgitused ÜP nõuetega arvestamise kohta ning kaalutlused ÜP muutmiseks või täpsustamiseks. DP-s on üksnes tõdetud, et planeeritava ala juhtotstarbeks on osakeskus, kuid ülejäänud ÜP nõuete eiramise teemat pole käsitletud DP seletuskirjas ega üheski muus menetlusdokumendis. Haldusakt peab sisaldama vähemalt selle põhimotiive. Kohtupraktikaga arvestamise asemel pani halduskohus hoopis apellandile kohustuse tõendada ÜP kohaste alternatiivsete lahenduste olemasolu, mida apellant ka tegi, paludes arvamuse asjatundjalt. Apellant ei saa koostada vastustaja eest uut DP-d, et tõestada alternatiivsete lahenduste olemasolu. PlanS v.r § 4 lg 2 järgi on DP koostamine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ka halduskohtu otsusest ei nähtu arusaadavalt ÜP-ga arvestamise asjaolusid. On oluline vahe, kas DP-d menetleti ÜP kohasena või hoopis ÜP-d muutvana. Arendaja huvide ja avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui DP-s tehakse ettepanek ÜP-d muuta. Praeguses asjas on DP lugemine ÜP-ga kooskõlas olevaks viinud selgelt arendaja ärihuvide eelistamiseni. Halduskohus ei ole apellandi esitatud asjatundja KL 27.09.2019 arvamust kordagi käsitlenud ja pole selge, kas kohus on selle tõendi üldse võtnud haldusasja materjalide juurde. Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb 7(14)
3-19-573 jätta arvestamata. Asjatundja on toonud õigesti esile vastuolud ÜP-ga, haljastuse puudulikkuse ja planeeritud kergliiklusteede ohtlikkuse ning parkimiskohtade suure osakaalu. Samuti on asjatundja leidnud, et DP lahendusele oleksid reaalsed alternatiivid. Asjatundja on märkinud, et DP pos 6 (E. Vilde tee 101c) on kavandatud üldkasutatavaks maaks (MaaKatS § 181 lg 12 p 2), kuid vastab pigem transpordimaa tunnustele (MaaKatS § 181 lg 5 p 2), sest arvatavasti hakkavad sellel asuvad parkimiskohad teenindama kaubanduskeskuse külastajaid, mitte naaberkrundil asuvat lasteaeda ja piirkonna elanikke. Selles osas jätab DP avalikkusele eksitava mulje. Parkimiskohtade liigset arvu ja kergliiklusteede asukohavalikut ei ole DP-s põhjendatud. Asjatundja on toonud põhjendatult välja, et parkimiskohti saanuks kavandada vähem ning ÜPst ei tulene kohustust parkimisvõimalusi laiendada. DP seletuskirja p-s 3.7 esitatud kontrollarvutuse kohaselt tuleks piirkonnas tagada üksnes 36 parkimiskohta, kuid DP näeb ette koguni 81 parkimiskohta. Asjatundja hinnangul saanuks DP ala sisese liikluse lahendada ka ühe sisse- ja väljasõiduga otse E. Vilde teele, nagu see toimub ka täna, kuid selle asemel on DPga uue väljasõidu arvelt vähendatud haljasala osakaalu. Vastustaja pidanuks kaaluma ka varianti planeerida magistraalkergliiklustee viisil, et see ei jääks kaupluse ja parkla vahele, sest planeeritud lahendus ei soosi jalakäijaid ega rattureid. Tegemist on Tallinna linnaplaneerimises valitseva üldise tendentsiga, kus kergliiklusele eelistatakse autoliiklust. Asjatundja arvamuses toodud väiteid ei ole halduskohus millegagi ümber lükanud.
8.Tallinna linn vaidleb 14.02.2020 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. KL arvamus on suures osas õigusliku sisuga ja sellise arvamuse andmiseks puudub isikul ilmselt pädevus. KL on enda sõnul planeeringute ja KSH ekspert, kuid tal puudub kutseregistri andmetel asjakohane kutsetunnistus, samuti ei ole tal keskkonnamõju hindamise litsentsi. KL arvamuse näol ei ole seega tegu eksperthinnanguga. Halduskohus on siiski kõiki KL arvamuses kajastatud küsimusi käsitlenud. Asjaolu, et seejuures ei ole eraldi viidatud KL arvamusele, ei tähenda nende mittearvestamist, sest sisuliselt ei erine need apellandi seisukohtadest. Puudutatud isikute teavitamise osas leidis halduskohus õigesti, et PlanS v.r § 18 lg 5 p-s 2 sätestatud tähtaegade rikkumisele vaatamata on puudutatud isikuid DP avalikust väljapanekust siiski informeeritud ning isikud ei ole esitanud DP-le omapoolseid seisukohti ega arvamusi. Halduskohus on õigesti välja toonud, et kaebus on esitatud avalikes huvides ja apellant ei esinda puudutatud isikuid. DP menetluses ei tulnud arvestada ka Maa-ameti seisukohtadega, sest PlanS v.r § 17 kohaselt puudus vajadus Maa-ameti kooskõlastuse järele. Apellant ei saa kohtus kaitsta Maa-ameti või Keskkonnaministeeriumi huve. DP ja ÜP seose osas on apellant ekslikult leidnud, et DP-s võib käsitleda üksnes neid linnaruumi kujundamise aspekte, mida on käsitletud ka ÜP-s, ning kui ÜP-s on jäänud midagi käsitlemata, siis ei või seda ette näha ka DP-s. Järeldus, et kuna ÜP-s ei ole haljastuse osakaalu vähendamist ette nähtud, siis ei ole see üldse lubatud, on põhimõtteliselt väär, sest DP-s tuleb küll järgida ÜP-ga seatud tingimusi, kuid juhul, kui ÜP mingis osas reeglit ei sätesta, tuleb DP koostamisel lähtuda linnaruumi kujundamise põhimõtetest ja vajadustest ning konkreetsetest asjaoludest. PlanS v.r § 9 lg 2 p 5 kohaselt on haljastuse põhimõtete määramine just DP ülesanne. Halduskohus leidis õigesti, et haljastuse osakaalu vähenemine planeeringueelse ajaga võrreldes ei ole ÜP-ga keelatud. Haljastuse mahu vähenemine on lisaks minimaalne, sest DP näeb ette asendusistutuse ja teised vajalikud meetmed haljastuse protsendi täitmiseks. Eraldi kaalutlusena on DP-s välja toodud, et arvestatud on E. Vilde tee ääres kasvavate viirpuude kasvutingimuste säilimisega. Ala ida- ja lõunakülgedes paiknevad suuremad kõrghaljastatud alad on täies ulatuses säilitatud ning kavandatud on uut haljastust. ÜP ei nõua osakeskuse segahoonestusalal rohealade säilitamist 100% ulatuses ega haljastuse eelistamist igasugusele muule planeeritavale tegevusele. Ka ei tulene ÜP-st, et DP koostamisel peaksid prioriteediks olema kergliiklusteed. DP-ga kavandatud kergliiklusteed on ühendatud suuremasse teedesüsteemi ning nende kaudu 8(14)
3-19-573 saab külastada ka planeeritavat hoonet, tagamaks kohalikele elanikele esmatarbekaupade kättesaadavus võimalikult kodu lähedal. Parkimiskohtade arvu osas on lähtutud Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsuse nr 329 „Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006–2014“ põhimõtetest ning planeeritud lahendus aitab vältida hooneesise ummistumist. Parkimiskohtade kavandamisel on lähtutud ka naabrite ja Tallinna Männi lasteaia vajadustest. Kokkuvõttes on DP-s selgelt välja toodud planeeringu keskne huvi, milleks on piirkonna korrastamine ja vananenud kaubanduskeskuse asendamine kaasaegse ja mitmeotstarbelise keskusega, mille juurde rajatav parkla aitab leevendada piirkonna parkimisprobleeme.
9.Kinnisvaravalduse AS vaidles 14.10.2020 kohtuistungil apellatsioonkaebusele vastu ning palus see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, nõustudes vastustaja ja halduskohtu seisukohtadega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et ALTAM Konsultatsioonide OÜ apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
11.Kuna DP algatati Tallinna Linnavalitsuse 29.05.2013 korraldusega nr 747-k, tuli selle menetlemisel lähtuda kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS v.r sätetest (EhSRS § 1 lg 1). Kaebaja on iseenesest õigesti viidanud, et EhSRS § 1 lg 4 kohaselt tulnuks vastustajal viia DP menetlus lõpule hiljemalt 01.07.2018, kuid kuna DP kehtestati alles Tallinna Linnavalitsuse 20.02.2019 korraldusega nr 254-k, siis on eeltoodud tähtaega rikutud. Ringkonnakohus märgib, et EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud tähtaeg on analoogne PlanS § 139 lg-s 2 sätestatud tähtajaga, mis näeb ette, et DP kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel DP algatamisest arvates (vt Riigikogu XII koosseisu 572 SE seletuskiri, lk 3). Kummalgi juhul ei ole tegemist õigust lõpetava tähtajaga, vaid tegemist on menetlustähtajaga, mille ületamine ei ole HMS §-st 41 tulenevalt tingimata õigusvastane (vt Riigikogu XII koosseisu 571 SE seletuskiri, lk 179). Seetõttu ei saa vaidlusaluse DP tühistamist tingida pelgalt asjaolu, et DP kehtestati alles pärast 01.07.2018, ning selle tähtaja ületamine ei too mh kaasa tagajärge, et DP menetluses tuleks kohaldada kehtiva PlanS sätteid (st EhSRS § 1 lg 1 kohaldamine ei sõltu sellest, kas DP menetlus jõutakse lõpule viia EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud tähtajaks).
12.Apellatsiooniastmes ei ole enam vaidlust selle üle, et vastustaja ei ole suutnud tõendada, et puudutatud isikuid oleks DP avalikust väljapanekust PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 nõuete kohaselt teavitatud. Ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et kõnealune rikkumine ei saa tuua kaasa DP tühistamist, sest kaebus on esitatud üksnes avalikes huvides, kuid PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 on kehtestatud puudutatud isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Populaarkaebuse seisukohalt on oluline see, kas vastustaja on järginud PlanS v.r § 18 lg-tes 6–7 sätestatud avalikkuse teavitamise nõudeid või mitte. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja ei teavitanud avalikkust DP esimesest avalikust väljapanekust PlanS v.r § 18 lg 6 nõuete kohaselt, kuid parandas selle vea DP teise avaliku väljapaneku korraldamisega 15.05.2018–29.05.2019, mille kohta avaldati teated ajalehtedes Postimees 27.04.2018 (II kd, tl 59; dtl 738) ja Pealinn 30.04.2018 (II kd, tl 58; dtl 737). Asjaolu, et Mustamäe Linnaosa Valitsuse 06.06.2018 kirjas nr 1-12/183-4, milles esitati DP avaliku väljapaneku kokkuvõte, ei ole mainitud DP teise avaliku väljapaneku toimumist, ei tõenda selle toimumata jäämist. Kuna teise avaliku väljapaneku käigus ei esitatud DP lahendusele ühtegi vastuväidet ega ettepanekut, puudus vastustajal vajadus selle tulemuste kohta teadet avaldada (vt PlanS v.r § 21 lg 3). Apellatsioonkaebuses on väidetud sedagi, et apellant ei leia tõendit selle kohta, et vastustaja oleks täitnud PlanS v.r § 12 lg-st 31 tuleneva kohustuse (s.o panna DP alal vähemalt kuuks ajaks nähtavale kohale informatsioonitahvel või -teatis, mis sisaldaks PlanS v.r 9(14)
3-19-573 § 12 lg-s 1 nimetatud informatsiooni). Ringkonnakohus märgib, et fotod sellistest teadetest on leitavad DP originaaldokumentidest (kohtule esitatud nummerdamata lehekülgedega kaust) ja puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et see informatsioon oli üleval vähem kui kuu aega.
13.Apellandi sõnul ei ole halduskohus üldse arvestanud KL 27.09.2019 arvamusega (II kd, tl 24-31; dtl 681-695) ning pole ka selge, kas nimetatud arvamus on võetud haldusasja materjalide juurde. Ringkonnakohus selgitab, et kuna halduskohus ei ole dokumenti kaebajale tagastanud, siis on see võetud haldusasja materjalide juurde. Dokumentaalseks tõendiks võib olla ka menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamus (HKMS § 56 lg 2; tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2; Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 28). Olenemata sellest, et kutseregistri andmetel ei ole KLle väljastatud ühtegi kutsetunnistust, ei tingi see iseenesest arvamuse kõrvalejätmist. Planeerimisalaste eriteadmistega isikuks tuleb üldjuhul pidada isikut, kellel on õigusaktidest tulenevalt planeeringu koostamise õigus. Kehtiva PlanS § 4 lg 5 kohaselt võib planeeringu koostajaks (planeerijaks) olla kas vastava kutsega isik või asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava töökogemusega isik. Arvamuses välja toodud KL haridust ja kogemusi arvestades puudub ringkonnakohtul alus kahelda, et tegemist on PlanS § 4 lg 5 tingimustele vastava isikuga. Kuivõrd KL 27.09.2019 arvamuses esitatud seisukohad kattuvad pea täielikult apellandi väidetega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid eraldi analüüsida, vaid hindab DP osas tehtud etteheiteid sisuliselt.
14.Apellandi ühe põhiväite kohaselt on DP vastuolus Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa ÜP seletuskirjas (I kd, tl 49-85; dtl 83-156) toodud tingimuste ja põhimõtetega. Apellant on ekslikult leidnud, et ÜP muutmist kujutab endast ka DP-s selliste tingimuste kehtestamine, mida ei ole ÜP-s käsitletud. ÜP ülesanded on sätestatud PlanS v.r § 8 lg-s 3. DP-s kui suurema täpsusastmega planeeringus määrataksegi üldjuhul kindlaks üldisemas planeeringus seni käsitlemata tingimused ning DP-ga võib seada kõiki selliseid tingimusi ja piiranguid, mis on vajalikud PlanS v.r § 9 lg-s 2 nimetatud ülesannete täitmiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsus nr 3-18-950, p 14). PlanS v.r § 9 lg 7 p-de 1–3 kohaselt on kehtestatud ÜP põhilahenduse muutmine DP-ga kas asjaomase maa-ala maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine, hoonestuse kõrguspiirangu ületamine või muu oluline või ulatuslik ÜP muutmine. Kehtestatud DP lahenduse kooskõla ÜP-ga käsitleb ringkonnakohus järgnevalt teemade kaupa.
15.ÜP seletuskirja IV osa teemakaardi „Maakasutus“ (kaart IV-1) kohaselt asub DP ala Mustamäe linnaosa III mikrorajooni C alal ehk osakeskuse segahoonestusalal. ÜP seletuskirja IV osa p 1.1.4 kohaselt käsitatakse osakeskustena (kohalike keskustena) valdavalt elamufunktsiooniga alade keskusi, mis tuleb säilitada ja tagada nende areng kohaliku elukondliku teeninduse tagamiseks. Osakeskuse segahoonestusalal on DP koostamise tingimusteks mh parkimiskorralduse lahendamine reeglina oma krundil ning ka mikrorajoone läbivate kergliiklusteede integreerimine.
16.DP-s nähakse mh ette omandireformi käigus munitsipaalomandisse antud E. Vilde tee 101c kinnistu (registriosa nr 25070001; katastritunnus 78405:501:0256, pindala 4013 m2; sihtotstarve 100% üldkasutatav maa) jagamine ajutiseks ärimaa sihtotstarbega krundiks ja üldkasutatava maa sihtotstarbega krundiks, millest viimast kasutatakse apellandi hinnangul sihtotstarbe vastaselt ja arvestatud ei ole Maa-ameti 30.12.2013 kirjas nr 6.2-3/12582 (I kd, tl 16-18; dtl 24-28) toodud seisukohtadega. Ärimaa sihtotstarbega krundi moodustamisega seoses on halduskohus õigesti märkinud, et kuigi projekteerija 19.09.2013 kirjaga nr 2-6/223 (I kd, tl 145; dtl 312) on Maa-ametilt ekslikult kooskõlastust küsitud ja Maa-amet 30.12.2013 kirjas oma seisukohad esitas, ei olnud vastustajal kohustust nendega arvestada, sest MaaRS § 25 lg 3 kohaselt on munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbe muutmise ja võõrandamise üle otsustamine keskkonnaministri pädevuses. Vaidlust ei ole selles, et keskkonnaminister on 10(14)
3-19-573 30.10.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/801 (I kd, tl 47-48; dtl 827-828) andnud vastustajale loa E. Vilde tee 101c kinnistu jagamisel moodustatava 317 m2 suuruse maaüksuse sihtotstarbe muutmiseks ärimaaks ja võõrandamiseks. Apellandi väited keskkonnaministri eksitamisest ei ole asjassepuutuvad, sest apellant ei saa oma kaebusega kaitsta riigi huve. Vastustaja on põhjendanud ärimaa krundi kauplusehoone laiendamise eesmärgil eraldamise vajadust sellega, et väiksema kauplusehoone rajamine ei oleks majanduslikult otstarbekas ning vastasel korral jääks piirkonna elanikele tagamata rikkalik sortiment toidu- ja tarbekaupu. Keskkonnaminister on pidanud seda põhjendust asjakohaseks ja piisavaks ning ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ilmselt asjakohatute kaalutlustega. Maa-ameti 30.12.2013 kirjas esitatut ei tulnud käsitada ka avalikkuse esindaja seisukohtadena, sest Maa-amet esindab oma tegevuses riiki.
17.Apellant on DP lahendusele lisaks ette heitnud, et E. Vilde tee 101c üldkasutatava maa krundil on haljasala osakaaluks üksnes ca 30% ning ülejäänud ala on kavandatud sõidu- ja kõnniteede ning parklate aluseks maaks, mis ei ole kooskõlas üldkasutatava maa sihtotstarbega (MaaKatS § 181 lg 12 p 2), vaid see vastab sisuliselt transpordimaa sihtotstarbele (MaaKatS § 181 lg 5). Ringkonnakohus selle käsitusega ei nõustu. MaaKatS § 181 lg 12 p 2 kohaselt peab üldkasutatav maa kui sotsiaalmaa alaliik vastama kahele tingimusele: maalt ei taotleta kasumit ja maa on avalikult kasutatav. MaaKatS § 181 lg 12 p-s 2 esitatud loetelu rajatistest on näitlik ja üldkasutatava maa sihtotstarbega ei ole vastuolus see, kui sellel paiknevad lisaks haljasalale ka teed ja parkimiskohad, kui need on avalikult kasutatavad ja neilt ei taotleta kasumit (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2019 otsus nr 3-18-2298, p 12.1).
18.DP põhijoonise (I kd, tl 40; dtl 71) ja DP seletuskirja (I kd, tl 29-39p; dtl 49-70) p 3.7 kohaselt paiknevad üldkasutatava maa krundil lisaks haljasalale juurdepääsutee, kergliiklusteed ja avalikus kasutuses olev parkla. DP põhijoonisest ja seletuskirjast nähtuvalt tagab krunti läbiv tee juurdepääsu mh E. Vilde tee 103 kinnistul asuvale Tallinna Männi lasteaiale ning ka krundil asuvad parkimiskohad on mõeldud avalikuks kasutamiseks (sh lasteaia külalistele). Täiendavalt on parkimiskohtade planeerimisel arvestatud E. Vilde tee 105 korteriühistu ettepanekuga korrastada kinnistu esine parkimisala ja kavandada täiendavad parkimiskohad, tagamaks ühistu parkimisvajadust. DP seletuskirja p 6.4 alap 2 kohaselt tuleb üldkasutatava maa krundil paiknev kaubanduskeskuse laadimisala kavandada nii, et see võimalikult vähe häiriks avaliku parkla kasutamist. Üldkasutatava maa krundi kasutamine DP-s ettenähtud viisil ei erine oluliselt senisest kasutusest ning seetõttu ei ole tuvastatav ka avalikkuse eksitamine. Harju maavanema 11.03.2010 korraldusega nr 435-k anti E. Vilde tee 101c kinnistu MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel Tallinna linna munitsipaalomandise haljasala maana koos juurdepääsuteede, parkimisplatside ja mänguväljakutega. E. Vilde tee 101c kinnistu kanti kinnistusraamatusse 22.07.2010 (vt I kd, tl 47; dtl 827) ning see ümbritseb ka praegusel ajal endist Szolnoki turuhoonet, milles tegutseb toidu- ja tarbekaupade kauplus. Üldkasutatava maa krundile ei pea täiendavalt määrama transpordimaa sihtotstarvet üksnes põhjusel, et kuna parkimiskohad on avalikult kasutatavad, siis ei saa täielikult välistada avaliku parkla kasutamist ka kauplusehoone külastajate poolt. See ei muuda asjaolu, et maa-ala eesmärk ei ole kasumi taotlemine. Apellandi väide, et tõenäoliselt hakkavad parklat kasutama üksnes kauplusehoone kliendid ning ümbruskonna elanikele ja lasteaia külastajatele on selle kasutamine välistatud, on paljasõnaline ja ebausutav. Lisaks on DP seletuskirja p-s 7.2 märgitud, et sellise olukorra vältimiseks tuleb ehitusprojekti koostamisel kaaluda avaliku parkla osas ajalise piirangu seadmist ja parkimiskorraldust selgitava tahvli rajamist. Kuna halduskohus ei ole hinnanud üldkasutatava maa krundi maakasutuse kooskõla sihtotstarbega, täiendab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi.
19.Parkimise osas heidab apellant ette, et kavandatud on liigselt parkimiskohti ja kaalutud ei ole parkimise viimist maa-alusesse parklasse. Parkimiskohtade vajadus on DP seletuskirja p 3.7 kohaselt arvutatud vastavalt Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud 11(14)
3-19-573 „Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006–2014“ nõuetele (vt arengukava p 4.2.2, tabel 1) ja lähtudes sellest, et planeeringuala asub arengukava tähenduses vahevööndis. Arengukava p 1.2.3 järgi on otstarbekas suurendada tänavavälistes parklates parkimiskohtade ja neid kasutatavate sõidukite arvu. Arengukava p 4.1.3 kohaselt rakendatakse vahevööndi alal parkimisnormatiivi vähima nõutud väärtusena, s.o vahevööndis ei ole keelatud rohkemate parkimiskohtade rajamine, kui seda näeks ette normatiivarvutus. Vahevöödi alaks loetakse piirkonda, mis ei ole linnakeskuse ega äärelinna ala. ÜP seletuskirja III osa p-s 4.1 on selgitatud, et mikrorajooni sisene parkimine vajab ümberkorraldamist, et autod ei ummistaks hoonete sissekäikude esiseid alasid. Samuti on ÜP seletuskirja IV osa p-s 3.1.6 selgitatud, et Mustamäe elurajoonid hoonestati ilma maareservi jätmata kaks korda väiksema parkimisnormatiivi alusel, millest tulenevalt on selge, et täiendava parkimismaa tekitamine elurajoonides toimub üksnes muu avalikuks kasutamiseks vajaliku maa (laste mänguplatsid, haljasalad, spordiväljakud, kergliiklusteed jms) arvel. Ringkonnakohtu hinnangul saab eelnevast järeldada, et vastustaja on parkimiskohtade arvu kavandamisel lähtunud ÜP-s toodud põhimõtetest, sh eesmärgist luua uusi parkimiskohti, et parandada piirkonna parkimisprobleeme ja vältida seda, et kaupluse külastajad hakkaksid parkima elumajade esistele. Täiendavate parkimiskohtade kavandamine kauplusehoone juurde aitab lisaks vähendada ohtu, et üldkasutatava maa krundil paiknevaid parkimiskohti ei ole avalikkusel võimalik tegelikkuses kasutada. DP lahendust ei saa muuta õigusvastaseks ainuüksi see, et õiguslikult saanuks kavandada ka vähem parkimiskohti. Väide maa-aluse parkla rajamise kaalumata jätmisest ei ole asjakohane, sest sellist ettepanekut ei ole DP menetluse käigus tehtud ning olukorras, kus parkimiskohti oli võimalik piisaval arvul rajada ka maa-aluse parklata, ei saa vastustajale ette heita, et ta ei ole eraldi põhjendanud, miks ei ole peetud vajalikuks nõuda parkimiskohtade rajamist kauplusehoone alla, mis oleks arendaja jaoks kahtlemata oluliselt kulukam lahendus.
20.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et DP lahendusest ei ole alust järeldada, et autoliiklus oleks seatud prioriteetseks kergliikluse ees. Kergliiklusteede osas on apellandi peamiseks etteheiteks, et DP-s on magistraalkergliiklustee kavandatud kauplusehoone ja parkla vahele üldkasutatava maa krundile, mis ei ole apellandi hinnangul turvaline, sest suureneb oht kergliiklusteed kasutavate ratturite, rulatajate ja rulluisutajate kokkupõrkeks kauplusest väljuvate ja sinna sisenevate inimeste ja nende ostukärudega. Apellant leiab, et vastustaja pidanuks kaaluma kergliiklustee kavandamist teisele poole parklat. ÜP-s üheks eesmärgiks on luua mikrorajoonide siseses liikluses eeliseid kergliiklusele (ÜP seletuskirja I osa p 4.2) ning selleks tuleks rajada mikrorajoone siduv katkematu kergliiklusteede võrk (ÜP seletuskirja I osa p 4.1; III osa p-d 4.1 ja 4.2 jne), mis aitaks mh elavdada mikrorajoonide hääbuvat siseelu (ÜP seletuskirja II osa p 6). Ühtlasi tuleb luua eeldused selleks, et mikrorajoonide sisestelt kergliiklusteedelt oleks tagatud juurdepääs esmatarbekaupadega varustavale kaubandusvõrgule (ÜP seletuskirja III osa p 2.2). Kergliiklusteed tuleb siduda rohealadega ühtsesse süsteem (ÜP seletuskirja III osa p 3.2) ja kergliiklusteede seadmine autotranspordiga võrdsele positsioonile peab olema sisuline (ÜP seletuskirja III osa p 4.4). Mikrorajoonide vahelised kergliiklusteed peavad kulgema läbi mikrorajoonide mh valdavalt lasteasutuste ning kaubanduskeskuste läheduses (ÜP seletuskirja IV osa p 3.1.3 alap 2).
21.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja eeltoodud ÜP põhimõtetest ja tingimustest ka lähtunud, kavandades DP alal kergliiklustee selliselt, et see ühendaks erinevaid mikrorajoone ja tagaks kohalikele elanikele juurdepääsu esmatarbekaupadega varustavale kaubandusvõrgule. DP-s ette nähtud magistraalkergliiklustee asukohavalik lähtub ÜP seletuskirja lisaks olevast teemakaardist „Kergliiklus“ (kaart IV-3). Kergliiklustee ohutust on kooskõlastuse andmisel hinnanud Tallinna Transpordiamet (I kd, tl 20; dtl 31) ning apellandi ja KL seisukohad ei lükka seda ümber. Vajaduse korral on ehitusprojekti koostamise käigus võimalik veel suurema ohutuse tagamiseks näha ette ka kergliiklusteel kiirust piiravate ning seal liiklust rahustavate ja 12(14)
3-19-573 suunavate meetmete (nt torupiirete) rakendamist. DP-s ette nähtud kergliiklustee lahendust ei ole alust pidada õigusvastaseks üksnes põhjusel, et see apellandile ei meeldi või teoreetiliselt oleks võimalik planeerida ka teistsugune lahendus.
22.Haljastuse osas ei ole ÜP-s osakeskuste segahoonestusaladele kehtestatud kohustuslikku ega soovituslikku haljastuse osakaalu, mistõttu ei saa haljastuse osakaalu varasemaga võrreldes mõningast vähenemist pidada ÜP-ga vastuolus olevaks. ÜP teemakaardi „Rohevõrgustik“ (kaart IV-2) kohaselt ei ole DP ala hoonetevahelise haljastuse alaks (v.a krunt pos 8, mille osas ei ole tuvastatav haljastuse oluline muutmine). DP seletuskirja p 3.1 kohaselt võimaldab moodustatav krunt pos 8 tagada E. Vilde tee ääres kasvavate viirpuude kasvutingimuste säilimist. DP seletuskirja p 3.6.1 kohaselt nähakse ette kahe puu ja kahe põõsagrupi (IV väärtusklassi ehk väheväärtuslike puude ja põõsaste) likvideerimine, mille asemele tuleb istutada 58 haljastuse ühikut. Puittaimestiku osas on arvestatud 2013. a-l ja 2017. a-l koostatud haljastuslike hinnangutega (I kd, tl 221-226; dtl 454-472), milles on mh soovitatud säilitada üksnes II ja III väärtusklassi puud. Olemasoleva haljastuse vähenemist võib kompenseerida ka asendusmeetmetega, nt konteinerhaljastusega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2019 otsus nr 3-18-1117, p 14). Ekslik on apellandi seisukoht, et PlanS v.r § 9 lg 2 p 5 kohaselt tuleks juba DP-s näha ette haljastuse lõplik lahendus, sest PlanS v.r § 9 lg 2 p 5 kohustab DP-s määrama üksnes haljastuse põhimõtted. DP seletuskirja p-des 3.6.1 ja 3.6.2 on selgitatud, et asendusistutuste arvu täpsustatakse konkreetsete kruntide puhul ehitusprojektide koostamise staadiumis ning likvideeritavate puude asemele istutatavate haljastuse ühikute arv arvutatakse vastavalt Tallinna Linnavolikogu 19.05.2011 määrusele nr 17 „Puu raieks ja hoolduslõikuseks loa andmise tingimused ja kord“.
23.Kuigi väljapääsu kavandamine krundile pos 3 toimub haljastuse arvelt, on tegemist linnakeskkonna tihedusest tuleneva paratamatusega. DP seletuskirja p-s 3.7 on asjakohaselt põhjendatud, et planeeringuala juurdepääsu ja väljasõidu hajutamine tagab sujuvama, ohutuma ja mugavama liikluskorralduse. Täiendava võttena liikluse rahustamiseks ja jalakäijate turvalisuse tõstmiseks on planeeringualal ÜP kohase jalakäijate liikumissuuna ja sõidukite ristumiskoht tõstetud kõrgemale. Apellant on ka viidanud, et ÜP kohaselt pidanuks liikluse rahustamiseks planeerima suure raadiusega künnised ja muutma teed käänuliseks, kuid on jätnud tähelepanuta, et ÜP-s on selline soovitus (mitte tingimus) esitatud hoopis elamute õuealadele (ÜP seletuskirja IV osa p 3.1.4). Arusaamatu on väide, et kavandatav kauplusehoone piirneb neljast küljest autoteega, sest põhjasuunas eraldab kauplust autoteest haljasalaga krunt pos 8 ning läänesuunas piirneb kauplus kergliiklusteega. Kokkuvõttes ei saa nõustuda väitega, et DP-s kavandatud liikluskorraldus on motiveerimata või ilmselgelt puudulik.
24.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et DP menetluses ei ole tuvastatav PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 ja KeHJS § 34 lg 2 rikkumine. PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 kohaselt tuleb DP-s seada keskkonnatingimused planeeringu elluviimiseks. Apellandi väide PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 rikkumisest jääb arusaamatuks, sest DP seletuskirja p-s 7.2.1 on seatud keskkonnakaitsealased nõuded haljastuse, liiklusmüra ja jäätmekäitluse osas, millega tuleb ehitusprojekti koostamisel arvestada. Apellant ega KL ei ole konkretiseerinud, millise normi alusel on nad pidanud nõutavaks KSH koostamist või keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmist. Keskkonnamõju hindamine ei olnud praegusel juhul kohustuslik KeHJS § 3 lg 1 ja § 6 lg 1 kohaselt. Vastustaja on ka viidanud, et KeHJS § 6 lg 2 ja määruse nr 224 § 13 p 2 kohaselt ei tule anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangut üksikute ärihoonete rajamisel. Määruse nr 224 § 13 p 2 näeb ette, et keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang tuleb anda mh ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, bussi- ja autoparkide, elurajooni, staadioni, haigla, ülikooli, vangla, kaubanduskeskuse ning muude samalaadsete projektide arendamise korral. Ehkki DP materjalides on planeeringualale kavandatavat kauplusehoonet nimetatud vahel ka 13(14)
3-19-573 kaubanduskeskuseks (nt Tallinna Linnavalitsuse 29.05.2013 korralduse nr 747-k p 1; DP seletuskirja p 6.4 alap 3), ei pea ringkonnakohus põhjendatuks laiendada sellele määruse nr 224 § 13 p-st 2 tulenevat kohustust. Määruses nr 224 ega selle seletuskirjas (EIS toimik nr 15-0159) ei ole kaubanduskeskuse mõistet avatud, kuid seletuskirjas viidatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (KMH direktiiv) II lisa p-le 10b ja Euroopa Komisjoni koostatud direktiivi rakendamise juhisele (Interpretation of definitions of project categories of annex I and II of the EIA Directive). Ka direktiivis ega selles kasutatud mõistete selgitustes ei ole üheselt määratud, mida tuleks pidada KMH direktiivi tähenduses kaubanduskeskuseks, vaid tuuakse välja üksnes, et liikmesriikides on üldnimetust „linnaarendusprojekt“ sisustatud väga erinevalt.
25.Eeltoodu põhjal on tegemist määratlemata õigusmõistega ning keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmise nõutavust tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi. Lähtuda ei saa pelgalt asjaolust, et näiteks COVID-19 piirangutega seonduvalt on kaubanduskeskuseks loetud hoone, kus asub kolm ja rohkem kauplust või teenindusettevõtet, mille külastamiseks tuleb kasutada ühist sissepääsu ja mis jagavad koridori või aatriumit (nt rahandusministri 13.05.20202 määruse nr 18 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud kaubandus- ja teenindusettevõtjate rendimaksete toetus“ § 4 p 3). DP seletuskirja p 1 kohaselt kavandatakse E. Vilde tee 101 hoonesse Rimi kauplust koos rendipindadega (nt apteegi jaoks) ning DP põhijoonise kohaselt on E. Vilde tee 101 hoone suletud brutopind 2385 m2. KMH direktiivi juhises on toodud välja, et näiteks ühes liikmesriigis on peetud keskkonnamõju eelhindamist vajalikuks kaubanduskeskuste ja supermarketite ehitamisel, mille pindala on suurem kui 2500 m2. Üheks orientiiriks võib olla seegi, et Vabariigi Valitsuse 01.10.2015 määruse nr 102 „Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri“ p 12 järgi on kaubanduskeskus olulise ruumilise mõjuga ehitiseks, kui selle brutopind ületab 20 000 m2. Praegu kavandatav hoone on sellest rohkem kui 8 korda väiksema pinnaga. Asjakohane on arvestada sedagi, et tegemist ei ole uue kaubanduskeskuse püstitamisega, vaid samas asukohas on juba aastakümneid paiknenud sama funktsiooniga ja võrreldava mahuga kaubandushoone (suletud netopind 1513 m2). Puudub mõistlik põhjus arvata, et kavandatava kauplusehoone kasutusega kaasneksid senisest märkimisväärselt intensiivsemad keskkonnamõjud KeHJS § 21 tähenduses. Kokkuvõttes ei olnud keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmine ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul kohustuslik. Keskkonnamõju hindamise algatamise vajadust tuleb täiendavalt kaaluda ehitusloa menetluses (vt ehitusseadustiku § 42 lg 2).
26.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.12.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et ALTAM Konsultatsioonide OÜ on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (dtl 801), kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna linn ja Kinnisvaravalduse AS ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.