Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. oktoober 2020, Tartu 3-19-1451
Haldusasi
V.D. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15. mai 2019. a otsuse nr 15-12/79017-4 ja 1. juuli 2019. a vaideotsuse nr 83/17723-3 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a otsus V.D. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.D. esindaja v.adv Kalju Kutsar Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet esindaja Merle Magnus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.D. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonmenetluse kulud poolte endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja, tema abikaasa ja laste nimed initsiaalidega ja elukohad tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. november 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 29. märtsi 2017. a otsusega nr PHL01121-1 V.D.le (kaebaja) perehüvitise lisahüvitise laste V.D., A.D., M.D. ja V.D. kasvatamiseks alates 1. detsember 2016. Otsuses kohaselt töötavad laste isa ja ema Läti Vabariigis, laste ja ema elukohaks on aga Eesti Vabariik. Sellest tulenevalt on Läti Vabariik peretoetuse esmane maksja kõigile leibkonna lastele ja Eestil on kohustus maksta lisahüvitist laste kasvatamiseks, kuna Eesti perehüvitise määr on kõrgem.
2.SKA otsustas 15. mai 2019. a otsusega nr 15-12/79017-4 lõpetada kaebajale peretoetuse lisahüvitise maksmise alates 1. jaanuarist 2019. SKA selgitas, et kuna Läti Vabariigi pädeva asutuse teatel on kaebaja ja tema lapsed Läti Vabariigi residendid ning pere elab alaliselt Lätis, siis eeltoodust tulenevalt puudub seaduslik alus peretoetuse lisahüvitise maksmise jätkamiseks.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja 30. juulil 2019 kaebuse SKA 15. mai 2019. a otsuse nr 15-12/79017-4 ja 1. juuli 2019. a vaideotsuse nr 8-3/17723-3 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Määrus ega seadus ei samasta elukoha mõistet töö- või õppimiskohaga, mistõttu vaidlustatud haldusaktide viited kaebaja töökohale ning sellele, et tema lapsed õpivad Läti Vabariigi koolis, ei ole asjakohased. Perekonna elukorraldus ei ole muutnud pärast seda, kui vastustaja kontrollis hüvitise maksmise aluseid ja kaebajale hüvitise määras. Vaidlustatud haldusakti põhjal ei ole arusaadav, millistel põhjustel asus vastustaja tõendeid ümber hindama ning lõpetas perehüvitise lisahüvitise maksmise. Vastustaja on jätnud arvestamata X linna eripära, kus on üsna tavapärane, et perekond elab ühes riigis, kuid töötab teises riigis. Sõltuvalt kodusest keelest valitakse lastele kool kas Eesti või Lätis. Tänapäeval ei saa pidada erandlikuks ka olukorda, kus isikul on kinnisvara väljaspool Eestit. Kaebaja ning laste elukohaks oli Eesti rahvastikuregistris X vald X linn Xxx. Kaebaja on Läti Vabariigi riigiametnik, kes peab informeerima tööandjat oma elukohast. Elukohana on ta Läti Riigipolitseile deklareerinud Eesti Vabariigi. Kaebaja omandas 10. juulil 2019. a X linnas Xxx asuva korteriomandi ning 16. juulil 2019. a kanti kaebaja ja tema abikaasa kinnistusraamatusse nimetatud korteriomandi kaasomanikena. Kaebaja hinnangul tõendab nimetatud asjaolu tema perekonna soovi elada Eestis ning seda, et tema varasema elukoha puhul Xxx ei olnud tegemist formaalse kandega rahvastikuregistris.
4.Vastuses kaebusele vaidles SKA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja ja tema abikaasa töötavad Läti Vabariigis ning lapsed V ja A Eestis ei õpi. Lapsed on koolikohustuslikud ning kaebaja kinnitusel õpivad nad Läti Vabariigis. Vanuselt kolmas laps M sai kevadel x-aastaseks ja vanuselt neljas laps V v-aastaseks. Vastustajal puuduvad andmed nende lasteaias käimise kohta. Noorim laps A sündis xx.xx.xxxx Läti Vabariigis. Tema sünnist kaebaja vastustajale teada ei andnud ega tema eest hüvitisi ei taotlenud. Rahvastikuregistri andmetel oli A elukoht kuni 22. juulini 2019 Läti Vabariigis ning elamisõigus Eestis on tal alates 24. juulist 2019. Jätkuvalt puudub Eesti rahvastikuregistris kanne laste isa ja kaebaja abikaasa kohta ning abikaasal puudub elamisõigus Eestis. Läti pädev asutus on 26. veebruaril 2019 vormiga E001 vastustajale kinnitanud, et vastavalt Läti rahvastikuregistri andmetele on kogu pere elukoht Lätis aadressil Y, Y linn ning samuti on dokumendis kirjas, et kaebaja ei ole Lätit teavitanud oma Eesti elukohast. Arvestades, et kaebaja oli lapsehoolduspuhkusel seoses lapse A kasvatamisega, kelle kohta puudus kanne Eesti rahvastikuregistris ning kellel puudus elamisõigus Eesti Vabariigis, siis ei ole usutav, et xaastane laps elab isaga Lätis, samas kui lapsehoolduspuhkusel olev ema elab 4 vanema lapsega Eesti Vabariigis.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus osutas, et perehüvitisi määratakse ja makstakse PHS-is sätestatud tingimustel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 järgi sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. PHS § 4 lg 3 täpsustab, et Eesti
alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 tähenduses.
7.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et SÜS § 3 lg-st 1, PHS §-st 4 ja § 33 lg-st 1 ning kogumispensionide seaduse § 10 lg-st 1 tulenevalt on perehüvitiste ja kohustusliku pensionifondi täiendavate sissemaksete tegemise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine ja lapse kasvatamine Eestis ning perehüvitiste saamiseks ei piisa seega üksnes residendi staatusest TuMS § 6 lg 1 tähenduses.
8.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja elab reaalselt Eestis või Lätis. Kaebaja on oma vaides SKA-le selgitanud, et kaebaja ja tema pereliikmed elavad Eestis. Kaebuses ei ole kaebaja sõnaselgelt märkinud, et elab Eestis, kuid kaebaja selgitustest võib aru saada, et ta peab oma elukohaks Eestit.
9.Vastustaja edastas 9. jaanuaril 2019. a Läti pädevale asutusele (Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūra) päringu kaebajale perehüvitiste maksmise asjaolude kindlaks tegemiseks. Läti pädev asutus vastas 26. veebruaril 2019 järgmist: „Pr V.D. (sündinud xx.xx.xxxx) töötab alaliselt Lätis. Ta on lapsehoolduspuhkusel alates 23. juunist 2018 kuni tänaseni. Pr D saab jätkuvalt riiklikke perehüvitisi kõigi 5 lapse eest täismääras.“ Isikud, kelle suhtes kohaldatakse määrust nr 883/2004, peavad esitama asjakohasele asutusele teabe, dokumendid või tõendusmaterjali, mida on vaja isikute perekonna olukorra kindlaks tegemiseks (art 3 lg 2). Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda määruse nr 883/2004 ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud (art 5 lg 1).
10.Vastustaja on Läti pädeva asutuse vastusest õigesti järeldanud, et Läti Vabariik peab end jätkuvalt perehüvitiste esmaseks maksjaks, sest mõlemad lapsevanemad töötavad Lätis. Samuti nähtub vastusest üheselt, et Läti rahvastikuregistri andmetel elab kogu pere Lätis ning kaebaja ei ole Lätit informeerinud oma elukohast Eestis. Samuti selgub dokumendist, et pärast lisahüvitiste määramise otsust on perre sündinud viies laps A. Kaebaja ei teavitanud SKA-d lapse sünnist xx.xx.xxxx, mis oleks võinud anda talle täiendava õiguse lisahüvitiste saamisel. Samuti ei teavitanud kaebaja SKA-d sellest, et ta on lapsehoolduspuhkusel seoses lapse kasvatamisega, kelle andmed on kantud Läti rahvastikuregistrisse ning kellel puudub Eestis elamisõigus. Ei saa nõustuda, et kaebaja elukorraldus pole 2017. a seisuga muutunud. Kaebaja on esitanud vastustajale andmeid, mis ei ole kooskõlas ei Eesti ega ka Läti rahvastikuregistri andmetega. Xs võib tavapärane olla olukord, kus elatakse ühes ja töötatakse/õpitakse teises riigis. Samas ei ole kindlasti tavapärane ega ka usutav olukord, kus x aastane laps elab isaga Lätis, samas kui lapsehoolduspuhkusel olev ema elab nelja vanema lapsega Eestis.
11.Haldusakti (st vaidlustatud otsuse) õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga. Seega ei saa kohus 15. mai 2019. a otsuse nr 15-12/79017-4 ja 1. juuli 2019. a vaideotsuse nr 8-3/17723 3 tühistamisnõude lahendamisel arvestada asjaoluga, et kaebaja on 10. juulil 2019 omandanud X linnas Xxx asuva korteriomandi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.V.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus lähtunud ainuüksi vastustaja esitatud tõenditest ning põhjendustest, arvestamata kaebaja tõendite ning argumentidega. Halduskohus on pööranud palju tähelepanu asjaolule, et kaebaja ja tema abikaasa töötavad Läti Vabariigis ning Läti Vabariik on perehüvitise esmane maksja. Seda ei ole kaebaja kunagi vaidlustanud. Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja abikaasa omab Läti Vabariigis kinnisvara ning nende
lapsed käivad Läti Vabariigis koolis ning lasteaias. Sellest ei saa aga järeldada, et kogu perekonna elukoht on Läti Vabariigis. Halduskohus ei ole pidanud vajalikuks põhjendada, milliste tõendite alusel on võimalik järeldada, et nimelt Eesti Vabariigi rahvastikuregistrisse tehtud kanded ei kajasta tegelikku olukorda ning tõesed on Läti Vabariigist saadud andmed. Vastustaja ei ole halduskohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei elanud V.D. ja tema lapsed X linnas. Vastustajal oli võimalus kaebaja tegelikku elukohta kontrollida ja veenduda, et seda kasutatakse igapäevaselt, kuid seda ei ole vajalikuks peetud. xx.xx.xxxx sündinud tütre eest ei ole kaebaja taotlenud Eesti Vabariigilt lisahüvitist. Seega ei mõjuta lapse sünd mingil viisil varem Eestilt taotletud hüvitise suurust ega tasumise korda. Hüvitise taotlemine on isiku õigus, mitte aga kohustus. Seega ei saa lugeda SÜS § 5 lg 2 nõude rikkumiseks seda, kui isik jätab teatamata asjaolust, mis võiks talle makstavat hüvitist suurendada, kuid isik sellist hüvitist ei taotle. Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et ei ole usutav, et kaebaja abikaasa ja üks laps elavad Lätis, tema ise koos teiste lastega aga Eestis. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et kogu perekond elab koos Eestis. Kaebaja esitas halduskohtule väljavõtte kinnistusregistrist sooviga näidata, et tema perekonna sooviks on elada jätkuvalt X linnas. Eestisse elama asumine ei olnud fiktiivne ega kantud soovist saada lisahüvitist.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb SKA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse põhjendusi ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.
15.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlus all, et: - kaebaja ja tema abikaasa on Läti Vabariigi kodanikud ja nende töökoht on samuti Läti Vabariigis; - vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja ja tema nelja alaealise lapse elukohaks Eesti Vabariigi rahvastikuregistri andmetel registreeritud xxx, xxx küla, xxx vald, X maakond, Eesti Vabariik; - kaebaja abikaasal ja xx.xx.xxxx sündinud noorimal lapsel puudus Eesti Vabariigis elamisõigus ning Eesti Vabariigi rahvastikuregistris puudusid andmed nende kohta; - Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja, tema abikaasa ja viie alaealise lapse ühiseks elukohaks Läti Vabariigi rahvastikuregistri andmetel registreeritud Y, Y linn, Läti Vabariik. Pooled ei vaidle ka selle üle, et tulenevalt määruse (EÜ) nr 883/2004 art 68 lg-test 1 ja 2 on kaebajale perehüvitise andmisel prioriteetsed Läti Vabariigi õigusaktid, sest kaebaja ja tema abikaasa töötavad Läti Vabariigis. Vastavalt on Läti Vabariik esmane perehüvitise andja. Eesti Vabariik võib olla kohustatud andma kaebajale diferentseeritud lisahüvitist Läti Vabariigi õigusaktidega sätestatud summa ja Eesti Vabariigi õigusaktidega ette nähtud summa vahe ulatuses, kui kaebaja ja tema laste elukoht on Eesti Vabariigis.
16.Pooled ongi eri meelt selles, kas vaidlustatud otsuse tegemisel SKA leidis õiguspäraselt, et peretoetuse maksmise eeldust – kaebaja ja tema laste elamine Eesti Vabariigis – ei saa täidetuks pidada.
17.Vaidlustatud otsuse põhjendus on lakooniline, aga sellest selgub siiski arusaadavalt, et vastustaja tugines otsust tehes eelkõige Läti pädeva asutuse andmetele kaebaja ja tema laste elukoha kohta. Kaebaja hinnangul ei ole Läti pädeva asutuse esitatud andmed aga määravad, lähtuda tulnuks kaebaja tegelikust elukohast, mida vastustaja oleks saanud kontrollida. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
18.Määruse EÜ nr 883/2004 rakendamisel tuleb juhinduda rakendusmääruse (EÜ) nr 987/2009 regulatsioonist. Selle art 2 lg-st 2 ja art 3 lg-st 2 tuleneb, et kaebaja õiguse toetusele kindlaksmääramiseks peavad Läti ja Eesti pädevad asutused viivitamatult edastama teineteisele andmed oluliste asjaolude kohta ning kaebaja ise peab esitama pädevale asutusele teabe ja tõendid perekonna olukorra kindlakstegemiseks. Andmed on vajalikud toetuse saamise õiguse ja toetuse suuruse kindlaksmääramiseks. Seetõttu on oluline, et pädeval asutusel oleks otsuse tegemisel kasutada tõesed andmed.
19.SKA oli määruse (EÜ) nr 883/2004 art 5 lg 1 järgi õigustatud ja kohustatud arvestama Läti pädeva asutuse edastatud teabega kaebaja ja tema perekonna elukoha osas. Seetõttu piisas SKA-le Läti pädevalt asutuselt saadud andmetest kaebaja elukoha kohta selleks, et tuvastada, et Eesti Vabariik ei ole kaebaja ja tema laste peamine elukoht, mistõttu ei ole täidetud peretoetuse andmise tingimus. Läti pädeva asutuse esitatud andmed kehtivad SKA suhtes õigena ning SKA-l puudus alus nendes ka sisuliselt kahelda.
20.Määruses (EÜ) nr 883/2004 art 3 lg-s 2 sätestatud kaebaja enda teabe andmise kohustust tuleb ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et peretoetuse õigeks määramiseks ja maksmiseks pidi kaebaja esitama tõesed andmed enda ja laste kohta ning tagama selle, et riiklikes registrites kajastatud andmed, mis omavad tähendust toetuse määramisel, oleksid õiged. Kaebaja ja tema laste elukoht on peretoetuse määramisel olulist tähtsust omav asjaolu. PHS § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku § 3 lg 1 alusel saab kaebajal tekkida õigus peretoetusele Eestis ajutise elamisõiguse alusel elava välismaalasena. Seega seondub toetuse saamise õigus Eestis elamisega.
21.Ringkonnakohus jagab siinjuures halduskohtu arusaama, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine. Samas ei reguleeri PHS § 4 lg 3 ajutise elamisõiguse alusel Eesti Vabariigis elava välismaalase õigusi ja kohustusi, vaid rõhutab seda, et ka Eesti Vabariigi alaline elanik peab toetuse saamiseks tegelikult elama Eesti Vabariigis. Sama nõue kehtib ka kõigi teiste toetusõiguslike isikute, s.h ajutise elamisõiguse alusel Eesti Vabariigis elava välismaalase suhtes.
22.Olukorras, kus kaebaja väidetav elukoht oli Eesti Vabariigis ja töökoht Läti Vabariigis oli kaebaja ja tema laste elukoht oluline ka Läti Vabariigi poolt peretoetuse andmisel, kuna seeläbi kohaldub kaebaja suhtes määruse EÜ nr 883/2004 regulatsioon ja toetuse määramiseks pidi Läti Vabariik selle art 68 lg-te 1 ja 2 alusel veenduma, et Läti Vabariigi õigusaktid on prioriteetsed. Seega oli kaebajal kohustus tagada, et andmed tema ja laste elukoha osas on õiged. Asja materjalidest ei nähtu, kas ja millised andmed kaebaja Läti pädevale asutusele esitas. Läti pädeva asutuse 26. veebruari 2019. a vastusest SKA päringule ilmneb selgelt aga see, et kaebaja ei ole teatanud Läti pädevale asutusele, et tema ja laste elukoht erineks nende Läti rahvastikuregistris märgitud elukohast. Kuna kaebajal lasus kohustus esitada tõesed andmed ning teatada oluliste andmete muutumisest, siis vastavalt olid mõlema riigi pädevad asutused õigustatud neile tuginema.
23.Kaebaja enda kinnitusel olid tema ja tema laste elukoha andmed Läti rahvastikuregistris ebaõiged. Seega on kaebaja kinnitanud sedagi, et ta on jätnud täitmata kohustuse tõeste andmete esitamiseks Läti pädevale asutusele. Sarnaselt ebaõiged olid kaebaja kinnitusel ka andmed Eesti rahvastikuregistris, sest väidetavalt elas kaebaja kogu perekond Eesti Vabariigis, kuigi Eesti rahvastikuregistris puudusid andmed kaebaja abikaasa ja 8. märtsil 2018 sündinud lapse kohta ning viimastel puudus Eesti elamisõigus. Kaebaja ei vastuta küll abikaasa andmete õigsuse eest, kuid lapse seadusliku esindajana vastutab lapse kohta kummagi riigi pädevale asutusele või asjakohasele registrile esitatud andmete õigsuse eest. Olukorras, kus pädevale asutusele esitatud ja asjakohasest registrist kättesaadavad andmed on aluseks peretoetuse määramisel, on kaebaja seega loonud olukorra, kus SKA võis kaevatava otsuse tegemisel
lähtuda ebaõigetest andmetest. Kaebaja enda põhjustatud eksimus ei oleks aga SKA-le ette heidetav, kuna SKA-l puudus põhjus kahelda Läti pädeva asutuse esitatud andmete õigsuses.
24.Ringkonnakohus osutab, et Eesti Vabariigis ja Läti Vabariigis enda ja oma perekonnaliikmete kohta ebaõigete elukohaandmete esitamine ja/või andmete muutumisel muutustest teavitamata jätmine seab kahtluse alla kaebaja esitatud andmete usaldusväärsuse tervikuna. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks kaebaja ja tema laste elukoha osas lähtuda ainuüksi kaebaja kinnitusest, et elukoht on Eesti Vabariigis. Eriliselt väärib tähelepanu, et vaatamata halduskohtu otsuses toodule ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses isegi püüdnud selgitada, mis asjaoludel registreerisid väidetavalt Eestis elavad vanemad oma xx.xx.xxxx sündinud tütre elukohana Läti Vabariigi. Kui Eesti Vabariiki elama asumise järel Läti rahvastikuregistris elukohaandmete muutmata jätmine võib olla selgitatav ka hooletusega, siis lapse elukoha registreerimine Läti Vabariigis sai olla üksnes lapse vanemate tahtliku tegevuse tagajärg. Nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtuga, et eelduslikult registreeriti lapse elukohana tema tegelik elukoht. Eeldada saab sedagi, et lapse emana kaebaja jagab lapsega sama elukohta, s.t elab samuti Läti Vabariigis. Seejuures tuleb ühtviisi ebatõenäoliseks pidada seda, et kaebaja ülejäänud lapsed elaksid omapead Eesti Vabariigis kui ka seda, et kaebaja abikaasa elaks Läti Vabariigis ühes väikelapsega ja lapsehoolduspuhkusel viibiv kaebaja ülejäänud lastega Eesti Vabariigis. Seetõttu tuleb vastustaja järeldust, et kaebaja ja tema laste elukohaks ei olnud Eesti Vabariik, pidada ka sisuliselt põhjendatuks.
25.Ringkonnakohus möönab, et kahtluse korral oleks SKA saanud koguda täiendavaid andmeid kaebaja ja tema laste elukoha kohta, sealhulgas kontrollida, kas nad tegelikult elavad Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukohas. See etteheide oleks asja lahendamisel olulise tähendusega aga eelkõige juhul, kui kohtumenetluses oleks esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja ühes lastega elaski Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukohas. Kaebajal olnuks lihtne tõendada Eestis elamist näiteks elukohaga seotud kulutuste (kommunaalkulud, üür), elukohta saabunud posti, elukoha lähedal tehtud igapäevakulutuste, tekkinud sotsiaalsete sidemete, fotode jms kaudu. Samuti saanuks kaebaja täpsemalt selgitada perekonna elukorraldust ja perekonnaliimete igapäevaseid liikumisi, arvestades ka lasteaia, kooli, huvitegevuse ning kaebaja abikaasa töökoha asukohta. Sellekohase informatsiooni ja tõendite täielik puudumine viitab aga sellele, et neid polegi, s.t vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ja tema lapsed Eestis tegelikult ei elanud.
26.Halduskohus on põhjendatult jätnud arvestamata sellega, et 10. juulil 2019 omandasid kaebaja ja tema X linnas korteriomandi. Haldusakti õiguspärasust tuleb tõepoolest hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ja vastavalt lähtuda nendest andmetest, mis olid olemas haldusakti andmise ajal. Hiljem toimunud korteriomandi soetamist ei saanud SKA vaidlustatud otsuse andmisel kuidagi arvesse võtta. Isegi kui möönda, et korteriomandi ostmine kinnitab kaebaja ja tema abikaasa soovi elada Eesti Vabariigis, ei saa sellest siiski järeldada, et kaebaja ja tema lapsed elasidki Eestis vaidlustatud otsuse tegemise ajal, s.o enne korteriomandi ostmist.
27.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a otsus muutmata.
28.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. SKA ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.