InterContinental Enterprises Eesti AS kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14.05.2018.a otsuse nr 12-6/18/466 tühistamiseks osas, millega nõuti tagasi kaebajale makstud toetus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja InterContinental Enterprises Eesti AS, esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Angelika Tõnsing
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14.05.2018.a otsus nr 12-6/18/466 osas, millega kaebajalt nõuti tagasi 2015. ja 2016. aasta eest makstud toetus kokku 7355 eurot.
2.Jätta menetluskulud vastustaja kanda. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.11.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Kaebaja InterContinental Enterprises Eesti AS taotles ja talle määrati 2015. aastal mahepõllumajandusele ülemineku toetus. Toetuse taotlemisel võttis kaebaja toetuse viieaastase kohustuse (tl 29-31).
2.Põllumajandusamet tunnistas 30.10.2017.a otsusega nr 13-1/2 alates 30.10.2017 kehtetuks kaebaja ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas (registreeritud mahepõllumajanduse registris nr 2267) ja tõendava dokumendi nr
161754. Kaebaja taotles kohtuasjas 3-18-886 eelnimetatud Põllumajandusameti otsuse tühistamist. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 26.06.2019. Viidatud kohtuasjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 13.03.2019.a otsusest nähtub, et kaebaja ettevõte jäi tunnustamata järgmistel asjaoludel. Ühingu juht C. J. S. Ridderstedt oli 2017. aasta kevad-suvel raskelt haige, kohus pidas seda asjaolu tõendatuks. Ühingul oli volitatud esindaja K. Margus, kellel oli õigus esindada ühingut mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamisega seotud toimingute tegemisel. Kaebaja selgituse kohaselt ei andnud juhatuse liige esindajale konkreetset ülesannet ja esindaja omal algatusel ühingu nimel ei tegutsenud. Lõpptulemusena ei esitanud kaebaja Põllumajandusametile teavet mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta 2017. aastal ja ei tasunud tunnustamise eest ette nähtud riigilõivu, mis tõi kaasa kaebaja tunnustamise lõppemise. Kohus leidis, et esindajal kui käsundisaajal oli kohustus vajadusel tegutseda ka käsundiandja juhisteta ning vajalike toimingute tegemata jätmine ei ole juhatuse liikme haigusega vabandatav. Kohus märkis ka seda, et taotluse esitamine ja riigilõivu tasumine on kontrollitoimingute tegemise eelduseks ning mahepõllumajandusega tegelemist ei ole tagantjärele võimalik kontrollida.
3.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tegi 14.05.2018 otsuse nr 126/18/466 (tl 7-9, edaspidi kaebajat puudutavas osas vaidlustatud otsus), milles ta kokku 8 isiku, sh kaebaja suhtes jättis rahuldamata mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse, lõpetas ennetähtaegselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ning nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse. Kaebajalt nõudis vastustaja tagasi 2015. aasta eest makstud toetuse 3233,88 eurot ja 2016. aasta eest makstud toetuse 4121,12 eurot, kokku 7355 eurot. Toetuse tagasinõudmise alused on näidatud tabelina, mille sisu on järgmine: Summa (EUR)
Selgitus
0,00
Taotlus jäetakse tervikuna rahuldamata ja kohustus lõpetatakse, kuna toetusnõuetele vastav pindala on alla 1 ha (määrus nr 53 § 8 lg 1, § 25 lg 2).
0,00
Taotlus jäetakse tervikuna rahuldamata, kuna taotleja ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud (määrus nr 53 § 7 lg 2 ja 3, § 25).
- 3233,88
2015. aasta eest määratud toetus nõutakse tagasi, kuna kohustus on lõpetatud ennetähtaegselt (määrus nr 53 § 2 lg 1, ELÜPS § 111 lg 1).
- 4121,12
2016. aasta eest määratud toetus nõutakse tagasi, kuna kohustus on lõpetatud ennetähtaegselt (määrus nr 53 § 2 lg 1, ELÜPS § 111 lg 1). Ühikumäära ei suurendata, sest taotlejal ei ole taotletud loomagruppides ühikumäära suurendamisel arvestatavaid mahetunnustatud loomi.
4.Kaebaja esitas 06.06.2018 vaidlustatud otsusele vaide. PRIA pikendas 13.06.2018 vaideotsuse tegemise tähtaega kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas 3-18-886. PRIA jättis 06.09.2019.a vaideotsusega nr 12-4/18/116-2 (tl 11) vaide rahuldamata. Kaebajal oli kohustus olla kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduse seaduse (MPõS) alusel tunnustatud. Kui Põllumajandusamet on kaebaja ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistanud, siis puudus kaebajal õigus toetust saada. Tunnustamata jätmine toob kaasa
kohustuse ennetähtaegse lõpetamise ja varasemate aastate eest saadud toetuse tagasimaksmise kohustuse. Vastustajal ei ole võimalust määruse nõuetest kõrvale kalduda.
5.Kaebaja esitas 07.10.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja palus tühistada vaidlustatud otsuse osas, millega PRIA nõuab kaebajale makstud toetusrahad tagasi. Kaebaja leidis, et vaidlustatud otsuse õiguspärasus ei sõltu kohtuasja 3-18-886 tulemusest. Kohtuasjas 3-18-886 oli küsimuseks, kas Põllumajandusametile teabe esitamata jätmine oli vabandatav ning kas Põllumajandusamet oli kaebaja nõuetekohaselt ära kuulanud. Vaidlustatud otsus on põhjendamata. Kaebajale ei makstud toetust alusetult. Vaidlustatud otsusega ei ole sedastatud, et ettevõtte mahepõllumajanduslik tootmine oleks katkenud või lõppenud, otsuses ei ole viidatud sellekohasetele kontrollaruannetele või muudele kirjalikus vormis teatavaks tehtud tuvastatud rikkumistele. Samuti ei ole kaebajale ette heidetud toetuse mitte-eesmärgipärast kasutamist. Toetuse tagasinõudmine puhtformaalsete vigade tõttu on ebaproportsionaalne. Kui PRIA-le oli teada, et kaebaja tegeleb mahepõllumajandusega, kuid mingil põhjusel ei kajastu mahetootjana registris, siis oli tal kohustus omal algatusel välja selgitada vastuolu põhjus ning anda kaebajale võimalus asjade kordaseadmiseks.
6.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja võttis 2015. aastal perioodi 2014-2020 mahepõllumajandusega jätkamise toetuse 5-aastase kohustuse. Toetuse saamise ja kohustuse jätkumise eelduseks oli nõue, et taotleja ettevõtte on MPõS alusel tunnustatud. Põllumajandusamet tunnistas 30.10.2017.a otsusega nr 13-1/2 alates 30.10.2017 kehtetuks kaebaja ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas, mis tähendab, et kaebaja ettevõtte ei olnud kogu kohustusperioodi jooksul, s.o 2015-2019, tunnustatud. Kohtuasjas 3-18-886 hinnati Põllumajandusameti 30.10.2017.a otsuse nr 13-1/2 õiguspärasust. Ekslik on kaebaja arusaam, et PRIA kohapealne kontroll on piisav tingimus mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks. Kaebaja mahepõllumajandusnõuetele vastavuse hindajaks ei ole PRIA, vaid Põllumajandusamet, kes on kaebaja ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistanud. PRIA kohapealne kontroll ei saa mõjutada ega täita toetuse saamise tingimusena sätestatud eeldust. Kaebaja esitatud 2017. aasta kohapealse kontrolli käigus kontrolliti ühtse pindalatoetuse saamiseks kehtestatud nõuete täitmist, mitte mahepõllumajandusnõudeid. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse andmise ja kohustuse jätkumise eelduseks olevate tingimuste täitmine kuulub kaebaja vastutusalasse. Toetuse tagasinõudmise õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (edaspidi määrus nr 1306/2013) art 58 lg 1 ja 2 ning art 54. Kui kaebaja ettevõte ei olnud kogu kohustuseperioodi jooksul tunnustatud, siis ei ole selline maa mahepõllumajandusega jätkamise toetuse jaoks toetusõiguslik ka eelnevatel aastatel ning eelmistel aastatel saadud toetus nõutakse tagasi kui alusetult saadud toetus. Ükski õigusakt ei näe ette võimalust jätta toetus tagasi nõudmata olukorras, kus kaebajal oli võimalik nõudeid mõistlikel tingimustel täita ja seeläbi ebasoovitavaid tagajärgi vältida, kuid kaebaja seda ei teinud. Kohtu seisukoht
7.Vaidlusaluse toetuse andmise aluseks on Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu
toetuste kohta. Selle määruse art 29 lg 1 näeb ette toetuse põllumajandustootjatele, kes vabatahtlikult lähevad üle mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või jätkavad nendega. Meetme kohased kohustused võetakse viie kuni seitsme aasta pikkuseks ajavahemikuks (art 29 lg 3). Toetuse eesmärgiks on hüvitada toetusesaajatele võetud kohustustest tingitud lisakulud ning saamatajäänud tulu tervikuna või osaliselt (art 29 lg 4). Määruse nr 1305/2013 preambuli lg 23 selgitab, et toetused mahepõllumajandusele üleminekuks või sellega jätkamiseks peaksid innustama põllumajandustootjaid sellistes kavades osalema, täites sel viisil ühiskonna suurenenud nõudlust keskkonnasäästlike põllumajandustavade kasutamise ja loomade heaolu kõrgete nõuete järele. Selleks et vältida suure hulga põllumajandustootjate tagasipöördumist tavapärase põllumajandusliku tootmise juurde, tuleks toetada nii mahepõllumajandusele ülemineku kui ka sellega jätkamise meetmeid.
8.Eesti õiguses reguleerib vaidlusalust toetust ELÜPS 6. peatüki 1. jagu (§ 65-84) ning maaeluministri määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (edaspidi määrus nr 53).
9.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja taotles vaidlusalust toetust 2015. aastal ning määruse nr 53 § 2 lg 1 sätestatud viieaastase kohustuseperioodi moodustasid aastad 2015-2019. Alates 30.10.2017 ei ole kaebaja MPõS tähenduses tunnustatud. Aasta 2017 ja järgnevate aastate eest kaebajale vaidlusalust toetust ei määratud. Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist osas, millega temalt nõuti tagasi 2015. ja 2016. aasta eest makstud toetus kokku 7355 eurot. Kohus ei hinda muude kaebaja suhtes tehtud otsustuste õiguspärasust.
10.ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Vaidlustatud otsuse põhjal on raske aru saada, millisel põhjendusel kaebajalt toetus tagasi nõuti. Otsuse esimene lehekülg loetleb mitmeid Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte, ilma täpsemalt sätetele viitamata või neid kaebajaga seostamata. Käesoleva otsuse punktis 3 toodud tabelist on samuti raske aru saada. Kohus mõistab tabelit nii, et selle kaks esimest rida käsitlevad 2017. aasta kohta esitatud taotluse rahuldamata jätmist (see ei ole vaidluse all), kolmas ja neljas rida vastavalt 2015. ja 2016. aasta toetuse tagasinõudmist ning viies rida ei puutu kaebaja puhul üldse asjasse. Sel juhul on vaidlustatud otsuse järgi toetuse tagasinõudmise põhjuseks see, et määruse nr 53 § 2 lg 1 sätestatud kohustus on lõpetatud ennetähtaegselt. Vaideotsuse põhjal rikkus kaebaja kohustust olla kogu kohustuseperioodi jooksul tunnustatud, see tingis kohustuse ennetähtaegse lõpetamise ja toetuse tagasinõudmise.
11.Määrus nr 53 sätestab, et: - mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse (§ 2 lg 1); - mahepõllumajandusele ülemineku toetuse taotlejale antakse viie järjestikuse kalendriaasta
kuni kahel esimesel kalendriaastal mahepõllumajandusele ülemineku toetust ning järgnevatel kalendriaastatel mahepõllumajandusega jätkamise toetust (§ 2 lg 2); - mahepõllumajandusele ülemineku toetust võib taotleda taotleja, kes esitas esimesele kohustuseaastale eelnenud kalendriaastal või esimesel kohustuseaastal ettevõtte esmakordse tunnustamise taotluse MPõS alusel ja alustas üleminekut mahepõllumajanduslikule tootmisele ning kelle kasutuses olev maa ei ole üleminekuaega läbinud (§ 7 lg 2 p 1); - mahepõllumajandusega jätkamise toetust võib taotleda taotleja, kelle ettevõte on kogu kohustuseperioodi kestel MPõS alusel tunnustatud (§ 7 lg 3); - taotleja täidab kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduslikul maal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja mahepõllumajanduslike loomade puhul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid (§ 11 lg 2). Eeltoodud sätteid saab koosmõjus mõista nii, et kaebaja võetud viieaastane kohustus sisaldab endas nõuet esitada hiljemalt esimesel kohustuseaastal ettevõtte tunnustamise taotlus ning olla tunnustatud kogu kohustuseperioodi jooksul. Kui kaebaja oli tunnustatud kuni 30.10.2017, siis saab kaebajale ette heita võetud kohustuse rikkumist.
12.Vaidluse lahendamisel ei puutu asjasse see, kas kaebaja tegelikult järgis mahepõllumajanduse nõudeid. Kaebajale ei heideta ette nende nõuete täitmata jätmist, vaid seda, et kaebaja ei olnud kogu kohustuseperioodi kestel MPõS alusel tunnustatud. Seda tingimust kaebaja vaieldamatult ei täitnud. Kohtu hinnangul on määruses nr 53 kehtestatud ettevõtte tunnustamise nõue mõistlik ja põhjendatud. Ettevõtte tunnustamine on menetlus, mille käigus hinnatakse ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele (MPõS § 5 lg 3). Põhjendamatu oleks luua selle kõrvale paralleelmenetlus, kus mahepõllumajanduse nõuete täitmist omakorda kontrollib PRIA. Kohtule ei ole äratuntav, et ettevõtte tunnustamise nõue (määruse nr 53 § 7 lg 3) oleks vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa Liidu õigusega ja tuleks jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata. Sellisele võimalusele ei ole viidanud ka kaebaja.
13.Vahekokkuvõttena on vastustaja kohtu hinnangul õigesti kindlaks teinud, et kaebaja rikkus toetuse saamiseks kehtestatud nõudeid. See aga ei tähenda, et õiguspärane oli toetuse tagasinõudmine täies ulatuses. ELÜPS § 111 lg 1 viitab toetusraha tagasinõudmise aluste ja korra osas Euroopa Liidu õigusaktidele. Vaidlustatud otsuses või vaideotsuses ei ole kaebajalt toetuse tagasinõudmise õiguslikke aluseid täpsemalt välja toodud, sh ei ole viidatud, millisest konkreetsest Euroopa Liidu õigusakti sättest tulenes vastustajale õigus kaebajalt toetus tagasi nõuda. Kohtumenetluses selgitas vastustaja, et aluseks olid määruse nr 1306/2013 art 58 lg 1 ja 2 ning art 54. Määruse nr 1306/2013 art 58 lg 1 ja 2 reguleerivad liikmesriigi kohustusi liidu finantshuvide kaitsel ja ei saa kohtu hinnangul olla kaebajale kohustuse panemise õiguslikuks aluseks.
14.Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 näeb tõepoolest ette liikmesriigi õiguse nõuda toetuse saajalt tagasi eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud maksed.
See säte ei ole aga praeguses asjas kohane, kuna sama määrus sisaldab ka täpsemat erinormi. Selleks on art 56 pealkirjaga „EAFRD erisätted“. Art 56 esimene lõik ütleb, et liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Kaebajalt vaidlusaluse toetuse tagasinõudmise korrektne õiguslik alus oleks seega olnud määruse nr 1306/2013 art 56. Määruse nr 1306/2013 art 56 näeb vastustajale ette kohustuse kaalutleda, kas toetus tuleb samas sättes nimetatud asjaolusid arvestades tagasi nõuda osaliselt või täielikult.
15.Vaidlustatud otsus ja vaideotsus ei sisalda kaalutlusi või põhjendusi kaebajalt toetuse tagasinõudmise ulatuse kohta. Kohus andis 16.09.2020.a kohtumäärusega vastustajale võimaluse selgitada, kas toetuse tagasinõudmist reguleerivad õigusnormid näevad vastustajale ette kaalutlusõiguse ja kui jah, siis millistel kaalutlustel otsustas vastustaja nõuda toetuse tagasi täies ulatuses. Vastustaja 30.09.2020.a avaldus ei andnud esitatud küsimustele selgeid ja üheselt mõistetavaid vastuseid. Vastustaja seisukohast saab välja lugeda, et toetuse täieliku tagasinõudmise põhjenduseks oli asjaolu, et kaebajal oli võimalik nõudeid täita, kuid ta otsustas seda mitte teha. Sisuliselt viitab vastustaja sellele, et kaebaja jättis toetuse saamise tingimused täitmata tahtlikult. Vastustaja 30.09.2020.a avaldust ei saa pidada kaalutlusõiguse teostamiseks määruse nr 1306/2013 art 56 sätestatud alustel ja viisil. Eristada tuleb selle kindlakstegemist, et esineb alus toetuse tagasinõudmiseks (kaebaja on toetuse saamise nõudeid rikkunud) ning kaalutlusi selle kohta, millises ulatuses on põhjendatud toetus tagasi nõuda. Viimased vastustaja haldusaktides ja kohtule esitatud avaldustes puuduvad. Vastustajal oleks tulnud hinnata eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust ning EAFRD rahalise kaotuse taset, seda vastustaja teinud ei ole. Piisav ei ole viitamine sellele, et toetuse saamise tingimuste täitmine on kaebaja vastutusalas. See on iseenesest õige, kuid ei kujuta endast kaebaja rikkumise laadi ja tõsiduse hindamist. Vastustaja väide, et kaebaja rikkus toetuse saamise tingimusi tahtlikult, on konkreetsete asjaoludega seostamata ja põhjendamata. Kohtu hinnangul ei saa kohtuasjas 3-18-886 kindlaks tehtud asjaoludest (vt otsuse punkti 2) sellist järeldust teha.
16.Vastustaja viitab Euroopa Kohtu lahenditele C-454/11 ja C-273/15. Nendes hinnati õiguspäraseks toetuse tagasinõudmine varasemate aastate eest olukorras, kus abi anti tingimusel, et isik täidab mitme aasta jooksul põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustusi ning isik ei ole ühte iga‐aastast taotlust esitanud kooskõlas kohaldamisele kuuluvate siseriiklike õigusnormidega. Kohtu hinnangul ei ole nende lahendite seisukohad praeguses vaidluses kohaldatavad. Kumbki lahend ei tugine määrusele nr 1306/2013. Lahendites välja toodud õigusliku raamistiku hulgas ei ole määruse nr 1306/2013 art 56 sarnanevat sätet, mis näeb ette kaalutlusõiguse teostamise. Lahendid rajanevad varasematel õigusaktidel, kus toetuse tagasinõudmise kohustus oli sätestatud tingimusteta.
17.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus tuleb kaebajalt toetuse tagasinõudmise osas tühistada. Vastustajal tuli teostada kaalutlusõigust, kuid vastustaja ei ole seda teinud. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine on oluline rikkumine, mis toob endaga kaasa haldusakti tühistamise.
18.Vaidlustatud otsuse tühistamine ei tähenda seda, et kaebajalt toetuse tagasinõudmine on välistatud. Kui toetuse tagasinõudmiseks kehtestatud tähtajad seda võimaldavad, siis on vastustajal õigus teha uus põhjendatud ja kaalutlusi sisaldav otsus. Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Selle summa mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja. Kuna kaebaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel muud võimalikud menetluskulud välja mõistmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.